/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-2-17 PDF Riigikohus 26.04.2017
Elamisluba antakse vaid juhul, kui inimesel on vajadus elamisloa järele, st tegelik soov Eestisse elama asuda. VMS § 117 lg-s 1 on loetletud elamisloa andmise üldtingimused, mis peavad olema täidetud mis tahes alusel elamisloa andmisel. Sellisteks nõueteks on ka Eestisse elama asumise eesmärgi põhjendatus ja tegelik elukoht. VMS normidest nähtub üheselt, et elamisloa saamise vajadus on inimesel vaid juhul, kui ta tegelikult soovib elada Eestis. Vajadus elamisloa järele puudub, kui välismaalane soovib lühiajaliselt Eestit külastada. Sellisel juhul võib elamisloa andmisest VMS § 123 p 3 alusel keelduda. (p-d 20 ja 22) Seadusliku esindaja käitumine haldusmenetluses, sh varem registreerimiskohustuse täitmiseks tehtud või tegemata jäetud toimingud, on omistatavad esindatavale (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-16). (p 22) Nõukogu direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta on kantud eesmärgist võimaldada pereliikmetele pereelu (preambuli lg-d 4 ja 6). Kui perekond on faktiliselt elanud aastaid välisriigis ja Eestit külastanud vaid väga lühiajaliselt ning eemalviibimist ei ole nõuetekohaselt registreeritud ja isikuid on korduvalt haldusmenetluses hoiatatud, et kui nad ei asu püsivalt Eestisse elama, siis nende tähtajalisi elamislube ei pikendata, siis ei esine perekonna taasühinemise vajadust direktiivi mõttes. (p 23)
3-3-1-44-11 PDF Riigikohus 03.07.2012
PS § 27 lg 5, mis sätestab perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest, on erisätteks PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatuse suhtes. Eelnimetatud kohustusele vastab abivajava pereliikme õigus saada pereliikmelt hoolitsust. PS § 27 lg 5 tähenduses hõlmab hoolitsus nii pereliikme õigust saada ainelist abi, kui ka õigust saada pereliikmetelt isiklikku hooldust. PS § 26 tähenduses hõlmab perekond üldjuhul vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kelle vahel on sõltuvussuhe. PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustus hõlmab sõltuvalt asjaoludest ka täisealisi pereliikmeid. PS §-st 26 kui ka § 27 lg-st 5 tuleneva põhiõiguse kandjaks on ka Eestis viibivad välismaalased ja seda sõltumata sellest, kas nad viibivad Eestis seaduslikult.
PS § 27 lg-st 5, mis sätestab perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest, ei tulene õigust asuda Eestisse elama. Kui abivajav pereliige ei ela Eestis, siis tuleb arvestada ka riigi õigust otsustada selle üle, kellele anda riigis elamiseks õigus. Riigi õigus takistada PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustuse täitmiseks või õiguse realiseerimiseks Eestisse elama asumist sõltub juhtumi asjaoludest, eelkõige abi vajalikkusest ja selle osutamise võimalikkusest väljaspool Eestit.
Riiklik julgeolek on legitiimne eesmärk selleks, et elamisloa andmisest keeldumisega riivata põhiseaduse § 27 lg-ga 5 tagatud põhiõigust. VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 riivavad intensiivselt elamisloa taotleja PS § 27 lg-s 5 sätestatud põhiõigust. Elamisloa taotluse menetlemisel kaalutlusõiguse puudumine aitab hoida kokku ressursse ja vältida võimalikke kaalumisega kaasnevaid vigu, kuid oht riigi julgeolekule ei kaalu üles PS § 27 lg 5 sätestatud põhiõiguse riivet, mis tuleneb elamisloa andmisest ilma kaalumisõiguseta keeldumisest. Kuni 1. oktoobrini 2010 kehtinud VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 on osas, milles need sätted keelasid ilma kaalutlusõiguseta anda tähtajalise elamisloa VMS § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel, vastuolus põhiseaduse §-ga 11 ja § 27 lg-ga 5. VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted, kuid VMS § 12 lg 5 annab nende sätete kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.
VMS § 12 lg 9 p 4 kohaselt ei anta tähtajalist elamisluba ja selle pikendamisest keeldutakse, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. See säte lisati seadusesse, et Ameerika Ühendriikide abiprogrammis osalenud isikud täidaksid programmis osalemisel vabatahtlikult võetud kohustust lahkuda Eestist ja edaspidi saabuda Eestisse üksnes viisa alusel. Piirangu üks eesmärk on tagada vabatahtlikult võetud kohustuste täitmine ja kaitsta sellega Eesti riigi julgeolekut. Endise NSVL-i sõjaväelaste olukorda ja väljasaatmist Eestist puudutasid ka Eesti ning Venemaa vahel 1994. aasta juulis sõlmitud kokkulepped. EIK on pidanud soovi kaitsta riigi rahvuslikku julgeolekut legitiimseks EIÕK artikli 8 lg 1 riivamiseks. VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted, kuid VMS § 12 lg 5 annab nende sätete kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.
VMS § 123 lg 1 p 3 seostatakse vanemale elamisloa andmine täisealise lapse juurde elama asumiseks sellega, et vanemal ei ole võimalik hooldust saada oma asukohariigis või muus riigis. Välisriiki peetakse silmas ka juhul, kui elamisloa taotleja elab Eestis. Säte ei täpsusta hoolduse olemust välisriigis. Tuleb asuda seisukohale, et hoolduse all välisriigis peetakse silmas ka laste poolt välisriigis elavatele vanematele raha saatmist põetaja palkamiseks, samuti välisriigi või selle hoolekandesüsteemi osutatavat hooldust. Seejuures ei ole piisav üksnes abstraktne tõdemus, et hoolduse erinevatel viisidel osutamise võimalikkusest, vaid tuleb hinnata hoolduse erinevate viiside välisriigis osutamise võimalikkust ning nende prognoositavat tulemust hoolduse osutamisega Eestis. Üksnes välisriigi seaduse sättega, mis kehtestab abstraktse normina õiguse hooldusele ja sellele vastava kohustuse, ei saa põhjendada seisukohta, et hooldus välisriigis on ka tegelikkuses võimalik. Seaduse iga säte elab koos rakendamispraktikaga, mille on kujundanud asjaomane välisriik.
3-3-1-21-10 PDF Riigikohus 14.05.2010
VSS § 14 lg 4 p-s 2 sätestatakse, et väljasaatmist ei kohaldata, kui väljasaatmine on muutunud võimatuks. Seega on taotlus keelata edasised väljasaatmistoimingud võimalik ka olukorras, kus lahkumisettekirjutus on jõus, samuti olukorras, kus lahkumisettekirjutust pole kohtus vaidlustatud.
Kui isik on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, siis tema suhtes VMS § 12 lg 4 p-i 10 kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik selles sättes nimetatud tingimused. Seega peab VMS § 12 lg 4 p-i 10 kohaldamiseks lisaks sellele, et isik on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, olema tuvastatud ka see, et isiku vanus, auaste või muud asjaolud ei välista tema kutsumist teenistusse tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud formeeringutesse. VMS § 12 lg 4 p 10 koosseisuline tunnus, mis seondub elamisloa taotleja kodakondsuse järgse riigiga, on väga selgelt määratletud. VMS § 12 lg 4 p-st 10 tulenevalt on nimetatud sätte kohaldamise üheks eelduseks, et elamisloa või selle pikendamise taotluse esitanud isik kuuluks välisriigi kodakondsusse. Nii VMS § 12 lg 4 p 1 kui ka VMS § 12 lg 4 p 10 on sõnastatud imperatiivselt, kaalutlusõigust mittevõimaldavatena, kuid Riigikohtu lahenditest tulenevalt näevad need sätted siiski ette kaalutlusõiguse. VMS § 12 lg 4 p 1 ja § 12 lg 5 on tunnistatud põhiseaduse vastaseks osas, mis ei näe pädevale riigiasutusele ette kaalutlusõigust elamisloa andmisest keeldumisel valeandmete esitamise tõttu (vt Riigikohtu 21.06.2004 otsust asjas nr 3-4-1-9-04). VMS § 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 5 on tunnistatud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, mis ei anna võimalust teha erandit elamisloa andmiseks või pikendamiseks välismaalasele, kes on olnud või kellest on põhjust arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses (vt Riigikohtu 05.03.2001. a otsust asjas nr 3-4-1-2-01).
3-3-1-2-07 PDF Riigikohus 22.03.2007
Kui lahkumisettekirjutus tehakse isikule, kellele on keeldutud elamisloa andmisest, siis VSS § 9 lg 6 ei anna kaalutlusõigust ning lahkumisettekirjutuse tegemisel ei tule hinnata, kas ta kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule.
Lahkumisettekirjutuse sundtäitmine on õiguslikult võimalik pärast seda, kui Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on teinud kaalutletud otsuse selle kohta, et mõjuvad põhjused, mis tingisid lahkumisettekirjutuse sundtäitmise edasilükkamise, on ära langenud. Nimetatud otsus on halduskohtus vaidlustatav ning kohus saab Halduskohtumenetluse seadustiku alusel kohaldada vaidluse lahendamise ajaks esialgset õiguskaitset.
VMS § 12 lg 4 p 13 koostoimes sama paragrahvi lõigetega 5 ja 6 ei võimalda isegi erandkorras anda elamisluba isikule, kes on pannud toime inimsusevastaseid kuritegusid. Lahkumisettekirjutuse üle peetava vaidluse lahendamisel ei saa Riigikohus hinnata Välismaalaste seaduses sätestatud sellise absoluutse keelu põhiseaduspärasust. Välismaalaste seaduse nimetatud sätted pole lahkumisettekirjutuse seaduslikkuse üle peetavas vaidluses asjassepuutuvad HKMS § 25 lg 10 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 mõttes.
VMS § 12 lg 4 p 13 koostoimes sama paragrahvi lõigetega 5 ja 6 ei võimalda anda elamisluba isikule, kelle puhul on põhjendatud alus arvata, et ta on toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid. VMS § 12 lg 4 p 13 kohaldamine ei sõltu sellest, kas isikut on karistatud, samuti sellest, kas tema karistusandmed on karistusregistris või registri arhiivis. Kuid VMS § 12 lg 4 p 13 kohaldamisel saab süüdimõistvat kohtuotsust kasutada tõendina ka juhul, kui andmed on karistusregistri arhiivis.
3-3-1-51-06 PDF Riigikohus 13.11.2006
Haldusakt tühistatakse kui see rikub isiku õigusi. Kui elamisloa andmisest keeldumine ei saa mõjutada isiku õigusi, ei saa kaalutlusviga haldusaktis kaasa tuua haldusakti tühistamist ja asja haldusorganile uueks otsustamiseks saatmist (vt Riigikohtu otsuseid nr 3-3-1-6-06, nr 3-3-1-29-06, 3-3-1-52-06 ja 3-3-1-53-06). Kinnipeetavale tavapärase kestusega elamisloa andmise korral jäänuks elamisloa kehtivuse aja lõppemisest kuni vangla direktorile tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse esitamise võimaluse avanemiseni umbes kuus kuud. Seetõttu ei saanud KMA otsus, millega keelduti elamisloa andmisest rikkuda kinnipeetava õigust esitada eelnimetatud avaldus.
3-3-1-52-06 PDF Riigikohus 23.10.2006
Selleks, et elamisloast keeldumine saaks rikkuda isiku õigust perekonnaelule, peab olema vahetu seos elamisloast keeldumise ja perekonnaelu elamise võimatuse vahel. Kinnipeetava perekonnaelu mõjutab vahetult süüdimõistva kohtuotsuse täitmine. Normaalse perekonnaelu taastamine saab võimalikuks pärast karistuse ärakandmist või tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamist. Elamisloa taotluse põhjendamatu rahuldamata jätmist ei saa selle kaudse ja ebamäärase mõju tõttu pidada perekonnaelu põhiõiguse rikkumiseks.
Kuni 01.04.2006 kehtinud VangS § 76 lg-st 5 tulenevalt sõltus välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus otseselt elamisloast. Välismaalasest kinnipeetava avalduse menetluse tulemus oli ette ära otsustatud, kui kinnipeetaval ei olnud elamisluba. Seetõttu võis elamisloa andmisest keeldumise otsus rikkuda kinnipeetava õigusi, kui otsuses tehtud kaalutlusviga muutis ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Alates 01.04.2006 on tunnistatud VangS § 76 lg 5 kehtetuks ja karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks ei ole enam nõutav elamisloa olemasolu. Sellest ei saa aga järeldada, et elamisloa andmisest keeldumise otsus ei saakski rikkuda kinnipeetava õigusi. Elamisloa puudumine mõjutab otseselt tingimisi vabastatud isiku õiguslikku seisundit. 011.07.2006 jõustunud VangS § 761 lg 1 alusel saab isik küll vanglast vabastamise õiendi, kuid VangS § 761 ei sätesta, et sellega saaks isik tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust. Ka VS § 51 ei võimaldada järeldada, et vanglast vabastamise õiend on välismaalase Eestis viibimise seaduslikuks aluseks. Vanglast vabastamise õiendit omava isiku õiguslik seisund on palju piiratum kui tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibival isikul.
Kui isik kuulub VS § 12 lg 4 p-s 5 nimetatud isikute hulka saab talle tulenevalt sama paragrahvi lõikest 5 anda elamisloa üksnes erandkorras. Sellisel juhul tuleb elamisloa andmisel kaaluda nii isiku huve kui ka avalikku huvi, mis kinnipeetava puhul tähendab, et hinnata tuleb ka tema vabanemisest lähtuvat võimalikku ohtu. Isikust tulenevat ohtu saab hinnata ka ajal, mil isik viibib kinnipidamiskohas. Kodakondsus- ja Migratsiooniametil võib olla raskendatud hinnata elamisluba taotlevast kinnipeetavast vabaduses lähtuvat ohtu, kuid sellisel puhul on võimalik kasutada Halduskoostöö seaduse §-st 18 tulenevat õigust taotleda ametiabi vanglalt.
3-3-1-53-06 PDF Riigikohus 16.10.2006
Inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides tuleb juba tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Elamisloa andmisest keeldumise korral tuleb esitada põhjendused riigist väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Väljasaatmise perspektiive tuleb kaaluda ka juhul, kui elamisloa taotluse üle otsustav organ ja väljasaatmise ning väljasaatmiskeskusse paigutamise üle otsustuspädevust omav organ on erinevad. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.
Juba tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Elamisloa andmisest keeldumise korral tuleb esitada põhjendused riigist väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Väljasaatmise perspektiive tuleb kaaluda ka juhul, kui elamisloa taotluse üle otsustav organ ja väljasaatmise ning väljasaatmiskeskusse paigutamise üle otsustuspädevust omav organ on erinevad. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.
Ilma väljasaatmise perspektiivita isiku kinnipidamist väljasaatmiskeskuses saab ja tuleb hinnata läbi Põhiseaduse § 20 lg 2 p 4 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5.1(f), mis otsesõnu tagavad igaühele füüsilise vabaduse kaitse meelavaldse kinnipidamise eest riigist väljasaatmise eesmärgil.
Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Siiski võib otsus mitte anda elamisluba kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Kohtuvaidluse tulemusena uue otsuse tegemine ei pruugi kaitsta isiku õigusi, mistõttu pole välistatud mittevaralise kahju esitamise nõue riigi vastu.
Kuigi elamisloa puudumine ei riku kinnipeetava õigusi, ei saa sellest tulenevalt jätta tema taotlust rahuldamata või VS § 135 p 6 alusel läbivaatamatult tagastada. Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei oleks vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükataks edasi ja kaalutletud otsus tehtaks ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks (vt Riigikohtu 09.05.2006 otsuse nr 3-3-1-6-06 p-e 23-26).
Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Siiski võib otsus mitte anda elamisluba kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras. Elamisloa taotluse üle otsustamisel hinnatakse kuriteo toimepanemise asjaolusid kogumis muude tõenditega, mis on olulised isiku taotluse lahendamiseks. Kinnipeetava elamisloa taotluse üle otsustamiseks saab küsida nii vangla direktori kui ka kriminaalhooldusametniku arvamust. VS § 12 lg 4 p 8 lubab tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel kasutada karistusregistri arhiivi andmeid. Selline regulatsioon võimaldab jõuda kriminaalkorras korduvalt tahtlikke kuritegusid toime pannud isikute elamisloa otsustamisel proportsionaalsele tulemusele, sest VS § 12 lg 5 lubab sama paragrahvi 4. lõike punktis 8 nimetatud välismaalasele anda tähtajalise elamisloa erandkorras.
3-3-1-29-06 PDF Riigikohus 11.05.2006
3-3-1-6-06 PDF Riigikohus 09.05.2006
Vabadusekaotuslikku karistust kandvale isikule elamisloa andmisest keeldumine võib teatud tingimustel rikkuda isiku õigusi, sealhulgas ka õigust elada perekonnaelu Eestis. Elamisloa puudumine pole aga takistuseks, et kohtuda sugulastega väljaspool vanglat. Lühiajaliseks väljasõiduks ei ole elamisloa olemasolu nõutav.
Pikka aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isiku väljasaatmiskeskusse paigutamise õiguspärasus ja kooskõla inimväärikusega on problemaatiline. Üldjuhul ei kohusta rahvusvaheline õigus ühtegi riiki andma elamisluba teises riigis kaua aega elanud kodakondsuseta isikule. Välismaalaste seaduse regulatsioon, mis lubab pikka aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isikule anda elamisloa üksnes erandkorras, võib aga viia olukorrani, kus väljasaatmiskeskuses peetakse isikut, kelle suhtes on selge, et teda ei saa ühtegi riiki välja saata, sest puudub riik, kes peab teda vastu võtma.
Välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus sõltub otseselt elamisloa olemasolust, sest tema avalduse menetluse tulemus on ette ära otsustatud, kui tal pole elamisluba. Seega võib elamisloa andmisest keeldumine teatud tingimustel rikkuda kinnipeetava õigusi või huve. See, milliseid subjektiivseid õigusi või isiku huve võidakse kinnipeetavale elamisloa andmisest keeldumisega rikkuda, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei ole vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükatakse edasi ja kaalutletud otsus tehakse ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks. Kinnipeetaval peab aegsasti olema teada, kas ta saab taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamist.
Vabadusekaotuslikku karistust kandvale välismaalasele elamisloa andmisest keeldumine võib teatud tingimustel rikkuda isiku õigusi, sealhulgas ka õigust elada perekonnaelu Eestis. See, milliseid subjektiivseid õigusi või isiku huve võidakse kinnipeetavale elamisloa andmisest keeldumisega rikkuda, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Kui aga elamisloa andmisest keeldumine ei saa mõjutada isiku õigusi, siis ei saa kaalutlusviga haldusaktis kaasa tuua haldusakti tühistamist ja asja haldusorganile uueks otsustamiseks saatmist. Välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus sõltub otseselt elamisloa olemasolust, sest tema avalduse menetluse tulemus on ette ära otsustatud, kui tal pole elamisluba. Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Otsus mitte anda elamisluba võib aga kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei ole vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükatakse edasi ja kaalutletud otsus tehakse ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks. Kinnipeetaval peab aegsasti olema teada, kas ta saab taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamist.
3-3-1-56-03 PDF Riigikohus 10.10.2003
Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p-st 8 koosmõjus Karistusregistri seadusega ei saa teha järeldust, et elamisloa andmise üle otsustav organ võib ilma igasuguse ajalise piiranguta saada ja kasutada andmeid selle kohta, kas elamisluba taotlevat isikut on tahtlike kuritegude eest korduvalt karistatud. Organ, kes otsustab elamisloa andmise kriminaalkorras korduvalt tahtlike kuritegude eest karistatud isikutele, ei kuulu Karistusregistri seaduse § 22 järgi nende isikute hulka, kellel on õigus saada karistusregistri arhiivis olevaid andmeid. Karistusregistri seaduse §-st 18 tulenevalt on välistatud ka nende andmete nõudmine isikult, kelle elamisloa taotluse üle otsustatakse.
3-3-1-16-03 PDF Riigikohus 17.04.2003
Elamisloa pikendamisest keeldumine riivab perekonnapõhiõigust, kuid seda õigust ei ole rikutud, kui perekonnaelu elamiseks kodakondsusjärgses riigis pole takistusi. Sihtotstarbeliselt eraldatud korteri müümine ning selle eest saadud raha kulutamine ei anna alust nõuda, et riik tunnustaks õigust elada oma perekonnaelu just Eestis.
Täitevvõimule seadusega kaalutlusõiguse mitteandmine ei muuda iseenesest seadust põhiseadusevastaseks. Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib anda proportsionaalse tulemuse.
VS § 12 lg 9 p 4 näeb ette nendele isikutele tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise, kes varem oma aktiivse tegevusega on väljendanud soovi ja valmisolekut Eestist lahkuda ning muuta oma elukorraldust. Usalduse kaitse seisukohalt pole see regulatsioon põhiseadusevastane. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve saanud, siis ei ole ainuüksi see asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ega soovi enam Eestist lahkuda, põhjuseks, et käsitada VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusvastasena.
3-3-1-14-03 PDF Riigikohus 04.04.2003
Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil ei laiene endise NSVL Riikliku Julgeolekukomitee töötajatele.
3-3-1-10-03 PDF Riigikohus 17.03.2003
VS § 12 lg 9 p 4 alusel elamisloa pikendamise keeldumine kujutab endast põhiõiguste riivet. Seda isegi siis, kui üks abikaasadest ei vaidlustanud elamisloa pikendamist. Põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Piirangu vastavust proportsionaalsuse põhimõttele on kontrollitud kolme tunnuse - abinõu sobivuse, siis vajalikkuse ja seejärel vajadusel ka mõõdukuse - abil. Kolleegiumi arvates on VS § 12 lg 9 p 4 puhul seadusandja poolt valitud abinõu kindlasti sobiv, sest elamisloa pikendamisest keeldumine viib lõppkokkuvõttes abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud isiku Eestist lahkumisele ja eeldatavasti elama asumisele riiki, kus ta omandas nimetatud programmi raames elamispinna. Kolleegium peab valitud abinõud ka vajalikuks, sest ta ei tea valitud eesmärgi saavutamiseks praktiliselt rakendatavat abinõud, mis viiks eesmärgile.
Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 tõepoolest ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust pärast seda, kui on tuvastatud, et isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis. Iseenesest ei ole kaalutlusõiguse seadusega mittesätestamine vastuolus Põhiseadusega. Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Kaalutlusõigus pole eesmärk omaette. Otsustus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seadus pole kaalutlusõigust sätestanud. Kolleegium peab käesolevas asjas proportsionaalseks VS § 12 lg 9 p 4 regulatsiooni, mille järgi elamisloa pikendamise otsustamisel puudub kaalutlusõigus, kui isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis ja kohustus korteri saamisel Eestist lahkuma.
3-3-1-68-02 PDF Riigikohus 21.11.2002
Kui seadusandlus ja faktilised asjaolud on uue, isikule negatiivse otsuse tegemisel samad kui eelmise, isikule positiivse otsustuse tegemisel, siis on uus otsus käsitatav diskretsiooniõiguse kuritarvitamisena. Isikut tuleb erinevatel ajamomentidel, kui pole muutunud õiguslikud ja faktilised asjaolud või pole ilmnenud seniteadmata asjaolusid, kohelda ühtemoodi.
Välismaalaste seaduse §-d 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 4 p 7 eristavad selgelt teenistust välisriigi relvajõududes ja teenistust välisriigi julgeolekuorganites. VMS § 12 lg 4 p 10 ja lg 5 võimaldavad administratsiooni diskretsiooni endistele välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa andmisel ja selle pikendamisel. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktika. Pelgalt julgeolekuorganite tegevuse üldise laadiga ja tegutsemisega vastuluurega seotud ametikohal ei saa põhjendada kahtlust, et isiku tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu.
3-3-1-49-02 PDF Riigikohus 11.11.2002
VS § 12 lg-s 6 käsitletakse teenistust välisriigi julgeoleku-organites, erinevalt lõppenud teenistusest välisriigi relvajõududes, teatud tingimustel ohuna Eesti riigi julgeolekule. Teenistus endise NSVL julgeolekuorganites pole käsitatav teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ega julgeolekuorganid samastatavad relvajõududega. VS § 12 lg 4 p 3 keelab anda ja pikendada elamisluba välismaalasele, kelle tegevus on olnud või on põhjendatud alus arvata, et see on olnud või on suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. Tulenevalt VS § 12 lg-st 5 on sellisele isikule elamisloa andmine ja selle pikendamine ka erandkorras välistatud. Elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumiseks ei piisa selle tuvastamisest, et isik vastab VS § 12 lg 4 p 10 sätestatud tingimustele, vaid tuleb ka tuvastada, et isik kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Pelgalt julgeolekuorganite tegevuse üldise laadi ja tegutsemisega vastuluurega seotud ametikohal ei saa põhjendada kahtlust, et isiku tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu. VS § 12 lg 4 p 10 ja lg 5 koostoimes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 5. märtsi 2001. a otsusega asjas nr 3-4-1-2-01 võimaldavad diskretsiooni teostamist endistele välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa andmisel ja selle pikendamisel.
3-3-1-52-02 PDF Riigikohus 11.11.2002
Kui õiguslik regulatsioon ja faktilised asjaolud on uue, isikule negatiivse otsuse tegemisel samad kui eelmise, isikule positiivse otsustuse tegemisel, siis on uus otsus käsitatav diskretsiooniõiguse kuritarvitamisena. Isikut ei saa elamisloa andmise otsustamisel ühesuguste asjaolude puhul erinevatel ajahetkedel kohelda erinevalt.
Diskretsiooni kohaldamine juhtudel, kui seadus selle ette näeb, pole mitte üksnes administratsiooni õigus, vaid ka kohustus. Diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse otsuse tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud.
VS § 12 lg-s 6 käsitletakse teenistust välisriigi julgeolekuorganites, erinevalt lõppenud teenistusest välisriigi relvajõududes, teatud tingimustel ohuna Eesti riigi julgeolekule. Teenistus endise NSVL julgeolekuorganites pole käsitatav teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ega julgeolekuorganid samastatavad relvajõududega. VS § 12 lg 4 p 3 keelab anda ja pikendada elamisluba välismaalasele, kelle tegevus on olnud või on põhjendatud alus arvata, et see on olnud või on suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. Tulenevalt VS § 12 lg-st 5 on sellisele isikule elamisloa andmine ja selle pikendamine ka erandkorras välistatud. VS § 12 lg 4 p 10 ja lg 5 koostoimes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 5. märtsi 2001. a otsusega asjas nr 3-4-1-2-01 võimaldavad diskretsiooni teostamist endistele välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa andmisel ja selle pikendamisel. Elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumiseks ei piisa selle tuvastamisest, et isik vastab VS § 12 lg 4 p-s 10 sätestatud tingimustele, vaid tuleb ka tuvastada, et isik kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Pelgalt julgeolekuorganite tegevuse üldise laadi ja tegutsemisega vastuluurega seotud ametikohal ei saa põhjendada kahtlust, et isiku tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu.
3-3-1-18-02 PDF Riigikohus 09.05.2002
Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p 7 sisu väljaselgitamiseks on esmalt vajalik määratleda mõiste "teenistus kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes". Lähtudes Kaitseväeteenistuse seaduse analoogilisest mõistest "kaadrikaitseväelane", tuleb kaadrisõjaväelaseks pidada isikut, kes on astunud vabatahtlikult sõjaväelisesse tegevteenistusse. Ka sõjaväelise tegevteenistuse oluliste tunnuste väljaselgitamiseks on otstarbekas lähtuda Kaitseväeteenistuse seadusega sätestatud üldistest alustest. Üheks sõjaväelise tegevteenistuse oluliseks tunnuseks on teenistuskoht. Kui alalist elamisluba taotlev isik ei olnud tegelikult sõjaväelises tegevteenistuses, vaid tegeles teenistuses olles üksnes spordiga, siis ei teeninud ta kaadrisõjaväelasena sellele vaatamata, et ta astus fiktiivsesse teenistusse vabatahtlikult.
3-3-1-21-01 PDF Riigikohus 04.05.2001
Kui alalise elamisloa taotluse esitamise ajal kehtinud Välismaalaste seaduse redaktsioon oli taotlejale soodsam kui redaktsioon, mille alusel tema taotlus jäeti rahuldamata, tuleb üldreeglina rakendada seaduse seda redaktsiooni, mille alusel taotlus esitati. Välismaalaste seaduse 1. oktoobrist 1999 kehtiva redaktsiooni Riigikogus menetlemise materjalidest ei nähtu, et käesoleval juhul oleks alust rakendada vastupidist põhimõtet.
Välismaalaste seaduse 30. septembrini 1999 kehtinud redaktsiooni § 12 lg. 3, lg. 4 p. 7 ja lg 5 järgi võis välisriigi kaadrisõjaväelasena teeninud välismaalane saada üksnes tähtajalise elamisloa ja sedagi vaid juhul, kui Vabariigi Valitsus otsustas selle talle erandina anda. Alalise elamisloa andmine sellisele isikule oli välistatud. Välismaalaste seaduse § 12 lg. 4 p. 7 (1. oktoobrist 1999 kehtiv redaktsioon) keelab anda ja pikendada elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja on sealt reservi arvatud või erru läinud. Selle redaktsiooni § 12 lg. 5 lubab nimetatud isikutele teatud tingimustel anda tähtajalise elamisloa. Välismaalaste seaduse selle redaktsiooni § 12 lg. 7 järgi ei laiene § 12 lg. 4 p. 7 Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikule ja NATO liikmesriigi kodanikule. Seega välistab ka Välismaalaste seaduse see redaktsioon alalise elamisloa andmise Venemaa kodanikule. Talle võib anda vaid tähtajalise elamisloa. Endistele kaadrisõjaväelastele elamisloa andmise tingimusi pole karmistatud.
3-3-1-15-00 PDF Riigikohus 12.06.2000
Kui välismaalane elab perekonnaelu Põhiseaduse § 27 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni tähenduses, siis võib tema õigus elada Eestis tuleneda Põhiseadusest ja konventsioonist, mitte üksnes Välismaalaste seadusest.
Kui välismaalane elab perekonnaelu Põhiseaduse § 27 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni tähenduses, siis võib tema õigus elada Eestis tuleneda Põhiseadusest ja konventsioonist, mitte üksnes Välismaalaste seadusest. Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada elamisloa andmisest keeldumist välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. Sisserände piirarvu rakendamise põhiseadusevastasus üksikjuhtumil ei saa olla aluseks piirarvu kui sellise põhiseaduslikkuse kahtluse alla seadmisel. Isikule, kelle puhul on tuvastatud, et tema abikaasa on Eestis sündinud ja elab alaliselt Eestis, omab Eestis vara ja töökohta, ning tal ei ole võimalik elada perekonnaelu oma kodakondsusjärgses riigis, ei saa keelduda tähtajalise elamisloa andmisest põhjendades keeldumist üksnes sellega, et sisserände piirarv on täis.
Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada elamisloa andmisest keeldumist välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. Sisserände piirarvu rakendamise põhiseadusevastasus üksikjuhtumil ei saa olla aluseks piirarvu kui sellise põhiseaduslikkuse kahtluse alla seadmisel.
3-3-1-11-00 PDF Riigikohus 18.05.2000
Põhiseaduse § 27 lg. 1 on sõnastatud kui ilma seaduse reservatsioonita õigus, s.o. absoluutse õigusena. Ühiskonnas ei saa olla põhiõigusi, mida ei saa üldse piirata. Ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piiramiseks peab olema mingi väga oluline põhjus, mis peab sisalduma Põhiseaduses eneses. Piirang peab olema õigustatud mõne teise põhiõiguse või Põhiseaduse printsiibiga, näiteks Põhiseaduse preambulas sätestatud eesmärgiga, et Eesti riik on kaitseks sisemisele ja välisele rahule. Ka Põhiseaduse §-st 27 lg. 1 tulenevat õigust elada koos oma perekonnaga on võimalik piirata.
Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada keeldumist elamisloa andmisest välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. See poleks kooskõlas seaduse reservatsioonita põhiõiguse olemusega. Sisserände piirarvu rakendamise põhiseadusevastasus üksikjuhtumil ei saa olla aluseks piirarvu kui sellise põhiseaduslikkuse kahtluse alla seadmisel.
Eesti kodanikul on subjektiivne õigus elada Eestis, Põhiseaduse § 36 lg. 1 keelab teda Eestist välja saata ja takistada teda Eestisse asumast. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumine võib tema Eesti kodanikust abikaasa seada olukorda, kus ta on perekonnaelu jätkamiseks sunnitud Eestist lahkuma. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumiseks peab seega olema väga kaalukas põhjus.
Ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piiramiseks peab olema mingi väga oluline põhjus, mis peab sisalduma Põhiseaduses eneses. Piirang peab olema õigustatud mõne teise põhiõiguse või Põhiseaduse printsiibiga, näiteks Põhiseaduse preambulas sätestatud eesmärgiga, et Eesti riik on kaitseks sisemisele ja välisele rahule.
Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada keeldumist elamisloa andmisest välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. See poleks kooskõlas seaduse reservatsioonita põhiõiguse olemusega. Eesti kodanikul on subjektiivne õigus elada Eestis, Põhiseaduse § 36 lg. 1 keelab teda Eestist välja saata ja takistada teda Eestisse asumast. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumine võib tema Eesti kodanikust abikaasa seada olukorda, kus ta on perekonnaelu jätkamiseks sunnitud Eestist lahkuma. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumiseks peab seega olema väga kaalukas põhjus.

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json