3-19-92/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.11.2020 |
|
VMS § 123 p 3 on iseseisev tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alus ja seda saab kohaldada sõltumata teiste aluste olemasolust. VMS § 123 p-i 3 sisustamisel on abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisloa puhul kohaldatav VMS § 142 lg 2. VMS § 142 lg-st 2 tulenevalt peab PPA abikaasalt küsima, kas tal on võimalik asuda elama taotleja kodakondsusjärgsesse riiki. Tuginedes VMS § 142 lg-le 2, tuleb PPA-l enne otsustamist taotlejale täpsemalt selgitada vajadust tõendada asjaolusid, mis takistavad või raskendavad perekonna elama asumist kolmandasse riiki (HMS § 36 lg 1 p 3). Seejuures tuleb üldjuhul pöörduda nii taotleja kui ka tema abikaasa poole. Abikaasa poole pöördumata jätmisega rikub vastustaja uurimispõhimõtet (HMS § 6). (p 11-12)
Perekondade taasühinemise direktiivi eesmärgiga ei ole kooskõlas nõuda abikaasa juurde elama asumiseks elamisloa pikendamisel, et abikaasad tõendaksid, et neil pole võimalik elada teise abikaasa päritoluriigis ilma, et esineks direktiivis sätestatud keeldumisalus. Perekondade taasühinemise direktiivi põhjenduse 2 järgi tuleks perekonna taasühinemist käsitlevad meetmed vastu võtta kooskõlas kohustusega kaitsta perekonda ja austada pereelu liikmesriigis, kuhu kolmanda riigi kodanik on abikaasa juurde elama asunud. Perekondade taasühinemise direktiiv on vastu võetud selleks, et kolmanda riigi kodanik (taotleja) saaks asuda elama ja jääda elama liikmesriigis koos seal seaduslikult elava abikaasaga (kutsujaga) perekonnaelu, et austada tuleb perekonnapõhiõigust ja kõik liikmesriigi sellekohased otsustused peavad olema proportsionaalsed läbi perekonnapõhiõiguse prisma. (p 14)
VMS § 142 lg 2 kohaldamise tagajärjed võivad Eestis pikaajalise elaniku elamisluba omava abikaasa jaoks olla rasked. Kui ta ei suuda VMS § 142 lg 2 kohaselt tõendada, et tal on abikaasa päritolumaal võimatu elada, siis peab ta tegema valiku, kas jääda koos lapsega Eestisse või lahkuda perega abikaasa päritoluriiki. Kui ta otsustab Eestist lahkuda, peab ta selleks, et mitte kaotada siin pikaajalise elaniku staatust VMS § 241 lg 2 p 2 alusel, naasma igal aastal korraks Eestisse, et demonstreerida enda seotust Eestiga. Sellega kaasnevad vältimatud kulutused. VMS § 123 p 3, § 142 lg 2 ja § 241 lg 4 kohaldamine abikaasa suhtes ei tohi viia vastuoluni pikaajalise elaniku direktiivi artikliga 9 selliselt, et riik paneb pikaajalise elaniku sundvaliku ette. Direktiivi 2003/109/EÜ artikli 9 lg-s 2 nimetatud „konkreetsete või erakorraliste asjaolude“ all ei pruugi alati olla võimalik mõista liikmesriigist eemal viibimist inimese otsustuse alusel, mis on tehtud olukorras, kus riik on inimesele andnud kolm halba valikut: elada Eestis üksinda või koos lapsega või elada kogu perega perekonnaelu kolmandas riigis. (p 16-17)
VMS § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 koosmõjus § 131 lg-ga 1 on direktiivi 2003/86/EÜ artikli 6 lg 2 toimealas, mistõttu tuleb nende sätete sisustamisel võtta arvesse Euroopa Kohtu seisukohti selle direktiivi kohaldamise kohta. VMS § 124 lg 1 p 1 järgi võib keelduda välismaalasele tähtajalist elamisluba andmast, kui on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. VMS § 124 lg 1 p 5 lubab elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Mõlemat sätet on võimalik kohaldada, võttes arvesse isiku karistamist süüteo eest. Mõlemad sätted annavad PPA-le kaalutlusõiguse, mis võimaldab arvestada perekonnapõhiõiguse riive ulatusega. (p 20-21)
VMS § 124 lg 1 p 5 on kohaldatav erandlikel juhtudel, kui kuriteo toime pannud isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale polegi vaja põhjendada (vt ka EKo C-381/18 ja C-382/18, p-d 63-66). (p 21)
Varasemate aastate liiklusõnnetuste statistikat ei ole võimalik iseseisva põhjendusena võtta aluseks, et prognoosida kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale VMS § 124 lg 1 p 1 tähenduses. (p 23-24)
VMS § 123 p 3 on iseseisev tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alus ja seda saab kohaldada sõltumata teiste aluste olemasolust. VMS § 123 p-i 3 sisustamisel on abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisloa puhul kohaldatav VMS § 142 lg 2. VMS § 142 lg-st 2 tulenevalt peab PPA abikaasalt küsima, kas tal on võimalik asuda elama taotleja kodakondsusjärgsesse riiki. Tuginedes VMS § 142 lg-le 2, tuleb PPA-l enne otsustamist taotlejale täpsemalt selgitada vajadust tõendada asjaolusid, mis takistavad või raskendavad perekonna elama asumist kolmandasse riiki (HMS § 36 lg 1 p 3). Seejuures tuleb üldjuhul pöörduda nii taotleja kui ka tema abikaasa poole. Abikaasa poole pöördumata jätmisega rikub vastustaja uurimispõhimõtet (HMS § 6). (p 11-12)
VMS § 142 lg 2 kohaldamise tagajärjed võivad Eestis pikaajalise elaniku elamisluba omava abikaasa jaoks olla rasked. Kui ta ei suuda VMS § 142 lg 2 kohaselt tõendada, et tal on abikaasa päritolumaal võimatu elada, siis peab ta tegema valiku, kas jääda koos lapsega Eestisse või lahkuda perega abikaasa päritoluriiki. Kui ta otsustab Eestist lahkuda, peab ta selleks, et mitte kaotada siin pikaajalise elaniku staatust VMS § 241 lg 2 p 2 alusel, naasma igal aastal korraks Eestisse, et demonstreerida enda seotust Eestiga. Sellega kaasnevad vältimatud kulutused. VMS § 123 p 3, § 142 lg 2 ja § 241 lg 4 kohaldamine abikaasa suhtes ei tohi viia vastuoluni pikaajalise elaniku direktiivi artikliga 9 selliselt, et riik paneb pikaajalise elaniku sundvaliku ette. Direktiivi 2003/109/EÜ artikli 9 lg-s 2 nimetatud „konkreetsete või erakorraliste asjaolude“ all ei pruugi alati olla võimalik mõista liikmesriigist eemal viibimist inimese otsustuse alusel, mis on tehtud olukorras, kus riik on inimesele andnud kolm halba valikut: elada Eestis üksinda või koos lapsega või elada kogu perega perekonnaelu kolmandas riigis. (p 16-17)
VMS § 123 p 3 on iseseisev tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alus ja seda saab kohaldada sõltumata teiste aluste olemasolust. VMS § 123 p-i 3 sisustamisel on abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisloa puhul kohaldatav VMS § 142 lg 2. VMS § 142 lg-st 2 tulenevalt peab PPA abikaasalt küsima, kas tal on võimalik asuda elama taotleja kodakondsusjärgsesse riiki. Tuginedes VMS § 142 lg-le 2, tuleb PPA-l enne otsustamist taotlejale täpsemalt selgitada vajadust tõendada asjaolusid, mis takistavad või raskendavad perekonna elama asumist kolmandasse riiki (HMS § 36 lg 1 p 3). Seejuures tuleb üldjuhul pöörduda nii taotleja kui ka tema abikaasa poole. Abikaasa poole pöördumata jätmisega rikub vastustaja uurimispõhimõtet (HMS § 6). (p 11-12)
VMS § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 koosmõjus § 131 lg-ga 1 on direktiivi 2003/86/EÜ artikli 6 lg 2 toimealas, mistõttu tuleb nende sätete sisustamisel võtta arvesse Euroopa Kohtu seisukohti selle direktiivi kohaldamise kohta. VMS § 124 lg 1 p 1 järgi võib keelduda välismaalasele tähtajalist elamisluba andmast, kui on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. VMS § 124 lg 1 p 5 lubab elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Mõlemat sätet on võimalik kohaldada, võttes arvesse isiku karistamist süüteo eest. Mõlemad sätted annavad PPA-le kaalutlusõiguse, mis võimaldab arvestada perekonnapõhiõiguse riive ulatusega. (p 20-21)
Varasemate aastate liiklusõnnetuste statistikat ei ole võimalik iseseisva põhjendusena võtta aluseks, et prognoosida kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale VMS § 124 lg 1 p 1 tähenduses. (p 23-24)
VMS § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 koosmõjus § 131 lg-ga 1 on direktiivi 2003/86/EÜ artikli 6 lg 2 toimealas, mistõttu tuleb nende sätete sisustamisel võtta arvesse Euroopa Kohtu seisukohti selle direktiivi kohaldamise kohta. VMS § 124 lg 1 p 1 järgi võib keelduda välismaalasele tähtajalist elamisluba andmast, kui on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. VMS § 124 lg 1 p 5 lubab elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Mõlemat sätet on võimalik kohaldada, võttes arvesse isiku karistamist süüteo eest. Mõlemad sätted annavad PPA-le kaalutlusõiguse, mis võimaldab arvestada perekonnapõhiõiguse riive ulatusega. (p 20-21)
VMS § 124 lg 1 p 5 on kohaldatav erandlikel juhtudel, kui kuriteo toime pannud isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale polegi vaja põhjendada (vt ka EKo C-381/18 ja C-382/18, p-d 63-66). (p 21)
|
| 3-3-1-2-17
|
Riigikohus |
26.04.2017 |
|
Elamisluba antakse vaid juhul, kui inimesel on vajadus elamisloa järele, st tegelik soov Eestisse elama asuda. VMS § 117 lg-s 1 on loetletud elamisloa andmise üldtingimused, mis peavad olema täidetud mis tahes alusel elamisloa andmisel. Sellisteks nõueteks on ka Eestisse elama asumise eesmärgi põhjendatus ja tegelik elukoht. VMS normidest nähtub üheselt, et elamisloa saamise vajadus on inimesel vaid juhul, kui ta tegelikult soovib elada Eestis. Vajadus elamisloa järele puudub, kui välismaalane soovib lühiajaliselt Eestit külastada. Sellisel juhul võib elamisloa andmisest VMS § 123 p 3 alusel keelduda. (p-d 20 ja 22)
Seadusliku esindaja käitumine haldusmenetluses, sh varem registreerimiskohustuse täitmiseks tehtud või tegemata jäetud toimingud, on omistatavad esindatavale (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-16). (p 22)
Nõukogu direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta on kantud eesmärgist võimaldada pereliikmetele pereelu (preambuli lg-d 4 ja 6). Kui perekond on faktiliselt elanud aastaid välisriigis ja Eestit külastanud vaid väga lühiajaliselt ning eemalviibimist ei ole nõuetekohaselt registreeritud ja isikuid on korduvalt haldusmenetluses hoiatatud, et kui nad ei asu püsivalt Eestisse elama, siis nende tähtajalisi elamislube ei pikendata, siis ei esine perekonna taasühinemise vajadust direktiivi mõttes. (p 23)
|
| 3-3-1-16-03
|
Riigikohus |
17.04.2003 |
|
Elamisloa pikendamisest keeldumine riivab perekonnapõhiõigust, kuid seda õigust ei ole rikutud, kui perekonnaelu elamiseks kodakondsusjärgses riigis pole takistusi. Sihtotstarbeliselt eraldatud korteri müümine ning selle eest saadud raha kulutamine ei anna alust nõuda, et riik tunnustaks õigust elada oma perekonnaelu just Eestis.
Täitevvõimule seadusega kaalutlusõiguse mitteandmine ei muuda iseenesest seadust põhiseadusevastaseks. Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib anda proportsionaalse tulemuse.
VS § 12 lg 9 p 4 näeb ette nendele isikutele tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise, kes varem oma aktiivse tegevusega on väljendanud soovi ja valmisolekut Eestist lahkuda ning muuta oma elukorraldust. Usalduse kaitse seisukohalt pole see regulatsioon põhiseadusevastane. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve saanud, siis ei ole ainuüksi see asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ega soovi enam Eestist lahkuda, põhjuseks, et käsitada VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusvastasena.
|
| 3-3-1-10-03
|
Riigikohus |
17.03.2003 |
|
VS § 12 lg 9 p 4 alusel elamisloa pikendamise keeldumine kujutab endast põhiõiguste riivet. Seda isegi siis, kui üks abikaasadest ei vaidlustanud elamisloa pikendamist. Põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Piirangu vastavust proportsionaalsuse põhimõttele on kontrollitud kolme tunnuse - abinõu sobivuse, siis vajalikkuse ja seejärel vajadusel ka mõõdukuse - abil. Kolleegiumi arvates on VS § 12 lg 9 p 4 puhul seadusandja poolt valitud abinõu kindlasti sobiv, sest elamisloa pikendamisest keeldumine viib lõppkokkuvõttes abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud isiku Eestist lahkumisele ja eeldatavasti elama asumisele riiki, kus ta omandas nimetatud programmi raames elamispinna. Kolleegium peab valitud abinõud ka vajalikuks, sest ta ei tea valitud eesmärgi saavutamiseks praktiliselt rakendatavat abinõud, mis viiks eesmärgile.
Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 tõepoolest ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust pärast seda, kui on tuvastatud, et isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis. Iseenesest ei ole kaalutlusõiguse seadusega mittesätestamine vastuolus Põhiseadusega. Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Kaalutlusõigus pole eesmärk omaette. Otsustus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seadus pole kaalutlusõigust sätestanud. Kolleegium peab käesolevas asjas proportsionaalseks VS § 12 lg 9 p 4 regulatsiooni, mille järgi elamisloa pikendamise otsustamisel puudub kaalutlusõigus, kui isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis ja kohustus korteri saamisel Eestist lahkuma.
|
| 3-3-1-15-00
|
Riigikohus |
12.06.2000 |
|
Kui välismaalane elab perekonnaelu Põhiseaduse § 27 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni tähenduses, siis võib tema õigus elada Eestis tuleneda Põhiseadusest ja konventsioonist, mitte üksnes Välismaalaste seadusest.
Kui välismaalane elab perekonnaelu Põhiseaduse § 27 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni tähenduses, siis võib tema õigus elada Eestis tuleneda Põhiseadusest ja konventsioonist, mitte üksnes Välismaalaste seadusest.
Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada elamisloa andmisest keeldumist välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. Sisserände piirarvu rakendamise põhiseadusevastasus üksikjuhtumil ei saa olla aluseks piirarvu kui sellise põhiseaduslikkuse kahtluse alla seadmisel.
Isikule, kelle puhul on tuvastatud, et tema abikaasa on Eestis sündinud ja elab alaliselt Eestis, omab Eestis vara ja töökohta, ning tal ei ole võimalik elada perekonnaelu oma kodakondsusjärgses riigis, ei saa keelduda tähtajalise elamisloa andmisest põhjendades keeldumist üksnes sellega, et sisserände piirarv on täis.
Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada elamisloa andmisest keeldumist välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. Sisserände piirarvu rakendamise põhiseadusevastasus üksikjuhtumil ei saa olla aluseks piirarvu kui sellise põhiseaduslikkuse kahtluse alla seadmisel.
|
| 3-3-1-11-00
|
Riigikohus |
18.05.2000 |
|
Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada keeldumist elamisloa andmisest välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. See poleks kooskõlas seaduse reservatsioonita põhiõiguse olemusega.
Sisserände piirarvu rakendamise põhiseadusevastasus üksikjuhtumil ei saa olla aluseks piirarvu kui sellise põhiseaduslikkuse kahtluse alla seadmisel.
Eesti kodanikul on subjektiivne õigus elada Eestis, Põhiseaduse § 36 lg. 1 keelab teda Eestist välja saata ja takistada teda Eestisse asumast. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumine võib tema Eesti kodanikust abikaasa seada olukorda, kus ta on perekonnaelu jätkamiseks sunnitud Eestist lahkuma. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumiseks peab seega olema väga kaalukas põhjus.
Ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piiramiseks peab olema mingi väga oluline põhjus, mis peab sisalduma Põhiseaduses eneses. Piirang peab olema õigustatud mõne teise põhiõiguse või Põhiseaduse printsiibiga, näiteks Põhiseaduse preambulas sätestatud eesmärgiga, et Eesti riik on kaitseks sisemisele ja välisele rahule.
Põhiseaduse § 27 lg. 1 on sõnastatud kui ilma seaduse reservatsioonita õigus, s.o. absoluutse õigusena. Ühiskonnas ei saa olla põhiõigusi, mida ei saa üldse piirata. Ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piiramiseks peab olema mingi väga oluline põhjus, mis peab sisalduma Põhiseaduses eneses. Piirang peab olema õigustatud mõne teise põhiõiguse või Põhiseaduse printsiibiga, näiteks Põhiseaduse preambulas sätestatud eesmärgiga, et Eesti riik on kaitseks sisemisele ja välisele rahule. Ka Põhiseaduse §-st 27 lg. 1 tulenevat õigust elada koos oma perekonnaga on võimalik piirata.
Pelgalt sisserände piirarvu täitumisega ei saa põhjendada keeldumist elamisloa andmisest välismaalasele, kes elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse mõttes. See poleks kooskõlas seaduse reservatsioonita põhiõiguse olemusega.
Eesti kodanikul on subjektiivne õigus elada Eestis, Põhiseaduse § 36 lg. 1 keelab teda Eestist välja saata ja takistada teda Eestisse asumast. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumine võib tema Eesti kodanikust abikaasa seada olukorda, kus ta on perekonnaelu jätkamiseks sunnitud Eestist lahkuma. Eesti kodaniku abikaasale elamisloa andmisest keeldumiseks peab seega olema väga kaalukas põhjus.
|
Facebook
Twitter