3-19-92/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.11.2020 |
|
VMS § 123 p 3 on iseseisev tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alus ja seda saab kohaldada sõltumata teiste aluste olemasolust. VMS § 123 p-i 3 sisustamisel on abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisloa puhul kohaldatav VMS § 142 lg 2. VMS § 142 lg-st 2 tulenevalt peab PPA abikaasalt küsima, kas tal on võimalik asuda elama taotleja kodakondsusjärgsesse riiki. Tuginedes VMS § 142 lg-le 2, tuleb PPA-l enne otsustamist taotlejale täpsemalt selgitada vajadust tõendada asjaolusid, mis takistavad või raskendavad perekonna elama asumist kolmandasse riiki (HMS § 36 lg 1 p 3). Seejuures tuleb üldjuhul pöörduda nii taotleja kui ka tema abikaasa poole. Abikaasa poole pöördumata jätmisega rikub vastustaja uurimispõhimõtet (HMS § 6). (p 11-12)
Perekondade taasühinemise direktiivi eesmärgiga ei ole kooskõlas nõuda abikaasa juurde elama asumiseks elamisloa pikendamisel, et abikaasad tõendaksid, et neil pole võimalik elada teise abikaasa päritoluriigis ilma, et esineks direktiivis sätestatud keeldumisalus. Perekondade taasühinemise direktiivi põhjenduse 2 järgi tuleks perekonna taasühinemist käsitlevad meetmed vastu võtta kooskõlas kohustusega kaitsta perekonda ja austada pereelu liikmesriigis, kuhu kolmanda riigi kodanik on abikaasa juurde elama asunud. Perekondade taasühinemise direktiiv on vastu võetud selleks, et kolmanda riigi kodanik (taotleja) saaks asuda elama ja jääda elama liikmesriigis koos seal seaduslikult elava abikaasaga (kutsujaga) perekonnaelu, et austada tuleb perekonnapõhiõigust ja kõik liikmesriigi sellekohased otsustused peavad olema proportsionaalsed läbi perekonnapõhiõiguse prisma. (p 14)
VMS § 142 lg 2 kohaldamise tagajärjed võivad Eestis pikaajalise elaniku elamisluba omava abikaasa jaoks olla rasked. Kui ta ei suuda VMS § 142 lg 2 kohaselt tõendada, et tal on abikaasa päritolumaal võimatu elada, siis peab ta tegema valiku, kas jääda koos lapsega Eestisse või lahkuda perega abikaasa päritoluriiki. Kui ta otsustab Eestist lahkuda, peab ta selleks, et mitte kaotada siin pikaajalise elaniku staatust VMS § 241 lg 2 p 2 alusel, naasma igal aastal korraks Eestisse, et demonstreerida enda seotust Eestiga. Sellega kaasnevad vältimatud kulutused. VMS § 123 p 3, § 142 lg 2 ja § 241 lg 4 kohaldamine abikaasa suhtes ei tohi viia vastuoluni pikaajalise elaniku direktiivi artikliga 9 selliselt, et riik paneb pikaajalise elaniku sundvaliku ette. Direktiivi 2003/109/EÜ artikli 9 lg-s 2 nimetatud „konkreetsete või erakorraliste asjaolude“ all ei pruugi alati olla võimalik mõista liikmesriigist eemal viibimist inimese otsustuse alusel, mis on tehtud olukorras, kus riik on inimesele andnud kolm halba valikut: elada Eestis üksinda või koos lapsega või elada kogu perega perekonnaelu kolmandas riigis. (p 16-17)
VMS § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 koosmõjus § 131 lg-ga 1 on direktiivi 2003/86/EÜ artikli 6 lg 2 toimealas, mistõttu tuleb nende sätete sisustamisel võtta arvesse Euroopa Kohtu seisukohti selle direktiivi kohaldamise kohta. VMS § 124 lg 1 p 1 järgi võib keelduda välismaalasele tähtajalist elamisluba andmast, kui on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. VMS § 124 lg 1 p 5 lubab elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Mõlemat sätet on võimalik kohaldada, võttes arvesse isiku karistamist süüteo eest. Mõlemad sätted annavad PPA-le kaalutlusõiguse, mis võimaldab arvestada perekonnapõhiõiguse riive ulatusega. (p 20-21)
VMS § 124 lg 1 p 5 on kohaldatav erandlikel juhtudel, kui kuriteo toime pannud isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale polegi vaja põhjendada (vt ka EKo C-381/18 ja C-382/18, p-d 63-66). (p 21)
Varasemate aastate liiklusõnnetuste statistikat ei ole võimalik iseseisva põhjendusena võtta aluseks, et prognoosida kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale VMS § 124 lg 1 p 1 tähenduses. (p 23-24)
VMS § 123 p 3 on iseseisev tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alus ja seda saab kohaldada sõltumata teiste aluste olemasolust. VMS § 123 p-i 3 sisustamisel on abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisloa puhul kohaldatav VMS § 142 lg 2. VMS § 142 lg-st 2 tulenevalt peab PPA abikaasalt küsima, kas tal on võimalik asuda elama taotleja kodakondsusjärgsesse riiki. Tuginedes VMS § 142 lg-le 2, tuleb PPA-l enne otsustamist taotlejale täpsemalt selgitada vajadust tõendada asjaolusid, mis takistavad või raskendavad perekonna elama asumist kolmandasse riiki (HMS § 36 lg 1 p 3). Seejuures tuleb üldjuhul pöörduda nii taotleja kui ka tema abikaasa poole. Abikaasa poole pöördumata jätmisega rikub vastustaja uurimispõhimõtet (HMS § 6). (p 11-12)
VMS § 142 lg 2 kohaldamise tagajärjed võivad Eestis pikaajalise elaniku elamisluba omava abikaasa jaoks olla rasked. Kui ta ei suuda VMS § 142 lg 2 kohaselt tõendada, et tal on abikaasa päritolumaal võimatu elada, siis peab ta tegema valiku, kas jääda koos lapsega Eestisse või lahkuda perega abikaasa päritoluriiki. Kui ta otsustab Eestist lahkuda, peab ta selleks, et mitte kaotada siin pikaajalise elaniku staatust VMS § 241 lg 2 p 2 alusel, naasma igal aastal korraks Eestisse, et demonstreerida enda seotust Eestiga. Sellega kaasnevad vältimatud kulutused. VMS § 123 p 3, § 142 lg 2 ja § 241 lg 4 kohaldamine abikaasa suhtes ei tohi viia vastuoluni pikaajalise elaniku direktiivi artikliga 9 selliselt, et riik paneb pikaajalise elaniku sundvaliku ette. Direktiivi 2003/109/EÜ artikli 9 lg-s 2 nimetatud „konkreetsete või erakorraliste asjaolude“ all ei pruugi alati olla võimalik mõista liikmesriigist eemal viibimist inimese otsustuse alusel, mis on tehtud olukorras, kus riik on inimesele andnud kolm halba valikut: elada Eestis üksinda või koos lapsega või elada kogu perega perekonnaelu kolmandas riigis. (p 16-17)
VMS § 123 p 3 on iseseisev tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alus ja seda saab kohaldada sõltumata teiste aluste olemasolust. VMS § 123 p-i 3 sisustamisel on abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisloa puhul kohaldatav VMS § 142 lg 2. VMS § 142 lg-st 2 tulenevalt peab PPA abikaasalt küsima, kas tal on võimalik asuda elama taotleja kodakondsusjärgsesse riiki. Tuginedes VMS § 142 lg-le 2, tuleb PPA-l enne otsustamist taotlejale täpsemalt selgitada vajadust tõendada asjaolusid, mis takistavad või raskendavad perekonna elama asumist kolmandasse riiki (HMS § 36 lg 1 p 3). Seejuures tuleb üldjuhul pöörduda nii taotleja kui ka tema abikaasa poole. Abikaasa poole pöördumata jätmisega rikub vastustaja uurimispõhimõtet (HMS § 6). (p 11-12)
VMS § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 koosmõjus § 131 lg-ga 1 on direktiivi 2003/86/EÜ artikli 6 lg 2 toimealas, mistõttu tuleb nende sätete sisustamisel võtta arvesse Euroopa Kohtu seisukohti selle direktiivi kohaldamise kohta. VMS § 124 lg 1 p 1 järgi võib keelduda välismaalasele tähtajalist elamisluba andmast, kui on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. VMS § 124 lg 1 p 5 lubab elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Mõlemat sätet on võimalik kohaldada, võttes arvesse isiku karistamist süüteo eest. Mõlemad sätted annavad PPA-le kaalutlusõiguse, mis võimaldab arvestada perekonnapõhiõiguse riive ulatusega. (p 20-21)
Varasemate aastate liiklusõnnetuste statistikat ei ole võimalik iseseisva põhjendusena võtta aluseks, et prognoosida kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale VMS § 124 lg 1 p 1 tähenduses. (p 23-24)
VMS § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 koosmõjus § 131 lg-ga 1 on direktiivi 2003/86/EÜ artikli 6 lg 2 toimealas, mistõttu tuleb nende sätete sisustamisel võtta arvesse Euroopa Kohtu seisukohti selle direktiivi kohaldamise kohta. VMS § 124 lg 1 p 1 järgi võib keelduda välismaalasele tähtajalist elamisluba andmast, kui on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. VMS § 124 lg 1 p 5 lubab elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Mõlemat sätet on võimalik kohaldada, võttes arvesse isiku karistamist süüteo eest. Mõlemad sätted annavad PPA-le kaalutlusõiguse, mis võimaldab arvestada perekonnapõhiõiguse riive ulatusega. (p 20-21)
VMS § 124 lg 1 p 5 on kohaldatav erandlikel juhtudel, kui kuriteo toime pannud isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale polegi vaja põhjendada (vt ka EKo C-381/18 ja C-382/18, p-d 63-66). (p 21)
|
| 3-3-1-44-11
|
Riigikohus |
03.07.2012 |
|
PS § 27 lg 5, mis sätestab perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest, on erisätteks PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatuse suhtes. Eelnimetatud kohustusele vastab abivajava pereliikme õigus saada pereliikmelt hoolitsust. PS § 27 lg 5 tähenduses hõlmab hoolitsus nii pereliikme õigust saada ainelist abi, kui ka õigust saada pereliikmetelt isiklikku hooldust.
PS § 26 tähenduses hõlmab perekond üldjuhul vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kelle vahel on sõltuvussuhe. PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustus hõlmab sõltuvalt asjaoludest ka täisealisi pereliikmeid. PS §-st 26 kui ka § 27 lg-st 5 tuleneva põhiõiguse kandjaks on ka Eestis viibivad välismaalased ja seda sõltumata sellest, kas nad viibivad Eestis seaduslikult.
PS § 27 lg-st 5, mis sätestab perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest, ei tulene õigust asuda Eestisse elama. Kui abivajav pereliige ei ela Eestis, siis tuleb arvestada ka riigi õigust otsustada selle üle, kellele anda riigis elamiseks õigus. Riigi õigus takistada PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustuse täitmiseks või õiguse realiseerimiseks Eestisse elama asumist sõltub juhtumi asjaoludest, eelkõige abi vajalikkusest ja selle osutamise võimalikkusest väljaspool Eestit.
Riiklik julgeolek on legitiimne eesmärk selleks, et elamisloa andmisest keeldumisega riivata põhiseaduse § 27 lg-ga 5 tagatud põhiõigust. VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 riivavad intensiivselt elamisloa taotleja PS § 27 lg-s 5 sätestatud põhiõigust. Elamisloa taotluse menetlemisel kaalutlusõiguse puudumine aitab hoida kokku ressursse ja vältida võimalikke kaalumisega kaasnevaid vigu, kuid oht riigi julgeolekule ei kaalu üles PS § 27 lg 5 sätestatud põhiõiguse riivet, mis tuleneb elamisloa andmisest ilma kaalumisõiguseta keeldumisest. Kuni 1. oktoobrini 2010 kehtinud VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 on osas, milles need sätted keelasid ilma kaalutlusõiguseta anda tähtajalise elamisloa VMS § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel, vastuolus põhiseaduse §-ga 11 ja § 27 lg-ga 5.
VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted, kuid VMS § 12 lg 5 annab nende sätete kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.
VMS § 123 lg 1 p 3 seostatakse vanemale elamisloa andmine täisealise lapse juurde elama asumiseks sellega, et vanemal ei ole võimalik hooldust saada oma asukohariigis või muus riigis. Välisriiki peetakse silmas ka juhul, kui elamisloa taotleja elab Eestis. Säte ei täpsusta hoolduse olemust välisriigis. Tuleb asuda seisukohale, et hoolduse all välisriigis peetakse silmas ka laste poolt välisriigis elavatele vanematele raha saatmist põetaja palkamiseks, samuti välisriigi või selle hoolekandesüsteemi osutatavat hooldust. Seejuures ei ole piisav üksnes abstraktne tõdemus, et hoolduse erinevatel viisidel osutamise võimalikkusest, vaid tuleb hinnata hoolduse erinevate viiside välisriigis osutamise võimalikkust ning nende prognoositavat tulemust hoolduse osutamisega Eestis.
Üksnes välisriigi seaduse sättega, mis kehtestab abstraktse normina õiguse hooldusele ja sellele vastava kohustuse, ei saa põhjendada seisukohta, et hooldus välisriigis on ka tegelikkuses võimalik. Seaduse iga säte elab koos rakendamispraktikaga, mille on kujundanud asjaomane välisriik.
VMS § 12 lg 9 p 4 kohaselt ei anta tähtajalist elamisluba ja selle pikendamisest keeldutakse, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. See säte lisati seadusesse, et Ameerika Ühendriikide abiprogrammis osalenud isikud täidaksid programmis osalemisel vabatahtlikult võetud kohustust lahkuda Eestist ja edaspidi saabuda Eestisse üksnes viisa alusel. Piirangu üks eesmärk on tagada vabatahtlikult võetud kohustuste täitmine ja kaitsta sellega Eesti riigi julgeolekut.
Endise NSVL-i sõjaväelaste olukorda ja väljasaatmist Eestist puudutasid ka Eesti ning Venemaa vahel 1994. aasta juulis sõlmitud kokkulepped. EIK on pidanud soovi kaitsta riigi rahvuslikku julgeolekut legitiimseks EIÕK artikli 8 lg 1 riivamiseks.
VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted, kuid VMS § 12 lg 5 annab nende sätete kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.
|
| 3-3-1-21-10
|
Riigikohus |
14.05.2010 |
|
VSS § 14 lg 4 p-s 2 sätestatakse, et väljasaatmist ei kohaldata, kui väljasaatmine on muutunud võimatuks. Seega on taotlus keelata edasised väljasaatmistoimingud võimalik ka olukorras, kus lahkumisettekirjutus on jõus, samuti olukorras, kus lahkumisettekirjutust pole kohtus vaidlustatud.
Kui isik on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, siis tema suhtes VMS § 12 lg 4 p-i 10 kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik selles sättes nimetatud tingimused. Seega peab VMS § 12 lg 4 p-i 10 kohaldamiseks lisaks sellele, et isik on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, olema tuvastatud ka see, et isiku vanus, auaste või muud asjaolud ei välista tema kutsumist teenistusse tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud formeeringutesse.
VMS § 12 lg 4 p 10 koosseisuline tunnus, mis seondub elamisloa taotleja kodakondsuse järgse riigiga, on väga selgelt määratletud. VMS § 12 lg 4 p-st 10 tulenevalt on nimetatud sätte kohaldamise üheks eelduseks, et elamisloa või selle pikendamise taotluse esitanud isik kuuluks välisriigi kodakondsusse.
Nii VMS § 12 lg 4 p 1 kui ka VMS § 12 lg 4 p 10 on sõnastatud imperatiivselt, kaalutlusõigust mittevõimaldavatena, kuid Riigikohtu lahenditest tulenevalt näevad need sätted siiski ette kaalutlusõiguse. VMS § 12 lg 4 p 1 ja § 12 lg 5 on tunnistatud põhiseaduse vastaseks osas, mis ei näe pädevale riigiasutusele ette kaalutlusõigust elamisloa andmisest keeldumisel valeandmete esitamise tõttu (vt Riigikohtu 21.06.2004 otsust asjas nr 3-4-1-9-04). VMS § 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 5 on tunnistatud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, mis ei anna võimalust teha erandit elamisloa andmiseks või pikendamiseks välismaalasele, kes on olnud või kellest on põhjust arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses (vt Riigikohtu 05.03.2001. a otsust asjas nr 3-4-1-2-01).
|
| 3-3-1-2-07
|
Riigikohus |
22.03.2007 |
|
Lahkumisettekirjutuse sundtäitmine on õiguslikult võimalik pärast seda, kui Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on teinud kaalutletud otsuse selle kohta, et mõjuvad põhjused, mis tingisid lahkumisettekirjutuse sundtäitmise edasilükkamise, on ära langenud. Nimetatud otsus on halduskohtus vaidlustatav ning kohus saab Halduskohtumenetluse seadustiku alusel kohaldada vaidluse lahendamise ajaks esialgset õiguskaitset.
VMS § 12 lg 4 p 13 koostoimes sama paragrahvi lõigetega 5 ja 6 ei võimalda isegi erandkorras anda elamisluba isikule, kes on pannud toime inimsusevastaseid kuritegusid. Lahkumisettekirjutuse üle peetava vaidluse lahendamisel ei saa Riigikohus hinnata Välismaalaste seaduses sätestatud sellise absoluutse keelu põhiseaduspärasust. Välismaalaste seaduse nimetatud sätted pole lahkumisettekirjutuse seaduslikkuse üle peetavas vaidluses asjassepuutuvad HKMS § 25 lg 10 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 mõttes.
Kui lahkumisettekirjutus tehakse isikule, kellele on keeldutud elamisloa andmisest, siis VSS § 9 lg 6 ei anna kaalutlusõigust ning lahkumisettekirjutuse tegemisel ei tule hinnata, kas ta kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule.
VMS § 12 lg 4 p 13 koostoimes sama paragrahvi lõigetega 5 ja 6 ei võimalda anda elamisluba isikule, kelle puhul on põhjendatud alus arvata, et ta on toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid. VMS § 12 lg 4 p 13 kohaldamine ei sõltu sellest, kas isikut on karistatud, samuti sellest, kas tema karistusandmed on karistusregistris või registri arhiivis. Kuid VMS § 12 lg 4 p 13 kohaldamisel saab süüdimõistvat kohtuotsust kasutada tõendina ka juhul, kui andmed on karistusregistri arhiivis.
|
| 3-3-1-52-06
|
Riigikohus |
23.10.2006 |
|
Selleks, et elamisloast keeldumine saaks rikkuda isiku õigust perekonnaelule, peab olema vahetu seos elamisloast keeldumise ja perekonnaelu elamise võimatuse vahel. Kinnipeetava perekonnaelu mõjutab vahetult süüdimõistva kohtuotsuse täitmine. Normaalse perekonnaelu taastamine saab võimalikuks pärast karistuse ärakandmist või tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamist. Elamisloa taotluse põhjendamatu rahuldamata jätmist ei saa selle kaudse ja ebamäärase mõju tõttu pidada perekonnaelu põhiõiguse rikkumiseks.
Kuni 01.04.2006 kehtinud VangS § 76 lg-st 5 tulenevalt sõltus välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus otseselt elamisloast. Välismaalasest kinnipeetava avalduse menetluse tulemus oli ette ära otsustatud, kui kinnipeetaval ei olnud elamisluba. Seetõttu võis elamisloa andmisest keeldumise otsus rikkuda kinnipeetava õigusi, kui otsuses tehtud kaalutlusviga muutis ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks.
Alates 01.04.2006 on tunnistatud VangS § 76 lg 5 kehtetuks ja karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks ei ole enam nõutav elamisloa olemasolu. Sellest ei saa aga järeldada, et elamisloa andmisest keeldumise otsus ei saakski rikkuda kinnipeetava õigusi. Elamisloa puudumine mõjutab otseselt tingimisi vabastatud isiku õiguslikku seisundit. 011.07.2006 jõustunud VangS § 761 lg 1 alusel saab isik küll vanglast vabastamise õiendi, kuid VangS § 761 ei sätesta, et sellega saaks isik tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust. Ka VS § 51 ei võimaldada järeldada, et vanglast vabastamise õiend on välismaalase Eestis viibimise seaduslikuks aluseks. Vanglast vabastamise õiendit omava isiku õiguslik seisund on palju piiratum kui tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibival isikul.
Kui isik kuulub VS § 12 lg 4 p-s 5 nimetatud isikute hulka saab talle tulenevalt sama paragrahvi lõikest 5 anda elamisloa üksnes erandkorras. Sellisel juhul tuleb elamisloa andmisel kaaluda nii isiku huve kui ka avalikku huvi, mis kinnipeetava puhul tähendab, et hinnata tuleb ka tema vabanemisest lähtuvat võimalikku ohtu. Isikust tulenevat ohtu saab hinnata ka ajal, mil isik viibib kinnipidamiskohas. Kodakondsus- ja Migratsiooniametil võib olla raskendatud hinnata elamisluba taotlevast kinnipeetavast vabaduses lähtuvat ohtu, kuid sellisel puhul on võimalik kasutada Halduskoostöö seaduse §-st 18 tulenevat õigust taotleda ametiabi vanglalt.
|
| 3-3-1-53-06
|
Riigikohus |
16.10.2006 |
|
Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Siiski võib otsus mitte anda elamisluba kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Kohtuvaidluse tulemusena uue otsuse tegemine ei pruugi kaitsta isiku õigusi, mistõttu pole välistatud mittevaralise kahju esitamise nõue riigi vastu.
Kuigi elamisloa puudumine ei riku kinnipeetava õigusi, ei saa sellest tulenevalt jätta tema taotlust rahuldamata või VS § 135 p 6 alusel läbivaatamatult tagastada. Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei oleks vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükataks edasi ja kaalutletud otsus tehtaks ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks (vt Riigikohtu 09.05.2006 otsuse nr 3-3-1-6-06 p-e 23-26).
Juba tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Elamisloa andmisest keeldumise korral tuleb esitada põhjendused riigist väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Väljasaatmise perspektiive tuleb kaaluda ka juhul, kui elamisloa taotluse üle otsustav organ ja väljasaatmise ning väljasaatmiskeskusse paigutamise üle otsustuspädevust omav organ on erinevad. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.
Ilma väljasaatmise perspektiivita isiku kinnipidamist väljasaatmiskeskuses saab ja tuleb hinnata läbi Põhiseaduse § 20 lg 2 p 4 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5.1(f), mis otsesõnu tagavad igaühele füüsilise vabaduse kaitse meelavaldse kinnipidamise eest riigist väljasaatmise eesmärgil.
Inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides tuleb juba tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Elamisloa andmisest keeldumise korral tuleb esitada põhjendused riigist väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Väljasaatmise perspektiive tuleb kaaluda ka juhul, kui elamisloa taotluse üle otsustav organ ja väljasaatmise ning väljasaatmiskeskusse paigutamise üle otsustuspädevust omav organ on erinevad. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.
Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Siiski võib otsus mitte anda elamisluba kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks.
Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.
Elamisloa taotluse üle otsustamisel hinnatakse kuriteo toimepanemise asjaolusid kogumis muude tõenditega, mis on olulised isiku taotluse lahendamiseks. Kinnipeetava elamisloa taotluse üle otsustamiseks saab küsida nii vangla direktori kui ka kriminaalhooldusametniku arvamust.
VS § 12 lg 4 p 8 lubab tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel kasutada karistusregistri arhiivi andmeid. Selline regulatsioon võimaldab jõuda kriminaalkorras korduvalt tahtlikke kuritegusid toime pannud isikute elamisloa otsustamisel proportsionaalsele tulemusele, sest VS § 12 lg 5 lubab sama paragrahvi 4. lõike punktis 8 nimetatud välismaalasele anda tähtajalise elamisloa erandkorras.
|
| 3-3-1-6-06
|
Riigikohus |
09.05.2006 |
|
Vabadusekaotuslikku karistust kandvale isikule elamisloa andmisest keeldumine võib teatud tingimustel rikkuda isiku õigusi, sealhulgas ka õigust elada perekonnaelu Eestis. Elamisloa puudumine pole aga takistuseks, et kohtuda sugulastega väljaspool vanglat. Lühiajaliseks väljasõiduks ei ole elamisloa olemasolu nõutav.
Pikka aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isiku väljasaatmiskeskusse paigutamise õiguspärasus ja kooskõla inimväärikusega on problemaatiline. Üldjuhul ei kohusta rahvusvaheline õigus ühtegi riiki andma elamisluba teises riigis kaua aega elanud kodakondsuseta isikule. Välismaalaste seaduse regulatsioon, mis lubab pikka aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isikule anda elamisloa üksnes erandkorras, võib aga viia olukorrani, kus väljasaatmiskeskuses peetakse isikut, kelle suhtes on selge, et teda ei saa ühtegi riiki välja saata, sest puudub riik, kes peab teda vastu võtma.
Välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus sõltub otseselt elamisloa olemasolust, sest tema avalduse menetluse tulemus on ette ära otsustatud, kui tal pole elamisluba. Seega võib elamisloa andmisest keeldumine teatud tingimustel rikkuda kinnipeetava õigusi või huve. See, milliseid subjektiivseid õigusi või isiku huve võidakse kinnipeetavale elamisloa andmisest keeldumisega rikkuda, sõltub konkreetsetest asjaoludest.
Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei ole vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükatakse edasi ja kaalutletud otsus tehakse ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks. Kinnipeetaval peab aegsasti olema teada, kas ta saab taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamist.
Vabadusekaotuslikku karistust kandvale välismaalasele elamisloa andmisest keeldumine võib teatud tingimustel rikkuda isiku õigusi, sealhulgas ka õigust elada perekonnaelu Eestis. See, milliseid subjektiivseid õigusi või isiku huve võidakse kinnipeetavale elamisloa andmisest keeldumisega rikkuda, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Kui aga elamisloa andmisest keeldumine ei saa mõjutada isiku õigusi, siis ei saa kaalutlusviga haldusaktis kaasa tuua haldusakti tühistamist ja asja haldusorganile uueks otsustamiseks saatmist.
Välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus sõltub otseselt elamisloa olemasolust, sest tema avalduse menetluse tulemus on ette ära otsustatud, kui tal pole elamisluba. Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Otsus mitte anda elamisluba võib aga kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks.
Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei ole vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükatakse edasi ja kaalutletud otsus tehakse ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks. Kinnipeetaval peab aegsasti olema teada, kas ta saab taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamist.
|
| 3-3-1-56-03
|
Riigikohus |
10.10.2003 |
|
Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p-st 8 koosmõjus Karistusregistri seadusega ei saa teha järeldust, et elamisloa andmise üle otsustav organ võib ilma igasuguse ajalise piiranguta saada ja kasutada andmeid selle kohta, kas elamisluba taotlevat isikut on tahtlike kuritegude eest korduvalt karistatud. Organ, kes otsustab elamisloa andmise kriminaalkorras korduvalt tahtlike kuritegude eest karistatud isikutele, ei kuulu Karistusregistri seaduse § 22 järgi nende isikute hulka, kellel on õigus saada karistusregistri arhiivis olevaid andmeid. Karistusregistri seaduse §-st 18 tulenevalt on välistatud ka nende andmete nõudmine isikult, kelle elamisloa taotluse üle otsustatakse.
|
| 3-3-1-14-03
|
Riigikohus |
04.04.2003 |
|
Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil ei laiene endise NSVL Riikliku Julgeolekukomitee töötajatele.
|
| 3-3-1-68-02
|
Riigikohus |
21.11.2002 |
|
Kui seadusandlus ja faktilised asjaolud on uue, isikule negatiivse otsuse tegemisel samad kui eelmise, isikule positiivse otsustuse tegemisel, siis on uus otsus käsitatav diskretsiooniõiguse kuritarvitamisena. Isikut tuleb erinevatel ajamomentidel, kui pole muutunud õiguslikud ja faktilised asjaolud või pole ilmnenud seniteadmata asjaolusid, kohelda ühtemoodi.
Välismaalaste seaduse §-d 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 4 p 7 eristavad selgelt teenistust välisriigi relvajõududes ja teenistust välisriigi julgeolekuorganites. VMS § 12 lg 4 p 10 ja lg 5 võimaldavad administratsiooni diskretsiooni endistele välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa andmisel ja selle pikendamisel. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktika. Pelgalt julgeolekuorganite tegevuse üldise laadiga ja tegutsemisega vastuluurega seotud ametikohal ei saa põhjendada kahtlust, et isiku tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu.
|
| 3-3-1-49-02
|
Riigikohus |
11.11.2002 |
|
vt haldusasja 3-3-1-52-02 annotatsiooni.
VS § 12 lg-s 6 käsitletakse teenistust välisriigi julgeoleku-organites, erinevalt lõppenud teenistusest välisriigi relvajõududes, teatud tingimustel ohuna Eesti riigi julgeolekule. Teenistus endise NSVL julgeolekuorganites pole käsitatav teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ega julgeolekuorganid samastatavad relvajõududega. VS § 12 lg 4 p 3 keelab anda ja pikendada elamisluba välismaalasele, kelle tegevus on olnud või on põhjendatud alus arvata, et see on olnud või on suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. Tulenevalt VS § 12 lg-st 5 on sellisele isikule elamisloa andmine ja selle pikendamine ka erandkorras välistatud.
Elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumiseks ei piisa selle tuvastamisest, et isik vastab VS § 12 lg 4 p 10 sätestatud tingimustele, vaid tuleb ka tuvastada, et isik kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Pelgalt julgeolekuorganite tegevuse üldise laadi ja tegutsemisega vastuluurega seotud ametikohal ei saa põhjendada kahtlust, et isiku tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu.
VS § 12 lg 4 p 10 ja lg 5 koostoimes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 5. märtsi 2001. a otsusega asjas nr 3-4-1-2-01 võimaldavad diskretsiooni teostamist endistele välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa andmisel ja selle pikendamisel.
|
| 3-3-1-52-02
|
Riigikohus |
11.11.2002 |
|
Kui õiguslik regulatsioon ja faktilised asjaolud on uue, isikule negatiivse otsuse tegemisel samad kui eelmise, isikule positiivse otsustuse tegemisel, siis on uus otsus käsitatav diskretsiooniõiguse kuritarvitamisena. Isikut ei saa elamisloa andmise otsustamisel ühesuguste asjaolude puhul erinevatel ajahetkedel kohelda erinevalt.
Diskretsiooni kohaldamine juhtudel, kui seadus selle ette näeb, pole mitte üksnes administratsiooni õigus, vaid ka kohustus. Diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse otsuse tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud.
VS § 12 lg-s 6 käsitletakse teenistust välisriigi julgeolekuorganites, erinevalt lõppenud teenistusest välisriigi relvajõududes, teatud tingimustel ohuna Eesti riigi julgeolekule. Teenistus endise NSVL julgeolekuorganites pole käsitatav teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ega julgeolekuorganid samastatavad relvajõududega. VS § 12 lg 4 p 3 keelab anda ja pikendada elamisluba välismaalasele, kelle tegevus on olnud või on põhjendatud alus arvata, et see on olnud või on suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. Tulenevalt VS § 12 lg-st 5 on sellisele isikule elamisloa andmine ja selle pikendamine ka erandkorras välistatud.
VS § 12 lg 4 p 10 ja lg 5 koostoimes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 5. märtsi 2001. a otsusega asjas nr 3-4-1-2-01 võimaldavad diskretsiooni teostamist endistele välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa andmisel ja selle pikendamisel.
Elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumiseks ei piisa selle tuvastamisest, et isik vastab VS § 12 lg 4 p-s 10 sätestatud tingimustele, vaid tuleb ka tuvastada, et isik kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Pelgalt julgeolekuorganite tegevuse üldise laadi ja tegutsemisega vastuluurega seotud ametikohal ei saa põhjendada kahtlust, et isiku tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu.
|
| 3-3-1-18-02
|
Riigikohus |
09.05.2002 |
|
Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p 7 sisu väljaselgitamiseks on esmalt vajalik määratleda mõiste "teenistus kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes". Lähtudes Kaitseväeteenistuse seaduse analoogilisest mõistest "kaadrikaitseväelane", tuleb kaadrisõjaväelaseks pidada isikut, kes on astunud vabatahtlikult sõjaväelisesse tegevteenistusse. Ka sõjaväelise tegevteenistuse oluliste tunnuste väljaselgitamiseks on otstarbekas lähtuda Kaitseväeteenistuse seadusega sätestatud üldistest alustest. Üheks sõjaväelise tegevteenistuse oluliseks tunnuseks on teenistuskoht. Kui alalist elamisluba taotlev isik ei olnud tegelikult sõjaväelises tegevteenistuses, vaid tegeles teenistuses olles üksnes spordiga, siis ei teeninud ta kaadrisõjaväelasena sellele vaatamata, et ta astus fiktiivsesse teenistusse vabatahtlikult.
|
| 3-3-1-21-01
|
Riigikohus |
04.05.2001 |
|
Välismaalaste seaduse 30. septembrini 1999 kehtinud redaktsiooni § 12 lg. 3, lg. 4 p. 7 ja lg 5 järgi võis välisriigi kaadrisõjaväelasena teeninud välismaalane saada üksnes tähtajalise elamisloa ja sedagi vaid juhul, kui Vabariigi Valitsus otsustas selle talle erandina anda. Alalise elamisloa andmine sellisele isikule oli välistatud. Välismaalaste seaduse § 12 lg. 4 p. 7 (1. oktoobrist 1999 kehtiv redaktsioon) keelab anda ja pikendada elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja on sealt reservi arvatud või erru läinud. Selle redaktsiooni § 12 lg. 5 lubab nimetatud isikutele teatud tingimustel anda tähtajalise elamisloa. Välismaalaste seaduse selle redaktsiooni § 12 lg. 7 järgi ei laiene § 12 lg. 4 p. 7 Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikule ja NATO liikmesriigi kodanikule. Seega välistab ka Välismaalaste seaduse see redaktsioon alalise elamisloa andmise Venemaa kodanikule. Talle võib anda vaid tähtajalise elamisloa. Endistele kaadrisõjaväelastele elamisloa andmise tingimusi pole karmistatud.
Kui alalise elamisloa taotluse esitamise ajal kehtinud Välismaalaste seaduse redaktsioon oli taotlejale soodsam kui redaktsioon, mille alusel tema taotlus jäeti rahuldamata, tuleb üldreeglina rakendada seaduse seda redaktsiooni, mille alusel taotlus esitati. Välismaalaste seaduse 1. oktoobrist 1999 kehtiva redaktsiooni Riigikogus menetlemise materjalidest ei nähtu, et käesoleval juhul oleks alust rakendada vastupidist põhimõtet.
|
Facebook
Twitter