3-21-2428/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
22.12.2023 |
|
VMS § 2103 ei paku tuge tõlgendusele, et humanitaarsetel kaalutlustel antavat elamisluba ei saa isik ise taotleda. Samas ei pruugi VMS § 2103 leidmine olla välismaalase jaoks olla lihtne, et sellele taotluse esitamisel tugineda. Kõnealune alus paikneb välismaalaste seaduse jaotises pealkirjaga „Tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks“ ning elamisloa taotluse vormil paigutuks see taotletavate aluste loetelus, kus taotlejal tuleb märkida soovitud aluse ette ristike, aluse alla „püsivalt Eestisse elama asumiseks“. Kumbki ei osuta neist kaudseltki humanitaarkaalutlustele. (p 15.4)
VMS § 2103 sõnastusest ei nähtu eeldus, et see oleks kohaldatav üksnes erakorraliste asjaolude ootamatu ilmnemise korral, kuid olukorra ettenägematus võib olla üheks kaalutluseks otsuse tegemisel elamisloa andmise üle. (p 15.6)
|
5-23-6/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
22.06.2023 |
|
Konkreetse normikontrolli menetluses on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul. (p 44)
PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 63)
Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. (p 74)
Kui riivel on mitu eesmärki ning puudub üks meede, mis võimaldaks mõlemat eesmärki sama efektiivselt saavutada, tuleb hinnata eelkõige põhiõiguste riive mõõdukust. (p 76)
Perekonnapõhiõigus annab igaühele õiguse oodata, et riigiasutused ei sekku perekonnaellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Isikul on ka õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu. Seadusandja peab kehtestama perekonnapõhiõiguse kasutamiseks vajaliku õigusliku raamistiku ja kohased menetlused. (p 54)
Perekond põhiseaduse tähenduses hõlmab üldjuhul perekonna tuumikut, vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kuid ka täiskasvanud lapsi ja vanemaid, kelle vahel on sõltuvussuhe. (p 54)
Perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ja sotsiaalseid vajadusi. Perekonnaelu hõlmab ka õigust üksteise eest hoolitseda, seda nii ainelise abi andmise kui isikliku hoolduse näol. (p 55)
Perekonnapõhiõigus laieneb ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lõige 1), samuti nende perekonnaliikmetele. Välismaalase õigus Eestis elada võib tuleneda seaduse alusel välja antud elamisloast. (p 56)
PS § 27 lõige 5, mis paneb perekonnaliikmetele kohustuse hoolitseda abivajavate liikmete eest. (p 55)
Perekonnapõhiõigus laieneb ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lõige 1), samuti nende perekonnaliikmetele. (p 56)
PS § 12 lõikes 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. (p 60)
Nii nagu teisedki põhiseaduses tagatud põhiõigused, ei ole ka perekonnapõhiõigus ega võrdsuspõhiõigus absoluutsed. (p 62)
Perekonnapõhiõigust lubab põhiseadus piirata PS § 26 teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks. PS § 12 lõikes 1 tagatud üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga ehk piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Seetõttu lähtub kolleegium perekonnapõhiõiguse kui kõrgema kaitsestandardiga põhiõiguse piiramise legitiimsetest eesmärkidest, kontrollides seejuures võrdsuspõhiõiguse riivet koostoimes perekonnapõhiõiguse riivega (arvestades võrdsuspõhiõiguse riivet perekonnapõhiõiguse riive proportsionaalsuse kontrollimisel). (p 63)
Sotsiaalkaitse korraldust Eestis reguleeriv SÜS laiendab selles sätestatud õigused ja kohustused ka pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elavale, samuti tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavale välismaalasele. (p 73)
Kuigi tervislikud põhjused võivad riigist väljasaatmise välistada üksnes erandjuhtudel, siis õigust tervise kaitsele võib riivata nii riigist lahkumine iseenesest (kui reisimine on isikule ülemäära koormav) kui ka vajalike ravivõimaluste puudumine riigis, kuhu välismaalane lahkub. Lõppkokkuvõttes tuleb arvestada, et kahjustada ei saaks isiku inimväärikus, mille tagamine on üks Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetest (PS § 10). (p 58)
Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). (p 63)
Eesmärk vältida ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale on seotud põhiseaduse preambuliga, mis nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise ja välimise rahu kaitse. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi. Tegemist on legitiimse ja kaaluka eesmärgiga perekonnapõhiõiguse riivamiseks. (p 71)
Legitiimne ja kaalukas on ka eesmärk hoida sisserände piiramise kaudu ära ülemäärane koormus Eesti sotsiaalsüsteemile. PS § 28 lõige 2 kohustab Eesti riiki tagama eelkõige Eesti kodanikule abi erinevate sotsiaalsete riskide vastu, jättes Eestis elavatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele riigi abi andmise üle otsustamise seadusandjale. Õigus tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1) on seevastu igaühe põhiõigus, mistõttu sellest tuleneva riigi kohustuse täitmist on õigus nõuda ka Eestis viibivatel välismaalastel. Sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS), mis reguleerib sotsiaalkaitse korraldust Eestis, laiendab selles sätestatud õigused ja kohustused ka pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elavale, samuti tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavale välismaalasele (SÜS § 3 lõige 1). Võimalikku koormust Eesti sotsiaalsüsteemile saaks vaidlusaluse õigusliku aluse puhul piirata sarnaste meetmetega, mis on juba kasutusel pererände eesmärgil antavate tähtajaliste elamislubade puhul. (p 73)
Perekondade taasühinemise valdkond on osaliselt harmoneeritud Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liidu Nõukogu 22. detsembri 2003. a direktiiv perekonna taasühinemise õiguse kohta (2003/86/EÜ), mis reguleerib liikmesriigi territooriumil elavate kolmandate riikide kodanike pererände tingimusi, ei nõua ega keela vaidlusaluse õigusliku aluse kehtestamist (vt direktiivi artikkel 4 ja artikli 3 lõige 5). Praegusel juhul ei piira Euroopa Liidu õigus põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavust. (p 49)
Eesmärk vältida ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale on seotud põhiseaduse preambuliga, mis nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise ja välimise rahu kaitse. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi. Tegemist on legitiimse ja kaaluka eesmärgiga perekonnapõhiõiguse riivamiseks. (p 71)
Välismaalaste seaduses on ette nähtud alused ja tingimused tähtajalise elamisloa taotlemiseks, et asuda elama lähedase sugulase juurde, kuid kaebaja (täisealine laps, kes soovis Eestisse tulla vanemat hooldama) neile nõuetele ei vastanud. Välismaalasest täisealine laps saab sellel alusel elamisluba taotleda elama asumiseks Eestis elava Eesti kodanikust või siin elamisloa alusel elava vanema juurde üksnes juhul, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Kaebajale ei saanud elamisluba väljastada ka välislepingu alusel, kuivõrd puudub Eesti või Euroopa Liidu sõlmitud välisleping, mis kohustaks kaebuses nimetatud asjaoludel elamisluba andma. (p 48)
Seadus võimaldab praegu pererände raames tähtajalise elamisloa anda välismaalase abivajavale pereliikmele Eestisse elama asumiseks. Lähedase sugulase juurde Eestisse elama asumiseks saab lisaks abivajavale täisealisele lapsele ja vanemale elamisluba taotleda ka abivajadusega vanavanem, et asuda elama Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elava lapselapse juurde (VMS § 150 lõike 1 punkt 3, lõige 2). Samuti saavad elamisluba taotleda Eestis elava välismaalase alaealised lapsed (VMS § 150 lõike 1 punkt 1) ning eestkostetavad elama asumiseks Eestis elava välismaalasest eestkostja juurde (VMS § 150 lõike 1 punkt 4). (p 66)
Võimalus saada tähtajaline elamisluba hooldust vajava lähedase sugulase (praegusel juhul vanema) juurde Eestisse elama tulekuks avaks uue sisserändekanali eesmärgil, mida seni seaduses ei ole. On tõenäoline, et see võib suurendada pererännet Eestisse, mis suurendab välismaalaste osakaalu Eesti elanike seas. Kombineerituna teiste pererände eesmärgil väljastatavate tähtajaliste elamislubadega (abikaasa, alaealised lapsed, abi vajavad täisealised lapsed või vanemad ja vanavanemad), võib pereränne seejuures oluliselt suureneda – rohkem kui üksnes praegu vaidluse all olevate isikute arvel (täisealine laps hooldust vajava vanema juurde). Potentsiaalselt lisanduvat sisserännet piiraks mõningal määral siiski asjaolu, et tähtajalise elamisloa saab üldjuhul kehtetuks tunnistada, kui elamisloa andmise alus ära langeb (VMS § 135 lõike 2 punkt 2 ja VMS § 123 punkt 1). Vanema tervenemise või surma korral langeks eelduslikult ära ka täisealisele lapsele tähtajalise elamisloa andmise alus. Selleks ajaks võivad täisealisel lapsel aga olla tekkinud sellised sidemed Eestiga, mis on kaitstavad põhiõigustena. (p 69)
PS § 28 lõige 2 kohustab Eesti riiki tagama eelkõige Eesti kodanikule abi erinevate sotsiaalsete riskide vastu, jättes Eestis elavatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele riigi abi andmise üle otsustamise seadusandjale. (p 73)
Õigus tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1) on igaühe põhiõigus, mistõttu sellest tuleneva riigi kohustuse täitmist on õigus nõuda ka Eestis viibivatel välismaalastel. (p 73)
Kui välismaalase tervislik olukord on selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi (terviseseisund oluliselt, kiirelt ja pöördumatult halveneb, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise), on perekonnapõhiõiguse riive äärmiselt intensiivne. See tähendab, et välismaalased peaksid loobuma õigusest elada koos või valima, kas riskida vanema tervisega ning põhjustama talle suuri kannatusi selleks, et koos elada. Selline olukord ei pruugi tagada inimväärset kohtlemist ning eesmärgid – välistada oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale ning mitte koormata sotsiaalsüsteemi – ei pruugi olla piisavalt kaalukad, et põhiõiguste riivet õigustada. Põhiõiguste riive intensiivsust vähendaks ning põhiseaduspärase tulemuse tagaks sellises olukorras võimalus anda täisealisele lapsele tähtajaline elamisluba erandkorras n-ö humaansetel kaalutlustel, kahjustamata seejuures ülemääraselt eelnimetatud eesmärke. (p 78)
Kuna ilma elamisloata ei saa välismaalane Eestisse elama asuda, piirab tähtajalise elamisloa andmise aluse puudumine perekonnaliikmete võimalust koos elada ning üksteise eest hoolitseda. Seetõttu võib ka Eestis õiguspäraselt elav välismaalane olla sunnitud Eestist lahkuma, mis võib sõltuvalt asjaoludest riivata aga tema õigust eraelu puutumatusele (PS § 26) ja tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1). Võib eeldada, et pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elav välismaalane on siin elanud pikemat aega ning tal on tekkinud seosed (majanduslikud, kultuurilised, sotsiaalsed) Eestiga. (p 57)
Kui vanema tervislik olukord on selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi (terviseseisund oluliselt, kiirelt ja pöördumatult halveneb, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise), leevendaks perekonnapõhiõiguse riivet võimalus anda täisealisele lapsele tähtajaline elamisluba erandkorras n-ö humaansetel kaalutlustel, kahjustamata seejuures ülemääraselt eelnimetatud eesmärke. (p 78)
VMS §-s 2103 on sätestatud erakorraliste asjaolude esinemisel tähtajalise elamisloa andmine Eestisse püsivalt elama asumiseks. Nimetatud sätte alusel saab anda elamisloa välismaalasele, kes viibib Eestis ja kelle Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav ning kellel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel. Säte sisaldab küll ulatuslikku kaalutlusruumi kohaldajale, kuid seda põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb liiga koormavaks pidada ka olukordi, kus välismaalasest täisealisel lapsel puudub võimalus Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elava vanemaga koos elada ja vanema eest hoolitseda, kuna vanema tervislik olukord on selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi. VMS §-s 2103 sätestatud õiguslik alus võimaldab arvestada eesmärke, mida seadusandja taotles vaidlusalust õiguslikku alust kehtestamata jättes. VMS § 2103 alusel saab tähtajalise elamisloa anda välismaalasele, kes ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, ning see antakse piiratud ajaks – kuni üheks aastaks – ja selle kehtivusaega on võimalik pikendada kuni kolmeks aastaks korraga. (p 79)
|
3-20-1607/34
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.04.2021 |
|
VMS § 2103 lõige 1 võimaldab anda välismaalasele erakorralistel asjaoludel tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 2103 lõige 1 on võimalik kohaldada, kui selgub, et ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma. VMS § 2103 lõige 1 sisaldab avarat kaalutlusõigust, kuid olukorras, kus isiku väljasaatmine on võimatu, võib see kaalutlusõigus olla oluliselt vähenenud. (p 14)
VMS § 2221 lõike 1 järgi võib VMS § 2103 lõikes 1 nimetatud tähtajalise elamisloa andmise otsuse või selle tegemata jätmise peale esitada vaide, kuid VMS § 2221 lõike 2 järgi ei saa selle otsuse peale esitada kaebust halduskohtule. Siiski on võimalik niisuguse kaebuse esitamisel halduskohtumenetluses kontrollida kaebeõiguse piirangu kooskõla PS § 15 lõikega 1. (p 15)
VMS § 2221 lõike 1 järgi võib VMS § 2103 lõikes 1 nimetatud tähtajalise elamisloa andmise otsuse või selle tegemata jätmise peale esitada vaide, kuid VMS § 2221 lõike 2 järgi ei saa selle otsuse peale esitada kaebust halduskohtule. Siiski on võimalik niisuguse kaebuse esitamisel halduskohtumenetluses kontrollida kaebeõiguse piirangu kooskõla PS § 15 lõikega 1. (p 15)
PS § 28 lõige 2 lubab piirata välismaalase õigust saada sotsiaalabi. (p 16)
PS § 29 lõige 1 võimaldab piirata välismaalase õigust töötada. (p 16)
Isikul, kes on välismaalasena saabunud Eestis ebaseaduslikult, ei ole subjektiivset õigust asuda Eestisse elama. Isikule on olnud tagatud võimalus vaidlustada rahvusvahelise kaitse tagasilükkamise otsused ja lahkumisettekirjutus, kuid ükski neist kohtumenetlustest pole talle edukas olnud. See isik ei ole veel sattunud väljapääsmatusse olukorda, mil tuleks inimväärikuse põhimõttest lähtudes kaaluda võimalust muuta tema staatust (ja seega tema suhtes kehtivaid piiranguid) erandlikel alustel ja ta pole veel ammendanud võimalusi oma olukorra muutmiseks, astudes mõistlikke samme välisriigis viibimisaluse saamiseks, siis pole tal subjektiivset õigust, mille kaitseks HKMS § 44 lõige 1 lubab halduskohtusse pöörduda, ja kaebuse võib HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel tagastada. (p 16)
Kui ebaseaduslikult riigis viibiva isiku lahkumine pole võimalik, on inimväärikuse põhimõtte (põhiseaduse (PS) § 18 lõige 1) järgimiseks möödapääsmatu, et lõputult ei saa sellel isikule andmata jätta sotsiaalseadustikus sätestatud õigusi ja kohustusi (SÜS § 3 lg 2), keelata töötada (VMS § 104 lg 3) ja väljastamata jätta ITDS § 19 järgi isikutunnistust. Seepärast peab olema kokkuvõttes võimalik jõuda olukorda, kus tuleb kas eelkirjeldatud piirangute kohaldamisest loobuda või muuta isiku staatust. (p-d 9-10)
Kui ebaseaduslikult riigis viibiva isiku lahkumine pole võimalik, on inimväärikuse põhimõtte (põhiseaduse (PS) § 18 lõige 1) järgimiseks möödapääsmatu, et lõputult ei saa sellel isikule andmata jätta sotsiaalseadustikus sätestaud õigusi ja kohustusi (SÜS § 3 lg 2), keelata töötada (VMS § 104 lg 3) ja väljastamata jätta ITDS § 19 järgi isikutunnistust. Seepärast peab olema kokkuvõttes võimalik jõuda olukorda, kus tuleb kas eelkirjeldatud piirangute kohaldamisest loobuda või muuta isiku staatust. (p-d 9-10)
Kuigi isiku olukorda arvestades pole välistatud, et tema väljasaatmine on tõepoolest võimatuks muutunud, oleks ennatlik asuda sellele seisukohale, kuni isik pole täitnud oma kohustust astuda ise mõistlikke samme teises riigis viibimisaluse saamiseks. (p 13)
VMS § 2103 lõige 1 võimaldab anda välismaalasele erakorralistel asjaoludel tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 2103 lõige 1 on võimalik kohaldada, kui selgub, et ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma. VMS § 2103 lõige 1 sisaldab avarat kaalutlusõigust, kuid olukorras, kus isiku väljasaatmine on võimatu, võib see kaalutlusõigus olla oluliselt vähenenud. (p 14)
VMS § 2103 lõige 1 võimaldab anda välismaalasele erakorralistel asjaoludel tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 2103 lõige 1 on võimalik kohaldada, kui selgub, et ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma. VMS § 2103 lõige 1 sisaldab avarat kaalutlusõigust, kuid olukorras, kus isiku väljasaatmine on võimatu, võib see kaalutlusõigus olla oluliselt vähenenud. (p 14)
|
3-3-1-2-16
|
Riigikohus |
13.04.2016 |
|
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule olema "reaalne ja piisavalt tõsine", kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus Eestist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p-st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vrdl RKHK 27. veebruari 2014 otsus asjas 3-3-1-1-14, p-d 15 ja 17). (p 14)
VMS § 241 lg 1 p-st 2 ei tulene, nagu oleks isegi ohu puhul avalikule korrale selle sisuliselt automaatseks järelmiks elamisloa kehtetuks tunnistamine. Sätte sõnastus ja § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolud, mida tuleb elamisloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel kaaluda, viitavad PPA kaalutlusõigusele selles küsimuses. Elamisloa kehtetuks tunnistamist ei saa pidada kuriteo paratamatuks järelmiks – kõigepealt tuleb tuvastada isikust jätkuvalt lähtuva ohu tase ning ka seejärel täiendavalt kaaluda muid asjaolusid. (p 20)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust ei saa toimelt samastada lahkumisettekirjutusega ega selle sundtäitmisega (väljasaatmisega). Kuigi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine muudab isiku olukorra ebakindlamaks, ei too see vältimatult kaasa tema riigist lahkumist. Seetõttu ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega isiku era- ja perekonnaelu sedavõrd tugevat riivet nagu isiku väljasaatmisega. See ei tähenda aga, et mõju perekonnaelule puuduks. Ka ebakindlus võimaluse osas Eestisse alaliselt elama jääda võib perekonnaelu negatiivselt mõjutada (vt ka otsuse p 10-11). (p 21)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule olema "reaalne ja piisavalt tõsine", kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus Eestist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p-st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vrdl RKHK 27. veebruari 2014 otsus asjas 3-3-1-1-14, p-d 15 ja 17). (p 14)
VMS § 241 lg 1 p-st 2 ei tulene, nagu oleks isegi ohu puhul avalikule korrale selle sisuliselt automaatseks järelmiks elamisloa kehtetuks tunnistamine. Sätte sõnastus ja § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolud, mida tuleb elamisloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel kaaluda, viitavad PPA kaalutlusõigusele selles küsimuses. Elamisloa kehtetuks tunnistamist ei saa pidada kuriteo paratamatuks järelmiks – kõigepealt tuleb tuvastada isikust jätkuvalt lähtuva ohu tase ning ka seejärel täiendavalt kaaluda muid asjaolusid. (p 20)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust ei saa toimelt samastada lahkumisettekirjutusega ega selle sundtäitmisega (väljasaatmisega). Kuigi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine muudab isiku olukorra ebakindlamaks, ei too see vältimatult kaasa tema riigist lahkumist. Ka direktiivi 2003/109/EÜ art-st 9 tuleneb selgelt, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine põhjusel, et ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, ei too vältimatult kaasa isiku väljasaatmist, vaid võib tähendada hoopis pikaajalise elaniku elamisloa asendamist tähtajalise elamisloaga. Seetõttu ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega isiku era- ja perekonnaelu sedavõrd tugevat riivet nagu isiku väljasaatmisega. See ei tähenda aga, et mõju perekonnaelule puuduks. Ka ebakindlus võimaluse osas Eestisse alaliselt elama jääda võib perekonnaelu negatiivselt mõjutada. (p 21)
Kuigi seadusest nähtuvalt on tegemist üksnes erandliku võimalusega, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2 alusel tähtajalise elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles. Elamisloa andmise üle otsustamisel on asjakohased samad asjaolud, mida tuleb EIK praktikast tulenevalt arvesse võtta isiku väljasaatmise üle otsustamisel. Kuna tähtajalise elamisloa mittesaamise tagajärjeks on isiku vanglast vabanemisel tema väljasaatmine või paigutamine kinnipidamiskeskusesse (VangS § 75 lg 5), riivaks tähtajalise elamisloa mitteandmine oluliselt kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatust. Loa andmata jätmise mõju isiku perekonnaelule pärast vabanemist tuleb kaaluda ka ajal, kui isik viibib veel vangistuses, sest VangS § 75 lg-st 5 tulenevalt on hilja hakata elamisluba taotlema pärast vanglast vabanemist. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et keelduda pikaajalise elaniku staatuse minetanud isikule ka tähtajalise elamisloa andmisest. (p 22)
Kui kinnipeetav ei ole esitanud tähtajalise elamisloa taotlust, siis tuleb talle elamisloa andmise võimalusi kaaluda aegsasti enne vanglast vabanemise võimaluse avanemist. Justiitsministri 25. jaanuari 2001. a määrusega nr 11 vastu võetud kinnipeetava vanglast vabastamise korra § 42 paneb vangla sotsiaaltöötajale kohustuse esitada vähemalt kuus kuud enne elamisloata või tähtaegse elamisloaga välismaalasest kinnipeetava vanglast vabanemist või võimalikku tingimisi ennetähtaegset vabastamist asjakohasele struktuuriüksusele päringu, et välja selgitada välismaalasest kinnipeetavale elamisloa andmine või tema väljasaatmine. Elamisloa andmise võimaluste väljaselgitamisel tuleb esialgu kaaluda asjaolusid, mida võetakse arvesse elamisloa andmisel. Seega on kinnipeetava jaoks lisaks võimalusele taotleda pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist uut elamisluba veel täiendav mehhanism, millest tuleneb täitevvõimu kohustus aegsasti enne vanglast vabanemise võimaluse avanemist kaaluda viibimisaluse andmise võimalust. Võimalik on teha ka seadustamisettekirjutus VSS § 9 alusel. (p 12)
Kuigi seadusest nähtuvalt on tegemist üksnes erandliku võimalusega, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2 alusel tähtajalise elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles. Elamisloa andmise üle otsustamisel on asjakohased samad asjaolud, mida tuleb EIK praktikast tulenevalt arvesse võtta isiku väljasaatmise üle otsustamisel. Kuna tähtajalise elamisloa mittesaamise tagajärjeks on isiku vanglast vabanemisel tema väljasaatmine või paigutamine kinnipidamiskeskusesse (VangS § 75 lg 5), riivaks tähtajalise elamisloa mitteandmine oluliselt kinnipeetava era- ja perekonnaelu puutumatust. Loa andmata jätmise mõju isiku perekonnaelule pärast vabanemist tuleb kaaluda ka ajal, kui isik viibib veel vangistuses, sest VangS § 75 lg-st 5 tulenevalt on hilja hakata elamisluba taotlema pärast vanglast vabanemist. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et keelduda pikaajalise elaniku staatuse minetanud isikule ka tähtajalise elamisloa andmisest. (p 22)
|
3-3-1-44-11
|
Riigikohus |
03.07.2012 |
|
Riiklik julgeolek on legitiimne eesmärk selleks, et elamisloa andmisest keeldumisega riivata põhiseaduse § 27 lg-ga 5 tagatud põhiõigust. VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 riivavad intensiivselt elamisloa taotleja PS § 27 lg-s 5 sätestatud põhiõigust. Elamisloa taotluse menetlemisel kaalutlusõiguse puudumine aitab hoida kokku ressursse ja vältida võimalikke kaalumisega kaasnevaid vigu, kuid oht riigi julgeolekule ei kaalu üles PS § 27 lg 5 sätestatud põhiõiguse riivet, mis tuleneb elamisloa andmisest ilma kaalumisõiguseta keeldumisest. Kuni 1. oktoobrini 2010 kehtinud VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 on osas, milles need sätted keelasid ilma kaalutlusõiguseta anda tähtajalise elamisloa VMS § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel, vastuolus põhiseaduse §-ga 11 ja § 27 lg-ga 5.
VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted, kuid VMS § 12 lg 5 annab nende sätete kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.
VMS § 12 lg 9 p 4 kohaselt ei anta tähtajalist elamisluba ja selle pikendamisest keeldutakse, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. See säte lisati seadusesse, et Ameerika Ühendriikide abiprogrammis osalenud isikud täidaksid programmis osalemisel vabatahtlikult võetud kohustust lahkuda Eestist ja edaspidi saabuda Eestisse üksnes viisa alusel. Piirangu üks eesmärk on tagada vabatahtlikult võetud kohustuste täitmine ja kaitsta sellega Eesti riigi julgeolekut.
Endise NSVL-i sõjaväelaste olukorda ja väljasaatmist Eestist puudutasid ka Eesti ning Venemaa vahel 1994. aasta juulis sõlmitud kokkulepped. EIK on pidanud soovi kaitsta riigi rahvuslikku julgeolekut legitiimseks EIÕK artikli 8 lg 1 riivamiseks.
VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted, kuid VMS § 12 lg 5 annab nende sätete kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.
VMS § 123 lg 1 p 3 seostatakse vanemale elamisloa andmine täisealise lapse juurde elama asumiseks sellega, et vanemal ei ole võimalik hooldust saada oma asukohariigis või muus riigis. Välisriiki peetakse silmas ka juhul, kui elamisloa taotleja elab Eestis. Säte ei täpsusta hoolduse olemust välisriigis. Tuleb asuda seisukohale, et hoolduse all välisriigis peetakse silmas ka laste poolt välisriigis elavatele vanematele raha saatmist põetaja palkamiseks, samuti välisriigi või selle hoolekandesüsteemi osutatavat hooldust. Seejuures ei ole piisav üksnes abstraktne tõdemus, et hoolduse erinevatel viisidel osutamise võimalikkusest, vaid tuleb hinnata hoolduse erinevate viiside välisriigis osutamise võimalikkust ning nende prognoositavat tulemust hoolduse osutamisega Eestis.
Üksnes välisriigi seaduse sättega, mis kehtestab abstraktse normina õiguse hooldusele ja sellele vastava kohustuse, ei saa põhjendada seisukohta, et hooldus välisriigis on ka tegelikkuses võimalik. Seaduse iga säte elab koos rakendamispraktikaga, mille on kujundanud asjaomane välisriik.
PS § 27 lg-st 5, mis sätestab perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest, ei tulene õigust asuda Eestisse elama. Kui abivajav pereliige ei ela Eestis, siis tuleb arvestada ka riigi õigust otsustada selle üle, kellele anda riigis elamiseks õigus. Riigi õigus takistada PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustuse täitmiseks või õiguse realiseerimiseks Eestisse elama asumist sõltub juhtumi asjaoludest, eelkõige abi vajalikkusest ja selle osutamise võimalikkusest väljaspool Eestit.
PS § 27 lg 5, mis sätestab perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest, on erisätteks PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatuse suhtes. Eelnimetatud kohustusele vastab abivajava pereliikme õigus saada pereliikmelt hoolitsust. PS § 27 lg 5 tähenduses hõlmab hoolitsus nii pereliikme õigust saada ainelist abi, kui ka õigust saada pereliikmetelt isiklikku hooldust.
PS § 26 tähenduses hõlmab perekond üldjuhul vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kelle vahel on sõltuvussuhe. PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustus hõlmab sõltuvalt asjaoludest ka täisealisi pereliikmeid. PS §-st 26 kui ka § 27 lg-st 5 tuleneva põhiõiguse kandjaks on ka Eestis viibivad välismaalased ja seda sõltumata sellest, kas nad viibivad Eestis seaduslikult.
|
3-3-1-20-12
|
Riigikohus |
28.05.2012 |
|
VMS § 178 lg 1 reguleerimisalasse kuulub nii tööandja tasu maksmise kohustus kui ka selle tasu suurus, mis on välismaalase Eestis töötamise üheks tingimuseks ning lepitakse kokku ja kajastatakse töölepingus. Tööandja poolt oma kohustuse reaalselt täitmist kontrollib PPA tagantjärele ning tal on õigus esitada päringuid Maksu- ja Tolliametile välismaalasele makstud tasu kohta.
VMS § 185 lg 1 kohaselt tuleb töötamiseks antud tähtajalises elamisloas kindlaks määrata vähemalt tööandja, töötamise koht ja töökoht. Nimetatud säte lubab kindlaks määrata ka muid tingimusi. Seejuures tuleb arvestada, et elamisloaga töötamise tingimuste kindlaksmääramisega sekkub avalik võim töösuhte poolte õigusesse leppida ise kokku töötamise tingimused. Selline sekkumine peab olema saavutatava eesmärgiga proportsionaalne ning ei tohi ülemääraselt piirata töösuhte poolte õigust ise kujundada oma töösuhteid lähtuvalt töölepingu seadusest.
VMS § 178 lg-st 1 ei tulene tööandjale kohustust maksta välismaalasele tasu, kui ta tööd ei tee. Samuti ei tulene sellest, et tööandja ja välismaalasest töötaja ei võiks kokku leppida palgata puhkuse andmises ega saamises. Kuna töötamiseks antud tähtajalises elamisloas ei olnud määratud kindlaks välismaalase puhkeaja tingimusi ja seadus ei keela palgata puhkuses kokku leppida, oli pooltel õigus kujundada oma sellesisulisi töösuhteid töölepingu seadusest lähtuvalt. Sellest tulenevalt ei olnud õige tasu suuruse nõude täitmise hindamisel võtta arvesse perioodi, millal välismaalane viibis palgata puhkusel.
|
3-3-1-61-09
|
Riigikohus |
09.11.2009 |
|
VRKAS § 46 sätestab välismaalase perekonnaliikmele elamisloa andmise. VRKAS § 7 lg 2 p-s 1 on antud pereliikme määratlus. VRKAS § 7 lg-le 5 tulenevalt eeldatakse perekonna olemasolu juba päritoluriigis, sealhulgas seda, et abielu oli sõlmitud enne Eestisse saabumist. VRKAS § 7 lg-tes 2 ja 5 väljendub seadusandja teadlik ja selge otsustus. Ka direktiiv 2004/83/EÜ lähtub sellest, et direktiivi kohaldamiseks peab perekond olemas olema juba päritoluriigis ning seejuures on nõutav ka abielu. Vabaabielukaaslasele abikaasaga võrdsete õiguste andmise jätab direktiiv liikmesriigi otsustada. Seega ei ole VRKAS § 7 lg 2 p-s 1 antud pereliikme määratlus vastuolus direktiiviga 2004/83/EÜ. Sõlmitud abielu nõue ei ole iseenesest ebaproportsionaalne. Ebaproportsionaalseks võib see nõue osutuda näiteks siis, kui abielu sõlmimiseks on koos elavatest isikutest (vabaabielupaarist) sõltumatu õiguslik takistus (õiguslik takistus, mida elamisloa taotleja(d) ei saa kõrvaldada), näiteks puudub elukaaslasel võimalus saada abielulahutust.
Tähtajalise elamisloa taotlemise aluse kindlaksmääramine on taotleja õigus ja selle õiguse teostamisel Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotleja asemele asuda ei saa. Tähtajalise elamisloa taotluse saab lahendada üksnes selles märgitud aluse (elamisloa taotlemise põhjuse) piiridesse jäädes. Kui aga taotleja jätab taotluses esitamata nõutud andmed või ei esita kõiki nõutavaid dokumente või kui taotlus ei vasta määruses sätestatud nõuetele või on taotluses muid puudusi, lasub Kodakondsus- ja Migratsiooniametil kohustus määrata taotlejale puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja ja selgitada, et kui puudusi ei kõrvaldata, jätab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotluse läbi vaatamata.
VMS § 12 lg 1 loetleb tähtajalise elamisloa andmise alused. Vastavalt välismaalaste seaduse teistele sätetele ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele on tähtajalise elamisloa andmise aluste ring laiem kui nähtub VMS § 12 lg 1 p-st 3. Kuna erinevatel alustel elamisloa andmiseks on sätestatud erinevad tingimused, siis sõltub elamisloa taotlemise alusest taotluse rahuldamine või rahuldamata jätmine. Elamisloa andmise alusest sõltuvad ka elamisloa lõppemise alused. Ei saa välistada, et tähtajalise elamisloa andmise alusest võivad sõltuda ka isiku õigusi puudutavad muud õigused, mida elamisloa taotlemisel silmas peeti.
Tähtajalise elamisloa taotlemise aluse kindlaksmääramine on taotleja õigus ja selle õiguse teostamisel Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotleja asemele asuda ei saa. Tähtajalise elamisloa taotluse saab lahendada üksnes selles märgitud aluse (elamisloa taotlemise põhjuse) piiridesse jäädes. Kui aga taotleja jätab taotluses esitamata nõutud andmed või ei esita kõiki nõutavaid dokumente või kui taotlus ei vasta määruses sätestatud nõuetele või on taotluses muid puudusi, lasub Kodakondsus- ja Migratsiooniametil kohustus määrata taotlejale puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja ja selgitada, et kui puudusi ei kõrvaldata, jätab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotluse läbi vaatamata.
Välismaalaste seaduses puudub säte, mis võimaldaks alaealise lapse vanemale anda elamisluba, kui alaealine laps on Eesti kodanik või viibib Eestis elamisloa alusel. Sellise aluse puudumine võib (ilmselt sagedamini lapsega tihedat sidet omava isa puhul, kes pole lapse emaga abielus või pole lapse emaga enam abielus) olla vastuolus Eesti põhiseadusega kaitstava perekonnapõhiõigusega. Kui tähtajaline elamisluba jääb andmata sellise sätte puudumise tõttu, siis on kõrvuti elamisloa andmisest keeldumise otsusega kohtus võimalik vaidlustada sellise regulatsiooni puudumise põhiseaduse vastasust.
Käesolevas lahendis on Riigikohtu halduskolleegium obiter dictum korras juhtinud tähelepanu asjaolule, et välismaalaste seaduses puudub säte, mis võimaldaks alaealise lapse vanemale anda elamisluba, kui alaealine laps on Eesti kodanik või viibib Eestis elamisloa alusel. Sellise aluse puudumine võib (ilmselt sagedamini lapsega tihedat sidet omava isa puhul, kes pole lapse emaga abielus või pole lapse emaga enam abielus) olla vastuolus Eesti põhiseadusega kaitstava perekonnapõhiõigusega. Kui tähtajaline elamisluba jääb andmata sellise sätte puudumise tõttu, siis on kõrvuti elamisloa andmisest keeldumise otsusega kohtus võimalik vaidlustada sellise regulatsiooni puudumise põhiseaduse vastasust.
|
3-3-1-42-09
|
Riigikohus |
18.06.2009 |
|
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon pole välisleping VMS § 12 lg 1 p 5 tähenduses. Selles sättes peetakse silmas lepinguid, millega reguleeritakse elamisloa andmist. Küll aga saab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kasutada selleks, et hinnata, kas elamisloa andmisest keeldumisel või väljasaatmisel on rikutud õigust perekonna- või eraelule. Kohasem on siiski tugineda põhiseadusele, mis võib anda isikule tõhusama kaitse.
Kaalutlusõiguse teostamata jätmine VMS § 12 lg 10 p 1 kohaldamisel ei too tulenevalt HMS § 38 lg 3 teisest lausest kaasa otsuse tühistamist näiteks siis, kui elamisloa (soodustava haldusakti) taotleja ei ole haldusorganile teinud teatavaks kaalumist vajavaid asjaolusid. Kui taotleja pole haldusorganile kaalumiseks midagi andnud, siis ei saa ta ka kaalumata jätmist ning VMS § 12 lg 10 p-s 1 silmas peetud avaliku huvi välja selgitamata jätmist hiljem vaidlustada. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine VMS § 12 lg 10 p 1 kohaldamisel ei too kaasa otsuse tühistamist ka näiteks siis, kui haldusakti taotleva isiku poolt esitatud tõendite ja väidete hindamine poleks ilmselgelt saanud tuua kaasa otsust anda taotlejale elamisluba.
HMS § 38 lg 3 teises lauses sätestatud õigust tuleb kasutada mõõdupäraselt. Haldusorganilt nõutav aktiivsus uurimispõhimõtte rakendamisel on VMS § 12 lg 10 p-s 1 nimetatud isikute puhul märgatavalt väiksem kui isikute puhul, kelle suhtes ei esine selles sättes nimetatud asjaolu. VMS § 12 lg 10 p-s 1 nimetatud isik peab taotluse esitamisel ära näitama, et tal on ülekaalukas erahuvi ning esitama tõendid oma erahuvi kohta või taotlema selliste tõendite hankimist haldusorgani poolt, kui isik ise ei saa tõendeid hankida. Selliste erahuvide selge äranäitamata jätmise puhul peab haldusorgan siiski ilmutama tavapärasest suuremat aktiivsust, kui on asjaolusid, mis ilmselgelt viitavad taotleja kogenematusele või sellele, et ta muudel tema tahtest sõltumatutel asjaoludel, näiteks kõrge ea tõttu, ei suuda oma huve haldusmenetluses esitada.
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon pole välisleping VMS § 12 lg 1 p 5 tähenduses. Selles sättes peetakse silmas lepinguid, millega reguleeritakse elamisloa andmist. Küll aga saab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kasutada selleks, et hinnata, kas elamisloa andmisest keeldumisel või väljasaatmisel on rikutud õigust perekonna- või eraelule. Kohasem on siiski tugineda põhiseadusele, mis võib anda isikule tõhusama kaitse.
Eestis asuv omand või äriühing iseenesest ei saa olla elamisloa andmist tingivaks asjaoluks. Äriühingu ja/või kinnisvara omamisega võib aga olla seotud VMS § 12 lg 1 p 11 alusel tähtajalise elamisloa andmine ettevõtluseks.
|
3-3-1-31-08
|
Riigikohus |
13.06.2008 |
|
Elamislubade andmisel ei ole endise NSV Liidu julgeolekuorganite töötajad käsitatavad "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" subjektidena (vt ka Riigikohtu 11.11.2002 otsuseid haldusasjades nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02 ning 04.04.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-14-03).
"Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (edaspidi Kokkulepe) kohaldatavuse hindamisel endise NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (RJK) töötajate suhtes tuleb oluliseks pidada Kokkuleppe poolte aktsepteeritud senist praktikat neile isikutele pensionide määramisel ja maksmisel (vt ka Riigikohtu 28.04.2008 otsust haldusasjas nr 3-3-1-1-08). RJK töötajaid saab ja tuleb pensioneerimisel käsitada Kokkuleppe-järgsete sõjaväepensionäridena. Vene Föderatsioon on pidanud NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee endisi töötajaid Kokkuleppe subjektiks. Eesti pool on aktsepteerinud sellist pensionide maksmise korraldust.
Poolte tahteks pole olnud luua olukorda, kus RJK töötajad oleksid pensionide määramisel ja maksmisel soodsamas olukorras võrreldes relvajõudude sõjaväepensionäridega. Tahe eristada RJK töötajaid sõjaväepensionäridest pensioniõiguslikes küsimustes selliselt, et eristamine seaks nad Kokkuleppe art 5 mittekohaldumisel soodsamasse olukorda ning neil oleks võimalik saada üheaegselt mõlema riigi määratud pensioni, ei tulene ei siseriiklikust õigusest ega rahvusvahelise lepingu poolte lähenemisest.
Kokkulepe on välisleping RPKS § 4 lg 3 tähenduses. Kui välisleping sisaldab Eesti seadusest erinevat regulatsiooni riiklike pensionite määramiseks või maksmiseks, tuleb sellist regulatsiooni ka kohaldada. Lähtudes nii Kokkuleppe art 5 grammatilisest tõlgendusest, kuid eelkõige Kokkuleppe poolte tahtest ja sarnasest arusaamast Kokkuleppe art 5 tõlgendamisel ja kohaldamisel, siis praeguse sõnastuse ning Kokkulepe poolte tahte juures tuleneb vaidlusalusest sättest võimalus saada korraga vaid ühe riigi poolt määratud pensioni.
|
3-3-1-74-07
|
Riigikohus |
20.12.2007 |
|
Halduskohtumenetluses on tõendiks ka dokumentaalne tõend (TsMS 29. ptk). Kohtumenetluse seaduse sätteid ja uurimispõhimõtet on oluliselt rikutud, kui kohus on lugenud tunnistaja ütlusteks isikuga peetud vestluse alusel ametniku vormistatud kokkuvõtte. Kui ka isikuga peetud vestlust kohtueelses menetluses on protokollitud ja tehtud vestlustest kokkuvõtteid, ei saa kokkuvõtet käsitada tunnistaja ütlusena kohtumenetluslikus mõttes. Isik tulnuks sellisel juhtumil kutsuda kohtusse tunnistajana ja sellisena üle kuulata.
"Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes" tekstist ega mõttest ei tulene eesmärki kindlustada sotsiaalseid tagatisi Eesti Vabariigi territooriumil sõjaväepensionäridele, kes on otsustanud Eestist lahkuda ja tegelikult lahkusidki. Lahkudes Eesti Vabariigist ja asudes elama Vene Föderatsiooni loobus isik Kokkuleppega talle garanteeritud tagatistest ning seetõttu ei saa teda käsitada Kokkuleppejärgse sõjaväepensionärina. Seega kohaldub sellise isiku suhtes VMS § 12 lg 4 p 7 ning pädevus anda käskkirja tema elamisloa taotluse kohta on siseministril.
|
3-3-1-73-07
|
Riigikohus |
13.12.2007 |
|
Välismaalaste seadus ei sätesta elamisloa andmise alust puhkudel kui elamisloa pikendamist takistab erandlik ning ootamatu sündmus. Ettenägematu sündmuse tagajärjel isiku lahtikiskumine keskkonnast, millega tal on tihedad sidemed, kujutaks endast aga intensiivset sekkumist eraelu puutumatusse. Euroopa Liidu Nõukogu 22. septembri 2003. a direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (edaspidi Direktiiv) sätted kinnitavad, et ennast elukohariigiga pikaajaliste plaanidega sidunud ning ootamatult erandlikel asjaoludel elamisloa saamise aluse kaotanud isikule elamisloa mitteandmine võib osutuda ebaproportsionaalseks põhiõigusesse sekkumiseks. Direktiiv sätestab võimaluse anda eraldi elamisluba kolmanda riigi kodaniku abikaasale, kes on kaotanud elamisloa saamise aluse lesestumise või lahuselu tõttu. Samuti tuleb Direktiivi kohaselt elamisloa andmine tagada perekonda tabanud eriti raskete asjaolude korral. Kuigi direktiivi art 3 p 3 kohaselt ei kohaldata direktiivi Euroopa Liidu kodanike perekonnaliikmete suhtes, puudub mõistlik põhjus, miks Eesti kodanike pereliikmed peaksid nimetatud ootamatute või eriti raskete asjaolude esinemisel olema elamisloa saamisel halvemas olukorras, kui Eestis elamisloa alusel elavate teiste riikide kodanike pereliikmed. Seetõttu tuleks taolisse olukorda sattunud isikul esitada taotlus elamisloa saamiseks. Juhul, kui taotlus jäetakse rahuldamata pöörduda halduskohtusse, kes saab otsustada keeldumise õiguspärasuse ning Välismaalaste seaduses asjakohase regulatsiooni puudumise Põhiseadusele vastavuse üle.
|
3-3-1-89-04
|
Riigikohus |
03.02.2005 |
|
Ei saa nõustuda sellega, et seaduseelnõu 189 SE seletuskiri annab alust väita, et Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-43-02 Välismaalaste seaduse varasemale redaktsioonile antud tõlgendust tuleb muuta. Seletuskirjast saab järeldada vaid tahet mitte anda pärast eelnõu seaduseks saamist kokkuleppejärgsetele sõjaväepensionäridele alalisi elamislube. Ka Vabariigi Valitsus tõlgendas 1999. aasta 23. novembri määrusega nr 362 kinnitatud korra punktis 108 Kokkulepet ja Välismaalaste seadust viisil, mis võimaldab anda kokkuleppejärgsele pensionärile ka alalise elamisloa.
|
3-3-1-17-03
|
Riigikohus |
17.04.2003 |
|
|
3-3-1-14-03
|
Riigikohus |
04.04.2003 |
|
Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil ei laiene endise NSVL Riikliku Julgeolekukomitee töötajatele.
|
3-3-1-12-03
|
Riigikohus |
18.03.2003 |
|
VS § 12 lg 9 p 4 alusel elamisloa pikendamise keeldumine kujutab endast põhiõiguste riivet. Põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Piirangu vastavust proportsionaalsuse põhimõttele on kontrollitud kolme tunnuse - abinõu sobivuse, siis vajalikkuse ja seejärel vajadusel ka mõõdukuse - abil.
Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppega Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil (Kokkulepe) mittehõlmatud isikutele otsustatakse elamisloa andmine Välismaalaste seaduse alusel. Kokkuleppe subjektiks saavad olla üksnes sõjaväepensionärid, kes omasid pensionäri staatust Kokkuleppe alla kirjutamise päeval, s.o 26. juulil 1994, samuti nende perekonnaliikmed.
|
3-3-1-11-03
|
Riigikohus |
17.03.2003 |
|
VS § 12 lg 9 p 4 alusel elamisloa pikendamisest keeldumine kujutab endast põhiõiguste riivet. Seda isegi siis, kui elamisluba keeldutakse pikendamast mõlemale abikaasale. Põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Piirangu vastavust proportsionaalsuse põhimõttele on kontrollitud kolme tunnuse - abinõu sobivuse, siis vajalikkuse ja seejärel vajadusel ka mõõdukuse - abil. Kolleegiumi arvates on VS § 12 lg 9 p 4 puhul seadusandja poolt valitud abinõu kindlasti sobiv, sest elamisloa pikendamisest keeldumine viib lõppkokkuvõttes abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud isiku Eestist lahkumisele ja eeldatavasti elama asumisele riiki, kus ta omandas nimetatud programmi raames elamispinna. Kolleegium peab valitud abinõud ka vajalikuks, sest ta ei tea valitud eesmärgi saavutamiseks praktiliselt rakendatavat abinõud, mis viiks eesmärgile.
Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 tõepoolest ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust pärast seda, kui on tuvastatud, et isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis. Iseenesest ei ole kaalutlusõiguse seadusega mittesätestamine vastuolus Põhiseadusega. Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Kaalutlusõigus pole eesmärk omaette. Otsustus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seadus pole kaalutlusõigust sätestanud. Kolleegium peab käesolevas asjas proportsionaalseks VS § 12 lg 9 p 4 regulatsiooni, mille järgi elamisloa pikendamise otsustamisel puudub kaalutlusõigus, kui isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis ja kohustus korteri saamisel Eestist lahkuma.
Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppega Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil (Kokkulepe) mittehõlmatud isikutele otsustatakse elamisloa andmine Välismaalaste seaduse alusel. Kokkuleppe subjektiks saavad olla üksnes sõjaväepensionärid, kes omasid pensionäri staatust Kokkuleppe alla kirjutamise päeval, s.o 26. juulil 1994, samuti nende perekonnaliikmed.
Väismaalaste seadusesse paragrahv 12 lõike 9 punkti 4 sisseviimisel on Riigikogus seaduseelnõu menetlemisel ühemõtteliselt silmas peetud isikuid, kes olid rahvusvahelise abiprogrammi alusel enne seadusemuudatust saanud välismaal korteri, kuid ei lahkunud Eestist. Seadusandja on omistanud VS § 12 lg 9 p-le 4 tagasiulatuva mõju. Nimetatud abiprogrammi raames korteri saanud isikud võtsid aga ise endale vabatahtlikult kohustuse jätta maha senine korter (kodu) ning lahkuda Eestist ja edaspidi viibida Eestis välismaalasena üldistel alustel. Seega ei saa 1999. aastal Välismaalaste seaduses sätestatud regulatsioon, mis lõppkokkuvõttes võimaldab sellistel isikutel Eestis viibida vaid viisa alusel, olla isikule üllatuslik. Usalduse kaitse seisukohalt pole see regulatsioon põhiseadusevastane.
Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 tõepoolest ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust pärast seda, kui on tuvastatud, et isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis. Iseenesest ei ole kaalutlusõiguse seadusega mittesätestamine vastuolus Põhiseadusega. Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Kaalutlusõigus pole eesmärk omaette. Otsustus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seadus pole kaalutlusõigust sätestanud. Kolleegium peab käesolevas asjas proportsionaalseks VS § 12 lg 9 p 4 regulatsiooni, mille järgi elamisloa pikendamise otsustamisel puudub kaalutlusõigus, kui isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis ja kohustus korteri saamisel Eestist lahkuma.
|
3-3-1-43-02
|
Riigikohus |
24.10.2002 |
|
Sõjaväepensionär saab tähtajalise elamisloa "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" alusel, mitte aga erandkorras Välismaalaste seaduse alusel. Alalise elamisloa võib sõjaväepensionär saada Välismaalaste seaduse § 12 lg 3 alusel, kui ta on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning tal on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja äraelamiseks piisav püsiv legaalne sissetulek. Sellist järeldust toetab ka Vabariigi Valitsuse 1999.a 23. novembri määrus nr 362, mille punktis 108 peetakse võimalikuks alalise elamisloa andmist Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärile.
|