Kohtulahendite liigitus

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-17-1545/81 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.02.2019
Seisukohta, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on võimalik vaid juhul, kui täidetud on EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 sätestatud väljasaatmisotsuse tegemise eeldus: isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, ei toeta VMS § 241 lg 1 p 2 sõnastus ega kujunemislugu. Kuni 30. septembrini 2010 (k.a) kehtinud VMS § 14^9 lg 1 p 3 võimaldas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule“. 1. oktoobril 2010 jõustunud VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt piisab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks üksnes ohust avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. (p 18) VMS koostoimes VSS-ga ei erista olukorda, kus pikaajalise elaniku elamisluba omav välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, olukorrast, kus on tuvastatud temast lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pelgalt ohule tuginevalt elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine (VMS § 43) ning riigisisese õiguse imperatiivsete sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks (VSS § 7 lg 1, § 7^4 lg 1). VMS § 126 järgi on sissesõidukeeld omakorda imperatiivseks aluseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel (vrd ka Euroopa Kohtu otsus C-82/16, K. A. jt, p 57). Seega tekiks mistahes ohu ning tegeliku ja piisavalt tõsise ohu mitteeristamisel olukord, et mistahes ohule tuginev pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine tooks vältimatult kaasa lahkumisettekirjutuse tegemise ning üldjuhul ka sissesõidukeelu kohaldamise. Kehtiv sissesõidukeeld välistaks omakorda tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise. VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p-d 14, 22). (p 19) Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20) Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavust Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21) Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda. (p 26)
3-3-1-24-17 PDF Riigikohus 16.06.2017
VSS alusel kinnipidamiskeskusesse paigutamisel tuleb esmalt hinnata, kas esineb vähemalt üks VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alus. Selle esinemisel tuleb täiendavalt kontrollida, kas VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmetega on võimalik tagada lahkumisettekirjutuse täitmist. Lisaks peab kinnipidamine olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. (p 9)
VSS §-s 6^8 sätestatu jäigalt sõnastatud põgenemise ohu eeldusi tuleb kohaldada koos VSS § 6^8 esimese lausega, mis kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. Põgenemise ohu hindamisel ei ole iseenesest keelatud arvesse võtta ka isiku viibimisalust puudutavaid otsustusi erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses. PPA ja kohtud ei saa aga sellegipoolest loobuda prognoosotsuse tegemisel isiku varasema käitumise hindamisest. (p-d 12 ja 13)
Vabaduses viibiv väljasaadetav peab tegelema reisidokumendi hankimisega. See aga ei tähenda, et samal ajal ei peaks PPA astuma lahkumiskohustuse sundtäitmiseks vajalikke samme, et hiljem ei tekiks vajadust väljasaadetava pikaajaliseks kinnipidamiseks. (p 15) Esialgse kinnipidamise loa tühistamise järel ei ole kinnipidamiseks enam alust ka siis, kui vahepeal on kohus luba isiku kinnipidamiseks pikendanud. (p 17)
Kuigi VRKS ja VSS alusel toimunud kinnipidamisi ei saa summeerida, võib korduvate kinnipidamiste pikk kestus muuta kinnipidamise ebaproportsionaalseks. (p 14)
VSS § 15 lg 2 p 3 sätestab välismaalase kinnipidamise alusena juhu, kui välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Seda sätet tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1, mille p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ette¬valmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel. (p 11)
3-3-1-93-16 PDF Riigikohus 31.05.2017
VSS § 6^8 teine lause (sh p-ga 4) on küll sõnastatud jäigalt, kuid seda tuleb kohaldada koos VSS § 6 esimese lausega. See lause kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. Seega kehtestab VSS § 6^8 üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu jäik sidumine VSS §-s 6^8 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115 art 15 lg-ga 1. Nende sätete kohaselt tuleb liikmesriigil kinnipidamist kaaluda „konkreetsel juhul“ ehk „igat juhtumit eraldi hinnates“, kui leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/55 PPU). (p 13)
3-3-1-54-16 PDF Riigikohus 02.03.2017
Ei ole õiguslikult võimalik, et PPA asuks kohtumenetluse ajal sundtäitma sellise isiku lahkumisettekirjutust, kelle esialgse õiguskaitse taotluse on kohus jätnud rahuldamata põhjendusega, et isikul on seadusest tulenev õigus kohtumenetluse ajal Eestis viibida. Niisugune kohtu seisukoht kujutab endast esialgse õiguskaitse aluse kohta antud hinnangut. Analoogselt HKMS § 177 lg-s 1 sätestatuga on esialgse õiguskaitse määrus menetlusosalisele kohustuslik esialgse õiguskaitse alust puudutavas osas. Seega on niisuguse määruse põhjenduste vaidlustamisel HKMS § 211 lg 1 teise lause eeldused täidetud. (p 14)
Pärast halduskohtu otsuse tegemist, millega jäeti rahuldamata kaebus PPA otsuse peale taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, ei ole isikul enam VRKS § 3 lg 1 kohast rahvusvahelise kaitse taotleja staatust ning tema kinnipidamine VRKS § 36^1 lg 1 alusel pole võimalik. Kui jätkuvalt esinevad kinnipidamise alused, on sellise isiku kinnipidamine võimalik väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 15 lg 1 alusel. (p 20)
3-3-1-11-16 PDF Riigikohus 22.03.2016
VSS § 16 lg 1 teise lause kohaselt ei lükka väljasaatmise vaidlustamine kohtumenetluse ajaks väljasaatmist edasi. Sellegipoolest annab HKMS § 249 lg 1 muu hulgas lahkumisettekirjutuse vaidlustamisel aluse kohaldada põhjendatud vajaduse korral esialgset õiguskaitset, mis võib HKMS § 251 lg 1 p-st 1 tulenevalt seisneda vaidlustatud haldusakti kehtivuse või täitmise peatamises. (p 16) Asjaolu, et kaebaja kinnipidamiskeskuses hoidmise maksimumtähtaeg on möödunud, ei takista PPA-d kohaldamast lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks teisi VSS § 10 lg s 2 loetletud järelevalvemeetmeid. See on lubatud ka ajal, kui lahkumisettekirjutuse täitmine on peatatud (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-32-15, p-d 11 ja 12). (p 19)
Asjaolu, et kaebaja kinnipidamiskeskuses hoidmise maksimumtähtaeg on möödunud, ei takista PPA-d kohaldamast lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks teisi VSS § 10 lg-s 2 loetletud järelevalvemeetmeid. See on lubatud ka ajal, kui lahkumisettekirjutuse täitmine on peatatud (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-32-15, p-d 11 ja 12). (p 19)
3-3-1-32-15 PDF Riigikohus 15.09.2015
Esialgse õiguskaitse korras tehtud määrusega ei peatatud lahkumisettekirjutuse kehtivust, vaid üksnes täitmine. Ka ei langenud ettekirjutuse sunniviisiline täitmine (väljasaatmine) lõplikult ära, vaid üksnes peatati. Tegemist on ajutise abinõuga. Kinnipidamine väljasaatmiskeskuses pole vältimatult väljasaatmise täideviimise osa, vaid seda vajaduse korral tagav vahend. Lahkumis-ettekirjutuse täitmise peatamine ei takista selle täitmist tagavate meetmete kasutamist. Esialgset õiguskaitset ei kohaldanud kohus väljasaatmiskeskuses kinnipidamise vältimiseks, vaid isiku Venemaale toimetamise vältimiseks kohtu¬menetluse ajal. Kui isiku väljasaatmine lahkumisettekirjutuse üle käiva kohtumenetluse ajal võib tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed ettekirjutuse adressaadile, siis ettekirjutuse täitmist tagavate meetmete kasutamata jätmine võib eriti juhtudel, kus nende kasutamise põhjuseks on põgenemisoht või oht avalikule korrale, tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed riigi või teiste isikute jaoks. Esialgne õiguskaitse ei tohiks muuta haldus¬akti täitmist lõplikult võimatuks. Ka Euroopa Kohus ei välista isiku kinnipidamis¬keskuses hoidmist ajal, mil lahkumisettekirjutus on vaidlustatud ja seetõttu väljasaatmine peatatud (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-357/09: Kadzoev, p 57 ja resolutsiooni p 3). (p 11) Eeltoodud põhjustel on Riigikohus seisukohal, et esialgse õiguskaitse määrusest, millega peatati lahkumisettekirjutuse täitmine, ei saanud teha järeldust, et see keelab isiku kinnipidamise. (p 12)
3-3-1-41-14 PDF Riigikohus 11.06.2014
Lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsus pole menetlustoiming, vaid soodustav haldusakt, mille vaidlustamine pole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 41 lg 1) ega võimalda saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2), milleks on lahkumisettekirjutusest vabanemine. Lahkumisettekirjutuse pikendamisega kui soodustava haldusaktiga ei saa kaebajale olla tekitatud kahju. (p 6)
3-3-1-1-14 PDF Riigikohus 27.02.2014
EIK praktikas on rõhutatud, et konventsiooni artiklist 8 ei saa tuletada absoluutset õigust mitte olla välja saadetud hoolimata sellest, kas välismaalane sisenes vastuvõtjariiki täiskasvanuna või väga noorelt või kas ta sündis selles riigis (vt Samsonnikov vs. Eesti, nr 52178/10, 03.07.2012, p 86). Samuti ei tulene Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitusest Rec (2000) 15, et pikaajalise sisserändaja staatust omavale isikule väljastatud pikaajalise elaniku elamisluba ei saa kehtetuks tunnistada.
3-3-1-62-12 PDF Riigikohus 12.03.2013
VMS § 281 lg-st 2 ei saa järeldada, et väljasaatmiskeskuses viibimise kulusid saab sisse nõuda ainult siis, kui isik lahkus Eestist või kui väljasaatmine oli edukas. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kulude kandmise kohustust ei ole seostatud ka isiku rahalise seisundiga. Kuludena peetakse silmas kulusid, mis on tekkinud seetõttu, et isiku suhtes toimub väljasaatmismenetlus ning ta viibib väljasaatmise eesmärgil väljasaatmiskeskuses. Välismaalaselt elamiskulude sissenõudmist reguleerib ka VRKS § 11 lg 4, mis võimaldab varjupaigataotluse esitanud isikult ülalpidamise kulusid teatud tingimustel sisse nõuda nii juhul, kui tema taotlus rahuldatakse, kui ka juhul, kui tema taotlust ei rahuldata. Nimetatud säte tugineb direktiivi 2003/9/EÜ artikli 13 lg le 4 ja artikli 16 lg le 1. Puudub alus arvata, et seadusandja eesmärgiks oli lubada täitevvõimul Eestis viibimise katteks riigi poolt kantud kulud sisse nõuda isikult, kelle varjupaigataotlus oli edukas, kuid välistada väljasaatmise eesmärgil väljasaatmiskeskuses viibimise kulude sissenõudmine isikult, keda ei ole õnnestunud välja saata.
3-3-1-84-11 PDF Riigikohus 19.06.2012
VSS § 16 lõikes 2 ja HMS § 60 lg 2 esimeses lauses on väljendatud kehtiva haldusakti resolutsiooni siduvuse põhimõte. Kehtiv haldusakt kuulub täitmisele, sh sundtäitmisele, sõltumata õigusvastasusest. Kui tähtaegselt vaidlustamata lahkumisettekirjutus on jõus või kui kohus on jätnud lahkumisettekirjutuse peale esitatud kaebuse rahuldamata, siis ei saa ka keelamiskaebuse esitamisel tugineda sellele, et lahkumisettekirjutuse täitmine rikub isiku põhiõigusi, kui see riive oli juba ettekirjutuse tegemise ajal ette nähtav. Põhiõiguste rikkumisele saab tugineda juhul, kui rikkumist tingiv asjaolu on tekkinud pärast lahkumisettekirjutuse tegemist.
Isik ei saa halduskohtule esitatud kaebuse abil ennetavalt keelata väljasaatmiskeskusse paigutamise taotluse esitamist halduskohtule. Taotluse põhjendatuse üle otsustab halduskohus, kellel on võimalik otsustada, kas väljasaatmine on võimalik. VSS § 23 lg-ga 1 ning haldustoiminguks loa andmise menetluse üldise loogikaga ei oleks kooskõlas ka kaebus, millega soovitakse halduskohtul keelata väljasaatmiskeskusse paigutamiseks loa andmist. Niisuguste taotluste võimalikkus muudaks VSS § 23 lg 1 sisutühjaks.
Väljasaatmine on välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise juhtumiga on tegemist, kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu, samuti siis, kui isikul ei õnnestu mõistlikke samme astudes saada teises riigis viibimisalust. Viimasel juhul puudub mõistlik alus arvata, et välisriik võtab väljasaatmise korras vastu isiku, kellele ta keeldus viibimisalust andmast. Nendel juhtudel on väljasaatmine faktiliselt võimatu. Väljasaatmine välistatud ka juhtumil, kui väljasaatmine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise või võib kaasa tuua VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje. Nendel juhtudel on väljasaatmine õigusvastane (õiguslikult võimatu).
3-3-1-21-10 PDF Riigikohus 14.05.2010
VSS § 14 lg 4 p-s 2 sätestatakse, et väljasaatmist ei kohaldata, kui väljasaatmine on muutunud võimatuks. Seega on taotlus keelata edasised väljasaatmistoimingud võimalik ka olukorras, kus lahkumisettekirjutus on jõus, samuti olukorras, kus lahkumisettekirjutust pole kohtus vaidlustatud.
3-3-1-91-09 PDF Riigikohus 03.02.2010
Riigikohtu halduskolleegium võttis 3. aprilli 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-96-07 (p 19) järgmise seisukoha: "Väljasaatmiskeskusse paigutamine VSS § 23 lg 1 alusel on Põhiseaduse § 20 lg 2 p-s 6 nimetatud vabaduse võtmine Eestist väljasaatmiseks. Väljasaatmiskeskusse paigutamine pole aga lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise ainus vahend. VSS § 10 võimaldab lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks väljasaatmiskeskusse paigutamise asemel kohaldada järelevalvemeetmeid ning sunniraha. Seetõttu tuleb taotluses esitada ka kaalutlused selle kohta, miks pole isiku suhtes otstarbekas kohaldada VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ning sunniraha, mis on vabaduse võtmisest vähem koormavad, ja miks on isik vaja väljasaatmiseks paigutada väljasaatmiskeskusse." Riigikohus muudab oma 3. aprilli 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-96-07 esitatud seisukohta väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse kohaldamisel. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ei sätestata sunniraha suurust lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks. Asendustäitmise ja sunniraha seaduses puudub ka üldnorm, mis sätestaks sunniraha üldise ülemmäära. AtSS § 10 lg-s 2 sätestatakse ühemõtteliselt, et sunniraha rakendamise igakordse ülemmäära sätestab seadus. Kolleegium on seisukohal, et sellise õigusliku regulatsiooni korral pole lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks sunniraha võimalik rakendada.
Riigikohtu halduskolleegium võttis 3. aprilli 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-96-07 (p 19) järgmise seisukoha: "Väljasaatmiskeskusse paigutamine VSS § 23 lg 1 alusel on Põhiseaduse § 20 lg 2 p-s 6 nimetatud vabaduse võtmine Eestist väljasaatmiseks. Väljasaatmiskeskusse paigutamine pole aga lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise ainus vahend. VSS § 10 võimaldab lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks väljasaatmiskeskusse paigutamise asemel kohaldada järelevalvemeetmeid ning sunniraha. Seetõttu tuleb taotluses esitada ka kaalutlused selle kohta, miks pole isiku suhtes otstarbekas kohaldada VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ning sunniraha, mis on vabaduse võtmisest vähem koormavad, ja miks on isik vaja väljasaatmiseks paigutada väljasaatmiskeskusse." Riigikohus muudab oma 3. aprilli 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-96-07 esitatud seisukohta väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse kohaldamisel. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ei sätestata sunniraha suurust lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks. Asendustäitmise ja sunniraha seaduses puudub ka üldnorm, mis sätestaks sunniraha üldise ülemmäära. AtSS § 10 lg-s 2 sätestatakse ühemõtteliselt, et sunniraha rakendamise igakordse ülemmäära sätestab seadus. Kolleegium on seisukohal, et sellise õigusliku regulatsiooni korral pole lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks sunniraha võimalik rakendada.
3-3-1-96-07 PDF Riigikohus 03.04.2008
VSS
HKMS § 29 lg 1 järgi peab taotlus väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks loa andmiseks sisaldama muu hulgas ka asja otsustamiseks vajalikke põhjendusi. Tulenevalt HKMS § 29 lg-test 1 ja 6 ning väljasaatmise olemusest peab juhtudel, kui on selge riik, kuhu isikut tahetakse välja saata, KMA taotlus ning halduskohtu luba sisaldama ka eelhinnangut sellesse riiki väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Taotluses tuleb esitada ka kaalutlused selle kohta, miks pole isiku suhtes otstarbekas kohaldada VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ning sunniraha, mis on vabaduse võtmisest vähem koormavad. Samuti peavad taotlus ning kohtu luba lähtuma kohtumenetluse ajal kehtivast õigusest. Kuna väljasaatmine on ajas kulgev protsess, siis tuleb juba taotluse esitamisel ja kohtu loa andmisel mõistlikul määral silmas pidada neid väljasaatmist mõjutavaid muudatusi õiguslikus olustikus, mis on jõus ajal, mil eeldatavalt hakatakse isikut välja saatma. VSS § 16 lg 2 sätestab, et pärast ettekirjutuse, mille sundtäitmiseks väljasaatmist kohaldatakse, vaidlustamise tähtaja möödumist ei saa väljasaatmise vaidlustamisel tugineda ettekirjutuse õigusvastasusele. Järelikult ei ole väljasaatmiskeskusse paigutamise taotlust vaja põhjendada nende asjaoludega, millega tuleb põhjendada lahkumisettekirjutust. Taotluses ja halduskohtu otsuses tuleb põhjendada, miks on isik vaja paigutada väljasaatmiskeskusse ja vajadusel hinnata isiku tervist.
Taotlus paigutada isik väljasaatmiskeskusse pole haldustoiming HKMS § 4 lg 2 mõttes, vaid HKMS § 29 lg-s 2 nimetatud taotlus haldustoiminguks loa andmiseks. Selline taotlus pole HKMS § 6 lg 3 p 1 alusel vaidlustatav. Taotluse põhjendatust hindab halduskohus Halduskohtumenetluse seadustiku 4. peatüki ning Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel.
3-3-1-71-07 PDF Riigikohus 27.09.2007
Esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse peatamise juhtudel kuni kohtuotsuse jõustumiseni tuleb VSS § 8 lg-st 2 ja ettekirjutusest tulenevat 59-päevast tähtaega arvutada kohtuotsuse jõustumisest, et isikul oleks võimalik ära kasutada talle antud 59 päeva korraga. Ajal, mil lahkumisettekirjutuse täitmine on peatatud, ei ole isikul kohustust Eestist lahkuda, mistõttu ettekirjutuses kalendaarselt määratud sundtäitmise tähtpäev ei saa saabuda. Kuna isikul lasuva lahkumisettekirjutuse täitmise kohustuse aega mõõdetakse VSS § 8 lg 2 järgi päevades, siis omavad ettekirjutuses nimetatud kalendaarselt määratletud tähtpäevad üksnes informatiivset tähendust. Ettekirjutuse peatamisel kaotavad ettekirjutuses nimetatud kalendaarselt määratletud tähtpäevad oma tähenduse. Lahkumisettekirjutuse peatamise tagajärgede seaduses täpne sätestamata jätmine on seaduse puudujääk, mis tuleb ületada VSS § 8 lg-t 2 ning ettekirjutuse sisu silmas pidades.
Seadus võimaldab isiku paigutada väljasaatmiskeskusse, kui lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaeg on saabunud. VSS § 8 lg 2 järgi on lahkumisettekirjutuse sundtäitmine võimalik, kui isik on jätnud täitmata tal lasuva kohustuse lahkuda Eestist. Nimetatud sättel on kahesugune tähendus, kohustades isikut lahkuda Eestist 59 päeva jooksul, kuid samas annab talle ka õiguse viibida Eestis veel 59 päeva. Esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse peatamise juhtudel kuni kohtuotsuse jõustumiseni tuleb VSS § 8 lg-st 2 ja ettekirjutusest tulenevat 59-päevast tähtaega arvutada kohtuotsuse jõustumisest, et isikul oleks võimalik ära kasutada talle antud 59 päeva korraga.
3-3-1-2-07 PDF Riigikohus 22.03.2007
Kui lahkumisettekirjutus tehakse isikule, kellele on keeldutud elamisloa andmisest, siis VSS § 9 lg 6 ei anna kaalutlusõigust ning lahkumisettekirjutuse tegemisel ei tule hinnata, kas ta kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule.
Lahkumisettekirjutuse sundtäitmine on õiguslikult võimalik pärast seda, kui Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on teinud kaalutletud otsuse selle kohta, et mõjuvad põhjused, mis tingisid lahkumisettekirjutuse sundtäitmise edasilükkamise, on ära langenud. Nimetatud otsus on halduskohtus vaidlustatav ning kohus saab Halduskohtumenetluse seadustiku alusel kohaldada vaidluse lahendamise ajaks esialgset õiguskaitset.
3-3-1-45-06 PDF Riigikohus 13.11.2006
VSS
Pärast väljasaatmise võimatuse ilmnemist tähendaks lahkumisettekirjutuse tegemine ja VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete rakendamine isiku õiguste eesmärgitut ja seega ka ebaproportsionaalset piiramist. Ka oleks sellises olukorras lahkumisettekirjutuse tegemine vastuolus VSS § 14 lg-ga 4, mille kohaselt väljasaatmist ei kohaldata, kui see on muutunud võimatuks.
VSS § 25 sõnastusest ei saa teha järeldust, et ülejäänud juhtudel tuleb igal juhul isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega pikendada. Väljasaatmiskeskusse paigutamine ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine on haldustoiminguks loa andmine Halduskohtumenetluse seadustiku 4. peatüki mõttes (vt ka VSS § 26 lg 1). Loa andmine kui ka selle pikendamine on oma olemuselt halduskohtuniku kaalutlusotsustus ning kohase materiaalõigusliku aluse puudumine seaduses ei saa võtta halduskohtunikult kaalutlusõigust. Tähtaja pikendamata jätmise üheks põhjuseks on väljasaatmise muutumine perspektiivituks, kuid tähtaeg võib jääda pikendamata ka siis, kui väljasaatmise perspektiiv on olemas, kuid väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigusesse. Pikka aega Eestis elanud kodakondsuseta välismaalase väljasaatmiskeskusesse paigutamine oletades, et on olemas kolmas riik, kes võib olla vastuvõtvaks riigiks, oleks vastuolus Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6. Uurida tuleb isiku sidemeid vastava riigiga. Samuti tuleb arvestada, et kui Eestist ei ole õnnestunud mõnda riiki sellest riigist sõltuvatel põhjustel isikuid välja saata või see on õnnestunud haruharva, tuleb väljasaatmine sellesse riiki lugeda väheperspektiivikaks. Väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel ei saa aga lähtuda sellest, et isik soovib Eestis elada ega soovi lahkuda. Isiku õigust perekonnaelule võib piirata riigi julgeoleku kaalutlustel. Väljasaadetava perekonnaellu sekkumise seisukohalt vaadatuna saab ja tuleb riigi julgeolekut mõista laiemalt, kui see on sätestatud Välismaalaste seaduse § 12 lg-s 6.
3-3-1-53-06 PDF Riigikohus 16.10.2006
Juba tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Elamisloa andmisest keeldumise korral tuleb esitada põhjendused riigist väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Väljasaatmise perspektiive tuleb kaaluda ka juhul, kui elamisloa taotluse üle otsustav organ ja väljasaatmise ning väljasaatmiskeskusse paigutamise üle otsustuspädevust omav organ on erinevad. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.
Ilma väljasaatmise perspektiivita isiku kinnipidamist väljasaatmiskeskuses saab ja tuleb hinnata läbi Põhiseaduse § 20 lg 2 p 4 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5.1(f), mis otsesõnu tagavad igaühele füüsilise vabaduse kaitse meelavaldse kinnipidamise eest riigist väljasaatmise eesmärgil.
3-3-1-6-06 PDF Riigikohus 09.05.2006
Pikka aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isiku väljasaatmiskeskusse paigutamise õiguspärasus ja kooskõla inimväärikusega on problemaatiline. Üldjuhul ei kohusta rahvusvaheline õigus ühtegi riiki andma elamisluba teises riigis kaua aega elanud kodakondsuseta isikule. Välismaalaste seaduse regulatsioon, mis lubab pikka aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isikule anda elamisloa üksnes erandkorras, võib aga viia olukorrani, kus väljasaatmiskeskuses peetakse isikut, kelle suhtes on selge, et teda ei saa ühtegi riiki välja saata, sest puudub riik, kes peab teda vastu võtma.
3-3-1-31-04 PDF Riigikohus 16.06.2004
Välismaalaste seadus ei sisalda sätteid, mis keelavad anda elamisluba välismaalasele, kelle suhtes on tehtud Eestist lahkumise ettekirjutus. Küll on aga VS § 12 lg 4 p 15 järgi välistatud elamisloa andmine välismaalasele, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld. Seega tuleb nende välismaalaste, kellele on tehtud lahkumisettekirjutus, elamisloa taotlused vastu võtta ja ka menetleda. Kuni 1. maini 2004 kehtinud VS § 9 lg 3 p-s 8 sätestatud võimalus taotleda elamisluba Kodakondsus- ja Migratsiooniametis, mitte aga Eesti välisesinduses, laienes isikutele, kes on mingil põhjusel kaotanud seadusliku aluse Eestis elamiseks. Isikutele, kellele on tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks, erandit ei ole tehtud. Seega said Kodakondsus- ja Migratsiooniametis elamisluba taotleda välismaalased, kes on Eestisse elama asunud enne 1990. aasta 1. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki, sõltumata sellest, kas neile tehtud Eestist lahkumise ettekirjutus on kohtumäärusega peatatud või mitte. Teisiti on küsimus lahendatud 1. maist 2004 jõustunud VS § 111 lg 2 p-s 10, mille järgi Kodakondsus- ja Migratsiooniametist võib tähtajalist elamisluba taotleda välismaalane, kes asus Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ega ole pärast nimetatud tähtaega lahkunud elama mõnda teise riiki ning kellele ei ole keeldutud elamisluba andmast või elamisluba pikendamast või kelle elamisluba ei ole tunnistatud kehtetuks.
3-3-1-17-00 PDF Riigikohus 19.06.2000
Kodakondsus- ja Migratsiooniameti regionaalüksuse büroo ametnik pole pädev tegema Eestist lahkumise ettekirjutust. Samale seisukohale asus kolleegium ka otsuses haldusasjas nr 3-3-1-16-00. Ettekirjutus Eestist lahkumiseks on täielikult seadusevastane, kui ettekirjutuse tegi selleks pädevust mitteomav isik.

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20