Kohtulahendite liigitus

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-17-1545/81 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.02.2019
Seisukohta, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on võimalik vaid juhul, kui täidetud on EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 sätestatud väljasaatmisotsuse tegemise eeldus: isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, ei toeta VMS § 241 lg 1 p 2 sõnastus ega kujunemislugu. Kuni 30. septembrini 2010 (k.a) kehtinud VMS § 14^9 lg 1 p 3 võimaldas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule“. 1. oktoobril 2010 jõustunud VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt piisab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks üksnes ohust avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. (p 18) VMS koostoimes VSS-ga ei erista olukorda, kus pikaajalise elaniku elamisluba omav välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, olukorrast, kus on tuvastatud temast lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pelgalt ohule tuginevalt elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine (VMS § 43) ning riigisisese õiguse imperatiivsete sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks (VSS § 7 lg 1, § 7^4 lg 1). VMS § 126 järgi on sissesõidukeeld omakorda imperatiivseks aluseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel (vrd ka Euroopa Kohtu otsus C-82/16, K. A. jt, p 57). Seega tekiks mistahes ohu ning tegeliku ja piisavalt tõsise ohu mitteeristamisel olukord, et mistahes ohule tuginev pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine tooks vältimatult kaasa lahkumisettekirjutuse tegemise ning üldjuhul ka sissesõidukeelu kohaldamise. Kehtiv sissesõidukeeld välistaks omakorda tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise. VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p-d 14, 22). (p 19) Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20) Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavust Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21) Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda. (p 26)
3-3-1-54-16 PDF Riigikohus 02.03.2017
Ei ole õiguslikult võimalik, et PPA asuks kohtumenetluse ajal sundtäitma sellise isiku lahkumisettekirjutust, kelle esialgse õiguskaitse taotluse on kohus jätnud rahuldamata põhjendusega, et isikul on seadusest tulenev õigus kohtumenetluse ajal Eestis viibida. Niisugune kohtu seisukoht kujutab endast esialgse õiguskaitse aluse kohta antud hinnangut. Analoogselt HKMS § 177 lg-s 1 sätestatuga on esialgse õiguskaitse määrus menetlusosalisele kohustuslik esialgse õiguskaitse alust puudutavas osas. Seega on niisuguse määruse põhjenduste vaidlustamisel HKMS § 211 lg 1 teise lause eeldused täidetud. (p 14)
3-3-1-11-16 PDF Riigikohus 22.03.2016
VSS § 16 lg 1 teise lause kohaselt ei lükka väljasaatmise vaidlustamine kohtumenetluse ajaks väljasaatmist edasi. Sellegipoolest annab HKMS § 249 lg 1 muu hulgas lahkumisettekirjutuse vaidlustamisel aluse kohaldada põhjendatud vajaduse korral esialgset õiguskaitset, mis võib HKMS § 251 lg 1 p-st 1 tulenevalt seisneda vaidlustatud haldusakti kehtivuse või täitmise peatamises. (p 16) Asjaolu, et kaebaja kinnipidamiskeskuses hoidmise maksimumtähtaeg on möödunud, ei takista PPA-d kohaldamast lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks teisi VSS § 10 lg s 2 loetletud järelevalvemeetmeid. See on lubatud ka ajal, kui lahkumisettekirjutuse täitmine on peatatud (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-32-15, p-d 11 ja 12). (p 19)
Asjaolu, et kaebaja kinnipidamiskeskuses hoidmise maksimumtähtaeg on möödunud, ei takista PPA-d kohaldamast lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks teisi VSS § 10 lg-s 2 loetletud järelevalvemeetmeid. See on lubatud ka ajal, kui lahkumisettekirjutuse täitmine on peatatud (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-32-15, p-d 11 ja 12). (p 19)
3-3-1-32-15 PDF Riigikohus 15.09.2015
Esialgse õiguskaitse korras tehtud määrusega ei peatatud lahkumisettekirjutuse kehtivust, vaid üksnes täitmine. Ka ei langenud ettekirjutuse sunniviisiline täitmine (väljasaatmine) lõplikult ära, vaid üksnes peatati. Tegemist on ajutise abinõuga. Kinnipidamine väljasaatmiskeskuses pole vältimatult väljasaatmise täideviimise osa, vaid seda vajaduse korral tagav vahend. Lahkumis-ettekirjutuse täitmise peatamine ei takista selle täitmist tagavate meetmete kasutamist. Esialgset õiguskaitset ei kohaldanud kohus väljasaatmiskeskuses kinnipidamise vältimiseks, vaid isiku Venemaale toimetamise vältimiseks kohtu¬menetluse ajal. Kui isiku väljasaatmine lahkumisettekirjutuse üle käiva kohtumenetluse ajal võib tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed ettekirjutuse adressaadile, siis ettekirjutuse täitmist tagavate meetmete kasutamata jätmine võib eriti juhtudel, kus nende kasutamise põhjuseks on põgenemisoht või oht avalikule korrale, tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed riigi või teiste isikute jaoks. Esialgne õiguskaitse ei tohiks muuta haldus¬akti täitmist lõplikult võimatuks. Ka Euroopa Kohus ei välista isiku kinnipidamis¬keskuses hoidmist ajal, mil lahkumisettekirjutus on vaidlustatud ja seetõttu väljasaatmine peatatud (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-357/09: Kadzoev, p 57 ja resolutsiooni p 3). (p 11) Eeltoodud põhjustel on Riigikohus seisukohal, et esialgse õiguskaitse määrusest, millega peatati lahkumisettekirjutuse täitmine, ei saanud teha järeldust, et see keelab isiku kinnipidamise. (p 12)
3-3-1-41-14 PDF Riigikohus 11.06.2014
Lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsus pole menetlustoiming, vaid soodustav haldusakt, mille vaidlustamine pole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 41 lg 1) ega võimalda saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2), milleks on lahkumisettekirjutusest vabanemine. Lahkumisettekirjutuse pikendamisega kui soodustava haldusaktiga ei saa kaebajale olla tekitatud kahju. (p 6)
3-3-1-84-11 PDF Riigikohus 19.06.2012
VSS § 16 lõikes 2 ja HMS § 60 lg 2 esimeses lauses on väljendatud kehtiva haldusakti resolutsiooni siduvuse põhimõte. Kehtiv haldusakt kuulub täitmisele, sh sundtäitmisele, sõltumata õigusvastasusest. Kui tähtaegselt vaidlustamata lahkumisettekirjutus on jõus või kui kohus on jätnud lahkumisettekirjutuse peale esitatud kaebuse rahuldamata, siis ei saa ka keelamiskaebuse esitamisel tugineda sellele, et lahkumisettekirjutuse täitmine rikub isiku põhiõigusi, kui see riive oli juba ettekirjutuse tegemise ajal ette nähtav. Põhiõiguste rikkumisele saab tugineda juhul, kui rikkumist tingiv asjaolu on tekkinud pärast lahkumisettekirjutuse tegemist.
3-3-1-91-09 PDF Riigikohus 03.02.2010
Riigikohtu halduskolleegium võttis 3. aprilli 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-96-07 (p 19) järgmise seisukoha: "Väljasaatmiskeskusse paigutamine VSS § 23 lg 1 alusel on Põhiseaduse § 20 lg 2 p-s 6 nimetatud vabaduse võtmine Eestist väljasaatmiseks. Väljasaatmiskeskusse paigutamine pole aga lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise ainus vahend. VSS § 10 võimaldab lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks väljasaatmiskeskusse paigutamise asemel kohaldada järelevalvemeetmeid ning sunniraha. Seetõttu tuleb taotluses esitada ka kaalutlused selle kohta, miks pole isiku suhtes otstarbekas kohaldada VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ning sunniraha, mis on vabaduse võtmisest vähem koormavad, ja miks on isik vaja väljasaatmiseks paigutada väljasaatmiskeskusse." Riigikohus muudab oma 3. aprilli 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-96-07 esitatud seisukohta väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse kohaldamisel. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ei sätestata sunniraha suurust lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks. Asendustäitmise ja sunniraha seaduses puudub ka üldnorm, mis sätestaks sunniraha üldise ülemmäära. AtSS § 10 lg-s 2 sätestatakse ühemõtteliselt, et sunniraha rakendamise igakordse ülemmäära sätestab seadus. Kolleegium on seisukohal, et sellise õigusliku regulatsiooni korral pole lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks sunniraha võimalik rakendada.
3-3-1-96-07 PDF Riigikohus 03.04.2008
VSS
HKMS § 29 lg 1 järgi peab taotlus väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks loa andmiseks sisaldama muu hulgas ka asja otsustamiseks vajalikke põhjendusi. Tulenevalt HKMS § 29 lg-test 1 ja 6 ning väljasaatmise olemusest peab juhtudel, kui on selge riik, kuhu isikut tahetakse välja saata, KMA taotlus ning halduskohtu luba sisaldama ka eelhinnangut sellesse riiki väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Taotluses tuleb esitada ka kaalutlused selle kohta, miks pole isiku suhtes otstarbekas kohaldada VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ning sunniraha, mis on vabaduse võtmisest vähem koormavad. Samuti peavad taotlus ning kohtu luba lähtuma kohtumenetluse ajal kehtivast õigusest. Kuna väljasaatmine on ajas kulgev protsess, siis tuleb juba taotluse esitamisel ja kohtu loa andmisel mõistlikul määral silmas pidada neid väljasaatmist mõjutavaid muudatusi õiguslikus olustikus, mis on jõus ajal, mil eeldatavalt hakatakse isikut välja saatma. VSS § 16 lg 2 sätestab, et pärast ettekirjutuse, mille sundtäitmiseks väljasaatmist kohaldatakse, vaidlustamise tähtaja möödumist ei saa väljasaatmise vaidlustamisel tugineda ettekirjutuse õigusvastasusele. Järelikult ei ole väljasaatmiskeskusse paigutamise taotlust vaja põhjendada nende asjaoludega, millega tuleb põhjendada lahkumisettekirjutust. Taotluses ja halduskohtu otsuses tuleb põhjendada, miks on isik vaja paigutada väljasaatmiskeskusse ja vajadusel hinnata isiku tervist.
3-3-1-71-07 PDF Riigikohus 27.09.2007
Esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse peatamise juhtudel kuni kohtuotsuse jõustumiseni tuleb VSS § 8 lg-st 2 ja ettekirjutusest tulenevat 59-päevast tähtaega arvutada kohtuotsuse jõustumisest, et isikul oleks võimalik ära kasutada talle antud 59 päeva korraga. Ajal, mil lahkumisettekirjutuse täitmine on peatatud, ei ole isikul kohustust Eestist lahkuda, mistõttu ettekirjutuses kalendaarselt määratud sundtäitmise tähtpäev ei saa saabuda. Kuna isikul lasuva lahkumisettekirjutuse täitmise kohustuse aega mõõdetakse VSS § 8 lg 2 järgi päevades, siis omavad ettekirjutuses nimetatud kalendaarselt määratletud tähtpäevad üksnes informatiivset tähendust. Ettekirjutuse peatamisel kaotavad ettekirjutuses nimetatud kalendaarselt määratletud tähtpäevad oma tähenduse. Lahkumisettekirjutuse peatamise tagajärgede seaduses täpne sätestamata jätmine on seaduse puudujääk, mis tuleb ületada VSS § 8 lg-t 2 ning ettekirjutuse sisu silmas pidades.
Seadus võimaldab isiku paigutada väljasaatmiskeskusse, kui lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaeg on saabunud. VSS § 8 lg 2 järgi on lahkumisettekirjutuse sundtäitmine võimalik, kui isik on jätnud täitmata tal lasuva kohustuse lahkuda Eestist. Nimetatud sättel on kahesugune tähendus, kohustades isikut lahkuda Eestist 59 päeva jooksul, kuid samas annab talle ka õiguse viibida Eestis veel 59 päeva. Esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse peatamise juhtudel kuni kohtuotsuse jõustumiseni tuleb VSS § 8 lg-st 2 ja ettekirjutusest tulenevat 59-päevast tähtaega arvutada kohtuotsuse jõustumisest, et isikul oleks võimalik ära kasutada talle antud 59 päeva korraga.
3-3-1-2-07 PDF Riigikohus 22.03.2007
Kui lahkumisettekirjutus tehakse isikule, kellele on keeldutud elamisloa andmisest, siis VSS § 9 lg 6 ei anna kaalutlusõigust ning lahkumisettekirjutuse tegemisel ei tule hinnata, kas ta kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule.
Lahkumisettekirjutuse sundtäitmine on õiguslikult võimalik pärast seda, kui Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on teinud kaalutletud otsuse selle kohta, et mõjuvad põhjused, mis tingisid lahkumisettekirjutuse sundtäitmise edasilükkamise, on ära langenud. Nimetatud otsus on halduskohtus vaidlustatav ning kohus saab Halduskohtumenetluse seadustiku alusel kohaldada vaidluse lahendamise ajaks esialgset õiguskaitset.
3-3-1-45-06 PDF Riigikohus 13.11.2006
VSS
Pärast väljasaatmise võimatuse ilmnemist tähendaks lahkumisettekirjutuse tegemine ja VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete rakendamine isiku õiguste eesmärgitut ja seega ka ebaproportsionaalset piiramist. Ka oleks sellises olukorras lahkumisettekirjutuse tegemine vastuolus VSS § 14 lg-ga 4, mille kohaselt väljasaatmist ei kohaldata, kui see on muutunud võimatuks.
3-3-1-31-04 PDF Riigikohus 16.06.2004
Välismaalaste seadus ei sisalda sätteid, mis keelavad anda elamisluba välismaalasele, kelle suhtes on tehtud Eestist lahkumise ettekirjutus. Küll on aga VS § 12 lg 4 p 15 järgi välistatud elamisloa andmine välismaalasele, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld. Seega tuleb nende välismaalaste, kellele on tehtud lahkumisettekirjutus, elamisloa taotlused vastu võtta ja ka menetleda. Kuni 1. maini 2004 kehtinud VS § 9 lg 3 p-s 8 sätestatud võimalus taotleda elamisluba Kodakondsus- ja Migratsiooniametis, mitte aga Eesti välisesinduses, laienes isikutele, kes on mingil põhjusel kaotanud seadusliku aluse Eestis elamiseks. Isikutele, kellele on tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks, erandit ei ole tehtud. Seega said Kodakondsus- ja Migratsiooniametis elamisluba taotleda välismaalased, kes on Eestisse elama asunud enne 1990. aasta 1. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki, sõltumata sellest, kas neile tehtud Eestist lahkumise ettekirjutus on kohtumäärusega peatatud või mitte. Teisiti on küsimus lahendatud 1. maist 2004 jõustunud VS § 111 lg 2 p-s 10, mille järgi Kodakondsus- ja Migratsiooniametist võib tähtajalist elamisluba taotleda välismaalane, kes asus Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ega ole pärast nimetatud tähtaega lahkunud elama mõnda teise riiki ning kellele ei ole keeldutud elamisluba andmast või elamisluba pikendamast või kelle elamisluba ei ole tunnistatud kehtetuks.
3-3-1-17-00 PDF Riigikohus 19.06.2000
Kodakondsus- ja Migratsiooniameti regionaalüksuse büroo ametnik pole pädev tegema Eestist lahkumise ettekirjutust. Samale seisukohale asus kolleegium ka otsuses haldusasjas nr 3-3-1-16-00. Ettekirjutus Eestist lahkumiseks on täielikult seadusevastane, kui ettekirjutuse tegi selleks pädevust mitteomav isik.
3-3-1-16-00 PDF Riigikohus 19.06.2000
Kodakondsus- ja Migratsiooniameti põhimääruse p. 19 ega HÕS § 191 lg. 2 ei anna KMA peadirektorile alust volitada Eestist lahkumise ettekirjutust tegema ameti regionaalüksuse büroo ametnikku. Käskkiri, millega sätestatakse ametniku pädevus teha Eestist lahkumise ettekirjutus, pole antud teenistusalastes küsimustes. Kodakondsus- ja migratsiooniameti struktuuriüksusel puuduvad täitevvõimu volitused ametiväliste isikute suhtes, kui seadus ei sätesta teisiti. Ettekirjutus Eestist lahkumiseks on suunatud ametivälisele isikule. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus ei anna ameti struktuuriüksusele õigust teha ettekirjutust. Kui struktuuriüksus pole pädev teostama enda nimel täitevvõimu ametivälise isiku suhtes, siis ei saa ta selliseid täitevvõimu volitusi teostada ka ameti nimel.
3-3-1-4-96 PDF Riigikohus 09.02.1996
Elamisloa pikendamisest keeldumine ja Eestist lahkumise ettekirjutus tuleb vormistada haldusaktidega, mis peavad olema motiveeritud ja viitama akti andmise õiguslikule alusele.

Kokku: 15| Näitan: 1 - 15

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane