3-23-2232/38
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.04.2024 |
|
|
3-23-2204/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.04.2024 |
|
VSS § 68 p 2 eeldab, et „välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse [---] taotlemisel“. Vabaduspõhiõiguse piiramise aluseks olevaid isiku kinnipidamist puudutavaid norme ei tohi tõlgendada laiendavalt. Säte eeldab, et tegu oleks valeandmete või võltsitud dokumendi esitamisega olukorras, kus isik taotleb seaduslikku viibimisalust Eestis. Kui isik esitab valeandmeid või võltsitud dokumendi selleks, et tõendada enda Eestis viibimise seadusliku aluse olemasolu, ei ole VSS § 68 p 2 kohaldamise eeldused täidetud. (p 12)
VSS § 68 ega § 15 lg 1 sõnastusest ei nähtu, et mõnel kinnipidamise erijuhul ei peaks põgenemisohtu hindama või et seda võiks käsitleda laiemalt, kui on sätestatud VSS § 68 teises lauses. (p 19)
Olukorras, kus ebaseaduslikult riigis viibimise kahtluse tõttu kinni peetud isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse vahetult pärast hetke, mil kahtlus leiab kinnitust, eesmärgiga nurjata enda tagasisaatmine, on selgelt tegemist VRKS § 361 lg 2 p s-5 ja direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-s d kirjeldatud olukorraga. See kehtib sõltumata asjaolust, kas isiku kinnipidamine jõutakse enne taotluse esitamist mingil moel ümber vormistada. Tagasisaatmise nurjamise eesmärgile võib mh viidata see, et isikul oli enne kinnipidamist küllaldaselt võimalusi taotleda rahvusvahelist kaitset. (p 22)
Riigis viibimise aluse kontrollimine ja lahkumisettekirjutuse tegemine (tagasisaatmise otsustamine) ei pea toimuma rangelt ja formaalselt eristatavates haldusmenetlustes. Tegemist võib olla sama menetluse erinevate staadiumidega, millest esimene võib üle kasvada teiseks. Direktiiv 2008/115/EÜ ei sätesta täpset hetke, millal algab tagasisaatmisotsuse vastuvõtmine. Euroopa Kohtu seisukohtadest võib järeldada, et see staadium algab, kui pädev asutus on enda hinnangul tuvastanud isiku ebaseadusliku riigis viibimise (C-329/11, Achughbabian, p 31). Alates sellest hetkest on ka oluline, et isiku kinnipidamine vastaks rangelt direktiivi 2008/115/EÜ art-le 15 (vt pikemalt nt RKHKm nr 3-20-2004/28, p 27). (p-d 20-21)
|
3-20-2004/46
|
Riigikohtu halduskolleegium |
05.12.2022 |
|
Euroopa Kohtu seisukoha järgi tuleb direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-t 1 tuleb tõlgendada viisil, et see ei luba liikmesriigil määrata riigis ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine üksnes üldalusel (s.o oht väljasaatmise tulemuslikkusele), ilma et oleks täidetud mõni riigisiseses õiguses selle sätte ülevõtmiseks ette nähtud ja selgelt määratletud kinnipidamise alustest (EKo C-241/21, p 55). Seega tuleb enne 18. juunit 2022 kehtinud VSS § 15 lg-t 2 tõlgendada ja kohaldada viisil, et selle p-des 1–3 toodud loetelu kinnipidamise õiguslikest alustest on ammendav. Seda vaatamata normis kasutatud loetelu näitlikkusele osutavatele sõnadele „eelkõige juhul, kui“ ( 18. juunil 2022 jõustunud VSS § 23 lg 1 sisaldab samasisulist ebaselgust). (p-d 16 ja 17)
Kui on piisav alus arvata, et isik ei pruugi Eestist ilma väljasaatmiseta lahkuda ning võib selle asemel asuda elukaaslasega tekkinud konflikti lahendama ja sellega panna toime uue süüteo, võib järeldada, et olukord võib suure tõenäosusega eskaleeruda ning isiku lahkumine ei pruugi seetõttu toimuda loodetud viisil. See võib sõltumata pakku mineku kavatsusest näidata isiku soovimatust lahkumiskohustust täita. Samas pole uue kuriteo toimepanemise korral vähetõenäoline ka pakku mineku oht. Isiku soovimatus lahkumiskohustust täita ei pruugi tähendada põgenemise ehk pakku mineku ohtu tavatähenduses. VSS § 68 p 6 tõttu tuleb enne 18. juunit 2022 kehtinud VSS § 15 lg 2 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu mõista tavatähendusest laiemalt. VSS § 68 p 6 järgi esineb välismaalase põgenemise oht mh juhul, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. See hõlmab ka kavatsuse täita lahkumiskohustus üksnes tingimustel, mis seavad ohtu lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkuse. Formuleeringu „põgenemise oht“ määratlus VSS § 68 p-s 6 ega selle sisustamine eeltoodud viisil vastuolus direktiiviga 2008/115/EÜ. Direktiiv kohustab liikmesriike tagama ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tõhusa väljasaatmise. Direktiiv ei keela selle ülevõtmisel samale terminile erineva tähenduse andmist ega teistsuguse normitehnilise konstruktsiooni kasutamist, kui tagatud on direktiivi eesmärgi saavutamine piisava selguse ja täpsusega (EKo C-281/11, p 65; EKo C-363/85, p 15). (p-d 18.2 – 18.7)
Kui riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotluses nimetatud toimingud on tehtud varem kui kolm kuud taotluse esitamisest (RÕS § 22 lg 3), sest kohtumenetlus oli peatatud Euroopa Kohtu menetluse ajaks, tuleb taotlus lugeda tervikuna tähtaegseks. (p 19)
|
3-20-2119/52
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.04.2021 |
|
vt. RKHKm nr 3-20-2004/28, p 15. (p 10)
Direktiivi 2013/33/EL art 8 lg-s 3 on sätestatud kinnipidamise aluste ammendav loetelu ning riigisiseses õiguses ei või kinnipidamise aluseid laiendada (RKHKm nr 3-19-1068/39, p 15). Seega tuleb VRKS § 361 lg 2 p 5 tõlgendada kooskõlas direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-ga d nii, et selle sätte alusel saab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada üksnes juhul, kui teda peetakse juba kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks ning objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (samas, p 16). (p 13)
VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise eelduseks on isiku eelnev kinnipidamine lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS alusel. (p 15)
Vt. RKHKm nr 3-19-415/44, p 11 ja seal viidatud praktika ning RKHKm nr 3-17-792, p 18.6. (p 18)
Direktiiv 2008/115/EÜ käsitleb üksnes liikmesriigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmist ja selle eesmärk ei ole ühtlustada kõiki välismaalaste liikmesriigis viibimist reguleerivaid riigisiseseid norme (EKo asjas C-329/11 Achughbabian, p 28). Samuti ei ole direktiiviga vastuolus kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine, selleks et teha kindlaks, kas ta viibib riigis seaduslikult või mitte (samas, p 29). Direktiivi põhjendusest 17 tuleneb, et liikmesriigis ebaseaduslikus viibimises kahtlustatavate kolmanda riigi kodanike esialgse kinnipidamise tingimusi reguleerib riigisisene õigus (samas, p 30).
Kui isiku faktilise kinnipidamise hetkel ei ole veel selged asjaolud, mis annaks alust isiku kinnipidamiseks VSS ja direktiivi 2008/115/EÜ järgi, sh isiku riigis viibimise ebaseaduslikkus, siis võib kinnipidamise aluseks olla riigipiiri seaduse (RiPS) § 91 lg 1, mis annab aluse ebaseaduslikult välispiiri ületanud isikute kinnipidamiseks koosmõjus RiPS § 114 lg-ga 1 ja korrakaitseseaduse §-ga 46. Neil alustel on kinnipidamine lubatud kuni 48 tundi. RiPS alusel kinnipidamiselt on võimalik üle minna VSS alusel kinnipidamisele, kui olulised asjaolud on välja selgitatud ja asutakse ette valmistama isiku väljasaatmist. (p 16)
|
3-20-2004/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.03.2021 |
|
Haldustoiminguks loa andmise menetluses on kohus ise isiku põhiõiguste piiramise õiguspärasuse eelduseks oleva loa andjaks. Luba antakse määrusega, mis on vaidlustatav määruskaebe korras (HKMS § 265 lg 5). See, et asjaolud muutuvad määruskaebemenetluse jooksul (nt isik saadetakse Eestist välja), ei väära kõrgema astme kohtu võimalust kontrollida loa andnud määruse õiguspärasust ning seda vajaduse korral tühistada, s.o kaotada luba andva määruse kehtivus tagasiulatuvalt. Seeläbi kaob ühtlasi isiku põhiõiguste piiramise lubatavuse eeldus (vt ka RKHKm nr 3-3-1-24-17, p 17). Luba andva määruse tühistamise võimalikkust ei välista HKMS § 158 lg-s 2 sätestatu. (p 15)
Direktiivi 2008/115 EÜ art 3 p 7 järgi tuleb termin „põgenemise oht“ sisustada õigusaktides kehtestatud objektiivsete kriteeriumite alusel (vrd ka EKo asjas C-528/15: Al Chodor jt). Eesti õiguses on need ammendavalt sätestatud VSS §-s 68. (p 18)
Puudutatud isikule ei saa ette heita, et ta ei järginud vabatahtliku lahkumise tähtaega, ega tuletada sellest VSS § 68 p 1 alusel tema põgenemise ohtu, kui puudutatud isikul ei olnud võimalust vabatahtlikult lahkuda. VSS § 68 p 1 kohaldamine eeldab, et isikule on kirjaliku lahkumisettekirjutusega määratud vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaeg. (p 21)
VSS § 68 p 4 eeldab, et isiku suhtes on jõustunud süüdimõistev otsus, millega teda on toime pandud kuriteo eest karistatud vangistusega (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsioon). (p 22)
Väljasaatmisest kõrvalehoidumise kavatsust ei ole võimalik järeldada lahkumisettekirjutuse tegemise menetluses puudutatud isiku ärakuulamise protokolli kantud seisukohast, et ta ei soovi oma elukaaslasest lahku minna ja palub võimalust kõik heastada. Isikul peab olema võimalik haldusakti andmise menetluses väljendada oma seisukohta kavandatava koormava haldusakti sisu kohta, ilma et see tooks kaasa negatiivseid järelmeid. Ärakuulamisel öeldust ei saa automaatselt järeldada isiku soovimatust haldusakti täita, kui puuduvad muud asjaolud, mis viitavad ohule, et isik asub väljasaatmisest kõrvale hoiduma. Põgenemisoht ei nähtu ka puudutatud isiku halduskohtu istungil väljendatud soovist saada tagasi elukaaslase juurde jäänud asjad ja tööandjalt saadav töötasu. Isiku soov saada enne riigist lahkumist tagasi talle kuuluv vara, kuna lahkumise järel on selle kättesaamine keeruline, kui mitte võimatu, on olemuslikult legitiimne. (p 23)
|
3-3-1-24-17
|
Riigikohus |
16.06.2017 |
|
VSS alusel kinnipidamiskeskusesse paigutamisel tuleb esmalt hinnata, kas esineb vähemalt üks VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alus. Selle esinemisel tuleb täiendavalt kontrollida, kas VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmetega on võimalik tagada lahkumisettekirjutuse täitmist. Lisaks peab kinnipidamine olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. (p 9)
VSS §-s 68 sätestatu jäigalt sõnastatud põgenemise ohu eeldusi tuleb kohaldada koos VSS § 68 esimese lausega, mis kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. Põgenemise ohu hindamisel ei ole iseenesest keelatud arvesse võtta ka isiku viibimisalust puudutavaid otsustusi erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses. PPA ja kohtud ei saa aga sellegipoolest loobuda prognoosotsuse tegemisel isiku varasema käitumise hindamisest. (p-d 12 ja 13)
Vabaduses viibiv väljasaadetav peab tegelema reisidokumendi hankimisega. See aga ei tähenda, et samal ajal ei peaks PPA astuma lahkumiskohustuse sundtäitmiseks vajalikke samme, et hiljem ei tekiks vajadust väljasaadetava pikaajaliseks kinnipidamiseks. (p 15)
Esialgse kinnipidamise loa tühistamise järel ei ole kinnipidamiseks enam alust ka siis, kui vahepeal on kohus luba isiku kinnipidamiseks pikendanud. (p 17)
Kuigi VRKS ja VSS alusel toimunud kinnipidamisi ei saa summeerida, võib korduvate kinnipidamiste pikk kestus muuta kinnipidamise ebaproportsionaalseks. (p 14)
VSS § 15 lg 2 p 3 sätestab välismaalase kinnipidamise alusena juhu, kui välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Seda sätet tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1, mille p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ette¬valmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel. (p 11)
|
3-3-1-93-16
|
Riigikohus |
31.05.2017 |
|
VSS § 68 teine lause (sh p-ga 4) on küll sõnastatud jäigalt, kuid seda tuleb kohaldada koos VSS § 6 esimese lausega. See lause kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. Seega kehtestab VSS § 68 üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu jäik sidumine VSS §-s 68 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115 art 15 lg-ga 1. Nende sätete kohaselt tuleb liikmesriigil kinnipidamist kaaluda „konkreetsel juhul“ ehk „igat juhtumit eraldi hinnates“, kui leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/55 PPU). (p 13)
VRKS alusel isiku kinnipidamise eesmärgiks on tagada isiku kättesaadavus väljasaatmisemenetluse läbiviimiseks, kui varjupaigataotlus jääb rahuldamata. Seega on VRKS alusel toimuv kinnipidamine seotud konkreetse varjupaigataotlusega. Uue varjupaigataotluse esitamine käivitab ka uue kinnipidamistähtaja arvestuse, mis ei tähenda aga, et pärast uue varjupaigataotluse esitamist võidaks isikut kergekäeliselt kinni pidada täiendava 18 kuu jooksul. Tähtust pole asjaolul, kas uue varjupaigataotluse esitamisel uuendab PPA varasema varjupaigamenetluse või alustab uut varjupaigamenetlust. Mõlemal juhul toimub kinnipidamine uue faktiliste asjaolude kogumi alusel. Korduva varjupaigataotluse läbi vaatamine peab aga toimuma esmasest kiiremini ning varasem pikaajaline kinnipidamine muudab teistkordse kinnipidamise igal juhul väga intensiivseks vabadusõiguse riiveks. Niisugustes olukordades tuleb teistkordse kinnipidamise vajalikkust kontrollida väga rangelt. (p 9)
VRKS viitab põgenemisohu tuvastamise alustena VSS §-le 68. VSS § 6 8 teine lause (sh p-ga 4) on küll sõnastatud jäigalt, kuid seda tuleb kohaldada koos esimese lausega, mis kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. Seega kehtestab VSS § 68 üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu jäik sidumine VSS §-s 68 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115 art 15 lg-ga 1, samuti direktiiv 2013/33 art 8 lg-ga 2. Nende sätete kohaselt tuleb liikmesriigil kinnipidamist kaaluda „konkreetsel juhul“ ehk „igat juhtumit eraldi hinnates“, kui leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/15 PPU). Rahvusvahelise kaitse taotleja puhul tuleneb see kohustus veel ka VRKS § 361 lg-st 1. (p 13)
|
3-3-1-54-16
|
Riigikohus |
02.03.2017 |
|
Ei ole õiguslikult võimalik, et PPA asuks kohtumenetluse ajal sundtäitma sellise isiku lahkumisettekirjutust, kelle esialgse õiguskaitse taotluse on kohus jätnud rahuldamata põhjendusega, et isikul on seadusest tulenev õigus kohtumenetluse ajal Eestis viibida. Niisugune kohtu seisukoht kujutab endast esialgse õiguskaitse aluse kohta antud hinnangut. Analoogselt HKMS § 177 lg-s 1 sätestatuga on esialgse õiguskaitse määrus menetlusosalisele kohustuslik esialgse õiguskaitse alust puudutavas osas. Seega on niisuguse määruse põhjenduste vaidlustamisel HKMS § 211 lg 1 teise lause eeldused täidetud. (p 14)
Pärast halduskohtu otsuse tegemist, millega jäeti rahuldamata kaebus PPA otsuse peale taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, ei ole isikul enam VRKS § 3 lg 1 kohast rahvusvahelise kaitse taotleja staatust ning tema kinnipidamine VRKS § 361 lg 1 alusel pole võimalik. Kui jätkuvalt esinevad kinnipidamise alused, on sellise isiku kinnipidamine võimalik väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 15 lg 1 alusel. (p 20)
VRKS § 31 lg 1 p 2 kohaselt on lõplik otsus VRKS-i tähenduses PPA otsus taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata, lõpliku otsuse all ei peeta silmas jõustunud halduskohtu lahendit. Selline järeldus tuleneb nii normi sõnastusest kui ka seaduse eelnõu seletuskirjas sättele omistatud tähendusest. VRKS § 31 lg 1 p 2 kohane lõplik otsus lõpetab rahvusvahelise kaitse menetluse, kuid ei välista isiku üldist kaebeõigust ega ka õigust taotleda õiguskaitsevahendi kohaldamist. Isiku õiguse üle viibida kohtuvaidluse ajal Eestis saab pärast halduskohtu otsuse tegemist kohus otsustada esialgse õiguskaitse kohaldamise teel. (p-d 16-17)
|
3-3-1-32-15
|
Riigikohus |
15.09.2015 |
|
Esialgse õiguskaitse korras tehtud määrusega ei peatatud lahkumisettekirjutuse kehtivust, vaid üksnes täitmine. Ka ei langenud ettekirjutuse sunniviisiline täitmine (väljasaatmine) lõplikult ära, vaid üksnes peatati. Tegemist on ajutise abinõuga. Kinnipidamine väljasaatmiskeskuses pole vältimatult väljasaatmise täideviimise osa, vaid seda vajaduse korral tagav vahend. Lahkumis-ettekirjutuse täitmise peatamine ei takista selle täitmist tagavate meetmete kasutamist. Esialgset õiguskaitset ei kohaldanud kohus väljasaatmiskeskuses kinnipidamise vältimiseks, vaid isiku Venemaale toimetamise vältimiseks kohtu¬menetluse ajal. Kui isiku väljasaatmine lahkumisettekirjutuse üle käiva kohtumenetluse ajal võib tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed ettekirjutuse adressaadile, siis ettekirjutuse täitmist tagavate meetmete kasutamata jätmine võib eriti juhtudel, kus nende kasutamise põhjuseks on põgenemisoht või oht avalikule korrale, tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed riigi või teiste isikute jaoks. Esialgne õiguskaitse ei tohiks muuta haldus¬akti täitmist lõplikult võimatuks. Ka Euroopa Kohus ei välista isiku kinnipidamis¬keskuses hoidmist ajal, mil lahkumisettekirjutus on vaidlustatud ja seetõttu väljasaatmine peatatud (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-357/09: Kadzoev, p 57 ja resolutsiooni p 3). (p 11)
Eeltoodud põhjustel on Riigikohus seisukohal, et esialgse õiguskaitse määrusest, millega peatati lahkumisettekirjutuse täitmine, ei saanud teha järeldust, et see keelab isiku kinnipidamise. (p 12)
Esialgse õiguskaitse korras tehtud määrusega ei peatatud lahkumisettekirjutuse kehtivust, vaid üksnes täitmine. Ka ei langenud ettekirjutuse sunniviisiline täitmine (väljasaatmine) lõplikult ära, vaid üksnes peatati. Tegemist on ajutise abinõuga. Kui isiku väljasaatmine lahkumisettekirjutuse üle käiva kohtumenetluse ajal võib tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed ettekirjutuse adressaadile, siis ettekirjutuse täitmist tagavate meetmete kasutamata jätmine võib eriti juhtudel, kus nende kasutamise põhjuseks on põgenemisoht või oht avalikule korrale, tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed riigi või teiste isikute jaoks. Esialgne õiguskaitse ei tohiks muuta haldusakti täitmist lõplikult võimatuks. (p 11)
|
3-3-1-84-11
|
Riigikohus |
19.06.2012 |
|
Riigikohus korrigeerib senist praktikat ja leiab, et selgelt tuleb eristada ühelt poolt väljasõidukohustust ja lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks VSS § 10 alusel kohaldatavat sunniraha ja järelevalvemeetmeid (edaspidi lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendid) ning teiselt poolt väljasaatmist. Samuti tuleb selgelt eristada ühelt poolt väljasõidukohustuse täitmise ja lahkumisettekirjutuse tagamiseks kohaldatud vahendite edasise kasutamise ning teiselt poolt väljasaatmise faktilist võimalikkust (võimatust) ja õiguspärasust (õiguslikku võimatust).
Väljasõidukohustus on nii lahkumisettekirjutuse tegemise kui ka väljasaatmise eelduseks. Isikule, kellel lasub väljasõidukohustus, saab teha VSS § 7 alusel lahkumisettekirjutuse. Väljasaatmine on käsitatav asendustäitmisena olukorras, kus isik ei täida tal lasuvat väljasõidukohustust, mis tuleneb vahetult seadusest või lahkumisettekirjutusest. Väljasõidukohustuse äralangemisel on väljasaatmine õigusvastane.
Väljasõidukohustus ja väljasaatmine on olemuselt erinevad, seetõttu tuleb erinevatelt alustelt lähtuvalt hinnata väljasõidukohustuse täitmise kui isiku teataval viisil käitumise ja selle nõudmise võimalikkust ja õiguspärasust ning väljasaatmise kui riikidevahelisel suhtlusel põhineva Eesti riigi käitumise võimalikkust ja õiguspärasust.
Kui lahkumisettekirjutuse täitmine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise või võib kaasa tuua VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje, siis on nii väljasõidukohustuse täitmise nõudmine kui ka väljasaatmine õigusvastane. Sellisel juhul on põhjendatud nii keelamiskaebus lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendite edasise kohaldamise vastu kui ka keelamiskaebus väljasaatmise vastu.
Väljasõidukohustuse täitmise nõudmise või väljasaatmise võimalikkus või võimatus võib sõltuda viibimisaluse olemasolust või puudumisest. Viibimisalusena tuleb kõige üldisemalt mõista õigust siseneda välisriiki ja elada selles riigis, samuti dokumenti, mis annab selle õiguse, kui niisugune dokument on välisriiki sisenemiseks ja seal elamiseks nõutav. Viibimisaluseks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse mõttes ei saa pidada viisat.
Välisriigis viibimisaluse mittesaamisel on õigusvastane nõuda isikult väljasõidukohustuse täitmist. Sellel juhul on põhjendatud keelamiskaebus lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendite edasise kohaldamise vastu.
Keelamiskaebuse võib küll esitada tähtajatult, kuid selle rahuldamiseks ei ole alust, kui samadel asjaoludel esitatud tühistamiskaebus on jäänud esitamata või rahuldamata. Keelamiskaebus ei ole mõeldud olukordadeks, kus isik ei ole kasutanud tühistamiskaebust või see on jäetud rahuldamata. Keelamiskaebuse läbivaatamisel lähtub kohus haldusakti siduvuse põhimõttest, mida on võimalik selles tuvastatud asjaolude piires ületada
tühistamiskaebusega.
Kehtivast õigusest tulenevalt ei saa olla keelamiskaebuse rahuldamise põhjenduseks üksnes see, et lahkumisettekirjutuse tegemisest on möödunud pikk aeg. Seadus ei seosta lahkumisettekirjutuse kehtivust selle andmisest möödunud ajaga.
Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusega kehtestatud eriregulatsiooni tõttu ei ole väljasaatmiskeskuses paigutamise taotlus haldustoiming HKMS § 6 lg 2 ja § 37 lg 2 p 3 (HKMS v.r § 4 lg 2 ja 6 lg 2 p 2) mõttes. See taotlus ei ole HKMS § 4 lg 1 ja § 6 lg 1 (HKMS v.r § 3 ja § 4) järgi vaidlustatav.
HKMS § 45 lg 1 ja RVastS § 5 lg 1 alusel esitatud keelamiskaebuse saab tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel põhjendusega, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Enne 1. jaanuari 2012 halduskohtumenetluse seadustiku ja RVastS § 5 lg 1 alusel esitatud keelamiskaebuse saab tagastada HKMS v.r § 23 lg 3 p 1 alusel kui ilmselgelt perspektiivitu (vt ka HKMS § 283 lg-t 1 ja kohtupraktikat asjades nr 3-3-1-20-10, 3-3-1-11-11, 3-3-1-57-11). Samas ei ole menetlusõiguslikku takistust sisuliselt läbi vaadata ja kohtuotsusega lahendada kaebus, mille kohus võib seaduse alusel tagastada.
HKMS § 45 lg 1, varem kehtinud halduskohtumenetluse seadustik ja RVastS § 5 lg 1 üksinda ei võimalda lahendada küsimust, kas keelamiskaebus on lubatav (vs. lubamatu) või perspektiivikas (vs. ilmselgelt perspektiivitu) iga üksiku, erineva seaduse pinnalt peetava vaidluse puhul. Need sätted töötavad koos teiste seadustega, praegusel juhul koos väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusega. Lubatav keelamiskaebus kuulub rahuldamisele vaid siis, kui on täidetud RVastS § 5 lg-s 1 sätestatud eeldused. Muu hulgas peab keelatav haldusakt või toiming olema õigusvastane.
Isik ei saa halduskohtule esitatud kaebuse abil ennetavalt keelata väljasaatmiskeskusse paigutamise taotluse esitamist halduskohtule. Taotluse põhjendatuse üle otsustab halduskohus, kellel on võimalik otsustada, kas väljasaatmine on võimalik. VSS § 23 lg-ga 1 ning haldustoiminguks loa andmise menetluse üldise loogikaga ei oleks kooskõlas ka kaebus, millega soovitakse halduskohtul keelata väljasaatmiskeskusse paigutamiseks loa andmist. Niisuguste taotluste võimalikkus muudaks VSS § 23 lg 1 sisutühjaks.
Väljasõidukohustusest tuleneb nii isiku kohustus lahkuda riigist kui ka kohustus astuda mõistlikke samme selle kohustuse täitmiseks vajalike eelduste loomiseks, sh viibimisaluse saamiseks teises riigis. Väljasõidukohustuse täitmine on võimatu kui pärast mõistlike sammude astumist selgub, et isikule välisriigis viibimisalust ei anta. Väljasõidukohustuse täitmise nõudmine on õigusvastane, kui puudub riik, kuhu isik saaks ise välja sõita, samuti ka juhul kui väljasõidukohustuse täitmine tooks kaasa põhiõiguste rikkumise või VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje. Inimeselt ei tohi nõuda käitumist, mida tal pole võimalik täita. Inimeselt ei saa ka nõida käitumist, mis tooks kaasa tema põhiõiguste rikkumise või võib kaasa tuua VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje. Sunnivahendi ähvardusel riigist lahkumisega näiteks perekonnapõhiõigusele tekkida võivad tagajärjed on HKMS § 45 lg 1 ja RVastS § 5 lg 1 mõttes reeglina kas pöördumatud või hilisema õiguskaitse korras ebamõistlikult keeruliselt kõrvaldatavad.
VSS § 16 lõikes 2 ja HMS § 60 lg 2 esimeses lauses on väljendatud kehtiva haldusakti resolutsiooni siduvuse põhimõte. Kehtiv haldusakt kuulub täitmisele, sh sundtäitmisele, sõltumata õigusvastasusest. Kui tähtaegselt vaidlustamata lahkumisettekirjutus on jõus või kui kohus on jätnud lahkumisettekirjutuse peale esitatud kaebuse rahuldamata, siis ei saa ka keelamiskaebuse esitamisel tugineda sellele, et lahkumisettekirjutuse täitmine rikub isiku põhiõigusi, kui see riive oli juba ettekirjutuse tegemise ajal ette nähtav. Põhiõiguste rikkumisele saab tugineda juhul, kui rikkumist tingiv asjaolu on tekkinud pärast lahkumisettekirjutuse tegemist.
Väljasaatmine on välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise juhtumiga on tegemist, kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu, samuti siis, kui isikul ei õnnestu mõistlikke samme astudes saada teises riigis viibimisalust. Viimasel juhul puudub mõistlik alus arvata, et välisriik võtab väljasaatmise korras vastu isiku, kellele ta keeldus viibimisalust andmast. Nendel juhtudel on väljasaatmine faktiliselt võimatu. Väljasaatmine välistatud ka juhtumil, kui väljasaatmine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise või võib kaasa tuua VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje. Nendel juhtudel on väljasaatmine õigusvastane (õiguslikult võimatu).
Enne 1. jaanuari 2012 reguleeris keelamiskaebust RVastS § 5 lg 1 ning kohus kohaldas halduskohtumenetluse seadustiku kohustamiskaebuse sätteid (vt otsuse nr 3-3-1-3-04, p 13). Pärast 1. jaanuari 2012 esitatud keelamiskaebuse lubatavuse ja kaebeõiguse hindamisel tuleb lähtuda RVastS § 5 lg-st 1 ja kehtivast halduskohtumenetluse seadustikust nende koostoimes.
HKMS § 45 lg 1 sätestab keelamiskaebuse menetlusõigusliku lubatavuse eeldused, mis peavad esinema üheaegselt. RVastS § 5 lg 1 ei sätesta, et isikul peab olema põhjust arvata, et tema õigusi rikkuv haldusakt antakse või toiming sooritatakse. Muus osas ei ole RVastS § 5 lg-l 1 ja HKMS § 45 lg-l 1 sisulist erinevust.
|
3-3-1-91-09
|
Riigikohus |
03.02.2010 |
|
Riigikohtu halduskolleegium võttis 3. aprilli 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-96-07 (p 19) järgmise seisukoha: "Väljasaatmiskeskusse paigutamine VSS § 23 lg 1 alusel on Põhiseaduse § 20 lg 2 p-s 6 nimetatud vabaduse võtmine Eestist väljasaatmiseks. Väljasaatmiskeskusse paigutamine pole aga lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise ainus vahend. VSS § 10 võimaldab lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks väljasaatmiskeskusse paigutamise asemel kohaldada järelevalvemeetmeid ning sunniraha. Seetõttu tuleb taotluses esitada ka kaalutlused selle kohta, miks pole isiku suhtes otstarbekas kohaldada VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ning sunniraha, mis on vabaduse võtmisest vähem koormavad, ja miks on isik vaja väljasaatmiseks paigutada väljasaatmiskeskusse."
Riigikohus muudab oma 3. aprilli 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-96-07 esitatud seisukohta väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse kohaldamisel. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ei sätestata sunniraha suurust lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks. Asendustäitmise ja sunniraha seaduses puudub ka üldnorm, mis sätestaks sunniraha üldise ülemmäära. AtSS § 10 lg-s 2 sätestatakse ühemõtteliselt, et sunniraha rakendamise igakordse ülemmäära sätestab seadus. Kolleegium on seisukohal, et sellise õigusliku regulatsiooni korral pole lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks sunniraha võimalik rakendada.
Riigikohtu halduskolleegium võttis 3. aprilli 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-96-07 (p 19) järgmise seisukoha: "Väljasaatmiskeskusse paigutamine VSS § 23 lg 1 alusel on Põhiseaduse § 20 lg 2 p-s 6 nimetatud vabaduse võtmine Eestist väljasaatmiseks. Väljasaatmiskeskusse paigutamine pole aga lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise ainus vahend. VSS § 10 võimaldab lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks väljasaatmiskeskusse paigutamise asemel kohaldada järelevalvemeetmeid ning sunniraha. Seetõttu tuleb taotluses esitada ka kaalutlused selle kohta, miks pole isiku suhtes otstarbekas kohaldada VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ning sunniraha, mis on vabaduse võtmisest vähem koormavad, ja miks on isik vaja väljasaatmiseks paigutada väljasaatmiskeskusse."
Riigikohus muudab oma 3. aprilli 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-96-07 esitatud seisukohta väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse kohaldamisel. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ei sätestata sunniraha suurust lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks. Asendustäitmise ja sunniraha seaduses puudub ka üldnorm, mis sätestaks sunniraha üldise ülemmäära. AtSS § 10 lg-s 2 sätestatakse ühemõtteliselt, et sunniraha rakendamise igakordse ülemmäära sätestab seadus. Kolleegium on seisukohal, et sellise õigusliku regulatsiooni korral pole lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks sunniraha võimalik rakendada.
|
3-3-1-96-07
|
Riigikohus |
03.04.2008 |
|
HKMS § 29 lg 1 järgi peab taotlus väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks loa andmiseks sisaldama muu hulgas ka asja otsustamiseks vajalikke põhjendusi. Tulenevalt HKMS § 29 lg-test 1 ja 6 ning väljasaatmise olemusest peab juhtudel, kui on selge riik, kuhu isikut tahetakse välja saata, KMA taotlus ning halduskohtu luba sisaldama ka eelhinnangut sellesse riiki väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Taotluses tuleb esitada ka kaalutlused selle kohta, miks pole isiku suhtes otstarbekas kohaldada VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ning sunniraha, mis on vabaduse võtmisest vähem koormavad. Samuti peavad taotlus ning kohtu luba lähtuma kohtumenetluse ajal kehtivast õigusest. Kuna väljasaatmine on ajas kulgev protsess, siis tuleb juba taotluse esitamisel ja kohtu loa andmisel mõistlikul määral silmas pidada neid väljasaatmist mõjutavaid muudatusi õiguslikus olustikus, mis on jõus ajal, mil eeldatavalt hakatakse isikut välja saatma.
VSS § 16 lg 2 sätestab, et pärast ettekirjutuse, mille sundtäitmiseks väljasaatmist kohaldatakse, vaidlustamise tähtaja möödumist ei saa väljasaatmise vaidlustamisel tugineda ettekirjutuse õigusvastasusele. Järelikult ei ole väljasaatmiskeskusse paigutamise taotlust vaja põhjendada nende asjaoludega, millega tuleb põhjendada lahkumisettekirjutust. Taotluses ja halduskohtu otsuses tuleb põhjendada, miks on isik vaja paigutada väljasaatmiskeskusse ja vajadusel hinnata isiku tervist.
Taotlus paigutada isik väljasaatmiskeskusse pole haldustoiming HKMS § 4 lg 2 mõttes, vaid HKMS § 29 lg-s 2 nimetatud taotlus haldustoiminguks loa andmiseks. Selline taotlus pole HKMS § 6 lg 3 p 1 alusel vaidlustatav. Taotluse põhjendatust hindab halduskohus Halduskohtumenetluse seadustiku 4. peatüki ning Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel.
Perearsti ühekordne tõend ei lükka ümber komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi akte. Perearsti tõendid selle kohta, et isikute tervis ei võimalda paigutada neid vanglasse, ei saa sisaldada hinnangut väljasaatmiskeskusse paigutamise võimalikkuse kohta. Kohtule teatatud valmisolek ekspertiisideks ei asenda taotlust määrata ekspertiisid. Kohtul pole kohustust omal algatusel igal juhul määrata ekspertiis.
|
3-3-1-6-06
|
Riigikohus |
09.05.2006 |
|
Vabadusekaotuslikku karistust kandvale isikule elamisloa andmisest keeldumine võib teatud tingimustel rikkuda isiku õigusi, sealhulgas ka õigust elada perekonnaelu Eestis. Elamisloa puudumine pole aga takistuseks, et kohtuda sugulastega väljaspool vanglat. Lühiajaliseks väljasõiduks ei ole elamisloa olemasolu nõutav.
Pikka aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isiku väljasaatmiskeskusse paigutamise õiguspärasus ja kooskõla inimväärikusega on problemaatiline. Üldjuhul ei kohusta rahvusvaheline õigus ühtegi riiki andma elamisluba teises riigis kaua aega elanud kodakondsuseta isikule. Välismaalaste seaduse regulatsioon, mis lubab pikka aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isikule anda elamisloa üksnes erandkorras, võib aga viia olukorrani, kus väljasaatmiskeskuses peetakse isikut, kelle suhtes on selge, et teda ei saa ühtegi riiki välja saata, sest puudub riik, kes peab teda vastu võtma.
Välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus sõltub otseselt elamisloa olemasolust, sest tema avalduse menetluse tulemus on ette ära otsustatud, kui tal pole elamisluba. Seega võib elamisloa andmisest keeldumine teatud tingimustel rikkuda kinnipeetava õigusi või huve. See, milliseid subjektiivseid õigusi või isiku huve võidakse kinnipeetavale elamisloa andmisest keeldumisega rikkuda, sõltub konkreetsetest asjaoludest.
Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei ole vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükatakse edasi ja kaalutletud otsus tehakse ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks. Kinnipeetaval peab aegsasti olema teada, kas ta saab taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamist.
Vabadusekaotuslikku karistust kandvale välismaalasele elamisloa andmisest keeldumine võib teatud tingimustel rikkuda isiku õigusi, sealhulgas ka õigust elada perekonnaelu Eestis. See, milliseid subjektiivseid õigusi või isiku huve võidakse kinnipeetavale elamisloa andmisest keeldumisega rikkuda, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Kui aga elamisloa andmisest keeldumine ei saa mõjutada isiku õigusi, siis ei saa kaalutlusviga haldusaktis kaasa tuua haldusakti tühistamist ja asja haldusorganile uueks otsustamiseks saatmist.
Välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus sõltub otseselt elamisloa olemasolust, sest tema avalduse menetluse tulemus on ette ära otsustatud, kui tal pole elamisluba. Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Otsus mitte anda elamisluba võib aga kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks.
Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei ole vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükatakse edasi ja kaalutletud otsus tehakse ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks. Kinnipeetaval peab aegsasti olema teada, kas ta saab taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamist.
|