3-23-2232/38
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.04.2024 |
|
|
| 3-23-2204/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.04.2024 |
|
VSS § 68 p 2 eeldab, et „välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse [---] taotlemisel“. Vabaduspõhiõiguse piiramise aluseks olevaid isiku kinnipidamist puudutavaid norme ei tohi tõlgendada laiendavalt. Säte eeldab, et tegu oleks valeandmete või võltsitud dokumendi esitamisega olukorras, kus isik taotleb seaduslikku viibimisalust Eestis. Kui isik esitab valeandmeid või võltsitud dokumendi selleks, et tõendada enda Eestis viibimise seadusliku aluse olemasolu, ei ole VSS § 68 p 2 kohaldamise eeldused täidetud. (p 12)
VSS § 68 ega § 15 lg 1 sõnastusest ei nähtu, et mõnel kinnipidamise erijuhul ei peaks põgenemisohtu hindama või et seda võiks käsitleda laiemalt, kui on sätestatud VSS § 68 teises lauses. (p 19)
Olukorras, kus ebaseaduslikult riigis viibimise kahtluse tõttu kinni peetud isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse vahetult pärast hetke, mil kahtlus leiab kinnitust, eesmärgiga nurjata enda tagasisaatmine, on selgelt tegemist VRKS § 361 lg 2 p s-5 ja direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-s d kirjeldatud olukorraga. See kehtib sõltumata asjaolust, kas isiku kinnipidamine jõutakse enne taotluse esitamist mingil moel ümber vormistada. Tagasisaatmise nurjamise eesmärgile võib mh viidata see, et isikul oli enne kinnipidamist küllaldaselt võimalusi taotleda rahvusvahelist kaitset. (p 22)
Riigis viibimise aluse kontrollimine ja lahkumisettekirjutuse tegemine (tagasisaatmise otsustamine) ei pea toimuma rangelt ja formaalselt eristatavates haldusmenetlustes. Tegemist võib olla sama menetluse erinevate staadiumidega, millest esimene võib üle kasvada teiseks. Direktiiv 2008/115/EÜ ei sätesta täpset hetke, millal algab tagasisaatmisotsuse vastuvõtmine. Euroopa Kohtu seisukohtadest võib järeldada, et see staadium algab, kui pädev asutus on enda hinnangul tuvastanud isiku ebaseadusliku riigis viibimise (C-329/11, Achughbabian, p 31). Alates sellest hetkest on ka oluline, et isiku kinnipidamine vastaks rangelt direktiivi 2008/115/EÜ art-le 15 (vt pikemalt nt RKHKm nr 3-20-2004/28, p 27). (p-d 20-21)
|
| 3-22-56/55
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.05.2022 |
|
Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine ei takista Dublini III määruse alusel isiku vastutavale liikmesriigile üleandmist. (p 15)
PPA ei märkinud taotluses, et isiku kinnipidamise eesmärk (teisele liikmesriigile üleandmine) oleks muutunud pärast seda, kui isik esitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse. Kuna isiku kinnipidamise eesmärk ei muutunud, ei mõjutanud Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine puudutatud isiku kinnipidamise õiguslikku alust. Seetõttu polnud halduskohtule uut loataotlust vaja esitada, kuna halduskohus oli teises haldusasjas puudutatud isiku samal eesmärgil kinnipidamiseks juba loa andnud. (p 16)
Kuna PPA taotles puudutatud isiku kinnipidamist teisele liikmesriigile üleandmise eesmärgil, oli võimalik isikut kinni pidada üksnes VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel, sest Dublini III määrus ei näe muid kinnipidamise aluseid ette. (p 18)
|
| 3-20-1697/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.06.2021 |
|
Nõuet, milles puudutatud isik palub tuvastada, et taotlus, milles PPA taotles halduskohtult luba puudutatud isiku kinnipidamiseks, oli õigusvastane, ei saa Riigikohtule esitada (HKMS § 211 lg 1 ja § 234). Sama nõuet ei saaks puudutatud isik esitada ka halduskohtule, sest haldustoimingu tegemiseks halduskohtult loa taotlemine ei ole toiming HKMS § 6 lg 2 tähenduses (vt RKHKo nr 3-3-1-96-07, p 23). Sellise taotluse põhjendatust hindab halduskohus HKMS 27. peatükis sätestatust juhindudes. Asjaolu, et puudutatud isik oli Riigikohtule määruskaebuse esitamise ajaks Eestist lahkunud, ei mõjuta kohtumääruse tühistamise võimalikkust (vt RKHKm nr 3-20-2004/28, p 15). (p-d 12 ja 13)
Nõuet, milles puudutatud isik palub tuvastada, et taotlus, milles PPA taotles halduskohtult luba puudutatud isiku kinnipidamiseks, oli õigusvastane, ei saa Riigikohtule esitada (HKMS § 211 lg 1 ja § 234). Sama nõuet ei saaks puudutatud isik esitada ka halduskohtule, sest haldustoimingu tegemiseks halduskohtult loa taotlemine ei ole toiming HKMS § 6 lg 2 tähenduses (vt RKHKo nr 3-3-1-96-07, p 23). Sellise taotluse põhjendatust hindab halduskohus HKMS 27. peatükis sätestatust juhindudes. Asjaolu, et puudutatud isik oli Riigikohtule määruskaebuse esitamise ajaks Eestist lahkunud, ei mõjuta kohtumääruse tühistamise võimalikkust (vt RKHKm nr 3-20-2004/28, p 15). (p-d 12 ja 13)
Erinevalt tavapärasest haldusakti või toimingu õiguspärasuse - üldjuhul tagantjärele - kontrollist on HKMS 27. peatükis sätestatud loa andmise menetluses kohus ise loa andja, seega faktiliste asjaolude tuvastaja ja õigusnormide kohaldaja, sh kaaluja (vt ka RKHKm nr 3-3-1-52-14, p-d 11 ja 13). Siiski ei ole isiku kinnipidamine kohtu, vaid haldusorgani ülesanne - seepärast peab isiku kinnipidamise eesmärgi sõnastama loa taotleja. Kohus teeb isiku vabaduse võtmise õiguspärasuse üle üksnes eelkontrolli. Isiku kinnipidamiseks loa andmine ei kohusta loa taotlejat isikut kinni pidama. (p 30)
VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Dublini III määruses sätestatud korras, kui esineb põgenemise oht. Selles sättes on nimetatud kinnipeetava isikuna üksnes rahvusvahelise kaitse taotlejat, st isikut, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse kohta ei ole veel lõplikku otsust tehtud (VRKS § 3 lg 1). Kuna VRKS § 361 lg 2 p-ga 7 piiratakse isiku õigust vabadusele, ei või seda sätet tõlgendada laiendavalt (vt ka EKo C-60/16: Khir Amayry, p 43). Seepärast ei saa juba ainuüksi sel põhjusel VRKS § 361 lg 2 alusel kinni pidada isikut, kes pole enam rahvusvahelise kaitse taotleja. VRKS-is ei ole kehtestatud aluseid sellise isiku kinnipidamiseks, kes ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja. (p 22.1)
Dublini III määruse alusel kinnipidamise lubatavus ei sõltu üleandmisotsuse olemasolust. (p 24.3)
Otsustus tagasivõtmise menetluse alustamise kohta tuleb teha mõistliku aja jooksul pärast tagasivõtmispalve esitamiseks vajaliku teabe saamist, pidades silmas Dublini III määruse art 24 lg-s 2 sätestatud tähtaegu (vt ka EKo C-360/16: Hasan, p-d 62 ja 63). (p 28)
VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Dublini III määruses sätestatud korras, kui esineb põgenemise oht. Selles sättes on nimetatud kinnipeetava isikuna üksnes rahvusvahelise kaitse taotlejat, st isikut, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse kohta ei ole veel lõplikku otsust tehtud (VRKS § 3 lg 1). Kuna VRKS § 361 lg 2 p-ga 7 piiratakse isiku õigust vabadusele, ei või seda sätet tõlgendada laiendavalt (vt ka EKo C-60/16: Khir Amayry, p 43). Seepärast ei saa juba ainuüksi sel põhjusel VRKS § 361 lg 2 alusel kinni pidada isikut, kes pole enam rahvusvahelise kaitse taotleja. VRKS-is ei ole kehtestatud aluseid sellise isiku kinnipidamiseks, kes ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja. (p 22.1)
Puudutatud isik on kolmanda riigi kodanik, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse lükkas Saksamaa 2017. aastal tagasi. Saksamaa nõustus puudutatud isiku Dublini III määruse art 18 lg 1 p d alusel tagasi võtma. Puudutatud isik ei olnud 2020. a septembris enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses. Tema kinnipidamist üleandmise eesmärgil reguleerib Dublini III määruse art 28 lg 2 koostoimes art 2 p-ga n. (p-d 21.2 ja 22.2)
Dublini III määruses ega üheski muus EL-i õigusaktis ei ole objektiivseid kriteeriume põgenemisohu kindlaksmääramiseks kehtestatud (EKo C-528/15: Al Chodor, p-d 27 ja 28). Seepärast tuleb põgenemisohu kindlaksmääramiseks vajalikud objektiivsed kriteeriumid sätestada riigisisese õiguse üldkohaldatavas siduvas sättes. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saaks sellise riigisisese õiguse sätte puudumise korral Dublini III määruse art 28 lg-t 2 kohaldada. (p 22.3)
Kui PPA on alustanud vastuvõtmise või tagasivõtmise menetluse Dublini III määruse järgi, ei saa seadusliku aluseta Eestis viibivat välismaalast, kes pole rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, kinni pidada VRKS-i alusel. Selle isiku kinnipidamise üle otsustamisel tuleb kohaldada Dublini III määruse art 28 lg-t 2 koosmõjus art 2 p-ga n ja VSS §-ga 68. (p 22.5)
Puudutatud isiku kinnipidamine VSS-ile tugineva PPA taotluse ja selle põhjal tehtud halduskohtu määruse alusel oli juhtumi asjaolusid arvestades lubatav kuni päevani (k.a), mil PPA esitas tagasivõtmispalve Saksamaale. (p 23)
Kuna Dublini III määruse alusel isiku kinnipidamine toimub tema teisele liikmesriigile üleandmise eesmärgil, ei saa selle määruse alusel kinnipidamist taotleda enne vastuvõtmise või tagasivõtmise menetluse algust. Teisalt võib isiku kinnipidamine selle määruse alusel olla lubatav juba enne vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve esitamist. See nähtub art 28 lg 3 teisest lõigust, milles on sätestatud, et kui isik peetakse vastavalt art-le 28 kinni, ei tohi ajavahemik vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve esitamiseks ületada ühte kuud alates rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest. Seda, et liikmesriigid võivad asjaomaseid isikuid kinni pidada juba enne vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve teisele liikmesriigile esitamist, kui artiklis 28 sätestatud tingimused on täidetud, ning üleandmisotsuse teatavaks tegemine ei ole kinnipidamise eeltingimuseks, on kinnitanud ka Euroopa Kohus (EKo C-647/16: Hassan, p 67). (p 24.1)
Samas ei ole Dublini III määruses täpsustatud, millisest sündmusest arvates tuleb sama tähtaega arvutada juhul, kui isik pole liikmesriigis, kus ta viibib, uut rahvusvahelise kaitse taotlust esitanud - st kui on tegemist art-s 24 reguleeritud olukorraga nagu ka praeguses asjas. Sellisel juhul võib isiku kinnipidamine Dublini III määruse alusel olla kolleegiumi hinnangul lubatav alates ajast, mil PPA-l on põhjust arvata, et vastutav on teine liikmesriik ning ta alustab tagasivõtmise menetluse (art 24 lg-d 1 ja 4). Tagasivõtmise menetluse alustamisega loobub PPA võimalusest kohustada välismaalast Eestist lahkuma - nt tema päritoluriiki - VSS-i alusel ja direktiivis 2008/115 sätestatu kohaselt (vt Dublini III määruse art 24 lg 4). (p 24.2)
Dublini III määruse alusel kinnipidamise lubatavus ei sõltu üleandmisotsuse olemasolust. (p 24.3)
Otsustus tagasivõtmise menetluse alustamise kohta tuleb teha mõistliku aja jooksul pärast tagasivõtmispalve esitamiseks vajaliku teabe saamist, pidades silmas Dublini III määruse art 24 lg-s 2 sätestatud tähtaegu (vt ka EKo C-360/16: Hasan, p-d 62 ja 63). (p 28)
Olukorras, kus välismaalase õiguslik staatus asendub asjaolude muutumise tõttu kohtumenetluse käigus uue staatusega ja seeläbi muutub ka tema suhtes kohalduv kinnipidamisrežiim (nt kui päritoluriiki tagasisaadetava isiku staatus asendub teisele liikmesriigile üleantava isiku staatusega), tuleb PPA-l esitada uuel õiguslikul alusel uus kinnipidamisloa taotlus. Kõrgemalseisev kohus ei saa sellises olukorras isiku kinnipidamise õiguslikku alust muuta. (p 31)
|
| 3-20-2119/52
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.04.2021 |
|
vt. RKHKm nr 3-20-2004/28, p 15. (p 10)
Direktiivi 2013/33/EL art 8 lg-s 3 on sätestatud kinnipidamise aluste ammendav loetelu ning riigisiseses õiguses ei või kinnipidamise aluseid laiendada (RKHKm nr 3-19-1068/39, p 15). Seega tuleb VRKS § 361 lg 2 p 5 tõlgendada kooskõlas direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-ga d nii, et selle sätte alusel saab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada üksnes juhul, kui teda peetakse juba kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks ning objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (samas, p 16). (p 13)
VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise eelduseks on isiku eelnev kinnipidamine lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS alusel. (p 15)
Vt. RKHKm nr 3-19-415/44, p 11 ja seal viidatud praktika ning RKHKm nr 3-17-792, p 18.6. (p 18)
Direktiiv 2008/115/EÜ käsitleb üksnes liikmesriigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmist ja selle eesmärk ei ole ühtlustada kõiki välismaalaste liikmesriigis viibimist reguleerivaid riigisiseseid norme (EKo asjas C-329/11 Achughbabian, p 28). Samuti ei ole direktiiviga vastuolus kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine, selleks et teha kindlaks, kas ta viibib riigis seaduslikult või mitte (samas, p 29). Direktiivi põhjendusest 17 tuleneb, et liikmesriigis ebaseaduslikus viibimises kahtlustatavate kolmanda riigi kodanike esialgse kinnipidamise tingimusi reguleerib riigisisene õigus (samas, p 30).
Kui isiku faktilise kinnipidamise hetkel ei ole veel selged asjaolud, mis annaks alust isiku kinnipidamiseks VSS ja direktiivi 2008/115/EÜ järgi, sh isiku riigis viibimise ebaseaduslikkus, siis võib kinnipidamise aluseks olla riigipiiri seaduse (RiPS) § 91 lg 1, mis annab aluse ebaseaduslikult välispiiri ületanud isikute kinnipidamiseks koosmõjus RiPS § 114 lg-ga 1 ja korrakaitseseaduse §-ga 46. Neil alustel on kinnipidamine lubatud kuni 48 tundi. RiPS alusel kinnipidamiselt on võimalik üle minna VSS alusel kinnipidamisele, kui olulised asjaolud on välja selgitatud ja asutakse ette valmistama isiku väljasaatmist. (p 16)
|
| 3-19-1068/39
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.04.2020 |
|
Direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 sõnastusest nähtub, et selles sättes on esitatud kinnipidamise aluste ammendav loetelu. (p 15)
VRKS § 361 lg 2 p 5 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-ga d nii, et selle sätte alusel saab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada üksnes juhul, kui teda peetakse juba kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks. Sellises olukorras on võimalik isik VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel kinni pidada, kui objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (vt direktiivi 2013/33 art 8 lg 2 ja lg 3 p d). (p 16, vt ka p 13-15)
Praeguses asjas ei takistanud rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine lahkumiskohustuse sundtäitmist. PPA pidas puudutatud isiku kuni 48 tunniks kinni vahetult pärast ebaseaduslikku piiriületust rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamist reguleerivate sätete alusel. Kui puudutatud isikut ei peetud kinni rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal lahkumiskohustuse sundtäitmise eesmärgil, ei ole tema kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel lubatav. (p 17)
VRKS § 361 lg 2 p 6 võimaldab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada, kui see on riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmiseks vältimatult vajalik. See säte vastab direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-le e, mille kohaselt võib taotleja kinni pidada üksnes siis, kui seda nõuab riikliku julgeoleku või avaliku korra kaitsmine. (p 20)
Euroopa Kohtu selgituste kohaselt kaitstakse sellisel alusel isiku kinnipidamisega avalikkust selle isiku käitumisega kaasneda võiva ohu eest (C-601/15 PPU: J. N., p 55). Arvestades EL põhiõiguste harta art-s 6 ette nähtud vabadusõiguse tähtsust ja sekkumise tõsidust, mida kinnipidamine selle õiguse suhtes endast kujutab, tuleb vabadusõiguse kasutamise piirangute puhul piirduda rangelt vajalikuga (C-601/15 PPU: J. N., p 56). Tulenevalt vajalikkuse nõudest on taotleja kinnipidamine direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p e alusel avaliku korra ohustamise tõttu põhjendatud üksnes siis, kui isiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (C-601/15 PPU: J. N., p 67). (p 21)
„Avalik kord“ VRKS § 361 lg 2 p 6 tähenduses on EL õiguse autonoomne mõiste ning seetõttu ei saa seda mõistet sisustada üksnes korrakaitseseaduse alusel. Praegusel juhul ei saa pidada kinnipidamist avaliku korra kaitsmise eesmärgil põhjendatuks ainuüksi seetõttu, et puudutatud isik sisenes riiki ebaseaduslikult ja eiras talle kohaldatud sissesõidukeeldu. (p 23)
Selleks, et isiku kinnipidamine oleks kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, tuleb igal üksikjuhtumil arvestada rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid (VRKS § 361 lg 1; vt ka RKHKm 3-3-1-56-14, p 16). PPA ja kohtud ei saa prognoosotsuse tegemisel loobuda isiku varasema käitumise hindamisest (RKHKm 3-3-1-24-17, p 13). Isiku ohtlikkuse prognoosimisel tuleb lisaks ohtlikkust tõendavatele asjaoludele võtta arvesse ka tema kasuks rääkivaid olulisi asjaolusid (nt perekondlikud sidemed, majutuskoha või piisava sissetuleku eeldatav olemasolu jms). Kui isiku suhtes on varem läbi viidud menetlusi, tuleb kasutada ka neis menetlustes kogutud andmeid. Kuigi isiku kinnipidamiseks loa andmine tuleb otsustada viivitamata, on kohtul võimalik nõuda täiendavate tõendite või seletuste esitamist, sealhulgas istungil ja telefoni teel (HKMS § 264 lg-d 2, 4 ja 5 ning § 134 lg 2 p 4). (p 24)
PPA on loataotluses osutanud ka VRKS § 361 lg 2 p-le 4, mille kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. PPA peab põhjendama, milliseid andmeid on vaja täpsemalt kontrollida ja kuidas on need seotud rahvusvahelise kaitse menetlusega. Taotlusest peab ilmnema konkreetne ja pakiline vajadus, mis saaks õigustada vabaduse võtmist. (p 25)
Kuigi isiku kinnipidamiseks loa andmine tuleb otsustada viivitamata, on kohtul võimalik nõuda täiendavate tõendite või seletuste esitamist, sealhulgas istungil ja telefoni teel (HKMS § 264 lg-d 2, 4 ja 5 ning § 134 lg 2 p 4). (p 24)
|
| 3-19-415/44
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.06.2019 |
|
Kinnipidamiskeskusse paigutamist õigustavat põgenemisohtu ei ole kohane põhjendada sellega, et ei ole alust välistada isikust lähtuvat võimalikku põgenemisohtu. Varjupaigataotleja põgenemisohu hindamisel tuleb iga juhtumi asjaolusid eraldi hinnata ning rangelt kontrollida kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetsel juhul (RKHK määrus nr 3-17-792/16, p 18.5; määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p-d 12 ja 14). (p 11)
Puudutatud isiku piiri ületamise viis ja selleks tehtud ettevalmistused, kaasas olnud kirves ning pimeduse saabumisel Eestisse jõudmine ei anna alust järelduseks, et puudutatud isiku puhul esineb põgenemisoht. Pigem viitab piiri ebaseaduslikku ületamist ettevalmistav tegevus Vene Föderatsioonis ja piiri ebaseaduslikuks ületamiseks valitud aeg sellele, et puudutatud isik soovis vältida vahelejäämist Vene Föderatsiooni võimudele. Vaevalt saab harukordne olla juhtum, kus naaberriigist pärit rahvusvahelise kaitse taotleja ei soovi teha kodumaal läbi naaberriiki sisenemiseks vajalikke protseduure ning ületab piiri ebaseaduslikult. (p 12)
Põgenemisohtu ei saa põhjendada asjaoluga, et eelmisel õhtul kinni peetud puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse kirjalikult vormistatud taotluse järgmisel päeval pärast lõunat. PPA on kinnitanud, et puudutatud isik avaldas juba kinnipidamisel soovi taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset. Ei ole mõistlik eeldada, et ebaseaduslikult riiki sisenev isik esitaks rahvusvahelise kaitse saamise vormikohase avalduse juba piiril kinni pidamisel.
Ajavahemiku pikkus piiril kinni pidamise ja rahvusvahelise kaitse saamise vormikohase taotluse esitamise vahel võiks teatud juhtudel viidata sellele, et varjupaigataotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Kui taotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks, siis on võimalik kohaldada kinnipidamiskeskusse paigutamist VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel. Väljasaatmise edasilükkamiseks või vältimiseks esitatud varjupaigataotluse puhul on alust järeldada, et esineb ka põgenemisoht, ehkki VSS §-s 68 ei ole seda asjaolu põgenemisohu juhtude loetelus nimetatud (vrd RKHK määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12). (p 13)
Puudutatud isiku võimaliku tervisliku seisundiga ei ole põgenemise ohtu põhjendatud. Seda ei ole ka võimalik teha, sest VRKS § 361 lg 21 järgi on rahvusvahelise kaitse taotleja põgenemisohuna käsitatavad asjaolud loetletud VSS §-s 68. Selles sättes on esitatud nende asjaolude ammendav loetelu ning üheski neist pole põgenemisohtu seostatud võimaliku tervisliku seisundiga. VSS §-s 68 esitatud loetelu ammendavust kinnitab selle sätte aluseks olev Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008. a direktiivi nr 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 3 p 7, mille kohaselt on põgenemise oht „õigusaktides kehtestatud objektiivsetel kriteeriumitel rajanevate selliste põhjuste olemasolu üksikjuhul, mis annavad alust arvata, et kolmanda riigi kodanik, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust, võib põgeneda“ (vrd määruse nr 604/2013 (Dublini III määrus) kohta tehtud Euroopa Kohtu 15.03.2017. a otsus C-528/15, Al Chodor, p 47).
Küll aga võib vajadus välja selgitada isiku tervislik seisund olla rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavaks asjaoluks, mille välja selgitamise vajadus õigustab kinnipidamiskeskusse paigutamist VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, kui kinnipidamiskeskus on tervisliku seisundi välja selgitamiseks sobiv koht. (p 16)
|
| 3-17-792/61
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.01.2018 |
|
Haldustoiminguks loa andmise menetluses määrusega loa andmisel (HKMS § 265 lg 1) ja selle määruskaebe korras vaidlustamisel (HKMS § 265 lg 5) ei ole tegu tavapärase määruse ja määruskaebemenetlusega, millega lahendatakse menetluslikke taotlusi ja korraldatakse menetlust HKMS § 178 lg 1 esimese lause mõttes. Loa andmisega võib kaasneda puudutatud isiku põhiõiguste intensiivne riive, praeguses kohtuasjas isikult vabaduse võtmine. Tegu on haldustoiminguks loa andmise asjas menetlust lõpetava lahendiga, mis on oma tagajärgede poolest võrdväärne otsusega. Seesuguse lahendi peale esitatud määruskaebuse menetluses ei ole kohaldatav HKMS § 210 lg 1 esimene lause. (p 13)
Seisukoht, et määruskaebuse haldustoiminguks loa andmise peale peab lahendama ringkonnakohtus kolmeliikmeline kohtukoosseis, ei ole vastuolus ka HKMS § 264 lg 4 esimese lause ja Riigikohtu haldusasjas nr 3-3-1-6-15 tehtud määruse p-s 11 võetud seisukohaga. (p 14)
Haldustoiminguks loa andmise menetluses määrusega loa andmisel (HKMS § 265 lg 1) ja selle määruskaebe korras vaidlustamisel (HKMS § 265 lg 5) ei ole tegu tavapärase määruse ja määruskaebemenetlusega, millega lahendatakse menetluslikke taotlusi ja korraldatakse menetlust HKMS § 178 lg 1 esimese lause mõttes. Loa andmisega võib kaasneda puudutatud isiku põhiõiguste intensiivne riive, praeguses kohtuasjas isikult vabaduse võtmine. Tegu on haldustoiminguks loa andmise asjas menetlust lõpetava lahendiga, mis on oma tagajärgede poolest võrdväärne otsusega. Seesuguse lahendi peale esitatud määruskaebuse menetluses ei ole kohaldatav HKMS § 210 lg 1 esimene lause. (p 13)
Seisukoht, et määruskaebuse haldustoiminguks loa andmise peale peab lahendama ringkonnakohtus kolmeliikmeline kohtukoosseis, ei ole vastuolus ka HKMS § 264 lg 4 esimese lause ja Riigikohtu haldusasjas nr 3-3-1-6-15 tehtud määruse p-s 11 võetud seisukohaga. (p 14)
VRKS § 361 lg 2 p 4 lubab rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Sätte aluseks on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p b. (p 18)
Isiku VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamise eesmärgiks on see, et ta oleks haldusorganile asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks) kättesaadav. Seejuures aitab viidatud sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-18/16, p 39). Taotluse tagasilükkamise otsuse täitmise tagamine ei saa siiski olla isiku sel alusel kinnipidamise keskseks põhjenduseks. Eelöeldu ei välista seda, et väljasõidukohustuse täitmise tagamise eesmärk võiks olla hõlmatud mõne muu kinnipidamisalusega. (p 18.1) Väljaselgitamist vajavad asjaolud eeltoodud normide mõttes ei hõlma taotleja isikusamasust ega kodakondsust, sest need on kaetud erinormidega (VRKS § 361 lg 2 p-d 1 ja 2; direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p a, vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/15 PPU, p 59). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks. Küll võib see olla aluseks koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12). (p 18.2)
Direktiivi 2013/33/EL art 9 lg 1 kohaselt tuleb direktiivi art 8 lg-s 3 sätestatud kinnipidamise alustega seotud haldusmenetluses rakendada nõuetekohast hoolsust. Haldusmenetluses esinev viivitus, mida ei ole põhjustanud taotleja, ei õigusta kinnipidamise jätkamist (art 9 lg 1 III lause). Euroopa Kohus on selgitanud, et kinnipidamine ei tohi mingil juhul kesta kauem kui kõige lühem võimalik ajavahemik (otsus asjas nr C-18/16, p 48). Kinnipidamise pikendamise taotlemisel tuleb PPA-l selgitada, milliseid toiminguid vahepealsel ajal asjaolude väljaselgitamiseks on tehtud, et kohtul oleks võimalik kontrollida vajaliku hoolsuse ja selle kinnipidamisaluse rakendamise tingimuse täitmist. On mõistetav, et asjaolude väljaselgitamine võib aega võtta, näiteks juhul, kui vajalik on teabe saamine välisriikidest. Ka seda fakti on haldusorganil aga võimalik kohtule selgitada, näidates ära, mida haldusorgan on omalt poolt teinud ja milliseid päringuid välja saatnud. (p 18.4)
VRKS § 10 lg 2 p 2 kaitseb taotluse esitanud isikut Eestist väljasaatmise, mitte aga kinnipidamiskeskusesse paigutamise vastu. Sellegi poolest tuleb varjupaigataotleja põgenemise ohu hindamisel iga juhtumi asjaolusid eraldi hinnata ning rangelt kontrollida kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetsel juhul (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13). (p 18.5)
Kohtud ei ole VSS § 68 p 8 sisustamisel ja kohaldamisel konkreetses asjas selgitanud, miks nad ei omista mitte mingit tähendust puudutatud isiku väitele, et ta pöördus kohe pärast Eestisse sisenemist ise lähimasse piirivalvepunkti ja esitas samal kuupäeval rahvusvahelise kaitse taotluse. See asjaolu võib kinnitada isiku tegelikku ja juba Eestisse saabumise hetkel eksisteerinud tahet seadustada Eestis viibimine, mida kohtul tuleb isiku põgenemisohu hindamisel arvestada koostoimes teiste tõenditega. (p 18.6)
Vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 14; asjas nr 3-3-1-93-16, p 9.
|
| 3-3-1-24-17
|
Riigikohus |
16.06.2017 |
|
VSS alusel kinnipidamiskeskusesse paigutamisel tuleb esmalt hinnata, kas esineb vähemalt üks VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alus. Selle esinemisel tuleb täiendavalt kontrollida, kas VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmetega on võimalik tagada lahkumisettekirjutuse täitmist. Lisaks peab kinnipidamine olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. (p 9)
VSS §-s 68 sätestatu jäigalt sõnastatud põgenemise ohu eeldusi tuleb kohaldada koos VSS § 68 esimese lausega, mis kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. Põgenemise ohu hindamisel ei ole iseenesest keelatud arvesse võtta ka isiku viibimisalust puudutavaid otsustusi erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses. PPA ja kohtud ei saa aga sellegipoolest loobuda prognoosotsuse tegemisel isiku varasema käitumise hindamisest. (p-d 12 ja 13)
Vabaduses viibiv väljasaadetav peab tegelema reisidokumendi hankimisega. See aga ei tähenda, et samal ajal ei peaks PPA astuma lahkumiskohustuse sundtäitmiseks vajalikke samme, et hiljem ei tekiks vajadust väljasaadetava pikaajaliseks kinnipidamiseks. (p 15)
Esialgse kinnipidamise loa tühistamise järel ei ole kinnipidamiseks enam alust ka siis, kui vahepeal on kohus luba isiku kinnipidamiseks pikendanud. (p 17)
Kuigi VRKS ja VSS alusel toimunud kinnipidamisi ei saa summeerida, võib korduvate kinnipidamiste pikk kestus muuta kinnipidamise ebaproportsionaalseks. (p 14)
VSS § 15 lg 2 p 3 sätestab välismaalase kinnipidamise alusena juhu, kui välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Seda sätet tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1, mille p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ette¬valmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel. (p 11)
|
| 3-3-1-93-16
|
Riigikohus |
31.05.2017 |
|
VSS § 68 teine lause (sh p-ga 4) on küll sõnastatud jäigalt, kuid seda tuleb kohaldada koos VSS § 6 esimese lausega. See lause kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. Seega kehtestab VSS § 68 üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu jäik sidumine VSS §-s 68 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115 art 15 lg-ga 1. Nende sätete kohaselt tuleb liikmesriigil kinnipidamist kaaluda „konkreetsel juhul“ ehk „igat juhtumit eraldi hinnates“, kui leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/55 PPU). (p 13)
VRKS alusel isiku kinnipidamise eesmärgiks on tagada isiku kättesaadavus väljasaatmisemenetluse läbiviimiseks, kui varjupaigataotlus jääb rahuldamata. Seega on VRKS alusel toimuv kinnipidamine seotud konkreetse varjupaigataotlusega. Uue varjupaigataotluse esitamine käivitab ka uue kinnipidamistähtaja arvestuse, mis ei tähenda aga, et pärast uue varjupaigataotluse esitamist võidaks isikut kergekäeliselt kinni pidada täiendava 18 kuu jooksul. Tähtust pole asjaolul, kas uue varjupaigataotluse esitamisel uuendab PPA varasema varjupaigamenetluse või alustab uut varjupaigamenetlust. Mõlemal juhul toimub kinnipidamine uue faktiliste asjaolude kogumi alusel. Korduva varjupaigataotluse läbi vaatamine peab aga toimuma esmasest kiiremini ning varasem pikaajaline kinnipidamine muudab teistkordse kinnipidamise igal juhul väga intensiivseks vabadusõiguse riiveks. Niisugustes olukordades tuleb teistkordse kinnipidamise vajalikkust kontrollida väga rangelt. (p 9)
VRKS viitab põgenemisohu tuvastamise alustena VSS §-le 68. VSS § 6 8 teine lause (sh p-ga 4) on küll sõnastatud jäigalt, kuid seda tuleb kohaldada koos esimese lausega, mis kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. Seega kehtestab VSS § 68 üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu jäik sidumine VSS §-s 68 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115 art 15 lg-ga 1, samuti direktiiv 2013/33 art 8 lg-ga 2. Nende sätete kohaselt tuleb liikmesriigil kinnipidamist kaaluda „konkreetsel juhul“ ehk „igat juhtumit eraldi hinnates“, kui leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/15 PPU). Rahvusvahelise kaitse taotleja puhul tuleneb see kohustus veel ka VRKS § 361 lg-st 1. (p 13)
|
| 3-3-1-54-16
|
Riigikohus |
02.03.2017 |
|
Ei ole õiguslikult võimalik, et PPA asuks kohtumenetluse ajal sundtäitma sellise isiku lahkumisettekirjutust, kelle esialgse õiguskaitse taotluse on kohus jätnud rahuldamata põhjendusega, et isikul on seadusest tulenev õigus kohtumenetluse ajal Eestis viibida. Niisugune kohtu seisukoht kujutab endast esialgse õiguskaitse aluse kohta antud hinnangut. Analoogselt HKMS § 177 lg-s 1 sätestatuga on esialgse õiguskaitse määrus menetlusosalisele kohustuslik esialgse õiguskaitse alust puudutavas osas. Seega on niisuguse määruse põhjenduste vaidlustamisel HKMS § 211 lg 1 teise lause eeldused täidetud. (p 14)
Pärast halduskohtu otsuse tegemist, millega jäeti rahuldamata kaebus PPA otsuse peale taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, ei ole isikul enam VRKS § 3 lg 1 kohast rahvusvahelise kaitse taotleja staatust ning tema kinnipidamine VRKS § 361 lg 1 alusel pole võimalik. Kui jätkuvalt esinevad kinnipidamise alused, on sellise isiku kinnipidamine võimalik väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 15 lg 1 alusel. (p 20)
VRKS § 31 lg 1 p 2 kohaselt on lõplik otsus VRKS-i tähenduses PPA otsus taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata, lõpliku otsuse all ei peeta silmas jõustunud halduskohtu lahendit. Selline järeldus tuleneb nii normi sõnastusest kui ka seaduse eelnõu seletuskirjas sättele omistatud tähendusest. VRKS § 31 lg 1 p 2 kohane lõplik otsus lõpetab rahvusvahelise kaitse menetluse, kuid ei välista isiku üldist kaebeõigust ega ka õigust taotleda õiguskaitsevahendi kohaldamist. Isiku õiguse üle viibida kohtuvaidluse ajal Eestis saab pärast halduskohtu otsuse tegemist kohus otsustada esialgse õiguskaitse kohaldamise teel. (p-d 16-17)
|
| 3-3-1-14-16
|
Riigikohus |
03.03.2016 |
|
VSS ning VRKS alusel isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise erinevaid perioode ei saa kinnipidamise maksimaaltähtaja arvutamisel summeerida. Ajavahemikku, mil isik on paigutatud kinnipidamiskeskusse VRKS alusel, ei käsitata kinnipidamisena väljasaatmise eesmärgil (vrd Euroopa Kohtu 30. novembri 2009. a otsuse asjas nr C-357/09 PPU punkt 48). VSS § 25 lg 2 ei luba kinnipidamiskeskuses väljasaatmise eesmärgil isikut ühelgi juhul kinni pidada kauem kui 18 kuud. VRKS alusel toimuva kinnipidamise maksimaalset kalendaarselt mõõdetavat kestust ei ole põhjendatud tõlgendada pikemana. Euroopa Kohtu lahendit asjas nr C-357/09 PPU ning direktiivi 2008/115/EÜ artikli 15 lg ga 6 ja VSS § 25 lg ga 2 sätestatud tähtaega arvesse võttes tuleb VRKS § 361 tõlgenda nii, et selle alusel ei või isiku kinnipidamine kesta kauem kui 18 kuud. (p-d 10-11)
|
| 3-3-1-56-14
|
Riigikohus |
03.02.2015 |
|
Vt annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-52-14
|
| 3-3-1-52-14
|
Riigikohus |
29.01.2015 |
|
Kinnipidamiskeskusse paigutamiseks loa andmise otsustamisel saab kohus tugineda taotluses ja kohtuistungil uuritud muudes materjalides märgitud asjaolude kogumile (faktilisele alusele), kohus ei ole seotud taotluses põhistamisel märgitud õigusliku alusega. Kohus on pädev andma asjaoludele tuginedes loa ka sellisel õiguslikul alusel, millele loa taotluses selgelt ei viidata. Loa andev kohus on seotud HKMS § 157 lg tega 2 ja 3, kuid tulenevalt HKMS § 158 lg st 1 on kohtu otsustada, millist õigusakti (sätet) tuleb asjas kohaldada. Vajadusel võib kohus teha taotluse esitajale ka ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid, täpsustada või muuta taotlust. (p 13)
Ehkki VRKS § 361 lg tes 1 ja 2 tulenevalt on kinnipidamine lubatav, kui esineb põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg s 1 sätestatud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad, st nende eesmärkide saavutamise ainsaks tõhusaks vahendiks on isiku kinnipidamine (p 10). Kinnipidamisest leebemate vahendite kasutamise kaalumise kohustus tuleneb VRKS § 361 lg 1 esimesest ja teisest lausest nende koostoimes (p 11). Piiratud informatsiooni tõttu piisab esmakordse loa andmiseks sellest, et kinnipidamiskeskusse paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mittemõõdukas. (p 14)
VRKS § 361 lg 2 p de 1 kuni 5 ja 7 kohaldamise esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. VRKS § 361 lg 2 p de 1, 2, 3, 4, 5 ja 7 kohaldamine võib olla seotud põgenemise ohuga. Põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotleja puhul esineb põgenemisoht, ei ole kinnipidamiskeskusse paigutamise alus, vaid asjaolu, mis õigustab VRKS § 361 lg 2 p de 1 kuni 5 ja 7 alusel kinnipidamiskeskusse paigutamist. Majutamiskeskusse paigutamine (VRKS § 34) ja VRKS § 29 lg s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida.(p 12)
VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaldamiseks ei ole üksnes põgenemisohu tuvastamine kinnipidamiskeskusse paigutamiseks piisav. Kinnipidamiskeskusse paigutamise aluseks on vajadus välja selgitada taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud ning sellise vajaduse korral õigustab kinnipidamiskeskusse paigutamist põgenemise oht. (p 18) Varjupaigamenetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks võib olla vajalik tagada isiku küsitlemise võimalus ning menetluse ajaks isiku kättesaadavus. Arvestades varjupaigamenetluse eripära, mis seisneb selles, et sageli on tõepärased andmed isiku kohta äärmiselt puudulikud või neid pole üldse, ei ole vajalik, et oleks põhjendatud, et oht on reaalne. Kinnipidamiskeskusse ei saa paigutada aga varjupaigataotlejat, kelle põgenemise oht on väike. (p 12) Majutamiskeskusse paigutamine (VRKS § 34) ja VRKS § 29 lg s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida. (p 18)
VRKS § 36¹ lg 2 p 5 puhul peetakse silmas varjupaigataotluse esitamist selleks, et lahkumiskohustuse sundtäitmine (väljasaatmine) või isiku tagasisaatmine edasi lükata või nurjata. See säte on määratud takistama varjupaiga taotlemise õiguse kuritarvitamist lahkumiskohustuse sundtäitmise või tagasisaatmise edasilükkamise eesmärgil. Kui on põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotlus esitati esmajoones väljasaatmise või tagasisaatmise vältimiseks, siis on selle kahtlusega hõlmatud ka kahtlus, et isik ei pruugi varjupaigataotluse rahuldamata jätmise ajal olla enam kättesaadav.
VRKS § 361 lg 2 p 6 saab kohaldada, kui isikust lähtuv oht riigi julgeolekule ja avalikule korrale on märkimisväärne. (p 12)
Kinnipidamiskeskusse paigutamiseks loa taotlemisel ja taotluse lahendamisel ei ole sageli selge, millal suudetakse vajalikud asjaolud välja selgitada. Üldjuhul on kohtul lubatav piirduda formuleeringuga, et luba kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antakse kuni asjaolude väljaselgitamiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Selliselt sõnastatud kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antud loa korral tuleb isik kinnipidamiskeskusest vabastada niipea, kui asjaolud, mille andmiseks luba taotleti, on välja selgitatud. Isiku faktilise kinnipidamise kestus ei tohi ületada ajavahemikku, mida on vaja haldusmenetluste nõuetekohaseks läbiviimiseks. (p 20)
|
| 3-3-1-48-14
|
Riigikohus |
29.01.2015 |
|
Vt annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-52-14
|
Facebook
Twitter