3-16-2088/69
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.09.2019 |
|
VSS § 6 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. VSS-s eristatakse sissesõidukeelu kohaldamist lahkumisettekirjutuses (VSS 2. peatükk (§ 7 lg 2, §-d 74 ja 75)) ja eraldiseisvalt (VSS 5. peatükk). VSS 2. ja 5. ptk vahelisi suhteid käsitleva VSS § 27 esimese lause järgi kohaldatakse 5. ptk-s sätestatut ulatuses, mis ei ole vastuolus 2. ptk-s sätestatuga. Teine lause lisab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei kohaldata 5. ptk-s sätestatut. (p 11)
VSS 2. ptk võtab üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel. VSS 2. ptk-st koostoimes direktiiviga 2008/115/EÜ nähtub, et selles sätestatud sissesõidukeeld on viibimisaluse lõppemisel või lõpetamisel lahkumisettekirjutuse tegemisega kaasnev otsustus, mida tehes on haldusorganil üldjuhul kaalutlusõigus. Keeld ja selle kestus peavad asjaolusid arvestades olema proportsionaalsed (vt ka RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 34, ja otsus nr 3-17-1927/37, p 13). VSS 2. ptk-s sätestatud sissesõidukeelu kohaldamine on PPA ning KAPO pädevuses (VSS § 11 lg 1). Keelu maksimumkestus on 5 aastat, v.a juhul, kui välismaalasel juba on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks (VSS § 74 lg 2). VSS 2. ptk-s ei kajastu direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2 teises lauses sätestatud võimalus määrata sissesõidukeeld kestusega üle 5 aasta, kui kolmanda riigi kodanik kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale või avalikule või riigi julgeolekule. (p 12)
VSS 5. ptk näeb ette konkreetsed materiaalõiguslikud alused, millal on võimalik sissesõidukeeldu kohaldada (§ 29 lg 1), ja asjaolud, mida tuleb otsuse tegemisel arvestada (VSS § 31 lg 3). Keelu kestus on erinev VSS 2. ptk-s sätestatust: tähtajaline kuni 10 aastat või alaline (VSS § 271). Sellise sissesõidukeelu kehtestamine on Siseministeeriumi või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutuse pädevuses, kusjuures keeld tuleb kehtestada põhjendamatu viivituseta (VSS § 31 lg 1). VSS 5. ptk-s käsitletud sissesõidukeeld ei eelda seda, et välismaalasel puudub keelu kehtestamise ajal Eestis viibimiseks õiguslik alus. VSS § 28 lg 3 järgi ei ole välismaalasel, kelle suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu, lubatud Eestis viibida ning tema Eestis viibimine on ebaseaduslik, sõltumata viibimisaluse omamisest. VSS § 28 lg 31 sätestab alles sissesõidukeelu õigusliku järelmina kohustuse tunnistada välismaalase elamisluba või viisa kehtetuks või lõpetada välismaalase elamisõigus. Sellisel välismaalasel tekib väljasõidukohustus sissesõidukeelu kehtima hakkamisest (vt ka VSS § 3). Ka VSS 5. ptk-s käsitletud sissesõidukeelul on seoseid Euroopa Liidu õigusega, vt nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20.12.2006. a määruse nr 1987/2006, mis käsitleb teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) loomist, toimimist ja kasutamist, art 24. (p 13)
VSS 2. ja 5. ptk erinevad ka küsimuses, kui kiiresti peab Eestis viibiv välismaalane, kelle suhtes sissesõidukeeld kehtestatakse, lahkumiskohustuse täitma. VSS 2. ptk-s on sätestatud, et lahkumisettekirjutuses (milles võib kehtestada sissesõidukeelu) tuleb üldjuhul määrata lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg 7 kuni 30 päeva, mida võib teatud juhtudel pikendada (VSS § 72 lg-d 11, 4 ja 5). Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita seaduses loetletud alustel (VSS § 72 lg 2). VSS 5. ptk-s sisalduva VSS § 28 lg 32 järgi tuleb välismaalane, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld, seevastu kinni pidada ja korraldada viivitamata tema Eestist väljasaatmine. Seadus ei keela siiski keelu kehtima hakkamise algusaega edasi lükata (VSS § 271 lg 3) ning VSS § 321 võimaldab sissesõidukeelu kehtivusaega ka peatada, kui välismaalase lühiajaline Eestis viibimine on vältimatult vajalik. (p 14)
VSS § 1 lg 2 teises lauses on sätestatud üldnormina, et sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ei rakendata HMS-s sätestatut. Kui välismaalane viibib Eestis õiguslikul alusel ja tal on Eestis registreeritud elukoht, siis ärakuulamisõiguse osas olulisi erinevusi VSS 2. ja 5. ptk-s sätestatud sissesõidukeeldude vahel ei ole, st isik tuleb ära kuulata (VSS § 301 lg-d 1 ja 2; vrd RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 32, Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-249/13, Boudjlida, p-d 54 ja 55;). Ka põhjendamiskohustuse piirangud on sarnased (vrd VSS § 71, § 301 lg 3). Erinev on siiski teatavaks tegemise regulatsioon, kuna VSS 5. ptk-s sisalduv § 332 kohustab sissesõidukeelu välismaalasele isiklikult teatavaks tegema vaid välismaalase algatusel. Kolleegium nendib, et sissesõidukeelu teatavaks tegemata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest ebaproportsionaalselt riivata välismaalase õigusi, eriti kui ta viibib Eestis (vt mh ka VSS § 28 lg-s 32 sätestatud sissesõidukeelu tagajärg). (p 15)
Kolleegiumi hinnangul nähtub pädeva haldusorgani tasandist (Siseministeerium või selle valitsemisala valitsusasutus) ning sissesõidukeelu kohaldamise eeldustest ja kestusest (maksimaalselt 5 a või alaline) seadusandja tahe lähtuda VSS 2. ptk-st eeskätt ebaseadusliku migratsiooni vastu võitlemisel. VSS 5. ptk kohaldub muude tõsisemate ja valdavalt kiiremat reageerimist eeldavate ohtude puhul (avalik kord, riigi julgeolek jms). Ka VSS 2. ptk aluseks olev direktiiv 2008/115/EÜ kohaldub vaid juhul, kui kolmanda riigi kodanik viibib liikmesriigis ebaseaduslikult, kohustades liikmesriike võtma nende suhtes tagasisaatmismeetmeid. Eeltoodud järeldust VSS 2. ja 5. ptk kohaldamisala piiritlemisest ei muuda asjaolud, et näiteks elamisloa kehtetuks tunnistamine (misjärel direktiiv 2008/115/EÜ kohaldub) võib samuti põhineda ohul avalikule korrale ning et direktiiv 2008/115/EÜ art 6 lg 6 soosib viibimisaluse lõpetamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise koondamist samasse otsusesse. Kolleegium rõhutab siiski, et riik peab igal üksikul juhul silmas pidama, et ta valiks meetme, lähtudes tegelikust eesmärgist, ning tagatud peab olema nii riigisisesest kui ka Euroopa Liidu õigusest tulenevate isiku materiaalsete ja menetlusõiguste tõhus kaitse. (p 16)
VSS 5. ptk-s sätestatud sissesõidukeelu kehtestamise automaatseks tagajärjeks on elamisloa kehtetuks tunnistamine ja isiku väljasõidukohustus. Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 järgi võib liikmesriik teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule (vt ka RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 19). Art 12 lg-s 3 on loetletud tegurid, mida seejuures tuleb arvestada. Need kattuvad VSS § 31 lg-s 3 kirjeldatud asjaoludega. Seega, VSS 5. ptk-s sisalduva sissesõidukeelu ja sellele järgneva elamisloa kehtetuks tunnistamise seotuse tõttu tuleb Siseministeeriumil lisaks VSS-s sätestatule silmas pidada, et pikaajalise elaniku elamisluba omavale välismaalasele saab sissesõidukeelu kehtestada vaid juhul, kui ta kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule (direktiiv 2003/109/EÜ art 12 lg 1). (p 17)
Riigikohus on juhtinud kohtute tähelepanu ka Euroopa Kohtu selgitusele direktiivi 2003/109/EÜ art 12 alusel ohu kindlaksmääramise aja kohta. Euroopa Kohtu seisukoht erineb HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatust. Nimelt on Euroopa Kohus leidnud, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse (sh lahkumisettekirjutuse) õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse ka neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast väljasaatmise otsuse tegemist (vt pikemalt RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 22). Kirjeldatud põhimõte VSS 5. ptk alusel kehtestatud sissesõidukeelu õiguspärasuse kontrollimisel kohtule siiski ei laiene. Hilisemad asjaolud võivad aga tingida sissesõidukeelu menetluse uuendamise (vt ka otsuse p 24). Pärast isiku süüdimõistmist ilmnenud asjaolusid, sh VSS §-s 171 sätestatud väljasaatmist keelavaid aluseid, tuleb arvesse võtta väljasõidukohustuse täitmiseks võetavate meetmete õiguspärasuse hindamisel. (p 18)
Pikaajalise elaniku elamisluba omava välismaalase saab lahkuma kohustada vaid juhul, kui ta kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Seega ei saa kaebajale pelgalt VSS § 29 lg 1 p 7 alusel sissesõidukeeldu kehtestada, kui karistatusest tulenev tegelik ja piisavalt tõsine oht on tuvastamata (vt analoogselt Euroopa Kohtu seisukohad direktiivi 2008/115/EÜ tõlgendamisel, mille järgi pelgast süüdimõistmisest ei saa tuletada ohtu avaliku korrale: C-554/13, Zh. ja O, p-d 50 ja 54 (art 7 lg 4 vabatahtliku lahkumise tähtaeg); C-240/17, E, p 49 (art 11 sissesõidukeeld)). Ka VSS § 29 lg 1 p 1 alusel saab pikaajalisele elanikule sissesõidukeelu kehtestada üksnes eeldusel, et oht on tegelik ja piisavalt tõsine. (p 20)
Riigikohus on juhtinud kohtute tähelepanu ka Euroopa Kohtu selgitusele direktiivi 2003/109/EÜ art 12 alusel ohu kindlaksmääramise aja kohta. Euroopa Kohtu seisukoht erineb HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatust. Nimelt on Euroopa Kohus leidnud, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse (sh lahkumisettekirjutuse) õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse ka neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast väljasaatmise otsuse tegemist (vt pikemalt RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 22). Kirjeldatud põhimõte VSS 5. ptk alusel kehtestatud sissesõidukeelu õiguspärasuse kontrollimisel kohtule siiski ei laiene. Hilisemad asjaolud võivad aga tingida sissesõidukeelu menetluse uuendamise (vt ka otsuse p 24). Pärast isiku süüdimõistmist ilmnenud asjaolusid, sh VSS §-s 171 sätestatud väljasaatmist keelavaid aluseid, tuleb arvesse võtta väljasõidukohustuse täitmiseks võetavate meetmete õiguspärasuse hindamisel. (p 18)
Vt p 21.
Vt ka annotatsioone RKHK otsustele nr 3-17-1545/81 ja nr 3-18-89/51.
Liiga varase sissesõidukeelu kohaldamise otsusega kaasneb risk, et kui ohuhinnangu aluseks olevad asjaolud ei ole ühesed ning vangistuse eesmärk realiseerub (VangS § 6 lg 1: kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele), tuleb vastustajal anda ohu tegelikkusele ja tõsidusele uus hinnang. (p 24)
|
| 3-17-1545/81
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.02.2019 |
|
Nõustuda ei saa seisukohaga, et sissesõidukeelu pikkuse määramisel kaalumiskohustust pole, kuna seadus sätestab üldreegli, mis on vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmisel viis aastat, ja sätte sõnastuses ei ole viidet „kuni“ viis aastat. VSS § 74 lg-t 2 tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, pidades silmas selle aluseks olevat direktiivi 2008/115/EÜ art-t 11. Art 11 lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et sisenemiskeelu pikkus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. Kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-tes 3 ja 4. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. (p 34)
Perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. Ka ei pruugi isiku argumendid, mida tuleks arvesse võtta lahkumisettekirjutuse tegemisel koos sissesõidukeelu kohaldamisega, omada otsest tähendust või samaväärset kaalu elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Seetõttu on lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause). (p 32)
Perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. Ka ei pruugi isiku argumendid, mida tuleks arvesse võtta lahkumisettekirjutuse tegemisel koos sissesõidukeelu kohaldamisega, omada otsest tähendust või samaväärset kaalu elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Seetõttu on lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause). (p 32)
Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumiskohustus nähtub ka VSS § 72 lg 2 aluseks olevast direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-st 4 ning seda selgitavast Euroopa Kohtu praktikast (vt nt C-554/13, Zh. ja O., p-d 42–50, 69–70). Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine (vt VSS § 74 lg 2, selle aluseks olev direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 1 ja seda selgitavad Euroopa Kohtu lahendid C-225/16, Ouhrami, p 44; C-290/14, Skerdjan Celaj, p 24). (p 33)
Avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Seevastu avalik julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut. (Vt pikemalt nt C-82/16, K. A. jt, p 91.) (p 23)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. (p 21)
HKMS § 158 lg 2 teise lause järgi hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga ning erandi näeb lõige 31 ette vaid rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsusele. Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisel tuleneb siiski, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse, s.o ka lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb (C-371/08, Ziebell, p 84). Selline võib olukord olla eelkõige siis, kui ajavahemik lahkumisettekirjutuse tegemise ja selle õiguspärasuse kohtuliku hindamise vahel on pikk (vrd nt liidetud kohtuasjad C-316/16 ja C-424/16, B, p 94).
Haldus- ja ringkonnakohus, omades faktiliste asjaolude hindamise pädevust, peavad eeltoodust ja HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt välja selgitama ja hindama, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule oluliselt muutunud. Kui kohus jõuab järeldusele, et muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise haldusakti andmine enam õiguspärane, tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada, sõltumata sellest, kas see oli andmise ajal õiguspärane. (p 22)
Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20)
Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumiskohustus nähtub ka VSS § 72 lg 2 aluseks olevast direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-st 4 ning seda selgitavast Euroopa Kohtu praktikast (vt nt C-554/13, Zh. ja O., p-d 42–50, 69–70). Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine (vt VSS § 74 lg 2, selle aluseks olev direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 1 ja seda selgitavad Euroopa Kohtu lahendid C-225/16, Ouhrami, p 44; C-290/14, Skerdjan Celaj, p 24). (p 33)
EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 on sätestatud, et liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule (ingl an actual and sufficiently serious threat to publicpolicy or public security, sks eine gegenwärtige, hinreichend schwere Gefahr für die öffentliche Ordnung oder die öffentlicheSicherheit, pr une menace réelle et suffisamment grave pour l'ordre public ou la sécurité publique). Enne väljasaatmise kohta otsuse tegemist tuleb arvestada järgmiste teguritega: elamise kestus liikmesriigi territooriumil, isiku vanus, tagajärjed isiku ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga (direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3). Ka direktiivi põhjenduses 16 rõhutatakse pikaajalise elaniku tugevdatud kaitset väljasaatmise vastu. (p 17)
VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.
Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)
Kolleegiumi hinnangul tuleb küll jaatada kaebajast lähtuvat piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, kuid seda ei saa lugeda tegelikuks direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles isiku õiguse saada pikaajalise elaniku elamisluba (VMS § 241 lg 3). (p 30) Kuna ei ole tuvastatud tegelik oht avalikule korrale, tuleb vaidlusalune PPA otsus jõusse jätta pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas, kuid lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld tuleb tühistada. (p 31, vt ka p 27)
Kaebajal on võimalik esitada PPA-le tähtajalise elamisloa andmise menetluse uuendamise taotlus. Kuna tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise korral tekiks kaebajal tõenäoliselt lahkumiskohustus, tuleb silmas pidada, et kaebajat saab avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma kohustada üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kui kaebaja saab tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. (p 36)
Seisukohta, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on võimalik vaid juhul, kui täidetud on EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 sätestatud väljasaatmisotsuse tegemise eeldus: isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, ei toeta VMS § 241 lg 1 p 2 sõnastus ega kujunemislugu. Kuni 30. septembrini 2010 (k.a) kehtinud VMS § 149 lg 1 p 3 võimaldas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule“. 1. oktoobril 2010 jõustunud VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt piisab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks üksnes ohust avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. (p 18)
VMS koostoimes VSS-ga ei erista olukorda, kus pikaajalise elaniku elamisluba omav välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, olukorrast, kus on tuvastatud temast lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pelgalt ohule tuginevalt elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine (VMS § 43) ning riigisisese õiguse imperatiivsete sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks (VSS § 7 lg 1, § 74 lg 1). VMS § 126 järgi on sissesõidukeeld omakorda imperatiivseks aluseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel (vrd ka Euroopa Kohtu otsus C-82/16, K. A. jt, p 57). Seega tekiks mistahes ohu ning tegeliku ja piisavalt tõsise ohu mitteeristamisel olukord, et mistahes ohule tuginev pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine tooks vältimatult kaasa lahkumisettekirjutuse tegemise ning üldjuhul ka sissesõidukeelu kohaldamise. Kehtiv sissesõidukeeld välistaks omakorda tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise.
VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p-d 14, 22). (p 19)
Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavust Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21)
Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda. (p 26)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine eeldab esiteks, et kindlaks tehakse isikust lähtuv oht, ning teiseks tuleb otsustada, kas tuvastatud oht kaalub üles isiku huvi säilitada elamisluba (VMS § 241 lg 1 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 15). Kaalumisel arvestatakse välismaalase toime pandud õigusrikkumise raskust ja laadi, asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lg 3). Silmas tuleb pidada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljakujunenud kriteeriumeid (vt pikemalt RKHK otsus ajas nr 3-3-1-2-16, p-d 16 ja 22). (p 15)
Seisukohta, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on võimalik vaid juhul, kui täidetud on EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 sätestatud väljasaatmisotsuse tegemise eeldus: isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, ei toeta VMS § 241 lg 1 p 2 sõnastus ega kujunemislugu. Kuni 30. septembrini 2010 (k.a) kehtinud VMS § 149 lg 1 p 3 võimaldas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule“. 1. oktoobril 2010 jõustunud VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt piisab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks üksnes ohust avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. (p 18)
VMS koostoimes VSS-ga ei erista olukorda, kus pikaajalise elaniku elamisluba omav välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, olukorrast, kus on tuvastatud temast lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pelgalt ohule tuginevalt elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine (VMS § 43) ning riigisisese õiguse imperatiivsete sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks (VSS § 7 lg 1, § 74 lg 1). VMS § 126 järgi on sissesõidukeeld omakorda imperatiivseks aluseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel (vrd ka Euroopa Kohtu otsus C-82/16, K. A. jt, p 57). Seega tekiks mistahes ohu ning tegeliku ja piisavalt tõsise ohu mitteeristamisel olukord, et mistahes ohule tuginev pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine tooks vältimatult kaasa lahkumisettekirjutuse tegemise ning üldjuhul ka sissesõidukeelu kohaldamise. Kehtiv sissesõidukeeld välistaks omakorda tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise.
VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p-d 14, 22). (p 19)
Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavust Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21)
Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda.
VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.
Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)
Praegusel juhul tuleb küll jaatada kaebajast lähtuvat piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, kuid seda ei saa lugeda tegelikuks direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles isiku õiguse saada pikaajalise elaniku elamisluba (VMS § 241 lg 3). (p 30) Kuna ei ole tuvastatud tegelik oht avalikule korrale, tuleb vaidlusalune PPA otsus jõusse jätta pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas, kuid lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld tuleb tühistada. (p 31)
Narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus. Riigikohus on korduvalt märkinud, et „kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning eeskätt nende kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur“ (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 20.2 ja seal viidatud praktika). Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale.
Praegusel juhul on kaebaja toime pandud narkootikumidega seotud süüteod iseenesest puudutanud üksnes nende omandamist ja valdamist ning teda ei ole süüdi mõistetud grupiviisilises tegutsemises või vägivallaga seotud süütegudes. Ka on kaebajale mõistetud karistused olnud pea alati süüteokoosseisus sätestatud karistusmäära miinimumi lähedased. Toimepandud süütegude laad ja retsidiivsus näitavad kolleegiumi hinnangul siiski seda, et kaebaja kujutab endast piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Küll ei saa eeltoodust teha automaatset järeldust, et oht avalikule korrale on tegelik. (p 27)
Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda.
VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.
Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)
Lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause). (p 32)
Perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. (p 32)
PPA keeldus oma otsusega kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 p-de 1, 2 ja 5 alusel. Kaebajal on võimalik esitada PPA-le tähtajalise elamisloa andmise menetluse uuendamise taotlus. Kuna tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise korral tekiks kaebajal tõenäoliselt lahkumiskohustus, tuleb silmas pidada, et kaebajat saab avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma kohustada üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kui kaebaja saab tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. (p 36)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas praegusel juhul isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavuse kohta Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21)
|
Facebook
Twitter