3-24-3192/102
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.12.2025 |
|
Kolleegiumi seisukohad seoses sissesõidukeeluga asjas 3-23-1317/41 on kohaldatavad vaid juhtumitele, kus isikule määratakse tähtaeg lahkumisettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks. Kui vabatahtlikuks täitmiseks tähtaega ei määrata, on isiku suhtes kohaldatud sissesõidukeelu õiguspärasuse kontrollimisel vajalik vastata järgmistele küsimustele. Esiteks, kas PPA on teinud kaalumisvigu kaebajale sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemisel. Teiseks, kas esineb asjaolusid, mille tõttu oleks pidanud kohaldama lühema kui viieaastase sissesõidukeelu, või asjaolusid, mis õigustaks sissesõidukeelu kohaldamata jätmist. (p-d 18 ja 20)
VSS § 72 lg 2 punkti 6 kohaldamise õiguspärasust tuleb kontrollida kooskõlas direktiivi 2008/115 artikli 7 lõikega 4. Euroopa Kohus on selgitanud, et mõistet „oht avaliku korrale” direktiivi 2008/115 artikli 7 lõike 4 tähenduses tuleb individuaalse hindamise ja proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes hinnata juhtumipõhiselt. Seda, kas kolmanda riigi kodaniku käitumine kujutab avalikule korrale olemasolevat ja reaalset ohtu, ei saa järeldada pelgalt asjaolust, et isikut kahtlustatakse või ta on süüdi mõistetud kuriteos (vt EKo C-554/13 – Zh. ja O., p-d 50, 51 ja 65). Seega ei saa see, et isik on kinni peetud ebaseaduslikul välispiiri ületamisel ja tal puudub luba või õigus Eestis viibida, olla automaatseks aluseks jätta lahkumisettekirjutuses vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaeg määramata. (p-d 24 ja 26)
|
| 3-23-1317/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.05.2025 |
|
Rahvusvahelise kaitse saajal ei ole takistust intensiivistada poliitilist tegevust pärast kaitse saamist. Varjupaigamenetluse ja kohtumenetluse ajal aga ei saa taotlejal olla lõplikku kindlust, et ta ei pea pöörduma tagasi päritoluriiki. Mistahes eksiilis toimunud poliitilise tegevuse arvestamine avaks ulatusliku võimaluse isikutele moonutada oma subjektiivse käitumisega rahvusvahelise kaitse andmise tingimusi. Genfi konventsiooni ja direktiivi 2011/95/EL eesmärk ei ole tagada sisserändeõigust kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (RKHKo nr 3-22-2509/36, p 18.8). (p 23)
Haldusorgan peab arvestama ELi õiguse üldpõhimõtteks ja lahutamatuks osaks oleva õigusega heale haldusele. ELi põhiõiguste harta artikli 41 järgi hõlmab see õigus muu hulgas haldusorgani kohustust otsuseid põhjendada. See on osa tõhusast õiguskaitsest, mis on ELi õiguse teine üldpõhimõte. Direktiivi 2008/115/EÜ art 12 lg 1 järgi väljastatakse mh sissesõidukeeld kirjalikult ning põhjendatakse otsuse aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. See tähendab muu hulgas kohustust olulised asjaolud välja selgitada, neid kaaluda ja otsuses kajastada. (p 32)
Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste (nt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt) rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest või erinevatest tegevustest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt rasked, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud eelmises punktis (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Igasugune õiguste riive või rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei kujuta endast veel tagakiusamist VRKS § 4 lg 1 tähenduses. (p 13)
Hinnata tuleb, kui tõenäoliselt võib tulevikus tagakiusuoht ja kahjulik tagajärg kaebaja jaoks realiseeruda. Ohu tulevikus realiseerumise tõenäosust tuleb hinnata kompleksselt. Tagakiusamise tõenäosus ei pea olema väga suur, vaid konkreetse juhtumi eripära arvestades piisav. Kuigi tulevikuprognoose tehakse teatud ebakindlusega, ei saa piisavat tõenäosust hinnata pelgalt hüpoteetiliste oletuste või kahtluste alusel. Arvestada tuleb prognoosi aluseks olevate, välismaalast ja päritoluriiki iseloomustavate objektiivsete ja subjektiivsete asjaoludega. Ka ei piisa pelgast järeldusest, et tagakiusu ei saa välistada. Tagakiusuohtu või selle puudumist tuleb faktipõhiselt sisustada sedavõrd konkreetselt, et on võimalik hinnata, milline tegelik oht võib välismaalasele päritoluriiki naastes kaasneda. (p 15)
Tagakiusukartuse hindamine sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel oleks põhjendatud eelkõige siis, kui tegemist võib olla iseseisva tagakiusamise põhjusega, mis ei eelda isiku enda aktiivset riigivõimule vastandumist ega täiendavaid tegusid. Isikule omistatakse kindlad tunnused või vaated (ning tal on seetõttu alust karta tagakiusamist) juba ainuüksi seetõttu, et ta kuulub asjaomasesse sotsiaalsesse gruppi või tal on selles grupis mingi roll. (p 7.3.)
Sissesõidukeelu pikkuse määramisel (direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2) tuleb igal üksikul juhul hoolikalt kaaluda kõiki olulisi asjaolusid. See tähendab muu hulgas liikmesriikide kohustust iga sissesõidukeelu ajalist mõju piirata (EKo C-297/12 - Filev ja Osmani, p-d 27 ja 34). Arvestatakse isikuga seotud asjaolusid ja riske avalikule korrale või riigi julgeolekule, sealhulgas tuleb prognoosida, kui kaua isikust tulenev põhjus neid ohustab. (p 33)
Silmas tuleb pidada nii sissesõidukeelu eesmärki kaitsta avalikku korda ja julgeolekut kui ka välismaalase kaitset väärivaid huve. Kaitset väärivad ennekõike sellised isiklikud huvid, mis annavad välismaalasele õigusaktidest tuleneva tagasipöördumise või mõnda teise Schengeni riiki sisenemise perspektiivi. Euroopa Komisjoni tagasisaatmise soovitustes on selgitatud, et mõiste „oht avalikule korrale“ eeldab lisaks ühiskondliku korra häirimisele ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (p 6.3). (p 34)
Väljasaatmise üle otsustamisel hinnatakse, kui tõenäoliselt võib tulevikus tagakiusuoht ja kahjulik tagajärg kaebaja jaoks realiseeruda. Ohu tulevikus realiseerumise tõenäosust tuleb hinnata kompleksselt. Tagakiusamise tõenäosus ei pea olema väga suur, vaid konkreetse juhtumi eripära arvestades piisav. Kuigi tulevikuprognoose tehakse teatud ebakindlusega, ei saa piisavat tõenäosust hinnata pelgalt hüpoteetiliste oletuste või kahtluste alusel. Arvestada tuleb prognoosi aluseks olevate, välismaalast ja päritoluriiki iseloomustavate objektiivsete ja subjektiivsete asjaoludega. Ka ei piisa pelgast järeldusest, et tagakiusu ei saa välistada. Võimalikult faktipõhiselt, realistlikult ning objektiivselt hinnates ja kaaludes on võimalik järeldada, kas päritoluriigis valitsevad tingimused õigustavad taotleja kartust tagakiusamise ees selle tunnuse või tegevuse tõttu, mille alusel välismaalane rahvusvahelist kaitset taotleb (EKo C 71/11 ja C 99/11 - Bundesrepublik Deutschland vs. Y ja Z, p-d 72, 76 ja 77). Tagakiusuohtu või selle puudumist tuleb faktipõhiselt sisustada sedavõrd konkreetselt, et on võimalik hinnata, milline tegelik oht võib välismaalasele päritoluriiki naastes kaasneda (Euroopa Kohtu viidatud otsus, p-d 67 ja 69; Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti 2018. a analüüs tõenditest ja usaldusväärsuse hindamisest Euroopa varjupaigasüsteemis, lk 80). ( p 15)
Kui välismaalane on riigist lahkunud, on ühtlasi täidetud põhieesmärk, et viibimisaluseta välismaalane enam Eestis ja Schengeni viisaruumis ei asu. Sissesõidukeeld on täiendav meede (tõkend) hoidmaks ära ebasoovitava välismaalase naasmist teatud aja jooksul (VSS § 6 lg 1). Sissesõidukeeld on mõeldud ennetava tõkendina Euroopa Liidu tagasisaatmispoliitika usaldusväärsuse suurendamiseks ja varjupaigaõiguse kuritarvituste vältimiseks. Neil, kes eiravad ELi liikmesriikides kehtivaid rände-eeskirju, ei lubata kindlaksmääratud aja jooksul ühessegi ELi liikmesriiki uuesti siseneda. Sissesõidukeeld ei ole karistus rahuldamata jäetud varjupaigataotluse eest. (p 31)
VSS § 74 lg-t 1 (sissesõidukeelu kohaldamine) tuleb kohaldada koos VSS § 7 lg 2 vajaduspõhisust („ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu“) ning VSS § 74 lg 3 sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust ja lg 4 humaansust rõhutavate sätetega. Peab arvestama ka nende normide aluseks oleva direktiivi 2008/115/EÜ art-ga 11. Silmas tuleb pidada ka VSS § 6 lg 1 eesmärki vältida mitte iga, vaid ainult ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. (p 28)
Kuigi Eesti seadusandja on direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg-s 1 sisalduva kaalutlusõiguse alusel loonud VSS § 74 lg-s 1 tüüplahendusena kolmeaastase sissesõidukeelu kõikidele välismaalastele, kellele tehakse lahkumisettekirjutus, peab lõpptulemus olema proportsionaalne igal üksikul juhul. (p-d 29 ja 30)
Nii sissesõidukeelu kui selle pikkuse määramisel tuleb arvestada nii sissesõidukeelu eesmärki kaitsta avalikku korda ja julgeolekut kui ka välismaalase kaitset väärivaid huve. (p 34)
Rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumisel tuleb kaaluda, kas kohaldada välajsaatmise lisatõkendina sissesõidukeeldu, ning seejärel määrata asjaolusid arvestades proportsionaalse pikkusega sissesõidukeeld. Humaanne kaalutlus võib muu hulgas olla päritoluriigi repressiivne poliitiline olukord ning ebakindlus tulevikusündmuste suhtes. (p-d 35 ja 36)
|
| 3-16-2436/51
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.09.2019 |
|
Pikaajalise elaniku elamisluba omava välismaalase Eestis viibimise ja elamise õigust, samuti selle lõpetamist ja välismaalase Eestist väljasaatmist reguleerib Nõukogu 25.11.2003. a direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta. Direktiivist nähtub, et pikaajalise elaniku staatuse ja sellest tulenevad garantiid omandab isik vaid juhul, kui riik selle staatuse välismaalasele annab (vt art 7 lg 3, art 6). Tegu ei ole pelgalt riigis sündimise või pikaajalise elamise tulemusel n-ö iseenesest tekkiva seisundiga. Kui pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist saab isik tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivist 2003/109/EÜ tulenevad tagatised (konkreetsel juhul kõrgendatud kaitse väljasaatmise vastu) (RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 36). (p 11)
VSS § 29 lg 1 p 7 alusel saab sissesõidukeelu kehtestada vaid juhul, kui on tuvastatud karistatusest tulenev oht (vt RKHK otsus nr 3-16-2088/69, p 20). (p 13)
Sidemete nõrkus kodakondsusjärgse riigiga ei ole siiski absoluutseks takistuseks sissesõidukeelu kehtestamisele (vrd ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 28). Ka kinnisvara omamine Eestis ei ole piisav põhjus, mis välistaks sissesõidukeelu kehtestamise. (p 16)
Perekonnaliikmete olemasolu Eestis on vaid erandjuhul asjaoluks, mis automaatselt välistab sissesõidukeelu kohaldamise (vt VSS § 29 lg 3). (p 17)
Vt p-d 14 ja 15.
Kuna ohuhinnangu aluseks olevad asjaolud on praegusel juhul piisavalt selged, ei mõjuta kolmeaastane ajavahemik sissesõidukeelu kehtestamisest selle kehtivusaja alguseni hinnangut sissesõidukeelu õiguspärasusele. Kuigi kaebaja püüdlusi vangistuse jooksul tuleb tunnustada, ei kummuta need sissesõidukeelu kasuks rääkivaid argumente. (p 18)
Vrd ka RKHK otsus nr 3-16-2088/69, p 24 ja selle annotatsioon.
|
Facebook
X.com