3-22-56/87
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.09.2022 |
|
PPA otsust, millega otsustatakse anda välismaalane üle vastutavale liikmesriigile vastavalt Dublini III määrusele ja lükatakse tema rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi, ei saa käsitada lõpliku otsusena direktiivi 2013/32/EL art 2 p e tähenduses. Sellises olukorras jäetakse rahvusvahelise kaitse taotlus sisuliselt läbi vaatamata. Üleandmise otsuse tegemisel lõpeb rahvusvahelise kaitse menetlus taotluse tagasilükkamise otsusega, mitte alles siis, kui otsuse suhtes ei saa enam kohaldada direktiivi 2013/32/EL V peatükist tulenevat õiguskaitsevahendit. Üleandmise otsusega seostuvat õiguskaitset reguleerib Dublini III määrus. (p 18) Seega on isik Eestis esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse alusel taotleja staatuses kuni üleandmise otsuse tegemiseni, millega on jäetud tema rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaatamata. (p 19)
Kui PPA taotleb isiku kinnipidamise luba selleks, et anda ta Dublini III määruse alusel üle teisele liikmesriigile, tuleb halduskohtul lähtuda kinnipidamise tähtaja määramisel selle määruse art 28 lg-st 3. (p 25) Kuna puudutatud isik vaidlustas kohtus üleandmise otsuse, sõltub kinnipidamise maksimaalne lubatav tähtaeg sellest, millal lõppes tema kaebusest tulenevalt vaidlustamise peatav toime vastavalt Dublini III määruse art 27 lg-le 3. Määruse art 27 lg 3 p b kohaselt peatub üleandmise otsuse vaidlustamise korral üleandmine automaatselt ning peatumine lõpeb pärast mõistlikku ajavahemikku, mille jooksul otsustab kohus pärast üksikasjalikku ja tähelepanelikku kontrollimist, kas anda vaidlustamisele peatav toime. VRKS § 251 lg 3 p 4 enne 16. augustit 2022 kehtinud redaktsioonis nägi ette, et kui rahvusvahelise kaitse taotleja esitab Dublini III määruse alusel tehtud otsuse peale kaebuse, otsustab kohus tema õiguse üle jääda riiki kuni lõpliku otsuse tegemiseni, ning kuni selle ajani on taotlejal õigus Eestis viibida. Seega sõltub kinnipidamiskeskusesse paigutamise või kinnipidamise pikendamise loa tähtaeg üleandmise otsuse vaidlustamisele peatava toime andmisest. (p 28)
Kuna praeguses asjas ei olnud halduskohtu määruse tegemise ajal teada, kas puudutatud isik vaidlustab üleandmise otsuse, oleks halduskohus pidanud andma loa puudutatud isiku kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui Dublini III määruse art 28 lg 3 kolmandas lõigus üleandmise otsuse täitmiseks sätestatud tähtaja saabumiseni. (p 29) Ringkonnakohus oleks pidanud välja selgitama, kas halduskohus oli üleandmise otsuse vaidlustamise kohtuasjas andnud vaidlustamisele peatava toime, ning vastavalt sellele määrama kindlaks, kas ja millal hakkas Dublini III määruse art 28 lg 3 kolmandas lõigus sätestatud kuuenädalane tähtaeg kulgema. Pärast kuuenädalase tähtaja möödumist ei ole puudutatud isiku kinnipidamine lubatav (Dublini III määruse art 28 lg 4). Ringkonnakohus ei kontrollinud, kas kinnipidamine toimus selle tähtaja piires. (p 30)
Kui halduskohus peab isiku Eestis viibimist vajalikuks, saab ta sõltuvalt juhtumi asjaoludest anda isikule VRKS § 251 lg 3 p 4 alusel viibimise õiguse kuni kohtumenetluse lõpuni. Kohus võib konkreetsel juhul peatada üleandmise vaid seniajani, kuni välismaalase ülekaalukad huvid seda tingivad. Kõrgem kohtuaste saab alati vajaduse korral korrigeerida madalama astme kohtu seisukohti üleandmise peatamise küsimuses. Kolleegium soovitab seadusandjal kõnealust normi selguse huvides täpsustada. (p 32)
Kui halduskohus on jätnud isiku Eestis viibimise õiguse üle otsustamata, kestab vaidlustamise peatav toime kohtumenetlust lõpetava lahendi jõustumiseni (nt halduskohtu otsuse jõustumiseni) või seni, kuni kõrgema astme kohus isiku Eestis viibimise õiguse lõpetab. Kõrgema astme kohtul on kohustus halduskohtu viga parandada ning otsustada isikule Eestis viibimise õiguse andmise üle mõistliku aja jooksul. (p 34)
|
| 3-22-56/55
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.05.2022 |
|
Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine ei takista Dublini III määruse alusel isiku vastutavale liikmesriigile üleandmist. (p 15)
PPA ei märkinud taotluses, et isiku kinnipidamise eesmärk (teisele liikmesriigile üleandmine) oleks muutunud pärast seda, kui isik esitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse. Kuna isiku kinnipidamise eesmärk ei muutunud, ei mõjutanud Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine puudutatud isiku kinnipidamise õiguslikku alust. Seetõttu polnud halduskohtule uut loataotlust vaja esitada, kuna halduskohus oli teises haldusasjas puudutatud isiku samal eesmärgil kinnipidamiseks juba loa andnud. (p 16)
Kuna PPA taotles puudutatud isiku kinnipidamist teisele liikmesriigile üleandmise eesmärgil, oli võimalik isikut kinni pidada üksnes VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel, sest Dublini III määrus ei näe muid kinnipidamise aluseid ette. (p 18)
|
| 3-20-2668/32
|
Riigikohtu halduskolleegium |
13.10.2021 |
|
Puudutatud isik oli kinnipidamiseks loa andmise ajal rahvusvahelise kaitse taotleja õiguslikus staatuses, sest teises liikmesriigis polnud selleks ajaks tema taotluse kohta lõplikku otsust tehtud. Kuigi halduskohtult taotleti luba pidada puudutatud isik kinni VSS-i alusel, olid kinnipidamise eesmärk ja faktilised asjaolud kohtule teada ning kohus oleks pidanud rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses isiku teisele liikmesriigile üleandmise tagamiseks kinnipidamise taotluse lahendamisel kohaldama VRKS § 361. Seega oli kinnipidamise õiguslikku alust võimalik muuta. Arvestades asjaolusid, oli õige õiguslik alus VRKS § 361 lg 2 p 7. (p 15)
Dublini III määruse alusel tehtud isiku üleandmise otsuse vaidlustamise tähtaja kestel ei tohi puudutatud isikut teisele liikmesriigile üle anda. Dublini III määruse art 27 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et taotlejal või muul art 18 lg 1 p-s c või d osutatud isikul on õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus ning liikmesriigid peavad selle õiguse kasutamiseks ette nägema mõistliku tähtaja. Eesti õiguse kohaselt võib isik üleandmisotsust vaidlustada haldusaktide vaidlustamiseks ette nähtud üldise tähtaja, s.o 30 päeva jooksul alates otsuse teatavaks tegemisest (HKMS § 46 lg 1, vrd VRKS § 251 lg 1). (p-d 18-19)
Dublini III määruse art 27 lg 3 näeb ette, et liikmesriigid sätestavad oma riigisiseses õiguses asjaomasele isikule kas õiguse jääda üleandmisotsuse vaidlustamise või läbivaatamise korral riiki või vähemalt võimaluse kohtulikuks kontrolliks kaebaja riiki jäämise vajaduse üle otsustamisel. Eesti õiguskorras võib sellise regulatsioonina käsitada VRKS § 251 lg 3 p 4. Viidatud sätte kohaselt otsustab kohus rahvusvahelise kaitse taotleja õiguse üle jääda riiki, kui taotleja esitab kaebuse otsuse peale, mis on tehtud Dublini III määruse alusel, ning kuni selle otsuse tegemiseni on taotlejal õigus Eesti territooriumil viibida. Tulenevalt sellest, et Eesti õigus näeb ette üleandmise automaatse peatumise Dublini III määruse art 27 lg 3 p b tähenduses, peab tõhusa õiguskaitse tagamiseks olema isikul õigus Eestis viibida ka kaebetähtaja jooksul (vrd VRKS § 251 lg 2). Seega algab Dublini III määruse art 28 lg 3 kolmandas lõigus sätestatud 6‑nädalane tähtaeg juhul, kui isik üleandmisotsust ei vaidlusta, kaebetähtaja viimasele päevale järgnevast päevast. Vaidlustamise korral hakkab aga 6‑nädalane tähtaeg kulgema ajast, mil üleandmisotsuse vaidlustamise peatav toime lõpeb (st alates kohtuasja tulemuse selgumisest või üleandmise peatamisest keeldumisest; vt ka EKo asjas C-60/16: Khir Amayry, p-d 59 ja 69). Kui kinnipidamise muud tingimused on täidetud, on võimalik isikut selle 6-nädalase perioodi vältel kinni pidada. Siiski tuleks isikut kinni pidada võimalikult lühikest aega. (p 20)
Kinnipidamise tähtaja määramisel tuleb lähtuda Dublini III määruse art 28 lg-st 3. (p 21)
|
| 3-20-1697/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.06.2021 |
|
Nõuet, milles puudutatud isik palub tuvastada, et taotlus, milles PPA taotles halduskohtult luba puudutatud isiku kinnipidamiseks, oli õigusvastane, ei saa Riigikohtule esitada (HKMS § 211 lg 1 ja § 234). Sama nõuet ei saaks puudutatud isik esitada ka halduskohtule, sest haldustoimingu tegemiseks halduskohtult loa taotlemine ei ole toiming HKMS § 6 lg 2 tähenduses (vt RKHKo nr 3-3-1-96-07, p 23). Sellise taotluse põhjendatust hindab halduskohus HKMS 27. peatükis sätestatust juhindudes. Asjaolu, et puudutatud isik oli Riigikohtule määruskaebuse esitamise ajaks Eestist lahkunud, ei mõjuta kohtumääruse tühistamise võimalikkust (vt RKHKm nr 3-20-2004/28, p 15). (p-d 12 ja 13)
Nõuet, milles puudutatud isik palub tuvastada, et taotlus, milles PPA taotles halduskohtult luba puudutatud isiku kinnipidamiseks, oli õigusvastane, ei saa Riigikohtule esitada (HKMS § 211 lg 1 ja § 234). Sama nõuet ei saaks puudutatud isik esitada ka halduskohtule, sest haldustoimingu tegemiseks halduskohtult loa taotlemine ei ole toiming HKMS § 6 lg 2 tähenduses (vt RKHKo nr 3-3-1-96-07, p 23). Sellise taotluse põhjendatust hindab halduskohus HKMS 27. peatükis sätestatust juhindudes. Asjaolu, et puudutatud isik oli Riigikohtule määruskaebuse esitamise ajaks Eestist lahkunud, ei mõjuta kohtumääruse tühistamise võimalikkust (vt RKHKm nr 3-20-2004/28, p 15). (p-d 12 ja 13)
Erinevalt tavapärasest haldusakti või toimingu õiguspärasuse - üldjuhul tagantjärele - kontrollist on HKMS 27. peatükis sätestatud loa andmise menetluses kohus ise loa andja, seega faktiliste asjaolude tuvastaja ja õigusnormide kohaldaja, sh kaaluja (vt ka RKHKm nr 3-3-1-52-14, p-d 11 ja 13). Siiski ei ole isiku kinnipidamine kohtu, vaid haldusorgani ülesanne - seepärast peab isiku kinnipidamise eesmärgi sõnastama loa taotleja. Kohus teeb isiku vabaduse võtmise õiguspärasuse üle üksnes eelkontrolli. Isiku kinnipidamiseks loa andmine ei kohusta loa taotlejat isikut kinni pidama. (p 30)
VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Dublini III määruses sätestatud korras, kui esineb põgenemise oht. Selles sättes on nimetatud kinnipeetava isikuna üksnes rahvusvahelise kaitse taotlejat, st isikut, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse kohta ei ole veel lõplikku otsust tehtud (VRKS § 3 lg 1). Kuna VRKS § 361 lg 2 p-ga 7 piiratakse isiku õigust vabadusele, ei või seda sätet tõlgendada laiendavalt (vt ka EKo C-60/16: Khir Amayry, p 43). Seepärast ei saa juba ainuüksi sel põhjusel VRKS § 361 lg 2 alusel kinni pidada isikut, kes pole enam rahvusvahelise kaitse taotleja. VRKS-is ei ole kehtestatud aluseid sellise isiku kinnipidamiseks, kes ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja. (p 22.1)
Dublini III määruse alusel kinnipidamise lubatavus ei sõltu üleandmisotsuse olemasolust. (p 24.3)
Otsustus tagasivõtmise menetluse alustamise kohta tuleb teha mõistliku aja jooksul pärast tagasivõtmispalve esitamiseks vajaliku teabe saamist, pidades silmas Dublini III määruse art 24 lg-s 2 sätestatud tähtaegu (vt ka EKo C-360/16: Hasan, p-d 62 ja 63). (p 28)
VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Dublini III määruses sätestatud korras, kui esineb põgenemise oht. Selles sättes on nimetatud kinnipeetava isikuna üksnes rahvusvahelise kaitse taotlejat, st isikut, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse kohta ei ole veel lõplikku otsust tehtud (VRKS § 3 lg 1). Kuna VRKS § 361 lg 2 p-ga 7 piiratakse isiku õigust vabadusele, ei või seda sätet tõlgendada laiendavalt (vt ka EKo C-60/16: Khir Amayry, p 43). Seepärast ei saa juba ainuüksi sel põhjusel VRKS § 361 lg 2 alusel kinni pidada isikut, kes pole enam rahvusvahelise kaitse taotleja. VRKS-is ei ole kehtestatud aluseid sellise isiku kinnipidamiseks, kes ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja. (p 22.1)
Puudutatud isik on kolmanda riigi kodanik, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse lükkas Saksamaa 2017. aastal tagasi. Saksamaa nõustus puudutatud isiku Dublini III määruse art 18 lg 1 p d alusel tagasi võtma. Puudutatud isik ei olnud 2020. a septembris enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses. Tema kinnipidamist üleandmise eesmärgil reguleerib Dublini III määruse art 28 lg 2 koostoimes art 2 p-ga n. (p-d 21.2 ja 22.2)
Dublini III määruses ega üheski muus EL-i õigusaktis ei ole objektiivseid kriteeriume põgenemisohu kindlaksmääramiseks kehtestatud (EKo C-528/15: Al Chodor, p-d 27 ja 28). Seepärast tuleb põgenemisohu kindlaksmääramiseks vajalikud objektiivsed kriteeriumid sätestada riigisisese õiguse üldkohaldatavas siduvas sättes. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saaks sellise riigisisese õiguse sätte puudumise korral Dublini III määruse art 28 lg-t 2 kohaldada. (p 22.3)
Kui PPA on alustanud vastuvõtmise või tagasivõtmise menetluse Dublini III määruse järgi, ei saa seadusliku aluseta Eestis viibivat välismaalast, kes pole rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, kinni pidada VRKS-i alusel. Selle isiku kinnipidamise üle otsustamisel tuleb kohaldada Dublini III määruse art 28 lg-t 2 koosmõjus art 2 p-ga n ja VSS §-ga 68. (p 22.5)
Puudutatud isiku kinnipidamine VSS-ile tugineva PPA taotluse ja selle põhjal tehtud halduskohtu määruse alusel oli juhtumi asjaolusid arvestades lubatav kuni päevani (k.a), mil PPA esitas tagasivõtmispalve Saksamaale. (p 23)
Kuna Dublini III määruse alusel isiku kinnipidamine toimub tema teisele liikmesriigile üleandmise eesmärgil, ei saa selle määruse alusel kinnipidamist taotleda enne vastuvõtmise või tagasivõtmise menetluse algust. Teisalt võib isiku kinnipidamine selle määruse alusel olla lubatav juba enne vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve esitamist. See nähtub art 28 lg 3 teisest lõigust, milles on sätestatud, et kui isik peetakse vastavalt art-le 28 kinni, ei tohi ajavahemik vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve esitamiseks ületada ühte kuud alates rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest. Seda, et liikmesriigid võivad asjaomaseid isikuid kinni pidada juba enne vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve teisele liikmesriigile esitamist, kui artiklis 28 sätestatud tingimused on täidetud, ning üleandmisotsuse teatavaks tegemine ei ole kinnipidamise eeltingimuseks, on kinnitanud ka Euroopa Kohus (EKo C-647/16: Hassan, p 67). (p 24.1)
Samas ei ole Dublini III määruses täpsustatud, millisest sündmusest arvates tuleb sama tähtaega arvutada juhul, kui isik pole liikmesriigis, kus ta viibib, uut rahvusvahelise kaitse taotlust esitanud - st kui on tegemist art-s 24 reguleeritud olukorraga nagu ka praeguses asjas. Sellisel juhul võib isiku kinnipidamine Dublini III määruse alusel olla kolleegiumi hinnangul lubatav alates ajast, mil PPA-l on põhjust arvata, et vastutav on teine liikmesriik ning ta alustab tagasivõtmise menetluse (art 24 lg-d 1 ja 4). Tagasivõtmise menetluse alustamisega loobub PPA võimalusest kohustada välismaalast Eestist lahkuma - nt tema päritoluriiki - VSS-i alusel ja direktiivis 2008/115 sätestatu kohaselt (vt Dublini III määruse art 24 lg 4). (p 24.2)
Dublini III määruse alusel kinnipidamise lubatavus ei sõltu üleandmisotsuse olemasolust. (p 24.3)
Otsustus tagasivõtmise menetluse alustamise kohta tuleb teha mõistliku aja jooksul pärast tagasivõtmispalve esitamiseks vajaliku teabe saamist, pidades silmas Dublini III määruse art 24 lg-s 2 sätestatud tähtaegu (vt ka EKo C-360/16: Hasan, p-d 62 ja 63). (p 28)
Olukorras, kus välismaalase õiguslik staatus asendub asjaolude muutumise tõttu kohtumenetluse käigus uue staatusega ja seeläbi muutub ka tema suhtes kohalduv kinnipidamisrežiim (nt kui päritoluriiki tagasisaadetava isiku staatus asendub teisele liikmesriigile üleantava isiku staatusega), tuleb PPA-l esitada uuel õiguslikul alusel uus kinnipidamisloa taotlus. Kõrgemalseisev kohus ei saa sellises olukorras isiku kinnipidamise õiguslikku alust muuta. (p 31)
|
| 3-20-1943/36
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.06.2021 |
|
Rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ei sõltu sellest, millises liikmesriigis isik viibib. Asjaolu, et isiku suhtes on tehtud ühes liikmesriigis üleandmisotsus, ei kaota tema taotleja staatust, kui tema rahvusvahelise kaitse menetlus on teises liikmesriigis pooleli (vt ka EKo C-322/19 ja C-385/19: The International Protection Appeals Tribunal jt, p 64). (p 19)
Kui puudutatud isik ei olnud tema kinnipidamiseks loa andmise ajal rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, ei olnud võimalik teda VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel kinni pidada. Sellisel juhul tuleb tema kinnipidamise õigusliku alusena kõne alla Dublini III määruse art 28 koosmõjus art 2 p-ga n ja VSS §-ga 68. (p 20)
Dublini III määruse art 28 lg 2 sätestab, et liikmesriigid võivad isikuid kinni pidada, et tagada üleandmismenetluse täideviimine, kui on olemas asjaomaste isikute märkimisväärne põgenemise oht, hinnates igat juhtumit eraldi ning juhul, kui kinnipidamine on proportsionaalne ja kui muid, leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Põgenemisohu kindlaksmääramiseks vajalikud objektiivsed kriteeriumid tuleb sätestada riigisiseses õiguses (vt RKHKm 3-20-1697/31, p 22.3). Kui VRKS § 361 lg 2 p 7 kohaldamiseks on nõutav, et tuvastatud oleks „põgenemise oht“, eeldab Dublini III määruse viidatud säte „märkimisväärset põgenemisohtu“. (p 21)
Juhul kui isik, kelle kinnipidamist PPA teisele liikmesriigile üleandmise eesmärgil taotleb, on rahvusvahelise kaitse taotleja, tuleb VRKS § 361 lg 2 p 7 tõlgendada kooskõlas Dublini III määruse art 28 lg-ga 2 nii, et seda isikut saab nende normide alusel kinni pidada üksnes juhul, kui on olemas tema märkimisväärne põgenemise oht ning on täidetud muud Dublini III määruse art-s 28 sätestatud tingimused. Seega on nii rahvusvahelise kaitse taotleja VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel (koostoimes VRKS § 361 lg-tega 1 ja 21 ja VSS §-ga 68) kinnipidamisel kui ka muu kolmanda riigi kodaniku Dublini III määruse art 28 alusel (koosmõjus sama määruse art 2 p-ga n ja VSS §-ga 68) kinnipidamisel kinnipidamise lubatavuse eeldused lõppastmes ühesugused. (p 22)
Kui isiku õiguslik staatus ja kinnipidamise eesmärk ei ole pärast PPA loataotluse esitamist muutunud, võib kohus kinnipidamise õiguslikku alust muuta. (p-d 23 ja 24) Vt ka RKHKm nr 3-20-1697/31 p-d 30-31, kus RKHK on selgitanud, kas ja kuivõrd on kohtul võimalik muuta isiku kinnipidamise õiguslikku alust võrreldes PPA taotluses märgituga või alama astme kohtu lahendis sedastatuga.
|
Facebook
Twitter