3-21-552/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.12.2023 |
|
Metsateatiste registreerimisel (raieks loa andmisel) kaitsealal peab Keskkonnaamet lähtuma kaitse-eeskirjas sedastatud kaitse-eesmärkidest ja järgima keskkonnaõiguse põhimõtteid. Seega on raie lubamine Keskkonnaameti poolt kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus. (p 16)
Kuigi kanakulli pesapuu on oluline, tuleb looduskaitsealal asuvat kanakulli kui kaitsealuse liigi elupaika kaitsta tervikuna. Elupaik ei koosne pelgalt pesapuu(de)st, vaid ka sellise ulatusega metsamassiivist, mis tagab kanakulli elutegevuseks vajaliku pesametsa säilimise ja häirimise vältimise. Seejuures ei sõltu elupaik kinnistu piiridest. Sobivate elupaikade hävimine on kanakulli jaoks suurim ohutegur ja nende säilimine oluline kanakulli arvukuse tõstmiseks. (p 18)
Eristada tuleb termineid „püsielupaik“, mis on väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav sigimisala või muu perioodilise koondumise paik, ning „elupaik“. Viimast seadus küll kasutab, aga ei defineeri. Keskkonnaamet on selgitanud, et „elupaik“ on kanakulli puhul samaväärne terminiga „pesapaik“ ning elupaik on „pesitsusterritooriumi“ oluline osa. (p d 18.1 ja 18.4)
Kui raieks loa andmise menetluses ilmneb asjaolude pinnalt, et keskkonnaregistri andmed on väärad, tuleb registriandmed parandada ja otsuse tegemisel lähtuda õigetest andmetest. Metsateatiste registreerimise ajal kehtinud KeRS § 6 lg 1 ei andnud haldusorganile õigust jätta tähelepanuta registrist puuduvaid keskkonnaandmeid, kui need olid asutusele teada või kui ta oleks neist eeldatavalt teada saanud nõuetekohase haldusmenetluse läbiviimisel. Keskkonnaregistris ebaõigete andmete avastamisel tuli algatada andmete parandamine (KeRS § 53). Kaalutlusõiguse teostamisel ja ohtude prognoosimisel saab haldusorgan arvestada vaid nende asjaoludega, mis olid talle otsuse tegemise hetkel teada või pidid teada olema. Kui olulised andmed ei jõudnud haldusorganini tema enda menetlusvea tõttu, ei vabanda asjaolu mitteteadmine puudulikku otsust. (p-d 21–21.1)
Korrakohaseks ärakuulamiseks ei saa pidada pelka telefonikõnet, kus kaebajat teavitatakse üks päev enne metsateatiste registreerimisest keeldumist tema jaoks varem mitte teada olnud asjaolust, et tema kinnistul on kanakulli elupaik ning et sellest tulenevalt jäävad metsateatised registreerimata. Selline ärakuulamine võis kanda küll kaebajale antavast haldusaktist etteteatamise eesmärki, kuid ei jätnud mõistlikku ajaakent piisavalt läbimõeldud vastuväidete ja seisukohtade esitamiseks. Seda eriti olukorras, kus keeldumise põhjus oli kaebaja jaoks üllatuslik. Ärakuulamine ei eelda alati, et isikule esitatakse enne haldusakti eelnõu tutvumiseks, kuid isikul peab ärakuulamisõiguse tõhusaks realiseerimiseks olema siiski piisava täpsusega teada, millise sisuga haldusakt võidakse tema suhtes anda. Vaid sel juhul saab ta esitada sisulise arvamuse ja vastuväited ning omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavad täiendavad andmed. Viimati öeldu eeldab ka isikule reageerimiseks mõistliku aja jätmist. (p 22.1)
Kuigi kinnistuomanikule on keskkonnaregistri kanded nähtavad, peab tal olema ajend, et registriga tutvuda. Isik võib vastasel juhul heas usus astuda samme, mida ta võimalikest tulevastest piirangutest teades ei astuks. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul oluline, et kinnistuomanikke teavitataks, kui kinnistul leitakse ja kantakse registrisse kaitsealuse liigi elupaik. Selline teavitussüsteem on võimalik luua mh automatiseerituna, saates omanikule näiteks e-kirja. (p 22.2)
Kohus ei ole õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel, sh õigusliku tähendusega faktiliste asjaolude tuvastamisel, seotud ühegi teise isiku seisukohtadega ning õigusmõistete sisustamine ja faktiliste olukordade hindamine on kohtuvõimu põhifunktsioon, mitte täidesaatva riigivõimu monopol. See tõdemus kehtib ka loodusteaduslike asjaolude puhul, sh kui kohtul tuleb hinnata, milline mõju on kavandataval raiel kaitsealuse liigi soodsa seisundi tagamisele ja elupaikade kaitsele. (p 23.5)
|
3-21-979/44
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.09.2023 |
|
Plans 75 lg 1 p 10 alusel ei tehta üldplaneeringus lõplikku otsust raie lubatavuse kohta. Kohalikul omavalitsusel on võimalik anda vaid põhimõtteline eelhinnang, kas raiumine võib rohevõrgustiku seisukohast kõne alla tulla. Üldplaneering peab tagama rohevõrgustiku toimimise koos muude instrumentidega. (p 20)
Maakonnaplaneeringu nõuete kordamata või täpsustamata jätmine üldplaneeringus ei tähenda, et maakonnaplaneeringu nõuded kaotaks oma õigusliku tähenduse ega peaks realiseeruma praktikas. (p 20)
Keskkonnaamet peab KeÜS § 28 lg 2 kohaselt teavitama avalikkust rohevõrgustikuga hõlmatud metsa raiumiseks esitatud metsateatisest enne selle registreerimist juhul kui ei ole võimalik täielikult välistada raiete kumulatiivset ohtu rohevõrgustiku säilimisele, toimimisele, terviklikkusele ja sidususele. (p 31)
Metsateatise puhul piisab avalikkuse teavitamiseks teatise esitamise kohta teabe avaldamisest. See võib toimuda nt Keskkonnaameti veebilehel või avalikkusele kättesaadavas infosüsteemis. Avaldatav teave peab võimaldama lihtsalt aru saada kavandatava raie asukohast ja tingimustest ning võimaldama huvitatud isikutel hõlpsasti leida neid huvitav teave üles suurest andmemassist. (p 33)
Uurimispõhimõte, ettevaatusprintsiip ja avalikkuse teavitamise kohustus kehtivad metsateatise menetluses sõltumata sellest, kas metsateatise registreerimiseks teeb üksikotsuse ametnik või automaatne infosüsteem. Automaatsüsteemi kasutamine iseenesest ei vabasta haldusorganit ühegi asjakohase õigusnormi järgimise kohustusest. Sellest ei saa haldusorganit vabastada ka infosüsteemi tööd juhtiva arvutiprogrammi iseärasused ega programmi aluseks olev halduseeskiri. (p 38)
Hindamis‑ ja kaalutlusotsuste puhul tohib haldusorgan rakendada vaid süsteemi, mis tagab kõigi oluliste asjaolude arvestamise ning lähtub ainult asjakohastest asjaoludest (HMS § 4 lg 2). Kui kättesaadav tehnoloogia ei võimalda neid nõudeid täita, peab otsustusprotsessis osalema ka inimene. Enne automaatseid haldusotsuseid genereeriva süsteemi tööle rakendamist peab haldusorgan üksikasjalikult hindama väärotsuste riski. Tüüpjuhtumite reguleerimiseks võib haldusorgan halduseeskirju kasutada ja luua nende rakendamiseks ka arvutiprogramme, kuid haldusorgan peab alati olema valmis tegelema erijuhtumitega, mille jaoks halduseeskirjas lahendust ei ole või mille jaoks halduseeskirja lahendused ei ole sobivad. (p 41)
Kuni 5. juunini 2022 kehtinud KeRS § 6 lg 1 kohaselt ei tohtinud haldusorganid keskkonnaregistrisse kandmata keskkonnaandmeid kasutada keskkonnalubade ja keskkonnakasutuse registreerimise taotluste menetlemisel ning planeeringute ja arengukavade koostamisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. See aga ei andnud haldusorganile õigust jätta tähelepanuta registrist puuduvaid keskkonnaandmeid, kui need olid asutusele teada või kui ta oleks neist eeldatavalt teada saanud nõuetekohases haldusmenetluses. Keskkonnaregistris ebaõigete andmete avastamisel tuli algatada andmete parandamine (KeRS § 53). (p 37)
Rohevõrgustik peab lisaks inimese elukeskkonna kaitsmisele teenima ka elurikkuse säilitamise eesmärki. Üksnes puhkealadel ja aleviku ümber kehtivad raiepiirangud ei saa põhimõtteliselt tagada rohevõrgustiku kõigi elementide toimimist elurikkuse seisukohast. (p-d 11 ja 19)
Keskkonnaametil tuleb rohevõrgusiku alal metsateatise registreerimisel MS § 41 lg 8 alusel kontrollida, kas raie lubamisel on koos teiste mõjudega tagatud rohevõrgustiku säilimine, toimimine, terviklikkus ja sidusus. Erandlike asjaolude puudumisel võib Keskkonnaamet raie lubatavust rohevõrgustiku vaates eeldada, kui kohalik omavalitsusüksus on üldplaneeringus seadnud raietele asjaomasel rohevõrgustiku osal üldjoonteski rohevõrgustiku eesmärkidest lähtuvad kitsendused ning raie vastab nendele kitsendustele. (p 28)
|
5-23-28/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
26.04.2023 |
|
Volikogu liikme volitused lõpevad automaatselt KOKS § 18 lõikes 1 loetletud alustel sättes nimetatud juriidilise fakti tekkimisel, mistõttu peab selle ilmnemise tuvastamine olema lihtne (vrd teised lõikes 1 nimetatud alused, nt surm, valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistamine, nimetamine teisele ametikohale). KOKS § 18 ei näe ette võimalust volikogu liikme volituste taastamiseks, kui KOKS § 18 lõike 1 punktis 3 märgitud alus ära langeb (vrd KOKS §-d 19 ja 201), vaid tegemist on range eeldusega volikogu liikme mandaadi omamiseks, mis peab olema täidetud kogu volikogu liikmeks oleku aja. (p 8)
Kui rahvastikuregistris märgitud elukohaandmed seonduvad vahetult avaliku ülesande täitmisega (vt RRS § 66 lõige 1), esineb registriandmete õigsuse vastu kaalukas avalik huvi. Sellisel juhul tuleb isikul olla tavapärasest hoolsam, et tagada enda elukohaandmete õigsus ning vastavus tegelikule olukorrale. Kohustust tagada rahvastikuregistris enda ja oma alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha aadressi olemasolu ja õigsus rõhutab ka RRS § 68. (p 10)
KOKS § 18 lõige 1 punkt 3 seob volikogu liikme volituste lõppemise tema püsiva elukoha muutusega väljapoole seda valda või linna, mille volikogu liige isik on. Volikogu liikme püsiva elukoha kindlakstegemisel tuleb võtta aluseks rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmed. Sama kinnitab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi järjepidev praktika. (p 9)
|
3-20-1310/52
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.12.2022 |
|
Detailplaneering koostatakse üldjuhul selleks, et saavutada üldplaneeringuga kavandatu elluviimine. Kuivõrd detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast, ei ole selle menetlemisel võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu KOV territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu on detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine erandlik võimalus, mis võimaldab paindlikumalt reageerida muutuvatele oludele ja vajadustele. (p 17)
Krundi sihtotstarbe muutmise eelduseks ei ole kinnistuomaniku nõusolek. Katastriüksuse sihtotstarbe määramise pädevus on KOV-l kas detailplaneeringu menetluses (PlanS § 126 lg 4 p 1 ja lg 5 ning MaaKatS § 18 lg 1 p 2) või detailplaneeringu kohustuseta aladel üldplaneeringu alusel eraldi menetluses (MaaKatS § 18 lg 1 p 1), kusjuures ükski seadusesäte ei nõua muutmisele kinnistuomaniku heakskiitu. Kinnistuomaniku soov oma kinnistut kindlal viisil kasutada on kahtlemata üks huvidest, mida KOV peab sihtotstarvet määrates kaaluma. Olukorras aga, kus kehtiva üldplaneeringuga on juba määratud alale teistsugune maakasutuse juhtotstarve, on see oluline avaliku huvi väljendus, mida detailplaneeringu menetluses arvestada. Juhul kui maaomanik ei ole nõus üldplaneeringuga määratud juhtotstarbega, on tal võimalik üldplaneeringut selles osas vaidlustada. (p 20)
Kinnistu kuulumine rohevõrgustikku ei tingi maatulundusmaa sihtotstarbe muutmist. Praegusel juhul kasvab vaidlusalusel maal mets. MS § 16 kohaselt on metsa majandamine metsa uuendamine, kasvatamine, kasutamine ja metsakaitse. Sealhulgas ei tähenda metsa kasvatamise mõistega hõlmatud raie ainult lageraiet, mis takistaks metsamaa edasist kasutamist puhkeotstarbel või rohevõrgustiku funktsioonis vähemalt lähiaastatel, vaid ka teisi raieliike, mis võimaldavad metsa osalist säilitamist (MS § 28 lg 4). Näiteks on üks metsa majandamise viisidest valikraie, mida tehakse püsimetsana majandamise eesmärgil (MS § 28 lg 8). Maatulundusmaa omanikul ei ole automaatselt õigust teha metsas lageraiet, vaid tema tegevust piiravad paratamatult erinevad õigusaktid, sh planeeringud. Vastuolu planeeringuga võib olla metsateatise registreerimisest keeldumise aluseks (MS § 41 lg 8). (p 21)
KeÜS § 38 lg 7 kohaselt peab KOV üksus planeeringutega tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale. PlanS § 126 lg 1 p 10 seab kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamise DP ülesandeks. Igaühe õigus kallasrada kasutada hõlmab ka õigust sellele juurde pääseda, kusjuures juurdepääs peab olema tagatud mõistlike vahemaade tagant. Kuigi seadusest ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda kallasrajale juurdepääsu konkreetsest kohast, peab KOV mõistliku(d) juurdepääsuvõimaluse(d) siiski tagama (RKHKo nr 3-3-1-79-16, p 22). Samuti on PlanS § 126 lg 1 p 17 järgi üks detailplaneeringu ülesannetest servituutide seadmise vajaduse märkimine. Selleks, et tagada juurdepääs kallasrajale mõlemast otsast, tulnuks detailplaneeringu menetluse käigus ette näha vähemalt võimalik lahendus juurdepääsu probleemile, näiteks servituudi vajaduse märkimisega vastavalt PlanS § 126 lg 1 p-le 17 või eelkokkuleppe sõlmimise teel naaberkinnistu omanikuga. Vajaduse korral tulnuks planeeringuala laiendada selliselt, et oleks võimalik välja töötada terviklahendus (vt ka PlanS § 124 lg 2). Detailplaneeringuala ei peaks piirduma ühe kinnistuga, eriti kui sellega muudetakse üldplaneeringus kindlaks määratud ulatuslikumate objektide (nt rohekoridori) lahendusi. (p 23)
PlanS § 6 p 17 defineerib rohevõrgustiku kui eri tüüpi ökosüsteemide ja maastike säilimist tagava ning asustuse ja majandustegevuse mõjusid tasakaalustava looduslikest ja poollooduslikest kooslustest koosneva süsteemi, mis koosneb tugialast ja tugialasid ühendavatest rohekoridoridest. Haljasaladel on eriti tiheasustusalade läheduses oluline roll ümbruskonna elanikele aktiivse puhkuse võimaldamisel. See ei ole aga rohevõrgustiku ala ja eriti rohekoridori ainus funktsioon. Kolleegium ei näe põhjust mitte nõustuda, et rohevõrgustiku säilimise ja planeerimise olulisemad eesmärgid on elurikkuse kaitse ja säilitamine, kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine ning rohemajanduse, sh puhkemajanduse edendamine. Selleks, et rohevõrgustik täidaks oma ülesandeid, on vaja, et selle struktuurid oleksid planeeritud sidusalt, st et tugialad oleksid koridoridega ühendatud ühtseks tervikuks, kusjuures veelgi olulisem on, et rohevõrgustiku struktuurid toimiksid liikide ja populatsioonide jaoks sidusalt funktsioneeriva elupaikade ja liikumisteede võrgustikuna – see aitab vähendada liikide elupaikade killustatust. Rohekoridoride kui rohevõrgustiku elemendi funktsioon on tagada rohevõrgustiku sidusus, vähendada elupaikade hävimise ja killustumise mõju elustikule. Seega, isegi kui möönda haljastu puhul esmase (kuid mitte ainsa) funktsioonina kasutust puhke-eesmärkidel, ei saa sellist eesmärki omistada rohekoridorile, mille põhifunktsioon on tagada, et looma- ja linnuliikide populatsioonid ei killustuks, vaid isenditel oleks võimalik erinevate rohevõrgustiku alade vahel liikuda. (p 26)
Kõrgema tasandi planeeringuga terviklikult kujundatud rohevõrgustiku tõhusust ei tohi ohtu seada selle tükkhaaval muutmisega detailplaneeringu tasandi, st väiksemale alale fokusseeritud otsustega. Tulenevalt keskkonna säästmise põhimõttest ja igaühe kohustusest (põhiseaduse §-d 5 ja 53) peab rohevõrgustiku ebasoodne mõjutamine olema proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. (p 27)
Rohevõrgustiku alal tuleb elurikkuse kaitset pidada oluliseks eesmärgiks. Ka rohevõrgustiku toimimise ebasoodsaks mõjutamiseks üksnes lokaalselt tuleb KOV-l näidata, millised muud olulised huvid selle mõju üles kaaluvad. Seejuures ei saa kaalukaks pidada kinnistuomaniku erahuvi elamuarenduseks, kui maa kasutust sellisel viisil piirasid juba enne kinnistu omandamist kehtinud ÜP ning rohevõrgustiku TP. (p 29)
PlanS § 130 lg 1 esimene lause lubab planeerimisalase tegevuse korraldajal sõlmida detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga halduslepingu planeeringu koostamise või selle tellimise üleandmiseks. Seda ei ole lubatud teha mh juhul, kui soovitakse muuta kehtestatud üldplaneeringut (PlanS § 130 lg 2 p 2). (p 31)
Ka olukorras, kus sõlmitakse PlanS § 130 lg 1 esimese lause järgne leping planeeringu koostamise või selle tellimise üleandmiseks, peab menetlust juhtiv ja korraldav roll jääma KOV-le. Asjaolu, et mõningates avalikku huvi intensiivsemalt riivavates olukordades nagu üldplaneeringu muutmine on halduslepingu sõlmimine täielikult keelatud isegi KOV korraldavat rolli arvesse võttes, näitab, et seadusandja on pidanud oluliseks KOV rolli täiendavat suurendamist planeeringu koostamisel. On selge, et kui KOV on ise planeeringu koostaja või selle tellija, võib erinevate huvide tasakaalustatud arvesse võtmise võimalus olla tõhusam kui juhul, kui detailplaneeringu tellijaks on arendaja, kes on otseselt huvitatud arendustegevuse kasumlikkusest ja seetõttu just talle kõige soodsama planeeringulahenduse kehtestamisest (vt ka RKHKo nr 3-3-1-12-07, p 18). Üldplaneeringut muutva detailplaneeringu menetluses tuleb avalikke huve ning üldplaneeringujärgset vallaülest terviklahendust tavapärasest tugevamalt arvesse võtta. Seega on sellises menetluses arendaja roll planeeringu koostaja või koostamise tellijana keelatud. (p 33)
HKMS § 109 lg te 2 ja 5 järgi on väljamõistetavad kulud, mille kaebajate asemel kandis mittetulundusühing. Kaebajad on esitanud kokkuleppe, millega nad on kohustunud kulud hüvitama kuni selles ulatuses, milles kohus vastustajalt menetluskulud välja mõistab (vt ka RKHKo nr 3-3-1-35-13, p 30). (p 37.1)
Põhjendamatuks tuleb lugeda bürookulu, mida kolleegiumi järjepideva praktika kohaselt ei hüvitata (vt nt RKHKo nr 3-3-1-51-15, p 15). (p 37.2)
|
3-19-2398/54
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.11.2022 |
|
EhS § 19 lg 1 p 1 järgi peab omanik tagama muu hulgas ehitise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas planeeringule või projekteerimistingimustele. Lammutamisettekirjutus riivab intensiivselt ehitise omaniku õigusi (sh omandiõigust kui täielikku õiguslikku võimu asja üle), mistõttu saab sellise ettekirjutuse teha üksnes ehitise omanikule. (p 10)
TsÜS § 54 lg-s 2 on sätestatud, et kinnisasja osa ei ole võõrale maale õiguse teostamise vahendina püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitis või muu sellesarnane asi. Isik, kelle kasuks on seatud isiklik kasutusõigus, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile (AÕS § 225 lg 1). Reaalservituudi sisu võib hõlmata ehitise rajamist (AÕS § 179 lg 1). Kui isikliku kasutusõiguse lepingutes lepiti kokku maakasutajate õiguses teatud tingimustel maale ehitada, on isikud, kes on isikliku kasutusõiguse alusel kasutatavale maale rajanud ehitised, nende omanikud. (p 11)
Kuigi aiapidamist võib iseenesest vaadata ka väiksemahulise põllumajandussaaduste tootmisena, nähtub MaaKatS § 181 lg-st 1 siiski, et seadusandja peab aiamaju ning nende juurde kuuluvaid majapidamis- ja abiehitisi olemuslikult vähemalt perioodiliseks elamiseks ette nähtud ehitisteks või niisuguseid ehitisi teenindavateks ehitisteks. On põhjust eeldada, et rekreatiivne element on väiksemahulise aiapidamise eesmärkide hulgas vähemalt samaväärne põllumajandusliku tootmise eesmärgiga, mistõttu sarnanevad sellega seotud ehitised olemuselt enam suvilale ja seda teenindavatele ehitistele. (p 14)
Kui hooned on õiguslikult käsitatavad elamute või nende teenindamiseks vajalike hoonetena, ei ole tulenevalt EhS lisast 1 alla 20 m2 ehitisealuse pinnaga ja kuni 5 m kõrge hoone püstitamiseks vaja esitada ehitusteatist või taotleda ehitusluba. Samas kehtib ka vaba ehitustegevuse korral EhS § 12 lg-st 2 tulenev nõue, et ehitis peab olema kooskõlas ehitise asukohaga seonduvate kitsenduste ja planeeringuga. (p 15)
Kui ehitised pole ohtlikud ning nendest ei lähtu piirnevate kinnisasjade omanikele püsiv negatiivne mõju, ei saa lammutamisettekirjutust teha EhS § 132 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel. Tegemist ei ole siiski suletud loeteluga, sest EhS § 132 lg 3 järgi otsustab korrakaitseorgan ehitise lammutamise eelkõige nendel juhtudel. Siiski viitavad EhS § 132 lg 3 ülesehitus ja sõnastus, et lammutamisettekirjutust ei tohi teha pelgalt ehitamise õigusvastasusest tulenevalt, vaid lisaks sellele peavad esinema kaalukad põhjused. Üheks selliseks põhjuseks võib olla ehitise ettenähtavas tulevikus seadustamise võimatus. Kui seadustamist takistab kehtiv üldplaneering, on ehitise seadustamine võimatu eelkõige siis, kui üldplaneeringu vastavas osas muutmise püüded on asjakohases menetluses osutunud edutuks või on ettenähtav, et üldplaneeringu vastavas osas muutmine on õiguslikult võimatu. Vaba ehitustegevuse korral saab ehitise lugeda seadustatuks, kui see on kooskõlas kitsenduste ja planeeringutega EhS § 12 lg 2 mõttes (vrd RKHKo nr 3-17-1859/34, p 17). (p 17)
|
3-21-2230/16
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2022 |
|
Kui kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel osalevad kandidaadid, kelle rahvastikuregistri elukoha kanne ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, riivab see teiste kandidaatide passiivset valimisõigust, sest vähendab nende isikute võimalust osutuda valituks. Kolleegiumi hinnangul on see piisav, et jaatada isikute kaebeõigust vaidlustada teiste kandidaatide rahvastikuregistri elukoha kandeid. (p 10)
RRS § 68 kohustab isikut tagama rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse. See seaduse nõue muutuks sisutuks, kui puuduks võimalus kontrollida selle nõude täidetust. (p 11.2)
Kohaliku omavalitsuse üksuse poolt elukohateate alusel rahvastikuregistrisse tehtav kanne ei seisne üksnes andmete sisestamises, vaid ka nende õigsuse kontrollimises. Lisaks sellele on rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsuse vastu oluline avalik huvi. (p 12.2)
Isikul on õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse üksuse poole taotlusega kontrollida teise isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha õigsust. Sõltuvalt taotluse sisust võib sellisel juhul olla tegemist näiteks taotlusega toimingu tegemiseks (vt RRS § 26 lg 1 p 7), haldusmenetluse uuendamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 2 koostoimes RRS § 26 lg 1 p 7 ja § 84 lg 1 p-ga 4) või riikliku järelevalve algatamiseks (korrakaitseseaduse § 2 lg 4). Riikliku registri andmed peavad olema õiged, täpsed, ajakohased ja selged (RKHKo nr 3-14-52261/59, p 12). Kui kohaliku omavalitsuse üksusele saavad teatavaks tõendid, mis tekitavad põhjendatud kahtluse, et registrisse kantud andmed võivad olla ebaõiged, peab ta elukoha andmete õigsust kontrollima. Seejuures võivad tõenditeks olla kõik HMS § 38 lg s 2 nimetatud tõendid ning kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte. Rahvastikuregistri elukoha kande õigsuse tagamise eesmärk on kaitsta ka neid isikuid, kelle õigusi võib ebaõige kanne kaudselt puudutada. Isikul ei saa olla õigust ega õigustatud ootust riiklikus registris ebaõigete andmete kajastamiseks. (p 12.3)
RRS ei näe ette taotluse esitamist, kuid samuti ei ole seal sätestatud kohaliku omavalitsuse üksusele kohustust kontrollida pidevalt kõigi isikute rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadresside õigsust omal algatusel. (p 15.2)
Isikul on õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse üksuse poole taotlusega kontrollida teise isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha õigsust. Sõltuvalt taotluse sisust võib sellisel juhul olla tegemist näiteks taotlusega toimingu tegemiseks (vt RRS § 26 lg 1 p 7), haldusmenetluse uuendamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 2 koostoimes RRS § 26 lg 1 p 7 ja § 84 lg 1 p-ga 4) või riikliku järelevalve algatamiseks (KorS § 2 lg 4). (p 12.3)
Asjaolu, et kaebajate kaugem eesmärk võis olla saavutada selle kaebuse kaudu olukord, kus vaidlusaluste isikute kandidaadina registreerimise otsused tühistatakse, on eraldiseisev menetlus, mida ei saa pidada selle kaebuse eesmärgiks. (p 14.1)
|
3-20-286/43
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.10.2021 |
|
HKMS § 37 lg 2 p 3 järgi võib keelamiskaebusega nõuda haldusakti andmise või toimingu tegemise keelamist. HKMS § 45 lg 1 piirab keelamiskaebuse esitamise kolme kumulatiivse eeldusega: on põhjust arvata, et 1) vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, 2) haldusakt või toiming rikub kaebaja õigusi ning 3) õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel, s.o õiguste rikkumist poleks hiljem üldse võimalik kohase kaebusega ära hoida või kõrvaldada ega heastada (haldusakti või toimingu tagajärjed on pöördumatud) või kui hilisem õiguste kaitse oleks ebamõistlikult keeruline (vt. RKHKm nr 3-17-1398/36, p 12). Kohus ei tuvasta keelamiskaebuse kui ennetava kaebuse lahendamisel õiguslikult siduvalt, kas vastustaja rikub (või on rikkunud) isiku õigusi. Selline sedastus võib olla vaid argument, mille põhjal hinnata tulevikus toimuva võimaliku rikkumise tõenäosust. (p-d 11-12)
Kaebaja peab taluma üksnes avaliku võimu õiguspärase tegevusega tekitatud häiringuid. Kui tegevusel puudub seaduslik alus, siis on ka sellega kaasnev häiring õigusvastane. (p 15)
Vabariigi Valitsuse 9. juuli 2015. a korraldus nr 282 on ühtlasi Vabariigi Valitsuse luba korraldada riigimetsas alalist väljaõpet MS § 36 lg 1 p 2 ja lg 2 mõttes. MS § 36 lg 1 p 2 sõnastusest ega ka metsaseaduse eelnõu ettevalmistavatest materjalidest ei nähtu, et punktis 2 sätestatud alus kohalduks või oleks kavandatud kohalduma vaid juhul, kui väljaõpet tehakse sellises riigimetsas, mis ei ole Kaitseministeeriumi valitsemisel. (p 15.2)
MaaKatS § 2 p 9 järgi on katastriüksuse sihtotstarve õigusaktidega lubatud ja nendes sätestatud korras määratud katastriüksuse kasutamise otstarve või otstarbed. MaaKatS § 18 lg 1 p 1 sätestab, et linna- või vallavalitsus määrab ehitisteta katastriüksusele sihtotstarbe maa tegeliku kasutuse alusel või detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel üldplaneeringu alusel. Sama seaduse § 181 lg 7 p 3 kohaselt on riigikaitsemaa riigikaitse otstarbel kasutatav maa, sealhulgas harjutusväljaku maa. Olukorras, kus Vabariigi Valitsus on asutanud harjutusvälja, riigikaitsealased ehitised puuduvad (vastavate planeerimis- ja ehitusmenetluste lõpetamiseni), maa tegelik kasutus on riigikaitseline ning ka üldplaneeringu järgi on tegu riigikaitse harjutusväljaga, ei saa pelgalt katastriüksuse sihtotstarbest tuletada riigimetsa riigikaitse eesmärgil alalise kasutuse õigusvastasust. (p 15.3)
KKS § 53 lg 1 järgi on Kaitseväe territoorium alaliselt Kaitseväe valduses olev territoorium. Kaitseväe territoorium on ühtlasi Kaitseväe julgeolekuala (KKS § 50 p 1). Kaitseväe territooriumi eriliigiks on harjutusväli, millel kehtib samuti julgeolekuala režiim, kuid teatud eranditega. Esiteks, kui julgeolekualal üldiselt ei tohi viibida ilma Kaitseväe loata (KKS § 52 lg 1), siis harjutusväljal ei või kõrvaline isik viibida üksnes Kaitseväe üksuste taktikaliste harjutuste, õppuste, laskmiste, lõhketööde või relvade, lahingumoona, lahingu- ja muu tehnika katsetuste läbiviimise ajal (KKS § 53 lg 2). Teiseks on ette nähtud erinormid harjutusvälja tähistamiseks (KKS § 51 lg 2 alusel kehtestatud kaitseministri 12. augusti 2019. a. määruse nr 14 „Kaitseväe julgeolekuala tähistamise kord“ § 7, RelvS § 85 lg 5 alusel antud kaitseministri 28. detsembri 2010. a määrus nr 26 „Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljale ja lasketiirule esitatavad nõuded ja kasutamise kord“). Kuna harjutusväli on asutatud, laieneb sellele juurdepääsu ja seal liikumise kohta ka KKS § 53 lg 2 õiguslik režiim. (p 16.1)
AÕKS § 55 lg 3 p 4 kohaselt ei kuulu välisõhus leviva müra hulka riigikaitselise tegevusega tekitatud müra. See säte kohaldub vaid juhul, kui riigikaitselist tegevust korraldatakse maa-alal õiguslikul alusel. AÕKS § 55 lg 3 p 4 kohaldamine ei eelda samas alati, et maal oleks riigikaitseline sihtotstarve. See võib olla ka muu, kui maal toimuv on juhuslik. Seega on lubatud korraldada Eesti eri paigus õppusi ja tekitada sellega müra normtasemeid ületavat müra, kui õppused on ajutised. Küll lasub vastustajatel jätkuvalt üldine kohustus järgida oma tegevustes ettevaatuspõhimõtet ja vähendada võimalikult suurel määral mürahäiringut (KeÜS § 3 lg 1, § 4 ja § 11 lg 1). (p 16.2)
|
2-18-15391/41
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.04.2021 |
|
Korteriomandi koosseisu kuuluva kaasomandi osa suhtes saavad kohalduda AÕS-i kaasomandi sätted (kui üldnormid) üksnes juhul ja üksnes ulatuses, mis on KrtS-s reguleerimata. Juhul kui kohus kohaldab korteriomandite koosseisu kuuluva kaasomandi suhtes AÕS-i, tuleb üldnormi rakendamise eeldusena põhjendada, et konkreetne küsimus on erinormidega reguleerimata. (p 10)
Korteriomanditeks jagatud kinnisasja puhul ei saa kohus määrata kindlaks korteriomandite koosseisu kuuluva kaasomandi kasutuskorda ega määrata korteriomanikele seaduses sätestatust erinevaid või täpsemaid kohustusi. Korteriomanditeks jagatud kinnisasja puhul võivad korteriomanikud ise korraldada korteriomandist ja korteriühistust tulenevaid õigussuhteid KrtS-is sätestatust erinevalt juhul, kui nad sõlmivad vastava kokkuleppe (KrtS § 13 lg 1). Kõnealune kokkulepe kuulub eriomandi koosseisu (KrtS § 5). Korteriomanike kokkulepe eeldab kõikide korteriomanike sellekohast tahteavaldust. Juhul kui mõni korteriomanikest ei ole nõus kokkuleppe sõlmimise eelduseks olevat tahteavaldust andma, võib korteriomanik nõuda kohase tahteavalduse andmist KrtS § 13 lg-st 2 tulenevalt KrtS § 9 alusel. (p 11-12)
Korteriomanike kokkulepe, millega korteriomanikud korraldavad korteriomandist või korteriühistust tulenevaid õigussuhteid Krt-is sätestatust erinevalt, kehtib korteriomaniku eriõigusjärglase suhtes üksnes juhul, kui see on kantud kinnistusraamatusse (esimesse jakku) eriomandi sisuna. Vastav kanne tehakse kinnistamisavalduse alusel, mille saab esitada korteriomanik või saavad seda teha korteriomanikud. (p 13)
Kui korteriomanike kokkuleppega antakse ühele korteriomanikule õigus vallata teiste korteriomanike kasutust välistavalt mingit kaasomandis olevat osa, tuleb kasutusse andmise kokkulepet tõlgendada selleks, et kindlaks teha, kas kaasomandiosa ainuvaldamiseks õigust omav kaasomanik võib endale jätta ka kaasomandiosast saadava kasu. Kokkuleppe sisu tõlgendamise teel väljaselgitamisel tuleb lähtuda eelkõige poolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29). Kui korteriomanikud on sõlminud kokkuleppe, mille sõnastuse järgi reguleeritakse üksnes kaasomandiosa ainuvaldust ja kui poolte ühist tahet ei saa kindlaks teha, saab eeldada, et see kokkulepe annab korteriomanikule õiguse saada endale ka vastava kaasomandiosa kasutusest või kasutusse andmisest tuleneva vilja (nii loodusvilja kui ka üüritulu). Samuti saab üldjuhul eeldada, et kokkuleppega kaasomandiosa ainukasutusõiguse saanud korteriomanikul lasub vastava kaasomandiosa korrashoiu kohustus (analoogselt eriomandi korrashoiukohustusega). (p 14)
Korteriomanike omavaheliste suhete reguleerimisel ei pea arvestama võimalike tulevikus tekkida võivate kolmandate isikute nõuetega, välja arvatud juhul, kui nõuete esitamine on piisavalt tõenäoline ja nõuded esitatakse suure tõenäosusega piisavalt lähedases ajalises raamistikus. (p 17)
Kaasomanikevaheline kasutuskord tekib lepingu sõlmimist reguleerivate sätete alusel (vt VÕS § 9) kaasomanike kokkuleppel, kohus seda kindlaks määrata ei saa. Kasutuskorra kokkuleppe sõlmimist sooviv kaasomanik võib nõuda kokkuleppe sõlmimisega mittenõustunud kaasomanikelt kokkuleppe sõlmimise eelduseks olevaid tahteavaldusi. Selline nõudeõigus tuleneb kaasomandis oleva asja puhul AÕS § 72 lg-st 5. Sellisel juhul saab kohus üksnes kohustada kokkuleppe sõlmimisest alusetult keeldunud kaasomanikke andma kokkuleppe sõlmimise eelduseks olevad tahteavaldused. (p 11)
Kui korteriomanike kokkuleppega (KrtS § 13 lg 1) antakse ühele korteriomanikule õigus vallata teiste korteriomanike kasutust välistavalt mingit kaasomandis olevat osa, tuleb kasutusse andmise kokkulepet tõlgendada selleks, et kindlaks teha, kas kaasomandiosa ainuvaldamiseks õigust omav kaasomanik võib endale jätta ka kaasomandiosast saadava kasu. Kokkuleppe sisu tõlgendamise teel väljaselgitamisel tuleb lähtuda eelkõige poolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29). Kui korteriomanikud (aga ka kaasomanikud) on sõlminud kokkuleppe, mille sõnastuse järgi reguleeritakse üksnes kaasomandiosa ainuvaldust ja kui poolte ühist tahet ei saa kindlaks teha, saab eeldada, et see kokkulepe annab korteriomanikule (aga ka kaasomanikule tavalise kaasomandi puhul) õiguse saada endale ka vastava kaasomandiosa kasutusest või kasutusse andmisest tuleneva vilja (nii loodusvilja kui ka üüritulu). Samuti saab üldjuhul eeldada, et kokkuleppega kaasomandiosa ainukasutusõiguse saanud korteriomanikul (aga ka kaasomanikul) lasub vastava kaasomandiosa korrashoiu kohustus (analoogselt eriomandi korrashoiukohustusega). (p 14)
Kaasomanike ja korteriomanike omavaheliste suhete reguleerimisel ei pea arvestama võimalike tulevikus tekkida võivate kolmandate isikute nõuetega, välja arvatud juhul, kui nõuete esitamine on piisavalt tõenäoline ja nõuded esitatakse suure tõenäosusega piisavalt lähedases ajalises raamistikus. (p 17)
Kui korteriomanike kokkuleppega (KrtS § 13 lg 1) antakse ühele korteriomanikule õigus vallata teiste korteriomanike kasutust välistavalt mingit kaasomandis olevat osa, tuleb kasutusse andmise kokkulepet tõlgendada selleks, et kindlaks teha, kas kaasomandiosa ainuvaldamiseks õigust omav kaasomanik võib endale jätta ka kaasomandiosast saadava kasu. Kokkuleppe sisu tõlgendamise teel väljaselgitamisel tuleb lähtuda eelkõige poolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29). Kui korteriomanikud (aga ka kaasomanikud) on sõlminud kokkuleppe, mille sõnastuse järgi reguleeritakse üksnes kaasomandiosa ainuvaldust ja kui poolte ühist tahet ei saa kindlaks teha, saab eeldada, et see kokkulepe annab korteriomanikule (aga ka kaasomanikule tavalise kaasomandi puhul) õiguse saada endale ka vastava kaasomandiosa kasutusest või kasutusse andmisest tuleneva vilja (nii loodusvilja kui ka üüritulu). Samuti saab üldjuhul eeldada, et kokkuleppega kaasomandiosa ainukasutusõiguse saanud korteriomanikul (aga ka kaasomanikul) lasub vastava kaasomandiosa korrashoiu kohustus (analoogselt eriomandi korrashoiukohustusega). (p 14)
Korteriomanike kokkulepe, millega korteriomanikud korraldavad korteriomandist või korteriühistust tulenevaid õigussuhteid KrtS-is sätestatust erinevalt (KrtS § 5) kehtib korteriomaniku eriõigusjärglase suhtes üksnes juhul, kui see on kantud kinnistusraamatusse eriomandi sisuna. (p 11)
Vastav kanne tehakse kinnistamisavalduse alusel. Kinnistamisavalduse saab esitada korteriomanik või saavad seda teha korteriomanikud. Juhul kui kinnistamisavalduse esitab üks korteriomanikest, saab kinnistamisavalduse rahuldada üksnes juhul, kui avaldusele lisatakse puudutatud isikute nõusolekud. Puudutatud isikud on kõik need korteriomanikud, kelle korteriomandite registriosades kandemuudatusi tehakse. Nõusolekute andmist saab avalduse esitaja puudutatud isikutelt kohtulikult nõuda.
Korteriomanikevaheline kokkulepe tuleb kajastada eriomandi sisuna kinnistusraamatu esimeses, mitte kolmandas jaos. Juhul kui korteriomanike kokkuleppega antakse mingi õigus teiste korteriomanike arvel ühe korteriomandi omanikule, tuleb kokkulepe kajastada mitte üksnes selle korteriomandi registriosas, mille kasuks õigus antakse, vaid ka kõikide nende korteriomandite registriosades, mille õigusi kokkuleppega kitsendatakse, st kõikide kokkuleppega puudutatud korteriomanike registriosades. (p-d 13 ja 15)
Kohtul tuleb vajadusel menetlusosalistele selgitada, et sõltumata sellest, millistele õigusnormidele menetlusosalised menetlusdokumentides on viidanud, kohaldab seadust kohus. Kohtul tuleb menetlusosalistele selgitada kohaldatavate sätete kohaldamise eeldusi ning võtta seisukoht, kas need eeldused on täidetud. (p-d 10 ja 15)
Kohus ei saa resolutsioonis tuvastada tahteavalduse andmise kohustust, vaid kohus peab kohustama isikut andma mingi kindla sisuga tahteavaldust. Tahteavaldust andma kohustamise puhul ei ole tegemist mitte tuvastusnõudega, vaid sooritusnõudega. (p 15)
Korteriomanditeks jagatud kinnisasja puhul ei saa kohus ise kasutuskorda kindlaks määrata ega ka kohtumäärusega korteriomanike kokkulepet asendada, vaid kohus saab tahteavalduste andmiseks kohustada üksnes kokkuleppe sõlmimisega mittenõustunud korteriomanikke (puudutatud isikuid). Kokkulepe, millega on võimalik korteriomandite eriomandeid muuta, tekib selliselt, et kokkuleppe sõlmimisega mittenõustunud korteriomanike tahteavaldusi asendab kohtulahend, millega kohustatakse puudutatud isikuid vastavaid tahteavaldusi andma, ning avaldajal tuleb kokkuleppe tekkimise eelduseks olev enda tahteavaldus anda ise. Seejuures peab avaldaja kokkuleppe sõlmimise tahteavaldus olema notariaalselt tõestatud vormis (AÕS § 120 lg 1 koosmõjus KrtS § 3 lg-ga 3). (p-d 11 ja 15)
Korteriomaniku seaduses sätestatust erineva kasutuse või majandamiskorralduse nõudmise korral tuleb kohtul kohustada ülejäänud korteriomanikke andma üldjuhul kaks tahteavaldust. Esiteks tuleb teistel korteriomanikel anda tahteavaldus, mis on vajalik kokkuleppe tekkimiseks, millega kaldutakse seaduses sätestatust kõrvale. Teiseks on vaja teiste korteriomanike nõusolekut kinnistusraamatu kande tegemiseks (KRS § 341 lg 1 tähenduses). Kohus ei saa ise määrata, et kinnistusraamatusse tehakse kokkulepet kajastav kanne. Vastav kanne tehakse kinnistamisavalduse alusel, mille saab esitada korteriomanik või saavad seda teha korteriomanikud. Juhul kui kinnistamisavalduse esitab üks korteriomanikest, saab kinnistamisavalduse rahuldada üksnes juhul, kui avaldusele lisatakse puudutatud isikute nõusolekud. Puudutatud isikud on kõik need korteriomanikud, kelle korteriomandite registriosades kandemuudatusi tehakse. (p 13)
Kohus ei saa resolutsioonis tuvastada tahteavalduse andmise kohustust, vaid kohus peab kohustama isikut andma mingi kindla sisuga tahteavaldust. Tahteavaldust andma kohustamise puhul ei ole tegemist mitte tuvastusnõudega, vaid sooritusnõudega. (p 15)
Asja lahendamisel küsimuses, kas üks korteriomanik saab teistelt korteriomanikelt nõuda eriomandit puudutava kokkuleppe tekkimise eelduseks olevaid tahteavaldusi, teeb kohus kaalutlusotsustuse, määrates kindlaks, milliseid asjaolusid tuleb diskretsiooni teostamisel arvestada ja milliseid mitte. (p 16)
Kohus ei saa resolutsioonis tuvastada tahteavalduse andmise kohustust, vaid kohus peab kohustama isikut andma mingi kindla sisuga tahteavaldust. Tahteavaldust andma kohustamise puhul ei ole tegemist mitte tuvastusnõudega, vaid sooritusnõudega. (p 15)
|
3-19-1672/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.02.2020 |
|
Vt p 23 ja annotatsioonid otsusele nr 3-19-269/12.
Täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa andmisel ei kontrolli kohus üksikasjalikult seda, kas käimasoleva maksumenetluse tulemusena maksuhalduri poolt eeldatavalt tehtava vastutusotsuse sisulised eeldused on täidetud ja kas vastutusotsus oleks õiguspärane. Sedalaadi menetluses kontrollitakse, kas vastutusotsuse tegemine on õiguslikult võimalik ja tõenäoline, sh kas esinevad vastutusotsust välistavad asjaolud (vt pikemalt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-15-12, p-d 49 ja 50; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-17-17, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Vastutusotsuse tagamine on välistatud, kui kohtu hinnangul on juhatuse liikme tahtluse ja raske hooletuse tuvastamine ebatõenäoline. (p 18)
Kui taotluse lahendamisel võib põhimõtteliselt pidada võimalikuks nõuda puudutatud isikutelt maksuintressi aja eest, mil nad ei olnud enam juhatuse liikmed, on võimalik kõnealuses osas maksuintressi sundtäitmist ka tagada (MKS § 8 lg 1, § 40 lg 1, § 96, § 1361). (p 25)
Sundtäitmise olulist raskendatust või võimatust MKS § 1361 lg 1 mõttes ei või samastada asjaoluga, et füüsilisel isikul ei oleks tõenäoliselt piisavalt raha, et vastutusotsust hiljem kohe täies mahus täita. St füüsilisel isikul vara puudumisest ei järeldu automaatselt täitmistoimingute (nt pangakonto arest) sooritamise lubatavus. Sätte sõnastusest tulenevalt on olulise kaaluga isiku tegevus ja sellest järelduv usaldusväärsus (nt tema osalus maksuvõla põhjustanud sündmustes, käitumine maksumenetluse jooksul). (p 27)
Täitmistoiminguid võib sooritada, vältimaks füüsilise isiku olemasoleva vara peitmist. Maksukohustuste korrektse täitmise vastu on oluline avalik huvi, mis võib üles kaaluda isiku õiguse kasutada oma vara, sh sissetulekuid piiranguteta. (p 29)
Füüsilise isiku pangakontode arestimine on võimalik ka juhul, kui arestitaks peamiselt sinna laekuvat töötasu vms sissetulekut. (p 32)
Pangakontode arestist tulenevat võimalikku intensiivset riivet isiku õigustele aitab maandada MKS § 131 lg-s 3 toodud piirang. Samuti peab kohus konkreetse juhtumi asjaolusid (sh isikuga seonduvaid) hinnates veenduma, et arest on proportsionaalne. Seejuures on asjaoludest tulenevalt võimalik ja võib olla ka vajalik jätta arestimata suurem summa kui MKS § 131 lg-s 3 märgitud. (p 28)
Äriühingute ühinemisel läheb ühendatava äriühingu võlg MKS § 35 alusel üle ühendavale äriühingule. Seega, kuigi äriühing 1 kustutati ühinemise tulemusel äriregistrist, läks tema maksuvõlg seaduse alusel üle ühendavale äriühingule 2 ning maksuvõlg ei kustunud. Asjaolul, et maksuvõlg tuvastati pärast ühinemist, ei ole tähendust, kuna maksukohustus tekib seaduse, mitte maksuotsuse alusel. (p 19)
Olukorrad, kus seadusandja on omistanud äriregistri kandele konstitutiivse tähenduse, nähtuvad üheselt seadusest (nt TsÜS § 26 lg 2). Muudel juhtudel on tegu deklaratiivsete kannetega, millele laieneb ÄS §-s 34 sätestatud registrikande avaliku usaldatavuse põhimõte (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-133-11, p 24). Sel juhul kannab ebaõige kande riski äriühing (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-116-10, p 26). Seadus kohustab äriregistrisse kantud andmete muutumisel (sh juhatuse liikme tagasikutsumisel ja nimetamisel) esitama avaldust registriandmete muutmiseks viivitamatult (ÄS § 33 lg 7). Kuigi uue juhatuse liikme äriregistrisse kandmise avalduse esitamine on eeskätt uue juhatuse liikme ülesanne (ÄS § 144 lg 3 teine lause; erandiks ÄS § 184 lg 11), on endisel juhatuse liikmel samuti võimalus pöörduda registripidaja poole, juhtimaks tähelepanu, et andmed ei ole korrektsed (ÄS § 184 lg 8, § 61; vt pikemalt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-39-05, p 12). (p 20)
Vt p 23 ja annotatsioonid otsusele nr 3-19-269/12.
Kui maksukohustuslane tahtlikult esitab valeandmetega maksudeklaratsioone ning viib äriühingust raha välja, võib põhimõtteliselt pidada võimalikuks nõuda äriühingu juhatuse liikmetelt maksuintressi aja eest, mil nad ei olnud enam juhatuse liikmed ning selles osas on maksuintressi sundtäitmist võimalik ka tagada (MKS § 8 lg 1, § 40 lg 1, § 96, § 1361). (p 25)
See, kas juhatuse liikme tegevus maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste täitmisel oli tahtlik või kantud raskest hooletusest, selgitatakse lõplikult vastutusmenetluses, mitte täitmist tagavate toimingute sooritamise taotluse lahendamisel (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-17-17, p 13). Hinnang süü vormile eeldab konkreetse juhtumi asjaolude tuvastamist ja kogumis hindamist (vt nt RKHK otsus nr 3-17-2235/52, p-d 12–16), mis täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa andmise menetluse kiireloomulisust arvestades ei ole üldjuhul kohane. (p 21)
|
5-19-34/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
18.06.2019 |
|
EPVS § 67 kohaselt on kaebajal võimalik vaidlustada Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse esitamisega üksnes valimiste korraldaja toimingut. Euroopa Parlamendi valimiste korraldajad on EPVS § 9 lõike 1 kohaselt riigi valimisteenistus, valla- ja linnasekretärid, jaoskonnakomisjonid ja häältelugemiskomisjonid. Valijate nimekirja koostab rahvastikuregistri andmete alusel EPVS § 20 lõike 1 kohaselt rahvastikuregistri vastutav töötleja, kelleks on Siseministeerium. EPVS § 24 lõike 2 kohaselt saab isik esitada valijate nimekirjas muudatuse tegemiseks avalduse valla- või linnasekretärile. Valla- või linnasekretär vaatab avalduse koos valijate nimekirja koostajaga läbi ja vastab isikule viivitamata. Kui valla- või linnasekretär jätab avalduse rahuldamata, võib avaldaja esitada EPVS § 24 lõike 5 kohaselt valla- või linnasekretäri toimingu peale kaebuse halduskohtule. (p 6)
Euroopa Parlamendi liikmete registreerimine ei ole seotud valimiste korraldajate või Vabariigi Valimiskomisjoni tegevuse peale esitatud kaebuste lõpliku lahendamisega. Kui Vabariigi Valimiskomisjon või Riigikohus tunnistab hääletamistulemused kehtetuks, teeb Vabariigi Valimiskomisjon EPVS § 72 lõike 2 kohaselt uue Euroopa Parlamendi liikmete registreerimise otsuse pärast kordushääletamise tulemuste selgumist. Ainuüksi asjaolust, et valimistulemused on välja kuulutatud enne kaebuse lahendamist, ei saa järeldada, et kaebaja õigusi oleks rikutud. (p 8)
Vt RKPJK otsus nr 5-19-15/6, p-d 18 ja 19.
Hääleõigusliku isiku elukoha andmed, mis kanti rahvastikuregistrisse valla või linna täpsusega Riigikogu 2019. a valimiste ajal, kehtivad RRS §-st 1121 tulenevalt erandina neli kuud andmete registrisse kandmisest arvates ning isikul puudus vajadus taotleda oma elukoha uut registrisse kandmist Euroopa Parlamendi 2019. a valimiste jaoks. Kaebajal oli võimalik RRS §-le 83 tuginedes taotleda enda Euroopa Parlamendi valimistel valijate nimekirja kandmist kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega ka juhul, kui ta ei saanud esitada andmeid selles omavalitsusüksuses enda kasutatava konkreetse eluruumi kohta. Seega ei võtnud 1.01.2019 jõustunud RRS kaebajalt võimalust Euroopa Parlamendi valimistel hääletada. (p 7)
|
5-19-14/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
26.03.2019 |
|
Vabariigi Valimiskomisjonile saab huvitatud isik esitada kaebuse valimiste korraldaja toimingu seadusvastaseks tunnistamiseks (RKVS §-d 69 ja 70). Seetõttu nõuab seadus, et kaebuses tuleb muu hulgas märkida vaidlustatava toimingu kirjeldus (RKVS § 71 lg 1 p 3) ning põhjused, miks kaebaja leiab, et vaidlustatav toiming rikub tema õigusi ja ei olnud seaduslik (RKVS § 71 lg 1 p-d 4 ja 5). (p 13)
Kolleegiumi arvates on küll võimalik mõista kaebaja kui Riigikogu valimiste kandidaadi huvi selle vastu, et valimised toimuksid seadustega kooskõlas, kuid kaebaja ei ole kaebustes toonud välja ühtegi seadusesätet, mida valimiste korraldamisel oleks rikutud, ega selgitanud, millist valimiste korraldaja toimingut ta vaidlustab. Kaebaja ei palunud valimiskomisjonile esitatud kaebuses seadusvastaseks tunnistada ühtegi valimiste korraldaja konkreetset toimingut, samuti pole ta Riigikohtule esitatud kaebuses taotlenud valimiste korraldamisel toimunud konkreetse õigusrikkumise tuvastamist. Kolleegiumi hinnangul saab kaebaja väidetest järeldada, et ta peab valimiste korraldamisel aluseks olnud seaduseid põhiseadusevastaseks ning see tõi kaasa valijate ja seeläbi ka tema põhiseaduslike õiguste piiramise. Sellise kaebuse esitamise õigust Vabariigi Valimiskomisjonile ei anna seadus ka Riigikogu valimiste kandidaadile. (p 14)
Vabariigi Valimiskomisjon viitas kaebuse läbi vaatamata jätmisel ka RKVS § 71 lg-le 2, mille kohaselt peab kaebuse esitaja kaebusele alla kirjutama. Kaebaja kaebusel puudus allkiri. RKVS § 71 lg 3 esimene lause annab komisjonile õiguse jätta kaebus läbi vaatamata. See tähendab, et valimiskomisjonil pole kohustust jätta kaebus läbi vaatamata, vaid tal on õigus kaaluda, kas võtta puudusega esitatud kaebus menetlusse, andes vajadusel kaebajale võimalus vähetähtsate ja aega mittenõudvate puudujääkide kõrvaldamiseks. Kaebuse allkirjastamist nõuab seadus põhjusel, et oleks võimalik tuvastada dokumendi koostanud ja esitanud isik ning tagada, et dokumendis sisalduv vastab tema tahtele. Sellise puuduse kõrvaldamiseks kaebajale võimaluse andmine ei ole üldjuhul ülemäära ajamahukas ega riiva ka kolmandate isikute õigusi. (p 17)
Kaebaja viitas valimiskomisjonile esitatud kaebuses põhiseaduse sätetele ja valimisõiguse piiramisele ning täpsustas Riigikohtule esitatud kaebuses, et tema kui kandidaadi õigust saada valituks rikkus see, et Riigikogu valimistel ei saanud hääleõiguslikud kodanikud kasutada oma õigust valida. Seega leiab kaebaja, et Riigikogu valimistel piirati aktiivset valimisõigust (PS § 57) ning rikuti seeläbi tema passiivset valimisõigust (PS § 57 ja § 60 lg 2). (p 13)
Kaebaja viitas valimiskomisjonile esitatud kaebuses põhiseaduse sätetele ja valimisõiguse piiramisele ning täpsustas Riigikohtule esitatud kaebuses, et tema kui kandidaadi õigust saada valituks rikkus see, et Riigikogu valimistel ei saanud hääleõiguslikud kodanikud kasutada oma õigust valida. Seega leiab kaebaja, et Riigikogu valimistel piirati aktiivset valimisõigust (PS § 57) ning rikuti seeläbi tema passiivset valimisõigust (PS § 57 ja § 60 lg 2). (p 13)
Riigikogu valimistel oli võimalik osaleda inimestel, kelle elukoht oli rahvastikuregistris märgitud kohaliku omavalitsuse täpsusega. (p 18)
Uue RRS § 110 järgi kaotasid 2.01.2019 registris kehtivuse nende isikute elukoha andmed, kes olid varem kehtinud RRS vana redaktsiooni kohaselt kantud registrisse linna, linnaosa, valla või asustusüksuse täpsusega, kuna seda oli nõudnud ruumi omanik. Samuti ei kanta uue seaduse järgi enam juhul, kui isiku elukoha andmete muutmist nõuab ruumi omanik, isiku elukoha andmeid registrisse kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega, vaid lõpetatakse registris isiku elukoha andmete kehtivus (RRS § 91 lg 1). Ruumi omaniku nõudmisel isiku elukoha andmete muutmine registris ei saanud toimuda isiku teadmata, vaid selle kohta tuli nii varasema kui ka praegu kehtiva seaduse järgi saata isikule teade (RRS § 89). Alates 2.01.2019 ei kaotanud kehtivust siiski kõigi nende inimeste elukoha andmed, kelle elukoht oli kantud registrisse omavalitsusüksuse täpsusega ning ka uue seaduse alusel on võimalik kanda elukoha andmed registrisse linna ja linnaosa või valla täpsusega. Seda juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksus algatab sellise isiku elukoha registrisse kandmise, kes viibib omavalitsusüksuse territooriumil püsivalt (RRS § 87 lg-d 2 ja 3). Lisaks sellele võib kohalik omavalitsus kanda isiku elukohana registrisse isiku eluruumi aadressi ka siis, kui ruumi omanik ei anna nõusolekut elukoha kande tegemiseks (RRS § 87 lg 4). (p 19)
Kuna valijate arvestust peetakse rahvastikuregistris (RKVS § 20 lg 1) ning valijate nimekirja kantakse isikud, kellel on rahvastikuregistris kehtiv elu- või viibimiskoht (RKVS § 22 lg 4), on rahvastikuregistrijärgse elukoha olemasolu aktiivse valimisõiguse kasutamise eelduseks. Seetõttu näeb seadus ette, et hääleõiguslik kodanik, kelle elukoht ei ole kantud registrisse, võib alates eelhääletamise esimesest päevast kuni valimispäevani esitada elukohateate, mille alusel peab omavalitsusüksus kandma tema elukoha registrisse viivitamatult (RRS § 83 lg 1). RRS § 83 lg 2 alusel kantakse elukoht registrisse linna ja linnaosa või valla täpsusega. Kui valija elukoha andmed on kantud registrisse valla või linna, Tallinnas linnaosa täpsusega, kantakse ta selle valimisjaoskonna valijate nimekirja, mille vastav omavalitsusüksus on määranud selliste valijate hääletamise jaoks (RKVS § 22 lg 4, § 19 lg 2 p 4). (p 20)
Uue rahvastikuregistri seaduse jõustumisega kaotasid Siseministeeriumi andmetel registris kehtivuse ligikaudu 20 600 inimese elukoha andmed (s.o neil puudus alates 2.01.2019 rahvastikuregistrijärgne elukoht), kellest kõik ei olnud siiski hääleõiguslikud Riigikogu valimistel. Siseministeerium saatis 2018. a aprillis ja oktoobris e-kirjad neile inimestele, kellel oli rahvastikuregistris märgitud e-posti aadress ning kelle elukoha andmeid ähvardas 2019. a alguses kehtetuks muutumine. Nendes kirjades selgitati andmete kehtetuks muutumise tagajärgi (sh võimatust osaleda valimistel) ning elukohaandmete uuendamiseks elukohateate esitamise võimalusi. Samuti anti seadusmuudatusest korduvalt teada ajakirjanduse vahendusel. Nagu eespool kirjeldatud, oli ka Riigikogu valimiste ajal hääleõiguslikel inimestel võimalik nõuda enda elukoha kiirkorras registrisse ning enda valijate nimekirjadesse kandmist. Seda võimalust sai valija kasutada ka veel valimispäeval, kui avastas alles valimisjaoskonnas, et teda pole nimekirjas. Siseministeeriumi andmetel kanti ajavahemikul 21.02–3.03.2019 valijate nimekirjadesse 737 inimest, kelle elukoha andmed sel ajavahemikul registrisse kanti. Seejuures kanti 322 inimese elukoht registrisse omavalitsuse täpsusega. Siiski oli 8.03.2019 seisuga rahvastikuregistris 12 176 Riigikogu valimistel hääleõiguslikku inimest, kelle elukoha andmed kustusid registrist 2.01.2019. (p 21)
Riigikogu valimistel oli võimalik osaleda inimestel, kelle elukoht oli rahvastikuregistris märgitud kohaliku omavalitsuse täpsusega. (p 18)
Uue RRS § 110 järgi kaotasid 2.01.2019 registris kehtivuse nende isikute elukoha andmed, kes olid varem kehtinud RRS vana redaktsiooni kohaselt kantud registrisse linna, linnaosa, valla või asustusüksuse täpsusega, kuna seda oli nõudnud ruumi omanik. Samuti ei kanta uue seaduse järgi enam juhul, kui isiku elukoha andmete muutmist nõuab ruumi omanik, isiku elukoha andmeid registrisse kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega, vaid lõpetatakse registris isiku elukoha andmete kehtivus (RRS § 91 lg 1). Ruumi omaniku nõudmisel isiku elukoha andmete muutmine registris ei saanud toimuda isiku teadmata, vaid selle kohta tuli nii varasema kui ka praegu kehtiva seaduse järgi saata isikule teade (RRS § 89). Alates 2.01.2019 ei kaotanud kehtivust siiski kõigi nende inimeste elukoha andmed, kelle elukoht oli kantud registrisse omavalitsusüksuse täpsusega ning ka uue seaduse alusel on võimalik kanda elukoha andmed registrisse linna ja linnaosa või valla täpsusega. Seda juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksus algatab sellise isiku elukoha registrisse kandmise, kes viibib omavalitsusüksuse territooriumil püsivalt (RRS § 87 lg-d 2 ja 3). Lisaks sellele võib kohalik omavalitsus kanda isiku elukohana registrisse isiku eluruumi aadressi ka siis, kui ruumi omanik ei anna nõusolekut elukoha kande tegemiseks (RRS § 87 lg 4). (p 19)
Kuna valijate arvestust peetakse rahvastikuregistris (RKVS § 20 lg 1) ning valijate nimekirja kantakse isikud, kellel on rahvastikuregistris kehtiv elu- või viibimiskoht (RKVS § 22 lg 4), on rahvastikuregistrijärgse elukoha olemasolu aktiivse valimisõiguse kasutamise eelduseks. Seetõttu näeb seadus ette, et hääleõiguslik kodanik, kelle elukoht ei ole kantud registrisse, võib alates eelhääletamise esimesest päevast kuni valimispäevani esitada elukohateate, mille alusel peab omavalitsusüksus kandma tema elukoha registrisse viivitamatult (RRS § 83 lg 1). RRS § 83 lg 2 alusel kantakse elukoht registrisse linna ja linnaosa või valla täpsusega. Kui valija elukoha andmed on kantud registrisse valla või linna, Tallinnas linnaosa täpsusega, kantakse ta selle valimisjaoskonna valijate nimekirja, mille vastav omavalitsusüksus on määranud selliste valijate hääletamise jaoks (RKVS § 22 lg 4, § 19 lg 2 p 4). (p 20)
Uue rahvastikuregistri seaduse jõustumisega kaotasid Siseministeeriumi andmetel registris kehtivuse ligikaudu 20 600 inimese elukoha andmed (s.o neil puudus alates 2.01.2019 rahvastikuregistrijärgne elukoht), kellest kõik ei olnud siiski hääleõiguslikud Riigikogu valimistel. Siseministeerium saatis 2018. a aprillis ja oktoobris e-kirjad neile inimestele, kellel oli rahvastikuregistris märgitud e-posti aadress ning kelle elukoha andmeid ähvardas 2019. a alguses kehtetuks muutumine. Nendes kirjades selgitati andmete kehtetuks muutumise tagajärgi (sh võimatust osaleda valimistel) ning elukohaandmete uuendamiseks elukohateate esitamise võimalusi. Samuti anti seadusmuudatusest korduvalt teada ajakirjanduse vahendusel. Nagu eespool kirjeldatud, oli ka Riigikogu valimiste ajal hääleõiguslikel inimestel võimalik nõuda enda elukoha kiirkorras registrisse ning enda valijate nimekirjadesse kandmist. Seda võimalust sai valija kasutada ka veel valimispäeval, kui avastas alles valimisjaoskonnas, et teda pole nimekirjas. Siseministeeriumi andmetel kanti ajavahemikul 21.02–3.03.2019 valijate nimekirjadesse 737 inimest, kelle elukoha andmed sel ajavahemikul registrisse kanti. Seejuures kanti 322 inimese elukoht registrisse omavalitsuse täpsusega. Siiski oli 8.03.2019 seisuga rahvastikuregistris 12 176 Riigikogu valimistel hääleõiguslikku inimest, kelle elukoha andmed kustusid registrist 2.01.2019. (p 21)
|
5-19-15/6
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
26.03.2019 |
|
Inimesel, kellel puudub rahvastikuregistrijärgne elukoht, on võimalik eelhääletamise esimesest päevast kuni valimispäevani nõuda elukoha registrisse kandmist RRS § 83 lg-te 1 ja 2 alusel. RRS § 83 lg 2 võimaldab seejuures kanda elukoha andmed rahvastikuregistrisse kohaliku omavalitsusüksuse täpsusega.
RRS § 83 on valimiste korraldamisega seotud erisäte, mille eesmärk on kaitsta aktiivse valimisõiguse kandjaid nende põhiõiguste liigse piiramise eest ja tagada valimistel osalemise võimalus ka inimestele, kelle elukoht ei olnud valijate nimekirjade koostamise ajal registrisse kantud. Seetõttu on RRS § 83 lg 2 tõlgendatav viisil, et selle alusel tuleb elukoht registrisse kanda ka sellise elukohateate alusel, kus on elukohaks märgitud kohaliku omavalitsuse üksus ilma eluruumi aadressita. Oluline on märkida, et RRS § 83 lg 2 alusel registrisse kantavad elukoha andmed on ajutised, kaotades kehtivuse 30 päeva pärast (RRS § 83 lõige 3). (p-d 18 ja 19)
|
5-19-2/4
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
04.02.2019 |
|
MTÜS § 80 lg 2 esimese lause kohaselt kehtib registri kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud juhul, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Nimetatud säte näeb ette registri avaliku usaldatavuse põhimõtte, mille eesmärgiks on kaitsta mittetulundusühinguga (sh erakonnaga) suhtlevaid heauskseid kolmandaid isikuid. Vabariigi Valimiskomisjon on kolmas isik, kellel on õigus tugineda registrikandele. (p 22)
Kolmanda isiku õigus tugineda registrikandele on MTÜS § 80 lg 2 esimese lause järgi välistatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne on ebaõige. Selleks peab esiteks registrikanne olema ebaõige ja teiseks peab kolmas isik sellest kas teadma või seda teadma pidama. Seejuures ei ole teadmine registrisse kantud juhatuse liikme volituste üle käivast õigusvaidlusest võrdsustatav teadmisega kande ebaõigsusest. (p 23)
Kuna nelja isiku juhatusest tagasikutsumise või juhatusse valimise otsuste kehtivus oli ebaselge, ei olnud Vabariigi Valimiskomisjonil võimalik tuvastada, kas kanded on ebaõiged. Isegi kui seotud tsiviilasja või mõne muu hagimenetluse tulemusena selguks, et mõni kanne oli teatiste esitamise ajal vale, ei saanud praegusel juhul olla tegemist asjaoluga, mida Vabariigi Valimiskomisjon otsuse tegemise ajal teadis või pidi teadma. Seetõttu oli Vabariigi Valimiskomisjonil erakonna kandidaatide registreerimisdokumentide läbivaatamisel õigus tugineda registrikandele erakonna juhatuse liikmete volituste kohta (vt ka MTÜS § 27 lg 2). Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lähtub esindusõiguse hindamisel registrikandest. (p-d 28 ja 29)
RKVS ei reguleeri sõnaselgelt olukorda, kus erakonna nimel esitatakse kaks RKVS § 26 lg-s 4 nimetatud teatist, millega volitatakse erakonda esindama erinevaid isikuid. RKVS § 26 lg 5 ütleb üksnes seda, et teatises saab erakonda korraga esindama volitada kuni kahte isikut. RKVS § 26 lg 5 ega ükski teine RKVS säte ei keela aga erakonnal esitada uus teatis, millega erakond muudab oma varasemat tahteavaldust – nii esindajate arvu (nt ühe asemel kaks) kui ka isikute osas. Teatise muutmine ei ole välistatud ka juhul, kui erakond on juba esitanud riigi valimisteenistusele RKVS § 30 lg-s 3 nimetatud kandidaatide registreerimise dokumendid ning valimisteenistus on need vastu võtnud. (p 30)
Vabariigi Valimiskomisjon lähtus erakonda esindama volitatud isikute kindlakstegemisel õigesti hiljem esitatud teatisest ning käsitles teisena esitatud kandidaatide registreerimise dokumente varasemates dokumentides muudatuste tegemisena RKVS § 31 lg 4 tähenduses. (p 31)
Vabariigi Valimiskomisjonil oli erakonna kandidaatide registreerimisdokumentide läbivaatamisel õigus tugineda registrikandele erakonna juhatuse liikmete volituste kohta (vt ka MTÜS § 27 lg 2). Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lähtub esindusõiguse hindamisel registrikandest. (p-d 28 ja 29)
RKVS ei reguleeri sõnaselgelt olukorda, kus erakonna nimel esitatakse kaks RKVS § 26 lg-s 4 nimetatud teatist, millega volitatakse erakonda esindama erinevaid isikuid. RKVS § 26 lg 5 ütleb üksnes seda, et teatises saab erakonda korraga esindama volitada kuni kahte isikut. RKVS § 26 lg 5 ega ükski teine RKVS säte ei keela aga erakonnal esitada uus teatis, millega erakond muudab oma varasemat tahteavaldust – nii esindajate arvu (nt ühe asemel kaks) kui ka isikute osas. Teatise muutmine ei ole välistatud ka juhul, kui erakond on juba esitanud riigi valimisteenistusele RKVS § 30 lg-s 3 nimetatud kandidaatide registreerimise dokumendid ning valimisteenistus on need vastu võtnud. (p 30)
Vabariigi Valimiskomisjon lähtus erakonda esindama volitatud isikute kindlakstegemisel õigesti hiljem esitatud teatisest ning käsitles teisena esitatud kandidaatide registreerimise dokumente varasemates dokumentides muudatuste tegemisena RKVS § 31 lg 4 tähenduses. (p 31)
RKVS § 31 lg 4 kohaselt, kui erakond või üksikkandidaat soovib kandidaatide registreerimise dokumentides teha muudatusi, tagastab riigi valimisteenistus kõik esitatud dokumendid ning nende uuesti esitamisel loetakse dokumendid esitatuks esimest korda. Seega oleks tavaolukorras kahe juhatuse liikme poolt varem esitatud kandidaatide registreerimise dokumendid tulnud erakonnale tagastada. (p 32)
Teised kaks juhatuse liiget esitasid erakonna kandidaatide registreerimise dokumendid 17.01.2019 ehk 45. päeval enne valimisi. Kuna sellel hetkel polnud riigi valimisteenistusel üheselt selge, kes on volitatud erakonda esindama, polnud võimalik ka otsustada, kas tagastada tuleks varem kahe juhatuse liikme poolt esitatud dokumendid või tuleks jätta hiljem kolmanda ja neljanda juhatuse liikme esitatud dokumendid läbi vaatamata. Seetõttu andis erakonna esindamise õiguse küsimusele hinnangu alles Vabariigi Valimiskomisjon erakonna kandidaatide registreerimiseks esitatud dokumente läbi vaadates. RKVS ei näe ette alust dokumentide tagastamiseks pärast 45. päeva enne valimisi. Seetõttu lähtus Vabariigi Valimiskomisjon õigesti RKVS § 32 lg-st 3 ning jättis varem kahe juhatuse liikme esitatud kandidaadid registreerimata põhistatud otsusega. (p 33)
MTÜS § 80 lg 2 esimese lause kohaselt kehtib registri kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud juhul, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Nimetatud säte näeb ette registri avaliku usaldatavuse põhimõtte, mille eesmärgiks on kaitsta mittetulundusühinguga (sh erakonnaga) suhtlevaid heauskseid kolmandaid isikuid. Vabariigi Valimiskomisjon on kolmas isik, kellel on õigus tugineda registrikandele. (p 22)
Kolmanda isiku õigus tugineda registrikandele on MTÜS § 80 lg 2 esimese lause järgi välistatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne on ebaõige. Selleks peab esiteks registrikanne olema ebaõige ja teiseks peab kolmas isik sellest kas teadma või seda teadma pidama. Seejuures ei ole teadmine registrisse kantud juhatuse liikme volituste üle käivast õigusvaidlusest võrdsustatav teadmisega kande ebaõigsusest. (p 23)
Kuna nelja isiku juhatusest tagasikutsumise või juhatusse valimise otsuste kehtivus oli ebaselge, ei olnud Vabariigi Valimiskomisjonil võimalik tuvastada, kas kanded on ebaõiged. Isegi kui seotud tsiviilasja või mõne muu hagimenetluse tulemusena selguks, et mõni kanne oli teatiste esitamise ajal vale, ei saanud praegusel juhul olla tegemist asjaoluga, mida Vabariigi Valimiskomisjon otsuse tegemise ajal teadis või pidi teadma. Seetõttu oli Vabariigi Valimiskomisjonil erakonna kandidaatide registreerimisdokumentide läbivaatamisel õigus tugineda registrikandele erakonna juhatuse liikmete volituste kohta (vt ka MTÜS § 27 lg 2). Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lähtub esindusõiguse hindamisel registrikandest. (p-d 28 ja 29)
|
4-18-137/29
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
29.10.2018 |
|
Teeregistri andmetel pole rajatise või muu ala LS § 2 p 81 mõttes teeks lugemisel määravat tähendust. Teeregister on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on teede kohta vajalike andmete töötlemine ja avalikustamine, kuid millel on vaid informatiivne tähendus. (p 17)
LS § 2 p 81 lausete 1, 2 ja 6 kohaselt sõltub konkreetse rajatise või muu ala lugemine teeks eeskätt rajatise loomise eesmärgist (liiklemiseks avatud rajatis), maaomaniku objektiivselt väljendatud tahtest (maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud muu ala või teeks rajatud ala) või sellest, kas maa-ala on sõidukite liikumise tulemusena teeks kujunenud. Eeltoodust tulenevalt peab tee puhul olema tegemist äratuntavalt liiklemiseks mõeldud rajatise või muu alaga. See, kas rajatis on liiklemiseks avatud, kas ala on maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud või on see kujunenud teeks sõidukite liikumise tulemusena, on fakti küsimus, mis tuleb kohtul tuvastada. (p 16)
Teeregistri andmetel pole rajatise või muu ala LS § 2 p 81 mõttes teeks lugemisel määravat tähendust, tegemist on üksnes abipakkuva kriteeriumiga. (p 17)
RiPS § 10 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsus 25. juunil 2002. a määruse nr 205 „Rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktid“ § 2 lg 1 p 1 ning lisa 1 kohaselt on Tallinna-Narva maanteel asuv Narva piiripunkt rahvusvaheliseks liikluseks avatud (maantee-)piiripunkt. Kuivõrd Narva piiripunkti puhul on järelikult tegemist liikluseks avatud maanteelõiguga RiPS § 10 lg 1 mõttes, siis on ilmselge, et Narva piiripunkt ja seda teenindav teeosa tuleb lugeda teeks LS § 2 p 81 mõttes, millele kohaldub liiklusseadus. (p 19)
RiPS § 8 lg 1 p-de 1 ja 5 ning Vabariigi Valitsuse 17. septembri 1997. a määruse nr 176 „Piirirežiimi eeskirja kinnitamine“ p-de 1.1 ja 1.2 kohaselt reguleerib piirirežiim Eesti territooriumile saabumist ja siit lahkumist ning piirirežiimist tulenevad normid kujutavad selles valdkonnas endast muude õigusaktide suhtes erinorme. Osas, kus piirirežiim aga teisiti ette ei näe, kehtivad Eesti seadused piiripunktides nii nagu mujalgi Eesti Vabariigi territooriumil. Kuivõrd piirirežiim ei sätesta riigipiiri ületamisel mootorsõiduki juhtimise õiguse osas erandeid, siis kehtib liiklusseaduses sätestatud keeld juhtida mootorsõidukit vastava kategooria juhtimisõigust omamata ka Eesti piiripunktides. (p 20)
|
3-15-2595/42
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.06.2018 |
|
Olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt, ei ole rahvastikuregistri kanne lapse elukoha andmete kohta peretoetuste vormistamisel määrava tähtsusega. Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on õiguslik tähendus vaid seaduses sätestatud juhtudel (RRS § 6 lg 2) ja RPTS ega ka kehtiv PHS rahvastikuregistri andmetele peretoetuste määramisel õiguslikku tähendust ei omista. (p 17)
Kuigi lapsetoetuse saamise õigus on lapsel (RPTS § 5 lg 1, PHS § 17 lg 1), ei tähenda see, et lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus ei rikuks vanema õigusi. Kui lapsel on olemas isik, kes teda kasvatab, siis ei ole lapsel võimalik ise peretoetusi taotleda (RPTS § 15, PHS § 25 lg 1). Peretoetus määratakse aga seda taotlevale isikule (RPTS § 22 lg 1 teine lause, PHS § 28), kelleks on üldjuhul vanem. Peretoetuste määramisega kaasneb vältimatult selle käsutamise õigus. Sealjuures ei ole peretoetuste käsutamise õigus piiramatu, vaid neid tuleb kasutada laste huvides (RPTS § 1 lg 1; PHS §-d 2 ja 15). Peretoetuste maksmine lõpetatakse peretoetuste saamist või toetuste suurust mõjutavate asjaolude ilmnemisel (RPTS § 29 lg-d 1 ja 3), seega juhul, kui vanem ei kasvata enam last või laps ei ela tema juures (vt RPTS § 1 lg 1, § 15, § 19 lg-d 1 ja 3). (p-d 15 ja 16)
RPTS ei sätesta, kuidas määrata peretoetused olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt. Seadust ei ole võimalik tõlgendada ka selliselt, et lapsetoetused määratakse mõlemale vanemale. Sellisel juhul on vanematel võimalik omavahel kokku leppida, kes lapsetoetust taotleb. Ka kehtiv regulatsioon rõhutab vanematevahelise kokkuleppe vajalikkust sellises olukorras (vt PHS § 6 lg 1 ja § 26 lg 3). Kokkulepet väljendab ühe vanema nõusolek loobuda lapsetoetuse taotlemisest teise vanema kasuks.
Olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt, ei ole rahvastikuregistri kanne lapse elukoha andmete kohta peretoetuste vormistamisel määrava tähtsusega. Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on õiguslik tähendus vaid seaduses sätestatud juhtudel (RRS § 6 lg 2) ja RPTS ega ka kehtiv PHS rahvastikuregistri andmetele peretoetuste määramisel õiguslikku tähendust ei omista. (p 17)
Kui üks vanematest ei anna teisele lapsetoetuse taotlemiseks nõusolekut, siis ei ole SKA-l pädevust otsustada, millise pere koosseisu laps arvata (vt RPTS § 19 lg 3 p 1, PHS § 26 lg 2). Sellisel juhul on lapsetoetuse taotlejal õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks maakohtu poole ning nõuda teise vanema kohustamist nõusolekut andma ja tema kasuks lapsetoetuse taotlemisest loobuma (TsÜS §-s 68 sätestatud tahteavalduse asendamise nõue). Tegemist on kahe eraõigusliku isiku vahelise sisulise vaidlusega selle üle, kumb vanematest lapsetoetust taotleb (vrd RKEK määrused asjades nr 3-3-4-2-13, p-d 13–14, 19, ja nr 3-3-4-3-15, p-d 7–9). Selleks et kohus saaks tahteavalduse asendada, peab isikul olema kohustus teha kindla sisuga tahteavaldus. Sealjuures võib nõude aluseks oleva kohustava normi leidmine materiaalõigusest olla raskendatud (vt asi nr 3-3-4-2-13, p 21). Vrd ka RPKS v.r § 24 lg-d 7 ja 8, § 28 lg 2 p 12 ja RKPJKS otsus asjas nr 5-17-9/8, p-d 37–39. (p 18)
Kaebajal ei ole õigust tagantjärele lapsetoetustele, mida maksti kolmandale isikule pärast kaebajale lapsetoetuste maksmise lõpetamist. Kolmandalt isikult pole võimalik toetust tagasi nõuda, sest puudub õiguslik alus (vt PHS § 14 lg 1 ja SÜS § 31 lg 1 p 1). Lapsetoetuse saamise õigus on lapsel ja kaebaja lastel oli õigus toetust saada ka perioodi eest, mil see maksti välja kolmandale isikule. Kuna kaebaja ja kolmas isik kasvatavad lapsi ühiselt, kannavad nad ilmselt ühiselt ka lastega seotud kulud ning saavad tehtud kulutuste jagamisel arvesse võtta ka lapsetoetusena kas ühele või teisele vanemale välja makstud summasid. (p 21)
Kuigi lapsetoetuse saamise õigus on lapsel (RPTS § 5 lg 1, PHS § 17 lg 1), ei tähenda see, et lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus ei rikuks vanema õigusi. Kui lapsel on olemas isik, kes teda kasvatab, siis ei ole lapsel võimalik ise peretoetusi taotleda (RPTS § 15, PHS § 25 lg 1). Peretoetus määratakse aga seda taotlevale isikule (RPTS § 22 lg 1 teine lause, PHS § 28), kelleks on üldjuhul vanem. Peretoetuste määramisega kaasneb vältimatult selle käsutamise õigus. Sealjuures ei ole peretoetuste käsutamise õigus piiramatu, vaid neid tuleb kasutada laste huvides (RPTS § 1 lg 1; PHS §-d 2 ja 15). Seega rikub vaidlusalune lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus kaebaja õigust käsutada talle määratud lapsetoetust. (p 15)
|
3-3-1-1-17
|
Riigikohus |
19.04.2017 |
|
Direktiivi 2006/112 art 2 lg 2 ei kohusta p‑i c (kuidas teha kindlaks esmane kasutusele võtmine) sisustama just ja ainult KMS-is. Õigusnormi sisustamisel ja tõlgendamisel tuleb lähtuda õiguskorrast tervikuna ning mõisteid kasutada nende tavapärases tähenduses, kui norm ei näe ette teisiti. Mootorsõiduki kasutamise eeldatav sihipärane eesmärk on liikluses osalemine. Liikluses osalemine eeldab liiklusregistris registreerimist. Mootorsõiduki esmane kasutusele võtmine ja registreerimine on üldjuhul õiguslikult omavahel seotud. Erandiks võivad olla vaid olukorrad, kus mootorsõiduki parameetrite tõttu ei ole seda vaja registreerida või mootorsõidukit kasutatakse viisil, mis ei eelda registreerimist. Sihipäraseks kasutamiseks tuleb sõiduk registreerida liiklusregistris ning MTA võib lähtuda eeldusest, et sõiduki esmaseks kasutusajaks on registris registreerimise hetk. Kohustus tõendada seda, et mootorsõiduki faktiline kasutus algas varem, on maksukohustuslasel. Müügieelne proovisõit teisaldatavate registreerimismärkidega ei ole mootorsõiduki kasutusele võtmine KMS § 2 lg 7 p 3 mõttes. (p 20-23)
Asja arutamise uuendamine on HKMS § 130 p-st 2 tulenevalt pigem erand (vt ka RKTsK otsus asjas nr 3-2-1-113-11, RKKK otsus asjas nr 3-1-1-67-06). Asja arutamise uuendamise vajalikkuse üle otsustamisel kohtul ulatuslik otsustusruum. Kõrgemalseisev kohus saab sellesse sekkuda vaid piiratud juhtudel. Teatud asjaolude esinemise korral puudub kohtul siiski otsustusruum asja arutamise uuendamise üle otsustamisel. (p 13-16)
|
3-3-1-61-13
|
Riigikohus |
17.03.2014 |
|
Põhiseadusega oli kooskõlas majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.08.2004 määruse nr 175 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskiri“ § 4 lg 3 regulatsioon, mis nägi ette välismaalasest sõidukiomaniku esindaja vastutava kasutajana liiklusregistrisse kandmise. Liiklusregistri pidamiseks on olemas arvestatav avalik huvi, mis hõlmab ka liiklusregistrisse kantud sõiduki omaniku või tema esindaja andmete kandmise registrisse, et vajaduse korral oleks võimalik nendega kontakteeruda. Kui vastutava kasutajana registrisse kandmisest tekkisid isikule sellised kohustused, mis piirasid ebaproportsionaalselt tema põhiseadusega kaitstud õigusi, võivad põhiseadusega vastuolus olla normid, millest kohustused tekkisid, mitte vastutava kasutaja registrisse kandmise kord. (p 16)
HKMS § 197 lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Halduskohtu otsuse vaidlustamisel mõne nõude osas peab ringkonnakohus kontrollima otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (vt otsus asjas nr 3-3-1-71-13, p 13.3 ja seal toodud viited). (p 12)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-71-13.
Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda. (p 20–21)
Kohtutel on kohustus kontrollida kaebuse läbivaatamise ja rahuldamise eelduste olemasolu isegi juhul, kui nende olemasolu pole kahtluse alla seatud (otsus asjas nr 3-3-1-74-10, p 15). (p 19)
|
3-3-1-13-13
|
Riigikohus |
03.06.2013 |
|
Halduskohtumenetluses tehakse reeglina asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 1), mis on eriti oluline kohustamisnõude puhul. Kui isikul ei saa ka kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu enam olla laste suhtes hooldusõigust, mida rahvastikuregistrisse kanda , siis ei pruugi enam olla võimalik rahuldada kohustamisnõuet, sõltumata sellest, kas maavalitsuse keeldumine oli õiguspärane. (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-1-12, p 20).
Rahvastikuregistri kande, sh perekonnaseisukande tegemine toimub formaliseeritud menetluses, kuid perekonnaseisuametnik võib vajaliku asjaolu kindlakstegemiseks rakendada uurimispõhimõtet (PKTS § 6 lg 1 ls 2). Isik peab esitama rahvastikuregistrisse hooldusõiguse kande tegemiseks dokumendi, mis tõendab tema hooldusõiguse kuuluvust, ulatust ja liiki. Selleks võib-olla ka kohtulahend, millega on tema hooldusõigus tuvastatud või kindlaks määratud.
Kaebajal on reeglina kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kohus võib ka kohustada teda tõendama neid asjaolusid, kui eelduslikult just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kahtluse korral peab kohus või haldusorgan uurimispõhimõttest tulenevalt koguma täiendavaid tõendeid või tegema tõendi esitamise ülesandeks menetlusosalisele.
|
3-3-1-17-12
|
Riigikohus |
26.04.2012 |
|
RVastS § 7 lg 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 11, ja 9. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-94-09, p 9). Kahju hüvitamise nõude võib esitada, kui õigusvastase tegevusega on rikutud isiku õigusi. Kahju hüvitamist ei ole õigust nõuda, kui isiku õigusi ei ole rikutud. Seega puudub alus hüvitisenõudeks, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi. Selline olukord on võimalik kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis.
Äriregistri kanded juhatuse liikmete kohta ei pruugi vastata tegelikkusele näiteks juhatuse liikme valimise või tagasikutsumise järel, kuna kanne äriregistrisse tehakse paratamatult ajalise nihkega. Sellisel juhul saab kolmas isik tugineda äriregistri kandest tekkinud õigusnäivusele ning pidada tulundusühistu juhatuse liikmeks äriregistrist nähtuvaid isikuid. Sellist õigust ei ole aga juhatuse liikmel ega juriidilisel isikul, kelle juhatuse liiget vastav kanne puudutab.
Juhatuse liikme õigus saada tasu ei sõltu äriregistri kandest juhatuse liikme kohta, vaid tulundusühistu nõukogu otsusest ja juhatuse liikmega sõlmitud lepingust. Seaduses ei ole ette nähtud nõuet kanda äriregistrisse tulundusühistu juhatuse liikme volituste alguse ega lõppemise aega, samuti andmeid juhatuse liikme tasu ega selle maksmise korra kohta. Samuti ei sätesta kehtiv õigus, et juhatuse liikme tasu saamise õigus lõpeks juhatuse liikme kohta äriregistris tehtud kande kustutamisega.
Äriregistri kanded juhatuse liikmete kohta ei pruugi vastata tegelikkusele näiteks juhatuse liikme valimise või tagasikutsumise järel, kuna kanne äriregistrisse tehakse paratamatult ajalise nihkega. Sellisel juhul saab kolmas isik tugineda äriregistri kandest tekkinud õigusnäivusele ning pidada tulundusühistu juhatuse liikmeks äriregistrist nähtuvaid isikuid. Sellist õigust ei ole aga juhatuse liikmel ega juriidilisel isikul, kelle juhatuse liiget vastav kanne puudutab.
Juhatuse liikme õigus saada tasu ei sõltu äriregistri kandest juhatuse liikme kohta, vaid tulundusühistu nõukogu otsusest ja juhatuse liikmega sõlmitud lepingust. Seaduses ei ole ette nähtud nõuet kanda äriregistrisse tulundusühistu juhatuse liikme volituste alguse ega lõppemise aega, samuti andmeid juhatuse liikme tasu ega selle maksmise korra kohta. Samuti ei sätesta kehtiv õigus, et juhatuse liikme tasu saamise õigus lõpeks juhatuse liikme kohta äriregistris tehtud kande kustutamisega.
|
3-3-1-49-11
|
Riigikohus |
27.10.2011 |
|
Kui mõtteline osa maast oleks omandisse andmise asemel tulnud samas ulatuses samale isikule tagastada, siis see asjaolu ei saa olla aluseks kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kui maa tagastamise õigustatud subjekt ja korteriomandite koosseisus maa tegelikult omandanud isik langevad kokku, ei ole kinnistusraamatu andmed ebaõiged ega riku maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi.
ORAS § 9 lg 4 kolmanda lause reguleerimisese on ulatuslikum kui õigustatud subjektide ringi määratlemine. ORAS § 9 lg 4 kolmandas lauses on seadusandja selgesõnaliselt ja reservatsioonideta välistanud vara kompenseerimise avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, seega ka kohaliku omavalitsuse üksustele.
Õigusjärglane omandab küll põhimõtteliselt õiguseellase staatuse, kuid õigusjärgluse puhul ei pruugi üle minna kõik õigused, nt õiguseellase isikuga lahutamatult seotud õigused. Avalik-õiguslikust juriidilisest isikust õigusjärglasele ei lähe õigusjärgluse korras üle subjektiivne avalik-õigus, kui selle omandamine avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt ei ole kooskõlas vastava õiguse olemusega. Tulenevalt ORAS § 9 lg 4 kolmandast lausest on õigusjärglus piiratud, kui kompensatsiooninõude osas ei ole õiguse üleminek kooskõlas avalik-õigusliku juriidilise isiku eristaatusega.
Kui kogu maatükk on kinnistatud elamu teenindusmaana korteriomandite mõtteliste osade koosseisus, siis ei ole korteriomandi koosseisu kuuluv mõtteline osa maatükist enam iseseisvalt tsiviilkäibes ning sellega seonduvaid omandisuhteid ei ole enam võimalik omandireformi käigus ümber korraldada. Sellise maatüki mõtteliste osade puhul ei ole tegemist omandireformi objektiga seni, kuni esmakinnistamisele eelnenud olukorda ei ole ennistatud.
MaaRS § 221 lg-st 5 ja AÕSRS § 12 lg-st 1, tuleneb, et kaasomandis oleva ehitise puhul ei kuulu erastamisele kogu ehitise teenindamiseks vajalik maa, vaid üksnes mõtteline osa sellest. Erastatakse see mõtteline osa maast, mis vastab nende ehitise kaasomanike mõttelisele osale ehitisest, kes ei ole maa tagastamise õigustud subjektid või ei taotle maad tagasi. Tagastatakse see mõtteline osa maast, mis vastab nende kaasomanike osale, kes on kõnealuse maa tagastamise õigustatud subjektid ja taotlevad seda tagasi. Ühtlasi on MaaRS § 221 lg 5 ja AÕSRS § 12 lg 1 erinormiks EES § 214 lg 6 p 2 suhtes, mis näeb ette, et korteriomandi koosseisu kuuluva erastamata eluruumi puhul kantakse kinnistusraamatusse omanikuna kohalik omavalitsusüksus.
Riigikohus ei või väljuda kassatsioonkaebuse piiridest, kuid kassatsioonkaebuse piire ei kitsenda kassaatori nõustumine ringkonnakohtu mõningate seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse piirid määrab kindlaks see, kas kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust kogu haldusasja vaidluse eseme ulatuses või kitsamalt. Vaidluse eseme piiritlevad omakorda kaebuse või protesti nõuded ja alused, mitte kaebuse või protesti esitaja õiguslikud väited.
|