/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-18-137/29 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.10.2018
Teeregistri andmetel pole rajatise või muu ala LS § 2 p 81 mõttes teeks lugemisel määravat tähendust. Teeregister on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on teede kohta vajalike andmete töötlemine ja avalikustamine, kuid millel on vaid informatiivne tähendus. (p 17)
LS § 2 p 81 lausete 1, 2 ja 6 kohaselt sõltub konkreetse rajatise või muu ala lugemine teeks eeskätt rajatise loomise eesmärgist (liiklemiseks avatud rajatis), maaomaniku objektiivselt väljendatud tahtest (maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud muu ala või teeks rajatud ala) või sellest, kas maa-ala on sõidukite liikumise tulemusena teeks kujunenud. Eeltoodust tulenevalt peab tee puhul olema tegemist äratuntavalt liiklemiseks mõeldud rajatise või muu alaga. See, kas rajatis on liiklemiseks avatud, kas ala on maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud või on see kujunenud teeks sõidukite liikumise tulemusena, on fakti küsimus, mis tuleb kohtul tuvastada. (p 16) Teeregistri andmetel pole rajatise või muu ala LS § 2 p 81 mõttes teeks lugemisel määravat tähendust, tegemist on üksnes abipakkuva kriteeriumiga. (p 17) RiPS § 10 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsus 25. juunil 2002. a määruse nr 205 „Rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktid“ § 2 lg 1 p 1 ning lisa 1 kohaselt on Tallinna-Narva maanteel asuv Narva piiripunkt rahvusvaheliseks liikluseks avatud (maantee-)piiripunkt. Kuivõrd Narva piiripunkti puhul on järelikult tegemist liikluseks avatud maanteelõiguga RiPS § 10 lg 1 mõttes, siis on ilmselge, et Narva piiripunkt ja seda teenindav teeosa tuleb lugeda teeks LS § 2 p 81 mõttes, millele kohaldub liiklusseadus. (p 19) RiPS § 8 lg 1 p-de 1 ja 5 ning Vabariigi Valitsuse 17. septembri 1997. a määruse nr 176 „Piirirežiimi eeskirja kinnitamine“ p-de 1.1 ja 1.2 kohaselt reguleerib piirirežiim Eesti territooriumile saabumist ja siit lahkumist ning piirirežiimist tulenevad normid kujutavad selles valdkonnas endast muude õigusaktide suhtes erinorme. Osas, kus piirirežiim aga teisiti ette ei näe, kehtivad Eesti seadused piiripunktides nii nagu mujalgi Eesti Vabariigi territooriumil. Kuivõrd piirirežiim ei sätesta riigipiiri ületamisel mootorsõiduki juhtimise õiguse osas erandeid, siis kehtib liiklusseaduses sätestatud keeld juhtida mootorsõidukit vastava kategooria juhtimisõigust omamata ka Eesti piiripunktides. (p 20)
3-15-2595/42 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.06.2018
Olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt, ei ole rahvastikuregistri kanne lapse elukoha andmete kohta peretoetuste vormistamisel määrava tähtsusega. Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on õiguslik tähendus vaid seaduses sätestatud juhtudel (RRS § 6 lg 2) ja RPTS ega ka kehtiv PHS rahvastikuregistri andmetele peretoetuste määramisel õiguslikku tähendust ei omista. (p 17)
Kuigi lapsetoetuse saamise õigus on lapsel (RPTS § 5 lg 1, PHS § 17 lg 1), ei tähenda see, et lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus ei rikuks vanema õigusi. Kui lapsel on olemas isik, kes teda kasvatab, siis ei ole lapsel võimalik ise peretoetusi taotleda (RPTS § 15, PHS § 25 lg 1). Peretoetus määratakse aga seda taotlevale isikule (RPTS § 22 lg 1 teine lause, PHS § 28), kelleks on üldjuhul vanem. Peretoetuste määramisega kaasneb vältimatult selle käsutamise õigus. Sealjuures ei ole peretoetuste käsutamise õigus piiramatu, vaid neid tuleb kasutada laste huvides (RPTS § 1 lg 1; PHS §-d 2 ja 15). Peretoetuste maksmine lõpetatakse peretoetuste saamist või toetuste suurust mõjutavate asjaolude ilmnemisel (RPTS § 29 lg-d 1 ja 3), seega juhul, kui vanem ei kasvata enam last või laps ei ela tema juures (vt RPTS § 1 lg 1, § 15, § 19 lg-d 1 ja 3). (p-d 15 ja 16) RPTS ei sätesta, kuidas määrata peretoetused olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt. Seadust ei ole võimalik tõlgendada ka selliselt, et lapsetoetused määratakse mõlemale vanemale. Sellisel juhul on vanematel võimalik omavahel kokku leppida, kes lapsetoetust taotleb. Ka kehtiv regulatsioon rõhutab vanematevahelise kokkuleppe vajalikkust sellises olukorras (vt PHS § 6 lg 1 ja § 26 lg 3). Kokkulepet väljendab ühe vanema nõusolek loobuda lapsetoetuse taotlemisest teise vanema kasuks. Olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt, ei ole rahvastikuregistri kanne lapse elukoha andmete kohta peretoetuste vormistamisel määrava tähtsusega. Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on õiguslik tähendus vaid seaduses sätestatud juhtudel (RRS § 6 lg 2) ja RPTS ega ka kehtiv PHS rahvastikuregistri andmetele peretoetuste määramisel õiguslikku tähendust ei omista. (p 17) Kui üks vanematest ei anna teisele lapsetoetuse taotlemiseks nõusolekut, siis ei ole SKA-l pädevust otsustada, millise pere koosseisu laps arvata (vt RPTS § 19 lg 3 p 1, PHS § 26 lg 2). Sellisel juhul on lapsetoetuse taotlejal õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks maakohtu poole ning nõuda teise vanema kohustamist nõusolekut andma ja tema kasuks lapsetoetuse taotlemisest loobuma (TsÜS §-s 68 sätestatud tahteavalduse asendamise nõue). Tegemist on kahe eraõigusliku isiku vahelise sisulise vaidlusega selle üle, kumb vanematest lapsetoetust taotleb (vrd RKEK määrused asjades nr 3-3-4-2-13, p-d 13–14, 19, ja nr 3-3-4-3-15, p-d 7–9). Selleks et kohus saaks tahteavalduse asendada, peab isikul olema kohustus teha kindla sisuga tahteavaldus. Sealjuures võib nõude aluseks oleva kohustava normi leidmine materiaalõigusest olla raskendatud (vt asi nr 3-3-4-2-13, p 21). Vrd ka RPKS v.r § 24 lg-d 7 ja 8, § 28 lg 2 p 12 ja RKPJKS otsus asjas nr 5-17-9/8, p-d 37–39. (p 18) Kaebajal ei ole õigust tagantjärele lapsetoetustele, mida maksti kolmandale isikule pärast kaebajale lapsetoetuste maksmise lõpetamist. Kolmandalt isikult pole võimalik toetust tagasi nõuda, sest puudub õiguslik alus (vt PHS § 14 lg 1 ja SÜS § 31 lg 1 p 1). Lapsetoetuse saamise õigus on lapsel ja kaebaja lastel oli õigus toetust saada ka perioodi eest, mil see maksti välja kolmandale isikule. Kuna kaebaja ja kolmas isik kasvatavad lapsi ühiselt, kannavad nad ilmselt ühiselt ka lastega seotud kulud ning saavad tehtud kulutuste jagamisel arvesse võtta ka lapsetoetusena kas ühele või teisele vanemale välja makstud summasid. (p 21)
Kuigi lapsetoetuse saamise õigus on lapsel (RPTS § 5 lg 1, PHS § 17 lg 1), ei tähenda see, et lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus ei rikuks vanema õigusi. Kui lapsel on olemas isik, kes teda kasvatab, siis ei ole lapsel võimalik ise peretoetusi taotleda (RPTS § 15, PHS § 25 lg 1). Peretoetus määratakse aga seda taotlevale isikule (RPTS § 22 lg 1 teine lause, PHS § 28), kelleks on üldjuhul vanem. Peretoetuste määramisega kaasneb vältimatult selle käsutamise õigus. Sealjuures ei ole peretoetuste käsutamise õigus piiramatu, vaid neid tuleb kasutada laste huvides (RPTS § 1 lg 1; PHS §-d 2 ja 15). Seega rikub vaidlusalune lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus kaebaja õigust käsutada talle määratud lapsetoetust. (p 15)
3-3-1-1-17 PDF Riigikohus 19.04.2017
LS
Direktiivi 2006/112 art 2 lg 2 ei kohusta p‑i c (kuidas teha kindlaks esmane kasutusele võtmine) sisustama just ja ainult KMS-is. Õigusnormi sisustamisel ja tõlgendamisel tuleb lähtuda õiguskorrast tervikuna ning mõisteid kasutada nende tavapärases tähenduses, kui norm ei näe ette teisiti. Mootorsõiduki kasutamise eeldatav sihipärane eesmärk on liikluses osalemine. Liikluses osalemine eeldab liiklusregistris registreerimist. Mootorsõiduki esmane kasutusele võtmine ja registreerimine on üldjuhul õiguslikult omavahel seotud. Erandiks võivad olla vaid olukorrad, kus mootorsõiduki parameetrite tõttu ei ole seda vaja registreerida või mootorsõidukit kasutatakse viisil, mis ei eelda registreerimist. Sihipäraseks kasutamiseks tuleb sõiduk registreerida liiklusregistris ning MTA võib lähtuda eeldusest, et sõiduki esmaseks kasutusajaks on registris registreerimise hetk. Kohustus tõendada seda, et mootorsõiduki faktiline kasutus algas varem, on maksukohustuslasel. Müügieelne proovisõit teisaldatavate registreerimismärkidega ei ole mootorsõiduki kasutusele võtmine KMS § 2 lg 7 p 3 mõttes. (p 20-23)
Asja arutamise uuendamine on HKMS § 130 p-st 2 tulenevalt pigem erand (vt ka RKTsK otsus asjas nr 3-2-1-113-11, RKKK otsus asjas nr 3-1-1-67-06). Asja arutamise uuendamise vajalikkuse üle otsustamisel kohtul ulatuslik otsustusruum. Kõrgemalseisev kohus saab sellesse sekkuda vaid piiratud juhtudel. Teatud asjaolude esinemise korral puudub kohtul siiski otsustusruum asja arutamise uuendamise üle otsustamisel. (p 13-16)
3-3-1-61-13 PDF Riigikohus 17.03.2014
Põhiseadusega oli kooskõlas majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.08.2004 määruse nr 175 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskiri“ § 4 lg 3 regulatsioon, mis nägi ette välismaalasest sõidukiomaniku esindaja vastutava kasutajana liiklusregistrisse kandmise. Liiklusregistri pidamiseks on olemas arvestatav avalik huvi, mis hõlmab ka liiklusregistrisse kantud sõiduki omaniku või tema esindaja andmete kandmise registrisse, et vajaduse korral oleks võimalik nendega kontakteeruda. Kui vastutava kasutajana registrisse kandmisest tekkisid isikule sellised kohustused, mis piirasid ebaproportsionaalselt tema põhiseadusega kaitstud õigusi, võivad põhiseadusega vastuolus olla normid, millest kohustused tekkisid, mitte vastutava kasutaja registrisse kandmise kord. (p 16)
HKMS § 197 lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Halduskohtu otsuse vaidlustamisel mõne nõude osas peab ringkonnakohus kontrollima otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (vt otsus asjas nr 3-3-1-71-13, p 13.3 ja seal toodud viited). (p 12) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-71-13.
Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda. (p 20–21)
Kohtutel on kohustus kontrollida kaebuse läbivaatamise ja rahuldamise eelduste olemasolu isegi juhul, kui nende olemasolu pole kahtluse alla seatud (otsus asjas nr 3-3-1-74-10, p 15). (p 19)
3-3-1-13-13 PDF Riigikohus 03.06.2013
Kaebajal on reeglina kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kohus võib ka kohustada teda tõendama neid asjaolusid, kui eelduslikult just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kahtluse korral peab kohus või haldusorgan uurimispõhimõttest tulenevalt koguma täiendavaid tõendeid või tegema tõendi esitamise ülesandeks menetlusosalisele.
Halduskohtumenetluses tehakse reeglina asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 1), mis on eriti oluline kohustamisnõude puhul. Kui isikul ei saa ka kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu enam olla laste suhtes hooldusõigust, mida rahvastikuregistrisse kanda , siis ei pruugi enam olla võimalik rahuldada kohustamisnõuet, sõltumata sellest, kas maavalitsuse keeldumine oli õiguspärane. (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-1-12, p 20).
Rahvastikuregistri kande, sh perekonnaseisukande tegemine toimub formaliseeritud menetluses, kuid perekonnaseisuametnik võib vajaliku asjaolu kindlakstegemiseks rakendada uurimispõhimõtet (PKTS § 6 lg 1 ls 2). Isik peab esitama rahvastikuregistrisse hooldusõiguse kande tegemiseks dokumendi, mis tõendab tema hooldusõiguse kuuluvust, ulatust ja liiki. Selleks võib-olla ka kohtulahend, millega on tema hooldusõigus tuvastatud või kindlaks määratud.
3-3-1-17-12 PDF Riigikohus 26.04.2012
RVastS § 7 lg 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 11, ja 9. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-94-09, p 9). Kahju hüvitamise nõude võib esitada, kui õigusvastase tegevusega on rikutud isiku õigusi. Kahju hüvitamist ei ole õigust nõuda, kui isiku õigusi ei ole rikutud. Seega puudub alus hüvitisenõudeks, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi. Selline olukord on võimalik kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis. Äriregistri kanded juhatuse liikmete kohta ei pruugi vastata tegelikkusele näiteks juhatuse liikme valimise või tagasikutsumise järel, kuna kanne äriregistrisse tehakse paratamatult ajalise nihkega. Sellisel juhul saab kolmas isik tugineda äriregistri kandest tekkinud õigusnäivusele ning pidada tulundusühistu juhatuse liikmeks äriregistrist nähtuvaid isikuid. Sellist õigust ei ole aga juhatuse liikmel ega juriidilisel isikul, kelle juhatuse liiget vastav kanne puudutab. Juhatuse liikme õigus saada tasu ei sõltu äriregistri kandest juhatuse liikme kohta, vaid tulundusühistu nõukogu otsusest ja juhatuse liikmega sõlmitud lepingust. Seaduses ei ole ette nähtud nõuet kanda äriregistrisse tulundusühistu juhatuse liikme volituste alguse ega lõppemise aega, samuti andmeid juhatuse liikme tasu ega selle maksmise korra kohta. Samuti ei sätesta kehtiv õigus, et juhatuse liikme tasu saamise õigus lõpeks juhatuse liikme kohta äriregistris tehtud kande kustutamisega.
Äriregistri kanded juhatuse liikmete kohta ei pruugi vastata tegelikkusele näiteks juhatuse liikme valimise või tagasikutsumise järel, kuna kanne äriregistrisse tehakse paratamatult ajalise nihkega. Sellisel juhul saab kolmas isik tugineda äriregistri kandest tekkinud õigusnäivusele ning pidada tulundusühistu juhatuse liikmeks äriregistrist nähtuvaid isikuid. Sellist õigust ei ole aga juhatuse liikmel ega juriidilisel isikul, kelle juhatuse liiget vastav kanne puudutab. Juhatuse liikme õigus saada tasu ei sõltu äriregistri kandest juhatuse liikme kohta, vaid tulundusühistu nõukogu otsusest ja juhatuse liikmega sõlmitud lepingust. Seaduses ei ole ette nähtud nõuet kanda äriregistrisse tulundusühistu juhatuse liikme volituste alguse ega lõppemise aega, samuti andmeid juhatuse liikme tasu ega selle maksmise korra kohta. Samuti ei sätesta kehtiv õigus, et juhatuse liikme tasu saamise õigus lõpeks juhatuse liikme kohta äriregistris tehtud kande kustutamisega.
3-3-1-49-11 PDF Riigikohus 27.10.2011
Kui mõtteline osa maast oleks omandisse andmise asemel tulnud samas ulatuses samale isikule tagastada, siis see asjaolu ei saa olla aluseks kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kui maa tagastamise õigustatud subjekt ja korteriomandite koosseisus maa tegelikult omandanud isik langevad kokku, ei ole kinnistusraamatu andmed ebaõiged ega riku maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi.
ORAS § 9 lg 4 kolmanda lause reguleerimisese on ulatuslikum kui õigustatud subjektide ringi määratlemine. ORAS § 9 lg 4 kolmandas lauses on seadusandja selgesõnaliselt ja reservatsioonideta välistanud vara kompenseerimise avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, seega ka kohaliku omavalitsuse üksustele. Õigusjärglane omandab küll põhimõtteliselt õiguseellase staatuse, kuid õigusjärgluse puhul ei pruugi üle minna kõik õigused, nt õiguseellase isikuga lahutamatult seotud õigused. Avalik-õiguslikust juriidilisest isikust õigusjärglasele ei lähe õigusjärgluse korras üle subjektiivne avalik-õigus, kui selle omandamine avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt ei ole kooskõlas vastava õiguse olemusega. Tulenevalt ORAS § 9 lg 4 kolmandast lausest on õigusjärglus piiratud, kui kompensatsiooninõude osas ei ole õiguse üleminek kooskõlas avalik-õigusliku juriidilise isiku eristaatusega.
Kui kogu maatükk on kinnistatud elamu teenindusmaana korteriomandite mõtteliste osade koosseisus, siis ei ole korteriomandi koosseisu kuuluv mõtteline osa maatükist enam iseseisvalt tsiviilkäibes ning sellega seonduvaid omandisuhteid ei ole enam võimalik omandireformi käigus ümber korraldada. Sellise maatüki mõtteliste osade puhul ei ole tegemist omandireformi objektiga seni, kuni esmakinnistamisele eelnenud olukorda ei ole ennistatud.
MaaRS § 22^1 lg-st 5 ja AÕSRS § 12 lg-st 1, tuleneb, et kaasomandis oleva ehitise puhul ei kuulu erastamisele kogu ehitise teenindamiseks vajalik maa, vaid üksnes mõtteline osa sellest. Erastatakse see mõtteline osa maast, mis vastab nende ehitise kaasomanike mõttelisele osale ehitisest, kes ei ole maa tagastamise õigustud subjektid või ei taotle maad tagasi. Tagastatakse see mõtteline osa maast, mis vastab nende kaasomanike osale, kes on kõnealuse maa tagastamise õigustatud subjektid ja taotlevad seda tagasi. Ühtlasi on MaaRS § 22^1 lg 5 ja AÕSRS § 12 lg 1 erinormiks EES § 21^4 lg 6 p 2 suhtes, mis näeb ette, et korteriomandi koosseisu kuuluva erastamata eluruumi puhul kantakse kinnistusraamatusse omanikuna kohalik omavalitsusüksus.
Riigikohus ei või väljuda kassatsioonkaebuse piiridest, kuid kassatsioonkaebuse piire ei kitsenda kassaatori nõustumine ringkonnakohtu mõningate seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse piirid määrab kindlaks see, kas kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust kogu haldusasja vaidluse eseme ulatuses või kitsamalt. Vaidluse eseme piiritlevad omakorda kaebuse või protesti nõuded ja alused, mitte kaebuse või protesti esitaja õiguslikud väited.
3-3-1-46-10 PDF Riigikohus 15.09.2010
IKS § 21 lg 2 p 3 välistab sõnaselgelt andmesubjekti õiguse nõuda tema kohta kogutud isikuandmete kustutamist või sulgemist, kui andmed on kogutud seaduse alusel. Kuna kinnipeeturegistrisse kogutud andmed on kogutud seaduse alusel (VangS § 51 koostoimes põhimäärusega), ei ole kinnipeetaval õigust nõuda tema kohta kogutud isikuandmete kustutamist või sulgemist. Kinnipeetaval ei ole õigust pääseda juurde kinnipeeturegistris tema kohta olevatele andmetele, sest kinnipeeturegistrile on piiratud juurdepääs ja andmeid väljastatakse isikule, kellel on seadusest tulenevalt asutusesiseseks tunnistatud teabele juurdepääsu õigus. Kuna andmete parandamise nõudmine eeldab, et kinnipeetaval oleks juurdepääs tema kohta tehtud kandele, ei saa ta nõuda nende andmete parandamist, mis pole talle saanud õiguspäraselt teatavaks.
Kaebus, milles taotletakse vanglalt kinnipeeturegistris olevate andmete väljastamist, tuleb tagastada HKMS § 11 lg 31 p 1 ja p 5 alusel, kui kaebaja ei ole esitanud Justiitsministeeriumile taotlust kinnipeeturegistris olevate andmete saamiseks ega vanglale vaiet andmete väljastamise jätmise peale. Kinnipeetaval ei ole õigust pääseda juurde kinnipeeturegistris tema kohta olevatele andmetele, sest kinnipeeturegistrile on piiratud juurdepääs ja andmeid väljastatakse isikule, kellel on seadusest tulenevalt asutusesiseseks tunnistatud teabele juurdepääsu õigus. Kuna andmete parandamise nõudmine eeldab, et kinnipeetaval oleks juurdepääs tema kohta tehtud kandele, ei saa ta nõuda nende andmete parandamist, mis pole talle saanud õiguspäraselt teatavaks. Seetõttu tuleb kaebus sellise osas tagastada HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel.
3-3-1-94-09 PDF Riigikohus 09.03.2010
Liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile. Tegemist on informatiivse andmekoguga, mida riik, kohaliku omavalitsuse üksus, kohtutäiturid ja notarid kasutavad avalike ülesannete täitmiseks (LS § 65 lg 2). Kuna füüsilisel ja juriidilisel isikul on õigus juurde pääseda üksnes nende endiga seotud registriandmetele, siis ei ole liiklusregister avalik andmebaas, mille abil isikud saaksid vabalt tutvuda ka teisi isikuid puudutavate registriandmetega (vt ka Riigikohtu 20.05.2009 otsuse asjas nr 3-2-1-48-09 p-i 14).
RVastS § 7 lg-s 1 väljendub muu hulgas ka põhjusliku seose nõue teo ja sellega tekitatud kahju vahel (vt Riigikohtu 16.03.2005 otsuse asjas nr 3-3-1-93-04 p-i 11). AÕS § 92 lg 1 kohaselt on vallasomandi tekkimiseks vaja kokkulepet ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet. Sõiduki ostja ja müüja vahelisest müügilepingust ei saanud ARK-le tulla kohustusi ning sellega ei muudetud ARK kande tähendust, kuna ARK ei olnud lepingupool ja kande tähendust on pädev määratlema õigusnormi andja. Kuigi ARK on seotud sündmuste ahelaga, ei tekitanud ARK registreerimiskanne väidetavat kahju. Käesoleval juhul ei muudetud, tekitatud või lõpetatud omandiõigust sõidukile ARK registreerimiskandega.
3-3-1-59-02 PDF Riigikohus 11.11.2002
Kuigi hooneregistri kanne ei loo otseselt kellelegi õigusi ega kohustusi, ei välista see õiguste rikkumist. Hooneregistrisse omaniku kohta ebaõigete andmete kandmine võib kaasa tuua omandiõiguse ülemineku kolmandale isikule, raskendatud võib olla hoone käsutamine tegelikul omanikul jne. Isikul on õigus nõuda, et talle kuuluva hoone kohta ei säilitataks hooneregistris vääraid, puudulikke, aegunud või eksitavaid andmeid.
Hooneregistris omaniku kohta kande tegemine on avalik-õiguslik haldustoiming vaatamata sellele, et registri sisu moodustavad tsiviilõiguslikke suhteid puudutavad andmed. Hooneregistri pidaja ise ei ole kaebuse esitajaga tsiviilõiguslikus suhtes, mistõttu allub vaidlus hooneregistris kande tegemise toimingu õiguspärasuse üle halduskohtule.
Kui halduskohus ei saaks vajadus korral tsiviilõiguslikesse asjaoludesse ise selgust tuua, tooks see kaasa õigusemõistmise venimise. Olukord, kus isiku kaitseks ühe õigusrikkumise vastu tuleks algatada kaks või enamgi kohtuvaidlust oleks vastuolus efektiivse õiguskaitse põhimõttega.
3-3-1-2-00 PDF Riigikohus 28.02.2000
Registriandmete sisulise tõesuse ja õigeaegse esitamise eest registreerijatelt laekuvate andmete osas vastutab Eesti Riikliku Autoregistri põhimääruse punkti 14 alapunkti 1 järgi andmete esitaja. Kaebuse esitaja enda poolt esitatud andmete kajastumine riiklikus autoregistris ei saa kuidagi rikkuda tema õigusi.
3-3-1-18-98 PDF Riigikohus 08.05.1998
Ebaõiged andmed riigi rahvastiku kohta peetavas registris võivad põhjustada isiku õiguste ja vabaduste rikkumist. Kui registris on isiku kohta ebaõiged, mittevajalikud, puudulikud või aegunud andmed ja neid keeldutakse parandamast, siis on tegemist isiku õiguste rikkumisega. Ebaseaduslike andmete kandmine registrisse on seadusevastane.
3-3-1-14-98 PDF Riigikohus 13.04.1998
Registriandmete saladuse hoidmine ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet.
Maksukorralduse seadusest ei tulene, et kolmandale isikule MKS § 20 lg. 1 alusel tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema maksuõiguserikkumine. Samuti ei tulene seadusest, et kolmandale isikule tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema konkreetse maksumaksja kontrollimine. MKS § 20 lg. 1 alusel kolmandale isikule tehtav ettekirjutus on olemuslikult erinev võrreldes sellise ettekirjutusega, mis tehakse maksumaksjale või maksu kinnipidajale. Maksukorralduse seaduse §-s 15 lg. 1 sätestatud nõuded ettekirjutusele laienevad aga ka MKS § 20 lg. 1 alusel tehtud ettekirjutusele Kolmandale isikule tehtud ettekirjutuses tuleb osundada ka põhjustele, miks nõutakse teavet kolmandalt isikult; isikule või isikute grupile, keda kontrollitakse; millise maksu tasumise õigsust kontrollitakse ja maksukohustuse õiguslikule alusele. Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks laiendavale tõlgendusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et laiendavale tõlgendusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine.
Maksukorralduse seaduse mõttest tuleneb, et ärisaladus ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet. Vastupidine seisukoht tähendaks, et riiklik järelevalve maksude tasumise üle muutub ebaefektiivseks.
Registriandmete saladuse hoidmine ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet. Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus.
Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks laiendavale tõlgendusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et laiendavale tõlgendusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine. Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.
Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus.
Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg. 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Kokku: 13| Näitan: 1 - 13

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json