3-22-938/38
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.02.2026 |
|
Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) tähenduses on õigus abile töövõimetuse korral ja õigus abile puude korral eraldi kaitstavad sotsiaalsed õigused (PS § 28 lg-d 2 ja 4; vt ka RKPJKo nr 3-4-1-33-14, p 28). Töövõimetoetuse eesmärk on eelkõige sissetuleku asendamine, samas kui puude korral makstava toetusega taotletakse puudest tingitud lisakulude osalist hüvitamist (vrd PISTS § 1 lg-d 1 ja 2, § 2 lg 1 ja § 7 lg 1 ning TVTS § 1 lg 1, § 5 lg 3 ja § 11). (p 14)
Töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise menetlused on erinevad. Puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse igapäevast tegutsemisvõimet, mis võibki erineda töövõimest. (p 19)
Piirangute raskusastmeid hinnatakse arvväärtustega, millele on antud töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel sama sisu (määruse nr 18 § 4 lg 6; tervise- ja tööministri 7. septembri 2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“§ 6 lg 3). (p 19)
Selleks et taotlejal oleks võimalik aru saada, miks SKA jõudis puude raskusastme tuvastamise menetluses sama võtmetegevust hinnates töötukassa töövõime hindamise menetluses antud hinnangust erineva tulemuseni, peab SKA paratamatult erinevaid hinnanguid kõrvutama ja põhjendama, miks ta ei nõustu teise haldusorgani järeldusega. (p 19)
Kuna haldusmenetluses kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte, võivad tõenditeks olla kõik HMS § 38 lg s 2 nimetatud tõendid (vt RKHKm nr 3-21-2230/16, p 12.3). (p 20)
Haldusorgan peab tagama selle, et haldusakti adressaat mõistab, miks otsus nii tehti (RKHKo nr 3-17-1110/84, p 18). Seda kohustust peab iseäranis hoolikalt silmas pidama nii puude raskusastme tuvastamisel kui ka töövõime hindamisel. (p 20)
Kohtumenetluses tuleb piirangu raskusastme õigsust kontrollida täielikult ja piirduda ei saanud ratsionaalsuse või ilmselgete vigade testiga (vt RKHKo nr 3-17-1110/84, p 25; RKHKo nr 3-21-629/46, p 15 ja RKHKo nr 3-20-2474/11, p 20). (p 21)
Üldjuhul ei peaks haldusorgan töötlema avaliku ülesande täitmisel isikuandmeid isiku nõusoleku alusel. Nõusolek IKÜM-i mõttes eeldab, et see on vabatahtlik, konkreetne, teadlik ja ühemõtteline tahteavaldus, kusjuures andmesubjektil on õigus nõusolek igal ajal tagasi võtta (vt IKÜM art 4 p 11 ja art 7). Nende nõuete täitmine ei ole haldusülesannete puhul üldjuhul võimalik. Nii näiteks ei saa vabatahtlikkusest rääkida olukorras, kus andmesubjekti keeldumine nõusolekut anda toob kaasa riigi pakutavast hüvest ilmajäämise. (p 23)
Haldusorgan täidab haldusülesannet seaduse alusel ja seega töötleb selleks vajalikke isikuandmeid samuti seaduse alusel. Kuna tegemist on terviseandmete kui eriliigiliste isikuandmetega (IKÜM art 9 lg 1, art 4 p 15), siis IKÜM-i asjakohased õiguslikud alused on art 9 lg 2 punkt h koostoimes art 6 lg 1 punktiga e (EKo nr C-667/21 – Krankenversicherung Nordrhein, p 79). Viidatud normid eeldavad, et õiguslik alus on loodud liikmesriigi õiguses, seejuures viimane peab vastama ka kindlatele kvaliteedinõuetele (art 6 lg-d 2 ja 3, art 9 lg 2 punkti h korral ka lg 3; samuti lg 4). Need liikmesriigi loodud nõuded ei või siiski olla ülemäärased (C-667/21 – Krankenversicherung Nordrhein, p 67). (p 24)
PISTS § 23 lg-tes 2 ja 3 nimetatud isiku nõusolekul TIS-i andmetele juurdepääsuks eeskätt andmesubjekti informeeriv tähendus, andes talle valikuvabaduse otsustada, kas esitada ise asja lahendamiseks vajalikud andmeid või võimaldada SKA-l ja arstiõppe läbinud isikul kasutada TIS-is olevaid. Kui isik sellist nõusolekut ei anna, tuleb tal puude raskusastme tuvastamiseks vajalikud andmed ise esitada (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 21 lg 1 p 1; vt ka HMS § 14 lg 3 p 5 ja SÜS § 3 lg 6). (p 27)
PISTS eristab kahte juurdepääsu TIS-ile. Mõlemad eeldavad isiku nõusolekut. SKA-l on juurdepääs TIS-i andmeid esitanud arsti ees- ja perekonnanimele (PISTS § 23 lg 2). Terviseandmetele on seejuures juurdepääs ainult arstiõppe läbinud isikul (PISTS § 23 lg 3), kes võib olla SKA ametnik või töötaja, kuid võib olla ka kaasatud ekspert (töövõimetoetuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, 84SE, Riigikogu XIII koosseis, seletuskiri lk 45 jj). Viimati nimetatud sätte järgi on arstiõppe läbinud isikul isiku nõusolekul juurdepääs järgmistele tervise infosüsteemis olevatele puude raskusastme tuvastamiseks vajalikele andmetele: andmed andmete esitaja kohta; andmed ambulatoorsete visiitide ja haiglas viibimise kohta; andmed ravimite kohta. (p 25)
Töövõime hindamiseks ja puude raskusastme tuvastamiseks vajalike TIS-i andmete loetelu ja ajavahemikku, mille kohta on õigus andmeid pärida, on täpsustatud sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22. veebruari 2016. a määruses nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“. Vabariigi Valitsuse 1. detsembri 2016. a määruses nr 138 „Tervise infosüsteemi põhimäärus“ on omakorda sätestatud, millistele turvameetmetele peab infosüsteem vastama, kui kaua tuleb säilitada logisid andmete töötlemise kohta, kuidas tagatakse juurdepääs infosüsteemi andmetele jms. Kuna SKA-l on seadusest tulenev juurdepääsu õigus infosüsteemis olevatele isikuandmetele, tagatakse talle otsejuurdepääs (määruse nr 138 § 12 lg 1 ja § 10 lg 1). Puude raskusastme tuvastamisel osalevale arstiõppe läbinud isikule ei laiene määruse nr 138 § 11 („Tervishoiuteenuse osutaja õigus andmetele juurdepääsuks“), kuna ta ei osuta selles menetluses tervishoiuteenust. Seetõttu ei saa andmesubjekt keelata SKA-le juurdepääsu oma terviseandmetele. Selline keeld kehtib vaid tervishoiuteenuse osutajale (määruse nr 138 § 19). (p 26)
|
| 3-22-1043/67
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.02.2026 |
|
TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kulu väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaldamist on Riigikohus pidanud võimalikuks mitte üksnes algdokumendi puudumisel, vaid ka algdokumendi sisulise ebaõigsuse korral (nt RKHKo nr 3-15-1758/30, p 10). Seepärast on juhul, kui väljamakse kvalifitseerimiseks juhatuse liikme tasuks või töötasuks pole alust, ent samas ei vasta väljamakse ettevõtlusega seotust näitama pidav algdokument tegelikkusele, üldjuhul täidetud TuMS § 51 lg-st 1 ja lg 2 p-st 3 tulenev väljamakse tulumaksuga maksustamise alus. (p 9)
Riigikohus on ka maksuotsuse kohta märkinud, et eksliku õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa haldusakti tühistamist juhul, kui on olemas haldusakti andmiseks asjakohane regulatsioon ning on ilmselge, et esinevad õiguslikud ja faktilised alused haldusakti põhjendamiseks (RKHKo nr 3-15-1022/29, p 22; vt ka RKHKo nr 3-3-1-28-16, p 14). Nendel juhtumitel on küsimus olnud sama maksu tasumise kohustust ette nägevates erinevates õiguslikes alustes. Maksuliigi muutumisel muutuvad isikute õigused ja kohustused, mistõttu on tegemist maksuotsuse resolutiivosa (HMS § 60 lg 2 teine lause) muutmisega ka siis, kui maksu liiki pole resolutiivosas mainitud. Sellist volitust HKMS § 5 lg 1 kohtule ei anna. Halduskohus ei saa maksuhalduri asemel tuvastada teist maksukohustust ise. (p 10)
Kui juhatuse liige tegutses aktiivse tööpanusega äriühingu huvides, kuid talle tasu ei deklareeritud, on põhjendatud kahtlus, et tema kontole kantud raha on tema netotasu. Seda ei väära see, kui maksuhaldur pole tuvastanud, et ta kasutas raha isiklike kulutuste katmiseks (vrd RKHKo nr 3-22-1323/17, p 21). Määrav on see, et pole tuvastatud raha kasutamist väljamaksed teinud äriühingu huvides. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et juhatuse liikmele tehtud väljamakse või muu hüve andmise puhul võib eeldada, et see on antud tasuna juhtorgani liikme ülesannete täitmise eest (RKHKo nr 3-21-2196/41, p 14). Väljamakse liigi kindlakstegemisel ei ole otsustav see, kas juhatuse liikme tasu võib näida ebaproportsionaalselt kõrge (RKHKo nr 3-22-1323/17, p 26). (p-d 12 ja 13)
Maksuhaldur ei pea asuma kontrollima hüpoteesi, et väljamakse on dividend, kui niisugust hüpoteesi ei esita maksukohustuslane. Riigikohus on selgitanud, et dividendi väljamakse vormistamise ja tõendamise kohustus on eelkõige äriühingul endal (RKHKo nr 3-22-1323/17, p 22). (p 13)
|
| 3-21-1530/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.01.2026 |
|
Haldusmenetluses kehtivad tõendi lubatavuse kontrollimisel samad kriteeriumid nagu halduskohtumenetluses (vt RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). Kriminaalmenetluses kogutud tõendi lubatavust ei saa haldusorgan eeldada üksnes KrMS § 214 alusel antud prokuratuuri loa olemasolust. Tõendi kogumine peab olema proportsionaalne ning maksuhalduril tuleb kindlaks teha, et maksumenetluses kogutud tõend pole saadud isiku põhiõiguste rikkumisega. Põhiõiguste kaitse seisukohalt tuleb hinnata, millise kriminaalmenetluse toimingu abil tõend saadi, kui intensiivne on toimingu mõju selle isiku põhiõigustele, kelle suhtes menetlustoiminguid tehti, kui tähtis on tõend asjaolude kindlakstegemise seisukohalt, ega tõend pole asjakohatu. Kui tõend on pigem vähetähtis, aga on saadud põhiõigusi intensiivselt riivavate (kriminaal)menetlustoimingute tulemusel (näiteks läbiotsimise või jälitustoiminguga), tuleb selle kasutamist eriti hoolikalt kaaluda ja põhjendada. (p-d 56–59)
Läbiotsimise protokollidega ei saa tõendada nende esemete olemasolu või puudumist, mille leidmine polnud läbiotsimise eesmärk ning mida pole läbiotsimisprotokollides kajastatud. Ainuüksi see asjaolu muudab tõendid asjakohatuks. (p-d 60–63)
Pangakonto väljavõtte edastamine riivab isiku eraelu puutumatust ning informatsioonilist enesemääramisõigust. Riive intensiivsust mõjutab olulisel määral nii see, kui pika ajavahemiku kohta isiku pangakonto väljavõtet nõutakse, kui ka see, kas nõutavat teavet on mingite kriteeriumide alusel piiritletud või nõutakse seda kõigi tehingute kohta (RKHKm nr 3-18-1328/14, p 11). Konto väljavõte võimaldab teha isiku eraelu ja käitumisharjumuste kohta kaugeleulatuvaid järeldusi.
Kui maksuhaldur peab vajalikuks koguda krediidiasutuselt isiku pangakonto väljavõtte, tuleb päringus selgelt välja tuua andmete kogumise (töötlemise) eesmärk (vt ka EKo C-175/20 Valsts ieņēmumu dienests, p-d 63 ja 65; samuti p-d 68-70 ja 83-84). See on mh vajalik selleks, et isikul oleks vajaduse korral võimalik hiljem kaitsta enda õigusi ning kontrollida töötlemistoimingute seaduslikkust (samas, p 71). Isikuandmeid tuleb koguda üksnes vajalikus ulatuses (samas, p-d 72-74) ning tagatud peab olema tõhus kaitse andmete kuritarvitamise ohu eest (samas, p-d 55-56 ja 83-84; vt ka KAS § 88 lg-d 6 ja 63).
MKS § 61 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt viisil, et selles sätestatud kohustus kehtib ka olukorras, kus MTA kogub tõendina menetlusvälise kolmanda isiku kui andmesubjekti (praegusel juhul maksukohustuslase juhatuse liikme) isikuandmeid. Alles pärast seda, kui andmesubjekt on põhjendamatult jätnud teabe esitamise kohustuse täitmata, saab maksuhaldur nõuda samu isikuandmeid muudelt isikutelt. Isiku teadmata tema isikuandmete küsimine võib olla põhjendatud vaid juhul, kui vastasel korral pole võimalik saavutada menetlustoimingu eesmärki (vrd haldusmenetluse seaduse § 40 lg 3 p 4). (p-d 66–69)
Kohtu kaalutlusruum asja kirjalikus menetluses lahendamisel on piiritletud seaduses sätestatud tingimustega (vt HKMS § 131 lg 1 p-d 1 ja 2). Kuivõrd asja lahendamine kirjalikus vormis riivab PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures, ning menetlusliku põhiõiguse tagamine on halduskohtumenetluse oluline põhimõte (RKHKo 3-3-1-84-16, p 20), tuleb erandeid, mis võimaldavad lahendada asja kirjalikus menetluses, tõlgendada kitsalt. Ka siis, kui vaidluse all on üksnes õigusküsimused, tuleb kohtul asja läbivaatamise vormi määramisel võtta arvesse kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu (HKMS § 131 lg 1 p 2). Nõude suurus ei ole alati samastatav kaalul oleva õigushüvega. Rahalise kohustuse suurus võib tingida asja lahendamise kirjalikus menetluses eelkõige siis, kui puuduvad muud kaalukad asjaolud, mis eeldavad istungi korraldamist. (p-d 28 ja 35)
Mõnedel juhtudel võib esimeses astmes ära jäänud istungit kompenseerida selle korraldamine apellatsiooniastmes (EIKo Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, nr 55391/13, 57728/13 ja 74041/13, p 192). Apellatsiooniastmes kohtuistungi korraldamata jätmine võib olla põhjendatud siis, kui asi vaadati suulises menetluses läbi esimeses kohtuastmes, kuid see ei välista teise astme kohtu kohustust kaaluda, kas seaduses sätestatud eeldused asja lahendamiseks kirjalikus menetluses on täidetud. Kohtuistungi korraldamist võib õigustada ka vajadus uurida (mahukaid) dokumentaalseid tõendeid, mitte üksnes vajadus tunnistajaid üle kuulata. (p-d 30, 32 ja 36)
Haldusorgan ei või tugineda tõendile, mida eriseaduse järgi ei tohi haldusorganile edastada. Kohtueelses kriminaalmenetluses kogutud tõendid on lubatavad haldusmenetluses, kui nende kasutamiseks on mh KrMS §-s 214 sätestatud prokuratuuri luba. Kui prokuratuuri luba pole saadud, on tegu haldusmenetluses keelatud tõendiga (RKHKo nr 3-19-467/28, p 13). (p 51)
Selleks, et prokuratuur saaks kontrollida, kas KrMS §-s 214 nimetatud nõuded on täidetud, peab andmete avaldamist taotlev asutus või isik põhjendama prokuratuurile andmete avaldamise vajadust, selgitama andmete avaldamise ulatust ja kui seda on mõistlik eeldada, osutama ka andmete töötlemise õiguslikule alusele. Prokuratuur tohib kohtueelse menetluse andmete avaldamist lubada vaid juhul, kui taotluse põhjal saab järeldada, et andmed avaldatakse õiguspäraselt ning sellega ei rikuta KrMS § 214 lg-s 2 kehtestatud piiranguid (RKKKm nr 1-24-2128/193, p 17). (p 53)
Kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad HKMS § 65 lg-st 1 tulenevalt olla tõenditeks ka halduskohtumenetluses. HKMS § 62 lg 3 p 1 ja lg 6 järgi võib kohus tagastada või jätta arvestamata põhiõiguse rikkumisega saadud tõendi (vt ka RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). Halduskohtumenetluses on kriminaalmenetluses kogutud tõend lubamatu, kui tõend on kriminaalmenetluses tunnistatud selle kogumise nõuete ja korra rikkumise tõttu lubamatuks (samas, p 15). Kui kriminaalmenetluses pole tõendi kogumise õiguspärasust kontrollitud või seda polegi võimalik kontrollida, ei pea halduskohtumenetluses hindama, kas kriminaalmenetluse toiming vastas täies mahus kriminaalmenetlusõigusele, kuid kohtul tuleb kontrollida, kas tõendi kogumisel on järgitud põhiõigusi (samas, p 16). (p 55)
Läbiotsimise eesmärk on ammendavalt sätestatud KrMS § 91 lg-s 1. Erialakirjanduses on selgitatud, et kuigi läbiotsimismääruses ei pruugi alati olla võimalik üksikasjalikult üles loetleda kõiki otsitavaid objekte, peavad need seostuma läbiotsimise eesmärgiga (Kergandberg, E. Kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne, § 91, p 3). Läbiotsimise toimetamisel tuleb järgida läbiotsimismääruses sätestatud eesmärki ning otsida üksnes neid objekte, mis on seotud kriminaalmenetluse esemega (vrd RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 62). Läbiotsimisprotokolli kantakse leitud objekti nimetus ja objekti tunnused, millel on tähtsust kriminaalasja lahendamiseks (KrMS § 92 lg 1 p 4). Läbiotsimise eesmärgiga mitteseotud, kuid muule kuriteole viitavad objektid on käsitatavad juhuleiuna ning ka need tuleb leidmise korral läbiotsimisprotokollis fikseerida (Kergandberg, E. Kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne, § 91, p 4; vrd ka KrMS § 91 lg 10 ja RKKKo nr 3-1-1-28-14, p 17.1). (p 62)
|
| 3-21-1266/62
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.01.2026 |
|
Linnudirektiivi art 5 p-des a ja b ning neid ülevõtvates normides sätestatud keeldude objektiivse külje määravad ära lindude ning nende pesade ja munade tapmise, hävitamise ja kahjustamise mõisted. Ehkki linnudirektiivi üldisemaks eesmärgiks ei ole iga viimase kui linnu elu ja pesitsuse kaitse (art 2), ei sõltu need mõisted lindude või nende pesade arvust ega tihedusest metsas. Keeldude objektiivse külje rakendumiseks ei ole seega tarvis kindlaks teha ohtu, et raie korral mõjutatakse vähemalt 10 paari linde raiutava metsa iga hektari kohta. (p 23)
Metsale omane pesitsustihedus võib aga olla oluline linnudirektiivi art 5 keeldude subjektiivse külje (tahtluse) tuvastamisel. Pesitsustihedus mõjutab tõenäosust, et linnud või nende pesad hävivad metsa raiumise korral. Euroopa Kohtu eelotsusest nähtub, et tuvastatud või eeldatav pesitsustihedus ligikaudu 10 paari hektari kohta viitab linnudirektiivi art 5 p-des a, b ja d nimetatud tagajärgede tekkimise tõenäosusele piisaval määral ja kinnitab tagajärgede möönmist (metsa raiuja tahtlust). (p 24)
Konkreetset ohtu ei saa järeldada pelgalt üldisest teadmisest, et igas metsas võib sobival aastaajal pesitseda linde. Niisugune üldine teadmine peegeldab vaid keskkonnariski (RKHKm nr 3-21-1266/42, p-d 25 ja 26). Pesitsusajal ei ole ka linnuvaese metsa raiumisel lindude hukkumine ja pesade hävimine välistatud, kuid nende tagajärgede tõenäosus on ilma täiendavate asjaoludeta liiga madal õiguslikus mõttes tahtluse sedastamiseks. Konkreetset ohtu ei pruugi esineda, kui eeldatav pesitsustihedus metsas on oluliselt väiksem 10 paarist hektari kohta - nõnda, et lindude või pesade hävimine pole enam mõistlikult ettenähtav. Tahtluse kindlakstegemiseks vajalik eeldatav pesitsustihedus, kui sellele tuginetakse, peab esinema kogu ajavahemiku vältel, mida ettekirjutusega rakendatav keeld puudutab. (p 25)
Tahtlus võib kolleegiumi hinnangul ilmneda ka muudest asjaoludest kui pesitsustihedus. Eelotsuses toodud seisukohad ei välista, et LKS § 55 lg-tega 1 ja 61 välditavaid tagajärgi tuleb vähemalt teatud tingimustel möönda ka oluliselt väiksema pesitsustiheduse korral kui 10 paari hektari kohta. (p 26)
Metsamajandaja põhiõigusi ei saa lugeda iseenesest ja alati kaalukamateks õigusväärtusteks kui linnudirektiivi alusel kaitstavaid linde ja nende pesi nõnda, et see välistaks ettevaatus- ja vältimispõhimõtetest lähtumise. (p 28)
LKS § 55 lg-tes 1 ja 61 sätestatud keelud kehtivad vahetult igaühe, iseäranis metsa raiuja suhtes. Need rakenduvad ka ilma enne Keskkonnaametilt metsamajandajale edastatava teabeta, ilma selle kandmiseta registritesse ja metsateatistele, samuti ilma Keskkonnaameti järelevalveta ja selle käigus asjaolude tuvastamiseta. (p 27)
Metsamajandaja peab hoolsuskohustusest (KeÜS § 14) tulenevalt võtma oma tegevuses mõistlikke meetmeid keskkonnahäiringu vähendamiseks. Ennekõike peab metsamajandaja näitama üles ettevaatust ja hoolsust (KeÜS §-d 11 ja 14) siis, kui lindude tihedale pesitsusele viitavad metsa tüüp ja vanus. (p 28)
LKS § 55 lg-tele 1 ja 61 tugineva ettekirjutuse tegemiseks ei ole tarvis linde või nende pesi konkreetses metsas loendada. Euroopa Kohtu eelotsuse resolutsiooni p 2 kohaselt piisab tegevuse hõlmamiseks linnudirektiivi art 5 p-des a ja b ette nähtud keeldudega ka sellest, et pesitsustihedust on põhjust eeldada teadusandmetele ja üksikute lindude vaatlusele tuginedes. (p 30)
Kooskõlas ettevaatuspõhimõttega märgib kolleegium, et asjaolude selgitamiseks võib Keskkonnaamet raied peatada lühikeseks ajaks ka ohukahtluse korral, st olukorras, kus on alust arvata, et lindude hukkumine või nende pesade või munade hävimine või nende õigusvastane häirimine pole välistatud (vrd KorS § 5 lg 6; RKHKo nr 3-21-979/44, p 35; 3-16-1050/68, p 30). (p 53)
Kohtud ei tohi lubada, et haldusmenetluses vajalike asjaolude uurimine kandub täielikult või liigselt üle kohtumenetlusse (RKHKo 3-3-1-54-11, p 12; 3-23-705/54, p 18). (p 29)
Halduseeskirjad seovad haldusorganit ennast tulenevalt võrdsuse põhimõttest. Asutus ei tohi rakendada isikule soodsat halduspraktikat meelevaldsetel põhjustel valikuliselt. (p 32)
Euroopa Kohtu otsus ei anna alust üldisemaks järelduseks, et lindude tapmise või pesade hävitamise ohtu ei võiks möönda, kui lindude piisavat pesitsustihedust tuleb eeldada üksnes teadusandmete, üksnes vaatluse või hoopis mõnd kolmandat liiki teabeallika põhjal. Eelotsusest järelduvalt võib tahtluse kindlakstegemiseks piisavat pesitsustihedust eeldada eelkõige metsa tüübi ja vanuse ning asjaomastel kinnistutel toimunud vaatluste alusel (EKo Voore Mets jt, p 61). (p 31)
Linnudirektiiv ei reguleeri tõendite liike, sh vaatluse meetodit pesitsustiheduse kindlakstegemisel, jättes selle küsimuse menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt liikmesriikide pädevusse. Menetlusautonoomia kasutamisel peab liikmesriik tagama EL õigusaktide efektiivse elluviimise. Eesti õigusest tulenevalt kehtib haldusmenetluses üldiselt tõendite vaba hindamise põhimõte (HMS § 38 lg 2 ning HKMS § 56 lg-d 1 ja 2 ning § 61 lg 2), mida praegusel juhul ei ole õigusaktidega kitsendatud. (p 32)
Tüübi ja vanuse poolest linnurikkas (pesitsustihedusega ligikaudu 10 paari hektari kohta) metsas võib lage- ja harvendusraie puhul tahtlust lindude ja nende pesade hävimise juures eeldada. Keskkonnaamet võib tulenevalt tõendite vaba hindamise põhimõttest ja uurimispõhimõttest koguda lindude pesitsemise kinnituseks lisatõendeid, nt lindude vaatluse või täienenud teadusandmete kaudu. (p 33)
Eeldatav pesitsustihedus ligikaudu 10 paari hektari kohta võib asjakohastel juhtudel olla muude tõenditega ümber lükatav. Oluliselt linnuvaesemas metsas võib tahtluse kindlakstegemiseks olla tarvis tuvastada täiendavaid asjaolusid, mis viitavad lindude hukkumise või nende pesade hävimise ohule selliselt, et mõistlik metsamajandaja peab vastavaid tagajärgi möönma. (p 34)
Tõendamiskoormus on sellistes olukordades menetlusosalisel, kes väidab vajadust kalduda konkreetsel juhul üldisest eeldusest kõrvale (HKMS § 59 lg 1 esimene lause). Kokkuvõttes, kui metsamajandajal ei ole vanuse ja tüübi poolest linnurikkaks loetavas metsas olulisi tõendeid eeldatavast oluliselt väiksema pesitsustiheduse kohta, tuleb tal pesitsusajal lage- ja harvendusraiest hoiduda. (p 34)
Ainuüksi asjaolu, et vaatluse käigus märgatakse vaidluse esemeks olevas metsas vähem linde, kui seda võiks oodata metsa tüübist ja vanusest lähtudes, ei pruugi kummutada eeldatavat pesitsustihendust. Vaatluse tulemused sõltuvad vaatlustingimustest, meetodist, vahenditest jms. Ka suurte pingutuste juures ei ole vaatluse käigus alati võimalik märgata kõiki metsas pesitsevaid linde. Samal põhjusel ei ole linnurikkas metsas pelgalt pesapuude säilitamine tõhus meede lindude ja pesade hävimise vältimiseks olukorras, kus kogu ümbritsev mets raiutakse maha. (p 35)
See, et teadustöö võib metoodiliselt olla kritiseeritav ja selle järeldused vaieldavad, ei muuda töös kajastatud andmeid iseenesest ebausaldusväärseks ja tõendina lubamatuks (vrd RKHKm nr 3-21-2241/11, p 27). Kohtumenetluse ülesanne pole tuua selgust teadlaste hulgas vaieldavates küsimustes, vaid lahendada õigusvaidlus, tuginedes olemasolevale teadmisele. Teaduslikku ebakindlust tuleb arvestada tõendite hindamisel. (p 42)
On usutav, et pesitsusajale eelneval alusmetsa raiel võib olla pesitsustihedust vähendav mõju. Sellest üldisest tõdemusest aga ei piisa lindude hukkumise ja pesade hävimise ega nende tagajärgedega seotud tahtluse välistamiseks tüübi ja vanuse poolest linnurikkas metsas. Ilma asjakohaste tõenditeta ei saa kohus eeldada, et alusmetsa raie mõju on sedavõrd oluline, et metsamajandaja ei peaks lindude ja pesade hävimist möönma. Kaebaja väited ei välista lindude pesitsemist nt puuvõrades ja -õõnsustes. (p 45)
Erandi kohaldamine saaks raiete kontekstis tulla kõne alla vaid Keskkonnaameti loa alusel (LKS § 55 lg 5). Selliseks eriloaks ei saa lugeda metsateatist. Metsateatis ei ole reservatsioonideta luba (RKHKm nr 3-21-1266/42, p 38). Kui eriluba pole antud, ei saa Keskkonnaamet ettekirjutuse tegemisel ega kohus ettekirjutuse kontrollimisel asuda kaaluma asjaolusid, mis võiksid erandi tegemist õigustada (EKo Voore Mets, p 67). (p 37)
Kaebajal pole ettekirjutuse õigusvastasuse korral alust nõuda Keskkonnaametilt sellise kahju hüvitamist, mida ta oleks seadusest tulenevate keeldude järgimisel kandnud niikuinii. Sellisel juhul puuduks ettekirjutuse ja kahju vahel põhjuslik seos. (p 29)
Kogu EL territooriumil linnurikastes metsades kehtiva üleüldise keelu mistahes adressaati ei saa pidada erakordse piirangu ohvriks. Olukorras, kus isik peab raiekeeldu ebaproportsionaalseks, on kohane lahendus LKS § 55 lg 5 kohaselt eriloa taotlemine, mitte kahju hüvitamine. (p 49)
|
| 3-23-125/64
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.01.2026 |
|
RahaPTS §-s 66 on läbivalt juttu haldusjärelevalve tegija õigustest. Sätet kohaldades pole võimalik kõrvale kalduda selgelt määratletud õigusmõistete – haldusjärelevalve ja riiklik järelevalve – sisust. Koormavaid norme ei või tõlgendada laiendavalt. Seega ei ole võimalik ka RahaPTS § 66 lg 3 alusel kohustatud isikutelt teavet nõuda. (p 16)
RahaPTS-is sätestatud riikliku järelevalve tegemiseks volitab RahaPTS § 65 lg 1 RAB-i kohaldama KorS §-des 30–32, 35, 50 ja 51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid, arvestades RahaPTS-is sätestatud erisusi. KorS §-s 30 sätestatud erimeetmeks on küsitlemine ja dokumentide nõudmine. KorS § 30 lg 3 järgi võib korrakaitseorgan nõuda dokumentide esitamist, kui on alust arvata, et isikul on mh ohu ennetamiseks vajalikke andmeid. Seda õigust piirab sama paragrahvi lg 5, mille kohaselt pole küsitlemine ja dokumentide nõudmine ohu ennetamiseks lubatud teabe ja dokumentide korral, mida on võimalik saada seaduse alusel asutatud andmekogust, välja arvatud juhul, kui teabe saamine andmekogust ei ole korrakaitseorganist sõltumatul põhjusel võimalik. Niisiis on RAB-il võimalik nõuda kohustatud isikutelt ohu ennetamiseks teavet KorS § 30 lg 3 alusel, arvestades sama paragrahvi lg-st 5, aga ka haldusõiguse üldosast tulenevaid piiranguid (nt HMS § 3 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse nõue ja § 4 lg-s 2 sätestatud kaalutlusõiguse teostamise reegel). Samuti tuleb arvestada KorS §-s 24 sätestatud tingimusi riikliku järelevalve erimeetme kohaldamiseks, et ennetada ohtu (nt ei või KorS § 24 lg 6 järgi erinormide puudumisel kohaldada vahetut sundi). KorS § 24 lg-s 1 nimetatud ohuprognoosiks võib olla ka riiklik rahapesu ja terrorismi rahastamise riskihinnang. Ettekirjutuse andmise eesmärgi kaalukuse hindamisel võib arvestada FATF-i soovitusi, juhendeid jms õiguslikult mittesiduvaid, kuid rahvusvaheliselt olulise tähendusega dokumente ja nende mittejärgimisest tulenevat faktilist mõju Eesti riigile ja majandusele. Neid ei saa kasutada siiski kehtivate õigusnormide contra legem tõlgendamiseks. (p 17)
KorS § 1 lg 1 kohaselt sätestab KorS avaliku korra kaitse (korrakaitse) üldpõhimõtted, alused ja korralduse. Korrakaitse on avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, ohukahtluse korral ohu väljaselgitamine, ohu tõrjumine ja avaliku korra rikkumise (korrarikkumise) kõrvaldamine (KorS § 2 lg 1). KorS § 4 lg-s 1 on avalik kord defineeritud ühiskonna seisundina, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Seda väga avarat mõistet piirab siiski sama paragrahvi lg 2 eraõiguse normide järgimise ja isikute subjektiivsete õiguste kaitse puhul lisatingimustega. Niisiis hõlmab üldjuhul avaliku korra mõiste avaliku õiguse normide järgimist avalikes huvides. Sedasi mõistetud avaliku korra kaitsmisel kohaldatakse üldseadusena KorS-i, kui KorS §-s 1 ei ole KorS-i kohaldamist välistatud. RahaPTS-is sätestatud nõuded kohustatud isikute tegevusele on avaliku korra osa. KorS § 2 lg 4 kohaselt on riiklik järelevalve ka selline tegevus, mille eesmärk on ohtu ennetada. (p 10)
RAB täidab erinevaid funktsioone. Ühest küljest on kitsas tähenduses tegemist rahapesu andmebürooga, mille loomise nõue tuleneb Euroopa Liidu õigusest (direktiivi 2015/849 art 32 lg 1). Niisuguse asutuse üks keskne funktsioon on rahapesu või terrorismi rahastamisega seotud tehingu peatamine (direktiivi art 32 lg 7), milleks on volitused sätestatud samuti RahaPTS-i 6. peatükis asuvas §-s 57. Kuigi usaldushalduse ja äriühingute teenuste tegevusloa kohustus ja kohustatud isikute üle järelevalve tegemise kohustus on liikmesriigile seatud samuti eelnimetatud direktiivis (art 47 lg 1 ja art 48 lg 1), ei kohusta direktiiv neid funktsioone andma rahapesu andmebüroole. Direktiivis eristatakse rahapesu andmebürood (art 32 tähenduses) ja pädevaid asutusi, kellel on direktiivi art-test 47 ja 48 tulenev järelevalvefunktsioon. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud eristada volitusi, mis RAB-il on oma erinevate funktsioonide täitmiseks. Euroopa Liidu õigusest tuleneva kohustuse täitmiseks loodud rahapesu andmebüroo ülesehitus ja selle kohustuslik funktsioon on sätestatud RahaPTS-i 6. peatükis. Muu riikliku järelevalve tegemiseks on RAB-i volitused ette nähtud RahaPTS-i 7. peatükis. (p-d 14-15)
Põhimõtteliselt on konkreetsete isikutega seostamata riskide maandamiseks tehtav riiklik järelevalve lubatav. Sellise ulatusega järelevalvet tehes tuleb siiski arvestada erimeetmete kohaldamise (nt KorS § 30 lg-st 5 tulenevate) piirangutega. Võetav meede peab olema eesmärgi suhtes mõõdukas. (p-d 19-21)
Teabe kogumine sektoris tegutsevate ettevõtjatega seotud riskide hindamiseks ja maandamiseks vastab ohu ennetamise tunnustele. Tegemist ei ole ohukahtlusega KorS § 5 lg 6 tähenduses, sest kuigi peaaegu alati esineb statistiline tõenäosus, et mõni sektoris tegevusluba omav isik rikub talle kehtestatud nõudeid, on selline tõenäosus abstraktne ja konkreetsete isikutega seostamata. (p 11)
RahaPTS-is sätestatud riikliku järelevalve tegemiseks volitab RahaPTS § 65 lg 1 RAB-i kohaldama KorS §-des 30–32, 35, 50 ja 51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid, arvestades RahaPTS-is sätestatud erisusi. KorS §-s 30 sätestatud erimeetmeks on küsitlemine ja dokumentide nõudmine. KorS § 30 lg 3 järgi võib korrakaitseorgan nõuda dokumentide esitamist, kui on alust arvata, et isikul on mh ohu ennetamiseks vajalikke andmeid. Seda õigust piirab sama paragrahvi lg 5, mille kohaselt pole küsitlemine ja dokumentide nõudmine ohu ennetamiseks lubatud teabe ja dokumentide korral, mida on võimalik saada seaduse alusel asutatud andmekogust, välja arvatud juhul, kui teabe saamine andmekogust ei ole korrakaitseorganist sõltumatul põhjusel võimalik. Niisiis on RAB-il võimalik nõuda kohustatud isikutelt ohu ennetamiseks teavet KorS § 30 lg 3 alusel, arvestades sama paragrahvi lg-st 5, aga ka haldusõiguse üldosast tulenevaid piiranguid (nt HMS § 3 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse nõue ja § 4 lg-s 2 sätestatud kaalutlusõiguse teostamise reegel). Samuti tuleb arvestada KorS §-s 24 sätestatud tingimusi riikliku järelevalve erimeetme kohaldamiseks, et ennetada ohtu (nt ei või KorS § 24 lg 6 järgi erinormide puudumisel kohaldada vahetut sundi). KorS § 24 lg-s 1 nimetatud ohuprognoosiks võib olla ka riiklik rahapesu ja terrorismi rahastamise riskihinnang. Ettekirjutuse andmise eesmärgi kaalukuse hindamisel võib arvestada FATF-i soovitusi, juhendeid jms õiguslikult mittesiduvaid, kuid rahvusvaheliselt olulise tähendusega dokumente ja nende mittejärgimisest tulenevat faktilist mõju Eesti riigile ja majandusele. Neid ei saa kasutada siiski kehtivate õigusnormide contra legem tõlgendamiseks. (p 17)
Põhimõtteliselt on konkreetsete isikutega seostamata riskide maandamiseks tehtav riiklik järelevalve lubatav. Sellise ulatusega järelevalvet tehes tuleb siiski arvestada KorS § 30 lg-st 5 tulenevate piirangutega. KorS § 30 lg 3 sätestab volituse nõuda dokumentide esitamist. Pole välistatud, et nimetatud sätte alusel saaks nõuda ka olemasolevate andmete väljatrükke infosüsteemist vms, mis ei ole dokumendi kujul. KorS § 30 lg 3 volitus ei lähe siiski nii kaugele, et võimaldaks kohustada isikuid koostama uusi dokumente. (p-d 19-20)
Kohustatud isik peab RahaPTS § 46 lg-st 1 tulenevalt registreerima tehingu tegemise kuupäeva või ajavahemiku ja tehingu sisu kirjelduse. Samuti peab iga raamatupidamiskohustuslane kõiki majandustehinguid dokumenteerima ja raamatupidamisregistrites kirjendama (RPS § 6 lg 2). Seetõttu ei saa olla kahtlust selles, et kohustatud isikul peavad olema andmed, mille põhjal on võimalik kokku arvutada osutatud teenuse käive iga kliendi või teenuse liigi kaupa. Küll aga ei tulene kehtivast õigusest nõuet sellist arvestust ennetavalt pidada. RahaPTS § 20 lg 1 p-s 3 või 6 või § 13 lg-s 1 kirjeldatud hoolsusmeetmetest ja riskihinnangu koostamise kohustusest võib osal juhtudel tuleneda kohustus pidada täpset arvestust mõnele kliendile või klientide kategooriale osutatud teenuste kogukäibe üle. Samas tuleb arvestada, et hoolsusmeetmete kohaldamise ulatuse määramisel ning riskide tuvastamisel, hindamisel ja analüüsimisel on kohustatud isikul otsustusruum (RahaPTS § 13 lg 2 ja § 20 lg 6). Seega saab niivõrd spetsiifiline teenuse osutamise dokumenteerimise kohustus tuleneda nendest normidest erandlikul juhul. (p 20)
Kulude kandmise vajalikkust ja põhjendatust hinnatakse menetluse lõpu seisuga. Isegi kui kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused jäid rahuldamata, ei saa nende esitamist pidada põhjendamatuks, sest kaebajad püüdsid vältida õigusvastasest haldusaktist tekkivaid tagajärgi. (p 23)
HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalistele see, kui tema eest kandis need muu isik, kuid Riigikohtu pikaajalise praktika järgi saab teise isiku kulud välja mõista üksnes juhul, kui isikul on kohustus need kulud kandnud isikule hüvitada (viimati RKHKo nr 3-23-885/83, p 111). (p 24)
|
| 3-22-2732/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.01.2026 |
|
RahaPTS § 68 lg 4 kohaselt on kontrollitaval õigus seitsme päeva jooksul akti kättesaamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi. Tegemist on isiku ärakuulamisega HMS § 40 tähenduses. Samas ei ole RahaPTS § 68 lg 1 teises lauses sätestatud tähtaeg riikliku järelevalve menetluses kohaldatav. Sarnaselt RahaPTS §-ga 66 paneb ka § 68 lg 1 teine lause kohustusi haldusjärelevalve tegijale, mistõttu ei ole see riikliku järelevalve menetluses kohaldatav. HMS § 5 lg 4 kohaselt tehakse menetlustoimingud viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Kuigi sellisel juhul pole seadusest tulenevat tähtaega kohapealse kontrolli akti koostamiseks, on sellega viivitamine peaaegu kaheksa kuud vastuolus HMS § 5 lg-ga 4. Kohapealne kontroll (st piiranguteta juurdepääs kontrollitava isiku ruumidesse ja andmetele) on ettevõtlusvabadust intensiivselt riivav meede, mistõttu ei ole õigustatud hoida sellele allutatud isikut pikka aega teadmatuses haldusorgani tuvastatu kohta. (p 15)
RahaPTS § 68 lg 4 kohaselt on kontrollitaval õigus seitsme päeva jooksul akti kättesaamisest arvates esitada kirjalikke selgitusi. Tegemist on isiku ärakuulamisega HMS § 40 tähenduses. (p 15)
Sunnivahendi rakendamine ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest, vaid kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (RKHKo nr 3-19-2051/49, p 10). Sunnivahendi kohaldamise lubatavus on seaduses ühemõtteliselt seotud ettekirjutuse kehtivusega (ATSS § 8 lg 1). Olukorda, kus sunniraha rakendatakse kehtiva ettekirjutuse alusel, kuid isik kaotab kaebuse muutmise tõttu võimaluse ettekirjutust tühistada, saab vältida. Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt võib haldusaktil säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ja sellisel juhul saab haldusakti tühistada (vt RKHKo nr 3-3-1-10-17, p 13). Sunniraha rakendamise õiguspärasuse hindamisel peavad kohtud tuginema haldusakti varasemale kehtivusele. Kõik tuvastamis- ja tühistamiskaebuse rahuldamise eeldused ja tagajärjed ei kattu. Sellel on kaebaja jaoks nii soodsaid kui ka koormavaid tagajärgi, millega ta peab arvestama. Näiteks ei takista tuvastamiskaebuse rahuldamist HMS § 58. (p-d 13 ja 14)
|
| 3-22-1463/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.12.2025 |
|
KeHJS § 29 lg 3 ei näe ette Vabariigi Valitsuse pädevust tegevusloa andmiseks ega ühegi faktilise asjaolu siduvaks tuvastamiseks. Säte seab vaid loa andmise õiguslikult sõltuvusse valitsuse nõusolekust. Niisugune nõusolek ei ole eelhaldusakt (HMS § 52 lg 1 p 2), sest sellega ei tehta õiguslikult siduvalt kindlaks ühtegi asjaolu ega otsustata muul viisil lõplikult ära ühtegi küsimust. Nõusolek tähendab vaid valitsuse luba pädevale asutusele tegevusloa andmiseks. Niisugune nõusolek on oma olemuselt kooskõlastus HMS § 16 mõttes, nagu ka ringkonnakohus põhjendatult märkis. Nõusolek selle sõna tavatähenduses ega ka KeHJS § 29 lg 3 mõttes ei tähenda ettekirjutust lähtuda edasises menetluses mingitest kindlatest asjaoludest. (p 18)
KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud nõusolek Natura erandi tegemiseks on kohustuslik ja siduv selles mõttes, et ilma nõusolekuta ei tohi pädev asutus, praegusel juhul Keskkonnaamet, tegevusluba anda. Nõusoleku siduvus võib avalduda ka selliselt, et valitsus seab tegevusloa andmiseks tingimusi. Sellisel juhul ei tohi Keskkonnaamet luba anda ilma valitsuse seatud tingimusi täitmata. (p 19)
Oma seisukohtadega, et vee paisutamine Linnamäe paisul toimub avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, on valitsus nõusoleku andmist üksnes põhjendanud. Põhjendused ei ole siduvad isegi mitte haldusakti puhul (HMS § 60 lg 2 kolmas lause). Seejuures pole haldusakti resolutiivosa piiritlemisel määrav mitte vormistus, vaid sisu. Ammugi ei ole siduvad nõusoleku kui menetlustoimingu põhjendused. (p 23)
HMS § 16 koos HKMS § 45 lg-ga 3 on kantud eesmärgist mitte koormata haldusväliseid isikuid, haldusorganeid ja kohtuid tagajärgedega, mis kaasneks mitme haldusorgani osalemisega ühes haldusmenetluses juhul, kui omistada haldusorganite omavahelisele suhtlusele ja vaheotsustele haldusväliste isikute jaoks õigusakti iseloom. Seepärast on kolleegium olnud järjekindlal seisukohal, et ka siduvad kooskõlastused on menetlustoimingud (RKHKo nr 3-21-101/29, p 25; 3-20-771/103, p 34; 3-16-1562/104, p 20; 3-3-1-37-15, p-d 11–12; m 3-3-1-67-01). Vastasel korral peaks menetlusosalised vaidlustama igat kooskõlastust 30 päeva jooksul tühistamiskaebusega ning otsus lõpliku haldusakti üle tuleks HMS § 60 tõttu teha sõltumata kooskõlastuse andmisel tehtud vigadest. Isikud ei pruugi sellises menetluses tajuda vaheotsuste vaidlustamise vajadust ning nad võivad seetõttu minetada võimaluse tõhusaks õiguskaitseks. (p 20)
VVS § 30 lg 31 alusel antud ülesanded ja VVS § 101 alusel pandud kohustused on siduvad vaid asjaomaste valitsusasutuste jaoks haldusesiseses suhtes, mitte eraisikute jaoks. Eraisiku kaasamist nende otsuste tegemisse pole ette nähtud. Niisugune otsus ei ole haldusakt, vaid halduse siseakt, mis on haldusaktiga võrdsustatud HKMS, mitte aga HMS kohaldamisel. Siseakt ei õigusta ega kohusta valitsusasutust õigussuhtes eraisikuga (haldusvälises suhtes) haldusakte andma ega toiminguid tegema. Siseakti võib isik vaidlustada siis, kui see on vajalik õiguste kaitseks, keskkonnaühenduse puhul keskkonna kaitseks (vrd RKHKm nr 3-21-2071/13, p 9; 3-21-2241/11, p 24). (p 24)
HKMS § 45 lg 3 kohaldub ka keskkonnaorganisatsioonide suhtes keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 30 lg 2 alusel kaebuse esitamisel (RKHKm nr 3-17-2132/17, p-d 8 ja 9). (p 25)
Eraldi on võimalik vaidlustada siduva kooskõlastuse andmisest keeldumist (RKPJKo nr 5-20-2/11, p 52; RKHKo nr 3-17-2766/33, p 25.1). Seda põhjusel, et niisugune keeldumine tingib õiguslikult tegevusloa andmisest keeldumise ehk niisuguse haldusakti andmise, mis võib rikkuda kaebaja õigusi HKMS § 45 lg 3 mõttes. (p 26)
HKMS § 45 lg 3 ei tähenda, et eraisikul, sh keskkonnaühendusel puuduks üldse võimalus saada kohtus kaitset teda kaudselt või faktiliselt mõjutavate Vabariigi Valitsuse suuniste vastu. Kaitse on tagatud siis, kui valitsusasutus järgib lõpliku haldusakti andmisel valitsuse suunist. Kuna valitsuse nõusolek on Natura erandi tegemise korral osa keskkonnaloa andmise menetlusest, hõlmab keskkonnaloa peale esitatud kaebus ka nõusoleku. Kohtul tuleks Vabariigi Valitsus kaasata sellisesse vaidlusse arvamuse avaldamiseks (HKMS § 24 lg 1 p 3). Õiguskaitse on ajaliselt üksnes nihutatud keskkonnaloa andmise järgsesse aega. Muuhulgas aitab see võte vältida hüpoteetilisi vaidlusi ning haldus ja kohtumenetluse põimumist olukorras, kus lõplikku haldusakti erandi tegemiseks veel ei ole. (p 28)
Eraisik, sh keskkonnaühendus on õigussuhtes riigi kui tervikuga, mitte Vabariigi Valitsuse või konkreetse valitsusasutusega (vt HKMS § 15 lg 2). Eraisik saab kohtus valitsusasutuselt PS § 3 lg 1 alusel nõuda seaduse täitmist ka siis, kui see läheks vastuollu VVS § 30 lg 31 või § 101 alusel antud korraldusega. (p 29)
KeHJS ega loodusdirektiivi sätteid ei kohusta Vabariigi Valitsust otseselt nõusoleku andmisel tuginema Natura hindamisele, sh Natura hindamisega sarnases korras toimuvale n ö tagantjärele hindamisele. Kava või projekti mõju peab loodusdirektiivi art 6 lg 3 kohaselt olema hinnatud enne erandi tegemise otsustamist (EKo C-411/19: WWF Italia Onlus jt, p 51). Selliseks otsuseks tuleb Eesti õigussüsteemis lugeda erandina antavat luba, mitte Vabariigi Valitsuse nõusolekut loa andmiseks. Valitsus ei saa aga nõusoleku andmisel õiguspäraselt omavahel kaaluda keskkonnahuve ja sellega põrkuvaid avalikke huve, ilma et tal oleks üksikasjalik ülevaade kavandatava tegevuse negatiivse mõju olemusest ja ulatusest. Piisava selguse puudumine neis küsimustes tähendaks kaalutlusreeglite ja uurimispõhimõtte (HMS § 4 lg 2 ja § 6) rikkumist. Keskkonnaorganisatsioonidel on selliseid vigu võimalik vaidlustada koos tegevusloaga. (p 30)
Vabariigi Valitsusel puudub pädevus määrata Natura erandiks nõusoleku andmisel hüvitusmeetmeid. (p 31)
Kaebajad võivad eelhaldusaktide ja menetlustoimingute keeruka vaheteo tõttu sattuda kahe halva valiku ette: vaidlustada haldusorani menetlustoiming kohe ja kanda selle tõttu märkimisväärseid menetluskulusid või oodata ära lõplik haldusakt ning riskida sellega, et olulisi küsimusi kindlaks määrav eelhaldusakt jääb õigel ajal vaidlustamata. Kahtluse korral tuleb kaebajatele siiski soovitada kohest kohtusse pöördumist, ehkki ebaselgus haldusmenetluses tehtava vaheotsustuse õiguslikus olemuses võib olla kaebetähtaja ennistamise alus. Kohtud peaks sellistes olukordades asjatute menetluskulude vältimiseks (HKMS § 2 lg 2) hoiduma kiirustamisest vaheotsustuse peale esitatud kaebuse lahendamisel ning ootama pigem ära lõpliku haldusakti andmise, kui vaheotsustuse kohest kontrolli ei õigusta erilised asjaolud. Lähtuda tuleks printsiibist, et kohus kontrollib haldustegevust tagantjärele ja sama haldusmenetluse raames tervikuna, mitte ei asu haldusorganile andma rööbiti haldusmenetlusega ennetavaid juhtnööre, kui selleks puudub eriline vajadus. Vastasel korral kandub haldusorgani pädevuses olevate küsimuste esmane otsustamine liigselt üle kohtumenetlusse ning see poleks ühitatav võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega (PS § 4). (p 36)
KeHJS § 29 lg 3 alusel nõusoleku andmine on poliitiline valik. Kolleegium täpsustab, et kohus ei sekku sellesse niivõrd, kuivõrd Vabariigi Valitsuse nõusolek on kooskõlas seadusega, sh kaalutlusreeglitega (HMS § 4 lg 2 ja HKMS § 158 lg 3). Asjaomane normistik ei võimalda teha järeldust, et kohtulik kontroll Natura erandi tegemise üle võiks otsustuse poliitilise iseloomu tõttu piirduda ilmselgete vigade testiga. Arvestades seda laadi otsuste intensiivset mõju keskkonnale, mille eest seismiseks annavad Århusi konventsioon ja riigisisene õigus keskkonnaühendustele laialdased õigused, samuti Natura alade kaitset puudutavat tihedat ja ranget õigusnormistikku, tuleb kohtul lähtuda rangemast ratsionaalsuse testist ehk kontrollida erandi vastavust seaduse ja loodusdirektiivi tingimustele, samuti kaalutlusreeglitele, selgitades, kas erand on vajalik niisuguse eesmärgi saavutamiseks, mida on ka kohtu hinnangul veenvalt võimalik pidada avalikkuse jaoks esmatähtsaks ja erakordselt tungivaks. (p 32)
Põhjendatud pole ka kolmandate isikute menetluskulude väljamõistmine (HKMS § 108 lg 11). Menetluskulude kandmise risk ei tohi kaebuse esitamisel tekitada ülemäärast heidutavat mõju (RKHKo nr 3-3-1-67-14, p d 32 jj). Kaebajad kui keskkonnaühendused püüdsid olulise keskkonnamõju vältimiseks vaidlustada Vabariigi Valitsuse otsust, mille õiguslik olemus osutus keeruliseks. Kaebuse esitamist sellises olukorras pole põhjust pidada kergekäeliseks ega pahatahtlikuks. Ka kaebajate endi menetluskulud olid märkimisväärsed. Täiendav kolmandate isikute kulude kandmise kohustus mõjuks kaebeõigust ülemäära pärssivalt. (p 34)
|
| 1-22-2637/233
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.12.2025 |
|
Riigikohus vaatab KrMS § 3602 lg 1 kohaselt kriminaalasja läbi kassatsiooni piires ega tohi kooskõlas reformatio in peius-keelu põhimõttega süüdistatava olukorda tema huvides esitatud kaebuse alusel raskendada. Kui ringkonnakohus mingit osa süüdistuses kirjeldatud käitumisest karistatava teona ei käsita ning prokuratuur ringkonnakohtu otsust ei vaidlusta, ei saa süüdistatavat selles osas kassatsioonimenetluses süüdi tunnistada. Samas võib neid fakte arvestada teo tõendatuse hindamisel (RKKKo nr 1-21-1421/182, p 120). (p 29)
Kohus saab süüdistuses kirjeldatud asjaoludest oluliselt irdumata kvalifitseerida pooltevahelise õigussuhte prokuratuurist erinevalt, kui annab süüdistatavale küllaldase võimaluse ennast sellise muudatuse vastu kaitsta (nt RKKKo nr 1-18-158/266, p-d 44–52). Prokuratuuri õigusliku hinnangu täpsustamine selles, millise tehingu tunnustele vastab see õigussuhe, mille alusel süüdistatavale volitus anti, pole käsitatav süüdistuse piiridest väljumise ega kaitseõiguse rikkumisena. (p 32)
Kuni 1. juulini 2015 kehtinud planeerimisseaduse redaktsiooni §-s 23 ette nähtud maavanema haldusjärelevalve kujutas endast ühe haldusorgani kontrolli teise haldusorgani tegevuse üle (Vabariigi Valitsuse seaduse § 751 lg 1). Järelevalve peamine eesmärk oli kaitsta avalikku huvi ja ühtlasi saavutada kokkulepe planeeringu avalikul väljapanekul vastuväiteid esitanud isikute ning valla vahel (PlanS v.r § 23 lg 3 p 5 ja lg-d 4–6). Maavanema järelevalvemenetluse tulemusena otsustati siduva iseloomuga kooskõlastuse – heakskiidu – andmine (RKHKo nr 3-3-1-78-12, p 13). Maavanema heakskiidu andmine oli menetlustoiminguna (RKHKo nr 3-3-1-61-07, p 23) üks osa detailplaneeringu menetlusest ning maavanem oli menetlusosaline valla läbiviidavas haldusmenetluses HMS § 11 lg 1 p 4 mõttes. (p 33)
Maavanema siduv kooskõlastus oli kuni 1. juulini 2015 kehtinud planeerimisseaduse redaktsiooni järgi detailplaneeringu formaalse õiguspärasuse eeldus (RKHKo nr 3-3-1-87-08, p 16). (p 39)
KarS §-s 3001 sätestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest saab täideviijana karistada vaid ametiisikut. (p 30)
Otsustamise sisulise suunamise käsitamine ametiisiku staatust loovana on fakti küsimus ja kellelegi karistusõiguslikus mõttes ametiseisundi omistamine lähtub nii isikule antud pädevusest kui ka tema tegelikust rollist otsuste kujundamisel ja vastuvõtmisel (RKKKo nr 3-1-1-95-12, p 14.2). Otsustamaks, kas isik osales otsuse sisulises suunamises, tuleb juhtumi asjaolusid silmas pidades hinnata, kui kaalukas oli tema roll otsuse tegemise protsessis, ja seda sisuliselt, mitte vormiliselt (RKKKo nr 1-19-10225/120, p 47). (p 35)
Pidades silmas korruptsioonivastase seaduse kaitse-eesmärki (nt RKKKo nr 1-21-8803/138, p 61), ei pruugi olla vahet, kas sisuliselt suunatakse otsust või toimingut. Mõlemal juhul võib olla tegemist toimingupiirangut rikkuva teoga, mistõttu kehtib kohtupraktikas otsuse sisulise suunamise kohta öeldu reeglina ka toimingu sisulises suunamises osalemise kohta. (p 35)
KVS § 2 lg 1 ei sea ametiseisundi tekkimist sõltuvusse nõustaja eriteadmiste laadist, tegevusalast või muudest asjaoludest. Ka õigusalane nõustamine võib kujutada endast otsuse või toimingu sisulist suunamist. Kuigi AdvS § 43 lg 4 keelab samastada advokaati tema ülesannete täitmise tõttu kliendiga ja kliendi kohtuasjaga, pole niisuguse olukorraga tegemist juhul, kui advokaat on astunud enda esindatava rolli ning täidab viimase pädevusse kuuluvaid ülesandeid. (p 36)
Ametiisiku mõiste avar materiaalne määratlus on seadusandja teadlik valik, vältimaks seda, et korruptsioonivastase seadusega sätestatud piirangute täitmist asutakse eirama formaalsetele ettekäänetele toetudes (nt töö- või teenistuslepingu puudumisele viidates). Samas peab tuvastama, et nõustamise mõju ületab teatud lävendi. Otsuse või toimingu sisulisest suunamisest KVS § 2 lg 2 mõttes ei saa kõneleda näiteks siis, kui nõuanne puudutab pelgalt juba kujundatud tahte vormistamise küsimust. Samuti pole üldjuhul ametiisikuks avalikku ülesannet täitva asutuse või isiku esindaja, kes annab õigusnõu otsuse või toimingu põhjal tekkinud õigusvaidluse raames. (p 37)
Toimingupiirangu rikkumine on abstraktne ohudelikt ja selle ulatus on toimingupiirangu rikkumise kvantitatiivne mõõde, mitte koosseisupärane tagajärg (nt RKKKo nr 1-19-5367/144, p 27). Toimingupiirangu rikkumise ulatuse saab tuvastada otsuse või toimingu rahalise väärtuse järgi. Otsuse või toimingu rahaline väärtus võib väljenduda näiteks otsuse või toimingu alusel omandatud või säästetud vara maksumuses, vara väärtuse muutuses, ostetud teenuse hinnas, kasutuseelise väärtuses või saadud soodustuse suuruses (RKKKo nr 3-1-1-98-15, p-d 3 ja 92; RKKKo nr 1-18-7408/62, p 17 ja RKKKo nr 1-19-5367/144, p-d 3 ning 30). Küll ei näita toimingupiirangu rikkumise ulatust see, missuguseid rahalisi kulutusi eraõiguslik isik otsusest või toimingust lähtuvalt oma majandustegevuse korraldamiseks teeb või kavatseb teha (vrd RKKKo nr 1-21-8803/138, p 61). (p 43)
KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust – ja menetluskulu hüvitist ka vähendada – olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud (nt RKKKo nr 1-21-8803/170, p 22). (p 46)
|
| 3-23-885/83
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.11.2025 |
|
Kvaliteetne üldharidus järgib kaasava hariduse põhimõtteid (PGS § 6 p 1). Kaasamine hariduses tähendab seda, et igale lapsele pakutakse tema võimetele ja vajadustele vastavat hariduskorraldust. Haridus peab olema kõigile lastele võrdväärselt kättesaadav, sõltumata nende hariduslikust erivajadusest. Õpilasele vajaliku toe pakkumiseks loob võimalused kooli pidaja (PGS § 46 lg 1). Koolivõrgu ümberkorraldamise tulemusel ei tohi halveneda hariduslike erivajadustega õpilaste olukord selliselt, et nad vajaliku toe puudumise tõttu ei saa harjumuspäraselt koolitöös osaleda. (p-d 82 ja 83)
Vastustaja soovi pakkuda gümnaasiumiharidust ühes koolis ka Lääneranna vallas ei saa pidada lubamatuks. Nii PGS § 71 lg 2 praeguse kui ka varasema redaktsiooni kohaselt tagavad üldkeskhariduse omandamise võimaluse riik ja kohalik omavalitsus, pidades igas maakonnas õpilaste arvust lähtuvalt vajalikul arvul gümnaasiume. Kohaliku omavalitsuse roll on oluline iseäranis olukorras, kus riik konkreetses omavalitsuses gümnaasiumiharidust ei paku. (p 95)
Kaebajad on kassatsiooniastmes sõlminud lepinguliste esindajatega kokkuleppe, mille kohaselt kohustuvad kaebajad tasuma lepingulistele esindajatele juhul, kui kaebus täielikult või osaliselt rahuldatakse või kui menetluskulud vastaspoolelt välja mõistetakse (vt AdvS § 61 lg 3). Ehkki kaebajatele ei tekkinud kassatsioonimenetluse jooksul kohustust kulusid kanda, nähtub kohtule esitatud kokkuleppest, et selline kohustus tekib, kui kohus kaebuse rahuldab. HKMS § 109 lg 11 ei välista kulude väljamõistmist vastaspoolelt olukorras, kus kohustus kohtumenetluse kulude kandmiseks on menetlusosalisel tekkinud tingimuslikult. Kohus peab siiski ka sellise tingimusliku kokkuleppe korral kontrollima, kas kulud ja nende seos kohtuasjaga on tõendatud (vrd RKTKm nr 3-2-1-115-13, p-d 24 ja 25). Kulud ei tohi olla ebaproportsionaalsed vaidluse mahu ja keerukusega. (p 113)
Koolivõrgu ümberkorraldamise otsus on üldkorraldus. Kuigi otsus tegeleb esmajoones omavalitsuse koolide tegevuse ümberkorraldamisega, on otsus samal ajal suunatud ka üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikute õiguste ümberkujundamisele (HMS § 51 lg 2). Haldusakti adressaatideks tuleb pidada eelkõige ümberkorraldatavates koolides õppivaid lapsi ja nende vanemaid. Lisaks neile on haldusakti adressaadid ka teised omavalitsuse territooriumil elavad koolikohustuslikud lapsed ja nende vanemad, kellel võib tekkida soov panna oma lapsed mõnda otsusest mõjutatud munitsipaalkooli. Haldusakti adressaatideks on ka need lapsevanemad, kes kasvatavad koolikohustuslikku ikka jõudvaid lapsi, ning kelle puhul võib eeldada, et nad soovivad panna oma lapsed tulevikus õppima mõnda otsusest mõjutatud munitsipaalkooli. (p 28)
Haldusakti tühistamine tähendab haldusakti tunnistamist kehtetuks algusest peale. Seega langeb otsuse nr 95 tühistamisel ära vaidlusaluste koolide ümberkorraldamise õiguslik alus. Sellises olukorras võib kaebajatel tekkida õigus nõuda kehtetuks tunnistatud haldusakti õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 11 lg 1), samuti uues võimalikus haldusmenetluses enda õiguste ja huvidega arvestamist. Vastustaja peab otsustama, kas otsuse tagasitäitmine on võimalik, otstarbekas ja RVastS § 11 lg-st 1 tulenevalt vajalik. Kaalumise tulemusel võib ta jõuda ka järelduseni, et otsuse tagasitäitmine pole võimalik. (p 32)
Vanemate valikule ning lapse võimetele ja vajadustele vastav üldharidus peab olema kättesaadav. Kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil elavatele koolikohustuslikele lastele peab hariduse kättesaadavaks tegema esmajoones kohalik omavalitsus, pidades selleks üleval oma territooriumil munitsipaalkoole (PGS § 1 lg 2, PGS v.r § 7 lg 2, RKPJKo nr 5-17-8/8, p 60). Kohaliku omavalitsuse munitsipaalkoolid on omavalitsuse haldusterritooriumil elavate koolikohustuslike laste jaoks elukohajärgsed koolid (PGS v.r § 10 lg 1). Nendes koolides peab kohalik omavalitsus tagama kvalifitseeritud õpetajate olemasolu, turvalisuse, tervisekaitse ja õppekava nõuetele vastava õppekeskkonna olemasolu ning võimalused õpilase arengu toetamiseks (PGS § 7 lg 1). Haridus peab olema kohaliku omavalitsuse munitsipaalkoolis kättesaadav selliselt, et vähemalt 80 protsendil õpilastest, kelle jaoks omavalitsuse haldusterritooriumil asuv põhikool on elukohajärgne kool, ei tohi kooli jõudmiseks kuluda rohkem kui 60 minutit (PGS § 7 lg 3). (p 37)
Otsused, millega määrati kaebajate lastele elukohajärgne kool, kui ka otsused, millega arvati lapsed konkreetse kooli nimekirja, olid kehtivad. Mõlema otsusega kaebajate lastele antud õigus õppida konkreetse füüsilise asukohaga koolis oleks lõplikult realiseeritud alles pärast kooli lõpetamist – käesoleval juhul vastavalt kas pärast kuuenda või üheksanda klassi lõpetamist. Kuigi kohalikul omavalitsusel on õigus otsustada oma territooriumil asuva koolivõrgu üle, pidi ta otsuse tegemisel võtma arvesse kaebajate usaldust, et nende lastel on õigus õppida vastavalt kas kuuenda või üheksanda klassi lõpuni kooli senises asu- või tegevuskohas. Selle õiguse äravõtmine on lubatud vaid juhul, kui avalik huvi kaalub üles õiguspärase ootuse (vrd RKPJKo nr 5-24-22/16, p 75). (p 42 ja 46)
Otsus nr 95 riivab ka kaebajate kui lapsevanemate PS § 37 lg-st 3 tulenevat õigust öelda otsustav sõna oma lapsele antava hariduse valikul (RKPJKo nr 5-17-8/8, p 64). Kuigi koolikohustuse kandja oli vaidlustatud otsuste tegemise ajal laps põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni (PGS v.r § 9 lg 2, vt ka Eesti Vabariigi haridusseaduse (HaS) § 101 lg 2), on lapsevanema õigus ja kohustus tagada, et laps täidab oma koolikohustust (vt PGS v.r § 11, HaS § 102, perekonnaseaduse § 116 lg 2). Kui elukohajärgseid koole on omavalitsuse territooriumil mitmeid, võib lapsevanem eelistada konkreetset kooli. Nii teostab ja kaitseb lapsevanem oma õigust ja täidab oma kohustust lapse kasvatamisel ja tema hariduse üle otsustamisel (RKHKm nr 3-3-1-66-15, p 13). Seetõttu on lisaks lapsele ka lapsevanemal õigus nõuda, et kohalik omavalitsus võimaldaks tema lapsel haridust omandada lapsele määratud elukohajärgses koolis. (p 43)
Isiku kahjuks haldusakti muutmist otsustades peab haldusorgan arvestama isiku usaldust, et haldusakt jääb senisel kujul kehtima (HMS § 67 lg 1). Usaldusele tuginemine on välistatud juhul, kui haldusakti muutmise võimalus (muutmisreservatsioon) on sätestatud seaduses (HMS § 67 lg 4 p 2). Seejuures ei ole muutmisreservatsiooni all silmas peetud haldusmenetluse seaduses sätestatud või nendega sarnaseid haldusakti muutmise üldiseid aluseid (vrd RKHKo nr 3-3-1-9-14, p 16). Käesoleval juhul ei saa konkreetseks muutmisreservatsiooniks, mis õiguspärase ootuse välistaks, pidada kohalikule omavalitsusele antud õigust korraldada oma koolivõrku (vt nt PGS § 80, HaS § 7 lg 2 p 2). Need on üksnes üldised alused, mis võimaldavad kooli pidajal kooli tegevust korraldada haldusaktide muutmiseks kehtestatud norme järgides. (p 44)
Hindamaks, kas kellegi usaldust on rikutud, tuleb muu hulgas silmas pidada, kui kaua oli isik õigusaktile tuginedes oma tegevust korraldanud ning kui ulatuslik on otsuse negatiivne mõju isiku õigustele. Õiguspärase ootuse tekkimisel või selle kaalukuse hindamisel on määravad asjaolud, mis võivad mõjutada isiku elukorralduslikke valikuid (vrd RKPJKo nr 5-23-1/19, p 56). Konkreetse kooli valik mõjutab intensiivselt pere muid elukorralduslikke valikuid, mh võib see mõjutada elu- ja töökoha valikut. Kui õigus õppida konkreetses koolis lõpetatakse või seda oluliselt muudetakse, võib see tähendada, et pere peab senisest elukohast ära kolima. Sama suur elukorralduslik muutus võib perede jaoks toimuda näiteks juhul, kui laps peab uue kooli sobimatuse tõttu jääma koduõppele. Väheoluliseks ei saa pidada ka sellist elukorralduslikku muutust, mis toimub siis, kui uue kooli asukoha tõttu peab pere püsivalt ümber korraldama enda liikumismarsruudid, sh hakkama iga päev lapsi senisest rohkem kooli ja sealt koju sõidutama. (p 45)
Arengudokumendid võivad olla tähtsad koolipidajale antud kaalutlusõiguse teostamisel. Vastuolulise käitumise vältimiseks (mh vältimaks olukorda, kus kohaliku omavalitsuse otsused ei vasta varasematele arengukavadele ja -strateegiatele) tuleks võimalusel arengudokumendid viia enne suure mõjuga otsuse tegemist kooskõlla kohaliku omavalitsuse uute eesmärkidega. Selline tegutsemine oleks kooskõlas ka hea halduse tavaga. (p 50)
PGS § 80 lg 1 sätestab, et kooli ümberkorraldamisel ja kooli tegevuse lõpetamisel peab kooli pidaja kuulama ära hoolekogu ja õpilasesinduse arvamuse. PGS § 80 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et kooli pidaja peab lisaks tavapärastele menetlusosalistele (HMS § 11 lg 1) menetlusse kaasama ja ära kuulama ka kooli hoolekogu ja õpilasesinduse. Üksnes hoolekogu ja õpilasesinduse ärakuulamisest ei piisa. Vastasel juhul ei olekski lastel ja lapsevanematel võimalust oma õigusi kaitsta (PS § 14). Ettenähtav peab olema ennekõike nende lapsevanemate huvi, kelle lapsed otsuse tegemise hetkel mõnes otsusest puudutatud koolis käisid, samuti koolis õppivate laste huvi. (p 54)
Enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited (HMS § 40 lg 1). Haldusmenetluse võib siiski läbi viia menetlusosaliste arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui haldusakt antakse üldkorraldusena või menetlusosaliste arv on suurem kui 50 (HMS § 40 lg 3 p 6). HMS § 40 lg 3 p 6 alusel menetlusosaliste ära kuulamata jätmine on haldusorgani kaalutlusotsus (vrd RKHKo nr 3-18-913/85, p 14). Seejuures peab menetleja otsuse tegemisel võtma arvesse, kas tegemist võib olla niivõrd kaaluka otsusega, mis tulenevalt heast haldustavast ja tõhusa õiguskaitse võimaldamisest kohustaks teda siiski tegutsema intensiivsemalt seaduses sätestatust (vrd RKHKo nr 3-3-1-31-03, p 26). Suure negatiivse mõjuga otsuse puhul võib kaalutlusõigus kahaneda ja isik tuleks ära kuulata (RKHKo nr 3-21-1337/71, p 13). (p 55)
Õigust olla ära kuulatud võib tagada vabas vormis (RKHKo nr 3-3-1-52-13, p 34). Selleks, et ärakuulamine oleks korrakohane, peab isikul ärakuulamisõiguse tõhusaks realiseerimiseks olema piisava täpsusega teada, millise sisuga haldusakt võidakse tema suhtes anda ja millised on akti andmise peamised põhjused (RKHKo nr 3-3-1-82-03, p 17). Vaid sel juhul saab ta esitada sisulise arvamuse ja vastuväited ning omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsad lisaandmed. See eeldab ka isikule reageerimiseks mõistliku aja jätmist (RKHKo nr 3-21-552/28, p 22.1). (p 57)
Kooli ümberkorraldamiseks või selle tegevuse lõpetamiseks tehtav otsus on kaalutlusotsus, mille õiguslik alus on PGS § 80 lg 1. Otsuse tegemisel peab kooli pidaja esmajoones lähtuma lapse parimatest huvidest (vt ka lastekaitseseaduse § 5 p 3, § 21, lapse õiguste konventsiooni art 3 lg 1). Otsus ei lähtu lapse parimatest huvidest, kui selle tulemusel võib haridus muutuda tema jaoks kättesaamatuks või kättesaadavaks ebamõistlikel tingimustel. Hariduse kättesaadavus hõlmab nii geograafilist kättesaadavust kui ka seda, et õpilane, näiteks oma erivajaduse pärast, ei pea koolis õppimist katkestama talle sobiva koolikeskkonna puudumise tõttu. Samas peab vald või linn kooli pidajana arvestama ka omavalitsusüksuse kui terviku huvidega. Seejuures peab kohalik omavalitsus tagama, et terves omavalitsuses oleks kindlustatud hea kvaliteediga õppe kättesaadavus. Lubamatu ei ole lähtuda ka majanduslikest kaalutlustest, kuid seejuures peab vald või linn veenduma, et kooli sulgemisega kaasnev majanduslik kasu ületab lisanduvad kulud, arvestades seejuures ka mõju asjaomastele peredele. Kohalik omavalitsus peab tema käsutuses olevaid vahendeid kasutama mõistlikult ja kogukonna hüvanguks. (p 65)
Koolivõrgu ümberkorraldamisel peab kohalik omavalitsus olema veendunud, et ka pärast ümberkorralduste realiseerimist on haridus kõikidele tema territooriumil kättesaadav. Hariduse kättesaadavuse oluline komponent on see, kas lapsel on võimalik ebamõistlike pingutusteta kooli ja kodu vahel liikuda. Kuivõrd just kohalikul omavalitsusel lasub kohustus tagada kõigile enda territooriumil elavatele õpilastele hariduse kättesaadavus, peab ka lapse koolitransporti korraldama kohalik omavalitsus (HaS § 7 lg 2 p 81). (p 71)
Lähtudes PGS § 7 eesmärgist, milleks on tagada kodulähedaste põhikoolide säilimine (põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, 340 SE; Riigikogu XII koosseis), ei saa kolleegiumi hinnangul PGS § 7 lg-t 3 tõlgendada selliselt, et kohalik omavalitsus on taganud hariduse kättesaadavuse ainuüksi sellega, et vähemalt 80 protsendil õpilastest on koolitee kestus kuni 60 minutit. Ka nendel õpilastel, kes 80 protsendi sisse ei mahu, ei tohi koolitee olla ebamõistliku pikkusega (PGS § 6 p 1). Vaid sellisel juhul on kohalik omavalitsus teinud hariduse kättesaadavaks kodulähedases koolis kõigile enda territooriumil elavatele koolikohustuslikele lastele (PGS § 7 lg 2). Eelkirjeldatud nõuded peavad olema täidetud ka hõreda asustusega omavalitsustes. (p 73)
|
| 3-22-2368/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.11.2025 |
|
Sama nõude esitamine uues kaebuses on lubamatu vaid siis ja niivõrd, kui see on esitatud ka samal alusel, mis eelmises kaebuses (HKMS § 41 lg 3, § 43 lg 1; RKHKm nr 3-17-1182/27, p 10). Kaebuse aluse samasuse hindamisel tuleb eristada määratletud ja määratlemata kohustamisotsust. (p 15)
Kui kohus on jõustunud otsusega kohustanud haldusorganit andma konkreetse sisuga haldusakti või tegema selgelt piiritletud toimingut (määratletud kohustamisotsus), siis ei teki uut sisulist lahendamist vajavat olukorda ega uue kaebuse esitamise võimalust sellest, et haldusorgan keeldub kohtuotsuse täitmisest, on selle täitmisel viivituses või tegevusetu või täidab kohtuotsuse ebapiisavalt. Kaebaja õigusi kaitstakse sel juhul kohtulahendi täitmise menetluses (HKMS 23. peatükk). (p 16)
Kui haldusorgan keeldub haldusakti andmisest või toimingu tegemisest vastuolus varasema kohtuotsusega või on tegevusetu või viivituses, oleks uue kaebuse puhul tegu korduva kaebusega, mistõttu tuleks kaebaja õigusi kaitsta kohtulahendi täitmise menetluses (HKMS 23. peatükk). Uut kaebuse alust ei teki määratletud kohustamisotsuse puhul ka sellest, kui haldusorgan viitab kohtuotsuse mittetäitmisel või puudulikul täitmisel pärast kohtuotsuse jõustumist muutunud õigusnormidele või faktilistele asjaoludele. (p 18)
Teisiti tuleb läheneda määratlemata kohustamisotsustele, mille puhul kohus on haldusorganit kohustanud üksnes haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Kaebaja võib esitada uue kohustamiskaebuse, kui haldusorgan on määratlemata kohtuotsuse alusel asja uuel lahendamisel varasemas kaebuses nõutud haldusakti andmisest või toimingu tegemisest täielikult või osaliselt keeldunud varasemast erinevatel asjaoludel. Haldusorganile jäetud otsustusruumi piirides, niivõrd kui seda ei ole kohtuotsusega kitsendatud (vt RKHKm 3-17-643/15, p 11), on haldusorganil võimalik asja uuesti otsustades arvestada ka muutunud või varem käsitlemata asjaolusid ja õigusnorme. (p 18)
Haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise õiguspärasust peab saama kontrollida ka siis, kui haldusorgan ei lähe uue keeldumisotsuse tegemisel vastuollu varasema kohtuotsusega, kuid kaebaja peab seda enda õigusi rikkuvaks põhjustel, mida varasemas kohtuotsuses ei käsitletud. Sellisel juhul on uue keeldumise puhul tegemist uute asjaoludega, mis loovad uue kaebuse aluse ning võimaldavad sama nõudega tulla kohtusse uuesti. Kahtluse korral, kas uus keeldumine on vastuolus varasema lahendiga, tuleb uue kaebuse esitamist lubada. (p 19)
Seadusest ei tulene nõuet esitada viivisenõue koos põhinõudega või sama haldusasja menetluse kestel. Viivisenõude kaebetähtajast kinnipidamist tuleb hinnata HKMS § 46 lg 2 järgi. Menetlus on viivisenõudeid puudutavas osas lõpetatud ebaõigesti.(p-d 11, 30 ja 32)
Kuigi materiaalõiguslikult on viivis iselaadne kahjuhüvitis, on menetluslikult kohane kaebuse liik kohustamiskaebus (riigivastutuse seaduse § 6 lg 1, HKMS § 37 lg 2 p 2; vt RKHKo nr 3-19-143/30, p-d 14 ja 24). Järelikult tuleb viivisenõude kaebetähtajast kinnipidamist hinnata HKMS § 46 lg 2 järgi. (p 32)
HKMS § 46 lg-s 2 sätestatud kaebetähtaeg on üksnes protsessuaalne eeldus nõude sisuliseks läbivaatamiseks. Ka avalik-õiguslikus suhtes võib nõue täiendavalt olla tõrjutav aegumise vastuväitega (TsÜS § 142 teine lause). Kaebetähtaja ületamisel jätab kohus nõude sisuliselt läbi vaatamata, kaebetähtajast kinnipidamise korral tuleb nõue küll sisuliselt lahendada, kuid aegumise vastuväite põhjendatuse korral jääb see rahuldamata. Viivise sissenõutavuse, vähendamise ja vastuväidete osas on kolleegiumi hinnangul põhjendatud kohaldada vastavaid TsÜS-i ja VÕS-i sätteid. Kolleegiumi varem väljendatud seisukoht, mille kohaselt HKMS § 46 lg 2 ei jäta ruumi TsÜS §-de 146 ja 147 kohaldamiseks (3-19-143/30, p 16), puudutas üksnes kohtule esitatava kaebuse tähtaegsuse arvutamist. Kaebetähtajale ei kohaldata nõude aegumise regulatsiooni. (p 35)
Kui pool soovib esitada tasaarvestuse vastuväite, tuleb halduskohtul praegusel juhul ka see lahendada võimalikus erimenetluses rahatrahvi määramise üle otsustamisel, tuvastades vajaduse korral selleks uusi asjaolusid (vt RKHKo nr 3-3-1-22-03, p 13). (p 27)
Kohtul tuleb täitmisele kuuluva kohtuotsuse täitmata jätmise eest rahatrahvi määramist (HKMS § 248) kaaluda ka omal algatusel. Rahatrahvi määramine kohtulahendi täitmata jätmise eest tagab lisaks menetlusosalise huvide kaitsele laiemalt avalikku huvi selle vastu, et kohtulahendeid täidetaks ning et täidesaatva riigivõimu teostamisel järgitaks seadust (põhiseaduse § 3 lg 1). (p 38)
Asjaoluga, et menetlusosaline trahvimist ei taotle, trahvi määramata jätmist põhjendada ei saa. Samas tuleb silmas pidada, et isik, kes pole halduskohtult rahatrahvi määramist taotlenud, ei saa hilisemas menetluses tugineda väitele, et kohus oleks trahvi pidanud määrama omal algatusel. Juhul kui kohtulahendi õigeaegse täitmata jätmisega on menetlusosalisele tekitatud kahju, on kaebajal võimalik taotleda kahju hüvitamist selleks ettenähtud korras väljaspool trahvi määramise menetlust (RKHKm nr 3-3-1-21-13, p 20). (p 39)
|
| 3-22-871/22
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.11.2025 |
|
Haldusmenetlus tuleb läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (HMS § 5 lg 2). Kui ilma detailplaneeringut algatamata on selge, et üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajadus puudub, siis vastab detailplaneeringu algatamata jätmine eelviidatud põhimõtetele. (p 17)
PlanS § 128 lg-st 3 ei tulene kohaliku omavalitsuse üksusele kohustust algatada detailplaneering, kui selle algatamise taotlus sisaldab üldplaneeringu muutmise ettepanekut, vaid loob selleks üksnes võimaluse. Kui taotletav detailplaneering on kehtiva üldplaneeringuga vastuolus ning kohalik omavalitsus ei pea üldplaneeringu muutmist PlanS § 142 lg 1 alusel põhjendatuks, saab detailplaneeringu algatamisest keelduda PlanS § 128 lg 2 p 1 alusel. Sellisel juhul peab aga üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse puudumine olema selge. (p-d 11 ja 17)
Isik, kes taotleb üldplaneeringu põhilahendust muutvat detailplaneeringut, peab tooma välja vajaduse üldplaneeringu muutmiseks ja seda põhjendama (PlanS § 142 lg 1). Kui põhjendatud vajaduse kohta asjaolusid ja tõendeid ei esitada, siis võib kohalik omavalitsus detailplaneeringu algatamise otsustamisel lähtuda üldplaneeringus olevatest varasemalt läbikaalutud tingimustest. (p-d 18 ja 19)
|
| 3-24-2091/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.10.2025 |
|
Juhul kui KOV algatab elukoha andmete muutmise RRS 12. peatüki alusel kui ruumi omanik, tuleb samal ajal arvestada RRS 11. peatükis sätestatud nõuetega, mis muu hulgas kohustavad KOV-i tagama, et tema territooriumil püsivalt viibiva inimese elukoha aadress kantaks rahvastikuregistrisse vähemalt linna ja linnaosa või valla täpsusega. Elukoha andmete kannete eest vastutava isikuna peab KOV täitma uurimiskohustust ning püüdma haldusmenetluse võimalusi kasutades (nt e-kirja või telefoni teel või volituste piires teiste enda töös kasutatavate andmekogude andmete alusel) inimesega kontakti saada, et selgitada välja, millise KOV-i territooriumil isik püsivalt viibib. (p 23)
Haldusorgani selgitamiskohustus on suurem, kui muutuvad halduspraktika või õiguslik olukord. (p 29)
Tagastatud nõue ei pruukinud olla kaebaja ainsaks tegelikuks nõudeks. Kohtud pole kaebaja tegelikku tahet välja selgitanud ega teda oma kaebuse esitamisel piisavalt abistanud. (p 26)
Kui halduskohus tuvastab asja menetlusse võtmise uuel otsustamisel, et Y.Y tulnuks käsitada kaaskaebajana, ei saa tema nõuet pidada praeguses menetlusetapis ilmselgelt perspektiivituks ega tema õiguste riivet väheintensiivseks, sest temaga seotud faktilised asjaolud on kindlaks tegemata. (p 31)
Olukorras, kus seadusandja on sidunud puuduse korral abi saamise õiguse (sh õiguse eluruumi tagamisele) vahetult inimese elukohaga, kuid KOV-i poolt kande muutmise tulemusel ei jää inimesele rahvastikuregistrisse elukoha aadressi isegi mitte linna(osa) või valla täpsusega, ei saa riivet pidada väheintensiivseks. (p 19)
|
| 3-23-705/54
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.10.2025 |
|
Töövõimet hindavad ekspertarstid ei saa üldjuhul määrata kindlaks seda, kas taotleja vajab mingisugust ravi ja mis on just tema jaoks sobiv ravi, vaid seda tuleb uurida taotluses nimetatud arstidelt, kes on spetsialiseerunud teatud erialale ja tunnevad taotleja tervislikku seisundit kõige paremini (tervise- ja tööministri 7. septembri 2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 5 lg 1 p 3). Kui andmete täpsustamise järel selgub, et taotleja on jätnud mõjuva põhjuseta talle sobiva ravi piirangute kompenseerimiseks kasutamata, on seda võimalik töövõime hindamisel arvestada (määruse nr 39 § 5 lg 3). Mõjuvaks põhjuseks võib lugeda nt vastunäidustust või ravimõju puudumist. (p 17)
Üldjuhul tuleb töövõime kohta järelduse tegemisel võtta aluseks vaidlustatud töövõime hindamise ajal olemas olnud terviseandmed. Hilisemaid terviseandmeid on õigus kasutada juhul, kui nendest on võimalik teha järeldusi kaebaja tegutsemis- ja osalemispiirangute kohta töövõime hindamise aja seisuga (vt RKHKo nr 3 21 629/46, p-d 15 ja 17). Eelnevat tuleb silmas pidada nii eksperdiarvamuse andjal kui ka töötukassal, kes peab muu hulgas selgitama kahe järjestikuse töövõime hindamise otsuse erinevusi. (p 20)
|
| 3-21-1337/71
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.06.2025 |
|
HMS § 40 lg 3 p 2 kohaldamine eeldab, et faktiliste asjaolude üle ei ole vaidlust ning otsust tehes pole haldusorganil kaalutlus- ega hindamisruumi, mille kohta saaks menetlusosaline anda täiendavaid selgitusi või esitada vastuväiteid. Lisaks tuleb arvestada, et HMS § 40 lg 3 sisaldab ka ise kaalutlusõigust, mis tähendab, et suure negatiivse mõjuga otsuse puhul võib kaalutlusõigus kahaneda ja isik tuleks pigem ära kuulata. (p 13)
Üldjuhul ei ole haldusmenetlus lubatud isiku ärakuulamine ajal, mil ta on kahtlustatavana kinni peetud. Isiku kahtlustatavana kinnipidamine on vajalik kriminaalmenetluse, mitte haldusmenetluse läbiviimiseks ega tagamiseks. Kahtlustatavana kinni peetud isik tuleb viivitamata vabastada, kui langeb ära isiku kahtlustatavana kinnipidamise alus (KrMS § 217 lg 9). Haldusmenetluse toimingutega ei tohiks pikendada kinnipidamise aega kriminaalmenetluses. Erandina võib isiku ärakuulamine haldusmenetluses olla lubatav kahtlustatavana kinnipidamise ajal, kui vajadus isik ära kuulata on veelgi kaalukam ja pakilisem kui vajadus isikut kahtlustatavana kinni pidada. Sellisel juhul tuleb enne ärakuulamist menetlusosalisele selgitada, millise menetlusega on tegu, milleks tohib menetlustoimingu abil saadud teavet kasutada ja millised on menetlusosalise õigused. Lubamatu on kinnipidamise abil isikut haldusmenetluses survestada. (p 14)
Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan (RKHKo nr 3-3-1-85-06, p 12; 3-3-1-80-06, p 21). Hea halduse põhimõttest tulenevalt peab haldusorgan tutvustama arvamuse ja vastuväidete esitamise võimalusi. (p 17)
Isiku ärakuulamine teda puudutava otsuse tegemisel on oluline inimväärikuse, õigusriigi, efektiivse õiguskaitse ning hea halduse ja õiglase haldusmenetluse põhimõtete arvestamiseks (RKHKm nr 3-3-1-56-02, p 9; RKHKo nr 3-3-1-70-03, p 19). Ärakuulamise üheks eesmärgiks on oluliste asjaolude väljaselgitamine, et tagada haldusmenetluses uurimispõhimõtte järgimine ja kaalutlusõiguse teostamine (RKHKo nr 3-3-1-76-12, p 11). Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis (RKHKo nr 3-3-1-52-13, p 34). Ärakuulamisel on ka iseseisev protseduuriline väärtus, sest kedagi ei tohi kohelda haldusmenetluse objektina, vaid kui isikut, kelle seisukohad väärivad ärakuulamist ja arvestamist (RKHKm nr 3-3-1-56-02, p 9; RKHKo 3-18-913/85, p 19). Ärakuulamisõiguse tõhusaks realiseerimiseks tuleb isikule jätta mõistlik aeg piisavalt läbimõeldud vastuväidete ja seisukohtade esitamiseks (RKHKo nr 3-21-552/28, p 22.1). (p 11)
RSVS § 32 lg 2 p 10 kohaldamiseks ja riigisaladusele juurdepääsu loa kehtivuse pikendamisest keeldumiseks ei piisa üksnes sellest, kui tuvastatakse, et taotleja on andmeid varjanud või esitanud valeteavet. Sellele lisaks tuleb kindlaks teha, kas varjatud andmed või esitatud valeteave on oluline juurdepääsuloa andmise otsustamisel. RSVS § 32 lg 2 p 10 näeb ette kaalutlusõiguse riigisaladusele juurdepääsu loa kehtivuse pikendamise otsustamisel. Seega ei piisa juurdepääsuloa kehtivuse pikendamisest keeldumiseks RSVS § 32 lg 2 p-s 10 nimetatud asjaolude esinemisest, vaid arvestada tuleb ka teisi olulisi asjaolusid. Isikuga seotud oht riigisaladuse kaitsele on oluline asjaolu, mida tuleb RSVS § 32 lg 2 p 10 kohaldamisel arvestada. Riigisaladusele juurdepääsu loa andmata või selle kehtivuse pikendamata jätmine ei ole sanktsioon RSVS § 32 lg 2 p-s 10 nimetatud asjaolude esinemise korral, vaid meede, mille eesmärk on vältida tulevikus ohtu riigisaladuse kaitsele. Sellepärast ei saagi juurdepääsuloa andmise või selle kehtivuse pikendamise otsustamisel tugineda ainult RSVS § 32 lg 2 p-s 10 nimetatud asjaoludele. Isiku tulevase käitumise hindamine on oluline, et hoida ära riigisaladuse avalikuks tulek või teatavaks saamine juurdepääsuõiguseta isikule. RSVS § 32 lg 2 p-s 10 nimetatud asjaolud aitavad ohtu riigisaladuse kaitsele kindlaks teha ja hinnata. (p-d 20-23)
|
| 5-24-34/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
19.06.2025 |
|
Kohaliku omavalitsuse üksusel on võimalik kaaluda detailplaneeringu menetluses kõrvaltingimuse seadmist, millega huvitatud isikult nõutaks põhjendatud ulatuses sotsiaalse taristu objektide väljaehitamist või sellega seotud kulude kandmist (HMS § 53 lg 2 p-d 2 ja 3). (p 46)
Halduslepingu võib HMS § 98 lg 1 alusel sõlmida ka detailplaneeringu kõrvaltingimuse kehtestamise asemel, sest erinormid ei näe selles küsimuses ette piiranguid haldustegevuse liigile. Detailplaneeringu lahendusega kohaliku omavalitsuse üksusele kaasnevate kulude ega taristu arendamise kohustuse jagamine ei ole iseenesest vastuolus planeerimisdiskretsiooni eesmärgiga (HMS § 98 lg 2). (p 47)
Sotsiaalse taristu rajamise kulud võib detailplaneeringu menetluses jätta kõrvaltingimuse või halduslepinguga huvitatud isiku kanda. Seda juhul, kui samal ajal on täidetud järgmised tingimused: need kulud on põhjuslikus seoses planeeringuga, ilma kulude ülevõtmiseta oleks omavalitsusüksus õigustatud jätma planeeringu algatamata, vastu võtmata või kehtestamata, õigusaktid ei keela kulude jätmist huvitatud isiku kanda ning ulatuses, milles taristu väljaehitamise kulu ei kaeta muu sihtotstarbelise rahastuse toel. (p 60)
PlanS § 128 lg 2 sõnastus „eelkõige“ viitab sellele, et sättes sisaldub näitlik ehk mitteammendav loetelu võimalikest asjaoludest, mille esinemise korral on detailplaneeringu algatamata jätmine põhjendatud. Järelikult on kohaliku omavalitsuse üksusel võimalik jätta detailplaneering algatamata ka PlanS § 128 lg 2 alapunktides nimetamata kaalukal põhjusel, osutades otsuse õigusliku alusena PlanS § 128 lg-le 2. (p 40)
Ülekaalukas avalik huvi detailplaneeringu algatamata jätmiseks PlanS § 128 lg 2 p 3 tähenduses võib seisneda selles, et sotsiaalne taristu on juba ülekoormatud ning kohalik omavalitsus ei suuda või ei pea põhjendatuks järsult lisanduvale elanike hulgale vajalikke avalikke teenuseid pakkuda. Ennekõike puudutab see võimalus suuri uute elamupiirkondade arendusprojekte tulenevalt nende võimalikust intensiivsest mõjust omavalitsusüksuse võimele täita enda ülesandeid. (p 39)
Kui planeeringulahenduse elluviimisega kaasneb vajadus kuluka sotsiaalse taristu järele, võib kohaliku omavalitsuse üksus jätta detailplaneeringu algatamata (PlanS § 128 lg 2 p 3), aga ka vastu võtmata või kehtestamata, kui omavalitsusüksus põhjendab veenvalt enda rahaliste vahendite ebapiisavust või planeeringuga kaasnevate kulude ebaotstarbekust. Detailplaneeringu algatamata, vastu võtmata või kehtestamata jätmine võib riivata huvitatud isiku ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust. (p-d 41–44)
|
| 3-24-797/21
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.05.2025 |
|
Haldusorgan ei pea rikkumistele tingimata reageerima ettekirjutuse tegemisega, vaid võib esmajärjekorras juhtida isiku tähelepanu rikkumise kõrvaldamise vajadusele. Kui isik haldusorgani soovitusi ei järgi, on olulisemate rikkumiste jätkumise korral võimalik nendele reageerida ettekirjutuse tegemisega (vt RKHKo nr 3-16-1573/41, p 43). Eelnevat silmas pidades peab aga isikule olema haldusorgani teavituse pinnalt selge, kas tegemist on üksnes tähelepanu juhtimise või isiku õigusi reguleeriva ettekirjutuse tegemisega. Haldusorganil tuleb enda otsustuste vormistamisel ja sõnastamisel olla täpne. Vajaduse korral tuleb isikule täiendavalt selgitada, mida temalt oodatakse või millised tagajärjed võivad talle haldusorgani tähelepanekute täitmata jätmise korral kaasneda. Haldusorgani otsustest ei tohi jääda adressaadile ekslikku muljet regulatiivsusest, kui see polnud otsuse tegelik eesmärk. (p 23.1)
Määruse nr 3-23-2858/48 p-s 17.1 selgitas kolleegium viidetega varasemale praktikale mh, et haldus- ja süüteomenetlusel on erinevad eesmärgid, mistõttu võivad need kulgeda ka paralleelselt. Samuti on võimalik tõendusteavet menetluste vahel jagada, arvestades seaduses sätestatud piiranguid. Haldusmenetlusena toimetatava järelevalve peamine eesmärk on avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ning rikkumise kõrvaldamine (vt riikliku järelevalve kohta nt korrakaitseseaduse § 2 lg 1). Süüteomenetluse peamine eesmärk on seevastu süüteole viitavate asjaolude väljaselgitamine ning õigushüvede efektiivne karistusõiguslik kaitse. Kuigi kõnealused menetlused võivad kulgeda paralleelselt, ei asenda süüteomenetlus haldusmenetlust ja haldusorgan ei tohi süüteomenetluse tõttu jätta oma kohustusi täitmata, kui haldusmeetme kohaldamise (nt ettekirjutuse vms haldusakti) eeldused on täidetud. Seejuures ei või järelevalvemenetlust viia läbi ega haldussunnivahendeid kohaldada süüteomenetluse eesmärkide tagamiseks. (p 23.3)
Kui järelevalveasutus teeb järelevalvemenetluse käigus kindlaks nii tõsised rikkumised, et nendele on vajalik reageerida ettekirjutuse tegemisega, tuleb selleks vormistada seaduse nõuetele vastav haldusakt. Haldusorgan ei saa jätta nõuetekohast haldusakti vormistamata, et sel teel vältida tema lõppjärelduste vaidlustamist (vt ka RKHKm nr 3-3-1-26-04, p 15) ega raskendada teadlikult isiku võimalusi enda õiguste kaitseks. Järelevalvemenetluse lõpetamist haldusakti andmata saab õigustada eelkõige see, kui järelevalveasutus ei tuvasta menetlusaluse isiku tegevuses rikkumisi või on need nii ebaolulised, et neile ei pea tingimata reageerima ettekirjutuse tegemisega. Praegusel juhul kujunes RAB-i tegevuse tagajärjel olukord, kus kaebaja suhtes lõpetati järelevalvemenetlus haldusakti andmata, kuid järelevalve käigus tuvastatud (oluliste) rikkumiste kohta alustati paralleelselt väärteomenetlus (vt eest määruse p 6). Selline tegevus on vastuoluline ja kaebajat eksitav. (p 23.4)
Kolleegium selgitas otsuse nr 3-21-1366/45 p-s 15 viidetega varasematele lahenditele, et tuvastamiskaebuse esitamise võimalused on piiratud. Sellise kaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). HKMS § 38 lg-st 4 ja § 44 lg‑st 1 järeldub, et tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks on põhjendatud huvi, mis võimaldab asjaolu kindlakstegemise kaudu kaebajal oma õigusi kaitsta. See võib seisneda ennekõike preventiivses või rehabiliteerivas huvis. Preventiivne huvi tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus võib tõenäoliselt asuda varasema haldusakti või toiminguga sarnasel viisil uuesti rikkuma isiku õigusi. Lisaks peab õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis olema võimatu või ebamõistlikult raske. Sealjuures ei piira varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine kaebeõigust HKMS § 45 lg 2 järgi. (p 25)
Isik saab nõuda, et teave, mida asutus talle annab, ei oleks eksitav, st väär, vastuoluline, fakte moonutav jne. Eksitav teave, eriti soovitused ja juhtnöörid, võivad panna isikut tegema kahjulikke väärotsuseid oma õiguste ja vabaduste teostamisel. Sellisel juhul sõltub riive lõplik tuvastamine sisulisest hinnangust teabes toodud faktiväidetele ja hinnangutele (vt ka RKHKm nr 3-3-1-22-15, p 14). Kaebaja selgitas, et tegi enda äritegevuses muudatusi teavituses välja toodud kohustuste tõttu ning kandis seejuures märkimisväärseid kulusid. Kuigi kaebaja pole seni kohtumenetluses lähemalt selgitanud, milles need kulud seisnesid ja millises suuruses ta neid kandis, ei välista see kaebaja põhjendatud huvi RAB-i etteheidete sisuliseks kontrollimiseks. Vastasel juhul tuleks kaebajal riskida negatiivsete tagajärgede või lisakulutustega, kuigi selleks ei pruugi olla tegelikku vajadust (vrd RKHKm nr 3-3-1-12-16, p 11). (p 29)
|
| 3-23-1317/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.05.2025 |
|
Rahvusvahelise kaitse saajal ei ole takistust intensiivistada poliitilist tegevust pärast kaitse saamist. Varjupaigamenetluse ja kohtumenetluse ajal aga ei saa taotlejal olla lõplikku kindlust, et ta ei pea pöörduma tagasi päritoluriiki. Mistahes eksiilis toimunud poliitilise tegevuse arvestamine avaks ulatusliku võimaluse isikutele moonutada oma subjektiivse käitumisega rahvusvahelise kaitse andmise tingimusi. Genfi konventsiooni ja direktiivi 2011/95/EL eesmärk ei ole tagada sisserändeõigust kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (RKHKo nr 3-22-2509/36, p 18.8). (p 23)
Haldusorgan peab arvestama ELi õiguse üldpõhimõtteks ja lahutamatuks osaks oleva õigusega heale haldusele. ELi põhiõiguste harta artikli 41 järgi hõlmab see õigus muu hulgas haldusorgani kohustust otsuseid põhjendada. See on osa tõhusast õiguskaitsest, mis on ELi õiguse teine üldpõhimõte. Direktiivi 2008/115/EÜ art 12 lg 1 järgi väljastatakse mh sissesõidukeeld kirjalikult ning põhjendatakse otsuse aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. See tähendab muu hulgas kohustust olulised asjaolud välja selgitada, neid kaaluda ja otsuses kajastada. (p 32)
Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste (nt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt) rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest või erinevatest tegevustest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt rasked, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud eelmises punktis (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Igasugune õiguste riive või rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei kujuta endast veel tagakiusamist VRKS § 4 lg 1 tähenduses. (p 13)
Hinnata tuleb, kui tõenäoliselt võib tulevikus tagakiusuoht ja kahjulik tagajärg kaebaja jaoks realiseeruda. Ohu tulevikus realiseerumise tõenäosust tuleb hinnata kompleksselt. Tagakiusamise tõenäosus ei pea olema väga suur, vaid konkreetse juhtumi eripära arvestades piisav. Kuigi tulevikuprognoose tehakse teatud ebakindlusega, ei saa piisavat tõenäosust hinnata pelgalt hüpoteetiliste oletuste või kahtluste alusel. Arvestada tuleb prognoosi aluseks olevate, välismaalast ja päritoluriiki iseloomustavate objektiivsete ja subjektiivsete asjaoludega. Ka ei piisa pelgast järeldusest, et tagakiusu ei saa välistada. Tagakiusuohtu või selle puudumist tuleb faktipõhiselt sisustada sedavõrd konkreetselt, et on võimalik hinnata, milline tegelik oht võib välismaalasele päritoluriiki naastes kaasneda. (p 15)
Tagakiusukartuse hindamine sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel oleks põhjendatud eelkõige siis, kui tegemist võib olla iseseisva tagakiusamise põhjusega, mis ei eelda isiku enda aktiivset riigivõimule vastandumist ega täiendavaid tegusid. Isikule omistatakse kindlad tunnused või vaated (ning tal on seetõttu alust karta tagakiusamist) juba ainuüksi seetõttu, et ta kuulub asjaomasesse sotsiaalsesse gruppi või tal on selles grupis mingi roll. (p 7.3.)
Sissesõidukeelu pikkuse määramisel (direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2) tuleb igal üksikul juhul hoolikalt kaaluda kõiki olulisi asjaolusid. See tähendab muu hulgas liikmesriikide kohustust iga sissesõidukeelu ajalist mõju piirata (EKo C-297/12 - Filev ja Osmani, p-d 27 ja 34). Arvestatakse isikuga seotud asjaolusid ja riske avalikule korrale või riigi julgeolekule, sealhulgas tuleb prognoosida, kui kaua isikust tulenev põhjus neid ohustab. (p 33)
Silmas tuleb pidada nii sissesõidukeelu eesmärki kaitsta avalikku korda ja julgeolekut kui ka välismaalase kaitset väärivaid huve. Kaitset väärivad ennekõike sellised isiklikud huvid, mis annavad välismaalasele õigusaktidest tuleneva tagasipöördumise või mõnda teise Schengeni riiki sisenemise perspektiivi. Euroopa Komisjoni tagasisaatmise soovitustes on selgitatud, et mõiste „oht avalikule korrale“ eeldab lisaks ühiskondliku korra häirimisele ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (p 6.3). (p 34)
Väljasaatmise üle otsustamisel hinnatakse, kui tõenäoliselt võib tulevikus tagakiusuoht ja kahjulik tagajärg kaebaja jaoks realiseeruda. Ohu tulevikus realiseerumise tõenäosust tuleb hinnata kompleksselt. Tagakiusamise tõenäosus ei pea olema väga suur, vaid konkreetse juhtumi eripära arvestades piisav. Kuigi tulevikuprognoose tehakse teatud ebakindlusega, ei saa piisavat tõenäosust hinnata pelgalt hüpoteetiliste oletuste või kahtluste alusel. Arvestada tuleb prognoosi aluseks olevate, välismaalast ja päritoluriiki iseloomustavate objektiivsete ja subjektiivsete asjaoludega. Ka ei piisa pelgast järeldusest, et tagakiusu ei saa välistada. Võimalikult faktipõhiselt, realistlikult ning objektiivselt hinnates ja kaaludes on võimalik järeldada, kas päritoluriigis valitsevad tingimused õigustavad taotleja kartust tagakiusamise ees selle tunnuse või tegevuse tõttu, mille alusel välismaalane rahvusvahelist kaitset taotleb (EKo C 71/11 ja C 99/11 - Bundesrepublik Deutschland vs. Y ja Z, p-d 72, 76 ja 77). Tagakiusuohtu või selle puudumist tuleb faktipõhiselt sisustada sedavõrd konkreetselt, et on võimalik hinnata, milline tegelik oht võib välismaalasele päritoluriiki naastes kaasneda (Euroopa Kohtu viidatud otsus, p-d 67 ja 69; Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti 2018. a analüüs tõenditest ja usaldusväärsuse hindamisest Euroopa varjupaigasüsteemis, lk 80). ( p 15)
Kui välismaalane on riigist lahkunud, on ühtlasi täidetud põhieesmärk, et viibimisaluseta välismaalane enam Eestis ja Schengeni viisaruumis ei asu. Sissesõidukeeld on täiendav meede (tõkend) hoidmaks ära ebasoovitava välismaalase naasmist teatud aja jooksul (VSS § 6 lg 1). Sissesõidukeeld on mõeldud ennetava tõkendina Euroopa Liidu tagasisaatmispoliitika usaldusväärsuse suurendamiseks ja varjupaigaõiguse kuritarvituste vältimiseks. Neil, kes eiravad ELi liikmesriikides kehtivaid rände-eeskirju, ei lubata kindlaksmääratud aja jooksul ühessegi ELi liikmesriiki uuesti siseneda. Sissesõidukeeld ei ole karistus rahuldamata jäetud varjupaigataotluse eest. (p 31)
VSS § 74 lg-t 1 (sissesõidukeelu kohaldamine) tuleb kohaldada koos VSS § 7 lg 2 vajaduspõhisust („ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu“) ning VSS § 74 lg 3 sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust ja lg 4 humaansust rõhutavate sätetega. Peab arvestama ka nende normide aluseks oleva direktiivi 2008/115/EÜ art-ga 11. Silmas tuleb pidada ka VSS § 6 lg 1 eesmärki vältida mitte iga, vaid ainult ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. (p 28)
Kuigi Eesti seadusandja on direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg-s 1 sisalduva kaalutlusõiguse alusel loonud VSS § 74 lg-s 1 tüüplahendusena kolmeaastase sissesõidukeelu kõikidele välismaalastele, kellele tehakse lahkumisettekirjutus, peab lõpptulemus olema proportsionaalne igal üksikul juhul. (p-d 29 ja 30)
Nii sissesõidukeelu kui selle pikkuse määramisel tuleb arvestada nii sissesõidukeelu eesmärki kaitsta avalikku korda ja julgeolekut kui ka välismaalase kaitset väärivaid huve. (p 34)
Rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumisel tuleb kaaluda, kas kohaldada välajsaatmise lisatõkendina sissesõidukeeldu, ning seejärel määrata asjaolusid arvestades proportsionaalse pikkusega sissesõidukeeld. Humaanne kaalutlus võib muu hulgas olla päritoluriigi repressiivne poliitiline olukord ning ebakindlus tulevikusündmuste suhtes. (p-d 35 ja 36)
|
| 3-22-2082/69
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.04.2025 |
|
Jätkuvate tegevuste puhul ei saa mõjude hindamisel võtta võrdlustasemeks olukorda, mis esineks hüpoteetiliselt siis, kui tegevuse elluviimist poleks alustatud, vaid võrdlustasemeks on olukord Natura ala moodustamise hetkel või vahepeal paranenud olukord. Andmete puudulikkus ei anna alust võrdsustada mõjude hindamisel jätkuvaid tegevusi uute tegevustega. (p 24)
Nii uute kui jätkuvate tegevuste puhul tuleb elupaigatüübi seisundi halvendamise keelu ja parandamise kohustuse juures arvestada mõju ka elupaiga tüübiomastele liikidele. (p 26)
Leevendusmeetmete rakendamiseks ei pea edasise kahju tekkimine olema kindel. Kahju tekkimine peab LKS 32 kontekstis aga olema võimalik konkreetse juhtumi asjaoludel, mitte abstraktselt seotud vastavat laadi tegevusega. Leevendusmeedet õigustab seejuures vaid niisugune negatiivne mõju, mida on võimalik vaidlusaluse meetmega ära hoida või vähendada ning mille eesmärki pole võimalik saavutada muul, isiku jaoks vähem koormaval viisil. (p 29)
LKS § 32 lg 2 ja loodusdirektiivi art 6 lg 2 keelavad hoiualal elupaikade ja kaitstavate liikide täiendava kahjustamise sõltumata sellest, kas nende seisundit saab parasjagu pidada soodsaks. Edasise halvendamise vältimiseks vajalike meetmete valimisel on liikmesriikidel kaalutlusruum, kuid saavutada tuleb keelu eesmärk. (p 31)
Loodusdirektiivi art 6 lg 2 ei sea kõrget tõendamiskünnist häirimise tuvastamiseks. Keelu rakendumiseks piisab, kui on olemas tõenäosus või risk, et tegevus häirib oluliselt mõnda liiki, ilma et oleks vaja tõendada põhjusliku seose olemasolu tegevuse ja olulise häirimise vahel. Häirimiseks on LKS § 32 lg 2 ja loodusdirektiivi art 6 lg 2 mõttes vaid keskkonna omaduste täiendav halvendamine, mitte senise halva olukorra säilimine. (p 37)
Liikide häirimise keelu puhul tuleb vaadelda mõju alal spetsiifiliselt kaitstavatele liikidele. (p 38)
Natura alade kaitse ei piirdu neist sätetest tulenevalt olemasoleva olukorra säilitamisega, vaid vajaduse ja võimaluse korral tuleb rakendada positiivseid kaitsemeetmeid elupaikade ja liikide seisundi parandamiseks. Keskkonnaloa kõrvaltingimusena arendajale asetatav kalapääsu rajamise kohustus võib põhimõtteliselt olla käsitatav asjakohase õigusliku või haldusliku meetmena. (p 42)
Loodusdirektiivi art 6 lg 1 elluviimine eeldab vaheetapina erikaitseala spetsiifiliste ja täpsete kaitse-eesmärkide kindlaksmääramist. Need eesmärgid ei pea olema kehtestatud õiguslikult siduva dokumendiga, kuid ei tohi olla sõnastatud üldiselt, vaid peavad olema spetsiifilised ja täpsed ning võimaldama kontrollida, kas eesmärkidel põhinevate kaitsemeetmete abil on võimalik saavutada ala soovitud kaitsestaatust. Eesmärgid peaks muuhulgas kajastama ala olulisust seal esinevate elupaigatüüpide ja liikide säilitamisel või taastamisel ning Natura 2000 võrgustiku sidususe tagamisel. Siiski ei ole liikmesriigid kohustatud juba kaitse-eesmärkide kindlaksmääramise etapis igal juhul tegema vahet kaitstavate objektide taastamisel ja säilitamisel, samuti ei pea eesmärgid olema tingimata kvantitatiivsed ja mõõdetavad. Eesmärgid tuleb kindlaks määrata teabe põhjal, mis saadakse liikide ja nende elupaikade olukorra teaduslikust analüüsist kõnealusel alal. Selleks on võimalik kasutada loodusdirektiivi art 4 lg 1 kohaselt alade erikaitsealaks määramise menetluses aluseks võetud teavet. (p 43)
Alapõhiste kaitse-eesmärkide seadmiseks ei piisa kaitseobjektide (elupaigatüübi ja liigi) kindlaksmääramisest. Tarvis on määrata iga asjaomase liigi ja elupaigatüübi taotletav seisund konkreetsel alal. (p 44)
Kalapääsu rajamisel tuleb selgitada, millise kvaliteeditasemega seisund millises ulatuses nii jõe kui kaitstavate liikide kaupa kalapääsu rajamise korral tõenäoliselt saavutataks ning kas ja miks see on vajalik, arvestades konkreetse ala olulisust nende elupaigatüüpide ja liikide säilitamisel või taastamisel ning Natura võrgustiku sidususe tagamisel. (p 45)
Elupaikade ja liikide seisundi parandamise meetmete rakendamist ei pruugi riigisiseselt takistada mistahes objektiivne puudus loodusdirektiivi art 4 lg 4 ülevõtmisel. Küll aga eeldab seisundi parandamise kohustuse asetamine eraisikutele, et vähemalt meetme kehtestamisel esitab riik piisavalt täpsetel ja realistlikel kaitse-eesmärkidel põhineva kontseptsiooni. See aitab tagada, et riigi tegevus erikaitsealade seisundi parandamisel oleks järjekindel, proportsionaalne, huvitatud isikutele ettenähtav ja kontrollitav. (p 47)
VeeS § 174 lg 4 alusel kalapääsu rajamise kohutusest vabastamise otsustamsel on vastustajal oluliselt avaram kaalutlusruum kui Natura nõuete elluviimisel. Erandit võib õigustada ka oluline avalik huvi, nt suure väärtusega kultuuripärandi kaitsmise huvi. Siiski peab kalapääsu rajamine lõhejõgedel olevate paisude juurde olema reegel ning sellest vabastamine vaid põhjendatud erand. Niisuguse erandi kaalumisel võib olla asjakohane arvestada ka õiguslikult mittesiduvaid eesmärke, sh veel kehtestamata keskkonnakavasid, mille kehtestamine lähitulevikus siiski on tõenäoline, et vältida riigi vastuolulist käitumist. Iseäranis võib see olla põhjendatud olukorras, kus veel kehtestamata kava eelnõus sisalduv kaitse-eesmärk kattub varem kehtinud kavas tooduga. (p 52)
Otsustades VeeS § 174 lg 4 erandi üle, ei pea Keskkonnaamet lõplikult veenduma kalapääsu tehnilises teostatavuses, sh selle ehitamise ohutuses. Nende hinnangute jaoks on ette nähtud ehitusloa menetlus. Kui selle raames ilmneb kalapääsu ehitamise võimatus või ebamõistlik keerukus, on keskkonnaloa menetlus võimalik uuendada (HMS § 44 lg 1 p 2 ja § 65 lg 3). (p 55)
VeeS § 174 lg-s 3 on kalapääsu tagamise kohustus asetatud paisu omanikule või valdajale. Sellest tuleneb ka omaniku või valdaja kohustus kanda üldjuhul kalapääsu rajamise kulud. See kohustus haakub põhiseaduse (PS) § 53 esimeses lauses sätestatud igaühe kohustusega hüvitada kahju, mida isik on keskkonnale tekitanud, ning keskkonnaõiguses üldiselt kehtiva põhimõttega „saastaja maksab“, st et keskkonnahäiringu, ohu, riski või kahju hindamise, vältimise, vähendamise või heastamisega seotud kulud kannab nende põhjustaja, kui seadusest ei tulene teisiti (keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 12 lg 1). PS § 53 ja KeÜS § 12 lg 1 sätestavad põhimõtte, mitte absoluutse reegli (vrd ka loodusdirektiivi põhjendus 11). (p 43)
VeeS § 174 lg 4 näeb muuhulgas ette võimaluse kalapääsu rajamise kohustust leevendada. See hõlmab võimaluse jagada omaniku või valdaja kulusid riigi või kolmandate isikutega. Kulude jagamist puudutavaks erandiks võib olla põhjust siis, kui paisutamine ei teeni vaid paisu omaniku erahuvi, vaid ka avalikku huvi. Sellise olukorraga ongi praegusel juhul tegemist. Pais ja sellega seotud ehitised on võetud muinsuskaitse alla. Ei ole vaidluse all, et paisjärv ja selle ümbrus on kultuurmaastiku oluline element, virgestusala ja turismiobjekt. Paisjärve on paigaldatud Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS-i maaküttesüsteem. Paisjärv on avalikult kasutatav veekogu ning kasutuses suplemiseks ja harrastuskalapüügiks. Kaebaja veskimuuseum koos töökorras veskiseadmetega on atraktiivne turismiobjekt. (p 59)
Kulude jagamise võimaluse kaalumata jätmine on oluline kaalutlusviga. VeeS § 174 lg-s 4 viidatud leevendava erandiga samaväärseks ei saa pidada põhimõttelist võimalust taotleda toetusi riigilt või muudest allikatest. Erandi tegemiseks võib vastustaja määrata kindlaks näiteks kaebaja rahalise kohustuse ülempiiri või osakaalu kalapääsu rajamise kogukuludest. Seejuures tuleb arvestada kaebaja huvide ja avalike huvide kaalu paisutamise säilitamisel. Kolleegiumi hinnangul on ilmne, et ennekõike toetavad paisutamise jätkamist avalikud huvid, ehkki kaebaja on paisu omanik. (p 60)
HKMS § 42 lg 2 kohaselt tuleb õigusvastane kõrvaltingimus üldjuhul tühistada koos haldusakti põhiregulatsiooniga. Erandid sätestab sama paragrahvi lõige 1, mille punkti 2 järgi võib kõrvaltingimuse tühistada haldusaktist eraldi, kui see ei kahjusta avalikku huvi ega riiva kolmanda isiku õigusi. HKMS § 42 mõte on vältida olukordi, kus sisuliselt annaks kohus haldusakti haldusorgani asemel, kaldudes kõrvale võimude lahususe põhimõttest (PS § 4). Niisugune oht tekiks ennekõike HMS § 53 lg 1 p-s 3 sätestatud lisatingimuse tühistamisel. Lisatingimuse tühistamisel haldusakti põhiregulatsioonist eraldi laiendataks haldusakti põhiregulatsioonist tulenevaid õigusi, sest lisatingimus on põhiregulatsioonist tulenevate õiguste kehtivuse eelduseks. (p 62)
Kalapääsu rajamise kohustus pole praegusel juhul lisatingimus, vaid lisakohustus (HMS § 53 lg 1 p 2), mille täitmine põhiregulatsioonist tulenevate õiguste kehtivust ei mõjuta. Seega ei avarda lisakohustuse tühistamine keskkonnaloast tulenevate õiguste ulatust. Lisakohustuse tühistamisel on vastustajal võimalik kohustus – vajaduse korral muudetud kujul – kehtestada uuesti. Vastupidi, paisutamise ajutine katkestamine kuni vastustaja uue otsuse tegemiseni kahjustaks avalikke huve, mis toetavad jätkuvat paisutamist (p 63)
|
| 3-23-2445/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
24.04.2025 |
|
KutÕS § 39 lg 6 sätestab, et õppekasvatusala töötaja vaba ametikoht täidetakse avaliku konkursi korras. Sellisele konkursile kohaldatakse haldusmenetluse sätteid (KutÕS § 1 lg 3). Avalik konkurss algab konkursi väljakuulutamisega. Haridus- ja teadusministri 20. detsembri 2013. a määruse nr 41 „Kutseõppeasutuse õppekasvatusala töötaja vaba ametikoha täitmiseks korraldatava avaliku konkursi tingimused ja kord“ § 2 lg 3 järgi tuleb konkursiteade avaldada kas üleriigilise või kohaliku levikuga ajalehes või mõnes muus avalikus allikas. Kui kool avaldab konkursiteate mõnel muul moel, on tegemist menetlusveaga haldusmenetlust puudutavate dokumentide teatavaks tegemisel, mistõttu kahtluse korral jääb risk vea teinud haldusorgani kanda (HMS § 58). Teatavaks tegemise nõuete rikkumine ei pruugi kaebaja õigusi siiski rikkuda, kui tal oli rikkumisest hoolimata mõistlik võimalus konkursiteatega tutvuda. (p-d 10 ja 11)
|
| 3-23-462/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
24.03.2025 |
|
Isik ei pea haldusmenetluses saama taotlusi esitada mistahes mõeldava suhtluskanali kaudu. Üldjuhul piisab sellest, kui vastavas menetluses üks määratud suhtluskanal võimaldab puudustega taotluse esitamist. (p 20)
Puudusteta taotluse esitamine on reegel ning arvestades ka haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõtteid, võib süsteemi, mida pole õigusaktides haldusorgani jaoks kohustuslikuna ette nähtud, kujundada viisil, et see suunaks taotlejat esitama kõik vajalikud andmed ja dokumendid seda reeglit järgides.
Puudusteta taotluse esitamine on põhimõtteliselt nii taotleja kui ka haldusorgani huvides. Seetõttu ei ole üldjuhul ilmtingimata vajalik, et iseteeninduskeskkond võimaldaks esitada puudustega taotluse. Selline võimalus võib kaasa tuua vastupidise toime ja võib eksitada taotlejat, et ta on kõik kohustused täitnud, kuigi tegelikkus on teine. Eelnev järeldus – iseteeninduskeskkond ei pea võimaldama esitada puudustega taotlust – kehtib siiski eeldustel, et puudustega taotlust on võimalik haldusorganile esitada muul viisil, muu viisi kasutamine ei ole ebamõistlikult koormav ning teave puudustega taotluse esitamise võimaluste kohta on isikule hõlpsasti kättesaadav. Kui seadus ei sätesta teisiti, peab isikul igal juhul olema võimalik HMS § 15 järgi esitada ka puudustega taotlus. Sellekohane teave tuleb teha isikule teatavaks või see on hõlpsasti ligipääsetaval moel kättesaadav (vt ka HMS § 7 lg 2). (p 20.4)
Järjest rohkem taotlejad eelistavad kasutada elektroonilisi suhtluskanaleid ja iseteeninduskeskkondi avaliku võimuga suhtlemiseks. See eeldab aga kõrgemaid nõudmisi sellistele keskkondadele nii kasutajasõbralikkust kui ka andmetöötluse turvalisust silmas pidades. Ühiskonna arenguid silmas pidades ei pruugi iseteeninduskeskkonnale peagi enam olla kohast alternatiivi. Arvestades isikuandmete töötlemise turvalisuse riske, on iseteeninduskeskkond eelduslikult sobivam kanal (puudustega) taotluse esitamiseks võrreldes nt meiliga saatmisele. Iseteeninduskeskkonnas on õigustatud taotleja mõõdukas suunamine korrektse taotluse esitamiseks, kuid sel juhul peaks keskkond haldusmenetluse üldpõhimõtetele ja HMS § 15 lg-le 1 vastamiseks võimaldama esitada ka puudustega taotlus. (p 20.6)
Esines mõjuv põhjus (HMS § 34 lg 1) tähtaja möödalaskmisel – arstide ootejärjekorrad. (p 21.11)
|
Facebook
X.com