3-22-2296/13
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.01.2024 |
|
Haldusorgan korraldas vaidemenetluse ja lahendas vaided otsusega. Seejuures andis haldusorgan kaebajale võimaluse vaietes puuduste kõrvaldamiseks, pikendas vaiete läbivaatamise tähtaega ning kutsus kaebaja esindaja volikogu istungile vaiete kohta selgitusi andma. Kolleegium leiab, et kirjeldatud haldusorgani tegevus oli kaebajat eksitav ning selle tulemusena jäi kaebus halduskohtusse õigel ajal esitamata. Kaebajal olnuks piisavalt aega pöörduda halduskohtusse, kui haldusorgan oleks vaided HMS § 79 lg-s 3 sätestatud seitsmepäevase tähtaja jooksul vaideõiguse puudumise tõttu tagastanud. (p 17)
HMS § 72 sätestab üldreegli, mille kohaselt saab haldusmenetluse toimingu üldjuhul vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Sama sätte lg 3 loetleb erandid, mil menetlustoimingu haldusaktist eraldiseisev vaidlustamine on võimalik. Loetelu ei ole ammendav, kuivõrd HMS § 72 lg 3 p 5 kohaselt saab lisaks sama sätte lg 3 p-des 1–4 nimetatud juhtudele haldusaktist eraldi vaidlustada ka muu seaduses sätestatud toimingu. Kolleegium märgib, et HMS § 72 lg 3 p 5 tuleb mõista nii, et vaidemenetluse korras saab menetlustoimingu haldusaktist eraldi vaidlustada, kui selline võimalus on seaduses sõnaselgelt sätestatud. Eeltoodust tulenevalt ei tähenda asjaolu, et menetlustoimingut saab HKMS § 45 lg 3 järgi halduskohtus eraldi vaidlustada, automaatselt seda, et menetlustoimingu peale saab ka vaiet esitada. (p 13)
Lähtuvalt HKMS § 45 lg-st 3 esitada MaaPS § 27 lg s 7 sätestatud kohaliku omavalitsuse uuringuloa kooskõlastamisest keeldumise peale kaebuse halduskohtule. Samas ei näe ei MaaPS ega muud õigusaktid ette võimalust kohaliku omavalitsuse keeldumise vaidlustamiseks vaidemenetluse korras. Seega puudus kaebajal kohaliku omavalitsuse arvamuse peale vaide esitamise õigus. (p 14)
Kohalikul omavalitsusel pole takistust tagastada vaie ka hiljem kui HMS § 79 lg-s 3 sätestatud seitsmepäevase tähtaja möödumisel. Kohtupraktika kohaselt pole seaduses haldusorganile sätestatud tähtaeg reeglina nõuet lõpetav tähtaeg, vaid paneb haldusorganile kohustuse tagada mõistlik menetlusaeg. Nii ei välista ka HMS § 41 haldusakti andmist pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist ning HMS § 58 kohaselt ei anna tähtaja rikkumine iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks. (p 18)
|
| 3-23-1915/18
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.12.2023 |
|
Kohtueelse menetluse läbimise nõuetekohasus hõlmab ka küsimust, kas see on algatatud tähtaega järgides. Kaebus on seejuures lubatav ka juhul, kui vaie on tagastatud õigusvastaselt. (p 13)
Üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest. Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Kui tegu on kindlaks määramata arvu juhtumeid käsitleva üldkorralduse sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, nt pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist. Sama põhimõte laieneb ka vaidemenetlusele.
Viidatud erikord ei laiene asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud üldkorraldustele (HMS § 51 lg 2 teine alternatiiv), näiteks ruumilistele planeeringutele ja loodusobjektide kaitse alla võtmisele. Selliste üldkorralduste piirava mõjuga peab igaüks arvestama nende teatavakstegemisest alates. (p 14)
Üldkorralduse vaidlustamistähtaeg hakkab uuesti kulgema igal korral, kui isiku suhtes üldkorralduse asjakohast sätet kohaldatakse. (p 15)
|
| 3-22-2474/14
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.04.2023 |
|
ELÜPS v.r. § 10 lg 3 kohaselt loetakse otsus isikule kätte toimetatuks, kui isiku e-posti aadressile on saadetud otsus (p 1) või teade otsuse kohta ja otsus on kättesaadav elektroonilise e-teenuse keskkonna kaudu (p 2). Otsust ei saa lugeda kaebajale kättetoimetatuks, sest otsust kaebaja e-posti aadressile ei saadetud ning otsus polnud kättesaadav PRIA e-teenuse keskkonnas enne 21. oktoobrit 2022. Kaebaja väitel ei jõudnud ka e-kiri otsuse kohta temani. Teate kättesaamise risk jääb siiski kaebaja kanda. PRIA serverist teate saatmine ja hot.ee serverisse jõudmine on logifaili väljavõttega piisavalt usaldusväärselt tõendatud. Kaebaja oli PRIA-e teatanud, et soovib saada dokumente e-posti aadressil, ning ta on samalt aadressilt tavaliselt dokumendid kätte saanud. Kaebaja kui toetust saada sooviv isik peab kindlustama, et kontaktaadressiks antud e-posti aadress töötaks piisavalt usaldusväärselt, see on tema kontrollisfääris. Toetust taotlenud isikutel tuleb muretseda suhtluseks PRIA-ga sellised tehnilised vahendid, mille puhul e-kirja kadumise võimalused on viidud miinimumini. Kui tegemist on tehnilise rikkega, mis tingis kirja kadumise, peab selle olemasolu ja kirja mittejõudmist e-posti aadressile tõendama kaebaja. (p-d 13–15)
Konkreetse haldusakti jõudmine kaebajani teises kohtuvaidluses peab olema usaldusväärselt tõendatud. Vastasel korral oleks kaebeõigus ülemäära piiratud. PRIA seisukoht, et e-toimikusse üleslaadimise hetkest on dokument kaebajale kätte toimetatud, on ebaõige. Fiktsioon e-toimiku puhul kehtida ei saa, sest kaebaja ei saanud kuidagi teada, et PRIA kavatseb haldusakti just e toimiku kaudu teatavaks teha. Samal põhjusel on alusetu eeldada ka seda, et kaebaja esindaja pidi alla laaditud ja välja prinditud dokumendid kohe pärast väljaprintimist üle vaatama ja esindatavale teatavaks tegemata haldusakti avastama. Kaebaja selgitus dokumentidega tutvumisest teises asjas määratud kohtuistungi ettevalmistamise käigus on eluliselt usutav. (p 16)
Vastustaja viga on objektiivseks põhjuseks, mis ilmselt mõjutas vaide tähtaegset esitamist. Tegemist on mõjuva põhjusega tähtaja ennistamiseks HMS § 34 lg 1 mõttes. Siiski näeb HMS § 77 ette, et ka HMS § 34 tingimuste täidetuse korral on PRIA-l kaalutlusõigus, kas tähtaeg ennistada või mitte. Kolleegium leiab, et PRIA kaalutlusõigus oli vähenenud nullini, sest tähtaja möödalaskmise tingis PRIA enda viga. Kui haldusorganile pandud kohustuse rikkumine on piisavalt usutavalt põhjuseks, mis tõi kaasa vaide esitamisega hilinemise, tuleb vaide esitamise tähtaeg ennistada. Kuna PRIA oleks pidanud vaide tähtaja ennistama ja vaide läbi vaatama, on kaebaja läbinud vaidemenetluse korrakohaselt ning kaebus lubatav. (p 21)
|
| 3-20-1548/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
22.09.2022 |
|
Haldusorgan võib rakendada halduseeskirju kaalutlusõiguse teostamise esimese etapina tüüpjuhtumite üle otsustamisel. Haldusorganil peab aga olema võimalus kaaluda juhtumi erilisi asjaolusid ning halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Kui halduseeskiri on kättesaadav, ei pea haldusorgan üksikjuhtumi lahendamisel eeskirja suuniseid eraldi põhjendama, isikul on samas võimalik põhjendada, miks tema puhul tuleks teha erand, ja esitada halduseeskirja suhtes ka põhimõttelisi vastuväiteid (vt RKHKo-d 3-11-1355, p-d 30–31, ja 3-3-1-77-14, p 19). Sarnastel alustel peab kolleegium võimalikuks halduseeskirju rakendada ka hindamisotsuste tegemisel. (p 24)
Kuigi halduseeskirjad ei ole haldusvälistele isikutele ega kohtutele otseselt siduvad, võib neist koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12) tuleneda siduvus haldusorgani enda jaoks. Haldusorgan ei tohi üksikjuhtumitel kalduda isiku kahjuks meelevaldselt kõrvale halduseeskirjaga kujundatud praktikast. See aga ei tähenda, et haldusorgan oleks halduseeskirjaga seotud igavesti ega tohiks muuta eeskirja või selle rakendamise praktikat ühetaoliselt kõiki tulevasi sarnaseid juhtumeid silmas pidades. Halduseeskirja muudatust võib arvestada ka siis, kui see on toimunud ajal, mil isik oli taotluse soodustuse saamiseks juba esitanud. Senine halduseeskiri ei saa olla jäigem kui haldusväliseid isikuid siduv õigus. Viimast aga tuleb haldusorganil arvestada haldusakti andmise seisuga (vrd HMS § 54). (p 25)
Vaideotsuse tegemisel ei kehti HKMS § 158 lg 3 kolmandas lauses sätestatud keeld teostada kaalutlusõigust haldusasutuse asemel. Vaideotsuse põhjendusi tuleb kohtul arvestada samaväärselt haldusakti põhjendustega. (p 15)
KredExi laenu andmise aluseks olevas määruses oli sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei anta laenu ettevõtjale, kes tõenäoliselt ei ole võimeline laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt täitma. Kui laenu antaks teadmisega, et seda tõenäoliselt ei tagastata, oleks sellel riigiabina hoopis teistsugune majanduslik tähendus ja mõju kui tagastatav laenul. Laenu puhul on oluline, et abi saaja tasuks kohases määras intressi, kuigi see on riigiabi puhul soodsam kui turutingimustel makstav intress. (p 22)
Riigiabi andmine on avaliku võimu teostamine tulenevalt abi spetsiifilisest mõjust turgudele ning abi andja erikohustustest. Abi andmisel kehtivatest põhimõtetest ja reeglitest kinnipidamine on oluline taotlejate ja nende konkurentide ettevõtlusvabaduse ning võrdse kohtlemise tagamiseks. Seetõttu tuleb KredExi otsust erakorralise käibekapitalilaenu andmisest keeldumise kohta käsitada haldusaktina. (p 12)
Protokolli kohaselt võttis kohus istungil eksperdi arvamuse asja materjalide juurde. Vastustaja esitas selle peale vastuväite, mille kohus jättis rahuldamata. Vastustajal oli seega võimalik arvamuse kohta ka sisuliselt seisukohti esitada ja soovi korral arvamust koos kohtuga vahetult uurida. Protokollist ega kassatsioonkaebusest ei nähtu, et selleks oleks takistusi tehtud. HKMS § 157 lg 3 ei nõua, et kohus oleks tõendit tingimata istungil arutanud (vrd RKTKo 3-2-1-7-09, p 12). (p 36)
HKMS § 158 lg 3 kolmas lause ei piira määratlemata õigusmõistete sisustamist ja selle valguses faktiliste asjaolude hindamist kohtus, vaid üksnes kaalutlusnormide õigusliku tagajärje valikut (RKHKo 3-20-1198/58, p 14). (p 17)
Kui vaidlusaluses haldusaktis sisaldub majanduslikke eriteadmisi eeldav prognoos, võib kohus laenutaotleja maksevõimele antud hinnangu kontrollimisel piirduda mõistlikkuse testiga, mille puhul uuritakse ennekõike, kas haldusorgan on arvestanud seaduse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid ja olulisi asjaolusid (analoogselt HMS § 4 lg-ga 2). Kohtul pole aga hindamisotsuste kontrollimisel keelatud asendada haldusorgani hinnangut enda omaga (RKHKo-d 3-20-1198/58, p-d 12 jj; 3-20-2362/63, p 25.2). (p 18)
Kui haldusorgan on oma otsust põhjendanud väga pealiskaudselt, ei ole halduskohtul kohustust asuda kaebaja maksevõimet vastustaja asemel hindama. Niisugune hindamine pole aga halduskohtu jaoks ka keelatud ega saa apellatsiooniastmes olla kohtuotsuse tühistamise iseseisvaks aluseks. (p 19)
Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme, võttes asja juurde asjatundja arvamuse, mille kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisana. Arvestades vastustaja põhjendamiskohustuse rikkumist, ei ole kaebajale ette heidetav hinnangu esitamine alles apellatsioonkaebuse lisana, vastuseks halduskohtu otsuses toodud tõendite käsitlusele. (p 36)
Vaidlustatud haldusakt oli põhjendamispuudustega ega vastanud sellisena HMS § 56 lg le 2. Otsuses puudus viide õiguslikule alusele ning selle faktiline põhjendus oli napp ja üldsõnaline. Haldusakti adressaati ei või panna olukorda, kus ta peab asuma ise asjakohast õigusnormi otsima (vt ka RKHKo 3-18-305/38, p 9). Valele õiguslikule alusele viitamine või ka üldse õiguslikule alusele viitamata jätmine ei pruugi siiski kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusakti toetav õiguslik alus on õiguskorras tegelikult olemas ning kohtuvaidluses ilmneb, et selle kohaldamise eeldused on täidetud (HMS § 58, vt ka RKHKo 3-18-1740/36, p 18.4). (p-d 13–14)
HMS §-st 56 ei tulene, et kõik haldusakti toetavad argumendid tuleb lõplikul kujul esitada haldusmenetluses ning et kohtumenetluses ei tohiks haldusakti põhjenduste toetuseks, täpsustuseks või selgituseks esitada vähimatki uut teavet võrreldes haldusaktis ja vaideotsuses esitatuga. See oleks vastuolus õigusliku argumentatsiooni olemusega. Haldusorganil kui vastaspoolel peab olema võimalik kaebaja väidetele reageerida omapoolsete vastulausetega (HKMS § 2 lg 6; RKHKo 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)
KredExi poolt kehtestatud laenutingimused on halduseeskiri. Tegemist ei ole konkreetse haldusakti eeltingimuste reguleerimisega (HMS § 52 lg 1 p 2), vaid üldise iseloomuga dokumendiga, mis puudutab menetluste üleselt kõiki asjaomastele tingimustele vastavaid laenutaotlusi, st puudutab piiritlemata arvu juhtumeid. Laenutingimused ei saa olla määrus (HMS § 88), sest ETS § 4 lg 2 ei näe ette, et minister võiks laenu andmise üldiste ja haldusväliselt siduvate tingimuste kehtestamise delegeerida edasi vastustajale (HMS § 91 lg 1; vt ka RKÜKo 3-18-1432/103, p 35). Laenutingimusi pole põhjust käsitada ka üldkorraldusena (HMS § 51 lg 2), arvestades, et vastustaja ise eitab tahet reguleerida laenutingimusi siduva haldusaktiga. Samuti ei vasta laenutingimused haldusakti vorminõuetele. (p 23)
|
| 3-20-992/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
02.12.2021 |
|
VangS § 11 lõige 5 näeb kinnipeetavale vangla haldusaktide ja toimingute vaidlustamisel ette kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse, kusjuures VangS § 11 lõike 41 järgi vaatab vaide läbi Justiitsministeerium või vanglateenistus sõltuvalt sellest, kas vaidlustatud haldusakti annab või toimingu teeb vangla direktor või muu vanglas töötav isik. Neid tuleb mõista vaidealluvust ja kohustuslikku kohtueelset menetlust reguleerivate sätetena vangistuse, aresti või eelvangistuse täideviimisel isikul vanglaga tekkiva avalik-õigusliku suhte raames. Tegemist on erisätetega üldist vaidealluvust sätestava HMS § 73 lõike 1 suhtes ja eriseadusega ette nähtud kohustusliku vaidemenetlusega HKMS § 47 lõike 1 tähenduses. (p 9)
AvTS § 46 lõige 1 koosmõjus AvTS § 44 punktiga 1 ja § 45 lõike 1 punktiga 1 sätestab teabenõuete täitmist puudutavates küsimustes samuti erandliku vaidealluvuse, nähes ette vaide esitamise AKI-le. Tegemist on vaidealluvusega, mille seadusandja on kindlaks määranud kõigi teabenõuete täitmist puudutavate vaidluste korral lähtuvalt sellest, et AKI-l on pädevus teha järelevalvet AvTS-i täitmise üle. See järelevalvepädevus hõlmab ka AvTS-i kohaldamist vanglas. Seega tuleb pidada AvTS § 46 lõiget 1 erinormiks VangS § 11 lõike 5 suhtes, mitte vastupidi. (p 10)
HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel saab kaebuse tagastada siis, kui korraga on täidetud kaks tingimust: kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Kaebust ei saa tagastada põhjusel, et kohtu hinnangul ei pruugi vastustaja kohtu ettekirjutust asja uueks otsustamiseks täita heas usus või kaebajale meelepärasel viisil. (p 12)
Kui kohtumenetluse käigus selgub, et teabenõude täitmist miski ei takista (nt tegemist pole juurdepääsupiiranguga teabega), saab kohus kohustada vastustajat kaebaja taotletud andmeid väljastama (HKMS § 41 lõige 3). (p 13)
Vt RKHKo nr 3-19-2069/19, p 10. (p 14)
|
| 3-20-999/37
|
Riigikohtu halduskolleegium |
16.06.2021 |
|
Haldusakti vaidlustamise tähtaeg ei saa üldjuhul hakata kulgema enne, kui teave haldusakti kohta edastatakse isikule viisil, mis võimaldab tal haldusaktile igakülgse hinnangu anda otsustamaks, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte (vt RKHKm nr 3-3-1-52-00, p 2, nr 3-3-1-10-04, p 13 ja nr 3-3-1-80-15, p 11). Kui isik sai haldusaktist teada ilma, et talle oleks seda vajalikus ulatuses teatavaks tehtud, ei pruugi talle selguda, kas sellega rikutakse tema õigusi (vt RKHKm nr 3-3-1-52-00, p 2). Kui haldusakti pole isikule teatavaks tehtud, kuid talle on muul viisil selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt RKHKm nr 3-3-1-52-00, p 2, RKHKm nr 3-3-1-19-09, p 16 ja RKHKm nr 3-3-1-25-09, p 11). Teatavaks tegemata haldusakti puhul tuleb eristada kõigepealt aega, mis kulub isikul pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks, ning pärast haldusakti saamist ja sellega tutvumist peab isik haldusakti vaidlustama tavapärase 30-päevase tähtaja jooksul (vt RKHKm nr 3-3-1-23-07, p 10, RKHKo nr 3-3-1-82-07, p 15 ja RKHKm nr 3-3-1-3-13, p 16). Kaebuse esitamise tähtaega ei loeta möödunuks, kui isik on teatavaks tegemata haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudnud ja seejärel 30 päeva jooksul kaebuse esitanud (HKMS § 46 lg 7, vt ka RKHKm nr 3-3-1-25-09, p 13 ja RKHKm nr 3-3-1-3-13, p 16). Samamoodi tuleb kohaldada ka HMS § 75. Haldusaktist teadasaamiseks sätte tähenduses tuleb lugeda hetk, mil isikul on reaalne võimalus haldusakti sisuga tutvuda. Alles sellest hetkest hakkab kulgema 30‑päevane vaide esitamise tähtaeg. Küll aga võib tähtaja lugeda ületatuks juhul, kui isik saab teada teda, et olemas võib olla teda puudutav haldusakt, ent viivitab ebamõistlikult selle hankimisega.(p 19)
EIK on selgitanud, et isikult ei saa mõistlikult eeldada kohtusse pöördumist enne, kui ta on enda õiguste rikkumisest teada saanud (vt nt EIKo nr 59601/09, p 25). Seadusandjal on haldusaktide vaidlustamise tähtaegade kehtestamisel ulatuslik kaalutlusruum. EIÕK-st ei tulene, et seadusandja peaks haldusaktide vaidlustamiseks kehtestama lühima võimaliku tähtaja, mis oleks kooskõlas EIÕK-ga. Nii haldusorgani kui ka taotleja huvides on mh õiguskindluse saavutamise eesmärgil tagada, et puudutatud isikud saaksid haldusakti andmisest aegsasti teada. (p 26.2)
Teades, et teine isik on haldusorgani poole juba haldusaktide väljanõudmiseks pöördunud ja lubanud saadavaid dokumente jagada, võib mõistlik inimene põhjendatult järeldada, et tal pole vaja teist samasisulist teabenõuet esitada, sest ta ei saaks sel moel haldusakte oluliselt kiiremini kätte, vaid suurendaks üksnes halduskoormust. Varasemat praktikat arvestades ei saa umbes kahenädalast ajavahemikku haldusaktide olemasolust teadasaamise ja nende kättesaamise vahel pidada ebamõistlikult pikaks: näiteks on kolleegium pidanud mõistlikuks umbes kuuajalist vahemikku teatavaks tegemata haldusakti olemasolust teadasaamise ja selle kättesaamise vahel (vt RKHKm nr 3-3-1-23-07, p 12). (p 22)
Ei saa eeldada, et õigusteadmisteta isik peaks olema kursis, et erinevad keskkonnaload on avalikest registritest leitavad, ja oskama neid andmebaase ka vilunult kasutada. Pöördumine lubade andmisega tegeleva haldusorgani poole teabenõudega (sh teise isiku varasema teabenõude vastuse äraootamine) on mõistlik meede haldusaktide kättesaamiseks. Haldusaktide avalikus registris avaldamine ei saa asendada haldusaktide isiklikku teatavakstegemist puudutatud isikule. (p 23)
EIK praktika kohaselt hõlmab EIÕK art 6 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigus õigust saada piisavat teavet haldus- ja kohtuotsustest (vt nt EIKo nr 19732/17, p 43). EIK peab oluliseks hinnata, kas kaebajal oli selge, praktiline ja tõhus võimalus vaidlusalust haldusakti vaidlustada (samas, p-d 44-45). Kuigi EIK pidas nende tingimuste täidetuse korral põhimõtteliselt lubatavaks haldusaktist teavitamist üksnes elektroonilises vormis (p 47), ei keela EIK nõuda riigisisese õigusaktiga puudutatud isikute isiklikku teavitamist. (p 26.1)
|
| 3-18-81/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.11.2020 |
|
Taudi kahtluse ja taudi diagnoosimise järel võetavad meetmed on erinevad. (p 13)
Määruse nr 179 §-s 21 ette nähtud taudipunkti sigadelt pärast hukkamist proovide võtmise eesmärk on tuvastada katku viiruse sissetoomise viis ja ajavahemik, et kindlaks teha, kas viirus võis olla ettevõttes juba enne nakkusest teavitamist. Määrus nr 179 ega direktiiv 2002/60/EÜ ei näe ette, et pärast ettevõttes seakatku diagnoosi kinnitamist tuleb sealt pärit lihasaadustele teha lisauuringuid või koostada riskianalüüs. Samuti ei ole neis sätestatud võimalust kaaluda saaduste ümbertöötamist inimestele tarvitamiseks. Taudipunktist pärit sead loetakse nakatunuks täiendava uurimiseta ning sellist regulatsiooni ei saa pidada ebaproportsionaalseks. (p 17)
Vaideotsuses ettekirjutuse õigusliku aluse parandamine ei kõrvalda ettekirjutuse õigusvastasust. (p 21)
Isegi kui menetlusosalise arvamuse või vastuväidete ärakuulamata jätmine ei mõjutanud asja otsustamist, toob see menetlusviga kaasa ettekirjutuse formaalse õigusvastasuse. (p 22)
Vaideotsuses ettekirjutuse õigusliku aluse parandamine ei kõrvalda ettekirjutuse õigusvastasust. (p 21)
Isegi kui menetlusosalise arvamuse või vastuväidete ärakuulamata jätmine ei mõjutanud asja otsustamist, toob see menetlusviga kaasa ettekirjutuse formaalse õigusvastasuse. (p 22)
|
| 3-17-1110/84
|
Riigikohtu halduskolleegium |
05.09.2019 |
|
Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (mh eksperdiarvamuse aluseks olevate andmete tervise infosüsteemi kandmine). Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). (p 24)
Arvestades töövõime hindamise taotlustega kaasnevat töökoormust, piisab töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse põhjendamiseks sellest, kui töötukassa ja Sotsiaalkindlustusamet selgitavad taotluse esitanud isikule otsustes seda, kuidas kehtestatud metoodikat rakendades tema puhul tulemuseni jõuti. See eeldab paratamatult, et teatud ulatuses tuleb selgitada ka metoodikat. Selgitamine ei tähenda seaduse ja määruste normide kopeerimist haldusaktis, vaid isikule arusaadavaks tegemist. Haldusakti põhjendamine on oluline, tagamaks, et haldusakti adressaat mõistaks, miks otsus nii tehti.
Järgides HMS § 56 lg 1 teist lauset ja § 7 lg-t 2, võib haldusorgan anda õigusnorme, sh metoodikat selgitavad juhised, mis lihtsas keeles ja vajaduse korral näidete varal avavad metoodika sisu. Haldusakti andmisel võib kasutada lähenemist, et viidatakse õigusnormide selgitamise osas neile adressaadile kättesaadavatele juhistele (kas kodulehel või haldusaktile lisatava n-ö teabelehena), kordamata neid põhjalikult haldusaktis. Sel juhul tuleb konkreetsest olukorrast lähtuvad põhjendused esitada siiski ka haldusaktis endas. (p 18)
Vt ka p 17 ja RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-46-13 p 15 ja selle annotatsiooni.
Töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise menetluses ei piisa sellest, kui taotleja esitab eksperdiarvamuse kohta üldsõnalise vastuväite. Selleks et haldusorganil tekiks kõrgendatud uurimiskohustus, peab taotleja vastustajale ära näitama, millise valdkonna või võtmetegevuse puhul on eksperdiarvamuse andja eksinud. Seda eriti juhul, kui eksperdiarvamuse kohaselt vastab meditsiiniliste andmete alusel kaebaja terviseseisund tema hinnatud talitlusliku võimekuse raskusastmele või kaebaja hinnatust suuremale raskusastmele (st eksperdiarvamuse andja hinnangul esineb raskem piirang) või taotleja kirjeldatud terviseprobleemide kohta pole tervise infosüsteemi andmetel kirjeldust ega diagnoosi.
Haldusorgani uurimiskohustus on vaidluse korral suurem juhul, kui eksperdiarvamuse andja hinnangul ei vasta meditsiiniliste andmete (nt taotlejal on diagnoositud teatud haigus) alusel taotleja terviseseisund taotleja hinnatud piirangu raskusastmele ja eksperdiarvamuse andja leiab, et piirangu raskusaste on väiksem. Sellisel juhul on eksperdiarvamuse andjal ka täiendav põhjendamiskohustus (vt tervise- ja tööministri 7.09.2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 7 lg 1 p 3). (p 21)
Haldusorgani uurimiskohustus ei eelda eksperdiarvamuse tervikuna kontrollimist. Haldusorgan peab kontrollima vaid neid hinnanguid, mille kohta taotleja esitab vastuväited, mille puhul eksperdiarvamuse andja on meditsiiniliste andmete alusel hinnanud taotleja piirangu raskusastmed väiksemaks kui taotleja või mille puhul haldusorgan näeb või peab ilmselgelt nägema täiendava uurimise vajadust. (p 23)
Töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on haldusmenetluses tõend. Tegemist on juriidilises tavatähenduses erialaasjatundja arvamusega, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega, sh teise spetsialisti arvamusega, et oma seisukoht kujundada.
Juba haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) teise eksperdi kaasamine aitaks kiirendada vaidluse lahendamist, kuna kohtumenetluses tuleks halduskohtul vajaduse korral töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevate asjaolude õigeks tuvastamiseks kaasata teine ekspert. Teisese arvamuse võimaldamine on tavaline ka teistes menetlustes (vt RaKS § 40). Lisaks tuleb haldusorganil arvestada ka sellega, et mõnedel juhtudel on kohtumenetluses tõendamiskoormus (st teise eksperdi hinnangu esitamise kohustus) just temal. (p 22)
Kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete alusel piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, siis ei saa haldusorgan kahtlust alati kõrvaldada sellega, et sama eksperdiarvamuse andja kontrollib vaidemenetluses üle taotleja terviseandmete vastavuse piirangute raskusastmetele. Sellises olukorras on haldusorganil põhjust kaaluda piirangute raskusastmete õigsuse kindlaks tegemiseks teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist.
Juba haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) teise eksperdi kaasamine aitaks kiirendada vaidluse lahendamist, kuna kohtumenetluses tuleks halduskohtul vajaduse korral töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevate asjaolude õigeks tuvastamiseks kaasata teine ekspert. Lisaks tuleb haldusorganil arvestada ka sellega, et mõnedel juhtudel on kohtumenetluses tõendamiskoormus (st teise eksperdi hinnangu esitamise kohustus) just temal. (p 22)
Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). Sellest sõltub töövõime hindamine ja puude raskusastme tuvastamine. Töövõime hindamiseks või puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on tõend, mis on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19). (p 24)
Vt tõendamiskoormuse kohta seoses töövõime hindamist või puude raskusastme tuvastamist taotleva isiku nõrgema positsiooni ja vastustajatele antud pädevusega töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel (HKMS § 59 lg 1) p 26.
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-80-05, p 8.
|
| 3-18-253/46
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.06.2019 |
|
Vt p 16.
Vaide peab saama esitada igaüks ka õigusabi kasutamata ning sõltumata sellest, kas tal on eriteadmisi või kogemusi (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 14). Vaide esitaja ei pea suutma nimetada tema õigusi rikkuvaid õigusnorme, tundma erinevaid nõudeid ega suutma eristada haldusakti õigustloovast aktist. Kui vaides esinev puudus ei takista vaide lahendamist, ei ole selle kõrvaldamiseks tähtaja andmine põhjendatud. Puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmisel tuleb muu hulgas arvesse võtta vaide esitaja eeldatavaid õigusteadmisi ja eesti keele oskuse taset. Ka selgitamiskohustust tuleb täita nii, et vaide esitaja olukord puuduste kõrvaldamise asemel ei halveneks. (p 17)
Vaideorgani ülesandeks on tagada, et vaidemenetlus aitaks vaide esitaja õiguste kaitsele kaasa ning vaide esitajal oleks menetluses võimalikult lihtne osaleda (HMS § 1 ja § 5 lg 2). Vaide peab saama esitada igaüks ka õigusabi kasutamata ning sõltumata sellest, kas tal on eriteadmisi või kogemusi (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 14). Vaide esitaja ei pea suutma nimetada tema õigusi rikkuvaid õigusnorme, tundma erinevaid nõudeid ega suutma eristada haldusakti õigustloovast aktist. Kui vaides esinev puudus ei takista vaide lahendamist, ei ole selle kõrvaldamiseks tähtaja andmine põhjendatud. Puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmisel tuleb muu hulgas arvesse võtta vaide esitaja eeldatavaid õigusteadmisi ja eesti keele oskuse taset. Ka selgitamiskohustust tuleb täita nii, et vaide esitaja olukord puuduste kõrvaldamise asemel ei halveneks. Vaideorgan ei tohi oma tegevusega isikut eksitada (nt suhelda temaga põhjendamatult keerulises õiguskeeles või suunata teda vaidlustama õigustloovat akti) ega nõuda vaides puuduste kõrvaldamist alusetult. Eeltoodu on eriti oluline vaidluste puhul, mille kohtulik lahendamine on võimalik pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. Kui vaie tagastatakse põhjendamatult, võib kohus võtta kaebuse menetlusse vaatamata vaide tagastamisele. (p 17)
|
| 3-18-32/14
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.09.2018 |
|
Vangla tagastas vaide, leides, et korduva vaide esitamine pole võimalik. Vangla tugines vaiet tagastades HMS § 79 lg 1 p-le 1, mis näeb ette vaide tagastamise juhul, kui isikul puudub vaideõigus. Vangla on seega leidnud, et kui isik on vaide tagasi võtnud, siis ei saa ta enam samasisulise nõudega vaideorgani pole pöörduda. Sellist vaide tagastamise alust ei ole HMS § 79 lg-st 1 võimalik tuletada ka sätte laiendaval tõlgendamisel. (p 9)
Kuna praegusel juhul on vaie tagastatud ebaõigesti, on kaebajal kohtueelne menetlus läbitud ning kaebust ei saa HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-30-12, p 18) (p 10)
|
| 3-18-65/27
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.09.2018 |
|
Vt p-d 10 ja 11.
Vt ka RKHK määrus 3-17-2610/32, p 13.1.
|
| 3-17-2610/32
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.06.2018 |
|
VangS § 11 lg 5 sätestab kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse, et vaidlustada vangla haldusaktid või toimingud halduskohtus. Kaebus on seejuures lubatav ka juhul, kui vangla või Justiitsministeerium tagastab vaide õigusvastaselt (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-30-12, p 18). (p 12)
Isik saab kaebuse üldkorralduse tühistamiseks esitada 30 päeva jooksul alates selle mõju ilmnemisest tema suhtes (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-95-07, p 13). Sama põhimõte laieneb ka vaidemenetlusele. Kaebaja kinnitusest, et ta soovis uuesti suitsetama hakata, piisab, et kinnitada kodukorra mõju ilmnemist tema suhtes. (p 13.1.)
Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks oleva haldusorganit tegutsema kohustava taotluse esitamata jätmine võib anda aluse jätta vaie rahuldamata, mitte aga tagastada läbivaatamatult. (p 13.2.)
RVastS § 6 lg-test 1 ja 3 ei tulene, et haldusorganile taotluse esitamine on alati vaide- või kohtumenetluses kohustamisnõude rahuldamise või selle esitamise eelduseks. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus, mis võib omakorda sõltuda sellest, kas isik on esitanud haldusorganit tegutsema kohustava taotluse (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-97-16, p 10, ja määrus asjas nr 3-3-1-91-13, p 20). Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks oleva haldusorganit tegutsema kohustava taotluse esitamata jätmine võib anda aluse jätta vaie rahuldamata, mitte aga tagastada läbivaatamatult. (p 13.2.)
Suitsetamiskeelu tõhusaks vaidlustamiseks ei ole tingimata tarvis esitada nii tühistamis- kui ka kohustamisnõuet. Ka üksnes kodukorra tühistamise nõude raames on kohtul võimalik kontrollida „Vangla sisekorraeeskirjas“ kui üldaktis sätestatud suitsetamise keelu eesmärki teenivate sätete (eelkõige § 641 p-d 3 ja 3 1) põhiseaduspärasust. RKHK määrusest asjas nr 3-17-749 (p 12) tuleneb, et suitsetamiskeelu vaidlustamisel võib olla asjakohane tühistamisnõuet täiendav kohustamisnõue suitsetamist võimaldavate toimingute tegemiseks. See ei tähenda aga, et tühistamisnõue ilma kohustamisnõudeta oleks suitsetamiskeelu vaidlustamiseks eesmärgipäratu. Sisulist tähendust pole ka asjaolul, kas kinnipeetav vaidlustab tühistamisnõudega vangla direktori käskkirja, millega direktor muutis kodukorras suitsetamist puudutavaid sätteid, või vangla kodukorra sätteid, millega võeti kinnipeetavatelt õigus vangla territooriumil suitsetada. Suitsetamise keelu vaidlustamine on võimalik nii käskkirja kui ka vangla kodukorra vaidlustamisega. (p 11)
Vangla sisekorraeeskirja ja kodukorra muutmise tagajärjel kaotasid kinnipeetavad neile varem tagatud olnud võimaluse suitsetada. Seega väljendub vaidlustatud kodukorra sätetes sisuliselt ka keeldumine suitsetamist võimaldavate toimingute tegemisest. Kaebaja kinnitusest, et ta soovis uuesti suitsetama hakata, piisab, et kinnitada kodukorra mõju ilmnemist tema suhtes. Kohustamisnõude lubatavuseks piisab praegusel juhul sellest, et kaebaja esitas vaide. Kuna vastustaja on ka selle nõude vaidemenetluses õigusvastaselt lahendamata jätnud, oli kaebajal õigus pöörduda kohustamisnõudega halduskohtusse. (p-d 13.1. ja 13.2.)
|
| 3-17-1152/35
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.06.2018 |
|
Ehitusteatisele vastamata jätmine EhS § 36 lg-s 2 sätestatud viisil, mis võimaldab alustada ehitamist, ei välista vajaduse korral riikliku järelevalve teostamist (EhS § 130 lg 2). Kui isikud soovivad, et linn teostaks ehitusjärelevalvet, on võimalik esitada kohtule vastavasisuline kohustamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 2, § 46 lg 2, RVastS § 6 lg 3) 30 päeva jooksul linna poolt järelevalvemenetluse algatamisest keeldumise teatavakstegemisest arvates. (p 10)
Kui kohtuniku taandumise aluseid ei esine ja taandamisavaldus on ilmselgelt põhjendamatu, võib kohtunik pärast taandamisavalduse lahendamist menetlust jätkata (HKMS § 13 lg 1, TsMS § 28 lg 2; vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-41-08, p 15, vrd otsus asjas nr 3-2-1-12-03, p 17). (p 12)
Alates 1. jaanuarist 2018 võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks (HKMS § 45 lg 2). Kuna HKMS § 49 lg 1 sätestab nõude, mille kohaselt peab kaebuse esitamine muudetud kujul olema kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt lubatav, ei ole praeguses menetluses enam toimingu õigusvastasuse tuvastamise kaebuse esitamiseks võimalik oma kaebust muuta. (p 11)
HKMS § 45 lg 4 kohaselt võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta kaebuse esitada siis, kui vaideotsus rikub kaebaja õigusi sõltumata vaide esemest. Muul juhul on isikul võimalik esitada vaide esemeks olnud kaebus halduskohtule. Nõue vaide lahendamise kohustamiseks on seotud vaide esemega. Kui isik leiab, et vaie on tagastatud ebaõigesti, tuleb vaide esemeks olev nõue esitada otse kohtule. Seega puudub isikul kaebeõigus vaidemenetluse otsuse iseseisvaks vaidlustamiseks ja haldusorgani kohustamiseks vaie sisuliselt läbi vaadata. Nõude tagastamise aluseks on HKMS § 121 lg 2 p 1. (p 9)
Ehitusteatisele vastamata jätmine EhS § 36 lg 2 alusel ei ole haldusakt, vaid halduse toiming (HMS § 106 lg 1, HKMS § 6 lg 2). Ehitada võib, kui pädev asutus ei teavita ehitusteatise esitajat ehitusteatise andmete täiendava kontrollimise vajadusest. Sellisel juhul ei saa lugeda haldusakti antuks (HMS § 51 lg 1), kui seadus ei sätesta teisiti. Ehitusteatise puhul antakse haldusakt, kui EhS § 36 lg 5 alusel ehitusteatises toodud andmete kontrollimise tulemusena esitatakse ehitusteatise esitajale nõudeid EhS § 36 lg 6 alusel. (p 11)
Ehitusteatisele vastamata jätmine EhS § 36 lg-s 2 sätestatud viisil, mis võimaldab alustada ehitamist, ei välista vajaduse korral riikliku järelevalve teostamist (EhS § 130 lg 2). (p 10)
|
| 3-2-1-137-15
|
Riigikohus |
09.12.2015 |
|
AÕS § 65 lg 1 alusel esitatud nõude esmaseks eelduseks on see, et kandega peab olema rikutud isiku õigusi. Kinnistusraamatu kande parandamise nõue saab olla tegelikul õigustatud isikul, st isikul, kelle asjaõigust on kahjustatud. Kanne võib olla ebaõige mh juhul, kui kande tegemiseks puudub puudutatud isiku nõusolek. Kui kinnistusraamatusse tehakse kanne KRS § 341 järgi vajaliku puudutatud isiku nõusolekuta, on rikutud KRS § 341 lg-t 1. Kandeavalduse rahuldamise selliste eelduste puudumisel tehtud kanne on ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti (vt RKTKo nr 3-2-1-144-06, p 11). Kanne ei ole ebaõige ega kahjusta isiku asjaõigust, kui korteriomandi jagamise tulemusel saadud kahe korteriomandi reaalosa suurus on sama, mis oli algsel korteriomandil. Seega ei saa isik vaidlusaluste kannete parandamist nõuda. (p 10)
HMS ja HKMS võimaldavad kohustada haldusorganit esitama kinnistusraamatu parandamise nõude vastavalt HMS § 85 p 2 või 3 järgi vaidemenetluses ning HKMS § 5 lg 1 p 2 või 5 alusel halduskohtumenetluses. Kinnistusraamatu kannet ei muuda ebaõigeks asjaolu, et isik ei ole asunud ehitusloa alusel korteriomandit rekonstrueerima. (p 12)
HMS ja HKMS võimaldavad kohustada haldusorganit esitama kinnistusraamatu parandamise nõude vastavalt HMS § 85 p 2 või 3 järgi vaidemenetluses ning HKMS § 5 lg 1 p 2 või 5 alusel halduskohtumenetluses. Kinnistusraamatu kannet ei muuda ebaõigeks asjaolu, et isik ei ole asunud ehitusloa alusel korteriomandit rekonstrueerima. (p 12)
Kanne ei ole ebaõige ega kahjusta isiku asjaõigust, kui korteriomandi jagamise tulemusel saadud kahe korteriomandi reaalosa suurus on sama, mis oli algsel korteriomandil. Seega ei saa isik vaidlusaluste kannete parandamist nõuda. (p 10)
Kinnistusraamatu kannet ei muuda ebaõigeks asjaolu, et isik ei ole asunud ehitusloa alusel korteriomandit rekonstrueerima. (p 12).
|
| 3-3-1-60-13
|
Riigikohus |
05.12.2013 |
|
Kohtupraktika kohaselt saab halduskohtumenetluses välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (otsus asjas nr 3-3-1-20-11, p 18). Haldusmenetluse seadus ja maksukorralduse seadus ei näe ette võimalust vaidemenetluses tehtud kulutuste hüvitamiseks, mistõttu pole vaidemenetluses tehtud kulutuste väljamõistmine vaidemenetluse teiselt poolelt võimalik (Riigikohtu halduskolleegiumi 16. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 10). Ka 1. jaanuarist 2012 kehtima hakanud halduskohtumenetluse seadustik ei ole aluseks nende seisukohtade muutmiseks. Vaidemenetluses kantud kulusid ei saa käsitada menetluskuludena, mida saaks MTA-lt HKMS § 109 alusel välja mõista.
Konkreetsel juhtumil ei saa üle nelja aasta kestnud üksikjuhtumi kontrolli pidada maksukohustuslasele ülemäära koormavaks. Kahe erineva üksikjuhtumi kontrolli raames kontrolliti kahte erinevat perioodi teineteise järel. Kontrolliti sündmuste ja toimingute ahelat, mis moodustasid maksustamise seisukohalt ühe terviku. Samuti ei olnud tegemist ka juba kontrollitu uuesti kontrollimisega.
Kulusid, mis on kantud äriühingu juhatuse liikme isiklikuks otstarbeks, ei saa pidada ettevõtlusega seotuks. Selliseid kulusid ei kantud äriühingu kasumi teenimise eesmärgil, samuti ei saa neid kulusid pidada vajalikeks ega kohasteks ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks.
Tulenevalt HKMS § 229 lg-st 2 lähtub Riigikohus ringkonnakohtu otsuse õiguspärasuse kontrollimisel nendest asjaoludest, mille on tuvastanud alama astme kohtud. Riigikohus ei saa tuvastada uusi asjaolusid ega anda asjas kogutud tõenditele teistsugust hinnangut, kui on seda teinud haldus- ja ringkonnakohus. Küll saab Riigikohus kontrollida, kas asjas tuvastatud asjaolud on õigesti kvalifitseeritud.
|
| 3-3-1-39-13
|
Riigikohus |
16.10.2013 |
|
VangS § 11 lg 5 annab kinnipeetavale õiguse vaidlustada vangla haldusakt või toiming halduskohtus kui ta on eelnevalt läbinud vaidemenetluse. Samas sätestatakse VangS § 11 lg-s 1, et VangS-s ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS-i sätteid, arvestades VangS erisusi. HMS § 72 lg 1 kohaselt võib vaidemenetluse korras taotleda haldusakti osaliselt või täies ulatuses kehtetuks tunnistamist või ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks. Kohtupraktikas ( määrus nr 3-3-1-70-09, p 11) on leitud, et HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 11 lg 5 mõttes. Riigikohus jääb selle seisukoha juurde ning leiab, et vaidemenetluses ekslikult tuvastamisnõue esitamine ei too selle nõude osas kaasa kohtueelse menetluse läbimise kohustust.
Kinnipeetav saab pöörduda kaebusega kohtusse kui ta on kinni pidanud nõude kohtu¬eelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Kui kaebuse esitamise ajaks ei olnud vaide puuduste kõrvaldamise tähtaeg veel saabunud, siis ei saa kaebaja kohustamisnõudega kohtusse pöörduda.
VangS § 11 lg 5 annab kinnipeetavale õiguse vaidlustada vangla haldusakt või toiming halduskohtus kui ta on eelnevalt läbinud vaidemenetluse. Samas sätestatakse VangS § 11 lg-s 1, et VangS- s ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS-i sätteid, arvestades VangS erisusi. HMS § 72 lg 1 kohaselt võib vaidemenetluse korras taotleda haldusakti osaliselt või täies ulatuses kehtetuks tunnistamist või ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks. Kohtupraktikas ( määrus nr 3-3-1-70-09, p 11) on leitud, et HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 11 lg 5 mõttes. Riigikohus jääb selle seisukoha juurde ning leiab, et vaidemenetluses ekslikult tuvastamisnõue esitamine ei too selle nõude osas kaasa kohtueelse menetluse läbimise kohustust.
Tuvastamiskaebuses tuleb selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4). Tuvastamisnõude esitamine on lubatav näiteks kavat¬susega esitada hiljem kahju hüvitamise kaebus (HKMS § 45 lg 2).
HKMS § 120 lg 3 kohaselt kui kaebuses on kõrvaldatavaid puudusi, peab kohus tegema kaebuse käiguta jätmise määruse ning andma puuduste kõrvaldamiseks kuni 15 päevase tähtaja ja saatma määruse viivitamata täitmiseks. Kaebust ei saa kõrvaldatavate puuduste korral tagastada enne puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist.
Ettenähtust kauem kartseris hoidmise õigusvastasuse tuvastamisel on karistuse kohaldamise tõend üheks tõendiks (dokumentaalne tõend, HKMS § 56 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 jj). Asjaolu, et tõendi parandamiseks kohustamise nõue on kaebajale tagastatud, ei takista kohtul hinnata tõendi usaldusväärsust tuvastamisnõude menetlemisel.
VSE § 491 lg st 6 tulenevalt arvestab menetleja võõrkeelse vaide puhul menetluse tähtaegu dokumendi eestikeelse tõlke saabumisest. VSE § 491 lg 2 näeb ette enne võõrkeelse dokumendi vastuvõtmist kinnipeetavalt allkirja võtmist nõusoleku kohta dokumendi tõlkimisele saatmiseks ainult juhul, kui dokumendi tõlkimisele kulunud summa arvestatakse kinnipeetava vanglasiseselt isikuarvelt maha. Praegusel juhul tasus tõlke eest vangla.
|
| 3-3-1-30-09
|
Riigikohus |
28.04.2009 |
|
Vaidemenetluses kui vaidlustamistähtaegadega piiratud õiguskaitsemenetluses kehtivad haldusakti kehtetuks tunnistamisele teistsugused reeglid kui tavapärasele haldusakti kehtetuks tunnistamisele haldusorgani poolt. Sisuliselt toimib haldusorgan vaidemenetluses samamoodi nagu halduskohus. Vaidemenetluses ei pea haldusorgan HMS §-de 64-70 alusel kaaluma, kas esineb argumente õigusvastase haldusakti kehtimajätmiseks. Vastasel juhul muutuks vaidemenetluse instituut mõttetuks ning sisuliselt samaväärseks haldusorgani poolt haldusakti tavapärase kehtetuks tunnistamise menetlusega.
Kuna vaideotsus on haldusakt, siis laienevad sellele üldised haldusakti vorminõuded, sh haldusakti motiveerimise nõue. Eeskätt peab vaideorgan vaideotsuses põhjendama, miks ta leiab, et haldusakt on õigusvastane ning kas tegemist on sellise õigusvastasusega, mis tingib haldusakti kehtetuks tunnistamise. Kuna haldusorgan ei pea kehtetuks tunnistamist tingiva õigusvastasuse tuvastamisel kaaluma haldusakti kehtimajätmist, siis ei pea haldusorgan sellekohaseid põhjendusi vaideotsuses esitama.
Juhtum, kus haldusorgan annab haldusakti ilma, et sellise haldusakti andmiseks oleks selles situatsioonis materiaalõiguslikku alust, ei ole samastatav juhtumiga, kus haldusorganil puudub pädevus haldusakti andmiseks. Kui iseenesest pädev haldusorgan on andnud haldusakti ilma, et selleks oleks õiguslikku alust, võib haldusakt olla seetõttu õigusvastane.
HMS § 68 lg-st 2 tulenevalt on haldusakti kehtetuks tunnistamine reeglina selle haldusorgani pädevuses, kes selle haldusakti andis. Tühine on haldusakt HMS § 63 lg 2 p 3 alusel üksnes siis, kui haldusorganil puudus pädevus sellise haldusakti andmiseks.
Kohtul on uurimisprintsiibist tulenevalt selgitamiskohustus kaebaja suhtes, kuid uurimisprintsiibiga on kooskõlas kohtu selgitamiskohustus ka kolmanda isiku suhtes(vt ka Riigikohtu 03.04.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-14-02). Selgitamiskohustus on eriti juhul, kui esimese astme kohtuotsus oli kolmanda isiku jaoks negatiivne ning ta esitab apellatsioonkaebuse.
Riigikohus on HMS § 112 lg-t 2 tõlgendades asunud seisukohale, et sellest sättest ei tulene, et Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks mingis konkreetses valdkonnas peaks eriseaduses sisalduma viitenorm. Selleks, et erivaldkonnas toimuvat haldusmenetlust saaks käsitada HMS § 112 lg-s 2 nimetatud "eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusena", peab vastav eriregulatsioon olema sellise mahu, tiheduse ja detailsusastmega, mis on võrreldav Haldusmenetluse seaduse enda regulatsiooniga ja tagab isikule Haldusmenetluse seadusega võrreldava menetlusliku õiguskaitse. Kui konkreetses valdkonnas toimuv haldusmenetlus on vaid osaliselt reguleeritud eriseadusega, ei ole Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks nõutav eriseaduses sisalduv viitenorm (vt Riigikohtu 04.04.2003 määrust haldusasjas nr 3-3-1-32-03). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kuigi planeerimisseadus ei näe ette, et planeeringu vaidlustamine vaidemenetluses on võimalik, ei saa sellest teha järeldust, et vaidemenetlus on planeerimismenetluses keelatud. Tegemist on Planeerimisseaduses reguleerimata valdkonnaga ja seega on eelnimetatud seisukohast tulenevalt võimalik kohaldada Haldusmenetluse seadust. Järelikult on vaidemenetlus planeerimismenetluses võimalik.
Vaidemenetlust ei välista ka PlanS § 26 lg-st 1, sest selle sätte eesmärk on reguleerida eeskätt seda, kellel on õigus planeeringu vaidlustamiseks kohtusse pöörduda, st kaebeõigust. Vaidemenetlust detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks on Riigikohtu halduskolleegium aktsepteerinud ka oma varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04).
|
| 3-3-1-22-08
|
Riigikohus |
09.05.2008 |
|
HMS § 74 kohaselt algab vaidemenetlus vaide esitamisega haldusorganile. Vaide sisule esitatavad nõuded sätestab HMS § 76 (vt ka Riigikohtu 04.04.2003 määrust nr 3-3-1-32-03). Kui vaiet ei tagastata läbivaatamatult, peab vaidemenetlus lõppema vaideotsusega, mis vormistatakse HMS § 86 lg 1 kohaselt kirjalikult ja selles märgitakse resolutsioon vaide lahendamise kohta. Vaideotsus toimetatakse vaide esitajale ja kolmandale isikule kätte.
HKMS § 9 lg 3 ei lükka kaebetähtaja kulgemist edasi igasuguse kohtuvälise vaidluse lahendamise katse korral. Silmas peetakse vaid seadusega reguleeritud kohtueelset menetlust (nt vaidemenetlus), mitte aga kirjavahetust või läbirääkimisi väljaspool seaduses ettenähtud õiguskaitsemenetlust. Juhul kui on esitatud vaie, siis haldusorgani õigusvastane tegevusetus ei saa üldjuhul viia kaebetähtaja kulgema hakkamiseni, sest HKMS § 9 lg 3 seab selle sõltuvusse just vaideotsuse teatavaks tegemisest. Siiski tuleneb menetluse üldpõhimõtetest, et vaide esitaja ei saa lõputult oodata vaideotsuse saabumist, vaid peab ka ise tundma huvi vaide lahendamise vastu ning pöörduma halduskohtusse mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema vaie on jäetud läbi vaatamata.
Kasutusluba kui haldusakti andmise kohta väljastatud tõend ei ole HMS § 55 lg 5 kohaselt iseseisev haldusakt. Juhul, kui isik sai aru kasutusloa vaidlustamise vajadusest, pidi ta astuma mõistliku aja jooksul samme haldusakti väljanõudmiseks ning selle kohtus vaidlustama.
|
| 3-3-1-93-04
|
Riigikohus |
16.03.2005 |
|
Vaidemenetluse õigusabikulusid ei saa põhimõtteliselt hüvitada, sest see oleks vastuolus vaidemenetluse olemusega. Vaidemenetluse üks eesmärke on anda isikule võimalus kaitsta oma õigusi võimalikult lihtsas, kiires ja odavas menetluses. Ka vaidemenetlusele laieneb haldusmenetluse uurimispõhimõte ja haldusorgani selgitamiskohustus. Seega saab igaüks ka õigusabi kasutamata esitada vaide sõltumata sellest, kas tal on vastavaid eriteadmisi ja kogemusi. Pealegi tooks võimalus hüvitada kannatanu õigusabikulud kaasa võimaluse hüvitada ka haldusorgani sellised kulutused.
|
| 3-3-1-38-04
|
Riigikohus |
20.10.2004 |
|
Riigi- ja kohalike omavalitsuse asutuste üle teenistusliku järelevalve teostamine ei välista riiklikku järelevalvet Andmekaitse Inspektsiooni poolt. Teenistusliku järelevalve teostamine on kõrgemalseisvate organite või asutuste üldine õiguslik kohustus, mille õiguslikud alused on sätestatud Vabariigi Valitsuse seaduses. Avaliku teabe seadus detailiseerib teenistusliku järelevalve korraldust avaliku teabe valdkonnas.
AvTS ei näe ette teabevaldaja poolt Haldusmenetluse seaduse tähenduses vaide esitamise võimalust ettekirjutusele, mille Andmekaitse Inspektsioon on teinud järelevalve käigus. Avaliku teabe seaduses asjakohase sätte puudumine iseendast ei välista teabevaldaja poolt vaide esitamise võimalust Haldusmenetluse seaduse alusel. Vaidemenetlust välistavad sätted võivad aga sisalduda teistes õigusaktides.
HKMS § 3 lg 2 sisaldab halduskohtu pädevust piiravat normi, mille kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Kuna Vabariigi Valitsuse seaduse §-s 101 on sätestatud erikord riigiasutuste vaheliste õigusvaidluste lahendamiseks, ei ole sellised vaidlused halduskohtu pädevuses.
VVS § 101 lg-s 3 sätestatud õigusvaidluste lahendamise kord hõlmab ka neid juhtumeid, kus vaidlus tekib valitsusasutuste vahel riikliku järelevalve menetluses. VVS § 101 lg 3 eesmärgiks on välistada olemuslikult haldusesiseste subordinatsioonisuhete, samuti haldussüsteemi siseste järelevalvesuhete vaidlustatavus halduskohtus. AvTS § 53 lg-s 1 sisalduv osundus teabevaldaja kohtulikule kaebeõigusele Andmekaitse Inspektsiooni ettekirjutusele ei ole, arvestades VVS § 101 lg-t 3, laiendatav juhtudele, kui teabevaldajaks on riigiasutus.
|
Facebook
Twitter