/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-1110/84 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.09.2019
Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (mh eksperdiarvamuse aluseks olevate andmete tervise infosüsteemi kandmine). Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). (p 24)
Arvestades töövõime hindamise taotlustega kaasnevat töökoormust, piisab töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse põhjendamiseks sellest, kui töötukassa ja Sotsiaalkindlustusamet selgitavad taotluse esitanud isikule otsustes seda, kuidas kehtestatud metoodikat rakendades tema puhul tulemuseni jõuti. See eeldab paratamatult, et teatud ulatuses tuleb selgitada ka metoodikat. Selgitamine ei tähenda seaduse ja määruste normide kopeerimist haldusaktis, vaid isikule arusaadavaks tegemist. Haldusakti põhjendamine on oluline, tagamaks, et haldusakti adressaat mõistaks, miks otsus nii tehti. Järgides HMS § 56 lg 1 teist lauset ja § 7 lg-t 2, võib haldusorgan anda õigusnorme, sh metoodikat selgitavad juhised, mis lihtsas keeles ja vajaduse korral näidete varal avavad metoodika sisu. Haldusakti andmisel võib kasutada lähenemist, et viidatakse õigusnormide selgitamise osas neile adressaadile kättesaadavatele juhistele (kas kodulehel või haldusaktile lisatava n-ö teabelehena), kordamata neid põhjalikult haldusaktis. Sel juhul tuleb konkreetsest olukorrast lähtuvad põhjendused esitada siiski ka haldusaktis endas. (p 18) Vt ka p 17 ja RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-46-13 p 15 ja selle annotatsiooni.
Töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise menetluses ei piisa sellest, kui taotleja esitab eksperdiarvamuse kohta üldsõnalise vastuväite. Selleks et haldusorganil tekiks kõrgendatud uurimiskohustus, peab taotleja vastustajale ära näitama, millise valdkonna või võtmetegevuse puhul on eksperdiarvamuse andja eksinud. Seda eriti juhul, kui eksperdiarvamuse kohaselt vastab meditsiiniliste andmete alusel kaebaja terviseseisund tema hinnatud talitlusliku võimekuse raskusastmele või kaebaja hinnatust suuremale raskusastmele (st eksperdiarvamuse andja hinnangul esineb raskem piirang) või taotleja kirjeldatud terviseprobleemide kohta pole tervise infosüsteemi andmetel kirjeldust ega diagnoosi. Haldusorgani uurimiskohustus on vaidluse korral suurem juhul, kui eksperdiarvamuse andja hinnangul ei vasta meditsiiniliste andmete (nt taotlejal on diagnoositud teatud haigus) alusel taotleja terviseseisund taotleja hinnatud piirangu raskusastmele ja eksperdiarvamuse andja leiab, et piirangu raskusaste on väiksem. Sellisel juhul on eksperdiarvamuse andjal ka täiendav põhjendamiskohustus (vt tervise- ja tööministri 7.09.2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 7 lg 1 p 3). (p 21) Haldusorgani uurimiskohustus ei eelda eksperdiarvamuse tervikuna kontrollimist. Haldusorgan peab kontrollima vaid neid hinnanguid, mille kohta taotleja esitab vastuväited, mille puhul eksperdiarvamuse andja on meditsiiniliste andmete alusel hinnanud taotleja piirangu raskusastmed väiksemaks kui taotleja või mille puhul haldusorgan näeb või peab ilmselgelt nägema täiendava uurimise vajadust. (p 23)
Töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on haldusmenetluses tõend. Tegemist on juriidilises tavatähenduses erialaasjatundja arvamusega, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega, sh teise spetsialisti arvamusega, et oma seisukoht kujundada. Juba haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) teise eksperdi kaasamine aitaks kiirendada vaidluse lahendamist, kuna kohtumenetluses tuleks halduskohtul vajaduse korral töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevate asjaolude õigeks tuvastamiseks kaasata teine ekspert. Teisese arvamuse võimaldamine on tavaline ka teistes menetlustes (vt RaKS § 40). Lisaks tuleb haldusorganil arvestada ka sellega, et mõnedel juhtudel on kohtumenetluses tõendamiskoormus (st teise eksperdi hinnangu esitamise kohustus) just temal. (p 22)
Kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete alusel piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, siis ei saa haldusorgan kahtlust alati kõrvaldada sellega, et sama eksperdiarvamuse andja kontrollib vaidemenetluses üle taotleja terviseandmete vastavuse piirangute raskusastmetele. Sellises olukorras on haldusorganil põhjust kaaluda piirangute raskusastmete õigsuse kindlaks tegemiseks teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist. Juba haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) teise eksperdi kaasamine aitaks kiirendada vaidluse lahendamist, kuna kohtumenetluses tuleks halduskohtul vajaduse korral töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevate asjaolude õigeks tuvastamiseks kaasata teine ekspert. Lisaks tuleb haldusorganil arvestada ka sellega, et mõnedel juhtudel on kohtumenetluses tõendamiskoormus (st teise eksperdi hinnangu esitamise kohustus) just temal. (p 22)
Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). Sellest sõltub töövõime hindamine ja puude raskusastme tuvastamine. Töövõime hindamiseks või puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on tõend, mis on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19). (p 24)
Vt tõendamiskoormuse kohta seoses töövõime hindamist või puude raskusastme tuvastamist taotleva isiku nõrgema positsiooni ja vastustajatele antud pädevusega töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel (HKMS § 59 lg 1) p 26. Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-80-05, p 8.
3-18-253/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.06.2019
Vt p 16. Vaide peab saama esitada igaüks ka õigusabi kasutamata ning sõltumata sellest, kas tal on eriteadmisi või kogemusi (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 14). Vaide esitaja ei pea suutma nimetada tema õigusi rikkuvaid õigusnorme, tundma erinevaid nõudeid ega suutma eristada haldusakti õigustloovast aktist. Kui vaides esinev puudus ei takista vaide lahendamist, ei ole selle kõrvaldamiseks tähtaja andmine põhjendatud. Puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmisel tuleb muu hulgas arvesse võtta vaide esitaja eeldatavaid õigusteadmisi ja eesti keele oskuse taset. Ka selgitamiskohustust tuleb täita nii, et vaide esitaja olukord puuduste kõrvaldamise asemel ei halveneks. (p 17)
Vaideorgani ülesandeks on tagada, et vaidemenetlus aitaks vaide esitaja õiguste kaitsele kaasa ning vaide esitajal oleks menetluses võimalikult lihtne osaleda (HMS § 1 ja § 5 lg 2). Vaide peab saama esitada igaüks ka õigusabi kasutamata ning sõltumata sellest, kas tal on eriteadmisi või kogemusi (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 14). Vaide esitaja ei pea suutma nimetada tema õigusi rikkuvaid õigusnorme, tundma erinevaid nõudeid ega suutma eristada haldusakti õigustloovast aktist. Kui vaides esinev puudus ei takista vaide lahendamist, ei ole selle kõrvaldamiseks tähtaja andmine põhjendatud. Puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmisel tuleb muu hulgas arvesse võtta vaide esitaja eeldatavaid õigusteadmisi ja eesti keele oskuse taset. Ka selgitamiskohustust tuleb täita nii, et vaide esitaja olukord puuduste kõrvaldamise asemel ei halveneks. Vaideorgan ei tohi oma tegevusega isikut eksitada (nt suhelda temaga põhjendamatult keerulises õiguskeeles või suunata teda vaidlustama õigustloovat akti) ega nõuda vaides puuduste kõrvaldamist alusetult. Eeltoodu on eriti oluline vaidluste puhul, mille kohtulik lahendamine on võimalik pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. Kui vaie tagastatakse põhjendamatult, võib kohus võtta kaebuse menetlusse vaatamata vaide tagastamisele. (p 17)
3-18-32/14 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.09.2018
Vangla tagastas vaide, leides, et korduva vaide esitamine pole võimalik. Vangla tugines vaiet tagastades HMS § 79 lg 1 p-le 1, mis näeb ette vaide tagastamise juhul, kui isikul puudub vaideõigus. Vangla on seega leidnud, et kui isik on vaide tagasi võtnud, siis ei saa ta enam samasisulise nõudega vaideorgani pole pöörduda. Sellist vaide tagastamise alust ei ole HMS § 79 lg-st 1 võimalik tuletada ka sätte laiendaval tõlgendamisel. (p 9)
Kuna praegusel juhul on vaie tagastatud ebaõigesti, on kaebajal kohtueelne menetlus läbitud ning kaebust ei saa HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-30-12, p 18) (p 10)
3-18-65/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.09.2018
3-17-2610/32 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.06.2018
VangS § 1^1 lg 5 sätestab kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse, et vaidlustada vangla haldusaktid või toimingud halduskohtus. Kaebus on seejuures lubatav ka juhul, kui vangla või Justiitsministeerium tagastab vaide õigusvastaselt (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-30-12, p 18). (p 12)
Isik saab kaebuse üldkorralduse tühistamiseks esitada 30 päeva jooksul alates selle mõju ilmnemisest tema suhtes (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-95-07, p 13). Sama põhimõte laieneb ka vaidemenetlusele. Kaebaja kinnitusest, et ta soovis uuesti suitsetama hakata, piisab, et kinnitada kodukorra mõju ilmnemist tema suhtes. (p 13.1.) Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks oleva haldusorganit tegutsema kohustava taotluse esitamata jätmine võib anda aluse jätta vaie rahuldamata, mitte aga tagastada läbivaatamatult. (p 13.2.)
RVastS § 6 lg-test 1 ja 3 ei tulene, et haldusorganile taotluse esitamine on alati vaide- või kohtumenetluses kohustamisnõude rahuldamise või selle esitamise eelduseks. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus, mis võib omakorda sõltuda sellest, kas isik on esitanud haldusorganit tegutsema kohustava taotluse (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-97-16, p 10, ja määrus asjas nr 3-3-1-91-13, p 20). Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks oleva haldusorganit tegutsema kohustava taotluse esitamata jätmine võib anda aluse jätta vaie rahuldamata, mitte aga tagastada läbivaatamatult. (p 13.2.)
Suitsetamiskeelu tõhusaks vaidlustamiseks ei ole tingimata tarvis esitada nii tühistamis- kui ka kohustamisnõuet. Ka üksnes kodukorra tühistamise nõude raames on kohtul võimalik kontrollida „Vangla sisekorraeeskirjas“ kui üldaktis sätestatud suitsetamise keelu eesmärki teenivate sätete (eelkõige § 64^1 p-d 3 ja 3 ^1) põhiseaduspärasust. RKHK määrusest asjas nr 3-17-749 (p 12) tuleneb, et suitsetamiskeelu vaidlustamisel võib olla asjakohane tühistamisnõuet täiendav kohustamisnõue suitsetamist võimaldavate toimingute tegemiseks. See ei tähenda aga, et tühistamisnõue ilma kohustamisnõudeta oleks suitsetamiskeelu vaidlustamiseks eesmärgipäratu. Sisulist tähendust pole ka asjaolul, kas kinnipeetav vaidlustab tühistamisnõudega vangla direktori käskkirja, millega direktor muutis kodukorras suitsetamist puudutavaid sätteid, või vangla kodukorra sätteid, millega võeti kinnipeetavatelt õigus vangla territooriumil suitsetada. Suitsetamise keelu vaidlustamine on võimalik nii käskkirja kui ka vangla kodukorra vaidlustamisega. (p 11) Vangla sisekorraeeskirja ja kodukorra muutmise tagajärjel kaotasid kinnipeetavad neile varem tagatud olnud võimaluse suitsetada. Seega väljendub vaidlustatud kodukorra sätetes sisuliselt ka keeldumine suitsetamist võimaldavate toimingute tegemisest. Kaebaja kinnitusest, et ta soovis uuesti suitsetama hakata, piisab, et kinnitada kodukorra mõju ilmnemist tema suhtes. Kohustamisnõude lubatavuseks piisab praegusel juhul sellest, et kaebaja esitas vaide. Kuna vastustaja on ka selle nõude vaidemenetluses õigusvastaselt lahendamata jätnud, oli kaebajal õigus pöörduda kohustamisnõudega halduskohtusse. (p-d 13.1. ja 13.2.)
3-17-1152/35 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.06.2018
Ehitusteatisele vastamata jätmine EhS § 36 lg-s 2 sätestatud viisil, mis võimaldab alustada ehitamist, ei välista vajaduse korral riikliku järelevalve teostamist (EhS § 130 lg 2). Kui isikud soovivad, et linn teostaks ehitusjärelevalvet, on võimalik esitada kohtule vastavasisuline kohustamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 2, § 46 lg 2, RVastS § 6 lg 3) 30 päeva jooksul linna poolt järelevalvemenetluse algatamisest keeldumise teatavakstegemisest arvates. (p 10)
Kui kohtuniku taandumise aluseid ei esine ja taandamisavaldus on ilmselgelt põhjendamatu, võib kohtunik pärast taandamisavalduse lahendamist menetlust jätkata (HKMS § 13 lg 1, TsMS § 28 lg 2; vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-41-08, p 15, vrd otsus asjas nr 3-2-1-12-03, p 17). (p 12)
Alates 1. jaanuarist 2018 võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks (HKMS § 45 lg 2). Kuna HKMS § 49 lg 1 sätestab nõude, mille kohaselt peab kaebuse esitamine muudetud kujul olema kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt lubatav, ei ole praeguses menetluses enam toimingu õigusvastasuse tuvastamise kaebuse esitamiseks võimalik oma kaebust muuta. (p 11)
HKMS § 45 lg 4 kohaselt võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta kaebuse esitada siis, kui vaideotsus rikub kaebaja õigusi sõltumata vaide esemest. Muul juhul on isikul võimalik esitada vaide esemeks olnud kaebus halduskohtule. Nõue vaide lahendamise kohustamiseks on seotud vaide esemega. Kui isik leiab, et vaie on tagastatud ebaõigesti, tuleb vaide esemeks olev nõue esitada otse kohtule. Seega puudub isikul kaebeõigus vaidemenetluse otsuse iseseisvaks vaidlustamiseks ja haldusorgani kohustamiseks vaie sisuliselt läbi vaadata. Nõude tagastamise aluseks on HKMS § 121 lg 2 p 1. (p 9)
Ehitusteatisele vastamata jätmine EhS § 36 lg 2 alusel ei ole haldusakt, vaid halduse toiming (HMS § 106 lg 1, HKMS § 6 lg 2). Ehitada võib, kui pädev asutus ei teavita ehitusteatise esitajat ehitusteatise andmete täiendava kontrollimise vajadusest. Sellisel juhul ei saa lugeda haldusakti antuks (HMS § 51 lg 1), kui seadus ei sätesta teisiti. Ehitusteatise puhul antakse haldusakt, kui EhS § 36 lg 5 alusel ehitusteatises toodud andmete kontrollimise tulemusena esitatakse ehitusteatise esitajale nõudeid EhS § 36 lg 6 alusel. (p 11) Ehitusteatisele vastamata jätmine EhS § 36 lg-s 2 sätestatud viisil, mis võimaldab alustada ehitamist, ei välista vajaduse korral riikliku järelevalve teostamist (EhS § 130 lg 2). (p 10)
3-2-1-137-15 PDF Riigikohus 09.12.2015
AÕS § 65 lg 1 alusel esitatud nõude esmaseks eelduseks on see, et kandega peab olema rikutud isiku õigusi. Kinnistusraamatu kande parandamise nõue saab olla tegelikul õigustatud isikul, st isikul, kelle asjaõigust on kahjustatud. Kanne võib olla ebaõige mh juhul, kui kande tegemiseks puudub puudutatud isiku nõusolek. Kui kinnistusraamatusse tehakse kanne KRS § 34^1 järgi vajaliku puudutatud isiku nõusolekuta, on rikutud KRS § 34^1 lg-t 1. Kandeavalduse rahuldamise selliste eelduste puudumisel tehtud kanne on ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti (vt RKTKo nr 3-2-1-144-06, p 11). Kanne ei ole ebaõige ega kahjusta isiku asjaõigust, kui korteriomandi jagamise tulemusel saadud kahe korteriomandi reaalosa suurus on sama, mis oli algsel korteriomandil. Seega ei saa isik vaidlusaluste kannete parandamist nõuda. (p 10) HMS ja HKMS võimaldavad kohustada haldusorganit esitama kinnistusraamatu parandamise nõude vastavalt HMS § 85 p 2 või 3 järgi vaidemenetluses ning HKMS § 5 lg 1 p 2 või 5 alusel halduskohtumenetluses. Kinnistusraamatu kannet ei muuda ebaõigeks asjaolu, et isik ei ole asunud ehitusloa alusel korteriomandit rekonstrueerima. (p 12)
HMS ja HKMS võimaldavad kohustada haldusorganit esitama kinnistusraamatu parandamise nõude vastavalt HMS § 85 p 2 või 3 järgi vaidemenetluses ning HKMS § 5 lg 1 p 2 või 5 alusel halduskohtumenetluses. Kinnistusraamatu kannet ei muuda ebaõigeks asjaolu, et isik ei ole asunud ehitusloa alusel korteriomandit rekonstrueerima. (p 12)
Kanne ei ole ebaõige ega kahjusta isiku asjaõigust, kui korteriomandi jagamise tulemusel saadud kahe korteriomandi reaalosa suurus on sama, mis oli algsel korteriomandil. Seega ei saa isik vaidlusaluste kannete parandamist nõuda. (p 10) Kinnistusraamatu kannet ei muuda ebaõigeks asjaolu, et isik ei ole asunud ehitusloa alusel korteriomandit rekonstrueerima. (p 12).
3-3-1-60-13 PDF Riigikohus 05.12.2013
Kohtupraktika kohaselt saab halduskohtumenetluses välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (otsus asjas nr 3-3-1-20-11, p 18). Haldusmenetluse seadus ja maksukorralduse seadus ei näe ette võimalust vaidemenetluses tehtud kulutuste hüvitamiseks, mistõttu pole vaidemenetluses tehtud kulutuste väljamõistmine vaidemenetluse teiselt poolelt võimalik (Riigikohtu halduskolleegiumi 16. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 10). Ka 1. jaanuarist 2012 kehtima hakanud halduskohtumenetluse seadustik ei ole aluseks nende seisukohtade muutmiseks. Vaidemenetluses kantud kulusid ei saa käsitada menetluskuludena, mida saaks MTA-lt HKMS § 109 alusel välja mõista.
Kulusid, mis on kantud äriühingu juhatuse liikme isiklikuks otstarbeks, ei saa pidada ettevõtlusega seotuks. Selliseid kulusid ei kantud äriühingu kasumi teenimise eesmärgil, samuti ei saa neid kulusid pidada vajalikeks ega kohasteks ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks.
Tulenevalt HKMS § 229 lg-st 2 lähtub Riigikohus ringkonnakohtu otsuse õiguspärasuse kontrollimisel nendest asjaoludest, mille on tuvastanud alama astme kohtud. Riigikohus ei saa tuvastada uusi asjaolusid ega anda asjas kogutud tõenditele teistsugust hinnangut, kui on seda teinud haldus- ja ringkonnakohus. Küll saab Riigikohus kontrollida, kas asjas tuvastatud asjaolud on õigesti kvalifitseeritud.
Konkreetsel juhtumil ei saa üle nelja aasta kestnud üksikjuhtumi kontrolli pidada maksukohustuslasele ülemäära koormavaks. Kahe erineva üksikjuhtumi kontrolli raames kontrolliti kahte erinevat perioodi teineteise järel. Kontrolliti sündmuste ja toimingute ahelat, mis moodustasid maksustamise seisukohalt ühe terviku. Samuti ei olnud tegemist ka juba kontrollitu uuesti kontrollimisega.
3-3-1-39-13 PDF Riigikohus 16.10.2013
VSE § 491 lg st 6 tulenevalt arvestab menetleja võõrkeelse vaide puhul menetluse tähtaegu dokumendi eestikeelse tõlke saabumisest. VSE § 491 lg 2 näeb ette enne võõrkeelse dokumendi vastuvõtmist kinnipeetavalt allkirja võtmist nõusoleku kohta dokumendi tõlkimisele saatmiseks ainult juhul, kui dokumendi tõlkimisele kulunud summa arvestatakse kinnipeetava vanglasiseselt isikuarvelt maha. Praegusel juhul tasus tõlke eest vangla.
Ettenähtust kauem kartseris hoidmise õigusvastasuse tuvastamisel on karistuse kohaldamise tõend üheks tõendiks (dokumentaalne tõend, HKMS § 56 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 jj). Asjaolu, et tõendi parandamiseks kohustamise nõue on kaebajale tagastatud, ei takista kohtul hinnata tõendi usaldusväärsust tuvastamisnõude menetlemisel.
VangS § 11 lg 5 annab kinnipeetavale õiguse vaidlustada vangla haldusakt või toiming halduskohtus kui ta on eelnevalt läbinud vaidemenetluse. Samas sätestatakse VangS § 11 lg-s 1, et VangS- s ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS-i sätteid, arvestades VangS erisusi. HMS § 72 lg 1 kohaselt võib vaidemenetluse korras taotleda haldusakti osaliselt või täies ulatuses kehtetuks tunnistamist või ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks. Kohtupraktikas ( määrus nr 3-3-1-70-09, p 11) on leitud, et HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 11 lg 5 mõttes. Riigikohus jääb selle seisukoha juurde ning leiab, et vaidemenetluses ekslikult tuvastamisnõue esitamine ei too selle nõude osas kaasa kohtueelse menetluse läbimise kohustust. Tuvastamiskaebuses tuleb selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4). Tuvastamisnõude esitamine on lubatav näiteks kavat¬susega esitada hiljem kahju hüvitamise kaebus (HKMS § 45 lg 2).
HKMS § 120 lg 3 kohaselt kui kaebuses on kõrvaldatavaid puudusi, peab kohus tegema kaebuse käiguta jätmise määruse ning andma puuduste kõrvaldamiseks kuni 15 päevase tähtaja ja saatma määruse viivitamata täitmiseks. Kaebust ei saa kõrvaldatavate puuduste korral tagastada enne puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist.
VangS § 11 lg 5 annab kinnipeetavale õiguse vaidlustada vangla haldusakt või toiming halduskohtus kui ta on eelnevalt läbinud vaidemenetluse. Samas sätestatakse VangS § 11 lg-s 1, et VangS-s ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS-i sätteid, arvestades VangS erisusi. HMS § 72 lg 1 kohaselt võib vaidemenetluse korras taotleda haldusakti osaliselt või täies ulatuses kehtetuks tunnistamist või ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks. Kohtupraktikas ( määrus nr 3-3-1-70-09, p 11) on leitud, et HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 11 lg 5 mõttes. Riigikohus jääb selle seisukoha juurde ning leiab, et vaidemenetluses ekslikult tuvastamisnõue esitamine ei too selle nõude osas kaasa kohtueelse menetluse läbimise kohustust. Kinnipeetav saab pöörduda kaebusega kohtusse kui ta on kinni pidanud nõude kohtu¬eelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Kui kaebuse esitamise ajaks ei olnud vaide puuduste kõrvaldamise tähtaeg veel saabunud, siis ei saa kaebaja kohustamisnõudega kohtusse pöörduda.
3-3-1-30-09 PDF Riigikohus 28.04.2009
HMS
Vaidemenetluses kui vaidlustamistähtaegadega piiratud õiguskaitsemenetluses kehtivad haldusakti kehtetuks tunnistamisele teistsugused reeglid kui tavapärasele haldusakti kehtetuks tunnistamisele haldusorgani poolt. Sisuliselt toimib haldusorgan vaidemenetluses samamoodi nagu halduskohus. Vaidemenetluses ei pea haldusorgan HMS §-de 64-70 alusel kaaluma, kas esineb argumente õigusvastase haldusakti kehtimajätmiseks. Vastasel juhul muutuks vaidemenetluse instituut mõttetuks ning sisuliselt samaväärseks haldusorgani poolt haldusakti tavapärase kehtetuks tunnistamise menetlusega. Kuna vaideotsus on haldusakt, siis laienevad sellele üldised haldusakti vorminõuded, sh haldusakti motiveerimise nõue. Eeskätt peab vaideorgan vaideotsuses põhjendama, miks ta leiab, et haldusakt on õigusvastane ning kas tegemist on sellise õigusvastasusega, mis tingib haldusakti kehtetuks tunnistamise. Kuna haldusorgan ei pea kehtetuks tunnistamist tingiva õigusvastasuse tuvastamisel kaaluma haldusakti kehtimajätmist, siis ei pea haldusorgan sellekohaseid põhjendusi vaideotsuses esitama.
Juhtum, kus haldusorgan annab haldusakti ilma, et sellise haldusakti andmiseks oleks selles situatsioonis materiaalõiguslikku alust, ei ole samastatav juhtumiga, kus haldusorganil puudub pädevus haldusakti andmiseks. Kui iseenesest pädev haldusorgan on andnud haldusakti ilma, et selleks oleks õiguslikku alust, võib haldusakt olla seetõttu õigusvastane. HMS § 68 lg-st 2 tulenevalt on haldusakti kehtetuks tunnistamine reeglina selle haldusorgani pädevuses, kes selle haldusakti andis. Tühine on haldusakt HMS § 63 lg 2 p 3 alusel üksnes siis, kui haldusorganil puudus pädevus sellise haldusakti andmiseks.
Kohtul on uurimisprintsiibist tulenevalt selgitamiskohustus kaebaja suhtes, kuid uurimisprintsiibiga on kooskõlas kohtu selgitamiskohustus ka kolmanda isiku suhtes(vt ka Riigikohtu 03.04.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-14-02). Selgitamiskohustus on eriti juhul, kui esimese astme kohtuotsus oli kolmanda isiku jaoks negatiivne ning ta esitab apellatsioonkaebuse.
Riigikohus on HMS § 112 lg-t 2 tõlgendades asunud seisukohale, et sellest sättest ei tulene, et Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks mingis konkreetses valdkonnas peaks eriseaduses sisalduma viitenorm. Selleks, et erivaldkonnas toimuvat haldusmenetlust saaks käsitada HMS § 112 lg-s 2 nimetatud "eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusena", peab vastav eriregulatsioon olema sellise mahu, tiheduse ja detailsusastmega, mis on võrreldav Haldusmenetluse seaduse enda regulatsiooniga ja tagab isikule Haldusmenetluse seadusega võrreldava menetlusliku õiguskaitse. Kui konkreetses valdkonnas toimuv haldusmenetlus on vaid osaliselt reguleeritud eriseadusega, ei ole Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks nõutav eriseaduses sisalduv viitenorm (vt Riigikohtu 04.04.2003 määrust haldusasjas nr 3-3-1-32-03). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kuigi planeerimisseadus ei näe ette, et planeeringu vaidlustamine vaidemenetluses on võimalik, ei saa sellest teha järeldust, et vaidemenetlus on planeerimismenetluses keelatud. Tegemist on Planeerimisseaduses reguleerimata valdkonnaga ja seega on eelnimetatud seisukohast tulenevalt võimalik kohaldada Haldusmenetluse seadust. Järelikult on vaidemenetlus planeerimismenetluses võimalik. Vaidemenetlust ei välista ka PlanS § 26 lg-st 1, sest selle sätte eesmärk on reguleerida eeskätt seda, kellel on õigus planeeringu vaidlustamiseks kohtusse pöörduda, st kaebeõigust. Vaidemenetlust detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks on Riigikohtu halduskolleegium aktsepteerinud ka oma varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04).
3-3-1-22-08 PDF Riigikohus 09.05.2008
HMS
HMS § 74 kohaselt algab vaidemenetlus vaide esitamisega haldusorganile. Vaide sisule esitatavad nõuded sätestab HMS § 76 (vt ka Riigikohtu 04.04.2003 määrust nr 3-3-1-32-03). Kui vaiet ei tagastata läbivaatamatult, peab vaidemenetlus lõppema vaideotsusega, mis vormistatakse HMS § 86 lg 1 kohaselt kirjalikult ja selles märgitakse resolutsioon vaide lahendamise kohta. Vaideotsus toimetatakse vaide esitajale ja kolmandale isikule kätte.
HKMS § 9 lg 3 ei lükka kaebetähtaja kulgemist edasi igasuguse kohtuvälise vaidluse lahendamise katse korral. Silmas peetakse vaid seadusega reguleeritud kohtueelset menetlust (nt vaidemenetlus), mitte aga kirjavahetust või läbirääkimisi väljaspool seaduses ettenähtud õiguskaitsemenetlust. Juhul kui on esitatud vaie, siis haldusorgani õigusvastane tegevusetus ei saa üldjuhul viia kaebetähtaja kulgema hakkamiseni, sest HKMS § 9 lg 3 seab selle sõltuvusse just vaideotsuse teatavaks tegemisest. Siiski tuleneb menetluse üldpõhimõtetest, et vaide esitaja ei saa lõputult oodata vaideotsuse saabumist, vaid peab ka ise tundma huvi vaide lahendamise vastu ning pöörduma halduskohtusse mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema vaie on jäetud läbi vaatamata.
Kasutusluba kui haldusakti andmise kohta väljastatud tõend ei ole HMS § 55 lg 5 kohaselt iseseisev haldusakt. Juhul, kui isik sai aru kasutusloa vaidlustamise vajadusest, pidi ta astuma mõistliku aja jooksul samme haldusakti väljanõudmiseks ning selle kohtus vaidlustama.
3-3-1-47-07 PDF Riigikohus 14.11.2007
Kuna haldusorgan võib MKS § 147 lg 5 alusel nõuda vaide esitajalt täiendavate tõendite esitamist, siis on põhimõtteliselt võimalik esitada uusi tõendeid ka alles vaidemenetluses. Vaidemenetluses saab uusi tõendeid esitada nii haldusorgani nõudmisel kui ka omal initsiatiivil. Haldusorgan ei või asjakohaste tõendite vastuvõtmisest keelduda. Tulenevalt sellest, et MKS § 102 lg 1 p-s 2 sätestatud uus asjaolu või tõend võib ilmneda nii enne kui pärast vaidemenetlust, on võimalik uusi tõendeid esitada ka pärast vaidemenetlust kohtumenetluses. Uue asjaolu või tõendi arvestamise piiramine maksukohustuslase tahtluse või hooletuse puhul on kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjeks. Kui maksukohustuslane jättis maksumenetluses tõendid esitamata tahtlikult, kuulub kohaldamisele MKS § 102 lg 1 p 2.
Tulenevalt sellest, et MKS § 102 lg 1 p 2 sätestatud uus asjaolu või tõend võib ilmneda nii enne kui pärast vaidemenetlust, on võimalik uusi tõendeid esitada ka pärast vaidemenetlust kohtumenetluses. Uue asjaolu või tõendi arvestamise piiramine maksukohustuslase tahtluse või hooletuse puhul on kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjeks. Kui maksukohustuslane jättis maksumenetluses tõendid esitamata tahtlikult, kuulub kohaldamisele MKS § 102 lg 1 p 2.
Kuna haldusorgan võib MKS § 147 lg 5 alusel nõuda vaide esitajalt täiendavate tõendite esitamist, siis on põhimõtteliselt võimalik esitada uusi tõendeid ka alles vaidemenetluses. Vaidemenetluses saab uusi tõendeid esitada nii haldusorgani nõudmisel kui ka omal initsiatiivil. Haldusorgan ei või asjakohaste tõendite vastuvõtmisest keelduda. Tulenevalt sellest, et MKS § 102 lg 1 p 2 sätestatud uus asjaolu või tõend võib ilmneda nii enne kui pärast vaidemenetlust, on võimalik uusi tõendeid esitada ka pärast vaidemenetlust kohtumenetluses. Uue asjaolu või tõendi arvestamise piiramine maksukohustuslase tahtluse või hooletuse puhul on kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjeks. Kui maksukohustuslane jättis maksumenetluses tõendid esitamata tahtlikult, kuulub kohaldamisele MKS § 102 lg 1 p 2.
Maksukohustuslasel on õigus MKS § 64 lg 1 p-i 6 alusel keelduda MKS §-de 60-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks tema enda või sama lõike punktis 5 nimetatud isiku õiguserikkumises süüditunnistamist. Nimetatud põhimõte laieneb nii üksikjuhtumi kontrollile kui revisjonile, kuigi MKS § 59 lg 2 p 1 seob sama seaduse §-d 60-63 üksikjuhtumi kontrolliga. Selline järeldus tuleneb MKS § 79 lg-st 2, §-i 60 sisust ja erinevuse puudumisest MKS § 64 lg 1 p 6 mõttes üksikjuhtumi kontrolli ja revisjoni vahel.
MKS § 73 lg 2 järgi võib revisjon olla piiritletud ka ainult konkreetsete asjaolude väljaselgitamisega, järelikult ka ainult ühe majandusüksusega. Sellise revisjoni tulemusel tehtud maksuotsus ei ole HMS § 52 lg 1 p 1 mõttes osaotsus.
3-3-1-93-04 PDF Riigikohus 16.03.2005
Vaidemenetluse õigusabikulusid ei saa põhimõtteliselt hüvitada, sest see oleks vastuolus vaidemenetluse olemusega. Vaidemenetluse üks eesmärke on anda isikule võimalus kaitsta oma õigusi võimalikult lihtsas, kiires ja odavas menetluses. Ka vaidemenetlusele laieneb haldusmenetluse uurimispõhimõte ja haldusorgani selgitamiskohustus. Seega saab igaüks ka õigusabi kasutamata esitada vaide sõltumata sellest, kas tal on vastavaid eriteadmisi ja kogemusi. Pealegi tooks võimalus hüvitada kannatanu õigusabikulud kaasa võimaluse hüvitada ka haldusorgani sellised kulutused.
3-3-1-38-04 PDF Riigikohus 20.10.2004
VVS
Riigi- ja kohalike omavalitsuse asutuste üle teenistusliku järelevalve teostamine ei välista riiklikku järelevalvet Andmekaitse Inspektsiooni poolt. Teenistusliku järelevalve teostamine on kõrgemalseisvate organite või asutuste üldine õiguslik kohustus, mille õiguslikud alused on sätestatud Vabariigi Valitsuse seaduses. Avaliku teabe seadus detailiseerib teenistusliku järelevalve korraldust avaliku teabe valdkonnas.
AvTS ei näe ette teabevaldaja poolt Haldusmenetluse seaduse tähenduses vaide esitamise võimalust ettekirjutusele, mille Andmekaitse Inspektsioon on teinud järelevalve käigus. Avaliku teabe seaduses asjakohase sätte puudumine iseendast ei välista teabevaldaja poolt vaide esitamise võimalust Haldusmenetluse seaduse alusel. Vaidemenetlust välistavad sätted võivad aga sisalduda teistes õigusaktides.
HKMS § 3 lg 2 sisaldab halduskohtu pädevust piiravat normi, mille kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Kuna Vabariigi Valitsuse seaduse §-s 101 on sätestatud erikord riigiasutuste vaheliste õigusvaidluste lahendamiseks, ei ole sellised vaidlused halduskohtu pädevuses. VVS § 101 lg-s 3 sätestatud õigusvaidluste lahendamise kord hõlmab ka neid juhtumeid, kus vaidlus tekib valitsusasutuste vahel riikliku järelevalve menetluses. VVS § 101 lg 3 eesmärgiks on välistada olemuslikult haldusesiseste subordinatsioonisuhete, samuti haldussüsteemi siseste järelevalvesuhete vaidlustatavus halduskohtus. AvTS § 53 lg-s 1 sisalduv osundus teabevaldaja kohtulikule kaebeõigusele Andmekaitse Inspektsiooni ettekirjutusele ei ole, arvestades VVS § 101 lg-t 3, laiendatav juhtudele, kui teabevaldajaks on riigiasutus.
3-3-1-28-04 PDF Riigikohus 09.06.2004
HMS
PlanS ei sätesta eriregulatsiooni vaidemenetluse suhtes. Seetõttu tuleb planeerimismenetluses antud haldusaktide ja toimingute suhtes vaide esitamisel ja selle lahendamisel lähtuda üldregulatsioonist. HMS § 73 lg 2 kohaselt kui haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet teostavat organit ei ole, lahendab vaide haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgan. KOKS §-st 66^1 ei nähtu, et linnavolikogude üle teostataks teenistuslikku järelevalvet. Ka Vabariigi Valitsuse seadus (§-d 93-101) ei sätestata teenistuslikku järelevalvet kohalike omavalitsuste volikogude üle. Samuti ei ole VVS §-s 85 ja PlanS § 23 lg 1 p-s 2 sätestatud maavanema järelevalve näol tegemist teenistusliku järelevalvega. Kuna maavanem ei teosta kohaliku omavalitsuse volikogude üle teenistuslikku järelevalvet, peab kohaliku omavalitsuse volikogu haldusakti peale esitatud vaide HMS § 73 lg-st 2 tulenevalt lahendama volikogu ise.
Ka kohaliku omavalitsuse volikogu otsuses peab olema esitatud haldusakti motivatsioon. Kui motivatsioon esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes muus dokumendis, peavad haldusaktis olema välja toodud põhimotiivid. Viide muule dokumendile peab olema niivõrd täpne, et võimaldab isikul mõista, milline osa dokumendist kujutab endast haldusakti põhjendust.
Selline planeeringu kehtestamine, kus lähtutakse 6 kuud tagasi toimunud planeerimismenetluse tulemustest, ei ole kooskõlas planeerimismenetlust reguleerivate normide eesmärkidega. Kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud pikk ajavahemik, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus.
PlanS § 26 lg 1 annab selgesõnaliselt võimaluse kohtusse pöördumiseks ka isikutele, kes leiavad, et planeeringu kehtestamise otsus on õigusvastane. Seega võib PlanS § 26 lg 1 alusel planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks halduskohtusse pöörduda igaüks, kes leiab, et see otsus on õigusvastane, ning olenemata sellest, kas see otsus tema õigusi rikub või tema vabadusi piirab. Sellise isiku poolt esitatud kaebuse puhul ei pea halduskohus kaebuse rahuldamise või mitterahuldamise otsustamisel kontrollima seda, kas vaidlustatud akt tema õigusi rikub või vabadusi piirab.
3-3-1-32-03 PDF Riigikohus 04.04.2003
HMS
Kui puudutatud isik esitab vaidetähtaja (HMS § 75) jooksul akti andnud või kõrgemalseisvale haldusorganile tahteavalduse haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, tuleb eeldada, et isik soovib esitada vaiet, kuigi isik ei ole oma tahteavaldust vaidena pealkirjastanud või ei ole viidanud Haldusmenetluse seaduse 5. peatükile. Avaldust tuleb käsitada vaidena ka siis, kui selles ei ole selgesõnaliselt formuleeritud taotlus haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, kuid avalduse sisust selgub siiski, et avaldaja tahe on sellele suunatud.
HKMS § 9 lg 3 ei lükka kaebetähtaja kulgemist edasi igasuguse kohtuvälise vaidluse lahendamise katse korral, vaid selles sättes on silmas peetud seadusega reguleeritud kohtueelset menetlust, esmajoones Haldusmenetluse seaduse 5. peatükis reguleeritud vaidemenetlust, aga ka eriseadustega reguleeritud kohtueelset vaidluse lahendamist. Erinevalt antud paragrahvi varasemast redaktsioonist ei eelda HKMS § 9 lg 3 enam, et kohtueelne menetlus peaks olema kohustuslik.

Kokku: 16| Näitan: 1 - 16

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json