/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 184| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-1891/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.10.2019
Vt p 16 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 33 ja 34 ning nende annotatsioonid.
Sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja, mitte kohtu pädevuses ning kohus ei või asuda vastustaja asemel sissesõidukeelu kohaldamist kaaluma. Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (HKMS § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka RKHK otsus nr 3-16-2088/69, p 18). (p 18)
Kaebaja praegune abikaasa ootas juba vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal last. See pole asjaolu, mis välistaks igal juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise, kuid tegemist on olulise asjaoluga, mida tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivusaja määramise kaalumisel arvesse võtta (VSS § 7^4 lg-d 3 ja 4). (p 19)
Vt p 16 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 33 ja 34 ning nende annotatsioonid. Kaebaja praegune abikaasa ootas juba vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal last. See pole asjaolu, mis välistaks igal juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise, kuid tegemist on olulise asjaoluga, mida tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivusaja määramise kaalumisel arvesse võtta (VSS § 7^4 lg-d 3 ja 4). (p 19)
Haldusorgani vabandatav mitteteadmine haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalses mõttes õiguspäraseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). See seisukoht vastab HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatule, sest asjaolu mitteteadmine ei tähenda, et asjaolu haldusakti andmise ajal ei eksisteeri. Eeltoodu ei mõjuta kolleegiumi praktikat ohuhinnangute ja muude prognoosotsuste kohta, mille sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusorganile teada olnud asjaoludest (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-17, p 17; 3-3-1-36-15, p 14.4; 3-3-1-88-14, p 16; 3-3-1-63-09, p 16). (p 19)
Vt p 17. Vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20 ja selle annotatsioon.
Kaalutlusõigust teostavalt haldusorganilt saab HMS § 4 lg 2 kohaselt nõuda üksnes selliste asjaoludega arvestamist, mis olid talle teada. Haldusorganil on küll kohustus juhtumi asjaolud omal initsiatiivil välja selgitada (HMS § 6), kuid uurimispõhimõte pole piiramatu. Asjaolu uurimiseks peab esinema mõistlik ajend (vt RKHK otsus nr 3-17-1110/84, p 23, ja otsus asjas nr 3-3-1-6-07, p-d 9–13). Kolleegium on hiljem asunud rangemale seisukohale haldusakti andmise ajal eksisteerinud, kuid haldusorganile mitte teada olnud asjaolude puhul, mis rangelt välistavad haldusakti andmise. Haldusorgani vabandatav mitteteadmine haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalses mõttes õiguspäraseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). See seisukoht vastab HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatule, sest asjaolu mitteteadmine ei tähenda, et asjaolu haldusakti andmise ajal ei eksisteeri. Eeltoodu ei mõjuta kolleegiumi praktikat ohuhinnangute ja muude prognoosotsuste kohta, mille sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusorganile teada olnud asjaoludest (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-17, p 17; 3-3-1-36-15, p 14.4; 3-3-1-88-14, p 16; 3-3-1-63-09, p 16). (p 19)
3-19-557/19 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.09.2019
Vt p 8. Vt vangla kodukorra kui individuaal-abstraktse iseloomuga üldkorralduse kohta ka RKHK määruse nr 3-17-749/24, p 12 ja selle annotatsiooni. Vt üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kohta ka RKHK määruse asjas nr 3-3-1-95-07 p 14 ja selle annotatsiooni.
Nõustuda ei saa seisukohaga, et kaebajale ei saanud soovitada, et ta esitaks põhinõudena vangla kodukorra vastava punkti tühistamisnõude, sest läbimata oli selle nõude kohustuslik kohtueelne menetlus (vt HKMS § 47 lg 1). Asja materjalidest nähtub, et kaebaja varasemad pöördumised seondusid peaasjalikult nõudega kustutada tema tervist mõjutav öötuli või muuta öötule asukohta. Sellises olukorras ei saanud eeldada esitatud nõuete eduväljavaadete puudumist ega seda, et kaebaja esitaks samal ajal ka nõude kodukorra silmaklappe keelava sätte tühistamiseks. On usutav, et kodukorra vastava punkti mõju ilmnes kaebaja suhtes hiljem, alates hetkest, mil sai selgeks, et öötuld ei kustutata ja selle asukohta ei muudeta ning on vaja kasutusele võtta muud abivahendid, et vähendada öötule kahjulikku mõju. (p 9)
Vt p 8 ja RKHK määruse asjas nr 3-3-1-95-07 p 14 ja selle annotatsiooni.
3-17-1110/84 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.09.2019
Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (mh eksperdiarvamuse aluseks olevate andmete tervise infosüsteemi kandmine). Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). (p 24)
Arvestades töövõime hindamise taotlustega kaasnevat töökoormust, piisab töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse põhjendamiseks sellest, kui töötukassa ja Sotsiaalkindlustusamet selgitavad taotluse esitanud isikule otsustes seda, kuidas kehtestatud metoodikat rakendades tema puhul tulemuseni jõuti. See eeldab paratamatult, et teatud ulatuses tuleb selgitada ka metoodikat. Selgitamine ei tähenda seaduse ja määruste normide kopeerimist haldusaktis, vaid isikule arusaadavaks tegemist. Haldusakti põhjendamine on oluline, tagamaks, et haldusakti adressaat mõistaks, miks otsus nii tehti. Järgides HMS § 56 lg 1 teist lauset ja § 7 lg-t 2, võib haldusorgan anda õigusnorme, sh metoodikat selgitavad juhised, mis lihtsas keeles ja vajaduse korral näidete varal avavad metoodika sisu. Haldusakti andmisel võib kasutada lähenemist, et viidatakse õigusnormide selgitamise osas neile adressaadile kättesaadavatele juhistele (kas kodulehel või haldusaktile lisatava n-ö teabelehena), kordamata neid põhjalikult haldusaktis. Sel juhul tuleb konkreetsest olukorrast lähtuvad põhjendused esitada siiski ka haldusaktis endas. (p 18) Vt ka p 17 ja RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-46-13 p 15 ja selle annotatsiooni.
Töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise menetluses ei piisa sellest, kui taotleja esitab eksperdiarvamuse kohta üldsõnalise vastuväite. Selleks et haldusorganil tekiks kõrgendatud uurimiskohustus, peab taotleja vastustajale ära näitama, millise valdkonna või võtmetegevuse puhul on eksperdiarvamuse andja eksinud. Seda eriti juhul, kui eksperdiarvamuse kohaselt vastab meditsiiniliste andmete alusel kaebaja terviseseisund tema hinnatud talitlusliku võimekuse raskusastmele või kaebaja hinnatust suuremale raskusastmele (st eksperdiarvamuse andja hinnangul esineb raskem piirang) või taotleja kirjeldatud terviseprobleemide kohta pole tervise infosüsteemi andmetel kirjeldust ega diagnoosi. Haldusorgani uurimiskohustus on vaidluse korral suurem juhul, kui eksperdiarvamuse andja hinnangul ei vasta meditsiiniliste andmete (nt taotlejal on diagnoositud teatud haigus) alusel taotleja terviseseisund taotleja hinnatud piirangu raskusastmele ja eksperdiarvamuse andja leiab, et piirangu raskusaste on väiksem. Sellisel juhul on eksperdiarvamuse andjal ka täiendav põhjendamiskohustus (vt tervise- ja tööministri 7.09.2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 7 lg 1 p 3). (p 21) Haldusorgani uurimiskohustus ei eelda eksperdiarvamuse tervikuna kontrollimist. Haldusorgan peab kontrollima vaid neid hinnanguid, mille kohta taotleja esitab vastuväited, mille puhul eksperdiarvamuse andja on meditsiiniliste andmete alusel hinnanud taotleja piirangu raskusastmed väiksemaks kui taotleja või mille puhul haldusorgan näeb või peab ilmselgelt nägema täiendava uurimise vajadust. (p 23)
Töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on haldusmenetluses tõend. Tegemist on juriidilises tavatähenduses erialaasjatundja arvamusega, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega, sh teise spetsialisti arvamusega, et oma seisukoht kujundada. Juba haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) teise eksperdi kaasamine aitaks kiirendada vaidluse lahendamist, kuna kohtumenetluses tuleks halduskohtul vajaduse korral töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevate asjaolude õigeks tuvastamiseks kaasata teine ekspert. Teisese arvamuse võimaldamine on tavaline ka teistes menetlustes (vt RaKS § 40). Lisaks tuleb haldusorganil arvestada ka sellega, et mõnedel juhtudel on kohtumenetluses tõendamiskoormus (st teise eksperdi hinnangu esitamise kohustus) just temal. (p 22)
Kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete alusel piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, siis ei saa haldusorgan kahtlust alati kõrvaldada sellega, et sama eksperdiarvamuse andja kontrollib vaidemenetluses üle taotleja terviseandmete vastavuse piirangute raskusastmetele. Sellises olukorras on haldusorganil põhjust kaaluda piirangute raskusastmete õigsuse kindlaks tegemiseks teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist. Juba haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) teise eksperdi kaasamine aitaks kiirendada vaidluse lahendamist, kuna kohtumenetluses tuleks halduskohtul vajaduse korral töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevate asjaolude õigeks tuvastamiseks kaasata teine ekspert. Lisaks tuleb haldusorganil arvestada ka sellega, et mõnedel juhtudel on kohtumenetluses tõendamiskoormus (st teise eksperdi hinnangu esitamise kohustus) just temal. (p 22)
Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). Sellest sõltub töövõime hindamine ja puude raskusastme tuvastamine. Töövõime hindamiseks või puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on tõend, mis on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19). (p 24)
Vt tõendamiskoormuse kohta seoses töövõime hindamist või puude raskusastme tuvastamist taotleva isiku nõrgema positsiooni ja vastustajatele antud pädevusega töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel (HKMS § 59 lg 1) p 26. Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-80-05, p 8.
3-17-1927/37 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.06.2019
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art-st 11 tuleneb, et VSS § 7 lg 2 ja § 7^4 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt pikemalt RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 34). Direktiivi art 12 lg 1 kohustab mh põhjendama sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (esimene lause). Teavet faktiliste asjaolude kohta võib piirata, kui riigisiseste õigusaktide kohaselt on võimalik piirata teabe saamise õigust, eelkõige riigi julgeoleku, riigikaitse ja avaliku korra kaitseks ning kuritegude ennetamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks (teine lause). (p 13) VSS § 7^1 lg 1 nägi vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal ette, et lahkumisettekirjutust ja selles kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendatakse ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. Seega võimaldas Eesti õigus jätta põhjendused esitamata oluliselt kitsamatel alustel, kui direktiivi 2008/115/EÜ art 12 lg 1 teises lauses on selleks liikmesriikidele võimalus antud. VSS § 7^1 lg-s 1 sätestatud piirang, et vaid julgeolekuhuvides võis põhjendamisest loobuda, oli PPA-le järgimiseks siiski kohustuslik. Seda ei väära ka asjaolu, et pärast 15.03.2019 jõustunud VSS § 7^1 lg 1 muudatusi on PPA-l võimalik jätta põhjendused esitamata oluliselt laiematel alustel. (p 14) Sissesõidukeelu kohaldamist ja selle kestust tuli põhjendada, arvestades VSS § 7^1 lg-s 1 sätestatud erandivõimalust. (p 15) PPA-l on kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada. (p 21)
VSS § 7^1 lg 1 nägi vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal ette, et lahkumisettekirjutust ja selles kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendatakse ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. Seega võimaldas Eesti õigus jätta põhjendused esitamata oluliselt kitsamatel alustel, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 12 lg 1 teises lauses on selleks liikmesriikidele võimalus antud. VSS § 7^1 lg-s 1 sätestatud piirang, et vaid julgeolekuhuvides võis põhjendamisest loobuda, oli PPA-le järgimiseks siiski kohustuslik. Seda ei väära ka asjaolu, et pärast 15.03.2019 jõustunud VSS § 7^1 lg 1 muudatusi on PPA-l võimalik jätta põhjendused esitamata oluliselt laiematel alustel. (p 14) Sissesõidukeelu kohaldamist ja selle kestust tuli põhjendada, arvestades VSS § 7^1 lg-s 1 sätestatud erandivõimalust. (p 15) PPA-l on kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada. (p 21) RVastS § 3 lg 3 p 1 sätestab, et haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kolleegium on möönnud selle põhimõtte kohaldamise võimalikkust haldusakti põhjendamisvigade korral, jättes haldusakti põhjendamisveale vaatamata jõusse. Seda aga juhul, kui haldusorgan esitab piisavad põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest ka tegelikult otsuse tegemisel. Tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel eksisteeris ja kas sellega arvestati, lasub haldusorganil (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20). (p 23, vt ka p-d 24 ja 25)
3-16-647/19 PDF Riigikohtu halduskolleegium 29.03.2019
KNS § 4 lg 1 p 5 järgi (vt ka KNS § 3 lg 7 p-d 1 ja 2) saab nime määrata kas a) olemasolevale sadamale või b) planeeritud sadamale ehk sadamale, mida ei ole varem olemas olnud, kuid mille rajamist kavandatakse. (p 8) KNS § 4 lg 1 p 5 näeb ette nime määramise planeeritud sadamale. Seejuures ei ole seisukoht, nagu eeldaks planeeritud sadam kui kohanimeobjekt kohanimeseaduse tähenduses planeerimismenetluse läbiviimist, põhjendatud. Kohanimeseadusest ega sadamaseadusest ei tulene, et nime saaks määrata vaid planeerimisseaduse mõttes (vt nt PlanS § 56 lg 1 p 2, § 75 lg 1 p 1 ja § 125 lg-d 1, 2) planeeritud sadamale. Määratlus „planeeritud“ on KNS § 4 lg 1 p 5 puhul tõlgendatav viisil, et sadam oleks nime määramiseks piisaval määral kavandatud. Isegi juhul, kui sadama rajamine eeldab mõnel konkreetsel juhul planeerimismenetluse läbiviimist, on kohalikul omavalitsusel ulatusliku kaalutlusõiguse tõttu võimalik nimeobjektile nimi määrata enne planeeringu kehtestamist. (p 9)
Kohaliku omavalitsuse kohustamiseks määrama nimeobjektile nime selle kavandamise ükskõik millises etapis puudub seadusest tulenev alus. Vastustajalt ei saa eeldada kohanime määramist sadamale kui nimeobjektile, mille puhul eksisteerivad põhimõttelised küsitavused selles, kas vastavasse asukohta eraldiseisva sadama rajamine on lubatav või mitte. Olukorras, kus SadS § 2 p 1 mõistet arvestades olemasolev sadam puudub (nt puudub sadamateenuse osutamiseks määratud veeala ehk akvatoorium) ja kohalik omavalitsus on seisukohal, et sadama kavandamisel on olulised etapid läbimata (nt on vaja koostada uus detailplaneering), on kohalikul omavalitsusel üldjuhul õigus nime määramisest keelduda. Selliste kaalutluste arvestamine võib aga olla piiratud, kui kohalik omavalitsus on sõlminud nime taotlejaga kohtuliku kompromissi. (p 10)
Kohaliku omavalitsuse kohustamiseks määrama nimeobjektile nime selle kavandamise ükskõik millises etapis puudub aga seadusest tulenev alus. Vastustajalt ei saa eeldada kohanime määramist sadamale kui nimeobjektile, mille puhul eksisteerivad põhimõttelised küsitavused selles, kas vastavasse asukohta eraldiseisva sadama rajamine on lubatav või mitte. Olukorras, kus SadS § 2 p 1 mõistet arvestades olemasolev sadam puudub (nt puudub sadamateenuse osutamiseks määratud veeala ehk akvatoorium) ja kohalik omavalitsus on seisukohal, et sadama kavandamisel on olulised etapid läbimata (nt on vaja koostada uus detailplaneering), on kohalikul omavalitsusel üldjuhul õigus nime määramisest keelduda. Selliste kaalutluste arvestamine võib aga olla piiratud, kui kohalik omavalitsus on sõlminud nime taotlejaga kohtuliku kompromissi. (p 10) Arvestades poolte vahel sõlmitud kompromissi, sai vastustaja praeguses olukorras kontrollida eelkõige vaid nime vastavust KNS § 6 lg 10 p 1 (KNS 3. ptk ehk kohanime keelsus, õigekirjutus, samanimelisuse piirangu järgimine jms) nõuetele. Nime määramisest keeldumine KNS § 6 lg 10 p 2 alusel põhjendusega, et puudub selgesti eristatav nimeobjekt, oli vastuolus sõlmitud kompromissiga, sest keeldumine hõlmas endas ka põhjendusi sadamana tegutsemise võimalikkuse, sh akvatooriumi määramise võimalikkuse kohta. (p 11)
Vastustajal on võimalik otsustada sadamale nime määramine enne sadamana tegutsemiseks vajalike muude tingimuste täitmist juhul, kui ta annab nime määramise haldusakti koos kõrvaltingimusega (HMS § 53 lg 1 p 3 ja lg 2 p-d 2 ja 3). Vastustaja saanuks otsuses, millega ta määrab kaebaja planeeritavale sadamale nime, seada tingimuse, et otsus jõustub, kui kaebajal on täidetud muud sadama sadamaregistris registreerimiseks vajalikud tingimused. Nime määramine kõrvaltingimusega on sadama sadamaregistris registreerimise eesmärgi täitmiseks piisav. (p 13)
Arvestades poolte vahel sõlmitud kompromissi, sai vastustaja praeguses olukorras kontrollida eelkõige vaid nime vastavust KNS § 6 lg 10 p 1 (KNS 3. ptk ehk kohanime keelsus, õigekirjutus, samanimelisuse piirangu järgimine jms) nõuetele. Nime määramisest keeldumine KNS § 6 lg 10 p 2 alusel põhjendusega, et puudub selgesti eristatav nimeobjekt, oli vastuolus sõlmitud kompromissiga, sest keeldumine hõlmas endas ka põhjendusi sadamana tegutsemise võimalikkuse, sh akvatooriumi määramise võimalikkuse kohta. (p 11)
3-14-52793/59 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.03.2019
Heauskset omandamist ei teki tehinguga, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandab omandireformi objektiks oleva vara, mida ta ei tohtinud seaduse järgi võõrandada. Sellise tehingu tühisuse tuvastamist ei takista, et isik, kes ostis asja omandireformi kohustatud subjektilt, käitus heauskselt. (p 20)
ORAS § 12 lg 3 p 3, mille järgi füüsilise isiku heauskses omandis olevat õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastata, laieneb esmajoones enne omandireformi tekkinud omandisuhetele ning omandisuhetele, mis tekkisid pärast omandireformi kohustatud subjektilt saadud vara võõrandamist. (p 20) ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23) Seadus ei seosta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist tagastamise taotluse esitanud isiku praeguse kodakondsusega, samuti nagu ei sõltu eluruumi erastamise õigus taotleja kodakondsusest. (p 49)
Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara õiguslik režiim muutus 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-63-05. Sellest ajast saab seda vara tagastada, kompenseerida ja erastada omandireformi aluste seadusega sätestatud üldises korras. (p 29) Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. a-l ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)
Õigusvastaselt võõrandatud varaks kui omandireformi objektiks on ORAS §-s 11 nimetatud vara, sõltumata sellest, kas see on või ei ole tunnistatud omandireformi objektiks. ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud vara võõrandamise keeld ja selle rikkumise õiguslik tagajärg laieneb varale, mille kohta oli seaduses ettenähtud ajal esitatud tagastamise avaldus. See keeld pidi kehtima ka ajal, mil oli avanenud võimalus esitada avaldusi, mida ORAS § 7 lg 3 kehtivuse tõttu ei saanud rahuldada. (p 28)
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast nähtub, et omandireformi kohustatud subjektiga tehtud tehingu tühisuse tuvastamisel tuleb lähtuda ainult ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise faktist. (p 22) ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23) Riigikohtu tsiviilkolleegium ei ole kohaldanud AÕS § 95 lg-t 1 tehingutele, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandas vara, mis ei olnud ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu tõttu erastatav enne, kui on otsustatud vara tagastamise üle. Tsiviilkolleegium on sellistel juhtudel järjekindlalt kohaldanud ORAS § 18 lg-t 1 ja/või EES § 3 lg 5 p 4 ning asunud seisukohale, et sellised erastamistehingud on tühised ja asjaõiguslepingu tühisuse tõttu ei tekkinud omandiõigust isikul, kes sõlmis lepingu omandireformi kohustatud subjektiga. (p 41)
Vt p 36. Tehingu tühisuse tuvastamine halduskohtu otsuse põhjendavas osas ei ole eraõiguslikes suhetes siduv. Samas on RKHK asjas nr 3-3-1-14-15 tehtud otsuse p-s 27 võtnud seisukoha, et kuna kõrgema astme kohtu õiguslikud seisukohad ja suunised on kohustuslikud asja uuesti läbi vaatavale kohtule, siis on need seisukohad ja suunised kohustuslikud ka kohtu ettekirjutuse alusel asja uuesti lahendavale haldusorganile. See seisukoht on asjakohane ka olukorras, kus kohus, tegemata haldusorganile ettekirjutust, on haldusorgani otsuse tühistanud. (p 37) Eraõigusliku lepingu tühisuse tuvastamiseks seadus aegumist ei sätesta. (p 38)
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast ei saa teha järeldust, et omandireformi aluste seaduse mõttes tuleb heauskset omandit või heauskset omandamist mõista kuidagi teisiti, kui seda tehakse eraõiguses. Omandireformi aluste seadusega on heauskse omandaja suhtes kehtestatud erisuseks eraõiguse normidest ORAS § 12 lg 3 p 3 järgmine lauseosa: „eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest“. See lause seostab heausksuse puudumise vara omandanud isiku varasema käitumisega omandireformi õigustatud isiku suhtes, mitte tema käitumise või teadmisega vara omandamisel. (p 21)
Kui seaduses ei nähta selgelt ette erandit, siis tuleb avaliku õiguse normides kasutatud eraõiguse mõisteid eeldatavasti sisustada ühtmoodi nii avalikus kui ka eraõiguses, praegusel juhul haldusakti ja selle alusel tehtud eraõigusliku tehingu õiguspärasuse hindamisel. Juhinduda tuleks TsÜS §-s 3 sätestatud tõlgendamise põhimõttest, mis on kohaldatav ka väljaspool eraõigust. (p 21) Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)
Kaalutlusõigus haldusakti tagasiulatuval kehtetuks tunnistamisel võib olla piiratud. (p 43)
Haldusakti kehtivuse kaitse ei tähenda selle alusel kujunenud õigussuhete lõplikku kivistamist. HMS § 64 jj näevad ette võimaluse haldusmenetluses tehtud vigade parandamiseks. Asjaolud, mis toovad kaasa tsiviilõigusliku lepingu tühisuse, võivad olla ka aluseks haldusakti kehtetuks tunnistamisel. (p 44)
Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. aastal ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)
Vt p 26. Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)
PS §-s 33 sätestatud seaduse reservatsioonidest tulenevalt kaitseb see säte kodu või valdust kui privaatsfääri osa, mitte aga kodu kui asja selle äravõtmise eest. (p 49)
3-13-385/90 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.03.2019
Planeeringu seletuskiri on planeeringu koosseisu kuuluv tekstiline osa, mis moodustab koos jooniste ja planeeringu kehtestamise otsusega ühtse terviku. Planeeringu elluviimisel tuleb võimalike küsitavuste või vastuolude lahendamisel lähtuda konkreetse planeeringu tervikliku planeeringulahenduse mõttest ja sõnastusest (vrd PlanS § 3 lg 2). Kui tarvis, tuleb lünga täitmisel arvestada planeeringulahenduse vaheversioone ja kooskõlastamise dokumente. (p 11)
Detailplaneeringu elluviimine ei ole arendajale (planeeringu koostamisest huvitatud isikule) kohustuslik, kui seadus või planeering ei näe ette teisiti. Seega ei ole naaberkinnisasja omanikul üldjuhul õigust nõuda arendajalt detailplaneeringu realiseerimist. Kui aga detailplaneeringut on asutud ellu viima, tuleb selle käigus järgida detailplaneeringuga kehtestatud nõudeid. Kohalik omavalitsus peab väljastatud lubadega ja sõlmitud lepingutega tagama, et detailplaneeringuga ettenähtu viiakse ellu nii, nagu planeering naabrite õigusi või avalikke huvi kaitsvaid tingimusi silmas pidades kindlaks määras. (p 12)
Kuna planeeringulahenduse kooskõlastamise tulemusena oli kaebaja ettepanekuid sõnaselgelt arvestatud, saab detailplaneeringu seletuskirjas viidatud sätet lugeda kaebajale subjektiivseid õigusi andvaks. (p 11)
Väljakujunenud kohtupraktika järgi ei välista õigusvastane ehitusluba siiski igal juhul kasutusloa andmist (vt RKHK otsus asjas nr 3-15-873, p 21 ja selle annotatsioonid). Praegusel juhul oleks vald pidanud kasutusloa andmisel otsustama, kuidas kõrvaldada ehitusloa andmisel tekkinud vastuolu planeeringu seletuskirjaga. Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks selle küsimusega tegelenud. Seetõttu tegi vald kasutusloa andmisel olulise kaalutlusvea. (p 14)
Kui avalikuks kasutamiseks planeeritud tee väljaehitamist pole väljastatud lubadega tagatud, on tee väljaehitamise kohustus kohalikul omavalitsusel (vt EhS v.r § 13 ja PlanS § 131 lg 1). (p 12) Mahasõit on samuti tee osa, mille terviklahendusena valmisehitamine on avalikuks kasutamiseks ette nähtud tee puhul oluline ka liikluse sujuva korraldamise, liiklusohutuse jms eesmärkide täitmiseks (vrd kuni 30.06.2015 kehtinud TeeS § 2 lg 2 p 1 ja PlanS v.r § 9 lg 2 p 4). (p 13)
3-14-52416/72 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.02.2019
HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt on haldusmenetluses menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt võib puudutada (kolmas isik). Menetlusosalisel on õigus esitada enne haldusakti andmist selle kohta oma arvamus ja vastuväited (HMS § 40 lg 1). Kolleegium on selgitanud, et menetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Kaasamiseks ei pea tema õiguste riive olema tõendatud – piisab mõistlikust kahtlusest riive esinemise kohta (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 20). (p 13) Müra ja veokite liiklus võib riivata kinnistust üle tee asuvate elumajade elanike, nende hulgas kaebajate õigusi, mh nende omandiõigust, õigust tervise kaitsele ja kodu puutumatusele. Seega oleks vastustaja pidanud kaebajad ehitusloa ja kasutusloa menetlusse kaasama. Kaasamise nõude rikkumise tõttu on vaidlustatud ehitus- ja kasutusluba formaalselt õigusvastased. Kaebajad said siiski võimaluse oma seisukohtade avaldamiseks ehitusloa peale esitatud vaide menetluses. Kaebuse rahuldamine sõltub sellest, kas ärakuulamata jätmine võis mõjutada lubade andmist (HMS § 58). (p 14) Kuigi pole välistatud, et kaebajate kaasamise ning asjaolude nõuetekohase väljaselgitamise järel saaks kasutusloa uuesti väljastada, on võimalik ka see, et erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks tuleks kasutusloale seada kõrvaltingimusi (HMS § 53 lg 2 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 32) või kasutusluba andmata jätta. (p 27) Vt ka p 24.
Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamist või muutmist. Vaid juhul, kui ehitusloa muutmine või kehtetuks tunnistamine ei ole võimalik (näiteks kui ehitusloa adressaadi usalduse kaitse kaalub üles avaliku või kolmandate isikute huvi), saab õigusvastasele ehitisele õiguspäraselt kasutusloa anda (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 20). (p 15) Vastustajal tuli lubade andmisel leida kõigi poolte huve optimaalselt arvestav lahendus. Ühelt poolt tuleb kaebajatel leppida tööstuspiirkonna lähedusega ja sellest tingitud mõjutustega, teisalt aga tuleb ka kolmandal isikul arvestada sellega, et tema ettevõtlusvabadus kinnistul võib olla kitsendatud elamute läheduse tõttu. (p 16) Kuigi ventilatsiooniseadmeid (või ventilatsiooniavasid) ei rajatud vaidlustatud ehitusloa alusel, tuli vastustajal nende rajamise õiguspärasust kontrollida praeguses asjas samuti vaidlustatud kasutusloa andmise menetluses. Uus kasutusluba anti ehitisele tervikuna (vt ka EhS v.r § 33 lg 5 esimene lause), seega ka ventilatsiooniavadele, mitte ainult vaidlustatud ehitusloa alusel rajatud ehitise osadele ja rajatistele. (p 17) Kuigi pole välistatud, et kaebajate kaasamise ning asjaolude nõuetekohase väljaselgitamise järel saaks kasutusloa uuesti väljastada, on võimalik ka see, et erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks tuleks kasutusloale seada kõrvaltingimusi (HMS § 53 lg 2 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 32) või kasutusluba andmata jätta. (p 27)
Vastustajal tuli lubade andmisel leida kõigi poolte huve optimaalselt arvestav lahendus. Ühelt poolt tuleb kaebajatel leppida tööstuspiirkonna lähedusega ja sellest tingitud mõjutustega, teisalt aga tuleb ka kolmandal isikul arvestada sellega, et tema ettevõtlusvabadus kinnistul võib olla kitsendatud elamute läheduse tõttu. (p 16) Ehitusloa andmisel tuli arvestada kavandatava ehitise ja selle kasutamisega kaasnevaid mõjutusi tervikuna. Nt kuulus ehitusloa reguleerimisesemesse juurdepääsutee rajamine. Tootmishoone rekonstrueerimiseks tuli ehitusloa andmisel arvestada uue ukseava kasutuselevõtuga kaasneva veokiliiklusega tänaval. (p 23)
Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamist või muutmist. Vaid juhul, kui ehitusloa muutmine või kehtetuks tunnistamine ei ole võimalik (näiteks kui ehitusloa adressaadi usalduse kaitse kaalub üles avaliku või kolmandate isikute huvi), saab õigusvastasele ehitisele õiguspäraselt kasutusloa anda (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 20). (p 15)
HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt on haldusmenetluses menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt võib puudutada (kolmas isik). Menetlusosalisel on õigus esitada enne haldusakti andmist selle kohta oma arvamus ja vastuväited (HMS § 40 lg 1). Kolleegium on selgitanud, et menetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Kaasamiseks ei pea tema õiguste riive olema tõendatud – piisab mõistlikust kahtlusest riive esinemise kohta (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 20). (p 13) Müra ja veokite liiklus võib riivata kinnistust üle tee asuvate elumajade elanike, nende hulgas kaebajate õigusi, mh nende omandiõigust, õigust tervise kaitsele ja kodu puutumatusele. Seega oleks vastustaja pidanud kaebajad ehitusloa ja kasutusloa menetlusse kaasama. Kaasamise nõude rikkumise tõttu on vaidlustatud ehitus- ja kasutusluba formaalselt õigusvastased. Kaebajad said siiski võimaluse oma seisukohtade avaldamiseks ehitusloa peale esitatud vaide menetluses. Kaebuse rahuldamine sõltub sellest, kas ärakuulamata jätmine võis mõjutada lubade andmist (HMS § 58). (p 14)
Kuigi pole välistatud, et kaebajate kaasamise ning asjaolude nõuetekohase väljaselgitamise järel saaks kasutusloa uuesti väljastada, on võimalik ka see, et erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks tuleks kasutusloale seada kõrvaltingimusi (HMS § 53 lg 2 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 32) või kasutusluba andmata jätta. (p 27)
Planeeringust tulenevad nõuded selguvad planeeringu joonist ja tekstiosa koos tõlgendades. (p 26)
Vastustajal tuli lubade andmisel leida kõigi poolte huve optimaalselt arvestav lahendus. Ühelt poolt tuleb kaebajatel leppida tööstuspiirkonna lähedusega ja sellest tingitud mõjutustega, teisalt aga tuleb ka kolmandal isikul arvestada sellega, et tema ettevõtlusvabadus kinnistul võib olla kitsendatud elamute läheduse tõttu. (p 16)
Lisaks määrusega kehtestatud müra normtasemetele saab isik tugineda neile detailplaneeringu tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 15. (p 20) Vt ka p 18.
Juurdesõidutee ei pruugi iseenesest olla samastatav sissesõiduga (või tänavalt mahasõidu ja sellele pealesõiduga), vaid võib tähistada marsruuti, mida mööda sõidukid jõuavad sissesõiduni. (p 26)
Planeeringu nõuded, millega lahendatakse naaberkinnisasjade omanike vahelisi ehituslikke huvikonflikte, võivad luua isikutele iseseisva subjektiivse õiguse. Kohtumenetluses enda kui naabri huve kaitsvale planeeringu sättele tuginemiseks ei pea isik ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-69-16, p 26). (p 15)
3-16-2290/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.11.2018
Kaebaja õigused oleksid tõhusamalt kaitstud, kui ta täiendaks kaebust eksmatrikuleerimise otsuse tühistamise nõudega. Praeguse kohtuasja raames oleks see tühistamisnõue tähtaegne, kuna kaebuse muutmise korral loetakse kaebetähtaja kontrollimisel uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal (HKMS § 49 lg 1 teine lause). Praeguses olukorras on kaebajal võimalik kaebust uue nõudega täiendada ka apellatsiooniastmes (HKMS § 49 lg 2 ja § 198 lg 2 p 3). (p 12)
Kui õppetasu nõuti õigusvastaselt, on kaebajal õigus nõuda see tagasi sõltumata sellest, et ta on õppetasu maksmata jätmise tõttu eksmatrikuleeritud, kuid on tasu maksnud pärast eksmatrikuleerimist. Õppetasu saaks tagasi nõuda, kui tühistataks see haldusakt, millega tasu määrati. Praeguse vaidluse lahendamist ei mõjuta see, et kaebaja pole eksmatrikuleerimise korraldust vaidlustanud. (p 11) Kaebaja õigused oleksid samas tõhusamalt kaitstud, kui ta täiendaks kaebust eksmatrikuleerimise otsuse tühistamise nõudega. (p 12)
ÜKS §-st 42 tuleneb üliõpilase õigus saada tervislikel põhjustel akadeemilist puhkust, ilma et sellega kaasneks kohustus maksta õppetasu või eksmatrikuleerimise ohtu. Seda hoolimata haigestumise ajast, mida üliõpilasel ei ole võimalik valida. Kohtul tuleb asja sisulisel lahendamisel otsustada, kas ülikoolis õppetööd reguleerivat õppekorralduseeskirja (ÕKE) on võimalik tõlgendada kooskõlas ÜKS-ga või on kaebuse lahendamiseks vaja kaebust täiendada ka ÕKE kui üldkorralduse tühistamise nõudega osas, milles see takistab ÜKS §-st 42 tuleneva õiguse realiseerimist. (p 16)
Ülikoolis õppetööd reguleeriv õppekorralduseeskiri (ÕKE) on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses. ÕKE õppetööd reguleerivad normid on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud, piiratud isikute ringile – ülikooli liikmetele (vt ÕKE p 1) (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-07, p 7, ja RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-6-10, p 55). Eeltoodut ei väära ka ÜKS § 15 lg-tes 1 ja 2 sätestatu. ÜKS § 15 lg 1 on pädevusnorm, mis annab ülikooli nõukogule õiguse võtta vastu määruseid. ÜKS § 15 lg 2 sätestab, et ülikooli nõukogu seisukoht, mis sisaldab üldisi eeskirju, vormistatakse määrusena. Õigusakt, mis sisaldab küll üldisi eeskirju, aga on adresseeritud piiratud isikute ringile, on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 järgi. Seega on see haldusaktina halduskohtus vaidlustatav hoolimata selle vormistamisest määrusena. (p 17)
3-16-2324/18 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.09.2018
Haldusakti adressaadi õigusi piirava ja talle kohustusi paneva haldusakti põhjendamine (MKS § 46 lg 2) on oluline, tagamaks haldusakti õiguspärasuse kontrollitavus. Põhjendamiskohustust võib mh piirata maksusaladuse hoidmise kohustus (MKS §-d 26–30). (p 8)
Vaatamata normis kasutatud terminile „kolmas isik“, nõutakse MKS § 61 lg 1 alusel teavet menetlusväliselt isikult, mitte menetlusosaliselt MKS § 43 p 3 mõttes (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-98-10, p 12). Seadus ei näe ette, et maksuhaldur võib teavet nõuda vaid kontrollitava maksukohustuslase tehingupartneritelt. (p-d 9 ja 10) Menetlusväliselt isikult teabe nõudmisel peab nõutav teave olema seotud läbiviidava maksumenetlusega. Kui seos ei ole pelgalt nõutava teabe iseloomust (nt teabe nõudmine kontrollitava maksukohustuslasega tehtud tehingute kohta) tulenevalt äratuntav, peab maksuhaldur selgitama, milles seos seisneb. Äriühingu maksustamist võivad eeskätt mõjutada sinna raha laekumise või sealt tehtavate väljamaksetega seonduvad asjaolud. (p 11) Mõeldav on nõuda füüsiliselt isikult teavet näiteks ühekordse suurema laekumise kohta, kui sellel on ajaliselt lähedane sisuline seos kontrollitava isiku maksukohustusega. Sageli aga koguneb füüsiliste isikute vara aja jooksul isiklikust tarbimisest üle jäänud summadest (säästudest). Selliste sissetulekute kohta teabe nõudmine paneb isikule sisuliselt piiritlemata kohustuse oma varasemate sissetulekute kohta teabe andmiseks, mistõttu ei ole selline kohustus proportsionaalne. Selle vältimiseks tuleb nõue ajaliselt ja/või esemeliselt piiritleda. (p 12)
3-15-1445/58 PDF Riigikohtu halduskolleegium 29.05.2018
RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 eesmärk on rahvatervise kaitse, tugevdades proviisorapteekide positsiooni ning piirates apteekide ketistumist ja hulgifirmade mõju. Rakendussätete eesmärk on tagada ajutiselt õigus jätkata senist majandustegevust ja minna sujuvalt üle põhiregulatsioonile. Uutele piirangutele mittevastavate isikute ettevõtluse laiendamine ei ole hõlmatud rakendussätete eesmärgiga ja töötab vastu põhiregulatsiooni eesmärgile. (p 28, vrd RKHK otsus asjas nr 3-11-1355, p 36.2.) Üleminekuaeg, mille kestel võiksid nõuetele mittevastavad isikud oma tegevust laiendada, ei soodustaks järkjärgulist lähenemist lõppeesmärgile, vaid toimiks sellele vastupidises suunas. Seda, et reformi käigus ei saa integratsiooni- ja omandipiirangutele mittevastav isik oma tegevust laiendada, on mõõdukas ettevõtlusvabaduse piirang. (p 32)
Oluliste faktiliste asjaolude tuvastamata jätmine ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui kohtul on põhimõtteliselt võimalik haldusmenetluses tuvastamata asjaolusid ise tuvastada (HMS § 58). Praeguses asjas ei ole ka kohtud kõnealuste faktide suhtes selget seisukohta kujundanud. Kuna Riigikohtul pole pädevust uusi faktilisi asjaolusid kindlaks teha (HKMS § 229 lg 2), puudub tal võimalus vastavalt HMS §-le 58 veenduda, et haldusorgani vead seaduse kohaldamisel ja asjaolude uurimisel ei mõjutanud otsuse sisu (vrd esimese ja teise astme kohtu kohta RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17). Seetõttu ei anna HMS § 58 praegusel juhul alust haldusorgani otsuse jõusse jätmiseks. (p 37)
Vaidlustatud otsuse alusel välja antud muudetud andmetega tegevusluba moodustab vaidlustatud haldusorgani otsusega lahutamatu terviku (vrd RKHK otsused asjades nr 3-3-1-43-01, p 3, 3-3-1-25-02, p 11, 3-3-1-69-16, p 27), mistõttu kaasneb haldusorgani otsuse tühistamisega vältimatult tegevusloa tühistamine haruapteegi jaoks. Loas tehtud muudatus ei saa jääda kehtima, kui tühistatakse haldusakti säte, mis näeb ette muudatuse tegemise. (p 38)
RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 on osas, milles need välistavad olukorra, kus kolmas isik asutab uue haruapteegi ja hakkab selles tegutsema, proportsionaalsed ettevõtlusvabaduse (PS § 31) riived. (p-d 29 ja 30) RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 piirangute legitiimne eesmärk on elanikkonna kindel ja kvaliteetne varustamine ravimitega. Rahvatervise kaitseks apteegituru korraldamisel kasutatavate vahendite valikul on seadusandjal ulatuslik otsustusruum. Põhimõtteliselt on vertikaalse integratsiooni keeld ja proviisorite enamusosaluse nõue ülekaaluka avaliku huvi kaitseks sobivad ja õigustatud (vt iseäranis Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-171/07 ja nr C-172/07: Apothekerkammer des Saarlandes jt, p-d 25–40). (p 31) Üleminekuaeg, mille kestel võiksid nõuetele mittevastavad isikud oma tegevust laiendada, ei soodustaks järkjärgulist lähenemist lõppeesmärgile, vaid toimiks sellele vastupidises suunas. Seda, et reformi käigus ei saa integratsiooni- ja omandipiirangutele mittevastav isik oma tegevust laiendada, on mõõdukas ettevõtlusvabaduse piirang. (p 32)
Uute haruapteekide asutamise piirangu kohene jõustamine riivab võrdse kohtlemise põhimõtet: RavS § 41 lg-le 3 ja § 42 lg-le 5 vastavaid tegevusloa adressaate koheldakse soodsamalt kui neile nõuetele mittevastavaid adressaate; olemasolevate haruapteekide pidajaid koheldakse soodsamalt kui asutada soovijaid. Samal ajal soodustab piirangu kohene jõustamine ühtlasi võrdsuspõhiõigust, sest sellega piiratakse juba tegutsevate apteegipidajate eeliseid nende isikute ees, kes sooviksid üleminekuajal turule tulla, kuid kes samuti ei vasta omandi- või integratsioonipiirangule. (p 33)
Kehtiva ja asjassepuutuva õiguse kohaldamata jätmine on erand, mis peab tulenema rakendussättest. See, et seaduse põhiregulatsiooni rakendussätetes ei dubleerita, ei tähenda, et põhiregulatsiooni ei tuleks kohaldada seaduse rakendamiseks ettenähtud üleminekuajal. Rakendussätteid kui kehtiva õiguse kohaldamist edasilükkavaid ajutisi erandeid tuleb tõlgendada pigem kitsalt. (p 15)
RavS § 41 lg-s 3 ja § 42 lg-s 5 sätestatud piirangud rakenduvad RavS §-s 116^3 ja § 116^7 lg-s 2 sätestatud üleminekuajal uue haruapteegi asutamisele ning haruapteeki ei või üleminekuajal asutada isik, kes nende sätete nõuetele ei vasta. RavS § 116^3 ja § 116^7 lg 2 sätestavad kohustuse viia varem välja antud üldapteegi tegevusload uute nõuetega kooskõlla üleminekuperioodi lõpuks. Seega võivad varem välja antud tegevusload jääda senises mahus kehtima ja adressaadid võivad kasutada nende lubadega varem kaasnenud õigusi üleminekuaja lõpuni. Põhjendamatu on laiendada neid erandeid muudatustele, mis suurendavad senise tegevusloa mahtu, ja õigustele, mida seniste lubadega ei kaasnenud. Kui varasemast tegevusloast, mis kehtis RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 jõustumise ajal, ei tulenenud õigust haruapteeki asutada ja selles tegutseda, pole need õigused RavS §-ga 116^3 ja § 116^7 lg-ga 2 hõlmatud. Erijuhtumiks, mil struktuuriüksuse, sh haruapteegi asutamine on üleminekuperioodil selgesõnaliselt lubatud omandi- ja integratsioonipiiranguid arvestamata jättes, on teenuse osutamine Ravimiameti ettekirjutuse alusel vastavalt RavS §-le 31^1. (p-d 12, 16, 18 ja 19) RavS § 116^2 lg 1 sätestab erandi vaid senistele, mitte uutele haruapteekidele (vt ka 615 SE II seletuskiri, muudatusettepanek nr 2). (p 25, vt ka p 26)
Haruapteek pole iseseisev apteek, vaid üld-, haigla- või veterinaarapteegi struktuuriüksus (RavS § 30 lg 9), kuid haruapteegi tegevusele kohaldatakse vastavat liiki apteegi kohta sätestatud nõudeid (RavS § 30 lg 10 esimene lause). Üldapteegi haruapteegi tegevusele, sh selle asutamisele, kohalduvad ka RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5. Ehkki haruapteegile ei anta välja eraldi tegevuslube, vaid see kantakse üldapteegi tegevusloale (RavS § 30 lg 10 teine lause, § 40 lg 2), on haruapteegi asutamise ja pidamise näol tegemist loakohustusliku majandustegevusega. Apteekide tegevusele ei ole küll enam kehtestatud geograafilisi piiranguid, v.a RavS § 30 lg-s 9^1 sätestatud juhtudel, kuid sellegipoolest ei või haruapteeki isetahtsi pidada tegevuskohas, mida pole tegevusloal märgitud (vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-30-14, p 60). Õiguse tegutseda haruapteegi kaudu saab üldapteek vaid enda tegevusloa asjaomase kande tulemusena. RavS § 30 lg 10 alusel laienevad haruapteegi kohta kande tegemisele ka RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5. (p 17) Üldapteegi tegevuskoha regulatsioon piiritleb adressaadi majandustegevust. RavS § 38 lg 3 järgi antakse tegevusloaga selle omajale õigus tegutseda kindlaksmääratud ajavahemikul tegevusloal märgitud tegevusalal, tegutsemiskohas ja tingimustel. Haruapteegi tegevuskoht on ühtlasi üks üldapteegi tegevuskohtadest. Nii üld- kui ka haruapteegi puhul on tegevuskoht seaduse järgi möödapääsmatult vajalik, mitte fakultatiivne tegevusloa regulatsioonielement. Ravimiamet ei või kanda üldapteegi tegevusloale haruapteeki, määramata kindlaks selle tegevuskohta. Tegevuskoha kuulumist apteegi tegevusloa põhiregulatsiooni alla kinnitab erinormina ka RavS § 50, kus loetletakse tegevusloa kõrvaltingimused seoses ravimite käitlemise ja vahendamisega. (p 22) RavS § 116^2 lg 1 sätestab erandi vaid senistele, mitte uutele haruapteekidele (vt ka 615 SE II seletuskiri, muudatusettepanek nr 2). (p 25, vt ka p 26)
RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 ei pruugi välistada igasugust üldapteegi tegevusloa muutmist. Muu hulgas võib muutmine olla vajalik apteegi tegevuse viimiseks kooskõlla uute nõuetega. Välistatud on tegevusloa esemeks oleva majandustegevuse laiendamine, sest sisuliselt antakse seeläbi luba majanduslikuks lisategevuseks (vt ka p 28). (p 19) Vt ka p 21. Ravimiseaduses puudub erisäte, mis kehtestaks erandi MsüS § 32 lg-st 1 ja § 37 lg-st 4. Apteegi struktuuriüksuse saab tegevusloale kanda ka uut tegevusluba väljastades. See, et üldapteegi tegevuskoha muutmisel või tegevusloale struktuuriüksuse lisamisel tuleb riigilõivu tasuda vähem kui muudel tegevusloa taotlemise juhtudel (RLS § 279 p 4 ja § 280 p 5), ei mõjuta põhiregulatsiooni muutmise reegleid MsüS ja RavS mõttes. (p 21)
MsüS ja RavS järgi on apteegi tegevuskoht tegevusloa põhiregulatsiooni osa ning põhiregulatsiooni muutmine on õiguslikult võrdsustatud senise loa kehtetuks tunnistamise ja uue loa andmisega (vt MsüS § 37 lg 4 kolmas lause). Põhiregulatsiooni muutmisel loetakse senise loa kehtivus lõppenuks ja tegevuse jätkamiseks tuleb anda uus luba asjakohaseid õigusnorme järgides. MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause eesmärk on allutada põhiregulatsiooni kui loa mahtu piiritlevate tingimuste muutmine samadele normidele ja põhimõtetele, mis kehtivad tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ja uue loa andmisel. (p-d 20 ja 21)
MsüS ja RavS järgi on apteegi tegevuskoht tegevusloa põhiregulatsiooni osa ning põhiregulatsiooni muutmine on õiguslikult võrdsustatud senise loa kehtetuks tunnistamise ja uue loa andmisega (vt MsüS § 37 lg 4 kolmas lause). Põhiregulatsiooni muutmisel loetakse senise loa kehtivus lõppenuks ja tegevuse jätkamiseks tuleb anda uus luba asjakohaseid õigusnorme järgides. MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause eesmärk on allutada põhiregulatsiooni kui loa mahtu piiritlevate tingimuste muutmine samadele normidele ja põhimõtetele, mis kehtivad tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ja uue loa andmisel. (p-d 20 ja 21) Isegi kui tehniliselt vormistatakse haruapteegi asutamine üldapteegi tegevusloa muudatusena, tuleb seda õiguslikult MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause mõttes ning RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 kohaldamisel käsitada uue tegevusloana, st kohaldada tuleb uue tegevusloa andmise reegleid. Tegemist pole uuele apteegile antud tegevusloaga, vaid uue tegevusloaga senisele üldapteegile ühes tema uue struktuuriüksusega. (p 20) Ravimiseaduses puudub erisäte, mis kehtestaks erandi MsüS § 32 lg-st 1 ja § 37 lg-st 4. Apteegi struktuuriüksuse saab tegevusloale kanda ka uut tegevusluba väljastades. See, et üldapteegi tegevuskoha muutmisel või tegevusloale struktuuriüksuse lisamisel tuleb riigilõivu tasuda vähem kui muudel tegevusloa taotlemise juhtudel (RLS § 279 p 4 ja § 280 p 5), ei mõjuta põhiregulatsiooni muutmise reegleid MsüS ja RavS mõttes. (p 21)
MsüS ja RavS järgi on apteegi tegevuskoht tegevusloa põhiregulatsiooni osa ning põhiregulatsiooni muutmine on õiguslikult võrdsustatud senise loa kehtetuks tunnistamise ja uue loa andmisega (vt MsüS § 37 lg 4 kolmas lause). Põhiregulatsiooni muutmisel loetakse senise loa kehtivus lõppenuks ja tegevuse jätkamiseks tuleb anda uus luba asjakohaseid õigusnorme järgides. MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause eesmärk on allutada põhiregulatsiooni kui loa mahtu piiritlevate tingimuste muutmine samadele normidele ja põhimõtetele, mis kehtivad tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ja uue loa andmisel. (p-d 20 ja 21) MsüS § 17 lg 2 teise lause järgi kuulub tegevusloa põhiregulatsiooni ka tegevuskoht, kui tegevusluba antakse seaduses sätestatud juhul tegutsemiseks konkreetses tegevuskohas. Alusetu on arusaam, et loa põhiregulatsiooni hulka kuulub tegevuskoht vaid siis, kui ettevõtja konkreetne tegevuskoht on reguleeritud seadusega. Sellisel juhul poleks tegemist mitte tegevusloa, vaid seaduse regulatsiooniga. Oluline pole siin ka see, kas tegevusloa andmisel tuleb kontrollida tegevuskohale kehtestatud erinõudeid. Tegevusloa reguleerimisese ei pruugi kattuda kontrolliesemega (vrd MsüS §-d 17 ja 18). (p 22) MsüS eelnõu seletuskirja kohaselt määrab põhiregulatsioon "majandustegevuse "mahu", mida on lubatud loaga teostada" (803 SE, lk 45). Üldapteegi tegevuskoha regulatsioon piiritleb just sellisel viisil adressaadi majandustegevust. RavS § 38 lg 3 järgi antakse tegevusloaga selle omajale õigus tegutseda kindlaksmääratud ajavahemikul tegevusloal märgitud tegevusalal, tegutsemiskohas ja tingimustel. Haruapteegi tegevuskoht on ühtlasi üks üldapteegi tegevuskohtadest. Nii üld- kui ka haruapteegi puhul on tegevuskoht seaduse järgi möödapääsmatult vajalik, mitte fakultatiivne tegevusloa regulatsioonielement. Ravimiamet ei või kanda üldapteegi tegevusloale haruapteeki, määramata kindlaks selle tegevuskohta. Tegevuskoha kuulumist apteegi tegevusloa põhiregulatsiooni alla kinnitab erinormina ka RavS § 50, kus loetletakse tegevusloa kõrvaltingimused seoses ravimite käitlemise ja vahendamisega. (p 22)
3-17-725/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 24.04.2018
Ettekirjutus, mille täitmata jätmine võib kaasa tuua sunnivahendi kohaldamise, peab sisalduma kohtuotsuse resolutsioonis. Seejuures peab resolutsioon olema arusaadav ja täidetav ka ilma otsuse muude osadeta (vt HKMS § 162 lg 4, samuti RKHK 28.03.2006 määrus asjas nr 3-3-1-27-06, p 12, ja 29.05.2014 määrus asjas nr 3-3-1-11-14, p 9). (p 11) Asjaolu, et kohtuotsuses ei kirjutatud ette tagajärgede kõrvaldamise täpset meedet, ei muuda kohtuotsust arusaamatuks ega selle täitmist võimatuks. Võimalik, et tagajärgede kõrvaldamise abinõu tuleb leida kaalutlusõiguse alusel. Kui kohtu ettekirjutus jääb menetlusosalisele ebaselgeks, on võimalik taotleda täiendava otsuse tegemist (HKMS 170 lg 1 p 2) või lahend vaidlustada. (p 11) Uus ehitusluba, samuti kasutusluba võib varasema ehitusloa faktilised tagajärjed (püstitatud ehitise) tagantjärele legaliseerida. Tagajärgede legaliseerimine ei ole aga iseenesest käsitatav tagajärgede kõrvaldamisena. Küll aga võib uue ehitusloa andmine välistada tagajärgede kõrvaldamise vaatamata heastamisnõude rahuldanud kohtuotsuse seadusjõule. Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Kui haldusorgan tuvastab kohustamisotsuse jõustumise järel, et faktiliste asjaolude muutumise tõttu oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või vastuolus seadusega, võib kohtuotsuse kohustuslikkus vastavas osas ära langeda (vt RKHK 27.05.2015 otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 30). (p 17)
Sisepädevuse (HMS § 8 lg 2) rikkumine haldusakti andmisel ei too kaasa haldusakti tühisust. HMS § 63 lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Kui ehitusloa on valla kui pädeva haldusorgani (vt kehtiva EhS 39 lg 1 ning kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse § 23 lg 1) nimel alla kirjutanud vallavalitsuse ametnik, kellel puudub selleks valla poolt antud volitus, ei tähenda see, et ehitusluba ei ole andnud pädev haldusorgan (vald). Tegemist on menetlusveaga, mille esinemisel tuleb HMS § 58 alusel hinnata, kas vastav rikkumine mõjutas asja otsustamist. (p 20)
Uus ehitusluba, samuti kasutusluba võib varasema ehitusloa faktilised tagajärjed (püstitatud ehitise) tagantjärele legaliseerida. Tagajärgede legaliseerimine ei ole aga iseenesest käsitatav tagajärgede kõrvaldamisena. Küll aga võib uue ehitusloa andmine välistada tagajärgede kõrvaldamise vaatamata heastamisnõude rahuldanud kohtuotsuse seadusjõule. Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Kui haldusorgan tuvastab kohustamisotsuse jõustumise järel, et faktiliste asjaolude muutumise tõttu oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või vastuolus seadusega, võib kohtuotsuse kohustuslikkus vastavas osas ära langeda (vt RKHK 27.05.2015 otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 30). (p 17)
RVastS §-s 11 sätestatud kahju hüvitamise nõuet asendava tagajärgede kõrvaldamise nõude esitamiseks, samuti haldusaktide või toimingute muude õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks võib isik esitada halduskohtule HKMS § 5 lg 1 p 5 ja § 37 lg 2 p 5 kohaselt heastamiskaebuse. Need ega muud sätted ei nõua, et tagajärgede kõrvaldamise otsuse täitmisel ei tohi asutusele jääda üldse otsustusruumi. Kuna heastamiskaebus on kohustamiskaebuse eriliik, laieneb sellele HKMS § 41 lg 3. Selle sätte kohaselt võib kohus ka heastamiskaebuse rahuldamisel kirjutada asutusele ette konkreetse tegevuse või lasta asutusel otsustada tagajärgede kõrvaldamise küsimuse kaalutlusõiguse alusel. (p 12)
RVastS §-s 11 sätestatud kahju hüvitamise nõuet asendava tagajärgede kõrvaldamise nõude esitamiseks, samuti haldusaktide või toimingute muude õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks võib isik esitada halduskohtule HKMS § 5 lg 1 p 5 ja § 37 lg 2 p 5 kohaselt heastamiskaebuse. Need ega muud sätted ei nõua, et tagajärgede kõrvaldamise otsuse täitmisel ei tohi asutusele jääda üldse otsustusruumi. Kuna heastamiskaebus on kohustamiskaebuse eriliik, laieneb sellele HKMS § 41 lg 3. Selle sätte kohaselt võib kohus ka heastamiskaebuse rahuldamisel kirjutada asutusele ette konkreetse tegevuse või lasta asutusel otsustada tagajärgede kõrvaldamise küsimuse kaalutlusõiguse alusel. (p 12) Kaebaja õiguste tõhusaks kaitseks ja korduvate vaidluste vältimiseks peab kohus heastamiskaebuse rahuldamisel tegema võimalikult täpse ettekirjutuse. Kui asutusel on tagajärgede kõrvaldamise abinõu valimisel ulatuslik kaalutlusõigus ja juhtumi asjaolud ei tingi ühe kindla abinõu rakendamist, võib kohus teha ettekirjutuse, et asutus otsustab tagajärgede kõrvaldamise enda valitud viisil. Ka heastamiskaebuse lahendamisel ei tohi kohus teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 13)
3-15-443/54 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.04.2018
Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi. Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)
Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)
Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav. Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)
Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi. (p 13)
Kontrollaktil põhinevad lisalehed ei ole praegusel juhul käsitatavad iseseisvate haldusaktidena, kontrollakti lahutamatute osadena ega PRIA menetluses antud eelhaldusaktidena. Lisalehed ei ole koostatud mitte kontrollakti osana, vaid eraldi dokumendina vormistatud kontrollaruande lisadena. Nendes vaid kajastatakse teatud asjaolusid ja konstateeritakse korrarikkumisi, kuid ei määrata siduvalt kindlaks rikkumiste õiguslikke tagajärgi ega tuvastata õiguslikult siduvalt asjaolusid. Tegemist on olemuselt asutustevaheliste teabetoimingute dokumenteerimisega. Kuigi PRIA-l on toetuste vähendamisel kaalutlusõigus, võivad lisalehed sisaldada PRIA jaoks tõenduslikku teavet toetuse vähendamise menetluses. PRIA ei pea toetuste vähendamise üle otsustades tegema uut kohapealset kontrolli, vaid võib tugineda VTA kontrolli käigus tuvastatud asjaoludele. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud võimaldada lisalehtede vaidlustamist samas kaebuses koos kontrollaktiga, millel need põhinesid. Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole küll võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav. Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12) Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav. Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12) Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi. Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13) KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine. Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14) Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15) Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)
Kuigi põllumajandusministri 23. veebruari 2005. a määruses nr 21 sätestatud nõuete eesmärk on eelkõige loomse toidu tarbija kaitse, ei piiritle see erinevaid ravimirühmi, mida on või ei ole vaja § 15 kohaselt ravimiarvestusse kanda. Määrus on kehtestatud ravimiseaduse alusel ja RavS § 2 lg 1 järgi on ravim igasugune aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks, ravimiseks või haigusseisundi kergendamiseks inimesel või loomal, inimese või looma elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu. Seejuures on õigus ainet ravimina määratleda Ravimiametil (RavS § 2 lg 2). Põllumajandustootja ei saa iseseisvalt aine ravimina kvalifitseerimise üle otsustada. (p 23)
Kui muidu erinevatesse kohtualluvustesse kuuluvad nõuded on omavahel sisuliselt seotud, võib need esitada liitkaebusega ühele halduskohtule ja sel juhul on kohtualluvus valikuline (HKMS § 7 lg 2). (p 18)
Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)
Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)
Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15) Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)
KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine. Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)
KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine. Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)
KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa. (p 32) Vt järelevalvesubjekti kaasaaitamiskohustuse kohta spetsiifilises VTA järelevalvevaldkonnas p 32.
KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa. Küll aga annab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mis tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks) art 4 lg 2 p g järelevalveks pädevale asutusele aluse kohustada sööda- ja toidukäitlejaid abistama pädeva asutuse töötajaid nende tööülesannete täitmisel. Seega tuleneb viidatud sättest järelevalveametnikele õiguslik alus anda järelevalvesubjektile korraldus aidata järelevalve teostamisele kaasa. (p 32)
3-15-706/20 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.02.2018
Isikute ring, kellele tehtud soodustus loetakse erisoodustuseks tulumaksuseaduse mõttes, on täpselt sätestatud TuMS § 48 lg-tes 1, 3 ja 6. Sõiduauto kasutamist teiste isikute poolt ei saa lugeda erisoodustuseks. (p 12)
Vastutusotsuses võib maksuhaldur süü vormi võrreldes maksuotsusega täpsustada või ümber hinnata, kuid otsene vastuolu maksuotsusega paneb maksuhaldurile kohustuse esitada täiendavaid tõendeid. (p 11.2) Maksuhaldur on lugenud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka ka niisuguseid kulusid, mille algdokument polnud maksuotsuse tegemise ajal enam loetav. Olukorras, kus kuludokumendilt on kustunud küll arve väljastaja, kuid loetav on saadud kaup või teenus, on maksukohustuslasel võimalik asuda ise tõendama kulude ettevõtlusega seotust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). Teisiti on see aga olukorras, kus soetatud kaup või teenus ei ole tuvastatav. Isikul ei pruukinud vastutusmenetluses enam olla objektiivselt võimalik selgitada, millist kaupa või teenust on soetatud ja mis oli nende tehingute eesmärk. Seetõttu olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. (p-d 14–14.3) Vt ka RKHK otsused asjas nr 3-3-1-20-16, p 16.3, ja asjas nr 3-3-1-56-16, p 23; otsused asjas nr 3-3-1-23-12, p 25, ja asjas nr 3-3-1-17-13, p 17.
Maksuhaldur on lugenud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka ka niisuguseid kulusid, mille algdokument polnud maksuotsuse tegemise ajal enam loetav. Olukorras, kus kuludokumendilt on kustunud küll arve väljastaja, kuid loetav on saadud kaup või teenus, on maksukohustuslasel võimalik asuda ise tõendama kulude ettevõtlusega seotust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). Teisiti on see aga olukorras, kus soetatud kaup või teenus ei ole tuvastatav. Isikul ei pruukinud vastutusmenetluses enam olla objektiivselt võimalik selgitada, millist kaupa või teenust on soetatud ja mis oli nende tehingute eesmärk. Seetõttu olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. (p-d 14–14.3)
Vt p 10. Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-2813, p-d 13–14, ja asjas nr 3-3-1-17-13, p 17. Vastutusotsuses võib maksuhaldur süü vormi võrreldes maksuotsusega täpsustada või ümber hinnata, kuid otsene vastuolu maksuotsusega paneb maksuhaldurile kohustuse esitada täiendavaid tõendeid. (p 11.2). Maksuhaldur on lugenud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka ka niisuguseid kulusid, mille algdokument polnud maksuotsuse tegemise ajal enam loetav. Olukorras, kus kuludokumendilt on kustunud küll arve väljastaja, kuid loetav on saadud kaup või teenus, on maksukohustuslasel võimalik asuda ise tõendama kulude ettevõtlusega seotust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). Teisiti on see aga olukorras, kus soetatud kaup või teenus ei ole tuvastatav. Isikul ei pruukinud vastutusmenetluses enam olla objektiivselt võimalik selgitada, millist kaupa või teenust on soetatud ja mis oli nende tehingute eesmärk. Seetõttu olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. (p-d 14–14.3)
Vt p 10. Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-2813, p-d 13–14.
3-15-2813/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.02.2018
Äriühingu juhatuse liikme vastutuskohustuse tekkimine eeldab maksuhalduri haldusakti (vastutusotsuse) andmist. Juhatuse liikme kui seadusliku esindaja kohustuste (MKS § 8) olemus, nende süülise rikkumisega maksuvõla põhjustamine ja sellest tulenev vastutus (MKS § 40) on vahetult seaduse alusel üksnes abstraktsed ega ole sundtäidetavad. Need eeldavad maksuhalduri poolt konkretiseerimist vastutusotsuses, arvestades juhtumi asjaolusid. Seda ei kummuta ka MKS § 96 lg 6 ja § 31 lg 3 kõrvutamine. MKS § 31 lg 1 p-st 4 tulenevalt laienevad MKS § 31 lg-s 3 toodud alused (sh p 6 ja seeläbi TsÜS § 45 lg 2) ka vastutusotsusele. (p-d 16.2.–16.3.) Juhatuse liikme vastutusotsus tuleb teha enne äriühingu registrist kustutamist (vt ka haldusasjad nr 3-3-1-41-05, p 17; 3-3-1-11-07, p-d 13–14; 3-3-1-75-09, p-d 9–11; 3-3-1-15-12, p 50 e). Kuna kõrvalkohustuse kehtivuse eelduseks on põhikohustuse kehtivus, on vastutusotsuse tegemise eelduseks teiste MKS §-s 96 sätestatud tingimuste täitmise kõrval ka kehtiva maksuvõla olemasolu. Kui maksuvõlg on mingil põhjusel vähenenud, saab vastutusotsusega sisse nõuda vaid allesjäänud osa. Vastutusotsust ei saa teha, kui maksuvõlg on lõppenud. Üheks maksuvõla lõppemise aluseks on kolleegium pidanud äriühingu registrist kustutamisel tema õigusvõime lõppemist (MKS § 31 lg 3 p 6, TsÜS § 45 lg 2). (p 16.1.) Seetõttu pole oluline, millal saab lugeda vastutusotsuse isikule teatavakstehtuks ja kas äriühing oli selleks hetkeks registrist kustutatud. Piisab vastutusotsuse varasemast andmisest. Lisaks seisukohale asjas nr 3-3-1-75-09 (p 11) tugineb kolleegium seejuures MKS § 98 lg 4 teise lause analoogiale. (p-d 13–14, p 14.1.)
Haldusmenetluse seadus eristab haldusakti andmist ja teatavakstegemist (vrdl ka HKMS § 46 lg-d 1–2, 5). Nii tuleb haldusakti märkida selle "väljaandmise aeg" (HMS § 55 lg 4) ning "andmise hetkel" kehtinud õiguslikust ja faktilisest olukorrast lähtudes hinnatakse haldusakti õiguspärasust (HMS § 54). Haldusakti andmisele järgneb haldusakti teatavakstegemine (HMS § 62), mis on eelduseks haldusakti andmise menetluse lõpetamiseks (HMS § 43 lg 1 p 1) ja mille formaliseeritud viise nimetatakse haldusakti kättetoimetamiseks (HMS § 62 lg 2, §-d 25–32). Haldusakti teatavakstegemine on põhiõiguste seisukohalt oluline menetlusetapp, kuna teatavakstegemisest haldusakt üldjuhul jõustub ehk omandab kehtivuse ja muutub igaühele täitmiseks kohustuslikuks (HMS § 60 lg 2). Ka hakkab kulgema kaebetähtaeg (HMS § 75, HKMS § 46). Teatavakstegemise kui menetlustoimingu olulisus haldusmenetluse korrakohasel lõpetamisel ja selle õiguslikud tagajärjed ei tähenda siiski seda, et enne teatavakstegemist ei võiks haldusakt olla antud. Arvestades asjaolu, et teatavakstegemise hetk ei ole haldusakti allkirjastamisel ette teada (sh võib eri menetlusosaliste puhul olla erinev), on selge, et haldusorgan ei saaks seda HMS § 55 lg-t 4 järgides haldusakti märkida. Ka ei pruugiks vastupidisel juhul olla haldusorganil võimalik tagada haldusakti õiguspärasust, kuna teatavakstegemise hetkeks võivad õigusnormid või faktilised asjaolud muutuda (HMS § 54). (p-d 14.2.–14.3.) Eeltooduga ei ole vastuolus ka kolleegiumi seisukoht, mis on väljendatud haldusasjas nr 3-3-1-49-03 (p 17) kuni 30.06.2002 kehtinud MKS § 22 lg 2 aegumisnormi tõlgendamisel. Kolleegium jääb seisukoha juurde, et olukordades, kus seadus sätestab aegumistähtaja, tuleb haldusakt ka teatavaks teha aegumistähtaja jooksul. Praeguses asjas ei käi vaidlus aga aegumistähtaja, vaid haldusakti andmise eriliigilise materiaalõigusliku eelduse üle. (p 14.5.)
Haldusmenetluse seadus eristab haldusakti andmist ja teatavakstegemist (vrdl ka HKMS § 46 lg-d 1–2, 5). Nii tuleb haldusakti märkida selle "väljaandmise aeg" (HMS § 55 lg 4) ning "andmise hetkel" kehtinud õiguslikust ja faktilisest olukorrast lähtudes hinnatakse haldusakti õiguspärasust (HMS § 54). Haldusakti andmise aeg tähistab otsuse tegemise hetke, mis võib praktikas seisneda otsustuse eri viisil dokumenteerimises või fikseerimises. Haldusakti andmise aeg (sh kollegiaalorgani puhul) võib olla õigusaktis täpsemalt reguleeritud. Kahtluse korral, millal haldusakti anti, on tõendamiskoormis haldusorganil. Haldusakti andmisele järgneb haldusakti teatavakstegemine (HMS § 62), mis on eelduseks haldusakti andmise menetluse lõpetamiseks (HMS § 43 lg 1 p 1) ja mille formaliseeritud viise nimetatakse haldusakti kättetoimetamiseks (HMS § 62 lg 2, §-d 25–32). Haldusakti teatavakstegemine on põhiõiguste seisukohalt oluline menetlusetapp, kuna teatavakstegemisest haldusakt üldjuhul jõustub ehk omandab kehtivuse ja muutub igaühele täitmiseks kohustuslikuks (HMS § 60 lg 2). Ka hakkab kulgema kaebetähtaeg (HMS § 75, HKMS § 46). Teatavakstegemise kui menetlustoimingu olulisus haldusmenetluse korrakohasel lõpetamisel ja selle õiguslikud tagajärjed ei tähenda siiski seda, et enne teatavakstegemist ei võiks haldusakt olla antud. Arvestades asjaolu, et teatavakstegemise hetk ei ole haldusakti allkirjastamisel ette teada (sh võib eri menetlusosaliste puhul olla erinev), on selge, et haldusorgan ei saaks seda HMS § 55 lg-t 4 järgides haldusakti märkida. Ka ei pruugiks vastupidisel juhul olla haldusorganil võimalik tagada haldusakti õiguspärasust, kuna teatavakstegemise hetkeks võivad õigusnormid või faktilised asjaolud muutuda (HMS § 54). (p-d 14.2.–14.4.) Eeltooduga ei ole vastuolus ka kolleegiumi seisukoht, mis on väljendatud haldusasjas nr 3-3-1-49-03 (p 17) kuni 30.06.2002 kehtinud MKS § 22 lg 2 aegumisnormi tõlgendamisel. Kolleegium jääb seisukoha juurde, et olukordades, kus seadus sätestab aegumistähtaja, tuleb haldusakt ka teatavaks teha aegumistähtaja jooksul. Praeguses asjas ei käi vaidlus aga aegumistähtaja, vaid haldusakti andmise eriliigilise materiaalõigusliku eelduse üle. (p 14.5.)
Riigikohus on järjepidevalt selgitanud, et äriühingu juhatuse liikme kui seadusliku esindaja (MKS § 7 lg 1, TsÜS § 34) solidaarne vastutus äriühingu maksuvõla eest on olemuselt aktsessoorne kõrvalkohustus. Seda seetõttu, et vastutusotsuse sisuks ei ole mitte tasutava maksusumma määramine ega äriühingu juhatuse liikme karistamine rikkumise eest, vaid varem fikseeritud kehtiva äriühingu maksuvõla sissenõudmine n-ö uuelt kohustatud isikult, pannes temale vastutuskohustuse. (p-d 16.1–16.2.) Äriühingu juhatuse liikme vastutuskohustuse tekkimine eeldab maksuhalduri haldusakti (vastutusotsuse) andmist. Juhatuse liikme kui seadusliku esindaja kohustuste olemus (MKS § 8), nende süülise rikkumisega maksuvõla põhjustamine ja sellest tulenev vastutus vahetult seaduse alusel (MKS § 40) eeldavad maksuhalduri poolt vastutusotsuses täpsustamist, arvestades juhtumi asjaolusid. (p 16.2.) Juhatuse liikme vastutusotsus tuleb teha enne äriühingu registrist kustutamist (vt ka haldusasjad nr 3-3-1-41-05, p 17; 3-3-1-11-07, p-d 13–14; 3-3-1-75-09, p-d 9–11; 3-3-1-15-12, p 50 e). Seda ei kummuta ka MKS § 96 lg 6 ja § 31 lg 3 kõrvutamine. MKS § 31 lg 1 p-st 4 tulenevalt laienevad MKS § 31 lg-s 3 toodud alused (sh p 6 ja seeläbi TsÜS § 45 lg 2) siiski ka vastutusotsusele. (p-d 16.1., 16.3.)
Kui maksuvõlg on mingil põhjusel vähenenud, saab vastutusotsusega sisse nõuda vaid allesjäänud osa. Vastutusotsust ei saa teha, kui maksuvõlg on lõppenud. Üheks maksuvõla lõppemise aluseks on kolleegium pidanud äriühingu registrist kustutamisel tema õigusvõime lõppemist (MKS § 31 lg 3 p 6, TsÜS § 45 lg 2). (p 16.1.)
Üheks maksuvõla lõppemise aluseks on kolleegium pidanud äriühingu registrist kustutamisel tema õigusvõime lõppemist (MKS § 31 lg 3 p 6, TsÜS § 45 lg 2). Sellega lõppeb tema maksukohustus. MKS § 114 lg 1 kohustab sellise maksuvõla maha kandma (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-75-09, p 11), st maksuvõlga enam ei eksisteeri ning seda sõltumata asjaolust, kas maksukohustus tekkis vahetult seaduse alusel või maksuhalduri haldusaktile tuginedes. (p-d 16.1.–16.2.) Eeltoodut ei väära asjaolu, et äriühingu õigusvõime lõppemine TsÜS § 45 järgi ega ka maksuvõla mahakandmine MKS § 114 lg 1 alusel ei ole otseselt MKS § 31 lg-s 3 nimetatud maksuvõla lõppemise eeldustena. Tegemist on muu seaduses sätestatud alusega MKS § 31 lg 3 p 6 mõttes. MKS on normitehniliselt ebaselge. (p 16.3.)
3-11-1355/319 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.12.2017
3-15-1203/29 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.10.2017
Kehtivast haldusaktist tulenev kohustus on haldusakti adressaadile täitmiseks kohustuslik (HMS § 61 lg 2). Siinkohal ei ole määravat tähendust asjaolul, et haldusorgan ei ole pärast haldusaktis määratud tähtaja saabumist astunud samme, et isik talle pandud kohustust täidaks, näiteks rakendanud sunnivahendit. Kehtivast haldusaktist tulenev kohustus müügikiosk likvideerida ei anna haldusorganile kaalutlusruumi otsustada, millist otsustust langetada. (p-d 9, 12)
3-17-749/24 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.10.2017
Justiitsministri määruse alusel kehtestatud vangla kodukorra uue redaktsiooniga vangla territooriumil suitsetamise keelamist olnuks kaebajal võimalik aegsasti vaidlustada üldises korras tühistamiskaebusega. Tühistamiskaebuse esitamiseks tuleks esmalt läbida kohustuslik kohtueelne menetlus (VangS § 11 lg 5). Täiendavalt võib olla asjakohane kohustamisnõude esitamine vangla poolt suitsetamist võimaldavate toimingute tegemiseks. Kolleegium ei näe ühtki põhjust kahelda niisuguse kaebuse kui õiguskaitsevahendi tõhususes. Vangla kodukord on individuaal-abstraktse iseloomuga, st piiratud adressaatide ringile suunatud üldkorraldus. Niisugust üldkorraldust on isikul võimalik vaidlustada ka pärast 30-päevase kaebetähtaja möödumist, kui selle mõju avaldub isikule hiljem (RKHK 13.01.2008 määrus asjas nr 3-3-1-95-07, p-d 13–14). Kaebaja saaks tühistamis- ja kohustamiskaebuse lahendamisel taotleda justiitsministri määruse kohaldamata jätmist põhiseadusevastasuse tõttu. Ühes vaide või kaebuse esitamisega on isikul võimalik taotleda esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg-d 1 ja 2). (p-d 12–13, vt ka p 14)
Halduskohus ei vaata läbi õigustloovate aktide peale esitatud kaebusi, kuna selleks on ette nähtud teistsugune menetluskord (HKMS § 4 lg 1, PSJKS § 2 p 1). Isikul on võimalik halduskohtus vaidlustada ministri määruse alusel antavaid haldusakte ja toiminguid (HKMS § 6). Haldusakti või toimingu õiguspärasuse hindamisel on halduskohtul võimalik kontrollida ka selle aluseks oleva õigustloova akti põhiseaduspärasust ning jätta määrus põhiseadusvastasuse korral kohaldamata (PS § 15 lg 1 teine lause ja § 152 lg 1, PSJKS § 9 lg 1, HKMS § 158 lg 4). (p-d 10–11) Tulenevalt võimude lahususe ja tasakaalu põhimõttest (PS § 4) on halduskohtulik kontroll täidesaatva riigivõimu tegevuse üle põhimõtteliselt järelkontroll. See tähendab, et üldjuhul ei suuna kohus täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust oma eelotsustega, vaid kohus hindab haldusorgani tegevuse õiguspärasust pärast seda, kui haldusakt või toiming on isiku suhtes juba antud või tehtud. (p 11)
Kehtiv õigus näeb ette mõningaid võimalusi esitada haldusorgani õigusvastast tegevust ennetavaid kaebusi. Isikul on näiteks võimalik esitada keelamiskaebus haldusaktist või toimingust hoidumiseks, ennetav tuvastamiskaebus poolelioleva haldusmenetluse toimingu peale, ennetav tuvastamiskaebus õiguste rikkumise kordumise ohu korral, samuti tuvastamiskaebus haldusõigussuhtest tulenevate õiguste või kohustuste kindlakstegemiseks (HKMS § 37 lg 2 p-d 3 ja 6; RVastS § 5; RKEK 20.01.2014 määrus asjas nr 3-3-4-2-13, p 15). Kõigi sedalaadi kaebuste esitamiseks peab isikul olema eriline preventiivne huvi. Isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (HKMS § 45 lg-d 1–3; RKHK 2.11. 2015 otsus asjas nr 3-3-1-22-15, p 15). (p 11)
Kehtiv õigus näeb ette mõningaid võimalusi esitada haldusorgani õigusvastast tegevust ennetavaid kaebusi. Isikul on näiteks võimalik esitada keelamiskaebus haldusaktist või toimingust hoidumiseks, ennetav tuvastamiskaebus poolelioleva haldusmenetluse toimingu peale, ennetav tuvastamiskaebus õiguste rikkumise kordumise ohu korral, samuti tuvastamiskaebus haldusõigussuhtest tulenevate õiguste või kohustuste kindlakstegemiseks (HKMS § 37 lg 2 p-d 3 ja 6; RVastS § 5; RKEK 20.01.2014 määrus asjas nr 3-3-4-2-13, p 15). Kõigi sedalaadi kaebuste esitamiseks peab isikul olema eriline preventiivne huvi. Isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (HKMS § 45 lg-d 1–3; RKHK 2.11. 2015 otsus asjas nr 3-3-1-22-15, p 15). (p 11)
Kehtiv õigus näeb ette mõningaid võimalusi esitada haldusorgani õigusvastast tegevust ennetavaid kaebusi. Isikul on näiteks võimalik esitada keelamiskaebus haldusaktist või toimingust hoidumiseks, ennetav tuvastamiskaebus poolelioleva haldusmenetluse toimingu peale, ennetav tuvastamiskaebus õiguste rikkumise kordumise ohu korral, samuti tuvastamiskaebus haldusõigussuhtest tulenevate õiguste või kohustuste kindlakstegemiseks (HKMS § 37 lg 2 p-d 3 ja 6; RVastS § 5; RKEK 20.01.2014 määrus asjas nr 3-3-4-2-13, p 15). Kõigi sedalaadi kaebuste esitamiseks peab isikul olema eriline preventiivne huvi. Isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (HKMS § 45 lg-d 1–3; RKHK 2.11. 2015 otsus asjas nr 3-3-1-22-15, p 15). (p 11)
Vangla kodukord on individuaal-abstraktse iseloomuga, st piiratud adressaatide ringile suunatud üldkorraldus. Niisugust üldkorraldust on isikul võimalik vaidlustada ka pärast 30-päevase kaebetähtaja möödumist, kui selle mõju avaldub isikule hiljem (RKHK 13.01.2008 määrus asjas nr 3-3-1-95-07, p-d 13–14).
Justiitsministri määruse alusel kehtestatud vangla kodukorra uue redaktsiooniga vangla territooriumil suitsetamise keelamist olnuks kaebajal võimalik aegsasti vaidlustada üldises korras tühistamiskaebusega. Tühistamiskaebuse esitamiseks tuleks esmalt läbida kohustuslik kohtueelne menetlus (VangS § 11 lg 5). Täiendavalt võib olla asjakohane kohustamisnõude esitamine vangla poolt suitsetamist võimaldavate toimingute tegemiseks. Kolleegium ei näe ühtki põhjust kahelda niisuguse kaebuse kui õiguskaitsevahendi tõhususes. Vangla kodukord on individuaal-abstraktse iseloomuga, st piiratud adressaatide ringile suunatud üldkorraldus. Niisugust üldkorraldust on isikul võimalik vaidlustada ka pärast 30-päevase kaebetähtaja möödumist, kui selle mõju avaldub isikule hiljem (RKHK 13.01.2008 määrus asjas nr 3-3-1-95-07, p-d 13–14). Kaebaja saaks tühistamis- ja kohustamiskaebuse lahendamisel taotleda justiitsministri määruse kohaldamata jätmist põhiseadusevastasuse tõttu. Ühes vaide või kaebuse esitamisega on isikul võimalik taotleda esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg-d 1 ja 2). (p-d 12–13, vt ka p 14)
3-15-467/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.10.2017
MsüS § 43 lg 1 kohaselt ei piisa tegevusloa peatamiseks või kehtetuks tunnistamiseks ega ettevõtja tegevuse peatamiseks või keelamiseks majandustegevuse nõude rikkumise kahtlusest, vaid pädev asutus peab olema rikkumise ettenähtud korras kindlaks teinud. Kui õigusaktid ei täpsusta asjasse-puutuva nõude rikkumise kindlakstegemise korda, võib majandushaldusasutus rikkumise tuvastada MsüS-i alusel korraldatavas menetluses. (p 12)
3-3-1-78-16 PDF Riigikohus 09.06.2017
Maksuhaldur võib pärast maksuotsuse tühistamist MKS norme järgides kaaluda revisjoni jätkamist. Korduvrevisjoni keeld (MKS 102 lg 3) kehtib üksnes maksuotsuse suhtes, mille muutmist või kehtetuks tunnistamist ei saa enam vaidemenetluses ega halduskohtumenetluses taotleda. Kui maksukohustuslane on maksuotsuse vaidlustanud, võib maksuhaldur kogu maksuasja uuesti läbi vaadata. Maksuhalduril on uue või muudetud haldusakti andmisel samasugused volitused, nagu tal oleks siis, kui ta teeks maksuotsuse esimest korda. Kui kohus tühistab maksuotsuse, on maksuhalduril õiguslikult lubatav vajaduse korral teha korduvrevisjon ning välja anda uus maksuotsus, millega võidakse määrata ka algsest suurem maksusumma. Maksukohustuslasel ei saa maksuotsuse vaidlustamisel tekkida kaitstavat usaldust, et kui kohus tunnistab maksuotsuse kehtetuks, ei määrata algses otsuses määratust suuremat maksusummat (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-75-14 ja 3-3-1-12-15). (p 27)
Kuigi revisjon viiakse esmajoones läbi maksukohustuslase juures, mitte maksuhalduri ametiruumides (MKS 77 lg 1), ei keela MKS menetlusökonoomia põhimõtet arvestades muutunud asjaolude korral kohustada maksukohustuslast esitama mõnda asjas olulist dokumenti ka kirjalikult (vrd ka MKS § 77 lg 2) ja nende uurimist maksuhalduri ametiruumides. (p 17)
Selleks, et kohtuotsuse resolutsiooni kujunemine ning õiguslik argumentatsioon oleks jälgitav, näeb HKMS § 165 lg 1 p 5 ette, et otsuse põhjendavas osas oleks märgitud õigus, mida kohus kohaldas. Isegi kui kohtud nõustuvad maksu- ja vaideotsuse (materiaalset) õiguspärasust kontrollides maksuhalduri seisukohtadega ja tuginevad maksuhalduri kohaldatud õigusnormidele, ei saa nad jätta kohtuotsuses kohaldatavaid materiaalõiguse norme täiesti esile toomata. (p 20)
Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused (sh isiku käitumine) ei muuda haldusakti tagantjärele õigusvastaseks, kuid kõnealune põhimõte ei tähenda siiski seda, et hiljem toimunu tuleb jätta täiesti tähelepanuta. Hiljem toimunud tegevus võib olla nt kaudseks kinnituseks, et juba varem oli isikul kavatsus kinnistuid kasutada ettevõtluses. Eesmärgi usutavuse hindamisel tuleb aga ühtlasi arvestada ka ohuga, et isiku käitumine ongi tingitud eesmärgist seadustada oma varasem tegevus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-16). (p 22)
TuMS § 50 lg-st 1 nähtub, et väljamakse äriühingu osaniku dividendiks kvalifitseerimise eelduseks on rahalises või mitterahalises vormis väljamakse tegemine sellele isikule (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-28-16). Kui kinnistud kuulusid maksuotsuse tegemise ajal äriühingule ning osanikele ei ole tehtud mingeid väljamakseid, siis ei ole tegemist osanikele välja makstud dividendidega TuMS § 50 lg 1 mõttes. (p 24)
Kulutuse ettevõtlusega seotus TuMS tähenduses ei olene ainult sellest, kas soetatut kasutatakse maksustatava käibe tarbeks. Kui äriühing annab endale kuuluva eluruumi teisele isikule kasutamiseks, tuleb eeldada, et see toimub tasu eest. Asjaolust, et äriühingu tegevuse eesmärgiks on äriühingu osaniku vajaduste rahuldamine, ei saa teha järeldust, et selline tegevus pole ettevõtlus. Äriühingu tegevus vastab ettevõtluse tunnustele ka siis, kui äriühing müüb kaupa või osutab teenust äriühingu osanikule. Samuti on äriühingul võimalik tulu teenida kinnisvara hinna tõusust (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-28-16). Üksnes asjaolust, et kinnistuid kasutasid juhatuse liikmed enda tarbeks, ei saa järeldada, et kinnistuid ei soetatud ettevõtluse tarbeks. Kinnistud on jätkuvalt äriühingu omandis, kes saab neid kasutada tulu teenimiseks, äriühingu osanikel puudub õigus selle vara käsutamiseks. (p 25)

Kokku: 184| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json