/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-22-14 PDF Riigikohus 26.05.2014
Maavalitsuse pädevuses ei olnud otsustada, kas isiku taotlus tehnilise abivahendi ostu kompenseerimiseks tuli rahuldada või mitte. Sotsiaalministri 14.12.2000 määruse nr 79 „Tehniliste abivahendite taotlemise ja soodustingimustel eraldamise tingimused ja kord“ nr 79 § 4 lg 1 p 4 sätestab, et juhul, kui isik vajab abivahendit, mis ei ole määruse nr 79 lisades 1 ja 2 toodud loeteludes, vaatab tehniliste abivahendite soodustingimustel ostmise taotlused läbi ja teeb otsuse määruse nr 79 § 5 lg-s 6 nimetatud kohalik ekspertkomisjon. Uue abivahendi puhul määrab ekspertkomisjon omaosaluse protsendi, mis ei ole väiksem kui 10%. Maavalitsus on seega ületanud oma pädevust, asudes seisukohale, et määruse nr 79 lisades 1 ja 2 nimetamata seadmeid ei kompenseerita. Maavalitsus on küll õigesti leidnud, et seadme hinda ei saa 100%-liselt hüvitada, kuid jätnud isiku taotluse pädevale organile, s.o ekspertkomisjonile, edastamata. (p 14) Määruse nr 79 § 2 lg 5 kohaselt esitab isik sama määruse § 4 lg 1 p-s 4 toodud erandjuhtumitel elukohajärgsele maavalitsusele vabas vormis avalduse. Määrus nr 79 ei näe ette taotleja pöördumist otse ekspertkomisjoni poole. (p 15) Kuna otsust ei ole teinud pädev haldusorgan, ei saa taotluse rahuldamata jätmine olla õiguspärane (HMS § 54). (p 14)
Haldusorgan saab keelduda abivahendi täies ulatuses kompenseerimisest, kui õigusaktid seda ei võimalda. Hea halduse tavaga on aga vastuolus olukord, kus haldusorgan ei selgita taotlejale abivahendi osalise kompenseerimise võimalust pelgalt põhjusel, et kaebaja tahe on saavutada abivahendi täielik hüvitamine. Selles olukorras ei ole haldusorgan teinud kõike endast olenevat kaebaja abivajaduse rahuldamiseks ega viinud läbi HMS § 5 lg-s 2 nimetatud eesmärgipärast ja efektiivset haldusmenetlust. Juhul, kui taotlus on võimalik rahuldada osaliselt, tuleb taotlejale osalise abi andmise võimalust ka selgitada. (p 13)
Praegune kaebus on ebaõigesti HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastatud. Kuna kaebaja tahteks on saada ekspertkomisjonilt otsus oma taotluse kohta, on efektiivsemaks nõudeks kaebaja õiguste kaitseks kohustamiskaebus maavalitsuse kohustamiseks edastada kaebaja taotlus lahendamiseks ekspertkomisjonile. Kuna praeguses asjas ei ole pädeva organi seisukohta, kuid see on võimalik saada, on halduskohus ebaõigesti leidnud, et kaebusega ei olnud võimalik saavutada soovitud eesmärki. (p 17)
3-3-1-13-12 PDF Riigikohus 06.03.2014
Pädev haldusorgan hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks riikliku järelevalve raames on Rahandusministeerium, mitte rahandusminister. Haldusorgani nimel tegutsemiseks võib volitada iga isikut, kes kuulub haldusorgani organisatsioonilisse struktuuri. Ministeeriumi sisepädevuse jaotamise pädevus on ministril, kes jubib ministeeriumi ja korraldab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi. Asutuse juhil on volitus otsustada asutuse pädevusse antud küsimus ise, kuid see ei keela tal volitada teisi sama haldusorgani ametnikke. Asutuse sisepädevuse reguleerimist ei saa võrdsustada haldusülesande edasidelegeerimisega. Puudub sisuline põhjus, miks lubada sisepädevuse jaotamist kõigis muudes haldusorganites, mitte aga ministeeriumides. Vt 23.11.2012 määrus asjas nr 3-3-1-13-12, p-d 20-21.
RHS § 67 lg 1 võtab üle direktiivi 2004/18 art 30 lg 2, mille kohaselt peavad ostjad väljakuulutamisega läbirääkimistega menetluses pakkujatega läbirääkimisi esitatud pakkumiste kohandamiseks hanketeates, kirjeldustes ja võimalikes täiendavates dokumentides sätestatud nõuetele ning parim pakkumise leidmiseks sama direktiivi art 53 lg ga 1 ettenähtud korras. Direktiivi art 1 lg 11 p "d" kohaselt konsulteerib ostja läbirääkimistega menetluses enda valitud ettevõtjatega ning peab ühe või mitmega neist läbirääkimisi lepingutingimuste suhtes. Üldjuhul on tehniliste kirjelduste nõuded pakkujatele kohustuslikud. Kui ostjal on võimalik kalduda tehnilisest kirjeldusest kõrvale või seda läbirääkimiste käigus muuta, võib see ohustada läbipaistvuse ja võrdsuse põhimõtet. Samas ongi läbirääkimistega pakkumine erandlikuks hankemenetluse liigiks, kus läbirääkimisruum võib olla asjakohane lahenduste aktsepteerimiseks, mida ostja ei pruukinud tehnilise kirjelduse kohustuslikke nõudeid kehtestades ette näha. Direktiivi 2004/18 art 30 lg 2 ei määratle hankija tegutsemisruumi läbirääkimiste käigus selgelt. Lahtiseks jääb, kas pakkumisi on läbirääkimistel võimalik kohandada ka tehnilise kirjelduse kohustuslikele nõuetele. Seda sätet tõlgendamata ei ole võimalik anda hinnangut, kas läbirääkimised toimusid õiguspäraselt või mitte. Euroopa Kohtult tuleb praeguses asjas taotleda direktiivi 2004/18 art 30 lg 2 tõlgendamise kohta eelotsust. Vt 23.11.2012 määrus asjas nr 3-3-1-13-12, p-d 45-46.
RHS § 36 lg 1 ja § 67 lg 1 ei välista läbirääkimiste käigus pakkujatele pakkumuste muutmise ettepanekute tegemist hankedokumentide mittesiduvate tingimuste ulatuses ning läbirääkimiste jätkamist vaid nende pakkujatega, kes pakkumust ettepaneku alusel muudavad. (6.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-13-12, p 19) Samas otsustas Euroopa Kohus 5.12.2013 otsusega asjas nr C-561/12, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31.03.2004 direktiivi 2004/18 EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta art 30 lg 2 ei luba hankijal pidada pakkujatega läbirääkimisi pakkumuste üle, mis ei vasta hanke tehnilises kirjelduses sätestatud kohustuslikele nõuetele. (samas, p 20) Eelotsuse kohaselt tuleb hankedokumentide kohustuslikke ja soovituslikke tingimusi eristada selgelt. Juhul, kui hankija tahteks on hankedokumentide kehtestamisel võimaldada läbirääkimisi teatud tingimuste üle, tuleb seda tahet väljendada nõuetekohaselt. Vastasel juhul võivad läbirääkimised olla vastuolus riigihangete seadusega ning ohustada hankemenetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtteid. (samas, p 22)
Vt 6.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-13-12, p-d 21–22. Euroopa Kohtu 5.12.2013 otsuse asjas nr C-561/12 kohaselt tuleb hankedokumentide kohustuslikke ja soovituslikke tingimusi eristada selgelt. Juhul, kui hankija tahteks on hankedokumentide kehtestamisel võimaldada läbirääkimisi teatud tingimuste üle, tuleb seda tahet väljendada nõuetekohaselt. Vastasel juhul võivad läbirääkimised olla vastuolus riigihangete seadusega ning ohustada hankemenetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtteid. (6.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-13-12, p 22)
Vt 6.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-13-12, p-d 18–22.
3-3-1-43-12 PDF Riigikohus 19.11.2012
Haldusorgan peab avaliku võimu teostamisel lähtuma seaduslikkuse põhimõttest ning kõik haldusorganite poolt antud õigusaktid peavad olema kooskõlas põhiseaduse, seaduste ja seaduse alusel antud aktidega. Avalik võim on õigustatud tegutsema üksnes siis, kui seadus annab selleks pädevuse ja volituse. Ka avaliku võimu sekkumine eraõiguslikku sfääri (elektrituru osaliste vahelistesse suhetesse) saab toimuda seadusega kindlaks määratud tingimustel ja ulatuses (vt järelevalveorgani pädevuse kohta ka nt 3-3-1-41-00, p 4).
Konkurentsiametil on järelevalvepädevus elektrituruseaduse alusel, samuti on seadusandja andnud Konkurentsiametile pädevuse elektrituru osaliste vaheliste vaidluste lahendamiseks. Ka direktiivi 2009/72/EÜ mitmed põhjendused, eriti põhjendus 43 ja 38, kinnitavad seisukohta, et Konkurentsiametit tuleks elektrituruseaduse mõttes lisaks järelevalveorganile mõista ka kui vaidlusi lahendavat organit. Turuosalistel on õigus esitada teise turuosalise tegevuse või tegevusetuse peale kaebusi ning Konkurentsiametil on õigus ja kohustus neid kaebusi lahendada (ElTS § 94 lg 1 p 11, § 99). Seaduse kohaselt teeb Konkurentsiamet otsuse ning sätestatud on ka otsuse tegemise tähtaeg. Seadus ei näe ette, milliseid nõudeid kaebusega võib esitada, samuti Konkurentsiameti volitusi otsuse tegemisel ega nõudeid otsuse sisule. Konkurentsiametil ei ole õigust jätta talle esitatud kaebust menetlemata ja ta peab tegema kaebuse lahendamiseks otsuse. Otsuse tegemisel on Konkurentsiametil aga võimalik lähtuda vaid elektrituruseaduses ettekirjutuse tegemiseks sätestatud volitustest.
Elektrituruseaduse kohaselt on turuosalistel õigus esitada teise turuosalise tegevuse või tegevusetuse peale kaebusi ning Konkurentsiametil on õigus ja kohustus neid kaebusi lahendada (ElTS § 94 lg 1 p 11, § 99). Seaduse kohaselt teeb Konkurentsiamet otsuse ning sätestatud on ka otsuse tegemise tähtaeg. Seadus ei sätesta, milliseid nõudeid kaebusega võib esitada, samuti Konkurentsiameti volitusi otsuse tegemisel ega nõudeid otsuse sisule. Konkurentsiametil ei ole õigust jätta talle esitatud kaebust menetlemata ja ta peab tegema kaebuse lahendamiseks otsuse. Otsuse tegemisel on Konkurentsiametil aga võimalik lähtuda vaid elektrituruseaduses ettekirjutuse tegemiseks sätestatud volitustest. Elektrituruseaduse alusel esitatud kaebuste lahendamiseks ette nähtud volitused tuleks sätestada selgemalt. Konkurentsiamet ei saa kaebust ElTS § 99 lg s 2 sätestatud korras läbi vaadata, kui ta ei ole välja selgitanud nii kaebuse esitaja kui ka isiku, kelle tegevuse või tegevusetuse peale kaebus esitati, staatust turuosalisena. Teatud asjaoludel võib kaebuse esitamiseks siiski piisata, kui isik oli turuosaline vaidluse ajendanud juhtumi ajal. ElTS § 95 lg 1 võimaldab kohaldada ka selliseid abinõusid, mis võivad tagada isikute õiguste kaitse ka olukorras, kus ta kaebuse esitamise ja lahendamise hetkel ei ole enam turuosaline (nt rikkumise tagajärgede kõrvaldamine või heastamine). ElTS § 94 lg 1 p 11 alates 8. juulist 2012 kehtiva sõnastuse kohaselt peavad Konkurentsiameti poolt lahendatavad turuosaliste vahelised vaidlused tulenema elektrituruseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud kohustuse rikkumisest. Igasugused vaidlused turuosalistena määratletavate isikute vahel ei ole vaidlused ElTS § 94 lg 1 p 11 mõttes.
3-3-1-72-06 PDF Riigikohus 25.10.2006
HMS
VVS
Riigivara valitseja saab oma ülesandeid riigivara valitsemisel teisele haldusorganile üle anda vaid juhul, kui vastav võimalus on sätestatud õigusaktis, millega talle see ülesanne pandi. Kui tegemist on eraldiseisvate haldusorganitega, siis ei saa nende vahel toimuda sisepädevuse delegeerimist.
Oma pädevust riigivara enampakkumise tulemuste kinnitamiseks või kinnitamata jätmiseks saaks Keskkonnaministeerium Maa-ametile üle anda vaid juhul, kui kui vastav võimalus oleks sätestatud Riigivaraseaduses või Vabariigi Valitsuse 01.08.1995 määrusega nr 286 kinnitatud "Riigivara võõrandamise korras", millega talle see ülesanne pandi. Sellist võimalust õigusaktid riigivara valitsejale ei anna. Kui tegemist on eraldiseisvate haldusorganitega, siis ei saa nende vahel toimuda sisepädevuse delegeerimist. VVS § 70 lõikest 1 ja Maa-ameti põhimäärusest tulenevalt on Maa-amet ja Keskkonnaministeerium erinevad valitsusasutused. Seetõttu ei saa nende vahel toimuda sisepädevuse delegeerimist.
3-3-1-71-05 PDF Riigikohus 22.02.2006
Kui seadus näeb sunnivahendi kohaldamisel ette kirjaliku haldusakti andmise kohustuse, ei või haldusorgan oma tahet väljendada teisiti kui kirjaliku allkirjastatud haldusaktiga. Haldusakti allkirjastamise nõue ei ole ainuüksi vormi küsimus, sest allkiri tõendab, et haldusakt on antud ning selle on andnud akti allkirjastanud isik.
Kuigi HMS § 63 ei nimeta haldusakti tühisuse alusena haldusakti allkirjastamata jätmist, ei ole sunnivahendit ettenägev allkirjastamata haldusakt sundtäidetav ja selle täitmist ei või akti adressaadilt nõuda. Seega vastab allkirjastamata karistusotsus oma olemuselt tühise haldusakti tunnustele. Sunnivahendit ettenägeva akti tühisusele viitavate tunnuste ilmnemisel peab kohus akti tühisust hindama sõltumata kaebuse taotlusest.
Haldusakt ei pea sisaldama andmeid akti andnud isiku volituste kohta, kui seadus ei nõua teisiti. Kui tekib või võib tekkida kahtlus volituste olemasolus, on kohus haldusasja lahendamisel kohustatud kontrollima, kas akt on antud pädeva ametiisiku poolt.
Sunnivahendit ettenägeva akti tühisusele viitavate tunnuste ilmnemisel peab kohus akti tühisust hindama sõltumata kaebuse taotlusest. Kui tekib või võib tekkida kahtlus haldusakti andnud isiku volituste olemasolus, on kohus haldusasja lahendamisel kohustatud kontrollima, kas akt on antud pädeva ametiisiku poolt.
Juhtimisõiguse peatamise otsus on oma materiaalselt sisult halduse poolt tehtav karistusotsus, mis on suunatud haldusvälisele isikule. Selline sunnivahendi kohaldamise otsus saab omandada juriidilise tähenduse üksnes otsuse allkirjastamisel pädeva ametiisiku poolt.
3-3-1-41-00 PDF Riigikohus 31.10.2000
Avalik võim on õigustatud tegutsema üksnes siis, kui seadus annab selleks volituse. Avaliku võimu sekkumine eraõiguslikku sfääri saab toimuda seadusega kindlaks määratud tingimustel ja ulatuses. Seaduslikkuse põhimõtte kohaselt peavad kõik haldusorganite poolt antud õigusaktid olema kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.
Tööinspektoril ei ole võimalik kohaldada riiklikku sundi Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktide reguleerimisalast väljapoole. Samas pole aga välistatud TTOS § 26 lg 4 p 2 alusel ettekirjutuste tegemine muudes töösuhteid reguleerivates õigusaktides sisalduvate nõuete mittetäitmise korral, kui sellega rikutakse töökeskkonna suhtes esitatavaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid või takistatakse nõuetekohast tegevust tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja vastava tegevuse korraldamist. Tööinspektor peab igal sunni rakendamise juhul kindlaks tegema, millistest õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumisega on tegemist ning millisest õigusaktist tuleneb tööinspektsiooni pädevus järelevalve teostamiseks ja sunni kohaldamiseks.
3-3-1-17-00 PDF Riigikohus 19.06.2000
Kodakondsus- ja Migratsiooniameti regionaalüksuse büroo ametnik pole pädev tegema Eestist lahkumise ettekirjutust. Samale seisukohale asus kolleegium ka otsuses haldusasjas nr 3-3-1-16-00. Ettekirjutus Eestist lahkumiseks on täielikult seadusevastane, kui ettekirjutuse tegi selleks pädevust mitteomav isik.
3-3-1-16-00 PDF Riigikohus 19.06.2000
Põhiseaduse § 27 lg. 1 kaitseb riigi alusetu sekkumise eest ka mehe ja naise sellist perekondlikku kooselu, mis pole seaduses sätestatud tingimustel ja korras vormistatud. Selleks, et piirata õigust elada perekonnaelu ja õigust kasvatada oma lapsi, peavad selleks olema väga kaalukad põhjused.
Kodakondsus- ja Migratsiooniameti põhimääruse p. 19 ega HÕS § 191 lg. 2 ei anna KMA peadirektorile alust volitada Eestist lahkumise ettekirjutust tegema ameti regionaalüksuse büroo ametnikku. Käskkiri, millega sätestatakse ametniku pädevus teha Eestist lahkumise ettekirjutus, pole antud teenistusalastes küsimustes. Kodakondsus- ja migratsiooniameti struktuuriüksusel puuduvad täitevvõimu volitused ametiväliste isikute suhtes, kui seadus ei sätesta teisiti. Ettekirjutus Eestist lahkumiseks on suunatud ametivälisele isikule. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus ei anna ameti struktuuriüksusele õigust teha ettekirjutust. Kui struktuuriüksus pole pädev teostama enda nimel täitevvõimu ametivälise isiku suhtes, siis ei saa ta selliseid täitevvõimu volitusi teostada ka ameti nimel.
III-3/1-7/95 PDF Riigikohus 05.05.1995
Kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on antud pädevust ületades, siis ei pea kohus kontrollima, kas see akt oli seadusevastane kaebuses märgitud põhjustel.
Maakoodeksi § 14 alusel anti kodanikele individuaalehituskrunte tähtajata kasutamiseks. 15. aprillil 1993. a. vastu võetud Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja muude maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise ja täiendamise seaduse § 18 lõpetas maa tähtajata kasutamiseks andmise.
Põllumajandusliku maakasutuse lepingut puudutava vaidluse lahendamine ei kuulu HKS §-de 3 ja 4 järgi halduskohtu pädevusse.
III-3/1-17/94 PDF Riigikohus 21.12.1994
Kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on antud pädevust ületades, siis ei pea kohus kontrollima, kas see akt oli seadusevastane kaebuses märgitud põhjustel.

Kokku: 10| Näitan: 1 - 10

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json