/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 94| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-20-1249/12 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.06.2021

Lepingust tuleneva lahkumis- ja lammutamisnõude edasilükkamise vaidlus ei ole lahendatav halduskohtumenetluse korras. Tegemist on vaidlusega pooltevahelise lepingu täitmise ja lõpetamise tingimuste üle, mis on olemuselt tsiviilõiguslik ja tuleb lahendada tsiviilkohtus (vt nt RKHKo nr 3-3-1-42-04, p-d 15 ja 18). Selles osas on põhjendatud kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, sest sellise vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Kaebust ei saa tagastada tervikuna, kui kaebuses on ka avalik-õiguslik nõue. (p-d 13 ja 14)


Linnavara kasutusse andmist reguleerivad avalik-õiguslikud normid (Tallinna Linnavolikogu 13. juuni 2013. a määrusega nr 32 kehtestatud „Linnavara kasutusse andmise kord“) ja tegemist on avalik-õigusliku menetlusega. Linnavara kasutusse andmine tuleb otsustada avaliku õiguse põhimõtetest lähtudes, arvestades diskretsioonireegleid, avalikku huvi ja võrdse kohtlemise põhimõtet (vt RKHKo nr 3-3-1-35-05, p 7). Linnavara kasutusse andmine otsustatakse haldusaktiga ja sellele järgneb kasutuslepingu sõlmimine (vt „Linnavara kasutusse andmise korra“ § 4 lg-t 2). Mitmeetapilise menetluse korral on eraõigusliku lepingu sõlmimisele eelnenud menetlusest tõusetunud vaidlused isiku ja avaliku võimu vahel oma iseloomult avalik-õiguslikud ning need tuleb muu menetluskorra puudumisel läbi vaadata halduskohtus (vt RKHKm nr 3-3-1-79-07, p 11). (p 14)


Tallinna Linnavolikogu 13. juuni 2013. a määruse nr 32 „Linnavara kasutusse andmise kord“ § 41 on kaalutlusnorm ning selle alusel vara kasutusse andmise taotluse rahuldamata jätmisel on kaebajal õigus pöörduda kohtusse, et viimane kontrolliks, kas vastustaja on sellist otsust tehes menetluskorda ja kaalumisreegleid järginud ning põhjendamiskohustuse täitnud (vt RKHKo nr 3-3-1-72-13, p 23). (p 15)


Taotluse lahendamisel ei ole haldusorgan seotud taotluses nimetatud õiguslike alustega, vaid taotluse eesmärgiga (vrd RKHKo nr 3-3-1-74-14, p 13). Haldusorgan ei saa taotluse lahendamisel piirduda taotluses märgitud sätetega. HKMS § 5 lg-s 2 sätestatud eesmärgipärane ja efektiivne haldusmenetlus eeldab, et haldusorgan ei lähtu üksnes taotleja viidatud sätetest. Haldusorgan peab leidma ja kohaldama asjaoludele ja taotleja eesmärgile vastavad sätted ning vajaduse korral paluma taotlejal asjaolusid ja seisukohti selgitada või täpsustada. (p 15)

3-18-1511/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.05.2021

PRIA on korrakaitseorgan. Korrakaitseorgan on KorS § 6 lõike 1 kohaselt seaduse või määrusega riikliku järelevalve ülesannet täitma volitatud asutus, kogu või isik. PRIA-t on KorS § 6 lõikes 1 kirjeldatud viisil volitatud ELÜPS § 105 lõikega 1 tegema riiklikku järelevalvet. PRIA tehtava riikliku järelevalve ulatuse sätestab ELÜPS § 103 lõige 1. (p 11)

Korrakaitseseadus ega ka muu seadus ei välista, et riiklikuks järelevalveks loetakse ELÜPS § 103 lõikes 1 ette nähtud kontrolli toetuse saaja tegevuse nõuetele vastavuse üle pärast toetuse maksmist. Selline kontroll on suunatud avaliku korra (KorS § 4 lõige 1) osaks olevate toetuse kasutamise nõuete järgimise ja seeläbi selliste hüvede nagu avaliku (sh Euroopa Liidu) raha nõuetekohase kasutamise ja ettevõtjate ausa konkurentsi tagamisele. PRIA tegevuse sisuks riikliku järelevalve tegemisel võib olla nende hüvede kahjustamise ennetamine, väljaselgitamine, ärahoidmine ja lõpetamine. (p 12)

Korrakaitseorganina oli PRIA-l ELÜPS § 108 lõikest 1 ja § 109 lõikest 3 tulenev õigus nõuda KorS § 30 lõike 3 alusel dokumentide esitamist ja tagada seda ka KorS § 23 lõikes 4 nimetatud ettekirjutusega. (p 13)


Ettekirjutusega info nõudmise lubatavuse üle otsustamisel ei ole määrav, kas kolmandat isikut sai pidada avaliku korra eest vastutavaks isikuks KorS § 15 lõike 1 tähenduses. KorS § 23 lõige 1 sätestab, et riikliku järelevalve meedet võib kohaldada ainult avaliku korra eest vastutava isiku suhtes, kui seadus ei näe ette teisiti. Praegusel juhul näebki seadus sellest üldreeglist ette erandi ELÜPS § 109 lõikes 3, mis volitab KorS § 30 meedet kohaldama ka ühise põllumajanduspoliitika abinõudes osaleva isikuga seotud kolmanda isiku juures, kes valdab nimetatud abinõude rakendamisega seotud andmeid või dokumente. Igal juhul näeb ka KorS § 23 lõige 2 ette, et teiste loetletud riikliku järelevalve meetmete seas võib isiku suhtes, keda ei ole alust pidada avaliku korra eest vastutavaks isikuks, kohaldada ka KorS §-s 30 sätestatud riikliku järelevalve meedet. (p 14)


Ettekirjutusega info nõudmise lubatavuse üle otsustamisel ei ole määrav, kas kolmandat isikut sai pidada avaliku korra eest vastutavaks isikuks KorS § 15 lõike 1 tähenduses. KorS § 23 lõige 1 sätestab, et riikliku järelevalve meedet võib kohaldada ainult avaliku korra eest vastutava isiku suhtes, kui seadus ei näe ette teisiti. Praegusel juhul näebki seadus sellest üldreeglist ette erandi ELÜPS § 109 lõikes 3, mis volitab KorS § 30 meedet kohaldama ka ühise põllumajanduspoliitika abinõudes osaleva isikuga seotud kolmanda isiku juures, kes valdab nimetatud abinõude rakendamisega seotud andmeid või dokumente. Igal juhul näeb ka KorS § 23 lõige 2 ette, et teiste loetletud riikliku järelevalve meetmete seas võib isiku suhtes, keda ei ole alust pidada avaliku korra eest vastutavaks isikuks, kohaldada ka KorS §-s 30 sätestatud riikliku järelevalve meedet. (p 14)

Ettekirjutuse õiguslikuks aluseks olid ELÜPS § 109 lõige 3, mis annab õiguse meetmete rakendamiseks kolmanda isiku juures, ja KorS § 30 lõige 3, mis annab õiguse nõuda dokumentide esitamist. Lisaks annab HMS § 38 lõige 1 haldusorganile õiguse nõuda haldusmenetluse käigus ka muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Need sätted võimaldavad koostoimes kaaluda, kas nõuda kolmandalt isikult infot ja millist infot nõuda, sh kui ulatuslikult on vaja infot kolmanda isikuga majanduslikes suhetes olnud isikute kohta, et välistada ringmaksete tegemine omafinantseeringu kohustusest möödahiilimiseks. Selle kaalumise käigus peab PRIA arvestama nii kolmanda isiku kui ka tema võimalike tehingupartnerite õigustega. Teabenõue peab olema proportsionaalne (HMS § 3 lõige 2, KorS § 7, PS § 11). Tänu kaalutlusõigusele on ELÜPS § 109 lõige 3 nii üksinda kui ka koostoimes KorS § 30 lõikega 3 põhiseaduspärane. (p 15)


Ettekirjutus ei vasta HMS § 56 lõigete 1 ja 3 nõuetele, kui selles on peamiselt korratud mitmete seadusesätete teksti ega ei ole selgitatud, miks neid sätteid tuleb konkreetsel juhul kohaldada just valitud viisil ning sellest ei nähtu kaalutlusi, millest selle tegemisel lähtuti. (p 18)

3-17-2013/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.05.2021

Planeeringute tingimusi tuleb tõlgendada ning pakutava lahenduse kooskõla planeeringutega tuleb hinnata proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt (HMS § 3 lg 2). (p 28)


Juhul, kui kolmandate isikute õiguste riive ulatus selgub alles projekteerimise käigus, ei ole põhjust projekteerimistingimuste andmisest EhS § 32 p 5 alusel keelduda. Seda eriti olukorras, kus projekteerimistingimuste olemasolu võib aidata saavutada erinevaid huve tasakaalustavat kokkulepet. (p 29)

Projekteerimistingimused nagu detailplaneeringki kehtivad igaühe, mitte üksnes nende taotleja suhtes. (p 30)


Kui kohtuvaidlus võrsus kõigi kolme vastustaja tegevusest, tuleb kaebaja menetluskulud, sh need menetluskulud, mis tekkisid enne kahe vastustaja kaasamist, mõista kõigilt vastustajatel välja solidaarselt. (p 32)


Otsustades turbamaardla alale tuulepargi rajamiseks projekteerimistingimuste väljastamise üle tuleb arvestada kahe olulise avaliku huviga. Esimeseks neist on avatud turbamaardla ammendamine, teiseks taastuvenergia tootmine. Mõlemad nimetatud tegevused teenivad loodusvarade säästliku kasutamise ning säästva arengu eesmärke (PS § 5, SäAS § 2, KeÜS § 1 p 2 ja § 13, vt ka RKÜKo nr 3-2-1-71-14, p-d 102 ja 103). Kuivendatud soodest paiskub atmosfääri oluliselt kasvuhoonegaase. Looduslike turbaalade edasist kuivendamist tuleb vältida ning jätkata turba kaevandamist juba kuivendusest rikutud aladel. (p 20)


Erinevate huvide tasakaalustamine ja maakasutusviiside kokku sobitamine tervikliku ruumilahenduse loomiseks on planeeringute ülesanne. (p 22)


Kui planeering on kehtestatud, siis tuleb teha kõik mõistlikult võimalik, et viia planeeringud tuulepargi rajamise osas ellu maakonna- ja üldplaneeringute tavapärase kehtivusaja jooksul. Keskkonnaameti selgituste kohaselt on selleks maakonnaplaneeringute puhul umbkaudu 25-30 aastat ja üldplaneeringute puhul 10-15 aastat. (p 23)

Nii vallal kui ka riigil, kes kehtestab maakonnaplaneeringu, on kohustus aidata aktiivselt kaasa, et leitaks tuuleenergia tootmise ja kaevandamise koostoimimist võimaldav lahendus (vt ka RKHKo nr 3-17-2766/33, p 28). Riigi esindajatena haldusmenetlusse kaasatud Maa-ametil ja Keskkonnaametil tuleb kooskõlastuse andmise üle otsustades silmas pidada maakonnaplaneeringus seatud eesmärke. Maakonnaplaneeringus ette nähtud arengu tulemuste ja planeeringu edasise elluviimise võimaluste väljaselgitamine on planeerimisseaduse järgi Rahandusministeeriumi ülesandeks (PlanS § 4 lg 1 p 6 ja § 72 lg 1). Olukorras, kus maakonnaplaneeringus ette nähtud lahenduse elluviimine eeldab erinevate oluliste riiklike huvide koordineerimist, võib kohalikul omavalitsusel olla otstarbekas kaasata ministeerium projekteerimistingimuste menetlusse (HMS § 11 lg 2). (p 24)


Kui planeering on kehtestatud, siis tuleb teha kõik mõistlikult võimalik, et viia planeeringud tuulepargi rajamise osas ellu maakonna- ja üldplaneeringute tavapärase kehtivusaja jooksul. Keskkonnaameti selgituste kohaselt on selleks maakonnaplaneeringute puhul umbkaudu 25-30 aastat ja üldplaneeringute puhul 10-15 aastat. (p 23)


Võimalus, et kaevandamislubade omanikel tekib riigi vastu usalduskahju hüvitamise nõue, ei või iseenesest takistada kaalukate avalike huvide kaitseks vajalike lahenduste otsimist ja elluviimist (vt ka HMS § 67 lg 3). Ekslik on seisukoht, et kaevandamisloa kehtivusajal ei saa mingil juhul muuta kaevandamise tehnoloogiat ega seda kaevandajatele ette kirjutada. (p 25)


Kui tuulepargi rajamine halvendaks oluliselt maavara kaevandamisväärsena säilimist või maavarale juurdepääsu, tuleb kaaluda MaaPS § 14 lg 2 p 3 kohaldamist. Seejuures ei tohi põrkuvaid huve kaaluda vaid abstraktselt, vaid arvestada tuleb nende mõjutamise ulatust ja kokkusobitamise võimalusi. (p 27)


Põrkuvaid huve ei tohi kaaluda vaid abstraktselt, vaid arvestada tuleb nende mõjutamise ulatust ja kokkusobitamise võimalusi. (p 27)

3-18-1758/26 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.03.2021

TuMS § 51 lõike 2 punkti 3 kohaldamine on võimalik nii siis, kui arvel on formaalsed minetused, kui ka siis, kui arve ei ole sisuliselt õige (RKHKo nr 3-15-1758/30, p 10 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 10)


Näiliku tehingu korral pole ka sisendkäibemaksu mahaarvamine võimalik (RKHKo Riigikohtu nr 3-3-1-46-11, p21). (p 10)


MKS § 8 lõike 1 järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud korraldama (kuni 31. märtsini 2017 kehtinud redaktsiooni järgi tagama) esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Mitterahaliseks kohustuseks on muu hulgas kohustus esitada õigete andmetega maksudeklaratsioonid. (p 11)


MKS § 40 lõige 1 näeb ette seadusliku esindaja solidaarse vastutuse MKS §-s 8 sätestatud kohustuste tahtlikult või raskest hooletusest rikkumisega tekitatud maksuvõla eest. Kui makseraskustes äriühingu juhatuse liikmel on võimalik teatud piirides valida, millist kohustust täita (RKHKo nr 3-3-1-37-13, p 17), siis ebaõigete andmete deklareerimisel sellist võimalust ei ole. Kui äriühingu ainus juhatuse liige edastas raamatupidajale maksudeklaratsioonide esitamiseks andmeid ja dokumente tehingute kohta, mida tegelikult ei toimunud, tegutses ta MKS § 8 lõike 1 tähenduses tahtlikult (vt VÕS § 104 lg 5). (p 11)


MKS § 13 lõike 1 järgi on maksukohustuslasel õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Seda õigust ei asenda võimalus esitada vastuväiteid haldusakti vaidlustades. (p 12)


HKMS § 65 lõikest 1 ei tulene, et haldusmenetluses protokollitud ütlusteks, mida kohus asja lahendamisel tõendina arvestada tohib, võiksid olla vaid selles haldusmenetluses antud ütlused, milles antud haldusakti või tehtud toimingu üle kohtumenetluses vaieldakse. (p 14)

Kontrollimaks, kas kohus on tunnistajaid üle kuulamata jättes menetlusõigust rikkunud, tuleb arvesse võtta kohtu tegevust tõendite kogumisel ja hindamisel tervikuna. Esiteks võib tunnistajate ülekuulamise vajadus sõltuda muudest asjas kogutud tõenditest (HKMS § 62 lõige 2). Teiseks on kohtul menetluse juhtimisel arvestatav kaalutlusruum, st menetlusõigusi järgivale tulemusele võib konkreetses kohtuasjas olla võimalik jõuda mitmel viisil, kui menetlusnormid ei kohusta kindlal viisil käituma. (p 17)

Kirjalike tõendite kogumisel ja hindamisel saab lähtuda seisukohast, et kui olulised asjaolud on vaieldavad või tõendamata, tuleks üle kuulata ka need tunnistajad, kel võib olla teavet oluliste asjaolude kohta, kuid kelle ütluste usaldusväärsust kahandab nende seotus kaebajaga ja uuritavast olukorrast möödunud pikk ajavahemik (vt ka RKHKo nr 3-3-1-76-14 p 29). (p 19)

Üldjuhul ei too menetlusviga kaasa mitte tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine konkreetsel hetkel, vaid see, kui tunnistajad jäetakse menetlusnorme rikkudes üle kuulamata selles kohtuastmes tervikuna. Ka pärast kirjalike ütluste esitamist ja nende ilmselt ebausaldusväärseks hindamist saanuks kohus tunnistajad üle kuulata, et koguda sel viisil usaldusväärsemaid tõendeid. Pidades silmas, et HKMS § 65 lõige 2 annab üksnes näitliku loetelu, mil haldus- või süüteomenetluses ütlusi või seletusi andnud isik tunnistajana üle kuulatakse, võib selle isiku üle kuulata ka selleks, et kontrollida kirjalike ütluste kui tõendi usaldusväärsust, eriti kui kirjalikes ütlustes märgitu erineb suuresti haldusmenetluses protokollitud ütlustest. (p 21)

MKS § 56 lõike 1 järgi on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjena on kohtumenetluses piiratud niisuguste tõendite vastuvõtmist, mis esitatakse pahatahtlikult alles vaide- või kohtumenetluses (vt RKHKo nr 3-3-1-56-16, p-d 21-22). See ei kehti aga HKMS § 65 lõike 2 kohaldamisel, mis ongi mõeldud reguleerima juba haldusmenetluses ütlusi või seletusi andnud isikute kohtus ülekuulamist. Ka nende isikute täiendavate kirjalike ütluste esitamine pole keelatud, sest tegemist pole tõendiallikatega, mis olnuks maksuhaldurile ettenägematud või tema eest varjatud. (p 22)


Kirjalike tõendite kogumisel ja hindamisel saab lähtuda seisukohast, et kui olulised asjaolud on vaieldavad või tõendamata, tuleks üle kuulata ka need tunnistajad, kel võib olla teavet oluliste asjaolude kohta, kuid kelle ütluste usaldusväärsust kahandab nende seotus kaebajaga ja uuritavast olukorrast möödunud pikk ajavahemik (vt ka RKHKo nr 3-3-1-76-14 p 29). (p 19)

HKMS § 62 lõike 6 teise lause järgi võib kohus jätta arvestamata tõendi, mis on kohtu hinnangul ilmselt ebausaldusväärne. Sellele sättele saab tugineda muu hulgas siis, kui kohtul on põhjust arvata, et tõendina esitatud kirjalikud ütlused on loodud menetlusosalise kontrolli all ning nende sisu ei vasta tõele. Kirjalike ütluste usaldusväärsuse hindamisel pole keelatud tugineda sellelegi, et nende andjaid pole hoiatatud valeütluste andmise eest. (p 20)

Üldjuhul ei too menetlusviga kaasa mitte tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine konkreetsel hetkel, vaid see, kui tunnistajad jäetakse menetlusnorme rikkudes üle kuulamata selles kohtuastmes tervikuna. Ka pärast kirjalike ütluste esitamist ja nende ilmselt ebausaldusväärseks hindamist saanuks kohus tunnistajad üle kuulata, et koguda sel viisil usaldusväärsemaid tõendeid. Pidades silmas, et HKMS § 65 lõige 2 annab üksnes näitliku loetelu, mil haldus- või süüteomenetluses ütlusi või seletusi andnud isik tunnistajana üle kuulatakse , võib selle isiku üle kuulata ka selleks, et kontrollida kirjalike ütluste kui tõendi usaldusväärsust, eriti kui kirjalikes ütlustes märgitu erineb suuresti haldusmenetluses protokollitud ütlustest. (p 21)


MKS § 56 lõike 1 järgi on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjena on kohtumenetluses piiratud niisuguste tõendite vastuvõtmist, mis esitatakse pahatahtlikult alles vaide- või kohtumenetluses (vt RKHKo nr 3-3-1-56-16, p-d 21-22). See ei kehti aga HKMS § 65 lõike 2 kohaldamisel, mis ongi mõeldud reguleerima juba haldusmenetluses ütlusi või seletusi andnud isikute kohtus ülekuulamist. Ka nende isikute täiendavate kirjalike ütluste esitamine pole keelatud, sest tegemist pole tõendiallikatega, mis olnuks maksuhaldurile ettenägematud või tema eest varjatud. (p 22)


Tunnistajatele küsimuste esitamine alates maksumenetluse algusest kuni kohtumenetluse lõpuni ei ole üksnes maksuhalduri privileeg (HKMS § 27 lõike 1 punkt 8, § 157 lõige 2, § 56 lõige 2 ja TsMS § 262 lõige 5). Tunnistajate küsitlemine võimaldab maksukohustuslasel täita MKS § 150 lõikest 1 tulenevat tõendamiskoormust. (p 22)

3-19-569/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.01.2021

Haldusorgan rikkus olulisel määral uurimispõhimõtet (HMS § 6), jättes välja selgitamata otsustamisel olulised asjaolud. Ettekirjutuse tegemise eelduseks olevad asjaolud peavad olema selged ettekirjutuse tegemise ajal ning nende väljaselgitamine alles ettekirjutuse üle toimuva kohtumenetluse käigus või ettekirjutuse täitmise kontrolli käigus ei ole kohane. Haldusakti andes ei tohi haldusorgan lähtuda üksnes oletustest. Hiljem selgunud uue asjaoluga ei saa ettekirjutust tagantjärele õigustada. (p 11)


Ettekirjutuse tegemine on haldusorgani kaalutlusotsus, mida kohus ei või teha tema asemel (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 11)


Kuigi direktiivis 98/5/EÜ on advokaadiühingu mõiste määratletud laialt, hõlmates ka Eesti mõistes seltsinguid (art 1 lg 2 p e), ei ole välistatud riigisiseses seaduses sama termini kasutamine teises tähenduses. AdvS § 50 lg 2 esimene lause võimaldab Eestis advokaadiühinguna tegutseda ainult teatud liiki äriseadustikus defineeritud äriühingute vormis. Kuigi välistatud ei ole ka seltsingute moodustamine (vt AdvS § 49 lg 4), ei ole need hõlmatud advokaadiühingu mõistega AdvS tähenduses. AdvS § 50 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et see keelab vandeadvokaatidel ja koosmõjus AdvS § 69 lg-ga 1 ka assotsieerunud liikmetel olla üksnes enam kui ühe Eestis tegutseva AdvS mõttes advokaadiühingu osanik või aktsionär. Säte ei reguleeri vandeadvokaatide ega assotsieerunud liikmete osalust teistes liikmesriikides tegutsevates direktiivi mõttes advokaadiühingutes, mis võivad, kuid ei pruugi olla struktuurilt sarnased AdvS § 50 lg 2 esimeses lauses nimetatud äriühingutega. AdvS § 69 lg-d 2-4 reguleerivad üksnes välisriigi advokaadiühingute tegutsemist Eestis. Lisaks sellele, et advokatuuriseaduses kasutatakse terminit „advokaadiühing“ teistsuguses tähenduses kui direktiivis, on see sõna ka advokatuuriseaduses endas erinevates sätetes kasutusel erinevas tähenduses (AdvS § 50 lg-s 2 tähistab see ainult teatud liiki äriühinguid, § 69 lg-s 3 laiemat hulka äriühinguid, kuid AdvS § 69 lg-t 2 arvestades ikkagi välja jättes direktiivi mõistega hõlmatud seltsinguid). Lisaks AdvS § 50 lg 2 sõnastusele toetab järeldust, et säte ei reguleeri vandeadvokaatide ega assotsieerunud liikmete osalust teistes liikmesriikides tegutsevates direktiivi mõttes advokaadiühingutes, ka Eesti õiguse kooskõlaline tõlgendamine Euroopa Liidu õigusega, eelkõige ELTL art-s 49 sätestatud asutamisvabadusega. (p-d 14, 15)


Advokaadiühingute tegutsemise reguleerimisel on liikmesriikidele selgelt jäetud lai otsustusruum. Hoolimata direktiivi 98/5/EÜ jõustumisest on asutamisõigust käsitlev ELTL art 49 endiselt aluslepingu vahetult kohaldatav säte. Direktiivis ega selle ettevalmistavates materjalides ei ole viidet sellele, et EL seadusandja oleks soovinud anda sellega asutamisvabadusele advokaatide puhul teistsuguse sisu kui varasemas Euroopa Kohtu praktikas – vastupidi, direktiivi põhjenduses 10 on viidatud vajadusele tõlgendada üht direktiiviga kehtestatud nõuet Euroopa Kohtu pretsedendiõigust silmas pidades ning direktiivi eelnõud analüüsides hinnati mh kooskõla Kloppi (C-107/83) ja Gebhardi (C-55/94) lahendites võetud seisukohtadega. (p 18)

Direktiiv 98/5/EÜ ei välista otsesõnu piirangu kehtestamist, millega võib vandeadvokaadil olla osalus ainult ühes advokaadiühingus, kuid piirangut tuleb sellegipoolest hinnata Gebhardi lahendis käsitletud tingimustest lähtudes (piirangut ei tohi kohaldada diskrimineerivalt, selle kohaldamist peavad õigustama ülekaalukad üldised huvid, see peab olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ning ei tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik). (p 19)

Euroopa Kohtu selge ja järjepidev praktika ELTL art 49 tõlgendamisel toetab kolleegiumi järeldust AdvS § 50 lg 2 teise lause kohta, et säte ei reguleeri vandeadvokaatide ega assotsieerunud liikmete osalust teistes liikmesriikides tegutsevates direktiivi mõttes advokaadiühingutes. Tegemist on acte éclairé olukorraga. (p 23)


AdvS § 49 lg-st 1 ei saa tuletada piirangut, et advokaat tohib õigusteenust osutada üksnes ühe advokaadibüroo kaudu. AdvS § 49 lg 1 esimese lause mõte on keelata advokaadil osutada teenust muul viisil kui advokaadibüroo kaudu. Sätte sõnastusest ega ka AdvS eelnõu seletuskirjast ei nähtu seadusandja tahet piirata selle sättega advokaadi õigust tegutseda mitme advokaadibüroo kaudu. AdvS § 49 lg 3 võimaldab nii äriühingul kui ka FIE-l pidada mitut advokaadibürood. Isegi kui AdvS § 49 lg-st 1 saaks tuletada keelu osutada õigusteenust enam kui ühe advokaadibüroo kaudu, ei tohiks selline keeld laieneda assotsieerunud liikme teises liikmesriigis tegutsevale advokaadibüroole. Piirang oleks sel juhul vastuolus ELTL art-ga 49. (p 21)


Asutamisvabaduse piiramise legitiimseks eesmärgiks võib olla õigusteenuse klientide kaitse huvide konflikti vältimise teel (vt ka Euroopa Kohtu otsused asjades Jakubowska, p 61 ja C-431/17 Monachos Eirinaios, p 33). Olukorras, kus AdvS võimaldab advokaadil osutada õigusteenust mitme büroo kaudu või olla osanik ühes advokaadiühingus, aga osutada samas õigusteenust FIE-na või muul viisil teise büroo kaudu, ei vähenda mitmes advokaadiühingus osanikuks olemise keeld huvide konflikti ohtu ega loo kliendi jaoks selgust selles, millise büroo kaudu advokaat õigusteenust osutab. Büroo, mille kaudu advokaat konkreetsele kliendile õigusteenust osutab, peab üldjuhul selguma kliendilepingust, mis sõlmitaksegi advokaadibüroo pidajaga (AdvS § 55 lg 1). Huvide konflikti vältimise kohustus tuleneb advokaatidele ja assotsieerunud liikmetele teisalt juba seadusest (AdvS § 44 lg 4 ja § 67 lg 4) ning laieneb lisaks Eesti Advokatuuri kodukorra § 25 lg 2 p 2 alusel advokaadibüroo pidajale. Piirang ei aita luua selgust vastutuse osas, sest õigusteenust osutades tekitatud kahju eest vastutab advokaadiga solidaarselt mitte advokaadiühing, milles advokaat on osanik, vaid selle advokaadibüroo pidaja, mille kaudu teenust osutati (AdvS § 47). Piirangu eesmärgina ei saa asjakohane olla ka vajadus teha selgeks erinevate liikmesriikide advokatuuride järelevalvepädevus, sest Eestis tegutsemisel valvatakse assotsieerunud liikme järele ja ta võetakse distsiplinaarvastutusele AdvS § 70 lg 1 järgi samal alusel ja samas korras advokatuuri liikmetega (vt ka direktiivi 98/5/EÜ art 7 lg 1 ja EKo asjades Wilson, p 74; C-193/05 komisjon vs. Luksemburg, p-d 67—68; Monachos Eirinaios, p 31) ning teisalt on järelevalvepädevus ka assotsieerunud liikme päritolumaa advokatuuril (AdvS § 71, direktiivi 98/5/EÜ art 7 lg 4). Selles osas ei muuda midagi assotsieerunud liikme teises liikmesriigis tegutseva advokaadipraksise õiguslik vorm. Assotsieerunud liikme keeldu olla lisaks Eestis asutatud advokaadiühingule ka teises liikmesriigis asutatud advokaadiühingu osanik või aktsionär ei õigusta ükski ülekaalukas üldine huvi. (p 22)


Asutamisvabaduse piiramise legitiimseks eesmärgiks võib olla õigusteenuse klientide kaitse huvide konflikti vältimise teel (vt ka Euroopa Kohtu otsused asjades Jakubowska, p 61 ja C-431/17 Monachos Eirinaios, p 33). (p 22)


Eesti advokaate ja assotsieerunud liikmeid koheldakse AdvS § 50 lg 2 alusel võrdselt, kuna neil kõigil on õigus olla samal ajal osanik Eesti ja välisriigi advokaadiühingutes, kuid seejuures mitte enam kui ühes Eesti advokaadiühingus. (p 24)

3-20-1198/58 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.12.2020

Hankija otsus pakkumuse edukaks tunnistamise kohta peab olema põhjendatud ja teistele pakkujatele tuleb esitada edukat pakkumust iseloomustavad andmed, mis andsid hankijale eelise tema pakkumusega võrreldes (vt ka RKHKo 3-3-1-45-12, p 29). Väga üldsõnalised põhjendused võivad olla vastuolus RHS § 117 lg-ga 1 ja § 47 lg 4 p-ga 3, vaidluse korral saab aga hankija otsuse põhjendusi kohtumenetluses täpsustada. Seejuures on piisav, kui pakkumuse edukaks tunnistamise korraldusest või selles viidatud dokumendist nähtuvad, millistele alustele hankija otsustused tuginevad (RKHKo 3-3-1-45-12, p 29). Kui RHAD-s kehtestatud hindamismetoodika sisaldab täpseid hinnete kirjeldusi, võivad need tagada piisava läbipaistvuse ka ilma hinnete hilisema põhjendamiseta. (p 21)


Kohtutoimik peab olema kohtule nähtav. Kui konfidentsiaalset dokumenti ei ole võimalik infosüsteemis igal ajal kõigi asja lahendavate kohtute jaoks nähtavaks teha, tuleb asjas luua pabertoimik. (p 29)


Kaebaja peab kohtumenetluses vaidlustuse rahuldamata jäämisel kandma hankija põhjendatud õigusabikulud (otsus asjas nr 3-3-1-68-14, p 33; määrus nr 3-18-1445/52, p 5). (p 30)

Hankemenetluse eesmärk on muu hulgas ehitustööde, kaupade ja teenuste ostmisel hankija raha säästmine (RHS § 2 lg 1). Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas olukord, kus õiguspärase hanke korraldaja kanda jäävad vaidlustamisega kaasnenud lisakulud. Kas määrata hankevaidluses hankija esindajaks majasisene jurist või advokaat, on hankija töökorralduse küsimus, mida kohus ei hinda. Kaebaja ei saa nõuda, et hankija korraldab enda esindamise kohtumenetluses kaebajale soodsaimal viisil. Kohus peab siiski jälgima, et hankija õigusabikulu väljamõistmine ei riivaks ebaproportsionaalselt kaebepõhiõigust (PS § 15 lg 1 esimene lause). (p 31)


Pakkumuste hindamise pädevuse annab seadus hankijale, mitte hankijast sõltumatutele asjatundjatele. Hindamine võib osal juhtudel põhineda, aga ei pea põhinema eksperdiarvamusel (EKo C-19/00: SIAC Construction, p 45). (p 17)

Avatud hankemenetluses soodsaima pakkumuse väljaselgitamiseks sätestatud kriteeriumid peavad võimaldama objektiivset hindamist (RKHKo 3-17-2718/30, p 22), kuid hindamisel ei saa subjektiivsust kunagi täielikult välistada. Hindamiskriteeriumid ei pea olema detailsed ega sisaldama alakriteeriume. Kui hankija siiski soovib alakriteeriume kasutada, tuleb seda teha hankedokumentides (direktiivi 2014/24 põhjendus 45; EKo C-532/06: Lianakis jt, p-d 38, 44-45; C-470/99: Universale Bau, p 99). (p 18)

Kui hankija määrab detailid või alakriteeriumid kindlaks, tuleb neid hindamisel järgida. Hankija ei või hindamiskriteeriume ega alakriteeriume luua ega muuta tagantjärele, pärast pakkumuste avamist. Alakriteeriumide sätestamisel ei ole hindamisel piisav koondhinde andmine, vaid esitada tuleb ka alakriteeriumile vastavad osahinded. Hankija võib pärast pakkumuste esitamise tähtaja möödumist määrata niisuguste alakriteeriumide suhtelise osakaalu, mis sisuliselt vastavad hindamiskriteeriumidele, kuid seda kolmel tingimusel: esiteks ei tohi muuta hindamiskriteeriume; teiseks ei tohi kehtestada tegureid, mis oleksid pakkumuste koostamist võinud mõjutada; kolmandaks ei või alakriteeriumide osakaalu määramise aluseks olla midagi, mis võib mõnd pakkujat diskrimineerida (EKo C-6/15: Dimarso, p 26; C-252/10 P: Evropaïki Dynamiki, p 33). (p 19)

Hindamiskomisjonile peab jääma vabadus oma tööd korraldada, muutmata hindamiskriteeriume ega nende osakaale. Üldjuhul tuleks lisaks sisulistele hindamiskriteeriumidele RHAD-s määrata kindlaks hindamismetoodika (sh punktiskaala), kuid seda võib pärast pakkumuste avamist kohandada konkreetsetele pakkumustele. Vajaduse korral võib jätta metoodika ette kindlaks määramata ja kujundada see tervikuna alles pärast pakkumuste avamist (EKo C-6/15: Dimarso, p-d 27-31; C-252/10 P: Evropaïki Dynamiki, p 35). Hindamismetoodika võib põhineda nii absoluutskaalal kui ka samas hankes esitatud pakkumuste suhtelisel võrdlusel. Suhtelise hindamismetoodika puhul peab võrdlemine olema dokumenteeritud. Ka absoluutse hindamisskaala puhul peab hankija vajaduse korral selgitama sarnaste pakkumuste erinevat hindamist. (p 20)

Hindamiskriteeriume tuleb kohaldada objektiivselt ja ühetaoliselt kõigi pakkujate suhtes (EKo C-19/00: SIAC Construction, p 44). Hankija otsus pakkumuse edukaks tunnistamise kohta peab olema põhjendatud ja teistele pakkujatele tuleb esitada edukat pakkumust iseloomustavad andmed, mis andsid hankijale eelise tema pakkumusega võrreldes (vt ka RKHKo 3-3-1-45-12, p 29). Väga üldsõnalised põhjendused võivad olla vastuolus RHS § 117 lg-ga 1 ja § 47 lg 4 p-ga 3, vaidluse korral saab aga hankija otsuse põhjendusi kohtumenetluses täpsustada. Mida üldisemad on hindamiskriteeriumid ja -metoodika, seda avaram on hankija hindamisruum ning seda põhjalikumad peavad läbipaistvuse tagamiseks olema hinnete põhjendused. Kui RHAD-s kehtestatud hindamismetoodika sisaldab täpseid hinnete kirjeldusi, võivad need tagada piisava läbipaistvuse ka ilma hinnete hilisema põhjendamiseta. (p 21)

Konsensuslik hindamine ei ole kollegiaalses komisjonis keelatud. Kohus ei pea hindamiskomisjoni otsuste kontrollimisel uurima, kuidas kujunes üksikute komisjoni liikmete seisukoht ja kas see muutus menetluse käigus. (p 26)


Ühinemisega kaasnev üldõigusjärglus ei ole mingil moel sarnane olukordadega, kus pakkuja püüab parandada tagantjärele pakkumuse puudusi (vt EKo C-387/14, p 41). (p 27)


RHS § 198 lg 2 kohaselt ei tule taotluse rahuldamise proportsiooni mõõta mitte nõudeid mehaaniliselt loendades, vaid hinnanguliselt nende sisulist kaalu arvestades. (p 28)

Hankija võib hankevaidluses määrata esindajaks majasisese juristi või advokaadi. Kohus peab siiski jälgima, et hankija õigusabikulu väljamõistmine ei riivaks ebaproportsionaalselt kaebepõhiõigust (PS § 15 lg 1 esimene lause). (p 31)


Kaalutlusõigus on haldusorganile antud volitus valida õigusnormi rakendamisel erinevate õiguslike tagajärgede vahel (otsustus- või valikudiskretsioon - HMS § 4 lg 1). Hindamisotsustega on tegemist, kui õigusnormi kohaldamise eeldused tehakse kindlaks hinnanguliselt, iseäranis õigusnormis kasutatud määratlemata õigusmõiste sisustamisel, faktiliste asjaolude hindamisel õigusväliste mõõdupuude alusel, samuti prognooside tegemisel. (p 12)

Haldusorgani, sh hankija kaalutlus- ja hindamisotsuste kohtulikul kontrollimisel on sarnasusi ja erinevusi. Halduse kaalutlusotsuste puhul on kohtul keelatud teha kaalutlusotsust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). Kaalutlusotsuseid kontrollitakse üldjuhul mõõdukalt intensiivse ratsionaalsuse testi abil. See seisneb ennekõike kaalutlusreeglite järgimise kontrollis, õiguste piiramise korral ka kolmeastmelise proportsionaalsuse testi (sobivus, vajalikkus, mõõdukus) tegemises (HMS § 4 lg 2, HKMS § 158 lg 3 esimene lause). Erakordselt avara kaalutlusõiguse ja väheintensiivsete õigusriivete korral võib kaalutlusotsuse sisuline kontroll piirduda ilmselgete vigade testiga. (p 13)

Halduse hindamisotsuste puhul ei ole kohtul üldjuhul keelatud teha intensiivsemat kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda omadega, põhjendades sellist otsustust. HKMS § 158 lg 3 kolmanda lausega sarnanevat üldist keeldu hindamisotsuste puhul pole, sest õigusmõistete sisustamine ja faktiliste olukordade hindamine on kohtuvõimu põhifunktsioon, mitte täidesaatva riigivõimu monopol (RKHKo 3-20-924/24, p 32; 3-17-1545/81, p 26). PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Sellest tulenevalt ei ole kohus õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel, sh õigusliku tähendusega faktiliste asjaolude tuvastamisel seotud ühegi teise instantsi ega isiku seisukohtadega.

Siiski võib kohus olla vähem või rohkem vaoshoitud ka haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel, iseäranis kui küsimuse õiguslik regulatsioon on hõre, kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust ning hindamisega kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne. See tähendab, et kohus võib, arvestades eespool nimetatud tingimusi nende koostoimes, piirduda täiskontrolli asemel nõrgemate kontrollistandarditega - ratsionaalsuse või isegi ilmselgete vigade testiga. Ratsionaalsuse test tähendab hindamisotsuste puhul analoogselt HMS § 4 lg-ga 2 ennekõike selgitamist, kas haldusorgan on arvestanud õigusnormi eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, üksnes asjakohaseid fakte ning kõiki asjakohaseid fakte. Ilmselgete vigade test tähendab, et on ilma pikemata selge, et haldusorgan on tegutsenud meelevaldselt või vastuolus õigusnormidega (RKHKo 3-3-1-51-16, p 17.2). Erandjuhtudel võib seadusest või asja olemusest tuleneda kohtule ka keeld asjaolusid haldusorgani asemel hinnata. (p 14)

Tuleb rõhutada, et haldusmenetluse reeglitest kinnipidamist ning kaalutlus- ja hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust tuleb kohtul kontrollida täielikult. Piiratud kontrollile võivad alluda vaid faktidest tehtavad järeldused. Ka kohustus rajada kohtuotsus tõenditele (HKMS § 157 lg 2) puudutab vaid faktiliste asjaolude tuvastamist. Faktidel rajanevaid hinnangulisi otsustusi ei ole võimalik tõendada, kuid neid tuleb põhjendada. (p 15)


Avatud hankemenetluses soodsaima pakkumuse väljaselgitamiseks sätestatud kriteeriumid peavad võimaldama objektiivset hindamist (RKHKo 3-17-2718/30, p 22). Hindamiskriteeriumid ei pea olema detailsed ega sisaldama alakriteeriume. Kui hankija siiski soovib alakriteeriume kasutada, tuleb seda teha hankedokumentides (direktiivi 2014/24 põhjendus 45; EKo C-532/06: Lianakis jt, p-d 38, 44-45; C-470/99: Universale Bau, p 99). (p 18)

Hankija ei või hindamiskriteeriume ega alakriteeriume luua ega muuta tagantjärele, pärast pakkumuste avamist. (p 19)

Üldjuhul tuleks lisaks sisulistele hindamiskriteeriumidele RHAD-s määrata kindlaks hindamismetoodika (sh punktiskaala), kuid seda võib pärast pakkumuste avamist kohandada konkreetsetele pakkumustele. Vajaduse korral võib jätta metoodika ette kindlaks määramata ja kujundada see tervikuna alles pärast pakkumuste avamist (EKo C-6/15: Dimarso, p-d 27-31; C-252/10 P: Evropaïki Dynamiki, p 35). (p 20)


VAKO ja kohus võivad hankeasjas vaidlustuse ja kaebuse rahuldada vaid juhul, kui hankija on tegutsenud õigusvastaselt. VAKO ega kohus ei kontrolli hankija kui haldusorgani otsuste kohasust õigusväliste standardite järgi, sh otsuste otstarbekust (EKo C-440/13: Croce Amica, p 44). See mõjutab kohtuliku kontrolli ulatust nii hankija kaalutlusotsuste kui ka hindamisotsuste korral. (p 12)

Halduse kaalutlusotsuste puhul on kohtul keelatud teha kaalutlusotsust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). Kaalutlusotsuseid kontrollitakse üldjuhul mõõdukalt intensiivse ratsionaalsuse testi abil. See seisneb ennekõike kaalutlusreeglite järgimise kontrollis, õiguste piiramise korral ka kolmeastmelise proportsionaalsuse testi (sobivus, vajalikkus, mõõdukus) tegemises (HMS § 4 lg 2, HKMS § 158 lg 3 esimene lause). Erakordselt avara kaalutlusõiguse ja väheintensiivsete õigusriivete korral võib kaalutlusotsuse sisuline kontroll piirduda ilmselgete vigade testiga. (p 13)


VAKO ja kohus võivad hankeasjas vaidlustuse ja kaebuse rahuldada vaid juhul, kui hankija on tegutsenud õigusvastaselt. VAKO ega kohus ei kontrolli hankija kui haldusorgani otsuste kohasust õigusväliste standardite järgi, sh otsuste otstarbekust (EKo C-440/13: Croce Amica, p 44). See mõjutab kohtuliku kontrolli ulatust nii hankija kaalutlusotsuste kui ka hindamisotsuste korral. (p 12)

Halduse hindamisotsuste puhul ei ole kohtul üldjuhul keelatud teha intensiivsemat kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda omadega, põhjendades sellist otsustust. HKMS § 158 lg 3 kolmanda lausega sarnanevat üldist keeldu hindamisotsuste puhul pole, sest õigusmõistete sisustamine ja faktiliste olukordade hindamine on kohtuvõimu põhifunktsioon, mitte täidesaatva riigivõimu monopol (RKHKo 3-20-924/24, p 32; 3-17-1545/81, p 26). PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Sellest tulenevalt ei ole kohus õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel, sh õigusliku tähendusega faktiliste asjaolude tuvastamisel seotud ühegi teise instantsi ega isiku seisukohtadega. (p 14)

Siiski võib kohus olla vähem või rohkem vaoshoitud ka haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel, iseäranis kui küsimuse õiguslik regulatsioon on hõre, kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust ning hindamisega kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne. See tähendab, et kohus võib, arvestades eespool nimetatud tingimusi nende koostoimes, piirduda täiskontrolli asemel nõrgemate kontrollistandarditega - ratsionaalsuse või isegi ilmselgete vigade testiga. Ratsionaalsuse test tähendab hindamisotsuste puhul analoogselt HMS § 4 lg-ga 2 ennekõike selgitamist, kas haldusorgan on arvestanud õigusnormi eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, üksnes asjakohaseid fakte ning kõiki asjakohaseid fakte. Ilmselgete vigade test tähendab, et on ilma pikemata selge, et haldusorgan on tegutsenud meelevaldselt või vastuolus õigusnormidega (RKHKo 3-3-1-51-16, p 17.2). Erandjuhtudel võib seadusest või asja olemusest tuleneda kohtule ka keeld asjaolusid haldusorgani asemel hinnata. (p 14)

Ideekonkursi võistlustööd ei pruugi alluda õiguse mõõdupuudele ning žürii hinnangute sisuline kontroll on piiratud ilmselguse kriteeriumiga (RKHKo 3-3-1-51-16). Sellest seisukohast ei saa lähtuda asjas, kus vaidluse all on ülalpool rahvusvahelist piirmäära korraldatud avalik hankemenetlus. Esiteks peegeldab hanke eeldatav maksumus hankes osalevate ettevõtjate õiguste riive intensiivsust (vrd RKHKo 3-17-2718/30, p 23). Teiseks kehtib avatud hankemenetluses oluliselt täpsem õigusraam võrreldes ideekonkursiga ning märksa suurem kaal on ka riigihanke korraldamise üldpõhimõtetel, eriti läbipaistvusel, kontrollitavusel, proportsionaalsusel ja võrdsel kohtlemisel (RHS § 3 p-d 1 ja 2; vt ka EKo C-440/13: Croce Amica, resolutiivosa p 2, vrd erinevaid keeleversioone; RKHKo 3-19-1825/50, p 16). (p 16)

Seega peavad VAKO ja kohtud hankija otsuse hinnangulisele iseloomule vaatamata sellistes asjades minema kaugemale ilmselgete vigade testist ja kontrollima sisuliselt kaebaja pakkumusele antud hinnangute põhjendatust, iseäranis, kas hindamisel arvestati asjakohaseid, täielikke ja tõendatud fakte ning õiguse üldpõhimõtteid, samuti, kas hindamine toimus RHAD-s teatavaks tehtud hindamiskriteeriumide kohaselt (RHS § 117 lg 1). VAKO ja kohtud ei pea sedalaadi hinnangute kontrollimisel asendama hankija hinnanguid enda omadega ega kõrvaldama kõiki mõeldavaid kahtlusi (vt ka RKHKo 3-20-718/28, p 18). Kõrvaldada tuleb aga vähemalt olulised kahtlused ning selleks ei piisa üldsõnalistest ja põhistamata selgitustest (RKHKo 3-20-924/24, p 31; 3-3-1-50-15, p 23). (p 17)

Pakkumuste hindamise pädevuse annab seadus just nimelt hankijale, mitte hankijast sõltumatutele asjatundjatele. Hindamine võib osal juhtudel põhineda, aga ei pea põhinema eksperdiarvamusel (EKo C-19/00: SIAC Construction, p 45). Hankija hinnangu kinnituseks või kummutamiseks võib kohus hinnata ka eksperdiarvamusi ja dokumentaalse tõendina muid asja tundvate isikute arvamusi, ilma et neil oleks ette kindlaks määratud jõudu. Niisugune tõend ei ole kohtuotsuse tegemisel iseenesest kaalukam haldusorgani hinnangutest (HKMS § 61 lg 2). (p 17)


VAKO ja kohus võivad hankeasjas vaidlustuse ja kaebuse rahuldada vaid juhul, kui hankija on tegutsenud õigusvastaselt. VAKO ega kohus ei kontrolli hankija kui haldusorgani otsuste kohasust õigusväliste standardite järgi, sh otsuste otstarbekust (EKo C-440/13: Croce Amica, p 44). See mõjutab kohtuliku kontrolli ulatust nii hankija kaalutlusotsuste kui ka hindamisotsuste korral. (p 12)


Haldusmenetluse reeglitest kinnipidamist ning kaalutlus- ja hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust tuleb kohtul kontrollida täielikult. Piiratud kontrollile võivad alluda vaid faktidest tehtavad järeldused. Faktidel rajanevaid hinnangulisi otsustusi ei ole võimalik tõendada, kuid neid tuleb põhjendada. (p 15)


Olukorras, kui kaebaja ei vaidlusta riigihanke alusdokumenti, ei saa kaebaja hilisemas menetlusfaasis tugineda väitele, et hankes oleks tulnud korraldada ideekonkurss. (p 26)

Ideekonkursi võistlustööd ei pruugi alluda õiguse mõõdupuudele ning žürii hinnangute sisuline kontroll on piiratud ilmselguse kriteeriumiga (vt RKHKo 3-3-1-51-16). (p 16)


Olukorras, kui kaebaja ei vaidlusta riigihanke alusdokumenti, ei saa kaebaja hilisemas menetlusfaasis tugineda väitele, et hankes oleks tulnud korraldada ideekonkurss. (p 26)

Hindamiskriteeriumi õigusvastasusele peab saama mõjuval põhjusel tugineda ka hindamise vaidlustamisel. (EKo C-538/13: eVigilo, p-d 55-58). (p 22)

3-19-104/22 PDF Riigikohtu halduskolleegium 03.12.2020

Uurimispõhimõttest ei tulene, et maksuhaldur peaks asuma omal algatusel püstitama ja kontrollima hüpoteese kõigi võimalike tehingute kohta, mida maksukohustuslane oma tehingupartneritega vaadeldaval ajavahemikul teha võis. Sellest põhimõttest on kohtupraktikas tehtud erand nt siis, kui tegemist on väiksemahuliste tehingutega, mis ei pidanud vastutusotsuse adressaadile olema äriühingu tegevuse kontekstis meeldejäävad (RKHKo 3-15-706/20, p 14.2). (p 13)


Kui juhatuse liige jätab sissenõutavaks muutunud maksukohustuse tahtlikult täitmata, on MKS § 40 lg-s 1 sätestatud solidaarse vastutuse eeldused täidetud sõltumata sellest, kas pärast tema volituste lõppemist on ühingul veel raha maksuvõla tasumiseks. (p 15)


Kui juhatuse liige jätab sissenõutavaks muutunud maksukohustuse tahtlikult täitmata, on MKS § 40 lg-s 1 sätestatud solidaarse vastutuse eeldused täidetud sõltumata sellest, kas pärast tema volituste lõppemist on ühingul veel raha maksuvõla tasumiseks. (p 15)

MKS § 96 lg 5 teine lause on imperatiivne säte, mis lubab seaduslikule esindajale vastutusotsuse teha alles pärast seda, kui on möödunud kolm kuud vastutusotsusega nõutava maksuvõla äriühingult sissenõudmise alustamisest (RKHKo 3-17-991/38, p 11). Kehtiv õigus defineerib ühtviisi maksuvõlana nii tähtpäevaks tasumata maksusumma (MKS § 32 p 1) kui ka sellelt arvestatud tasumata intressi (MKS § 32 p 4). Seepärast pole põhjust eristada olukorda, mil intressivõlga ei ole sundtäitma asutud, kuid põhivõla sundtäitmisel on selgunud, et äriühingult ei õnnestu maksuvõlga sisse nõuda, olukorrast, mil vastutusotsusega nõutakse uue põhivõla tasumist, kuid juba eelmise põhivõla sundtäitmine on osutunud edutuks. (p-d 18-19)


MKS § 96 lg 5 teine lause on imperatiivne säte, mis lubab seaduslikule esindajale vastutusotsuse teha alles pärast seda, kui on möödunud kolm kuud vastutusotsusega nõutava maksuvõla äriühingult sissenõudmise alustamisest (RKHKo 3-17-991/38, p 11). Kehtiv õigus defineerib ühtviisi maksuvõlana nii tähtpäevaks tasumata maksusumma (MKS § 32 p 1) kui ka sellelt arvestatud tasumata intressi (MKS § 32 p 4). Seepärast pole põhjust eristada olukorda, mil intressivõlga ei ole sundtäitma asutud, kuid põhivõla sundtäitmisel on selgunud, et äriühingult ei õnnestu maksuvõlga sisse nõuda, olukorrast, mil vastutusotsusega nõutakse uue põhivõla tasumist, kuid juba eelmise põhivõla sundtäitmine on osutunud edutuks. (p-d 18-19)

3-19-92/20 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.11.2020

VMS § 123 p 3 on iseseisev tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alus ja seda saab kohaldada sõltumata teiste aluste olemasolust. VMS § 123 p-i 3 sisustamisel on abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisloa puhul kohaldatav VMS § 142 lg 2. VMS § 142 lg-st 2 tulenevalt peab PPA abikaasalt küsima, kas tal on võimalik asuda elama taotleja kodakondsusjärgsesse riiki. Tuginedes VMS § 142 lg-le 2, tuleb PPA-l enne otsustamist taotlejale täpsemalt selgitada vajadust tõendada asjaolusid, mis takistavad või raskendavad perekonna elama asumist kolmandasse riiki (HMS § 36 lg 1 p 3). Seejuures tuleb üldjuhul pöörduda nii taotleja kui ka tema abikaasa poole. Abikaasa poole pöördumata jätmisega rikub vastustaja uurimispõhimõtet (HMS § 6). (p 11-12)

Perekondade taasühinemise direktiivi eesmärgiga ei ole kooskõlas nõuda abikaasa juurde elama asumiseks elamisloa pikendamisel, et abikaasad tõendaksid, et neil pole võimalik elada teise abikaasa päritoluriigis ilma, et esineks direktiivis sätestatud keeldumisalus. Perekondade taasühinemise direktiivi põhjenduse 2 järgi tuleks perekonna taasühinemist käsitlevad meetmed vastu võtta kooskõlas kohustusega kaitsta perekonda ja austada pereelu liikmesriigis, kuhu kolmanda riigi kodanik on abikaasa juurde elama asunud. Perekondade taasühinemise direktiiv on vastu võetud selleks, et kolmanda riigi kodanik (taotleja) saaks asuda elama ja jääda elama liikmesriigis koos seal seaduslikult elava abikaasaga (kutsujaga) perekonnaelu, et austada tuleb perekonnapõhiõigust ja kõik liikmesriigi sellekohased otsustused peavad olema proportsionaalsed läbi perekonnapõhiõiguse prisma. (p 14)

VMS § 142 lg 2 kohaldamise tagajärjed võivad Eestis pikaajalise elaniku elamisluba omava abikaasa jaoks olla rasked. Kui ta ei suuda VMS § 142 lg 2 kohaselt tõendada, et tal on abikaasa päritolumaal võimatu elada, siis peab ta tegema valiku, kas jääda koos lapsega Eestisse või lahkuda perega abikaasa päritoluriiki. Kui ta otsustab Eestist lahkuda, peab ta selleks, et mitte kaotada siin pikaajalise elaniku staatust VMS § 241 lg 2 p 2 alusel, naasma igal aastal korraks Eestisse, et demonstreerida enda seotust Eestiga. Sellega kaasnevad vältimatud kulutused. VMS § 123 p 3, § 142 lg 2 ja § 241 lg 4 kohaldamine abikaasa suhtes ei tohi viia vastuoluni pikaajalise elaniku direktiivi artikliga 9 selliselt, et riik paneb pikaajalise elaniku sundvaliku ette. Direktiivi 2003/109/EÜ artikli 9 lg-s 2 nimetatud „konkreetsete või erakorraliste asjaolude“ all ei pruugi alati olla võimalik mõista liikmesriigist eemal viibimist inimese otsustuse alusel, mis on tehtud olukorras, kus riik on inimesele andnud kolm halba valikut: elada Eestis üksinda või koos lapsega või elada kogu perega perekonnaelu kolmandas riigis. (p 16-17)

VMS § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 koosmõjus § 131 lg-ga 1 on direktiivi 2003/86/EÜ artikli 6 lg 2 toimealas, mistõttu tuleb nende sätete sisustamisel võtta arvesse Euroopa Kohtu seisukohti selle direktiivi kohaldamise kohta. VMS § 124 lg 1 p 1 järgi võib keelduda välismaalasele tähtajalist elamisluba andmast, kui on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. VMS § 124 lg 1 p 5 lubab elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Mõlemat sätet on võimalik kohaldada, võttes arvesse isiku karistamist süüteo eest. Mõlemad sätted annavad PPA-le kaalutlusõiguse, mis võimaldab arvestada perekonnapõhiõiguse riive ulatusega. (p 20-21)

VMS § 124 lg 1 p 5 on kohaldatav erandlikel juhtudel, kui kuriteo toime pannud isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale polegi vaja põhjendada (vt ka EKo C-381/18 ja C-382/18, p-d 63-66). (p 21)

Varasemate aastate liiklusõnnetuste statistikat ei ole võimalik iseseisva põhjendusena võtta aluseks, et prognoosida kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale VMS § 124 lg 1 p 1 tähenduses. (p 23-24)


VMS § 123 p 3 on iseseisev tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alus ja seda saab kohaldada sõltumata teiste aluste olemasolust. VMS § 123 p-i 3 sisustamisel on abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisloa puhul kohaldatav VMS § 142 lg 2. VMS § 142 lg-st 2 tulenevalt peab PPA abikaasalt küsima, kas tal on võimalik asuda elama taotleja kodakondsusjärgsesse riiki. Tuginedes VMS § 142 lg-le 2, tuleb PPA-l enne otsustamist taotlejale täpsemalt selgitada vajadust tõendada asjaolusid, mis takistavad või raskendavad perekonna elama asumist kolmandasse riiki (HMS § 36 lg 1 p 3). Seejuures tuleb üldjuhul pöörduda nii taotleja kui ka tema abikaasa poole. Abikaasa poole pöördumata jätmisega rikub vastustaja uurimispõhimõtet (HMS § 6). (p 11-12)

VMS § 142 lg 2 kohaldamise tagajärjed võivad Eestis pikaajalise elaniku elamisluba omava abikaasa jaoks olla rasked. Kui ta ei suuda VMS § 142 lg 2 kohaselt tõendada, et tal on abikaasa päritolumaal võimatu elada, siis peab ta tegema valiku, kas jääda koos lapsega Eestisse või lahkuda perega abikaasa päritoluriiki. Kui ta otsustab Eestist lahkuda, peab ta selleks, et mitte kaotada siin pikaajalise elaniku staatust VMS § 241 lg 2 p 2 alusel, naasma igal aastal korraks Eestisse, et demonstreerida enda seotust Eestiga. Sellega kaasnevad vältimatud kulutused. VMS § 123 p 3, § 142 lg 2 ja § 241 lg 4 kohaldamine abikaasa suhtes ei tohi viia vastuoluni pikaajalise elaniku direktiivi artikliga 9 selliselt, et riik paneb pikaajalise elaniku sundvaliku ette. Direktiivi 2003/109/EÜ artikli 9 lg-s 2 nimetatud „konkreetsete või erakorraliste asjaolude“ all ei pruugi alati olla võimalik mõista liikmesriigist eemal viibimist inimese otsustuse alusel, mis on tehtud olukorras, kus riik on inimesele andnud kolm halba valikut: elada Eestis üksinda või koos lapsega või elada kogu perega perekonnaelu kolmandas riigis. (p 16-17)


VMS § 123 p 3 on iseseisev tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alus ja seda saab kohaldada sõltumata teiste aluste olemasolust. VMS § 123 p-i 3 sisustamisel on abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisloa puhul kohaldatav VMS § 142 lg 2. VMS § 142 lg-st 2 tulenevalt peab PPA abikaasalt küsima, kas tal on võimalik asuda elama taotleja kodakondsusjärgsesse riiki. Tuginedes VMS § 142 lg-le 2, tuleb PPA-l enne otsustamist taotlejale täpsemalt selgitada vajadust tõendada asjaolusid, mis takistavad või raskendavad perekonna elama asumist kolmandasse riiki (HMS § 36 lg 1 p 3). Seejuures tuleb üldjuhul pöörduda nii taotleja kui ka tema abikaasa poole. Abikaasa poole pöördumata jätmisega rikub vastustaja uurimispõhimõtet (HMS § 6). (p 11-12)


VMS § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 koosmõjus § 131 lg-ga 1 on direktiivi 2003/86/EÜ artikli 6 lg 2 toimealas, mistõttu tuleb nende sätete sisustamisel võtta arvesse Euroopa Kohtu seisukohti selle direktiivi kohaldamise kohta. VMS § 124 lg 1 p 1 järgi võib keelduda välismaalasele tähtajalist elamisluba andmast, kui on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. VMS § 124 lg 1 p 5 lubab elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Mõlemat sätet on võimalik kohaldada, võttes arvesse isiku karistamist süüteo eest. Mõlemad sätted annavad PPA-le kaalutlusõiguse, mis võimaldab arvestada perekonnapõhiõiguse riive ulatusega. (p 20-21)

Varasemate aastate liiklusõnnetuste statistikat ei ole võimalik iseseisva põhjendusena võtta aluseks, et prognoosida kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale VMS § 124 lg 1 p 1 tähenduses. (p 23-24)


VMS § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 koosmõjus § 131 lg-ga 1 on direktiivi 2003/86/EÜ artikli 6 lg 2 toimealas, mistõttu tuleb nende sätete sisustamisel võtta arvesse Euroopa Kohtu seisukohti selle direktiivi kohaldamise kohta. VMS § 124 lg 1 p 1 järgi võib keelduda välismaalasele tähtajalist elamisluba andmast, kui on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. VMS § 124 lg 1 p 5 lubab elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Mõlemat sätet on võimalik kohaldada, võttes arvesse isiku karistamist süüteo eest. Mõlemad sätted annavad PPA-le kaalutlusõiguse, mis võimaldab arvestada perekonnapõhiõiguse riive ulatusega. (p 20-21)

VMS § 124 lg 1 p 5 on kohaldatav erandlikel juhtudel, kui kuriteo toime pannud isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale polegi vaja põhjendada (vt ka EKo C-381/18 ja C-382/18, p-d 63-66). (p 21)

3-20-1044/5 PDF Riigikohtu üldkogu 19.06.2020

Kohtunikueksamikomisjoni otsus, mille järgi ei ole kandideerija isiksuseomadused kohtunikutööks sobilikud, piirab isiku võimalust realiseerida PS § 29 lg-st 1 tulenevat elukutse valiku vabadust. Konkursil osalemine ei tekita isikule õigust saada kohtunikuks, kuid kandidaadile peab olema tagatud õigus võrdsele kohtlemisele ja õiguspärasele menetlusele (vt nt RKHK lahendid 3-3-1-41-07, p 11; 3-3-1-87-04, p 14). Seepärast peab isikule olema tagatud kohtulik kontroll sellise otsuse õiguspärasuse üle. (p 11)

Kohtunikueksamikomisjoni otsus kohtunikuks kandideerija isiksuseomaduste mittesobivaks tunnistamise kohta peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1). Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt RKÜKo 3-3-1-85-10, p 26). Üldkogul peab sedalaadi otsuste peale esitatud kaebuste lahendamisel olema võimalik kontrollida, et hinnangut ei ole antud meelevaldselt. (p 14)

Kandideerija isiksuseomaduste hindamine ei ole kohtunikueksamikomisjoni ainupädevuses, sest ka üldkogu peab enne esimese ja teise astme kohtu kohtunike ametisse nimetamiseks Vabariigi Presidendile ettepaneku tegemist hindama muu hulgas kandideerija vastavust kohtunikule esitatavatele nõuetele (PS § 150 lg 3 ja KS § 55 lg 1). (p 20)


Kohtunikueksamikomisjoni otsus kohtunikuks kandideerija isiksuseomaduste mittesobivaks tunnistamise kohta peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1). Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt RKÜKo 3-3-1-85-10, p 26). Üldkogul peab sedalaadi otsuste peale esitatud kaebuste lahendamisel olema võimalik kontrollida, et hinnangut ei ole antud meelevaldselt. (p 14)


Kohtunikueksamikomisjoni otsus, mille järgi ei ole kandideerija isiksuseomadused kohtunikutööks sobilikud, piirab isiku võimalust realiseerida PS § 29 lg-st 1 tulenevat elukutse valiku vabadust. Konkursil osalemine ei tekita isikule õigust saada kohtunikuks, kuid kandidaadile peab olema tagatud õigus võrdsele kohtlemisele ja õiguspärasele menetlusele (vt nt RKHK lahendid 3-3-1-41-07, p 11; 3-3-1-87-04, p 14). Seepärast peab isikule olema tagatud kohtulik kontroll sellise otsuse õiguspärasuse üle. (p 11)

3-17-2766/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.06.2020

Üldplaneeringus sätestatud detailplaneeringute kehtivuse piirang laieneb vaid pärast üldplaneeringu jõustumist kehtestatud detailplaneeringutele. Üldplaneeringule võib erandjuhul küll tagasiulatuva jõu anda, kuid otsus seda teha peab olema selgelt väljendatud ja põhjendatud. Seejuures tuleb kaaluda erinevaid huve. (p 21)


Kooskõlastuse, ilma milleta haldusakti anda ei või, andmisest keeldumine on HKMS § 45 lg 3 alusel iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming (vt nt RKHKo 3-3-1-38-10, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25.1)


Kooskõlastuse, ilma milleta haldusakti anda ei või, andmisest keeldumine on HKMS § 45 lg 3 alusel iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming (vt nt RKHKo 3-3-1-38-10, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). HKMS § 45 lg-st 3 tulenev õigus vaidlustada siduv menetlustoiming on võimalus, mitte kohustus. Isik ei mineta kaebeõigust, kui jätab siduva menetlustoimingu vaidlustamata ja piirdub lõppotsuse vaidlustamisega. Seega võib kaebaja ära oodata menetluse lõpptulemuse (ehitusloa andmisest keeldumise) ja vaidlustada seda, tuginedes argumendile, et kooskõlastuse andmata jätmine kui menetlustoiming oli õigusvastane. (p-d 25-25.1)


Olukorras, kus radar täidab talle seatud põhiülesannet nõuetekohaselt vaid juhul, kui paikneb vastavas hoones, hoone omakorda ei täida põhiülesannet ilma selles paikneva radarita ning radari liigutamine mujale on lühiajaline erand, on põhjendatud käsitada vaidlusalust radarit koos hoonega riigikaitselise ehitisena. (p 26.2)

Vt RKHKo 3-3-1-80-10, p 24; vt ka EhS § 3 lg 1. (p 26.2)


EhS § 44 p 6 ja § 120 kohaldades pole ei Kaitseministeeriumil ega kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigust. (p 27)

Kohaliku omavalitsuse otsustuspädevus piirdub vaid kontrollimisega, kas kooskõlastusest keeldumine pole olnud ilmselgelt meelevaldne. Kohalikul omavalitsusel ei ole EhS § 44 p 6 alusel otsust tehes õigust asuda kaaluma kooskõlastusest keeldumise põhjuseid taotleja huvidega ega hinnata ümber kooskõlastaja sisulisi põhjendusi. (p 27.1)

Kaitseministeeriumil on asjaolude tuvastamise, määratlemata õigusmõistete sisustamise ja nende pinnalt otsuse tegemise õigus. Otsus on kohtulikult kontrollitav. (p 27.2)


Kui ehitusloa andmise menetluse käigus ilmneb, et ainus selle andmist välistav asjaolu on pädeva asutuse (siduva) kooskõlastuse puudumine, tuleb kohalikul omavalitsusel menetluse korraldajana tagada taotleja ja asjakohaste asutuste suhtlus selgitamaks, kas võib esineda leevendusmeetmeid või alternatiive, mille täidetuse korral oleks ehitamine siiski võimalik. See ei tähenda kohaliku omavalitsuse õigust sisuliselt ümber hinnata pädeva asutuse seisukohti või kohustust asuda arendaja asemel projekti muutma. Tegu on omavalitsuse menetlusliku kohustusega astuda samme selleks, et leida efektiivses ja eesmärgipärases menetluses erinevaid pooli rahuldav ja vastandlikke huve (arendaja põhiõigused, riigikaitse, kohalik ruumikujundus) tasakaalustav lahendus (HMS § 5 lg 2). Õigusaktid ei kirjuta ette, milliseid menetlustoiminguid kohalik omavalitsus selleks täpselt sooritama peab, ja seega on see jäetud kohaliku omavalitsuse otsustada (HMS § 5 lg 1). Kõik menetluses osalevad isikud ja asutused peavad seejuures aga silmas pidama, et nad peavad olema avatud koostööle. (p 28)


Pädev asutus peab ehitusloa eelnõu kooskõlastamisest keeldumist põhjendama. Pädeva asutuse kooskõlastuskirjale ei laiene HMS §-st 56 tulenevad haldusakti põhjendamisnõuded ega ka HMS §-s 108 sätestatud toimingu põhjendamise reeglistik. Põhjendamiskohustus tuleneb EhS § 44 p-st 6, mille järgi saab ehitusloa andja keeldumisaluse üle otsustada vaid juhul, kui kooskõlastaja on oma seisukohta põhjendanud. (p-d 29-29.1)

Seadusest tulenevat saladuse hoidmise kohustus ei välista kohustust olla valmis esitama põhjendused kohtule, kui juurdepääsu andmisest keeldumine vaidlustatakse. (p 29.2)

3-17-2637/37 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.05.2020

Kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust ulatuses, mis puudutab kaebaja õigusi (vrd RKHKo 3-3-1-15-16, p 16). (p 15)

Kohaliku omavalitsuse otsustusruum VeeS v.r § 241 lg-te 4 ja 5 vahel valiku tegemisel on õiguslikult piiratud ning kohtulik kontroll selle üle ei piirdu vaid ilmselgete vigade väljaselgitamisega. Kohus peab veenduma, et kogumismahutite kasutuselevõtt vastab seaduses sätestatud tingimustele, selleks on olemas põhjendatud vajadus ning realistlik tegevuskava. (p 16)


Kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust ulatuses, mis puudutab kaebaja õigusi (vrd RKHKo 3-3-1-15-16, p 16). (p 15)


VeeS v.r § 241 lg-te 4 ja 5 kohaselt on ühiskanalisatsiooni ja kogumismahutite puhul tegemist reegli ja erandiga. Mahuteid kui erandit võib reoveekogumise lahendusena kaaluda vaid lõikes 5 nimetatud tingimuste esinemisel ning erand peab kõiki olulisi asjaolusid arvestades olema põhjendatud. Ühiskanalisatsioon on seadusandja selge eelistus sedalaadi aladel. Lekkekindlaid kogumismahuteid saab keskkonnakaitse seisukohast ühiskanalisatsiooniga samaväärseks pidada vaid tingimusel, et need on nõuetekohaselt valmis ehitatud ja nõuetele vastavas kasutuses. Nõuetele vastavate kogumismahutite paigaldamine ja kasutamine nõuab kinnistuomanikelt rahalisi kulutusi ning pädevatelt asutustelt järelevalvet. Järelevalve võib põrkuda mitmesuguste praktiliste raskustega. Seetõttu tagab ühiskanalisatsioon keskkonnaeesmärkide saavutamise tõhusamalt. Ühiskanalisatsiooni prioriteet kogumismahutite suhtes nähtub selgelt ka asulareovee puhastamise direktiivi art 3 lg-st 1. (p-d 16, 17)

VeeS v.r § 241 lg 5 ning praegu kehtiv VeeS § 104 lg 5 näevad erandi tegemise alusena ette kulude põhjendamatuse. Kohalik omavalitsus võib ühiskanalisatsiooni kavandamisel arvestada enda rahalist võimekust, kuid mitte esmase ja määravana, vaid üksnes seda kriteeriumi keskkonnaaspektiga kõrvutades. VeeS v.r § 241 lg 5 kohaldamiseks peab ühiskanalisatsiooni rajamine olema põhjendamatu kulude ja keskkonnale tekkiva kasu võrdluses. Arvestada võib muuhulgas piirkonna hõredat asustust ja kinnistute hooajalist kasutust, samuti piirkonda kanalisatsiooni rajamise tehnilist eripära. (p-d 18, 23)

Riigi ebapiisav rahaline tugi ei õigusta omavalitsusüksuse poolt ühiskanalisatsiooni rajamata jätmist, kui selle rajamine on keskkonna- ja majandusaspekte kogumis arvestades põhjendatud. (p 19)

Kui ühisveevärgi rajamine tooks kaasa VeeS § 100 lg 3 teises lauses nimetatud ühe leibkonnaliikme ÜVK teenuse kulutuste piirmäära ületamise või muu vastuolu hinnaregulatsiooniga, võib tegemist olla ülemäärase kuluga. (p 22)

Ühiskanalisatsiooni rajamise kulude põhjendatuse hindamisel tuleb hinnata alternatiivkulusid ka leibkondade, mitte ainult omavalitsusüksuse eelarve seisukohast. Selleks on tarvis ligikaudseltki selgitada, millised kulud tooks lekkekindlate mahutite ehitamine ja regulaarne tühjendamine kaasa majapidamistele. Kui ei esine erilisi asjaolusid, ei tohiks VeeS v.r § 241 lg 5 kohaldamisel piirkonna kogumismahutite paigaldamise, hooldamise ja kasutamise kogukulu olla piirkonna kinnistuomanike jaoks suurem kui ühiskanalisatsiooniga liitumise ja selle teenuste kasutamise kulud. (p 24)


VeeS v.r § 241 lg-te 4 ja 5 kohaselt on ühiskanalisatsiooni ja kogumismahutite puhul tegemist reegli ja erandiga. Mahuteid kui erandit võib reoveekogumise lahendusena kaaluda vaid lõikes 5 nimetatud tingimuste esinemisel ning erand peab kõiki olulisi asjaolusid arvestades olema põhjendatud. Ühiskanalisatsioon on seadusandja selge eelistus sedalaadi aladel.

Eelnevast tulenevalt on kohaliku omavalitsuse otsustusruum VeeS v.r § 241 lg-te 4 ja 5 vahel valiku tegemisel õiguslikult piiratud. (p 16)


Kohalik omavalitsus võib ühiskanalisatsiooni kavandamisel arvestada enda rahalist võimekust, kuid mitte esmase ja määravana, vaid üksnes seda kriteeriumi keskkonnaaspektiga kõrvutades. VeeS v.r § 241 lg 5 kohaldamiseks peab ühiskanalisatsiooni rajamine olema põhjendamatu kulude ja keskkonnale tekkiva kasu võrdluses. Arvestada võib muuhulgas piirkonna hõredat asustust ja kinnistute hooajalist kasutust, samuti piirkonda kanalisatsiooni rajamise tehnilist eripära. (p-d 18, 23)

Ühiskanalisatsiooni rajamise kulude põhjendatuse hindamisel tuleb hinnata alternatiivkulusid ka leibkondade, mitte ainult omavalitsusüksuse eelarve seisukohast. Selleks on tarvis ligikaudseltki selgitada, millised kulud tooks lekkekindlate mahutite ehitamine ja regulaarne tühjendamine kaasa majapidamistele. Kui ei esine erilisi asjaolusid, ei tohiks VeeS v.r § 241 lg 5 kohaldamisel piirkonna kogumismahutite paigaldamise, hooldamise ja kasutamise kogukulu olla piirkonna kinnistuomanike jaoks suurem kui ühiskanalisatsiooniga liitumise ja selle teenuste kasutamise kulud. (p 24)


Ühiskanalisatsiooni rajamise kulude põhjendatuse hindamisel tuleb hinnata alternatiivkulusid ka leibkondade, mitte ainult omavalitsusüksuse eelarve seisukohast. Selleks on tarvis ligikaudseltki selgitada, millised kulud tooks lekkekindlate mahutite ehitamine ja regulaarne tühjendamine kaasa majapidamistele. Kui ei esine erilisi asjaolusid, ei tohiks VeeS v.r § 241 lg 5 kohaldamisel piirkonna kogumismahutite paigaldamise, hooldamise ja kasutamise kogukulu olla piirkonna kinnistuomanike jaoks suurem kui ühiskanalisatsiooniga liitumise ja selle teenuste kasutamise kulud. (p 24)

3-19-1672/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.02.2020

Vt p 23 ja annotatsioonid otsusele nr 3-19-269/12.

Täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa andmisel ei kontrolli kohus üksikasjalikult seda, kas käimasoleva maksumenetluse tulemusena maksuhalduri poolt eeldatavalt tehtava vastutusotsuse sisulised eeldused on täidetud ja kas vastutusotsus oleks õiguspärane. Sedalaadi menetluses kontrollitakse, kas vastutusotsuse tegemine on õiguslikult võimalik ja tõenäoline, sh kas esinevad vastutusotsust välistavad asjaolud (vt pikemalt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-15-12, p-d 49 ja 50; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-17-17, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Vastutusotsuse tagamine on välistatud, kui kohtu hinnangul on juhatuse liikme tahtluse ja raske hooletuse tuvastamine ebatõenäoline. (p 18)

Kui taotluse lahendamisel võib põhimõtteliselt pidada võimalikuks nõuda puudutatud isikutelt maksuintressi aja eest, mil nad ei olnud enam juhatuse liikmed, on võimalik kõnealuses osas maksuintressi sundtäitmist ka tagada (MKS § 8 lg 1, § 40 lg 1, § 96, § 1361). (p 25)

Sundtäitmise olulist raskendatust või võimatust MKS § 1361 lg 1 mõttes ei või samastada asjaoluga, et füüsilisel isikul ei oleks tõenäoliselt piisavalt raha, et vastutusotsust hiljem kohe täies mahus täita. St füüsilisel isikul vara puudumisest ei järeldu automaatselt täitmistoimingute (nt pangakonto arest) sooritamise lubatavus. Sätte sõnastusest tulenevalt on olulise kaaluga isiku tegevus ja sellest järelduv usaldusväärsus (nt tema osalus maksuvõla põhjustanud sündmustes, käitumine maksumenetluse jooksul). (p 27)

Täitmistoiminguid võib sooritada, vältimaks füüsilise isiku olemasoleva vara peitmist. Maksukohustuste korrektse täitmise vastu on oluline avalik huvi, mis võib üles kaaluda isiku õiguse kasutada oma vara, sh sissetulekuid piiranguteta. (p 29)


Füüsilise isiku pangakontode arestimine on võimalik ka juhul, kui arestitaks peamiselt sinna laekuvat töötasu vms sissetulekut. (p 32)

Pangakontode arestist tulenevat võimalikku intensiivset riivet isiku õigustele aitab maandada MKS § 131 lg-s 3 toodud piirang. Samuti peab kohus konkreetse juhtumi asjaolusid (sh isikuga seonduvaid) hinnates veenduma, et arest on proportsionaalne. Seejuures on asjaoludest tulenevalt võimalik ja võib olla ka vajalik jätta arestimata suurem summa kui MKS § 131 lg-s 3 märgitud. (p 28)


Äriühingute ühinemisel läheb ühendatava äriühingu võlg MKS § 35 alusel üle ühendavale äriühingule. Seega, kuigi äriühing 1 kustutati ühinemise tulemusel äriregistrist, läks tema maksuvõlg seaduse alusel üle ühendavale äriühingule 2 ning maksuvõlg ei kustunud. Asjaolul, et maksuvõlg tuvastati pärast ühinemist, ei ole tähendust, kuna maksukohustus tekib seaduse, mitte maksuotsuse alusel. (p 19)


Olukorrad, kus seadusandja on omistanud äriregistri kandele konstitutiivse tähenduse, nähtuvad üheselt seadusest (nt TsÜS § 26 lg 2). Muudel juhtudel on tegu deklaratiivsete kannetega, millele laieneb ÄS §-s 34 sätestatud registrikande avaliku usaldatavuse põhimõte (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-133-11, p 24). Sel juhul kannab ebaõige kande riski äriühing (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-116-10, p 26). Seadus kohustab äriregistrisse kantud andmete muutumisel (sh juhatuse liikme tagasikutsumisel ja nimetamisel) esitama avaldust registriandmete muutmiseks viivitamatult (ÄS § 33 lg 7). Kuigi uue juhatuse liikme äriregistrisse kandmise avalduse esitamine on eeskätt uue juhatuse liikme ülesanne (ÄS § 144 lg 3 teine lause; erandiks ÄS § 184 lg 11), on endisel juhatuse liikmel samuti võimalus pöörduda registripidaja poole, juhtimaks tähelepanu, et andmed ei ole korrektsed (ÄS § 184 lg 8, § 61; vt pikemalt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-39-05, p 12). (p 20)


Vt p 23 ja annotatsioonid otsusele nr 3-19-269/12.

Kui maksukohustuslane tahtlikult esitab valeandmetega maksudeklaratsioone ning viib äriühingust raha välja, võib põhimõtteliselt pidada võimalikuks nõuda äriühingu juhatuse liikmetelt maksuintressi aja eest, mil nad ei olnud enam juhatuse liikmed ning selles osas on maksuintressi sundtäitmist võimalik ka tagada (MKS § 8 lg 1, § 40 lg 1, § 96, § 1361). (p 25)

See, kas juhatuse liikme tegevus maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste täitmisel oli tahtlik või kantud raskest hooletusest, selgitatakse lõplikult vastutusmenetluses, mitte täitmist tagavate toimingute sooritamise taotluse lahendamisel (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-17-17, p 13). Hinnang süü vormile eeldab konkreetse juhtumi asjaolude tuvastamist ja kogumis hindamist (vt nt RKHK otsus nr 3-17-2235/52, p-d 12–16), mis täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa andmise menetluse kiireloomulisust arvestades ei ole üldjuhul kohane. (p 21)

3-19-1501/203 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.12.2019

Vaidlusaluses sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusena korraldatud riigihankes tuleb pakkuja kvalifikatsiooni kontrollimisel lähtuda RHS §-dest 46 ja 98. Kuna hankedokumendid kordavad RHS § 98 lg-s 4 sätestatut, on hankija ennast selle sättega RHS § 126 lg 2 alusel sidunud. (p 13)

RHS § 46 lg 4 aluseks oleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL art 56 lg 3 võimaldab siseriiklikus õiguses sätestada dokumentide ja selgituste nõudmise teisiti kui direktiivis. Siiski on RHS § 46 lg 4 rakendamisel oluline lähtuda direktiivis seatud tingimusest, et selline täienduste tegemise nõue oleks täielikus kooskõlas võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttega ning Euroopa Kohtu praktikaga nende põhimõtete sisustamisel. (p 16)

Euroopa Kohus on selgitamise nõudega seonduvalt öelnud, et põhimõtteliselt ei tohi pakkumust pärast selle esitamist muuta. Võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttega pole siiski vastuolus see, kui pakkumusega seonduvaid andmeid parandatakse või täiendatakse, eriti siis, kui ilmselgelt on vaja vaid täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead. Hankijal on talle antud kaalutlusõiguse alusel õigus küsida taotlejatelt nende pakkumuse kohta selgitusi ning kaalutlusõiguse teostamisel kohustus kohelda taotlejaid võrdselt ja lojaalselt nii, et valikumenetluse lõppedes ja selle tulemust arvestades ei näiks, et ühte või mitut selgituste nõude saanud taotlejat on alusetult koheldud teistest soodsamalt või ebasoodsamalt. Hankija võib nõuda andmete täpsustamist või parandamist tingimusel, et see nõue puudutab selliseid dokumente või andmeid (nagu näiteks avaldatud majandusaasta aruannet), mille puhul saab objektiivselt kontrollida, et need on varasemad kui taotluste esitamise tähtaeg. Hankija peab sealjuures rangelt kinni pidama enda poolt kindlaks määratud tingimustest (otsus asjas nr C-336/12: Manova, p-d 36 ja 37, 39 ja 40).

Euroopa Kohtu seatud selgitamise nõude lubatavuse kriteeriumid on praegusel juhul täidetud ja hankija võis pakkujalt selgitusi küsida. Ringkonnakohus on sedastanud, et asjas puuduvad igasugused andmed, et pakkuja ei oleks pakkumuse esitamise ajal sisuliselt vastanud HKTS §-s 12 sätestatud usaldusväärsuse kriteeriumitele. Ka oli ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja ei saanud pakkumuse esitamise tähtpäevaks kinnituse esitamata jätmisega märkimisväärset eelist teiste pakkujate ees. Kuna kaebaja oli pakkumuse esitanud, pidi olema hankijale selge, et kaebaja soovis pakkumuses kinnitada enda vastavust vaidlusalusele kvalifitseerimistingimusele ning et pakkumuse ebatäpsus tekkis tahtmatult. Pärast pakkumise esitamise tähtaja möödumist „Jah“ valiku tegemisega kaebaja üksnes täpsustanuks juba esitatud pakkumust. (p 17)

Hankija pidi kaaluma kaebajale võimaluse andmist täpsustada, et ta vastab vaidlusalusele kvalifitseerimistingimusele. Hankija seda ei teinud, vaid on lähtunud ekslikust seisukohast, et täpsustuse küsimine oli välistatud. Sellest järeldub, et hankija on jätnud talle antud kaalutlusõiguse kasutamata. Hankija ei ole esitanud ka ühtegi muud argumenti, miks oleks pidanud jätma kaebajale selgitamise võimaluse andmata. Praegusel juhul ei rikuks pakkumuse täpsustamine võrdse kohtlemise põhimõtet. Samuti ei kannataks seetõttu riigihanke läbipaistvus. Pakkuja peab olema küll hoolas, aga see ei tähenda, et hankija peaks ilma kaalukat põhjust omamata kõrvaldama hankemenetlusest pakkuja, kes on esitanud pakkumuses ebaselgeid andmeid, mille ebaselgus on lihtsalt kõrvaldatav. (p 18)


RHS § 46 lg 4 aluseks oleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL art 56 lg 3 võimaldab siseriiklikus õiguses sätestada dokumentide ja selgituste nõudmise teisiti kui direktiivis. Siiski on RHS § 46 lg 4 rakendamisel oluline lähtuda direktiivis seatud tingimusest, et selline täienduste tegemise nõue oleks täielikus kooskõlas võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttega ning Euroopa Kohtu praktikaga nende põhimõtete sisustamisel. (p 16)

Praegusel juhul ei rikuks pakkumuse täpsustamine võrdse kohtlemise põhimõtet. Samuti ei kannataks seetõttu riigihanke läbipaistvus. Pakkuja peab olema küll hoolas, aga see ei tähenda, et hankija peaks ilma kaalukat põhjust omamata kõrvaldama hankemenetlusest pakkuja, kes on esitanud pakkumuses ebaselgeid andmeid, mille ebaselgus on lihtsalt kõrvaldatav. (p 18)


3-15-241/62 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.12.2019

NB! Seisukoha muutus!

Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. (p 14)

Vastustajal polnud praegusel juhul pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). (p 17)

Kaebaja nõude aluseks on faktiliselt abi tagasinõudmise otsus (mitte vastustaja tegevus toetuse andmisel) ning õiguslikult HMS § 67 lg 3. Nõude tekkimine sellel alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Euroopa Kohtu seisukohad Eesti Pagari asjas ei jäta praegusel juhul ka HMS § 67 lg 3 kontekstis ruumi kaebaja usaldusest kõnelemiseks. Asjakohatud on aga halduskohtu viited HMS § 67 lg 4 p-dele 2 ja 4. Kaebaja kasutas abi toetuse andmise otsuses määratud eesmärgil ning usaldust ei välista igasugune võimalus haldusakt kehtetuks tunnistada (vt lähemalt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 16). Eriseadustes ja määrustes sätestatud võimalus tunnistada õigusvastane riigiabi otsus kehtetuks kattub sisuliselt HMS § 65 lg-s 1 sätestatud universaalse võimalusega. (p 29)


NB! Seisukoha muutus!

Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. (p 14)

Vastustajal polnud praegusel juhul pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). (p 17)

Euroopa Kohus kinnitas Eesti Pagari asjas halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohta, et praeguse juhtumiga sarnastes olukordades, kus riigisisene õigus ei sätesta asjakohast tähtaega, tuleb lähtuda määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 1 sätestatud nelja-aastasest aegumistähtajast (p 128). (p 18)

Euroopa Kohtu selgituse kohaselt katkeb aegumine mh siis, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eiramisega seotud juurdluse algatamisest. Juurdluse algatamine tähistab mis tahes toimingut, mis piisavalt täpselt hõlmab tehinguid, millega seoses eeskirjade eiramist kahtlustatakse. Viidatud sättes nimetatud tingimust tuleb pidada täidetuks, kui kõik faktilised asjaolud võimaldavad järeldada, et juurdluse algatamine on kõnealusele isikule tõepoolest teatavaks tehtud (Eesti Pagar, p 126).

Euroopa Kohus on varem selgitanud, et aegumistähtaegade eesmärk on üldiselt tagada õiguskindlus. See ülesanne ei oleks täidetud, kui aegumistähtaja saaks peatada mis tahes üldise kontrollitoiminguga, millel ei ole mingit seost piisavalt täpselt piiritletud tehinguid puudutavate eiramiste kahtlusega (otsused asjades nr C-278/02: Handlbauer, p 40; C-367/09: SGS Belgia, p 68; C-465/10: Chambre de commerce, p 60; C-52/14: Pfeifer & Langen, p 41). Määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kolmanda lõigu kohaselt peab tegemist olema menetlusega, mida viib läbi riigisisese õiguse kohaselt uurimis- ja menetlustoimingute tegemiseks pädev asutus (Pfeifer & Langen, p 33). Juurdlust algatades tuleb piisava täpsusega esile tuua tehingud, mis on tekitanud eiramiskahtlusi. See nõuab, et juurdlust algatades oleks mainitud konkreetse karistuse määramise või haldusmeetme võtmise võimalust (Pfeifer & Langen, p 47). (p 20)

Juhindudes Euroopa Kohtu otsusest Eesti Pagari asjas, täiendab RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 intressi kohta esitatud seisukohti. Intressi määramine ebaseadusliku riigiabi andmise ja tagasinõudmise vahelise aja eest on põhimõtteliselt võimalik niivõrd, kui see on vajalik abisaaja tegeliku eelisseisundi tasandamiseks. (p 22)

Euroopa Kohus on selgitanud, et sedalaadi asjades peab liikmesriigi asutus ELTL art 108 lg 3 alusel kohustama abisaajat maksma intressi ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik olukord kestis. Kuna liidu õigusnormides pole kindlaks määratud intressi arvutamise reegleid, peab need kehtestama liikmesriik. Seejuures ei või riigisisene õigus nurjata liidu õiguse kohaldamist sellega, et muudab liikmesriigi kohtutel või asutustel võimatuks tagada ELTL art 108 lg 3 kolmanda lause järgimine. Riigisisesed normid peavad tagama intressi maksmise kogu ajavahemiku eest, mille vältel sai isik abi kasutada, ning intress peab olema samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama (Eesti Pagar, p-d 134–135, 139, 141). (p 23)

Kolleegium jääb asjas nr 3-3-1-8-16 tehtud otsuse p-s 41 võetud seisukoha juurde, et Eesti õiguses pole õigusselguse põhimõttele vastavat normi, mille alusel abi andmise ja tagasinõudmise vahelise aja eest intressi nõuda ja arvestada. Ilma EL-i õiguse mõjuta välistaks STS 2007–2013 § 28 lg 2 erinormina nii sama paragrahvi lg 1 kui ka HMS § 69 lg 1 ja selles viidatud eraõiguse alusetu rikastumise sätete kohaldamise. Osas, milles STS § 2007–2013 § 28 lg 2 on vastuolus ELTL art 108 lg-le 3 antud tõlgendusega, tuleb vastustajal ja kohtutel see norm aga kohaldamata jätta. See võimaldab vaidlusalusaluse ajavahemiku puhul kohaldada sama paragrahvi lg-t 1 niivõrd, kui see on vajalik ELTL art 108 lg-st 3 tuletatud kohustuste täitmiseks. (p 24)

Euroopa Kohus on asjas nr C-42/17: M.A.S. ja M.B. tehtud otsuse p-s 61 selgitanud, et kui liikmesriigi kohus jõuab järeldusele, et karistusseadustiku sätete kohaldamata jätmine läheb vastuollu kuritegude ja karistuste seaduses sätestatud põhimõttega, siis ei pea ta seda kohustust täitma, isegi kui täitmine võimaldaks heastada liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese olukorra. Niisiis tuleb karistuste kohaldamisel jälgida, et liikmesriigi kohtu meetmed liidu õigusest tuleneva kohustuse täitmiseks ei satuks vastuollu selliste oluliste õiguspõhimõtetega nagu karistusnormi ettenähtavus, täpsus ja tagasiulatuva jõu puudumine (samas, p 51 jj). (p 25)

ELTL art 108 lg-st 3 tuletatud intressikohustuse eesmärk pole siiski karistamine, vaid õigusvastase eelise tasandamine. Vastustajal ja kohtutel tuleb abi andmise ja tagasinõudeotsuse tegemise vahelise aja suhtes STS 2007–2013 § 28 lg-t 1 kohaldades jälgida, et intress piirduks vaid summaga, mida abisaaja oleks pidanud maksma abile vastavat laenu turult võttes. Tegelikult säästetud intressikulu ületavas osas pole STS 2007–2013 § 28 lg-s 2 sätestatud intressi tasumise ajaline piirang vastuolus EL-i õigusega. Osas, milles STS 2007–2013 § 28 lg 2 on EL-i õigusega kooskõlas, tuleb kohtul seda sätet kohaldada. Teiseks on Euroopa Kohus oluliseks pidanud just konkreetse abisaaja eelisolukorra kõrvaldamist ja laenutingimusi, mis oleks kehtinud just tema puhul (Eesti Pagar, p-d 141–142). Kolmandaks tuleb jälgida, et intressil ei tekiks õigusselgusetus olukorras karistavat toimet. (p 26)

Kaebaja nõude aluseks on faktiliselt abi tagasinõudmise otsus (mitte vastustaja tegevus toetuse andmisel) ning õiguslikult HMS § 67 lg 3. Nõude tekkimine sellel alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Euroopa Kohtu seisukohad Eesti Pagari asjas ei jäta praegusel juhul ka HMS § 67 lg 3 kontekstis ruumi kaebaja usaldusest kõnelemiseks. Asjakohatud on aga halduskohtu viited HMS § 67 lg 4 p-dele 2 ja 4. Kaebaja kasutas abi toetuse andmise otsuses määratud eesmärgil ning usaldust ei välista igasugune võimalus haldusakt kehtetuks tunnistada (vt lähemalt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 16). Eriseadustes ja määrustes sätestatud võimalus tunnistada õigusvastane riigiabi otsus kehtetuks kattub sisuliselt HMS § 65 lg-s 1 sätestatud universaalse võimalusega. (p 29)


Üldise grupierandi määruse art 8 lg-s 2 sätestati, et selle määruse alusel väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele antaval abil loetakse olevat ergutav mõju, kui abisaaja on enne projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist esitanud asjaomasele liikmesriigile abi saamiseks taotluse. Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt on töid selle sätte tähenduses alustatud, kui projekti või tegevuse jaoks mõeldud seadmete esimene tellimus on tehtud tingimusteta ja õiguslikult siduva kohustuse võtmise teel enne abitaotluse esitamist, olenemata sellest, kui suur on võimalik kohustusest väljumise kulu (C-349/17: Eesti Pagar, p 82). (p 15)


Kaebaja nõude aluseks on faktiliselt abi tagasinõudmise otsus (mitte vastustaja tegevus toetuse andmisel) ning õiguslikult HMS § 67 lg 3. Nõude tekkimine sellel alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Euroopa Kohtu seisukohad Eesti Pagari asjas ei jäta praegusel juhul ka HMS § 67 lg 3 kontekstis ruumi kaebaja usaldusest kõnelemiseks. Asjakohatud on aga halduskohtu viited HMS § 67 lg 4 p-dele 2 ja 4. Kaebaja kasutas abi toetuse andmise otsuses määratud eesmärgil ning usaldust ei välista igasugune võimalus haldusakt kehtetuks tunnistada (vt lähemalt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 16). Eriseadustes ja määrustes sätestatud võimalus tunnistada õigusvastane riigiabi otsus kehtetuks kattub sisuliselt HMS § 65 lg-s 1 sätestatud universaalse võimalusega. (p 29)


NB! Seisukoha muutus!

Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. (p 14)

Vastustajal polnud praegusel juhul pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). (p 17)

3-18-1891/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.10.2019

Vt p 16 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 33 ja 34 ning nende annotatsioonid.


Kaalutlusõigust teostavalt haldusorganilt saab HMS § 4 lg 2 kohaselt nõuda üksnes selliste asjaoludega arvestamist, mis olid talle teada. Haldusorganil on küll kohustus juhtumi asjaolud omal initsiatiivil välja selgitada (HMS § 6), kuid uurimispõhimõte pole piiramatu. Asjaolu uurimiseks peab esinema mõistlik ajend (vt RKHK otsus nr 3-17-1110/84, p 23, ja otsus asjas nr 3-3-1-6-07, p-d 9–13). Kolleegium on hiljem asunud rangemale seisukohale haldusakti andmise ajal eksisteerinud, kuid haldusorganile mitte teada olnud asjaolude puhul, mis rangelt välistavad haldusakti andmise. Haldusorgani vabandatav mitteteadmine haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalses mõttes õiguspäraseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). See seisukoht vastab HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatule, sest asjaolu mitteteadmine ei tähenda, et asjaolu haldusakti andmise ajal ei eksisteeri. Eeltoodu ei mõjuta kolleegiumi praktikat ohuhinnangute ja muude prognoosotsuste kohta, mille sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusorganile teada olnud asjaoludest (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-17, p 17; 3-3-1-36-15, p 14.4; 3-3-1-88-14, p 16; 3-3-1-63-09, p 16). (p 19)


Sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja, mitte kohtu pädevuses ning kohus ei või asuda vastustaja asemel sissesõidukeelu kohaldamist kaaluma. Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (HKMS § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka RKHK otsus nr 3-16-2088/69, p 18). (p 18)


Kaebaja praegune abikaasa ootas juba vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal last. See pole asjaolu, mis välistaks igal juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise, kuid tegemist on olulise asjaoluga, mida tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivusaja määramise kaalumisel arvesse võtta (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). (p 19)


Vt p 16 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 33 ja 34 ning nende annotatsioonid.

Kaebaja praegune abikaasa ootas juba vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal last. See pole asjaolu, mis välistaks igal juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise, kuid tegemist on olulise asjaoluga, mida tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivusaja määramise kaalumisel arvesse võtta (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). (p 19)


Haldusorgani vabandatav mitteteadmine haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalses mõttes õiguspäraseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). See seisukoht vastab HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatule, sest asjaolu mitteteadmine ei tähenda, et asjaolu haldusakti andmise ajal ei eksisteeri. Eeltoodu ei mõjuta kolleegiumi praktikat ohuhinnangute ja muude prognoosotsuste kohta, mille sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusorganile teada olnud asjaoludest (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-17, p 17; 3-3-1-36-15, p 14.4; 3-3-1-88-14, p 16; 3-3-1-63-09, p 16). (p 19)


Vt p 17.

Vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20 ja selle annotatsioon.


3-16-2061/50 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.06.2019

Kehtiv õigus annab eksperdikomisjonile vabaduse võtta arvesse kõiki asjakohaseid dokumentaalseid tõendeid isiku terviseseisundi kohta ning kuivõrd sätestatud ei ole rangeid kriteeriume, on eksperdikomisjonil arvestatav kaalutlusruum. Siiski tuleneb Vabariigi Valitsuse 13.12.2007 määruse nr 247 § 6 lõikest 3, et kodakondsuse eksamite sooritamisest tuleb täielikult vabastada isik, kelle terviseseisundist tulenevalt ei ole eksamite sooritamine võimalik ka muudetud ulatuses ja viisil. (p 9)

Kui arst esitab lisaks isiku terviseseisundi objektiivsele kirjeldusele oma erialastel teadmistel põhineva järelduse selle kohta, et isik pole võimeline sooritama eksamit täies mahus, siis sisaldab see teatise osa tõenduslikku teavet isiku suutlikkuse kohta sooritada eksam. Raviarsti järeldust on võimalik ümber lükata teiste tõenditega või eksperdikomisjoni liikmete eriteadmistele tugineva põhjendatud arvamusega. (p 10)

Kui eksperdikomisjon teeb otsuse lisaks kogutud tõenditele eksperdikomisjoni liikmete eriteadmisi kasutades, peab eriteadmiste kasutamine olema otsuses selgelt jälgitav. Seda iseäranis siis, kui eriteadmistele tuginedes kummutatakse dokumentaalses tõendis toodud järeldus. (p 11)

Vaatamata eksperdikomisjoni võimalusele kasutada oma liikmete eriteadmisi, kehtib ka eksperdikomisjonile HMS §-s 6 sätestatud uurimiskohustus. Kuigi eksperdikomisjon on tõendite hindamisel vaba, ei saa üldjuhul pidada uurimispõhimõttega kooskõlas olevaks olukorda, kus eksperdikomisjon isegi ei püüa välja selgitada raviarsti tõendis toodud järelduse tagamaid, kui ta selles kahtleb. (p 14)

Kuna kaebaja taotles eksamitest vabastamist kurtuse tõttu ning eksperdikomisjonile esitatud perearsti tõend ei viidanud psüühikahäire esinemisele, ei pidanud ka vastustaja omal algatusel asuma selle kohta tõendeid koguma. Sellist kohustust ei loonud vastustajale ka asjaolu, et kaebaja eelmist taotlust menetledes oli eksperdikomisjon kaebajalt psühhiaatri tõendit nõudnud. Vastupidi, kui eksperdikomisjonile on juba varasemast ajast teada, et kaebajal psüühikahäiret ei ole, on tegemist asjakohase küsimusega üksnes siis, kui kaebaja sellele selgelt tugineb. (p 15)

Määruse nr 247 § 6 lõige 3 kohustab isikut eksamite sooritamisest vabastama mitte ainult siis, kui isiku terviseseisundist tulenevalt ei ole eksamite muudetud ulatuses ja viisil sooritamine võimalik, vaid ka siis, kui see ei ole otstarbekas. (p 17)


Vaatamata eksperdikomisjoni võimalusele kasutada oma liikmete eriteadmisi, kehtib ka eksperdikomisjonile HMS §-s 6 sätestatud uurimiskohustus. Kuigi eksperdikomisjon on tõendite hindamisel vaba, ei saa üldjuhul pidada uurimispõhimõttega kooskõlas olevaks olukorda, kus eksperdikomisjon isegi ei püüa välja selgitada raviarsti tõendis toodud järelduse tagamaid, kui ta selles kahtleb. (p 14)

Kuna kaebaja taotles eksamitest vabastamist kurtuse tõttu ning eksperdikomisjonile esitatud perearsti tõend ei viidanud psüühikahäire esinemisele, ei pidanud ka vastustaja omal algatusel asuma selle kohta tõendeid koguma. Sellist kohustust ei loonud vastustajale ka asjaolu, et kaebaja eelmist taotlust menetledes oli eksperdikomisjon kaebajalt psühhiaatri tõendit nõudnud. Vastupidi, kui eksperdikomisjonile on juba varasemast ajast teada, et kaebajal psüühikahäiret ei ole, on tegemist asjakohase küsimusega üksnes siis, kui kaebaja sellele selgelt tugineb. (p 15)


Kui arst esitab lisaks isiku terviseseisundi objektiivsele kirjeldusele oma erialastel teadmistel põhineva järelduse selle kohta, et isik pole võimeline sooritama eksamit täies mahus, siis sisaldab see teatise osa tõenduslikku teavet isiku suutlikkuse kohta sooritada eksam. Raviarsti järeldust on võimalik ümber lükata teiste tõenditega või eksperdikomisjoni liikmete eriteadmistele tugineva põhjendatud arvamusega. (p 10)

Kui eksperdikomisjon teeb otsuse lisaks kogutud tõenditele eksperdikomisjoni liikmete eriteadmisi kasutades, peab eriteadmiste kasutamine olema otsuses selgelt jälgitav. Seda iseäranis siis, kui eriteadmistele tuginedes kummutatakse dokumentaalses tõendis toodud järeldus. (p 11)


Praegusel juhul saaksid kohtumenetluses esitatud selgitused tugineda üksnes eriteadmistele. Lähtuvalt eksperdikomisjoni olemusest saavad niisuguseid eriteadmistel põhinevaid seisukohti otsuse põhjendamiseks kasutada üksnes eksperdikomisjoni kuuluvad isikud. Kuna eksperdikomisjon pole oma põhjendusi üheski kohtule esitatud dokumendis (otsus, koosoleku protokoll) fikseerinud, pole kohtul võimalik hinnata, kas otsuse aluseks võetud kaalutlused on asjakohased ja piisavad. Selliste põhjenduste puudumist ei asenda eriteadmistega isiku kuulumine eksperdikomisjoni koosseisu. (p 13)

3-16-1048/38 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.04.2019

Riigilt investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-39-14, p 13 ja 3-3-1-16-14, p 23). Isikul ei teki subjektiivset õigust saada toetust ainuüksi põhjusel, et toetuse saamiseks esitatud taotlus vastab toetuse saamise tingimustele. Samuti ei loo subjektiivset õigust otsus, millega tunnistati sellise taotluse rahuldamata jätmise otsus kehtetuks. Subjektiivne õigus saada toetust tekib taotluse rahuldamise otsusega toetuse määramisest, millega ühtlasi tekib isikul õigus nõuda toetuse väljamaksmist vastavalt toetuse määramise tingimustele. (p 16)


Määruse nr 1698/2005 art 71 lg 1 kohaselt ei ole lubatud programmiperioodiks 2007–2013 ette nähtud EAFRD toetust pärast 31.12.2015 välja maksta ning järelikult ei võinud sellist toetust 2016. a-l ka enam määrata. Seega oli õiguslik alus kaebaja taotluse rahuldamiseks ära langenud. Määruse nr 1698/2005 art 71 lg-s 1 sätestatud keeld kehtib, sõltumata sellest, kas liikmesriik oli meetmele eraldatud summa enne 31.12.2015 ära kasutanud või mitte. (p 11)

Kolleegium nõustub vastustaja ja kaasatud haldusorgani seisukohaga, et 2016. a-l ei olnud enam lubatud programmiperioodi 2014–2020 raha arvel programmiperioodi 2007–2013 alusel esitatud taotlusi rahastada. Määruse nr 1974/2006 art 41b lg 2 kohaselt ei tohi liikmesriigid võtta endale uusi juriidilisi kohustusi abisaajate suhtes vastavalt määrusele nr 1698/2005 alates päevast, mil nad hakkavad programmiperioodiks 2014–2020 kehtestatud õigusraamistiku alusel võtma endale uusi juriidilisi kohustusi abisaajate suhtes. Euroopa Komisjon kiitis Eesti maaelu arengu programmi aastateks 2014–2020 heaks 13.12.2015. Seega ei olnud võimalik kaebaja taotlust 2016. a-l uue programmiperioodi rahaliste vahendite arvel rahastada ning taotlus tuli jätta rahuldamata. (p 13)


Praeguses asjas ei too eksliku õigusliku aluse kasutamine kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamist, sest samasisulise otsuse andmiseks esinevad õiguslikud ja faktilised alused (vt RKHK praktika kohta nt otsus nr 3-15-1022/29, p 22). (p 12)


Otsusega, millega on jäetud toetuse saamise taotlus ekslikult rahuldamata, võib olla taotlejale tekitatud kahju, kuid kahju hüvitamise võimalikkus tuleb välja selgitada kahju hüvitamise nõude lahendamise käigus. (p 17)


Kui puudub alus kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda lisaks toetuse taotlemisega seotud kulude hüvitamisele ka toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (nt tulu, mille isik oleks teeninud põllumajandustoodete müügist; tuluks võib olla ka äriühingu vara suurenemine seoses investeeringu tegemisega). Saamata jäänud tulu ei ole siiski samastatav õigusvastaselt määramata jäänud toetuse summaga. Saamata jäänud tulust tuleb muuhulgas maha arvata investeeringutoetusest ilmajäämise tõttu säästetud kulud (RVastS § 7 lg 4, VÕS § 127 lg 5). (p 17)


Sellest, et investeeringutoetuse taotlejal ei ole subjektiivset õigust saada toetust, ei tulene, et toetuse õigusvastaselt määramata jätmise korral oleks kahju hüvitamine riigivastutuse seaduse alusel välistatud. Isikul on õigus nõuda, et toetustaotluse lahendamisel järgitaks tema huve kaitsvaid norme. Seda, kas haldusorgan oleks õiguspäraselt toimides isikule toetuse määranud, tuleb hinnata faktiliste asjaolude ja toetuse andmist reguleerivate sätete alusel õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahelise põhjusliku seose tuvastamise käigus (vt täpsemalt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-11-15, p-d 12 ja 13). (p 17)


Kohustamiskaebuse lubatavus ega põhjendatus ei sõltu kahju hüvitamise nõude väljavaadetest. Otsusega, millega on jäetud toetuse saamise taotlus ekslikult rahuldamata, võib olla taotlejale tekitatud kahju, kuid kahju hüvitamise võimalikkus tuleb välja selgitada kahju hüvitamise nõude lahendamise käigus. (p 17)

3-17-1545/81 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.02.2019

Nõustuda ei saa seisukohaga, et sissesõidukeelu pikkuse määramisel kaalumiskohustust pole, kuna seadus sätestab üldreegli, mis on vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmisel viis aastat, ja sätte sõnastuses ei ole viidet „kuni“ viis aastat. VSS § 74 lg-t 2 tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, pidades silmas selle aluseks olevat direktiivi 2008/115/EÜ art-t 11. Art 11 lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et sisenemiskeelu pikkus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. Kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-tes 3 ja 4. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. (p 34)


Perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. Ka ei pruugi isiku argumendid, mida tuleks arvesse võtta lahkumisettekirjutuse tegemisel koos sissesõidukeelu kohaldamisega, omada otsest tähendust või samaväärset kaalu elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Seetõttu on lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause). (p 32)


Perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. Ka ei pruugi isiku argumendid, mida tuleks arvesse võtta lahkumisettekirjutuse tegemisel koos sissesõidukeelu kohaldamisega, omada otsest tähendust või samaväärset kaalu elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Seetõttu on lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause). (p 32)

Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumiskohustus nähtub ka VSS § 72 lg 2 aluseks olevast direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-st 4 ning seda selgitavast Euroopa Kohtu praktikast (vt nt C-554/13, Zh. ja O., p-d 42–50, 69–70). Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine (vt VSS § 74 lg 2, selle aluseks olev direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 1 ja seda selgitavad Euroopa Kohtu lahendid C-225/16, Ouhrami, p 44; C-290/14, Skerdjan Celaj, p 24). (p 33)


Avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Seevastu avalik julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut. (Vt pikemalt nt C-82/16, K. A. jt, p 91.) (p 23)

Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. (p 21)


HKMS § 158 lg 2 teise lause järgi hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga ning erandi näeb lõige 31 ette vaid rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsusele. Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisel tuleneb siiski, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse, s.o ka lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb (C-371/08, Ziebell, p 84). Selline võib olukord olla eelkõige siis, kui ajavahemik lahkumisettekirjutuse tegemise ja selle õiguspärasuse kohtuliku hindamise vahel on pikk (vrd nt liidetud kohtuasjad C-316/16 ja C-424/16, B, p 94).

Haldus- ja ringkonnakohus, omades faktiliste asjaolude hindamise pädevust, peavad eeltoodust ja HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt välja selgitama ja hindama, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule oluliselt muutunud. Kui kohus jõuab järeldusele, et muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise haldusakti andmine enam õiguspärane, tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada, sõltumata sellest, kas see oli andmise ajal õiguspärane. (p 22)


Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20)


Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumiskohustus nähtub ka VSS § 72 lg 2 aluseks olevast direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-st 4 ning seda selgitavast Euroopa Kohtu praktikast (vt nt C-554/13, Zh. ja O., p-d 42–50, 69–70). Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine (vt VSS § 74 lg 2, selle aluseks olev direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 1 ja seda selgitavad Euroopa Kohtu lahendid C-225/16, Ouhrami, p 44; C-290/14, Skerdjan Celaj, p 24). (p 33)


EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 on sätestatud, et liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule (ingl an actual and sufficiently serious threat to publicpolicy or public security, sks eine gegenwärtige, hinreichend schwere Gefahr für die öffentliche Ordnung oder die öffentlicheSicherheit, pr une menace réelle et suffisamment grave pour l'ordre public ou la sécurité publique). Enne väljasaatmise kohta otsuse tegemist tuleb arvestada järgmiste teguritega: elamise kestus liikmesriigi territooriumil, isiku vanus, tagajärjed isiku ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga (direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3). Ka direktiivi põhjenduses 16 rõhutatakse pikaajalise elaniku tugevdatud kaitset väljasaatmise vastu. (p 17)

VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.

Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)

Kolleegiumi hinnangul tuleb küll jaatada kaebajast lähtuvat piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, kuid seda ei saa lugeda tegelikuks direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles isiku õiguse saada pikaajalise elaniku elamisluba (VMS § 241 lg 3). (p 30) Kuna ei ole tuvastatud tegelik oht avalikule korrale, tuleb vaidlusalune PPA otsus jõusse jätta pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas, kuid lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld tuleb tühistada. (p 31, vt ka p 27)

Kaebajal on võimalik esitada PPA-le tähtajalise elamisloa andmise menetluse uuendamise taotlus. Kuna tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise korral tekiks kaebajal tõenäoliselt lahkumiskohustus, tuleb silmas pidada, et kaebajat saab avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma kohustada üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kui kaebaja saab tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. (p 36)


Seisukohta, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on võimalik vaid juhul, kui täidetud on EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 sätestatud väljasaatmisotsuse tegemise eeldus: isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, ei toeta VMS § 241 lg 1 p 2 sõnastus ega kujunemislugu. Kuni 30. septembrini 2010 (k.a) kehtinud VMS § 149 lg 1 p 3 võimaldas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule“. 1. oktoobril 2010 jõustunud VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt piisab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks üksnes ohust avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. (p 18)

VMS koostoimes VSS-ga ei erista olukorda, kus pikaajalise elaniku elamisluba omav välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, olukorrast, kus on tuvastatud temast lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pelgalt ohule tuginevalt elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine (VMS § 43) ning riigisisese õiguse imperatiivsete sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks (VSS § 7 lg 1, § 74 lg 1). VMS § 126 järgi on sissesõidukeeld omakorda imperatiivseks aluseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel (vrd ka Euroopa Kohtu otsus C-82/16, K. A. jt, p 57). Seega tekiks mistahes ohu ning tegeliku ja piisavalt tõsise ohu mitteeristamisel olukord, et mistahes ohule tuginev pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine tooks vältimatult kaasa lahkumisettekirjutuse tegemise ning üldjuhul ka sissesõidukeelu kohaldamise. Kehtiv sissesõidukeeld välistaks omakorda tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise.

VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p-d 14, 22). (p 19)

Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20)

Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavust Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21)

Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda. (p 26)


Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine eeldab esiteks, et kindlaks tehakse isikust lähtuv oht, ning teiseks tuleb otsustada, kas tuvastatud oht kaalub üles isiku huvi säilitada elamisluba (VMS § 241 lg 1 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 15). Kaalumisel arvestatakse välismaalase toime pandud õigusrikkumise raskust ja laadi, asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lg 3). Silmas tuleb pidada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljakujunenud kriteeriumeid (vt pikemalt RKHK otsus ajas nr 3-3-1-2-16, p-d 16 ja 22). (p 15)

Seisukohta, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on võimalik vaid juhul, kui täidetud on EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 sätestatud väljasaatmisotsuse tegemise eeldus: isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, ei toeta VMS § 241 lg 1 p 2 sõnastus ega kujunemislugu. Kuni 30. septembrini 2010 (k.a) kehtinud VMS § 149 lg 1 p 3 võimaldas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule“. 1. oktoobril 2010 jõustunud VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt piisab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks üksnes ohust avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. (p 18)

VMS koostoimes VSS-ga ei erista olukorda, kus pikaajalise elaniku elamisluba omav välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, olukorrast, kus on tuvastatud temast lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pelgalt ohule tuginevalt elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine (VMS § 43) ning riigisisese õiguse imperatiivsete sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks (VSS § 7 lg 1, § 74 lg 1). VMS § 126 järgi on sissesõidukeeld omakorda imperatiivseks aluseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel (vrd ka Euroopa Kohtu otsus C-82/16, K. A. jt, p 57). Seega tekiks mistahes ohu ning tegeliku ja piisavalt tõsise ohu mitteeristamisel olukord, et mistahes ohule tuginev pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine tooks vältimatult kaasa lahkumisettekirjutuse tegemise ning üldjuhul ka sissesõidukeelu kohaldamise. Kehtiv sissesõidukeeld välistaks omakorda tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise.

VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p-d 14, 22). (p 19)

Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20)

Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavust Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21)

Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda.

VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.

Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)

Praegusel juhul tuleb küll jaatada kaebajast lähtuvat piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, kuid seda ei saa lugeda tegelikuks direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles isiku õiguse saada pikaajalise elaniku elamisluba (VMS § 241 lg 3). (p 30) Kuna ei ole tuvastatud tegelik oht avalikule korrale, tuleb vaidlusalune PPA otsus jõusse jätta pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas, kuid lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld tuleb tühistada. (p 31)


Narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus. Riigikohus on korduvalt märkinud, et „kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning eeskätt nende kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur“ (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 20.2 ja seal viidatud praktika). Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale.

Praegusel juhul on kaebaja toime pandud narkootikumidega seotud süüteod iseenesest puudutanud üksnes nende omandamist ja valdamist ning teda ei ole süüdi mõistetud grupiviisilises tegutsemises või vägivallaga seotud süütegudes. Ka on kaebajale mõistetud karistused olnud pea alati süüteokoosseisus sätestatud karistusmäära miinimumi lähedased. Toimepandud süütegude laad ja retsidiivsus näitavad kolleegiumi hinnangul siiski seda, et kaebaja kujutab endast piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Küll ei saa eeltoodust teha automaatset järeldust, et oht avalikule korrale on tegelik. (p 27)


Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. (p 26)

VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.

Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)


Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda.

VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.

Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)


Lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause). (p 32)


Perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. (p 32)


Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas praegusel juhul isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavuse kohta Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21)


PPA keeldus oma otsusega kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 p-de 1, 2 ja 5 alusel. Kaebajal on võimalik esitada PPA-le tähtajalise elamisloa andmise menetluse uuendamise taotlus. Kuna tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise korral tekiks kaebajal tõenäoliselt lahkumiskohustus, tuleb silmas pidada, et kaebajat saab avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma kohustada üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kui kaebaja saab tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. (p 36)

3-16-1531/38 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.12.2018

SHS § 2 järgi kohaldatakse selles seaduses ettenähtud sotsiaalkaitsele SÜS sätteid, arvestades SHS-is sätestatud erisusi. Sotsiaalkaitse ühe põhimõttena on SÜS §-s 7 sätestatud avaliku võimu selgitamis- ja abistamiskohustus: isiku vajadusele, arusaamisele ja huvile vastava hüvitise andmise otsustamiseks abistatakse teda avalduse esitamisel või toimingu tegemisel, kui ilma abistamata jääksid tema õigused teadmatusest või muul põhjusel teostamata. Hüvitiste hulka kuulub ka isikult talle kolmanda isiku poolt osutatud teenuste eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmine (SÜS § 14 p 1). Seega tuli vastustajal juhinduda selgitamiskohustuse täitmisel SÜS §-s 7 sätestatust.

Selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse eelnõu (93 SE) seletuskirjas rõhutatakse, et haldusorgan peab omal algatusel nõustama ja abistama juhul, kui isik ei suuda taotlust täita, kui selles esineb ilmseid vigu või muul viisil on ilmne, et isik ei oma piisavat teavet menetluses toimetulemiseks ning menetluse eesmärk jääks haldusorgani abita täitmata (seletuskirja lk 23).

Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks haldusmenetluse käigus selgituste saamiseks vastustaja poole pöördunud. Küll aga lisas vastustaja vaidlustatud otsuse juurde infolehe, milles oli märgitud, et tööalase rehabilitatsiooni vajaduse selgitamiseks tuleb pöörduda tööalase rehabilitatsiooni teenust osutava Eesti Töötukassa poole. Kuna tööalase rehabilitatsiooni teenuse saamine ei olnud kaebaja jaoks välistatud ning selle teenuse osutamise üle otsustamine oli töötukassa pädevuses, oli infolehes esitatud teave tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamise tingimuste ja taotlemise korra kohta selgitamiskohustuse täitmiseks asjakohane ja piisav.

Juhul, kui kaebajal oleks olnud õigus taotleda sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmist SHS § 59 lg 1 p 4 alusel, tulnuks vastustajal kaebajale seda võimalust selgitada. Vastustaja ei oleks saanud kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamise taotlust SHS § 59 lg 1 p 4 alusel rahuldada. SHS § 59 lg 1 p 4 kohaldamist takistas asjaolu, et see norm jõustus pärast vaidlustatud otsuse tegemist, 1.07.2016 (SHS § 184 lg 3). Seega ei ole vastustaja ka selles osas selgitamiskohustust rikkunud.

Vastustaja ei pidanud olukorras, kus kaebaja taotlust ei olnud võimalik SHS § 59 lg 1 p 3 alusel rahuldada, selgitama talle, et sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamiseks tuleks kaebajal tööleping lõpetada. Selgitamiskohustuse eesmärk on nõustada isikut iseseisva otsuse tegemisel, kuid seejuures ei tohi menetlusosalist mõjutada. (p-d 14–18)


SHS § 59 lg 1 p 3 ja lg 3 p 2 järgi puudus kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotluse rahuldamiseks alus. (p 12)

Juhul, kui kaebajal oleks olnud õigus taotleda sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmist SHS § 59 lg 1 p 4 alusel, tulnuks vastustajal kaebajale seda võimalust selgitada. Praeguses asjas ei oleks vastustaja saanud kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamise taotlust SHS § 59 lg 1 p 4 alusel rahuldada. SHS § 59 lg 1 p 4 kohaldamist takistas asjaolu, et see norm jõustus pärast vaidlustatud otsuse tegemist, 1.07.2016 (SHS § 184 lg 3). Seega ei ole vastustaja ka selles osas selgitamiskohustust rikkunud. (p 17)

3-15-934/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.12.2018

Pakendiaktsiis on majandusmeede pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 15 tähenduses. Seda kinnitavad nii pakendiseaduse kui ka pakendiaktsiisi seaduse sätted. PakS § 19 kohaselt on pakendiaktsiis pakendi tagasivõtmise kohustuse ja tagatisraha kõrval kolmandaks majandusmeetmeks, mida rakendatakse pakendi ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi toimimiseks. Pakendiaktsiisi eesmärk ühtib pakendidirektiivi eesmärgiga vältida või leevendada pakendite taaskasutamise kaudu pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale, sest vastavalt PakAS § 6 lg-le 5 tuleb aktsiisi tasuda seaduses sätestatud pakendi taaskasutamise määra ja sellest määrast väiksema tegelikult taaskasutatud pakendi koguse vahe eest. Kolleegiumil ei ole põhjust kahelda, et pakendiaktsiis on kehtestatud kooskõlas Euroopa Liidu õigusega (vt Euroopa Kohtu otsus C-104/17: Cali Esprou, p-d 25-42). (p 16)

Liikmesriigi kohustus teavitada Euroopa Komisjoni kehtestatavatest majandusmeetmetest on seotud pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 1 lg-s 1 sätestatud eesmärgiga „tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses“. Sama direktiivi põhjenduste kohaselt on kavandatavatest meetmetest teavitamine vajalik selleks, et komisjonil oleks võimalik kindlaks teha, kas meetmed vastavad pakendidirektiivile. Art 16 järgi ei hõlma teavitamiskohustus siiski pakendidirektiivi raames vastu võetud fiskaalmeetmeid (ingl k measures of a fiscal nature, sk k steuerliche Maβnahmen). Kuna pakendiaktsiis on riiklik maks (maksukorralduse seaduse § 3 lg 2 p 7), on see majandusmeede ühtlasi fiskaalmeede pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 16 tähenduses. PakAS § 111 lg 11, reguleerides pakendiaktsiisi tasumise kohustuse sisu, on pakendiaktsiisi kui fiskaalmeetme osa. PakAS § 111 lg 11 puhul ei ole tegemist tehnilise spetsifikatsiooniga, mis oleks seotud fiskaalmeetmega (vt pakendidirektiivi art 16 lg 1) või käsitleks tehnilist küsimust direktiivi 83/189/EMÜ tähenduses (vt pakendidirektiivi art 16 lg 2). Tehnilise spetsifikatsiooniga nähakse ette toote nõutavad omadused (vt direktiivi 98/34/EÜ art 1 p 3; nt Euroopa Kohtu otsus C-303/15: M. ja S., p 19). Kohustus teavitada Euroopa Komisjoni tehnilisest spetsifikatsioonist on kehtestatud eesmärgiga kaitsta preventiivselt kaupade vaba liikumist (nt Euroopa Kohtu otsus C-26/11: Belgische Petroleum Unie jt, p 49). PakAS § 111 lg-l 11 eelkirjeldatud funktsioon puudub. Seega ei pidanud Eesti Euroopa Komisjoni PakAS § 111 lg 11 kehtestamise kavatsusest teavitama. (p-d 17–19)

PakAS § 7 lg 2, § 8 lg 11 ja § 111 lg 11 reguleerimisala ei kattu pakendiseaduses sätestatuga ning need sätted ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. (p 23)

Pakendiaktsiisi maksmise kohustus ei ole ebaproportsionaalne meede olukorras, kus pakendiettevõtja ei ole taaskasutusorganisatsiooniga PakAS § 111 lg-s 1 nimetatud lepingut sõlminud, kuid on PakS § 16 lg 2 alusel tagasiulatuvalt üle antud kohustused kalendriaasta lõpuks täitnud. Pakendite taaskasutuskohustuse täitmine kalendriaasta jooksul on pakendidirektiivi eesmärgiga kooskõlas. Sellest ei saa aga teha järeldust, et pakendiaktsiisi kvartalipõhine maksustamisperiood takistab pakendite taaskasutuskohustuse täitmist. Kvartalipõhine maksustamisperiood võimaldab teostada taaskasutusorganisatsiooniga lepingut mittesõlminud ettevõtjate pakendite taaskasutamise kohustuse täitmise üle tõhusamat järelevalvet kui see oleks võimalik kalendriaastapõhise maksustamisperioodi korral. Kvartalit ei ole põhjust pidada ülemäära lühikeseks ja seetõttu ebamõistlikult koormavaks maksustamisperioodiks. Kuna pakendiettevõtjal on võimalik vabalt otsustada, kas ta annab pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustused taaskasutusorganisatsioonile lepinguga üle või täidab neid kohustusi ise, saab ta ühtlasi otsustada pakendiaktsiisiga maksustamise perioodi üle. Lühema maksustamisperioodiga seotud kõrgendatud nõudmiste eesmärgiks on motiveerida ettevõtjaid oma kohustusi taaskasutusorganisatsioonile üle andma. (p 24)

19. juunil 2010 jõustunud PakAS § 111 lg 11 ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. See säte aitab ära hoida juhtumeid, mil taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitakse leping tagasiulatuvalt alles siis, kui riikliku järelevalve teostaja on asunud pakendiettevõtja kohustuste täitmist kontrollima. Kuna PakAS § 111 lg 11 eesmärgiks on pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise süsteemi kuritarvituste ärahoidmine, soodustab ka see säte pakendijäätmete kogumist ja taaskasutamist. (p 25)

Riigikohus on asunud varem, kui pakendiaktsiisi seaduses ei olnud taaskasutusorganisatsiooniga lepingu tagasiulatuvalt sõlmimise keeldu, seisukohale, et sellise lepingu tagasiulatuvalt sõlmimine on kooskõlas pakendidirektiivi eesmärgiga tagada võimalikult suure koguse pakendijäätmete kokkukogumine ja taaskasutus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-08, p 10). Sellest seisukohast ei saa teha järeldust, et pakendidirektiivist tulenevalt peab aktsiisimaksjal olema võimalus anda PakAS § 111 lg 1 alusel taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitud lepingus oma kohustused üle tagasiulatuvalt. Pakendidirektiivi art 15 teise lausega antud otsustusruum võimaldab seadusandjal lepingu sõlmimisele piirangu seada. Seetõttu ei tule praeguses asjas lähtuda Riigikohtu seisukohast haldusasjas nr 3-3-1-82-08. (p 26)


Liikmesriigi kohustus teavitada Euroopa Komisjoni kehtestatavatest majandusmeetmetest on seotud pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 1 lg-s 1 sätestatud eesmärgiga „tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses“. Sama direktiivi põhjenduste kohaselt on kavandatavatest meetmetest teavitamine vajalik selleks, et komisjonil oleks võimalik kindlaks teha, kas meetmed vastavad pakendidirektiivile. Art 16 järgi ei hõlma teavitamiskohustus siiski pakendidirektiivi raames vastu võetud fiskaalmeetmeid (ingl k measures of a fiscal nature, sk k steuerliche Maβnahmen). Kuna pakendiaktsiis on riiklik maks (maksukorralduse seaduse § 3 lg 2 p 7), on see majandusmeede ühtlasi fiskaalmeede pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 16 tähenduses. PakAS § 111 lg 11, reguleerides pakendiaktsiisi tasumise kohustuse sisu, on pakendiaktsiisi kui fiskaalmeetme osa. PakAS § 111 lg 11 puhul ei ole tegemist tehnilise spetsifikatsiooniga, mis oleks seotud fiskaalmeetmega (vt pakendidirektiivi art 16 lg 1) või käsitleks tehnilist küsimust direktiivi 83/189/EMÜ tähenduses (vt pakendidirektiivi art 16 lg 2). Tehnilise spetsifikatsiooniga nähakse ette toote nõutavad omadused (vt direktiivi 98/34/EÜ art 1 p 3; nt Euroopa Kohtu otsus C-303/15: M. ja S., p 19). Kohustus teavitada Euroopa Komisjoni tehnilisest spetsifikatsioonist on kehtestatud eesmärgiga kaitsta preventiivselt kaupade vaba liikumist (nt Euroopa Kohtu otsus C-26/11: Belgische Petroleum Unie jt, p 49). PakAS § 111 lg-l 11 eelkirjeldatud funktsioon puudub. Seega ei pidanud Eesti Euroopa Komisjoni PakAS § 111 lg 11 kehtestamise kavatsusest teavitama. (p-d 17–19)

Pakendidirektiivi art 15 näeb ette, et kui nõukogu ei ole direktiivi eesmärkide saavutamiseks majandusmeetmeid rakendanud, võivad seda teha liikmesriigid, järgides ühenduse keskkonnapoliitika põhimõtteid ja asutamislepingust tulenevaid kohustusi. Seega on jäetud pakendidirektiiviga liikmesriigi seadusandjale majandusmeetmete, sh pakendiaktsiisi, kujundamisel otsustusruum. Küll aga ei tohi riigisisesed normid diskrimineerida teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjaid võrreldes kohalike ettevõtjatega ega kahjustada Euroopa Liidu õiguse elluviimist (vt RKHK otsust asjas nr 3-3-1-84-12, p 12). Praeguses asjas ei ole nimetatud probleeme esile toodud. Seepärast piirdub kolleegium kontrollimisega ega pakendiaktsiisi seaduse vaidlusalused sätted ei kahjusta pakendidirektiivi eesmärgi saavutamist ning kas need on kooskõlas põhiseadusega. (p 22)

Riigikohus on asunud varem, kui pakendiaktsiisi seaduses ei olnud taaskasutusorganisatsiooniga lepingu tagasiulatuvalt sõlmimise keeldu, seisukohale, et sellise lepingu tagasiulatuvalt sõlmimine on kooskõlas pakendidirektiivi eesmärgiga tagada võimalikult suure koguse pakendijäätmete kokkukogumine ja taaskasutus (vt RKHK otsust asjas nr 3-3-1-82-08, p 10). Sellest seisukohast ei saa teha järeldust, et pakendidirektiivist tulenevalt peab aktsiisimaksjal olema võimalus anda PakAS § 111 lg 1 alusel taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitud lepingus oma kohustused üle tagasiulatuvalt. Pakendidirektiivi art 15 teise lausega antud otsustusruum võimaldab seadusandjal lepingu sõlmimisele piirangu seada. Seetõttu ei tule praeguses asjas lähtuda Riigikohtu seisukohast haldusasjas nr 3-3-1-82-08. (p 26)


Pakendidirektiivi art 15 näeb ette, et kui nõukogu ei ole direktiivi eesmärkide saavutamiseks majandusmeetmeid rakendanud, võivad seda teha liikmesriigid, järgides ühenduse keskkonnapoliitika põhimõtteid ja asutamislepingust tulenevaid kohustusi. Seega on jäetud pakendidirektiiviga liikmesriigi seadusandjale majandusmeetmete, sh pakendiaktsiisi, kujundamisel otsustusruum. Küll aga ei tohi riigisisesed normid diskrimineerida teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjaid võrreldes kohalike ettevõtjatega ega kahjustada Euroopa Liidu õiguse elluviimist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p 12). Praeguses asjas ei ole nimetatud probleeme esile toodud. Seepärast piirdub kolleegium kontrollimisega ega pakendiaktsiisi seaduse vaidlusalused sätted ei kahjusta pakendidirektiivi eesmärgi saavutamist ning kas need on kooskõlas põhiseadusega. (p 22)


PakAS § 7 lg 2, § 8 lg 11 ja § 111 lg 11 reguleerimisala ei kattu pakendiseaduses sätestatuga ning need sätted ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. (p 23)


Pakendiaktsiisi maksmise kohustus ei ole ebaproportsionaalne meede olukorras, kus pakendiettevõtja ei ole taaskasutusorganisatsiooniga PakAS § 111 lg-s 1 nimetatud lepingut sõlminud, kuid on PakS § 16 lg 2 alusel tagasiulatuvalt üle antud kohustused kalendriaasta lõpuks täitnud. Pakendite taaskasutuskohustuse täitmine kalendriaasta jooksul on pakendidirektiivi eesmärgiga kooskõlas. Sellest ei saa aga teha järeldust, et pakendiaktsiisi kvartalipõhine maksustamisperiood takistab pakendite taaskasutuskohustuse täitmist. Kvartalipõhine maksustamisperiood võimaldab teostada taaskasutusorganisatsiooniga lepingut mittesõlminud ettevõtjate pakendite taaskasutamise kohustuse täitmise üle tõhusamat järelevalvet kui see oleks võimalik kalendriaastapõhise maksustamisperioodi korral. Kvartalit ei ole põhjust pidada ülemäära lühikeseks ja seetõttu ebamõistlikult koormavaks maksustamisperioodiks. Kuna pakendiettevõtjal on võimalik vabalt otsustada, kas ta annab pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustused taaskasutusorganisatsioonile lepinguga üle või täidab neid kohustusi ise, saab ta ühtlasi otsustada pakendiaktsiisiga maksustamise perioodi üle. Lühema maksustamisperioodiga seotud kõrgendatud nõudmiste eesmärgiks on motiveerida ettevõtjaid oma kohustusi taaskasutusorganisatsioonile üle andma. (p 24)

19. juunil 2010 jõustunud PakAS § 111 lg 11 ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. See säte aitab ära hoida juhtumeid, mil taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitakse leping tagasiulatuvalt alles siis, kui riikliku järelevalve teostaja on asunud pakendiettevõtja kohustuste täitmist kontrollima. Kuna PakAS § 111 lg 11 eesmärgiks on pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise süsteemi kuritarvituste ärahoidmine, soodustab ka see säte pakendijäätmete kogumist ja taaskasutamist. (p 25)


Taaskasutusorganisatsiooni (TKO) veebilehel avaldatud aktsiisimaksja kohustuste üleandmise leping ei ole tüüptingimustega leping, mis tuleks VÕS § 9 lg 2 järgi lugeda sõlmituks hetkest, mil TKO kaebaja allkirjastatud lepingu kätte sai. VÕS § 11 lg-s 2 on muuhulgas sätestatud, et kui vastavalt seadusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. PakAS § 111 lg 1 järgi tuleb selle seadusega sätestatud kohustused TKO-le üle anda kirjaliku lepinguga. VÕS § 11 lg 4 esimese lause kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Sama normi teise lause järgi võib seaduses sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Kuna pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustuste üleandmise puhul seadus sellist võimalust ette ei näe, tuleb kohaldada VÕS § 11 lg 4 esimest lauset. Seepärast tuleb PakAS § 111 lg-s 1 nimetatud leping lugeda sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad (p 10).


Vastustaja ja kohtud lähtusid lepingu sõlmimise aja küsimuses varasemas haldusasjas sama lepingu kohta võetud kohtu seisukohast. Lepingu sõlmimise aja tuvastamine on õigusküsimus, millele peab kohus andma hinnangu faktilistele asjaoludele ja asjakohastele normidele tuginedes. Ringkonnakohus on lepingu sõlmimise aja tuvastamise käigus tõendeid hinnanud ja kohtuotsust põhjendanud kooskõlas menetlusnormidega. Praeguse haldusasja materjalidest ei selgu ning kaebaja ei ole ka kassatsioonkaebuses välja toonud, et ta oleks esitanud tõendeid, mida varasemas haldusasjas ei uuritud. (p 9)

Kokku: 94| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json