3-22-1218/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.03.2023 |
|
Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kohta vt RKHKm nr 3-3-1-95-07, p 14, 3-19-557/19. (p 11)
Järve avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kandmine mõjutab veekogu ja kaldakinnisasja omaniku õigusi vahetult ja kohe. Selline haldusakt piirab kinnisasja omaniku omandiõigust: ta ei või veekogu avalikku kasutust takistada ning peab lubama igaühel kasutada kallasrada (KeÜS § 37 lg 5 ja § 38 lg‑d 1 ja 4). (p 12)
Haldusorgan ei või piirduda vaid seaduses sätestatud teavitamise korra järgimisega, kui on ette näha, et see ei ole piisav selleks, et teave jõuaks huvitatud isikuteni, ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid (vrd RKHKm nr 3-3-1-31-03, p 26, 3-3-1-12-08, p 13, 3‑18‑913/85, p 14). Teavitamine on oluline tõhusa kohtukaebeõiguse tagamiseks (PS § 15) ja hea halduse põhimõtte järgimiseks (PS § 14). (p-d 14 ja 16)
|
| 3-18-913/85
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.10.2021 |
|
Harjutusväli on maa- või mereala koos selle kohal oleva õhuruumiga ja väljaõppeehitiste kompleksiga, kus korraldatakse RelvS § 85 lg-s 1 nimetatud tegevusi (taktikalised harjutused, õppused, laskmised ja lõhketööd ning relvade, lahingumoona, lahingu- ja muu tehnika katsetused). RelvS § 85 lg 3 järgi asutab harjutusvälja Vabariigi Valitsus. Harjutusväli on seega juriidilise eristaatusega maa-ala koos sellel asuvate ehitistega. (p 9)
Harjutusväli ei teki õiguslikult alles siis, kui kõik sinna kavandatavad ehitised on valminud. Harjutusvälja loomise korralduse kehtivus ei sõltu ühegi õigusnormi järgi planeeringu kehtestamisest, kinnistu omandiõigusest, kasutusõigusest, valdusest jne. (p 10)
Maa-alale harjutusvälja staatuse omistamine ei tähenda seda, et seal oleks kohe lubatud kõik RelvS § 85 lg-s 1 nimetatud tegevused. Tegevuse lõplik lubatavus võib sõltuda omandisuhetest ning ehitusõiguslikest, riigikaitselistest, ohutus- jm nõuetest tulenevate lisatingimuste täitmisest. (p 11)
Kohtus on vaidlustatavad ka kaudsed ja faktilised riived, mitte ainult otsesed omandiõiguse kitsendused. (p 12)
Seadused ei sätesta nõuet, et harjutusvälja maa tuleb määrata planeeringutes riigikaitseliseks alaks ja harjutusvälja ehitiste püstitamiseks tuleb koostada riigi eriplaneering enne harjutusvälja asutamist Vabariigi Valitsuse otsusega ning enne seal mistahes riigikaitselise tegevuse alustamist. See on siiski vajalik hea halduse põhimõtte järgimiseks. Kui esmalt toimuksid planeerimismenetlused, oleks tagatud oluliselt suurem õigusselgus, huvitatud ja puudutatud isikute tõhusam kaasamine otsustusprotsessi ning seeläbi huvide parem kaalumine. Seetõttu tuleks harjutusvälja asutamisele ja asukoha määramisele eelnevat planeerimist kindlasti eelistada. Planeeringute puudumine iseenesest ei anna aga alust järeldada, et harjutusvälja asutamise korraldus oleks õigusvastane. (p 13)
Viies harjutusvälja asutamise menetluse läbi kaebaja selja taga ja teda ära kuulamata, kohtleb Vabariigi Valitsus kaebajat haldusmenetluses objektina, mitte isikuna, kelle seisukohad väärivad ärakuulamist ja arvestamist. Selline valitsuse korraldus on formaalselt õigusvastane. (p 19)
Selleks, et tugineda Natura võrgustiku ala kaitseks loodud nõuetele, tuleb kaebajal ära näidata, et nende nõuete eiramine toob kaasa tema õiguste rikkumise, näiteks et rikutud on tema õigust oma tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (KeÜS § 23). Selleks, et füüsiline isik saaks nõuda Natura ala kaitset KeÜS § 23 alusel, peab tal olema alaga eriline seos, st ala mõjutamine vaidlusaluse tegevusega peab kahjustama tema tervist või heaolu tegelikult ja oluliselt. (p 20)
Harjutusvälja need mõjud Natura aladele, mis on seotud riigi eriplaneeringu elluviimisega, tuleb välja selgitada eriplaneeringu menetluses. (p 21)
EhSRS § 9 lg-t 1 ei saa tõlgendada nii, et riigi eriplaneeringu menetlust võib alustada detailse lahenduse koostamisest alati, kui kehtivas maakonnaplaneeringus on ehitise põhimõtteline asukoht kindlaks määratud. EhSRS § 9 lg-s 1 on viidatud spetsiifilistele planeerimismenetlustele, mitte tavapärasele maakonnaplaneeringule. (p 25)
PlanS v.r ei sätestanud nõuet kaasata puudutatud isikud maakonnaplaneeringu menetlusse. (p 27)
|
| 3-3-1-62-16
|
Riigikohus |
08.12.2016 |
|
Lubadus haldusmenetlus uuendada ega isegi haldusmenetluse uuendamine ei lõpeta haldusakti kehtivust. (p 11)
Lubadus haldusmenetlus uuendada ega isegi haldusmenetluse uuendamine ei lõpeta haldusakti kehtivust. (p 11)
Ettekirjutuse täitmise tähtaeg ei sõltu adressaadi nõusolekust, vaid selle saab määrata haldusorgan ühepoolselt. (p 12)
Ettekirjutuses oli paigaldatava piirde kauguseks märgitud üldiselt 2 m ning edelanurga juures 12 m hoonest. Ettekirjutuse adressaadi ja haldusorgani hilisema koosoleku protokolli on märgitud, et haldusorgan nõustus vähendama neid kaugusi 1 ja 6 meetrini. Protokoll ei kujuta endast ettekirjutuse muudatust, kuid see kajastab haldusorgani lubadust aktsepteerida ettekirjutuse täitmist selle adressaadile soodsamal viisil. Haldusorgani niisugust lubadust ei saa käsitada mõjuva põhjusena ettekirjutuse täitmata jätmiseks. (p 17)
Uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid see minetus ei anna alust jätta kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui ettekirjutuse adressaat näeb, et lubatud tähtaja jooksul ei ole haldusorgan uut haldusakti andnud, peab ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima haldusorganilt selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei või eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta. (p 18)
Ehitise ohutuse tagamine on seadusest tulenev omaniku kohustus ning riigilt raha taotlemine ei lükka edasi selle kohustuse täitmist. Selline taotlus ei takista seega sunniraha rakendamist. (p 19)
Uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid see minetus ei anna alust jätta kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui ettekirjutuse adressaat näeb, et lubatud tähtaja jooksul ei ole haldusorgan uut haldusakti andnud, peab ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima haldusorganilt selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei või eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta. (p 18)
Sunniraha rakendamine on kaalutlusotsus ja selle tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Kui ettekirjutusest tulenevad adressaadi kohustused on ebaselged, võib see põhimõtteliselt kujutada endast mõjuvat põhjust ettekirjutuse täitmata jätmiseks ning sunniraha rakendamine ei pruugi sellisel juhul olla proportsionaalne. (p 14)
Kui ettekirjutuses kohustati adressaati "takistama suletud piirdega juurdepääsu" ehitisele ohtliku tsooni ulatuses, pidi isik ettekirjutuse täitmiseks mitte ainult paigaldama kas piirdeaia või muu suletud piirde, vaid selle abil ka takistama tõhusalt kõrvaliste isikute juurdepääsu kinnistule. (p 16)
Ettekirjutuses oli paigaldatava piirde kauguseks märgitud üldiselt 2 m ning edelanurga juures 12 m hoonest. Ettekirjutuse adressaadi ja haldusorgani hilisema koosoleku protokolli on märgitud, et haldusorgan nõustus vähendama neid kaugusi 1 ja 6 meetrini. Protokoll ei kujuta endast ettekirjutuse muudatust, kuid see kajastab haldusorgani lubadust aktsepteerida ettekirjutuse täitmist selle adressaadile soodsamal viisil. Haldusorgani niisugust lubadust ei saa käsitada mõjuva põhjusena ettekirjutuse täitmata jätmiseks. (p 17)
Uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid see minetus ei anna alust jätta kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui ettekirjutuse adressaat näeb, et lubatud tähtaja jooksul ei ole haldusorgan uut haldusakti andnud, peab ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima haldusorganilt selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei või eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta. (p 18)
|
| 3-3-1-22-14
|
Riigikohus |
26.05.2014 |
|
Maavalitsuse pädevuses ei olnud otsustada, kas isiku taotlus tehnilise abivahendi ostu kompenseerimiseks tuli rahuldada või mitte. Sotsiaalministri 14.12.2000 määruse nr 79 „Tehniliste abivahendite taotlemise ja soodustingimustel eraldamise tingimused ja kord“ nr 79 § 4 lg 1 p 4 sätestab, et juhul, kui isik vajab abivahendit, mis ei ole määruse nr 79 lisades 1 ja 2 toodud loeteludes, vaatab tehniliste abivahendite soodustingimustel ostmise taotlused läbi ja teeb otsuse määruse nr 79 § 5 lg-s 6 nimetatud kohalik ekspertkomisjon. Uue abivahendi puhul määrab ekspertkomisjon omaosaluse protsendi, mis ei ole väiksem kui 10%. Maavalitsus on seega ületanud oma pädevust, asudes seisukohale, et määruse nr 79 lisades 1 ja 2 nimetamata seadmeid ei kompenseerita. Maavalitsus on küll õigesti leidnud, et seadme hinda ei saa 100%-liselt hüvitada, kuid jätnud isiku taotluse pädevale organile, s.o ekspertkomisjonile, edastamata. (p 14) Määruse nr 79 § 2 lg 5 kohaselt esitab isik sama määruse § 4 lg 1 p-s 4 toodud erandjuhtumitel elukohajärgsele maavalitsusele vabas vormis avalduse. Määrus nr 79 ei näe ette taotleja pöördumist otse ekspertkomisjoni poole. (p 15)
Kuna otsust ei ole teinud pädev haldusorgan, ei saa taotluse rahuldamata jätmine olla õiguspärane (HMS § 54). (p 14)
Haldusorgan saab keelduda abivahendi täies ulatuses kompenseerimisest, kui õigusaktid seda ei võimalda. Hea halduse tavaga on aga vastuolus olukord, kus haldusorgan ei selgita taotlejale abivahendi osalise kompenseerimise võimalust pelgalt põhjusel, et kaebaja tahe on saavutada abivahendi täielik hüvitamine. Selles olukorras ei ole haldusorgan teinud kõike endast olenevat kaebaja abivajaduse rahuldamiseks ega viinud läbi HMS § 5 lg-s 2 nimetatud eesmärgipärast ja efektiivset haldusmenetlust. Juhul, kui taotlus on võimalik rahuldada osaliselt, tuleb taotlejale osalise abi andmise võimalust ka selgitada. (p 13)
Praegune kaebus on ebaõigesti HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastatud. Kuna kaebaja tahteks on saada ekspertkomisjonilt otsus oma taotluse kohta, on efektiivsemaks nõudeks kaebaja õiguste kaitseks kohustamiskaebus maavalitsuse kohustamiseks edastada kaebaja taotlus lahendamiseks ekspertkomisjonile. Kuna praeguses asjas ei ole pädeva organi seisukohta, kuid see on võimalik saada, on halduskohus ebaõigesti leidnud, et kaebusega ei olnud võimalik saavutada soovitud eesmärki. (p 17)
|
| 3-3-1-5-11
|
Riigikohus |
21.09.2011 |
|
Seadus ei sätesta konkreetset tähtaega, mille kestel tuleks lahendada kohaliku omavalitsuse taotlus kalda ehituskeeluvööndi piiride vähendamiseks. Selliste küsimuste lahendamisel tuleks menetlus läbi viia mõistliku tähtaja jooksul. Mõistliku tähtaja määratlemise tuleb silmas pidada mitmeid asjaolusid: küsimuse keerukust ja asja lahendamisel vajalikke menetlustoiminguid, esitatud taotluse nõuetekohasust, taotleja poolt koostöökohustuse täitmise iseloomusja muid asjaolusid, mis võivad objektiivselt mõjutada menetluse vajalikku kestust. Kohaliku omavalitsuse taotluse õigusvastane tagastamine ei loo iseenesest veel viivitust.
Detailplaneeringu menetlemise raames kalda ehituskeeluvööndi piiride vähendamine eeldab Keskkonnaameti (kuni 1. veebruarini 2009 keskkonnaministri) nõusolekut, mille saamiseks peab kohalik omavalitsus esitama taotluse. Seda taotlust lahendav haldusorgan on planeerimismenetluses menetlusosaline ning nõusoleku lahendamine menetlustoiming. Sellisele nõusolekule on kohaldatav kooskõlastuse regulatsioon. Nõusoleku taotluse lahendamise täpsem menetluskord ei ole õiguslikult reguleeritud. Kohalikul omavalitsusel ei ole kohtulikku kaebeõigust selles kahe haldusorgani vahelises õigussuhetes, samuti pole ette nähtud ministri toimingu vaidlustamise kohtuvälist erikorda. Kohalikul omavalitsusel puudub ka õiguslik volitus pöörduda kohtusse planeeringust huvitatud isiku õiguste ja vabaduste kaitseks.
Ehituskeeluvööndit vähendava planeeringu kehtestamine mõjutab eelduslikult soodsalt ettevõtlusvabadust ning omandi kasutamise vabadust ja vastupidine riivab nimetatud vabadusi. Riigikohtu praktikas planeerimismenetluse raames tehtavate menetlustoimingutega seoses on asutud seisukohale, et maavanema järelevalveotsuse kui ka Keskkonnaministeeriumi kooskõlastuskirja vaidlustamine on võimalik üksnes olukorras, kus järelevalveotsusest või kooskõlastuskirjast tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-12-07, 3-3-1-1-10, 3-3-1-38-10). Haldusorgani keeldumine nõusoleku andmisest toob vältimatult kaasa planeeringu mittekehtestamise ja sarnane toime on ka nõusoleku andmisega viivitamisel. Seetõttu on planeeringust huvitatud isikul kaebeõigus käesoleval juhul.
Kui kohtumenetluse kestel toimub asjassepuutuvate haldusfunktsioonide üleandmine vastustajalt teisele organile, siis peab kaebaja esitama taotluse vastustaja asendamiseks või täiendavaks kaasamiseks. Sellise taotluse esitamata jätmisel peab kohus tegema kaebajale ettepaneku kaebuse muutmiseks. Üldjuhul peaks teise vastustaja kaasamise tagajärjeks olema menetluse alustamine algusest peale.
Kehtiv halduskohtumenetlusõigus ei näe ette võimalust teise vastustaja kaasamiseks alles apellatsioonimenetluses. Kuigi nii menetluses osalenud kui kaasatud teine haldusorgan on riigi kui haldusvõimu kandja organid, ei välista see halduskohtumenetluses nende organite iseseisvat õigussubjektsust. Seetõttu tuleb ka garanteerida menetlusõiguste maksimaalne kasutamine. Käesolevas kohtuasjas on aga menetlusökonoomia aspektist põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht omistada teise vastustajana kaasatud haldusorganile ministri varasemad menetlustoimingud. Kaasatud haldusorgan ei ole osutanud, millised konkreetsed menetlustoimingud jäid sooritamata, millised tõendid esitamata ning et nimetatud asjaolud tõid kaasa eksliku kohtulahendi.
Detailplaneeringu menetlemise raames kalda ehituskeeluvööndi piiride vähendamine eeldab Keskkonnaameti (kuni 1. veebruarini 2009 keskkonnaministri) nõusolekut, mille saamiseks peab kohalik omavalitsus esitama taotluse. Seda taotlust lahendav haldusorgan on planeerimismenetluses menetlusosaline ning nõusoleku lahendamine menetlustoiming. Sellisele nõusolekule on kohaldatav kooskõlastuse regulatsioon.
|
| 3-3-1-85-10
|
Riigikohus |
31.05.2011 |
|
Kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud. Käesoleval juhul ei nähtu ala kaitsealana või hoiualana kaitse alla võtmise aktist õigusnormi, mis oleks sisuliseks aluseks aktis loetletud hoiualade kaitse alla võtmisele. Selliseks normiks saaks olla eelkõige LKS § 7 ning märkida oleks tulnud milline selles sättes nimetatud alternatiividest konkreetsel juhul hoiualade kaitse alla võtmise tingis, koos asjakohaste selgitustega faktiliste asjaolude kohta. Kui vaidlustatud akti õiguslikud põhjendused on ebapiisavad, siis ei ole kohtul võimalik akti sisulist õiguspärasust kontrollida.
Riigikohtu praktikas on leitud (vt otsuse asjas nr 3-3-1-57-09 p 12), et piisavaks põhjenduseks hoiuala kaitse alla võtmisel ei saa pidada loetelu linnuliikidest, kelle kaitseks hoiuala moodustatakse, kui puuduvad põhjendused hoiuala piiride kohta, viited tõenditele nimetatud linnuliikide elamise kohta kaitse alla võetaval alal ning kaalutlused, millest haldusakti andmisel on lähtutud. Ka praegusel juhul on esitatud üksnes loetelu kogu hoiualal kaitstavate elupaigatüüpide ja linnuliikide kohta. Puuduvad viited muudele dokumentidele (nt eksperthinnangud, loodusväärtuste asukohta näitavad kaardid jm), millest võiks selguda hoiuala piiride põhjendused, selgitused, kus konkreetsed loodusväärtused hoiualal asuvad, kaitserežiimi valiku argumendid ja muud põhjendused.
LKS § 10 lõike 1 tekstiosa "määrusega" on PS §-ga 14 vastuolus ja tuleb kehtetuks tunnistada. Sellest tulenevalt ei kohaldu enam sätte alusel antavale aktile õigustloovat akti puudutavad normid, sealhulgas vaidlustamise reeglid. See tähendab, et LKS § 10 lõike 1 alusel antav akt on halduskohtus vaidlustatav, nii nagu näeb ette halduskohtumenetluse seadustik üksikjuhtumit reguleerivate aktide puhul (HKMS § 4 lõige 1). Järelikult ei ole normi osa kehtetuks tunnistamise tagajärjel isiku PS § 15 lõikes 1 sätestatud kaebeõigus enam piiratud.
LKS § 10 lõige 1 piirab intensiivselt isiku põhiõigust korraldusele ja menetlusele ning see piirang on ebaproportsionaalne. LKS §-s 9 ette nähtud erikord ei kompenseeri määruse menetluse puudujääke üksikisiku õiguste kaitse seisukohalt. Kuigi määrusele tuleb lisada seletuskiri, ei viita määrus sellele ning seletuskiri ei ole määruse enda lisaks. Kinnisasja omanikule ei toimetata määrust kätte, talle saadetakse kuue kuu jooksul kaitse alla võtmise otsusest arvates kaitsekohustuse teatis. LKS § 10 lõike 1 alusel antava määruse puhul saab isik paluda täiendavat informatsiooni üksnes selgitustaotlusega märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse alusel, mis viib selleni, et isik saab tõenäoliselt määruse põhjendustest niivõrd hilja teada, et tal ei ole enam õigel ajal võimalik oma vastuargumente haldusorganile esitada.
LKS § 10 lõike 1 tekstiosa "määrusega" on PS §-ga 14 vastuolus ja tuleb kehtetuks tunnistada.
Kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud. Käesoleval juhul ei nähtu ala kaitsealana või hoiualana kaitse alla võtmise aktist õigusnormi, mis oleks sisuliseks aluseks aktis loetletud hoiualade kaitse alla võtmisele. Selliseks normiks saaks olla eelkõige LKS § 7 ning märkida oleks tulnud milline selles sättes nimetatud alternatiividest konkreetsel juhul hoiualade kaitse alla võtmise tingis, koos asjakohaste selgitustega faktiliste asjaolude kohta. Kui vaidlustatud akti õiguslikud põhjendused on ebapiisavad, siis ei ole kohtul võimalik akti sisulist õiguspärasust kontrollida.
Riigikohtu praktikas on leitud (vt otsuse asjas nr 3-3-1-57-09 p 12), et piisavaks põhjenduseks hoiuala kaitse alla võtmisel ei saa pidada loetelu linnuliikidest, kelle kaitseks hoiuala moodustatakse, kui puuduvad põhjendused hoiuala piiride kohta, viited tõenditele nimetatud linnuliikide elamise kohta kaitse alla võetaval alal ning kaalutlused, millest haldusakti andmisel on lähtutud. Ka praegusel juhul on esitatud üksnes loetelu kogu hoiualal kaitstavate elupaigatüüpide ja linnuliikide kohta. Puuduvad viited muudele dokumentidele (nt eksperthinnangud, loodusväärtuste asukohta näitavad kaardid jm), millest võiks selguda hoiuala piiride põhjendused, selgitused, kus konkreetsed loodusväärtused hoiualal asuvad, kaitserežiimi valiku argumendid ja muud põhjendused.
Hoiuala moodustamine oli esimene vaidlusalustel kinnistutel püsivaid looduskaitselisi piiranguid kehtestav otsus, mille tegemisel oli Vabariigi Valitsusel ulatuslik kaalutlusruum. Otsuse vastuvõtmise ajal puudus riigil loodusdirektiivi artikli 4 lõikest 4 tulenev kohustus määrata ala erikaitsealaks. Seetõttu ei ole õige Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 vastu võetud määruse nr 156 "Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a määruse nr 176 "Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas" muutmine" seletuskirjas hoiualade kaitse alla võtmise põhjendusena toodud väide, et määrusega kaitse alla võetavad hoiualad on oma loodusväärtuste tõttu arvatud üleeuroopalisse kaitstavate alade võrgustikku Natura 2000. Seletuskirjas toodud põhjendus , isegi kui need oleksid asjakohased, ei saaks HMS § 56 lõike 1 kohaselt määruse põhjendustena arvestada, kuna sellele dokumendile ei ole määruses viidatud ning seda ei ole koos määrusega menetlusosalistele teatavaks tehtud.
Õigusakti vorm peab olema vastavuses selle materiaalse sisuga. Õigusaktide andmisel on aga juhtusid, kus normatiivse regulatsiooni ning individuaalse ettekirjutuse range eristamine on komplitseeritud ega pruugi vastata regulatsiooni ökonoomsuse põhimõttele. Vältimatult ei ole põhiseadusevastane seaduse regulatsioon, mis näeb ette isiku subjektiivseid õigusi ja vabadusi vahetult riivava õigustloova akti andmise. Määravaks on, kas isikule on piisavalt tagatud PS §-st 14 tulenev põhiõigus korraldusele ja menetlusele ning PS §-st 15 tulenev õigus vaidlustada kohtus tema suhtes kehtestatud piiranguid.
Määruse kui üldakti ja haldusakti andmise menetlus, formaalne õiguspärasus ja vaidlustamine on erinevad. Üldkorralduse andmine ei tohi ülemääraselt kitsendada isiku menetluslikke õigusi ja kaebeõigust. Kui seadusandja on valinud akti liigiks määruse, siis võib ta näha erinormidega ette täiendavad akti andmise menetlus- või vaidlustamisreeglid, mis üldiselt on omased teistsugusele akti liigile ja isiku õiguste kaitse seisukohalt konkreetsel juhul vajalikud.
Kuna hoiualade kaitse alla võtmise otsuste puhul ei ole tegemist materiaalses mõttes määrustega, ei kohaldu neile LKS § 10 lõike 1 tekstiosa "määrusega" kehtetuks tunnistamise järel mitte HMS § 93 lõige 1, vaid HMS § 61 lõige 2.
Iga üksiku hoiuala kaitse alla võtmist tuleb mõista eraldiseisva loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlusena looduskaitseseaduse teise peatüki mõttes.
Hea halduse põhimõte tähendab muu hulgas seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet (vt nt otsuse asjas nr 3-3-1-33-04 punkti 16; otsuse asjas nr 3-3-1-102-06 punkti 21 jt). Hea halduse põhimõttega ei ole kooskõlas menetluse läbiviimine menetlusosalise teadmata ja menetlusosalisega suhtlemata. Praeguses vaidluses sai kinnistute omanik küll esitada ettepanekud ja vastuväited hoiuala kaitse alla võtmise otsuse avaliku väljapaneku ajal, kuid sellest ajast kuni lõpliku otsuse vastuvõtmiseni jäi enam kui kahe aasta pikkune ajavahemik, mille kestel võisid faktilised asjaolud muutuda. Ala hoiualana kaitse alla võtmisel ei oleks küll tulnud läbi viia uut täiemahulist avatud menetlust, kuid kinnistuomanikke oleks tulnud teavitada menetluse jätkumisest ning neile oleks tulnud enne hoiuala kaitse alla võtmist anda uuesti võimalus oma seisukoha esitamiseks.
|
| 3-3-1-94-08
|
Riigikohus |
09.03.2009 |
|
Üksnes kõikidele kaebaja kirjadele vastamine ei ole piisav ning ei välista, et kohalik omavalitsus oli taotlus(t)e lahendamisel tegevusetu. HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kirjadele vastamist ei saa pidada müraprobleemi lahendamisel sobivaks (asjakohaseks) tegevuseks. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.
Kui kaebaja leiab, et kohalik omavalitsus on rikkunud tema õigusi tegevusetusega müraprobleemide lahendamisel, siis sellist kaebust ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kohesele tagastamisele kuuluvaks. Kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on vaidlustav tegevusetus piisava täpsusega määratletud.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
Kui kohalikule omavalitsusele esitatakse taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, näiteks tellides ekspertiisi. Pärast asjaolude väljaselgitamist ning menetlusosaliste ärakuulamist saab teha kaalutlusotsuse, milliste vahenditega õigusrikkumine kõrvaldada. Kõige efektiivsem võib olla lahenduse leidmine koostöös ettevõttega. Koostöö ebaõnnestumise korral on võimalik teha ettekirjutus vastavalt KaubTS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 23 lg-le 2 või muuta ettevõtte registreeringut majandustegevuse registris näiteks lahtiolekuaegade osas (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Äärmisel juhul võib kohalik omavalitsus kaaluda ka ettevõtte kustutamist majandustegevuse registrist (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Viimane on aga eriti intensiivselt ettevõtte õigusi riivav tegevus, mis nõuab erinevate isikute huvide eriti põhjalikku kaalumist.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
Kui kohalikule omavalitsusele esitatakse taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, näiteks tellides ekspertiisi. Pärast asjaolude väljaselgitamist ning menetlusosaliste ärakuulamist saab teha kaalutlusotsuse, milliste vahenditega õigusrikkumine kõrvaldada. Kõige efektiivsem võib olla lahenduse leidmine koostöös ettevõttega. Koostöö ebaõnnestumise korral on võimalik teha ettekirjutus vastavalt KaubTS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 23 lg-le 2 või muuta ettevõtte registreeringut majandustegevuse registris näiteks lahtiolekuaegade osas (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Äärmisel juhul võib kohalik omavalitsus kaaluda ka ettevõtte kustutamist majandustegevuse registrist (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Viimane on aga eriti intensiivselt ettevõtte õigusi riivav tegevus, mis nõuab erinevate isikute huvide eriti põhjalikku kaalumist.
Kohtusse esitatava kaebusega võib taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist. Toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Kui kaebaja leiab, et linnavalitsus on rikkunud tema õigusi tegevusetusega müraprobleemide lahendamisel, siis sellist kaebust ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kohesele tagastamisele kuuluvaks. Kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on ta vaidlustatava tegevusetuse piisava täpsusega määratlenud. Tegevusviisi valik on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsustus ning isik ei pea seda valikut tegema. Seega ei pea isik kohtusse pöördumisel välja tooma konkreetset toimingut või akti, mida vastustaja pole sooritanud või andnud.
HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kirjadele vastamist ei saa pidada müraprobleemi lahendamisel sobivaks (asjakohaseks) tegevuseks. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.
Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt mõistetakse teiselt poolelt välja üksnes reaalselt kantud menetluskulud. Menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, millest nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend. (vt Riigikohtu 20.10.2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-47-08 p-i 28).
Õigusabikulusid ei saa välja mõista, kui on esitatud üksnes esindaja arve, sest see ei tõenda kulude reaalset kandmist. Õigusabikulude tasumist saaks ja peaks tõendama kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
Kaebaja ei ole kohustatud esitama lisaks haldusorgani poole pöördumisele kõigepealt kohtule kohustamiskaebust ning alles juhul, kui see ei viiks sihile, taotlema kahju hüvitamist. Õigusvastasuse tuvastamise kaebus kavatsusega esitada hiljem kahjunõue on praegusel juhul sobiv vahend kaebaja õiguste kaitseks. Halduskohtumenetluse seadustiku §-d 6 ja 7 ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes halduskohtumenetluses ja kahjunõude esitamist riigi vastu teises halduskohtumenetluses (vt Riigikohtu 19.04.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-46-03 p-i 33). Kaebajal on õiguskaitsevahendi valiku vabadus, kuid selle vabaduse kasutamisel on oluline, et valitud vahendi kaudu oleks võimalik isiku rikutud õiguste kaitse. Kui õiguste kaitse on saavutatav mitme õiguskaitsevahendiga, saab kohus juhtida kaebaja tähelepanu sobivamale õiguskaitsevahendile (vt Riigikohtu 29.10.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-35-04 p-i 15).
|
| 3-3-1-85-07
|
Riigikohus |
07.05.2008 |
|
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (vt nt Riigikohtu 17.10.2007 otsust asjas nr 3-3-1-39-07). Haldusakti muutmine ja varasema haldusakti jõusse jätmine olukorras, kus muutmisega antakse sisuliselt uus haldusakt, ei ole selge ega üheselt mõistetav.
Haldusorganil on nii või teisiti omal algatusel võimalik haldusakti muuta ja kehtetuks tunnistada (HMS §-d 64-67). Seejuures tuleb arvestada haldusmenetluse üldpõhimõtetega, muu hulgas hea halduse põhimõttega.
Vastavalt HKMS § 92 lg-le 5 kannab vastustaja kohtukulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 24 lg 1 p-s 4 sätestatud alustel. Kuigi HKMS § 92 lg-s 5 on kasutatud mõistet "kohtukulud", tuleb selle mõiste sisu ja maht samastada HKMS § 83 lg-s 1 defineeritava mõiste "menetluskulud" omadega (vt ka Riigikohtu 09.04.2007. a määrust asjas nr 3-3-1-92-06).
Ringkonnakohus kontrollib apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust selle tegemise hetkel. Haldusakti tühistamine pärast halduskohtu otsuse tegemist ei saa mõjutada halduskohtu otsuse seaduslikkust (vt Riigikohtu 17.05.1999 määrust asjas nr 3-3-1-16-99).
Kui Eesti kohtul tekib kahtlus EL teisese õiguse vastavuses EL esmasele õigusele, tuleb menetlus peatada ja paluda Euroopa Kohtult EL õigusakti kehtivuse ja vajadusel tõlgenduse osas eelotsust (vt Euroopa Kohtu 22.10.1987 otsust kohtuasjas 314/85: Foto-Frost vs. Hauptzollamt Lübeck-Ost, 06.12.2005 otsust kohtuasjas C-461/03: Gaston Schul ja 10.01.2006 otsust kohtuasjas C-344/04: International Air Transport Association jt).
Kui EL teisese õiguse õiguspärasuses kahtlusi ei teki või Euroopa Kohtu vastus kinnitab teisese õiguse õiguspärasust, kuid tekib kahtlus Eesti õiguse vastavusest EL õigusele, siis võib Eesti õiguse EL õigusega kooskõla küsimuse lahendada, toetudes varasemale Euroopa Kohtu praktikale või vajadusel paluda Euroopa Kohtult EL õiguse tõlgendamiseks eelotsust. Eelistada tuleks Eesti õiguse tõlgendamist võimalikult kooskõlas EL õigusega.
EL teisese õiguse õiguspärasust hindab Euroopa Kohus ja selle normi kehtivust liikmesriigis ei saa mõjutada vastuolu liikmesriigi põhiseadusega (vt Euroopa Kohtu 17.12.1970 otsust kohtuasjas C-11/70: Internationale Handelsgesellschaft). Põhiseaduse täiendamise seadusega võeti Eesti õigusesse üle liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused, sealhulgas EL teisene õigus (vt Riigikohtu 11.05.2006 otsuse asjas nr 3-4-1-3-06 punkte 15 ja 16). Seetõttu puudub juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et siseriikliku õiguse aluseks olev EL õigus on EL esmase õigusega kooskõlas, vajadus nende EL õigusaktide ja üldjuhul ka nende alusel antud Eesti õiguse põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.
Osaliselt EL õiguse alusel antud Eesti õiguse põhiseaduslikkuse järelevalve võib aset leida eeskätt vaid Eesti õiguse nendes osades, mis ei tulene Euroopa Liidu õigusest. Samuti erandina juhul, kui EL õigus sh Euroopa Kohtu praktika võimaldab EL õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile teatud diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Lisaks saab üldjuhtudel põhiseaduslikkuse järelevalvet teostada EL õigust üle võtvate Eesti seaduste formaalse õiguspärasuse hindamiseks.
Välistatud ei ole EL esmase õiguse muudatuste (EL aluslepinguid muutvad lepingud) ning nendega kaasnevate selliste sätete, mis delegeerivad Euroopa Liidule täiendavat pädevust, põhiseaduslikkuse järelevalve põhiseaduse aluspõhimõtteid ja täiendamise seaduse kaitseklauslit silmas pidades. Seda juhul, kui Riigikohus on selleks kehtiva Eesti õiguse kohaselt pädev.
EL õigusega seotud, st EL õigusest tuleneva, seda täpsustava või rakendava Eesti õiguse kohaldamisel ja tõlgendamisel tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas Eesti õigus on EL õigusega vastavuses. Seejuures on soovitav vaadelda EL õigust laiemalt kui ainult asjassepuutuv EL õigusakt. Analüüsida tuleks tarvidusel seda, kas Eesti õigus, vajadusel ka asjassepuutuv EL teisene õigus on vastavuses EL esmase õigusega, EL õiguse üldprintsiipide ning Euroopa Liidus tunnustatud põhimõtete, sh põhiõiguste- ja vabaduste austamisega. Kui selgub, et Eesti õigus on vastuolus EL õigusega, siis tuleb vastuolus olev Eesti õigus jätta kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatamata.
|
| 3-3-1-102-06
|
Riigikohus |
05.03.2007 |
|
Maa riigi omandisse jätmise menetlus peab vastama haldusmenetlusele kehtestatud põhimõtetele, olema õiglane ning õiglane menetlus peab viima õiglasele tulemusele. Maa riigi omandisse jätmist tuli ja tuleb motiveerida ja vajaduse tekkimisel kaaluda erinevaid huvisid.
Hea halduse põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Selleks tuleb isik kõigepealt menetlusse kaasata, et kuulata ära tema arvamus, tal peab olema võimalus esitada vastuväited, anda asjakohaseid selgitusi, asjaolusid tuleb uurida, koguda tõendeid, kaaluda erinevaid variante jne.
Omandireformi õigustatud subjektiks võib olla ka riik, kuid maa jätmist riigi omandisse vastavalt MaaRS § 6 lg 2 punktile 4 tuleb vaadelda koostoimes MaaRS §-ga 2 kui erandit. Maareformi eesmärk on eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa riigi omandisse jätmine on erandiks. Maa jätmine riigi omandisse sotsiaal-kultuurilise ja puhkeotstarbelise maana sai toimuda juhul, kui maa täitis nii Maareformi seaduse vastuvõtmise ajal 1991. aastal kui ka riigi omandisse jätmise ajal sotsiaal-kultuurilise ja puhkeotstarbelise maa funktsiooni.
Maa riigi omandisse jätmine peab toimuma kohases menetluses ja vastavat otsust peab põhjendama. Maa riigi omandisse jätmise menetlus peab vastama haldusmenetlusele kehtestatud põhimõtetele, olema õiglane ning õiglane menetlus peab viima õiglasele tulemusele. Maa riigi omandisse jätmist tuli ja tuleb motiveerida ja vajaduse tekkimisel kaaluda erinevaid huvisid.
|
| 3-3-1-80-06
|
Riigikohus |
19.12.2006 |
|
EÜ asutamislepingu artiklites 87-89 sätestatud tingimused riigiabi kooskõlastamiseks Euroopa Liidu institutsioonidega on eelkõige kohaldatavad sellisele riigiabile, mille vahendid eraldatakse maaelu arengu täiendavaks toetamiseks liikmesriigi enda eelarvest. EL-i rahastatud struktuuritoetus on küll põhimõtteliselt Euroopa Liidu poolt juba EL-i vastavate määruste alusel ja neis sisalduvatele nõuetele vastavuse korral eelnevalt aktsepteeritud, kuid see ei tähenda, et konkreetse toetuse eesmärk saaks olla toetuse põhjendamatu koondumine vähestele ettevõtjatele, võimaldamaks neile ulatuslikku konkurentsieelist, ning et eeltoodud aspekti ei saaks abikõlbulikkuse kriteeriumide osas arvestada. Konkurentsiõiguse kohaldamine vastava meetme toetustaotluste läbivaatamisel võib olla toetuse eesmärkide tagamiseks ning kuritarvitamiste vältimiseks õigustatud.
Konkurentsiõigusest lähtumine on struktuuritoetuse saamiseks kõlbliku ettevõtja mõiste sisustamisel põhjendatud. See ei tähenda aga, et juhul, kui ettevõtjate lugemine KonkS § 2 kohaselt ühte kontserni kuuluvateks on toetuse piirmäära kohaldamisel põhjendatud, ei oleks nende ettevõtjate näol muudes õigussuhetes tegemist kahe eraldiseisva juriidilise isikuga.
Struktuuritoetuse eesmärk ei saa olla konkurentsieelise tekitamine seeläbi, et taotleja vastab kunstlikult toetuse saamiseks esitatud tingimustele. Seega on PRIA kahtluse tekkimisel taotluse eesmärgipärasuse osas, õigustatud taotluse rahuldamise otsustamisel lähtuma ettevõtja mõiste sisustamisel toetuse piirmäära seisukohalt konkurentsiõiguse sätetest ja neid ka analüüsima ning oma otsust nende sätetega põhjendama.
Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.
EÜ asutamislepingu artiklites 87-89 sätestatud tingimused riigiabi kooskõlastamiseks Euroopa Liidu institutsioonidega on eelkõige kohaldatavad sellisele riigiabile, mille vahendid eraldatakse maaelu arengu täiendavaks toetamiseks liikmesriigi enda eelarvest. EL-i rahastatud struktuuritoetus on küll põhimõtteliselt Euroopa Liidu poolt juba EL-i vastavate määruste alusel ja neis sisalduvatele nõuetele vastavuse korral eelnevalt aktsepteeritud, kuid see ei tähenda, et konkreetse toetuse eesmärk saaks olla toetuse põhjendamatu koondumine vähestele ettevõtjatele, võimaldamaks neile ulatuslikku konkurentsieelist, ning et eeltoodud aspekti ei saaks abikõlbulikkuse kriteeriumide osas arvestada. Konkurentsiõiguse kohaldamine vastava meetme toetustaotluste läbivaatamisel võib olla toetuse eesmärkide tagamiseks ning kuritarvitamiste vältimiseks õigustatud.
Siseriiklikul kohtul tuleb võimaliku õiguse kuritarvitamise kindlakstegemiseks tuvastada need objektiivsed asjaolud, mis ei vasta EL-i õiguse eesmärgi saavutamisele, isegi kui EL-i sätetes kehtestatud vormilisi tingimusi on järgitud (vt Euroopa Kohtu 14. detsembri 2000. a otsus kohtuasjas C-110/99: Emsland-Stärke GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, EKL 2000, lk I-11569). Igal juhtumil tuleb eraldi analüüsida nii asjassepuutuvate EL-i normide tähendust ja eesmärki kui ka mõistliku ettevõtja tegevusviisi, kes tegutseb vastavalt kehtivatele seadusesätetele ning äri- ja majandustavale asjassepuutuvas sektoris. Samuti tuleb tuvastada subjektiivne aspekt, mis tähendab kavatsust saada EL-i õiguse vastavate sätete alusel põhjendamatut kasu, luues selleks kunstlikult vajalikud tingimused. Nõustuda tuleb lähenemisega, et oluline ei ole mitte niivõrd toetust taotleva üksuse range õiguslik määratlus, vaid ka majanduslik vaatepunkt, mis lubab järeldada, et kui toetusi taotlevate juriidiliste isikute vahel on tugev majanduslik side, on toetuste osas majanduslikult tegemist ühe ja sama ettevõtjaga.
Investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele (vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Samuti tuleb pidada oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmist. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03).
Toetuste jagamisel liikmesriigis tuleb arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469).
Investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele (vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Samuti tuleb pidada oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmist. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03).
Toetuste jagamisel liikmesriigis tuleb arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469).
Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.
Investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele ( vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Samuti tuleb pidada oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmist. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03).
Toetuste jagamisel liikmesriigis tuleb arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469).
Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.
Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.
|
| 3-3-1-73-05
|
Riigikohus |
22.12.2005 |
|
Kui on ette näha, et üksnes seaduses sätestatud kanalid ei pruugi olla piisavad selleks, et teave ka tegelikult jõuaks huvitatud isikuteni ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid, on vajalik isikute seaduses sätestatust intensiivsem teavitamine (vt Riigikohtu halduskolleegium on 7. mai 2003. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-31-03 ). Täites detailplaneeringu kehtestamisest teatamise kohustust, tuleb arvestada ka planeerimismenetluse pikaajalisust. Kuigi ka isikul endal lasub kohustus aktiivselt teda puudutavat teavet hankida ei ole mõistlik eeldada, et isik jälgib kogu planeerimismenetluse vältel maakonna või kohalikus ajakirjanduses avaldatud teateid. Seda eriti juhul, kui isik ei ela selle kohaliku omavalitsuse ega maakonna territooriumil, kus paikneb planeeringuala.
Adressaadi jaoks negatiivse toimega haldusaktide puhul näeb haldusmenetluse seadus akti teatavakstegemise kohustusliku viisina ette haldusakti adressaadile kättetoimetamise (HMS § 62 lg 2, lg 5). Kuna sellistel juhtudel on eriti suur võimalus, et adressaat soovib haldusakti vaidlustada, tuleb talle anda võimalikult täpset ja ammendavat teavet akti sisu koht, sest haldusaktiga tutvumata ei ole võimalik otsustada sisu- ja vorminõuete (HMS §-d 55-57) järgimise ja akti andja otsustuspädevuse üle, anda hinnangut haldusakti õiguspärasusele ega otsustada selle vaidlustamise vajadust.
Kui on ette näha, et üksnes seaduses sätestatud kanalid ei pruugi olla piisavad selleks, et teave ka tegelikult jõuaks huvitatud isikuteni ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid, on vajalik isikute seaduses sätestatust intensiivsem teavitamine (vt Riigikohtu halduskolleegium on 7. mai 2003. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-31-03 ). Täites detailplaneeringu kehtestamisest teatamise kohustust, tuleb arvestada ka planeerimismenetluse pikaajalisust. Kuigi ka isikul endal lasub kohustus aktiivselt teda puudutavat teavet hankida ei ole mõistlik eeldada, et isik jälgib kogu planeerimismenetluse vältel maakonna või kohalikus ajakirjanduses avaldatud teateid. Seda eriti juhul, kui isik ei ela selle kohaliku omavalitsuse ega maakonna territooriumil, kus paikneb planeeringuala.
|
| 3-3-1-33-04
|
Riigikohus |
18.11.2004 |
|
Kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuse haldustegevus pidi ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist vastama hea halduse põhimõtetele. Nimetatud põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet.
Oluline eksimine hea halduse põhimõtete vastu on üheks asjaoluks, mida tuleb arvestada, kui hinnatakse, kas isik on täitnud kahju tekkimise ärahoidmise nõuet piisavalt.
Oluline eksimine hea halduse põhimõtete vastu on üheks asjaoluks, mida tuleb arvestada, kui hinnatakse, kas isik on täitnud kahju tekkimise ärahoidmise nõuet piisavalt.
Isik võib täita RVS § 7 lg-st 1 tulenevat kahju tekkimise ärahoidmise nõuet mitte üksnes vaide- ja kohtumenetluses, vaid ka muude kohaste õiguskaitseabinõude kasutamise teel.Kaebuse esitajad püüdsid kahju tekkimist ära hoida, taotledes maavanemalt järelevalve teostamist maa erastamise seaduslikkuse üle. Asjaolu, et maavanem ei saa teostada järelevalvet Vabariigi Valitsuse aktide üle, millega maa jäeti riigi omandisse, ei oma käesoleval juhul otsustavat tähendust. Kui küsimuse lahendamine ei kuulu maavanema pädevusse, on ta kohustatud teatama taotlejale, milline organ on pädev küsimust lahendama või saatma taotluse pädevale organile menetlemiseks. Käesoleval juhul maavanem lahendas taotluse sisuliselt, kontrollis asjaolusid ja tuvastas maa erastamise õigusvastasuse puudumise. Selles asjas saab kaebuse esitajate tegevust oma õiguste kaitsmisel lugeda piisavaks RVS § 7 lg-st 1 tuleneva nõude täitmisel.
Kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuse haldustegevus pidi ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist vastama hea halduse põhimõtetele. Nimetatud põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet.
|
| 3-3-1-1-04
|
Riigikohus |
23.02.2004 |
|
Kuigi Liiklusseaduses sisalduvaid juhtimisõiguse peatamise menetlussätteid hinnates võib eeldada, et seadusandja on tahtnud juhtimisõiguse peatamisele kehtestada Haldusmenetluse seaduses sätestatust erineva ja lihtsustatud menetluskorra, peab ka eriseaduses ettenähtud menetluskord vastavama hea halduse põhimõtetele. Juhtimisõiguse peatamisel tuleb isikut hea halduse põhimõtetest tulenevalt informeerida tema suhtes läbiviidavast menetlusest ning tagada talle võimalus esitada argumente ja vastuväiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust.
Ka haldussanktsioonide kohaldamisel ei saa kedagi halduskorras korduvalt karistada ühe ja sama teo eest ühe ja sama seadusesätte või üht ja sama sotsiaalset huvi (õigushüve) kaitsvate seadusesätete alusel (ne bis in idem reegel). Antud põhimõte omab tähendust ka siis, kui erinevate sanktsioonide kohaldamine on erinevate haldusorganite pädevuses. Ne bis in idem reegel ei laiene aga juhtudele, kui seadus näeb expressis verbis ette võimaluse kohaldada isiku suhtes põhi- ja lisakaristust.
Juhtimisõiguse peatamise alused on sätestatud LS § 41 lg-s 3. Juhtimisõiguse peatamine LS § 41 lg 3 punktides 1-4 sätestatud alustel on oma sisult käsitletav haldustõkendina. LS § 41 lg 3 punktis 5 sätestatud alusel juhtimisõiguse peatamine ei oma tõkendile iseloomulikke funktsioone. Nimetatud haldussanktsiooni kohaldamise aluseks on teatud väärteo toimepanemine. Need väärteod, mille osas jõustunud karistusotsus toob süüdlase suhtes kaasa juhtimisõiguse peatamise, määratleb LS § 413. Juhtimisõiguse peatamisel LS § 413 korras on karistusele iseloomuliku repressiooni eesmärk ning see on materiaalselt tõlgendatava karistusena.
Kuigi Liiklusseaduses sisalduvaid juhtimisõiguse peatamise menetlussätteid hinnates võib eeldada, et seadusandja on tahtnud juhtimisõiguse peatamisele kehtestada Haldusmenetluse seaduses sätestatust erineva ja lihtsustatud menetluskorra, peab ka eriseaduses ettenähtud menetluskord vastavama hea halduse põhimõtetele. Juhtimisõiguse peatamisel tuleb isikut hea halduse põhimõtetest tulenevalt informeerida tema suhtes läbiviidavast menetlusest ning tagada talle võimalus esitada argumente ja vastuväiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust.
|
| 3-3-1-31-03
|
Riigikohus |
07.05.2003 |
|
Vaidlustatud määruse andmise ja avaldamise ajal kehtinud HKMS § 9 lg 1 redaktsioon sätestas, et kaebus haldusakti või toimingu peale tuleb halduskohtule esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, millal isik kaevatavast haldusaktist või toimingust teada sai või pidi teada saama. Selleks, et teabega tutvuda, peab huvitatud isikul olema aimu sellest, et teave üldse eksisteerib. Määruse Riigi Teatajas avaldamine ei saanud tagada kaebajate tegelikku informeerimist, kuna kohtud on tuvastanud, et kaebajatel ei olnud ajendit otsida Riigi Teatajast teavet nende elukoha läheduses kavandatavate projektide ja nende realiseerimiseks tehtavate eelotsustuste kohta. Kui riik on jätnud kasutamata mõistliku võimaluse kaalukatest otsustest avalikkust seadusest sätestatust intensiivsemalt informeerida, võib see olla mõjuvaks põhjuseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamisel.
Keskkonnaõiguse põhimõtted ja Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsiooni) art 6 lg 2 näevad ette huvitatud isikute kaasamise otsustusprotsessi võimalikult varases staadiumis.
Tulenevalt demokraatia põhimõttest ja heast haldustavast peab asutus kaalukatest otsustest avalikkust informeerima seaduses sätestatust intensiivsemalt, kui on ette näha, et üksnes seaduses ettenähtud kanalid ei pruugi olla piisavad selleks, et teave ka tegelikult jõuaks huvitatud isikuteni ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid. Vastasel juhul ei oleks tagatud ka kaebeõiguse tegelik realiseerimine.
|
| 3-3-1-56-02
|
Riigikohus |
08.10.2002 |
|
Alates 1. jaanuarist 2002 kehtiva HKMS § 9 lg 1 järgi võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul arvates haldusakti teatavakstegemisest, kuid uue redaktsiooni jõustumisel ei hakanud kaebetähtaeg kulgema uuesti nende isikute suhtes, kellele enne selle redaktsiooni jõustumist oli jäänud haldusakt teatavaks tegemata. Sama tähtaeg hakkab kulgema ka siis, kui isikul, kellele haldusorgan ei olnud kohustatud haldusakti teatavaks tegema, on piisavalt informatsiooni, et teda puudutada võiv haldusakt on välja antud.
Tulenevalt inimväärikuse, õigusriigi, efektiivse õiguskaitse ning hea halduse põhimõtetest tuleb haldusmenetlusse kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Neid põhiseaduslikke põhimõtteid rakendades tagatakse asutuse parem informeeritus, sunnitakse asutust otsustamisel arvestama isiku huvidega ja tõstetakse haldusotsuste sisulist kvaliteeti.
Olukorras, kus mõistlikul inimesel peab tekkima kahtlus, et haldusakt võib tema huve kahjustada, ei või puudutatud isik jääda ootama asjaolude selginemist, vaid peab need välja selgitama vaide- või halduskohtumenetluses. Kui haldusaktist mittearusaamine on tingitud haldusorgani menetlusveast, mitte kaebaja hooletusest, on võimalik lugeda mittearusaamine tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks.Kui haldusakti mõjud ei olnud ega saanudki olla ette nähtavad, kuid alles hiljem selgub, et need mõjud kahjustavad isiku õigusi, ei ole õige ennistada kaebetähtaega, sest halduskohus kontrollib haldusakti andmise õiguspärasust akti andmise hetkel.
|
| 3-3-1-17-02
|
Riigikohus |
27.03.2002 |
|
Olukord, kus haldusorgan kallutab isikuid käituma viisil, mis ei ole kooskõlas seadusega, on vastuolus hea haldustavaga. Vastuolus hea haldustavaga on ka olukord, kus haldusorgan hoiab isikuid teadmises, et ta kavatseb haldusmenetluse lõpptulemusena langetada isikute soovidele vastava otsuse, kuid langetab hoopis isikute tahtele mittevastava otsuse. Selline tegevus võib rikkuda ka isikute õiguspärast ootust. Kui haldusorgan näeb, et isikute käitumine ei vii soovitud tulemuseni, on ta kohustatud isikuid sellest teavitama ja võimaldama neil oma käitumist muuta.
Olukorras, kus osa õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse ja osa kompenseeritakse, kuulub vara tagastamise osas kohaldamisele ORAS § 12 lg 2 ja ÕVVMMKS § 11. Seejuures tuleb eraldi vaadelda vara tagastamist ja kompenseerimist. Vara kompenseerimise osas ei kehti ORAS §-le 12 lg 2 sarnast sätet, mis annaks võimaluse määrata kogu kompensatsioon ühele õigustatud subjektile koos kohustusega tasuda kompensatsiooni teistele õigustatud subjektidele vastavalt nende osale. Seega tuleb kompensatsioon tagastamisele mittekuuluva vara eest määrata kõigile õigustatud subjektidele vastavalt nende osale.
|
Facebook
X.com