https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 33| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-21-1266/42 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.12.2023

Ei saa olla mõistlikku kahtlust, et lindude pesitsusajal toimuv lageraie toob suurema või väiksema kindlusega kaasa pesade ja munade hävitamise, samuti koorunud linnupoegade hukkumise ning lindude häirimise, kui on alust lähtuda sellest, et linnud pesitsevad metsaeraldisel arvestataval hulgal. (p 24)

Kui pesitsusaegsete raiekeeldude tõttu poleks metsa pika aja vältel võimalik üldse või majanduslikult tasuval viisil puidutoorme saamiseks raiuda, võib tegemist olla tõsise kahjuga metsale kui majandusressursile. Kaebajad on sisuliselt esitanud väite, et niisugune kahju võib neil tekkida, kui mitmel aastal järjest ei ole võimalik ettevõtte jaoks vajalikul ajal metsa raiuda. Ennekõike tuleks sellise võimaliku kahjuna vaadelda raiekõlbuliku metsa väärtust ja selle müügist saamata jäävat tulu, sh tagasi teenimata jäävaid investeeringuid, samuti harvendusraiega tekkivat majanduslikku lisaväärtust. (p 30)

Kehtiv metsateatis ega selle kõrvaltingimuste puudumine ei välista ettekirjutuse tegemist LKS § 55 lg st 61 tulenevate keeldude jõustamiseks. Raieluba ei anna reservatsioonideta õigust metsa raiuda. LKS § 55 lg t 61 tuleb järgida ka metsateatise kehtivusajal. Ekslik on väide, et sellega on metsa majandajale peale pandud ornitoloogiliste uuringute kohustus. Majandaja peab lindude kahjustamist vältima niivõrd, kui see on talle mõistlikult ettenähtav. Ka siis, kui Keskkonnaamet oleks ekslikult jätnud vajaliku kõrvaltingimuse LKS § 55 lg 61 tagamiseks raieloale lisamata (vt RKHKo nr 3-21-979/44, p 26), ei vabasta see metsa majandajat seadusest tulenevate nõuete täitmisest. (p 38)

Lindude kahjustamist ei ole võimalik ega vajalik vältida ühetaoliselt kogu riigi territooriumil. On loomulik, et metsades kui looduslikes elupaikades on kaitsetase kõrgem kui intensiivse inimtegevusega kujundatud aladel nagu põllud ja niidud, samuti kaitseväe õppepolügoonid (p 42)


Lindude kahjustamise ohu hindamine on prognoosotsus. LKS § 55 lg st 61 tulenevate keeldude jõustamiseks LoKS § 7 lg 1 p s 3 sätestatud ettekirjutuse abil piisab olukorrast, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus kahjustatakse kaitstavat õigushüve (vrd keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 5; KorS § 5 lg 2). Ohu kindlakstegemiseks ei ole tarvis tõendada linnupesade paiknemist eraldisel otseste tõenditega. Kooskõlas ettevaatuspõhimõttega võib pesitsuse kohta teha järeldusi ka kaudselt, üldiste ornitoloogiliste teadmiste ning teadlaskonnas üldiselt tunnustatud meetodite abil. Pole ebaratsionaalne metsa tüübile ja ka mõne isendi tuvastamisele tuginedes pesitsemist lindude pesitsusajal jaatada, isegi kui metsa majandaja mingil hetkel vaatlust tehes linde ei märganud. (p 25)

Väheste mitteharuldaste lindude kahjustamise võimalus on keskkonnarisk, mida tuleb kohaste ettevaatusmeetmete võtmisega vähendada (KeÜS § 4, § 11 lg 1). (p 26)


Keskkonnaamet ei ole halduspraktika muutmisega rikkunud kaebajate õiguspärast ootust. Halduspraktika, eriti kui tagantjärele peaks ilmnema, et see oli õigusvastane, ei saa luua piiramatult kaitstavat usaldust sarnase haldustegevuse jätkumiseks tulevikus. Praegusel juhul ei saa Keskkonnaameti praktika muutumist pidada meelevaldseks. Selle peamiseks ajendiks oli Euroopa Kohtu otsus asjas Skydda Skogen. (p 39)

3-20-1083/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.12.2022

Kui kaebaja leidis, et kasutuses olnud talumaast jäi mingi osa erastamata ja tema esitatud taotlust talumaa erastamiseks täies ulatuses ei rahuldatud, tulnuks seda haldusakti vaidlustada talumaa erastamise ajal. (p 16)


MaaRS § 221 lg 2, MaaRSMSMS § 14 lg 8 ja erastamise korra punkt 321 on üheselt ja selgelt tõlgendatavad, et erastamiseks taotletav maaüksus peab „vahetult külgnema elamuga hoonestatud katastriüksusega“. /…/ Tegemist ei ole erastamise põhiseaduse vastase kitsendusega. Seadusandjal on maa erastamise tingimuste seadmisel ulatuslik kaalumisruum. Regulatsioon aitab ära hoida olukorda, kus maad erastataks ostueesõigusega kinnistute juurde nii, et seos omanikule kuuluvate elamute ja põllumajandushoonetega kaob. (p 18)


Ainuüksi erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna erastamise õigustatud subjektile üldjuhul veel õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse maa ostu‑müügilepingud. /…/ Kuigi Riigikohus on leidnud, et ka maavanema pikaajaline tegevusetus võib teatud olukorras anda alust õiguspäraseks ootuseks, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused jäävad kehtima ja isik saab erastada korraldustega kindlaksmääratud maa (RKHKo nr 3-3-1-81-05, p 14), on kolleegium samas ka täheldanud, et usalduse kaitse ei ole absoluutne. (p 19)

3-20-286/43 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.10.2021

HKMS § 37 lg 2 p 3 järgi võib keelamiskaebusega nõuda haldusakti andmise või toimingu tegemise keelamist. HKMS § 45 lg 1 piirab keelamiskaebuse esitamise kolme kumulatiivse eeldusega: on põhjust arvata, et 1) vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, 2) haldusakt või toiming rikub kaebaja õigusi ning 3) õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel, s.o õiguste rikkumist poleks hiljem üldse võimalik kohase kaebusega ära hoida või kõrvaldada ega heastada (haldusakti või toimingu tagajärjed on pöördumatud) või kui hilisem õiguste kaitse oleks ebamõistlikult keeruline (vt. RKHKm nr 3-17-1398/36, p 12). Kohus ei tuvasta keelamiskaebuse kui ennetava kaebuse lahendamisel õiguslikult siduvalt, kas vastustaja rikub (või on rikkunud) isiku õigusi. Selline sedastus võib olla vaid argument, mille põhjal hinnata tulevikus toimuva võimaliku rikkumise tõenäosust. (p-d 11-12)


    Kehtetu:

Kaebaja peab taluma üksnes avaliku võimu õiguspärase tegevusega tekitatud häiringuid. Kui tegevusel puudub seaduslik alus, siis on ka sellega kaasnev häiring õigusvastane. (p 15)


Vabariigi Valitsuse 9. juuli 2015. a korraldus nr 282 on ühtlasi Vabariigi Valitsuse luba korraldada riigimetsas alalist väljaõpet MS § 36 lg 1 p 2 ja lg 2 mõttes. MS § 36 lg 1 p 2 sõnastusest ega ka metsaseaduse eelnõu ettevalmistavatest materjalidest ei nähtu, et punktis 2 sätestatud alus kohalduks või oleks kavandatud kohalduma vaid juhul, kui väljaõpet tehakse sellises riigimetsas, mis ei ole Kaitseministeeriumi valitsemisel. (p 15.2)


MaaKatS § 2 p 9 järgi on katastriüksuse sihtotstarve õigusaktidega lubatud ja nendes sätestatud korras määratud katastriüksuse kasutamise otstarve või otstarbed. MaaKatS § 18 lg 1 p 1 sätestab, et linna- või vallavalitsus määrab ehitisteta katastriüksusele sihtotstarbe maa tegeliku kasutuse alusel või detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel üldplaneeringu alusel. Sama seaduse § 181 lg 7 p 3 kohaselt on riigikaitsemaa riigikaitse otstarbel kasutatav maa, sealhulgas harjutusväljaku maa. Olukorras, kus Vabariigi Valitsus on asutanud harjutusvälja, riigikaitsealased ehitised puuduvad (vastavate planeerimis- ja ehitusmenetluste lõpetamiseni), maa tegelik kasutus on riigikaitseline ning ka üldplaneeringu järgi on tegu riigikaitse harjutusväljaga, ei saa pelgalt katastriüksuse sihtotstarbest tuletada riigimetsa riigikaitse eesmärgil alalise kasutuse õigusvastasust. (p 15.3)


KKS § 53 lg 1 järgi on Kaitseväe territoorium alaliselt Kaitseväe valduses olev territoorium. Kaitseväe territoorium on ühtlasi Kaitseväe julgeolekuala (KKS § 50 p 1). Kaitseväe territooriumi eriliigiks on harjutusväli, millel kehtib samuti julgeolekuala režiim, kuid teatud eranditega. Esiteks, kui julgeolekualal üldiselt ei tohi viibida ilma Kaitseväe loata (KKS § 52 lg 1), siis harjutusväljal ei või kõrvaline isik viibida üksnes Kaitseväe üksuste taktikaliste harjutuste, õppuste, laskmiste, lõhketööde või relvade, lahingumoona, lahingu- ja muu tehnika katsetuste läbiviimise ajal (KKS § 53 lg 2). Teiseks on ette nähtud erinormid harjutusvälja tähistamiseks (KKS § 51 lg 2 alusel kehtestatud kaitseministri 12. augusti 2019. a. määruse nr 14 „Kaitseväe julgeolekuala tähistamise kord“ § 7, RelvS § 85 lg 5 alusel antud kaitseministri 28. detsembri 2010. a määrus nr 26 „Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljale ja lasketiirule esitatavad nõuded ja kasutamise kord“). Kuna harjutusväli on asutatud, laieneb sellele juurdepääsu ja seal liikumise kohta ka KKS § 53 lg 2 õiguslik režiim. (p 16.1)


AÕKS § 55 lg 3 p 4 kohaselt ei kuulu välisõhus leviva müra hulka riigikaitselise tegevusega tekitatud müra. See säte kohaldub vaid juhul, kui riigikaitselist tegevust korraldatakse maa-alal õiguslikul alusel. AÕKS § 55 lg 3 p 4 kohaldamine ei eelda samas alati, et maal oleks riigikaitseline sihtotstarve. See võib olla ka muu, kui maal toimuv on juhuslik. Seega on lubatud korraldada Eesti eri paigus õppusi ja tekitada sellega müra normtasemeid ületavat müra, kui õppused on ajutised. Küll lasub vastustajatel jätkuvalt üldine kohustus järgida oma tegevustes ettevaatuspõhimõtet ja vähendada võimalikult suurel määral mürahäiringut (KeÜS § 3 lg 1, § 4 ja § 11 lg 1). (p 16.2)

3-17-2013/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.05.2021

Planeeringute tingimusi tuleb tõlgendada ning pakutava lahenduse kooskõla planeeringutega tuleb hinnata proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt (HMS § 3 lg 2). (p 28)


Juhul, kui kolmandate isikute õiguste riive ulatus selgub alles projekteerimise käigus, ei ole põhjust projekteerimistingimuste andmisest EhS § 32 p 5 alusel keelduda. Seda eriti olukorras, kus projekteerimistingimuste olemasolu võib aidata saavutada erinevaid huve tasakaalustavat kokkulepet. (p 29)

Projekteerimistingimused nagu detailplaneeringki kehtivad igaühe, mitte üksnes nende taotleja suhtes. (p 30)


Kui kohtuvaidlus võrsus kõigi kolme vastustaja tegevusest, tuleb kaebaja menetluskulud, sh need menetluskulud, mis tekkisid enne kahe vastustaja kaasamist, mõista kõigilt vastustajatel välja solidaarselt. (p 32)


Otsustades turbamaardla alale tuulepargi rajamiseks projekteerimistingimuste väljastamise üle tuleb arvestada kahe olulise avaliku huviga. Esimeseks neist on avatud turbamaardla ammendamine, teiseks taastuvenergia tootmine. Mõlemad nimetatud tegevused teenivad loodusvarade säästliku kasutamise ning säästva arengu eesmärke (PS § 5, SäAS § 2, KeÜS § 1 p 2 ja § 13, vt ka RKÜKo nr 3-2-1-71-14, p-d 102 ja 103). Kuivendatud soodest paiskub atmosfääri oluliselt kasvuhoonegaase. Looduslike turbaalade edasist kuivendamist tuleb vältida ning jätkata turba kaevandamist juba kuivendusest rikutud aladel. (p 20)


Erinevate huvide tasakaalustamine ja maakasutusviiside kokku sobitamine tervikliku ruumilahenduse loomiseks on planeeringute ülesanne. (p 22)


Kui planeering on kehtestatud, siis tuleb teha kõik mõistlikult võimalik, et viia planeeringud tuulepargi rajamise osas ellu maakonna- ja üldplaneeringute tavapärase kehtivusaja jooksul. Keskkonnaameti selgituste kohaselt on selleks maakonnaplaneeringute puhul umbkaudu 25-30 aastat ja üldplaneeringute puhul 10-15 aastat. (p 23)

Nii vallal kui ka riigil, kes kehtestab maakonnaplaneeringu, on kohustus aidata aktiivselt kaasa, et leitaks tuuleenergia tootmise ja kaevandamise koostoimimist võimaldav lahendus (vt ka RKHKo nr 3-17-2766/33, p 28). Riigi esindajatena haldusmenetlusse kaasatud Maa-ametil ja Keskkonnaametil tuleb kooskõlastuse andmise üle otsustades silmas pidada maakonnaplaneeringus seatud eesmärke. Maakonnaplaneeringus ette nähtud arengu tulemuste ja planeeringu edasise elluviimise võimaluste väljaselgitamine on planeerimisseaduse järgi Rahandusministeeriumi ülesandeks (PlanS § 4 lg 1 p 6 ja § 72 lg 1). Olukorras, kus maakonnaplaneeringus ette nähtud lahenduse elluviimine eeldab erinevate oluliste riiklike huvide koordineerimist, võib kohalikul omavalitsusel olla otstarbekas kaasata ministeerium projekteerimistingimuste menetlusse (HMS § 11 lg 2). (p 24)


Kui planeering on kehtestatud, siis tuleb teha kõik mõistlikult võimalik, et viia planeeringud tuulepargi rajamise osas ellu maakonna- ja üldplaneeringute tavapärase kehtivusaja jooksul. Keskkonnaameti selgituste kohaselt on selleks maakonnaplaneeringute puhul umbkaudu 25-30 aastat ja üldplaneeringute puhul 10-15 aastat. (p 23)


Võimalus, et kaevandamislubade omanikel tekib riigi vastu usalduskahju hüvitamise nõue, ei või iseenesest takistada kaalukate avalike huvide kaitseks vajalike lahenduste otsimist ja elluviimist (vt ka HMS § 67 lg 3). Ekslik on seisukoht, et kaevandamisloa kehtivusajal ei saa mingil juhul muuta kaevandamise tehnoloogiat ega seda kaevandajatele ette kirjutada. (p 25)


Kui tuulepargi rajamine halvendaks oluliselt maavara kaevandamisväärsena säilimist või maavarale juurdepääsu, tuleb kaaluda MaaPS § 14 lg 2 p 3 kohaldamist. Seejuures ei tohi põrkuvaid huve kaaluda vaid abstraktselt, vaid arvestada tuleb nende mõjutamise ulatust ja kokkusobitamise võimalusi. (p 27)


Põrkuvaid huve ei tohi kaaluda vaid abstraktselt, vaid arvestada tuleb nende mõjutamise ulatust ja kokkusobitamise võimalusi. (p 27)

3-19-1672/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.02.2020

Vt p 23 ja annotatsioonid otsusele nr 3-19-269/12.

Täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa andmisel ei kontrolli kohus üksikasjalikult seda, kas käimasoleva maksumenetluse tulemusena maksuhalduri poolt eeldatavalt tehtava vastutusotsuse sisulised eeldused on täidetud ja kas vastutusotsus oleks õiguspärane. Sedalaadi menetluses kontrollitakse, kas vastutusotsuse tegemine on õiguslikult võimalik ja tõenäoline, sh kas esinevad vastutusotsust välistavad asjaolud (vt pikemalt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-15-12, p-d 49 ja 50; RKHK otsus asjas nr 3-3-1-17-17, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Vastutusotsuse tagamine on välistatud, kui kohtu hinnangul on juhatuse liikme tahtluse ja raske hooletuse tuvastamine ebatõenäoline. (p 18)

Kui taotluse lahendamisel võib põhimõtteliselt pidada võimalikuks nõuda puudutatud isikutelt maksuintressi aja eest, mil nad ei olnud enam juhatuse liikmed, on võimalik kõnealuses osas maksuintressi sundtäitmist ka tagada (MKS § 8 lg 1, § 40 lg 1, § 96, § 1361). (p 25)

Sundtäitmise olulist raskendatust või võimatust MKS § 1361 lg 1 mõttes ei või samastada asjaoluga, et füüsilisel isikul ei oleks tõenäoliselt piisavalt raha, et vastutusotsust hiljem kohe täies mahus täita. St füüsilisel isikul vara puudumisest ei järeldu automaatselt täitmistoimingute (nt pangakonto arest) sooritamise lubatavus. Sätte sõnastusest tulenevalt on olulise kaaluga isiku tegevus ja sellest järelduv usaldusväärsus (nt tema osalus maksuvõla põhjustanud sündmustes, käitumine maksumenetluse jooksul). (p 27)

Täitmistoiminguid võib sooritada, vältimaks füüsilise isiku olemasoleva vara peitmist. Maksukohustuste korrektse täitmise vastu on oluline avalik huvi, mis võib üles kaaluda isiku õiguse kasutada oma vara, sh sissetulekuid piiranguteta. (p 29)


Füüsilise isiku pangakontode arestimine on võimalik ka juhul, kui arestitaks peamiselt sinna laekuvat töötasu vms sissetulekut. (p 32)

Pangakontode arestist tulenevat võimalikku intensiivset riivet isiku õigustele aitab maandada MKS § 131 lg-s 3 toodud piirang. Samuti peab kohus konkreetse juhtumi asjaolusid (sh isikuga seonduvaid) hinnates veenduma, et arest on proportsionaalne. Seejuures on asjaoludest tulenevalt võimalik ja võib olla ka vajalik jätta arestimata suurem summa kui MKS § 131 lg-s 3 märgitud. (p 28)


Äriühingute ühinemisel läheb ühendatava äriühingu võlg MKS § 35 alusel üle ühendavale äriühingule. Seega, kuigi äriühing 1 kustutati ühinemise tulemusel äriregistrist, läks tema maksuvõlg seaduse alusel üle ühendavale äriühingule 2 ning maksuvõlg ei kustunud. Asjaolul, et maksuvõlg tuvastati pärast ühinemist, ei ole tähendust, kuna maksukohustus tekib seaduse, mitte maksuotsuse alusel. (p 19)


Olukorrad, kus seadusandja on omistanud äriregistri kandele konstitutiivse tähenduse, nähtuvad üheselt seadusest (nt TsÜS § 26 lg 2). Muudel juhtudel on tegu deklaratiivsete kannetega, millele laieneb ÄS §-s 34 sätestatud registrikande avaliku usaldatavuse põhimõte (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-133-11, p 24). Sel juhul kannab ebaõige kande riski äriühing (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-116-10, p 26). Seadus kohustab äriregistrisse kantud andmete muutumisel (sh juhatuse liikme tagasikutsumisel ja nimetamisel) esitama avaldust registriandmete muutmiseks viivitamatult (ÄS § 33 lg 7). Kuigi uue juhatuse liikme äriregistrisse kandmise avalduse esitamine on eeskätt uue juhatuse liikme ülesanne (ÄS § 144 lg 3 teine lause; erandiks ÄS § 184 lg 11), on endisel juhatuse liikmel samuti võimalus pöörduda registripidaja poole, juhtimaks tähelepanu, et andmed ei ole korrektsed (ÄS § 184 lg 8, § 61; vt pikemalt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-39-05, p 12). (p 20)


Vt p 23 ja annotatsioonid otsusele nr 3-19-269/12.

Kui maksukohustuslane tahtlikult esitab valeandmetega maksudeklaratsioone ning viib äriühingust raha välja, võib põhimõtteliselt pidada võimalikuks nõuda äriühingu juhatuse liikmetelt maksuintressi aja eest, mil nad ei olnud enam juhatuse liikmed ning selles osas on maksuintressi sundtäitmist võimalik ka tagada (MKS § 8 lg 1, § 40 lg 1, § 96, § 1361). (p 25)

See, kas juhatuse liikme tegevus maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste täitmisel oli tahtlik või kantud raskest hooletusest, selgitatakse lõplikult vastutusmenetluses, mitte täitmist tagavate toimingute sooritamise taotluse lahendamisel (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-17-17, p 13). Hinnang süü vormile eeldab konkreetse juhtumi asjaolude tuvastamist ja kogumis hindamist (vt nt RKHK otsus nr 3-17-2235/52, p-d 12–16), mis täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa andmise menetluse kiireloomulisust arvestades ei ole üldjuhul kohane. (p 21)

3-15-241/62 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.12.2019

Juhindudes Euroopa Kohtu otsusest Eesti Pagari asjas, täiendab RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 intressi kohta esitatud seisukohti. Intressi määramine ebaseadusliku riigiabi andmise ja tagasinõudmise vahelise aja eest on põhimõtteliselt võimalik niivõrd, kui see on vajalik abisaaja tegeliku eelisseisundi tasandamiseks. (p 22)

Euroopa Kohus on selgitanud, et sedalaadi asjades peab liikmesriigi asutus ELTL art 108 lg 3 alusel kohustama abisaajat maksma intressi ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik olukord kestis. Kuna liidu õigusnormides pole kindlaks määratud intressi arvutamise reegleid, peab need kehtestama liikmesriik. Seejuures ei või riigisisene õigus nurjata liidu õiguse kohaldamist sellega, et muudab liikmesriigi kohtutel või asutustel võimatuks tagada ELTL art 108 lg 3 kolmanda lause järgimine. Riigisisesed normid peavad tagama intressi maksmise kogu ajavahemiku eest, mille vältel sai isik abi kasutada, ning intress peab olema samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama (Eesti Pagar, p-d 134–135, 139, 141). (p 23)

Kolleegium jääb asjas nr 3-3-1-8-16 tehtud otsuse p-s 41 võetud seisukoha juurde, et Eesti õiguses pole õigusselguse põhimõttele vastavat normi, mille alusel abi andmise ja tagasinõudmise vahelise aja eest intressi nõuda ja arvestada. Ilma EL-i õiguse mõjuta välistaks STS 2007–2013 § 28 lg 2 erinormina nii sama paragrahvi lg 1 kui ka HMS § 69 lg 1 ja selles viidatud eraõiguse alusetu rikastumise sätete kohaldamise. Osas, milles STS § 2007–2013 § 28 lg 2 on vastuolus ELTL art 108 lg-le 3 antud tõlgendusega, tuleb vastustajal ja kohtutel see norm aga kohaldamata jätta. See võimaldab vaidlusalusaluse ajavahemiku puhul kohaldada sama paragrahvi lg-t 1 niivõrd, kui see on vajalik ELTL art 108 lg-st 3 tuletatud kohustuste täitmiseks. (p 24)

Euroopa Kohus on asjas nr C-42/17: M.A.S. ja M.B. tehtud otsuse p-s 61 selgitanud, et kui liikmesriigi kohus jõuab järeldusele, et karistusseadustiku sätete kohaldamata jätmine läheb vastuollu kuritegude ja karistuste seaduses sätestatud põhimõttega, siis ei pea ta seda kohustust täitma, isegi kui täitmine võimaldaks heastada liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese olukorra. Niisiis tuleb karistuste kohaldamisel jälgida, et liikmesriigi kohtu meetmed liidu õigusest tuleneva kohustuse täitmiseks ei satuks vastuollu selliste oluliste õiguspõhimõtetega nagu karistusnormi ettenähtavus, täpsus ja tagasiulatuva jõu puudumine (samas, p 51 jj). (p 25)

ELTL art 108 lg-st 3 tuletatud intressikohustuse eesmärk pole siiski karistamine, vaid õigusvastase eelise tasandamine. Vastustajal ja kohtutel tuleb abi andmise ja tagasinõudeotsuse tegemise vahelise aja suhtes STS 2007–2013 § 28 lg-t 1 kohaldades jälgida, et intress piirduks vaid summaga, mida abisaaja oleks pidanud maksma abile vastavat laenu turult võttes. Tegelikult säästetud intressikulu ületavas osas pole STS 2007–2013 § 28 lg-s 2 sätestatud intressi tasumise ajaline piirang vastuolus EL-i õigusega. Osas, milles STS 2007–2013 § 28 lg 2 on EL-i õigusega kooskõlas, tuleb kohtul seda sätet kohaldada. Teiseks on Euroopa Kohus oluliseks pidanud just konkreetse abisaaja eelisolukorra kõrvaldamist ja laenutingimusi, mis oleks kehtinud just tema puhul (Eesti Pagar, p-d 141–142). Kolmandaks tuleb jälgida, et intressil ei tekiks õigusselgusetus olukorras karistavat toimet. (p 26)


Euroopa Kohus kinnitas Eesti Pagari asjas halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohta, et praeguse juhtumiga sarnastes olukordades, kus riigisisene õigus ei sätesta asjakohast tähtaega, tuleb lähtuda määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 1 sätestatud nelja-aastasest aegumistähtajast (p 128). (p 18)

Euroopa Kohtu selgituse kohaselt katkeb aegumine mh siis, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eiramisega seotud juurdluse algatamisest. Juurdluse algatamine tähistab mis tahes toimingut, mis piisavalt täpselt hõlmab tehinguid, millega seoses eeskirjade eiramist kahtlustatakse. Viidatud sättes nimetatud tingimust tuleb pidada täidetuks, kui kõik faktilised asjaolud võimaldavad järeldada, et juurdluse algatamine on kõnealusele isikule tõepoolest teatavaks tehtud (Eesti Pagar, p 126).

Euroopa Kohus on varem selgitanud, et aegumistähtaegade eesmärk on üldiselt tagada õiguskindlus. See ülesanne ei oleks täidetud, kui aegumistähtaja saaks peatada mis tahes üldise kontrollitoiminguga, millel ei ole mingit seost piisavalt täpselt piiritletud tehinguid puudutavate eiramiste kahtlusega (otsused asjades nr C-278/02: Handlbauer, p 40; C-367/09: SGS Belgia, p 68; C-465/10: Chambre de commerce, p 60; C-52/14: Pfeifer & Langen, p 41). Määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kolmanda lõigu kohaselt peab tegemist olema menetlusega, mida viib läbi riigisisese õiguse kohaselt uurimis- ja menetlustoimingute tegemiseks pädev asutus (Pfeifer & Langen, p 33). Juurdlust algatades tuleb piisava täpsusega esile tuua tehingud, mis on tekitanud eiramiskahtlusi. See nõuab, et juurdlust algatades oleks mainitud konkreetse karistuse määramise või haldusmeetme võtmise võimalust (Pfeifer & Langen, p 47). (p 20)


Kaebaja nõude aluseks on faktiliselt abi tagasinõudmise otsus (mitte vastustaja tegevus toetuse andmisel) ning õiguslikult HMS § 67 lg 3. Nõude tekkimine sellel alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Euroopa Kohtu seisukohad Eesti Pagari asjas ei jäta praegusel juhul ka HMS § 67 lg 3 kontekstis ruumi kaebaja usaldusest kõnelemiseks. Asjakohatud on aga halduskohtu viited HMS § 67 lg 4 p-dele 2 ja 4. Kaebaja kasutas abi toetuse andmise otsuses määratud eesmärgil ning usaldust ei välista igasugune võimalus haldusakt kehtetuks tunnistada (vt lähemalt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 16). Eriseadustes ja määrustes sätestatud võimalus tunnistada õigusvastane riigiabi otsus kehtetuks kattub sisuliselt HMS § 65 lg-s 1 sätestatud universaalse võimalusega. (p 29)


NB! Seisukoha muutus!

Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. (p 14)

Vastustajal polnud praegusel juhul pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). (p 17)


Üldise grupierandi määruse art 8 lg-s 2 sätestati, et selle määruse alusel väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele antaval abil loetakse olevat ergutav mõju, kui abisaaja on enne projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist esitanud asjaomasele liikmesriigile abi saamiseks taotluse. Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt on töid selle sätte tähenduses alustatud, kui projekti või tegevuse jaoks mõeldud seadmete esimene tellimus on tehtud tingimusteta ja õiguslikult siduva kohustuse võtmise teel enne abitaotluse esitamist, olenemata sellest, kui suur on võimalik kohustusest väljumise kulu (C-349/17: Eesti Pagar, p 82). (p 15)


NB! Seisukoha muutus!

Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. (p 14)

Vastustajal polnud praegusel juhul pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). (p 17)

Kaebaja nõude aluseks on faktiliselt abi tagasinõudmise otsus (mitte vastustaja tegevus toetuse andmisel) ning õiguslikult HMS § 67 lg 3. Nõude tekkimine sellel alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Euroopa Kohtu seisukohad Eesti Pagari asjas ei jäta praegusel juhul ka HMS § 67 lg 3 kontekstis ruumi kaebaja usaldusest kõnelemiseks. Asjakohatud on aga halduskohtu viited HMS § 67 lg 4 p-dele 2 ja 4. Kaebaja kasutas abi toetuse andmise otsuses määratud eesmärgil ning usaldust ei välista igasugune võimalus haldusakt kehtetuks tunnistada (vt lähemalt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 16). Eriseadustes ja määrustes sätestatud võimalus tunnistada õigusvastane riigiabi otsus kehtetuks kattub sisuliselt HMS § 65 lg-s 1 sätestatud universaalse võimalusega. (p 29)


NB! Seisukoha muutus!

Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. (p 14)

Vastustajal polnud praegusel juhul pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). (p 17)

Kaebaja nõude aluseks on faktiliselt abi tagasinõudmise otsus (mitte vastustaja tegevus toetuse andmisel) ning õiguslikult HMS § 67 lg 3. Nõude tekkimine sellel alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Euroopa Kohtu seisukohad Eesti Pagari asjas ei jäta praegusel juhul ka HMS § 67 lg 3 kontekstis ruumi kaebaja usaldusest kõnelemiseks. Asjakohatud on aga halduskohtu viited HMS § 67 lg 4 p-dele 2 ja 4. Kaebaja kasutas abi toetuse andmise otsuses määratud eesmärgil ning usaldust ei välista igasugune võimalus haldusakt kehtetuks tunnistada (vt lähemalt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 16). Eriseadustes ja määrustes sätestatud võimalus tunnistada õigusvastane riigiabi otsus kehtetuks kattub sisuliselt HMS § 65 lg-s 1 sätestatud universaalse võimalusega. (p 29)

3-15-934/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.12.2018

Pakendiaktsiis on majandusmeede pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 15 tähenduses. Seda kinnitavad nii pakendiseaduse kui ka pakendiaktsiisi seaduse sätted. PakS § 19 kohaselt on pakendiaktsiis pakendi tagasivõtmise kohustuse ja tagatisraha kõrval kolmandaks majandusmeetmeks, mida rakendatakse pakendi ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi toimimiseks. Pakendiaktsiisi eesmärk ühtib pakendidirektiivi eesmärgiga vältida või leevendada pakendite taaskasutamise kaudu pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale, sest vastavalt PakAS § 6 lg-le 5 tuleb aktsiisi tasuda seaduses sätestatud pakendi taaskasutamise määra ja sellest määrast väiksema tegelikult taaskasutatud pakendi koguse vahe eest. Kolleegiumil ei ole põhjust kahelda, et pakendiaktsiis on kehtestatud kooskõlas Euroopa Liidu õigusega (vt Euroopa Kohtu otsus C-104/17: Cali Esprou, p-d 25-42). (p 16)

Liikmesriigi kohustus teavitada Euroopa Komisjoni kehtestatavatest majandusmeetmetest on seotud pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 1 lg-s 1 sätestatud eesmärgiga „tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses“. Sama direktiivi põhjenduste kohaselt on kavandatavatest meetmetest teavitamine vajalik selleks, et komisjonil oleks võimalik kindlaks teha, kas meetmed vastavad pakendidirektiivile. Art 16 järgi ei hõlma teavitamiskohustus siiski pakendidirektiivi raames vastu võetud fiskaalmeetmeid (ingl k measures of a fiscal nature, sk k steuerliche Maβnahmen). Kuna pakendiaktsiis on riiklik maks (maksukorralduse seaduse § 3 lg 2 p 7), on see majandusmeede ühtlasi fiskaalmeede pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 16 tähenduses. PakAS § 111 lg 11, reguleerides pakendiaktsiisi tasumise kohustuse sisu, on pakendiaktsiisi kui fiskaalmeetme osa. PakAS § 111 lg 11 puhul ei ole tegemist tehnilise spetsifikatsiooniga, mis oleks seotud fiskaalmeetmega (vt pakendidirektiivi art 16 lg 1) või käsitleks tehnilist küsimust direktiivi 83/189/EMÜ tähenduses (vt pakendidirektiivi art 16 lg 2). Tehnilise spetsifikatsiooniga nähakse ette toote nõutavad omadused (vt direktiivi 98/34/EÜ art 1 p 3; nt Euroopa Kohtu otsus C-303/15: M. ja S., p 19). Kohustus teavitada Euroopa Komisjoni tehnilisest spetsifikatsioonist on kehtestatud eesmärgiga kaitsta preventiivselt kaupade vaba liikumist (nt Euroopa Kohtu otsus C-26/11: Belgische Petroleum Unie jt, p 49). PakAS § 111 lg-l 11 eelkirjeldatud funktsioon puudub. Seega ei pidanud Eesti Euroopa Komisjoni PakAS § 111 lg 11 kehtestamise kavatsusest teavitama. (p-d 17–19)

PakAS § 7 lg 2, § 8 lg 11 ja § 111 lg 11 reguleerimisala ei kattu pakendiseaduses sätestatuga ning need sätted ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. (p 23)

Pakendiaktsiisi maksmise kohustus ei ole ebaproportsionaalne meede olukorras, kus pakendiettevõtja ei ole taaskasutusorganisatsiooniga PakAS § 111 lg-s 1 nimetatud lepingut sõlminud, kuid on PakS § 16 lg 2 alusel tagasiulatuvalt üle antud kohustused kalendriaasta lõpuks täitnud. Pakendite taaskasutuskohustuse täitmine kalendriaasta jooksul on pakendidirektiivi eesmärgiga kooskõlas. Sellest ei saa aga teha järeldust, et pakendiaktsiisi kvartalipõhine maksustamisperiood takistab pakendite taaskasutuskohustuse täitmist. Kvartalipõhine maksustamisperiood võimaldab teostada taaskasutusorganisatsiooniga lepingut mittesõlminud ettevõtjate pakendite taaskasutamise kohustuse täitmise üle tõhusamat järelevalvet kui see oleks võimalik kalendriaastapõhise maksustamisperioodi korral. Kvartalit ei ole põhjust pidada ülemäära lühikeseks ja seetõttu ebamõistlikult koormavaks maksustamisperioodiks. Kuna pakendiettevõtjal on võimalik vabalt otsustada, kas ta annab pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustused taaskasutusorganisatsioonile lepinguga üle või täidab neid kohustusi ise, saab ta ühtlasi otsustada pakendiaktsiisiga maksustamise perioodi üle. Lühema maksustamisperioodiga seotud kõrgendatud nõudmiste eesmärgiks on motiveerida ettevõtjaid oma kohustusi taaskasutusorganisatsioonile üle andma. (p 24)

19. juunil 2010 jõustunud PakAS § 111 lg 11 ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. See säte aitab ära hoida juhtumeid, mil taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitakse leping tagasiulatuvalt alles siis, kui riikliku järelevalve teostaja on asunud pakendiettevõtja kohustuste täitmist kontrollima. Kuna PakAS § 111 lg 11 eesmärgiks on pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise süsteemi kuritarvituste ärahoidmine, soodustab ka see säte pakendijäätmete kogumist ja taaskasutamist. (p 25)

Riigikohus on asunud varem, kui pakendiaktsiisi seaduses ei olnud taaskasutusorganisatsiooniga lepingu tagasiulatuvalt sõlmimise keeldu, seisukohale, et sellise lepingu tagasiulatuvalt sõlmimine on kooskõlas pakendidirektiivi eesmärgiga tagada võimalikult suure koguse pakendijäätmete kokkukogumine ja taaskasutus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-08, p 10). Sellest seisukohast ei saa teha järeldust, et pakendidirektiivist tulenevalt peab aktsiisimaksjal olema võimalus anda PakAS § 111 lg 1 alusel taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitud lepingus oma kohustused üle tagasiulatuvalt. Pakendidirektiivi art 15 teise lausega antud otsustusruum võimaldab seadusandjal lepingu sõlmimisele piirangu seada. Seetõttu ei tule praeguses asjas lähtuda Riigikohtu seisukohast haldusasjas nr 3-3-1-82-08. (p 26)


Pakendidirektiivi art 15 näeb ette, et kui nõukogu ei ole direktiivi eesmärkide saavutamiseks majandusmeetmeid rakendanud, võivad seda teha liikmesriigid, järgides ühenduse keskkonnapoliitika põhimõtteid ja asutamislepingust tulenevaid kohustusi. Seega on jäetud pakendidirektiiviga liikmesriigi seadusandjale majandusmeetmete, sh pakendiaktsiisi, kujundamisel otsustusruum. Küll aga ei tohi riigisisesed normid diskrimineerida teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjaid võrreldes kohalike ettevõtjatega ega kahjustada Euroopa Liidu õiguse elluviimist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p 12). Praeguses asjas ei ole nimetatud probleeme esile toodud. Seepärast piirdub kolleegium kontrollimisega ega pakendiaktsiisi seaduse vaidlusalused sätted ei kahjusta pakendidirektiivi eesmärgi saavutamist ning kas need on kooskõlas põhiseadusega. (p 22)


PakAS § 7 lg 2, § 8 lg 11 ja § 111 lg 11 reguleerimisala ei kattu pakendiseaduses sätestatuga ning need sätted ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. (p 23)


Pakendiaktsiisi maksmise kohustus ei ole ebaproportsionaalne meede olukorras, kus pakendiettevõtja ei ole taaskasutusorganisatsiooniga PakAS § 111 lg-s 1 nimetatud lepingut sõlminud, kuid on PakS § 16 lg 2 alusel tagasiulatuvalt üle antud kohustused kalendriaasta lõpuks täitnud. Pakendite taaskasutuskohustuse täitmine kalendriaasta jooksul on pakendidirektiivi eesmärgiga kooskõlas. Sellest ei saa aga teha järeldust, et pakendiaktsiisi kvartalipõhine maksustamisperiood takistab pakendite taaskasutuskohustuse täitmist. Kvartalipõhine maksustamisperiood võimaldab teostada taaskasutusorganisatsiooniga lepingut mittesõlminud ettevõtjate pakendite taaskasutamise kohustuse täitmise üle tõhusamat järelevalvet kui see oleks võimalik kalendriaastapõhise maksustamisperioodi korral. Kvartalit ei ole põhjust pidada ülemäära lühikeseks ja seetõttu ebamõistlikult koormavaks maksustamisperioodiks. Kuna pakendiettevõtjal on võimalik vabalt otsustada, kas ta annab pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustused taaskasutusorganisatsioonile lepinguga üle või täidab neid kohustusi ise, saab ta ühtlasi otsustada pakendiaktsiisiga maksustamise perioodi üle. Lühema maksustamisperioodiga seotud kõrgendatud nõudmiste eesmärgiks on motiveerida ettevõtjaid oma kohustusi taaskasutusorganisatsioonile üle andma. (p 24)

19. juunil 2010 jõustunud PakAS § 111 lg 11 ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. See säte aitab ära hoida juhtumeid, mil taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitakse leping tagasiulatuvalt alles siis, kui riikliku järelevalve teostaja on asunud pakendiettevõtja kohustuste täitmist kontrollima. Kuna PakAS § 111 lg 11 eesmärgiks on pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise süsteemi kuritarvituste ärahoidmine, soodustab ka see säte pakendijäätmete kogumist ja taaskasutamist. (p 25)


Taaskasutusorganisatsiooni (TKO) veebilehel avaldatud aktsiisimaksja kohustuste üleandmise leping ei ole tüüptingimustega leping, mis tuleks VÕS § 9 lg 2 järgi lugeda sõlmituks hetkest, mil TKO kaebaja allkirjastatud lepingu kätte sai. VÕS § 11 lg-s 2 on muuhulgas sätestatud, et kui vastavalt seadusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. PakAS § 111 lg 1 järgi tuleb selle seadusega sätestatud kohustused TKO-le üle anda kirjaliku lepinguga. VÕS § 11 lg 4 esimese lause kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Sama normi teise lause järgi võib seaduses sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Kuna pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustuste üleandmise puhul seadus sellist võimalust ette ei näe, tuleb kohaldada VÕS § 11 lg 4 esimest lauset. Seepärast tuleb PakAS § 111 lg-s 1 nimetatud leping lugeda sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. (p 10)


Vastustaja ja kohtud lähtusid lepingu sõlmimise aja küsimuses varasemas haldusasjas sama lepingu kohta võetud kohtu seisukohast. Lepingu sõlmimise aja tuvastamine on õigusküsimus, millele peab kohus andma hinnangu faktilistele asjaoludele ja asjakohastele normidele tuginedes. Ringkonnakohus on lepingu sõlmimise aja tuvastamise käigus tõendeid hinnanud ja kohtuotsust põhjendanud kooskõlas menetlusnormidega. Praeguse haldusasja materjalidest ei selgu ning kaebaja ei ole ka kassatsioonkaebuses välja toonud, et ta oleks esitanud tõendeid, mida varasemas haldusasjas ei uuritud. (p 9)

3-16-1172/103 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.11.2018

Teabevahetus riikide vahel on kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni kohaselt loomulik otsuse tegemise eeldus ja kuigi iseenesest pole välistatud, et riigil on kogu vajalik info olemas ja ta teeb otsuse üleandmise kohta teiselt riigilt teavet küsimata, ei saa sellisel viisil otsuse tegemist nõuda. Sedavõrd laia kaalutlusruumiga otsuse puhul on ootuspärane, et menetlus ja info kogumine võtab aega ning menetluse lõpptulemus ei ole ettenähtav. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. (p 12)


KrMS § 488 lg 5 kohaselt otsustab vangistusega karistatud isiku üleandmise või sellest keeldumise valdkonna eest vastutav minister. Selline otsus on haldusakt. Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioonist tuleneb selgelt, et isiku saab üle anda, kui mõlemad riigid on teinud nõustuva otsuse. Selline otsus reguleerib seega siduvalt karistatud isiku õigusi ja kohustusi ning vastab ka muus osas HMS § 51 lg-s 1 esitatud haldusakti tunnustele. Kuigi küsimust reguleerib kriminaalmenetluse seadustik, on sisuliselt tegemist haldusmenetlusega ning otsuse teeb haldusorgan. Ka haldusakti (praegusel juhul nõusoleku) andmisest keeldumine on haldusakt. (p 10)

Justiitsministeeriumi poolt Venemaa Föderatsioonile konventsiooni alusel info saatmise näol oli tegemist üksnes teabe edastamise toiminguga ning konventsiooni järgi ei pea teavet edastav riik enne seda olema teinud otsust üleandmisega nõustumise kohta. (p 11)

Teabevahetus riikide vahel on kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni kohaselt loomulik otsuse tegemise eeldus ja kuigi iseenesest pole välistatud, et riigil on kogu vajalik info olemas ja ta teeb otsuse üleandmise kohta teiselt riigilt teavet küsimata, ei saa sellisel viisil otsuse tegemist nõuda. Sedavõrd laia kaalutlusruumiga otsuse puhul on ootuspärane, et menetlus ja info kogumine võtab aega ning menetluse lõpptulemus ei ole ettenähtav. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. (p 12)

Riigil on karistuspoliitika valdkonnas ulatuslik suveräänne otsustusruum. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda enda karistuse kandmiseks üleandmist elukohariigile. Kohtulik kontroll elukohariigile üleandmise taotluste kohta tehtud otsuste üle on piiratud. Kontrollida saab üksnes menetlusreeglite järgimist ja seda, kas tehtud on ilmselgeid kaalutlusvigu. (p 14)


Riigil on karistuspoliitika valdkonnas ulatuslik suveräänne otsustusruum. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda enda karistuse kandmiseks üleandmist elukohariigile. Kohtulik kontroll elukohariigile üleandmise taotluste kohta tehtud otsuste üle on piiratud. Kontrollida saab üksnes menetlusreeglite järgimist ja seda, kas tehtud on ilmselgeid kaalutlusvigu. (p 14)

3-15-2937/75 PDF Riigikohtu halduskolleegium 29.05.2018

Tulenevalt RavS §-st 1163 ja § 1167 lg-st 2 võivad enne RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 jõustumist välja antud tegevusload jääda senises mahus kehtima ja adressaadid võivad kasutada neist lubadest varem tulenenud õigusi üleminekuaja lõpuni. RavS § 41 lg-s 3 ja § 42 lg-s 5 sätestatud piirangud laienevad üldapteegi tegutsemiskoha muutmisele ka RavS §-s 1163 ja § 1167 lg-s 2 sätestatud üleminekuajal. (p-d 12 ja 14)

RavS §-d 1163 ja 1167 ei anna võimalust üleminekuajal teises tegutsemiskohas üldapteegi tegevust alustada. Teises tegutsemiskohas üldapteegi tegevuse alustamise õigust ei tulene ka asjaolust, et samal ajal lõpetas senisel kujul tegevuse sama isiku üldapteek tegevusloal märgitud tegutsemiskohas. RavS § 40 lg 1 järgi peab igal üldapteegil olema eraldi tegevusluba. Uue üldapteegi asutamisel tuleb taotleda uus tegevusluba sõltumata sellest, kas apteegipidaja teine üldapteek lõpetab tegevuse. (p-d 15 ja 16)

Erinevalt uue apteegi asutamisest tuleb apteegi kolimist õiguslikult vaadelda senisest loast tuleneva õiguse teostamise jätkuna. Seda tuleb arvestada ka RavS §-de 1163 ja 1167 kohaldamisel. Kolimiseks ja seniste õiguste teostamise jätkamiseks ei saa aga lugeda mistahes tegutsemiskoha muutmist. Üldapteegi tegevuse jätkamisega ei ole tegemist siis, kui uus apteek avatakse täiesti uues kohas ja täiesti uue personaliga. Ainuüksi oluline erinevus uue ja vana apteegi tegutsemiskohtade vahel välistab vaidlusaluse muudatuse kvalifitseerimise senise apteegi kolimiseks. (p 15)

Apteegireformiga kaasneda võiv vajadus apteeke võõrandada ei tähenda, et apteegipidajatele tuleb üleminekuajal anda võimalus avada lisaapteeke, isegi kui nende võõrandamine proviisoritele oleks hõlpsam või tulutoovam kui seni tegutsenud apteekide võõrandamine. Uue apteegi avamine ei kõrvalda ega leevenda vajadust vana apteek kas sulgeda või võõrandada või muuta apteegipidaja osanike ring nõuetekohaseks. Tegevust uues tegutsemiskohas ei saa vaadelda varasema investeeringu tagasiteenimisena. Tegemist on üleminekuperioodil tehtud uue investeeringuga. Üleminekuaja eesmärk pole ka kompenseerida uute apteekide avamise võimalusega olukordi, kus apteegipidaja peab ärilistel kaalutlustel otstarbekaks sulgeda varasem apteek enne üleminekuaja lõppu. (p 22)


MsüS § 30 lg 4 reguleerib asjaolude muutumise teate õiguslikke tagajärgi ega näe ette erandit sama seaduse § 37 lg 4 kolmandast lausest. MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. MsüS § 37 lg 4 reguleerib nii õigusrikkumiste tagajärgi kui kohaldub ka majandustegevusest loobumise korral. (p 20)


Tegevusloale kantav märge üldapteegi tegutsemiskoha kohta ei ole vaid informatiivse tähendusega. Üldapteek ei või isetahtsi tegutseda tegutsemiskohas, mida pole tegevusloale kantud (vt RKHK otsus asjas nr 3-15-1445, p 17). Seega on sellel märkel adressaadi õiguste jaoks konstitutiivne, mitte informatiivne tähendus. Informatiivne tähendus on aga nt loa adressaadi sidevahendite andmetel. (p 17)

Uue üldapteegi asutamisel tuleb taotleda uus tegevusluba (RavS § 40 lg 1) sõltumata sellest, kas apteegipidaja teine üldapteek lõpetab tegevuse. Erinevalt uue apteegi asutamisest tuleb apteegi kolimist õiguslikult vaadelda senisest loast tuleneva õiguse teostamise jätkuna. Kolimiseks ja seniste õiguste teostamise jätkamiseks ei saa aga lugeda mistahes tegutsemiskoha muutmist. Üldapteegi tegevuse jätkamisega ei ole tegemist siis, kui uus apteek avatakse täiesti uues kohas ja täiesti uue personaliga. Ainuüksi oluline erinevus uue ja vana apteegi tegutsemiskohtade vahel välistab vaidlusaluse muudatuse kvalifitseerimise senise apteegi kolimiseks. (p 15)

Üldapteegi tegutsemiskoha muutmine on käsitatav põhiregulatsiooni muutmisena. Sellele vastavalt tuleb muudetud tegevusluba käsitada uue tegevusloana ja see kinnitab RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 piirangute järgimise vajadust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-1445). Uusi piiranguid tuli kohaldada kolmanda isiku üldapteegi avamiseks loa andmisel sõltumata sellest, kas tegutsemiskoht on tegevusloa põhiregulatsiooni osa või kõrvaltingimus ja kas asjaomane õigus anti uue tegevusloaga või senise tegevusloa muutmisega. (p 16)

MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. (p 20)

Uue tegevusloa väljaandmise nõue ei ole võrreldes loa muutmisega tingimata ettevõtlusvabaduse olulisem ja intensiivsem piirang ja sellele ei pea kindlasti eelistama muutmist. See, millised riived uus luba või vana loa muutmine kaasa toob, sõltub valdkonnas kehtivatest erinormidest ja juhtumi asjaoludest. Nt üldapteegi tegutsemiskoha muutmisel tuli arvestada uute asutamispiirangutega sõltumata sellest, kas seadus võimaldab muudatuse teha tegevusloa muutmise või uue tegevusloa andmise teel. (p 21)

Ettevõtte kolimine, samuti varasema ettevõtte sulgemine ja uue avamine on majandustegevuse normaalsed osad ja kaitstud ettevõtlusvabadusega. See aga ei tähenda, et need muudatused ei võiks alluda loareservatsioonile ega muudele seadusest tulenevatele piirangutele. (p 22)


Üldapteegi tegutsemiskoha muutmine on käsitatav põhiregulatsiooni muutmisena. Sellele vastavalt tuleb muudetud tegevusluba käsitada uue tegevusloana ja see kinnitab RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 piirangute järgimise vajadust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-1445). Uusi piiranguid tuli kohaldada kolmanda isiku üldapteegi avamiseks loa andmisel sõltumata sellest, kas tegutsemiskoht on tegevusloa põhiregulatsiooni osa või kõrvaltingimus ja kas asjaomane õigus anti uue tegevusloaga või senise tegevusloa muutmisega. Erinevalt uue apteegi asutamisest tuleb apteegi kolimist õiguslikult vaadelda senisest loast tuleneva õiguse teostamise jätkuna. Ainuüksi oluline erinevus uue ja vana apteegi tegutsemiskohtade vahel välistab vaidlusaluse muudatuse kvalifitseerimise senise apteegi kolimiseks. (p-d 15 ja 16)

MsüS § 30 lg 4 reguleerib asjaolude muutumise teate õiguslikke tagajärgi ega näe ette erandit sama seaduse § 37 lg 4 kolmandast lausest. MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. MsüS § 37 lg 4 reguleerib nii õigusrikkumiste tagajärgi kui kohaldub ka majandustegevusest loobumise korral. (p 20)


Apellatsioonimenetluses on menetlusosalisel õigus esitada kohtukõne teesid kirjalikult. Tulenevalt HKMS § 129 lg-st 3 ja § 185 lg-st 1 on ringkonnakohtu istungi suhtes kohaldatav TsMS § 402 lg 7. Kohtukõne teeside esitamine ei ole HKMS 18. peatükis välistatud ja see ei ole vastuolus apellatsioonimenetluse olemusega. Ehkki HKMS § 194 ei kasuta mõistet "kohtuvaidlus", on menetlusosalisel õigus ringkonnakohtu istungil kohtukõnele. Vastavalt TsMS § 402 lg-le 2 seisneb kohtuvaidlus kohtukõnede esitamises. Kui kohtukõne teesid sisaldavad uusi, hilinenult esitatud asjaolusid, võib kohus jätta need menetlemata (HKMS § 51 lg 4). (p 27)


Õiguspärast ootust apteegi avamise suhtes ei saa tekitada teistele isikutele antud tegevusload ega nende muutmine. Iga tegevusluba on iseseisev haldusotsus ja loa taotleja peab arvestama, et õiguslikult puudutatud isikud võivad taotleda nende kohtulikku kontrolli. (p 23)


Tegevusloale kantav märge üldapteegi tegutsemiskoha kohta on adressaadi õiguste jaoks konstitutiivse tähendusega. Üldapteegi tegutsemiskoha muutmine on käsitatav põhiregulatsiooni muutmisena. Sellele vastavalt tuleb muudetud tegevusluba käsitada uue tegevusloana. (p-d 16 ja 17, vt ka p 15)

MsüS § 30 lg 4 reguleerib asjaolude muutumise teate õiguslikke tagajärgi ega näe ette erandit sama seaduse § 37 lg 4 kolmandast lausest. MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. MsüS § 37 lg 4 reguleerib nii õigusrikkumiste tagajärgi kui kohaldub ka majandustegevusest loobumise korral. (p 20)

Uue tegevusloa väljaandmise nõue ei ole võrreldes loa muutmisega tingimata ettevõtlusvabaduse olulisem ja intensiivsem piirang ning sellele ei pea kindlasti eelistama muutmist. See, millised riived uus luba või vana loa muutmine kaasa toob, sõltub valdkonnas kehtivatest erinormidest ja juhtumi asjaoludest. (p 21)


Ettevõtte kolimine, samuti varasema ettevõtte sulgemine ja uue avamine on majandustegevuse normaalsed osad ja kaitstud ettevõtlusvabadusega. See aga ei tähenda, et need muudatused ei võiks alluda loareservatsioonile ega muudele seadusest tulenevatele piirangutele. Praegusel juhul ei ole tegemist tavapärase ettevõtlusrežiimiga, vaid üleminekuajaga, mille lõppedes peavad nõuetele mittevastavad ettevõtjad olema turult lahkunud. Uue apteegi avamise piirangut õigustab selles asjas ülekaalukas avalik huvi – rahvatervise kaitse (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-1445, p-d 30–31). (p 22)

Uue tegevusloa väljaandmise nõue ei ole võrreldes loa muutmisega tingimata ettevõtlusvabaduse olulisem ja intensiivsem piirang ja sellele ei pea kindlasti eelistama muutmist. See, millised riived uus luba või vana loa muutmine kaasa toob, sõltub valdkonnas kehtivatest erinormidest ja juhtumi asjaoludest. (p 21)

3-3-1-57-16 PDF Riigikohus 09.11.2016

KASVS § 3 lg-st 3 (koostoimes § 6 lg-ga 1) tuleneb, et sundvalduse seadmine on lubatav, kui selle eesmärk (nt üldplaneeringu elluviimise tagamine, mis näeb ette eratee kasutamise avaliku teena) ei ole muul, isiku õigusi vähem piiraval moel (nt TeeS § 4 lg 3 järgi sõlmitud kokkuleppega) saavutatav. (p 13)


KASVS § 3 lg-st 3 (koostoimes § 6 lg-ga 1) tuleneb, et sundvalduse seadmine on lubatav, kui selle eesmärk (nt üldplaneeringu elluviimise tagamine, mis näeb ette eratee kasutamise avaliku teena) ei ole muul, isiku õigusi vähem piiraval moel (nt TeeS § 4 lg 3 järgi sõlmitud kokkuleppega) saavutatav. (p 13)

Tee ei muutu ainuüksi isiku kinnistule KOV üksuse kasuks sundvalduse seadmisega veel avalikult kasutatavaks teeks (TeeS § 4 lg 1, vt ka EhS § 92 lg 5). Lepingu alusel või sundvalduse seadmisega omandatud piiratud asjaõigus on KOV üksusele vajalik, et teha edasisi otsuseid tee avalikku kasutusse määramiseks. Avalikult kasutatavaks muutub eratee siis, kui pärast sundvalduse seadmist teeb volikogu eraldi otsuse tunnistada eratee avalikult kasutatavaks (TeeS § 4 lg 3, vt ka EhS § 94 lg 2). Haldusaktide selline järgnevus üksteisele on tingitud sellest, et KOV üksuse kasuks sundvaldusena seatava isikliku kasutusõiguse kehtimiseks peab see olema pärast sundvalduse seadmist ja enne tee avalikuks kasutamiseks määramist kantud kinnistusraamatusse. Tee avalikuks kasutamiseks tunnistamise otsus on asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud haldusakt (HMS § 51 lg 2), mis kehtib igaühe suhtes (HMS § 60 lg 2). Alles tee avalikuks kasutamiseks määramisega tekib ühtlasi AÕS § 155 lg 1 järgi seadusjärgne kitsendus ja sellest tulenevalt igaühe õigus tee omaniku suhtes sellise tee kasutamiseks. (p 14-15)

Kuna sundvaldus seatakse KASVS § 2 lg 1 tähenduses omaniku nõusolekuta, ei ole sellisel juhul vaja notariaalselt tõestatud kokkulepet kinnisasja omanikuga. Seda asendab sundvalduse seadmise otsus. Kui eratee määratakse avalikuks kasutamiseks sundvaldusena seatava isikliku kasutusõiguse alusel, peab isiklik kasutusõigus enne olema kantud kinnistusraamatusse. (p 18-19)

3-3-1-8-16 PDF Riigikohus 09.06.2016

Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2006. a määruse nr 278 § 11 lg 1, mis näeb ette toetuse tagasinõudmise otsustamise 90 kalendripäeva jooksul tagasinõudmise alustest teadasaamisest, ei sätesta nõuet lõpetavat tähtaega, vaid paneb kohustuse tagada mõistlik menetlusaeg. HMS § 41 ei välista haldusakti andmist pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist, kuid nõuab, et sel juhul teavitataks isikut ja selgitataks viivituse põhjusi. Menetlusliku tähtaja rikkumine on menetlusviga, kuid ei anna iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks (HMS § 58). (p 13)


Abi tagasinõudmine liikmesriigi asutuse enda algatusel on kaalutlusotsus. Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb õiguspärase ootusega arvestada niivõrd kui see ei muuda EL õiguse elluviimist võimatuks või ebamõistlikult keeruliseks. Õiguspärane ootus on välistatud, kui isik teadis või oleks hoolsuskohustuse järgimise korral pidanud teadma ergutava mõju klausli rikkumisest. Usalduse kaitse põhimõtet ei saa rakendada ühenduse õiguse selge sätte vastu. (p d 31-32)

Õiguspärane ootus ei takista tingimata toetuse tagasinõudmist, vaid seda tuleb juhtumi asjaolude valguses kaaluda mh avaliku huviga, sh EL huviga. Abi säilitamist õigustava asjaoluga võiks olla tegemist iseäranis siis, kui siseriiklik asutus oleks teadlikult soovitanud isikul sõlmida lepingud enne taotluse esitamist või kui asutus oleks taotlust rahuldades olnud rikkumisest teadlik. Põhjendatud lootusi ei saa tekkida varasematest kontrollidest kulude ja tööde abikõlbulikkuse üle, kui asutus ei tea sel ajal isiku sõlmitud lepingutest. Tõendada tuleb juhtnööride andmist just lepingute eelnevaks sõlmimiseks – sellega ei saa samastada üldist üleskutset toetuse taotlemiseks. (p-d 33-35) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 19.12.2019, nr 3-15-241/62, p-d 14-17)


Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2006. a määruse nr 278 § 11 lg 1, mis näeb ette toetuse tagasinõudmise otsustamise 90 kalendripäeva jooksul tagasinõudmise alustest teadasaamisest, ei sätesta nõuet lõpetavat tähtaega, vaid paneb kohustuse tagada mõistlik menetlusaeg. HMS § 41 ei välista haldusakti andmist pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist, kuid nõuab, et sel juhul teavitataks isikut ja selgitataks viivituse põhjusi. Menetlusliku tähtaja rikkumine on menetlusviga, kuid ei anna iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks (HMS § 58). (p 13)

EL finantshuvide kaitse määruse (2988/95) art-st 3 tulenev nelja-aastane aegumistähtaeg riigiabi tagasinõudmiseks algab eeskirjade eiramise hetkest ning selle järgimiseks peab kontrollimenetlus algama enne tähtaja lõppu. Kui õigusaktid ei sätesta teisiti, kohaldub HMS § 35 lg 1 p 2 ka haldusmenetlusele, mida Eesti asutus viib läbi EL õiguse alusel. (p 14)

Nelja-aastane aegumistähtaeg ei ühildu hästi 10-aastase aegumistähtajaga, mis kehtib Komisjoni poolt tehtavate riigiabi tagasinõudmise otsuste suhtes (määruse nr 659/1999 art 15 lg 1). Komisjoni otsust täites ei saa liikmesriik tugineda 4-aastasele tähtajale ja jätta kasuliku mõjuta määruse nr 659/1999 art 15 lg-t 1 kui erisätet. Kui Komisjon aga tagasinõudmise otsust teinud ei ole, määrus nr 659/1999 ei kohaldu. (p 16)

Määruse nr 2988/95 art 3 lg-t 1 ei saa pidada selgeks ega kohtupraktikas selgitatuks küsimuses, kas see laieneb juhtumile, kus liikmesriigi asutus nõuab toetust tagasi ilma Komisjoni otsuseta. Tekkida võib vajadus küsida Euroopa Kohtult selles osas eelotsust. (p 17)

Abi tagasinõudmine liikmesriigi asutuse enda algatusel on kaalutlusotsus. Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb õiguspärase ootusega arvestada niivõrd kui see ei muuda EL õiguse elluviimist võimatuks või ebamõistlikult keeruliseks. Õiguspärane ootus on välistatud, kui isik teadis või oleks hoolsuskohustuse järgimise korral pidanud teadma ergutava mõju klausli rikkumisest. Usalduse kaitse põhimõtet ei saa rakendada ühenduse õiguse selge sätte vastu. (p d 31-32)


Määruse nr 2988/95 art 3 lg-t 1 ei saa pidada selgeks ega kohtupraktikas selgitatuks küsimuses, kas see laieneb juhtumile, kus liikmesriigi asutus nõuab toetust tagasi ilma Komisjoni otsuseta. Tekkida võib vajadus küsida Euroopa Kohtult selles osas eelotsust. (p 17)


Siduva lepingu sõlmimine enne abitaotluse esitamist ei pruugi alati ergutavat mõju välistada. Regionaalabi suunised on halduseeskiri, mitte EL õigusakt. Kuigi ka Euroopa Kohus on lepingu sõlmimise fakti kui asjakohast kriteeriumi kinnitanud, ei ole ta välistanud võimalust, et ergutavat mõju saab tõendada ka muude kriteeriumide alusel (otsus asjas nr C-630/11 P: HGA). Kui isik ei kaota loobumise tõttu märkimisväärset rahasummat, ei pruugi lepingu sõlmimine enne abi taotlemist abi ergutavat mõju välistada. (p-d 20-22)

Õiguspärane ootus ei takista tingimata toetuse tagasinõudmist, vaid seda tuleb juhtumi asjaolude valguses kaaluda mh avaliku huviga, sh EL huviga. Abi säilitamist õigustava asjaoluga võiks olla tegemist iseäranis siis, kui siseriiklik asutus oleks teadlikult soovitanud isikul sõlmida lepingud enne taotluse esitamist või kui asutus oleks taotlust rahuldades olnud rikkumisest teadlik. Põhjendatud lootusi ei saa tekkida varasematest kontrollidest kulude ja tööde abikõlbulikkuse üle, kui asutus ei tea sel ajal isiku sõlmitud lepingutest. Tõendada tuleb juhtnööride andmist just lepingute eelnevaks sõlmimiseks – sellega ei saa samastada üldist üleskutset toetuse taotlemiseks. (p-d 33-35) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 19.12.2019, nr 3-15-241/62, p-d 14-17)

3-3-1-16-15 PDF Riigikohus 27.04.2015

Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotleja täidab taotlemise hetkel keskkonnanõudeid, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 24 lg 2 punkt e). Sätte kohaldamisel tuleb arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega. Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse eesmärkide (põllumajandusettevõtete moderniseerimine, keskkonna ja loomade heaolu parandamine) saavutamiseks ei ole proportsionaalne meede, millega välistatakse eelmisel aastal ükskõik millise tegevuse käigus toime pandud keskkonnanormide rikkumise tagajärjel järgmisel aastal investeeringutoetuse saamine, arvestamata näiteks rikkumise raskust ja korduvust, seda, kas rikkumine on taotlemise ajaks lõppenud, ning rikkumise seost toetatava tegevusega. Toetatava tegevusega mitteseotud rikkumisi saab arvesse võtta vaid juhul, kui rikkumine seab kahtluse alla isiku üldise õiguskuulekuse ning tema poolt nõuete täitmise ka tulevikus.(p 11) (Vt ka 3-3-1-85-14 p 14 ja p 15)


Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 ei sea tingimust, et taotlejat ei ole karistatud ühegi keskkonnaalase süüteo toimepanemise eest, vaid käsitleb üldsõnaliselt keskkonnanõuete täitmist. Taotluse rahuldamata jätmise kohustus juhul, kui taotleja ei vasta toetuse saamise nõudele, ei tähenda, et PRIA ei saaks hinnata, kas konkreetsel juhul on põhjendatud anda üldine hinnang, et taotleja ei täida keskkonnanõudeid. Arvestades, et KKI ei teavita PRIA-t üksnes keskkonnanõuete rikkumise faktist, vaid ka sellest, millist nõuet on taotleja rikkunud, on PRIA-l võimalik hinnata, kas rikkumine annab konkreetsel juhul alust asuda seisukohale, et taotleja viimase aasta jooksul toime pandud rikkumine on toetuse andmise üle otsustamisel asjakohane. Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotleja täidab taotlemise hetkel keskkonnanõudeid, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 24 lg 2 punkte). Sätte kohaldamisel tuleb arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega. Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse eesmärkide (põllumajandusettevõtete moderniseerimine, keskkonna ja loomade heaolu parandamine) saavutamiseks ei ole proportsionaalne meede, millega välistatakse eelmisel aastal ükskõik millise tegevuse käigus toime pandud keskkonnanormide rikkumise tagajärjel järgmisel aastal investeeringutoetuse saamine, arvestamata näiteks rikkumise raskust ja korduvust, seda, kas rikkumine on taotlemise ajaks lõppenud, ning rikkumise seost toetatava tegevusega. Toetatava tegevusega mitteseotud rikkumisi saab arvesse võtta vaid juhul, kui rikkumine seab kahtluse alla isiku üldise õiguskuulekuse ning tema poolt nõuete täitmise ka tulevikus. (p 11) (Vt ka 3-3-1-85-14 p 11, p 14 ja p 15) Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 eesmärk on hinnata, kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga. Kui taotluse esitamise ajal FIE-na tegutsev isik on taotluse esitamisele eelnenud aasta jooksul pannud toime keskkonnanõuete rikkumise, võib see anda alust kahtluseks, kas sama isik FIE-na kavatseb keskkonnanõudeid järgida. (p 13)


Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 ei sea tingimust, et taotlejat ei ole karistatud ühegi keskkonnaalase süüteo toimepanemise eest, vaid käsitleb üldsõnaliselt keskkonnanõuete täitmist. Taotluse rahuldamata jätmise kohustus juhul, kui taotleja ei vasta toetuse saamise nõudele, ei tähenda, et PRIA ei saaks hinnata, kas konkreetsel juhul on põhjendatud anda üldine hinnang, et taotleja ei täida keskkonnanõudeid. Arvestades, et KKI ei teavita PRIA-t üksnes keskkonnanõuete rikkumise faktist, vaid ka sellest, millist nõuet on taotleja rikkunud, on PRIA-l võimalik hinnata, kas rikkumine annab konkreetsel juhul alust asuda seisukohale, et taotleja viimase aasta jooksul toime pandud rikkumine on toetuse andmise üle otsustamisel asjakohane. Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotleja täidab taotlemise hetkel keskkonnanõudeid, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 24 lg 2 punkt e). Sätte kohaldamisel tuleb arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega. Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse eesmärkide (põllumajandusettevõtete moderniseerimine, keskkonna ja loomade heaolu parandamine) saavutamiseks ei ole proportsionaalne meede, millega välistatakse eelmisel aastal ükskõik millise tegevuse käigus toime pandud keskkonnanormide rikkumise tagajärjel järgmisel aastal investeeringutoetuse saamine, arvestamata näiteks rikkumise raskust ja korduvust, seda, kas rikkumine on taotlemise ajaks lõppenud, ning rikkumise seost toetatava tegevusega. Toetatava tegevusega mitteseotud rikkumisi saab arvesse võtta vaid juhul, kui rikkumine seab kahtluse alla isiku üldise õiguskuulekuse ning tema poolt nõuete täitmise ka tulevikus. (p 11) (Vt ka 3-3-1-85-14 p 11, p 14 ja p 15)


Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotleja täidab taotlemise hetkel keskkonnanõudeid, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 24 lg 2 punkte). Sätte kohaldamisel tuleb arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega. Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse eesmärkide (põllumajandusettevõtete moderniseerimine, keskkonna ja loomade heaolu parandamine) saavutamiseks ei ole proportsionaalne meede, millega välistatakse eelmisel aastal ükskõik millise tegevuse käigus toime pandud keskkonnanormide rikkumise tagajärjel järgmisel aastal investeeringutoetuse saamine, arvestamata näiteks rikkumise raskust ja korduvust, seda, kas rikkumine on taotlemise ajaks lõppenud, ning rikkumise seost toetatava tegevusega. Toetatava tegevusega mitteseotud rikkumisi saab arvesse võtta vaid juhul, kui rikkumine seab kahtluse alla isiku üldise õiguskuulekuse ning tema poolt nõuete täitmise ka tulevikus. (p 11) (Vt ka RK lahendit nr 3-3-1-85-14 p 14 ja p 15)

3-3-1-85-14 PDF Riigikohus 11.03.2015

Arvestades Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 abstraktset sõnastust, on Riigikohus seisukohal, et säte ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotlejal on parasjagu käsil õigusrikkumine, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka EL määruse nr 65/2011 art 24 lg 2 punkt e). Seega tuleb sätte kohaldamisel arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega (HMS § 54). Proportsionaalsuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte, mille kohaldatavust ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas on Euroopa Kohus korduvalt kinnitanud. Proportsionaalsuse põhimõtet peavad järgima nii EL ja riigisisesed seadusandjad kui ka liidu õigust kohaldavad riigisisesed kohtud ja pädevad ametiasutused (Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-37/06 ja C-58/06: Viamex Agrar Handels GmbH ja Zuchtvieh-Kontor GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, p 33). Proportsionaalsuse põhimõte ei ole asjakohane mitte üksnes juba määratud toetuse vähendamisel, vaid ka toetuse taotluse rahuldamise üle otsustamisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-79-08). (p 14)


Arvestades Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 abstraktset sõnastust, on Riigikohus seisukohal, et säte ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotlejal on parasjagu käsil õigusrikkumine, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka EL määruse nr 65/2011 art 24 lg 2 punkt e). Seega tuleb sätte kohaldamisel arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega (HMS § 54). Proportsionaalsuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte, mille kohaldatavust ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas on Euroopa Kohus korduvalt kinnitanud. Proportsionaalsuse põhimõtet peavad järgima nii EL ja riigisisesed seadusandjad kui ka liidu õigust kohaldavad riigisisesed kohtud ja pädevad ametiasutused (Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-37/06 ja C-58/06: Viamex Agrar Handels GmbH ja Zuchtvieh-Kontor GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, p 33). Proportsionaalsuse põhimõte ei ole asjakohane mitte üksnes juba määratud toetuse vähendamisel, vaid ka toetuse taotluse rahuldamise üle otsustamisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-79-08). (p 14)


Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 "Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 3 lg 1 p 11 ei sea tingimust, et taotlejat ei ole ca aasta jooksul karistatud ühegi keskkonnaalase süüteo toimepanemise eest, vaid käsitleb üldsõnaliselt keskkonnanõuete täitmist. Kuigi ELÜPS § 62 lg 2 p st 1 tulenes imperatiivselt taotluse rahuldamata jätmise kohustus juhul, kui taotleja ei vastanud vähemalt ühele toetuse saamise nõudele, ei tähenda see, et PRIA ei saaks hinnata, kas konkreetsel juhul on põhjendatud anda üldine hinnang, et taotleja ei täida keskkonnanõudeid. Arvestades, et KKI ei teavita PRIA-t üksnes keskkonnanõuete rikkumise faktist, vaid ka sellest, millist nõuet on taotleja rikkunud, on PRIA-l võimalik hinnata, kas rikkumine annab konkreetsel juhul alust asuda seisukohale, et taotleja viimase aasta jooksul asetleidnud rikkumine on toetuse andmise üle otsustamisel asjakohane. Hindamine, kas väärteoasjas tehtud otsusega tuvastatud rikkumise tagajärjeks on toetuse taotluse rahuldamata jätmine, ei tähenda teise asutuse töö ümberhindamist, nagu väidab vastustaja. Süüteomenetluses määratud karistus jääks kehtima, PRIA hindaks üksnes seda, milline on selle tagajärg tema läbiviidavas haldusmenetluses. Kuna määrus nr 89 on kehtestatud Euroopa Liidu õiguse rakendamiseks, tuleb määruse kohaldamisel arvestada ka Euroopa Liidu õigust. (p 11) Arvestades Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 abstraktset sõnastust, on Riigikohus seisukohal, et säte ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotlejal on parasjagu käsil õigusrikkumine, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka EL määruse nr 65/2011 art 24 lg 2 punkt e). Seega tuleb sätte kohaldamisel arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega (haldusmenetluse seaduse § 54). Proportsionaalsuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse alus-põhimõte, mille kohaldatavust ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas on Euroopa Kohus korduvalt kinnitanud. Proportsionaalsuse põhimõtet peavad järgima nii EL ja riigisisesed seadusandjad kui ka liidu õigust kohaldavad riigisisesed kohtud ja pädevad ametiasutused (Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-37/06 ja C-58/06: Viamex Agrar Handels GmbH ja Zuchtvieh-Kontor GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, p 33). Proportsionaalsuse põhimõte ei ole asjakohane mitte üksnes juba määratud toetuse vähendamisel, vaid ka toetuse taotluse rahuldamise üle otsustamisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-79-08). (p 14) Põllumajandusettevõtete investeeringutoetuse eesmärk on põllumajandusettevõtete moderniseerimine, et parandada nende majanduslikku suutlikkust, parandades seejuures põllumajandus-ettevõtetes ka keskkonna- ja tööohutust, hügieeni ja loomade heaolu (EÜ määruse nr 1698/2005 preambula p 21). Eesti maaelu arengukava 2007–2013 nimetab mikropõllumajandusettevõtete arendamise investeeringutoetuse eesmärkide seas nii tehnoloogia taseme tõstmist ja põllumajandussektori ajakohastamist kui ka keskkonna ja loomade heaolu parandamisele ning vastavate nõuete täitmisele kaasaaitamist. Põllumajandusettevõtete moderniseerimise ega keskkonna parandamise eesmärkide saavutamiseks ei ole proportsionaalne meede, millega välistatakse eelmisel aastal ükskõik millise tegevuse käigus toime pandud keskkonnanormide rikkumise tagajärjel järgmisel aastal investeeringutoetuse saamine, arvestamata näiteks rikkumise raskust ja korduvust, seda, kas rikkumine on taotlemise ajaks lõppenud, ning rikkumise seost toetatava tegevusega. Toetatava tegevusega mitteseotud rikkumisi saab määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 alusel arvesse võtta vaid juhul, kui rikkumine seab kahtluse alla isiku üldise õiguskuulekuse ning tema poolt nõuete täitmise ka tulevikus. (p 15)


Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 "Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 3 lg 1 p 11 ei sea tingimust, et taotlejat ei ole ca aasta jooksul karistatud ühegi keskkonnaalase süüteo toimepanemise eest, vaid käsitleb üldsõnaliselt keskkonnanõuete täitmist. Kuigi ELÜPS § 62 lg 2 p st 1 tulenes imperatiivselt taotluse rahuldamata jätmise kohustus juhul, kui taotleja ei vastanud vähemalt ühele toetuse saamise nõudele, ei tähenda see, et PRIA ei saaks hinnata, kas konkreetsel juhul on põhjendatud anda üldine hinnang, et taotleja ei täida keskkonnanõudeid. Arvestades, et KKI ei teavita PRIA-t üksnes keskkonnanõuete rikkumise faktist, vaid ka sellest, millist nõuet on taotleja rikkunud, on PRIA-l võimalik hinnata, kas rikkumine annab konkreetsel juhul alust asuda seisukohale, et taotleja viimase aasta jooksul asetleidnud rikkumine on toetuse andmise üle otsustamisel asjakohane. Hindamine, kas väärteoasjas tehtud otsusega tuvastatud rikkumise tagajärjeks on toetuse taotluse rahuldamata jätmine, ei tähenda teise asutuse töö ümberhindamist, nagu väidab vastustaja. Süüteomenetluses määratud karistus jääks kehtima, PRIA hindaks üksnes seda, milline on selle tagajärg tema läbiviidavas haldusmenetluses. Kuna määrus nr 89 on kehtestatud Euroopa Liidu õiguse rakendamiseks, tuleb määruse kohaldamisel arvestada ka Euroopa Liidu õigust. (p 11) Arvestades Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 abstraktset sõnastust, on Riigikohus seisukohal, et säte ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotlejal on parasjagu käsil õigusrikkumine, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka EL määruse nr 65/2011 art 24 lg 2 punkt e). Seega tuleb sätte kohaldamisel arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega (haldus¬menetluse seaduse § 54). Proportsionaalsuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte, mille kohaldatavust ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas on Euroopa Kohus korduvalt kinnitanud. Proportsionaalsuse põhimõtet peavad järgima nii EL ja riigisisesed seadusandjad kui ka liidu õigust kohaldavad riigisisesed kohtud ja pädevad ametiasutused (Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-37/06 ja C-58/06: Viamex Agrar Handels GmbH ja Zuchtvieh-Kontor GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, p 33). Proportsionaalsuse põhimõte ei ole asjakohane mitte üksnes juba määratud toetuse vähendamisel, vaid ka toetuse taotluse rahuldamise üle otsusta-misel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-79-08). (p 14) Põllumajandusettevõtete investeeringutoetuse eesmärk on põllumajandusettevõtete moderniseerimine, et parandada nende majanduslikku suutlikkust, parandades seejuures põllumajandus-ettevõtetes ka keskkonna- ja tööohutust, hügieeni ja loomade heaolu (EÜ määruse nr 1698/2005 preambula p 21). Eesti maaelu arengukava 2007–2013 nimetab mikropõllumajandusettevõtete arendamise investeeringutoetuse eesmärkide seas nii tehnoloogia taseme tõstmist ja põllumajandussektori ajakohastamist kui ka keskkonna ja loomade heaolu parandamisele ning vastavate nõuete täitmisele kaasaaitamist. Põllumajandusettevõtete moderniseerimise ega keskkonna parandamise eesmärkide saavutamiseks ei ole proportsionaalne meede, millega välistatakse eelmisel aastal ükskõik millise tegevuse käigus toime pandud keskkonnanormide rikkumise tagajärjel järgmisel aastal investeeringutoetuse saamine, arvestamata näiteks rikkumise raskust ja korduvust, seda, kas rikkumine on taotlemise ajaks lõppenud, ning rikkumise seost toetatava tegevusega. Toetatava tegevusega mitteseotud rikkumisi saab määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 alusel arvesse võtta vaid juhul, kui rikkumine seab kahtluse alla isiku üldise õiguskuulekuse ning tema poolt nõuete täitmise ka tulevikus. (p 15)

3-3-1-78-14 PDF Riigikohus 06.03.2015

PS § 9 lg 2 kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Mittevaraline kahju ei ole kooskõlas juriidilise isiku olemusega, sest juriidilisel isikul ei ole valu ega kannatusi. Juriidilise isiku osanike ja töötajate valu ja kannatusi ei saa omistada juriidilisele isikule. (p 22) Osa juriidilisele isikule tekkida võivast mittevaralisest kahjust, millele viitab Euroopa Inimõiguste Kohus, on Eestis hüvitatav varalise kahjuna (nt äriühingu maine ja ettevõtluse takistamine). (p 23)


Peamiseks õiguskaitsevahendiks, mida haldusmenetluses viivituse korral kasutada, on haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõue (RVastS § 6). Kui leitakse, et menetluse liiga pika kestusega on rikutud subjektiivseid õigus, on võimalik pöörduda kohtusse kohustamisnõudega haldusmenetluse lõpuleviimiseks (HKMS § 37 lg 2 p 2). Kohustamiskaebuse raames saab taotleda esialgse õiguskaitse korras menetlustoimingute kiiret läbiviimist. (p 19)


Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud EIK-i kohtupraktika). (p 16) Mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võetavateks asjakohasteks kriteeriumiteks on muu hulgas asjaolud nagu maksukohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi kaalukus. Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid hinnanguline. (p 17


Menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena. (p 18)


Maksuhaldurilt on võimalik taotleda ebamõistliku menetlusaja osas intressinõude kustutamist. (p 21)


Tühistamisnõude ülesanne ei ole pikaleveninud haldusmenetluse kompenseerimine. See oleks vastuolus halduse seaduslikkuse põhimõttega. Ebamõistlik viivitus on menetlusviga. Kui ebamõistlik viivitus mõjutab otsuse sisu, siis toob see HMS § 58 järgi kaasa haldusakti tühistamise. Menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena.(p 18)


Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 6 omab tähendust mõistliku menetlusaja hindamisel kohtumenetluses, mitte haldusmenetluses. Halduskohtumenetluse pikkust hakatakse üldjuhul lugema nõuetekohase kaebuse esitamisest pädevale kohtule. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt võib kohtumenetluse kestus hakata kulgema varem: kohtumenetluse kestuse sisse võib olla vajalik arvestada ka eelnev haldusmenetlus, kui see on kohustuslik tingimus kohtusse pöördumiseks (24258/07, Hermenegild Schneeweiss jt vs. Austria, p 60) või kui haldusmenetlus on halduskohtumenetlusega vahetult seotud (vt 77669/12, Szepes vs. Ungari, p 14). Praeguses asjas ei ole selliste juhtumitega tegemist. (p 14) Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud EIK-i kohtupraktika). (p 16) Mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võetavateks asjakohasteks kriteeriumiteks on muu hulgas asjaolud nagu maksukohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi kaalukus. Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid hinnanguline. (p 17)


Rikkumise tuvastamine võib olla piisavaks ja õiglaseks hüvitiseks (vt halduskolleegiumi 11. detsembri 2009. a otsust asjas nr 3-3-1-80-09, p 12). (p 20)


Menetluse ebamõistlikul venimisel võib ekstreemsetel juhtudel kerkida üles küsimus menetluse proportsionaalsusest (vt halduskolleegiumi 13. veebruari 2012. a otsust asjas nr 3-3-1-79-11, p 13). (p 24)

3-3-1-62-14 PDF Riigikohus 11.02.2015

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 esimese lause järgi on tõendamiskoormus haldusorganil, kes peab tõendama haldusaktide põhjendustes sisalduvaid väiteid (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 28. jaanuari 2013. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-16-12, p 19; 19. detsembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-06, p 21). (p 16)

Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tuleneb nõue selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Tulenevalt haldusaktide rasketest tagajärgedest adressaadi suhtes, peavad asjaolud kassaatori Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamiseks ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumiseks olema tõendatud (p 18)

KodS § 32 lg 2 sõnakasutus „võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu“ viitab sellele, et isikule väljastatud Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsustuse tegemiseks peab haldusorgani eelnev Eesti kodaniku passi taotlejat soodustava otsustuse tegemise põhistus olema tagasiviidav võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendini, milleta haldusorgan ei oleks saanud sellist otsustust teha. (p 19)

Kolleegium märgib, et seda, kas valeandmeid on esitatud teadlikult, tuleb hinnata sageli vaid kaudsetest tõenditest ja asjaolude kogumist ning elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes. /.../ ainuüksi andmete esitamisest ei ole alust järeldada, et isik teadis andmete ebaõigsusest. (p-d 22, 23)


Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb haldusorganil arvestada, et kodakondsus toob kaasa kohustusi nii riigile kui isikule. Riigi ja kodaniku vaheline püsiv side tugineb muu hulgas sellele, et haldusakti andmisel järgitakse õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid ning kodanik järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja seadusi. (p 26)

Haldusorgani otsus isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata jätmise kohta peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kui on tuvastatud, et isik määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 2. märtsi 2010 otsus nr C-135/08: Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, p 55). Proportsionaalsuse põhimõttega peab kooskõlas olema ka haldusorgani otsus tunnistada kehtetuks või keelduda väljastamast elamisluba isiku suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 tähenduses, juhul kui temaga sõltuvussuhtes olev Eesti kodanik jääks selle tagajärjel ilma tegelikust võimalusest kasutada Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevaid põhilisi õigusi (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 8. märtsi 2011. a otsus nr C-34/09: Gerardo Ruiz Zambrano vs. Office national de l’emploi (ONEm), p 42; Euroopa Kohtu suurkoja 15. novembri 2011. a otsus C-256/11: Murat Dereci jt vs. Bundesministerium für Inneres, p-d 62–67). (p 27)


Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tuleneb nõue selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Tulenevalt haldusaktide rasketest tagajärgedest adressaadi suhtes, peavad asjaolud kassaatori Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamiseks ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumiseks olema tõendatud (p 18)

KodS § 32 lg 2 sõnakasutus „võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu“ viitab sellele, et isikule väljastatud Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsustuse tegemiseks peab haldusorgani eelnev Eesti kodaniku passi taotlejat soodustava otsustuse tegemise põhistus olema tagasiviidav võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendini, milleta haldusorgan ei oleks saanud sellist otsustust teha. (p 19)


Haldusorgani otsus isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata jätmise kohta peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kui on tuvastatud, et isik määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 2. märtsi 2010 otsus nr C-135/08: Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, p 55). Proportsionaalsuse põhimõttega peab kooskõlas olema ka haldusorgani otsus tunnistada kehtetuks või keelduda väljastamast elamisluba isiku suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 tähenduses, juhul kui temaga sõltuvussuhtes olev Eesti kodanik jääks selle tagajärjel ilma tegelikust võimalusest kasutada Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevaid põhilisi õigusi (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 8. märtsi 2011. a otsus nr C-34/09: Gerardo Ruiz Zambrano vs. Office national de l’emploi (ONEm), p 42; Euroopa Kohtu suurkoja 15. novembri 2011. a otsus C-256/11: Murat Dereci jt vs. Bundesministerium für Inneres, p-d 62–67).“ (p 27)


Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb haldusorganil arvestada, et kodakondsus toob kaasa kohustusi nii riigile kui isikule. Riigi ja kodaniku vaheline püsiv side tugineb muu hulgas sellele, et haldusakti andmisel järgitakse õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid ning kodanik järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja seadusi. (p 26)

3-3-1-15-14 PDF Riigikohus 24.04.2014

Tingimus, mille kohaselt tuleb planeeringuga lubatavad tuulikud, mis paiknevad maavaravaru kohal, demonteerida ja ära vedada kahe aasta jooksul kaevandamisloa andmisest, on ebaproportsionaalne ega võta tasakaalustatult arvesse erinevaid huvisid. Kuigi tingimus on sobiv vastustaja eesmärgi – maavaravarule juurdepääsu tagamine – saavutamiseks, paneb see kaebaja äärmiselt ebakindlasse olukorda. Kui planeeringus seatakse selline tingimus, siis pole kaebajal võimalik prognoosida, millise ajavahemiku jooksul saab ta rajatavat tuulikuparki kasutada, st puuduvad andmed tuulikupargi rajamise majandusliku tasuvuse hindamiseks ja sellest lähtudes oma tegevuse kavandamiseks. Erinevalt tegutsemisest konkreetse teadaoleva tähtajani ei ole kaebajal praegusel juhul võimalik ette näha, kas kohustus tuulikud demonteerida tekib näiteks 5, 20 või 35 tegutsemisaasta järel. Selline olukord ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega (PS § 10), mille kaitseala hõlmab isiku mõistliku ootuse, et õiguskorras talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p 50). Juhul kui riigil siiski tekib ootamatu vajadus fosforiidivaru kasutamiseks enne planeeringuga seatud tähtaja lõppu, tuleb õiguspärase ootuse põhimõttest lähtuvalt konkreetseid asjaolusid arvestades kaaluda, kas tekkinud vajadus on piisavalt oluline, et õigustada tuulikupargi tegevuse lõpetamist enne tähtaja lõppu. Vaidlusaluse tingimusega on sisuliselt püütud välistada õiguspärase ootuse teke. Keskkonnaministeeriumil, kelle valitsemisalas on loodusvarade kasutamise ja arvestamise korraldamine, on võrreldes kaebajaga tunduvalt paremad andmed vaidlusaluse maavaravaru kaevandamise perspektiivi kohta. Ka sellest lähtudes on mõistlik, et just Keskkonnaministeerium peab suutma prognoosida, millal võib tekkida reaalne võimalus ja vajadus fosforiidi kaevandamiseks. Selle riski panemine kaebajale ei ole põhjendatud. (p-d 21–23)


Keskkonnaministeeriumi kooskõlastus või selle andmata jätmine on menetlustoiming planeerimismenetluses (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-1-10, p-d 11–12), mitte iseseisev haldusakt. Seega ei saa vastava kirjaga piirata isikute subjektiivseid õigusi, vaid üksnes teha ettepanekuid planeeringu sisu kohta. Järelikult ei saa planeeringu kooskõlastamisele seada tingimusi, mis ei ole lahendatavad planeeringuga. (p 14) Kuigi Keskkonnaministeeriumi kooskõlastus või sellest keeldumine on menetlustoiming, mitte haldusakt, tuleb tingimuste sisu õiguspärasuse hindamisel lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest (sh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine). Praeguses asjas on kaebaja seega õigustatult tõstatanud küsimuse, kas vastustaja esitatud tingimused on proportsionaalsed. (p 19) Nagu on leitud RKHK asjas nr 3-3-1-1-10 (määruse p 12), on tingimusliku kooskõlastuse puhul sisuliselt tegemist kooskõlastuse andmisest keeldumisega, milles Keskkonnaministeerium on lisaks kirjeldanud ka alternatiivset planeeringut, millele ta oleks nõus andma kooskõlastuse. Seega tuleb ka tingimusliku kooskõlastuse õiguspärasuse korral saata tingimustele vastavalt muudetud planeering uuesti Keskkonnaministeeriumile kooskõlastamiseks. Tingimusliku kooskõlastuse õigusvastasuse tuvastamise tagajärjel ei saa lugeda planeeringut kooskõlastatuks. Kuna PlanS § 17 lg 2 p-st 3 ja MaaPS §-st 62 tulenevalt vajab planeering Keskkonnaministeeriumi kooskõlastust, tuleb see saata uuesti Keskkonnaministeeriumile kooskõlastamiseks. (p 27)

Vt ka annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-1-10.


Üldplaneeringu ülesandeid reguleerib PlanS § 8 lg 3. PlanS § 8 lg 2 p 2 kohaselt on teemaplaneeringuna koostatud üldplaneeringu ülesanded samad. Planeeringute eesmärk ei ole reguleerida planeeringuala kohta sõlmitavate eraõiguslike lepingute sisu, vaid avalik-õiguslikke suhteid. Välistatud ei ole võimalus seada planeeringuga kavandatavale ehitamisele tingimus, et teatud tähtaja möödumisel või uute asjaolude esinemisel tuleb ehitised lammutada. See võib olla üks PlanS § 8 lg 3 p-s 3 nimetatud maa-ala kasutamis- ja ehitustingimustest. Tuulikupargi rajamise õigusest teemaplaneeringu alusel ei tulene aga iseenesest, et hoonestusõiguse lepingud konkreetsete kinnisasjade kohta ei või olla teistsuguse sisu ja tähtajaga. Isegi kui kaebajal on maa omanikuga sõlmitud hoonestusõiguse lepingu järgi pikaajalisem õigus kinnistut kasutada, ei saa ta seda õigust kasutada, kui tema tegevus on vastuolus õigusaktidega. Selliste piirangute seadmine planeeringuga on ka tõhusam kui tingimuste seadmine hoonestusõiguse lepingute sisule – planeering reguleerib kõigi planeeringualale ehitada soovivate isikute, sh ka kinnistuomanike endi õigusi ja kohustusi. (p 15)


Tingimus, mille kohaselt tuleb planeeringuga lubatavad tuulikud, mis paiknevad maavaravaru kohal, demonteerida ja ära vedada kahe aasta jooksul kaevandamisloa andmisest, on ebaproportsionaalne ega võta tasakaalustatult arvesse erinevaid huvisid. Kuigi tingimus on sobiv vastustaja eesmärgi – maavaravarule juurdepääsu tagamine – saavutamiseks, paneb see kaebaja äärmiselt ebakindlasse olukorda. Kui planeeringus seatakse selline tingimus, siis pole kaebajal võimalik prognoosida, millise ajavahemiku jooksul saab ta rajatavat tuulikuparki kasutada, st puuduvad andmed tuulikupargi rajamise majandusliku tasuvuse hindamiseks ja sellest lähtudes oma tegevuse kavandamiseks. Erinevalt tegutsemisest konkreetse teadaoleva tähtajani ei ole kaebajal praegusel juhul võimalik ette näha, kas kohustus tuulikud demonteerida tekib näiteks 5, 20 või 35 tegutsemisaasta järel. (p 22)


MaaPS § 62 ei erista aktiivset ja passiivset maavaravaru, vaid käsitleb arvelevõetud maavaravaru üldiselt (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-12, p-d 9 ja 16). Ka MaaPS § 62 lg-te 2–3 ettevalmistamise materjalidest nähtub, et üks sätte eesmärkidest oli võimaldada ehitamist näiteks fosforiidimaardla alale. Kuna tuulikupargi rajamine on püsiva iseloomuga tegevus, on asjakohane säte MaaPS § 62 lg 3. (p 13) MaaPS § 62 tuleb tõlgendada selliselt, et see võimaldab kaalumist. Vastupidine tõlgendus ei oleks mõistlik. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda avalikke ja erahuve ning leida tasakaalustatud lahendus. (p 18)

3-3-1-69-09 PDF Riigikohus 31.03.2011

Vahistamine riivab küll esmajoones isikuvabadust, kuid ka mitmeid teisi põhiõigusi, milleks võib olla ka omandipõhiõigus. Üksikisikul on teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Siiski peavad üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused jagunema üksikisikute vahel võrdselt.

Juhul kui omandipõhiõiguse riive on sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust. Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine.

Õiguspärase vahistamisega põhjustatud varalist kaotust ei tule hüvitada täies ulatuses. Hüvitise puudumise korral on isiku varaline kaotus õigusvastane üksnes osas, mis ületab talumiskohustust. Õiglane hüvitis on sellisel juhul tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe. Olukorras, kus isik on saanud hüvitist, kuid mitte õiglases määras, tuleb hüvitada makstud hüvitise ning õiglase hüvitise vahe.


Üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused peavad jagunema üksikisikute vahel võrdselt. Võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse.


Vahistamine riivab isikuvabaduse kõrval ka teisi põhiõigusi, milleks võib olla ka omandipõhiõigus. Üksikisikul on teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Siiski peavad üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused jagunema üksikisikute vahel võrdselt.

Juhul kui omandipõhiõiguse riive on sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust. Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine.

Selleks, et hinnata põhiõiguste riive proportsionaalsust ja õiglase hüvitise maksmise vajadust, samuti õiglase hüvitise suurust tuleb kaaluda üksikisiku põhiõiguste riivet ning üldisi huvisid, mille järgimine riive kaasa tõi. Kriminaalmenetlusega riivatud põhiõiguste kaalumisel vähendab üldiste huvide kaalu asjaolu kui kuriteo toimepanemises kahtlustatud isik on menetluse tulemusena mõistetud õigeks.


Kui isiku vahistamisel on omandipõhiõiguse riive sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust. Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine.

Õiguspärase vahistamisega põhjustatud varalist kaotust ei tule hüvitada täies ulatuses. Hüvitise puudumise korral on isiku varaline kaotus õigusvastane üksnes osas, mis ületab talumiskohustust. Õiglane hüvitis on sellisel juhul tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe. Olukorras, kus isik on saanud hüvitist, kuid mitte õiglases määras, tuleb hüvitada makstud hüvitise ning õiglase hüvitise vahe.

Selleks, et hinnata põhiõiguste riive proportsionaalsust ja õiglase hüvitise maksmise vajadust, samuti õiglase hüvitise suurust tuleb kaaluda üksikisiku põhiõiguste riivet ning üldisi huvisid, mille järgimine riive kaasa tõi. Kriminaalmenetlusega riivatud põhiõiguste kaalumisel vähendab üldiste huvide kaalu asjaolu kui kuriteo toimepanemises kahtlustatud isik on menetluse tulemusena mõistetud õigeks.


Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju mõiste AVVKHS-is ei kattu üksüheselt õigusvastaselt tekitatud kahju mõistega põhiseaduses ning alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju ei kuulu tingimata PS § 25 kaitsealasse. Alusetu vahistamisega tekitatud kahju hüvitamine AVVKHS-i alusel ei eelda vahistamise õiguspärasuse või õigusvastasuse kindlakstegemist. Vahistamine on AVVKHS-i tähenduses alusetu ja toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist sõltumata sellest, kas vahistamine oli kooskõlas kriminaalmenetluse normidega või mitte (vt Riigikohtu 01.02.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-15-07 punkti 29). Samas pole välistatud, et alusetu vahistamine oli õigusvastane ning isikul tekkis kahju, mis tuleks hüvitada PS §-st 25 tulenevalt.

AVVKHS ei täpsusta, millises osas on seaduse § 5 lõike 4 esimeses lauses nimetatud hüvitis saamata jäänud tulu hüvitiseks ja millises osas mittevaralise kahju hüvitiseks. Sellises olukorras saab eeldada, et hüvitis jaguneb kahe osa vahel võrdselt (vt ka Riigikohtu 17.12.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-72-08 punkti 15).

3-3-1-79-09 PDF Riigikohus 27.01.2010

Planeerimisseaduse § 10 lg 1 kohaselt võib iga isik teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku, mille menetlemine on kohaliku omavalitsuse kohustus. Samas ei kaasne ettepaneku esitamisega vältimatult detailplaneeringu algatamist, sest osundatud sätte kohaselt võib kohalik omavalitsus planeeringu koostamise algatamisest ka keelduda. Seaduses ei ole planeeringu koostamise algatamisest keeldumise aluseid ammendavalt sätestatud. Kohalikul omavalitsusel on planeeringutegevuses ulatuslik kaalutlusruum. Kaalutlemisel peab kohalik omavalitsus arvestama nii avalikke huve kui ka taotleja põhjendatud huve. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema planeeringu algatamise taotluse rahuldamist. Samas on isik õigustatud nõudma oma subjektiivsete õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt (vt Riigikohtu 06.11.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-62-02).


Üldplaneeringus fikseeritud keskkonnakaitselised ja muud kohaliku omavalitsusüksuse säästva ning tasakaalustatud arengu kriteeriumid on olulisteks asjaoludeks, mida vältimatult tuleb arvestada üldplaneeringu muutmise ettepaneku ja seeläbi ka detailplaneeringu algatamise taotluse põhjendatuse hindamisel. Detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on võimalik vaid erandlikult näiteks üldplaneeringu kehtestamise järel tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).


Planeeringute menetlemine on üheks kohalike omavalitsusüksuste põhitegevuseks. Sellistes valdkondades kohtuvaidluse käigus tekkinud advokaaditeenuste kulude väljamõistmine ei ole põhjendatud (vt ka Riigikohtu 19.06.2007 otsust asjas nr 3-3-1-24-07; 06.11.2007 otsust asjas nr 3-3-1-52-07; 14.01.2009 otsust asjas nr 3-3-1-62-08; 17.04.2009 otsust asjas nr 3-3-1-16-09).

3-3-1-42-08 PDF Riigikohus 20.10.2008

Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt kohtutel piiratud kontrollipädevus. Ka rahvusvaheline õigus annab siseriiklikule seadusandjale naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimuste kehtestamisel suure otsustamisruumi.


Kaalumisruum seaduste kohaldamisel on vajalik inimväärikuse tagamiseks ning vabadusõiguste kaitseks. Kaalutlusruumi mittevõimaldava õigusliku regulatsiooni proportsionaalsust tuleb kontrollida vabadusõigustesse sekkumise puhul. Võrdsuspõhiõiguste puhul tuleb regulatsiooni proportsionaalsust kontrollida, kui võrdsusõigus on seotud vabadusõiguse kasutamisega. Kui võrdsuspõhiõigus pole seotud vabadusõiguse kasutamisega, siis piirdutakse õigusliku regulatsiooni põhiseaduspärasuse kontrollimisel mõistliku põhjuse leidmisega. Kodakondsuse saamise tingimusi teadval isikul on võimalik siduda end püsivalt Eestiga KodS § 6 p 21 nõuete kohaselt. KodS § 6 p 21 ei muutu põhiseadusevastaseks seetõttu, et isik ei soovi oma staatust muuta materiaalsetel kaalutlustel.


Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt kohtutel piiratud kontrollipädevus. Ka rahvusvaheline õigus annab siseriiklikule seadusandjale naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimuste kehtestamisel suure otsustamisruumi.

Kodakondsus on isiku ja riigi vaheline püsiv seos. KodS § 6 p-s 21 sätestatud tingimuse täitmine näitab üldkorras naturalisatsiooni sooviva isiku tahet siduda end püsivalt Eesti riigiga ning võimaldab eeldada tema integreerumist Eesti ühiskonda ning õigussuhetesse. Kodakondsuse andmist välistavaks asjaoluks on KodS § 21 lg 1 p 2 järgi see, et isik ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda või ei täida Eesti seadusi. Selleks et kontrollida, kas isik järgib Eesti põhikorda ja Eesti seadusi, on täiesti sobilik seada naturalisatsiooni tingimuseks püsiv elamine Eestis.

Kodakondsuse saamise tingimusi teadval isikul on võimalik siduda end püsivalt Eestiga KodS § 6 p 21 nõuete kohaselt. KodS § 6 p 21 ei muutu põhiseadusevastaseks seetõttu, et isik ei soovi oma staatust muuta materiaalsetel kaalutlustel.

Elukoht TsÜS § 14 mõttes ja Rahvastikuregistri seaduse §-de 391 ja 40 mõttes ei oma õiguslikku tähendust KodS § 6 p 21 kohaldamisel, sest Eestis registreeritud elukoha omamise nõue on naturalisatsiooni iseseisva tingimusena sätestatud § 6 p-s 23, mille järgi välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, peab omama registreeritud elukohta Eestis.

3-3-1-12-07 PDF Riigikohus 19.04.2007

Kui planeeringu koostamist korraldab kohalik omavalitsus ise, võib erinevate huvide tasakaalustatud arvessevõtmise võimalus olla tõhusam juhul, kui planeeringu tellijaks on eelduslikult arendustegevuse kasumlikkusest huvitatud eraõiguslik isik. Avalikule huvile vastavad lahendused tuleb sobitada planeeringusse juba selle koostamise käigus. Arendaja huvide ning avalike huvide vastuollu sattumise oht on suurem juhul, kui detailplaneeringuga tehakse ettepanek üldplaneeringu muutmiseks. Kui vajadus üldplaneeringu muutmiseks selgub alles planeeringu koostamise käigus, tuleks planeeringu koostamise korraldamine koheselt üle anda haldusorganile ning PlanS § 10 lg 6 esimese lause alusel sõlmitud leping lõpetada.


Detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast ning selle menetlemisel ei ole võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu linna või valla territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu peaks detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine jääma erandiks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele. Üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Linna või valla arengu põhisuundade ja tingimuste määramine on omavalitsusüksuse otsustuspädevuses ning nõuetekohase menetluse läbiviimisel on omavalitsusüksus õigustatud varemtehtud otsuseid muutma.


Kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktset kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste muutumatuna säilimiseks. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda.


Maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus, mis on menetlustoiming, mitte iseseisev haldusakt. Nagu muidki menetlustoiminguid saab sellist kooskõlastust reeglina vaidlustada üksnes koos lõpliku haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 10.06.2003 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-38-03, p 22.)


Enne 1. septembrit HKMS kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist poolelt ei võimaldanud. Alates 1. septembrist 2006 kehtiva HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kohtumenetlusõiguse üldise põhimõtte kohaselt tuleb menetlusele rakendada selle läbiviimise ajal kehtivat regulatsiooni, kui seadus ei näe ette teisiti. Kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmisel tuleb arvestada, et kui kohtumenetlus, mille kulude väljamõistmist nõutakse, algas enne 1. septembrit 2006, ei pidanud kaebaja kaebuse esitamisel ette nägema võimalust kolmanda isiku menetluskulude tasumise kohustuse tekkimiseks. Samuti tuleb arvesse võtta seda, kui suur osa kolmanda isiku poolt nõutavatest menetluskuludest on kantud enne 1. septembrit 2006.

Kokku: 33| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json