/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 48| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-2766/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.06.2020

Üldplaneeringus sätestatud detailplaneeringute kehtivuse piirang laieneb vaid pärast üldplaneeringu jõustumist kehtestatud detailplaneeringutele. Üldplaneeringule võib erandjuhul küll tagasiulatuva jõu anda, kuid otsus seda teha peab olema selgelt väljendatud ja põhjendatud. Seejuures tuleb kaaluda erinevaid huve. (p 21)


Kooskõlastuse, ilma milleta haldusakti anda ei või, andmisest keeldumine on HKMS § 45 lg 3 alusel iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming (vt nt RKHKo 3-3-1-38-10, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25.1)


Kooskõlastuse, ilma milleta haldusakti anda ei või, andmisest keeldumine on HKMS § 45 lg 3 alusel iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming (vt nt RKHKo 3-3-1-38-10, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). HKMS § 45 lg-st 3 tulenev õigus vaidlustada siduv menetlustoiming on võimalus, mitte kohustus. Isik ei mineta kaebeõigust, kui jätab siduva menetlustoimingu vaidlustamata ja piirdub lõppotsuse vaidlustamisega. Seega võib kaebaja ära oodata menetluse lõpptulemuse (ehitusloa andmisest keeldumise) ja vaidlustada seda, tuginedes argumendile, et kooskõlastuse andmata jätmine kui menetlustoiming oli õigusvastane. (p-d 25-25.1)


Olukorras, kus radar täidab talle seatud põhiülesannet nõuetekohaselt vaid juhul, kui paikneb vastavas hoones, hoone omakorda ei täida põhiülesannet ilma selles paikneva radarita ning radari liigutamine mujale on lühiajaline erand, on põhjendatud käsitada vaidlusalust radarit koos hoonega riigikaitselise ehitisena. (p 26.2)

Vt RKHKo 3-3-1-80-10, p 24; vt ka EhS § 3 lg 1. (p 26.2)


EhS § 44 p 6 ja § 120 kohaldades pole ei Kaitseministeeriumil ega kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigust. (p 27)

Kohaliku omavalitsuse otsustuspädevus piirdub vaid kontrollimisega, kas kooskõlastusest keeldumine pole olnud ilmselgelt meelevaldne. Kohalikul omavalitsusel ei ole EhS § 44 p 6 alusel otsust tehes õigust asuda kaaluma kooskõlastusest keeldumise põhjuseid taotleja huvidega ega hinnata ümber kooskõlastaja sisulisi põhjendusi. (p 27.1)

Kaitseministeeriumil on asjaolude tuvastamise, määratlemata õigusmõistete sisustamise ja nende pinnalt otsuse tegemise õigus. Otsus on kohtulikult kontrollitav. (p 27.2)


Kui ehitusloa andmise menetluse käigus ilmneb, et ainus selle andmist välistav asjaolu on pädeva asutuse (siduva) kooskõlastuse puudumine, tuleb kohalikul omavalitsusel menetluse korraldajana tagada taotleja ja asjakohaste asutuste suhtlus selgitamaks, kas võib esineda leevendusmeetmeid või alternatiive, mille täidetuse korral oleks ehitamine siiski võimalik. See ei tähenda kohaliku omavalitsuse õigust sisuliselt ümber hinnata pädeva asutuse seisukohti või kohustust asuda arendaja asemel projekti muutma. Tegu on omavalitsuse menetlusliku kohustusega astuda samme selleks, et leida efektiivses ja eesmärgipärases menetluses erinevaid pooli rahuldav ja vastandlikke huve (arendaja põhiõigused, riigikaitse, kohalik ruumikujundus) tasakaalustav lahendus (HMS § 5 lg 2). Õigusaktid ei kirjuta ette, milliseid menetlustoiminguid kohalik omavalitsus selleks täpselt sooritama peab, ja seega on see jäetud kohaliku omavalitsuse otsustada (HMS § 5 lg 1). Kõik menetluses osalevad isikud ja asutused peavad seejuures aga silmas pidama, et nad peavad olema avatud koostööle. (p 28)


Pädev asutus peab ehitusloa eelnõu kooskõlastamisest keeldumist põhjendama. Pädeva asutuse kooskõlastuskirjale ei laiene HMS §-st 56 tulenevad haldusakti põhjendamisnõuded ega ka HMS §-s 108 sätestatud toimingu põhjendamise reeglistik. Põhjendamiskohustus tuleneb EhS § 44 p-st 6, mille järgi saab ehitusloa andja keeldumisaluse üle otsustada vaid juhul, kui kooskõlastaja on oma seisukohta põhjendanud. (p-d 29-29.1)

Seadusest tulenevat saladuse hoidmise kohustus ei välista kohustust olla valmis esitama põhjendused kohtule, kui juurdepääsu andmisest keeldumine vaidlustatakse. (p 29.2)

3-17-2637/37 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.05.2020

Kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust ulatuses, mis puudutab kaebaja õigusi (vrd RKHKo 3-3-1-15-16, p 16). (p 15)

Kohaliku omavalitsuse otsustusruum VeeS v.r § 24^1 lg-te 4 ja 5 vahel valiku tegemisel on õiguslikult piiratud ning kohtulik kontroll selle üle ei piirdu vaid ilmselgete vigade väljaselgitamisega. Kohus peab veenduma, et kogumismahutite kasutuselevõtt vastab seaduses sätestatud tingimustele, selleks on olemas põhjendatud vajadus ning realistlik tegevuskava. (p 16)


Kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust ulatuses, mis puudutab kaebaja õigusi (vrd RKHKo 3-3-1-15-16, p 16). (p 15)


VeeS v.r § 24^1 lg-te 4 ja 5 kohaselt on ühiskanalisatsiooni ja kogumismahutite puhul tegemist reegli ja erandiga. Mahuteid kui erandit võib reoveekogumise lahendusena kaaluda vaid lõikes 5 nimetatud tingimuste esinemisel ning erand peab kõiki olulisi asjaolusid arvestades olema põhjendatud. Ühiskanalisatsioon on seadusandja selge eelistus sedalaadi aladel. Lekkekindlaid kogumismahuteid saab keskkonnakaitse seisukohast ühiskanalisatsiooniga samaväärseks pidada vaid tingimusel, et need on nõuetekohaselt valmis ehitatud ja nõuetele vastavas kasutuses. Nõuetele vastavate kogumismahutite paigaldamine ja kasutamine nõuab kinnistuomanikelt rahalisi kulutusi ning pädevatelt asutustelt järelevalvet. Järelevalve võib põrkuda mitmesuguste praktiliste raskustega. Seetõttu tagab ühiskanalisatsioon keskkonnaeesmärkide saavutamise tõhusamalt. Ühiskanalisatsiooni prioriteet kogumismahutite suhtes nähtub selgelt ka asulareovee puhastamise direktiivi art 3 lg-st 1. (p-d 16, 17)

VeeS v.r § 241 lg 5 ning praegu kehtiv VeeS § 104 lg 5 näevad erandi tegemise alusena ette kulude põhjendamatuse. Kohalik omavalitsus võib ühiskanalisatsiooni kavandamisel arvestada enda rahalist võimekust, kuid mitte esmase ja määravana, vaid üksnes seda kriteeriumi keskkonnaaspektiga kõrvutades. VeeS v.r § 241 lg 5 kohaldamiseks peab ühiskanalisatsiooni rajamine olema põhjendamatu kulude ja keskkonnale tekkiva kasu võrdluses. Arvestada võib muuhulgas piirkonna hõredat asustust ja kinnistute hooajalist kasutust, samuti piirkonda kanalisatsiooni rajamise tehnilist eripära. (p-d 18, 23)

Riigi ebapiisav rahaline tugi ei õigusta omavalitsusüksuse poolt ühiskanalisatsiooni rajamata jätmist, kui selle rajamine on keskkonna- ja majandusaspekte kogumis arvestades põhjendatud. (p 19)

Kui ühisveevärgi rajamine tooks kaasa VeeS § 100 lg 3 teises lauses nimetatud ühe leibkonnaliikme ÜVK teenuse kulutuste piirmäära ületamise või muu vastuolu hinnaregulatsiooniga, võib tegemist olla ülemäärase kuluga. (p 22)

Ühiskanalisatsiooni rajamise kulude põhjendatuse hindamisel tuleb hinnata alternatiivkulusid ka leibkondade, mitte ainult omavalitsusüksuse eelarve seisukohast. Selleks on tarvis ligikaudseltki selgitada, millised kulud tooks lekkekindlate mahutite ehitamine ja regulaarne tühjendamine kaasa majapidamistele. Kui ei esine erilisi asjaolusid, ei tohiks VeeS v.r § 24^1 lg 5 kohaldamisel piirkonna kogumismahutite paigaldamise, hooldamise ja kasutamise kogukulu olla piirkonna kinnistuomanike jaoks suurem kui ühiskanalisatsiooniga liitumise ja selle teenuste kasutamise kulud. (p 24)


VeeS v.r § 24^1 lg-te 4 ja 5 kohaselt on ühiskanalisatsiooni ja kogumismahutite puhul tegemist reegli ja erandiga. Mahuteid kui erandit võib reoveekogumise lahendusena kaaluda vaid lõikes 5 nimetatud tingimuste esinemisel ning erand peab kõiki olulisi asjaolusid arvestades olema põhjendatud. Ühiskanalisatsioon on seadusandja selge eelistus sedalaadi aladel.

Eelnevast tulenevalt on kohaliku omavalitsuse otsustusruum VeeS v.r § 24^1 lg-te 4 ja 5 vahel valiku tegemisel õiguslikult piiratud. (p 16)


Kohalik omavalitsus võib ühiskanalisatsiooni kavandamisel arvestada enda rahalist võimekust, kuid mitte esmase ja määravana, vaid üksnes seda kriteeriumi keskkonnaaspektiga kõrvutades. VeeS v.r § 24^1 lg 5 kohaldamiseks peab ühiskanalisatsiooni rajamine olema põhjendamatu kulude ja keskkonnale tekkiva kasu võrdluses. Arvestada võib muuhulgas piirkonna hõredat asustust ja kinnistute hooajalist kasutust, samuti piirkonda kanalisatsiooni rajamise tehnilist eripära. (p-d 18, 23)

Ühiskanalisatsiooni rajamise kulude põhjendatuse hindamisel tuleb hinnata alternatiivkulusid ka leibkondade, mitte ainult omavalitsusüksuse eelarve seisukohast. Selleks on tarvis ligikaudseltki selgitada, millised kulud tooks lekkekindlate mahutite ehitamine ja regulaarne tühjendamine kaasa majapidamistele. Kui ei esine erilisi asjaolusid, ei tohiks VeeS v.r § 24^1 lg 5 kohaldamisel piirkonna kogumismahutite paigaldamise, hooldamise ja kasutamise kogukulu olla piirkonna kinnistuomanike jaoks suurem kui ühiskanalisatsiooniga liitumise ja selle teenuste kasutamise kulud. (p 24)


Ühiskanalisatsiooni rajamise kulude põhjendatuse hindamisel tuleb hinnata alternatiivkulusid ka leibkondade, mitte ainult omavalitsusüksuse eelarve seisukohast. Selleks on tarvis ligikaudseltki selgitada, millised kulud tooks lekkekindlate mahutite ehitamine ja regulaarne tühjendamine kaasa majapidamistele. Kui ei esine erilisi asjaolusid, ei tohiks VeeS v.r § 24^1 lg 5 kohaldamisel piirkonna kogumismahutite paigaldamise, hooldamise ja kasutamise kogukulu olla piirkonna kinnistuomanike jaoks suurem kui ühiskanalisatsiooniga liitumise ja selle teenuste kasutamise kulud. (p 24)

3-17-1343/45 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.02.2020

Keskkonnaametil tuleb poolloodusliku koosluse (PLK) toetuse taotlejale maaeluministri 22.04.2015. a määruse nr 38 „Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus“ § 8 lg 11 alusel PLK heas seisundis hoidmise või seisundi parendamise eesmärgil lisakohustusi pannes arvestada ka sellega, et toetuse eesmärgiks on innustada põllumajandustootjaid teenima ühiskonda tervikuna, võttes kasutusele põllumajandustavasid, mis aitavad leevendada kliimamuutusi ning on ühitatavad keskkonna, maastiku, loodusvarade, mulla ja geneetilise mitmekesisuse kaitsega (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.12.2013. a määruse nr 1305/2013 preambuli p 22 ja art 28 lg 1). PLK hooldamise toetuse eesmärgid ei ole samastatavad loodushoiutoetuse omadega (LKS § 18). Kuigi mõlema toetuse sihiks on hoida ja parandada PLK-de seisundit, on PLK hooldamise toetuse funktsiooniks ka toetada avalikes huvides kulukaid lisakohustusi võtnud põllumajandustootjat ja suurendada tema võimet konkureerida tavapäraseid meetodeid kasutavate tootjatega.

„Eesti maaelu arengukava 2014–2020“ kohaselt on PLK toetuse eesmärgiks muu hulgas suurendada põllumajandusloomade abil hooldatavate poollooduslike koosluste osa (versioon 5, lk 273). Kui tootja loobub lisatingimuste kulukuse tõttu PLK hooldamisest, osutub tingimuste seadmine eesmärki kahjustavaks. Vastustaja põhjendas vaidlustatud otsust muuhulgas sellega, et kaebajal on võimalik loobuda PLK hooldamisest, kui lisakohustus on tema jaoks liiga koormav. Sellise võimaluse olemasolu ei või olla koormava lisakohustuse panemise õigustuseks. Vastupidi, tegu on ohuga, mida tuleb lisakohustusi seades minimeerida. (p 11)

Arvestades seda, et PLK hooldamise toetus katab põllumajandustootja kulud ja saamata jäänud tulu üksnes osaliselt, võib talle lisakohustusi panna üksnes kaalukatel põhjustel ja piiratud ulatuses. Seetõttu tuleb vastustajal lisatingimusi kehtestades võimalikult täpselt hinnata nende täitmise kulude suurust ja kaaluda kulude proportsionaalsust võrdluses toetustega. (p 15)


Arvestades seda, et poolloodusliku koosluse hooldamise toetus katab põllumajandustootja kulud ja saamata jäänud tulu üksnes osaliselt, võib talle lisakohustusi panna üksnes kaalukatel põhjustel ja piiratud ulatuses. Seetõttu tuleb Keskkonnaametil lisatingimusi kehtestades võimalikult täpselt hinnata nende täitmise kulude suurust ja kaaluda kulude proportsionaalsust võrdluses toetustega. (p 15)


Arvestades seda, et poolloodusliku koosluse hooldamise toetus katab põllumajandustootja kulud ja saamata jäänud tulu üksnes osaliselt, võib talle lisakohustusi panna üksnes kaalukatel põhjustel ja piiratud ulatuses. Seetõttu tuleb vastustajal lisatingimusi kehtestades võimalikult täpselt hinnata nende täitmise kulude suurust ja kaaluda kulude proportsionaalsust võrdluses toetustega.

Kuna puittaimestiku eemaldamisega kaasnevate kulude osaliseks katmiseks on ette nähtud vaid 6,35% suurune osa toetusest, ja et kulu tekib tõenäoliselt ka mujal taotluses märgitud alal, ei ole vaidlustatud otsusega kaebajale pandud lisakohustus kolleegiumi hinnangul proportsionaalne. Tingimuse ebaproportsionaalsust süvendab lühike ajavahemik, mis kaebajale selle täitmiseks määrati (26.05 kuni 1.10.2017).

Kaebajale 2017. a-ks pandud kohustus ületab 2016. a-ks pandud kohustust enam kui kaks korda. Kolleegium leidis, et kui lisatingimuse maht oleks jäänud 2016. a tasemele, ei oleks selle suhtes pruukinud tekkida kahtlust tingimuse proportsionaalsuses. (p 15)


3-17-1506/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.12.2019

Kuna kaebajat on karistatud laskemoona hoidmise nõuete rikkumise eest, lubasid RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 tema relvaload kehtetuks tunnistada. Need sätted tagavad praegusel juhul proportsionaalse tulemuse ka ilma haldusorganile kaalutlusõigust ette nägemata (vt RKPJK otsus nr 5-19-26/13, p-d 51–53), mistõttu ei saanud kaebaja ära kuulamata jätmine rikkuda tema õigusi. (p 10)


Väärteo korras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärk on isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmine (vt RKPJK otsus nr 5-19-26/13, p 42). Seega pole tegemist karistusliku meetmega. Meetme eesmärk on ohu ennetamine. (p 11)

3-15-2232/93 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.10.2019

Haldusorganil tuleb ehitusluba andes arvestada lisaks ehitisest endast lähtuvale mõjule ka selle kasutamisega kaasnevat mõju. (p 8.1)


Vt p 12.

Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 20 ja selle annotatsioonid.


Ehitusloa andmise ajal kehtinud PlanS § 3 lg 2 p 1 kohaselt oli detailplaneeringute koostamine kohustuslik linnades ja alevites ning alevike ja külade kompaktse asustusega aladel uue hoone, v.a kuni 20 m2 ehitusaluse pindalaga väikehoone püstitamise korral. Sideseadmete konteineri pindala on 9 m2. Seega oleks isegi juhul, kui konteinerit pidada hooneks, tegu väikehoonega, mille ehitamiseks ei olnud vaja detailplaneeringut koostada. Asja lahendamiseks ei ole seega vaja selgitada, kas sideseadmete konteinerit tuleb praegusel juhul pidada hooneks, rajatiseks või rajatise osaks. (p 10)


Mobiilsidemasti rajamine ei piira ka kaebaja õigust tema tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (KeÜS § 23 lg 1). Kuigi keskkonnahäiringuks loetakse ka selline ebasoodne mõju, mis ei ületa arvulist normi (KeÜS § 3 lg 1), ei ole põhjust arvata, et mobiilsidemastist lähtuv kiirgus kahjustaks kaebaja tervise- ja heaoluvajadusi. Ka masti visuaalset mõju ei saa pidada selliseks, mis kaebaja heaolu linnaruumis märkimisväärselt riivata saaks. (p 8.2)


Lubades mobiilsidemasti rajamist kaebajale kuulunud elamust 40 m kaugusele, pidi vastustaja sedastama kaebaja omandiõiguse (PS § 32) riive võimalikkust.

Kinnisasja väärtust võib vähendada nii visuaalne muutus keskkonnas kui ka potentsiaalsete ostjate vastumeelsus mobiilsidemasti vahetusse lähedusse elamu soetamise vastu, isegi kui hirm kiirguse ees ei ole põhjendatud. Seejuures on tegu miljööväärtuslikul alal asuva kultuurimälestisest elamuga, mis tähendab, et mobiilsidemasti lähedus võib avaldada kinnisasja väärtusele tavapärasest suuremat mõju. (p 8.3)


Vt p 8.

Lubades mobiilsidemasti rajamist kaebajale kuulunud elamust 40 m kaugusele, pidi vastustaja sedastama kaebaja omandiõiguse (PS § 32) riive võimalikkust. Seega oleks vastustaja pidanud kaebaja ehitus- ja kasutusloa andmise menetlusse kaasama. (p 8.3)


Masti rajamist otsustades tuli kohalikul omavalitsusel (vastustaja) arvestada avalikku huvi võimalikult hea mobiilsideteenuse saamise vastu, samuti mobiilsideteenuse pakkuja (kolmas isik) huvi pakkuda teenust võimalikult paljudele klientidele, tehes selleks võimalikult väikseid kulutusi. Samas on oluline ka see, kas ja mil määral riivab masti rajamine naaberkinnistu omaniku õiguseid.

Vastustaja eksis, leides, et masti asukoha otsustab üksnes mobiilsideteenuse pakkuja. Vastustaja ülesandeks oli arutada puudutatud isikutega läbi võimalikud alternatiivid, neid kaaluda ning leida puudutatud isikute õigusi ja muid olulisi huve arvestades optimaalseim lahendus. Kaebajal pole seejuures alust nõuda, et tema omandiõiguse riivest hoidutaks teiste maaomanike õiguste riivamise arvelt. Seega on oluline selgitada, kas esines alternatiivseid asukohti, mis ei asunud elamute vahetus läheduses. Ehitusloa andmisel ega kohtumenetluses esitatud põhjenduste alusel ei ole võimalik kindlaks teha, et tehniliste tingimuste põhjal või muudel põhjustel oli välistatud masti rajamine asukohta, kus see maaomanike õiguseid vähem riivaks. (p 11)


Kaebajale kuulunud kinnistuosa müüdi 2016. aastal sundmüügi korras. Seetõttu ei ole juhul, kui vastustaja õigusvastased otsused vähendasid kaebaja omandi väärtust, enam võimalik kaebaja õiguseid kaitsta või taastada muul viisil, kui kahju hüvitamisega (RVastS § 7 lg 1).

Halduskohtul tuleb kahjunõude põhjendatust hinnates selgitada, kas vastustaja tegi kaalumisvea, st kas masti oleks kõiki asjassepuutuvaid huve arvestades saanud rajada asukohta, kus see kaebaja ja teiste elamuomanike õigusi vähem riivaks. Üksnes kaebaja haldusmenetlusse kaasamata jätmine ja vaidlustatud otsuste puudulik põhjendamine ei anna alust hüvitada kaebajale omandi väärtuse väidetava vähenemise tõttu tekkinud kahju.

Kui halduskohus tuvastab kaalumisvea, tuleb tal selgitada, kas kaebaja väide, et mobiilsidemasti rajamine naaberkinnistule vähendas tema kinnistuosa väärtust, on põhjendatud. (p 13)


Kaebaja esitatud arvetes (selgitustega „Ettemaks vastavalt õigusabilepingule“ ja „Kokkuleppetasu 2. osamakse menetluses teostatud toimingute eest“) ei ole esile toodud toiminguid, mida esindaja tasutud summa eest tegi, ega ka õigusabi osutamiseks kulunud aega. Kuigi see teeb menetluskulude põhjendatuses veendumise (HKMS § 109 lg 6) kohtu jaoks keerulisemaks, on kulude põhjendatus praegusel juhul toimiku põhjal siiski kontrollitav. Ajavahemikul, mis jäi nende kahe arve esitamise vahele, esitas kaebajat esindanud büroo advokaat esialgse õiguskaitse taotluse, määruskaebuse selle kohaldamata jätmise määruse peale ja eduka määruskaebuse kaebuse tagastamise määruse peale. (p 14.1)

Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt ei saa menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-73-16, p 47). Õigusabiteenuse hinnatõus ajas on mõistlikus ulatuses siiski mõistetav. (p 14.3)


Kaebaja ei märkinud riigilõivu ei halduskohtule ega ka ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas. Kolleegiumi praktika kohaselt saab riigilõivu sellegipoolest menetluskuluna arvestada. (RKHK määrus nr 3-17-1206/20, p 7). (p 14.5)

3-16-2061/50 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.06.2019

Kehtiv õigus annab eksperdikomisjonile vabaduse võtta arvesse kõiki asjakohaseid dokumentaalseid tõendeid isiku terviseseisundi kohta ning kuivõrd sätestatud ei ole rangeid kriteeriume, on eksperdikomisjonil arvestatav kaalutlusruum. Siiski tuleneb Vabariigi Valitsuse 13.12.2007 määruse nr 247 § 6 lõikest 3, et kodakondsuse eksamite sooritamisest tuleb täielikult vabastada isik, kelle terviseseisundist tulenevalt ei ole eksamite sooritamine võimalik ka muudetud ulatuses ja viisil. (p 9)

Kui arst esitab lisaks isiku terviseseisundi objektiivsele kirjeldusele oma erialastel teadmistel põhineva järelduse selle kohta, et isik pole võimeline sooritama eksamit täies mahus, siis sisaldab see teatise osa tõenduslikku teavet isiku suutlikkuse kohta sooritada eksam. Raviarsti järeldust on võimalik ümber lükata teiste tõenditega või eksperdikomisjoni liikmete eriteadmistele tugineva põhjendatud arvamusega. (p 10)

Kui eksperdikomisjon teeb otsuse lisaks kogutud tõenditele eksperdikomisjoni liikmete eriteadmisi kasutades, peab eriteadmiste kasutamine olema otsuses selgelt jälgitav. Seda iseäranis siis, kui eriteadmistele tuginedes kummutatakse dokumentaalses tõendis toodud järeldus. (p 11)

Vaatamata eksperdikomisjoni võimalusele kasutada oma liikmete eriteadmisi, kehtib ka eksperdikomisjonile HMS §-s 6 sätestatud uurimiskohustus. Kuigi eksperdikomisjon on tõendite hindamisel vaba, ei saa üldjuhul pidada uurimispõhimõttega kooskõlas olevaks olukorda, kus eksperdikomisjon isegi ei püüa välja selgitada raviarsti tõendis toodud järelduse tagamaid, kui ta selles kahtleb. (p 14)

Kuna kaebaja taotles eksamitest vabastamist kurtuse tõttu ning eksperdikomisjonile esitatud perearsti tõend ei viidanud psüühikahäire esinemisele, ei pidanud ka vastustaja omal algatusel asuma selle kohta tõendeid koguma. Sellist kohustust ei loonud vastustajale ka asjaolu, et kaebaja eelmist taotlust menetledes oli eksperdikomisjon kaebajalt psühhiaatri tõendit nõudnud. Vastupidi, kui eksperdikomisjonile on juba varasemast ajast teada, et kaebajal psüühikahäiret ei ole, on tegemist asjakohase küsimusega üksnes siis, kui kaebaja sellele selgelt tugineb. (p 15)

Määruse nr 247 § 6 lõige 3 kohustab isikut eksamite sooritamisest vabastama mitte ainult siis, kui isiku terviseseisundist tulenevalt ei ole eksamite muudetud ulatuses ja viisil sooritamine võimalik, vaid ka siis, kui see ei ole otstarbekas. (p 17)


Vaatamata eksperdikomisjoni võimalusele kasutada oma liikmete eriteadmisi, kehtib ka eksperdikomisjonile HMS §-s 6 sätestatud uurimiskohustus. Kuigi eksperdikomisjon on tõendite hindamisel vaba, ei saa üldjuhul pidada uurimispõhimõttega kooskõlas olevaks olukorda, kus eksperdikomisjon isegi ei püüa välja selgitada raviarsti tõendis toodud järelduse tagamaid, kui ta selles kahtleb. (p 14)

Kuna kaebaja taotles eksamitest vabastamist kurtuse tõttu ning eksperdikomisjonile esitatud perearsti tõend ei viidanud psüühikahäire esinemisele, ei pidanud ka vastustaja omal algatusel asuma selle kohta tõendeid koguma. Sellist kohustust ei loonud vastustajale ka asjaolu, et kaebaja eelmist taotlust menetledes oli eksperdikomisjon kaebajalt psühhiaatri tõendit nõudnud. Vastupidi, kui eksperdikomisjonile on juba varasemast ajast teada, et kaebajal psüühikahäiret ei ole, on tegemist asjakohase küsimusega üksnes siis, kui kaebaja sellele selgelt tugineb. (p 15)


Kui arst esitab lisaks isiku terviseseisundi objektiivsele kirjeldusele oma erialastel teadmistel põhineva järelduse selle kohta, et isik pole võimeline sooritama eksamit täies mahus, siis sisaldab see teatise osa tõenduslikku teavet isiku suutlikkuse kohta sooritada eksam. Raviarsti järeldust on võimalik ümber lükata teiste tõenditega või eksperdikomisjoni liikmete eriteadmistele tugineva põhjendatud arvamusega. (p 10)

Kui eksperdikomisjon teeb otsuse lisaks kogutud tõenditele eksperdikomisjoni liikmete eriteadmisi kasutades, peab eriteadmiste kasutamine olema otsuses selgelt jälgitav. Seda iseäranis siis, kui eriteadmistele tuginedes kummutatakse dokumentaalses tõendis toodud järeldus. (p 11)


Praegusel juhul saaksid kohtumenetluses esitatud selgitused tugineda üksnes eriteadmistele. Lähtuvalt eksperdikomisjoni olemusest saavad niisuguseid eriteadmistel põhinevaid seisukohti otsuse põhjendamiseks kasutada üksnes eksperdikomisjoni kuuluvad isikud. Kuna eksperdikomisjon pole oma põhjendusi üheski kohtule esitatud dokumendis (otsus, koosoleku protokoll) fikseerinud, pole kohtul võimalik hinnata, kas otsuse aluseks võetud kaalutlused on asjakohased ja piisavad. Selliste põhjenduste puudumist ei asenda eriteadmistega isiku kuulumine eksperdikomisjoni koosseisu. (p 13)

3-17-563/70 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.05.2019

LKS § 43 kohaselt on kohaliku tasandi looduskaitse eesmärk piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust ja maakasutust esindavate väärtuslike maastike või nende üksikelementide kaitse. LKS eelnõu 279 SE (2004) seletuskirjas on selgitatud, et maastike ja nende üksikute elementide kaitse alla võtmine kohalikul tasandil võimaldab väärtustada alasid ja paiku, mille riiklik kaitsmine pole hädavajalik ja mis ei pruugi olla otseselt klassikalise looduskaitse või muinsuskaitse objektid. Näiteks on toodud kultuurmaastikud koos piirkonnale omase asustusviisi, arhitektuuri, põllumajandustavade, teedevõrgu ja looduslike elementidega või üksikud maastikuelemendid, mis kogu Eestit arvestades ei pruugi olla silmapaistvad, kuid on kohalikul tasandil olulised kas kultuuriajaloolises, esteetilises või mistahes muus mõttes (lk 30). (p 8)

Seega ei ole kohaliku tasandi ja riikliku tasandi looduskaitse eesmärgid ühesugused. Objekti kohaliku kaitse alla võtmiseks ei pea ära näitama selle väärtuslikkust üle-eestilises või veelgi laiemas kontekstis. Asjakohasteks kaalutlusteks võivad olla ka loodusobjekti olulisus kogukonnale, puhkemajanduslik potentsiaal jms. Kohalikul omavalitsusel on loodusobjekti kaitse alla võtmise üle otsustades ulatuslik kaalutlusruum, mille sisustamisel tuleb arvestada ka kaitsmise vastu rääkivate huvidega. Mida mõjusamad on kaitsmise vastu rääkivad seisukohad, seda kaalukam peab olema piirkondlik huvi objekti kaitsmise vastu. Kui objekt tahetakse võtta kohaliku kaitse alla, on vaja kontrollida, kas esinevad LKS § 7 lg-s 1 nimetatud eeldused. Neid eeldusi tuleb sisustada kohaliku tasandi looduskaitse eesmärke silmas pidades. (p 9)

Kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust kaevandamisluba saada. Sellist ootust ei teki ka juhul, kui loamenetlus on ajamahukas ja taotleja jaoks kulukas (vrd planeerimismenetluse kontekstis RKHK otsus asjas nr 3-3-1-96-13, p 25). Vastustajal tuli kaitseala loomisel küll arvestada kaebaja huviga kaevandamise vastu, kuid kohus leidis ekslikult, et selle huvi tõrjumiseks õigustaksid ala kohaliku kaitse alla võtmist üksnes haruldased ja kaitset vajavad üleriigilise või üleeuroopalise tähtsusega liigid või elupaigad. Kohaliku kaitseala loomise eesmärgid on teised. Kaebaja huvide kõrvalejätmiseks võib seega piisata ka ala kaitsmise kasuks rääkivast kaalukast piirkondlikust huvist. Kuna riikliku ja kohaliku tasandi looduskaitse eesmärgid ei ole ühesugused, võib ka eksperdi hinnang sama ala kaitse alla võtmise põhjendatusele erineda. (p-d 11.2, 12.1)

Luitestiku kui kohalikul tasandil väärtusliku maastiku kaitse vajadus koosmõjus puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamise vajadusega on asjakohaseks põhjenduseks, et moodustada kohalik kaitseala. Seejuures on LKS § 7 lg 1 kohaselt lubatav tugineda ka sellele, et luitestikku ohustavad alal kavandatavad tegevused, sh kaevandamine. (p 12.3)


KOV on kaitse alla võtmise otsuse tegemisel aga ekslikult tuginenud sellele, et alal leiduvad loodusdirektiivi elupaigatüübid. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide kaitseks moodustatakse Natura 2000 võrgustikku kuuluvad loodusalad, milleks on riikliku tasandi kaitse alla võetud hoiualad, kaitsealad, püsielupaigad või kaitstavad looduse üksikobjektid (LKS § 69 lg 2). Loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise eesmärgiks ei saa seega olla Eesti riigile loodusdirektiivist tulenevate kohustuste täitmine. (p 12.3)


Kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust kaevandamisluba saada. Sellist ootust ei teki ka juhul, kui loamenetlus on ajamahukas ja taotleja jaoks kulukas (vrd planeerimismenetluse kontekstis RKHK otsus asjas nr 3-3-1-96-13, p 25). Vastustajal tuli kaitseala loomisel küll arvestada kaebaja huviga kaevandamise vastu, kuid kohus leidis ekslikult, et selle huvi tõrjumiseks õigustaksid ala kohaliku kaitse alla võtmist üksnes haruldased ja kaitset vajavad üleriigilise või üleeuroopalise tähtsusega liigid või elupaigad. Kohaliku kaitseala loomise eesmärgid on teised. Kaebaja huvide kõrvalejätmiseks võib seega piisata ka ala kaitsmise kasuks rääkivast kaalukast piirkondlikust huvist. (p 11.2, vt ka p 11.1)


Kohalikul omavalitsusel on loodusobjekti kaitse alla võtmise üle otsustades ulatuslik kaalutlusruum, mille sisustamisel tuleb arvestada ka kaitsmise vastu rääkivate huvidega. Mida mõjusamad on kaitsmise vastu rääkivad seisukohad, seda kaalukam peab olema piirkondlik huvi objekti kaitsmise vastu. (p 9)


KOV on otsuse tegemisel tuginenud asjakohaste kaalutluste kõrval ka asjakohatutele. Sellises olukorras ei ole kohtul võimalik veenduda kaalutlusotsuse ratsionaalsuses. (p 12.3)


KOV-il on võimalik uuesti kaaluda, kas küla lähiümbrus on vaja kohaliku kaitse alla võtta. Kui KOV otsustab uuendada 2016. a alanud haldusmenetluse, tuleb tal HMS § 5 lg-st 5 tulenevalt järgida neid haldusmenetlust reguleerivaid õigusnorme, mis kehtisid menetluse alguses. 1.01.2017 jõustunud LKS § 9 lg 101, milles on sätestatud kohustus kooskõlastada maardlal asuva loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse eelnõu Keskkonnaministeeriumiga, on haldusmenetlust reguleeriv norm (vrd nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 17). Selle nõude laiendamiseks käimasolevatele haldusmenetlustele tulnuks seadusandjal kehtestada rakendussäte. Kui KOV otsustab küla lähiümbruse kohaliku kaitse alla võtmiseks algatada uue haldusmenetluse, tuleb kohaldada uue menetluse alustamise ajal kehtivaid menetlusnorme, sh LKS § 9 lg-t 101. (p 13)

3-14-52077/65 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.05.2019

KAPO hinnangul ei saa riigisaladusele juurdepääsu loa andmisest keeldumise otsus enam kaebaja õigusi rikkuda, sest kaebajal pole vaja juurdepääsuluba riigisaladusele. Riigikohus selle seisukohaga ei nõustu, sest vaidlusalust otsust põhjendati sellega, et kaebajale ei saa anda juurdepääsuluba riigisaladusele talle pandud diagnoosi tõttu RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel, samuti ebausaldusväärsuse tõttu RSVS § 32 lg 2 p 15 alusel. KAPO otsuses esitatud järeldus võib mõjutada tema võimalusi asuda uuesti kaitseväeteenistusse või politseiteenistusse. Ei saa välistada, et just vaidlustatud KAPO otsus võib olla piisavaks põhjenduseks, et keelduda kaebajat teenistusse võtmast.

Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad tingida vaidluse ammendumise vaid juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (otsus nr 3-15-873/142, p 34; otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12). (p 11)


Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad tingida vaidluse ammendumise vaid juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (otsus nr 3-15-873/142, p 34; otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12). (p 11)

Vt ka p 15.


Vt p 13.

RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamist ei oleks tohtinud põhjendada kaebajale pandud diagnoosi ja sellega, et kaebaja ei teavitanud kaitseväe arstlikku komisjoni talle SA-s PERH pandud diagnoosist. Seega on ebaõigete põhjenduste osakaal RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamisel selline, et kohtul pole võimalik veenduda, et vastustaja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt. (p 14.3)


RSVS § 32 lg 2 p 15 järgi võib juurdepääsuloa andmisest keelduda isikule, kes on väljendanud sõna või teoga ebaausust, ebalojaalsust, ebausaldusväärsust või ebadiskreetsust, mis viitab isiku ebausaldusväärsusele riigisaladuse hoidmisel. Sätte sõnastusest nähtuvalt ei saa isikule pandud diagnoos olla selle sätte järgi riigisaladusele juurdepääsuloa andmise põhjuseks. Diagnoosi saab aluseks võtta RSVS § 32 lg 2 p 13 kohaldamisel. (p 14.1)


Kaitseväeteenistuse seadus ei kohusta kaitseväelast esitama kaitseväe arstlikult komisjonile KAPO jaoks koostatud SA PERH järeldusotsust, mida viimasel on vaja selleks, et otsustada, kas anda isikule juurdepääsuluba riigisaladusele või mitte. KVTS § 32 lg 1 kohustab pädeva ametiasutuse nõudel arstlikku komisjoni ilmumisel esitama tervisetõendi, mille väljastamise õigus on perearsti nimistu alusel tervishoiuteenuseid osutaval tervishoiutöötajal. (p 14.2)


Ringkonnakohus teadis, et maakohtus vaieldakse järeldusotsusele kantud diagnoosi õigsuse üle. Kohus pidi teadma sedagi, et kui diagnoos osutub valeks, on ka tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud kanne väär, ning on vaja hinnata, kui usaldusväärne tõend on järeldusotsus, millesse kantud diagnoosi tõttu keelduti kaebajale andmast juurdepääsuluba RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus halduskohtumenetluse tsiviilasja kohtuliku menetlemise ajaks peatama, ent ei teinud seda. Ringkonnakohtul olnuks halduskohtumenetluse peatamise asemel ka võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mille alusel hinnata järeldusotsuse õigsust. (p 17)


HKMS § 229 lg 2 esimese lause järgi arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Seega ei saa Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mis on olulised materiaalõiguse kohaldamisel. Kuid HKMS § 229 lg 3 järgi ei ole Riigikohus seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme.

Ringkonnakohus teadis, et maakohtus vaieldakse järeldusotsusele kantud diagnoosi õigsuse üle. Kohus pidi teadma sedagi, et kui diagnoos osutub valeks, on ka tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud kanne väär, ning on vaja hinnata, kui usaldusväärne tõend on järeldusotsus, millesse kantud diagnoosi tõttu keelduti kaebajale andmast juurdepääsuluba RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus halduskohtumenetluse tsiviilasja kohtuliku menetlemise ajaks peatama, ent ei teinud seda. Ringkonnakohtul olnuks halduskohtumenetluse peatamise asemel ka võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mille alusel hinnata järeldusotsuse õigsust. (p 17)

3-14-52793/59 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.03.2019

Heauskset omandamist ei teki tehinguga, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandab omandireformi objektiks oleva vara, mida ta ei tohtinud seaduse järgi võõrandada. Sellise tehingu tühisuse tuvastamist ei takista, et isik, kes ostis asja omandireformi kohustatud subjektilt, käitus heauskselt. (p 20)


ORAS § 12 lg 3 p 3, mille järgi füüsilise isiku heauskses omandis olevat õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastata, laieneb esmajoones enne omandireformi tekkinud omandisuhetele ning omandisuhetele, mis tekkisid pärast omandireformi kohustatud subjektilt saadud vara võõrandamist. (p 20)

ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23)

Seadus ei seosta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist tagastamise taotluse esitanud isiku praeguse kodakondsusega, samuti nagu ei sõltu eluruumi erastamise õigus taotleja kodakondsusest. (p 49)


Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara õiguslik režiim muutus 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-63-05. Sellest ajast saab seda vara tagastada, kompenseerida ja erastada omandireformi aluste seadusega sätestatud üldises korras. (p 29)

Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. a-l ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)


Õigusvastaselt võõrandatud varaks kui omandireformi objektiks on ORAS §-s 11 nimetatud vara, sõltumata sellest, kas see on või ei ole tunnistatud omandireformi objektiks. ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud vara võõrandamise keeld ja selle rikkumise õiguslik tagajärg laieneb varale, mille kohta oli seaduses ettenähtud ajal esitatud tagastamise avaldus. See keeld pidi kehtima ka ajal, mil oli avanenud võimalus esitada avaldusi, mida ORAS § 7 lg 3 kehtivuse tõttu ei saanud rahuldada. (p 28)


Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast nähtub, et omandireformi kohustatud subjektiga tehtud tehingu tühisuse tuvastamisel tuleb lähtuda ainult ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise faktist. (p 22)

ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23)

Riigikohtu tsiviilkolleegium ei ole kohaldanud AÕS § 95 lg-t 1 tehingutele, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandas vara, mis ei olnud ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu tõttu erastatav enne, kui on otsustatud vara tagastamise üle. Tsiviilkolleegium on sellistel juhtudel järjekindlalt kohaldanud ORAS § 18 lg-t 1 ja/või EES § 3 lg 5 p 4 ning asunud seisukohale, et sellised erastamistehingud on tühised ja asjaõiguslepingu tühisuse tõttu ei tekkinud omandiõigust isikul, kes sõlmis lepingu omandireformi kohustatud subjektiga. (p 41)


Vt p 36.

Tehingu tühisuse tuvastamine halduskohtu otsuse põhjendavas osas ei ole eraõiguslikes suhetes siduv. Samas on RKHK asjas nr 3-3-1-14-15 tehtud otsuse p-s 27 võtnud seisukoha, et kuna kõrgema astme kohtu õiguslikud seisukohad ja suunised on kohustuslikud asja uuesti läbi vaatavale kohtule, siis on need seisukohad ja suunised kohustuslikud ka kohtu ettekirjutuse alusel asja uuesti lahendavale haldusorganile. See seisukoht on asjakohane ka olukorras, kus kohus, tegemata haldusorganile ettekirjutust, on haldusorgani otsuse tühistanud. (p 37)

Eraõigusliku lepingu tühisuse tuvastamiseks seadus aegumist ei sätesta. (p 38)


Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast ei saa teha järeldust, et omandireformi aluste seaduse mõttes tuleb heauskset omandit või heauskset omandamist mõista kuidagi teisiti, kui seda tehakse eraõiguses. Omandireformi aluste seadusega on heauskse omandaja suhtes kehtestatud erisuseks eraõiguse normidest ORAS § 12 lg 3 p 3 järgmine lauseosa: „eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest“. See lause seostab heausksuse puudumise vara omandanud isiku varasema käitumisega omandireformi õigustatud isiku suhtes, mitte tema käitumise või teadmisega vara omandamisel. (p 21)


Kui seaduses ei nähta selgelt ette erandit, siis tuleb avaliku õiguse normides kasutatud eraõiguse mõisteid eeldatavasti sisustada ühtmoodi nii avalikus kui ka eraõiguses, praegusel juhul haldusakti ja selle alusel tehtud eraõigusliku tehingu õiguspärasuse hindamisel. Juhinduda tuleks TsÜS §-s 3 sätestatud tõlgendamise põhimõttest, mis on kohaldatav ka väljaspool eraõigust. (p 21)

Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)


Kaalutlusõigus haldusakti tagasiulatuval kehtetuks tunnistamisel võib olla piiratud. (p 43)


Haldusakti kehtivuse kaitse ei tähenda selle alusel kujunenud õigussuhete lõplikku kivistamist. HMS § 64 jj näevad ette võimaluse haldusmenetluses tehtud vigade parandamiseks. Asjaolud, mis toovad kaasa tsiviilõigusliku lepingu tühisuse, võivad olla ka aluseks haldusakti kehtetuks tunnistamisel. (p 44)


PS §-s 33 sätestatud seaduse reservatsioonidest tulenevalt kaitseb see säte kodu või valdust kui privaatsfääri osa, mitte aga kodu kui asja selle äravõtmise eest. (p 49)


Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. aastal ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)


Vt p 26.

Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)

3-15-443/54 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.04.2018

Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi.

Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)


Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)


Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)


Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.

Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)


Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi. (p 13)


Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)


Kuigi põllumajandusministri 23. veebruari 2005. a määruses nr 21 sätestatud nõuete eesmärk on eelkõige loomse toidu tarbija kaitse, ei piiritle see erinevaid ravimirühmi, mida on või ei ole vaja § 15 kohaselt ravimiarvestusse kanda. Määrus on kehtestatud ravimiseaduse alusel ja RavS § 2 lg 1 järgi on ravim igasugune aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks, ravimiseks või haigusseisundi kergendamiseks inimesel või loomal, inimese või looma elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu. Seejuures on õigus ainet ravimina määratleda Ravimiametil (RavS § 2 lg 2). Põllumajandustootja ei saa iseseisvalt aine ravimina kvalifitseerimise üle otsustada. (p 23)


Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15)

Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)


KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.

Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)


KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.

Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)


KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa. (p 32)

Vt järelevalvesubjekti kaasaaitamiskohustuse kohta spetsiifilises VTA järelevalvevaldkonnas p 32.


KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa.

Küll aga annab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mis tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks) art 4 lg 2 p g järelevalveks pädevale asutusele aluse kohustada sööda- ja toidukäitlejaid abistama pädeva asutuse töötajaid nende tööülesannete täitmisel. Seega tuleneb viidatud sättest järelevalveametnikele õiguslik alus anda järelevalvesubjektile korraldus aidata järelevalve teostamisele kaasa. (p 32)


Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)


Kontrollaktil põhinevad lisalehed ei ole praegusel juhul käsitatavad iseseisvate haldusaktidena, kontrollakti lahutamatute osadena ega PRIA menetluses antud eelhaldusaktidena. Lisalehed ei ole koostatud mitte kontrollakti osana, vaid eraldi dokumendina vormistatud kontrollaruande lisadena. Nendes vaid kajastatakse teatud asjaolusid ja konstateeritakse korrarikkumisi, kuid ei määrata siduvalt kindlaks rikkumiste õiguslikke tagajärgi ega tuvastata õiguslikult siduvalt asjaolusid. Tegemist on olemuselt asutustevaheliste teabetoimingute dokumenteerimisega. Kuigi PRIA-l on toetuste vähendamisel kaalutlusõigus, võivad lisalehed sisaldada PRIA jaoks tõenduslikku teavet toetuse vähendamise menetluses. PRIA ei pea toetuste vähendamise üle otsustades tegema uut kohapealset kontrolli, vaid võib tugineda VTA kontrolli käigus tuvastatud asjaoludele. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud võimaldada lisalehtede vaidlustamist samas kaebuses koos kontrollaktiga, millel need põhinesid. Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole küll võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)


Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.

Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)

Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)


Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.

Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)

Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi.

Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)

KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.

Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)

Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15)

Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)


Kui muidu erinevatesse kohtualluvustesse kuuluvad nõuded on omavahel sisuliselt seotud, võib need esitada liitkaebusega ühele halduskohtule ja sel juhul on kohtualluvus valikuline (HKMS § 7 lg 2). (p 18)

3-17-643/15 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.03.2018

Kohtulahendi täitmise menetluses ei ole kohane arutada, kas jõustunud kohtulahendiga säilitati haldusorganile piisav otsustusruum või oleks valikuvõimalusi tulnud jätta rohkem. Riigikohus on selgitanud, et jõustunud kohtulahend võib tuua kaasa haldusorgani kaalutlusõiguse kitsenemise (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 27). (p 10) Lõpliku ja sisulise otsuse tegemist ei tohi haldusorgan ka laia kaalutlusruumi korral üha uute lahendusvariantide otsimise ja kaalumise ettekäändel edasi lükata. (p 13)

Kohtuotsuse täitmata jätmist ja planeerimismenetluse jätkamist ei õigustanud praegusel juhul mõjuva põhjusena vajadus kaaluda üldplaneeringu kehtestamisel alternatiivseid lahendusvariante. Selliseks valikuks Riigikohtu otsus vastustajale vaidlusaluses planeerimismenetluses enam ruumi ei jätnud. (p 11)

Sh planeerimismenetluse senist ja valla poolt eeldatavat järgnevat kestust arvestades on põhjendatud rahuldada trahvitaotlus ja määrata vastustajale RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-23-16 resolutsiooni p 5 täitmata jätmise eest rahatrahv 7000 eurot.

Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16.


Riigikohus on selgitanud, et jõustunud kohtulahend võib tuua kaasa haldusorgani kaalutlusõiguse kitsenemise (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 27). (p 10) Lõpliku ja sisulise otsuse tegemist ei tohi haldusorgan ka laia kaalutlusruumi korral üha uute lahendusvariantide otsimise ja kaalumise ettekäändel edasi lükata. (p 13)


Lõpliku ja sisulise otsuse tegemist ei tohi haldusorgan ka laia kaalutlusruumi korral üha uute lahendusvariantide otsimise ja kaalumise ettekäändel edasi lükata. PlanS kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsiooni § 45 p 2 sätestas kohustuse kehtestada üldplaneering hiljemalt 1. juuliks 2007. (p 13)

Kinnistuomanikul pole alust dikteerida kohalikule omavalitsusele planeeringulahendust. Kinnistuomanikul on aga õigus nõuda, et planeerimismenetlus toimuks mõistliku aja jooksul ning seda ka siis, kui puudutatud isikute vahel ei ole planeeringulahenduse osas konsensust. (p 14)

Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16, p 20.


Kinnistuomanikul pole alust dikteerida kohalikule omavalitsusele planeeringulahendust. Kinnistuomanikul on aga õigus nõuda, et planeerimismenetlus toimuks mõistliku aja jooksul ning seda ka siis, kui puudutatud isikute vahel ei ole planeeringulahenduse osas konsensust. (p 14)

Kohtuotsuse täitmata jätmist ja planeerimismenetluse jätkamist ei õigustanud praegusel juhul mõjuva põhjusena vajadus kaaluda üldplaneeringu kehtestamisel alternatiivseid lahendusvariante. Selliseks valikuks Riigikohtu otsus vastustajale vaidlusaluses planeerimismenetluses enam ruumi ei jätnud. (p 11)

Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16, p 20.


Kohtuotsuse täitmata jätmist ja planeerimismenetluse jätkamist ei õigustanud praegusel juhul mõjuva põhjusena vajadus kaaluda üldplaneeringu kehtestamisel alternatiivseid lahendusvariante. Selliseks valikuks Riigikohtu otsus vastustajale vaidlusaluses planeerimismenetluses enam ruumi ei jätnud.

Kui volikogu pidas otstarbekaks mõnd muud põhilahendust kui see, mis sisaldus juba vastuvõetud ja avaliku väljapaneku läbinud planeeringus, siis oleks tal tulnud jätta viidatud planeering kehtestamata ning seda otsust põhjendada. Kaebajal oleks seejärel olnud võimalik taotleda volikogu kaalutluste sisulist kohtulikku kontrolli. Praegu puudub endiselt volikogu sisuline otsus vastuvõetud planeeringu kohta, mistõttu kaebajal ei ole jätkuvalt võimalik pöörduda sisulises küsimuses ka kohtusse. (p 11)

Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16, p 20.


Halduskohtul ei ole kohtulahendi täitmise menetluses ning ringkonnakohtul ei ole määruskaebuse lahendamise menetluses kohustust anda menetlusosalisele tähtaega kuludokumentide esitamiseks. Menetlusosaline peab ise hoolitsema selle eest, et kuludokumendid saaks esitatud trahvitaotlust või määruskaebust lahendavale kohtule (vrd RKHK seisukohad asjades nr 3-3-1-6-15 ja nr 3-17-1206/20). (p 15)

3-3-1-62-16 PDF Riigikohus 08.12.2016

Lubadus haldusmenetlus uuendada ega isegi haldusmenetluse uuendamine ei lõpeta haldusakti kehtivust. (p 11)


Uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid see minetus ei anna alust jätta kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui ettekirjutuse adressaat näeb, et lubatud tähtaja jooksul ei ole haldusorgan uut haldusakti andnud, peab ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima haldusorganilt selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei või eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta. (p 18)


Sunniraha rakendamine on kaalutlusotsus ja selle tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Kui ettekirjutusest tulenevad adressaadi kohustused on ebaselged, võib see põhimõtteliselt kujutada endast mõjuvat põhjust ettekirjutuse täitmata jätmiseks ning sunniraha rakendamine ei pruugi sellisel juhul olla proportsionaalne. (p 14)


Lubadus haldusmenetlus uuendada ega isegi haldusmenetluse uuendamine ei lõpeta haldusakti kehtivust. (p 11)

Ettekirjutuse täitmise tähtaeg ei sõltu adressaadi nõusolekust, vaid selle saab määrata haldusorgan ühepoolselt. (p 12)

Ettekirjutuses oli paigaldatava piirde kauguseks märgitud üldiselt 2 m ning edelanurga juures 12 m hoonest. Ettekirjutuse adressaadi ja haldusorgani hilisema koosoleku protokolli on märgitud, et haldusorgan nõustus vähendama neid kaugusi 1 ja 6 meetrini. Protokoll ei kujuta endast ettekirjutuse muudatust, kuid see kajastab haldusorgani lubadust aktsepteerida ettekirjutuse täitmist selle adressaadile soodsamal viisil. Haldusorgani niisugust lubadust ei saa käsitada mõjuva põhjusena ettekirjutuse täitmata jätmiseks. (p 17)

Uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid see minetus ei anna alust jätta kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui ettekirjutuse adressaat näeb, et lubatud tähtaja jooksul ei ole haldusorgan uut haldusakti andnud, peab ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima haldusorganilt selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei või eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta. (p 18)

Ehitise ohutuse tagamine on seadusest tulenev omaniku kohustus ning riigilt raha taotlemine ei lükka edasi selle kohustuse täitmist. Selline taotlus ei takista seega sunniraha rakendamist. (p 19)


Kui ettekirjutuses kohustati adressaati "takistama suletud piirdega juurdepääsu" ehitisele ohtliku tsooni ulatuses, pidi isik ettekirjutuse täitmiseks mitte ainult paigaldama kas piirdeaia või muu suletud piirde, vaid selle abil ka takistama tõhusalt kõrvaliste isikute juurdepääsu kinnistule. (p 16)

Ettekirjutuses oli paigaldatava piirde kauguseks märgitud üldiselt 2 m ning edelanurga juures 12 m hoonest. Ettekirjutuse adressaadi ja haldusorgani hilisema koosoleku protokolli on märgitud, et haldusorgan nõustus vähendama neid kaugusi 1 ja 6 meetrini. Protokoll ei kujuta endast ettekirjutuse muudatust, kuid see kajastab haldusorgani lubadust aktsepteerida ettekirjutuse täitmist selle adressaadile soodsamal viisil. Haldusorgani niisugust lubadust ei saa käsitada mõjuva põhjusena ettekirjutuse täitmata jätmiseks. (p 17)

Uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid see minetus ei anna alust jätta kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui ettekirjutuse adressaat näeb, et lubatud tähtaja jooksul ei ole haldusorgan uut haldusakti andnud, peab ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima haldusorganilt selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei või eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta. (p 18)

3-3-1-31-16 PDF Riigikohus 18.10.2016

Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24)


Kui kaevandamisloas on seatud kaevandamise õiguse tekkimiseks HMS § 53 lg 1 p 3 alusel lisatingimus (korraldada see, et karjäärialuse maa sihtotstarbe liigiks määratakse mäetööstusmaa), ei teki isikul veel loa saamisel tingimusteta subjektiivset õigust ega õiguspärast ootust selles karjääris kaevandamiseks. Kaevandamisluba küll annab subjektiivse õiguse kaevandamiseks, kuid isikul tuleb kaevandamiseks järgida ka muid õigusakte, sh üldplaneeringut. (p 14)


Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24)

KOV üksus ei või planeerimisalases tegevuses arvestada ainult kohalikke huve ja jätta riiklikud huvid kõrvale (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-03). Kohalikud huvid on küll legitiimsed, kuid neid tuleb planeerimismenetluses kaaluda koos riiklike ja regionaalsete huvidega ning vajadusel nendega seotud erahuvidega. (p 25)

Tõrjumaks kaevandamisloa menetluse järel kaevandamisloa adressaadi huve ja nendega samasuunalisi riiklikke ning regionaalseid huve kaevandamiseks, peavad kohalikust kogukonnast võrsuvad riigi maavarade kaevandamise vastased huvid olema ülekaalukad. KOV üksus peab sellisel juhul üldplaneeringu muutmisest keeldumisel näitama selgelt ära, miks kaevandamine põhjustaks väga raskeid tagajärgi kohaliku kogukonna heaolule. (p 27)


Üldplaneering määrab maakasutuse juhtotstarbe, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad (kehtiva PlanS § 6 p 9, § 75 lg 1 p 18, PlanS v.r § 8 lg 3 p 3 ja lg 31). Üldplaneeringu-järgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üldplaneeringuga sätestatud maakasutusest eeldusel, et juhtotstarbele vastav kasutus on valdav (kehtiva PlanS § 75 lg 4, PlanS v.r § 8 lg 31) ja see ei mõjuta oluliselt planeeringu põhilahendust. Planeeringu põhilahenduseks on planeeringu oluline osa, mis tagab planeeringuga kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-71-14). Roheline võrgustik on üldplaneeringu oluline osa ja seda tuleb üldplaneeringu alusel säilitada, kuid see ei välista aga täielikult selliseid maakasutusi, mis ei ole vahetult seotud rohelise võrgustiku säilitamisega. (p 16)


KOV üksus ei või planeerimisalases tegevuses arvestada ainult kohalikke huve ja jätta riiklikud huvid kõrvale (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-03). Kohalikud huvid on küll legitiimsed, kuid neid tuleb planeerimismenetluses kaaluda koos riiklike ja regionaalsete huvidega ning vajadusel nendega seotud erahuvidega. (p 25)


Kui kaevandamisloas on seatud kaevandamise õiguse tekkimiseks HMS § 53 lg 1 p 3 alusel lisatingimus (korraldada see, et karjäärialuse maa sihtotstarbe liigiks määratakse mäetööstusmaa), ei teki isikul veel loa saamisel tingimusteta subjektiivset õigust ega õiguspärast ootust selles karjääris kaevandamiseks. Kaevandamisluba küll annab subjektiivse õiguse kaevandamiseks, kuid isikul tuleb kaevandamiseks järgida ka muid õigusakte, sh üldplaneeringut. (p 14)

Seadusandja on kaevandamisloa menetluse näinud ette selleks, et otsustada selles etapis mh keskkonnahoidu ja KOV üksuse ruumilisse planeerimisse puutuvate küsimuste üle, tasakaalustades riiklikke, regionaalseid ja kohalikke huve ning erahuve. Tegemist on avatud menetlusega (MaaPS § 29 lg 1), mis võimaldab mh kohalikel elanikel seisukohti avaldada. Kui KOV üksus ei nõustu kaevandamisloa andmisega, on võimalik kaevandamisluba anda üksnes Vabariigi Valitsuse nõusolekul (MaaPS § 34 lg 2). (p 22)

Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24)

Tõrjumaks kaevandamisloa menetluse järel kaevandamisloa adressaadi huve ja nendega samasuunalisi riiklikke ning regionaalseid huve kaevandamiseks, peavad kohalikust kogukonnast võrsuvad riigi maavarade kaevandamise vastased huvid olema ülekaalukad. KOV üksus peab sellisel juhul üldplaneeringu muutmisest keeldumisel näitama selgelt ära, miks kaevandamine põhjustaks väga raskeid tagajärgi kohaliku kogukonna heaolule. (p 27)

3-3-1-88-15 PDF Riigikohus 08.08.2016

Euroopa kohtu praktika kohaselt ei ole Natura-ala puhul keskkonnamõju hindamise kohustuse eelduseks mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Iga kava või projekti, mis võib kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki, tuleb pidada alale olulist mõju omavaks (Euroopa kohtu otsus asjas C-127/02: Waddenzee, p-d 43–49; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-12, p 14). (p 32)

Olukorras, kus eelhinnangus oli haldusorgan tõdenud, et kavandatav tegevus võib läheduses asuva Natura-ala kaitse-eesmärkidele olulist mõju avaldada, puudus tal kaalutlusõigus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise osas. Hindamise ülesandeks oleks sellisel juhul muuhulgas välja selgitada, kuidas olulist mõju Natura-alale leevendada või isegi välistada. Eelhinnangu järel planeerimismenetluse kestel eksperdihinnangu tellimist ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist alles juhul, kui see on ka eksperdihinnangu järgi vajalik, KeHJS ega loodusdirektiiv ette ei näe. Olukorras, kus mööndakse olulise mõju võimalust Natura-ala kaitse-eesmärkidele, tuleb keskkonnamõju strateegiline hindamine algatada. (p 33-34)

Natura-alal kaitstavate liikide häirimine on keelatud ka alast väljaspool toimuva tegevusega (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-98/03: komisjon vs. Saksamaa, p-d 50–51). (p 36.1)


Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)

Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)


Olukorras, kus planeerimismenetluses on asjaolusid uuritud puudulikult, ei lähe tõendamiskoormus kohtumenetluses kaebajale üle. (p 21.2)


Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)

Üldplaneeringus esitatud seisukoht kavandatava tuulepargi maksimumvõimsuse kohta on oluline otsus valla ruumilise arengu põhimõtete ja tingimuste üle, mis kuulub üldplaneeringu ülesannete hulka. Kuigi tuulegeneraatorite koguvõimsuse suurenemine ei ole lineaarses seoses tuulikutest lähtuva müra tasemega, pole kahtlust, et kavandatud koguvõimsust ületavate tuulegeneraatorite lisandumine elamute lähedusse suurendab nii müra kui ka optilisi häiringuid. Üldplaneeringus fikseeritud tuuleparkide koguvõimsus näitab ära mahu, milles vallaelanikel tuleb tuulegeneraatorite tööga kaasnevaid riiveid avaliku huvi tõttu taluda. Kui kohalik omavalitsus peab vajalikuks toota vallas tuuleenergiat üldplaneeringuga seni kavandatust suuremas mahus, tuleb muuta üldplaneeringut. (p 28)


Üks detailplaneeringu ülesandeid on keskkonnatingimuste seadmine planeeringuga kavandatu elluviimiseks. Asjas, kus tuulegeneraatorite võimsuse vähendamine pidi olema peamine meede müra (st negatiivse keskkonnamõju) vähendamiseks ning madalamast võimsusest lähtudes tehti uuringud, oli tuulikute võimsuse näol tegemist olulise tingimusega, mis tuli planeeringusse sõnaselge ehitusõiguse või vähemalt krundi kasutusõiguse piiranguna märkida. Arendaja ja kohaliku omavalitsuse vaheline kokkulepe ei saa detailplaneeringut asendada. Sellises olukorras on tegemist olulise rikkumisega, mis toob kaasa planeeringu kehtestamise otsuse tühistamise. (p 16)

Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)

Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)


Olukorras, kus planeerimismenetluses on asjaolusid uuritud puudulikult, ei lähe tõendamiskoormus kohtumenetluses kaebajale üle. (p 21.2)

Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23)

Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)


Euroopa kohtu praktika kohaselt ei ole Natura-ala puhul keskkonnamõju hindamise kohustuse eelduseks mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Iga kava või projekti, mis võib kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki, tuleb pidada alale olulist mõju omavaks (Euroopa kohtu otsus asjas C-127/02: Waddenzee, p-d 43–49; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-12, p 14). (p 32)

Olukorras, kus eelhinnangus oli haldusorgan tõdenud, et kavandatav tegevus võib läheduses asuva Natura-ala kaitse-eesmärkidele olulist mõju avaldada, puudus tal kaalutlusõigus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise osas. Hindamise ülesandeks oleks sellisel juhul muuhulgas välja selgitada, kuidas olulist mõju Natura-alale leevendada või isegi välistada. Eelhinnangu järel planeerimismenetluse kestel eksperdihinnangu tellimist ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist alles juhul, kui see on ka eksperdihinnangu järgi vajalik, KeHJS ega loodusdirektiiv ette ei näe. Olukorras, kus mööndakse olulise mõju võimalust Natura-ala kaitse-eesmärkidele, tuleb keskkonnamõju strateegiline hindamine algatada. (p 33-34)

Euroopa Kohtu praktika kohaselt tähendab asjakohane hindamine loodusdirektiivi mõttes seda, et valdkonna usaldusväärseimatest teadusandmetest lähtudes tuleb teha kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis eraldi või koos muude kavade või projektidega võivad avaldada mõju selle ala kaitse-eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas C-404/09: komisjon vs Hispaania, p 99). Hindamist ei saa lugeda asjakohaseks, kui selles esinevad lüngad või kui see ei sisalda selliseid täielikke, täpseid ja lõplikke seisukohti ning järeldusi, mis hajutaksid kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused kavandatud tööde mõju kohta (samas, p 100). Muu hulgas on oluline teha kindlaks erinevate tegevuste kuhjuv ehk kumulatiivne mõju (samas, p 103). (p 35)

Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei tohi tegevuse osadeks jaotamine ja mitme tegevuse kumulatiivse mõjuga arvestamata jätmine praktikas viia selleni, et nende kõigi puhul puudub hindamiskohustus, samal ajal kui tervikuna võivad need tegevused keskkonda oluliselt mõjutada (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-142/07: Ecologistas en Acción-CODA, p 44; C-141/14: komisjon vs. Bulgaaria, p 95). Vaidlusalust tuuleparki on nii olemuselt kui ka mõjult võimalik käsitada ühe tervikliku tegevusena. Isegi kui praktilistel põhjustel polnud võimalik kogu tuulikupargi kavandamine ühtse detailplaneeringuga, tuleb vähemalt sisuliselt tagada EL nõuete järgimine ja hinnata tuulikupargi kogumõju, mitte üksnes üksikute osade mõju. On ilmselge, et kuigi kahel tuulegeneraatoril eraldi ei pruugi olla olulist mõju keskkonnale, siis ca 20 tuulikuga tuulikupargi mõju on sellest tunduvalt suurem. (p 36.2)


Asjaolu, et tõend ei olnud haldusorganile haldusmenetluses kättesaadav, ei ole alus kohtus tõendi kogumata jätmiseks. Hiljem valminud uuring võib viidata varasema ebausaldusväärsusele. Ka kohtumenetluses tellitud ekspertiis valmib pärast vaidlusaluse otsuse kehtestamist. Tegemist on sellegipoolest asjakohase tõendiga. (p 22)


Kuivõrd tuulegeneraatorid töötavad ööpäevaringselt, tuleb nende planeerimisel lähtuda öisest müra normtasemest. (p 14)

Müra normtaset elamualal tuleb järgida nii elamu vahetus läheduses kui ka elamut ümbritseval õuealal. Öised rangemad müranormid on aga kehtestatud une häirimise vältimiseks, mistõttu saavad need normid olulised olla vaid elamu vahetus läheduses. Elamut ümbritseval õuealal seevastu saab tähtsust omada vaid päevane normtase. (p 20)

Planeerimismenetluses koostatud mürahinnangus tuleb käsitleda kõiki olemasolevaid müraallikaid ning nende koosmõju. Väidet, et erinevatest allikatest pärinev müra ei kumuleeru, tuleb põhjendada. (p 21.2)

Kauakestev tugev soovimatu heli võib mõjutada inimese psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tervist ning müra mõju isikule on individuaalne, sõltudes mh kuulmistajust, tervislikust seisundist, ümbritsevast keskkonnast ja teistest teguritest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-17-14, p 11.1). (p 25)


3-2-1-26-16 PDF Riigikohus 11.05.2016

Kuna lapse vangistuses viibiva ema juurde elama asumise nõusoleku andmine on haldusorgani pädevusse antud kaalutlusotsus, mida saab vaidlustada halduskohtus, ei saa vanema hooldusõiguse peatamise asja läbivaatav maakohus sellist nõusolekut kohtumäärusega asendada ega otsustada ise selle üle, kas ema juurde vanglasse elama asumine on väikelapse huve arvestades parim lahendus, sh otsustada selle üle esialgse õiguskaitse korras. Sellises olukorras peab tsiviilasja lahendav kohus lähtuma sellest, et ema viibib kinnipidamisasutuses, mistõttu ei saa ta lapse eest hoolitseda, mis omakorda annab alust ema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 järgi peatada. (p 21)


VangS § 54 lg 1 järgi ei ole vangistuses viibival emal igal juhul õigust lapsega koos elada, vaid selle üle otsustatakse iga üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes. Kui ema taotleb võimalust elada koos väikelapsega kinnipidamisasutuses, kaalub eestkosteasutus (kohalik omavalitsus), kas selle võimaldamine on väikelapse huvides. Tegemist on kohaliku omavalitsuse kui haldusorgani kaalutlusõiguse teostamisega HMS § 4 tähenduses. (p 20)


Hooldusõiguse peatamiseks annab PKS § 140 lg 1 järgi alust see, kui vanem ei saa pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse, sh vanema vangistuse tõttu hooldusõigust teostada (vt RKTKm nr 3-2-1-121-12, p 14). Asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, annab eelkõige alust vanema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 alusel peatada ning vangist vabanemise järel jälle taastada. Samas võib vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134-135 alusel ära võtta või kohaldada muid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-142-13, p 16 ja 18). (p 19)


Hooldusõiguse peatamiseks annab PKS § 140 lg 1 järgi alust see, kui vanem ei saa pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse, sh vanema vangistuse tõttu hooldusõigust teostada (vt RKTKm nr 3-2-1-121-12, p 14). Asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, annab eelkõige alust vanema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 alusel peatada ning vangist vabanemise järel jälle taastada. Samas võib vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134-135 alusel ära võtta või kohaldada muid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-142-13, p 16 ja 18). (p 19)

VangS § 54 lg 1 järgi ei ole vangistuses viibival emal igal juhul õigust lapsega koos elada, vaid selle üle otsustatakse iga üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes. Kui ema taotleb võimalust elada koos väikelapsega kinnipidamisasutuses, kaalub eestkosteasutus (kohalik omavalitsus), kas selle võimaldamine on väikelapse huvides. Tegemist on kohaliku omavalitsuse kui haldusorgani kaalutlusõiguse teostamisega HMS § 4 tähenduses. (p 20)

Kuna lapse vangistuses viibiva ema juurde elama asumise nõusoleku andmine on haldusorgani pädevusse antud kaalutlusotsus, mida saab vaidlustada halduskohtus, ei saa vanema hooldusõiguse peatamise asja läbivaatav maakohus sellist nõusolekut kohtumäärusega asendada ega otsustada ise selle üle, kas ema juurde vanglasse elama asumine on väikelapse huve arvestades parim lahendus, sh otsustada selle üle esialgse õiguskaitse korras. Sellises olukorras peab tsiviilasja lahendav kohus lähtuma sellest, et ema viibib kinnipidamisasutuses, mistõttu ei saa ta lapse eest hoolitseda, mis omakorda annab alust ema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 järgi peatada. (p 21)


TsMS § 551 lg 1 ja § 378 lg 3 p 7 alusel ei saa kohus asendada tsiviilasja lahendades kohaliku omavalitsuse kui eestkosteasutuse nõusolekut, mis on VangS § 54 lg 1 järgi vajalik selleks, et emal võimaldataks kuni kolmeaastase lapsega koos kinnipidamisasutuses elada. (p 18)

Kuna lapse vangistuses viibiva ema juurde elama asumise nõusoleku andmine on haldusorgani pädevusse antud kaalutlusotsus, mida saab vaidlustada halduskohtus, ei saa vanema hooldusõiguse peatamise asja läbivaatav maakohus sellist nõusolekut kohtumäärusega asendada ega otsustada ise selle üle, kas ema juurde vanglasse elama asumine on väikelapse huve arvestades parim lahendus, sh otsustada selle üle esialgse õiguskaitse korras. Sellises olukorras peab tsiviilasja lahendav kohus lähtuma sellest, et ema viibib kinnipidamisasutuses, mistõttu ei saa ta lapse eest hoolitseda, mis omakorda annab alust ema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 järgi peatada. (p 21)

3-3-1-39-15 PDF Riigikohus 29.03.2016

Panga olulise osaluse omandamise otsustuse raames (KAS § 29-33) tehtud FI ettekirjutused on üldjuhul konfidentsiaalsed ning ilma põhjuseta neid kolmandatele isikutele ei avalikustata (FIS § 2 lg 1 ja § 54 lg-d 1-2, KAS § 29-33). (p 13.3)

Kui FI tuvastab, et teabe avalikustamine on vajalik nt investori, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks, ta kaalub, kas teave avalikustada või mitte (KAS § 31 lg 6 ja FIS § 54 lg 5). Kui teabe avalikustamise vajalikkust ei ole tuvastatud, ei ole FI kohustatud teabe avalikustamist kaaluma. (p 14.1)

Krediidiasutuses olulise osaluse nõuded ja nende menetlemine piiravad isiku õigusi, kes on otsustanud omandada olulise osaluse krediidiasutuses. Direktiivi 2013/36 art-te 22-27 ja selle alusel loodud KAS §‑d 291-32 kohustavad FI-d otsustama panga olulise osaluse omandamise üle, kuid need sätted ei näe ette, et panga olulise osaluse omandajale sätestatud nõuded ja FI järelevalvemenetlus oleks loodud krediidiasutuse teiste aktsionäride õiguste kaitseks. (p 15.1)


Kui FI tuvastab, et teabe avalikustamine on vajalik nt investori, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks, ta kaalub, kas teave avalikustada või mitte (KAS § 31 lg 6 ja FIS § 54 lg 5). Kui teabe avalikustamise vajalikkust ei ole tuvastatud, ei ole FI kohustatud teabe avalikustamist kaaluma. (p 14.1)


Krediidiasutuses olulise osaluse nõuded ja nende menetlemine piiravad isiku õigusi, kes on otsustanud omandada olulise osaluse krediidiasutuses. Direktiivi 2013/36 art-te 22-27 ja selle alusel loodud krediidiasutuste seaduse §‑d 29^1-32 kohustavad FI-d otsustama panga olulise osaluse omandamise üle, kuid need sätted ei näe ette, et panga olulise osaluse omandajale sätestatud nõuded ja FI järelevalvemenetlus oleks loodud krediidiasutuse teiste aktsionäride õiguste kaitseks. (p 15.1)


Panga olulise osaluse omandamise otsustuse raames (KAS § 29-33) tehtud FI ettekirjutused on üldjuhul konfidentsiaalsed ning ilma põhjuseta neid kolmandatele isikutele ei avalikustata (FIS § 2 lg 1 ja § 54 lg-d 1-2, KAS § 29-33). (p 13.3)


Tuvastamiskaebuse läbivaatamise ja rahuldamise üheks eelduseks on selle vajalikkus kaebaja õiguste kaitseks, vastasel korral ei ole tuvastamiskaebuse esitamine lubatav (HKMS § 38 lg 4, § 45 lg 2, RKHK 19. oktoobri 2015 otsus asjas nr 3-3-1-28-15). (p 12)

3-3-1-58-15 PDF Riigikohus 10.02.2016

Elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka ei arvata üldjuhul seda maad, mida ei ole kasutatud õiguspärasel alusel. Isikul puudub õigus nõuda tema senises õiguspärases kasutuses mitteolnud maa talle ostueesõigusega erastamist, küll aga võib sellises olukorras kohalik omavalitsus kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas kooskõlas MaaRS ja selle alusel vastu võetud õigusaktidega suurendada erastatavat maad avalduses märgitud ulatuses ja piirides või mitte (vt ka RKHK 12. novembri 2007 otsus asjas nr 3-3-1-57-07, p 16). (p 13)


Maa taotlemine munitsipaalomandisse selleks, et tagada Peipsi järvele kui avalikule veekogule juurdepääs, on piisavalt kaalukas avalik huvi, et kaaluda üles füüsilise isiku huvi erastada endale rohkem maad ka ulatuses ja piirides, mis ei ole olnud tema õiguspärases kasutuses. (p 16)

3-3-1-37-15 PDF Riigikohus 11.11.2015

KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11)

MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)

Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)


Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)


Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)


Kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel saab rakendada analoogiat RÕS-st tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25)


MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)

Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13)

See, et kaevandamine halvendaks ümbruskonna elanike elutingimusi, on iseenesest kaalukas ja asjakohane argument, mis muudab tulevase kaevandamisega nõustumise vähetõenäoliseks. Miljööväärtuslikkuse ja rohevõrgustiku puhul on aga tegemist üksnes maakonnaplaneeringu täpsusega määratud maakasutustingimustega. Maakonnaplaneeringute üldisuse tase on selline, et täpsemate selgitusteta ei ole võimalik väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Seega ei piisa uuringuloa kooskõlastamata jätmiseks üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt ka RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-13, p d 13 ja 17). (p 17)


KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11)

MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)

Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13)

Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)

Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)

3-3-1-26-15 PDF Riigikohus 11.09.2015

Töötukassa vajadus hinnata kuludokumente toetuse tagasinõudmise üle otsustamisel kinnitab haldusorgani kaalutlusruumi olulisust. Kaalutlusruumi välistamise korral tähendaks see Töötukassalt toetuse saajate suhtes seda, et ka saadud toetuse eest tehtud marginaalse kulutuse kohta dokumendi puudumine tingiks haldusorgani kohustuse TTTS § 19 lg 8 alusel nõuda kogu toetus tagasi. See tuleneb asjaolust, et TTTS § 19 lg 8 p 4 ei näe ette ühtegi alust sellise võimaliku ebaproportsionaalse tagasinõude tegemata jätmiseks, s.h. juhul, kui kuludokument puudub mõjuval põhjusel. Selline tagasinõue ei oleks aga kooskõlas ettevõtluse alustamise toetuse ja laiemalt TTTS eesmärgiga. (p 14)


TTTS § 19 lg 8 sõnastusest tuleneb, et see paneb toetuse saajale kohustuse toetus tagasi maksta punktides 1–4 sätestatud juhtudel, kui Töötukassa seda nõuab. Samas ei pane TTTS § 19 lg 8 Töötukassale imperatiivset kohustust toetust tagasi nõuda, kui on ilmnenud punktides 1–4 nimetatud asjaolud. Sättest tuleneb, et TTTS § 19 lg 8 võimaldab haldusorganil teostada kaalutlust toetuse saajalt toetuse tagasinõudmise üle otsustamisel punktides 1–4 sätestatud asjaolude tuvastamisel. (p 13)

Töötukassa vajadus hinnata kuludokumente toetuse tagasinõudmise üle otsustamisel kinnitab haldusorgani kaalutlusruumi olulisust. Kaalutlusruumi välistamise korral tähendaks see Töötukassalt toetuse saajate suhtes seda, et ka saadud toetuse eest tehtud marginaalse kulutuse kohta dokumendi puudumine tingiks haldusorgani kohustuse TTTS § 19 lg 8 alusel nõuda kogu toetus tagasi. See tuleneb asjaolust, et TTTS § 19 lg 8 p 4 ei näe ette ühtegi alust sellise võimaliku ebaproportsionaalse tagasinõude tegemata jätmiseks, s.h. juhul, kui kuludokument puudub mõjuval põhjusel. Selline tagasinõue ei oleks aga kooskõlas ettevõtluse alustamise toetuse ja laiemalt TTTS eesmärgiga. (p 14)

3-3-1-14-15 PDF Riigikohus 27.05.2015

MaaRS § 233 lg 6 viienda lause sõnastusest „on õigus eelistada“ järeldub kaalutlusõigus. Säte ei anna kohaliku omavalitsuse volikogule mitte ainult olulist valikuvõimalust otsustada, millist sättes nimetatud isikut maavanemale kinnitamiseks esitada, vaid ka valikuvõimaluse eelistada väga kaalukate põhjuste korral kedagi muud. Eeltoodu ei välista aga kaalutlusõiguse redutseerumist. See, kas definitiivne ettekirjutus on võimalik, sõltub kaalutlusõigust andva sätte ning konkreetse juhtumi faktiliste asjaolude koosmõjust. (p 25)


MaaRS § 233 lg 6 viienda lause sõnastusest „on õigus eelistada“ järeldub kaalutlusõigus. Säte ei anna kohaliku omavalitsuse volikogule mitte ainult olulist valikuvõimalust otsustada, millist sättes nimetatud isikut maavanemale kinnitamiseks esitada, vaid ka valikuvõimaluse eelistada väga kaalukate põhjuste korral kedagi muud. (p 25)


Halduskohtus õiguste kaitsmiseks peab esinema subjektiivsete õiguste riive. Edasikaebeõiguse puhul tuleb arvestada, et kohtuasi peab vaidlustatud osas puudutama edasikaebuse esitanud isiku õigusi. Edasikaebuse esitamine teiste isikute õiguste kaitseks ei ole lubatud. (p 22)


Kohtu tehtav definitiivne ettekirjutus on halduse kaalutlusõiguse korral erandlik meede. Definitiivne ettekirjutus välistab haldusorgani poolt asjaolude täiendava kaalumise. Definitiivse ettekirjutuse tegemisel peab kohus olema veendunud, et ette kirjutatud lahendus on konkreetseid asjaolusid arvesse võttes nii haldusorgani, menetlusosaliste kui ka võimalike kolmandate isikute jaoks ainuvõimalik. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalumisel asjassepuutuvaid asjaolusid (vt nt halduskolleegiumi 28. aprilli 2014. a otsust asjas nr 3-3-1-52-13, p 33 ja 25. septembri 2008. a otsust asjas nr 3-3-1-15-08, p 8, alap 1). (p 27) Kui haldusorgan tuvastab kohustamisotsuse jõustumise järel, et faktiliste asjaolude muutumise tõttu oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või vastuolus seadusega, võib kohtuotsuse kohustuslikkus vastavas osas ära langeda. (p 30)


Kui kohtuotsuse resolutsioon ja kohtuotsuse põhjendavas osas kaebuse lahendamise kohta märgitud järeldused on omavahel vastuolus, siis on tegemist HKMS § 157 lg-s 1 nimetatud kohtuotsuse põhjendatuse nõude rikkumisega, mis võib kaasa tuua otsuse tühistamise. Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas (HKMS § 165) resolutsiooni (HKMS § 162) kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav (vt nt kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 21). Selleks, et hinnata, kas tegemist on olulise rikkumisega, tuleb vaadelda otsuse resolutsiooni ja vastuolulisi põhjendusi kogumis koos muude põhjendustega. (p 20)

Kokku: 48| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json