/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 24| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-563/70 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.05.2019
LKS § 43 kohaselt on kohaliku tasandi looduskaitse eesmärk piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust ja maakasutust esindavate väärtuslike maastike või nende üksikelementide kaitse. LKS eelnõu 279 SE (2004) seletuskirjas on selgitatud, et maastike ja nende üksikute elementide kaitse alla võtmine kohalikul tasandil võimaldab väärtustada alasid ja paiku, mille riiklik kaitsmine pole hädavajalik ja mis ei pruugi olla otseselt klassikalise looduskaitse või muinsuskaitse objektid. Näiteks on toodud kultuurmaastikud koos piirkonnale omase asustusviisi, arhitektuuri, põllumajandustavade, teedevõrgu ja looduslike elementidega või üksikud maastikuelemendid, mis kogu Eestit arvestades ei pruugi olla silmapaistvad, kuid on kohalikul tasandil olulised kas kultuuriajaloolises, esteetilises või mistahes muus mõttes (lk 30). (p 8) Seega ei ole kohaliku tasandi ja riikliku tasandi looduskaitse eesmärgid ühesugused. Objekti kohaliku kaitse alla võtmiseks ei pea ära näitama selle väärtuslikkust üle-eestilises või veelgi laiemas kontekstis. Asjakohasteks kaalutlusteks võivad olla ka loodusobjekti olulisus kogukonnale, puhkemajanduslik potentsiaal jms. Kohalikul omavalitsusel on loodusobjekti kaitse alla võtmise üle otsustades ulatuslik kaalutlusruum, mille sisustamisel tuleb arvestada ka kaitsmise vastu rääkivate huvidega. Mida mõjusamad on kaitsmise vastu rääkivad seisukohad, seda kaalukam peab olema piirkondlik huvi objekti kaitsmise vastu. Kui objekt tahetakse võtta kohaliku kaitse alla, on vaja kontrollida, kas esinevad LKS § 7 lg-s 1 nimetatud eeldused. Neid eeldusi tuleb sisustada kohaliku tasandi looduskaitse eesmärke silmas pidades. (p 9) Kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust kaevandamisluba saada. Sellist ootust ei teki ka juhul, kui loamenetlus on ajamahukas ja taotleja jaoks kulukas (vrd planeerimismenetluse kontekstis RKHK otsus asjas nr 3-3-1-96-13, p 25). Vastustajal tuli kaitseala loomisel küll arvestada kaebaja huviga kaevandamise vastu, kuid kohus leidis ekslikult, et selle huvi tõrjumiseks õigustaksid ala kohaliku kaitse alla võtmist üksnes haruldased ja kaitset vajavad üleriigilise või üleeuroopalise tähtsusega liigid või elupaigad. Kohaliku kaitseala loomise eesmärgid on teised. Kaebaja huvide kõrvalejätmiseks võib seega piisata ka ala kaitsmise kasuks rääkivast kaalukast piirkondlikust huvist. Kuna riikliku ja kohaliku tasandi looduskaitse eesmärgid ei ole ühesugused, võib ka eksperdi hinnang sama ala kaitse alla võtmise põhjendatusele erineda. (p-d 11.2, 12.1) Luitestiku kui kohalikul tasandil väärtusliku maastiku kaitse vajadus koosmõjus puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamise vajadusega on asjakohaseks põhjenduseks, et moodustada kohalik kaitseala. Seejuures on LKS § 7 lg 1 kohaselt lubatav tugineda ka sellele, et luitestikku ohustavad alal kavandatavad tegevused, sh kaevandamine. (p 12.3)
KOV on kaitse alla võtmise otsuse tegemisel aga ekslikult tuginenud sellele, et alal leiduvad loodusdirektiivi elupaigatüübid. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide kaitseks moodustatakse Natura 2000 võrgustikku kuuluvad loodusalad, milleks on riikliku tasandi kaitse alla võetud hoiualad, kaitsealad, püsielupaigad või kaitstavad looduse üksikobjektid (LKS § 69 lg 2). Loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise eesmärgiks ei saa seega olla Eesti riigile loodusdirektiivist tulenevate kohustuste täitmine. (p 12.3)
Kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust kaevandamisluba saada. Sellist ootust ei teki ka juhul, kui loamenetlus on ajamahukas ja taotleja jaoks kulukas (vrd planeerimismenetluse kontekstis RKHK otsus asjas nr 3-3-1-96-13, p 25). Vastustajal tuli kaitseala loomisel küll arvestada kaebaja huviga kaevandamise vastu, kuid kohus leidis ekslikult, et selle huvi tõrjumiseks õigustaksid ala kohaliku kaitse alla võtmist üksnes haruldased ja kaitset vajavad üleriigilise või üleeuroopalise tähtsusega liigid või elupaigad. Kohaliku kaitseala loomise eesmärgid on teised. Kaebaja huvide kõrvalejätmiseks võib seega piisata ka ala kaitsmise kasuks rääkivast kaalukast piirkondlikust huvist. (p 11.2, vt ka p 11.1)
Kohalikul omavalitsusel on loodusobjekti kaitse alla võtmise üle otsustades ulatuslik kaalutlusruum, mille sisustamisel tuleb arvestada ka kaitsmise vastu rääkivate huvidega. Mida mõjusamad on kaitsmise vastu rääkivad seisukohad, seda kaalukam peab olema piirkondlik huvi objekti kaitsmise vastu. (p 9)
KOV on otsuse tegemisel tuginenud asjakohaste kaalutluste kõrval ka asjakohatutele. Sellises olukorras ei ole kohtul võimalik veenduda kaalutlusotsuse ratsionaalsuses. (p 12.3)
KOV-il on võimalik uuesti kaaluda, kas küla lähiümbrus on vaja kohaliku kaitse alla võtta. Kui KOV otsustab uuendada 2016. a alanud haldusmenetluse, tuleb tal HMS § 5 lg-st 5 tulenevalt järgida neid haldusmenetlust reguleerivaid õigusnorme, mis kehtisid menetluse alguses. 1.01.2017 jõustunud LKS § 9 lg 10^1, milles on sätestatud kohustus kooskõlastada maardlal asuva loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse eelnõu Keskkonnaministeeriumiga, on haldusmenetlust reguleeriv norm (vrd nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 17). Selle nõude laiendamiseks käimasolevatele haldusmenetlustele tulnuks seadusandjal kehtestada rakendussäte. Kui KOV otsustab küla lähiümbruse kohaliku kaitse alla võtmiseks algatada uue haldusmenetluse, tuleb kohaldada uue menetluse alustamise ajal kehtivaid menetlusnorme, sh LKS § 9 lg-t 10^1. (p 13)
3-3-1-62-16 PDF Riigikohus 08.12.2016
Lubadus haldusmenetlus uuendada ega isegi haldusmenetluse uuendamine ei lõpeta haldusakti kehtivust. (p 11)
Uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid see minetus ei anna alust jätta kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui ettekirjutuse adressaat näeb, et lubatud tähtaja jooksul ei ole haldusorgan uut haldusakti andnud, peab ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima haldusorganilt selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei või eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta. (p 18)
Sunniraha rakendamine on kaalutlusotsus ja selle tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Kui ettekirjutusest tulenevad adressaadi kohustused on ebaselged, võib see põhimõtteliselt kujutada endast mõjuvat põhjust ettekirjutuse täitmata jätmiseks ning sunniraha rakendamine ei pruugi sellisel juhul olla proportsionaalne. (p 14)
Lubadus haldusmenetlus uuendada ega isegi haldusmenetluse uuendamine ei lõpeta haldusakti kehtivust. (p 11) Ettekirjutuse täitmise tähtaeg ei sõltu adressaadi nõusolekust, vaid selle saab määrata haldusorgan ühepoolselt. (p 12) Ettekirjutuses oli paigaldatava piirde kauguseks märgitud üldiselt 2 m ning edelanurga juures 12 m hoonest. Ettekirjutuse adressaadi ja haldusorgani hilisema koosoleku protokolli on märgitud, et haldusorgan nõustus vähendama neid kaugusi 1 ja 6 meetrini. Protokoll ei kujuta endast ettekirjutuse muudatust, kuid see kajastab haldusorgani lubadust aktsepteerida ettekirjutuse täitmist selle adressaadile soodsamal viisil. Haldusorgani niisugust lubadust ei saa käsitada mõjuva põhjusena ettekirjutuse täitmata jätmiseks. (p 17) Uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid see minetus ei anna alust jätta kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui ettekirjutuse adressaat näeb, et lubatud tähtaja jooksul ei ole haldusorgan uut haldusakti andnud, peab ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima haldusorganilt selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei või eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta. (p 18) Ehitise ohutuse tagamine on seadusest tulenev omaniku kohustus ning riigilt raha taotlemine ei lükka edasi selle kohustuse täitmist. Selline taotlus ei takista seega sunniraha rakendamist. (p 19)
Kui ettekirjutuses kohustati adressaati "takistama suletud piirdega juurdepääsu" ehitisele ohtliku tsooni ulatuses, pidi isik ettekirjutuse täitmiseks mitte ainult paigaldama kas piirdeaia või muu suletud piirde, vaid selle abil ka takistama tõhusalt kõrvaliste isikute juurdepääsu kinnistule. (p 16) Ettekirjutuses oli paigaldatava piirde kauguseks märgitud üldiselt 2 m ning edelanurga juures 12 m hoonest. Ettekirjutuse adressaadi ja haldusorgani hilisema koosoleku protokolli on märgitud, et haldusorgan nõustus vähendama neid kaugusi 1 ja 6 meetrini. Protokoll ei kujuta endast ettekirjutuse muudatust, kuid see kajastab haldusorgani lubadust aktsepteerida ettekirjutuse täitmist selle adressaadile soodsamal viisil. Haldusorgani niisugust lubadust ei saa käsitada mõjuva põhjusena ettekirjutuse täitmata jätmiseks. (p 17) Uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid see minetus ei anna alust jätta kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui ettekirjutuse adressaat näeb, et lubatud tähtaja jooksul ei ole haldusorgan uut haldusakti andnud, peab ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima haldusorganilt selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei või eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta. (p 18)
3-3-1-31-16 PDF Riigikohus 18.10.2016
Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24)
Kui kaevandamisloas on seatud kaevandamise õiguse tekkimiseks HMS § 53 lg 1 p 3 alusel lisatingimus (korraldada see, et karjäärialuse maa sihtotstarbe liigiks määratakse mäetööstusmaa), ei teki isikul veel loa saamisel tingimusteta subjektiivset õigust ega õiguspärast ootust selles karjääris kaevandamiseks. Kaevandamisluba küll annab subjektiivse õiguse kaevandamiseks, kuid isikul tuleb kaevandamiseks järgida ka muid õigusakte, sh üldplaneeringut. (p 14)
Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24) KOV üksus ei või planeerimisalases tegevuses arvestada ainult kohalikke huve ja jätta riiklikud huvid kõrvale (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-03). Kohalikud huvid on küll legitiimsed, kuid neid tuleb planeerimismenetluses kaaluda koos riiklike ja regionaalsete huvidega ning vajadusel nendega seotud erahuvidega. (p 25) Tõrjumaks kaevandamisloa menetluse järel kaevandamisloa adressaadi huve ja nendega samasuunalisi riiklikke ning regionaalseid huve kaevandamiseks, peavad kohalikust kogukonnast võrsuvad riigi maavarade kaevandamise vastased huvid olema ülekaalukad. KOV üksus peab sellisel juhul üldplaneeringu muutmisest keeldumisel näitama selgelt ära, miks kaevandamine põhjustaks väga raskeid tagajärgi kohaliku kogukonna heaolule. (p 27)
Üldplaneering määrab maakasutuse juhtotstarbe, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad (kehtiva PlanS § 6 p 9, § 75 lg 1 p 18, PlanS v.r § 8 lg 3 p 3 ja lg 31). Üldplaneeringu-järgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üldplaneeringuga sätestatud maakasutusest eeldusel, et juhtotstarbele vastav kasutus on valdav (kehtiva PlanS § 75 lg 4, PlanS v.r § 8 lg 31) ja see ei mõjuta oluliselt planeeringu põhilahendust. Planeeringu põhilahenduseks on planeeringu oluline osa, mis tagab planeeringuga kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-71-14). Roheline võrgustik on üldplaneeringu oluline osa ja seda tuleb üldplaneeringu alusel säilitada, kuid see ei välista aga täielikult selliseid maakasutusi, mis ei ole vahetult seotud rohelise võrgustiku säilitamisega. (p 16)
KOV üksus ei või planeerimisalases tegevuses arvestada ainult kohalikke huve ja jätta riiklikud huvid kõrvale (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-03). Kohalikud huvid on küll legitiimsed, kuid neid tuleb planeerimismenetluses kaaluda koos riiklike ja regionaalsete huvidega ning vajadusel nendega seotud erahuvidega. (p 25)
Kui kaevandamisloas on seatud kaevandamise õiguse tekkimiseks HMS § 53 lg 1 p 3 alusel lisatingimus (korraldada see, et karjäärialuse maa sihtotstarbe liigiks määratakse mäetööstusmaa), ei teki isikul veel loa saamisel tingimusteta subjektiivset õigust ega õiguspärast ootust selles karjääris kaevandamiseks. Kaevandamisluba küll annab subjektiivse õiguse kaevandamiseks, kuid isikul tuleb kaevandamiseks järgida ka muid õigusakte, sh üldplaneeringut. (p 14) Seadusandja on kaevandamisloa menetluse näinud ette selleks, et otsustada selles etapis mh keskkonnahoidu ja KOV üksuse ruumilisse planeerimisse puutuvate küsimuste üle, tasakaalustades riiklikke, regionaalseid ja kohalikke huve ning erahuve. Tegemist on avatud menetlusega (MaaPS § 29 lg 1), mis võimaldab mh kohalikel elanikel seisukohti avaldada. Kui KOV üksus ei nõustu kaevandamisloa andmisega, on võimalik kaevandamisluba anda üksnes Vabariigi Valitsuse nõusolekul (MaaPS § 34 lg 2). (p 22) Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24) Tõrjumaks kaevandamisloa menetluse järel kaevandamisloa adressaadi huve ja nendega samasuunalisi riiklikke ning regionaalseid huve kaevandamiseks, peavad kohalikust kogukonnast võrsuvad riigi maavarade kaevandamise vastased huvid olema ülekaalukad. KOV üksus peab sellisel juhul üldplaneeringu muutmisest keeldumisel näitama selgelt ära, miks kaevandamine põhjustaks väga raskeid tagajärgi kohaliku kogukonna heaolule. (p 27)
3-3-1-88-15 PDF Riigikohus 08.08.2016
Euroopa kohtu praktika kohaselt ei ole Natura-ala puhul keskkonnamõju hindamise kohustuse eelduseks mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Iga kava või projekti, mis võib kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki, tuleb pidada alale olulist mõju omavaks (Euroopa kohtu otsus asjas C-127/02: Waddenzee, p-d 43–49; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-12, p 14). (p 32) Olukorras, kus eelhinnangus oli haldusorgan tõdenud, et kavandatav tegevus võib läheduses asuva Natura-ala kaitse-eesmärkidele olulist mõju avaldada, puudus tal kaalutlusõigus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise osas. Hindamise ülesandeks oleks sellisel juhul muuhulgas välja selgitada, kuidas olulist mõju Natura-alale leevendada või isegi välistada. Eelhinnangu järel planeerimismenetluse kestel eksperdihinnangu tellimist ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist alles juhul, kui see on ka eksperdihinnangu järgi vajalik, KeHJS ega loodusdirektiiv ette ei näe. Olukorras, kus mööndakse olulise mõju võimalust Natura-ala kaitse-eesmärkidele, tuleb keskkonnamõju strateegiline hindamine algatada. (p 33-34) Natura-alal kaitstavate liikide häirimine on keelatud ka alast väljaspool toimuva tegevusega (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-98/03: komisjon vs. Saksamaa, p-d 50–51). (p 36.1)
Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23) Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)
Olukorras, kus planeerimismenetluses on asjaolusid uuritud puudulikult, ei lähe tõendamiskoormus kohtumenetluses kaebajale üle. (p 21.2)
Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23) Üldplaneeringus esitatud seisukoht kavandatava tuulepargi maksimumvõimsuse kohta on oluline otsus valla ruumilise arengu põhimõtete ja tingimuste üle, mis kuulub üldplaneeringu ülesannete hulka. Kuigi tuulegeneraatorite koguvõimsuse suurenemine ei ole lineaarses seoses tuulikutest lähtuva müra tasemega, pole kahtlust, et kavandatud koguvõimsust ületavate tuulegeneraatorite lisandumine elamute lähedusse suurendab nii müra kui ka optilisi häiringuid. Üldplaneeringus fikseeritud tuuleparkide koguvõimsus näitab ära mahu, milles vallaelanikel tuleb tuulegeneraatorite tööga kaasnevaid riiveid avaliku huvi tõttu taluda. Kui kohalik omavalitsus peab vajalikuks toota vallas tuuleenergiat üldplaneeringuga seni kavandatust suuremas mahus, tuleb muuta üldplaneeringut. (p 28)
Üks detailplaneeringu ülesandeid on keskkonnatingimuste seadmine planeeringuga kavandatu elluviimiseks. Asjas, kus tuulegeneraatorite võimsuse vähendamine pidi olema peamine meede müra (st negatiivse keskkonnamõju) vähendamiseks ning madalamast võimsusest lähtudes tehti uuringud, oli tuulikute võimsuse näol tegemist olulise tingimusega, mis tuli planeeringusse sõnaselge ehitusõiguse või vähemalt krundi kasutusõiguse piiranguna märkida. Arendaja ja kohaliku omavalitsuse vaheline kokkulepe ei saa detailplaneeringut asendada. Sellises olukorras on tegemist olulise rikkumisega, mis toob kaasa planeeringu kehtestamise otsuse tühistamise. (p 16) Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23) Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)
Olukorras, kus planeerimismenetluses on asjaolusid uuritud puudulikult, ei lähe tõendamiskoormus kohtumenetluses kaebajale üle. (p 21.2) Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama. (p 23) Planeeringu koostamisel tuleb tagada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Seejuures ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. (p 25)
Euroopa kohtu praktika kohaselt ei ole Natura-ala puhul keskkonnamõju hindamise kohustuse eelduseks mitte üksnes veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist mõju, vaid ka ainult võimalus või risk, et kava või projektiga selline mõju kaasneb. Ettevaatusprintsiipi arvestades on selline võimalus või risk olemas, kui objektiivsete asjaolude alusel ei saa välistada, et kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist mõju. Seega tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Iga kava või projekti, mis võib kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki, tuleb pidada alale olulist mõju omavaks (Euroopa kohtu otsus asjas C-127/02: Waddenzee, p-d 43–49; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-12, p 14). (p 32) Olukorras, kus eelhinnangus oli haldusorgan tõdenud, et kavandatav tegevus võib läheduses asuva Natura-ala kaitse-eesmärkidele olulist mõju avaldada, puudus tal kaalutlusõigus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise osas. Hindamise ülesandeks oleks sellisel juhul muuhulgas välja selgitada, kuidas olulist mõju Natura-alale leevendada või isegi välistada. Eelhinnangu järel planeerimismenetluse kestel eksperdihinnangu tellimist ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist alles juhul, kui see on ka eksperdihinnangu järgi vajalik, KeHJS ega loodusdirektiiv ette ei näe. Olukorras, kus mööndakse olulise mõju võimalust Natura-ala kaitse-eesmärkidele, tuleb keskkonnamõju strateegiline hindamine algatada. (p 33-34) Euroopa Kohtu praktika kohaselt tähendab asjakohane hindamine loodusdirektiivi mõttes seda, et valdkonna usaldusväärseimatest teadusandmetest lähtudes tuleb teha kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis eraldi või koos muude kavade või projektidega võivad avaldada mõju selle ala kaitse-eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas C-404/09: komisjon vs Hispaania, p 99). Hindamist ei saa lugeda asjakohaseks, kui selles esinevad lüngad või kui see ei sisalda selliseid täielikke, täpseid ja lõplikke seisukohti ning järeldusi, mis hajutaksid kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused kavandatud tööde mõju kohta (samas, p 100). Muu hulgas on oluline teha kindlaks erinevate tegevuste kuhjuv ehk kumulatiivne mõju (samas, p 103). (p 35) Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei tohi tegevuse osadeks jaotamine ja mitme tegevuse kumulatiivse mõjuga arvestamata jätmine praktikas viia selleni, et nende kõigi puhul puudub hindamiskohustus, samal ajal kui tervikuna võivad need tegevused keskkonda oluliselt mõjutada (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-142/07: Ecologistas en Acción-CODA, p 44; C-141/14: komisjon vs. Bulgaaria, p 95). Vaidlusalust tuuleparki on nii olemuselt kui ka mõjult võimalik käsitada ühe tervikliku tegevusena. Isegi kui praktilistel põhjustel polnud võimalik kogu tuulikupargi kavandamine ühtse detailplaneeringuga, tuleb vähemalt sisuliselt tagada EL nõuete järgimine ja hinnata tuulikupargi kogumõju, mitte üksnes üksikute osade mõju. On ilmselge, et kuigi kahel tuulegeneraatoril eraldi ei pruugi olla olulist mõju keskkonnale, siis ca 20 tuulikuga tuulikupargi mõju on sellest tunduvalt suurem. (p 36.2)
Asjaolu, et tõend ei olnud haldusorganile haldusmenetluses kättesaadav, ei ole alus kohtus tõendi kogumata jätmiseks. Hiljem valminud uuring võib viidata varasema ebausaldusväärsusele. Ka kohtumenetluses tellitud ekspertiis valmib pärast vaidlusaluse otsuse kehtestamist. Tegemist on sellegipoolest asjakohase tõendiga. (p 22)
Kuivõrd tuulegeneraatorid töötavad ööpäevaringselt, tuleb nende planeerimisel lähtuda öisest müra normtasemest. (p 14) Müra normtaset elamualal tuleb järgida nii elamu vahetus läheduses kui ka elamut ümbritseval õuealal. Öised rangemad müranormid on aga kehtestatud une häirimise vältimiseks, mistõttu saavad need normid olulised olla vaid elamu vahetus läheduses. Elamut ümbritseval õuealal seevastu saab tähtsust omada vaid päevane normtase. (p 20) Planeerimismenetluses koostatud mürahinnangus tuleb käsitleda kõiki olemasolevaid müraallikaid ning nende koosmõju. Väidet, et erinevatest allikatest pärinev müra ei kumuleeru, tuleb põhjendada. (p 21.2) Kauakestev tugev soovimatu heli võib mõjutada inimese psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tervist ning müra mõju isikule on individuaalne, sõltudes mh kuulmistajust, tervislikust seisundist, ümbritsevast keskkonnast ja teistest teguritest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-17-14, p 11.1). (p 25)
3-2-1-26-16 PDF Riigikohus 11.05.2016
Kuna lapse vangistuses viibiva ema juurde elama asumise nõusoleku andmine on haldusorgani pädevusse antud kaalutlusotsus, mida saab vaidlustada halduskohtus, ei saa vanema hooldusõiguse peatamise asja läbivaatav maakohus sellist nõusolekut kohtumäärusega asendada ega otsustada ise selle üle, kas ema juurde vanglasse elama asumine on väikelapse huve arvestades parim lahendus, sh otsustada selle üle esialgse õiguskaitse korras. Sellises olukorras peab tsiviilasja lahendav kohus lähtuma sellest, et ema viibib kinnipidamisasutuses, mistõttu ei saa ta lapse eest hoolitseda, mis omakorda annab alust ema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 järgi peatada. (p 21)
VangS § 54 lg 1 järgi ei ole vangistuses viibival emal igal juhul õigust lapsega koos elada, vaid selle üle otsustatakse iga üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes. Kui ema taotleb võimalust elada koos väikelapsega kinnipidamisasutuses, kaalub eestkosteasutus (kohalik omavalitsus), kas selle võimaldamine on väikelapse huvides. Tegemist on kohaliku omavalitsuse kui haldusorgani kaalutlusõiguse teostamisega HMS § 4 tähenduses. (p 20)
Hooldusõiguse peatamiseks annab PKS § 140 lg 1 järgi alust see, kui vanem ei saa pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse, sh vanema vangistuse tõttu hooldusõigust teostada (vt RKTKm nr 3-2-1-121-12, p 14). Asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, annab eelkõige alust vanema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 alusel peatada ning vangist vabanemise järel jälle taastada. Samas võib vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134-135 alusel ära võtta või kohaldada muid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-142-13, p 16 ja 18). (p 19)
Hooldusõiguse peatamiseks annab PKS § 140 lg 1 järgi alust see, kui vanem ei saa pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse, sh vanema vangistuse tõttu hooldusõigust teostada (vt RKTKm nr 3-2-1-121-12, p 14). Asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, annab eelkõige alust vanema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 alusel peatada ning vangist vabanemise järel jälle taastada. Samas võib vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134-135 alusel ära võtta või kohaldada muid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-142-13, p 16 ja 18). (p 19) VangS § 54 lg 1 järgi ei ole vangistuses viibival emal igal juhul õigust lapsega koos elada, vaid selle üle otsustatakse iga üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes. Kui ema taotleb võimalust elada koos väikelapsega kinnipidamisasutuses, kaalub eestkosteasutus (kohalik omavalitsus), kas selle võimaldamine on väikelapse huvides. Tegemist on kohaliku omavalitsuse kui haldusorgani kaalutlusõiguse teostamisega HMS § 4 tähenduses. (p 20) Kuna lapse vangistuses viibiva ema juurde elama asumise nõusoleku andmine on haldusorgani pädevusse antud kaalutlusotsus, mida saab vaidlustada halduskohtus, ei saa vanema hooldusõiguse peatamise asja läbivaatav maakohus sellist nõusolekut kohtumäärusega asendada ega otsustada ise selle üle, kas ema juurde vanglasse elama asumine on väikelapse huve arvestades parim lahendus, sh otsustada selle üle esialgse õiguskaitse korras. Sellises olukorras peab tsiviilasja lahendav kohus lähtuma sellest, et ema viibib kinnipidamisasutuses, mistõttu ei saa ta lapse eest hoolitseda, mis omakorda annab alust ema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 järgi peatada. (p 21)
TsMS § 551 lg 1 ja § 378 lg 3 p 7 alusel ei saa kohus asendada tsiviilasja lahendades kohaliku omavalitsuse kui eestkosteasutuse nõusolekut, mis on VangS § 54 lg 1 järgi vajalik selleks, et emal võimaldataks kuni kolmeaastase lapsega koos kinnipidamisasutuses elada. (p 18) Kuna lapse vangistuses viibiva ema juurde elama asumise nõusoleku andmine on haldusorgani pädevusse antud kaalutlusotsus, mida saab vaidlustada halduskohtus, ei saa vanema hooldusõiguse peatamise asja läbivaatav maakohus sellist nõusolekut kohtumäärusega asendada ega otsustada ise selle üle, kas ema juurde vanglasse elama asumine on väikelapse huve arvestades parim lahendus, sh otsustada selle üle esialgse õiguskaitse korras. Sellises olukorras peab tsiviilasja lahendav kohus lähtuma sellest, et ema viibib kinnipidamisasutuses, mistõttu ei saa ta lapse eest hoolitseda, mis omakorda annab alust ema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 järgi peatada. (p 21)
3-3-1-39-15 PDF Riigikohus 29.03.2016
Kui FI tuvastab, et teabe avalikustamine on vajalik nt investori, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks, ta kaalub, kas teave avalikustada või mitte (KAS § 31 lg 6 ja FIS § 54 lg 5). Kui teabe avalikustamise vajalikkust ei ole tuvastatud, ei ole FI kohustatud teabe avalikustamist kaaluma. (p 14.1)
Krediidiasutuses olulise osaluse nõuded ja nende menetlemine piiravad isiku õigusi, kes on otsustanud omandada olulise osaluse krediidiasutuses. Direktiivi 2013/36 art-te 22-27 ja selle alusel loodud krediidiasutuste seaduse §‑d 29^1-32 kohustavad FI-d otsustama panga olulise osaluse omandamise üle, kuid need sätted ei näe ette, et panga olulise osaluse omandajale sätestatud nõuded ja FI järelevalvemenetlus oleks loodud krediidiasutuse teiste aktsionäride õiguste kaitseks. (p 15.1)
Panga olulise osaluse omandamise otsustuse raames (KAS § 29-33) tehtud FI ettekirjutused on üldjuhul konfidentsiaalsed ning ilma põhjuseta neid kolmandatele isikutele ei avalikustata (FIS § 2 lg 1 ja § 54 lg-d 1-2, KAS § 29-33). (p 13.3)
Tuvastamiskaebuse läbivaatamise ja rahuldamise üheks eelduseks on selle vajalikkus kaebaja õiguste kaitseks, vastasel korral ei ole tuvastamiskaebuse esitamine lubatav (HKMS § 38 lg 4, § 45 lg 2, RKHK 19. oktoobri 2015 otsus asjas nr 3-3-1-28-15). (p 12)
Panga olulise osaluse omandamise otsustuse raames (KAS § 29-33) tehtud FI ettekirjutused on üldjuhul konfidentsiaalsed ning ilma põhjuseta neid kolmandatele isikutele ei avalikustata (FIS § 2 lg 1 ja § 54 lg-d 1-2, KAS § 29-33). (p 13.3) Kui FI tuvastab, et teabe avalikustamine on vajalik nt investori, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks, ta kaalub, kas teave avalikustada või mitte (KAS § 31 lg 6 ja FIS § 54 lg 5). Kui teabe avalikustamise vajalikkust ei ole tuvastatud, ei ole FI kohustatud teabe avalikustamist kaaluma. (p 14.1) Krediidiasutuses olulise osaluse nõuded ja nende menetlemine piiravad isiku õigusi, kes on otsustanud omandada olulise osaluse krediidiasutuses. Direktiivi 2013/36 art-te 22-27 ja selle alusel loodud KAS §‑d 291-32 kohustavad FI-d otsustama panga olulise osaluse omandamise üle, kuid need sätted ei näe ette, et panga olulise osaluse omandajale sätestatud nõuded ja FI järelevalvemenetlus oleks loodud krediidiasutuse teiste aktsionäride õiguste kaitseks. (p 15.1)
3-3-1-58-15 PDF Riigikohus 10.02.2016
Elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka ei arvata üldjuhul seda maad, mida ei ole kasutatud õiguspärasel alusel. Isikul puudub õigus nõuda tema senises õiguspärases kasutuses mitteolnud maa talle ostueesõigusega erastamist, küll aga võib sellises olukorras kohalik omavalitsus kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas kooskõlas MaaRS ja selle alusel vastu võetud õigusaktidega suurendada erastatavat maad avalduses märgitud ulatuses ja piirides või mitte (vt ka RKHK 12. novembri 2007 otsus asjas nr 3-3-1-57-07, p 16). (p 13)
Maa taotlemine munitsipaalomandisse selleks, et tagada Peipsi järvele kui avalikule veekogule juurdepääs, on piisavalt kaalukas avalik huvi, et kaaluda üles füüsilise isiku huvi erastada endale rohkem maad ka ulatuses ja piirides, mis ei ole olnud tema õiguspärases kasutuses. (p 16)
3-3-1-62-14 PDF Riigikohus 11.02.2015
Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb haldusorganil arvestada, et kodakondsus toob kaasa kohustusi nii riigile kui isikule. Riigi ja kodaniku vaheline püsiv side tugineb muu hulgas sellele, et haldusakti andmisel järgitakse õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid ning kodanik järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja seadusi. (p 26) Haldusorgani otsus isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata jätmise kohta peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kui on tuvastatud, et isik määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 2. märtsi 2010 otsus nr C-135/08: Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, p 55). Proportsionaalsuse põhimõttega peab kooskõlas olema ka haldusorgani otsus tunnistada kehtetuks või keelduda väljastamast elamisluba isiku suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 tähenduses, juhul kui temaga sõltuvussuhtes olev Eesti kodanik jääks selle tagajärjel ilma tegelikust võimalusest kasutada Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevaid põhilisi õigusi (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 8. märtsi 2011. a otsus nr C-34/09: Gerardo Ruiz Zambrano vs. Office national de l’emploi (ONEm), p 42; Euroopa Kohtu suurkoja 15. novembri 2011. a otsus C-256/11: Murat Dereci jt vs. Bundesministerium für Inneres, p-d 62–67). (p 27)
Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tuleneb nõue selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Tulenevalt haldusaktide rasketest tagajärgedest adressaadi suhtes, peavad asjaolud kassaatori Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamiseks ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumiseks olema tõendatud (p 18) KodS § 32 lg 2 sõnakasutus „võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu“ viitab sellele, et isikule väljastatud Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsustuse tegemiseks peab haldusorgani eelnev Eesti kodaniku passi taotlejat soodustava otsustuse tegemise põhistus olema tagasiviidav võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendini, milleta haldusorgan ei oleks saanud sellist otsustust teha. (p 19)
Haldusorgani otsus isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata jätmise kohta peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kui on tuvastatud, et isik määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 2. märtsi 2010 otsus nr C-135/08: Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, p 55). Proportsionaalsuse põhimõttega peab kooskõlas olema ka haldusorgani otsus tunnistada kehtetuks või keelduda väljastamast elamisluba isiku suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 tähenduses, juhul kui temaga sõltuvussuhtes olev Eesti kodanik jääks selle tagajärjel ilma tegelikust võimalusest kasutada Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevaid põhilisi õigusi (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 8. märtsi 2011. a otsus nr C-34/09: Gerardo Ruiz Zambrano vs. Office national de l’emploi (ONEm), p 42; Euroopa Kohtu suurkoja 15. novembri 2011. a otsus C-256/11: Murat Dereci jt vs. Bundesministerium für Inneres, p-d 62–67).“ (p 27)
Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb haldusorganil arvestada, et kodakondsus toob kaasa kohustusi nii riigile kui isikule. Riigi ja kodaniku vaheline püsiv side tugineb muu hulgas sellele, et haldusakti andmisel järgitakse õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid ning kodanik järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja seadusi. (p 26)
Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 esimese lause järgi on tõendamiskoormus haldusorganil, kes peab tõendama haldusaktide põhjendustes sisalduvaid väiteid (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 28. jaanuari 2013. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-16-12, p 19; 19. detsembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-06, p 21). (p 16) Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tuleneb nõue selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Tulenevalt haldusaktide rasketest tagajärgedest adressaadi suhtes, peavad asjaolud kassaatori Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamiseks ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumiseks olema tõendatud (p 18) KodS § 32 lg 2 sõnakasutus „võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu“ viitab sellele, et isikule väljastatud Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsustuse tegemiseks peab haldusorgani eelnev Eesti kodaniku passi taotlejat soodustava otsustuse tegemise põhistus olema tagasiviidav võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendini, milleta haldusorgan ei oleks saanud sellist otsustust teha. (p 19) Kolleegium märgib, et seda, kas valeandmeid on esitatud teadlikult, tuleb hinnata sageli vaid kaudsetest tõenditest ja asjaolude kogumist ning elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes. /.../ ainuüksi andmete esitamisest ei ole alust järeldada, et isik teadis andmete ebaõigsusest. (p-d 22, 23)
3-3-1-52-13 PDF Riigikohus 28.04.2014
HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata. Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastu-argumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel. Ärakuulamis¬õigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga. (p 34)
Kaalumissituatsioonis ei ole haldusorgani ülesandeks üksnes võrrelda erinevaid huve ja selgitada välja neist kaalukamad. Haldusorgani ülesandeks on ka tasakaalustada erinevaid kaalukaid huve. Riigi arenguvajaduste ja suundade ning isikute õiguste ja kaitstavate huvide tasakaalustamine toimub nii õigusloome kaudu kui ka haldusmenetluses. (p 31) Kaalutlemisel arvestatud asjaolud peavad kajastuma antava akti põhjendustes. (p 32) Haldusorgani langetatava otsustuse sisuks ei ole õppekeelena vene keele säilitamine, vaid seaduses sätestatud eestikeelsest õppest erandi tegemine. (p 31) Vabariigi Valitsus saab erandiks loa andmisel kaaluda eelkõige neid erandlikke ja olulisi asjaolusid, mis puudutavad konkreetse omavalitsuse, kogukonna ja kooli vajadusi ning huve. Kõrvuti riigi, kohaliku omavalitsuse ja õpilaste ning nende vanemate erahuvi kaalumisega peab haldusorgan käsitletavas diskretsioonisituatsioonis arvesse võtma ka muid tehtava otsustuse rakendamisega seotud asjaolusid, sealhulgas ühe või teise otsustusega vältimatult kaasnevaid kulutusi, valmisolekut viia otsus ellu ning ka otsuse rakendamise võimalikke tagajärgi jne. Eriti oluline on hinnata iga kooli, selle pedagoogilise personali ja õpilaste valmisolekut õppetööks eesti keeles nõutavas mahus. (p 30)
HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata. Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel. Ärakuulamisõigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga. (p 34) Eksimused ärakuulamisõiguse tagamises ei pruugi olla määrava tähendusega ega tingida haldusakti tühistamist. (p 38)
HKMS § 44 lg 5 ei piira kohalike omavalitsusüksuste kaebeõigust üksnes enesekorraldusõiguse sfääriga. HKMS § 44 lg 5 lubab kohaliku omavalitsuse üksusel esitada kaebuse ka juhul, kui teise avaliku võimu kandja haldusakt või toiming takistab või raskendab oluliselt selle kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete täitmist. (p 27) HKMS § 44 lg 4 ei välista kohaliku omavalitsuse üksuse kaebeõigust ka menetlusõiguste rikkumise korral. (p 28) Juhul, kui kaebeõiguse aluseks ei ole enesekorraldusõiguse riive, kontrollib kohus kohaliku omavalitsuse kohta antud haldusakti õiguspärasust üksnes selle omavalitsusüksuse kaitstavatest huvidest ja õigustest lähtuvalt. (p 29)
Kohalikud omavalitsused ei ole vähemusrahvuste kultuuriomavalitsused ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel tegutsevad munitsipaalgümnaasiumid ei ole kultuuriomavalitsusasutused vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seaduse § 24 p 1 tähenduses. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülal peetavad õppeasutused ei ole vähemusrahvuste õppeasutused PS § 37 lg 4 teise lause mõttes. Riigil ei ole põhiseadusest tulenevat kohustust ülal pidada erakoolide vormis tegutsevaid rahvusvähemuse õppeasutusi ning pakkuda seal haridust rahvusvähemuse keeles. (p 26)
Munitsipaalgümnaasiumide õppekeele määramine on riigielu küsimus. Asjaolu, et PGS § 21 lg 3 annab kohalikele omavalitsustele õiguse taotleda seaduses sätestatud reeglist erandi tegemist, ei muuda seda valdkonda kohaliku elu küsimuseks. Kehtivatest seadustest ei tulene kohaliku omavalitsuse õigust otsustada gümnaasiumi õppekeele üle ega ka nõuda munitsipaalgümnaasiumides venekeelse õppe säilitamist. (p 25)
Kaalutlusõiguse kasutamise üle on kohtulik kontroll piiratud. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalutlemisel asjassepuutuvaid asjaolusid. Seetõttu ei ole kohtul võimalust võtta sisulist seisukohta ka korralduste nende järelduste kohta, mis puudutavad koolide eestikeelsele õppele üleminekuks valmisolekut. Sellise valmisoleku olemasolu või puudumise peab haldusorgan välja selgitama iga taotluses nimetatud kooli puhul eraldi ning valmisolekut kajastavad asjaolud peavad olema nõuetekohaselt tõendatud. Kassatsioonkaebuste lahendamisel ei saa kolleegium tulenevalt HKMS §-st 229 hinnata, kas kaalutlemisel arvestatud faktilised asjaolud on nõuetekohaselt tõendatud. Kohus saab arvestada asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. (p 33)
PGS § 21 lg 3 on kooskõlas põhiseadusega ning rahvusvahelise õiguse normidega, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega. (p 24) Gümnaasiumihariduse omandamine on erinevalt põhiharidusest vabatahtlik. Munitsipaal- ja riigigümnaasiumides määrab õppekeele riik ning isikutel ei ole õigust nõuda venekeelset õpet. Vene õppekeelega gümnaasiumid pole keelatud, kuid riigil või kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust neid ülal pidada. PGS § 21 lg 1 alusel võib koolides venekeelset õpet jätkata kuni 40% ulatuses. Selline korraldus tagab munitsipaalgümnaasiumides kõrvuti eestikeelse õppega reaalse võimaluse vene rahvusliku identiteedi ja keele hoidmiseks. (p 39)
3-3-1-72-13 PDF Riigikohus 02.04.2014
Eesti Panga määrused nr 10 ja nr 3, millega kehtestati Eesti Pangas kontode pidamise üldtingimused, on õiguslikust iseloomust tulenevalt haldussisesed aktid (halduseeskirjad), mis on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele. (p 14) Eesti Panga presidendi määruse nr 3 halduseeskirjana kvalifitseerimine ei välista, et sätestatu avaldab mõju ka haldusvälistele isikutele. Halduseeskirja normid omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena. Määruses sätestatud Eesti Pangas kontode pidamise üldtingimused omandavad väljapoole suunatud tähenduse konto avamist taotlevate isikute ja Eesti Panga kontot omavate isikute suhtes. Haldusväliste isikute jaoks, kelle suhtes halduseeskiri mõju omab, on sellega tutvumise võimalus tagatud, kuna Eesti Panga presidendi määrused on avaldatud Riigi Teatajas. (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-81-07, p 13). (p 15) Kuna Eesti Panga presidendi määruse nr 3 puhul on tegemist halduseeskirjaga, siis ei ole sellega seoses kohaldatav ka õiguse tagasiulatuva jõu rakendamise ja õiguspärase ootuse põhimõtted. Vastavalt asjaolude muutumisele ja vajadustele on haldusel õigus muuta ka halduseeskirju. Siinjuures tuleb juhinduda HMS § st 54, mille kohaselt haldusakt on õiguspärane kui ta on antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel. (p 16) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-81-07.
HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Juhul kui haldusorgan ei teosta kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-54-03, p d 38–40, ja nr 3-3-1-81-07, p 16). (p 21) Eesti Panga presidendi määruses nr 3 on antud kaalumisõiguse teostamise üldsuunad. Määrus kui halduseeskiri abistab Eesti Panka kaalutlusõiguse teostamisel. Samas ei tohi eeskiri takistada ega välistada kaalutlusõiguse teostamist. Kaalutlusveaga oleks tegemist siis, kui haldusorgan, viidates eeskirjale, ei teosta üldse sisulist kaalutlusõigust, ei arvesta olulisi asjaolusid jne. (p 21) EPS § d 2 ja 14 annavad Eesti Pangale kaalutlusõiguse teostamisel küllaltki ulatusliku hindamisruumi, s.o õiguse otsustada konto avamisel, kas see aitab kaasa Eesti Panga ülesannete täitmisele. (p 23) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-54-03. Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-81-07.
EPS § 14 kohaselt teenib konto avamine Eesti Pangas vaid avalikke huve. Õigusnormist, mis ei kaitse avaliku huvi kõrval ka üksikisiku huvi, ei teki subjektiivset õigust. (p 20)
Kui tsiviilõigusliku tahteavalduse kujunemist reguleerivad avaliku õiguse normid, on tegemist avalik-õigusliku menetlusega ja selle raames haldusakti andmisega (vt RKEK otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p d 36–37). Eesti Panga otsustust konto avamise kohta Eesti Pangas reguleerivad avaliku õiguse normid, milleks on EPS § 2 lg 2 ja § 14 ning selle alusel tekkinud suhe on avalik-õiguslik, isegi kui kontosuhe Eesti Panga ning krediidi- või finantseerimisasutuse vahel võib olla eraõiguslik. Sellest tulenevalt on praegune vaidlus avalik-õigusliku iseloomuga ja kuulub HKMS § 4 lg 1 kohaselt lahendamisele halduskohtus. (p 12) Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-15-01.
Kuna Eesti Panga presidendi määruse nr 3 puhul on tegemist halduseeskirjaga, siis ei ole sellega seoses kohaldatav õiguse tagasiulatuva jõu rakendamise ja õiguspärase ootuse põhimõtted. Vastavalt asjaolude muutumisele ja vajadustele on haldusel õigus muuta ka halduseeskirju. Siinjuures tuleb juhinduda HMS §-st 54, mille kohaselt haldusakt on õiguspärane kui ta on antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel. (p 16)
Halduse kaalutlusõiguse kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas otsus on kooskõlas kehtiva õigusega ja õiguse üldpõhimõtetega ning ei ole tehtud kaalutlusvigu. (p 23)
3-3-1-87-13 PDF Riigikohus 20.03.2014
Kaebaja ei saa nõuda, et planeeritavale kinnistule üldse ei ehitataks (vt otsus asjas nr 3-3-1-25-02, p 21). (p 20) Asjaolu, et kaebajat vastustaja põhjendused ei veena ja ta üritab neid kohtumenetluses ümber lükata, ei tähenda, et haldusakti põhjendus ei vastaks vähemalt seadusega nõutud ja õiguste kaitsmiseks vajalikule miinimumstandardile. See, et kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidete ümberlükkamiseks esitab vastustaja haldusaktis väljendatud põhimotiivide toetuseks täiendavaid põhjendusi, ei viita iseenesest haldusakti põhjendamispuudustele ega tähenda haldusakti põhjendamise lubamatut ülekandumist kohtumenetlusse. Kui haldusaktis on esitatud kaalukad põhimotiivid, mis võivad kaebaja väidetele vastamiseks vajada täiendamist ja täpsustamist kohtumenetluses, ei ole tegemist haldusakti tühistamist tingiva põhjendamisveaga (vt otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)
Kui haldusaktis on esitatud kaalukad põhimotiivid, mis võivad kaebaja väidetele vastamiseks vajada täiendamist ja täpsustamist kohtumenetluses, ei ole tegemist haldusakti tühistamist tingiva põhjendamisveaga (vt otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)
Otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Sellise kaalumisotsuse tegemise pädevus on täitevvõimul, mitte kohtul. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. (p 19)
PlanS § 8 lg 7 kohaselt on detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ja juhtudel detailplaneeringute koostamise aluseks kehtiv üldplaneering. Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. HMS § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Avalik haldus peab vältima vastuolulist tegutsemist. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (HMS § 4 lg 2). (p 12)
PlanS § 8 lg 7 kohaselt on detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ja juhtudel detail-planeeringute koostamise aluseks kehtiv üldplaneering. Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. HMS § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Avalik haldus peab vältima vastuolulist tegutsemist. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (HMS § 4 lg 2). (p 12) Ühe asjakohase kriteeriumina tuleb ruumilisel planeerimisel võtta arvesse piirkonnas juba väljakujunenud olustikku (PlanS § 1 lg-d 2 ja 3). Olustikuga tuleb arvestada nii täpsemate alusdokumentide puudumise kui ka nende olemasolu korral. Üldine põhimõte on, et kavandatav objekt peab ümbrusesse sobima. (p 13)
HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. (p 17) Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. (p 19) Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on seega piiratud (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 38). (p 17) Vt ka annotatsioon asjas nr 3-3-1-54-03.
3-3-1-80-11 PDF Riigikohus 14.03.2012
Ohjeldusmeetme rakendamise otsustamisel tuleb meetme valikut kaaluda. Meetme kestval rakendamisel tuleb pidevalt kontrollida selle kohaldamise aluste olemasolu ja kaaluda, kas meetme rakendamist jätkata või mitte. Sarnaselt jõu kohaldamisega tuleb ka ohjeldusmeetme kohaldamiseks teha kindlaks kohaldamise hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus. Vaidluse korral peab vangla tõendama, et meetme kohaldamine oli vajalik või et selle jätkuv kohaldamine oli vajalik ning leebemate meetme kohaldamine ei oleks väidetavat ohtu vangla julgeolekule või isikutele kõrvaldanud. Ohjeldusmeetmena rahustusvoodi kohaldamine peab olema kontrollitav. Selleks peavad koostatavas dokumendis olema täpselt, vajadusel detailselt märgitud asjaolud, miks otsustatakse kohaldada rahustusvoodit, ja prognoos õigushüve kahjustuse saabumise tõenäosuse kohta.
Julgeolekuabinõu kohaldamise üldalus on sätestatud VangS § 69 lg-s 1 ning lg 2 loetleb täiendavad lubatud julgeolekuabinõud, sealhulgas ohjeldusmeede, millena võib kasutada fikseerimist, käeraudu, jalaraudu või rahustussärki, kuid meedet ei tohi kasutada üle 12 tunni. Rahustusvoodit tuleb pidada fikseerimiseks. Isiku rahustusvoodisse fikseerimisega kitsendatakse maksimaalselt tema füüsilist vabadust, mis võib põhjustada olulisi kannatusi isiku kestvalt sundasendis viibimise ja sellest tuleneva kõrgendatud terviseriski tõttu (nt lämbumisoht, südame rütmihäired, tromboosi tekkimise oht). Riigikohus on rõhutanud, et ohjeldusmeede on rangeim täiendav julgeolekuabinõu (vt ka Riigikohtu 25.09.2006 asjas nr 3-3-1-49-06, p 12). Samuti on osutatud, et ohjeldusmeetme kohaldamise kord on puudulik, sest sellest ei nähtu, kuidas ohjeldusmeedet kohaldada, selle rakendamist piiravaid tingimusi jms, mistõttu ei pruugi olla tagatud õigusriikliku seadusereservatsiooni nõue (vt Riigikohtu 13.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 14). Riigikohtu hinnangul puuduvad mittemeditsiiniliste ohjeldusmeetmete rakendamise reguleerimata jätmist õigustavad asjaolud. Seejuures peetakse silmas rahustusvoodi kohaldamise dokumenteerimist, ohjeldatava tervisekontrolli korraldamist, meetme jätkuva rakendamise korral järelevalve korraldamist ja meetme jätkamise vajaduse otsustuse põhjendamist.
Prognoosotsuse kohtuliku kontrolli käigus ei saa kohus ise ametnike eest prognoosotsust teha. Kohus tohib tuvastatud asjaolude pinnalt anda hinnangu, kas kaitstava hüve kahjustamise oht oli tõenäoline. Vangla koostatud aktist ei nähtu, millistest kaalutlustest on lähtutud isiku jätkuvalt agressiivseks tunnistamisel ja sellest tulenevalt ohjeldusmeetme rakendamise jätkamise otsustamisel. Agressiivsus üldiselt on üks inimesele iseloomulikest käitumisviisidest. Agressiivsus rahustusvoodi kohaldamise alusena eeldab, et tuvastatakse, milles seisneb või miks tehakse järeldus ohtliku agressiivsuse kohta.
3-3-1-70-11 PDF Riigikohus 12.12.2011
Kui krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil töödeldavate andmete edastamine on IKS § 11 lg 7 alusel välistatud, tuleb kooskõlas IKS § 6 p-s 2 sätestatud eesmärgikohasuse põhimõttega lõpetada nende igasugune töötlemine IKS § 11 lg 6 alusel.
IKS § 11 lg 7 p 2 sisaldab endas kaalutlusruumi ning piirangu kohaldamisel tuleb hinnata andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra. Konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes tuleb igakordselt kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive. Ka Euroopa Kohus on rõhutanud seoses andmekaitsedirektiivi artikli 7 punktiga f vastandlike õiguste ja huvide igakordse kaalumise olulisust. Samuti vajadust arvestada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitest 7 ja 8 tulenevate andmesubjekti õiguste olulisust. Andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise kaalumisel IKS § 11 lg 7 p 2 alusel on võimalik arvestada nõude aegumist. Mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. 10-aastase aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 4) ning lisaks analoogiast IKS § 11 lg 7 p-ga 4 tuleneva kolmeaastase tähtaja möödumisel on andmete edasine edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav. Lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust sedavõrd kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu.
IKS § 14 reguleerib andmete töötlemist isiku nõusolekuta ning hõlmab kõiki andmete töötlemise viise. IKS § 11 lg-tes 6 ja 7 on sätestatud krediidivõimekuse hindamise või muu samasuguse eesmärgi täitmiseks vajalike andmete töötlemise eriregulatsioon. Tegemist ei ole erinormiga IKS § 14 suhtes. Krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil andmete avaldamist maksehäireteregistris reguleerivad eriregulatsioonina IKS § 11 lg-d 6 ja 7, mitte IKS § 14 lg 1 p 4 ja IKS § 14 lg 2. Andmete avalikustamine toimub määratlemata isikute ringile ehk avalikkusele. Andmete edastamisel on andmeid töötlev isik aga tuvastatav ning edastamine õiguspärane üksnes IKS § 11 lg-s 6 sätestatud eelduste täitmise korral. Sisuliselt on IKS § 11 lg 6 alusel andmete edastamise näol tegemist andmete kättesaadavaks tegemisega määratletavale isikute ringile ja edastamine eeldab kindlate eelduste täitmist.
IKS § 11 lg-te 6 ja 7 regulatsioon vastab oma sisult andmekaitsedirektiivi artiklis 7 sätestatud isikuandmete töötlemise seaduslikkuse kriteeriumile (punkt f). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on direktiivi artiklis 7 ammendav ja piirav loetelu juhtudest, millal isiku andmete töötlemist võib pidada õiguspäraseks. Liikmesriigid ei saa lisada uusi töötlemise seaduslikkust puudutavaid kriteeriume ega kehtestada siseriikliku õigusega täiendavaid nõudeid, mis nimetatud kriteeriumi ulatust muudaksid. Direktiivi artiklis 7 märgitud kriteeriumid, millele vastavad IKS §-s 10, § 11 lg-tes 2, 6 ja 7 ning § 14 lg-tes 1 ja 2 sätestatud alused, ammendavad isikuandmete töötlemise seaduslikkuse alused. Artikli 7 sõnastusest tulenevalt on andmesubjekti andmete töötlemise õigus isiku nõusolekul (art 7 punkt a) üheks isikuandmete töötlemise seaduslikkuse kriteeriumiks. Kõik ülejäänud kriteeriumid (punktid b-f) aga ei sea tingimuseks isiku nõusolekut. Seadusandja on küll krediidivõimekuse hindamiseks vajalike andmete edastamise tingimused sätestanud IKS §-s 11, mitte isiku nõusolekuta andmete töötlemist reguleerivas §-s 14. Sellest hoolimata ei eelda andmete töötlemine krediidivõimekuse hindamisel andmesubjekti nõusolekut. Vastupidisel juhul oleks Eesti seaduse säte vastuolus Euroopa Liidu õigusega (direktiivi art 7 punktiga f).
Andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise kaalumisel IKS § 11 lg 7 p 2 alusel on võimalik arvestada nõude aegumist. Mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. 10-aastase aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 4) ning lisaks analoogiast IKS § 11 lg 7 p-ga 4 tuleneva kolmeaastase tähtaja möödumisel on andmete edasine edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav. Lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust sedavõrd kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu.
3-3-1-85-10 PDF Riigikohus 31.05.2011
Kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud. Käesoleval juhul ei nähtu ala kaitsealana või hoiualana kaitse alla võtmise aktist õigusnormi, mis oleks sisuliseks aluseks aktis loetletud hoiualade kaitse alla võtmisele. Selliseks normiks saaks olla eelkõige LKS § 7 ning märkida oleks tulnud milline selles sättes nimetatud alternatiividest konkreetsel juhul hoiualade kaitse alla võtmise tingis, koos asjakohaste selgitustega faktiliste asjaolude kohta. Kui vaidlustatud akti õiguslikud põhjendused on ebapiisavad, siis ei ole kohtul võimalik akti sisulist õiguspärasust kontrollida. Riigikohtu praktikas on leitud (vt otsuse asjas nr 3-3-1-57-09 p 12), et piisavaks põhjenduseks hoiuala kaitse alla võtmisel ei saa pidada loetelu linnuliikidest, kelle kaitseks hoiuala moodustatakse, kui puuduvad põhjendused hoiuala piiride kohta, viited tõenditele nimetatud linnuliikide elamise kohta kaitse alla võetaval alal ning kaalutlused, millest haldusakti andmisel on lähtutud. Ka praegusel juhul on esitatud üksnes loetelu kogu hoiualal kaitstavate elupaigatüüpide ja linnuliikide kohta. Puuduvad viited muudele dokumentidele (nt eksperthinnangud, loodusväärtuste asukohta näitavad kaardid jm), millest võiks selguda hoiuala piiride põhjendused, selgitused, kus konkreetsed loodusväärtused hoiualal asuvad, kaitserežiimi valiku argumendid ja muud põhjendused.
LKS § 10 lõike 1 tekstiosa "määrusega" on PS §-ga 14 vastuolus ja tuleb kehtetuks tunnistada. Sellest tulenevalt ei kohaldu enam sätte alusel antavale aktile õigustloovat akti puudutavad normid, sealhulgas vaidlustamise reeglid. See tähendab, et LKS § 10 lõike 1 alusel antav akt on halduskohtus vaidlustatav, nii nagu näeb ette halduskohtumenetluse seadustik üksikjuhtumit reguleerivate aktide puhul (HKMS § 4 lõige 1). Järelikult ei ole normi osa kehtetuks tunnistamise tagajärjel isiku PS § 15 lõikes 1 sätestatud kaebeõigus enam piiratud.
LKS § 10 lõige 1 piirab intensiivselt isiku põhiõigust korraldusele ja menetlusele ning see piirang on ebaproportsionaalne. LKS §-s 9 ette nähtud erikord ei kompenseeri määruse menetluse puudujääke üksikisiku õiguste kaitse seisukohalt. Kuigi määrusele tuleb lisada seletuskiri, ei viita määrus sellele ning seletuskiri ei ole määruse enda lisaks. Kinnisasja omanikule ei toimetata määrust kätte, talle saadetakse kuue kuu jooksul kaitse alla võtmise otsusest arvates kaitsekohustuse teatis. LKS § 10 lõike 1 alusel antava määruse puhul saab isik paluda täiendavat informatsiooni üksnes selgitustaotlusega märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse alusel, mis viib selleni, et isik saab tõenäoliselt määruse põhjendustest niivõrd hilja teada, et tal ei ole enam õigel ajal võimalik oma vastuargumente haldusorganile esitada. LKS § 10 lõike 1 tekstiosa "määrusega" on PS §-ga 14 vastuolus ja tuleb kehtetuks tunnistada.
Kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud. Käesoleval juhul ei nähtu ala kaitsealana või hoiualana kaitse alla võtmise aktist õigusnormi, mis oleks sisuliseks aluseks aktis loetletud hoiualade kaitse alla võtmisele. Selliseks normiks saaks olla eelkõige LKS § 7 ning märkida oleks tulnud milline selles sättes nimetatud alternatiividest konkreetsel juhul hoiualade kaitse alla võtmise tingis, koos asjakohaste selgitustega faktiliste asjaolude kohta. Kui vaidlustatud akti õiguslikud põhjendused on ebapiisavad, siis ei ole kohtul võimalik akti sisulist õiguspärasust kontrollida. Riigikohtu praktikas on leitud (vt otsuse asjas nr 3-3-1-57-09 p 12), et piisavaks põhjenduseks hoiuala kaitse alla võtmisel ei saa pidada loetelu linnuliikidest, kelle kaitseks hoiuala moodustatakse, kui puuduvad põhjendused hoiuala piiride kohta, viited tõenditele nimetatud linnuliikide elamise kohta kaitse alla võetaval alal ning kaalutlused, millest haldusakti andmisel on lähtutud. Ka praegusel juhul on esitatud üksnes loetelu kogu hoiualal kaitstavate elupaigatüüpide ja linnuliikide kohta. Puuduvad viited muudele dokumentidele (nt eksperthinnangud, loodusväärtuste asukohta näitavad kaardid jm), millest võiks selguda hoiuala piiride põhjendused, selgitused, kus konkreetsed loodusväärtused hoiualal asuvad, kaitserežiimi valiku argumendid ja muud põhjendused.
Õigusakti vorm peab olema vastavuses selle materiaalse sisuga. Õigusaktide andmisel on aga juhtusid, kus normatiivse regulatsiooni ning individuaalse ettekirjutuse range eristamine on komplitseeritud ega pruugi vastata regulatsiooni ökonoomsuse põhimõttele. Vältimatult ei ole põhiseadusevastane seaduse regulatsioon, mis näeb ette isiku subjektiivseid õigusi ja vabadusi vahetult riivava õigustloova akti andmise. Määravaks on, kas isikule on piisavalt tagatud PS §-st 14 tulenev põhiõigus korraldusele ja menetlusele ning PS §-st 15 tulenev õigus vaidlustada kohtus tema suhtes kehtestatud piiranguid. Määruse kui üldakti ja haldusakti andmise menetlus, formaalne õiguspärasus ja vaidlustamine on erinevad. Üldkorralduse andmine ei tohi ülemääraselt kitsendada isiku menetluslikke õigusi ja kaebeõigust. Kui seadusandja on valinud akti liigiks määruse, siis võib ta näha erinormidega ette täiendavad akti andmise menetlus- või vaidlustamisreeglid, mis üldiselt on omased teistsugusele akti liigile ja isiku õiguste kaitse seisukohalt konkreetsel juhul vajalikud.
Kuna hoiualade kaitse alla võtmise otsuste puhul ei ole tegemist materiaalses mõttes määrustega, ei kohaldu neile LKS § 10 lõike 1 tekstiosa "määrusega" kehtetuks tunnistamise järel mitte HMS § 93 lõige 1, vaid HMS § 61 lõige 2.
Iga üksiku hoiuala kaitse alla võtmist tuleb mõista eraldiseisva loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlusena looduskaitseseaduse teise peatüki mõttes. Hea halduse põhimõte tähendab muu hulgas seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet (vt nt otsuse asjas nr 3-3-1-33-04 punkti 16; otsuse asjas nr 3-3-1-102-06 punkti 21 jt). Hea halduse põhimõttega ei ole kooskõlas menetluse läbiviimine menetlusosalise teadmata ja menetlusosalisega suhtlemata. Praeguses vaidluses sai kinnistute omanik küll esitada ettepanekud ja vastuväited hoiuala kaitse alla võtmise otsuse avaliku väljapaneku ajal, kuid sellest ajast kuni lõpliku otsuse vastuvõtmiseni jäi enam kui kahe aasta pikkune ajavahemik, mille kestel võisid faktilised asjaolud muutuda. Ala hoiualana kaitse alla võtmisel ei oleks küll tulnud läbi viia uut täiemahulist avatud menetlust, kuid kinnistuomanikke oleks tulnud teavitada menetluse jätkumisest ning neile oleks tulnud enne hoiuala kaitse alla võtmist anda uuesti võimalus oma seisukoha esitamiseks.
Hoiuala moodustamine oli esimene vaidlusalustel kinnistutel püsivaid looduskaitselisi piiranguid kehtestav otsus, mille tegemisel oli Vabariigi Valitsusel ulatuslik kaalutlusruum. Otsuse vastuvõtmise ajal puudus riigil loodusdirektiivi artikli 4 lõikest 4 tulenev kohustus määrata ala erikaitsealaks. Seetõttu ei ole õige Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 vastu võetud määruse nr 156 "Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a määruse nr 176 "Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas" muutmine" seletuskirjas hoiualade kaitse alla võtmise põhjendusena toodud väide, et määrusega kaitse alla võetavad hoiualad on oma loodusväärtuste tõttu arvatud üleeuroopalisse kaitstavate alade võrgustikku Natura 2000. Seletuskirjas toodud põhjendus , isegi kui need oleksid asjakohased, ei saaks HMS § 56 lõike 1 kohaselt määruse põhjendustena arvestada, kuna sellele dokumendile ei ole määruses viidatud ning seda ei ole koos määrusega menetlusosalistele teatavaks tehtud.
3-3-1-81-07 PDF Riigikohus 16.01.2008
Haldusorgani sise-eeskiri ei ole iseseisvalt halduskohtus vaidlustatav akt. Seda, kas sise-eeskirjas sätestatud ja üksikjuhtumil aluseks olnud kriteeriumid on asjakohased ning kas kaalutlused, mis tuginesid halduseeskirjas sätestatud kriteeriumitele, olid õiguspärased, saab välja selgitada halduse üksikakti halduskohtuliku kontrolli käigus. Haldusesisene akt (halduseeskiri) on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning on siduv haldusorganile. Akti halduseeskirjadena kvalifitseerimine ei välista, et sätestatu avaldab mõju ka haldusevälistele isikutele nende suhetes avaliku võimuga. Halduseeskirja normid omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena. Kaalumisreeglite kehtestamist eelkõige haldusele enesele suunatud halduseeskirja vormis võib pidada iseenesest põhjendatuks. Kuigi halduseeskiri peab abistama haldusorganit edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Haldusel peab olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb halduseeskirja kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet.
Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks.
Haldusesisene akt (halduseeskiri) on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning on siduv haldusorganile. Akti halduseeskirjadena kvalifitseerimine ei välista, et sätestatu avaldab mõju ka haldusevälistele isikutele nende suhetes avaliku võimuga. Halduseeskirja normid omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena. Kaalumisreeglite kehtestamist eelkõige haldusele enesele suunatud halduseeskirja vormis võib pidada iseenesest põhjendatuks. Kuigi halduseeskiri peab abistama haldusorganit edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Haldusel peab olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb halduseeskirja kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet.
Haigekassa nõukogu 28. oktoobri 2004. a otsus "Ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamise alused" on haldusesisene akt (halduseeskiri), mis on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning siduv haldusorganile. Halduseeskiri võib avaldada mõju ka haldusevälistele isikutele nende suhetes avaliku võimuga. Nimetatud aktis sätestatu omandab haldusest väljapoole suunatud tähenduse ravi rahastamise lepingu sõlmimist taotlevate isikute suhtes, kelle vastavust hinnatakse ravikindlustuse seaduse ja selle akti pinnalt ning otsustatakse nendega lepingu sõlmimine või mittesõlmimine. Kuigi halduseeskiri peab abistama haldusorganit edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Halduse diskretsiooniruum on nimetatud aktis sätestatud hindamiskriteeriumitega kahandatud minimaalseks. Haldusorgani sise-eeskiri ei ole iseseisvalt halduskohtus vaidlustatav akt. Seda, kas sise-eeskirjas sätestatud ja üksikjuhtumil aluseks olnud kriteeriumid on asjakohased ning kas kaalutlused, mis tuginesid halduseeskirjas sätestatud kriteeriumitele, olid õiguspärased, saab välja selgitada halduse üksikakti halduskohtuliku kontrolli käigus.
Haldusorgani sise-eeskiri ei ole iseseisvalt halduskohtus vaidlustatav akt. Seda, kas sise-eeskirjas sätestatud ja üksikjuhtumil aluseks olnud kriteeriumid on asjakohased ning kas kaalutlused, mis tuginesid halduseeskirjas sätestatud kriteeriumitele, olid õiguspärased, saab välja selgitada halduse üksikakti halduskohtuliku kontrolli käigus.
3-3-1-39-07 PDF Riigikohus 17.10.2007
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Selgeks ja üheselt mõistetavaks regulatsiooniks ei saa pidada seda, mis ei ole sätestatud eraldi detailplaneeringu kehtestamise otsuses või väljendatud selgelt detailplaneeringu lõpptulemuseks oleval kaardil või tekstilises osas. Arusaam, nagu võiks detailplaneeringu kooskõlastamise tingimused olla välja toodud üksnes kooskõlastavate haldusorganite kirjades, võib põhjustada vaidlusi nende kohustuslikkuse ja täitmise üle ning tuua lõppkokkuvõttes kaasa pöördumatut kahju.
Detailplaneeringu menetlemisel ja kehtestamisel diskretsiooniõiguse kasutamine eeldab seda, et kaalumisele võetakse kõik menetluses esitatud asjassepuutuvad väited ja seisukohad. Kui menetlusosaliste poolt esitatud seisukohad jäetakse arvestamata, siis tuleb seda põhjendada.
Planeeringute kui ulatusliku kaalutlusruumiga otsuste puhul on motiveermisel suur tähtsus (vt Riigikohtu 10.10.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-42-02). Kui motivatsioon esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes teises dokumendis, peavad haldusaktis olema ära toodud vähemalt põhimotiivid. Kui tehakse viide mõnele teisele dokumendile, siis peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-54-03). HMS § 56 vastaselt haldusakti motiveerimata jätmine tähendab üldjuhul selle haldusakti õigusvastasust ning on haldusakti tühistamise aluseks. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Selgeks ja üheselt mõistetavaks regulatsiooniks ei saa pidada seda, mis ei ole sätestatud eraldi detailplaneeringu kehtestamise otsuses või väljendatud selgelt detailplaneeringu lõpptulemuseks oleval kaardil või tekstilises osas. Arusaam, nagu võiks detailplaneeringu kooskõlastamise tingimused olla välja toodud üksnes kooskõlastavate haldusorganite kirjades, võib põhjustada vaidlusi nende kohustuslikkuse ja täitmise üle ning tuua lõppkokkuvõttes kaasa pöördumatut kahju.
3-3-1-2-05 PDF Riigikohus 10.03.2005
Audiitori suhtes kohaldatava meetme valik on audiitorkogu juhatuse diskretsiooniline otsustus. Haldusorgan on kohustatud oma valikut põhjendama, esitades otsuses ka vastavad kaalutlused. Eriti hoolikalt tuleb motiveerimiskohustusse suhtuda audiitori täiendavale eksamile saatmise korral, kuna tegemist on range meetmega, millega kaasneb ka kutsetegevuse peatamine. Vaidlustatud otsusest peab tulenema üheselt, et tegemist on sedavõrd tõsiste rikkumistega, mis võimaldavad väita, et audiitor on kutseomadused minetanud, ja väärivad AudS § 27 lg-s 2 sätestatud tagajärge.
AudS § 28 lg 1 p 3 kohaldatakse koosmõjus AudS § 27 lg-ga 2. AudS § 27 lg-t 2 tuleb mõista normina, mis annab Audiitorkogu juhatusele pädevuse audiitori täiendavale eksamile saatmiseks. Kaalumine, kas audiitori kutsetegevuses ilmnenud vajakajäämised väärivad distsiplinaarvastutusele võtmist või on tegemist kutseomaduste minetamisega, mille korral kohaldatakse täiendavale eksamile saatmist, toimub enne, kui Audiitorkogu juhatus teeb AudS § 27 lg 2 alusel otsustuse.
3-3-1-38-03 PDF Riigikohus 10.06.2003
PES
Kauplemisloa andmise otsustaja peab kaaluma nii loa taotleja kui ka avalikke ja kolmandate isikute põhjendatud huve ning arvestama taotlusega seotud olulisi asjaolusid. Kauplemisloa andmise või mitteandmise otsustamisel peab haldusorgan arvestama, et see oleks proportsionaalne tarbijate huvide ja muude avalike huvide (näiteks keskkonnakaitse, piirkonna elanike juurdepääs teenusele jms) kaitsmise eesmärgiga. Samuti tuleb arvestada kauplemisloa võimalikku mõju kolmandatele isikutele. Kauplemislubade andmist reguleerivatest sätetest tuleneb ka ehitise omaniku subjektiivne õigus, et kohalik omavalitsus käituks kauplemislubade väljastamisel õiguspäraselt ega väljastaks omanikule kuuluvas hoones tegutsevale ettevõtjale kauplemisluba teenuse osutamiseks, mis õigusaktides sätestatust tulenevalt pole selles tegevuskohas lubatud või võimalik.
HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Käesoleval juhul on vaidlustatud kooskõlastuse andmise puhul tegemist haldusesisese toiminguga, mis ei oma kauplemisloa andmise seisukohalt iseseisvat õiguslikku tähendust. Vastutus õiguspärase haldusakti väljaandmise eest lasub lõplikul otsustajal, kes on kohustatud välja selgitama kõik olulised asjaolud, kohaldades sealjuures vajadusel uurimispõhimõtet.
3-3-1-64-02 PDF Riigikohus 26.11.2002
Ehitusloa andmine on diskretsiooniotsus, mille langetamisel tuleb muuhulgas arvestada naabri õigusi ja huve. Ehitusluba ei tohi anda, kui see põhjustab ebaõiglaselt suure kahju naabrile, kusjuures riik ja omavalitsused ei tohi võimaldada omandiõiguse teostamisel kahjustada piiramatult teiste isikute ja avalikke huve. Naabri huve riivava ehitusloa võib anda ka naabri nõusolekuta, kui ülekaalukamad omaniku või avalikud huvid seda tingivad. Naaber peab taluma ehitiste rajamist, mis on lubatud planeeringuga ja sobib ümbrusse ning on ka muidu õiguspärane.
Ka lammutamisele mittekuuluvale omavolilisele ehitisele võib pärast puuduste kõrvaldamist anda kasutusloa. Kui juurdeehitus on teostatud pärast Planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist, toimub kasutusloa andmine PES § 58 lg 1 alusel. Ehitusluba kui kasutusloa andmise tingimust asendab sellisel juhul omavalitsuse otsustus jätta omavoliline ehitis lammutamata. PES § 61 lg 1 on kohaldatav ka seaduslikule hoonele omavoliliselt tehtud juurdeehituse suhtes. Ehitise lammutamiseks ettekirjutuse tegemisest keeldumise kui diskretsiooniotsuse õiguspärasuse määrab eelkõige see, kas asutus on kaalumisel arvestanud vaid asjakohaseid aspekte, kas on arvestatud kõiki asjasse puutuvaid aspekte ning kas lammutamise poolt ja vastu rääkivaid argumente on väärtustatud õigesti ja kooskõlas diskretsioonivolituse eesmärgiga. Kui omavolilise ehitise puhul ei ole ehitusnormide rikkumist võimalik muude meetmetega kõrvaldada, tuleb kaaluda protsessiosaliste ja avalikke huve lammutamise poolt ja vastu.
Ehitise lammutamiseks ettekirjutuse tegemisest keeldumise kui diskretsiooniotsuse õiguspärasuse määrab eelkõige see, kas asutus on kaalumisel arvestanud vaid asjakohaseid aspekte, kas on arvestatud kõiki asjasse puutuvaid aspekte ning kas lammutamise poolt ja vastu rääkivaid argumente on väärtustatud õigesti ja kooskõlas diskretsioonivolituse eesmärgiga.
Ka lammutamisele mittekuuluvale omavolilisele ehitisele võib pärast puuduste kõrvaldamist anda kasutusloa. Kui juurdeehitus on teostatud pärast Planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist, toimub kasutusloa andmine PES § 58 lg 1 alusel. Ehitusluba kui kasutusloa andmise tingimust asendab sellisel juhul omavalitsuse otsustus jätta omavoliline ehitis lammutamata.
3-3-1-49-02 PDF Riigikohus 11.11.2002
VS § 12 lg-s 6 käsitletakse teenistust välisriigi julgeoleku-organites, erinevalt lõppenud teenistusest välisriigi relvajõududes, teatud tingimustel ohuna Eesti riigi julgeolekule. Teenistus endise NSVL julgeolekuorganites pole käsitatav teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ega julgeolekuorganid samastatavad relvajõududega. VS § 12 lg 4 p 3 keelab anda ja pikendada elamisluba välismaalasele, kelle tegevus on olnud või on põhjendatud alus arvata, et see on olnud või on suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. Tulenevalt VS § 12 lg-st 5 on sellisele isikule elamisloa andmine ja selle pikendamine ka erandkorras välistatud. Elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumiseks ei piisa selle tuvastamisest, et isik vastab VS § 12 lg 4 p 10 sätestatud tingimustele, vaid tuleb ka tuvastada, et isik kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Pelgalt julgeolekuorganite tegevuse üldise laadi ja tegutsemisega vastuluurega seotud ametikohal ei saa põhjendada kahtlust, et isiku tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu. VS § 12 lg 4 p 10 ja lg 5 koostoimes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 5. märtsi 2001. a otsusega asjas nr 3-4-1-2-01 võimaldavad diskretsiooni teostamist endistele välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa andmisel ja selle pikendamisel.

Kokku: 24| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json