https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-19-882/22 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.10.2020

Kui toimingu sooritamise taotlusele (taotlus HMS mõttes) vastamise tähtaega ei ole kindlaks määratud, tuleb haldusorganil taotlus lahendada viivituseta. Tegu on määratlemata õigusmõistega, mida peab sisustama, lähtudes konkreetsest olukorrast. MSVS-s sätestatud 30‑päevane tähtaeg võib olla üldiseks orientiiriks. Haldusorgan peab õigesti prioritiseerima tegevusi ja tavapärasest kiiremini lahendama kiiret lahendust vajavad taotlused. (p 23.4)

Kui kinnipeetav taotleb vahetult tema tervisega seotud toimingu sooritamist, võib viivitusega kaasnev tagajärg ulatuda kaugemale pelgast ebamugavusest ning põhjustada isikule tervisest tulenevaid kannatusi. (p 23.5)


Haldusorgan peab määratlemata õigusmõiste sisustama lähtudes konkreetsest olukorrast. (p 23.4)


Kui kinnipeetav taotleb vahetult tema tervisega seotud toimingu sooritamist, võib viivitusega kaasnev tagajärg ulatuda kaugemale pelgast ebamugavusest ning põhjustada isikule tervisest tulenevaid kannatusi. (p 23.5)


Kui isikul on õigus kohustamisnõude esitamiseks ning halduskohtumenetluses esitatud kohustamisnõude ese ja vaide ese kattuvad, on kaebajal kaebeõigus ka vaideotsuse tühistamise nõudes. (p 20)


Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab isikul olema eriline huvi. See tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (RKHKo 3-17-749/24, p 11). (p 23.1)

Erilise preventiivse huvi kriteerium ei ole täidetud, kui võimaliku tulevase õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis ei ole võimatu või ebamõistlikult raske. (p 23.6)

3-17-1026/43 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.10.2018

Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine) ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos. (p 13)


Tagakiusamise põhjuseks võib olla rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine (VRKS § 4 lg 1, direktiiv 2011/95/EL art 10 lg 1). Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks, millest ei ole EIÕK art 15 lg 2 kohaselt võimalik erandit teha, on eeskätt EIÕK art-tes 2, 3, 4 ja 7 nimetatud õigused, s.o õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Euroopa Kohus on sellesse loetellu lisanud EIÕK art-s 9 nimetatud usuvabaduse (liidetud asjad C-71/11 ja C-99/11, Y ja Z, p 57). Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav „isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus“ (vt liidetud asjad C-71/11 ja C-99/11, Y ja Z, p-d 62-66; vt ka C-472/13,Shepherd, p 25). (p 13)

Mistahes usuvabaduse riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta inimest märkimisväärselt, ei ole tagakiusamine VRKS-i ega direktiivi 2011/95/EL mõttes (liidetud asjad C-71/11 ja C-99/11, Y ja Z, p-d 58, 61; liidetud asjad C-199/12, C-200/12 ja C-201/12, X, Y ja Z, p 53). (p 15)

Põhjendatud tagakiusamishirmu hindamisel on tähtsusetu, kas kaebajal on tegelikult olemas tagakiusamist ajendav usuline või poliitiline omadus (sh kas ta ise seda eitab). Oluline on, et sellise omaduse omistab kaebajale tagakiusajaks olev riik (VRKS § 4 lg 1 teine lause, direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 2). (p 17)

VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL eesmärk on tagada kõigi põhiõiguste aluseks oleva inimväärikuse kaitse neile, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, mitte aga anda võimalus minna pakku selliste tegude tagajärgede eest, mille toimepanemist inimõigused kuidagi ei õigusta. Viimati öeldu kehtib ka juhul, kui tegu on toime pandud väidetavalt usulisel või poliitilisel eesmärgil. VRKS § 22 lg-s 1 ja direktiivi 2011/95/EL art-s 12 sätestatud välistusklausleid, mis ei võimalda tunnustada teatud raskeid kuritegusid toime pannud välismaalast pagulasena, ei saa tõlgendada viisil, et kergemate poliitiliste veendumuste või usuga seotud kuritegude eest karistamist tuleks igal juhul käsitada tagakiusamisena. (p 19)


Kaebaja on jätnud põhjendamata, millise selgelt eristuva identiteediga tunnuse, tausta või veendumuse põhjal moodustuvat sotsiaalset gruppi ta silmas peab (vt direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 1 p d). Kaebaja esile toodud probleemid alimentide maksmisega ja seetõttu väljasõidukeelu kohaldamine ei ole asjaolud, mis võimaldaksid lugeda isikut kindlasse sotsiaalsesse gruppi kuuluvaks. (p 16)


HT ideoloogia kirjeldusest ja õiguste kuritarvitamise keelust tuleneb, et organisatsiooni Hizb ut-Tahrir (HT) keelustamine Usbekistanis ning korrakaitseliste ja karistusõiguslike meetmete kohaldamine HT tegevusega seonduva eest ei kujuta endast inimõiguste rikkumist, mis oleks käsitatav usulisel või poliitilisel põhjusel tagakiusamisena VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL mõttes. Kaebaja karistamisel oleks tegemist riigi meetmetega n-ö tavalise õigusrikkumise tõttu, kui riik teostab oma legitiimset õigust põhiseadusliku ja avaliku korra kaitsel ning julgeoleku tagamisel (vrd ka C-472/13, Shepherd, p-d 49-50). (p 19)


VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL eesmärk on tagada kõigi põhiõiguste aluseks oleva inimväärikuse kaitse neile, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, mitte aga anda võimalus minna pakku selliste tegude tagajärgede eest, mille toimepanemist inimõigused kuidagi ei õigusta. Viimati öeldu kehtib ka juhul, kui tegu on toime pandud väidetavalt usulisel või poliitilisel eesmärgil.

VRKS § 22 lg-s 1 ja direktiivi 2011/95/EL art-s 12 sätestatud välistusklausleid, mis ei võimalda tunnustada teatud raskeid kuritegusid toime pannud välismaalast pagulasena, ei saa tõlgendada viisil, et kergemate poliitiliste veendumuste või usuga seotud kuritegude eest karistamist tuleks igal juhul käsitada tagakiusamisena. (p 19)


Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (VRKS § 4 lg 3 p 2, direktiivi 2011/95/EL art 2 p f, art 15).

Taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis on üheks suure kahju liigiks direktiivi 2011/95/EL art 15 p b mõttes. Kõnealuse suure kahju liigi tõlgendamisel tuleb silmas pidada EL põhiõiguste harta art 19 lg-t 2, mille kohaselt ei tohi kedagi saata tagasi riiki, kus teda tõsiselt ohustab ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine, ja ka sarnasesisulist EIÕK art-t 3 (C-465/07, Elgafaji, p 28; C-542/13, M`Bodj, p 38). (p 21)


VRKS § 22 lg 3 p 4 järgi ei tunnustata välismaalast täiendava kaitse saajana, kui on põhjendatud alus arvata, et ta võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut (vrd direktiivi 2011/95/EL art 17 lg 1 p d: „kui on mõjuv põhjus arvata, et ta ohustab oma asukohaliikmesriigi ühiskonda või julgeolekut“). PPA otsuse resolutsioonist võib järeldada, et kaebaja kujutab ohtu nii avalikule korrale kui ka riigi julgeolekule. (p 28)


Euroopa Kohus on välismaalasi, sh rahvusvahelise kaitse taotlejaid puudutavas kohtupraktikas järjepidevalt selgitanud, et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. (Vt nt C-373/13, H. T., p 79). (p-d 29 ja 31)


Riigi julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut ning seega võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine. (Vt nt C-373/13, H. T., p 78). (p 29)

PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel. PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. VRKS § 22 lg 3 p-s 4 sisalduvate määratlemata õigusmõistete sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le. (p-d 32–33)

HKMS §-dest 79 ja 88 tulenevalt on menetlusosalise menetlustoimingul osalemise ja toimikuga tutvumise (sh dokumentidest ärakirjade saamise) õiguse piiramise regulatsioon sarnane: neid õigusi saab piirata samadel alustel (sh riigisaladuse hoidmiseks), kusjuures menetlusseadustik kohustab kaaluma menetlusosalise õigusi ja huvi saladuse hoidmise vastu, menetlusosalise õiguste piirang peab olema minimaalne ning osalemise ja tutvumise õigus tuleb tagada maksimaalses ulatuses. Direktiivi 2013/32/EL art 23 lg 1 järgi peab rahvusvahelise kaitse taotlejat abistaval või esindaval õigusnõustajal olema juurdepääs otsuse aluseks olevale toimikus sisalduvale teabele. Sellest võib teha erandi mh siis, kui teabe või allika avalikustamine ohustab riigi julgeolekut, kuid ka sellisel juhul tuleb tagada taotleja kaitseõiguste austamine. (p 38)

Kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei rikuta sellega, et kohtuasjas kasutatakse riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina. (p 37)

Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt RKHKm 3-17-911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIKo Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; EIKo Saeed vs. Taani, p 33 jj).

Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).

Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. (p-d 39 ja 40)


PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel. PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. VRKS § 22 lg 3 p-s 4 sisalduvate määratlemata õigusmõistete sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le. (p-d 32–33)


PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel. PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. VRKS § 22 lg 3 p-s 4 sisalduvate määratlemata õigusmõistete sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le. (p-d 32–33)

Määratlemata õigusmõistete sisustamine on kohtulikult kontrollitav. (p 34)


HKMS §-dest 79 ja 88 tulenevalt on menetlusosalise menetlustoimingul osalemise ja toimikuga tutvumise (sh dokumentidest ärakirjade saamise) õiguse piiramise regulatsioon sarnane: neid õigusi saab piirata samadel alustel (sh riigisaladuse hoidmiseks), kusjuures menetlusseadustik kohustab kaaluma menetlusosalise õigusi ja huvi saladuse hoidmise vastu, menetlusosalise õiguste piirang peab olema minimaalne ning osalemise ja tutvumise õigus tuleb tagada maksimaalses ulatuses. Direktiivi 2013/32/EL art 23 lg 1 järgi peab rahvusvahelise kaitse taotlejat abistaval või esindaval õigusnõustajal olema juurdepääs otsuse aluseks olevale toimikus sisalduvale teabele. Sellest võib teha erandi mh siis, kui teabe või allika avalikustamine ohustab riigi julgeolekut, kuid ka sellisel juhul tuleb tagada taotleja kaitseõiguste austamine. (p 38)

Kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei rikuta sellega, et kohtuasjas kasutatakse riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina. (p 37)

Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt RKHKm 3-17-911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIKo Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; EIKo Saeed vs. Taani, p 33 jj).

Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).

Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. (p-d 39 ja 40)


Kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei rikuta sellega, et kohtuasjas kasutatakse riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina. (p 37)

Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt RKHKm 3-17-911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIKo Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; EIKo Saeed vs. Taani, p 33 jj).

Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).

Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. (p-d 39 ja 40)

3-15-443/54 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.04.2018

Et käsitada loomade hukkumist ulatus­likuna, peaks see mingil moel erinema tavapärasest hukkumisest, st ületama sarnastel tingimustel looma­pidamisel üldiselt sama aja jooksul esinevat suremust. Ulatusliku hukku­mise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)


Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi.

Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)


Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)


Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)


Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.

Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)


Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi. (p 13)


Kontrollaktil põhinevad lisalehed ei ole praegusel juhul käsitatavad iseseisvate haldusaktidena, kontrollakti lahutamatute osadena ega PRIA menetluses antud eelhaldusaktidena. Lisalehed ei ole koostatud mitte kontrollakti osana, vaid eraldi dokumendina vormistatud kontrollaruande lisadena. Nendes vaid kajastatakse teatud asjaolusid ja konstateeritakse korrarikkumisi, kuid ei määrata siduvalt kindlaks rikkumiste õiguslikke tagajärgi ega tuvastata õiguslikult siduvalt asjaolusid. Tegemist on olemuselt asutustevaheliste teabetoimingute dokumenteerimisega. Kuigi PRIA-l on toetuste vähendamisel kaalutlusõigus, võivad lisalehed sisaldada PRIA jaoks tõenduslikku teavet toetuse vähendamise menetluses. PRIA ei pea toetuste vähendamise üle otsustades tegema uut kohapealset kontrolli, vaid võib tugineda VTA kontrolli käigus tuvastatud asjaoludele. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud võimaldada lisalehtede vaidlustamist samas kaebuses koos kontrollaktiga, millel need põhinesid. Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole küll võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)


Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.

Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)

Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)


    Kehtetu:

Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.

Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)

Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi.

Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)

KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.

Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)

Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15)

Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)


Kui muidu erinevatesse kohtualluvustesse kuuluvad nõuded on omavahel sisuliselt seotud, võib need esitada liitkaebusega ühele halduskohtule ja sel juhul on kohtualluvus valikuline (HKMS § 7 lg 2). (p 18)


Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)


Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)


Kuigi põllumajandusministri 23. veebruari 2005. a määruses nr 21 sätestatud nõuete eesmärk on eelkõige loomse toidu tarbija kaitse, ei piiritle see erinevaid ravimirühmi, mida on või ei ole vaja § 15 kohaselt ravimiarvestusse kanda. Määrus on kehtestatud ravimiseaduse alusel ja RavS § 2 lg 1 järgi on ravim igasugune aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks, ravimiseks või haigusseisundi kergendamiseks inimesel või loomal, inimese või looma elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu. Seejuures on õigus ainet ravimina määratleda Ravimiametil (RavS § 2 lg 2). Põllumajandustootja ei saa iseseisvalt aine ravimina kvalifitseerimise üle otsustada. (p 23)


Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15)

Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)


KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.

Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)


KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.

Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)


KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa. (p 32)

Vt järelevalvesubjekti kaasaaitamiskohustuse kohta spetsiifilises VTA järelevalvevaldkonnas p 32.


KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa.

Küll aga annab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mis tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks) art 4 lg 2 p g järelevalveks pädevale asutusele aluse kohustada sööda- ja toidukäitlejaid abistama pädeva asutuse töötajaid nende tööülesannete täitmisel. Seega tuleneb viidatud sättest järelevalveametnikele õiguslik alus anda järelevalvesubjektile korraldus aidata järelevalve teostamisele kaasa. (p 32)

3-3-1-78-14 PDF Riigikohus 06.03.2015

PS § 9 lg 2 kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Mittevaraline kahju ei ole kooskõlas juriidilise isiku olemusega, sest juriidilisel isikul ei ole valu ega kannatusi. Juriidilise isiku osanike ja töötajate valu ja kannatusi ei saa omistada juriidilisele isikule. (p 22) Osa juriidilisele isikule tekkida võivast mittevaralisest kahjust, millele viitab Euroopa Inimõiguste Kohus, on Eestis hüvitatav varalise kahjuna (nt äriühingu maine ja ettevõtluse takistamine). (p 23)


Peamiseks õiguskaitsevahendiks, mida haldusmenetluses viivituse korral kasutada, on haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõue (RVastS § 6). Kui leitakse, et menetluse liiga pika kestusega on rikutud subjektiivseid õigus, on võimalik pöörduda kohtusse kohustamisnõudega haldusmenetluse lõpuleviimiseks (HKMS § 37 lg 2 p 2). Kohustamiskaebuse raames saab taotleda esialgse õiguskaitse korras menetlustoimingute kiiret läbiviimist. (p 19)


Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud EIK-i kohtupraktika). (p 16) Mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võetavateks asjakohasteks kriteeriumiteks on muu hulgas asjaolud nagu maksukohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi kaalukus. Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid hinnanguline. (p 17


Menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena. (p 18)


Maksuhaldurilt on võimalik taotleda ebamõistliku menetlusaja osas intressinõude kustutamist. (p 21)


Tühistamisnõude ülesanne ei ole pikaleveninud haldusmenetluse kompenseerimine. See oleks vastuolus halduse seaduslikkuse põhimõttega. Ebamõistlik viivitus on menetlusviga. Kui ebamõistlik viivitus mõjutab otsuse sisu, siis toob see HMS § 58 järgi kaasa haldusakti tühistamise. Menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena.(p 18)


Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 6 omab tähendust mõistliku menetlusaja hindamisel kohtumenetluses, mitte haldusmenetluses. Halduskohtumenetluse pikkust hakatakse üldjuhul lugema nõuetekohase kaebuse esitamisest pädevale kohtule. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt võib kohtumenetluse kestus hakata kulgema varem: kohtumenetluse kestuse sisse võib olla vajalik arvestada ka eelnev haldusmenetlus, kui see on kohustuslik tingimus kohtusse pöördumiseks (24258/07, Hermenegild Schneeweiss jt vs. Austria, p 60) või kui haldusmenetlus on halduskohtumenetlusega vahetult seotud (vt 77669/12, Szepes vs. Ungari, p 14). Praeguses asjas ei ole selliste juhtumitega tegemist. (p 14) Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud EIK-i kohtupraktika). (p 16) Mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võetavateks asjakohasteks kriteeriumiteks on muu hulgas asjaolud nagu maksukohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi kaalukus. Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid hinnanguline. (p 17)


Rikkumise tuvastamine võib olla piisavaks ja õiglaseks hüvitiseks (vt halduskolleegiumi 11. detsembri 2009. a otsust asjas nr 3-3-1-80-09, p 12). (p 20)


Menetluse ebamõistlikul venimisel võib ekstreemsetel juhtudel kerkida üles küsimus menetluse proportsionaalsusest (vt halduskolleegiumi 13. veebruari 2012. a otsust asjas nr 3-3-1-79-11, p 13). (p 24)

3-3-1-87-10 PDF Riigikohus 14.03.2011

Määratlemata õigusmõisted on üldjuhul sätestatud üldaktides. Erandjuhtudel on võimalik määratlemata õigusmõistete kasutamine ka halduse üksikaktides, tagamaks haldusorganile paindlikumat tegutsemisruumi. Sellisel juhul peab haldusorgan määratlemata õigusmõistet sisustama vastustes järelepärimistele või lõplikus haldusaktis. Korraldatud jäätmeveo konkurssidel on pakkumise kutse dokumentides kasutatud määratlemata õigusmõistete sisustamisel asjakohane lähtuda jäätmeseaduse regulatsioonist ja selle eesmärgist ning kuni 1. jaanuarini 2011 eri- või ainuõiguse andmiseks avaliku konkursi korraldamise korrast (1. jaanuarist 2011 riigihangete seadusest).


Halduskohtumenetluse seadustikuga reguleerimata küsimustes lähtutakse tsiviilasjade hagimenetlusele kohaldatavatest sätetest, kui seadusega ei ole ette nähtud hagita menetluse sätete kohaldamine. Kassatsiooni korras edasikaebamise kord on reguleeritud HKMS §-s 52, seetõttu pole asjakohane tuginemine tsiviilkohtumenetluse seadustiku vastavale normile.


Pakkumise kutse dokumentides tuleb määrata kindlaks olulised tingimused, millele pakkumised peavad vastama. Jäätmeseaduse § 66 lg 2 ja eri- või ainuõiguse andmiseks avaliku konkursi korraldamise korra § 15 ei kohusta selgesõnaliselt korraldatud jäätmeveo konkursi pakkumise kutse dokumentides jäätmete mahukaalu määrama. Pakkujate võrdse kohtlemise tagamiseks ja pakkumiste omavahelise võrreldavuse saavutamiseks on mahukaalu määramine pakkumise kutse dokumentides siiski üldjuhul vajalik. Jäätmete mahukaal mõjutab otseselt hinna kujundamist, siis on tegemist sellise tingimusega, mis tuleks pakkumiste adekvaatse hindamise saavutamiseks kehtestada kõikidele potentsiaalsetele pakkujatele samas suuruses.

Pakkumise vastavuse hindamiseks on ladestustasu. Kui kogumistasu ületab ladestustasu ja jätab ruumi transpordi- ja tööjõukuludele, siis ei saa pidada pakutud hinda põhjendamatult madalaks. Kaebuse esitanud isikul lasub tõendamiskoormis tõendamaks, et vaidlustatud pakkumises märgitud hind on liiga madal või hinna kujundamisel kasutatud mahukaal ei vasta tegelikkusele.


Korraldatud jäätmeveo konkursi pakkumise kutse dokumentide (PKD) tingimused ning neile konkursi korraldaja poolt antud selgitused, sh määratlemata õigusmõiste sisustamine, moodustavad ühtse terviku. Pakkumise kutse dokumente, mis on eelhaldusaktid, saab eraldi halduskohtus vaidlustada. Seetõttu on hilisema haldusakti (pakkumise vastavaks ja edukaks tunnistamise otsus) õiguspärasuse kontrollimisel PKD mõistete sisustamise kohtulik kontroll piiratud. Kohus ei saa sisustada PKD-s kasutatud määratlemata õigusmõistet haldusorganist laiemalt ega ka kontrollida mõiste sisustamise õiguspärasust ja vastavust seadustele. Korraldatud jäätmeveo konkursil pakkumiste vastavaks tunnistamise ja pakkumise edukaks tunnistamise otsuse õiguspärasuse kontrollimisel saab halduskohus kontrollida üksnes pakkumiste vastavust kehtestatud PKD tingimustele, võttes aluseks haldusorgani määratlemata õigusmõiste sisustamisel antud selgitused.

Korraldatud jäätmeveo konkursil osalevatele äriühingutele, kelle igapäevaseks majandus- ja kutsetegevuseks on jäätmekäitlus, peab olema arusaadav, et mahukaalu puhul on tegemist olulise tingimusega, mis pidanuks olema PKD-s kindlaks määratud. PKD vaidlustamata jätmise tulemusena võis iga konkursil osaleja võtta pakkumise koostamisel aluseks oletatava jäätmete keskmise mahukaalu. Sellise mahukaalu tegelikkusele vastavuse kontroll kohtus on raskendatud.

3-3-1-62-02 PDF Riigikohus 06.11.2002

Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt.

Kaalutlusotsustuse, sealhulgas planeeringu kehtestamisest keeldumise otsustuse põhjendamisel, eriti aga juhtudel, kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele (nagu näiteks head kombed ja tavad), peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu.


Kaalutlusotsustuse, sealhulgas planeeringu kehtestamisest keeldumise otsustuse põhjendamisel, eriti aga juhtudel, kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele (nagu näiteks head kombed ja tavad), peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu.


PES §-st 24 lg 2 ja KOKS §-st 22 lg 1 p 33 ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus eelnevad menetluse etapid läbinud detailplaneering kindlasti kehtestada. Isik ei saa õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes eeldada, et planeerimismenetluse varasemad etapid läbinud detailplaneering ka igal juhul kehtestatakse, kuid ta on õigustatud nõudma oma subjektiivsete avalike õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt.


Piirinaabrite kooskõlastuste puudumist peab kohalik omavalitsus planeerimisdiskretsiooni teostamisel otsustuse tegemisel küll arvestama, kuid ainuüksi piirinaabritega kokkulepete mittesaavutamine ei saa olla detailplaneeringu kehtestamatajätmise põhjuseks. Piirinaabrite kooskõlastuste puhul ei ole tegemist PES §-s 17 ette nähtud kooskõlastustega.


Planeerimismenetluse üheks eesmärgiks on planeeringuga seotud erimeelsuste lahendamine ja erinevate isikute huve ning avalikku huvi arvestava tasakaalustatud lahenduse saavutamine. Kohalik omavalitsus peab planeeringu menetlemise käigus piisava tõhususega täitma PES-st tulenevaid kohustusi avalikkuse kaasamisel, erinevate seisukohtade arvessevõtmise võimalikkuse kaalumisel ja erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse leidmisel ning tegema temast oleneva, et lahendada isikute (näiteks piirinaabrite) vahelisi erimeelsusi.

Planeeringu kehtestamise otsustamisel tuleb muuhulgas arvestada ka kulutusi, mida seoses planeeringu menetlemisega on teinud avalik võim ja planeeringu koostamise finantseerija. Samuti peab arvestama menetlusosaliste valmisolekut paindlikeks lahendusteks.

3-3-1-59-00 PDF Riigikohus 19.01.2001

Määratlemata mõistete nagu mõjuvad põhjused sisustamine ei tohi olla meelevaldne. Kohus peab määruses selgitama miks ei peeta tähtaja ennistamise taotluses toodud põhjuseid mõjuvaks.


Mõjuvaks põhjuseks apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamisel saavad olla üksnes objektiivsed asjaolud, mis takistavad kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuva põhjusega võib olla tegemist ka siis, kui protsessitoimingu õigeaegne sooritamine on põhimõtteliselt võimalik, kuid see seaks ohtu inimese tervise.

Mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline. Kohus ei pea analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud.

3-3-1-32-99 PDF Riigikohus 18.10.1999

Mõiste "oma ettevõtluses kasutatavad kaubad ja teenused" on määratlemata õigusmõiste, selle sisu on määratud kaupade ja teenuste soetamise eesmärgiga.


Maksuhalduri poolt maksumaksjale tasumisele kuuluva käibemaksu summa määramisel on maksuhalduril õigus arvutada ümber enammakse summa ja lähtuda enammakse tagastamisel tegelikust enammakse summast.


Maksuvõla tekkimise aluseks on maksukohustuse mittekohane täitmine, mitte maksuhalduri ettekirjutus.

Ettekirjutuse tühistamine ei kustuta maksuvõlga ning uue ettekirjutuse tegemine maksumaksjale tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks ei muuda maksumaksja maksukohustust.


Maksuhalduri poolt maksumaksjale tasumisele kuuluva käibemaksu summa määramisel on maksuhalduril õigus arvutada ümber enammakse summa ja lähtuda enammakse tagastamisel tegelikust enammakse summast.

Ettekirjutuse tühistamine ei kustuta maksuvõlga ning uue ettekirjutuse tegemine maksumaksjale tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks ei muuda maksumaksja maksukohustust.

3-3-1-21-99 PDF Riigikohus 17.05.1999

Mõiste "ettevõtlusega seotud kulu" on määratlemata õigusmõiste, mille tõlgendamise ja rakendamine on kohtu poolt kontrollitav.


Maksuhalduril on õigus kontrollida, kas maksumaksja on kulutuse ettevõtlusega seotuse määranud õigesti. Leides, et tegemist on TMS § 13 lg. 1 või lg. 2 rikkumisega, võib maksuhaldur otsustada ka selle, et kulutus, ei ole ettevõtlusega seotud või määrata kulutuse ettevõtlusega seotuse õige ulatuse.


MKS § 22 lg. 1 kohaldamine on maksuhalduri poolt võimalik siis, kui maksumaksja poolt maksudeklaratsioonis näidatud andmete ebaõigsuse tuvastamiseks on vaja koguda täiendavaid andmeid lisaks maksudeklaratsioonis näidatule. Maksuhalduril on õigus kontrollida, kas maksumaksja on kulutuse ettevõtlusega seotuse määranud õigesti. Leides, et tegemist on TMS § 13 lg. 1 või lg. 2 rikkumisega, võib maksuhaldur otsustada ka selle, et kulutus, ei ole ettevõtlusega seotud või määrata kulutuse ettevõtlusega seotuse õige ulatuse.


Maksusumma tuludeklaratsioonis näitamise all tuleb mõista selle summa arvutamise aluseks olevate arvandmete kandmist deklaratsiooni.


Maksusumma määramiseks tehtud maksuameti ettekirjutuse osaliselt kehtetuks tunnistamisel võib kohus vähendada maksuameti poolt määratud maksusummat. Selline vähendamine võib toimuda ka juhtumil, kui kohus tuvastab maksumaksja kulutuse selle osa suuruse, mis on otseselt seotud ettevõtlusega.

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json