3-20-2402/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
31.05.2023 |
|
Halduskohtu pädevuses on erinevate riigivõimuharude asutuste, nt Riigikogu ja valitsusasutuse vaheliste vaidluste lahendamine erandlikult juhul, kui puudub teistsugune menetluskord ning kohtusse pöördumine on vajalik enesekorraldusõiguse tagamiseks (RKHKo nr 3-3-1-90-14, p 15). Seadusandja võib riigiasutuste vahelise vaidluse lahendamise määrata halduskohtu pädevusse ka muudel juhtudel. RMK ei ole teise riigivõimuharu asutus ning tal ei ole Riigikoguga sarnast enesekorraldusõigust. Samuti pole praegusel juhul erinormi, mis määraks vaidluse lahendamise halduskohtu pädevusse. (p 22)
Euroopa Komisjoni 14. mai 2019. a otsusega C(2019) 3452 kehtestatud suunised ei ole liikmesriigile kohustuslikud. Viidatud suunised on antud kooskõlas sätetega, mis reguleerivad komisjoni poolt tehtavaid finantskorrektsioone. Suunised on adresseeritud Euroopa Komisjoni asjaomastele talitustele, mitte liikmesriikide rakendusüksustele (vrd RKHKo nr 3-3-1-96-16, p 19). Suuniste p-s 1.1 kõigest soovitatakse, mitte ei kohustata liikmesriike rakendama suunistes kajastatud korrektsioonimäärasid. Kui Eesti võimud peavad vajalikuks sätestada suunised toetuse saajate jaoks riigisiseselt siduvana, tuleb need üle võtta seadusega või seaduse alusel määrusega. (p 23)
Liikmesriigi rakendusüksusel pole keelatud teha finantskorrektsiooni otsuseid kooskõlas suunistega ja suuniseid kaalumisel arvestada, kuid määruse nr 1303/2013 art 143 lg 2 kolmandast lausest tulenevalt peab otsusest nähtuma, et üksus on võtnud arvesse juhtumi kõiki iseärasusi. Muu hulgas tuleb viidatud sätte järgi arvestada fondidele tekitatud rahalist kahju. Juhul, kui sedalaadi haldusmeetmed on adresseeritud riigist eraldiseisvale isikule, peab kohus nende proportsionaalsust kontrollima rangelt, mitte piirduma ebamõistlikkuse testiga. Tulenevalt määruse nr 1303/2013 art 143 lg-st 1 ei saa Euroopa Komisjon liikmesriigi asutusele kuuluvat kaalutlusõigust liikmesriigi asutuse eest teostada. (p 24)
Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et EL i õiguse esimusest peavad lähtuma kõik liikmesriigi haldusorganid, et üksikisikud saaks tugineda liidu õiguse sätetele (nt EKo-d nr C-103/88, Fratelli Costanzo, p 32; C-378/17, Minister for Justice and Equality, p 38). Lisaks sätestab ELTL art 288 lg 3 selgelt, et direktiiv on kohustuslik liikmesriikidele. See puudutab ka RMK-d kui riigitulundusasutust. (p 25)
Eraõiguslikele juriidilistele isikutele avaliku võimu volituste üleandmist reguleerib üldseadusena HKTS ning eriseadusena praegusel juhul STS. HKTS §-d 4 ja 8 ning § 10 p 5 nõuavad koosmõjus, et täidesaatva riigivõimu volitusi eeldava haldusülesande üleandmiseks tuleb sõlmida haldusleping, mille kohustusliku tingimusena tuleb kindlaks määrata haldusjärelevalvet teostav valitsusasutus. Samuti tuleneb halduslepingu sõlmimise kohustus STS § 8 lg-st 3. STS § 8 lg 4 järgi teeb rakendusüksuse poolt halduslepingu täitmise üle haldusjärelevalvet rakendusasutus (STS § 7). Rakendusüksuse ülesannete, sh finantskorrektsiooni (STS § 8 lg 2 p 6) tegemise pädevuse üleandmine ilma halduslepinguta ja selleks puhuks ettenähtud haldusjärelevalveta ei ole lubatav. (p 17)
Finantskorrektsioon kui riigivõimu funktsioon, mille üleandmisel tuleb sõlmida haldusleping, on hõlmatud STS § 8 lg-s 4 sätestatud haldusjärelevalvega. (p 18)
VVS § 751 lg 3 järgi on haldusjärelevalve tegijal õigus teha puuduse kõrvaldamiseks ettekirjutusi. See hõlmab ka õigusvastaste otsuste kõrvaldamise ettekirjutused. (p 20)
VVS § 751 lg 3 järgi on haldusjärelevalve tegijal õigus teha puuduse kõrvaldamiseks ettekirjutusi. See hõlmab ka õigusvastaste otsuste kõrvaldamise ettekirjutused. Praeguse haldusorganite vahelise vaidluse tõhus lahendamine ei eelda, et rakendusasutusel peaks olema volitus rakendusüksuse otsuseid tühistada. Kuna riik ega tema asutused ei ole PS § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse ega muude põhiõiguste kandjad, ei kehti nende algatatud vaidluse lahendamisel sellised standardid nagu üksikisikule õiguskaitse tagamisel. Ka määruse nr 1303/2013 art 74 lg-st 3 ei tulene, et liikmesriik peaks iseendale tagama õiguse pöörduda kohtusse üksuse vastu, kellele ta on andnud oma ülesanded (vt ka RKHKm nr 3-22-1641/13, p-d 13–17). (p 20)
Olukord, kus riigiasutuse tõstatatud õiguslik küsimus seoses riigi ülesande täitmisega on riigil võimalik siduva ettekirjutusega lahendada haldusjärelevalve teel, on teistsuguseks menetluskorraks HKMS § 4 lg 1 mõttes. Ettekirjutuse kohustusliku iseloomu tõttu on haldusjärelevalve praegusel juhul sarnane teenistusliku järelevalve raames üleskerkivate õiguslike vaidluste lahendamise korraga (VVS § 101; vrd RKHKm nr 3-22-1641/13, p 13). Samas erineb haldusjärelevalve praegusel juhul haldusjärelevalvest kohalike omavalitsusüksuste tegevuse üle, kus riigil ettekirjutuse tegemise volitus puudub (VVS § 753; vrd RKHKo nr 3-20-1717/67, p 14). (p 21)
|
3-20-120/49
|
Riigikohtu halduskolleegium |
24.11.2022 |
|
Leppetrahvi sissenõudmine halduslepingu rikkumisel ei pea toimuma sarnaselt tsiviilõiguslikele võlasuhetele. Avaliku õiguse eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Avaliku võimu kandjal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole (RKHKo nr 3-17-1329/36, p 18). Seda eripära tuleb HMS § 105 lg 1 kohaselt arvestada halduslepingutele võlaõiguslike sätete kohaldamisel.
Halduslepingu rikkumise eest leppetrahvi määramiseks haldusaktiga ei ole seaduses ega lepingus tarvis reguleerida leppetrahvi õiguslikku vormi. Leppetrahvi nõudmiseks peab haldusorganil olema sisuline õiguslik alus, mis tuleneb kas seadusest või halduslepingust. Kui selline alus on olemas, võib leppetrahvi määrata ja vastav haldusorgani tahteavaldus on haldusakt, sest see vastab HMS § 51 lg 1 tunnustele. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et haldusaktiga leppetrahvi määramiseks on alust vaid siis, kui rikutud haldusleping sõlmiti haldusakti asemel (HMS § 98 lg 1). Need asjaolud pole ühegi õigusnormi järgi omavahel seotud. (p 13)
Haldusakti resolutiivosa on HMS § 60 lg 2 esimese lause kohaselt kohustuslik ka kohtule. Vaidluses haldusaktiga kindlaks määratud leppetrahvi tasumise kohustuse üle kontrollib kohus vaid haldusakti kehtivust, mitte õiguspärasust. Kehtivast haldusaktist tuleneva kohustuse vaidlustamiseks peab isik nõudma haldusakti tühistamist. Isik ei vabane kehtivast haldusaktist tulenevast kohustusest pelgalt vastuväitega, et kohustavat haldusakti poleks tohtinud anda. (p 14)
Halduslepingud võivad puudutada olulisi avalikke huve. Muudatuste tegemine nendes peab olema kaalutletud ja selgelt dokumenteeritud (HMS § 55 lg 1 koostoimes § 100 esimese lausega). (p 16.2)
Halduslepingu muutmise läbirääkimistel põhimõttelise üksmeele saavutamine mõnes positsioonis ei tähenda veel kokkuleppele jõudmist lepingu muutmiseks. Iseäranis kehtib see siis, kui üks pool väljendab selgelt seisukohta, et lepingu muutmiseks tuleb teha lisatoiminguid või et muudatus tuleb vormistada kindlal viisil. VÕS § 9 lg 3 sätestab, et kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisti. (p 16.4)
TMS § 2 lg 1 p 21 kohaselt on haldusakt avalik õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täitedokument seaduses sätestatud juhul. Kuna haldusaktina vormistatud leppetrahvinõude puhul säärane norm puudub, ei ole leppetrahvinõue täitedokument ja linnal on enda õiguste kaitseks ja täitedokumendi saamiseks vajadus ja õigus pöörduda kohtusse (HKMS § 44 lg 1; § 260 lg 1 p 1). Kolleegiumi hinnangul tasuks kaaluda täitedokumendina käsitatavate haldusaktide hulga laiendamist. (p 18)
Pahauskseks ei saa pidada seda, kui õigustatud pool nõuab lõpuks sellise lepingu täitmist, mille muutmise üle peeti läbirääkimisi kokkulepet saavutamata. Kui läbirääkimisi pidanud pooled ei saavuta kokkulepet, siis ei tulene läbirääkimistest neile õiguslikke tagajärgi. See põhimõte kehtib nii lepingu sõlmimisel kui muutmisel. Pole tuvastatud asjaolusid, mis viitaks linna kavatsusele pidada läbirääkimisi ilma tegeliku tahteta läbi rääkida või neid pahaukselt katkestada (VÕS § 14 lg 3). (p 17)
|
3-20-1150/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.05.2022 |
|
Mistahes hinnatingimuste muutmine lepingus ei ole lepingu üldise olemuse muutmine, kuigi muudatus võib seejuures olla oluline RHS § 123 lg 2 p-de 1 või 2 kohaselt. Hankelepingu olulise muutmisega on üldistatult alati tegemist, kui muudetakse lepingu tingimusi, mis on olulised oma sisu poolest (kvalitatiivselt), nt lepingutasu (vt EKo nr C-454/06: Pressetext, p 59). Sisult ebaolulised muudatused on lubatavad ilma lisatingimusteta, mh nende rahalist väärtust arvestamata (RHS § 123 lg 1 p 7). RHS § 123 lg 1 p 1 eesmärk seevastu on tunnistada lubatavaks just nimelt ka sisult olulised muudatused, mis siiski pole märkimisväärsed rahalise väärtuse seisukohast ehk kvantitatiivselt (de minimis muudatused; vrd Pressetext, p 61). Lisatingimusena ei tohi sellised muudatused tuua kaasa hankelepingu üldise olemuse muutmist. See aga on hoopis kolmas muudatuste kategooria, tähistades hankelepingu kõige põhimõttelisemaid muudatusi, nagu lepingu eseme muutmine. Selliseks muudatuseks võiks lugeda ka hankelepingu liigi muutmise (nt teenuselepingu muutmise kontsessiooniks).
Kohtute vea põhjuseks võib olla RHS § 123 lg 2 sõnastus, mille kohaselt on lepingu muudatus oluline, kui sellega muudetakse lepingu „üldist olemust“ märkimisväärselt. RHS § 123 lg-ga 2 üle võetud direktiivi 2014/24 (hankedirektiiv) art 72 lg 4 sellist seost ei loo. Seal on hankelepingu oluliseks muutmiseks loetud olukorrad, kus hankeleping muutub „olemuselt olulisel määral“. RHS § 123 lg 1 p-ga 1 üle võetud hankedirektiivi art 72 lg 2 teisest lausest nähtub, et lepingu olemuse oluline muutmine ei tähenda tingimata lepingu üldise olemuse muutmist. Niimoodi tuleb tõlgendada ka RHS § 123 lg 1 p 1 ja lg-t 2. Lepingu üldise olemuse muutmise all peetakse RHS § 123 lg 1 p 1 tähenduses seega silmas lepingu olemuse märksa ulatuslikumaid, läbivaid ja terviklikke, mitte mistahes muid sisulisi või lihtsalt silmatorkavaid muudatusi. (p-d 17–19)
RHS § 123 lg 1 p 1 ei välista riigihanke alusdokumentides sisaldunud lepingutingimuste muutmist. See säte teeb vähese rahalise väärtusega (de minimis) lepingumuudatuste puhul erandi RHS § 123 lg 2 p-ga 1 kaitstavast põhimõttest, et riigihankes osalemise tingimused peavad alusdokumentide kaudu olema võimalikele osalejatele ettenähtavad. RHS § 3 p-dest 1 ja 2 ning nendega üle võetud EL normidest ei tulene keeldu läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest vähemalgi määral taganeda. (p-d 20 ja 21)
Praeguses asjas ei võimaldanud RHS § 123 lg 1 p 1 avaliku teenindamise lepingut (ATL) muuta, sest ühistranspordikeskusel ei saanud tekkida veendumust, et lepingu väärtus ei kasva üle selles sättes lubatud määrade. Ei muudetud küll lepingu üldist olemust, kuid puudub võimalus kontrollida, kas muudatus jääb selles normis sätestatud kvantitatiivsetesse piiridesse. Kuna liinikilomeetri maksumuse muutmise taotlemisel on muudetud lepingu kohaselt määravad esmajoones vedaja tegelikud kulud ning tegelikud kulud ei ole usaldusväärselt prognoositavad, saaks ka lepingu muudatuse väärtusele anda täpse ja kindla hinnangu vaid tagantjärele, pärast lepingu kehtivusaja lõppemist. Tegelikkuses ei pruugi vastustaja liinikilomeetri maksumust üldse või vähemalt mitte igal perioodil maksimaalselt piirmäärani suurendada, sest seda ei pruugi toetada vedaja tegelikud kulud, riigieelarvest eraldatud vahendid või ministri kehtestatud kõrgeim hind (ÜTS § 31 lg 2 p 3 ja lg 4). Samas ei saa olla kindel, et lepingu kogumahu muutus jääb allapoole RHS § 14 lg-s 3 viidatud rahvusvahelist piirmäära. (p-d 29–34)
Ühistranspordiseadus võimaldas ühistranspordikeskustele halduslepinguga anda üle hankija pädevused avaliku teenindamise lepingute (ATL) sõlmimisel ning selliseks pädevuseks on RHS § 123 lg-st 1 tulenevalt ka lepingu muutmise pädevus. (p 23)
Käesolevas kohtuasjas tuleb eristada liinikilomeetri maksumust ja selle piirmäära, kusjuures piirmäära muutmine ei too kaasa vältimatut kohustust muuta liinikilomeetri maksumust (vrd RKHKo nr 3-19-312/25, p-d 24-25). Halduslepingust nähtuvalt oli sõidukilomeetri hinna ja piletihinna kehtestamise ainupädevus Maanteeametil. Samasugune vastustaja pädevus tuleneb õigupoolest juba ÜTS § 31 lg-st 4. Sellest sättest nähtub, et sõidukilomeetri hinna kehtestab bussiliikluses sõitjateveol maakonnaliinidel ühistranspordikeskuse ettepanekul Maanteeameti peadirektor käskkirjaga. Sellest sättest ei tulene Maanteeameti ainupädevust liinikilomeetri maksumuse piirmäära arvutamise valemi muutmiseks. ÜTS-st, ATL-st ega mujalt ei nähtu, et ATL-s kokkulepitud valemi alusel arvutatava liinikilomeetri maksumuse piirmäära suurendamine tooks automaatselt, st ilma Maanteeameti peadirektori käskkirjata kaasa liinikilomeetri maksumuse suurenemise või kohustaks Maanteeametit liinikilomeetri hinda tõstma. (p 27)
HMS § 104 ning RHS § 121 lg 1 p 1, lg 4 ja § 123 koosmõjust tulenevalt võib hankija teha HMS § 104 lg-s 2 sätestatud muutmisotsuse ka siis, kui hankelepingu muudatuse tühisust ei ole tuvastatud RHS-s sätestatud korras. See aga eeldab, et üksikisikust lepingupool oli hankelepingu muudatuse tegemisel selle õigusvastasusest teadlik või on täidetud mõni muu HMS § 104 lg-s 1 sätestatud tingimus. (p 38)
Tuginemaks HMS § 104 lg 1 tähenduses asjaolule, et teine lepingupool oli halduslepingu õigusvastasusest teadlik, tuleb haldusorganil esitada otsesed või kaudsed tõendid selle kohta, et teine lepingupool sai aru lepingu õigusvastasusest. Kaudseks tõendamiseks võib olla piisav see, et üksikisik oli teadlik asjaoludest, millest tuleb asjaomases valdkonnas tegutseval ettevõtjal selgete normide alusel vältimatult järeldada lepingu õigusvastasust. Piisav ei ole see, et ettevõtja oli teadlik asjaoludest, mis alles hoolikamal uurimisel või nõustaja abi kasutamisel oleks viidanud õigusvastasusele või oleks pidanud tekitama lepingu õiguspärasuses kahtluse. (p 38)
Hoolas ettevõtja peab hankelepingu muutmisel tegema mõistlikke pingutusi muudatuse õiguspärasuses veendumiseks. See kehtib ka siis, kui ettepanek lepingu muutmiseks tuleb haldusorganilt. Ainuüksi hoolsuskohustuse rikkumine ei anna samas haldusorganile alust avalik-õiguslikku hankelepingut HMS § 104 lg 2 alusel ühepoolselt muuta. Kui sellistel juhtudel kahjustab lepingu muutmine raskelt ülekaalukat avalikku huvi, on haldusorganil võimalik lepingut muuta või see lõpetada HMS § 102 lg 2 alusel sõltumata üksikisiku teadmisest. (p 39)
|
3-18-1946/70
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.11.2021 |
|
HKTS § 3 lg 4 teise lause kohaselt eeldatakse haldusülesande täitmiseks volitamise korral, et tegemist on halduslepinguga, kui lepingust ei nähtu selgelt poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping. Avaliku teenindamise leping (ATL) on haldusülesande täitmiseks volitamise leping (vt RKHKo nr 3-13-481/183, p 14). (p 15)
VÕS § 196 lg-s 1 kirjeldatud olukorras võib eraisikust lepingupool ülesütlemise asemel esitada haldusorganile taotluse lepingu muutmiseks või lõpetamiseks. Avalik-õiguslikud suhted, isegi kui need kujundatakse lepinguliselt, ei pea rajanema poolte jaoks võrdsetel alustel. Eraisikust lepingupoole õiguste kaitse haldusorgani õigusvastase otsuse eest lepingu muutmise või lõpetamise taotluse lahendamisel tagavad halduskohtud. Seega puudus kaebaja kirjadel lepingut lõpetav toime sõltumata sellest, kas VÕS § 196 lg-s 1 sätestatud eeldused olid täidetud. (p 15)
See, et avaldus jäi HMS § 102 lg-st 4 tuleneva piirangu tõttu kaebaja soovitud õigusliku tagajärjeta, ei muuda avaldust lepingu rikkumiseks ega kohustuse täitmata jätmise teateks. Poolte erimeelsuse halduslepingu lõpetamise üle oleks vajaduse korral saanud lahendada kohtus. Vaidluse puhkemine lepingu ennetähtaegse ülesütlemise üle ei anna iseenesest kummalegi poolele alust lepingut üles öelda. Vastustaja võis eelnevale vaatamata praegusel juhul ATL-i erakorraliselt üles öelda VÕS § 196 lg-le 1 tuginedes, sest kaebaja oli vastustajale teatanud, et reisijatevedu võib lähiajal katkeda. Selline olukord sunnib ühistranspordikeskust astuma ilma viivituseta samme sõitjateveo tõrgeteta korraldamiseks (vrd HKTS § 12 lg 2 p 3). Ühistranspordikeskus jääb ühistranspordi korraldamise eest vastutavaks vaatamata reisijateveo ülesande üleandmisele (ÜTS § 15 lg 3). Arvestades, et lepingu lõpetamist taotles ka kaebaja, pole vastustajale põhjust ette heita, et ta valis võimalikest alternatiividest välja just lepingu ülesütlemise ja teise vedajaga uue otselepingu sõlmimise. (p-d 16-17)
Kolleegiumi hinnangul ei lepitud ATL-i p-s 9.6 kokku leppetrahvis VÕS § 158 lg 1 mõttes, sest selle sätte järgi on leppetrahv lepingu rikkumisega kaasnev kõrvalkohustus. ATL-i p 9.6 aga lepingu rikkumisega täitmistagatise realiseerimist ei seo. Tegemist on eriliigilise kõrvalkohustusega, mis pidi ühistranspordikeskuse riskide maandamiseks tagama vedaja põhikohustust, st kokkuvõttes avaliku ülesande tõrgeteta täitmist ja kallutama vedajat hoidma ära kõik temast sõltuvad asjaolud, mis võiksid viia lepingu ennetähtaegse lõpetamiseni. Tagatise käsitamine täiendava leppetrahvina viitab poolte tahtele kohaldada ATL-i p-le 9.6 tuginemisel leppetrahvi sätteid niivõrd, kui see pole vastuolus ATL-iga. Vastustaja ei pidanud täitmistagatise realiseerimiseks panema maksma kahjunõuet kaebaja vastu (VÕS § 161 lg 1). (p 20)
Vastustaja 1. oktoobri 2018. a teade on haldusakt täitmistagatise sissenõudmiseks. Teatise viimases lõigus on selge avaldus: „Eelnevat arvestades ei tagasta keskus Vedajale ATL täitmistagatist.“ See ei jäta mingit ruumi kaebaja esitatud tõlgendusele, et vastustaja pidi alles hakkama kaaluma täitmistagatise küsimust. (p 21)
Täitmistagatise sissenõudmine oli vigane. Esiteks lähtus vastustaja ekslikust arusaamast, et kaebaja on oma avaldusega lepingut rikkunud. Teiseks on vastustaja jätnud sisulise hinnanguta kaebaja esile toodud põhjused, mis kokkuvõttes viisid lepingu ülesütlemise tinginud olukorrani. Täitmistagatise sissenõudmisel jäi tuvastamata ja hindamata ning kaalumisel arvestamata, kuidas võis tasuta ühistranspordile üleminek ja aktsiisitõus tegelikult kaebaja majandustegevust mõjutada. Sedalaadi muutus ei pruukinud kaebajale olla mõistlikult ettenähtav. (p-d 23 ja 26)
Riigihanke võitnud vedaja peab üldjuhul kandma riski, et tema pakutud hind on realistlik. Ka hankelepingute, sh avaliku teenindamise lepingute puhul kehtib lepingu kohustuslikkuse (pacta sunt servanda) põhimõte, kuid HMS § 102 lg 4 ja riigihangete seaduse (RHS) § 123 teevad just sellest põhimõttest erandi. Olukorras, kus mõistlikult mitteettenähtavad uued asjaolud võivad haldusülesannet täitvale eraisikust lepingupoolele anda aluse taotleda lepingu lõpetamist või muutmist, tuleb neid lahendusi õiglaselt kaaluda. Selliste asjaolude esinemisel ei pruugi olla õiguspärane realiseerida pakkuja suhtes leppetrahviga sarnaseid tagatisi. (p 28)
Ettevõtja muutumatute üldkulude, mida tuleb kanda nii avaliku liiniveo kui ka kommertsveo tõttu, proportsionaalne katmine mõlema ettevõtlusvaldkonna tulude arvel ei ole ristsubsideerimine. (p 25.1)
ÜTS § 23 lg 2 teises lauses on sõnaselgelt ja ammendavalt määratletud keelatud ristsubsideerimise suund. See säte keelab vaid avaliku teenindamise lepingu täitmisest saadava tulu ülekandmise vedaja teistesse ettevõtluse valdkondadesse. Keeldu kanda avaliku teenindamise lepingu täitmise valdkonda üle tulu vedaja teistest ettevõtlusvaldkondadest ei ole seaduses sätestatud. Sellist keeldu ei saa tuletada ÜTS § 23 lg 1 esimeses lauses sätestatud nõuetest raamatupidamisele ega eesmärgist tagada riigi ja kohalike omavalitsuste toetuste sihipärane kasutamine. Samuti ei saa sellist keeldu tuletada ÜTS § 23 lg 2 esimesest lausest. See säte töötab koos sama lõike teise lausega ning loetleb tulud, mida ei tohi üle kanda ettevõtja teistesse tegevusvaldkondadesse. (p 25.2)
Oluline tegur, mis mõjutab avaliku ülesande täitmise kvaliteeti, on ülesande täitmiseks ettenähtud raha. Riigi ega ühistranspordikeskuse eesmärk ei peaks olema avaliku teenuse osutamine võimalikult madala, vaid optimaalse hinnaga. Reisijateveo alarahastamine võib survestada vedajat säästma kulusid lubamatul viisil, kahjustades seeläbi ülesande täitmise kvaliteeti, sh reisijate turvalisust. ÜTS § 23 lg 2 esimese lause kohaselt peavad avaliku teenindamise lepingu täitmise eest makstavad tasud katma avaliku liiniveo kulud. Seda sätet ei pea silmas pidama ainult vedaja pakkumust tehes, vaid ka hankija nii hankemenetluse kui ka lepingu täitmise ajal. Kui alakompenseerimine on tingitud asjaoludest, mida ka hoolsal hankijal, lisaks vedajale ei olnud võimalik hankemenetluses ette näha, võib rakenduda RHS § 123 lg 1 p 4. Niisuguste asjaolude ilmnemisel tuleb vedaja suhtes rakendatavaid sanktsioone eriliselt põhjendada. Tagatis on kohane realiseerida nt siis, kui raskustes vedaja keeldub avaliku teenindamise kulusid mõistlikult vähendamast või kui ta on teinud teadlikult või hooletusest alapakkumuse. (p 29)
Hankemenetluse põhimõtted ja sätted suunavad ettevõtjaid tegema pakkumusi võimalikult omahinna lähedalt. Seetõttu on loomulik, et majanduskeskkonna olulisel muutumisel võivad konkurentsivõimelise pakkumuse teinud avaliku liiniveo vedajad sattuda raskesse olukorda. Kui vedajad peaks hinnapakkumust tehes arvestama mistahes teoreetiliselt võimalike kulude suurenemisega, tõstaks see pakkumuste hinda ja haldusülesande täitmise kulusid. Hankijatel on seepärast kokkuvõttes soodsam hoida pakkujate risk mõislikul tasemel ja reageerida majanduskeskkonna muutustele põhjendatud juhtudel lepingu tingimuste ajakohastamisega. Hankelepingu muutmine võib olla vaid erandlik, võib toimuda vaid ranges kooskõlas seaduses sätestatud tingimustega ning ei tohi kahjustada riigihangete läbipaistvust ega ettevõtjate võrdset kohtlemist. Hankelepingu lõpetamine on võrreldes selle muutmisega riigihankeõiguse üldpõhimõtete seisukohast märksa vähem problemaatiline. (p 30)
|
3-19-143/30
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.06.2021 |
|
Halduslepingu alusel tasu maksmise vaidluses ei ole HKMS § 46 lg 2 esimese lause kohaldamisel määrav mitte arve esitamine ega võla sissenõutavaks muutumine, vaid haldusorgani keeldumine. Kui haldusorgan keeldub teisele lepingupoolele halduslepingust tulenevat tasu osaliselt maksmast, siis käivitub sellega 30‑päevane kohustamisnõude esitamise tähtaeg. See puudutab ka avalik-õiguslikke kestvuslepinguid. Kui haldusorgan pole keeldunud tasu maksmisest, siis tuleb kaebus esitada vastavalt HKMS § 46 lg 2 teisele ja kolmandale lausele. TsÜS §-de 146 ja 147 kohaldamiseks HKMS § 46 lg 2 ruumi ei jäta. (p 16)
Haldusorgani tegevusetust ega viivitust ei saa võrdsustada keeldumisega. Viivituse ja tegevusetuse korral kehtestavad aastates mõõdetavad kaebetähtajad HKMS § 46 lg 2 teine ja kolmas lause. Arve tähtajaks tasumata jätmist ei saa alati samastada arve tasumisest keeldumisega, isegi kui kaebaja teadis arve tasumata jätmise põhjust. (p 17)
Haldusorgani poolt halduslepingu täitmise eest tasu maksmine on toiming HMS § 106 lg 1 ja HKMS § 6 lg 2 mõttes. Kui maksmisest keeldutakse või sellega viivitatakse, on tasu nõudjal asjakohane esitada kohustamisnõue (RVastS § 6 lg 1, HKMS § 37 lg 2 p 2). Kuna tasu maksmata jätmisel võib halduslepingu alusel avalikku teenust osutanud isikul jääda saamata tulu, ei ole halduslepingu rikkumise korral menetluslikult välistatud ka hüvitamisnõude (HKMS § 37 lg 2 p 4) esitamine. Niisugune kahjunõue võib aga jääda rahuldamata, kui isik on jätnud kohustamisnõude esitamata (RVastS § 7 lg 1). (p 14)
Materiaalõiguslikult on viivis käsitatav eriliigilise kahjuhüvitisena (vt RKHKo nr 3-3-1-66-14, p 19), kuid selle nõudmiseks ei ole alati kohane hüvitamiskaebuse esitamine. Kui viivise nõudmisel tuginetakse halduslepingus kokku lepitule, siis sellisel juhul on kohaseks kaebuse liigiks kohustamiskaebus (vrd RKHKo nr 3-17-98/49, p-d 30 ja 34). (p 24)
Avalik-õigusliku lepingu alusel tehtavaid haldusorgani toiminguid ei muuda eraõiguslikuks nende majanduslik sisu ega asjaolu, et sarnased toimingud on tavapärased ka eraõiguslikes suhetes. Tasu maksmine on omane nii era- kui ka avalik-õiguslikele suhetele. Tasunõude avalik- või eraõiguslikuks kvalifitseerimisel on määrav, kas maksmist nõutakse avalik- või eraõiguslikus suhtes. (p 15)
Muutmiseks loa andmine ei ole määruskaebusega vaidlustatav (HKMS § 49 lg 6). Kaebuse lubamatule muutmisele on menetlusosalisel võimalik tugineda kohtuotsust vaidlustades. (p 26)
Ajavahemiku laiendamine hilisemale ajavahemikule, mille eest isik nõuab täiendavalt lepingujärgset tasu, on kaebuse aluse muudatus (HKMS § 49 lg 3 p 2). Sellega ei kaasne aga kaebuse nõude muutmist.
Avaldus, milles kaebaja selgitab, et samasisuline rahaline nõue on esitatud esmaselt kohustamisnõudena ning alternatiivselt hüvitamisnõudena, ei pruugi olla nõude muutmine, vaid algse nõude õigusliku olemuse täpsustamine, st kaebuse õiguslike väidete täiendamine (HKMS § 49 lg 3 p 1). (p 28)
|
3-19-2347/7
|
Riigikohtu erikogu |
23.04.2020 |
|
Pädeva kohtu määramist ei mõjuta asjaolu, et maakohtus ja halduskohtus ei olnud nõude esitajaks sama isik. Nõude loovutamisel on tegemist eriõigusjärglusega, mille puhul on õigusjärglasel teatud tingimustel võimalik astuda õiguseelneja asemel menetlusse (TsMS § 210 lg 3, HKMS § 30 lg 2). Kui isik algatab õigusjärglusele tuginedes halduskohtus sama esemega kohtuasja, mille on varem maakohtus algatanud väidetav õiguseellane, on tegemist sama kohtuasjaga HKMS § 121 lg 3 mõttes. (p 13)
Pädev kohus tuleb määrata kaebuse esemest lähtudes. Nõude lahendamiseks pädev kohus ei sõltu sellest, kas väidetav õigussuhe tegelikult eksisteerib (vrd ka RKEKm 3-2-4-2-11, p 11). Riigikohtu praktikas on peetud mõnda liiki avalik-õiguslike nõuete loovutamist võimalikuks (vt nt RKTKo 3-2-1-134-12, p-d 16-19). Halduslepingust tulenevate nõuete loovutamise kohta puudub kohtupraktikas selgelt omaks võetud seisukoht. Küsimusele, kas nõude loovutamine on võimalik ja kas see on kehtiv, peab pädev kohus vastama asja sisulise lahendamise käigus. Õigusjärgluse puudumisel tuleb kaebus jätta kohtuotsusega rahuldamata. (p 14)
HKTS § 3 lg 4 järgi võib haldusülesande täitmiseks volitamise korral sõlmida tsiviilõigusliku lepingu, kui seadus ei näe ette üksnes halduslepingu sõlmimist, lepinguga ei reguleerita avaliku teenuse kasutaja või muu kolmanda isiku õigusi ega kohustusi, riiki või kohalikku omavalitsust ei vabastata tal lasuvatest kohustustest ja ülesande täitmisel ei kasutata täidesaatva riigivõimu volitusi. Kui lepingust selgelt ei nähtu poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, eeldatakse, et tegemist on halduslepinguga (vt ka RKHKo 3-3-1-64-03, p 12; RKTKm 3-2-1-49-04, p 15). (Vt ka p 19)
Riigikohtu praktikas on leitud, et välistatud ei ole avaliku bussiveo teenindamise lepingu sõlmimine eraõiguslikus vormis, eeldusel et on täidetud HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimused (RKHKm 3-17-1329/27, p 11). Vaidlust liiniveo avaliku teenindamise lepingu üle on tsiviilkohtumenetluses lahendatud näiteks asjas nr 3-2-1-181-14. Asjas nr 3-2-1-49-04 pidas Riigikohus ühistransporti puudutava lepingu olemuse kindlaksmääramisel oluliseks järgmisi tingimusi: bussi-liinide doteerimine kohaliku omavalitsuse poolt, kohaliku omavalitsuse õigus kontrollida lepingu täitmist, sh dokumentatsiooniga tutvumise teel, ja kehtestada sõidusoodustusi, kohaliku omavalitsuse jätkuv vastutus ühistranspordi korraldamise eest ning kolmandate isikute (reisijateveo teenuse kasutajate) õigusliku seisundi reguleerimine (määruse p 16). (p 17)
ÜTS ega ÜTS v.r ei reguleeri, millises õiguslikus vormis tuleb sõlmida ATL (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-17-1329/27, p 10). Samuti jätab lepingu õigusliku vormi osas vabad käed määrus (EÜ) nr 1370/2007. (p 18)
Kehtiv õigus ei võimalda kohaliku omavalitsuse üksusel lepinguga vedajale lisaks reisijate avaliku teenindamise ülesandele üle anda ühistranspordi korraldamise kohustust. KOKS § 6 lg-st 1 nähtuvalt on tegemist kohaliku omavalitsuse ühe peamise kohustusliku ülesandega. ÜTS v.r § 7 lg 2 võimaldas kohaliku omavalitsuse üksusel ÜTS v.r § 5 lg-s 1 nimetatud avalikud ülesanded halduslepinguga üle anda üksnes piirkondlikule ühistranspordikeskusele, mis seejuures ei võinud täita vedaja funktsioone (ÜTS v.r § 7 lg 3). Samasisuline regulatsioon on kehtiva ÜTS §-s 15. (p 20)
Õigus sõitja sõiduõigust kontrollida ei ole avaliku võimu volitus. See õigus on ühissõidukijuhil juba õigusaktide alusel sõltumata ATL õiguslikust vormist (ÜTS v.r § 52 lg 1 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 26. mai 2004. a määruse nr 141 „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ § 7 lg 3 p 2, ÜTS § 67 lg 1 p 2). (p 21)
Kehtiv õigus ei võimalda kohaliku omavalitsuse üksusel lepinguga vedajale lisaks reisijate avaliku teenindamise ülesandele üle anda ühistranspordi korraldamise kohustust. KOKS § 6 lg-st 1 nähtuvalt on tegemist kohaliku omavalitsuse ühe peamise kohustusliku ülesandega. ÜTS v.r § 7 lg 2 võimaldas kohaliku omavalitsuse üksusel ÜTS v.r § 5 lg-s 1 nimetatud avalikud ülesanded halduslepinguga üle anda üksnes piirkondlikule ühistranspordikeskusele, mis seejuures ei võinud täita vedaja funktsioone (ÜTS v.r § 7 lg 3). Samasisuline regulatsioon on kehtiva ÜTS §-s 15. (p 20)
|
3-17-1329/36
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.12.2019 |
|
Võlaõiguse sätete kohaldamine ei tekita halduslepingu poolte vahele tsiviilõiguslikke suhteid. Eraõiguse kohaldamisel avalik-õiguslikus suhtes tuleb arvestada avalik-õigusliku suhte eripära. Avalik-õiguslike suhete eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Tal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole. (p 18)
Halduslepingu ülesütlemisel võib lisaks HMS s sätestatule tugineda ka VÕS-s ettenähtud lepingu ülesütlemise alustele (RKHK otsus nr 3-13-481/183, p 22). Halduslepingu lõpetamist ka VÕS alusel on kolleegium siiski pidanud haldusaktiks ning ülesütlemise otsustamist haldusorgani, mitte kohtu kaalutlusotsuseks. Kohus võib sellesse HKMS § 158 lg-st 3 lähtudes sekkuda vaid kaalutlusvea korral (samas, p 28). Samale seisukohale tuleb asuda ka halduslepingu alusel leppetrahvi määramise korral. (p 17)
Lepingu järgi otsustab tellija (vastustaja) toetussumma vähendamise ühepoolse aktiga. Selline otsustus vastab haldusakti tunnustele (HMS § 51 lg 1), sest sellega reguleeritakse õigusi ja kohustusi avalik-õiguslikus suhtes. Vaidlusaluse dokumendiga muutis vastustaja kaebaja õigust saada halduslepingu alusel haldusülesannete täitmise eest toetust. Võlaõiguse sätete kohaldamine ei tekita halduslepingu poolte vahele tsiviilõiguslikke suhteid. Eraõiguse kohaldamisel avalik-õiguslikus suhtes tuleb arvestada avalik-õigusliku suhte eripära. Avalik-õiguslike suhete eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Tal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole. (p 18)
HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei võimalda haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse eripära lähtuda leppetrahvi nõude esitamisel ja selle õiguspärasuse kontrollimisel VÕS regulatsioonist. Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. Kolleegium on ka varasemas praktikas VÕS-s sätestatud õiguskaitsevahendite puhul pidanud oluliseks kontrollida, kas õiguskaitsevahend on halduskohtumenetluses lubatav (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p 11). (p 19)
Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. (p 19)
HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei võimalda haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse eripära lähtuda leppetrahvi nõude esitamisel ja selle õiguspärasuse kontrollimisel VÕS regulatsioonist. Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. Kolleegium on ka varasemas praktikas VÕS-s sätestatud õiguskaitsevahendite puhul pidanud oluliseks kontrollida, kas õiguskaitsevahend on halduskohtumenetluses lubatav (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p 11). (p 19)
Asjaolu, et kaebaja pöördus ise pärast vaidlusaluse haldusakti kättesaamist vastustaja poole esialgu kirja ja seejärel vaidega, ei asenda tema ärakuulamist enne kaalutlusotsuse tegemist, sest ärakuulamise eesmärgiks on muu hulgas koguda andmeid, mis tagaks õiguspärase ja kõiki olulisi asjaolusid arvesse võtva haldusakti andmise. (p 25)
Kuigi kaebus jääb lõppastmes rahuldamata, möönab kolleegium, et vaidlusalusel haldusaktil on põhjendamispuudused. Seetõttu tuleb menetluskulude jagamisel kohaldada HKMS § 108 lg-t 61, mille kohaselt võib vastustaja kanda jätta tühistamiskaebuse esitamisega seotud kaebaja menetluskulud juhul, kui kohus jätab oluliste põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata eelkõige kohtumenetluses esitatud põhjenduste tõttu, millest kohtu hinnangul haldusorgan juhindus haldusakti andmisel. (p 27)
Vt ka p 28.
|
3-13-481/183
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.06.2019 |
|
Praegusel juhul tuleb arvestada, et vastustaja ei ole kaebajale tekitanud kahju õigusvastaselt ning kahju hüvitamise aluseks on haldusleping, milles nähti ette vastustaja piiratud kohustus kahju hüvitada. ATL p-s 6.1 ei ole viivist nimetatud. Siiski on kolleegium seisukohal, et poolte eesmärgiga ATL p 6.1 kokkuleppimisel oleks vastuolus inflatsioonikadude ja põhihüvitise viibimisest tingitud lisakahju kompenseerimata jätmine. (p 45)
VÕS § 113 lg 4 järgi ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustust täitmast. ATL p-s 6.1 ettenähtud hüvitise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 valguses asetada kaebaja olukorda, mis on võimalikult sarnane olukorrale, milles ta oleks olnud lepingu jätkumisel. Hüvitatav kahju seisneb praegu peamiselt kuludes, mis kaebaja oleks lepingu jätkumisel teeninud tagasi 2014. a jooksul piletitulu ja igakuise riigipoolse toetuse arvel. Kõnealuste kulutuste kohene hüvitamine oleks kaebaja asetanud nende puhul soodsamasse olukorda võrreldes lepingu jätkumisega. Seega polnud vastustajal kohustust hüvitada kulutusi 2013. a-l. Kui viivisearvestuse täpset algust iga kulu puhul eraldi on ebamõistlikult keeruline tuvastada, võib kohus viivise ulatuse määrata enda äranägemisel (VÕS § 127 lg 6). (p 47)
Viivise vähendamiseks ei anna iseenesest alust asjaolu, et kahju ulatuse kindlakstegemine oli keeruline ja et pooled olid erinevatel seisukohtadel. Vastustaja on aga väitnud ka seda, et kahju hüvitamist takistas raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine. Ilmselgelt vääraks ei ole alust pidada vastustaja seisukohta, et kaebaja tellitud eksperdihinnangud ei asenda raamatupidamisdokumente ning et nendega tutvumine oli mh vajalik vältimaks ülekompenseerimist määruse nr 1370/2007 mõttes. Kahju tõendatust oli ATL p-s 6.1 hüvitamise eeldusena eriliselt rõhutatud. Kui raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine takistas kahju õigeaegset hüvitamist, tuleb viivist VÕS § 113 lg 4 alusel täiendavalt vähendada. (p 48)
Viivisenõue on küll põhimõtteliselt põhjendatud, kuid viivist ei ole sedalaadi kahju puhul alust arvestada hüvitisnõude esitamisest arvates. Samuti tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas viivise vähendamiseks võib anda alust kaebaja viivitus raamatupidamisdokumentide esitamisel. (p 44)
Praegusel juhul tuleb arvestada, et vastustaja ei ole kaebajale tekitanud kahju õigusvastaselt ning kahju hüvitamise aluseks on haldusleping, milles nähti ette vastustaja piiratud kohustus kahju hüvitada. ATL p-s 6.1 ei ole viivist nimetatud. Siiski on kolleegium seisukohal, et poolte eesmärgiga ATL p 6.1 kokkuleppimisel oleks vastuolus inflatsioonikadude ja põhihüvitise viibimisest tingitud lisakahju kompenseerimata jätmine. (p 45)
VÕS § 113 lg 4 järgi ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustust täitmast. ATL p-s 6.1 ettenähtud hüvitise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 valguses asetada kaebaja olukorda, mis on võimalikult sarnane olukorrale, milles ta oleks olnud lepingu jätkumisel. Hüvitatav kahju seisneb praegu peamiselt kuludes, mis kaebaja oleks lepingu jätkumisel teeninud tagasi 2014. a jooksul piletitulu ja igakuise riigipoolse toetuse arvel. Kõnealuste kulutuste kohene hüvitamine oleks kaebaja asetanud nende puhul soodsamasse olukorda võrreldes lepingu jätkumisega. Seega polnud vastustajal kohustust hüvitada kulutusi 2013. a-l. Kui viivisearvestuse täpset algust iga kulu puhul eraldi on ebamõistlikult keeruline tuvastada, võib kohus viivise ulatuse määrata enda äranägemisel (VÕS § 127 lg 6). (p 47)
Viivise vähendamiseks ei anna iseenesest alust asjaolu, et kahju ulatuse kindlakstegemine oli keeruline ja et pooled olid erinevatel seisukohtadel. Vastustaja on aga väitnud ka seda, et kahju hüvitamist takistas raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine. Ilmselgelt vääraks ei ole alust pidada vastustaja seisukohta, et kaebaja tellitud eksperdihinnangud ei asenda raamatupidamisdokumente ning et nendega tutvumine oli mh vajalik vältimaks ülekompenseerimist määruse nr 1370/2007 mõttes. Kahju tõendatust oli ATL p-s 6.1 hüvitamise eeldusena eriliselt rõhutatud. Kui raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine takistas kahju õigeaegset hüvitamist, tuleb viivist VÕS § 113 lg 4 alusel täiendavalt vähendada. (p 48)
Vaidlusalune avaliku teenindamise leping oli käsundilaadne haldusleping. (p 13) Tegemist oli avaliku ülesande delegeerimise lepinguga ja ühtlasi teenuste kontsessiooniga. (p 14)
ATL pole veoleping, ka mitte reisijaveo leping ühistranspordis (VÕS § 847 jj), sest sellega ei kohustu vedaja vedama ühtegi konkreetset reisijat konkreetsesse sihtpunkti (VÕS § 824 lg 1; määruse 1371/2007 art 3 p 8). Avaliku teenindamise lepingut ei saa üldisemalt määratleda töövõtulepinguna, sest see ei ole suunatud kindlale tulemusele. ATL-iga võetav avaliku liiniveo korraldamise kohustus hõlmab tegutsemist (sh teenuse järjepidevuse tagamist), vedamist ja tariifide järgimist (ÜTS v.r § 9 lg-d 1–3; määruse 1370/2007 art 2 p-d „e“ ja „i“). Selline kohustus vastab VÕS-i eriosas reguleeritud lepinguliikidest kõige enam käsundile (VÕS § 619). Üldisema määratluse poolest on ATL kestvusleping (VÕS § 195 lg 3). (p 15)
Vaidlusalune ATL p 8.9 võimaldas lepingut ühepoolselt lõpetada seaduses sätestatud alustel. (p 18) Lepingu ülesütlemiseks ei tulenenud praegusel juhul alust ÜTS v.r-st ega HKTS-st. ÜTS v.r § 10 lg 3 p 3 ja HKTS § 10 p 8 järgi sätestatakse lepingu lõpetamise kord lepingus. Neist sätetest ei tulene siiski kohustust dubleerida lepingus ülesütlemise seadusjärgseid aluseid. HKTS § 11 lg 1 p-d 1 ja 2 (õigusrikkumine ja ettekirjutuse mittetäitmine) ega § 16 (isiku mittevastavus nõuetele) lepingu lõpetamise alustena praegu kohaldatavad ei ole. (p 19)
Halduslepingu lõpetamine on haldusakt ning VÕS § 631 lg 1 ja § 196 lg 1 kohaldamine halduslepingutele koostoimes HMS § 102 lg-ga 1 on haldusorgani, mitte kohtu kaalutlusotsus. (p 28)
HMS §-s 102 on sätestatud kaks alust lepingu ühepoolseks lõpetamiseks: avaliku huvi raske kahjustamise oht (lg 2) ning asjaolude oluline muutumine (lg 4). HMS § 104 lg 2 järgi võib haldusorgan lõpetada õigusvastase halduslepingu. (p 20)
HMS § 102 lg 2 kohaldamise eeldused – ülekaalukas avalik huvi, tingimatu vajadus, avaliku huvi raske kahjustamise oht – on sätestatud silmatorkavalt rangelt. Sel alusel lepingu lõpetamiseks ei ole piisav igasugune avalik huvi, igasugune mõjuv põhjus, mistahes kahju ärahoidmine vms. Samas ei näe HMS § 102 lg 2 lepingu lõpetamise eeldusena ette asjaolude muutumist või nende mitteteadmist ega sätesta ka lepingu lõpetamise piirangut, kui ohu eest vastutab haldusorgan. HMS § 102 lg-ga 2 on seotud lg 3 teises lauses sätestatud kohustus hüvitada kogu varaline kahju.
HMS § 102 lg 4 näeb teisele lepingupoolele (mitte haldusorganile) ette võimaluse taotleda lepingu lõpetamist halduskohtu otsusega, kui lepinguga seotud asjaolud on muutunud ja selle tõttu on lepingu täitmine oluliselt raskem. HMS-i eelnõu seletuskirja järgi oli sätte eesmärk välistada avalikku ülesannet täitval eraisikul lepingu ühepoolne lõpetamine (456 SE I, lk 73). Seletuskirjast ega mujalt ei nähtu seadusandja soovi välistada halduslepingu lõpetamine haldusorgani ühepoolse otsusega, kui asjaolud oluliselt muutuvad või kui selleks esineb muu mõjuv põhjus (vrd VÕS § 97). (p 21)
HMS § 102 lg 1 ja § 105 lg 1 kohaselt tuleb halduslepingu lõpetamisel lähtuda tsiviilõigusest, st ennekõike võlaõigusseaduse lepinguõiguse sätetest, kui haldusmenetluse seadus ei sätesta teisiti. HMS § 102 lg-d 2 ja 4 ning § 104 lg 2 ei reguleeri halduslepingu ühepoolse lõpetamise juhtumeid ammendavalt (nii ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-10, p 12 ning TlnRnK otsus asjas nr 3-08-1246, p-d 10–13). Haldusorgan võib halduslepingu üles öelda mh ka VÕS § 97, § 196 lg 1, § 631 lg 1, § 655 lg 1 ja § 845 lg 1 alusel, kui lepingus või eriseaduses ei ole ülesütlemist piiratud. Rangete tingimustega HMS § 102 lg 2 mõte on tagada avaliku huvi kaitse rasketel juhtudel, sõltumata poolte kokkulepetest ning asjaomasele lepinguliigile kohalduvatest erisustest. Selle sätte mõte pole välistada tsiviilõiguslikele ülesütlemise alustele tuginemist, kui nende kohaldamise eeldused on konkreetsel juhul täidetud.
HMS § 102 lg 2 ammendav iseloom jätaks avaliku huvi piisava kaitseta. Niisuguse tõlgenduse korral ei saaks haldusorgan lepingut lõpetada ei asjaolude olulise muutumise korral ega siis, kui teine pool rikub lepingut. Pole usutav, et seadusandja soovis HMS § 102 lg 2 kehtestamisel asetada haldusorganeid eraisikutega võrreldes sedavõrd ebasoodsamasse olukorda. See jätaks riskid vastuvõetamatus ulatuses halduse kanda ja vabastaks riskist eraisiku, kes tihtipeale teenib halduslepingu täitmiselt kasumit. Kasumi teenimine avalike rahaliste vahendite arvel peab olema mõistlikus tasakaalus ettevõtja äririskiga. (p 22)
Kuna HMS § 102 lg-l 2 on „hädaklausli“ iseloom, tuleb enne ülesütlemise hindamist selle sätte valguses selgitada välja lepingu lõpetamise võimalused võlaõigusseaduse kohaselt. (p 23)
VÕS § 631 lg 1 reguleerib käsunduslepingu erakorralist ülesütlemist. Selle järgi võib kumbki lepingupool ka tähtajalise käsunduslepingu üles öelda, kui kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni lepingu tähtaja möödumiseni. Vastustaja tugines ülesütlemisavalduses VÕS § 196 lg-le 1. See lõige sätestab üldise aluse kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks „mõjuval põhjusel […], eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani“. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi hinnangul langevad VÕS § 631 lg 1 ja § 196 lg 1 kohaldamise tingimused sisuliselt kokku – lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on vajalik mõjuv põhjus (RKTK otsused asjades nr 2-16-13032, p 12; nr 2-16-11889, p 34). VÕS § 631 lg 1 on vaadeldav selgitava täpsustusena, mis ei tõrju kõrvale VÕS § 196 (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-93-09, p-d 11–12). Seepärast saab praegu neid sätteid vaadelda koos. (p 24)
Mõjuva põhjuse hindamine VÕS § 631 lg 1 ja § 196 lg 1 kohaldamisel sõltub poolte huvide kaalumisest seaduse rakendaja poolt. Kaalumise tulemust mõjutab ka lepingu liik (P. Varul jt, VÕS I, § 196 komm 4.3.a.). Poolte huvide kaalumisel on mh oluline küsimus, kes kannab ülesütlemise aluseks olevate asjaoludega seotud riisikot. Riskijaotuse määrab ära leping, eriti selle eesmärk ja asjakohased seadused. Vaid erandina võivad võlaõiguslike kestvuslepingute ülesütlemist õigustada ülesütleja sfääri kuuluvad asjaolud. Viimasel juhul võib, aga ei pruugi lepingu ülesütlemine olla käsitatav lepingu rikkumisena ning seetõttu võib ülesöelnud poolel tekkida kahju hüvitamise kohustus (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-114-07, p 11; vrd üürilepingu erisuste kohta RKTK otsus asjas nr 3-2-1-2-06, p 18). (p 26)
Praegusel juhul on VÕS § 631 lg-s 1 ja § 196 lg-s 1 sätestatud ülesütlemise eeldused täidetud ning ülesütlemist ei ole juhtumi asjaolusid ja vaidlusaluse ATL-i eripära arvestades põhjust pidada halduslepingu rikkumiseks. (p 27)
Ringkonnakohus tõi välja, et vastustaja pole esile toonud kaebajast tulenevaid kaalutlusi, millega vastustaja poleks saanud lepingut sõlmides arvestada. See asjaolu vastab tõele, kuid ei takistanud seaduse kohaselt ülesütlemist. Erinevalt VÕS § 97 lg 2 p-st 1 ei välista § 196 lg 1 sõnastus kategooriliselt ülesütlemist asjaolude alusel, mida ülesütlev pool võis ette näha. Asjaolu ettenähtavust tuleb siiski kaalumisel silmas pidada. Ükski lepingupool, ka riik ei tohi ei seaduslikku ega lepingulist ülesütlemisklauslit kuritarvitada, nt öelda üles halduslepingut olukorras, kus tal polnud algusest peale kavatsust lepingut täita. Sellist olukorda vaidluse asjaoludest ei nähtu. Halduskohus tõdes asjakohaselt, et vastustajal polnud 2009. a-l kaebajaga lepingut sõlmides kindlat teadmist, et leping tuleb ennetähtaegselt üles öelda. (p 29)
Lepingu ülesütlemise läbiv motiiv oli avalik huvi, täpsemalt reisijateveo kui avaliku teenuse kvaliteet. See eesmärk on asjakohane ja legitiimne.
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika järgi ei ole avaliku võimu kandjal tsiviilõigussuhtes eelisseisundit ka mitte siis, kui tema soov lepingut üles öelda tuleneb avalikust huvist. Näiteks ainuüksi avalikule huvile tuginedes ei ole riigil VÕS § 313 lg 1 alusel õigust üürilepingut üles öelda (RKTK otsused asjades nr 3-2-1-2-06, p 18; nr 3-2-1-62-04, p 14). See põhimõte on mõistetav üürilepingute puhul, kui nende sõlmimine on vaid abitegevus avaliku ülesande täitmisel. Seevastu avaliku ülesande täitmist otseselt reguleeriva halduslepingu puhul tuleb avalikku huvi alati õiglaselt (proportsionaalselt) erahuviga võrreldes arvestada ning see võib olla piisav põhjus halduslepingu ülesütlemiseks. Säärane on olnud ka halduskolleegiumi senine praktika VÕS § 196 lg 1 kohaldamisel (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-10, p 12). (p 30)
See, et kaebaja rongid vastasid tehnilistele miinimumnõuetele, ei muuda huvi teenuse kvaliteedi parandamise vastu ebaoluliseks. HKTS § 5 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi võib riik volitada juriidilist isikut haldusülesannet täitma vaid tingimustel, et see ei halvenda ülesande täitmise kvaliteeti ega kahjusta avalikke huve ega nende isikute õigusi, kelle suhtes haldusülesannet täidetakse. Need küsimused on asjakohased ka lepingu täitmise faasis. Haldusülesande üleandmine erasektorile ja eraettevõtja kasuarvestus ei tohi muu hulgas takistada vananenud taristu asendamist uuega. (p 31)
Avalike ülesannete delegeerimislepingud (sh teenuste kontsessioonid) ei ole tavalised teenuselepingud ettevõtja ja tellija vahel. Avaliku ülesande delegeerimise ja kontsessiooniga kaasneb tihti monopoolne seisund. Monopolisti eelisseisundi kivistamine võib ohtlikult seada ärihuvid esiplaanile ja piirata arengut. Liiga ranged ülesütlemise piirangud või hüvitamiskohustused võivad tuua kaasa olukorra, kus ei ajakohastata asjaolude muutumise tõttu ebarahuldavaks osutunud haldusülesannete täitmist. (p 32)
Lepingu ülesütlemine riivas kaebaja õigusi intensiivselt, kuid selle kasuks rääkis oluline avalik huvi – võtta kaebaja amortiseerunud reisirongide asemel kasutusele nüüdisaegsed rongid ning osutada seeläbi avalikku teenust kaebajaga võrreldes oluliselt kvaliteetsemal tasemel. Ülesütlemine oli proportsionaalne. (p 33)
Vaidlusaluse ATL-i ülesütlemise põhjused ei tulene ainult kaebajast ega ainult vastustajast ning ka risk jaguneb nende mõlema vahel. Ka siis, kui pidada rongide plaanitust varasemat tarnimist ainult vastustajast sõltuvaks asjaoluks, ei tähendaks see praegusel juhul lepingu rikkumist. Kaebajaga lepingu jätkamine oleks kahjustanud suure hulga rongireisijate huve. Seda poleks VÕS § 196 lg 1 kohaselt saanud riigilt mõistlikult nõuda, eriti ÜTS v.r § 3 lg-s 2 toodud ühistranspordi korraldamise eesmärkide ja HKTS § 5 lg 1 p-de 2 ja 3 valguses. Avalik huvi oleks lepingu jätkamisel saanud rohkem kahjustada, kui said kaebaja huvid kahjustatud selle ülesütlemisel, arvestades, et kaebajale hüvitatakse otsene kahju ning saamata jäänud tulu hüvitamisest oli kaebaja ATL-iga loobunud. (p 34)
Kui halduslepingu ülesütlemine on õigusvastane ning lepingus ega eriseaduses pole ette nähtud teisiti, tuleb kahju hüvitada RVastS § 7 lg 1 alusel. See säte ei kohaldu praegusel juhul, sest leping lõpetati õiguspäraselt. Praegusel juhul ei kohaldu ka HMS § 102 lg 3, sest lepingu lõpetamise võimalus tulenes VÕS § 631 lg-st 1 ja § 196 lg-st 1. Kuna pooled olid ATL p-s 6.1 leppinud kokku ammendava hüvitamisrežiimi, ei saa kaebaja nõuda kahju hüvitamist RVastS § 16 alusel. (p 37)
Kohtud ja menetlusosalised on ATL p 6.1 tõlgendanud nii, et selle alusel tuleb otsese kahjuna kaebajale hüvitada ka mõistlikud kulud, mida kaebaja pidi ATL-i täitmise eesmärgil tegema, kuigi ta ei saanud lepingu ülesütlemise tõttu 2014. a-l enam avalikku liinivedu korraldada ega selle eest tasu nõuda. Kolleegium nõustub selle tõlgendusega. ATL-i täitmiseks väidetavalt tehtud kuludest otsese kahju hüvitamise nõue praegusel juhul valdavalt koosnebki ning vastustaja on selle põhjendatust osaliselt tunnistanud. Pole usutav, et kitsam tõlgendus vastaks poolte tahtele, sest see oleks jätnud riskid pea täies ulatuses kaebajale. Selliste kulude hüvitamise näeb käsunduslepingu lõppemise korral tasu maksmise kohustuse näol põhimõtteliselt ette ka VÕS § 629 lg 1. Pooltel ei olnud aga keelatud leppida kokku tasu korvamises kahjuhüvitise koosseisus ega sellise hüvitise piiramises. (p 39)
Ringkonnakohus on ekslikult jätnud otsesest varalisest kahjust maha arvamata hüvitise, mida kaebaja maksis töötajatele nende koondamisest teavitamisega viivitamise eest TLS § 100 lg 5 kohaselt. Tegemist on kaebajast tulenevatel asjaoludel tekkinud kahjuga (VÕS § 139 lg 1), sest õigeaegne koondamisest teavitamine sõltus temast endast. Vastustaja on omalt poolt teinud kõik mõistliku, et seda kahju vältida, öeldes lepingu üles enam kui aastase etteteatamisega. Kaebaja ekslik hinnang ülesütlemisteate kehtivusele ei aseta kahju hüvitamise kohustust vastustajale. (p 42)
Haldus- ja ringkonnakohtul on tõendite hindamisel ulatuslik otsustusruum ning see võib olla tavapärasest veelgi laiem kahju ulatuse kindlakstegemisel (vt ka VÕS § 127 lg 6). Kahju hindamisel tuleb lähtuda hüpoteesist, milline oleks olnud kaebaja faktiline olukord ilma hüvitamisnõude aluseks oleva haldusakti või toiminguta (vrd RVastS § 8 lg 1 teine lause ja § 127 lg 1). Tihti eeldab kahju kindlakstegemine keerulist majanduslikku analüüsi. Siin võib kohus usaldada eksperti, kui puudub alus tema seisukoha õigsuses kahelda. Siiski ei anna see otsustusruum kohtule õigust jätta käsitlemata menetlusosaliste vastuväited tõendite ja teiste menetlusosaliste faktiväidete kohta. (p 43)
|
3-17-1329/27
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.11.2018 |
|
ÜTS ei reguleeri seda, millises õiguslikus vormis tuleb omavalitsusorgani ja vedaja vahel sõlmida avaliku teenindamise leping. Halduslepingu vormi on ÜTS § 15 lg-s 2 nõutud ainult piirkondlike ühistranspordikeskustega lepingute sõlmimisel ÜTS §-s 13 nimetatud ülesannete täitmiseks. Seejuures ei või piirkondlik ühistranspordikeskus ise täita vedaja funktsioone (ÜTS § 15 lg 3). ÜTS §-d 20–21, mis reguleerivad avaliku teenindamise lepingu sõlmimise korda ja sisu, lepingu liiki ei määratle. (p 10)
Seega ei ole välistatud avaliku bussiveo teenindamise lepingu sõlmimine eraõiguslikus vormis, eeldusel, et on täidetud HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimused. Sellele ei räägi vastu ka RKTK määrus asjas nr 3-2-1-49-04, kus hinnati ainult konkreetse lepingu sisu. Nt on viidatud lahendis oluliseks peetud seda, et reguleeriti kolmandate isikute õiguslikku seisundit, mis ka HKTS § 3 lg 4 järgi välistab tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise. HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimustel ei ole tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine aga vältimatu, vaid haldusorgan saab valida, kuidas ta soovib haldusülesande täitmise üle anda, ning poolte tahte ebaselguse korral eeldatakse, et sõlmitud on haldusleping. (p 11)
|
3-3-1-43-15
|
Riigikohus |
03.09.2015 |
|
Konkreetsele isikule avaliku ülesande delegeerimine on individuaalse iseloomuga regulatsioon, sõltumata sellest, kas ülesannet täidetakse üks kord või pikema aja jooksul ning ühe, mõne või paljude kolmandate isikute suhtes. Avaliku ülesande delegeerimisel on üldakti iseloom vaid siis, kui volitus antakse üldiste tunnuste abil kirjeldatud isikutele (hüpoteetiliselt nt juhul, kui mõnd ülesannet volitataks täitma kõiki KOV osalusega MTÜ-sid). (p 24)
Jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu (455 SE) seletuskirjast nähtub, et seadusandja eesmärgiks oli luua olukord, et kui hange korraldatud jäätmevedaja leidmiseks oli alanud JäätS § 66 lg 11 kehtivuse ajal, tuli see riigihankemenetlus viia lõpuni selle menetluse alguse ajal kehtinud õiguse kohaselt. Seda tõlgendust ei kummuta asjaolu, et seadusandja nimetas JäätS §‑s 1368 muudatuse jõustumise algselt kavandatud kuupäeva 1. oktoober 2014. JäätS § 66 lg 11 kohaldamine oli seatud sõltuvusse just seaduse muudatuse jõustumisest, mitte 1. oktoobri 2014 saabumisest. Riigikohus peatas PSJKS § 12 alusel jäätmeseaduse muutmise seaduse jõustumise, mistõttu teisenes ka JäätS §‑s 1368 sisalduv seaduse jõustumist täpsustav rakendusnorm. Seadusandja omakorda ei välistanud jäätmeseaduse muutmise seaduse peatamise järel JäätS § 66 lg 11 kohaldamist pärast 1. oktoobrit 2014 algatatud riigihankemenetluste puhul. Sellises õiguslikus olukorras ei ole JäätS § 1368 ega seadusandja eesmärgiga vastuolus, kui 6. jaanuariks 2015 algatatud riigihankemenetlused viiakse lõpuni JäätS § 66 lg‑t 11 rakendades. (p 13.3-13.4)
Enne 7. jaanuari 2015 kehtinud JäätS § 66 lg 11 võimaldas jäätmeveo korraldada selliselt, et jäätmeid vedava ettevõtja ainsaks kliendiks ja temale tasu maksjaks on KOV üksus või viimase volitatud MTÜ. Sellisel juhul lasus jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ning nendega arveldamise kohustus kohaliku omavalitsuse üksusel või viimase volitatud MTÜ-l. Kuna Riigikohus peatas 25. septembri 2014. a määrusega ajas nr 3-4-1-34-14 jäätmeseaduse muutmise seaduse jõustumise kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni, kehtis JäätS § 66 lg 11 hanketeadete esitamise ajal (s.o 6. jaanuaril 2015). (p-d 12.1 ja 12.4)
Halduslepingu nõuetekohane avaldamata jätmine ei too kaasa lepingu tühisust, vaid sellisel juhul leping ei kehti, kuna ta on jõustumata. Haldusleping on tühine, kui tühine oleks sama sisuga haldusakt või kui esinevad asjaolud, mis tingivad tsiviilõigusliku lepingu tühisuse (HMS § 103). (p 16)
Piiritlemata arvu juhtumeid reguleerivateks halduslepinguteks tuleb lugeda halduslepingud, mis oma üldistusastmelt on sarnased üldaktide ehk õigustloovate aktidega (seaduste ja määrustega). Individuaalse või konkreetse iseloomuga halduslepingud on seevastu sarnased haldusaktidega ja liigituvad üksikjuhtumit reguleerivateks halduslepinguteks HMS § 95 teise lause tähenduses. (p 23)
HKTS § 9 kohaselt on KOV ülesande üleandmiseks ning seega haldusülesande täitmise pädevuse tekkimiseks vajalik nii volikogu otsus kui ka haldusleping. Haldusülesande nõuetekohaseks üleandmiseks ei piisa vaid põhimõttelisest volitusest. Seaduslikkuse ja puudutatud isikute õiguste tagamiseks on mh tarvis kindlaks määrata ka volituse piirid ja kasutamise tingimused, ülesande rahastamine ning järelevalve. Need küsimused peab sätestama just haldusleping (HKTS § 10). Nii volikogu otsus kui ka haldusleping peavad haldusülesande täitmise ajaks olema jõustunud. (p 18)
Kui halduslepingud on sõlmitud üksikjuhtumite reguleerimiseks, ei puutu HMS § 101 lg 4 asjasse ning juhinduda tuleb HMS § 101 lg‑st 1. (p 26)
|
3-3-4-1-10
|
Riigikohus |
16.02.2010 |
|
Avalikke ülesandeid (haldusülesandeid) võib õiguslikult määratleda kui vahetult seadusega või seaduse alusel haldusinstitutsioonidele pandud ülesandeid või ülesandeid, mis on tõlgendamise teel vastavast õigusnormist tuletatud. Avalik ülesanne ei tähenda tingimata seda, et tegemist peab olema täidesaatva riigivõimu volituse kasutamisega. Seadusandja võib avaliku ülesandena määratleda ka kinnipeetavale normaalsete elutingimuste loomise ja tagamise. Avaliku ülesande olemus ei muutu sellest, et seda ülesannet täidab eraõiguslik isik.
VangS § 48 lg 1 kohaselt peab vangla tagama kinnipeetavale sisseostude tegemise võimaluse kas vahetult vangla või eraõigusliku juriidilise isiku kaudu. Kuna seadusandja on VangS § 48 lg-s 1 määratlenud vangla kohustusena tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimaluse, siis on tegemist avaliku ülesandega.
HKTS § 3 lg 4 kohaselt on avaliku ülesande (haldusülesande) täitmine võimalik delegeerida eraõiguslikule isikule ka tsiviilõigusliku lepingu alusel HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimustel. Kuna kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus on avalik ülesanne, mille täitmine delegeeriti eraõiguslikule isikule tsiviilõigusliku lepingu alusel, siis on see eraõiguslik isik AvTS § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt teabevaldaja. Isik, kelle avaliku teabe seaduses sätestatud õigusi on rikutud, võib pöörduda kaebusega halduskohtusse (AvTS § 46).
HKTS § 3 lg 4 kohaselt on avaliku ülesande (haldusülesande) täitmine võimalik delegeerida eraõiguslikule isikule ka tsiviilõigusliku lepingu alusel HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimustel. Kuna kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus on avalik ülesanne, mille täitmine delegeeriti eraõiguslikule isikule tsiviilõigusliku lepingu alusel, siis on see eraõiguslik isik AvTS § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt teabevaldaja.
|
3-3-1-78-08
|
Riigikohus |
29.01.2009 |
|
Jäätmeseadusest ei tulene, et jäätmevedaja ja kohaliku omavalitsuse vahel sõlmitava lepingu alusel tekiks võlaõiguslik suhe ka jäätmevaldajaga. Seetõttu ei saa sellise lepingu sõlmimiseks antud korraldus ja haldusleping olla võlasuhte tekkimise aluseks. Eeskätt jäätmevedaja ja kohaliku omavalitsuse vahelisi õigusi ja kohustusi reguleeriva halduslepingu punktide vaidlustamine ei saa olla jäätmevaldajale kasulik, sest esitatud teenustasu arvete ja nende tasumise kohustuse tekkimise aluseks ei ole haldusleping.
Tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumiseks peab kaebuse esitajal olema põhjendatud huvi, mis eeldab isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga. Haldusakti, toimingu või halduslepingu õigusvastasuse tuvastamine peab olema talle kasulik ehk aitama koheselt või edaspidi kaasa õiguste teostamisele või kaitsmisele. Tuvastamiskaebuse esitamisel peab kaebaja näitama, kuidas akti õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema olukorda.
Jäätmeseadusest ei tulene, et jäätmevedaja ja kohaliku omavalitsuse vahel sõlmitava lepingu alusel tekiks võlaõiguslik suhe ka jäätmevaldajaga. Seetõttu ei saa sellise lepingu sõlmimiseks antud korraldus ja haldusleping olla võlasuhte tekkimise aluseks. Eeskätt jäätmevedaja ja kohaliku omavalitsuse vahelisi õigusi ja kohustusi reguleeriva halduslepingu punktide vaidlustamine ei saa olla jäätmevaldajale kasulik, sest esitatud teenustasu arvete ja nende tasumise kohustuse tekkimise aluseks ei ole haldusleping. Kuna vaidlustatud halduslepingu punktide õigusvastasuse tuvastamisega ei kaasneks käesoleval juhul kaebaja jaoks mingisugust kasu, siis puudub kaebajal halduslepingu punktide õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi.
|
3-3-1-13-07
|
Riigikohus |
23.04.2007 |
|
Halduslepingu sõlmimisel nõustuvad mõlemad pooled lepingus kindlaksmääratud tingimustega ning konsensuse nõue laieneb reeglina ka lepingu tingimuste ( näit detailplaneeringu algatamise korraldus ja detailplaneeringu lähteülesanne) muutmisele. Erandjuhtum on sätestatud HMS § 102 lg-s 2. Lepingu alusdokumentide haldusorganipoolne muutmine ei tähenda, et ka halduslepingu tingimused oleksid muutunud.
HMS § 102 lg 1 kohaselt muudetakse halduslepingut tsiviilseadustes sätestatud korras. Arvestades Võlaõigusseaduse §-s 5 sätestatud seaduse dispositiivsuse põhimõtet, tuleb esmalt lähtuda pooltevahelisest kokkuleppest lepingu muutmise kohta.
HMS § 102 lg 2 annab haldusorganile võimaluse halduslepingut ka ühepoolselt muuta, kuid tegemist on piiratud võimalusega, mille abil on võimalik vältida ülekaaluka avaliku huvi järgimise sõltumist haldusorganiga lepingu sõlminud isiku tahtest. Lepingu ühepoolne muutmine eeldab seaduses sätestatud toimingute läbiviimist - ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustamise ohu tuvastamist, selle ohu vältimise võimaluste väljaselgitamist ning lepingu muutmise vajaduse tuvastamisel teisele lepingupoolele vastavate põhjenduste esitamist. Lepingu ühepoolne muutmine ei saa toimuda üksnes lepingu alusdokumentide muutmisega.
HMS § 105 lg 1 alusel kohaldatakse halduslepingutele tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades Haldusmenetluse seadusega kehtestatud erisusi. Lepingu rikkumise esinemisel on teisel lepingupoolel õigus kasutada VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid. Kohustuse täitmise nõude näeb õiguskaitsevahendina ette VÕS § 108 lg 2 ning kohustamiskaebuse esitamist halduskohtusse võimaldab HKMS § 6 lg 1 p 2. Seega on kohustuste täitmise nõue halduskohtumenetluses lubatud õiguskaitsevahend. Kui kohustuse täitmine on muutunud kas osaliselt või täielikult võimatuks, võib lepingupool kohustuse täitmisest VÕS § 108 lg 2 alusel keelduda. Sellisel juhul on teisel lepingupoolel võimalus nõuda VÕS § 115 lg 1 ning Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 alusel kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
|
3-3-1-64-03
|
Riigikohus |
20.10.2003 |
|
Avaliku ülesande täitmise tagamiseks võib avalik võim sõlmida nii halduslepinguid kui tsiviilõiguslikke lepinguid. Halduslepinguks kvalifitseerub avalike ülesannete täitmise tagamiseks sõlmitud leping juhul, kui lepinguga on eraõiguslikule isikule antud avaliku võimu volitusi või kui leping reguleerib kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Seevastu võib tsiviilõigusliku lepinguga olla tegemist juhul, kui eraisik üksnes kaasatakse teenuse tellimise korras avaliku ülesande täitmisele, ilma et talle oleks üle antud võimuvolitusi või lepinguga reguleeritaks kolmandate isikute õigusi.
|