/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-19-2347/7 PDF Riigikohtu erikogu 23.04.2020

Pädeva kohtu määramist ei mõjuta asjaolu, et maakohtus ja halduskohtus ei olnud nõude esitajaks sama isik. Nõude loovutamisel on tegemist eriõigusjärglusega, mille puhul on õigusjärglasel teatud tingimustel võimalik astuda õiguseelneja asemel menetlusse (TsMS § 210 lg 3, HKMS § 30 lg 2). Kui isik algatab õigusjärglusele tuginedes halduskohtus sama esemega kohtuasja, mille on varem maakohtus algatanud väidetav õiguseellane, on tegemist sama kohtuasjaga HKMS § 121 lg 3 mõttes. (p 13)

Pädev kohus tuleb määrata kaebuse esemest lähtudes. Nõude lahendamiseks pädev kohus ei sõltu sellest, kas väidetav õigussuhe tegelikult eksisteerib (vrd ka RKEKm 3-2-4-2-11, p 11). Riigikohtu praktikas on peetud mõnda liiki avalik-õiguslike nõuete loovutamist võimalikuks (vt nt RKTKo 3-2-1-134-12, p-d 16-19). Halduslepingust tulenevate nõuete loovutamise kohta puudub kohtupraktikas selgelt omaks võetud seisukoht. Küsimusele, kas nõude loovutamine on võimalik ja kas see on kehtiv, peab pädev kohus vastama asja sisulise lahendamise käigus. Õigusjärgluse puudumisel tuleb kaebus jätta kohtuotsusega rahuldamata. (p 14)


HKTS § 3 lg 4 järgi võib haldusülesande täitmiseks volitamise korral sõlmida tsiviilõigusliku lepingu, kui seadus ei näe ette üksnes halduslepingu sõlmimist, lepinguga ei reguleerita avaliku teenuse kasutaja või muu kolmanda isiku õigusi ega kohustusi, riiki või kohalikku omavalitsust ei vabastata tal lasuvatest kohustustest ja ülesande täitmisel ei kasutata täidesaatva riigivõimu volitusi. Kui lepingust selgelt ei nähtu poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, eeldatakse, et tegemist on halduslepinguga (vt ka RKHKo 3-3-1-64-03, p 12; RKTKm 3-2-1-49-04, p 15). (Vt ka p 19)

Riigikohtu praktikas on leitud, et välistatud ei ole avaliku bussiveo teenindamise lepingu sõlmimine eraõiguslikus vormis, eeldusel et on täidetud HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimused (RKHKm 3-17-1329/27, p 11). Vaidlust liiniveo avaliku teenindamise lepingu üle on tsiviilkohtumenetluses lahendatud näiteks asjas nr 3-2-1-181-14. Asjas nr 3-2-1-49-04 pidas Riigikohus ühistransporti puudutava lepingu olemuse kindlaksmääramisel oluliseks järgmisi tingimusi: bussi-liinide doteerimine kohaliku omavalitsuse poolt, kohaliku omavalitsuse õigus kontrollida lepingu täitmist, sh dokumentatsiooniga tutvumise teel, ja kehtestada sõidusoodustusi, kohaliku omavalitsuse jätkuv vastutus ühistranspordi korraldamise eest ning kolmandate isikute (reisijateveo teenuse kasutajate) õigusliku seisundi reguleerimine (määruse p 16). (p 17)


ÜTS ega ÜTS v.r ei reguleeri, millises õiguslikus vormis tuleb sõlmida ATL (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-17-1329/27, p 10). Samuti jätab lepingu õigusliku vormi osas vabad käed määrus (EÜ) nr 1370/2007. (p 18)

Kehtiv õigus ei võimalda kohaliku omavalitsuse üksusel lepinguga vedajale lisaks reisijate avaliku teenindamise ülesandele üle anda ühistranspordi korraldamise kohustust. KOKS § 6 lg-st 1 nähtuvalt on tegemist kohaliku omavalitsuse ühe peamise kohustusliku ülesandega. ÜTS v.r § 7 lg 2 võimaldas kohaliku omavalitsuse üksusel ÜTS v.r § 5 lg-s 1 nimetatud avalikud ülesanded halduslepinguga üle anda üksnes piirkondlikule ühistranspordikeskusele, mis seejuures ei võinud täita vedaja funktsioone (ÜTS v.r § 7 lg 3). Samasisuline regulatsioon on kehtiva ÜTS §-s 15. (p 20)

Õigus sõitja sõiduõigust kontrollida ei ole avaliku võimu volitus. See õigus on ühissõidukijuhil juba õigusaktide alusel sõltumata ATL õiguslikust vormist (ÜTS v.r § 52 lg 1 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 26. mai 2004. a määruse nr 141 „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ § 7 lg 3 p 2, ÜTS § 67 lg 1 p 2). (p 21)


Kehtiv õigus ei võimalda kohaliku omavalitsuse üksusel lepinguga vedajale lisaks reisijate avaliku teenindamise ülesandele üle anda ühistranspordi korraldamise kohustust. KOKS § 6 lg-st 1 nähtuvalt on tegemist kohaliku omavalitsuse ühe peamise kohustusliku ülesandega. ÜTS v.r § 7 lg 2 võimaldas kohaliku omavalitsuse üksusel ÜTS v.r § 5 lg-s 1 nimetatud avalikud ülesanded halduslepinguga üle anda üksnes piirkondlikule ühistranspordikeskusele, mis seejuures ei võinud täita vedaja funktsioone (ÜTS v.r § 7 lg 3). Samasisuline regulatsioon on kehtiva ÜTS §-s 15. (p 20)

3-17-1329/36 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.12.2019

Võlaõiguse sätete kohaldamine ei tekita halduslepingu poolte vahele tsiviilõiguslikke suhteid. Eraõiguse kohaldamisel avalik-õiguslikus suhtes tuleb arvestada avalik-õigusliku suhte eripära. Avalik-õiguslike suhete eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Tal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole. (p 18)


Halduslepingu ülesütlemisel võib lisaks HMS s sätestatule tugineda ka VÕS-s ettenähtud lepingu ülesütlemise alustele (RKHK otsus nr 3-13-481/183, p 22). Halduslepingu lõpetamist ka VÕS alusel on kolleegium siiski pidanud haldusaktiks ning ülesütlemise otsustamist haldusorgani, mitte kohtu kaalutlusotsuseks. Kohus võib sellesse HKMS § 158 lg-st 3 lähtudes sekkuda vaid kaalutlusvea korral (samas, p 28). Samale seisukohale tuleb asuda ka halduslepingu alusel leppetrahvi määramise korral. (p 17)

Lepingu järgi otsustab tellija (vastustaja) toetussumma vähendamise ühepoolse aktiga. Selline otsustus vastab haldusakti tunnustele (HMS § 51 lg 1), sest sellega reguleeritakse õigusi ja kohustusi avalik-õiguslikus suhtes. Vaidlusaluse dokumendiga muutis vastustaja kaebaja õigust saada halduslepingu alusel haldusülesannete täitmise eest toetust. Võlaõiguse sätete kohaldamine ei tekita halduslepingu poolte vahele tsiviilõiguslikke suhteid. Eraõiguse kohaldamisel avalik-õiguslikus suhtes tuleb arvestada avalik-õigusliku suhte eripära. Avalik-õiguslike suhete eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Tal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole. (p 18)

HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei võimalda haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse eripära lähtuda leppetrahvi nõude esitamisel ja selle õiguspärasuse kontrollimisel VÕS regulatsioonist. Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. Kolleegium on ka varasemas praktikas VÕS-s sätestatud õiguskaitsevahendite puhul pidanud oluliseks kontrollida, kas õiguskaitsevahend on halduskohtumenetluses lubatav (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p 11). (p 19)


Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. (p 19)


HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei võimalda haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse eripära lähtuda leppetrahvi nõude esitamisel ja selle õiguspärasuse kontrollimisel VÕS regulatsioonist. Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. Kolleegium on ka varasemas praktikas VÕS-s sätestatud õiguskaitsevahendite puhul pidanud oluliseks kontrollida, kas õiguskaitsevahend on halduskohtumenetluses lubatav (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p 11). (p 19)


Asjaolu, et kaebaja pöördus ise pärast vaidlusaluse haldusakti kättesaamist vastustaja poole esialgu kirja ja seejärel vaidega, ei asenda tema ärakuulamist enne kaalutlusotsuse tegemist, sest ärakuulamise eesmärgiks on muu hulgas koguda andmeid, mis tagaks õiguspärase ja kõiki olulisi asjaolusid arvesse võtva haldusakti andmise. (p 25)


Kuigi kaebus jääb lõppastmes rahuldamata, möönab kolleegium, et vaidlusalusel haldusaktil on põhjendamispuudused. Seetõttu tuleb menetluskulude jagamisel kohaldada HKMS § 108 lg-t 6^1, mille kohaselt võib vastustaja kanda jätta tühistamiskaebuse esitamisega seotud kaebaja menetluskulud juhul, kui kohus jätab oluliste põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata eelkõige kohtumenetluses esitatud põhjenduste tõttu, millest kohtu hinnangul haldusorgan juhindus haldusakti andmisel. (p 27)

Vt ka p 28.

3-13-481/183 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.06.2019

Praegusel juhul tuleb arvestada, et vastustaja ei ole kaebajale tekitanud kahju õigusvastaselt ning kahju hüvitamise aluseks on haldusleping, milles nähti ette vastustaja piiratud kohustus kahju hüvitada. ATL p-s 6.1 ei ole viivist nimetatud. Siiski on kolleegium seisukohal, et poolte eesmärgiga ATL p 6.1 kokkuleppimisel oleks vastuolus inflatsioonikadude ja põhihüvitise viibimisest tingitud lisakahju kompenseerimata jätmine. (p 45)

VÕS § 113 lg 4 järgi ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustust täitmast. ATL p-s 6.1 ettenähtud hüvitise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 valguses asetada kaebaja olukorda, mis on võimalikult sarnane olukorrale, milles ta oleks olnud lepingu jätkumisel. Hüvitatav kahju seisneb praegu peamiselt kuludes, mis kaebaja oleks lepingu jätkumisel teeninud tagasi 2014. a jooksul piletitulu ja igakuise riigipoolse toetuse arvel. Kõnealuste kulutuste kohene hüvitamine oleks kaebaja asetanud nende puhul soodsamasse olukorda võrreldes lepingu jätkumisega. Seega polnud vastustajal kohustust hüvitada kulutusi 2013. a-l. Kui viivisearvestuse täpset algust iga kulu puhul eraldi on ebamõistlikult keeruline tuvastada, võib kohus viivise ulatuse määrata enda äranägemisel (VÕS § 127 lg 6). (p 47)

Viivise vähendamiseks ei anna iseenesest alust asjaolu, et kahju ulatuse kindlakstegemine oli keeruline ja et pooled olid erinevatel seisukohtadel. Vastustaja on aga väitnud ka seda, et kahju hüvitamist takistas raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine. Ilmselgelt vääraks ei ole alust pidada vastustaja seisukohta, et kaebaja tellitud eksperdihinnangud ei asenda raamatupidamisdokumente ning et nendega tutvumine oli mh vajalik vältimaks ülekompenseerimist määruse nr 1370/2007 mõttes. Kahju tõendatust oli ATL p-s 6.1 hüvitamise eeldusena eriliselt rõhutatud. Kui raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine takistas kahju õigeaegset hüvitamist, tuleb viivist VÕS § 113 lg 4 alusel täiendavalt vähendada. (p 48)


Viivisenõue on küll põhimõtteliselt põhjendatud, kuid viivist ei ole sedalaadi kahju puhul alust arvestada hüvitisnõude esitamisest arvates. Samuti tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas viivise vähendamiseks võib anda alust kaebaja viivitus raamatupidamisdokumentide esitamisel. (p 44)

Praegusel juhul tuleb arvestada, et vastustaja ei ole kaebajale tekitanud kahju õigusvastaselt ning kahju hüvitamise aluseks on haldusleping, milles nähti ette vastustaja piiratud kohustus kahju hüvitada. ATL p-s 6.1 ei ole viivist nimetatud. Siiski on kolleegium seisukohal, et poolte eesmärgiga ATL p 6.1 kokkuleppimisel oleks vastuolus inflatsioonikadude ja põhihüvitise viibimisest tingitud lisakahju kompenseerimata jätmine. (p 45)

VÕS § 113 lg 4 järgi ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustust täitmast. ATL p-s 6.1 ettenähtud hüvitise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 valguses asetada kaebaja olukorda, mis on võimalikult sarnane olukorrale, milles ta oleks olnud lepingu jätkumisel. Hüvitatav kahju seisneb praegu peamiselt kuludes, mis kaebaja oleks lepingu jätkumisel teeninud tagasi 2014. a jooksul piletitulu ja igakuise riigipoolse toetuse arvel. Kõnealuste kulutuste kohene hüvitamine oleks kaebaja asetanud nende puhul soodsamasse olukorda võrreldes lepingu jätkumisega. Seega polnud vastustajal kohustust hüvitada kulutusi 2013. a-l. Kui viivisearvestuse täpset algust iga kulu puhul eraldi on ebamõistlikult keeruline tuvastada, võib kohus viivise ulatuse määrata enda äranägemisel (VÕS § 127 lg 6). (p 47)

Viivise vähendamiseks ei anna iseenesest alust asjaolu, et kahju ulatuse kindlakstegemine oli keeruline ja et pooled olid erinevatel seisukohtadel. Vastustaja on aga väitnud ka seda, et kahju hüvitamist takistas raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine. Ilmselgelt vääraks ei ole alust pidada vastustaja seisukohta, et kaebaja tellitud eksperdihinnangud ei asenda raamatupidamisdokumente ning et nendega tutvumine oli mh vajalik vältimaks ülekompenseerimist määruse nr 1370/2007 mõttes. Kahju tõendatust oli ATL p-s 6.1 hüvitamise eeldusena eriliselt rõhutatud. Kui raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine takistas kahju õigeaegset hüvitamist, tuleb viivist VÕS § 113 lg 4 alusel täiendavalt vähendada. (p 48)


Vaidlusalune avaliku teenindamise leping oli käsundilaadne haldusleping. (p 13) Tegemist oli avaliku ülesande delegeerimise lepinguga ja ühtlasi teenuste kontsessiooniga. (p 14)

ATL pole veoleping, ka mitte reisijaveo leping ühistranspordis (VÕS § 847 jj), sest sellega ei kohustu vedaja vedama ühtegi konkreetset reisijat konkreetsesse sihtpunkti (VÕS § 824 lg 1; määruse 1371/2007 art 3 p 8). Avaliku teenindamise lepingut ei saa üldisemalt määratleda töövõtulepinguna, sest see ei ole suunatud kindlale tulemusele. ATL-iga võetav avaliku liiniveo korraldamise kohustus hõlmab tegutsemist (sh teenuse järjepidevuse tagamist), vedamist ja tariifide järgimist (ÜTS v.r § 9 lg-d 1–3; määruse 1370/2007 art 2 p-d „e“ ja „i“). Selline kohustus vastab VÕS-i eriosas reguleeritud lepinguliikidest kõige enam käsundile (VÕS § 619). Üldisema määratluse poolest on ATL kestvusleping (VÕS § 195 lg 3). (p 15)


Vaidlusalune ATL p 8.9 võimaldas lepingut ühepoolselt lõpetada seaduses sätestatud alustel. (p 18) Lepingu ülesütlemiseks ei tulenenud praegusel juhul alust ÜTS v.r-st ega HKTS-st. ÜTS v.r § 10 lg 3 p 3 ja HKTS § 10 p 8 järgi sätestatakse lepingu lõpetamise kord lepingus. Neist sätetest ei tulene siiski kohustust dubleerida lepingus ülesütlemise seadusjärgseid aluseid. HKTS § 11 lg 1 p-d 1 ja 2 (õigusrikkumine ja ettekirjutuse mittetäitmine) ega § 16 (isiku mittevastavus nõuetele) lepingu lõpetamise alustena praegu kohaldatavad ei ole. (p 19)

Halduslepingu lõpetamine on haldusakt ning VÕS § 631 lg 1 ja § 196 lg 1 kohaldamine halduslepingutele koostoimes HMS § 102 lg-ga 1 on haldusorgani, mitte kohtu kaalutlusotsus. (p 28)


HMS §-s 102 on sätestatud kaks alust lepingu ühepoolseks lõpetamiseks: avaliku huvi raske kahjustamise oht (lg 2) ning asjaolude oluline muutumine (lg 4). HMS § 104 lg 2 järgi võib haldusorgan lõpetada õigusvastase halduslepingu. (p 20)

HMS § 102 lg 2 kohaldamise eeldused – ülekaalukas avalik huvi, tingimatu vajadus, avaliku huvi raske kahjustamise oht – on sätestatud silmatorkavalt rangelt. Sel alusel lepingu lõpetamiseks ei ole piisav igasugune avalik huvi, igasugune mõjuv põhjus, mistahes kahju ärahoidmine vms. Samas ei näe HMS § 102 lg 2 lepingu lõpetamise eeldusena ette asjaolude muutumist või nende mitteteadmist ega sätesta ka lepingu lõpetamise piirangut, kui ohu eest vastutab haldusorgan. HMS § 102 lg-ga 2 on seotud lg 3 teises lauses sätestatud kohustus hüvitada kogu varaline kahju.

HMS § 102 lg 4 näeb teisele lepingupoolele (mitte haldusorganile) ette võimaluse taotleda lepingu lõpetamist halduskohtu otsusega, kui lepinguga seotud asjaolud on muutunud ja selle tõttu on lepingu täitmine oluliselt raskem. HMS-i eelnõu seletuskirja järgi oli sätte eesmärk välistada avalikku ülesannet täitval eraisikul lepingu ühepoolne lõpetamine (456 SE I, lk 73). Seletuskirjast ega mujalt ei nähtu seadusandja soovi välistada halduslepingu lõpetamine haldusorgani ühepoolse otsusega, kui asjaolud oluliselt muutuvad või kui selleks esineb muu mõjuv põhjus (vrd VÕS § 97). (p 21)

HMS § 102 lg 1 ja § 105 lg 1 kohaselt tuleb halduslepingu lõpetamisel lähtuda tsiviilõigusest, st ennekõike võlaõigusseaduse lepinguõiguse sätetest, kui haldusmenetluse seadus ei sätesta teisiti. HMS § 102 lg-d 2 ja 4 ning § 104 lg 2 ei reguleeri halduslepingu ühepoolse lõpetamise juhtumeid ammendavalt (nii ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-10, p 12 ning TlnRnK otsus asjas nr 3-08-1246, p-d 10–13). Haldusorgan võib halduslepingu üles öelda mh ka VÕS § 97, § 196 lg 1, § 631 lg 1, § 655 lg 1 ja § 845 lg 1 alusel, kui lepingus või eriseaduses ei ole ülesütlemist piiratud. Rangete tingimustega HMS § 102 lg 2 mõte on tagada avaliku huvi kaitse rasketel juhtudel, sõltumata poolte kokkulepetest ning asjaomasele lepinguliigile kohalduvatest erisustest. Selle sätte mõte pole välistada tsiviilõiguslikele ülesütlemise alustele tuginemist, kui nende kohaldamise eeldused on konkreetsel juhul täidetud.

HMS § 102 lg 2 ammendav iseloom jätaks avaliku huvi piisava kaitseta. Niisuguse tõlgenduse korral ei saaks haldusorgan lepingut lõpetada ei asjaolude olulise muutumise korral ega siis, kui teine pool rikub lepingut. Pole usutav, et seadusandja soovis HMS § 102 lg 2 kehtestamisel asetada haldusorganeid eraisikutega võrreldes sedavõrd ebasoodsamasse olukorda. See jätaks riskid vastuvõetamatus ulatuses halduse kanda ja vabastaks riskist eraisiku, kes tihtipeale teenib halduslepingu täitmiselt kasumit. Kasumi teenimine avalike rahaliste vahendite arvel peab olema mõistlikus tasakaalus ettevõtja äririskiga. (p 22)


Kuna HMS § 102 lg-l 2 on „hädaklausli“ iseloom, tuleb enne ülesütlemise hindamist selle sätte valguses selgitada välja lepingu lõpetamise võimalused võlaõigusseaduse kohaselt. (p 23)

VÕS § 631 lg 1 reguleerib käsunduslepingu erakorralist ülesütlemist. Selle järgi võib kumbki lepingupool ka tähtajalise käsunduslepingu üles öelda, kui kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni lepingu tähtaja möödumiseni. Vastustaja tugines ülesütlemisavalduses VÕS § 196 lg-le 1. See lõige sätestab üldise aluse kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks „mõjuval põhjusel […], eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani“. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi hinnangul langevad VÕS § 631 lg 1 ja § 196 lg 1 kohaldamise tingimused sisuliselt kokku – lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on vajalik mõjuv põhjus (RKTK otsused asjades nr 2-16-13032, p 12; nr 2-16-11889, p 34). VÕS § 631 lg 1 on vaadeldav selgitava täpsustusena, mis ei tõrju kõrvale VÕS § 196 (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-93-09, p-d 11–12). Seepärast saab praegu neid sätteid vaadelda koos. (p 24)

Mõjuva põhjuse hindamine VÕS § 631 lg 1 ja § 196 lg 1 kohaldamisel sõltub poolte huvide kaalumisest seaduse rakendaja poolt. Kaalumise tulemust mõjutab ka lepingu liik (P. Varul jt, VÕS I, § 196 komm 4.3.a.). Poolte huvide kaalumisel on mh oluline küsimus, kes kannab ülesütlemise aluseks olevate asjaoludega seotud riisikot. Riskijaotuse määrab ära leping, eriti selle eesmärk ja asjakohased seadused. Vaid erandina võivad võlaõiguslike kestvuslepingute ülesütlemist õigustada ülesütleja sfääri kuuluvad asjaolud. Viimasel juhul võib, aga ei pruugi lepingu ülesütlemine olla käsitatav lepingu rikkumisena ning seetõttu võib ülesöelnud poolel tekkida kahju hüvitamise kohustus (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-114-07, p 11; vrd üürilepingu erisuste kohta RKTK otsus asjas nr 3-2-1-2-06, p 18). (p 26)

Praegusel juhul on VÕS § 631 lg-s 1 ja § 196 lg-s 1 sätestatud ülesütlemise eeldused täidetud ning ülesütlemist ei ole juhtumi asjaolusid ja vaidlusaluse ATL-i eripära arvestades põhjust pidada halduslepingu rikkumiseks. (p 27)

Ringkonnakohus tõi välja, et vastustaja pole esile toonud kaebajast tulenevaid kaalutlusi, millega vastustaja poleks saanud lepingut sõlmides arvestada. See asjaolu vastab tõele, kuid ei takistanud seaduse kohaselt ülesütlemist. Erinevalt VÕS § 97 lg 2 p-st 1 ei välista § 196 lg 1 sõnastus kategooriliselt ülesütlemist asjaolude alusel, mida ülesütlev pool võis ette näha. Asjaolu ettenähtavust tuleb siiski kaalumisel silmas pidada. Ükski lepingupool, ka riik ei tohi ei seaduslikku ega lepingulist ülesütlemisklauslit kuritarvitada, nt öelda üles halduslepingut olukorras, kus tal polnud algusest peale kavatsust lepingut täita. Sellist olukorda vaidluse asjaoludest ei nähtu. Halduskohus tõdes asjakohaselt, et vastustajal polnud 2009. a-l kaebajaga lepingut sõlmides kindlat teadmist, et leping tuleb ennetähtaegselt üles öelda. (p 29)


Lepingu ülesütlemise läbiv motiiv oli avalik huvi, täpsemalt reisijateveo kui avaliku teenuse kvaliteet. See eesmärk on asjakohane ja legitiimne.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika järgi ei ole avaliku võimu kandjal tsiviilõigussuhtes eelisseisundit ka mitte siis, kui tema soov lepingut üles öelda tuleneb avalikust huvist. Näiteks ainuüksi avalikule huvile tuginedes ei ole riigil VÕS § 313 lg 1 alusel õigust üürilepingut üles öelda (RKTK otsused asjades nr 3-2-1-2-06, p 18; nr 3-2-1-62-04, p 14). See põhimõte on mõistetav üürilepingute puhul, kui nende sõlmimine on vaid abitegevus avaliku ülesande täitmisel. Seevastu avaliku ülesande täitmist otseselt reguleeriva halduslepingu puhul tuleb avalikku huvi alati õiglaselt (proportsionaalselt) erahuviga võrreldes arvestada ning see võib olla piisav põhjus halduslepingu ülesütlemiseks. Säärane on olnud ka halduskolleegiumi senine praktika VÕS § 196 lg 1 kohaldamisel (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-10, p 12). (p 30)

See, et kaebaja rongid vastasid tehnilistele miinimumnõuetele, ei muuda huvi teenuse kvaliteedi parandamise vastu ebaoluliseks. HKTS § 5 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi võib riik volitada juriidilist isikut haldusülesannet täitma vaid tingimustel, et see ei halvenda ülesande täitmise kvaliteeti ega kahjusta avalikke huve ega nende isikute õigusi, kelle suhtes haldusülesannet täidetakse. Need küsimused on asjakohased ka lepingu täitmise faasis. Haldusülesande üleandmine erasektorile ja eraettevõtja kasuarvestus ei tohi muu hulgas takistada vananenud taristu asendamist uuega. (p 31)

Avalike ülesannete delegeerimislepingud (sh teenuste kontsessioonid) ei ole tavalised teenuselepingud ettevõtja ja tellija vahel. Avaliku ülesande delegeerimise ja kontsessiooniga kaasneb tihti monopoolne seisund. Monopolisti eelisseisundi kivistamine võib ohtlikult seada ärihuvid esiplaanile ja piirata arengut. Liiga ranged ülesütlemise piirangud või hüvitamiskohustused võivad tuua kaasa olukorra, kus ei ajakohastata asjaolude muutumise tõttu ebarahuldavaks osutunud haldusülesannete täitmist. (p 32)

Lepingu ülesütlemine riivas kaebaja õigusi intensiivselt, kuid selle kasuks rääkis oluline avalik huvi – võtta kaebaja amortiseerunud reisirongide asemel kasutusele nüüdisaegsed rongid ning osutada seeläbi avalikku teenust kaebajaga võrreldes oluliselt kvaliteetsemal tasemel. Ülesütlemine oli proportsionaalne. (p 33)

Vaidlusaluse ATL-i ülesütlemise põhjused ei tulene ainult kaebajast ega ainult vastustajast ning ka risk jaguneb nende mõlema vahel. Ka siis, kui pidada rongide plaanitust varasemat tarnimist ainult vastustajast sõltuvaks asjaoluks, ei tähendaks see praegusel juhul lepingu rikkumist. Kaebajaga lepingu jätkamine oleks kahjustanud suure hulga rongireisijate huve. Seda poleks VÕS § 196 lg 1 kohaselt saanud riigilt mõistlikult nõuda, eriti ÜTS v.r § 3 lg-s 2 toodud ühistranspordi korraldamise eesmärkide ja HKTS § 5 lg 1 p-de 2 ja 3 valguses. Avalik huvi oleks lepingu jätkamisel saanud rohkem kahjustada, kui said kaebaja huvid kahjustatud selle ülesütlemisel, arvestades, et kaebajale hüvitatakse otsene kahju ning saamata jäänud tulu hüvitamisest oli kaebaja ATL-iga loobunud. (p 34)


Kui halduslepingu ülesütlemine on õigusvastane ning lepingus ega eriseaduses pole ette nähtud teisiti, tuleb kahju hüvitada RVastS § 7 lg 1 alusel. See säte ei kohaldu praegusel juhul, sest leping lõpetati õiguspäraselt. Praegusel juhul ei kohaldu ka HMS § 102 lg 3, sest lepingu lõpetamise võimalus tulenes VÕS § 631 lg-st 1 ja § 196 lg-st 1. Kuna pooled olid ATL p-s 6.1 leppinud kokku ammendava hüvitamisrežiimi, ei saa kaebaja nõuda kahju hüvitamist RVastS § 16 alusel. (p 37)

Kohtud ja menetlusosalised on ATL p 6.1 tõlgendanud nii, et selle alusel tuleb otsese kahjuna kaebajale hüvitada ka mõistlikud kulud, mida kaebaja pidi ATL-i täitmise eesmärgil tegema, kuigi ta ei saanud lepingu ülesütlemise tõttu 2014. a-l enam avalikku liinivedu korraldada ega selle eest tasu nõuda. Kolleegium nõustub selle tõlgendusega. ATL-i täitmiseks väidetavalt tehtud kuludest otsese kahju hüvitamise nõue praegusel juhul valdavalt koosnebki ning vastustaja on selle põhjendatust osaliselt tunnistanud. Pole usutav, et kitsam tõlgendus vastaks poolte tahtele, sest see oleks jätnud riskid pea täies ulatuses kaebajale. Selliste kulude hüvitamise näeb käsunduslepingu lõppemise korral tasu maksmise kohustuse näol põhimõtteliselt ette ka VÕS § 629 lg 1. Pooltel ei olnud aga keelatud leppida kokku tasu korvamises kahjuhüvitise koosseisus ega sellise hüvitise piiramises. (p 39)

Ringkonnakohus on ekslikult jätnud otsesest varalisest kahjust maha arvamata hüvitise, mida kaebaja maksis töötajatele nende koondamisest teavitamisega viivitamise eest TLS § 100 lg 5 kohaselt. Tegemist on kaebajast tulenevatel asjaoludel tekkinud kahjuga (VÕS § 139 lg 1), sest õigeaegne koondamisest teavitamine sõltus temast endast. Vastustaja on omalt poolt teinud kõik mõistliku, et seda kahju vältida, öeldes lepingu üles enam kui aastase etteteatamisega. Kaebaja ekslik hinnang ülesütlemisteate kehtivusele ei aseta kahju hüvitamise kohustust vastustajale. (p 42)

Haldus- ja ringkonnakohtul on tõendite hindamisel ulatuslik otsustusruum ning see võib olla tavapärasest veelgi laiem kahju ulatuse kindlakstegemisel (vt ka VÕS § 127 lg 6). Kahju hindamisel tuleb lähtuda hüpoteesist, milline oleks olnud kaebaja faktiline olukord ilma hüvitamisnõude aluseks oleva haldusakti või toiminguta (vrd RVastS § 8 lg 1 teine lause ja § 127 lg 1). Tihti eeldab kahju kindlakstegemine keerulist majanduslikku analüüsi. Siin võib kohus usaldada eksperti, kui puudub alus tema seisukoha õigsuses kahelda. Siiski ei anna see otsustusruum kohtule õigust jätta käsitlemata menetlusosaliste vastuväited tõendite ja teiste menetlusosaliste faktiväidete kohta. (p 43)

3-17-1329/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.11.2018

ÜTS ei reguleeri seda, millises õiguslikus vormis tuleb omavalitsusorgani ja vedaja vahel sõlmida avaliku teenindamise leping. Halduslepingu vormi on ÜTS § 15 lg-s 2 nõutud ainult piirkondlike ühistranspordikeskustega lepingute sõlmimisel ÜTS §-s 13 nimetatud ülesannete täitmiseks. Seejuures ei või piirkondlik ühistranspordikeskus ise täita vedaja funktsioone (ÜTS § 15 lg 3). ÜTS §-d 20–21, mis reguleerivad avaliku teenindamise lepingu sõlmimise korda ja sisu, lepingu liiki ei määratle. (p 10)

Seega ei ole välistatud avaliku bussiveo teenindamise lepingu sõlmimine eraõiguslikus vormis, eeldusel, et on täidetud HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimused. Sellele ei räägi vastu ka RKTK määrus asjas nr 3-2-1-49-04, kus hinnati ainult konkreetse lepingu sisu. Nt on viidatud lahendis oluliseks peetud seda, et reguleeriti kolmandate isikute õiguslikku seisundit, mis ka HKTS § 3 lg 4 järgi välistab tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise. HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimustel ei ole tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine aga vältimatu, vaid haldusorgan saab valida, kuidas ta soovib haldusülesande täitmise üle anda, ning poolte tahte ebaselguse korral eeldatakse, et sõlmitud on haldusleping. (p 11)

3-3-1-43-15 PDF Riigikohus 03.09.2015

Enne 7. jaanuari 2015 kehtinud JäätS § 66 lg 11 võimaldas jäätmeveo korraldada selliselt, et jäätmeid vedava ettevõtja ainsaks kliendiks ja temale tasu maksjaks on KOV üksus või viimase volitatud MTÜ. Sellisel juhul lasus jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ning nendega arveldamise kohustus kohaliku omavalitsuse üksusel või viimase volitatud MTÜ-l. Kuna Riigikohus peatas 25. septembri 2014. a määrusega ajas nr 3-4-1-34-14 jäätmeseaduse muutmise seaduse jõustumise kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni, kehtis JäätS § 66 lg 11 hanketeadete esitamise ajal (s.o 6. jaanuaril 2015). (p-d 12.1 ja 12.4)


Jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu (455 SE) seletuskirjast nähtub, et seadusandja eesmärgiks oli luua olukord, et kui hange korraldatud jäätmevedaja leidmiseks oli alanud JäätS § 66 lg 11 kehtivuse ajal, tuli see riigihankemenetlus viia lõpuni selle menetluse alguse ajal kehtinud õiguse kohaselt. Seda tõlgendust ei kummuta asjaolu, et seadusandja nimetas JäätS §‑s 1368 muudatuse jõustumise algselt kavandatud kuupäeva 1. oktoober 2014. JäätS § 66 lg 11 kohaldamine oli seatud sõltuvusse just seaduse muudatuse jõustumisest, mitte 1. oktoobri 2014 saabumisest. Riigikohus peatas PSJKS § 12 alusel jäätmeseaduse muutmise seaduse jõustumise, mistõttu teisenes ka JäätS §‑s 1368 sisalduv seaduse jõustumist täpsustav rakendusnorm. Seadusandja oma­korda ei välistanud jäätmeseaduse muutmise seaduse peatamise järel JäätS § 66 lg 11 kohaldamist pärast 1. oktoobrit 2014 algatatud riigihankemenetluste puhul. Sellises õiguslikus olukorras ei ole JäätS § 1368 ega seadusandja eesmärgiga vastuolus, kui 6. jaanuariks 2015 algatatud riigihanke­menetlused viiakse lõpuni JäätS § 66 lg‑t 1^1 rakendades. (p 13.3-13.4)


Halduslepingu nõuetekohane avaldamata jätmine ei too kaasa lepingu tühisust, vaid sellisel juhul leping ei kehti, kuna ta on jõustumata. Haldusleping on tühine, kui tühine oleks sama sisuga haldusakt või kui esinevad asjaolud, mis tingivad tsiviilõigusliku lepingu tühisuse (HMS § 103). (p 16)


HKTS § 9 kohaselt on KOV ülesande üleandmiseks ning seega haldusülesande täitmise pädevuse tekkimiseks vajalik nii volikogu otsus kui ka haldusleping. Haldusülesande nõuetekohaseks üleandmiseks ei piisa vaid põhimõttelisest volitusest. Seaduslikkuse ja puudutatud isikute õiguste tagamiseks on mh tarvis kindlaks määrata ka volituse piirid ja kasutamise tingimused, ülesande rahastamine ning järelevalve. Need küsimused peab sätestama just haldusleping (HKTS § 10). Nii volikogu otsus kui ka haldusleping peavad haldusülesande täitmise ajaks olema jõustunud. (p 18)


Piiritlemata arvu juhtumeid reguleerivateks halduslepinguteks tuleb lugeda halduslepingud, mis oma üldistusastmelt on sarnased üldaktide ehk õigustloovate aktidega (seaduste ja määrustega). Individuaalse või konkreetse iseloomuga halduslepingud on seevastu sarnased haldusaktidega ja liigituvad üksikjuhtumit reguleerivateks halduslepinguteks HMS § 95 teise lause tähenduses. (p 23)


Konkreetsele isikule avaliku ülesande delegeerimine on individuaalse iseloomuga regulatsioon, sõltumata sellest, kas ülesannet täidetakse üks kord või pikema aja jooksul ning ühe, mõne või paljude kolmandate isikute suhtes. Avaliku ülesande delegeerimisel on üldakti iseloom vaid siis, kui volitus antakse üldiste tunnuste abil kirjeldatud isikutele (hüpoteetiliselt nt juhul, kui mõnd ülesannet volitataks täitma kõiki KOV osalusega MTÜ-sid). (p 24)


Kui halduslepingud on sõlmitud üksikjuhtumite reguleerimiseks, ei puutu HMS § 101 lg 4 asjasse ning juhinduda tuleb HMS § 101 lg‑st 1. (p 26)

3-3-4-1-10 PDF Riigikohus 16.02.2010

HKTS § 3 lg 4 kohaselt on avaliku ülesande (haldusülesande) täitmine võimalik delegeerida eraõiguslikule isikule ka tsiviilõigusliku lepingu alusel HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimustel. Kuna kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus on avalik ülesanne, mille täitmine delegeeriti eraõiguslikule isikule tsiviilõigusliku lepingu alusel, siis on see eraõiguslik isik AvTS § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt teabevaldaja.


Avalikke ülesandeid (haldusülesandeid) võib õiguslikult määratleda kui vahetult seadusega või seaduse alusel haldusinstitutsioonidele pandud ülesandeid või ülesandeid, mis on tõlgendamise teel vastavast õigusnormist tuletatud. Avalik ülesanne ei tähenda tingimata seda, et tegemist peab olema täidesaatva riigivõimu volituse kasutamisega. Seadusandja võib avaliku ülesandena määratleda ka kinnipeetavale normaalsete elutingimuste loomise ja tagamise. Avaliku ülesande olemus ei muutu sellest, et seda ülesannet täidab eraõiguslik isik.

VangS § 48 lg 1 kohaselt peab vangla tagama kinnipeetavale sisseostude tegemise võimaluse kas vahetult vangla või eraõigusliku juriidilise isiku kaudu. Kuna seadusandja on VangS § 48 lg-s 1 määratlenud vangla kohustusena tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimaluse, siis on tegemist avaliku ülesandega.

HKTS § 3 lg 4 kohaselt on avaliku ülesande (haldusülesande) täitmine võimalik delegeerida eraõiguslikule isikule ka tsiviilõigusliku lepingu alusel HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimustel. Kuna kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus on avalik ülesanne, mille täitmine delegeeriti eraõiguslikule isikule tsiviilõigusliku lepingu alusel, siis on see eraõiguslik isik AvTS § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt teabevaldaja. Isik, kelle avaliku teabe seaduses sätestatud õigusi on rikutud, võib pöörduda kaebusega halduskohtusse (AvTS § 46).

3-3-1-78-08 PDF Riigikohus 29.01.2009

Jäätmeseadusest ei tulene, et jäätmevedaja ja kohaliku omavalitsuse vahel sõlmitava lepingu alusel tekiks võlaõiguslik suhe ka jäätmevaldajaga. Seetõttu ei saa sellise lepingu sõlmimiseks antud korraldus ja haldusleping olla võlasuhte tekkimise aluseks. Eeskätt jäätmevedaja ja kohaliku omavalitsuse vahelisi õigusi ja kohustusi reguleeriva halduslepingu punktide vaidlustamine ei saa olla jäätmevaldajale kasulik, sest esitatud teenustasu arvete ja nende tasumise kohustuse tekkimise aluseks ei ole haldusleping.


Tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumiseks peab kaebuse esitajal olema põhjendatud huvi, mis eeldab isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga. Haldusakti, toimingu või halduslepingu õigusvastasuse tuvastamine peab olema talle kasulik ehk aitama koheselt või edaspidi kaasa õiguste teostamisele või kaitsmisele. Tuvastamiskaebuse esitamisel peab kaebaja näitama, kuidas akti õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema olukorda.

Jäätmeseadusest ei tulene, et jäätmevedaja ja kohaliku omavalitsuse vahel sõlmitava lepingu alusel tekiks võlaõiguslik suhe ka jäätmevaldajaga. Seetõttu ei saa sellise lepingu sõlmimiseks antud korraldus ja haldusleping olla võlasuhte tekkimise aluseks. Eeskätt jäätmevedaja ja kohaliku omavalitsuse vahelisi õigusi ja kohustusi reguleeriva halduslepingu punktide vaidlustamine ei saa olla jäätmevaldajale kasulik, sest esitatud teenustasu arvete ja nende tasumise kohustuse tekkimise aluseks ei ole haldusleping. Kuna vaidlustatud halduslepingu punktide õigusvastasuse tuvastamisega ei kaasneks käesoleval juhul kaebaja jaoks mingisugust kasu, siis puudub kaebajal halduslepingu punktide õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi.

3-3-1-13-07 PDF Riigikohus 23.04.2007

Halduslepingu sõlmimisel nõustuvad mõlemad pooled lepingus kindlaksmääratud tingimustega ning konsensuse nõue laieneb reeglina ka lepingu tingimuste ( näit detailplaneeringu algatamise korraldus ja detailplaneeringu lähteülesanne) muutmisele. Erandjuhtum on sätestatud HMS § 102 lg-s 2. Lepingu alusdokumentide haldusorganipoolne muutmine ei tähenda, et ka halduslepingu tingimused oleksid muutunud.

HMS § 102 lg 1 kohaselt muudetakse halduslepingut tsiviilseadustes sätestatud korras. Arvestades Võlaõigusseaduse §-s 5 sätestatud seaduse dispositiivsuse põhimõtet, tuleb esmalt lähtuda pooltevahelisest kokkuleppest lepingu muutmise kohta.

HMS § 102 lg 2 annab haldusorganile võimaluse halduslepingut ka ühepoolselt muuta, kuid tegemist on piiratud võimalusega, mille abil on võimalik vältida ülekaaluka avaliku huvi järgimise sõltumist haldusorganiga lepingu sõlminud isiku tahtest. Lepingu ühepoolne muutmine eeldab seaduses sätestatud toimingute läbiviimist - ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustamise ohu tuvastamist, selle ohu vältimise võimaluste väljaselgitamist ning lepingu muutmise vajaduse tuvastamisel teisele lepingupoolele vastavate põhjenduste esitamist. Lepingu ühepoolne muutmine ei saa toimuda üksnes lepingu alusdokumentide muutmisega.


HMS § 105 lg 1 alusel kohaldatakse halduslepingutele tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades Haldusmenetluse seadusega kehtestatud erisusi. Lepingu rikkumise esinemisel on teisel lepingupoolel õigus kasutada VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid. Kohustuse täitmise nõude näeb õiguskaitsevahendina ette VÕS § 108 lg 2 ning kohustamiskaebuse esitamist halduskohtusse võimaldab HKMS § 6 lg 1 p 2. Seega on kohustuste täitmise nõue halduskohtumenetluses lubatud õiguskaitsevahend. Kui kohustuse täitmine on muutunud kas osaliselt või täielikult võimatuks, võib lepingupool kohustuse täitmisest VÕS § 108 lg 2 alusel keelduda. Sellisel juhul on teisel lepingupoolel võimalus nõuda VÕS § 115 lg 1 ning Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 alusel kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

3-3-1-64-03 PDF Riigikohus 20.10.2003

Avaliku ülesande täitmise tagamiseks võib avalik võim sõlmida nii halduslepinguid kui tsiviilõiguslikke lepinguid. Halduslepinguks kvalifitseerub avalike ülesannete täitmise tagamiseks sõlmitud leping juhul, kui lepinguga on eraõiguslikule isikule antud avaliku võimu volitusi või kui leping reguleerib kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Seevastu võib tsiviilõigusliku lepinguga olla tegemist juhul, kui eraisik üksnes kaasatakse teenuse tellimise korras avaliku ülesande täitmisele, ilma et talle oleks üle antud võimuvolitusi või lepinguga reguleeritaks kolmandate isikute õigusi.

Kokku: 9| Näitan: 1 - 9

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json