https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-20-120/49 PDF Riigikohtu halduskolleegium 24.11.2022

Leppetrahvi sissenõudmine halduslepingu rikkumisel ei pea toimuma sarnaselt tsiviilõiguslikele võlasuhetele. Avaliku õiguse eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Avaliku võimu kandjal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole (RKHKo nr 3-17-1329/36, p 18). Seda eripära tuleb HMS § 105 lg 1 kohaselt arvestada halduslepingutele võlaõiguslike sätete kohaldamisel.

Halduslepingu rikkumise eest leppetrahvi määramiseks haldusaktiga ei ole seaduses ega lepingus tarvis reguleerida leppetrahvi õiguslikku vormi. Leppetrahvi nõudmiseks peab haldusorganil olema sisuline õiguslik alus, mis tuleneb kas seadusest või halduslepingust. Kui selline alus on olemas, võib leppetrahvi määrata ja vastav haldusorgani tahteavaldus on haldusakt, sest see vastab HMS § 51 lg 1 tunnustele. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et haldusaktiga leppetrahvi määramiseks on alust vaid siis, kui rikutud haldusleping sõlmiti haldusakti asemel (HMS § 98 lg 1). Need asjaolud pole ühegi õigusnormi järgi omavahel seotud. (p 13)


Haldusakti resolutiivosa on HMS § 60 lg 2 esimese lause kohaselt kohustuslik ka kohtule. Vaidluses haldusaktiga kindlaks määratud leppetrahvi tasumise kohustuse üle kontrollib kohus vaid haldusakti kehtivust, mitte õiguspärasust. Kehtivast haldusaktist tuleneva kohustuse vaidlustamiseks peab isik nõudma haldusakti tühistamist. Isik ei vabane kehtivast haldusaktist tulenevast kohustusest pelgalt vastuväitega, et kohustavat haldusakti poleks tohtinud anda. (p 14)


Halduslepingud võivad puudutada olulisi avalikke huve. Muudatuste tegemine nendes peab olema kaalutletud ja selgelt dokumenteeritud (HMS § 55 lg 1 koostoimes § 100 esimese lausega). (p 16.2)

Halduslepingu muutmise läbirääkimistel põhimõttelise üksmeele saavutamine mõnes positsioonis ei tähenda veel kokkuleppele jõudmist lepingu muutmiseks. Iseäranis kehtib see siis, kui üks pool väljendab selgelt seisukohta, et lepingu muutmiseks tuleb teha lisatoiminguid või et muudatus tuleb vormistada kindlal viisil. VÕS § 9 lg 3 sätestab, et kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisti. (p 16.4)


TMS § 2 lg 1 p 21 kohaselt on haldusakt avalik õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täitedokument seaduses sätestatud juhul. Kuna haldusaktina vormistatud leppetrahvinõude puhul säärane norm puudub, ei ole leppetrahvinõue täitedokument ja linnal on enda õiguste kaitseks ja täitedokumendi saamiseks vajadus ja õigus pöörduda kohtusse (HKMS § 44 lg 1; § 260 lg 1 p 1). Kolleegiumi hinnangul tasuks kaaluda täitedokumendina käsitatavate haldusaktide hulga laiendamist. (p 18)


Pahauskseks ei saa pidada seda, kui õigustatud pool nõuab lõpuks sellise lepingu täitmist, mille muutmise üle peeti läbirääkimisi kokkulepet saavutamata. Kui läbirääkimisi pidanud pooled ei saavuta kokkulepet, siis ei tulene läbirääkimistest neile õiguslikke tagajärgi. See põhimõte kehtib nii lepingu sõlmimisel kui muutmisel. Pole tuvastatud asjaolusid, mis viitaks linna kavatsusele pidada läbirääkimisi ilma tegeliku tahteta läbi rääkida või neid pahaukselt katkestada (VÕS § 14 lg 3). (p 17)

3-20-1150/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.05.2022

Mistahes hinnatingimuste muutmine lepingus ei ole lepingu üldise olemuse muutmine, kuigi muudatus võib seejuures olla oluline RHS § 123 lg 2 p-de 1 või 2 kohaselt. Hankelepingu olulise muutmisega on üldistatult alati tegemist, kui muudetakse lepingu tingimusi, mis on olulised oma sisu poolest (kvalitatiivselt), nt lepingutasu (vt EKo nr C-454/06: Pressetext, p 59). Sisult ebaolulised muudatused on lubatavad ilma lisatingimusteta, mh nende rahalist väärtust arvestamata (RHS § 123 lg 1 p 7). RHS § 123 lg 1 p 1 eesmärk seevastu on tunnistada lubatavaks just nimelt ka sisult olulised muudatused, mis siiski pole märkimisväärsed rahalise väärtuse seisukohast ehk kvantitatiivselt (de minimis muudatused; vrd Pressetext, p 61). Lisatingimusena ei tohi sellised muudatused tuua kaasa hankelepingu üldise olemuse muutmist. See aga on hoopis kolmas muudatuste kategooria, tähistades hankelepingu kõige põhimõttelisemaid muudatusi, nagu lepingu eseme muutmine. Selliseks muudatuseks võiks lugeda ka hankelepingu liigi muutmise (nt teenuselepingu muutmise kontsessiooniks).

Kohtute vea põhjuseks võib olla RHS § 123 lg 2 sõnastus, mille kohaselt on lepingu muudatus oluline, kui sellega muudetakse lepingu „üldist olemust“ märkimisväärselt. RHS § 123 lg-ga 2 üle võetud direktiivi 2014/24 (hankedirektiiv) art 72 lg 4 sellist seost ei loo. Seal on hankelepingu oluliseks muutmiseks loetud olukorrad, kus hankeleping muutub „olemuselt olulisel määral“. RHS § 123 lg 1 p-ga 1 üle võetud hankedirektiivi art 72 lg 2 teisest lausest nähtub, et lepingu olemuse oluline muutmine ei tähenda tingimata lepingu üldise olemuse muutmist. Niimoodi tuleb tõlgendada ka RHS § 123 lg 1 p 1 ja lg-t 2. Lepingu üldise olemuse muutmise all peetakse RHS § 123 lg 1 p 1 tähenduses seega silmas lepingu olemuse märksa ulatuslikumaid, läbivaid ja terviklikke, mitte mistahes muid sisulisi või lihtsalt silmatorkavaid muudatusi. (p-d 17–19)

RHS § 123 lg 1 p 1 ei välista riigihanke alusdokumentides sisaldunud lepingutingimuste muutmist. See säte teeb vähese rahalise väärtusega (de minimis) lepingumuudatuste puhul erandi RHS § 123 lg 2 p-ga 1 kaitstavast põhimõttest, et riigihankes osalemise tingimused peavad alusdokumentide kaudu olema võimalikele osalejatele ettenähtavad. RHS § 3 p-dest 1 ja 2 ning nendega üle võetud EL normidest ei tulene keeldu läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest vähemalgi määral taganeda. (p-d 20 ja 21)

Praeguses asjas ei võimaldanud RHS § 123 lg 1 p 1 avaliku teenindamise lepingut (ATL) muuta, sest ühistranspordikeskusel ei saanud tekkida veendumust, et lepingu väärtus ei kasva üle selles sättes lubatud määrade. Ei muudetud küll lepingu üldist olemust, kuid puudub võimalus kontrollida, kas muudatus jääb selles normis sätestatud kvantitatiivsetesse piiridesse. Kuna liinikilomeetri maksumuse muutmise taotlemisel on muudetud lepingu kohaselt määravad esmajoones vedaja tegelikud kulud ning tegelikud kulud ei ole usaldusväärselt prognoositavad, saaks ka lepingu muudatuse väärtusele anda täpse ja kindla hinnangu vaid tagantjärele, pärast lepingu kehtivusaja lõppemist. Tegelikkuses ei pruugi vastustaja liinikilomeetri maksumust üldse või vähemalt mitte igal perioodil maksimaalselt piirmäärani suurendada, sest seda ei pruugi toetada vedaja tegelikud kulud, riigieelarvest eraldatud vahendid või ministri kehtestatud kõrgeim hind (ÜTS § 31 lg 2 p 3 ja lg 4). Samas ei saa olla kindel, et lepingu kogumahu muutus jääb allapoole RHS § 14 lg-s 3 viidatud rahvusvahelist piirmäära. (p-d 29–34)


Ühistranspordiseadus võimaldas ühistranspordikeskustele halduslepinguga anda üle hankija pädevused avaliku teenindamise lepingute (ATL) sõlmimisel ning selliseks pädevuseks on RHS § 123 lg-st 1 tulenevalt ka lepingu muutmise pädevus. (p 23)

Käesolevas kohtuasjas tuleb eristada liinikilomeetri maksumust ja selle piirmäära, kusjuures piirmäära muutmine ei too kaasa vältimatut kohustust muuta liinikilomeetri maksumust (vrd RKHKo nr 3-19-312/25, p-d 24-25). Halduslepingust nähtuvalt oli sõidukilomeetri hinna ja piletihinna kehtestamise ainupädevus Maanteeametil. Samasugune vastustaja pädevus tuleneb õigupoolest juba ÜTS § 31 lg-st 4. Sellest sättest nähtub, et sõidukilomeetri hinna kehtestab bussiliikluses sõitjateveol maakonnaliinidel ühistranspordikeskuse ettepanekul Maanteeameti peadirektor käskkirjaga. Sellest sättest ei tulene Maanteeameti ainupädevust liinikilomeetri maksumuse piirmäära arvutamise valemi muutmiseks. ÜTS-st, ATL-st ega mujalt ei nähtu, et ATL-s kokkulepitud valemi alusel arvutatava liinikilomeetri maksumuse piirmäära suurendamine tooks automaatselt, st ilma Maanteeameti peadirektori käskkirjata kaasa liinikilomeetri maksumuse suurenemise või kohustaks Maanteeametit liinikilomeetri hinda tõstma. (p 27)


HMS § 104 ning RHS § 121 lg 1 p 1, lg 4 ja § 123 koosmõjust tulenevalt võib hankija teha HMS § 104 lg-s 2 sätestatud muutmisotsuse ka siis, kui hankelepingu muudatuse tühisust ei ole tuvastatud RHS-s sätestatud korras. See aga eeldab, et üksikisikust lepingupool oli hankelepingu muudatuse tegemisel selle õigusvastasusest teadlik või on täidetud mõni muu HMS § 104 lg-s 1 sätestatud tingimus. (p 38)

Tuginemaks HMS § 104 lg 1 tähenduses asjaolule, et teine lepingupool oli halduslepingu õigusvastasusest teadlik, tuleb haldusorganil esitada otsesed või kaudsed tõendid selle kohta, et teine lepingupool sai aru lepingu õigusvastasusest. Kaudseks tõendamiseks võib olla piisav see, et üksikisik oli teadlik asjaoludest, millest tuleb asjaomases valdkonnas tegutseval ettevõtjal selgete normide alusel vältimatult järeldada lepingu õigusvastasust. Piisav ei ole see, et ettevõtja oli teadlik asjaoludest, mis alles hoolikamal uurimisel või nõustaja abi kasutamisel oleks viidanud õigusvastasusele või oleks pidanud tekitama lepingu õiguspärasuses kahtluse. (p 38)

Hoolas ettevõtja peab hankelepingu muutmisel tegema mõistlikke pingutusi muudatuse õiguspärasuses veendumiseks. See kehtib ka siis, kui ettepanek lepingu muutmiseks tuleb haldusorganilt. Ainuüksi hoolsuskohustuse rikkumine ei anna samas haldusorganile alust avalik-õiguslikku hankelepingut HMS § 104 lg 2 alusel ühepoolselt muuta. Kui sellistel juhtudel kahjustab lepingu muutmine raskelt ülekaalukat avalikku huvi, on haldusorganil võimalik lepingut muuta või see lõpetada HMS § 102 lg 2 alusel sõltumata üksikisiku teadmisest. (p 39)

3-3-1-13-07 PDF Riigikohus 23.04.2007

Halduslepingu sõlmimisel nõustuvad mõlemad pooled lepingus kindlaksmääratud tingimustega ning konsensuse nõue laieneb reeglina ka lepingu tingimuste ( näit detailplaneeringu algatamise korraldus ja detailplaneeringu lähteülesanne) muutmisele. Erandjuhtum on sätestatud HMS § 102 lg-s 2. Lepingu alusdokumentide haldusorganipoolne muutmine ei tähenda, et ka halduslepingu tingimused oleksid muutunud.

HMS § 102 lg 1 kohaselt muudetakse halduslepingut tsiviilseadustes sätestatud korras. Arvestades Võlaõigusseaduse §-s 5 sätestatud seaduse dispositiivsuse põhimõtet, tuleb esmalt lähtuda pooltevahelisest kokkuleppest lepingu muutmise kohta.

HMS § 102 lg 2 annab haldusorganile võimaluse halduslepingut ka ühepoolselt muuta, kuid tegemist on piiratud võimalusega, mille abil on võimalik vältida ülekaaluka avaliku huvi järgimise sõltumist haldusorganiga lepingu sõlminud isiku tahtest. Lepingu ühepoolne muutmine eeldab seaduses sätestatud toimingute läbiviimist - ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustamise ohu tuvastamist, selle ohu vältimise võimaluste väljaselgitamist ning lepingu muutmise vajaduse tuvastamisel teisele lepingupoolele vastavate põhjenduste esitamist. Lepingu ühepoolne muutmine ei saa toimuda üksnes lepingu alusdokumentide muutmisega.


HMS § 105 lg 1 alusel kohaldatakse halduslepingutele tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades Haldusmenetluse seadusega kehtestatud erisusi. Lepingu rikkumise esinemisel on teisel lepingupoolel õigus kasutada VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid. Kohustuse täitmise nõude näeb õiguskaitsevahendina ette VÕS § 108 lg 2 ning kohustamiskaebuse esitamist halduskohtusse võimaldab HKMS § 6 lg 1 p 2. Seega on kohustuste täitmise nõue halduskohtumenetluses lubatud õiguskaitsevahend. Kui kohustuse täitmine on muutunud kas osaliselt või täielikult võimatuks, võib lepingupool kohustuse täitmisest VÕS § 108 lg 2 alusel keelduda. Sellisel juhul on teisel lepingupoolel võimalus nõuda VÕS § 115 lg 1 ning Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 alusel kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json