/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-19-207/19 PDF Riigikohtu halduskolleegium 04.12.2019

Vastutusotsus tuleb maksukohustuslasele kätte toimetada MKS 4. peatükis (MKS §-d 52–55) sätestatud korras (MKS § 96 lg 2 koostoimes § 95 lg-ga 5). (p 9)

Vastutusotsuse kättetoimetamiseks kohustuslikku kättetoimetamisviisi sätestatud ei ole. Seega võib maksuhaldur ise valida, millisel MKS §-s 52 nimetatud viisil ta vastutusotsuse adressaadile kätte toimetab. Sealjuures tuleb aga arvestada seaduses erinevate kättetoimetamisviiside kasutamise kohta sätestatud tingimusi. See on eriti oluline, sest kui isik tegelikult dokumenti kätte ei saa, kaasnevad seaduses sätestatud presumptsiooni kohaldamisega („loetakse kättetoimetatuks“) isiku jaoks olulised õiguslikud tagajärjed: haldusakt hakkab kehtima (HMS § 61 lg 1, MKS § 46 lg 1) ja kulgema hakkab kaebetähtaeg (HKMS § 46). (p 10)

MKS § 55 näeb ette kaks kumulatiivset tingimust. Esimene tingimus jaguneb kaheks alternatiiviks: a) menetlusosalise aadressi kohta puuduvad andmed või b) menetlusosaline ei ela või ei asu registrisse kantud või maksuhaldurile teadaoleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht või tegevuskoht ei ole teada. Teine tingimus kajastab arusaama, et Ametlike Teadaannete kaudu kättetoimetamine on ultima ratio, st dokumenti ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada. (p 11)

Kuna kaebaja vastutusotsust e-maksuametis ei avanud, ei saa lugeda seda talle kätte toimetatuks e-maksuameti kaudu (MKS § 54 lg 3). (p 12)

MKS § 53^1 ei sätesta, millisel juhul loetakse füüsilisele isikule posti teel saadetud dokument kättetoimetatuks. Vaidlust ei ole selles, et postiasutusel ei õnnestunud kaebajale tähtkirjaga saadetud vastutusotsust üle anda ning et kaebaja, vaatamata postkasti jäetud teatele, postiasutusse tähtkirjale järele ei läinud. Juriidilisel isikul on kohustus korraldada oma registrijärgsel aadressil posti pidev vastuvõtmine, kuid sama ulatuslik kohustus ei saa kehtida füüsilise isiku suhtes. Kui puuduvad tõendid selle kohta, et füüsilisest isikust menetlusosaline on postkasti jäetud väljastusteate kätte saanud, siis ei ole alust lugeda, et haldusakti sisu on adressaadile teatavaks tehtud (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-75-07, p 15). Seetõttu ei saa praegusel juhul lugeda vastutusotsust kaebajale kättetoimetatuks ka posti teel. (p 13)

Praegusel juhul ei kasutanud maksuhaldur enne Ametlike Teadaannete kaudu kättetoimetamist elektroonilise kättetoimetamise teist viisi, s.o elektronposti aadressil (MKS § 54 lg 1 p 2, lg 3) saatmist, ega ka allkirja vastu kättetoimetamist (MKS § 53). (p 14) Samuti oli vastutusmenetluses samuti raskendatud kaebajaga kontakti saamine. (p 15)

Nõue „dokumenti ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada“ võib olla täidetud ka olukorras, kus MTA näitab ära, et see viis oleks tulutu, kuna adressaadiga kättetoimetamisele seatud nõuete kohase kontakti saamine oleks ebatõenäoline.

Praeguse juhtumi asjaolud ei vasta kirjeldusele „menetlusosaline ei ela või ei asu registrisse kantud või maksuhaldurile teadaoleval aadressil“. Kaebaja on kogu menetluse vältel märkinud oma elukohaks rahvastikuregistrijärgse aadressi. Ainult sellest, et kaebaja ei läinud vaatamata tema postkasti jäetud väljastamisteatele tähtkirjale postiasutusse järele, ei saa järeldada, et ta registrijärgsel aadressil ei elanud. Maksuhaldur ei ole esile toonud muid asjaolusid, millest nähtuvalt saaks järeldada, et kaebaja sellel aadressil ei elanud. (p 16)

Maksuhaldur ei ole esitanud tõendeid, mis näitavad, et kaebaja sai vastutusotsuse kätte enne pangakontode arestimist. Ainuüksi kahtlusest, et kaebaja sai vastutusotsusest teada väidetust varem, ei piisa, et lugeda vastutusotsus kaebajale kättetoimetatuks mingil varasemal kuupäeval. (p 17)

MKS §-s 55 sätestatud eeldused dokumendi Ametlike Teadaannete kaudu kättetoimetamiseks on sõnastatud silmatorkavalt rangelt. See on mõistetav, kuna kõnealune kättetoimetamise viis ei ole kuigi tõhus vahend tagamaks, et isik ka tegelikult dokumendi sisust teada saaks ning, nagu eespool öeldud, kaasnevad kättetoimetatuks lugemisega isikule olulised õiguslikud tagajärjed. Seetõttu peabki lävend olema kõrge, eriti arvestades asjaolu, et erinevalt mitmest teisest menetlusseadusest ei nõua MKS näiteks korduvat tähtkirja saatmist jms. Tingimus „menetlusosaline ei ela või ei asu registrisse kantud või maksuhaldurile teadaoleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht või tegevuskoht ei ole teada“ võimaldab pahatahtlikult kõrvale hoida maksuhalduri dokumentide vastuvõtmisest ning võib teha asjatult kulukaks ja aeganõudvaks dokumendi kättetoimetamise isikule, kes selle vastuvõtmist oma elukohas väldib. See argument ei kummuta aga haldusorgani ja kohtu kohustust lähtuda kehtivast seadusest. Seadusandjal on võimalik MKS dokumentide kättetoimetamist puudutavaid sätteid vajadusel muuta. (p 18)


MKS § 55 näeb ette kaks kumulatiivset tingimust. Esimene tingimus jaguneb kaheks alternatiiviks: a) menetlusosalise aadressi kohta puuduvad andmed või b) menetlusosaline ei ela või ei asu registrisse kantud või maksuhaldurile teadaoleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht või tegevuskoht ei ole teada. Teine tingimus kajastab arusaama, et Ametlike Teadaannete kaudu kättetoimetamine on ultima ratio, st dokumenti ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada. (p 11)

Nõue „dokumenti ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada“ võib olla täidetud ka olukorras, kus MTA näitab ära, et see viis oleks tulutu, kuna adressaadiga kättetoimetamisele seatud nõuete kohase kontakti saamine oleks ebatõenäoline. (p 16)

MKS §-s 55 sätestatud eeldused dokumendi Ametlike Teadaannete kaudu kättetoimetamiseks on sõnastatud silmatorkavalt rangelt. See on mõistetav, kuna kõnealune kättetoimetamise viis ei ole kuigi tõhus vahend tagamaks, et isik ka tegelikult dokumendi sisust teada saaks, ning kättetoimetatuks lugemisega kaasnevad isikule olulised õiguslikud tagajärjed. Seetõttu peabki lävend olema kõrge, eriti arvestades asjaolu, et erinevalt mitmest teisest menetlusseadusest ei nõua MKS näiteks korduvat tähtkirja saatmist jms. Tingimus „menetlusosaline ei ela või ei asu registrisse kantud või maksuhaldurile teadaoleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht või tegevuskoht ei ole teada“ võimaldab pahatahtlikult kõrvale hoida maksuhalduri dokumentide vastuvõtmisest ning võib teha asjatult kulukaks ja aeganõudvaks dokumendi kättetoimetamise isikule, kes selle vastuvõtmist oma elukohas väldib. See argument ei kummuta aga haldusorgani ja kohtu kohustust lähtuda kehtivast seadusest. Seadusandjal on võimalik MKS dokumentide kättetoimetamist puudutavaid sätteid vajadusel muuta. (p 18)


MKS § 53^1 ei sätesta, millisel juhul loetakse füüsilisele isikule posti teel saadetud dokument kättetoimetatuks. Vaidlust ei ole selles, et postiasutusel ei õnnestunud kaebajale tähtkirjaga saadetud vastutusotsust üle anda ning et kaebaja, vaatamata postkasti jäetud teatele, postiasutusse tähtkirjale järele ei läinud. Juriidilisel isikul on kohustus korraldada oma registrijärgsel aadressil posti pidev vastuvõtmine, kuid sama ulatuslik kohustus ei saa kehtida füüsilise isiku suhtes. Kui puuduvad tõendid selle kohta, et füüsilisest isikust menetlusosaline on postkasti jäetud väljastusteate kätte saanud, siis ei ole alust lugeda, et haldusakti sisu on adressaadile teatavaks tehtud (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-75-07, p 15). Seetõttu ei saa praegusel juhul lugeda vastutusotsust kaebajale posti teel kättetoimetatuks. (p 13)


3-3-1-63-13 PDF Riigikohus 03.12.2013

MKS § 55 sätestab kaks samaaegselt esinevat tingimust, mille avaldumisel võib dokumenti kätte toimetada Ametlikes Teadaannetes: isik ei ela maksuhaldurile teadaoleval aadressil ning dokumenti ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada. MKS § 55 ei tohi tõlgendada selliselt, et isikutel oleks võimalik maksuhalduri poolt saadetud dokumentide kättesaamisest teadlikult kõrvale hoida. Samas eeldab MKS § 55 kohaldamine, et dokumenti ei ole võimalik muul viisil kätte toimetada. Sellest, et maksumenetluse jooksul oli menetlusposti kättetoimetamisega raskusi, ei saa vahetult järeldada, et dokumendi kättetoimetamine muul viisil on võimatu. Kuna maksuotsus on koormava iseloomuga, peab MKS §-s 55 reguleeritud nn õigusliku fiktsiooni kohaldamine olema põhjendatud.


Pärast kaebuse menetlusse võtmist võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta (HKMS § 49 lg 1). Kohus peab enne kaebuse nõude muutmisega nõustumist kontrollima, kas kaebuse nõude muutmine on kaebuse eesmärgi saavutamiseks otstarbekas ning kas kaebuse esitamine muudetud kujul oleks lubatav.

Kaebuse nõude muutmise vastuvõtmisel ja kaebuse nõude määratlemisel tuleb arvestada HKMS § 45 lg-s 4 sätestatud kaebeõiguse piiranguga. Vaideotsuse peale võib ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Kaebuses ega selle täienduses ei ole selgitatud, kuidas maksuotsuse ja võlateate osas tehtud vaideotsus rikub kaebaja õigusi vaide esemest sõltumata. Seetõttu ei olnud vaideotsuse vaidlustamine lubatud ning sellel põhjusel ei võinud halduskohus kaebuse muutmist vastu võtta.


Halduskohus on kaebajale ekslikult selgitanud, et kohus ei saanud maksuotsuse tühistamise nõuet läbi vaadata, kuna vaidlustatud vaideotsusega ei ole kaebaja taotlust maksuotsuse tühistamiseks sisuliselt läbi vaadatud. Maksukorralduse seadusest ega muust seadusest ei tulene, et enne maksuotsuse halduskohtus vaidlustamist tuleb läbida vaidemenetlus. Samuti sõltumata sellest, kas vaidemenetlus on kohustuslik või mitte, ei takista vaide õigusvastane läbivaatamata jätmine vaides vaidlustatud haldusakti kohtulikku kontrolli (määrus asjas nr 3-3-1-30-12, p 18, vt ka määrus asjas nr 3-3-1-34-13, p-d 8–9).

3-3-1-82-07 PDF Riigikohus 28.01.2008

Enne maa omandi küsimuse lahendamist tuleb kohalikul omavalitsusel vastu võtta otsus maal asuvate ehitiste saatuse kohta. Kui maal asuvad ehitised on lagunenud ning kasutusest välja langenud, peab kohalik omavalitsus MRS § 6 lg-st 31 tulenevalt langetama otsuse ehitiste kordategemiseks tähtaja andmise või kõrvaldamise osas, arvestades nii ehitiste seisundit kui ka nende lagunemise ja kasutusest väljalangemise aega ja asjaolusid. Kui maa riigi omandisse jätmise otsus on langetatud ilma maaüksusel asuvate ehitiste seisukorda hindamata ning nende suhtes ettevõetava tegevuse osas seisukohta võtmata, siis kujutab sellisel viisil maa koos sellel asuvate ehitistega riigi omandisse jätmine endast isiku vara sundvõõrandamist ilma asjakohase menetluse läbiviimiseta.


Isikule teatavaks tegemata haldusakti puhul tuleb eristada kõigepealt aega, mis isikul kulub pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks. Sellele järgneb aeg, mil haldusorgan isikule haldusakti esitab. Pärast haldusakti saamist ja sellega tutvumist tuleb isikul pöörduda 30 päeva jooksul kohtusse (vt Riigikohtu 09.05.2007 määrust haldusasjas nr 3-3-1-23-07). Seega tuleb kohtul teatavaks tegemata haldusakti puhul kontrollida, kas isiku poolt haldusakti väljanõudmine on toimunud mõistliku aja jooksul ning kas pärast haldusakti teatavakstegemist on isik kohtusse pöördunud 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates. Kui haldusakti väljanõudmine ja selle vaidlustamine toimub 30 päeva jooksul, siis puudub vajadus tähtaja ennistamise järele.


Kui haldusakt piirab isiku õigusi, ei ole Ametlikes Teadaannetes avaldamine kohane viis selle teatavakstegemiseks. HMS § 62 lg 2 p 1 kohaselt tuleks sellisel juhul haldusakt isikule teatavaks teha kättetoimetamise teel. Maa riigi omandisse jätmise otsus piirab otseselt maatükil asuvate ehitiste omaniku õigusi, seetõttu tuleb selline otsus HMS § 62 lg 2 p-st 1 lähtuvalt teha teatavaks kättetoimetamisega.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json