3-21-1027/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.03.2023 |
|
KVTS § 156 lg 2 on ametniku varalist vastutust reguleeriv erinorm (vt ATS § 32 lg-d 5 ja 6, ka § 80). Sealjuures on KVTS § 156 lg 2 sõnastus imperatiivne ega jäta Kaitseväele kaalutlusõigust, kas või mis ulatuses kohustada tegevväelast koolituskulusid hüvitama. Kaalutlusõigust ei ole võimalik tuletada ka ressursimahukat koolitust reguleerivast üldnormist (ATS § 32 lg 6). (p 18)
Selleks et tegevväelasel tekiks kohustus hüvitada ressursimahuka koolitusega seotud otsene kulu, peab see KVTS § 156 lg 2 järgi olema riigi poolt kantud („mida riik on kandnud“). Viimast on õiguspraktikas sisustatud kui kohustusi, mis on tasutud (vrd RKHKo nr 3-3-1-15-15, p 15). Seejuures peab Kaitsevägi ressursimahuka koolitusega seotud kulutused olema kandnud teenistusest vabastamise käskkirja tegemise seisuga või 30 päeva jooksul koolituse katkestamisest teada saamisest arvates (kaitseministri 6. veebruari 2013. a määruse nr 8 „Tegevväelase ressursimahuka koolituse kulu arvestamine ja hüvitamine ning määramata tähtajaga tegevteenistuses olemise kohustuse määramise kord“ 3 lg 1). (p 20)
Kui kaebajate teooriaõppe eest täies ulatuses tasumine oli välditav, ei saa olla tegemist ressursimahuka koolitusega seotud otsese kuluga KVTS § 156 lg 2 mõistes. (p 22)
Kui ametnik kaalub teenistusest lahkumist ja seeläbi ressursimahuka koolituse katkestamist, peab ametiasutus talle ressursimahuka koolituskulude hüvitamise kohustuse ulatuse piisavalt täpselt teada andma, selleks et ametnikul oleks võimalik teha teadlik otsus teenistusest lahkumise kohta (HMS § 36 lg 1 p 1) ning tal oleks võimalik hüvitamisnõude suurusele ja nõude aluseks olevatele asjaoludele vastuväited esitada (HMS § 40 lg 1). (p 24)
Ametnik saab teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest loobuda üksnes tema ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul (ATS § 87 lg 5, vrd HMS § 14 lg 8). Kui ametnik oli enne teenistusest vabastamise taotluse esitamist olulises eksimuses teatud asjaolude osas, tuleb ametniku teenistusest vabastamise avaldusest loobumise taotluse lahendamisel seda arvesse võtta. (p 24)
|
3-20-1631/37
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.06.2022 |
|
Vastustaja ei pea selgitamiskohustust täites suunama kaebajat soodsaima valiku juurde. Selgitamiskohustuse eesmärk on nõustada isikut iseseisva otsuse tegemisel, kuid seejuures ei tohi menetlusosalist mõjutada. (p-d 10 ja 12)
Uurimispõhimõte pole piiramatu. Asjaolu uurimiseks peab esinema mõistlik ajend. Sellist ajendit ei ole, kui taotluse ja selle põhjal hõlpsalt leitavate avalike andmete alusel on kõik otsuse tegemiseks vajalikud asjaolud haldusorganile teada. (p-d 11 ja 12)
|
3-15-443/54
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.04.2018 |
|
Et käsitada loomade hukkumist ulatuslikuna, peaks see mingil moel erinema tavapärasest hukkumisest, st ületama sarnastel tingimustel loomapidamisel üldiselt sama aja jooksul esinevat suremust. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)
Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi.
Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)
Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)
Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.
Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)
Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi. (p 13)
Kontrollaktil põhinevad lisalehed ei ole praegusel juhul käsitatavad iseseisvate haldusaktidena, kontrollakti lahutamatute osadena ega PRIA menetluses antud eelhaldusaktidena. Lisalehed ei ole koostatud mitte kontrollakti osana, vaid eraldi dokumendina vormistatud kontrollaruande lisadena. Nendes vaid kajastatakse teatud asjaolusid ja konstateeritakse korrarikkumisi, kuid ei määrata siduvalt kindlaks rikkumiste õiguslikke tagajärgi ega tuvastata õiguslikult siduvalt asjaolusid. Tegemist on olemuselt asutustevaheliste teabetoimingute dokumenteerimisega. Kuigi PRIA-l on toetuste vähendamisel kaalutlusõigus, võivad lisalehed sisaldada PRIA jaoks tõenduslikku teavet toetuse vähendamise menetluses. PRIA ei pea toetuste vähendamise üle otsustades tegema uut kohapealset kontrolli, vaid võib tugineda VTA kontrolli käigus tuvastatud asjaoludele. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud võimaldada lisalehtede vaidlustamist samas kaebuses koos kontrollaktiga, millel need põhinesid. Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole küll võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.
Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)
Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.
Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)
Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi.
Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)
KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.
Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)
Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15)
Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)
Kui muidu erinevatesse kohtualluvustesse kuuluvad nõuded on omavahel sisuliselt seotud, võib need esitada liitkaebusega ühele halduskohtule ja sel juhul on kohtualluvus valikuline (HKMS § 7 lg 2). (p 18)
Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)
Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)
Kuigi põllumajandusministri 23. veebruari 2005. a määruses nr 21 sätestatud nõuete eesmärk on eelkõige loomse toidu tarbija kaitse, ei piiritle see erinevaid ravimirühmi, mida on või ei ole vaja § 15 kohaselt ravimiarvestusse kanda. Määrus on kehtestatud ravimiseaduse alusel ja RavS § 2 lg 1 järgi on ravim igasugune aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks, ravimiseks või haigusseisundi kergendamiseks inimesel või loomal, inimese või looma elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu. Seejuures on õigus ainet ravimina määratleda Ravimiametil (RavS § 2 lg 2). Põllumajandustootja ei saa iseseisvalt aine ravimina kvalifitseerimise üle otsustada. (p 23)
Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15)
Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)
KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.
Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)
KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.
Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)
KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa. (p 32)
Vt järelevalvesubjekti kaasaaitamiskohustuse kohta spetsiifilises VTA järelevalvevaldkonnas p 32.
KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa.
Küll aga annab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mis tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks) art 4 lg 2 p g järelevalveks pädevale asutusele aluse kohustada sööda- ja toidukäitlejaid abistama pädeva asutuse töötajaid nende tööülesannete täitmisel. Seega tuleneb viidatud sättest järelevalveametnikele õiguslik alus anda järelevalvesubjektile korraldus aidata järelevalve teostamisele kaasa. (p 32)
|
3-3-1-76-15
|
Riigikohus |
13.01.2016 |
|
Kuigi VÕS § 128 lg 3 on RVastS alusel kohaldatav ka avalik-õiguslikes suhetes, on RVastS § 7 lg 4 kohaselt eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaldamine võimalik ainult juhul, kui see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Haldusorganile esitatud kahjunõue lahendatakse haldusmenetluses, mistõttu laienevad sellele menetlusele HMS-s sätestatud põhimõtted, sh uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus. Erinevalt eraõiguslikest suhetest on haldusorganil kahjunõude kohtueelsel lahendamisel kohustus selgitada välja olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel. Haldusorgan selgitab menetlusosalisele muu hulgas tema õigusi ja kohustusi haldusmenetluses ning seda, millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb esitada. Juhul kui esitatud avalduses on puudused, peab haldusorgan võimaldama isikul need puudused kõrvaldada. Seega ei ole isikul avalik-õiguslikes suhetes esitatud kahjunõude kohtueelses menetluses eraõiguslike suhetega samaväärset vajadust kvalifitseeritud õigusabi järele. (p 13)
Kuigi VÕS § 128 lg 3 on RVastS alusel kohaldatav ka avalik-õiguslikes suhetes, on RVastS § 7 lg 4 kohaselt eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaldamine võimalik ainult juhul, kui see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Haldusorganile esitatud kahjunõue lahendatakse haldusmenetluses, mistõttu laienevad sellele menetlusele HMS-s sätestatud põhimõtted, sh uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus. Erinevalt eraõiguslikest suhetest on haldusorganil kahjunõude kohtueelsel lahendamisel kohustus selgitada välja olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel. Haldusorgan selgitab menetlusosalisele muu hulgas tema õigusi ja kohustusi haldusmenetluses ning seda, millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb esitada. Juhul kui esitatud avalduses on puudused, peab haldusorgan võimaldama isikul need puudused kõrvaldada. Seega ei ole isikul avalik-õiguslikes suhetes esitatud kahjunõude kohtueelses menetluses eraõiguslike suhetega samaväärset vajadust kvalifitseeritud õigusabi järele. (p 13)
Arvestades, et kahjunõude, nagu ka vaide esitamine haldusorganile on üldjuhul vabatahtlik (RVastS § 17 lg 1), on isikul võimalik vältida kohtueelses menetluses õigusabikulude kandmist, pöördudes selle asemel otse kohtusse. Halduskohtumenetluses on õigusabikulude hüvitamine selgesõnaliselt ette nähtud. Seega ei ole kulude tekkimine vältimatu. Kui seadusandja sooviks võimaldada kohtueelse menetluse õigusabikulude hüvitamist avalik-õiguslikes suhetes, vajaks see täpsemat regulatsiooni kulude väljamõistmise kohta haldusorgani poolt. (p 13)
Kahjunõude kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks ei ole avalik-õiguslikes suhetes alust, just nagu ka vaidemenetluses kantud õigusabikulusid ei ole võimalik vastustajalt välja mõista ei HKMS ega RVastS alusel (vt RKHK 1. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-20-11 ja 5. detsembri 2013. a otsus asjas 3-3-1-60-13). (p 12-13)
Arvestades, et kahjunõude, nagu ka vaide esitamine haldusorganile on üldjuhul vabatahtlik (RVastS § 17 lg 1), on isikul võimalik vältida kohtueelses menetluses õigusabikulude kandmist, pöördudes selle asemel otse kohtusse. Halduskohtumenetluses on õigusabikulude hüvitamine selgesõnaliselt ette nähtud. Seega ei ole see kahju vältimatu. Kui seadusandja sooviks võimaldada kohtueelse menetluse õigusabikulude hüvitamist avalik-õiguslikes suhetes, vajaks see täpsemat regulatsiooni kulude väljamõistmise kohta haldusorgani poolt. (p 13)
|
3-3-1-91-13
|
Riigikohus |
10.04.2014 |
|
Haldusorgani kohustuste hulka ei kuulu üksnes vältimatult vajaliku menetluse läbiviimine, vaid ka hoolitsemine selle eest, et õigusteadmisteta ja asjaajamises vilumatul isikul oleks võimalus menetluses tulemuslikult osaleda. Nõustamine ja selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel, iseäranis juhtudel, kui isiku õiguste kahjustamise oht on piisavalt suur ja tõenäoline (vt RKHK 15.02.2005 otsus
asjas nr 3-3-1-90-04, p 16). (p 16)
Konkreetse, Tallinna linna poolt välja pakutud munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürile saamiseks peab isik esitama täiendava taotluse lisaks eluruumi taotlejana arvele võtmise taotlusele. Linna kohustus on tagada, et isik, kellele eluruumi üürilevõtmiseks pakutakse, saaks aru, et ta peab esitama Tallinna Linnavalitsuse 7.05.2003 määruse nr 39 "Linna eluasemekomisjoni põhimääruse ja töökorra, linnaosa eluasemekomisjoni põhimääruse ja töökorra ning eluruumi üürimist taotleva isikuna arvelevõtmise avalduse vormi kinnitamine" lisa 2 p-s 29 nimetatud taotluse. (p 18)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-90-04.
Kohustamiskaebuse rahuldamine ei ole RVastS § 6 lg 3 esimese lause järgi võimalik olukorras, kus seadus näeb ette taotluse esitamise haldusorganile ning taotlust ei ole esitatud.
Samas olukorras, kus isik nõuab sisuliselt, et linn pakuks talle SHS § 14 lg 1 alusel üürilevõtmiseks välja eluruumi, st looks võimaluse eluruumi üürimise taotlemiseks, piisab selleks, et esitada SHS § 14 lg 1 alusel kohustamiskaebus eluruumi üürimise võimaluse loomiseks, RVastS § 6 järgimiseks eluruumi taotlejana arvelevõtmise taotluse esitamisest. (p 20)
Selleks, et esitada SHS § 14 lg 1 alusel kohustamiskaebus eluruumi üürimise võimaluse loomiseks, piisab RVastS § 6 järgimiseks eluruumi taotlejana arvelevõtmise taotluse esitamisest. (p 20)
Asjaolu, et isik on arvele võetud munitsipaaleluruumi taotlejana, ei välista, et isik on siiski sotsiaalkorteri vajaja SHS § 14 lg 1 mõttes. Eluruumide taotlejate üle arvestuse pidamine ning seejuures munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide taotlejate eristamine kujutab endast haldusesisest andmete töötlemist ega saa seaduses sätestatud tingimustele vastavat isikut jätta ilma seadusega ettenähtud hüvest. Ka Tallinna linna õigusaktid võimaldavad võtta sotsiaaleluruumi taotlenud isik arvele munitsipaaleluruumi taotlejana ning munitsipaaleluruumi taotleja võtta arvele sotsiaaleluruumi taotlejana (p 21)
SHS § 14 lg-s 1 sätestatud kohustus ei ole täidetud ainuüksi sellega, et taotleja registreeritakse ja linn avalikustab asustamata munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide andmed internetis. SHS § 14 lg 1 kohustab linna andma sotsiaalkorteri vajajale reaalse võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Kui sotsiaalkorteri vajajaid on linnas rohkem kui internetis avalikustatud sotsiaalkortereid, ei ole taotlejate jaoks tegemist reaalse üürimisvõimalusega. SHS § 14 lg 1 ei kohusta linna üksnes üürima asustamata sotsiaalkortereid, vaid ka tagama, et sotsiaalkortereid jätkuks kõikidele isikutele, kellel on SHS § 14 lg-st 1 tulenevalt õigus linnalt eluruum saada. (p 22)
|
3-3-1-94-13
|
Riigikohus |
09.04.2014 |
|
Määruse nr 1122/2009 art 26 lg 2 osa „põllumajandustootja või tema esindaja takistab kohapealse kontrolli tegemist“ tuleb tõlgendada nii, et see on seotud taotleja kaasaitamiskohustusega kontrolli teostamisel. Eelduslikult on toetuse taotlejal kõige asjakohasem teave nõuetele vastavuse kohta. Selle kohustuse täitmata jätmise õiguslikuks tagajärjeks on toetusest ilmajäämine. Viide Euroopa Kohtu tõlgendusele asjas Marija Omejc vs Republika Slovenija, nr C-536/09, 16.06.2011, p 30. (p 14)
Euroopa Nõukogu 19.01.2009 määrus nr 73/2009 ega Euroopa Komisjoni 30.11.2009 määrus nr 1122/2009 ei määra üheselt kindlaks, milliste nõuete ja dokumentide kontroll on käsitatav haldus- ja milline kohapealse kontrollina. Määrustest on võimalik järeldada, et kohapealse kontrolliga on hõlmatud ka vajalike dokumentide esitamise kohustus. Eelkõige kinnitab seda määruse nr 73/2009 art 22 lg 1, mille kohaselt kontrollitakse kohapealse kontrolli käigus ka seda, kas põllumajandustootja järgib toetuse saamise põhinõudeid, kohustuslikke majandamisnõudeid ning häid põllumajandus- ja kesk¬konnatingimusi. Nende nõuete järgimist ei ole võimalik hinnata üksnes visuaalselt, vaid see eeldab ka asjakohaste dokumentidega tutvumist, millest nähtuks, kas toetuse saamise nõudeid on sisuliselt järgitud. Eeldatavasti kajastab põlluraamat teavet selle kohta, kas põlde hoiti heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes (nt väetised, mürgid, lõikused) ning milline oli põllumassiiv. Kui seda teavet ei esitata, on raskendatud ka kontrollimine. (p 17) Seega saab kohapealse kontrolliga lugeda hõlmatuks ka põlluraamatute ja koolitustunnistuste kontrollimise. (p 18)
Haldusorganil tuleks üldjuhul selgitada, mis on selle õiguslikuks tagajärjeks, kui halduse tegevuse adressaat jätab haldusorgani nõude täitmata (ELÜPS § 1 lg 2 ja HMS § 15 lg 2). Samas ei mõjuta selgitamiskohustuse rikkumine asja otsustamist, kui adressaat sai aru või pidi aru saama, et teda kontrollitakse ja temalt on nõutud selliste dokumentide esitamist, millest sõltub tema õigus saada toetust (HMS § 58). (p 19)
Vt annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-38-13.
|
3-3-1-86-12
|
Riigikohus |
04.06.2013 |
|
Kui kaebaja ei muuda kaebust kohtu soovitatud viisil ehk ei esita sobivat nõuet, siis see ei saa olla käsitatav kaebuse puudusena HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel, kui kaebus iseenesest vastab formaalselt HKMS § 37-39 nõuetele.
Kui pädev haldusorgan on kahju hüvitamisest keeldunud või jätnud selle alusetult läbi vaatamata või kui hüvitis on isiku arvates liiga väike, tuleb HKMS § 37 lg-t 2 kohaldada koostoimes olukorda reguleeriva eriregulatsiooniga. Sellises situatsioonis ei vasta kohustamiskaebus HKMS § 37 lg-le 2 koostoimes RVastS § 18 lg-ga 2. Neil juhtudel on võimalik vaid hüvitamiskaebus. Muud kaebused või nõuded tuleb HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel tagastada.
Kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale (HMS § 15 lg 4 esimene lause). Taotluse edastamise või pädevuse selgitamise kohustus laieneb ka kohtule, sh kinnistusosakonnale, kui talle esitatakse ekslikult taotlus haldusmenetluse algatamiseks, nt kahju hüvitamiseks kohtueelses menetluses.
RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Siin kohal ei ole kohustamisnõude esitamine lubatud. RVastS § 18 lg 2 kohaselt esitatakse kohtule hüvitamis-, mitte kohustamiskaebus.
Kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Taotlus kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse Justiitsministeeriumile (RVastS § 17 lg 1 ). Kuna kinnistusosakond on maakohtu struktuuriüksus, on kinnistusosakonna poolt tekitatud kahju käsitatav kohtu poolt tekitatud kahjuna. Seega oleks tulnud taotlus kahju hüvitamiseks esitada mitte kinnistusosakonnale vaid Justiitsministeeriumile. Kaebajal puudus õigus nõuda kahju hüvitamist kinnistusosakonnalt, kellel ei ole vastava taotluse lahendamise pädevust.
Kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale (HMS § 15 lg 4 esimene lause). Taotluse edastamise või pädevuse selgitamise kohustus laieneb ka kohtule, sh kinnistusosakonnale, kui talle esitatakse ekslikult taotlus haldusmenetluse algatamiseks, nt kahju hüvitamiseks kohtueelses menetluses.
Vastavalt kohtupraktikale tuleneb RVastS § 18 lg-st 2 eriregulatsioonina, et kui isik on taotlenud hüvitist haldusorganilt ja pole saanud rahuldavat tulemust, siis on tal võimalik esitada halduskohtule hüvitise saamiseks kaebus 30 päeva jooksul. Seetõttu peab isik haldusorganis kohtuvälise menetluse (RVastS § 17 lg 1 ja § 11 lg 2) läbimise tulemusega mittenõustumisel pöörduma haldus-kohtusse kahjunõudega 30 päeva jooksul arvates taotluse rahuldamata jätmisest. RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud tähtajad enam ei kohaldu.
|
3-3-1-53-09
|
Riigikohus |
16.11.2009 |
|
Pensioni taotlemise päeva kindlaksmääramist reguleerib RPKS § 31 lg 3. Ka soodustingimustel vanaduspensionide seadus sisaldab pensioni määramise iseseisvat regulatsiooni, kuid see on napp ega lahendada ammendavalt kõiki pensioni määramisega seonduvaid küsimusi. Seega tuleb ka soodustingimustel vanaduspensioni määramisel lähtuda RPKS § 31 lg-st 3. Pensioni määramisel tuleb silmas pidada ka SVPS §-i 4, mille kohaselt soodustingimustel vanaduspensioni määratakse ja makstakse pärast sellele pensionile õigust andvatel tootmisaladel, töödel, kutsealadel ja ametikohtadel töötamise lõpetamist. Sellele tööle tagasipöördumisel sooduspensioni maksmine peatatakse.
Kui esitatud dokumendid pole haldusorgani jaoks pensioni määramiseks piisavad, peab ta täitma haldusmenetlusele iseloomulikku abistamis- ja selgitamiskohustust. Selgitamiskohustuse sisu üldisemalt avab HMS § 36, milles ette nähtud selgitamise võimalused pole aga sätestatud ammendavalt ega välista menetluse omapärast ja eesmärgist tulenevalt teist liiki nõuandeid või selgitusi. Selgitamis- ja abistamiskohustuse näeb ette ka RPKS § 31 lg 6, mille kohaselt elukohajärgne pensioniamet osutab pensioni taotlejale vajaduse korral abi pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide saamisel. Nendest sätetest tulenevalt on pensioniamet lisaks täiendavate dokumentide väljanõudmisele kohustatud ka selgitama, et dokumentide puudumisel on pensionistaaži tõendamiseks võimalik tunnistajaid üle kuulata ning juhatama isikut selleks vajaliku kohtumenetluse juurde.
Haldusmenetluse seaduses ettenähtust piiratumate tõendamisvõimaluste sätestamine haldusmenetluse eriliigi jaoks on võimalik. See võib olla põhjendatud ka pensionistaaži tuvastamise menetluses arvestades pensioni määramise menetluse eripära ning eesmärki (riiklike sotsiaalkindlustuse vahendite õiguspärane jaotamine). Pensionistaaži tõendamiseks tunnistajate ütlustele tuginev oluliste asjaolude tuvastamine üksnes kohtumenetluses on õigustatud pensioni määramise menetluse olemust arvestades ka seetõttu, et kohtumenetluse normidega on haldusmenetlusega võrreldes paremini tagatud tunnistajatelt tõeste ütluste saamine. Karistusseadustiku § 320 kohaselt on teadvalt valeütluste andmine kriminaliseeritud vaid kohtumenetlustes.
Riigikohtu praktikast (18.10.2004 määrus asjas nr 3-2-4-2-04, 29.10.2003 määrus asjas nr 3-2-1-104-03 ning 11.11.2003 määrus asjas 3-2-1-105-03) tuleneb, et riikliku vanaduspensioni saamiseks juriidilise fakti tuvastamine on avalik-õigusliku suhte olemasolu kindlakstegemine, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Viidatud lahendites pole Riigikohus lahendanud küsimust, kas pensionistaaži kindlaksmääramiseks vajaliku asjaolu tuvastamine tunnistajate ütluste alusel saab toimuda haldusmenetluses. Samuti ei puudutatud neis lahendites olukorda, kus soovitakse tuvastada asjaolusid perioodi kohta, mil toimus pensionikindlustusstaaži arvestamine. Nende lahenditega määratleti vaid, milline kohus on pädev sellist taotlust lahendama, kui isik on staaži tõendamiseks vajaliku fakti tuvastamiseks juba kohtusse pöördunud.
|
3-3-1-90-04
|
Riigikohus |
15.02.2005 |
|
Kehtiv haldusmenetluse regulatsioon sätestab haldusakti adressaadile teatavakstegemise kohustuse. Taotluse eesmärgipärase menetlemisega on aga igati kooskõlas, kui haldusorgan teavitab taotlejat ka menetluse käigus vastu võetavatest otsustustest. Seda iseäranis olukorras, kus neist võib tuleneda taotlejale ebasoodne lõpptulemus, kuid koostöös taotlejaga võib olla võimalik kõrvaldada puudusi ja negatiivset lõpplahendust vältida.
Vajadus arvestada menetluse juures ajafaktoriga tingib nii haldusorgani kui taotleja jaoks vajaduse koguda õigeaegselt taotluse kohaseks menetlemiseks ja taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsustamise seisukohalt olulisi tõendeid. Tõendite hilisem ilmnemine võib küll osutuda menetluse uuendamist tingivaks asjaoluks, kuid menetluse uuendamine ei pruugi viia enam soovitud eesmärgile toetuste jagamiseks kehtestatud ajaliste piirangute tõttu. Seetõttu tuleb menetluse tulemuslikkuse seisukohast eriti rõhutada taotleja ja haldusorgani koostöö tähtsust vajalike tõendite kogumisel ja taotlusdokumentide nõuetekohasuse saavutamisel.
Haldusorgani kohustuste hulka ei kuulu mitte üksnes formaalselt aktide andmiseks vältimatult vajaliku menetluse läbiviimine, vaid ka hoolitsemine selle eest, et ka õigusalaste teadmisteta ja asjaajamises vilumatul isikul oleks võimalus menetluses tulemuslikult osaleda. Nõustamine ja selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel, iseäranis juhtudel, kui isiku õiguste kahjustamise oht on piisavalt suur ja tõenäoline.
|