/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-121/16 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.10.2020

Halduskohus saab PRIA hindamisotsuste õiguspärasust kontrollida vaid piiratud ulatuses. Kohus ei saa kontrollida hindamisotsuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid võib võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning põhjendamiskohustuse täitmise kohta. Kohtul on võimalik hindamise sisuline õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui hinnang on kehtivate hindamiskriteeriumidega ja juhtumi asjaoludega ilmselges vastuolus. See tähendab sedavõrd tõsist vastuolu, mis on selge ilma põhjendustetagi. (p 12, vt ka RKHKo 3-3-1-71-13, p 17)


Taotluste hindamiseks ja paremusjärjestuse loomiseks hindamiskomisjoni moodustamine on üksnes haldusorganisisene tööjaotus, millel ei ole välises õigussuhtes tähendust. Määruse nr 53 § 12 lg 2 näeb komisjonile ette vaid paremusjärjestuse ettepaneku tegemise, mistõttu on PRIA pädevuses paremusjärjestust ja seega ka komisjoni antud hindepunkte muuta. Määruse nr 53 § 12 lg 2 kohaselt on hindamiskomisjon PRIA koosseisu kuuluv kollegiaalorgan. Komisjoni tegevus on seega tervikuna omistatav PRIA-le ning PRIA vastutab täielikult komisjoni tegevuse õiguspärasuse eest (HKMS § 17 lg 2 esimene lause). (p 14)

Määruse nr 53 tähenduses peab töökogemus olema saadud põllumajandusettevõttes, sealhulgas arvestatakse ka tegutsemist ettevõtjana. Seega ei näe hindamiskriteerium ette hindepunkte loomapidamise eest koduses majapidamises. Juhatuse liige võib saada punkte ka tegutsemise eest ettevõtjana oma äriühingus, aga hindamiskriteeriumit tuleb tõlgendada nii, et kui äriühing ei tegutse, ei pea ka selle juhatuse liikmeks olekut pidama töökogemuseks põllumajandusettevõttes. (p 20)


Määruse nr 53 tähenduses peab töökogemus olema saadud põllumajandusettevõttes, sealhulgas arvestatakse ka tegutsemist ettevõtjana. Seega ei näe hindamiskriteerium ette hindepunkte loomapidamise eest koduses majapidamises. Juhatuse liige võib saada punkte ka tegutsemise eest ettevõtjana oma äriühingus, aga hindamiskriteeriumit tuleb tõlgendada nii, et kui äriühing ei tegutse, ei pea ka selle juhatuse liikmeks olekut pidama töökogemuseks põllumajandusettevõttes. (p 20)


Üldjuhul pole PRIA-l kohustust küsida taotlejalt lisaandmeid, kui ta leiab, et taotluses esitatud andmed on ebapiisavad. Kohustus küsida lisaandmeid võib tekkida eelkõige juhul, kui on ilmne, et taotleja on teinud dokumentide vormistamisel vea või regulatsioon on ebatäpne ega võimalda taotlejal aru saada, milliseid andmeid tuleb esitada. Samuti tuleb lisaandmeid küsida siis, kui PRIA kahtleb toetustaotluse vastavuses EL õiguse eesmärkidele (st kui tekib küsimus, mida esialgses taotluses ei tulnudki käsitleda). (p 22, vt ka RKHKo 3-3-1-16-14, p 23)

3-18-763/15 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.11.2018

HKMS § 121 lg 2 p 2^1 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus. Vähese intensiivsusega riivega on varaliselt hinnatava hüve puhul tegemist siis, kui kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (HKMS § 133 lg 1 teine lause). Praegusel juhul ei pruugi kaebajale tee sulgemisest tekkida võiv negatiivne tagajärg olla vähene. Isegi juhul, kui kaebaja väide igakuise kahju kohta on oluliselt liialdatud, pole välistatud, et tema varaline kahju võib ületada 1000 eurot. (p 9)

Ülekaalukas avalik huvi praeguses asjas ei muuda kaebust perspektiivituks, võimalik on kohtulik kontroll loa tingimuste, loamenetluses välja selgitatud asjaolude, kokku lepitud kohustuste ning haldusmenetluse osalise õiguste järgimise üle ja praeguste asjaolude kohaselt ei ole kaebuse väited ilmselgelt põhjendamatud. (p 11)


Liikluse üldise korraldamise kohustus ning liikluse piiramisel liiklejate juurdepääsu tagamise kohustus on esmajoones teeomanikul ehk praegusel juhul linnal (LS § 6 lg 4 ja § 12 lg 2). Linn võib liikluse korraldamisel ja juurdepääsu tagamisel, muu hulgas sellega kaasneval asjaajamisel ja liikluslahenduste kooskõlastamisel, kasutada eraisikute, sh tee sulgeja abi, kuid ei vabane seeläbi õigusaktidest tulenevatest enda kohustustest ega vastutusest sulgemispiirkonna ettevõtjate ja elanike ees. (p 10)


Liikluse üldise korraldamise kohustus ning liikluse piiramisel liiklejate juurdepääsu tagamise kohustus on esmajoones teeomanikul ehk praegusel juhul linnal (LS § 6 lg 4 ja § 12 lg 2). Linn võib liikluse korraldamisel ja juurdepääsu tagamisel, muu hulgas sellega kaasneval asjaajamisel ja liikluslahenduste kooskõlastamisel, kasutada eraisikute, sh tee sulgeja abi, kuid ei vabane seeläbi õigusaktidest tulenevatest enda kohustustest ega vastutusest sulgemispiirkonna ettevõtjate ja elanike ees. (p 10)

Majandus- ja taristuministri 13. juuli 2015. a määruse nr 90 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel“ § 3 lg 3 teine lause sätestab, et juhul, kui juurdepääsu ei ole võimalik tagada tee ajutisel sulgemisel, lepitakse selles eelnevalt kokku kinnisasja omaniku või valdajaga. Selle sätte ning HMS § 4 lg 2 ja § 6 järgi lasus vastustajal kohustus veenduda, et ajutise juurdepääsu tagamine on võimalik, ning et vastustajal on olemas nõusolekud kolmandatelt isikutelt, kelle kinnistuid tuleb ajutise juurdepääsu tagamiseks kasutada, või kokkulepped isikutega, kellele juurdepääs jääb tagamata.

Kolmandate isikute õiguste tagamises, sh vajalike juurdepääsude olemasolus, saab linn veenduda näiteks liikluskorralduse projekti kooskõlastamise käigus (vt määruse nr 90 § 4). Kui liikluskorralduse projekti pole võimalik esitada enne sulgemisloa andmist, on sulgemisluba võimalik anda lisatingimusega, mille järgi jõustub luba pärast liikluskorralduse projekti tagantjärele kooskõlastamist (HMS § 53 lg 1 p 3). (p 12)


Majandus- ja taristuministri 13. juuli 2015. a määruse nr 90 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel“ § 3 lg 3 teine lause sätestab, et juhul, kui juurdepääsu ei ole võimalik tagada tee ajutisel sulgemisel, lepitakse selles eelnevalt kokku kinnisasja omaniku või valdajaga. Selle sätte ning HMS § 4 lg 2 ja § 6 järgi lasus vastustajal kohustus veenduda, et ajutise juurdepääsu tagamine on võimalik, ning et vastustajal on olemas nõusolekud kolmandatelt isikutelt, kelle kinnistuid tuleb ajutise juurdepääsu tagamiseks kasutada, või kokkulepped isikutega, kellele juurdepääs jääb tagamata.

Kolmandate isikute õiguste tagamises, sh vajalike juurdepääsude olemasolus, saab linn veenduda näiteks liikluskorralduse projekti kooskõlastamise käigus (vt määruse nr 90 § 4). Kui liikluskorralduse projekti pole võimalik esitada enne sulgemisloa andmist, on sulgemisluba võimalik anda lisatingimusega, mille järgi jõustub luba pärast liikluskorralduse projekti tagantjärele kooskõlastamist (HMS § 53 lg 1 p 3). (p 12)


Haldusmenetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 20). HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited.

Isikud tuleb kaasata loa andmise menetluses, mitte pärast loa andmist. Kaasamine võimaldab selgitada menetlusosaliste kohustusi, määrata võimalikke kõrvaltingimusi ning konflikti vältida. Haldusmenetluse võib menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata läbi viia HMS § 40 lg 3 p-des 1–7 sätestatud alustel. Ärakuulamisõiguse rikkumise korral tuleb selgitada, kas see võis mõjutada lõpptulemust (HMS § 58). (p 13)

3-17-1026/43 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.10.2018

Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine) ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos. (p 13)


Tagakiusamise põhjuseks võib olla rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine (VRKS § 4 lg 1, direktiiv 2011/95/EL art 10 lg 1). Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks, millest ei ole EIÕK art 15 lg 2 kohaselt võimalik erandit teha, on eeskätt EIÕK art-tes 2, 3, 4 ja 7 nimetatud õigused, s.o õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Euroopa Kohus on sellesse loetellu lisanud EIÕK art-s 9 nimetatud usuvabaduse (liidetud asjad C-71/11 ja C-99/11, Y ja Z, p 57). Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav „isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus“ (vt liidetud asjad C-71/11 ja C-99/11, Y ja Z, p-d 62-66; vt ka C-472/13,Shepherd, p 25). (p 13)

Mistahes usuvabaduse riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta inimest märkimisväärselt, ei ole tagakiusamine VRKS-i ega direktiivi 2011/95/EL mõttes (liidetud asjad C-71/11 ja C-99/11, Y ja Z, p-d 58, 61; liidetud asjad C-199/12, C-200/12 ja C-201/12, X, Y ja Z, p 53). (p 15)

Põhjendatud tagakiusamishirmu hindamisel on tähtsusetu, kas kaebajal on tegelikult olemas tagakiusamist ajendav usuline või poliitiline omadus (sh kas ta ise seda eitab). Oluline on, et sellise omaduse omistab kaebajale tagakiusajaks olev riik (VRKS § 4 lg 1 teine lause, direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 2). (p 17)

VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL eesmärk on tagada kõigi põhiõiguste aluseks oleva inimväärikuse kaitse neile, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, mitte aga anda võimalus minna pakku selliste tegude tagajärgede eest, mille toimepanemist inimõigused kuidagi ei õigusta. Viimati öeldu kehtib ka juhul, kui tegu on toime pandud väidetavalt usulisel või poliitilisel eesmärgil. VRKS § 22 lg-s 1 ja direktiivi 2011/95/EL art-s 12 sätestatud välistusklausleid, mis ei võimalda tunnustada teatud raskeid kuritegusid toime pannud välismaalast pagulasena, ei saa tõlgendada viisil, et kergemate poliitiliste veendumuste või usuga seotud kuritegude eest karistamist tuleks igal juhul käsitada tagakiusamisena. (p 19)


Kaebaja on jätnud põhjendamata, millise selgelt eristuva identiteediga tunnuse, tausta või veendumuse põhjal moodustuvat sotsiaalset gruppi ta silmas peab (vt direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 1 p d). Kaebaja esile toodud probleemid alimentide maksmisega ja seetõttu väljasõidukeelu kohaldamine ei ole asjaolud, mis võimaldaksid lugeda isikut kindlasse sotsiaalsesse gruppi kuuluvaks. (p 16)


HT ideoloogia kirjeldusest ja õiguste kuritarvitamise keelust tuleneb, et organisatsiooni Hizb ut-Tahrir (HT) keelustamine Usbekistanis ning korrakaitseliste ja karistusõiguslike meetmete kohaldamine HT tegevusega seonduva eest ei kujuta endast inimõiguste rikkumist, mis oleks käsitatav usulisel või poliitilisel põhjusel tagakiusamisena VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL mõttes. Kaebaja karistamisel oleks tegemist riigi meetmetega n-ö tavalise õigusrikkumise tõttu, kui riik teostab oma legitiimset õigust põhiseadusliku ja avaliku korra kaitsel ning julgeoleku tagamisel (vrd ka C-472/13, Shepherd, p-d 49-50). (p 19)


VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL eesmärk on tagada kõigi põhiõiguste aluseks oleva inimväärikuse kaitse neile, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, mitte aga anda võimalus minna pakku selliste tegude tagajärgede eest, mille toimepanemist inimõigused kuidagi ei õigusta. Viimati öeldu kehtib ka juhul, kui tegu on toime pandud väidetavalt usulisel või poliitilisel eesmärgil.

VRKS § 22 lg-s 1 ja direktiivi 2011/95/EL art-s 12 sätestatud välistusklausleid, mis ei võimalda tunnustada teatud raskeid kuritegusid toime pannud välismaalast pagulasena, ei saa tõlgendada viisil, et kergemate poliitiliste veendumuste või usuga seotud kuritegude eest karistamist tuleks igal juhul käsitada tagakiusamisena. (p 19)


Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (VRKS § 4 lg 3 p 2, direktiivi 2011/95/EL art 2 p f, art 15).

Taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis on üheks suure kahju liigiks direktiivi 2011/95/EL art 15 p b mõttes. Kõnealuse suure kahju liigi tõlgendamisel tuleb silmas pidada EL põhiõiguste harta art 19 lg-t 2, mille kohaselt ei tohi kedagi saata tagasi riiki, kus teda tõsiselt ohustab ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine, ja ka sarnasesisulist EIÕK art-t 3 (C-465/07, Elgafaji, p 28; C-542/13, M`Bodj, p 38). (p 21)


VRKS § 22 lg 3 p 4 järgi ei tunnustata välismaalast täiendava kaitse saajana, kui on põhjendatud alus arvata, et ta võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut (vrd direktiivi 2011/95/EL art 17 lg 1 p d: „kui on mõjuv põhjus arvata, et ta ohustab oma asukohaliikmesriigi ühiskonda või julgeolekut“). PPA otsuse resolutsioonist võib järeldada, et kaebaja kujutab ohtu nii avalikule korrale kui ka riigi julgeolekule. (p 28)


Euroopa Kohus on välismaalasi, sh rahvusvahelise kaitse taotlejaid puudutavas kohtupraktikas järjepidevalt selgitanud, et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. (Vt nt C-373/13, H. T., p 79). (p-d 29 ja 31)


Riigi julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut ning seega võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine. (Vt nt C-373/13, H. T., p 78). (p 29)

PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel. PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. VRKS § 22 lg 3 p-s 4 sisalduvate määratlemata õigusmõistete sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le. (p-d 32–33)

HKMS §-dest 79 ja 88 tulenevalt on menetlusosalise menetlustoimingul osalemise ja toimikuga tutvumise (sh dokumentidest ärakirjade saamise) õiguse piiramise regulatsioon sarnane: neid õigusi saab piirata samadel alustel (sh riigisaladuse hoidmiseks), kusjuures menetlusseadustik kohustab kaaluma menetlusosalise õigusi ja huvi saladuse hoidmise vastu, menetlusosalise õiguste piirang peab olema minimaalne ning osalemise ja tutvumise õigus tuleb tagada maksimaalses ulatuses. Direktiivi 2013/32/EL art 23 lg 1 järgi peab rahvusvahelise kaitse taotlejat abistaval või esindaval õigusnõustajal olema juurdepääs otsuse aluseks olevale toimikus sisalduvale teabele. Sellest võib teha erandi mh siis, kui teabe või allika avalikustamine ohustab riigi julgeolekut, kuid ka sellisel juhul tuleb tagada taotleja kaitseõiguste austamine. (p 38)

Kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei rikuta sellega, et kohtuasjas kasutatakse riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina. (p 37)

Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt RKHKm 3-17-911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIKo Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; EIKo Saeed vs. Taani, p 33 jj).

Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).

Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. (p-d 39 ja 40)


PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel. PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. VRKS § 22 lg 3 p-s 4 sisalduvate määratlemata õigusmõistete sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le. (p-d 32–33)


Kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei rikuta sellega, et kohtuasjas kasutatakse riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina. (p 37)

Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt RKHKm 3-17-911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIKo Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; EIKo Saeed vs. Taani, p 33 jj).

Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).

Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. (p-d 39 ja 40)


PPA tuvastas ohu riigi julgeolekule KAPO antud hinnangu alusel. PPA on seisukohal, et riigi julgeolekule esineva ohu hindamine on KAPO pädevuses ning PPA saab ise hinnata üksnes ohtu avalikule korrale. Seetõttu ei tutvunud PPA otsust tehes ka KAPO hinnangu aluseks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses. VRKS § 22 lg 3 p-s 4 sisalduvate määratlemata õigusmõistete sisustamise õigus ja kohustus lasub menetluse eest vastutaval haldusorganil PPA-l. Kas ja milliseid täiendavaid tõendeid PPA selleks kogub, on uurimispõhimõtte (HMS § 6) järgi tema otsustada. Vastutus menetlustulemuse õiguspärasuse eest jääb igal juhul PPA-le. (p-d 32–33)

Määratlemata õigusmõistete sisustamine on kohtulikult kontrollitav. (p 34)


HKMS §-dest 79 ja 88 tulenevalt on menetlusosalise menetlustoimingul osalemise ja toimikuga tutvumise (sh dokumentidest ärakirjade saamise) õiguse piiramise regulatsioon sarnane: neid õigusi saab piirata samadel alustel (sh riigisaladuse hoidmiseks), kusjuures menetlusseadustik kohustab kaaluma menetlusosalise õigusi ja huvi saladuse hoidmise vastu, menetlusosalise õiguste piirang peab olema minimaalne ning osalemise ja tutvumise õigus tuleb tagada maksimaalses ulatuses. Direktiivi 2013/32/EL art 23 lg 1 järgi peab rahvusvahelise kaitse taotlejat abistaval või esindaval õigusnõustajal olema juurdepääs otsuse aluseks olevale toimikus sisalduvale teabele. Sellest võib teha erandi mh siis, kui teabe või allika avalikustamine ohustab riigi julgeolekut, kuid ka sellisel juhul tuleb tagada taotleja kaitseõiguste austamine. (p 38)

Kaebaja menetluslikke põhiõigusi ei rikuta sellega, et kohtuasjas kasutatakse riigisaladusega kaitstud teabekandjaid tõendina. (p 37)

Juurdepääsu tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata eeldusel, et seeläbi ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks (vt RKHKm 3-17-911/53, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika; samuti EIKo Othman (Abu Qatada) vs. Ühendkuningriigid, p 216 jj; EIKo Saeed vs. Taani, p 33 jj).

Arvestades põhiõiguste riive intensiivsust, tuleks haldusorganil seega võimaluse korral vältida nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda koguda sama teave muudest avalikest allikatest. Kui see ei ole siiski võimalik, on oluline, et kaebaja teaks peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks. Kui halduskohus peaks aga salastatud teabekandjaga tutvudes tuvastama, et see on tunnistatud riigisaladuseks õigusliku aluseta, ei saa kohus seda küll juurdepääsuloata menetlusosalisele avaldada, kuid selline tõend kui lubamatu tuleb tõendikogumist välja jätta (HKMS § 62 lg 3 p 1, lg 6).

Kõnealusel juhul on kõik kolm kohtuastet vahetult tutvunud tõenditeks olevate riigisaladusega kaitstud teabekandjatega. Kaebaja ei ole olnud teadmatuses, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise aluseks ning temast lähtuva ohu põhjuseks. Kaebaja on saanud selle kohta oma seisukohti ja tõendeid esitada. Seejuures on riigisaladusega kaitstud teave vaid üheks tõendiks mitmest, st PPA otsus ei tugine üksnes ega ka valdavas ulatuses tõenditele, millele kaebajal juurdepääs puudus. Lisaks selgitas halduskohus kaebajale võimalust vahetada õigusabi osutajat, et kaebaja esindajal oleks riigisaladuse luba. Vastasel korral tuleb tal leppida sellega, et riigisaladusega kaitstud dokumente kontrollib üksnes kohtunik. (p-d 39 ja 40)

3-16-586/29 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.06.2018

Liiklusregistri sõidukite andmebaasi sõiduki registreerimismenetluse käigus tehtud märke kaudu, milles sisaldub MTA teavitus, et sõiduki võib registreerida kaebaja või muu isiku nimele ja Maanteeametil tuleb klienti teavitada dokumentide kättesaadavaks tegemisest MTA-le, toimus teabevahetus riigiasutustele pandud avalike ülesannete täitmise eesmärgil. Sellise informatiivse märke tegemine on haldusesisene menetlustoiming. (p 19)


Sõiduki registreerimine viibis praegusel juhul eelkõige põhjusel, et isik ei esitanud kohe ostuarvet ja esitas arve hiljem nii, et andmed olid osaliselt varjatud. Isiku sõiduk registreeriti viivituseta pärast seda, kui selgus ostuarves varjatud andmete sisu. Haldusorgan ei pidanud aktsepteerima sõiduki omandamist tõendavaid dokumente, mis olid esitatud mittetäielikul kujul, ega registreerima nende alusel sõidukit, eirates õigusaktis sätestatud. (p 18)


Sõiduki registreerimist taotleval isikul on kohustus esitada koos taotlusega vajadusest lähtuvalt muu hulgas sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid. Kui isik jätab nõutud dokumendi esitamata, peab haldusorgan määrama talle selle puuduse kõrvaldamiseks tähtaja (HMS § 15 lg 2) ja selgitama, et dokumendi esitamata jätmisel keeldub haldusorgan sõiduki registreerimisest (LS § 77 lg 1 p 1). Olukorras, kus haldusorgani jaoks oli selge, et isik ei soovinud haldusorgani küsitud andmeid esitada, ei olnud soodustava mõjuga toimingu sooritamise menetluse käigus menetlusvälise isiku poole pöördumine põhjendatud ja haldusorgani poolt menetlusväliselt isikult sõidukit puudutava teabe küsimine oli õigusvastane. (p 16)


HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Praegusel juhul puudus haldusorganil tegelik vajadus pöörduda teabe saamiseks menetlusvälise isiku poole. Sõiduki registreerimist taotleval isikul on kohustus esitada koos taotlusega vajadusest lähtuvalt muu hulgas sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid. Kui isik jätab nõutud dokumendi esitamata, peab haldusorgan määrama talle selle puuduse kõrvaldamiseks tähtaja (HMS § 15 lg 2) ja selgitama, et dokumendi esitamata jätmisel keeldub haldusorgan sõiduki registreerimisest (LS § 77 lg 1 p 1). Olukorras, kus haldusorgani jaoks oli selge, et isik ei soovinud haldusorgani küsitud andmeid esitada, ei olnud soodustava mõjuga toimingu sooritamise menetluse käigus menetlusvälise isiku poole pöördumine põhjendatud ja haldusorgani poolt menetlusväliselt isikult sõidukit puudutava teabe küsimine oli õigusvastane. (p 16)


Menetlusväliselt isikult kaebaja kohta teabe küsimine riivab kaebaja informatsioonilist enesemääramisõigust sõltumata sõiduki registreerimismenetluse lõpptulemusest, muu hulgas põhjusel, et kaebajal puudub võimalus otsustada haldusorganile esitatavate andmete sisu üle. Ka maksumenetluses on maksuhalduri võimalused menetlusväliselt isikult teabe kogumiseks seadusega piiratud (MKS § 61). (p 12)


Õiguslik alus menetlustoimingute sooritamiseks võib lisaks konkreetset haldusmenetlust reguleerivatele normidele tuleneda ka ametiabi käsitlevatest sätetest. Maanteeameti ja MTA vahel sõlmitud koostöökokkulepe on käsitatav haldusesisese kokkuleppena, milles lepiti kokku ametiabi andmise üldine raamistik (nt ametiabi andmise juhtumite üldkirjeldus, toimingute sisu ja ametiabi andvad isikud). Olemuselt on niisugune kokkulepe sarnane halduseeskirjaga, mis abistab ressursside planeerimisel ja töö korraldamisel, kuid ei väära samal ajal kohustust igal konkreetsel juhul hinnata, kas seaduses sätestatud ametiabi eeldused on täidetud.

MTA teenistujate kaasamine ametiabi korras võib HKTS § 18 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel olla mõnel juhul põhjendatud, sest majandus- ja kommunikatsiooniministri 3. märtsi 2011. a määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ § 6 lg 6 kohaselt peab taotleja esitama sõiduki registreerimisel andmed riigilõivu ja maksu tasumise kohta, kui nende tasumine on seaduses ette nähtud. (p 16)


Kaebajal puudub MTA teenistujate poolt sõiduki registreerimise menetluses kaebajalt tema sõiduki seaduslikku omandamist tõendava teabe küsimise vaidlustamiseks kaebeõigus (vt HKMS § 121 lg 2 p 1). Kaebajalt küsiti sõiduki seaduslikku omandamist tõendavat dokumenti, kuid teda ei kohustatud selleks haldusaktiga. Kuna kaebajal ei olnud kohustust MTA teenistujate päringule vastata, oli tal võimalus jätta teave esitamata. Sel juhul pidi kaebaja siiski arvestama võimalusega, et Maanteeamet keeldub dokumendi esitamata jätmise tõttu LS § 77 lg 1 p 1 alusel sõidukit registreerimast. Kaebaja õiguste riive kaasnenuks siis, kui Maanteeamet oleks sõiduki registreerimisest keeldunud. Keeldumise peale oleks kaebaja saanud esitada vajadusel kaebuse (vt HKMS § 45 lg 3). Seevastu menetlusväliselt isikult kaebaja kohta teabe küsimine riivab kaebaja informatsioonilist enesemääramisõigust sõltumata registreerimismenetluse lõpptulemusest, muu hulgas põhjusel, et kaebajal puudub võimalus otsustada haldusorganile esitatavate andmete sisu üle. Ka maksumenetluses on maksuhalduri võimalused menetlusväliselt isikult teabe kogumiseks seadusega piiratud (MKS § 61). (p-d 11 ja 12)

Kaebajal puudub praeguses asjas liiklusregistrisse kantud märke vaidlustamiseks kaebeõigus, kuna HKMS § 45 lg-s 3 sätestatud kaebeõiguse eeldused pole täidetud. Kaebaja ei ole väitnud, et märkega oleks seatud tema sõiduki kasutamisele või käsutamisele piiranguid (LS § 184 lg 7), et talle oleks keeldutud tagamast tasuta juurdepääsu kõikidele temaga seotud registriandmetele (LS § 184 lg 2) või et liiklusregister sisaldaks kaebaja kohta ebaõigeid andmeid (IKS § 21 lg 1). Kaebaja pole väitnud ka muude õiguste rikkumist. (p 20)

3-3-1-90-04 PDF Riigikohus 15.02.2005

Haldusorgani kohustuste hulka ei kuulu mitte üksnes formaalselt aktide andmiseks vältimatult vajaliku menetluse läbiviimine, vaid ka hoolitsemine selle eest, et ka õigusalaste teadmisteta ja asjaajamises vilumatul isikul oleks võimalus menetluses tulemuslikult osaleda. Nõustamine ja selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel, iseäranis juhtudel, kui isiku õiguste kahjustamise oht on piisavalt suur ja tõenäoline.


Kehtiv haldusmenetluse regulatsioon sätestab haldusakti adressaadile teatavakstegemise kohustuse. Taotluse eesmärgipärase menetlemisega on aga igati kooskõlas, kui haldusorgan teavitab taotlejat ka menetluse käigus vastu võetavatest otsustustest. Seda iseäranis olukorras, kus neist võib tuleneda taotlejale ebasoodne lõpptulemus, kuid koostöös taotlejaga võib olla võimalik kõrvaldada puudusi ja negatiivset lõpplahendust vältida.


Vajadus arvestada menetluse juures ajafaktoriga tingib nii haldusorgani kui taotleja jaoks vajaduse koguda õigeaegselt taotluse kohaseks menetlemiseks ja taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsustamise seisukohalt olulisi tõendeid. Tõendite hilisem ilmnemine võib küll osutuda menetluse uuendamist tingivaks asjaoluks, kuid menetluse uuendamine ei pruugi viia enam soovitud eesmärgile toetuste jagamiseks kehtestatud ajaliste piirangute tõttu. Seetõttu tuleb menetluse tulemuslikkuse seisukohast eriti rõhutada taotleja ja haldusorgani koostöö tähtsust vajalike tõendite kogumisel ja taotlusdokumentide nõuetekohasuse saavutamisel.

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json