/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-529/137 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.05.2020

Kohus ei rikkunud menetlusnorme, kui kasutas otsuse põhjendavas osas teise kohtuotsuse põhjendusi. Kuna kohtuasjades olid vaidlustatud samad haldusaktid ning suuresti tuli lahendada samu õiguslikke probleeme, võis kohus järgida varasema otsuse põhjendusi, olgugi et eelmise otsuse oli teinud teine kohtukoosseis. (p 16)


Keskkonnaorganisatsioon võib tugineda asjaolule, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane põhjusel, et üldsus ei saanud nõuetekohaselt menetluses osaleda (vt RKHKo 3-16-1472/92, p 17). (p 17)


Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt tuleb Natura hindamine korraldada, kui kavandatava tegevuse oluline mõju Natura alale pole objektiivsete asjaolude põhjal välistatud (C-127/02: Waddenzee p-d 44 ja 45). Natura hindamine tuleb teha alati, kui eelhinnangu põhjal ei ole võimalik välistada kavandatava tegevuse olulist mõju Natura alale.

Kui kavandatav tegevus ohustab asjaomase ala kaitse eesmärke, tuleb seda pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Mõju olulisuse üle otsustades tuleb eelkõige arvestada asjaomasele alale iseloomulikke tunnuseid ja keskkonnatingimusi (C-127/02: Waddenzee, p-d 47˗49). Euroopa Komisjoni (mittesiduvate) selgituste kohaselt sõltub mõju olulisus sellistest teguritest nagu mõju suurus, liik, ulatus, kestus, intensiivsus, avaldumise aeg (ajastus), tõenäosus ja kumulatiivsus ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavus (teatise „Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted“ p 4.5.2, Euroopa Liidu Teataja C 33, 25. jaanuar 2019).

Natura hindamise võib seega tegemata jätta kahel juhul: (1) kui on kahtlusteta selge, et kavandatav tegevus ei mõjuta ala neid tunnuseid, mis on selle kaitse eesmärkide seisukohalt olulised, või (2) kui tegevus võib küll mõjutada ala sellised tunnuseid, kuid mõju on selgelt ebaoluline, arvestades ka alal valitsevat olukorda ning kaitstavate elupaikade ja liikide haavatavust. (p 18)

Natura alale võib olulist mõju avaldada nii ala territooriumil kui ka väljaspool seda toimuv tegevus (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-142/16: komisjon vs. Saksamaa, p 29). Kavandatava tegevuse kaudne mõju Natura alale ei pruugi olla vähem oluline kui otsene mõju. Natura eelhinnangut andes tuleb analüüsida Natura ala olukorda ja kavandatava tegevuse tagajärjel ilmneda võivaid muutusi. Otseste ja kaudsete mõjude eristamisel on seejuures teisejärguline tähendus. (p 19)

Olukorras, kus ekspert on leidnud, et kavandatav tegevus toob eeldatavasti kaasa kaitsealuste liikide elupaikade kvaliteeti halvendavad häiringud, tohiks Natura hindamise tegemata jätta vaid juhul, kui eksperdi selgelt väljendatud järeldused ei jätaks üles mingit teaduslikult põhjendatud kahtlust selle kohta, et nimetatud häiringud võiksid olla olulised. Üksnes Natura hindamise tegemata jätmise fakt selliseid kahtlusi ei kõrvalda. (p 21)

Euroopa Kohus on selgitanud, et Natura eelhindamise etapis, kus otsustatakse Natura hindamise vajalikkuse üle, ei tohi arvestada mõju leevendavate meetmetega. Asjaolu, et hindamisvajaduse üle otsustades võetakse arvesse meetmeid, mille eesmärk on vältida või vähendada projekti kahjulikku mõju alale, viitab sellele, et oluline mõju on tõenäoline. Järelikult tuleb hindamine korraldada. Leevendusmeetmete täieulatuslikku ja täpset analüüsi ei tule teha mitte eelhindamise etapis, vaid just Natura hindamise etapis. Selliste meetmete arvesse võtmine eelhindamise etapis võib kahjustada loodusdirektiivi kasulikku mõju, kuna tekib oht, et hindamisest hiilitakse kõrvale (C-323/17: People Over Wind ja Sweetman, p-d 35˗37). (p 23)

Natura alale avalduvat mõju hinnates tuleb arvestada eelkõige ala kaitse eesmärki ja ala terviklikkust (KeHJS § 45 lg 1 p 1 v.r koosmõjus lg-ga 2). Euroopa Kohus on selgitanud, et ala terviklikkust ei kahjustata, kui selle kaitsestaatus jääb soodsaks. See tähendab, et püsivalt säilivad ala olemuslikud tunnused, mis on seotud nende looduslike elupaigatüüpide esinemisega, mille kaitseks ala Natura võrgustikku arvati (C 441/17: Białowieża mets, p 116).

Euroopa Kohus on rõhutanud, et Natura hindamise aruandes toodud järeldused ei tohi olla lünklikud. Järeldused peavad olema täielikud, täpsed ja lõplikud ning hajutama kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused kavandatud tööde mõju suhtes (C-441/17: Białowieża mets, p 114). Hindamine peab tuginema ajakohastele andmetele ning kasutada tuleb parimat võimalikku tehnikat ja parimaid võimalikke meetodeid (C-127/02: Waddenzee, p-d 52-54 ja 59; C-43/10: Nomarchiaki Aftodioikisi Aitoloakarnanias, p 115). (p 26)

Planeeringu võib kehtestada juhul, kui asjakohase hindamise tulemusel on kujunenud veendumus, et kavandatav tegevus ei kahjusta Natura ala terviklikkust ega kaitse eesmärke (KeHJS § 45 lg 2 v.r, vt ka loodusdirektiiv art 6 lg 3 ja Euroopa Kohtu otsus C-127/02: Waddenzee, p 61). (p 31)

Euroopa Kohus on selgitanud, et Natura hindamise käigus tuleb analüüsida kavandatava tegevuse mõju sellistele elupaigatüüpidele ja liikidele, mis asuvad väljaspool Natura ala piire, kui see mõju võib kahjustada ala kaitse eesmärke (C-461/17: Holohan, p-d 39 ja 40). (p 32)

Alati ei pruugi olla põhjendatud planeeritava tegevuse alternatiivide visandamise aluseks võetud eeldus, et mõju Natura aladele on väiksem juhul, kui planeeritav tegevus ei läbi Natura ala, vaid kulgeb selle piiri taga. Asjaolu, et alternatiiv kulgeks läbi Natura ala, ei välista veel selle võimalikkust. (p 33)


Natura hindamine tuleb teha alati, kui eelhinnangu põhjal ei ole võimalik välistada kavandatava tegevuse olulist mõju Natura alale. (p 18)

Natura alale võib olulist mõju avaldada nii ala territooriumil kui ka väljaspool seda toimuv tegevus (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-142/16: komisjon vs. Saksamaa, p 29). Kavandatava tegevuse kaudne mõju Natura alale ei pruugi olla vähem oluline kui otsene mõju. Natura eelhinnangut andes tuleb analüüsida Natura ala olukorda ja kavandatava tegevuse tagajärjel ilmneda võivaid muutusi. Otseste ja kaudsete mõjude eristamisel on seejuures teisejärguline tähendus. (p 19)

Euroopa Kohus on selgitanud, et Natura eelhindamise etapis, kus otsustatakse Natura hindamise vajalikkuse üle, ei tohi arvestada mõju leevendavate meetmetega. Asjaolu, et hindamisvajaduse üle otsustades võetakse arvesse meetmeid, mille eesmärk on vältida või vähendada projekti kahjulikku mõju alale, viitab sellele, et oluline mõju on tõenäoline. Järelikult tuleb hindamine korraldada. Leevendusmeetmete täieulatuslikku ja täpset analüüsi ei tule teha mitte eelhindamise etapis, vaid just Natura hindamise etapis. Selliste meetmete arvesse võtmine eelhindamise etapis võib kahjustada loodusdirektiivi kasulikku mõju, kuna tekib oht, et hindamisest hiilitakse kõrvale (C-323/17: People Over Wind ja Sweetman, p-d 35˗37). (p 23)


Linnualad on kaitsealadeks klassifitseeritud vaadeldava linnuliigi säilimise ja paljunemise eesmärgil, mille tagamiseks peavad jätkusuutlikult säilima linnuliigi elupaiga olemuslikud tunnused (C-164/17: Grace ja Sweetman, p 35). (p 26)


Euroopa Kohus on selgitanud, et kui kavandatav tegevus ohustab asjaomase ala kaitse eesmärke, tuleb seda pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Mõju olulisuse üle otsustades tuleb eelkõige arvestada asjaomasele alale iseloomulikke tunnuseid ja keskkonnatingimusi (C-127/02: Waddenzee, p-d 47˗49). Euroopa Komisjoni (mittesiduvate) selgituste kohaselt sõltub mõju olulisus sellistest teguritest nagu mõju suurus, liik, ulatus, kestus, intensiivsus, avaldumise aeg (ajastus), tõenäosus ja kumulatiivsus ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavus (teatise „Natura 2000 alade kaitsekorraldus – Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted“ p 4.5.2, Euroopa Liidu Teataja C 33, 25. jaanuar 2019). (p 18)

Natura alale võib olulist mõju avaldada nii ala territooriumil kui ka väljaspool seda toimuv tegevus (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-142/16: komisjon vs. Saksamaa, p 29). Kavandatava tegevuse kaudne mõju Natura alale ei pruugi olla vähem oluline kui otsene mõju. (p 19)

Euroopa Kohus on selgitanud, et Natura eelhindamise etapis, kus otsustatakse Natura hindamise vajalikkuse üle, ei tohi arvestada mõju leevendavate meetmetega. Asjaolu, et hindamisvajaduse üle otsustades võetakse arvesse meetmeid, mille eesmärk on vältida või vähendada projekti kahjulikku mõju alale, viitab sellele, et oluline mõju on tõenäoline. Järelikult tuleb hindamine korraldada. (p 23)

KSH käigus tuleb välja selgitada kaitstavate liikide ja elupaikade seisund tervikuna ning kuidas mõjutab kavandatav tegevus kaitstava ala terviklikkust. Hinnates kavandatava tegevuse mõju ala terviklikkusele, tuleb uurida ka seda, millises seisus on ala need tunnused, mis on olulised kaitstavate liikide säilimiseks alal. Sellest sõltub, mil määral võivad uued mõjutegurid kaitse eesmärke kahjustada. Kui elupaik on juba enne halvas seisus või haavatav, võib ka vähese intensiivsuse või ulatusega mõju osutuda ala terviklikkuse säilimise seisukohalt oluliseks (vt RKHKo 3-17-740/46, p 23). (p 29)


Strateegiliste valikute tegemiseks vajalik teave olemasoleva keskkonna kohta tuleb välja selgitada arendustegevuse võimalikult varases staadiumis KSH käigus (RKHKo 3-16-1472/92, p 31). (p 27)

KSH käigus tuleb välja selgitada kaitstavate liikide ja elupaikade seisund tervikuna ning kuidas mõjutab kavandatav tegevus kaitstava ala terviklikkust. Hinnates kavandatava tegevuse mõju ala terviklikkusele, tuleb uurida ka seda, millises seisus on ala need tunnused, mis on olulised kaitstavate liikide säilimiseks alal. Sellest sõltub, mil määral võivad uued mõjutegurid kaitse eesmärke kahjustada. Kui elupaik on juba enne halvas seisus või haavatav, võib ka vähese intensiivsuse või ulatusega mõju osutuda ala terviklikkuse säilimise seisukohalt oluliseks (vt RKHKo 3-17-740/46, p 23). (p 29)


Olukorras, kus haldusmenetluses ei kogutud õiguspärase kaalutlusotsuse tegemiseks vajalikke andmeid, ei ole võimalik tehtud viga kõrvaldada uute tõendite kogumisega kohtumenetluses. Vastasel juhul asuks kohus haldusmenetluses uurimata jäänud olulisi asjaolusid hindama ja nende alusel kaalutlusõigust teostama täitevvõimu asemel, mis oleks vastuolus HKMS § 158 lg-ga 3 ja võimude lahususe põhimõttega (põhiseaduse § 4). (p 34)


Vastustajal on maakonnaplaneeringu osalise tühistamise järel võimalik valida, kas algatada uus või uuendada vana planeerimismenetlus (vt RKHKo 3-17-563/70, p 13). Kui vastustaja otsustab menetluse uuendamise kasuks, tuleb KSH-d täiendada Natura ala Natura hindamisega ning teha sellega seotud ja selle järeldustest tulenevad menetlustoimingud. Juba tehtud menetlustoiminguid, millel tuvastatud veaga seost ei ole, kordama ei pea. Menetluse uuendamise korral tuleb planeerimismenetlusele kohaldada menetluse alguses kehtinud menetlusnorme (HMS § 5 lg 5, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lg 1). (p 36)


Praeguse kohtuasja sisu arvestades on põhjendatud menetluskuluks (HKMS § 109 lg 6) tasu, mille kassaatorite esindajad tasusid SA-le Keskkonnaõiguse Keskus õigusnõu osutamise eest. Selle väljamõistmist ei takista HKMS § 32 lg-s 2 sätestatud esindusõiguse piirang kassatsioonimenetluses. Kassaatoreid esindasid kassatsioonimenetluses advokaadid.

Kirjalike seisukohtade esitamise lisatähtaja jooksul võis esitada ka uusi taotlusi, sh menetluskulude hüvitamise taotlusi. (p 38.3)


Praeguse kohtuasja sisu arvestades on põhjendatud menetluskuluks (HKMS § 109 lg 6) tasu, mille kassaatorite esindajad tasusid SA-le Keskkonnaõiguse Keskus õigusnõu osutamise eest. Selle väljamõistmist ei takista HKMS § 32 lg-s 2 sätestatud esindusõiguse piirang kassatsioonimenetluses. Kassaatoreid esindasid kassatsioonimenetluses advokaadid. (p 38.3)

3-17-563/70 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.05.2019

LKS § 43 kohaselt on kohaliku tasandi looduskaitse eesmärk piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust ja maakasutust esindavate väärtuslike maastike või nende üksikelementide kaitse. LKS eelnõu 279 SE (2004) seletuskirjas on selgitatud, et maastike ja nende üksikute elementide kaitse alla võtmine kohalikul tasandil võimaldab väärtustada alasid ja paiku, mille riiklik kaitsmine pole hädavajalik ja mis ei pruugi olla otseselt klassikalise looduskaitse või muinsuskaitse objektid. Näiteks on toodud kultuurmaastikud koos piirkonnale omase asustusviisi, arhitektuuri, põllumajandustavade, teedevõrgu ja looduslike elementidega või üksikud maastikuelemendid, mis kogu Eestit arvestades ei pruugi olla silmapaistvad, kuid on kohalikul tasandil olulised kas kultuuriajaloolises, esteetilises või mistahes muus mõttes (lk 30). (p 8)

Seega ei ole kohaliku tasandi ja riikliku tasandi looduskaitse eesmärgid ühesugused. Objekti kohaliku kaitse alla võtmiseks ei pea ära näitama selle väärtuslikkust üle-eestilises või veelgi laiemas kontekstis. Asjakohasteks kaalutlusteks võivad olla ka loodusobjekti olulisus kogukonnale, puhkemajanduslik potentsiaal jms. Kohalikul omavalitsusel on loodusobjekti kaitse alla võtmise üle otsustades ulatuslik kaalutlusruum, mille sisustamisel tuleb arvestada ka kaitsmise vastu rääkivate huvidega. Mida mõjusamad on kaitsmise vastu rääkivad seisukohad, seda kaalukam peab olema piirkondlik huvi objekti kaitsmise vastu. Kui objekt tahetakse võtta kohaliku kaitse alla, on vaja kontrollida, kas esinevad LKS § 7 lg-s 1 nimetatud eeldused. Neid eeldusi tuleb sisustada kohaliku tasandi looduskaitse eesmärke silmas pidades. (p 9)

Kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust kaevandamisluba saada. Sellist ootust ei teki ka juhul, kui loamenetlus on ajamahukas ja taotleja jaoks kulukas (vrd planeerimismenetluse kontekstis RKHK otsus asjas nr 3-3-1-96-13, p 25). Vastustajal tuli kaitseala loomisel küll arvestada kaebaja huviga kaevandamise vastu, kuid kohus leidis ekslikult, et selle huvi tõrjumiseks õigustaksid ala kohaliku kaitse alla võtmist üksnes haruldased ja kaitset vajavad üleriigilise või üleeuroopalise tähtsusega liigid või elupaigad. Kohaliku kaitseala loomise eesmärgid on teised. Kaebaja huvide kõrvalejätmiseks võib seega piisata ka ala kaitsmise kasuks rääkivast kaalukast piirkondlikust huvist. Kuna riikliku ja kohaliku tasandi looduskaitse eesmärgid ei ole ühesugused, võib ka eksperdi hinnang sama ala kaitse alla võtmise põhjendatusele erineda. (p-d 11.2, 12.1)

Luitestiku kui kohalikul tasandil väärtusliku maastiku kaitse vajadus koosmõjus puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamise vajadusega on asjakohaseks põhjenduseks, et moodustada kohalik kaitseala. Seejuures on LKS § 7 lg 1 kohaselt lubatav tugineda ka sellele, et luitestikku ohustavad alal kavandatavad tegevused, sh kaevandamine. (p 12.3)


KOV on kaitse alla võtmise otsuse tegemisel aga ekslikult tuginenud sellele, et alal leiduvad loodusdirektiivi elupaigatüübid. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide kaitseks moodustatakse Natura 2000 võrgustikku kuuluvad loodusalad, milleks on riikliku tasandi kaitse alla võetud hoiualad, kaitsealad, püsielupaigad või kaitstavad looduse üksikobjektid (LKS § 69 lg 2). Loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise eesmärgiks ei saa seega olla Eesti riigile loodusdirektiivist tulenevate kohustuste täitmine. (p 12.3)


Kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust kaevandamisluba saada. Sellist ootust ei teki ka juhul, kui loamenetlus on ajamahukas ja taotleja jaoks kulukas (vrd planeerimismenetluse kontekstis RKHK otsus asjas nr 3-3-1-96-13, p 25). Vastustajal tuli kaitseala loomisel küll arvestada kaebaja huviga kaevandamise vastu, kuid kohus leidis ekslikult, et selle huvi tõrjumiseks õigustaksid ala kohaliku kaitse alla võtmist üksnes haruldased ja kaitset vajavad üleriigilise või üleeuroopalise tähtsusega liigid või elupaigad. Kohaliku kaitseala loomise eesmärgid on teised. Kaebaja huvide kõrvalejätmiseks võib seega piisata ka ala kaitsmise kasuks rääkivast kaalukast piirkondlikust huvist. (p 11.2, vt ka p 11.1)


Kohalikul omavalitsusel on loodusobjekti kaitse alla võtmise üle otsustades ulatuslik kaalutlusruum, mille sisustamisel tuleb arvestada ka kaitsmise vastu rääkivate huvidega. Mida mõjusamad on kaitsmise vastu rääkivad seisukohad, seda kaalukam peab olema piirkondlik huvi objekti kaitsmise vastu. (p 9)


KOV on otsuse tegemisel tuginenud asjakohaste kaalutluste kõrval ka asjakohatutele. Sellises olukorras ei ole kohtul võimalik veenduda kaalutlusotsuse ratsionaalsuses. (p 12.3)


KOV-il on võimalik uuesti kaaluda, kas küla lähiümbrus on vaja kohaliku kaitse alla võtta. Kui KOV otsustab uuendada 2016. a alanud haldusmenetluse, tuleb tal HMS § 5 lg-st 5 tulenevalt järgida neid haldusmenetlust reguleerivaid õigusnorme, mis kehtisid menetluse alguses. 1.01.2017 jõustunud LKS § 9 lg 101, milles on sätestatud kohustus kooskõlastada maardlal asuva loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse eelnõu Keskkonnaministeeriumiga, on haldusmenetlust reguleeriv norm (vrd nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 17). Selle nõude laiendamiseks käimasolevatele haldusmenetlustele tulnuks seadusandjal kehtestada rakendussäte. Kui KOV otsustab küla lähiümbruse kohaliku kaitse alla võtmiseks algatada uue haldusmenetluse, tuleb kohaldada uue menetluse alustamise ajal kehtivaid menetlusnorme, sh LKS § 9 lg-t 101. (p 13)

3-15-2600/33 PDF Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium 23.11.2017

Olukorras, kus liikmesriik on kehtestanud siseriiklikus õiguses toetuse tagasinõudmiseks aegumistähtaja, mis on pikem kui see oleks Euroopa Liidu Nõukogu 18.12.1995. a määrust nr 2988/95 „Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta“ otse kohaldades, on liikmesriik õigustatud lähtuma siseriiklikus õiguses kehtestatud aegumistähtajast. Kalandusturu korraldamise seaduses toodud toetuse tagasinõudmise tingimused ja tähtaeg ei ole haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid, vaid materiaalõiguse normid. Kui vaidluse all on materiaalõiguse normid, puudub PRIA-l alus haldusmenetluse seaduse § 5 lg-st 5 juhindumiseks.

3-3-1-25-14 PDF Riigikohus 12.06.2014

Käibe tekkimise aeg on KMS § 16 lg 3 mõttes oluliseks faktiliseks asjaoluks, millest sõltub kirjaliku teavituse esitamise aeg. Pärast käibe tekkimist ei saa maksuhaldurile esitatud dokumendid olla käsitatavad nõuetekohase kirjaliku teavitusena KMS § 16 lg 3 mõttes. (p 15) Käibe tekkimine ei eelda kauba, sh kinnisasja omandiõiguse üleminekut, vaid kauba kättesaadavaks tegemist. Kauba kättesaadavaks tegemine tähendab kinnisasja üleandmist ehk valduse üleandmist (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-08, p 11). Käibemaksuseaduse § 2 lg 5 kontekstis on käibe tekkimise ja selle aja tuvastamisel oluline seega kinnisasja valduse üleandmine ehk kinnisasja üle tegeliku võimu saamise tuvastamine. (p 18)


Vaidluse eseme piiritlevad kaebuse nõue ja alus (HKMS § 41 lg 1), mitte kaebaja õiguslikud väited (vt RKHK otsused haldusasjades nr 3-3-1-16-14, p 14, nr 3-3-1-52-11, p 15 ja nr 3-3-1-53-11, p 18). (p 15)


Kohtute määrava tähtsusega õiguslikud hinnangud peavad olema menetlusosalistele mõistlikul määral ettenähtavad ning kohtul lasub kohustus juhtida menetlusosaliste tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ning menetlusosalistele tuleb anda võimalus esitada oma seisukoht sellise kvalifikatsiooni kohta (vt RKHK otsused haldusasjades nr 3-3-1-56-13, p 19 ja nr 3-3-1-58-13, p 18). (p 17)


Avalik-õiguslikus suhtes võivad TsÜS normid olla kohaldatavad siis, kui neile on õigusaktides otse viidatud, või analoogia korras juhul, kui avalik-õiguslikke suhteid reguleerivates õigusaktides puuduvad asjakohased sätted. (p 19)

3-3-1-78-12 PDF Riigikohus 15.05.2013

Planeeringu kehtestamise eelduseks on, et planeeringu koostamisel on kohalik omavalitsus taganud avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamise. Selleks tuleb arvestada ka seniste ehitiste, piirangute ja probleemidega. Seetõttu on planeerimismenetluses õige ka kinnistule juurdepääsu küsimuse lahendamine.

Detailplaneeringu ülesandeks on muu hulgas ka servituutide vajaduse määramine. Planeeringulahendus ei oleks õiguspärane, kui planeeringu kehtestamise kaalumisel jäetakse juurdepääsu küsimus käsitlemata. Kohalik omavalitsus ei anna teeservituudi seadmisele lõplikku hinnangut, sest seda saab otsustada üksnes kohus hagita menetluses. Kohalik omavalitsus kaalub planeerimismenetluses osalejate erinevaid huvisid ja hindab, kas ühe isiku huvi ehitustegevuseks, millega kaasneb juurde¬pääsutee tihedam kasutus, kaalub üles teise isiku huvi senise olukorra säilimiseks. Võimalike kaalutluskriteeriumitena saab arvestada seda, kas tegemist on elamu- või äripiirkonnaga, samuti seda, milline on planeeritava juurdepääsu liikluskoormus, lähedus elamutele ja vastavus avalike teede nõuetele.

Kohalik omavalitsus võib juurdepääsu küsimuse lahendamisel lähtuda servituudi seadmisega sarnastest kriteeriumitest, kui juurdepääsu soovival isikul on olemas teine juurdepääs avalikult kasutatavale teele või teise juurdepääsu kasutamine oleks odavam või muid isikud vähem koormav.


Kohtupraktikas on leitud, et vastuväidete lahendamise protseduuri näol on tegemist kohustusliku menetlusega, millega püütakse lahendada osapoolte vaheline vaidlus (vt otsus nr 3-3-1-87-08). Maavanem saab planeeringule heakskiidu anda üksnes pärast vastuväidete suhtes kokkuleppe saavutamist või nende kohta seisukoha andmist. Maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on siduva iseloomuga kooskõlastus (vt otsuses haldusasjas nr 3-3-1-12-07). Seetõttu on kohalikule omavalitsusele siduva iseloomuga ka see, kui maavanem järelevalveorganina ei anna detailplaneeringule vastuväidete tõttu heakskiitu. Järelevalveorgani heakskiidu puudumisel ei saa detailplaneeringut kehtestada hoolimata teiste põhjenduste õiguspärasusest.

Detailplaneeringu üle teostab järelevalvet maavanem vastavalt oma pädevusele. Järelevalve käigus lahendamata jäänud eriarvamused planeeringu koostamist korraldava kohaliku omavalitsuse ja järelevalvet teostava maavanema vahel lahendab Siseministeerium. Kuna maavanem ei andnud planeeringu kehtestamisele heakskiitu ning kohalik omavalitsus nõustus sellega, siis puudus eriarvamus, mida tuleks Siseministeeriumi vahendusel lahendada.


Käesolevas asjas on ette heidetud, et kohalik omavalitsus tugines planeeringu kehtestamata jätmisel pärast planeeringumenetluse algatamist kehtestatud dokumentidele, s.h arengukava ja teemaplaneering. Kui menetluse ajal haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad, siis kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Kehtestatud arengukava ja teemaplaneering reguleerivad aga materiaalõigust, mitte menetlusõigust. Seega on haldusakti andmisel õiguspäraselt lähtutud kehtivast õigusest. Teemaplaneeringut oli võimalik teemaplaneeringut PlanS § 26 lg 1 alusel vaidlustada.

3-3-1-47-12 PDF Riigikohus 03.12.2012

Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et diskretsiooniotsuse põhikaalutlused peavad sisalduma haldusaktis. Menetluses esitatud dokumentidele abstraktselt viitamine ei võimalda menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused, ega sunni haldusorganit otsustamisel kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. (vt otsused kohtuasjades nr 3-3-1-13-11, p 10, ja 3-3-1-54-03, p d 34–36). Korduvalt on rõhutatud põhjendamise olulisust planeeringute kehtestamisel. Kui tehakse viide mõnele teisele dokumendile, peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest (vt otsuseid kohtuasjades nr 3-3-1-87-08, p 18, 3-3-1-39-07, p 10, ja neis viidatud varasemad lahendid). Seda praktikat ei muudeta.

Vaidlusalusel juhul ei ole järgitud põhjendamiskohustus, sest osaline detailplaneeringu kehtestamise otsus viitab üldiselt detailplaneeringu toimikule ning täpsustatud ei ole isegi konkreetseid dokumente, mida tuleks käsitada otsuse põhjendustena. Tervikliku planeeringu tekstis ja seletuskirjas on keeruline eristada kehtestatud (osalist) planeeringut puudutavat osa kehtestamata planeeringut puudutavast osast. Eristamiseks tuleb võrrelda erinevaid planeeringudokumente, mis on valdkonna spetsialistiks mitteolevale isikule ebamõistlikult koormav.


Maavanem ei ole küll detailplaneeringule heakskiitu andes üldplaneeringu muutmist käsitlenud, kuid võib eeldada, et maavanem oli üldplaneeringu muutmisest teadlik. Detailplaneeringu toimikus on sõnaselge kinnitus, et kruntide suuruse küsimust käsitletakse üldplaneeringut muutvana. Maavanem andis oma heakskiidu detailplaneeringule tervikuna, sealhulgas üldplaneeringu muutmisele. Maavanema tehtud ettepanekud on üksnes vormilised ega viita detailplaneeringu vastuolule õigusaktidega. Seetõttu ei mõjuta maavanema ettepanekute arvestamata jätmine käesoleval juhul osalise detailplaneeringu kehtestamise õiguspärasust.

Parema selguse maavanema heakskiidu sisu osas tagaks see, kui heakskiitu väljendavas kirjas oleks märgitud kõik küsimused, mille üle on järelevalvet teostatud ning maavanema seisukoht nendes küsimustes. Maavanema heakskiit on olemuselt menetlustoiming (vt nt otsust kohtuasjas nr 3-3-1-12-07, p 19), mille põhjendamise kohustust seadus selgesõnaliselt ette ei näe. Siiski on kohtupraktikas asutud seisukohale, et menetlustoimingute põhjendamise nõue tuleneb haldusmenetluse üldpõhimõtetest. Motiveerimise nõue tagab kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt ka otsus kohtuasjas nr 3-3-1-62-08, p 10 ja otsused asjades nr 3-3-1-12-07, p 19; 3-3-1-1-10, p 11 ).


Riigikohtu praktikas on leitud, et detailplaneering koostatakse üldjuhul selleks, et saavutada üldplaneeringuga kavandatu elluviimine. Detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on erandlik võimalus, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele (vt otsused kohtuasjades nr 3-3-1-12-07, p 11; 3-3-1-87-08, p 22; 3-3-1-79-09, p 14). Vaidlusaluse detailplaneeringu puhul ei ole seda põhimõtet järgitud. Üldplaneering on kehtestatud 29. aprillil 2003 ning vaidlusalune detailplaneering algatatud 2. juunil 2003. Kuna planeeringuga puudutatud lähestikku asuvad hooned on kohtumenetluses esitatud väidete kohaselt ehitatud oluliselt enne 2003. aastat, ei ole see olukord tekkinud pärast üldplaneeringu kehtestamist.


PlanS § 23 lg-s 7 sätestatu ei välista detailplaneeringu osalist kehtestamist ilma järelevalve teostaja ettepanekuta.

Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-28-04 ( p 20) on leitud, et kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud pikk ajavahemik, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus. Siiski ei pruugi selline olukord paratamatult tuua kaasa kehtestamise otsuse õigusvastasust. Haldusasjas nr 3-3-1-28-04 oli planeerimismenetlus planeeringu kehtestamata jäämise tõttu lõppenud, praeguses asjas menetlus jätkus. Muuhulgas toimus maavanema heakskiiduga lõppenud järelevalvemenetlus ja sõlmiti planeeringujärgsete teede ning tehnovõrkude ja -rajatiste väljaehitamist puudutav leping. Arvestades neid asjaolusid ning seda, et välja ei ole toodud olulisi muutunud asjaolusid, ei ole praegusel käesoleval juhul tegemist olulise menetlusveaga. Oluline on ka märkida, et viivitus planeerimismenetluses kahjustab üldjuhul eelkõige detailplaneeringu taotleja huve.

Pika ajavahemiku puhul viimasest menetlustoimingust kuni planeeringu kehtestamise otsuseni tuleb otsuses esitada kaalutlused planeeringu kehtestamise vajaduse ning planeeringulahenduse õigsuse kohta või täiendada seletuskirja. Põhjenduste esitamine detailplaneeringu kehtestamise otsuses või muus vahetult enne kehtestamist koostatud dokumendis kinnitab, et haldusorgan on otsustamise aja seisuga kõik poolt- ja vastuargumendid läbi kaalunud ja vajadusel arvestanud muutunud olustikku. Seda ei taga üldine viide planeeringu toimikule.


HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlus­osalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. HKMS varasemas redaktsioonis selline säte puu­dus. Kohtupraktikas (otsus haldus­asjas 3-3-1-28-03, p 9) on asutud seisukohale, et õigusabikulu väljamõistmine sellises situatsioonis on põhjendatud, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigus­abi osutatud. Haldusasjas nr 3-3-1-23-10 (otsuse p 18) on siiski rõhutatud, et asjas nr 3-3-1-28-03 oli lisaks tuvastatud, et kaebaja ja õigusabi tasunud isiku vahel oli laenusuhe ning kaebajal oli seega kohustus õigusabi­kulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada. Kuna haldusasjas nr 3-3-1-23-10 ei olnud selle­kohaseid tõendeid esitatud, jäeti taotlus menetlus­kulude hüvitamiseks rahuldamata.

Käesolevas asjas ei ole küll esitatud tõendit laenusuhte kohta kaebaja ja õigusabi eest tasunud isiku vahel, kuid õigusabikulud tuleb siiski lugeda kaebaja poolt kantuks ning tema kasuks välja mõista. Esindaja esindas kaebajat planeerimismenetluses ja kohtumenetluses nota­riaalse volikirja alusel ning tegemist on kaebaja pojaga, mistõttu võib eeldada kaebaja ja esindaja vahel piisavalt tihedat sidet, mh kokkulepet õigusabi­kulude osas. Olu­kord ei ole võrreldav haldusasjadega nr 3-3-1-23-10 ja 3-3-1-28-03, kus kulud olid tasu­nud menetlus­osaliseks mitteolevad äri­ühingud.


Enne vaidlusaluse planeeringu kehtestamist muutus detailplaneeringuga kehtestatud üldplaneeringu muutmise võimalust sätestava PlanS § 9 lg 7 sõnastus ning seadusemuudatusega lisati PlanS § i 9 veel lõige 71. Ei 1. juulil 2009 jõustunud planeerimisseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seadus ega planeerimisseadus ei sätesta, millisest PlanS redaktsioonist lähtudes tuleks lõpule viia pooleliolevad planeerimismenetlused. Planeerimisseaduses ettenähtud menetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades PlanS st tulenevaid erisusi. PlanS § 9 lg 7 reguleerib üldplaneeringu muutmise ühte võimalikku menetluslikku vormi. Seega on tegemist haldusmenetlust reguleeriva õigusnormiga, mistõttu tuli detailplaneeringu kehtestamisel lähtuda PlanS § 9 lg 7 varasemast redaktsioonist.


3-3-1-15-06 PDF Riigikohus 05.04.2006

Ärikeeluga piiratakse oluliselt PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Ärikeeldu ei või kohaldada üldiselt, vaid selle kohaldamisel tuleb täpsustada, millise ettevõtluse või muu majandustegevusega ei või füüsiline isik tegelda. Kui ärikeeldu kohaldatakse vastuolus kohaldamise eesmärgiga, võib see kahjustada isiku varalist ja sotsiaalset seisundit. Seetõttu peab juriidilise isiku pankroti puhul olema PankrS § 12 lg-s 4 (enne 01.01.2004 kehtinud redaktsioon) nimetatud isikule kohaldatava ärikeelu sisu ja ulatus selgelt määratletud.


Isikul on õigus menetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel (vt Riigikohtu 17.03.1999. a. otsust nr 3-4-1-2-99 ning 20.06.2000. a otsust nr 3-3-1-30-00). 1. jaanuaril 2003 jõustunud Maareformi seaduse muutmise seaduse §-ga 6 tunnistati küll MaaRS § 231 ja 232 kehtetuks, kuid sama seaduse § 13 kohaselt tuli enne selle seaduse jõustumist kinnitatud erastajate nimekirja alusel viia vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamine lõpule senikehtinud alustel ja korras. Seetõttu tuleb vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamine viia lõpuni erastajate nimekirjade kinnitamise ajal kehtinud õiguse alusel.


Isikul on õigus menetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel (vt Riigikohtu 17.03.1999. a. otsust nr 3-4-1-2-99 ning 20.06.2000. a otsust nr 3-3-1-30-00). 1. jaanuaril 2003 jõustunud Maareformi seaduse muutmise seaduse §-ga 6 tunnistati küll MaaRS § 231 ja 232 kehtetuks, kuid sama seaduse § 13 kohaselt tuli enne selle seaduse jõustumist kinnitatud erastajate nimekirja alusel viia vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamine lõpule senikehtinud alustel ja korras. Seetõttu tuleb vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamine viia lõpuni erastajate nimekirjade kinnitamise ajal kehtinud õiguse alusel.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json