3-22-1526/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.11.2024 |
|
Taotluse läbivaatamine on isiku taotletu suhtes sisulise seisukoha kujundamine. Sellele peab eelnema korrakohane haldusmenetlus, kus enne menetlusosalise õiguste ja kohustuste üle otsustamist antakse isikule menetlusega seoses selgitusi, arvestatakse tema õigusega ärakuulamisele ning tema kaasaaitamiskohustusega, teostatakse uurimisprintsiipi ning hinnatakse igakülgselt tõendeid. Taotluse sisulisel läbivaatamisel antakse haldusakt (õigusi andev või keelduv haldusakt, vt HMS § 43 lg 1 p 1, lg 2), millega mittenõustumisel tuleks pöörduda kaebetähtaegu järgides vaidega haldusorgani poole või tühistamiskaebusega halduskohtusse. (p 26)
Taotluse uuesti läbivaatamise aluseks ei saa olla pelk rahulolematus varasemate ekspertiiside või kohtulahenditega. Vastustaja kohustus kaebaja taotlust sisuliselt lahendada sõltub sellest, kas taotleja terviseseisundiga seonduvalt esineb uusi asjas tähtsaid asjaolusid või tõendeid, mida seni hinnatud ei ole. (p 37)
Taotluse läbi vaatamata jätmine tähendab olukorda, kus haldusorgan ei kujunda seisukohta küsimuses, kas isikul on õigus tema poolt taotletule ning kas asjakohaste õigust andvate normide eeldused on täidetud. Läbi vaatamata jätmisega haldusmenetlus lõppeb, kusjuures selline otsus ei ole haldusakt (HMS § 43 lg 1 p 3), mistõttu kohtusse tuleks pöörduda mitte tühistamis-, vaid kohustamiskaebusega. Läbi vaatamata jätmine ei pruugi välistada samas küsimuses taotlusega uuesti haldusorgani poole pöördumist. (p 27)
Asjaolu, et praegusel juhul on KAK vormistanud põhjendatud ning iseseisvalt vaidlustatava otsuse, ei tähenda veel, et tegu oleks haldusaktiga. Põhjendada tuleb nii haldusakti andmise taotluse läbi vaatamata jätmist kui ka taotluse haldusaktiga rahuldamata jätmist (HMS § 14 lg 7, § 56 lg 1) ning iseseisvalt vaidlustatav on nii haldusakt kui ka teatud juhtudel menetlustoiming (vt HMS § 71 lg 1 ja § 72 lg 3 p 4, HKMS § 45 lg 3). (p 28)
Kaitseväe arstlik komisjon (KAK) oli KVTS v.r § 30 lg 1 p 2 järgi pädev tuvastama meditsiinilist seost teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel nii taotluse esmakordsel esitamisel kui ka erandina ka juhul, kui vahepealsel ajal on tuvastatud isiku paranemine ning tema töövõimetuse periood on katkenud, hoolimata asjaolust, et KVTS § 301 lg 6 alusel määrusega nr 10 kehtestatud menetluskord seda erandlikku olukorda otsesõnu ei reguleerinud. (p 24)
Meditsiinilise seose tuvastamine tervisekahjustuse ja teenistusülesannete täitmise vahel ei eelda vältimatult, et hilisemad haigustunnused peavad olema samad, mis esmase vigastuse korral. (p 31)
Korduvekspertiisi taotlust tuleb eristada taotlusest, mis on esitatud püsiva töövõimetuse tuvastamiseks korduvalt. Asjaolu, et seadusandja ei ole näinud ette eraldiseisvat menetluskorda, tuvastamaks põhjuslikku seost olukorras, kui tervisekahjustus ilmneb algsega võrreldes erineval moel, hilisemal ajahetkel või korduvalt, ei tähenda, et isik minetab õiguse taotleda selle seose kindlakstegemist. Kaebaja taotlust tuli antud juhul käsitada kui uut taotlust. (p-d 33 ja 34)
Kaitsevägi on pädev ja volitatud tuvastama teenistusülesannete täitmise ning tervisekahjustuse (mis hõlmab ka teenistusülesannete täitmise käigus saadud esmase tervisekahjustuse ning hilisema tervisekahjustuse) vahelist põhjuslikku seost vajadusel ka korduvalt ning tuvastama püsivat töövõimetust erandina ka juhul, kui taotleja töövõimetuse periood oli vahepeal paranemise tõttu katkenud. (p 34)
Vastustaja kohustus kaebaja taotlust sisuliselt lahendada sõltub sellest, kas taotleja terviseseisundiga seonduvalt esineb uusi asjas tähtsaid asjaolusid või tõendeid, mida seni hinnatud ei ole. (p 37)
Püsiva töövõimetuse tuvastamisel tuleb esmalt anda meditsiiniline hinnang tervisekahjustuse vallandanud põhjusele, kuid sellest üksi ei piisa KVTS § 209 lg-s 1 nõutud põhjuslike seoste tuvastamiseks. Haldusorganil tuleb hinnata ka seda, kas kaebaja teenistusülesannete täitmisel saadud vigastus on tema hilisema tervisekahjustuse tekkimist mõjutanud piisava tõenäosusega ja olulisel määral. Töövõimetuspensionile õiguse tekkimiseks nõutav põhjuslik seos esineb siis, kui igakülgse hindamise tulemusena osutub hilisema tervisekahjustuse kõigi võimalike põhjuste hulgast määravaks just teenistusülesannete täitmisel saadud vigastus. (p 41)
|
| 3-3-1-74-14
|
Riigikohus |
04.03.2015 |
|
Taotluse lahendamisel ei ole haldusorgan seotud taotleja õiguslike seisukohtadega, vaid taotluse eesmärgiga – sellega, milliseks tegevuseks taotleja luba soovib. Tegevuse õiguslik kvalifitseerimine haldusmenetluses on haldusorgani ülesanne. (p 13)
Õigusaktid ei välista iseenesest loataotluse osalist rahuldamist. Küll aga tuleb taotleja enne taotluse osalist rahuldamist ära kuulata, sest sel juhul kavatsetakse otsus teha osaliselt taotleja kahjuks (HMS § 40 lg 3 p 3). Praeguses olukorras oli selge, et taotleja eelistas loa andmata jätmist selle osalisele rahuldamisele. Seetõttu ei olnud taotluse osaline rahuldamine õiguspärane. Kaebajale antud vee erikasutusluba on soodustav haldusakt, kuid sellega kaasnevad ka kohustused. (p 14)
LKS § 51 lg 1, ei reguleeri erilist olukorda, kus paisu rekonstrueerimine on vajalik avarii tagajärgede likvideerimiseks. Sätte eesmärgiks on reguleerida töid olukorras, kus soovitakse tõsta väljakujunenud veetaset. Avarii tagajärgede kõrvaldamise välistamine ei saanud selle sätte kehtestamisel olla seadusandja eesmärk. (p 17)
Keskkonnaministri 27. juuli 2009. a määruse nr 39 § 10 lg 3, mille kohaselt enne planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist rajatud paisuga veekogudel tuleb säilitada olemasolev veerežiim, kui vee erikasutusloa tingimustega ei ole määratud teisiti, on üleminekusäte, mis puudutas paisusid, millele ei olnud veel antud vee erikasutusluba. Sama määruse § 8 lg 1 järgi pidi vee erikasutusloa omaja juhul, kui paisutamiseks antud vee erikasutusloa kehtivuse lõppedes ei olnud paisu omanik või valdaja taotlenud paisutamise jätkamiseks uut luba või kui vee erikasutusloa andja keeldus uue loa andmisest, olemasoleva loa kehtivuse lõppedes alandama veekogu veetaseme enne loa andmist olnud tasemele ja korrastama veekogu paisutusala. Määruse § 10 lg 4 sätestas, et kui enne määruse jõustumist veekogu paisutamiseks antud vee erikasutusloas ei ole veekogu veetaseme alandamise tingimusi sätestatud, peab isik, kellele on antud vee erikasutusluba veekogu paisutamiseks, taotlema veekogu veetaseme alandamiseks eraldi vee erikasutusloa. See ei tähenda siiski, et juhul, kui isik uut vee erikasutusluba veetaseme alandamiseks ei taotle, § 8 lg 1 ei kohaldunud. Vee erikasutusloa omandamisega lubas VeeS § 401 lg 11 oodata 1. jaanuarini 2012 ainult nendel paisu omanikel või valdajatel, kes ei olnud seaduse kehtivuse ajal omanud vee erikasutusluba. (p 18)
Vee erikasutusloa andmise otsustamisel ei saa tähelepanuta jätta asjaolude muutumist menetluse kestel. Riigikohus on ka varasemas praktikas pidanud oluliseks menetluse kestel muutunud asjaolude arvestamist lõppotsuse tegemisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-47-12, p 27). Hinnates vee erikasutuse mõju muutunud keskkonna-oludele, tuleb arvesse võtta Natura 2000 võrgustikku kuulumist ja ala kaitse-eesmärke. Samuti tuleb arvestada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, seatud eesmärki parandada pinnavee seisundit. (p 19)
VeeS § 9 lg 10 p 1 järgi keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui vee erikasutus ohustab otseselt inimese tervist või keskkonda. Sätte kohaldamisel tuleb kaaluda keskkonnale tekkiva võimaliku kahju olulisust võrreldes muude asjaoludega, sh taotleja õiguste ja huvidega. Kaebaja soovib alustada Nõmmeveski paisul hüdroenergia tootmist, s.o ettevõtlust. Seega tuleb vee erikasutusloa andmise otsustamisel kaaluda, kas praegusel juhul on avalik huvi keskkonna kaitseks kaalukam kaebaja huvist alustada ettevõtlusega või kas on võimalik leida lahendus, mis neid huvisid tasakaalustaks. (p 20)
LKS § 51 lg 1, ei reguleeri erilist olukorda, kus paisu rekonstrueerimine on vajalik avarii tagajärgede likvideerimiseks. Sätte eesmärgiks on reguleerida töid olukorras, kus soovitakse tõsta väljakujunenud veetaset. Avarii tagajärgede kõrvaldamise välistamine ei saanud selle sätte kehtestamisel olla seadusandja eesmärk. (p 17)
Vee erikasutusloa andmise otsustamisel ei saa tähelepanuta jätta asjaolude muutumist menetluse kestel. Riigikohus on ka varasemas praktikas pidanud oluliseks menetluse kestel muutunud asjaolude arvestamist lõppotsuse tegemisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-47-12, p 27).
|
| 3-3-1-86-06
|
Riigikohus |
28.02.2007 |
|
Keskkonnaasjades ei ole saa kaebeõigust sisustada tavapärase subjektiivse avaliku õiguse rikkumise kaudu, vaid kohtusse pöördumise õiguse aluseks saab olla ka kaebaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga, mida halduskohtul tuleb iga kaebuse puhul eraldi kontrollida. Kaebuse esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema huvisid. Puutumus ei tähenda pelgalt võimalust, et tegevus või kavandatav tegevus isikut mõjutab, vaid selline mõju peab olema oluline ja reaalne. Taoline puutumuse nõue välistab keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides (nn populaarkaebused), v.a juhul, kui seadus sellise õiguse otse ette näeb.
Kohaliku omavalitsuse üksus võib esitada halduskohtusse kaebusi selliste keskkonnaasjades tehtud otsustuste tühistamiseks või toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 15.03.2006. a määrust nr 3-3-1-78-05). Haldusakti andmise menetluses läbiviidavate menetlustoimingute peale halduskohtusse kaebuse esitamise võimalus on üldjuhul piiratud. Kui otsustamisel on olulise keskkonnamõjuga tegevus, siis ei saa valla õiguste rikkumise puudumisest ega väidetavate menetlusvigade kõrvaldatavast laadist järeldada, et kaebus menetlustoimingute ja vaideotsuse peale ei ole lubatav. Olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamisel peab kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.
Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisele või vastava tegevusloa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamise lubatavuse üle otsustamisel ei saa lähtuda ainuüksi menetlusökonoomia põhimõttest. Olulise keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest. Enamasti ei ole neis asjades võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata puudustele haldusmenetluse läbiviimisel on selle tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane. Võimalik on üksnes eeldada vastuvõetud otsuse õiguspärasust, kui otsustamisele on eelnenud seaduses ettenähtud korras läbiviidud ja haldusmenetluse põhimõtetele vastav haldusmenetlus. Kaebeõigust omav isik peab omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist. Menetlustoimingu vaidlustamise lubatavuse üle otsustamisel tuleb arvestada menetlustoimingu tähtsust ja väidetava rikkumise olulisust menetluse põhinõuete täitmisel.
Haldusmenetluse alustamise vaidlustamine on põhjendatud siis, kui esineb põhjendatud kahtlus, et rikutud on selget keelunormi või menetluse alustamise eesmärk ei saa olla õiguspärane.
Kohaliku omavalitsuse üksus võib esitada halduskohtusse kaebusi selliste keskkonnaasjades tehtud otsustuste tühistamiseks või toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 15.03.2006. a määrust nr 3-3-1-78-05). Haldusakti andmise menetluses läbiviidavate menetlustoimingute peale halduskohtusse kaebuse esitamise võimalus on üldjuhul piiratud. Kui otsustamisel on olulise keskkonnamõjuga tegevus, siis ei saa valla õiguste rikkumise puudumisest ega väidetavate menetlusvigade kõrvaldatavast laadist järeldada, et kaebus menetlustoimingute ja vaideotsuse peale ei ole lubatav. Olulise keskkonnamõjuga küsimuste õigeks otsustamiseks on määrav tähtsus läbiviidaval haldusmenetlusel iseenesest. Seetõttu peab olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamisel kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.
Olulise keskkonnamõju definitsiooni muutmine KeHJS-s ei tähenda, et keskkonnamõju hindamise ulatus oleks varemkehtinud KeHAS järgi olnud väiksem. Varasemat regulatsiooni (KeHAS § 5 ja § 6 lg 1) tuleb sisustada sarnaselt kehtiva KeHJS §-dele 4 ja 5, et tagada keskkonna võimalikult ulatuslik kaitse.
Kuna keskkonnaasjade otsustamisel on haldusorganil ulatuslik kaalutlusõigus, saab antava haldusakti sisulise õiguspärasuse ning eelnimetatud eesmärgi saavutamise tagada üksnes akti andmisele eelnev õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. Olulise keskkonnamõjuga seotud kavade realiseerimisele suunatud haldusmenetlused on reeglina ka ressursimahukad ning ajaliselt kestvad. Paljudel juhtudel on olulise keskkonnamõjuga otsustuste tegemiseks nähtud ette avatud menetluse läbiviimine Haldusmenetluse seaduse 3. peatüki (§-d 46-50) tähenduses. Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisel ja otsustamisel tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamine, tagada tuleb avalikkuse informeerimine ning õiguslikult sätestatud kooskõlastusnõuete järgimine. Keskkonnaasjades otsuste vastuvõtmist käsitlevad Euroopa Liidu õigusaktid sätestavad samuti eeskätt menetluslikke nõudeid.
Haldusakti andmise taotluse rahuldamise võimalusi hinnatakse mitte taotluse menetlusse võtmise otsustamise staadiumis, vaid taotluse sisulise läbivaatamise käigus. Kohtul tuleb vaidluse puhul hinnata, kas õigusaktide kohaselt on haldusmenetluses esitatud taotluse rahuldamine üldse põhimõtteliselt võimalik.
Keskkonnaasjades ei ole saa kaebeõigust sisustada tavapärase subjektiivse avaliku õiguse rikkumise kaudu, vaid kohtusse pöördumise õiguse aluseks saab olla ka kaebaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga, mida halduskohtul tuleb iga kaebuse puhul eraldi kontrollida. Kaebuse esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema huvisid. Puutumus ei tähenda pelgalt võimalust, et tegevus või kavandatav tegevus isikut mõjutab, vaid selline mõju peab olema oluline ja reaalne. Taoline puutumuse nõue välistab keskkonnaasjades kaebuse esitamise avalikes huvides (nn populaarkaebused), v.a juhul, kui seadus sellise õiguse otse ette näeb.
Kohaliku omavalitsuse üksus võib esitada halduskohtusse kaebusi selliste keskkonnaasjades tehtud otsustuste tühistamiseks või toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 15.03.2006. a määrust nr 3-3-1-78-05). Haldusakti andmise menetluses läbiviidavate menetlustoimingute peale halduskohtusse kaebuse esitamise võimalus on üldjuhul piiratud. Kui otsustamisel on olulise keskkonnamõjuga tegevus, siis ei saa valla õiguste rikkumise puudumisest ega väidetavate menetlusvigade kõrvaldatavast laadist järeldada, et kaebus menetlustoimingute ja vaideotsuse peale ei ole lubatav. Olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamisel peab kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.
Kohaliku omavalitsuse üksuse organ ei ole käsitatav asjast huvitatud üldsusena või üldsuse esindajana Århusi konventsiooni art 2 lg 5 tähenduses. Vallavalitsust tuleb konventsiooni tähenduses pidada avaliku võimu organiks (art 2 lg 2 p "a" - piirkonna või muu tasandi valitsus), seda isegi antud olukorras, kus otsustuspädevus on Keskkonnaministeeriumil (või Vabariigi Valitsusel) ning vallavalitsus osaleb menetluses arvamuse andmise õigusega haldusorganina (HMS § 11 lg 1 p 4).
Keskkonnaküsimuste otsustamisel tuleb lähtuda ettevaatusprintsiibist ning vajalik on arvestada suurt hulka erinevaid huvisid, pürgides nende tasakaalustamise poole, et leida konkreetsel juhtumil säästva arengu ning keskkonnakaitse vajadusi arvestav sobivaim lahendus.
Kuna keskkonnaasjade otsustamisel on haldusorganil ulatuslik kaalutlusõigus, saab antava haldusakti sisulise õiguspärasuse ning eelnimetatud eesmärgi saavutamise tagada üksnes akti andmisele eelnev õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. Olulise keskkonnamõjuga seotud kavade realiseerimisele suunatud haldusmenetlused on reeglina ka ressursimahukad ning ajaliselt kestvad. Paljudel juhtudel on olulise keskkonnamõjuga otsustuste tegemiseks nähtud ette avatud menetluse läbiviimine Haldusmenetluse seaduse 3. peatüki (§-d 46-50) tähenduses. Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisel ja otsustamisel tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamine, tagada tuleb avalikkuse informeerimine ning õiguslikult sätestatud kooskõlastusnõuete järgimine. Keskkonnaasjades otsuste vastuvõtmist käsitlevad Euroopa Liidu õigusaktid sätestavad samuti eeskätt menetluslikke nõudeid.
Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisele või vastava tegevusloa andmisele suunatud haldusmenetluse toimingute vaidlustamise lubatavuse üle otsustamisel ei saa lähtuda ainuüksi menetlusökonoomia põhimõttest. Valdkonna eripärast tulenevalt peab kaebeõigust omav isik omama avaramat õiguslikku võimalust vaidlustada sellises menetluses tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.
|
Facebook
X.com