/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 38| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-2132/17 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.10.2018
Suur riiklik huvi PlanS § 27 lg 1 tähenduses võib esineda ka siis, kui ehitis teenib eeskätt ettevõtja huve. Ehitise asukoha või toimimise vastu võib esineda suur riiklik huvi ka seetõttu, et ehitisel või selle kasutamisel võib olla oluline negatiivne kõrvalmõju üleriigilise tähtsusega avalikele huvidele. Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt. (p 11)
Käitise asukohavalikul tuleb arvestada KeÜS § 18 lg-ga 1, mis sätestab käitajale kohustuse lähtuda käitise asukoha valikul eesmärgist vähendada võimalikult suures ulatuses keskkonnahäiringuid. Norm on suunatud küll käitajale, kuid sellest kinnipidamist peavad planeeringute kehtestamise ja lubade andmise käigus jälgima haldusorganid. Seejuures tuleb silmas pidada mõistlikkuse põhimõtet (KeÜS § 22). Sellegipoolest annab KeÜS § 18 lg 1 keskkonnakaalutlustele käitise asukoha valikul olulise kaalu. Seetõttu ei tohiks asukohta, kus käitise rajamise või hilisema käitamisega võiksid kaasneda väiksemad keskkonnahäiringud, juba ette valikust välistada üksnes põhjusel, et sinna käitise rajamine oleks käitajale mõnevõrra kulukam või selle käitamisel saadav tulu väiksem. (p 15)
Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. (p 10) Käitise asukohavalikul tuleb arvestada KeÜS § 18 lg-ga 1, mis sätestab käitajale kohustuse lähtuda käitise asukoha valikul eesmärgist vähendada võimalikult suures ulatuses keskkonnahäiringuid. Norm on suunatud küll käitajale, kuid sellest kinnipidamist peavad planeeringute kehtestamise ja lubade andmise käigus jälgima haldusorganid. Seejuures tuleb silmas pidada mõistlikkuse põhimõtet (KeÜS § 22).
Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt läbi riigi eriplaneeringu. (p 11)
Vabariigi Valitsuse otsus riigi eriplaneeringu algatamiseks on menetlustoiming, mille vaidlustamise õigus on määratletud HKMS § 45 lg-s 3. Haldusakti andmisega päädivas menetluses tehtava menetlustoimingu peale võib esitada kaebuse kahel juhul. Esmalt olukorras, kus menetlustoiming rikub iseseisvalt ja tulevasest haldusaktist sõltumatult kaebaja materiaalseid õiguseid. Teiseks olukorras, kus menetlustoimingu õigusvastasus tingib vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise tulevikus. (p 8) Kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus (KeÜS § 30 lg 2) haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks. Seda juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused. (p 9) Vaidlusaluse menetlustoimingu vaidlustamiseks puudub keskkonnaorganisatsioonil ilmselgelt kaebeõigus. Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. Kaebaja õigusi ei riku ka asjaolu, et tal tuleb oma huvide kaitseks osaleda riigi eriplaneeringu menetluses. Olulise keskkonnamõjuga otsuste tegemise menetluses osalemine on keskkonnaorganisatsioonide tavapärane ja oluline funktsioon. (p 10)
Kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus (KeÜS § 30 lg 2) haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks. Seda juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused. (p 9) Vaidlusaluse menetlustoimingu vaidlustamiseks puudub keskkonnaorganisatsioonil ilmselgelt kaebeõigus. Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. Kaebaja õigusi ei riku ka asjaolu, et tal tuleb oma huvide kaitseks osaleda riigi eriplaneeringu menetluses. Olulise keskkonnamõjuga otsuste tegemise menetluses osalemine on keskkonnaorganisatsioonide tavapärane ja oluline funktsioon. (p 10)
Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. (p 10) Suur riiklik huvi PlanS § 27 lg 1 tähenduses võib esineda ka siis, kui ehitis teenib eeskätt ettevõtja huve. Ehitise asukoha või toimimise vastu võib esineda suur riiklik huvi ka seetõttu, et ehitisel või selle kasutamisel võib olla oluline negatiivne kõrvalmõju üleriigilise tähtsusega avalikele huvidele. Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt. (p 11) PlanS § 27 lg 2 järgi on riigi eriplaneering võimalik koostada kas riigi territooriumi või selle osa kohta. Seda, milliste kriteeriumite alusel planeeringuala kindlaks määratakse, planeerimisseaduses lähemalt ei selgitata. Märgitud on üksnes niipalju, et kui eriplaneeringu algatamiseks on esitanud taotluse mitu isikut, tuleb kaaluda ka nende taotlustes märgitud asukohti (§ 30 lg 2 teine lause). (p 12) Planeeringu algatamise korralduses märgitud esialgne teadaolev planeeringuala ei piira ehitise asukoha valikut üksnes selle alaga (vt PlanS § 28 lg 5 p 1 ja lg 1, § 30 lg 1 ja lg 2 esimene lause, §-d 32, 33, 35, § 41 lg 2; vt ka RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). See oleks vastuolus asukohavaliku menetluse eesmärkidega, milleks on muuhulgas avalikkuse ja huvitatud isikute tõhus kaasamine otsustusprotsessi ning käitisele ka keskkonnakaalutluste seisukohast sobivaima asukoha leidmine. (p 14, vt ka p 13)
3-16-586/29 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.06.2018
Liiklusregistri sõidukite andmebaasi sõiduki registreerimismenetluse käigus tehtud märke kaudu, milles sisaldub MTA teavitus, et sõiduki võib registreerida kaebaja või muu isiku nimele ja Maanteeametil tuleb klienti teavitada dokumentide kättesaadavaks tegemisest MTA-le, toimus teabevahetus riigiasutustele pandud avalike ülesannete täitmise eesmärgil. Sellise informatiivse märke tegemine on haldusesisene menetlustoiming. (p 19)
Sõiduki registreerimine viibis praegusel juhul eelkõige põhjusel, et isik ei esitanud kohe ostuarvet ja esitas arve hiljem nii, et andmed olid osaliselt varjatud. Isiku sõiduk registreeriti viivituseta pärast seda, kui selgus ostuarves varjatud andmete sisu. Haldusorgan ei pidanud aktsepteerima sõiduki omandamist tõendavaid dokumente, mis olid esitatud mittetäielikul kujul, ega registreerima nende alusel sõidukit, eirates õigusaktis sätestatud. (p 18)
Sõiduki registreerimist taotleval isikul on kohustus esitada koos taotlusega vajadusest lähtuvalt muu hulgas sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid. Kui isik jätab nõutud dokumendi esitamata, peab haldusorgan määrama talle selle puuduse kõrvaldamiseks tähtaja (HMS § 15 lg 2) ja selgitama, et dokumendi esitamata jätmisel keeldub haldusorgan sõiduki registreerimisest (LS § 77 lg 1 p 1). Olukorras, kus haldusorgani jaoks oli selge, et isik ei soovinud haldusorgani küsitud andmeid esitada, ei olnud soodustava mõjuga toimingu sooritamise menetluse käigus menetlusvälise isiku poole pöördumine põhjendatud ja haldusorgani poolt menetlusväliselt isikult sõidukit puudutava teabe küsimine oli õigusvastane. (p 16)
HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Praegusel juhul puudus haldusorganil tegelik vajadus pöörduda teabe saamiseks menetlusvälise isiku poole. Sõiduki registreerimist taotleval isikul on kohustus esitada koos taotlusega vajadusest lähtuvalt muu hulgas sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid. Kui isik jätab nõutud dokumendi esitamata, peab haldusorgan määrama talle selle puuduse kõrvaldamiseks tähtaja (HMS § 15 lg 2) ja selgitama, et dokumendi esitamata jätmisel keeldub haldusorgan sõiduki registreerimisest (LS § 77 lg 1 p 1). Olukorras, kus haldusorgani jaoks oli selge, et isik ei soovinud haldusorgani küsitud andmeid esitada, ei olnud soodustava mõjuga toimingu sooritamise menetluse käigus menetlusvälise isiku poole pöördumine põhjendatud ja haldusorgani poolt menetlusväliselt isikult sõidukit puudutava teabe küsimine oli õigusvastane. (p 16)
Menetlusväliselt isikult kaebaja kohta teabe küsimine riivab kaebaja informatsioonilist enesemääramisõigust sõltumata sõiduki registreerimismenetluse lõpptulemusest, muu hulgas põhjusel, et kaebajal puudub võimalus otsustada haldusorganile esitatavate andmete sisu üle. Ka maksumenetluses on maksuhalduri võimalused menetlusväliselt isikult teabe kogumiseks seadusega piiratud (MKS § 61). (p 12)
Õiguslik alus menetlustoimingute sooritamiseks võib lisaks konkreetset haldusmenetlust reguleerivatele normidele tuleneda ka ametiabi käsitlevatest sätetest. Maanteeameti ja MTA vahel sõlmitud koostöökokkulepe on käsitatav haldusesisese kokkuleppena, milles lepiti kokku ametiabi andmise üldine raamistik (nt ametiabi andmise juhtumite üldkirjeldus, toimingute sisu ja ametiabi andvad isikud). Olemuselt on niisugune kokkulepe sarnane halduseeskirjaga, mis abistab ressursside planeerimisel ja töö korraldamisel, kuid ei väära samal ajal kohustust igal konkreetsel juhul hinnata, kas seaduses sätestatud ametiabi eeldused on täidetud. MTA teenistujate kaasamine ametiabi korras võib HKTS § 18 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel olla mõnel juhul põhjendatud, sest majandus- ja kommunikatsiooniministri 3. märtsi 2011. a määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ § 6 lg 6 kohaselt peab taotleja esitama sõiduki registreerimisel andmed riigilõivu ja maksu tasumise kohta, kui nende tasumine on seaduses ette nähtud. (p 16)
Kaebajal puudub MTA teenistujate poolt sõiduki registreerimise menetluses kaebajalt tema sõiduki seaduslikku omandamist tõendava teabe küsimise vaidlustamiseks kaebeõigus (vt HKMS § 121 lg 2 p 1). Kaebajalt küsiti sõiduki seaduslikku omandamist tõendavat dokumenti, kuid teda ei kohustatud selleks haldusaktiga. Kuna kaebajal ei olnud kohustust MTA teenistujate päringule vastata, oli tal võimalus jätta teave esitamata. Sel juhul pidi kaebaja siiski arvestama võimalusega, et Maanteeamet keeldub dokumendi esitamata jätmise tõttu LS § 77 lg 1 p 1 alusel sõidukit registreerimast. Kaebaja õiguste riive kaasnenuks siis, kui Maanteeamet oleks sõiduki registreerimisest keeldunud. Keeldumise peale oleks kaebaja saanud esitada vajadusel kaebuse (vt HKMS § 45 lg 3). Seevastu menetlusväliselt isikult kaebaja kohta teabe küsimine riivab kaebaja informatsioonilist enesemääramisõigust sõltumata registreerimismenetluse lõpptulemusest, muu hulgas põhjusel, et kaebajal puudub võimalus otsustada haldusorganile esitatavate andmete sisu üle. Ka maksumenetluses on maksuhalduri võimalused menetlusväliselt isikult teabe kogumiseks seadusega piiratud (MKS § 61). (p-d 11 ja 12) Kaebajal puudub praeguses asjas liiklusregistrisse kantud märke vaidlustamiseks kaebeõigus, kuna HKMS § 45 lg-s 3 sätestatud kaebeõiguse eeldused pole täidetud. Kaebaja ei ole väitnud, et märkega oleks seatud tema sõiduki kasutamisele või käsutamisele piiranguid (LS § 184 lg 7), et talle oleks keeldutud tagamast tasuta juurdepääsu kõikidele temaga seotud registriandmetele (LS § 184 lg 2) või et liiklusregister sisaldaks kaebaja kohta ebaõigeid andmeid (IKS § 21 lg 1). Kaebaja pole väitnud ka muude õiguste rikkumist. (p 20)
3-3-1-69-16 PDF Riigikohus 31.01.2017
Kasutusluba tuvastab juriidilise fakti, et ehitis on valminud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). EhS v.r. § 2 lg s 7 (vt ka kehtiva EhS § 4 lg 2) kasutatud mõiste "olemasolev ehitis" erineb nii keeleliselt kui ka sisuliselt terminist "valminud ehitis". Ka ehitamisjärgus (mittevalminud) ehitis on olemas. Ebamõistlikuks tuleb pidada lahendust, kus ehitise laiendamiseks tuleb ehitamisjärgus ehitis esmalt algse ehitusloa järgselt lõpuni valmis ehitada ja saada sellele kasutusluba enne, kui on võimalik alustada selle laiendamist. Ehitise laiendamiseks uue ehitusloa taotlemine ehitamise kestel tagab ehitamisel eluliselt vajalikku paindlikkust, ei ole vastuolus ühegi normiga ega kahjusta ühtegi ehitusõiguse eesmärki. (p 37) Ehitus- ja kasutusloa kontrollimisel asjakohaste ehituslike nõuete kindlakstegemisel tuleb lähtuda loataotluses märgitud, mitte hilisemast faktilisest kasutusotstarbest. Ehitise kasutuseesmärgi muutumisest tingitud võimalik rikkumine ei põhjusta iseenesest kasutusloa õigusvastasust. KOV üksusel on EhS § 130 lg 2 p 5 alusel kohustus teostada riiklikku järelevalvet selle üle, et ehitist kasutatakse selle kasutamisotstarbest lähtuvalt nõuetele vastavalt. (p 39) Kasutusloa andmisega kaotab ehitusluba kehtivuse ning seda tühistada ei ole kohtul ega haldusorganil enam võimalik isegi juhul, kui ehitusluba tõi kaasa kaebaja õiguste rikkumise (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). Võimalik on ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine, milleks peab isik olema ära näidanud põhjendatud huvi olemasolu. Kasutusloa võib kohaliku omavalitsuse üksus vaidlusaluse hoone suhtes anda ka ehitusloa õigusvastasuse korral (RKHK otsused asjadess nr 3-3-1-15-16 ja 3-3-1-63-10, p 20). (p 42-43)
Kasutusluba tuvastab juriidilise fakti, et ehitis on valminud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). EhS v.r. § 2 lg s 7 (vt ka kehtiva EhS § 4 lg 2) kasutatud mõiste "olemasolev ehitis" erineb nii keeleliselt kui ka sisuliselt terminist "valminud ehitis". Ka ehitamisjärgus (mittevalminud) ehitis on olemas. Ebamõistlikuks tuleb pidada lahendust, kus ehitise laiendamiseks tuleb ehitamisjärgus ehitis esmalt algse ehitusloa järgselt lõpuni valmis ehitada ja saada sellele kasutusluba enne, kui on võimalik alustada selle laiendamist. Ehitise laiendamiseks uue ehitusloa taotlemine ehitamise kestel tagab ehitamisel eluliselt vajalikku paindlikkust, ei ole vastuolus ühegi normiga ega kahjusta ühtegi ehitusõiguse eesmärki. (p 37) Ehitus- ja kasutusloa kontrollimisel asjakohaste ehituslike nõuete kindlakstegemisel tuleb lähtuda loataotluses märgitud, mitte hilisemast faktilisest kasutusotstarbest. Ehitise kasutuseesmärgi muutumisest tingitud võimalik rikkumine ei põhjusta iseenesest kasutusloa õigusvastasust. KOV üksusel on EhS § 130 lg 2 p 5 alusel kohustus teostada riiklikku järelevalvet selle üle, et ehitist kasutatakse selle kasutamisotstarbest lähtuvalt nõuetele vastavalt. (p 39) Kui hoone teine korrus on ehitatud sammastele toetudes terrassi kohale, tuleb terrassi pindala arvestada detailplaneeringus sätestatud ehitusaluse pinna sisse. Terrass ja hoone põhiosa moodustavad seetõttu ehitusaluse pinna mõttes lahutamatu terviku (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-13). (p 41)
Ehitus- ja kasutusloa kontrollimisel asjakohaste ehituslike nõuete kindlakstegemisel tuleb lähtuda loataotluses märgitud, mitte hilisemast faktilisest kasutusotstarbest. Ehitise kasutuseesmärgi muutumisest tingitud võimalik rikkumine ei põhjusta iseenesest kasutusloa õigusvastasust. KOV üksusel on EhS § 130 lg 2 p 5 alusel kohustus teostada riiklikku järelevalvet selle üle, et ehitist kasutatakse selle kasutamisotstarbest lähtuvalt nõuetele vastavalt. (p 39) Ehitusprojektile antavad asutustevahelised kooskõlastused ei ole mitte iseseisvad haldusaktid, vaid menetlustoimingud ehitusloa andmise menetluses (vt nt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-67-01; otsus asjas nr 3-3-1-15-14). Sellest tulenevalt ei kohaldu Päästeameti kooskõlastusele kui menetlustoimingu motiveerimisele HMS §‑s 56 sätestatud haldusakti põhjendamisnõuded (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-62-08). PäästeS v.r. § 5 lg 1 p 8 järgi tuleb Päästeametil anda ehitusprojektile kooskõlastus või sellest keelduda 10 päeva jooksul (vt ka kehtiva EhS § 42 lg 9 ja § 54 lg 8). Seetõttu ei saaks sellist põhjendamiskohustust adressaadi suhtes soodustava haldusakti andmiseni viiva menetlustoimingu puhul ka mõistlikult eeldada (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-62-08). Kirjalike põhjenduste puudumine Päästeameti kooskõlastuses ei põhjusta ehitusloa formaalset õigusvastasust. Põhjendusi saab toimingu puhul nõuda ka tagantjärele. (p 46)
Kasutusloa andmisega kaotab ehitusluba kehtivuse ning seda tühistada ei ole kohtul ega haldusorganil enam võimalik isegi juhul, kui ehitusluba tõi kaasa kaebaja õiguste rikkumise (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). Võimalik on ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine, milleks peab isik olema ära näidanud põhjendatud huvi olemasolu. Kasutusloa võib kohaliku omavalitsuse üksus vaidlusaluse hoone suhtes anda ka ehitusloa õigusvastasuse korral (RKHK otsused asjadess nr 3-3-1-15-16 ja 3-3-1-63-10, p 20). (p 42-43)
Ehitusprojektile antavad asutustevahelised kooskõlastused ei ole mitte iseseisvad haldusaktid, vaid menetlustoimingud ehitusloa andmise menetluses (vt nt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-67-01; otsus asjas nr 3-3-1-15-14). Sellest tulenevalt ei kohaldu Päästeameti kooskõlastusele kui menetlustoimingu motiveerimisele HMS §‑s 56 sätestatud haldusakti põhjendamisnõuded (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-62-08). PäästeS v.r. § 5 lg 1 p 8 järgi tuleb Päästeametil anda ehitusprojektile kooskõlastus või sellest keelduda 10 päeva jooksul (vt ka kehtiva EhS § 42 lg 9 ja § 54 lg 8). Seetõttu ei saaks sellist põhjendamiskohustust adressaadi suhtes soodustava haldusakti andmiseni viiva menetlustoimingu puhul ka mõistlikult eeldada (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-62-08). Kirjalike põhjenduste puudumine Päästeameti kooskõlastuses ei põhjusta ehitusloa formaalset õigusvastasust. Põhjendusi saab toimingu puhul nõuda ka tagantjärele. (p 46)
Kohtumenetluses naabri huve kaitsvale planeeringu sättele tuginemiseks ei pea isik ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet. Selline planeeringu säte loob iseseisva subjektiivse õiguse, mille riive võib anda isikule kohtuliku kaebeõiguse (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-87-16; otsus asjas nr 3-3-1-42-03). (p 26) Kasutusloa andmisega kaotab ehitusluba kehtivuse ning seda tühistada ei ole kohtul ega haldusorganil enam võimalik isegi juhul, kui ehitusluba tõi kaasa kaebaja õiguste rikkumise (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). Võimalik on ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine, milleks peab isik olema ära näidanud põhjendatud huvi olemasolu. Kasutusloa võib kohaliku omavalitsuse üksus vaidlusaluse hoone suhtes anda ka ehitusloa õigusvastasuse korral (RKHK otsused asjadess nr 3-3-1-15-16 ja 3-3-1-63-10, p 20). (p 42-43)
Kui detailplaneeringus on tuletõkkeseina püstitamise vajaduse sätestamisel viidatud ühele kindlale standardile ja selle vastuvõtmise aastale, on tegemist konkreetse ja dateeritud viitega, mille järgimine on detailplaneeringu järgi aga soovituslik (nähtub "võib" sõnakasutusest). Ei määruse nr 315 § 2 lg‑s 3 ega detailplaneeringus ole kohustatud isikut järgima ühtki standardiorganisatsiooni poolt välja antavat tuleohutusnõuete alast standardit. See ei tähenda siiski, et asjassepuutuval standardil ei ole õiguslikku tähendust. Ka soovitusliku iseloomuga standardile vastavus loob eelduse, et ehitamisel on järgitud head tava ja ehitis vastab nõuetele (vt ka RKKK otsus asjas nr 3-1-1-7-10). (p 33-34)
3-3-1-7-16 PDF Riigikohus 09.06.2016
Sunniraha tasumise nõue on menetlustoiming ning sunniraha rakendamise peale ei saa esitada tühistamiskaebust, kuid kohus saab haldusorganil keelata sunniraha rakendamise või teha ettekirjutuse toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks ning kui kohtutäitur on juba alustanud sunniraha sissenõudmist, võib kohustada haldusorganit esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus (vt RKHK 22. aprilli 2015 otsus asjas nr 3-3-1-72-14). Kui isik on kohtusse pöördunud sunniraha rakendamise tühistamiseks, on seda HKMS § 2 lg 4 teisest lausest juhindudes võimalik tõlgendada sunniraha rakendamise ja sissenõudmise keelamise nõudena. (p 16-17)
Reklaamimaksu objekt on määratletud RekS-ga ja ning kohaliku omavalitsuse üksus ei või maksustada reklaamimaksuga objekti, mida seadus reklaamina ei käsita. Olukorras, kus kaupluse vaateaknale on kleebitud üksnes sõnad "Kodukaubad. Toidukaubad. Alkohol. Tubakas", saab tarbija sellest järeldada üksnes seda, et tegemist on neid kaubagruppe pakkuva kauplusega, mistõttu on jätkuvalt tegemist majandustegevuse koha liigi tähistamisega (p-d 10 ja 14)
3-3-1-34-15 PDF Riigikohus 13.11.2015
Kooskõlastuse andmine maavara geoloogilise uuringu loa menetluses ei ole KOV põhitegevus, vaid kõrvalfunktsioon. Maa-varade uurimise ja kaevandamise üle lõplike otsuste tegemine ei ole kohaliku elu küsimus, vaid on põhiseadusega haaratud riigielu küsimuste hulka (vt ka RKPJK 30. septembri 2009 otsus asjas nr 3-4-1-9-09). KOV annab kooskõlastuse teise haldusorgani läbiviidavas menetluses. (p 10)
Õigusabikulude kaebajalt väljamõistmine võib olla põhjendatud eelkõige juhul, kui kohtus arutatavad probleemid väljuvad haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest (vt RKHK 30. novembri 2010 otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Kooskõlastuse andmine maavara geoloogilise uuringu loa menetluses ei ole KOV põhitegevus, vaid kõrvalfunktsioon. Maavarade uurimise ja kaevandamise üle lõplike otsuste tegemine ei ole kohaliku elu küsimus, vaid on põhiseadusega haaratud riigielu küsimuste hulka (vt ka RKPJK 30. septembri 2009 otsus asjas nr 3-4-1-9-09). KOV annab kooskõlastuse teise haldusorgani läbiviidavas menetluses. (p 9-10)
3-3-1-37-15 PDF Riigikohus 11.11.2015
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11) MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)
Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
Kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel saab rakendada analoogiat RÕS-st tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25)
MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13) See, et kaevandamine halvendaks ümbruskonna elanike elutingimusi, on iseenesest kaalukas ja asjakohane argument, mis muudab tulevase kaevandamisega nõustumise vähetõenäoliseks. Miljööväärtuslikkuse ja rohevõrgustiku puhul on aga tegemist üksnes maakonnaplaneeringu täpsusega määratud maakasutustingimustega. Maakonnaplaneeringute üldisuse tase on selline, et täpsemate selgitusteta ei ole võimalik väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Seega ei piisa uuringuloa kooskõlastamata jätmiseks üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt ka RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-13, p d 13 ja 17). (p 17)
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11) MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12) Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13) Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22) Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
3-3-1-72-14 PDF Riigikohus 22.04.2015
Sunniraha tasumise nõue ei ole haldusakt, vaid menetlustoiming. Sellega teavitatakse adressaati sellest, et tema vastu on alustatud sunniraha rakendamise menetlust ning et sunniraha tasumata jätmise korral pöördub vastustaja sunniraha sissenõudmiseks kohtutäituri poole. (p 11) Sunniraha rakendamise peale ei saa esitada tühistamiskaebust. Küll aga saab halduskohus oma otsusega keelata haldusorganil sunniraha rakendamise, sh sissenõudmise toimingute tegemise või teha ettekirjutuse toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks. Kui haldusorgan rakendas sunniraha õigusvastaselt, ent kohtutäitur on juba alustanud sunniraha sissenõudmist, võib halduskohus kohustada haldusorganit esitama täite-menetluse lõpetamise avaldus (TMS § 48 lg 1 p 1). Põhjendatud huvi korral on halduskohtul võimalik teha kindlaks sunniraha rakendamise õigusvastasus või sunniraha rakendamist välistav asjaolu (HKMS § 6 lg 1 p 6), nt ettekirjutuse nõuetekohane täitmine. Vaidluses sunniraha määramise üle on halduskohtul võimalik kohaldada esialgset õiguskaitset. Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (AtSS eelnõu seletuskiri, § 16 lg 1 selgitus). (p 15-16)
Sunniraha tasumise nõue ei ole haldusakt, vaid menetlustoiming. Sellega teavitatakse adressaati sellest, et tema vastu on alustatud sunniraha rakendamise menetlust ning et sunniraha tasumata jätmise korral pöördub vastustaja sunniraha sissenõudmiseks kohtutäituri poole. (p 11) Sunniraha maksmise kohustuse tekitamiseks ei ole tarvis vormistada sunniraha määramise otsust. Ettekirjutuse täitmise kontroll (järelkontroll) viiakse läbi ja sunniraha rakendatakse toimingutega. Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. Haldusorgan võib sunniraha rakendada ka hoiatuses märgitust väiksemas määras. Sunniraha rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Sunnivahendit ei tohi rakendada karistusena. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda ettekirjutust täitma. Proportsionaalsuse hindamisel võib arvesse võtta ka ettekirjutuse olulisust, rikkumise asjaolusid ja isiku majanduslikku seisundit. (p-d 13, 14, 27) Sunniraha rakendamise teatest peab nähtuma rakendatava sunniraha suurus. Sunniraha rakendamist tuleb põhjendada, kui adressaat seda nõuab. Selline teavitus avab isikule võimaluse esitada sunniraha rakendamise kohta oma arvamus ja vastu­väited ning taotleda sunniraha rakendamise edasilükkamist, samuti võimaluse vaidlustada sunniraha rakendamine kohtus. Ühtlasi annab see isikule sunnirahaga nõustumise korral võimaluse tasuda sunniraha ilma sissenõudmiseta ja kohtutäituri tasuta. (p 19) Sunniraha rakendamise peale ei saa esitada tühistamiskaebust. Küll aga saab halduskohus oma otsusega keelata haldusorganil sunniraha rakendamise, sh sissenõudmise toimingute tegemise või teha ettekirjutuse toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks. Kui haldusorgan rakendas sunniraha õigusvastaselt, ent kohtutäitur on juba alustanud sunniraha sissenõudmist, võib halduskohus kohustada haldusorganit esitama täite-menetluse lõpetamise avaldus (TMS § 48 lg 1 p 1). Põhjendatud huvi korral on halduskohtul võimalik teha kindlaks sunniraha rakendamise õigusvastasus või sunniraha rakendamist välistav asjaolu (HKMS § 6 lg 1 p 6), nt ettekirjutuse nõuetekohane täitmine. Vaidluses sunniraha määramise üle on halduskohtul võimalik kohaldada esialgset õiguskaitset. Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (AtSS eelnõu seletuskiri, § 16 lg 1 selgitus). (p 15-16)
Sunniraha maksmise kohustuse tekitamiseks ei ole tarvis vormistada sunniraha määramise otsust. Ettekirjutuse täitmise kontroll (järelkontroll) viiakse läbi ja sunniraha rakendatakse toimingutega. Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. Haldusorgan võib sunniraha rakendada ka hoiatuses märgitust väiksemas määras. Sunniraha rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Sunnivahendit ei tohi rakendada karistusena. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda ettekirjutust täitma. Proportsionaalsuse hindamisel võib arvesse võtta ka ettekirjutuse olulisust, rikkumise asjaolusid ja isiku majanduslikku seisundit. (p-d 13, 14, 27) Sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ette­kirjutuse õiguspärasusele (HMS § 60, AtSS § 8 lg‑d 1 ja 3). Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (ATSS eelnõu seletuskiri, § 16 lg 1 selgitus). (p 16)
Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. (p 14)
AtSS-st ei tulene haldusorganile kohustust väljastada lisaks ettekirjutusele ja hoiatusele täiendav haldusakt, mis oleks täitedokumendiks. Täitedokumendiks sunniraha sissenõudmisel TMS § 2 lg 1 p 11 mõttes on ettekirjutus koos hoiatusega (vt RKTsK määrus asjas nr 3-2-1-100-11). (p 12)
3-3-1-82-14 PDF Riigikohus 03.03.2015
Muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamisele tingimuste seadmine on muinsuskaitseameti kaalutlusotsus, mille õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, mh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine. Menetlustoimingu põhjendused ei pea tingimata vastama nõuetele, mis on esitatud haldusmenetluse seaduses ja Riigikohtu praktikas haldusakti põhjendustele. Põhjendused peavad siiski olema küllaldased tõhusa kaebeõiguse tagamiseks (vt ka 14.01.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 10). (p 20) Kohtu poolt tingimusliku kooskõlastuse õigusvastasuse tuvastamise tagajärjel ei saa lugeda planeeringut kooskõlastatuks, vaid planeering tuleb saata uueks kooskõlastamiseks (vt ka 24. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-15-14, p 27). (p 26)
Kohalikul omavalitsusel on oma haldusterritooriumi detailplaneerimise pädevus. KOV tagab seejuures avalike huvide ja väärtuste ning erahuvide tasakaalustatud arvestamise. Muinsuskaitseamet tohib kohaliku omavalitsuse otsustuspädevust piirata üksnes talle seadusega antud volituste piires ja haldusmenetlust reguleerivaid norme järgides. (p 16) Muinsuskaitseala põhimääruse nõudeid kaitseala kaitsevööndisse ehitamisele tuleb tõlgendada planeerimisseaduse ja muinsuskaitseseaduse sätetest lähtudes. Praegusel juhul on otsustavaks nõuded muinsuskaitseala vaadeldavuse tagamiseks ja olulisest vaatepunktist avaneva kaugvaate säilitamiseks. Vaidlust pole selles, et kavandatav kõrghoone ei varja vaadet muinsuskaitsealal asuvale kirikutornile. Küsimus on aga selles, kas ja millistest mõõtmetest alates häiriks vaatesektori vahetusse lähedusse rajatav kõrghoone lubamatult vaadet kirikutornile. Seda oleks tulnud analüüsida muinsuskaitseametile kooskõlastamiseks esitatud eritingimustes. (p 17-18) Muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamisele tingimuste seadmine on muinsuskaitseameti kaalutlusotsus, mille õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, mh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine. Kuna otsuse tegemise aluseks olevad normid käsitlevad muinsuskaitseala vaadeldavust, tuli vastustajal 30-meetrise maksimumkõrguse tingimuse seadmisel samuti piirduda kaalutlustega, mis seonduvad kaitseala vaadeldavusega, täpsemalt kavandatava tornehitise mõjuga kirikutornile avanevale vaatele. Muinsuskaitseameti kaalutlused –linna ajalooliselt väljakujunenud mastaap ja ümbritsevatele kinnistutele ehitamisele seatud kõrguspiirid – kirikutorni vaadeldavusega ei seondu. (p 20-21)
PlanS § 4 lg 2 kohaselt on kohalikul omavalitsusel oma haldusterritooriumi detailplaneerimise pädevus. Kohalik omavalitsus tagab seejuures avalike huvide ja väärtuste ning erahuvide tasakaalustatud arvestamise. Muinsuskaitseamet tohib kohaliku omavalitsuse otsustuspädevust piirata üksnes talle seadusega antud volituste piires ja haldusmenetlust reguleerivaid norme järgides. (p 16) Muinsuskaitseameti ekspertnõukogu otsust planeerimislahenduse kooskõlastamisel võisid mõjutada ka linna pädevusse kuuluvad planeerimisalased kaalutlused, mis on aga muinsuskaitse seisukohast asjakohatud ja lubamatud. (p 23)
Kohtupraktika, mille kohaselt ei tohiks menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui madalamas astmes, põhineb eeldusel, et kõrgemas astmes lahendatavaid probleeme on enamasti mõnevõrra vähem kui madalamas astmes ning põhiosa asja lahendamisel olulisi asjaolusid on alama astme menetluses juba välja selgitatud. Seega kulub kõrgema astme menetluses õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks üldjuhul vähem aega. Eeltoodu ei tähenda aga, et õigusabiteenuse osutaja ei võiks kohtumenetluse ajal oma teenuse hinda tõsta, kui hinnatõus jääb mõistlikkuse piiresse (vrdl Riigikohtu halduskolleegiumi 5. veebruari 2013. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-12, p 19). (p 28)
3-3-1-44-14 PDF Riigikohus 13.11.2014
Asjaolude muutumine pärast haldusakti andmist ei muuda aga haldusakti tagantjärele õigusvastaseks. Seetõttu ei ole kohtul võimalik jagada haldusakti ajalisteks osadeks, millest mõni on asjaolude muutumise tõttu õiguspärane ja mõni õigusvastane. (p 14)
Haldusaktil võib säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning sellisel juhul saab kohus haldusakti tühistada. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. (vt kolleegiumi 5. detsembri 2011. a otsus nr 3-3-1-41-11 p 10–12) Seega ei välista haldusakti kehtivusaja lõppemine tingimata tühistamiskaebuse esitamist ja läbivaatamist. Kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti "ületühistamine" ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (vrd HKMS § 44 lg 1). (p10) Kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele. (p 11)
HMS § 40 lg 3 p s 1 sätestatud alusel võib isiku jätta ära kuulamata vaid erandina ja rangetel tingimustel. Praegusel juhul ei nähtu ülekaalukat vajadust määrata kinnipeetav kohe tööle, nõnda et see oleks takistanud tema ärakuulamist. Kolmeks kuuks koristustöödele määramine ei muutu eesmärgipäratuks isegi siis, kui ära¬kuulamise tagajärjel lükkub käskkirja andmine mõne tööpäeva võrra edasi. Kuid praegusel juhul ei oleks saanud tekkida isegi paaripäevast viivitust. Kinnipeetav on vangla administratsioonile pidevalt kättesaadav. Ärakuulamise kohustus ei tähenda, et kinnipeetavat ei saaks majapidamistöödele määrata ilma kinni¬peetava nõusolekuta. Ärakuulamine aitab legitimeerida koormavat haldusakti adressaadi silmis ja sellel on väärtus ka imperatiivsete kohustuste korral. Ärakuulamine aitab ka selgitada, kas võib esineda asjaolusid, mis välistavad erandina töötamiskohustuse (nt töövõimetus). Kolleegium leidis 14. novembri 2012. a otsuses, et asjas nr 3-3-1-44-12 ei olnud tööle määratud kinnipeetava ära kuulamata jätmisel määravat tähtsust (p 11). Sellest ei saa järeldada, et kolleegium oleks pidanud kinnipeetava ära kuulamata jätmist tööle määramisel õiguspäraseks. (p 17)
VangS § 37 lg 3 järgi teeb kinnipeetava võime tööd teha kindlaks arst. Arst täidab nimetatud sätte alusel kinnipeetava töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet, mitte ei anna kooskõlastust tervishoiuteenuse osutamise käigus (vrd Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; 28. augusti 2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9). Tegemist on haldusesisese menetlustoiminguga vangistuse täideviimisel. Kooskõlastus on osa kinnipeetava tööle määramise käskkirja menetlusest. Selle käigus koostatakse käskkirja aluseks olev tõend. Vangla arst on vangla teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige koos¬kõlastuse, siis muudab see õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja. See kehtib ka juhul, kui käskkirjale alla kirjutav ametnik ei pea meditsiinihariduse puudumise tõttu saama aru kooskõlastuse õigusvastasusest. Vangla arsti ega tema kooskõlastusele tuginevate ametnike süü puudumine ei ole haldus¬menetluse lõpptulemuse õigusvastasust välistav asjaolu. (p 19) Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. (p 19)
See, et tühistamiskaebus hõlmab haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebuse (kolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 25), ei tähenda, et kohus võiks tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna igas olukorras. (p 11) Kui vaidlustatud haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult ja tühistamiskaebus muutub ainetuks, ei ole tuvastamiskaebusele ülemineku aluseks kolleegiumi seisukohad asjas nr 3-3-1-29-12 (p 25). Viidatud asjas pidas kolleegium üleminekut võimalikuks ja vajalikuks spetsiifilises olukorras, kus põhjendamisveaga haldusakt jäetakse HMS § 58 alusel tühistamata. Niisuguses olukorras on tühistamiskaebus menetluslikult lubatav, kuid jääb rahuldamata tühistamis¬nõude sisulise piirangu tõttu. (p12)
Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (HKMS § 4 lg 1). Halduskohus on samas pädev tuvastama kõiki asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (HKMS § 4 lg 4). (p 19)
See, et tühistamiskaebus hõlmab haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebuse (kolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 25), ei tähenda, et kohus võiks tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna igas olukorras. (p 11) Kui vaidlustatud haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult ja tühistamiskaebus muutub ainetuks, ei ole tuvastamiskaebusele ülemineku aluseks kolleegiumi seisukohad asjas nr 3-3-1-29-12 (p 25). Viidatud asjas pidas kolleegium üleminekut võimalikuks ja vajalikuks spetsiifilises olukorras, kus põhjendamisveaga haldusakt jäetakse HMS § 58 alusel tühistamata. Niisuguses olukorras on tühistamiskaebus menetluslikult lubatav, kuid jääb rahuldamata tühistamisnõude sisulise piirangu tõttu. (p 12)
Kui haldusakt on täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õigus¬kaitsevajaduse äralangemise tõttu. Sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2. Haldusakti ammendumisel saab kohus tühistamiskaebuselt haldusakti õigusvastasuse tuvastamisele üle minna vaid kaebaja taotlusel ja tema põhjendatud huvi korral (nt seoses võimaliku kahju hüvitamise nõudega). Kui kaebaja ei taotle sellises olukorras õigusvastasuse tuvastamist või ei ole tal selleks põhjendatud huvi, tuleb menetlus lõpetada. (p 12)
VangS § 37 lg 3 järgi teeb kinnipeetava võime tööd teha kindlaks arst. Arst täidab nimetatud sätte alusel kinnipeetava töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet, mitte ei anna kooskõlastust tervishoiuteenuse osutamise käigus (vrd Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; 28. augusti 2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9). Tegemist on haldusesisese menetlustoiminguga vangistuse täideviimisel. Kooskõlastus on osa kinnipeetava tööle määramise käskkirja menetlusest. Selle käigus koostatakse käskkirja aluseks olev tõend. Vangla arst on vangla teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige kooskõlastuse, siis muudab see õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja. See kehtib ka juhul, kui käskkirjale alla kirjutav ametnik ei pea meditsiinihariduse puudumise tõttu saama aru kooskõlastuse õigusvastasusest. Vangla arsti ega tema kooskõlastusele tuginevate ametnike süü puudumine ei ole haldusmenetluse lõpptulemuse õigusvastasust välistav asjaolu. (p 19) Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. (p 19)
3-3-1-15-14 PDF Riigikohus 24.04.2014
Tingimus, mille kohaselt tuleb planeeringuga lubatavad tuulikud, mis paiknevad maavaravaru kohal, demonteerida ja ära vedada kahe aasta jooksul kaevandamisloa andmisest, on ebaproportsionaalne ega võta tasakaalustatult arvesse erinevaid huvisid. Kuigi tingimus on sobiv vastustaja eesmärgi – maavaravarule juurdepääsu tagamine – saavutamiseks, paneb see kaebaja äärmiselt ebakindlasse olukorda. Kui planeeringus seatakse selline tingimus, siis pole kaebajal võimalik prognoosida, millise ajavahemiku jooksul saab ta rajatavat tuulikuparki kasutada, st puuduvad andmed tuulikupargi rajamise majandusliku tasuvuse hindamiseks ja sellest lähtudes oma tegevuse kavandamiseks. Erinevalt tegutsemisest konkreetse teadaoleva tähtajani ei ole kaebajal praegusel juhul võimalik ette näha, kas kohustus tuulikud demonteerida tekib näiteks 5, 20 või 35 tegutsemisaasta järel. Selline olukord ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega (PS § 10), mille kaitseala hõlmab isiku mõistliku ootuse, et õiguskorras talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p 50). Juhul kui riigil siiski tekib ootamatu vajadus fosforiidivaru kasutamiseks enne planeeringuga seatud tähtaja lõppu, tuleb õiguspärase ootuse põhimõttest lähtuvalt konkreetseid asjaolusid arvestades kaaluda, kas tekkinud vajadus on piisavalt oluline, et õigustada tuulikupargi tegevuse lõpetamist enne tähtaja lõppu. Vaidlusaluse tingimusega on sisuliselt püütud välistada õiguspärase ootuse teke. Keskkonnaministeeriumil, kelle valitsemisalas on loodusvarade kasutamise ja arvestamise korraldamine, on võrreldes kaebajaga tunduvalt paremad andmed vaidlusaluse maavaravaru kaevandamise perspektiivi kohta. Ka sellest lähtudes on mõistlik, et just Keskkonnaministeerium peab suutma prognoosida, millal võib tekkida reaalne võimalus ja vajadus fosforiidi kaevandamiseks. Selle riski panemine kaebajale ei ole põhjendatud. (p-d 21–23)
Keskkonnaministeeriumi kooskõlastus või selle andmata jätmine on menetlustoiming planeerimismenetluses (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-1-10, p-d 11–12), mitte iseseisev haldusakt. Seega ei saa vastava kirjaga piirata isikute subjektiivseid õigusi, vaid üksnes teha ettepanekuid planeeringu sisu kohta. Järelikult ei saa planeeringu kooskõlastamisele seada tingimusi, mis ei ole lahendatavad planeeringuga. (p 14) Kuigi Keskkonnaministeeriumi kooskõlastus või sellest keeldumine on menetlustoiming, mitte haldusakt, tuleb tingimuste sisu õiguspärasuse hindamisel lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest (sh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine). Praeguses asjas on kaebaja seega õigustatult tõstatanud küsimuse, kas vastustaja esitatud tingimused on proportsionaalsed. (p 19) Nagu on leitud RKHK asjas nr 3-3-1-1-10 (määruse p 12), on tingimusliku kooskõlastuse puhul sisuliselt tegemist kooskõlastuse andmisest keeldumisega, milles Keskkonnaministeerium on lisaks kirjeldanud ka alternatiivset planeeringut, millele ta oleks nõus andma kooskõlastuse. Seega tuleb ka tingimusliku kooskõlastuse õiguspärasuse korral saata tingimustele vastavalt muudetud planeering uuesti Keskkonnaministeeriumile kooskõlastamiseks. Tingimusliku kooskõlastuse õigusvastasuse tuvastamise tagajärjel ei saa lugeda planeeringut kooskõlastatuks. Kuna PlanS § 17 lg 2 p-st 3 ja MaaPS §-st 62 tulenevalt vajab planeering Keskkonnaministeeriumi kooskõlastust, tuleb see saata uuesti Keskkonnaministeeriumile kooskõlastamiseks. (p 27) Vt ka annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-1-10.
Üldplaneeringu ülesandeid reguleerib PlanS § 8 lg 3. PlanS § 8 lg 2 p 2 kohaselt on teemaplaneeringuna koostatud üldplaneeringu ülesanded samad. Planeeringute eesmärk ei ole reguleerida planeeringuala kohta sõlmitavate eraõiguslike lepingute sisu, vaid avalik-õiguslikke suhteid. Välistatud ei ole võimalus seada planeeringuga kavandatavale ehitamisele tingimus, et teatud tähtaja möödumisel või uute asjaolude esinemisel tuleb ehitised lammutada. See võib olla üks PlanS § 8 lg 3 p-s 3 nimetatud maa-ala kasutamis- ja ehitustingimustest. Tuulikupargi rajamise õigusest teemaplaneeringu alusel ei tulene aga iseenesest, et hoonestusõiguse lepingud konkreetsete kinnisasjade kohta ei või olla teistsuguse sisu ja tähtajaga. Isegi kui kaebajal on maa omanikuga sõlmitud hoonestusõiguse lepingu järgi pikaajalisem õigus kinnistut kasutada, ei saa ta seda õigust kasutada, kui tema tegevus on vastuolus õigusaktidega. Selliste piirangute seadmine planeeringuga on ka tõhusam kui tingimuste seadmine hoonestusõiguse lepingute sisule – planeering reguleerib kõigi planeeringualale ehitada soovivate isikute, sh ka kinnistuomanike endi õigusi ja kohustusi. (p 15)
Tingimus, mille kohaselt tuleb planeeringuga lubatavad tuulikud, mis paiknevad maavaravaru kohal, demonteerida ja ära vedada kahe aasta jooksul kaevandamisloa andmisest, on ebaproportsionaalne ega võta tasakaalustatult arvesse erinevaid huvisid. Kuigi tingimus on sobiv vastustaja eesmärgi – maavaravarule juurdepääsu tagamine – saavutamiseks, paneb see kaebaja äärmiselt ebakindlasse olukorda. Kui planeeringus seatakse selline tingimus, siis pole kaebajal võimalik prognoosida, millise ajavahemiku jooksul saab ta rajatavat tuulikuparki kasutada, st puuduvad andmed tuulikupargi rajamise majandusliku tasuvuse hindamiseks ja sellest lähtudes oma tegevuse kavandamiseks. Erinevalt tegutsemisest konkreetse teadaoleva tähtajani ei ole kaebajal praegusel juhul võimalik ette näha, kas kohustus tuulikud demonteerida tekib näiteks 5, 20 või 35 tegutsemisaasta järel. (p 22)
MaaPS § 62 ei erista aktiivset ja passiivset maavaravaru, vaid käsitleb arvelevõetud maavaravaru üldiselt (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-12, p-d 9 ja 16). Ka MaaPS § 62 lg-te 2–3 ettevalmistamise materjalidest nähtub, et üks sätte eesmärkidest oli võimaldada ehitamist näiteks fosforiidimaardla alale. Kuna tuulikupargi rajamine on püsiva iseloomuga tegevus, on asjakohane säte MaaPS § 62 lg 3. (p 13) MaaPS § 62 tuleb tõlgendada selliselt, et see võimaldab kaalumist. Vastupidine tõlgendus ei oleks mõistlik. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda avalikke ja erahuve ning leida tasakaalustatud lahendus. (p 18)
3-3-1-73-13 PDF Riigikohus 19.03.2014
HKMS § 45 lg 3 järgi pole menetlustoimingute vaidlustamine halduskohtus üldjuhul võimalik, sest enamasti tuleb menetluse lõpptulemus ära oodata. Vallavolikogu ettepanek maavanemale maa kasutusvaldusesse andmiseks (MaaRS § 23^3 lg 6) on haldusmenetluse toiming ja selle iseseisev vaidlustamine on lubatav. Vallavolikogu ettepanek anda vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse ei ole lõplik otsus selle kohta, keda taotlejatest eelistada, kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad ei lepi kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku. Lõpliku otsuse teeb maavanem, kellel on kasutusvalduse seadmise lepingu sõlmimise õigus. Seega on volikogu otsusel maavanema otsustusele haldusesisene mõju. Maavanemal on õigus volikogu otsusega mitte nõustuda ja saata see volikogule tagasi uueks otsustamiseks. Maavanema pädevusest olenemata saab ta langetada otsustuse üksnes vallavolikogu otsuse olemasolul. Seega võib volikogu otsus rikkuda isiku õigusi, välistades maavanema lõpliku otsuse tegemise tema kasuks (otsus asjas nr 3-3-1-39-10, p-d 21–23). (p-d 14–17) Vt ka annotatsioon asjas nr 3-3-1-39-10.
Seadus ei reguleeri erinormidega olukorda, kus kohus tunnistab õigusvastaseks pärast 01.05.2010 tehtud volikogu otsuse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja kohta ettepaneku tegemiseks. Volikogu otsuse tühistamise korral on võimalik anda maa kasutusvaldusse vaatamata MaaRS § 23^3 lg-le 5^1, kuid ka sel juhul tuleb analoogia korras juhinduda MaaRS § 23^3 lg 5^1 teisest lausest. MaaRS § 23^3 lg 5^1 eesmärk ei ole välistada maa kasutusse andmine olukorras, kus kohus tühistab pärast 01.05.2010 volikogu otsuse maa kasutusvaldusse andmise ettepaneku tegemiseks. (p-d 20, 22) Seejuures on oluline järgida MaaRS § 23^3 lg-s 6 sätestatud kriteeriume, mis peavad olema vallavolikogu tehtava diskretsiooni iseloomuga menetlustoimingu sisuliseks aluseks (vt otsus asjas nr 3-3-1-39-10, p 24 jj). (p 23) Vt ka annotatsioon asjas nr 3-3-1-39-10.
HKMS § 45 lg 3 järgi pole menetlustoimingute vaidlustamine halduskohtus üldjuhul võimalik, sest enamasti tuleb menetluse lõpptulemus ära oodata. Vallavolikogu ettepanek maavanemale maa kasutusvaldusesse andmiseks (MaaRS § 23^3 lg 6) on haldusmenetluse toiming ja selle iseseisev vaidlustamine on lubatav. Volikogu otsusel on maavanema otsustusele haldusesisene mõju ja see võib rikkuda isiku õigusi, välistades maavanema lõpliku otsuse tegemise tema kasuks. (p-d 14–17) Vt ka annotatsioon asjas nr 3-3-1-39-10.
3-3-1-47-12 PDF Riigikohus 03.12.2012
Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et diskretsiooniotsuse põhikaalutlused peavad sisalduma haldusaktis. Menetluses esitatud dokumentidele abstraktselt viitamine ei võimalda menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused, ega sunni haldusorganit otsustamisel kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. (vt otsused kohtuasjades nr 3-3-1-13-11, p 10, ja 3-3-1-54-03, p d 34–36). Korduvalt on rõhutatud põhjendamise olulisust planeeringute kehtestamisel. Kui tehakse viide mõnele teisele dokumendile, peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest (vt otsuseid kohtuasjades nr 3-3-1-87-08, p 18, 3-3-1-39-07, p 10, ja neis viidatud varasemad lahendid). Seda praktikat ei muudeta. Vaidlusalusel juhul ei ole järgitud põhjendamiskohustus, sest osaline detailplaneeringu kehtestamise otsus viitab üldiselt detailplaneeringu toimikule ning täpsustatud ei ole isegi konkreetseid dokumente, mida tuleks käsitada otsuse põhjendustena. Tervikliku planeeringu tekstis ja seletuskirjas on keeruline eristada kehtestatud (osalist) planeeringut puudutavat osa kehtestamata planeeringut puudutavast osast. Eristamiseks tuleb võrrelda erinevaid planeeringudokumente, mis on valdkonna spetsialistiks mitteolevale isikule ebamõistlikult koormav.
Maavanem ei ole küll detailplaneeringule heakskiitu andes üldplaneeringu muutmist käsitlenud, kuid võib eeldada, et maavanem oli üldplaneeringu muutmisest teadlik. Detailplaneeringu toimikus on sõnaselge kinnitus, et kruntide suuruse küsimust käsitletakse üldplaneeringut muutvana. Maavanem andis oma heakskiidu detailplaneeringule tervikuna, sealhulgas üldplaneeringu muutmisele. Maavanema tehtud ettepanekud on üksnes vormilised ega viita detailplaneeringu vastuolule õigusaktidega. Seetõttu ei mõjuta maavanema ettepanekute arvestamata jätmine käesoleval juhul osalise detailplaneeringu kehtestamise õiguspärasust. Parema selguse maavanema heakskiidu sisu osas tagaks see, kui heakskiitu väljendavas kirjas oleks märgitud kõik küsimused, mille üle on järelevalvet teostatud ning maavanema seisukoht nendes küsimustes. Maavanema heakskiit on olemuselt menetlustoiming (vt nt otsust kohtuasjas nr 3-3-1-12-07, p 19), mille põhjendamise kohustust seadus selgesõnaliselt ette ei näe. Siiski on kohtupraktikas asutud seisukohale, et menetlustoimingute põhjendamise nõue tuleneb haldusmenetluse üldpõhimõtetest. Motiveerimise nõue tagab kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt ka otsus kohtuasjas nr 3-3-1-62-08, p 10 ja otsused asjades nr 3-3-1-12-07, p 19; 3-3-1-1-10, p 11 ).
Riigikohtu praktikas on leitud, et detailplaneering koostatakse üldjuhul selleks, et saavutada üldplaneeringuga kavandatu elluviimine. Detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on erandlik võimalus, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele (vt otsused kohtuasjades nr 3-3-1-12-07, p 11; 3-3-1-87-08, p 22; 3-3-1-79-09, p 14). Vaidlusaluse detailplaneeringu puhul ei ole seda põhimõtet järgitud. Üldplaneering on kehtestatud 29. aprillil 2003 ning vaidlusalune detailplaneering algatatud 2. juunil 2003. Kuna planeeringuga puudutatud lähestikku asuvad hooned on kohtumenetluses esitatud väidete kohaselt ehitatud oluliselt enne 2003. aastat, ei ole see olukord tekkinud pärast üldplaneeringu kehtestamist.
PlanS § 23 lg-s 7 sätestatu ei välista detailplaneeringu osalist kehtestamist ilma järelevalve teostaja ettepanekuta. Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-28-04 ( p 20) on leitud, et kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud pikk ajavahemik, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus. Siiski ei pruugi selline olukord paratamatult tuua kaasa kehtestamise otsuse õigusvastasust. Haldusasjas nr 3-3-1-28-04 oli planeerimismenetlus planeeringu kehtestamata jäämise tõttu lõppenud, praeguses asjas menetlus jätkus. Muuhulgas toimus maavanema heakskiiduga lõppenud järelevalvemenetlus ja sõlmiti planeeringujärgsete teede ning tehnovõrkude ja -rajatiste väljaehitamist puudutav leping. Arvestades neid asjaolusid ning seda, et välja ei ole toodud olulisi muutunud asjaolusid, ei ole praegusel käesoleval juhul tegemist olulise menetlusveaga. Oluline on ka märkida, et viivitus planeerimismenetluses kahjustab üldjuhul eelkõige detailplaneeringu taotleja huve. Pika ajavahemiku puhul viimasest menetlustoimingust kuni planeeringu kehtestamise otsuseni tuleb otsuses esitada kaalutlused planeeringu kehtestamise vajaduse ning planeeringulahenduse õigsuse kohta või täiendada seletuskirja. Põhjenduste esitamine detailplaneeringu kehtestamise otsuses või muus vahetult enne kehtestamist koostatud dokumendis kinnitab, et haldusorgan on otsustamise aja seisuga kõik poolt- ja vastuargumendid läbi kaalunud ja vajadusel arvestanud muutunud olustikku. Seda ei taga üldine viide planeeringu toimikule.
HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlus­osalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. HKMS varasemas redaktsioonis selline säte puu­dus. Kohtupraktikas (otsus haldus­asjas 3-3-1-28-03, p 9) on asutud seisukohale, et õigusabikulu väljamõistmine sellises situatsioonis on põhjendatud, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigus­abi osutatud. Haldusasjas nr 3-3-1-23-10 (otsuse p 18) on siiski rõhutatud, et asjas nr 3-3-1-28-03 oli lisaks tuvastatud, et kaebaja ja õigusabi tasunud isiku vahel oli laenusuhe ning kaebajal oli seega kohustus õigusabi­kulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada. Kuna haldusasjas nr 3-3-1-23-10 ei olnud selle­kohaseid tõendeid esitatud, jäeti taotlus menetlus­kulude hüvitamiseks rahuldamata. Käesolevas asjas ei ole küll esitatud tõendit laenusuhte kohta kaebaja ja õigusabi eest tasunud isiku vahel, kuid õigusabikulud tuleb siiski lugeda kaebaja poolt kantuks ning tema kasuks välja mõista. Esindaja esindas kaebajat planeerimismenetluses ja kohtumenetluses nota­riaalse volikirja alusel ning tegemist on kaebaja pojaga, mistõttu võib eeldada kaebaja ja esindaja vahel piisavalt tihedat sidet, mh kokkulepet õigusabi­kulude osas. Olu­kord ei ole võrreldav haldusasjadega nr 3-3-1-23-10 ja 3-3-1-28-03, kus kulud olid tasu­nud menetlus­osaliseks mitteolevad äri­ühingud.
Enne vaidlusaluse planeeringu kehtestamist muutus detailplaneeringuga kehtestatud üldplaneeringu muutmise võimalust sätestava PlanS § 9 lg 7 sõnastus ning seadusemuudatusega lisati PlanS § i 9 veel lõige 71. Ei 1. juulil 2009 jõustunud planeerimisseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seadus ega planeerimisseadus ei sätesta, millisest PlanS redaktsioonist lähtudes tuleks lõpule viia pooleliolevad planeerimismenetlused. Planeerimisseaduses ettenähtud menetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades PlanS st tulenevaid erisusi. PlanS § 9 lg 7 reguleerib üldplaneeringu muutmise ühte võimalikku menetluslikku vormi. Seega on tegemist haldusmenetlust reguleeriva õigusnormiga, mistõttu tuli detailplaneeringu kehtestamisel lähtuda PlanS § 9 lg 7 varasemast redaktsioonist.
3-3-1-48-11 PDF Riigikohus 21.11.2011
27. jaanuaril 2011 võttis Riigikogu vastu halduskohtumenetluse seadustiku ning 5. märtsil 2011 jõustus seadustiku § 292, mis reguleerib halduskohtusse pöördumise õigust keskkonnaasjades. Eelnõu seletuskirja järgi tulenes selle sätte kiire jõustamise vajaduskeskkonnamõju hindamise direktiivist (nr 85/337/EMÜ, mida on muudetud direktiividega 97/11/EÜ ja 2003/35/EÜ) ning direktiivist saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta 2008/1/EÜ. HKMS §-st 292, eelnimetatud direktiividest ega Århusi konventsioonist ei tulene, et keskkonnaorganisatsioonidena kvalifitseeruvad ühendused saaksid piiranguteta vaidlustada kõiki keskkonnakaitselise valdkonnaga seotud akte ja toiminguid, sh menetlustoiminguid. Kui kaebuse esitaja on käsitatav HKMS § 292 kohase keskkonnaorganisatsioonina, kelle puhul eeldatakse põhjendatud huvi või õiguste rikkumise olemasolu keskkonnakaitse valdkonnas kehtestatud haldusakti või sooritatud toimingu vaidlustamisel, siis tuleb tema põhjendatud huvi eeldada ka samade eesmärkidega seotud haldusakti andmise menetluses tehtud toimingu vaidlustamisel. Menetlustoimingu eraldi vaidlustamiseks saab ta aga kohtusse pöörduda ainult juhul, kui kehtivas õiguses selline võimalus on ette nähtud.
3-3-1-64-11 PDF Riigikohus 17.11.2011
Keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) algatamata jätmise otsus on menetlustoiming detailplaneeringu menetluses. Haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga (vt Riigikohtu 18.02.2002 otsus asjas nr 3-3-1-8-02, p 5 ning 28.02.2007 otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p 20). Erandina saab enne lõplikku haldusakti kaebuse esitada, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi, sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu 21.06.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-10, p 21 ja selles viidatud lahendid). Käesoleval juhul KSH algatamata jätmine kui toiming iseseisvalt kaebaja õigusi ei riku. Kohtusse pöördumise õigust ei anna ka kaebaja väidetav õigus KSH menetluses osaleda, kuna see õigus ei ole lahutatav menetluse lõpptulemusest. Menetlustoimingut saab vaidlustada ka siis, kui on tehtud niivõrd oluline viga, et juba menetluse käigus saab järeldada, et lõplik haldusakt ei saa olla materiaalses mõttes (sisuliselt) õiguspärane (vt ka Riigikohtu 21.06.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-10, p 21 ja selles viidatud lahendid; planeerimismenetlusega seoses vt 18.02.2002 otsus asjas nr 3-3-1-8-02, p 10). Kehtiv õigus ei määra, millised menetlusnormide rikkumised on käsitatavad eelnimetatud tähenduses oluliste ja ilmsete menetlusvigadena. Menetlusvea olulisus sõltub konkreetse haldusmenetluse liigist, eesmärgist ning menetluse õigusliku regulatsiooni eripärast (Riigikohtu 28.02.2007 otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p 21). Menetlustoimingute vaidlustamise võimalust olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamise puhul on Riigikohus selgitanud 28.02.2007. a otsuse asjas nr 3-3-1-86-06 p-des 23-24.
Kaebuse saab HKMS § 11 lg 3^1 p-i 5 kohaselt tagastada juhul, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. (vt Riigikohtu 22.06.2010 määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 9 ja selles viidatud lahendid). Sama sätet saab kohaldada ka ilmselgelt perspektiivitutele kaebustele, s.o eelkõige sellistele kaebustele, mille abil ei ole võimalik saavutada soovitud eesmärki (vt Riigikohtu 22.06.2010. a määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 10). Sellel alusel kaebuse tagastamisel on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus. Kui teised halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud, tuleks keeruka õigusliku probleemi puhul eelistada kaebuse menetlusse võtmist (vt Riigikohtu 22.06.2010. a määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 11). Kohus ei saa kaebust tagastada kaebuse eseme lubamatuse tõttu, kui on vaidlustatud keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmine KeHJS § 6 lg-s 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevuse detailplaneerimise menetluses. Reeglina tuleb asja sisulise läbivaatamise käigus jõuda selgusele, kas tegelikult kavandatakse olulise keskkonnamõjuga tegevust. Sellisel juhul saab kaebuse HKMS § 11 lg 3^1 p 5 alusel tagastada juhul, kui kaebuses esitatud faktiväidete õigsust eeldades on ilmselge, et tegelikult ei ole tegemist KeHJS § 6 lg-s 1 nimetatud tegevuse planeerimisega.
Keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) on kohustuslik kui see põhineb vahetult seadusel ega jäta haldusorganile kaalutlusruumi KSH planeerimismenetluses läbi viimise otsustamiseks. Kui sellist kohustust on eiratud, siis saab juba menetluse käigus järeldada, et planeering tuleks kehtestamise ja vaidlustamise korral tühistada. Sellisel juhul on lubatav KSH algatamata jätmise vaidlustamine. Kui KSH läbiviimise kohustus ei põhine vahetult seadusel ning haldusorganil on kaalutlusruumi seoses kohustusega KSH läbi viia, siis ei saa KSH algatamata jätmist käsitada ilmse menetlusveana ning kaebus selle menetlustoimingu vaidlustamiseks ei ole lubatav. Haldusorgani otsust KSH vajalikkuse üle saab vaidlustada koos planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisega. Vabariigi Valitsuse 29.08.2005. a määrus nr 224 kehtestab loetelu valdkondadest, kuhu kuuluvate tegevuste kavandamisel tuleb haldusorganil anda eelhinnang tegevuse keskkonnamõju olulisusele. Haldusorgan saab hinnata keskkonnamõju olulisust, kuid ei saa kaaluda KSH vajalikkust. Haldusorgan lähtub hinnangu andmisel KeHJS § 6 lg-s 3 nimetatud kriteeriumitest. Sellisel juhul ei ole lubatav kaebus KSH algatamata jätmise vaidlustamiseks. Kui detailplaneeringuga kavatsetakse muuta üldplaneeringut, siis annab haldusorgan KSH vajalikkusele hinnangu KeHJS § 33 lg-tes 3-5 sätestatud kriteeriumite ja lg-s 6 nimetatud asutuste arvamuste põhjal ning lisab asjakohase põhjenduse. Ka sellisel juhul ei ole kaebus KSH algatamata jätmise vaidlustamiseks lubatav.
3-3-1-63-11 PDF Riigikohus 17.11.2011
3-3-1-58-11 PDF Riigikohus 17.11.2011
3-3-1-5-11 PDF Riigikohus 21.09.2011
Seadus ei sätesta konkreetset tähtaega, mille kestel tuleks lahendada kohaliku omavalitsuse taotlus kalda ehituskeeluvööndi piiride vähendamiseks. Selliste küsimuste lahendamisel tuleks menetlus läbi viia mõistliku tähtaja jooksul. Mõistliku tähtaja määratlemise tuleb silmas pidada mitmeid asjaolusid: küsimuse keerukust ja asja lahendamisel vajalikke menetlustoiminguid, esitatud taotluse nõuetekohasust, taotleja poolt koostöökohustuse täitmise iseloomusja muid asjaolusid, mis võivad objektiivselt mõjutada menetluse vajalikku kestust. Kohaliku omavalitsuse taotluse õigusvastane tagastamine ei loo iseenesest veel viivitust.
Detailplaneeringu menetlemise raames kalda ehituskeeluvööndi piiride vähendamine eeldab Keskkonnaameti (kuni 1. veebruarini 2009 keskkonnaministri) nõusolekut, mille saamiseks peab kohalik omavalitsus esitama taotluse. Seda taotlust lahendav haldusorgan on planeerimismenetluses menetlusosaline ning nõusoleku lahendamine menetlustoiming. Sellisele nõusolekule on kohaldatav kooskõlastuse regulatsioon. Nõusoleku taotluse lahendamise täpsem menetluskord ei ole õiguslikult reguleeritud. Kohalikul omavalitsusel ei ole kohtulikku kaebeõigust selles kahe haldusorgani vahelises õigussuhetes, samuti pole ette nähtud ministri toimingu vaidlustamise kohtuvälist erikorda. Kohalikul omavalitsusel puudub ka õiguslik volitus pöörduda kohtusse planeeringust huvitatud isiku õiguste ja vabaduste kaitseks. Ehituskeeluvööndit vähendava planeeringu kehtestamine mõjutab eelduslikult soodsalt ettevõtlusvabadust ning omandi kasutamise vabadust ja vastupidine riivab nimetatud vabadusi. Riigikohtu praktikas planeerimismenetluse raames tehtavate menetlustoimingutega seoses on asutud seisukohale, et maavanema järelevalveotsuse kui ka Keskkonnaministeeriumi kooskõlastuskirja vaidlustamine on võimalik üksnes olukorras, kus järelevalveotsusest või kooskõlastuskirjast tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-12-07, 3-3-1-1-10, 3-3-1-38-10). Haldusorgani keeldumine nõusoleku andmisest toob vältimatult kaasa planeeringu mittekehtestamise ja sarnane toime on ka nõusoleku andmisega viivitamisel. Seetõttu on planeeringust huvitatud isikul kaebeõigus käesoleval juhul.
Kui kohtumenetluse kestel toimub asjassepuutuvate haldusfunktsioonide üleandmine vastustajalt teisele organile, siis peab kaebaja esitama taotluse vastustaja asendamiseks või täiendavaks kaasamiseks. Sellise taotluse esitamata jätmisel peab kohus tegema kaebajale ettepaneku kaebuse muutmiseks. Üldjuhul peaks teise vastustaja kaasamise tagajärjeks olema menetluse alustamine algusest peale. Kehtiv halduskohtumenetlusõigus ei näe ette võimalust teise vastustaja kaasamiseks alles apellatsioonimenetluses. Kuigi nii menetluses osalenud kui kaasatud teine haldusorgan on riigi kui haldusvõimu kandja organid, ei välista see halduskohtumenetluses nende organite iseseisvat õigussubjektsust. Seetõttu tuleb ka garanteerida menetlusõiguste maksimaalne kasutamine. Käesolevas kohtuasjas on aga menetlusökonoomia aspektist põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht omistada teise vastustajana kaasatud haldusorganile ministri varasemad menetlustoimingud. Kaasatud haldusorgan ei ole osutanud, millised konkreetsed menetlustoimingud jäid sooritamata, millised tõendid esitamata ning et nimetatud asjaolud tõid kaasa eksliku kohtulahendi.
Detailplaneeringu menetlemise raames kalda ehituskeeluvööndi piiride vähendamine eeldab Keskkonnaameti (kuni 1. veebruarini 2009 keskkonnaministri) nõusolekut, mille saamiseks peab kohalik omavalitsus esitama taotluse. Seda taotlust lahendav haldusorgan on planeerimismenetluses menetlusosaline ning nõusoleku lahendamine menetlustoiming. Sellisele nõusolekule on kohaldatav kooskõlastuse regulatsioon.
3-3-1-78-10 PDF Riigikohus 25.11.2010
Kui kohus leiab, et kohustamiskaebus on ilmselgelt perspektiivitu, peab ta selgitama, kas kaebajal on põhjendatud huvi tuvastamistaotluse iseseisvaks rahuldamiseks. Vajadusel peab kohus siinjuures juhtima kaebaja tähelepanu puudustele kaebuses ning looma piisavad menetluslikud võimalused puuduste kõrvaldamiseks.
Vt kohtuasjade nr 3-3-1-20-10, nr 3-3-1-21-09 ja nr 3-3-1-9-08 annotatsioone.
Kaebajal ei ole kohustust põhjendatud huvi äranäitamiseks kui ta esitab kohtule kohustamiskaebuse, millega taotleb haldusorganile ettekirjutuse tegemist menetlustoimingu uueks sooritamiseks ja esitab eraldi taotluse vastava varasema toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Kohus peab lahendama põhjendatud huvi küsimuse juhul, kui kohus tagastab üksnes kohustamiskaebuse enne menetlusse võtmist või jätab juba menetlusse võetud kohustamiskaebuse läbi vaatamata, kuid tuvastamiskaebuse osas jätab sellised otsused tegemata.
3-3-1-56-10 PDF Riigikohus 21.10.2010
Väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt ei ole menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine üldjuhul lubatav (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18. veebruari 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-8-02, p 5). Siiski on leitud (vt eelkõige Riigikohtu 21.06.2010 otsust haldusasjas nr 3-3-1-39-10 ja selles viidatud lahendeid), et menetlustoimingu vaidlustamine on siiski lubatav seaduses otsesõnu sätestatud juhtudel. Samuti on see erandlikult õigustatud protsessiökonoomia põhimõttest lähtuvalt, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane või kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Kui menetlustoiming puudutab otseselt ja lõplikult isiku õiguspäraseid huve, oleks ilmselgelt ebamõistlik oodata lõpptulemuse vaidlustamise võimalust ning seejuures poleks tagatud ka efektiivne õiguskaitse (vt Riigikohtu 24.10.2007 otsuse asjas nr 3-3-1-51-07 p-i 10). Distsiplinaarasja menetleja taandamiseks esitatud taotluse lahendamine on üks distsiplinaarmenetluse toimingutest. Karistuse määrajal on VangS § 64 lg-st 3 tulenevalt otsustamisel kaalumisruum ning menetlust läbi viinud ametniku seisukoht ei ole talle siduv. Seetõttu ei kujuta menetleja taandamisest keeldumine endast menetlustoimingut, mis isegi selle õigusvastasuse korral mõjutaks vääramatult menetluse lõpptulemust. Menetlusliku rikkumise puhul taandamisavalduse lahendamisel on tõhus õiguskaitse tagatud karistuse määramise käskkirja tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamise raames.
Distsiplinaarasja menetleja taandamiseks esitatud taotluse lahendamine on üks distsiplinaarmenetluse toimingutest. Karistuse määrajal on VangS § 64 lg-st 3 tulenevalt otsustamisel kaalumisruum ning menetlust läbi viinud ametniku seisukoht ei ole talle siduv. Seetõttu ei kujuta menetleja taandamisest keeldumine endast menetlustoimingut, mis isegi selle õigusvastasuse korral mõjutaks vääramatult menetluse lõpptulemust. Menetlusliku rikkumise puhul taandamisavalduse lahendamisel on tõhus õiguskaitse tagatud karistuse määramise käskkirja tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamise raames.
Vt kohtuasja nr 3-3-1-24-10 annotatsiooni.
3-3-1-39-10 PDF Riigikohus 21.06.2010
Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, siis teeb valiku taotlejate vahel volikogu. Volikogu selline otsustus on kaalutlusotsustus. Maa kasutusvaldusesse andmise otsustab maavanem vallavolikogu ettepanekul. Volikogu ettepanekul on maavanema otsustusele haldusesisene mõju. Maavanemal on õigus volikogu ettepanekuga mitte nõustuda ja saata see volikogule tagasi uueks otsustamiseks, seda ka juhul, kui maavanem leiab, et volikogu otsus ei ole õiguspärane. Kuigi maavanemal on eelnimetatud õigused, saab ta otsustada üksnes volikogu ettepaneku olemasolul, mistõttu volikogu ettepanek võib rikkuda eelistuseta jäänud taotleja õigusi ja muutuda lõplikuks juhul, kui maavanem sellega nõustub. Eelnevast tulenevalt on volikogu otsusus menetlustoiming, mis on halduskohtus vaidlustatav.
Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, siis teeb valiku taotlejate vahel volikogu ning maa kasutusvaldusesse andmise otsustab maavanem vallavolikogu ettepanekul. MRS § 23³ lg-t 6 tuleb tõlgendada keeleliselt selliselt, et kaks esimest eelistuskriteeriumi - jätkusuutlik maa senine kasutaja või piirinaaber - ei kohaldu selle sätte kohaselt füüsilisest isikust ettevõtja suhtes. Need kriteeriumid on esitatud alternatiivselt ja on võrdse kaaluga. Siiski peab füüsilisest isikust ettevõtja olema MRS § 23³ lg 2 kohaselt sama omavalitsuse üksusel või naaberomavalitsuse territooriumil põllumajandusliku tootmisega tegelev piirinaaber. MRS § 23³ ajaloolisest, süstemaatilisest ja teleoloogilisest tõlgendamisest tuleneb, et iseseisvat väärtust ei oma see, et taotleja on füüsilisest isikust ettevõtja. Küll puudub volikogul alus hinnata füüsilisest isikust ettevõtja jätkusuutlikkust ja juriidilisest isikust taotleja jätkusuutlikkuse määra. Kahe võrdse taotleja hindamine on vallavolikogu kaalutlusõigus ja selle teostamisel on volikogul õigus appi võtta lisakriteeriume, et teha põhjendatud kaalutlusotsus. Nendeks kriteeriumideks saavad olla "Maareformi seaduse" eesmärke ja MRS § 23³ lg-s 1 ja 2 toodud kriteeriume arvestades eelkõige maa efektiivne ja sihtotstarbeline kasutamine ning põllumajandusliku tootmisega tegelemine, mitte aga jätkusuutlikkus. Seejuures on oluline silmas pidada, et põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus ei sõltu sellest, kas olemasolev maa on täielikult kasutuses. Samuti võivad lisakriteeriumid tuleneda Euroopa Liidu õigusest, st PRIA toetuste saamisega seotud tingimustest juhul, kui maaüksuse kasutamise eesmärk on seotud vastavate toetuste valdkonnaga.

Kokku: 38| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json