https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 18| Näitan: 1 - 18

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-21-101/29 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.02.2024

Maa-ala valdava otstarbe järgimine ei tähenda ilmtingimata, et maa-alal ei võiks olla üksikuid kinnistuid, millel on teistsugune otstarve. Tingimuseks on, et juhtotstarbele vastav kasutus jääb asjaomasel alal valdavaks ning oluliselt ei mõjutata üldplaneeringu põhilahendust (RKHKo nr 3-3-1-31-16, p 16). (p 20)


Ainuüksi asjaolu, et kaevandatud maa on jäetud korrastamata, ei tähenda, et tegemist oleks olemasoleva kaevandamisalaga. Kaevandatud maa korrastamine on seotud kaevandamiseks kasutatud maa seisukorraga ning mitte sellega, kas tegemist on alaga, kus potentsiaalselt võiks tulevikus uuesti kaevandamisega tegeleda. Kaevandatud maa korrastamise kohustuse tekkimise eelduseks ei ole kaevandatud maal maavarade ammendumine. Tõsiasi, et juba varem kasutuses olnud kaevandatud maa tühjaks kaevandamine on keskkonnasäästlikum kui uue ala avamine, ei tähenda, et varem kasutuses olnud karjääri või kaevanduse taasavamine oleks igasuguste negatiivsete mõjudeta. Seega ei pea seda ilmtingimata lubama. (p 23)


Keskkonnaloa taotlusele kooskõlastuse andmine on menetlustoiming. Sellega ei otsustata lõplikult ära kaevandamisloa andmist. Kooskõlastuse saab anda ka osaliselt või tingimuslikult. Juhul kui kaevandamisloa andja jõuab järeldusele, et põhjendatud võib olla loataotlus rahuldada vaid osaliselt, peab ta osaliseks rahuldamiseks küsima taotleja nõusolekut. Kooskõlastuse andmisel ei ole sellise nõusoleku küsimine aga vajalik, sest seejärel saab loataotleja kooskõlastusest lähtudes otsustada, kas jääda algse taotluse juurde, loobuda sellest, muuta taotlust või anda nõusolek alternatiivselt taotluse osaliseks rahuldamiseks. (p 25)


Olukorras, kus üldplaneeringus sisaldub keeld uute kaevandusalade kavandamiseks, eeldaks kaevandamise lubamine kohalikult omavalitsuselt üldplaneeringu muutmist. Üldplaneeringu muutmist ei pea kohalik omavalitsus aga kaevandamisloa taotluse kooskõlastuse andmist otsustades kaaluma. Üldplaneeringu muutmise kohustus võiks kohalikule omavalitsusele eelkõige tekkida juhul, kui hoolimata kaevandamisloa taotluse kooskõlastamata jätmisest, antakse kaevandamisluba Vabariigi Valitsuse nõusolekul (MaaPS § 55 lg 4). Seega võib vastuolu planeeringuga olla kooskõlastuse andmisest keeldumise aluseks (RKPJKo nr 5-20-2/11, p 34; RKHKo nr 3-20-1247/27, p 10). (p 26)


Tulenevalt ettevaatuspõhimõttest võib kohalik omavalitsus kooskõlastuse kohta otsuse tegemisel põhimõtteliselt tugineda võimalikele keskkonnamõjudele olukorras, kus asjaolud võimaldavad mõjude tekkimist eeldada, kus taotleja antud selgitused ei lükka nimetatud eeldust ümber ning kus Keskkonnaamet ei ole otsustanud keskkonnamõju hindamise (KMH) tegemist. Sellisel juhul on Keskkonnaametil võimalik korraldada KMH pärast kaevandamisloa kooskõlastamata jätmist. KMH käigus uute asjaolude ilmnemisel on kohalikul omavalitsusel võimalik oma seisukohta kooskõlastuse küsimuses muuta, samuti on Vabariigi Valitsusel uusi asjaolusid võimalik arvestada MaaPS § 55 lg-s 4 sätestatud nõusoleku andmisel. (p 30)

3-20-771/103 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.10.2023

Kaebaja taotles kaebuse täiendamist detailplaneeringu kehtestamise otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõudega, et ära hoida detailplaneeringuga ette nähtud ehitiste püstitamiseks uute ehituslubade väljaandmist. Detailplaneeringu kehtestamise otsuse õigusvastasuse tuvastamine ei aita kaebaja eesmärgi saavutamisele kaasa, sest vastustajal puudub õigus ja võimalus kehtiva planeeringu alusel taotletava ehitusloa andmisest keelduda, viidates planeeringu õigusvastasusele. Asjaolud, mis võivad mõjutada uute ehituslubade õiguspärasust, tehakse kindlaks juba käesolevas asjas ehitusloa tühistamise nõuet lahendades. Seega ei ole detailplaneeringu õigusvastaseks tunnistamise nõue kaebuse eesmärgi saavutamiseks vajalik, kaebajal ei ole tuvastamisnõude esitamiseks kaebeõigust ja kaebuse esitamine ei ole lubatav (HKMS § 44 lg-d 1 ja 2). (p 15)


Põhiseaduse (PS) §-des 5 ja 53 avalduvast keskkonna ja loodusvarade säästmise kohustusest tuleneb globaalse soojenemise tingimustes Eesti Vabariigile kohustus piirata kasvuhoonegaaside heiteid. Teaduspõhist kahtlust pole asjaolus, et kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni suurenemine atmosfääris aitab kaasa globaalsetele kliimamuutustele ning et sellel on omakorda rasked tagajärjed inimkonnale (Intergovernmental Panel on Climate Change. Climate Change 2023. Synthesis Report. Genf. 2023, lk-d 4–8). PS ega muu kehtiv õigus ei keela aga tingimata arendusi, mis toovad kaasa suures koguses kasvuhoonegaaside heiteid. Neid heiteid ei saa piirata iga hinna eest ja vajadus kliima soojenemist pidurdada ei ole ülekaalukas igas olukorras. Küll aga tuleb olulise kliimamõjuga arenduste lubamisel jälgida, et kavandatav tegevus oleks põhjendatud ülekaaluka huviga ega tooks kaasa vajadust ülemäära piirata kliimamuutuste ohjeldamiseks isikute vabadusi või avalikku huvi tulevikus. (p 17)


Kliimamõju tuleb ehitusloa andmisel arvestada (EhS § 44 p 10). Kliimamõju hindamine keskendub kasvuhoonegaaside heitele. Kasvuhoonegaaside heide võib kumulatiivselt tuua kaasa muutused, mis vastavad olulise keskkonnamõju määratlusele. Ülemäärase kasvuhoonegaaside heite kindlakstegemisel tuleb arvestada kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärke, mis on Eesti jaoks siduvad EL-i õiguse järgi või on püstitatud riigisisestes strateegilistes arengudokumentides. Heitekoguste kontrollimise üldised kliimaeesmärgid ei sea käitistele piiranguid jäiga arvulise normina, sest niisuguste eesmärkide saavutamine ei sõltu vaid kavandatavast käitisest, vaid väga paljude tegevuste koosmõjust. Sektori- või käitisepõhiste konkreetsete arvuliste normide määramine on poliitiliste valikute küsimus. Kui kavandatav tegevus tooks kaasa tagajärjed, mille tõttu ei ole võimalik kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärke saavutada, oleks sellel tegevusel aga kindlasti oluline keskkonnamõju ning tuleks asuda selgitama, kas sellist mõju on võimalik piisavalt vältida või leevendada. Kui vältimis- või leevendusmeetmed ei võimalda eesmärke ikkagi saavutada, tuleb KeÜS § 10 teises lauses sätestatud talumiskohustuse järgi kaaluda, kas kavandatav tegevus on erandina vajalik ülekaaluka huvi tõttu, puudub mõistlik alternatiiv ja kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks on võetud kõik vajalikud meetmed. Mida intensiivsemalt ja tõenäolisemalt kavandatav tegevus kliimaeesmärkide saavutamist raskendab, seda kaalukamad peavad olema seda tegevust õigustavad huvid. Kui kaalumise tulemusena selgub, et kavandatava tegevusega kaasnevat kasvuhoonegaaside heidet ei tule KeÜS § 10 teise lause kohaselt taluda, siis on tegemist lubamatu keskkonnamõjuga EhS § 44 p 10 tähenduses ja ehitusloa andmisest tuleb keelduda. (p-d 18-22)

Ehitusloa andmisel tuleb arvesse võtta ehitise ja ehitamisega kaasnevat olulist keskkonnamõju. Riiklikele kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärkidele vastavuse hindamise korral on piiride määramisel asjakohane lähtuda nendest samadest piiridest, millest lähtutakse kasvuhoonegaaside riiklikus arvestuses ja riiklike eesmärkide seadmisel. Kliimaeesmärkidega vastavuse ja seega kliimamõju olulisuse hindamisel on asjakohane arvestada vaid Eesti territooriumil tekkinud kasvuhoonegaaside heitkoguseid. (p 27)


Õlitehase tegevusega seotud kasvuhoonegaaside heidet tuli arvestada ja esialgne otsus selle lubatavuse kohta teha juba planeerimismenetluses. Käitisele ei ole võimalik leida asukohta, kui juba planeeringu menetlemise ajal on ilmne, et kliimamõju tõttu ei saa käitisele ehitus- või keskkonnakompleksluba anda. Kliimamõju arvestamine ja selle lubatavuse üle otsustamine planeerimismenetluses ei tähenda siiski, et kliimamõju ei tule järgnevates loamenetlustes enam käsitleda või et kliimamõju tõttu ei või loa andmisest hiljem keelduda. (p 28)


Ehitusloa võib anda enne keskkonnakompleksloa saamist. Ehitusloa andmisest ei saa keskkonnakompleksloa puudumise tõttu keelduda. (p 30)

Kui kehtiv keskkonnakompleksluba on enne ehitusluba välja antud, ei saa ehitusloa andmisest ehitatava käitise tegevusega seotud kliimamõju tõttu keelduda. Kui Keskkonnaamet on andnud kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamiseks kehtiva kompleksloa, on ta selle tegevuse reguleerinud loa resolutsioonis lõplikult ja siduvalt ka ehitusluba andma pädeva asutuse jaoks (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Käitise tegevusega seotud kasvuhoonegaaside õhku paiskamise õiguse annab just nimelt keskkonnakompleksluba. Ehitusluba annab vaid õiguse ehitada käitis, mille tegevusega võib kaasneda kasvuhoonegaaside õhku paiskamine, kuid mitte õigust kasvuhoonegaase atmosfääri paisata. Eelnevast järeldub, et kui keskkonnakompleksloa osaks olev kauplemissüsteemi luba on enne ehitusluba välja antud, ei saa ehitusloa andmisel ja EhS § 44 p 10 kohaldamisel käitise tegevusega kaasnevat kasvuhoonegaaside heidet pidada kompleksloa kehtivuse ajal lubamatuks. Küll aga tuleb hinnata käitise ehitamisega ja ainult ehitise endaga kaasnevat kliimamõju, sest neid mõjusid kompleksluba ei reguleeri. (p 31)

Kui keskkonnakompleksluba ei ole enne ehitusluba välja antud, peab ehitusloa andja käitise tegevusega seotud kliimamõju ise välja selgitama, seda ehitusloa andmisel arvestama ja selle lubatavuse üle esialgu otsustama. Ehitusloal ja keskkonnakompleksloal on küll erinevad reguleerimisesemed, kuid nende kontrolliesemed võivad mõnel juhul osaliselt kattuda. Kui ehitusluba antakse enne keskkonnakompleksloa väljaandmist, tulebki käitise tegevusega seotud kliimamõju käsitleda mõlemas loamenetluses. (p 32)

Täielikult kolmanda isiku kanda jääb risk, et ta ehitab ehitusloa alusel valmis käitise, mille tegevuseks ei saa pärast keskkonnamõjude rangemat ja lõplikku kaalumist kompleksluba kas üldse või alguses kavandatud mahus anda. Niisuguse riski võtmine ei tohi kolmandale isikule anda mingit eelist kompleksloa menetluses – seda enam, et kompleksloa andmisel tuleb arvestada ka muutuvaid kliimaeesmärke ning muid uusi asjaolusid. Riski realiseerumisega tekkivat kahju ei tohi seepärast kompleksloa menetluses arvesse võtta keskkonnamõju õigustava asjaoluna. Niisuguse riski vähendamiseks võib olla kohane ehitusloa kooskõlastamine KeA-ga või oodata ehitusloa taotlemisega, kuni kompleksluba on välja antud. (p 33)

Kohtumenetluses ei ole selgunud, et kliimaeesmärke silmas pidades oleks kättesaadavad olnud täiendavad andmed, mida vastustaja ehitusloa andmisel ei arvestanud, või et neid oleks saanud mõistliku halduskoormuse raamides juurde luua. Suurem kindlus kliimaeesmärkide saavutamise küsimuses võib olla vajalik kompleksloa menetluses keskkonnaohu välistamiseks (KeÜS § 52 lg 1 p 6). See aga sõltub praegusel juhul esmajoones kasvuhoonegaaside heite piiramisest elektritootmisel ja vajaduse korral ka teistes tegevussektorites, samuti kasvuhoonegaaside sidumisest mitmesugustes valdkondades. Selleks ei piisa põhjalikumatest loodusteaduslikest uuringutest KMH raames, vaid vajalikud on poliitilised otsused ja neile vastavad õiguslikud meetmed väljaspool käesoleva ehitusloa menetlust. Arvestades esialgset iseloomu, mis ehitusloal on tehase käitamise mõjude suhtes, ei ole alust pidada täpsema õigusraamistiku puudumist ehitusloa andmise takistuseks EhS § 44 p 10 järgi. (p 45)


EhS § 42 lg 7 p 1 järgi peab ehitusloa andja esitama ehitusloa eelnõu vajaduse korral kooskõlastamiseks asutusele, kelle õigusaktist tulenev pädevus on seotud ehitusloa taotluse esemega. Kui ehitatava käitise jaoks on kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamiseks või muul põhjusel vaja taotleda keskkonnakompleksluba ja seda ei ole veel antud, on selleks asutuseks Keskkonnaamet, kelle pädevuses on selliseid lube anda ja kes teeb lõpliku otsuse kasvuhoonegaaside heite lubamise üle. Kui ehitusloa eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks, peab Keskkonnaamet tegema käitise tegevusega seotud kasvuhoonegaaside heite lubatavuse kohta esialgse otsuse ja väljendama seda kooskõlastamise või kooskõlastamata jätmise kujul. Eelnõu kooskõlastamine ei tähenda samas seda, et Keskkonnaamet peab kompleksloa hiljem igal juhul välja andma. Kui Keskkonnaamet jätab ehitusloa eelnõu kooskõlastamata, tuleb ehitusloa andmisest keelduda EhS § 44 p 6 alusel. (p 34)


Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et PS §-dest 5 ja 53 tuleneva kasvuhoonegaaside heite piiramise kohustuse olulised küsimused peab PS § 3 lg 1 järgi parima kättesaadava teadusinfo ja Eesti rahvusvaheliste kohustuste põhjal otsustama seadusandja. Pariisi kokkulepet ja selle aluseks olevat teaduslikku teadmist arvestades tuleb globaalne keskmise õhutemperatuuri tõus hoida oluliselt allpool kui 2 °C, võimaluse korral 1,5 °C piires võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse tasemega. Põhiseadus kohustab Eesti riiki andma selle eesmärgi saavutamisse proportsionaalse panuse. Selleks on omakorda aegsasti vaja kehtestada realistlik ja õiguslikult siduv etapiviisiline ja sektoripõhine heitekoguste jaotuskava kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Sellise kava puudumine looks lähiaastatel paljude tegevuste lubatavuse küsimuses isikutele suure ebakindluse. Ilma niisuguse õigusliku raamistikuta on ka keeruline piisava kindlusega välistada, et sedavõrd suuremahulise objekti nagu vaidlusaluse tehase käivitamise lõplik lubamine keskkonnakompleksloas ei või kokkuvõttes siiski tuua kaasa isikute põhiõiguste ja avalike huvide ülemääraseid piiranguid muudel tegevusaladel. (p 48)


Ehitusloa andmisel ja EhS § 44 p 10 kohaldamisel tuleb arvesse võtta ka keskkonnamõju, mis tuleneb kliimamuutuste mõjust ehitisele ja selle kasutamisele. Kui projektiga kaasnevad märkimisväärsed kliimariskid, tuleb kavandada kohanemismeetmed, et vähendada riske vastuvõetava tasemeni. Juhul, kui riske ei ole võimalik piisavalt vähendada, võib selguda, et projektiga kaasneb lubamatu keskkonnamõju EhS § 44 p 10 tähenduses, mille tõttu tuleb ehitusloa andmisest keelduda. Kliimatundlikkuse osas on lubamatu keskkonnamõju puudumine EhS § 44 p 10 tähenduses jäänud ehitusloa menetluses kindlaks tegemata, kui ei pöörata tähelepanu tuleviku kliimaga kaasnevatele äärmuslikele ilmastikunähtustele. (p-d 52 ja 53)


Kolleegium jääb senise pikaajalise praktika juurde, mille kohaselt ei saa kirjaliku menetluse korral hüvitada menetlusdokumendi koostamisel nõustaja abi kasutamist. (p 60)

3-20-2194/34 PDF Riigikohtu halduskolleegium 03.03.2023

Vangistusseaduses ega muudes õigusaktides ei ole määratletud seda, millal enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuleb ta töövõimelisus kindlaks teha. Ajalist määratlust ei ole võimalik tuletada ka VangS § 37 lg 3 sõnastusest. VangS § 37 lg-s 3 sätestatud kohustu ei muutu sisutühjaks, kui tõlgendada sätet nii, et arst ei ole kohustatud kinnipeetava töövõimet hindama vahetult enne tööle määramist. Seadusandja eesmärgiks õigusnormi kehtestamisel võib pidada eelkõige seda, et enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuvastaks tema põhimõttelise töövõimelisuse meditsiiniteadmistega isik. Töötamine ei ole üldjuhul ohtlik tegevus, mis eeldaks igakordset arstlikku kontrolli vahetult enne tööle määramist (vrd nt RKHKo nr 3-19-2164/40, p 18.1). Tegemist on üldise ennetava töövõime tuvastamisega, et vangla teaks, kas ja millistele töödele on võimalik kinnipeetavat määrata (vt ka justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 3 p 1, justiitsministri 7. veebruari 2007. a määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 2). (p 10)


Kinnipeetava tööle määramisel võib tema töövõimelisuse kindlaks teha ainult arst, mitte näiteks vastava erialase kvalifikatsiooniga õde (vt RKHKo nr 3-3-1-53-14, p 15). Tervishoiuteenust osutav õde saab anda kinnipeetava terviseseisundile hinnangu olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramise käskkirja andmisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest (viidatud otsuse p 16). (p 10)


Kinnipeetava tööle määramise käskkirja õiguspärasuse hindamisel ei ole määravat tähtsust sellel, kui pikk ajavahemik jääb VangS § 37 lg 3 alusel antava arsti hinnangu ja tööle määramise käskkirja vahele. Tegemist on käskkirja aluseks oleva tõendiga, mis on teiste tõenditega ümber lükatav (RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 19). Ka vahetult enne tööle määramise käskkirja andmist antud arsti hinnangut, et kinnipeetav on töövõimeline, on võimalik teiste tõenditega ümber lükata (vrd viidatud otsuse p-d 20–21). (p 11)


Ka seitsme kuu tagune arsti hinnang võib tõendada kinnipeetava töövõimelisust, kui enne tööle määramise käskkirja andmist ei ole kinnipeetav välja toonud ja vanglale ei ole muul viisil teada saanud asjaolusid, mis viitaksid, et ta ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (VangS § 37 lg 2 p 3). (p 13)


Selliste asjaolude väljaselgitamiseks tuleb muu hulgas kinnipeetav enne tööle määramise käskkirja andmist ära kuulata (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1, vt ka otsus asjas nr 3 3 1 44-14, p 17). See, et kinnipeetavate tervis on pideva arstliku järelevalve all (VangS § 52 lg 2) ja kinnipeetava tervises toimuvad muutused kajastatakse operatiivselt vangiregistris, ei taga täielikult seda, et vanglal oleks tööle määramise käskkirja andmise hetkel kõik kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemiseks vajalikud asjaolud teada. Seda aitab tagada kinnipeetava ärakuulamine enne tööle määramise käskkirja andmist, mille tulemusena võib muu hulgas selguda, et arst peab kinnipeetava töövõimelisust uuesti hindama. (p 13)


Üldjuhul kohus ise kinnipeetava tervisekaardi andmete alusel kinnipeetava töövõime kohta järeldusi teha ei saa. (p 14)


Kui vangla ei kuulanud kaebajat enne tööle määramise käskkirja andmist ära, peab vangla tõendama, et kaebaja väide ei vasta tõele (vt RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 21, ka RKHKo nr 3-3-1-24-13, p 17). (p 15)

3-16-1562/104 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.05.2022
    Kehtetu:

Seejuures ei ole ministeeriumil kooskõlastuse andmisest keeldumisel kaalutlusõigust, vaid üksnes asjaolude tuvastamise, määratlemata õigusmõistete sisustamise ja nendest juhindudes otsuse tegemise õigus. Ministeeriumil tuli kooskõlastuse andmist otsustades seega esiteks selgitada välja vajalikud asjaolud, teiseks subsumeerida tuvastatud asjaolud õigusnormi alla, et tuvastada, kas mõju riigikaitselise ehitise töövõimele esineb, ja kolmandaks, kui esines, siis kas mõju on selline, et see tuleb lugeda töövõime vähenemiseks määruse nr 16 § 61 lg 2 mõttes. Jaatava vastuse korral tuli Kaitseministeeriumil keelduda kooskõlastuse andmisest. (p 22)


Tulenevalt EhS § 120 lg 1 esimesest lausest ja LennS § 35 lg-st 61 oli Toila vallal tuulepargi ehitusloa menetluses kohustus kooskõlastada ehitusprojekt Kaitseministeeriumiga. Seejuures tähendab ehitusloa eelnõu kooskõlastamine ühtlasi ehitusprojekti kooskõlastamist, sest ehitusluba annab õiguse ehitada vaid loa andmise aluseks olnud projekti kohaselt (EhS § 12 lg 1 ja § 38 lg 1; vt RKPJKo nr 5-20-12/9, p 51). (p 20)

Kaitseministeeriumi kooskõlastusele tuleb kohaldada LennS § 35 lg 61 kolmandas lauses sätestatud 30-päevast tähtaega. Pooled ei vaidle selle üle, et Kaitseministeerium andis selle tähtaja jooksul teada, et ta ei kooskõlasta ehitusprojekti. (p 21)

EhS § 120 lg 1 p 3 kohaselt on kooskõlastamisel hinnatavaks asjaoluks ehitise püstitamise tulemusel riigikaitselise ehitise, sh selles paikneva raadiosüsteemi töövõime vähenemine. Määruse nr 16 § 61 lg-s 2 on sätestatud keeld vähendada ehitise püstitamise, laiendamise või ümberehitamisega raadiosüsteemi töövõimet, mis on kindlaks määratud määruse nr 16 § 61 teistes lõigetes (vt ka määruse nr 16 § 1). Projekti mittevastavus määruse nr 16 § 61 lg-le 2 koostoimes EhS § 44 p-ga 1 välistab ehitusloa kooskõlastamise Kaitseministeeriumis (vt RKPJKo nr 5-20-12/9, p 47). (p 22)


Projekti mittevastavus määruse nr 16 § 61 lg-le 2 koostoimes EhS § 44 p-ga 1 välistab ehitusloa kooskõlastamise Kaitseministeeriumis (vt RKPJKo nr 5-20-12/9, p 47). Seejuures ei ole ministeeriumil kooskõlastuse andmisest keeldumisel kaalutlusõigust, vaid üksnes asjaolude tuvastamise, määratlemata õigusmõistete sisustamise ja nendest juhindudes otsuse tegemise õigus. Ministeeriumil tuli kooskõlastuse andmist otsustades seega esiteks selgitada välja vajalikud asjaolud, teiseks subsumeerida tuvastatud asjaolud õigusnormi alla, et tuvastada, kas mõju riigikaitselise ehitise töövõimele esineb, ja kolmandaks, kui esines, siis kas mõju on selline, et see tuleb lugeda töövõime vähenemiseks määruse nr 16 § 61 lg 2 mõttes. Jaatava vastuse korral tuli Kaitseministeeriumil keelduda kooskõlastuse andmisest. (p 22)

Sarnaselt radari toimimisele saab ehitise mõju raadiosüsteemi toimimisele olla kooskõlastuse andmist välistavaks asjaoluks üksnes juhul, kui see ületab teatud lävendi. Nagu nähtub määruse nr 16 §-st 61, on raadiosüsteemi töövõimel kriteeriumid, st gradatsioon. Kohus saab kontrollida, kas üksikjuhtumil on raadiosüsteemi töövõime vähenemise kriteerium täidetud (vrd RKHKo nr 3-17-2766/33, p 27.3). (p 23)

Kohus saab kontrollida raadiosüsteemi töövõime kriteeriumite täidetust ning see kontroll ei piirdu üksnes hinnanguga, kas keeldumine on olnud ilmselgelt meelevaldne. (p 27)


Kolleegiumi hinnangul ei saanud kohus piirduda raadiosüsteemi töövõime hindamisel üksnes Kaitseministeeriumi seisukohtade kordamisega, vaid pidi otsuse tegemisel võtma selge seisukoha, millised asjaolud on tuvastatud (HKMS § 158 lg 1). Sellist otsustust tuleb põhjendada. Praegu pole arusaadav, millise teabe alusel ja kuidas veendus ringkonnakohus, et tuulepark paiknes raadiosüsteemi otsenähtavuse tsoonis ja takistas signaaliallika ning vastuvõtusensori vahelist otsenähtavust. Samuti ei ole antud hinnangut kaebaja väitele, et raadiosüsteem koosneb teisaldatavatest raadioseadmetest, mis ei pea paiknema kogu aeg samas kohas, mistõttu raadiosüsteemi töövõimet on väidetavalt võimalik tagada ka süsteemi või selle osi ümber paigutades. Selleks ei piisa tõdemusest, et raadiosüsteemi seadmete asukoha peavad otsustama spetsialistid. Kohtul oleks tulnud veenduda, et on tõenäoline vajadus paigutada seadmed selliselt, et tuulepark jääb nende otsenähtavuse alasse või häirib muul viisil seadmete tööd. (p 28)

Riigisaladuse ega muu juurdepääsupiiranguga teabe sisaldumine Kaitseministeeriumi analüüsis ei saa takistada kohut veendumast, kas määrusest nr 16 ja muudest õigusaktidest tulenevad nõuded raadiosüsteemi töövõimele on täidetud. Vajaduse korral tuleb piirata menetlusosaliste juurdepääsu kohtutoimikus sisalduvale juurdepääsupiiranguga teabele. Kohtulahendit ei või jätta põhjendamata. Kohtul on valikuvõimalus, kas piirata menetlusosalise juurdepääsu kohtulahendi konfidentsiaalsetele põhjendustele või esitada avalikus kohtulahendis saladusega kaetud teabest tehtavad järeldused määral ja viisil, mis juurdepääsupiirangut arvestades on võimalikud, kuid mis tagavad siiski lahendi kontrollitavuse. (p 29)

Kolleegiumi hinnangul tuleb ringkonnakohtul hinnata uuesti, mh vajaduse korral Kaitseministeeriumilt lisatõendite esitamist nõudes ning analüüsi võimalike puuduste kohta esitatud kaebaja väidetele sisuliselt vastates, kas raadiosüsteemi töövõime vähenemine on käesolevas asjas küllaldaselt tõendatud. Kaitseministeeriumi pädevus riigikaitseküsimustes ei välista mh eksperdi arvamuse küsimist eriteadmist nõudvate asjaolude selgitamiseks (HKMS § 56 lg 2; TsMS § 293). (p 29)

3-14-50421/128 PDF Riigikohtu halduskolleegium 03.12.2021

Kaebaja või protesti esitaja võib oma nõude toetuseks esitada uusi väiteid. Samas peavad menetlusosalised esitama oma avaldused nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik (HKMS § 51 lg 1), igal juhul vähemalt seitse päeva enne istungit või kirjalikus menetluses nii, et oleks tagatud teiste menetlusosaliste teavitamine seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppu (HKMS § 51 lg 3). (p 23)


Tingimusliku siduva kooskõlastuse puhul on sisuliselt tegemist kooskõlastuse andmisest keeldumisega ning tingimustele vastavalt muudetud haldusakti andmise kavatsus tuleks uuesti kooskõlastada (vt RKHKo 3-3-1-15-14, p 27). (p 24)


Ehitusseadustik nõuab ehituslubade kandmist ehitisregistrisse (EhS § 40 lg 1, § 42 lg 8). EhS § 61 lg 1 kohaselt on ehitisregistri andmete tähendus üldjuhul informatiivne ja statistiline. Kuna aga EhS § 61 lg 2 järgi on ehitisregistrisse kantud ehitusloa andmetel õiguslik tähendus, kajastabki registrikanne siduvalt ehitusloa sisu. Ehitusloa muutmise korralduse ja ehitisregistris olevate ehitusloa andmete vastuolu võib seega kujutada endast ehitusloa sisemist vastuolu ja sellele viitamist ringkonnakohtu poolt ei saa pidada praegusel juhul asjassepuutumatuks. Haldusakt, isegi kui selle moodustavad korraldus ja registrikanne kogumis, peab olema üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). (p 25)


Kolleegium on tõlgendanud HKMS § 152 lg 1 p 4 selliselt, et säte annab aluse menetluse lõpetamiseks ka siis, kui vaidlustatud haldusakt on ammendunud ning ühes sellega on ära langenud õiguskaitsevajadus. Samuti on kohtul HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel võimalik menetlus lõpetada, kui kehtivusaja möödumise tõttu on haldusaktil kadunud igasugune mõju ja praktiline tähendus (vt RKHKm nr 3-20-580/47, p 11 ja RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 12). Haldusakti ammendumiseks ei saa lugeda kaebuse või protesti põhjenduseks esitatud üksikute õiguslike ega faktiliste asjaolude ega isegi mitte kaebuse aluse äralangemist. Ammendumiseks peab ära langema haldusakti igasugune õiguslik mõju ja praktiline tähendus. (p 21)


HKMS § 152 lg 1 p 4 on mõeldud reguleerima olukorda, kus on põhjust eeldada, et vastustaja tegevuse tõttu on ühtlasi saavutatud õigusrahu. Kui kaebaja õigused on taastatud haldusakti muutmisega kohtumenetluse ajal, jäetakse kaebus rahuldamata (RVastS § 3 lg 2), mitte ei lõpetata kohtumenetlust. Niisamuti tuleb protest jätta rahuldamata, kui haldusakti muutmise tõttu langevad ära haldusakti õigusvastasuse põhjused. (p 22)

3-17-2766/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.06.2020

Üldplaneeringus sätestatud detailplaneeringute kehtivuse piirang laieneb vaid pärast üldplaneeringu jõustumist kehtestatud detailplaneeringutele. Üldplaneeringule võib erandjuhul küll tagasiulatuva jõu anda, kuid otsus seda teha peab olema selgelt väljendatud ja põhjendatud. Seejuures tuleb kaaluda erinevaid huve. (p 21)


Kooskõlastuse, ilma milleta haldusakti anda ei või, andmisest keeldumine on HKMS § 45 lg 3 alusel iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming (vt nt RKHKo 3-3-1-38-10, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25.1)


Kooskõlastuse, ilma milleta haldusakti anda ei või, andmisest keeldumine on HKMS § 45 lg 3 alusel iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming (vt nt RKHKo 3-3-1-38-10, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). HKMS § 45 lg-st 3 tulenev õigus vaidlustada siduv menetlustoiming on võimalus, mitte kohustus. Isik ei mineta kaebeõigust, kui jätab siduva menetlustoimingu vaidlustamata ja piirdub lõppotsuse vaidlustamisega. Seega võib kaebaja ära oodata menetluse lõpptulemuse (ehitusloa andmisest keeldumise) ja vaidlustada seda, tuginedes argumendile, et kooskõlastuse andmata jätmine kui menetlustoiming oli õigusvastane. (p-d 25-25.1)


Olukorras, kus radar täidab talle seatud põhiülesannet nõuetekohaselt vaid juhul, kui paikneb vastavas hoones, hoone omakorda ei täida põhiülesannet ilma selles paikneva radarita ning radari liigutamine mujale on lühiajaline erand, on põhjendatud käsitada vaidlusalust radarit koos hoonega riigikaitselise ehitisena. (p 26.2)

Vt RKHKo 3-3-1-80-10, p 24; vt ka EhS § 3 lg 1. (p 26.2)


EhS § 44 p 6 ja § 120 kohaldades pole ei Kaitseministeeriumil ega kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigust. (p 27)

Kohaliku omavalitsuse otsustuspädevus piirdub vaid kontrollimisega, kas kooskõlastusest keeldumine pole olnud ilmselgelt meelevaldne. Kohalikul omavalitsusel ei ole EhS § 44 p 6 alusel otsust tehes õigust asuda kaaluma kooskõlastusest keeldumise põhjuseid taotleja huvidega ega hinnata ümber kooskõlastaja sisulisi põhjendusi. (p 27.1)

Kaitseministeeriumil on asjaolude tuvastamise, määratlemata õigusmõistete sisustamise ja nende pinnalt otsuse tegemise õigus. Otsus on kohtulikult kontrollitav. (p 27.2)


Kui ehitusloa andmise menetluse käigus ilmneb, et ainus selle andmist välistav asjaolu on pädeva asutuse (siduva) kooskõlastuse puudumine, tuleb kohalikul omavalitsusel menetluse korraldajana tagada taotleja ja asjakohaste asutuste suhtlus selgitamaks, kas võib esineda leevendusmeetmeid või alternatiive, mille täidetuse korral oleks ehitamine siiski võimalik. See ei tähenda kohaliku omavalitsuse õigust sisuliselt ümber hinnata pädeva asutuse seisukohti või kohustust asuda arendaja asemel projekti muutma. Tegu on omavalitsuse menetlusliku kohustusega astuda samme selleks, et leida efektiivses ja eesmärgipärases menetluses erinevaid pooli rahuldav ja vastandlikke huve (arendaja põhiõigused, riigikaitse, kohalik ruumikujundus) tasakaalustav lahendus (HMS § 5 lg 2). Õigusaktid ei kirjuta ette, milliseid menetlustoiminguid kohalik omavalitsus selleks täpselt sooritama peab, ja seega on see jäetud kohaliku omavalitsuse otsustada (HMS § 5 lg 1). Kõik menetluses osalevad isikud ja asutused peavad seejuures aga silmas pidama, et nad peavad olema avatud koostööle. (p 28)


Pädev asutus peab ehitusloa eelnõu kooskõlastamisest keeldumist põhjendama. Pädeva asutuse kooskõlastuskirjale ei laiene HMS §-st 56 tulenevad haldusakti põhjendamisnõuded ega ka HMS §-s 108 sätestatud toimingu põhjendamise reeglistik. Põhjendamiskohustus tuleneb EhS § 44 p-st 6, mille järgi saab ehitusloa andja keeldumisaluse üle otsustada vaid juhul, kui kooskõlastaja on oma seisukohta põhjendanud. (p-d 29-29.1)

Seadusest tulenevat saladuse hoidmise kohustus ei välista kohustust olla valmis esitama põhjendused kohtule, kui juurdepääsu andmisest keeldumine vaidlustatakse. (p 29.2)

3-3-1-69-16 PDF Riigikohus 31.01.2017

Ehitus- ja kasutusloa kontrollimisel asjakohaste ehituslike nõuete kindlakstegemisel tuleb lähtuda loataotluses märgitud, mitte hilisemast faktilisest kasutusotstarbest. Ehitise kasutuseesmärgi muutumisest tingitud võimalik rikkumine ei põhjusta iseenesest kasutusloa õigusvastasust. KOV üksusel on EhS § 130 lg 2 p 5 alusel kohustus teostada riiklikku järelevalvet selle üle, et ehitist kasutatakse selle kasutamisotstarbest lähtuvalt nõuetele vastavalt. (p 39)

Ehitusprojektile antavad asutustevahelised kooskõlastused ei ole mitte iseseisvad haldusaktid, vaid menetlustoimingud ehitusloa andmise menetluses (vt nt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-67-01; otsus asjas nr 3-3-1-15-14). Sellest tulenevalt ei kohaldu Päästeameti kooskõlastusele kui menetlustoimingu motiveerimisele HMS §‑s 56 sätestatud haldusakti põhjendamisnõuded (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-62-08). PäästeS v.r. § 5 lg 1 p 8 järgi tuleb Päästeametil anda ehitusprojektile kooskõlastus või sellest keelduda 10 päeva jooksul (vt ka kehtiva EhS § 42 lg 9 ja § 54 lg 8). Seetõttu ei saaks sellist põhjendamiskohustust adressaadi suhtes soodustava haldusakti andmiseni viiva menetlustoimingu puhul ka mõistlikult eeldada (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-62-08). Kirjalike põhjenduste puudumine Päästeameti kooskõlastuses ei põhjusta ehitusloa formaalset õigusvastasust. Põhjendusi saab toimingu puhul nõuda ka tagantjärele. (p 46)


Kasutusloa andmisega kaotab ehitusluba kehtivuse ning seda tühistada ei ole kohtul ega haldusorganil enam võimalik isegi juhul, kui ehitusluba tõi kaasa kaebaja õiguste rikkumise (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). Võimalik on ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine, milleks peab isik olema ära näidanud põhjendatud huvi olemasolu. Kasutusloa võib kohaliku omavalitsuse üksus vaidlusaluse hoone suhtes anda ka ehitusloa õigusvastasuse korral (RKHK otsused asjadess nr 3-3-1-15-16 ja 3-3-1-63-10, p 20). (p 42-43)


Ehitusprojektile antavad asutustevahelised kooskõlastused ei ole mitte iseseisvad haldusaktid, vaid menetlustoimingud ehitusloa andmise menetluses (vt nt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-67-01; otsus asjas nr 3-3-1-15-14). Sellest tulenevalt ei kohaldu Päästeameti kooskõlastusele kui menetlustoimingu motiveerimisele HMS §‑s 56 sätestatud haldusakti põhjendamisnõuded (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-62-08). PäästeS v.r. § 5 lg 1 p 8 järgi tuleb Päästeametil anda ehitusprojektile kooskõlastus või sellest keelduda 10 päeva jooksul (vt ka kehtiva EhS § 42 lg 9 ja § 54 lg 8). Seetõttu ei saaks sellist põhjendamiskohustust adressaadi suhtes soodustava haldusakti andmiseni viiva menetlustoimingu puhul ka mõistlikult eeldada (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-62-08). Kirjalike põhjenduste puudumine Päästeameti kooskõlastuses ei põhjusta ehitusloa formaalset õigusvastasust. Põhjendusi saab toimingu puhul nõuda ka tagantjärele. (p 46)


    Kehtetu:

Kohtumenetluses naabri huve kaitsvale planeeringu sättele tuginemiseks ei pea isik ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet. Selline planeeringu säte loob iseseisva subjektiivse õiguse, mille riive võib anda isikule kohtuliku kaebeõiguse (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-87-16; otsus asjas nr 3-3-1-42-03). (p 26)

Kasutusloa andmisega kaotab ehitusluba kehtivuse ning seda tühistada ei ole kohtul ega haldusorganil enam võimalik isegi juhul, kui ehitusluba tõi kaasa kaebaja õiguste rikkumise (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). Võimalik on ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine, milleks peab isik olema ära näidanud põhjendatud huvi olemasolu. Kasutusloa võib kohaliku omavalitsuse üksus vaidlusaluse hoone suhtes anda ka ehitusloa õigusvastasuse korral (RKHK otsused asjadess nr 3-3-1-15-16 ja 3-3-1-63-10, p 20). (p 42-43)


Kui detailplaneeringus on tuletõkkeseina püstitamise vajaduse sätestamisel viidatud ühele kindlale standardile ja selle vastuvõtmise aastale, on tegemist konkreetse ja dateeritud viitega, mille järgimine on detailplaneeringu järgi aga soovituslik (nähtub "võib" sõnakasutusest). Ei määruse nr 315 § 2 lg‑s 3 ega detailplaneeringus ole kohustatud isikut järgima ühtki standardiorganisatsiooni poolt välja antavat tuleohutusnõuete alast standardit. See ei tähenda siiski, et asjassepuutuval standardil ei ole õiguslikku tähendust. Ka soovitusliku iseloomuga standardile vastavus loob eelduse, et ehitamisel on järgitud head tava ja ehitis vastab nõuetele (vt ka RKKK otsus asjas nr 3-1-1-7-10). (p 33-34)


Kasutusluba tuvastab juriidilise fakti, et ehitis on valminud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). EhS v.r. § 2 lg s 7 (vt ka kehtiva EhS § 4 lg 2) kasutatud mõiste "olemasolev ehitis" erineb nii keeleliselt kui ka sisuliselt terminist "valminud ehitis". Ka ehitamisjärgus (mittevalminud) ehitis on olemas. Ebamõistlikuks tuleb pidada lahendust, kus ehitise laiendamiseks tuleb ehitamisjärgus ehitis esmalt algse ehitusloa järgselt lõpuni valmis ehitada ja saada sellele kasutusluba enne, kui on võimalik alustada selle laiendamist. Ehitise laiendamiseks uue ehitusloa taotlemine ehitamise kestel tagab ehitamisel eluliselt vajalikku paindlikkust, ei ole vastuolus ühegi normiga ega kahjusta ühtegi ehitusõiguse eesmärki. (p 37)

Ehitus- ja kasutusloa kontrollimisel asjakohaste ehituslike nõuete kindlakstegemisel tuleb lähtuda loataotluses märgitud, mitte hilisemast faktilisest kasutusotstarbest. Ehitise kasutuseesmärgi muutumisest tingitud võimalik rikkumine ei põhjusta iseenesest kasutusloa õigusvastasust. KOV üksusel on EhS § 130 lg 2 p 5 alusel kohustus teostada riiklikku järelevalvet selle üle, et ehitist kasutatakse selle kasutamisotstarbest lähtuvalt nõuetele vastavalt. (p 39)

Kasutusloa andmisega kaotab ehitusluba kehtivuse ning seda tühistada ei ole kohtul ega haldusorganil enam võimalik isegi juhul, kui ehitusluba tõi kaasa kaebaja õiguste rikkumise (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). Võimalik on ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine, milleks peab isik olema ära näidanud põhjendatud huvi olemasolu. Kasutusloa võib kohaliku omavalitsuse üksus vaidlusaluse hoone suhtes anda ka ehitusloa õigusvastasuse korral (RKHK otsused asjadess nr 3-3-1-15-16 ja 3-3-1-63-10, p 20). (p 42-43)


Kasutusluba tuvastab juriidilise fakti, et ehitis on valminud (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). EhS v.r. § 2 lg s 7 (vt ka kehtiva EhS § 4 lg 2) kasutatud mõiste "olemasolev ehitis" erineb nii keeleliselt kui ka sisuliselt terminist "valminud ehitis". Ka ehitamisjärgus (mittevalminud) ehitis on olemas. Ebamõistlikuks tuleb pidada lahendust, kus ehitise laiendamiseks tuleb ehitamisjärgus ehitis esmalt algse ehitusloa järgselt lõpuni valmis ehitada ja saada sellele kasutusluba enne, kui on võimalik alustada selle laiendamist. Ehitise laiendamiseks uue ehitusloa taotlemine ehitamise kestel tagab ehitamisel eluliselt vajalikku paindlikkust, ei ole vastuolus ühegi normiga ega kahjusta ühtegi ehitusõiguse eesmärki. (p 37)

Ehitus- ja kasutusloa kontrollimisel asjakohaste ehituslike nõuete kindlakstegemisel tuleb lähtuda loataotluses märgitud, mitte hilisemast faktilisest kasutusotstarbest. Ehitise kasutuseesmärgi muutumisest tingitud võimalik rikkumine ei põhjusta iseenesest kasutusloa õigusvastasust. KOV üksusel on EhS § 130 lg 2 p 5 alusel kohustus teostada riiklikku järelevalvet selle üle, et ehitist kasutatakse selle kasutamisotstarbest lähtuvalt nõuetele vastavalt. (p 39)

Kui hoone teine korrus on ehitatud sammastele toetudes terrassi kohale, tuleb terrassi pindala arvestada detailplaneeringus sätestatud ehitusaluse pinna sisse. Terrass ja hoone põhiosa moodustavad seetõttu ehitusaluse pinna mõttes lahutamatu terviku (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-13). (p 41)

3-3-1-34-15 PDF Riigikohus 13.11.2015

Õigusabikulude kaebajalt väljamõistmine võib olla põhjendatud eelkõige juhul, kui kohtus arutatavad probleemid väljuvad haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest (vt RKHK 30. novembri 2010 otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Kooskõlastuse andmine maavara geoloogilise uuringu loa menetluses ei ole KOV põhitegevus, vaid kõrvalfunktsioon. Maavarade uurimise ja kaevandamise üle lõplike otsuste tegemine ei ole kohaliku elu küsimus, vaid on põhiseadusega haaratud riigielu küsimuste hulka (vt ka RKPJK 30. septembri 2009 otsus asjas nr 3-4-1-9-09). KOV annab kooskõlastuse teise haldusorgani läbiviidavas menetluses. (p 9-10)


Kooskõlastuse andmine maavara geoloogilise uuringu loa menetluses ei ole KOV põhitegevus, vaid kõrvalfunktsioon. Maa-varade uurimise ja kaevandamise üle lõplike otsuste tegemine ei ole kohaliku elu küsimus, vaid on põhiseadusega haaratud riigielu küsimuste hulka (vt ka RKPJK 30. septembri 2009 otsus asjas nr 3-4-1-9-09). KOV annab kooskõlastuse teise haldusorgani läbiviidavas menetluses. (p 10)

3-3-1-37-15 PDF Riigikohus 11.11.2015

KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11)

MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)

Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)


Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)


Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)


Kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel saab rakendada analoogiat RÕS-st tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25)


MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)

Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13)

See, et kaevandamine halvendaks ümbruskonna elanike elutingimusi, on iseenesest kaalukas ja asjakohane argument, mis muudab tulevase kaevandamisega nõustumise vähetõenäoliseks. Miljööväärtuslikkuse ja rohevõrgustiku puhul on aga tegemist üksnes maakonnaplaneeringu täpsusega määratud maakasutustingimustega. Maakonnaplaneeringute üldisuse tase on selline, et täpsemate selgitusteta ei ole võimalik väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Seega ei piisa uuringuloa kooskõlastamata jätmiseks üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt ka RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-13, p d 13 ja 17). (p 17)


KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11)

MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)

Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13)

Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)

Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)

3-3-1-82-14 PDF Riigikohus 03.03.2015

Muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamisele tingimuste seadmine on muinsuskaitseameti kaalutlusotsus, mille õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, mh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine. Menetlustoimingu põhjendused ei pea tingimata vastama nõuetele, mis on esitatud haldusmenetluse seaduses ja Riigikohtu praktikas haldusakti põhjendustele. Põhjendused peavad siiski olema küllaldased tõhusa kaebeõiguse tagamiseks (vt ka 14.01.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 10). (p 20) Kohtu poolt tingimusliku kooskõlastuse õigusvastasuse tuvastamise tagajärjel ei saa lugeda planeeringut kooskõlastatuks, vaid planeering tuleb saata uueks kooskõlastamiseks (vt ka 24. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-15-14, p 27). (p 26)


Kohalikul omavalitsusel on oma haldusterritooriumi detailplaneerimise pädevus. KOV tagab seejuures avalike huvide ja väärtuste ning erahuvide tasakaalustatud arvestamise. Muinsuskaitseamet tohib kohaliku omavalitsuse otsustuspädevust piirata üksnes talle seadusega antud volituste piires ja haldusmenetlust reguleerivaid norme järgides. (p 16) Muinsuskaitseala põhimääruse nõudeid kaitseala kaitsevööndisse ehitamisele tuleb tõlgendada planeerimisseaduse ja muinsuskaitseseaduse sätetest lähtudes. Praegusel juhul on otsustavaks nõuded muinsuskaitseala vaadeldavuse tagamiseks ja olulisest vaatepunktist avaneva kaugvaate säilitamiseks. Vaidlust pole selles, et kavandatav kõrghoone ei varja vaadet muinsuskaitsealal asuvale kirikutornile. Küsimus on aga selles, kas ja millistest mõõtmetest alates häiriks vaatesektori vahetusse lähedusse rajatav kõrghoone lubamatult vaadet kirikutornile. Seda oleks tulnud analüüsida muinsuskaitseametile kooskõlastamiseks esitatud eritingimustes. (p 17-18) Muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamisele tingimuste seadmine on muinsuskaitseameti kaalutlusotsus, mille õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, mh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine. Kuna otsuse tegemise aluseks olevad normid käsitlevad muinsuskaitseala vaadeldavust, tuli vastustajal 30-meetrise maksimumkõrguse tingimuse seadmisel samuti piirduda kaalutlustega, mis seonduvad kaitseala vaadeldavusega, täpsemalt kavandatava tornehitise mõjuga kirikutornile avanevale vaatele. Muinsuskaitseameti kaalutlused –linna ajalooliselt väljakujunenud mastaap ja ümbritsevatele kinnistutele ehitamisele seatud kõrguspiirid – kirikutorni vaadeldavusega ei seondu. (p 20-21)


PlanS § 4 lg 2 kohaselt on kohalikul omavalitsusel oma haldusterritooriumi detailplaneerimise pädevus. Kohalik omavalitsus tagab seejuures avalike huvide ja väärtuste ning erahuvide tasakaalustatud arvestamise. Muinsuskaitseamet tohib kohaliku omavalitsuse otsustuspädevust piirata üksnes talle seadusega antud volituste piires ja haldusmenetlust reguleerivaid norme järgides. (p 16) Muinsuskaitseameti ekspertnõukogu otsust planeerimislahenduse kooskõlastamisel võisid mõjutada ka linna pädevusse kuuluvad planeerimisalased kaalutlused, mis on aga muinsuskaitse seisukohast asjakohatud ja lubamatud. (p 23)


Kohtupraktika, mille kohaselt ei tohiks menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui madalamas astmes, põhineb eeldusel, et kõrgemas astmes lahendatavaid probleeme on enamasti mõnevõrra vähem kui madalamas astmes ning põhiosa asja lahendamisel olulisi asjaolusid on alama astme menetluses juba välja selgitatud. Seega kulub kõrgema astme menetluses õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks üldjuhul vähem aega. Eeltoodu ei tähenda aga, et õigusabiteenuse osutaja ei võiks kohtumenetluse ajal oma teenuse hinda tõsta, kui hinnatõus jääb mõistlikkuse piiresse (vrdl Riigikohtu halduskolleegiumi 5. veebruari 2013. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-12, p 19). (p 28)

3-3-1-44-14 PDF Riigikohus 13.11.2014

See, et tühistamiskaebus hõlmab haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebuse (kolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 25), ei tähenda, et kohus võiks tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna igas olukorras. (p 11)

Kui vaidlustatud haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult ja tühistamiskaebus muutub ainetuks, ei ole tuvastamiskaebusele ülemineku aluseks kolleegiumi seisukohad asjas nr 3-3-1-29-12 (p 25). Viidatud asjas pidas kolleegium üleminekut võimalikuks ja vajalikuks spetsiifilises olukorras, kus põhjendamisveaga haldusakt jäetakse HMS § 58 alusel tühistamata. Niisuguses olukorras on tühistamiskaebus menetluslikult lubatav, kuid jääb rahuldamata tühistamis¬nõude sisulise piirangu tõttu. (p12)


Kui haldusakt on täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õigus¬kaitsevajaduse äralangemise tõttu. Sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2. Haldusakti ammendumisel saab kohus tühistamiskaebuselt haldusakti õigusvastasuse tuvastamisele üle minna vaid kaebaja taotlusel ja tema põhjendatud huvi korral (nt seoses võimaliku kahju hüvitamise nõudega). Kui kaebaja ei taotle sellises olukorras õigusvastasuse tuvastamist või ei ole tal selleks põhjendatud huvi, tuleb menetlus lõpetada. (p 12)


VangS § 37 lg 3 järgi teeb kinnipeetava võime tööd teha kindlaks arst. Arst täidab nimetatud sätte alusel kinnipeetava töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet, mitte ei anna kooskõlastust tervishoiuteenuse osutamise käigus (vrd Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; 28. augusti 2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9). Tegemist on haldusesisese menetlustoiminguga vangistuse täideviimisel. Kooskõlastus on osa kinnipeetava tööle määramise käskkirja menetlusest. Selle käigus koostatakse käskkirja aluseks olev tõend. Vangla arst on vangla teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige kooskõlastuse, siis muudab see õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja. See kehtib ka juhul, kui käskkirjale alla kirjutav ametnik ei pea meditsiinihariduse puudumise tõttu saama aru kooskõlastuse õigusvastasusest. Vangla arsti ega tema kooskõlastusele tuginevate ametnike süü puudumine ei ole haldusmenetluse lõpptulemuse õigusvastasust välistav asjaolu. (p 19)

Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. (p 19)


HMS § 40 lg 3 p s 1 sätestatud alusel võib isiku jätta ära kuulamata vaid erandina ja rangetel tingimustel. Praegusel juhul ei nähtu ülekaalukat vajadust määrata kinnipeetav kohe tööle, nõnda et see oleks takistanud tema ärakuulamist. Kolmeks kuuks koristustöödele määramine ei muutu eesmärgipäratuks isegi siis, kui ära¬kuulamise tagajärjel lükkub käskkirja andmine mõne tööpäeva võrra edasi. Kuid praegusel juhul ei oleks saanud tekkida isegi paaripäevast viivitust. Kinnipeetav on vangla administratsioonile pidevalt kättesaadav. Ärakuulamise kohustus ei tähenda, et kinnipeetavat ei saaks majapidamistöödele määrata ilma kinni¬peetava nõusolekuta. Ärakuulamine aitab legitimeerida koormavat haldusakti adressaadi silmis ja sellel on väärtus ka imperatiivsete kohustuste korral. Ärakuulamine aitab ka selgitada, kas võib esineda asjaolusid, mis välistavad erandina töötamiskohustuse (nt töövõimetus). Kolleegium leidis 14. novembri 2012. a otsuses, et asjas nr 3-3-1-44-12 ei olnud tööle määratud kinnipeetava ära kuulamata jätmisel määravat tähtsust (p 11). Sellest ei saa järeldada, et kolleegium oleks pidanud kinnipeetava ära kuulamata jätmist tööle määramisel õiguspäraseks. (p 17)


See, et tühistamiskaebus hõlmab haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebuse (kolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 25), ei tähenda, et kohus võiks tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna igas olukorras. (p 11)

Kui vaidlustatud haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult ja tühistamiskaebus muutub ainetuks, ei ole tuvastamiskaebusele ülemineku aluseks kolleegiumi seisukohad asjas nr 3-3-1-29-12 (p 25). Viidatud asjas pidas kolleegium üleminekut võimalikuks ja vajalikuks spetsiifilises olukorras, kus põhjendamisveaga haldusakt jäetakse HMS § 58 alusel tühistamata. Niisuguses olukorras on tühistamiskaebus menetluslikult lubatav, kuid jääb rahuldamata tühistamisnõude sisulise piirangu tõttu. (p 12)


Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (HKMS § 4 lg 1). Halduskohus on samas pädev tuvastama kõiki asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (HKMS § 4 lg 4). (p 19)


Haldusaktil võib säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning sellisel juhul saab kohus haldusakti tühistada. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. (vt kolleegiumi 5. detsembri 2011. a otsus nr 3-3-1-41-11 p 10–12)

Seega ei välista haldusakti kehtivusaja lõppemine tingimata tühistamiskaebuse esitamist ja läbivaatamist. Kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti "ületühistamine" ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (vrd HKMS § 44 lg 1). (p10)

Kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele. (p 11)


Asjaolude muutumine pärast haldusakti andmist ei muuda aga haldusakti tagantjärele õigusvastaseks. Seetõttu ei ole kohtul võimalik jagada haldusakti ajalisteks osadeks, millest mõni on asjaolude muutumise tõttu õiguspärane ja mõni õigusvastane. (p 14)

3-3-1-15-14 PDF Riigikohus 24.04.2014

Tingimus, mille kohaselt tuleb planeeringuga lubatavad tuulikud, mis paiknevad maavaravaru kohal, demonteerida ja ära vedada kahe aasta jooksul kaevandamisloa andmisest, on ebaproportsionaalne ega võta tasakaalustatult arvesse erinevaid huvisid. Kuigi tingimus on sobiv vastustaja eesmärgi – maavaravarule juurdepääsu tagamine – saavutamiseks, paneb see kaebaja äärmiselt ebakindlasse olukorda. Kui planeeringus seatakse selline tingimus, siis pole kaebajal võimalik prognoosida, millise ajavahemiku jooksul saab ta rajatavat tuulikuparki kasutada, st puuduvad andmed tuulikupargi rajamise majandusliku tasuvuse hindamiseks ja sellest lähtudes oma tegevuse kavandamiseks. Erinevalt tegutsemisest konkreetse teadaoleva tähtajani ei ole kaebajal praegusel juhul võimalik ette näha, kas kohustus tuulikud demonteerida tekib näiteks 5, 20 või 35 tegutsemisaasta järel. Selline olukord ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega (PS § 10), mille kaitseala hõlmab isiku mõistliku ootuse, et õiguskorras talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p 50). Juhul kui riigil siiski tekib ootamatu vajadus fosforiidivaru kasutamiseks enne planeeringuga seatud tähtaja lõppu, tuleb õiguspärase ootuse põhimõttest lähtuvalt konkreetseid asjaolusid arvestades kaaluda, kas tekkinud vajadus on piisavalt oluline, et õigustada tuulikupargi tegevuse lõpetamist enne tähtaja lõppu. Vaidlusaluse tingimusega on sisuliselt püütud välistada õiguspärase ootuse teke. Keskkonnaministeeriumil, kelle valitsemisalas on loodusvarade kasutamise ja arvestamise korraldamine, on võrreldes kaebajaga tunduvalt paremad andmed vaidlusaluse maavaravaru kaevandamise perspektiivi kohta. Ka sellest lähtudes on mõistlik, et just Keskkonnaministeerium peab suutma prognoosida, millal võib tekkida reaalne võimalus ja vajadus fosforiidi kaevandamiseks. Selle riski panemine kaebajale ei ole põhjendatud. (p-d 21–23)


Keskkonnaministeeriumi kooskõlastus või selle andmata jätmine on menetlustoiming planeerimismenetluses (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-1-10, p-d 11–12), mitte iseseisev haldusakt. Seega ei saa vastava kirjaga piirata isikute subjektiivseid õigusi, vaid üksnes teha ettepanekuid planeeringu sisu kohta. Järelikult ei saa planeeringu kooskõlastamisele seada tingimusi, mis ei ole lahendatavad planeeringuga. (p 14) Kuigi Keskkonnaministeeriumi kooskõlastus või sellest keeldumine on menetlustoiming, mitte haldusakt, tuleb tingimuste sisu õiguspärasuse hindamisel lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest (sh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine). Praeguses asjas on kaebaja seega õigustatult tõstatanud küsimuse, kas vastustaja esitatud tingimused on proportsionaalsed. (p 19) Nagu on leitud RKHK asjas nr 3-3-1-1-10 (määruse p 12), on tingimusliku kooskõlastuse puhul sisuliselt tegemist kooskõlastuse andmisest keeldumisega, milles Keskkonnaministeerium on lisaks kirjeldanud ka alternatiivset planeeringut, millele ta oleks nõus andma kooskõlastuse. Seega tuleb ka tingimusliku kooskõlastuse õiguspärasuse korral saata tingimustele vastavalt muudetud planeering uuesti Keskkonnaministeeriumile kooskõlastamiseks. Tingimusliku kooskõlastuse õigusvastasuse tuvastamise tagajärjel ei saa lugeda planeeringut kooskõlastatuks. Kuna PlanS § 17 lg 2 p-st 3 ja MaaPS §-st 62 tulenevalt vajab planeering Keskkonnaministeeriumi kooskõlastust, tuleb see saata uuesti Keskkonnaministeeriumile kooskõlastamiseks. (p 27)

Vt ka annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-1-10.


Üldplaneeringu ülesandeid reguleerib PlanS § 8 lg 3. PlanS § 8 lg 2 p 2 kohaselt on teemaplaneeringuna koostatud üldplaneeringu ülesanded samad. Planeeringute eesmärk ei ole reguleerida planeeringuala kohta sõlmitavate eraõiguslike lepingute sisu, vaid avalik-õiguslikke suhteid. Välistatud ei ole võimalus seada planeeringuga kavandatavale ehitamisele tingimus, et teatud tähtaja möödumisel või uute asjaolude esinemisel tuleb ehitised lammutada. See võib olla üks PlanS § 8 lg 3 p-s 3 nimetatud maa-ala kasutamis- ja ehitustingimustest. Tuulikupargi rajamise õigusest teemaplaneeringu alusel ei tulene aga iseenesest, et hoonestusõiguse lepingud konkreetsete kinnisasjade kohta ei või olla teistsuguse sisu ja tähtajaga. Isegi kui kaebajal on maa omanikuga sõlmitud hoonestusõiguse lepingu järgi pikaajalisem õigus kinnistut kasutada, ei saa ta seda õigust kasutada, kui tema tegevus on vastuolus õigusaktidega. Selliste piirangute seadmine planeeringuga on ka tõhusam kui tingimuste seadmine hoonestusõiguse lepingute sisule – planeering reguleerib kõigi planeeringualale ehitada soovivate isikute, sh ka kinnistuomanike endi õigusi ja kohustusi. (p 15)


Tingimus, mille kohaselt tuleb planeeringuga lubatavad tuulikud, mis paiknevad maavaravaru kohal, demonteerida ja ära vedada kahe aasta jooksul kaevandamisloa andmisest, on ebaproportsionaalne ega võta tasakaalustatult arvesse erinevaid huvisid. Kuigi tingimus on sobiv vastustaja eesmärgi – maavaravarule juurdepääsu tagamine – saavutamiseks, paneb see kaebaja äärmiselt ebakindlasse olukorda. Kui planeeringus seatakse selline tingimus, siis pole kaebajal võimalik prognoosida, millise ajavahemiku jooksul saab ta rajatavat tuulikuparki kasutada, st puuduvad andmed tuulikupargi rajamise majandusliku tasuvuse hindamiseks ja sellest lähtudes oma tegevuse kavandamiseks. Erinevalt tegutsemisest konkreetse teadaoleva tähtajani ei ole kaebajal praegusel juhul võimalik ette näha, kas kohustus tuulikud demonteerida tekib näiteks 5, 20 või 35 tegutsemisaasta järel. (p 22)


MaaPS § 62 ei erista aktiivset ja passiivset maavaravaru, vaid käsitleb arvelevõetud maavaravaru üldiselt (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-12, p-d 9 ja 16). Ka MaaPS § 62 lg-te 2–3 ettevalmistamise materjalidest nähtub, et üks sätte eesmärkidest oli võimaldada ehitamist näiteks fosforiidimaardla alale. Kuna tuulikupargi rajamine on püsiva iseloomuga tegevus, on asjakohane säte MaaPS § 62 lg 3. (p 13) MaaPS § 62 tuleb tõlgendada selliselt, et see võimaldab kaalumist. Vastupidine tõlgendus ei oleks mõistlik. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda avalikke ja erahuve ning leida tasakaalustatud lahendus. (p 18)

3-3-1-5-11 PDF Riigikohus 21.09.2011

Seadus ei sätesta konkreetset tähtaega, mille kestel tuleks lahendada kohaliku omavalitsuse taotlus kalda ehituskeeluvööndi piiride vähendamiseks. Selliste küsimuste lahendamisel tuleks menetlus läbi viia mõistliku tähtaja jooksul. Mõistliku tähtaja määratlemise tuleb silmas pidada mitmeid asjaolusid: küsimuse keerukust ja asja lahendamisel vajalikke menetlustoiminguid, esitatud taotluse nõuetekohasust, taotleja poolt koostöökohustuse täitmise iseloomusja muid asjaolusid, mis võivad objektiivselt mõjutada menetluse vajalikku kestust. Kohaliku omavalitsuse taotluse õigusvastane tagastamine ei loo iseenesest veel viivitust.


Detailplaneeringu menetlemise raames kalda ehituskeeluvööndi piiride vähendamine eeldab Keskkonnaameti (kuni 1. veebruarini 2009 keskkonnaministri) nõusolekut, mille saamiseks peab kohalik omavalitsus esitama taotluse. Seda taotlust lahendav haldusorgan on planeerimismenetluses menetlusosaline ning nõusoleku lahendamine menetlustoiming. Sellisele nõusolekule on kohaldatav kooskõlastuse regulatsioon. Nõusoleku taotluse lahendamise täpsem menetluskord ei ole õiguslikult reguleeritud. Kohalikul omavalitsusel ei ole kohtulikku kaebeõigust selles kahe haldusorgani vahelises õigussuhetes, samuti pole ette nähtud ministri toimingu vaidlustamise kohtuvälist erikorda. Kohalikul omavalitsusel puudub ka õiguslik volitus pöörduda kohtusse planeeringust huvitatud isiku õiguste ja vabaduste kaitseks. Ehituskeeluvööndit vähendava planeeringu kehtestamine mõjutab eelduslikult soodsalt ettevõtlusvabadust ning omandi kasutamise vabadust ja vastupidine riivab nimetatud vabadusi. Riigikohtu praktikas planeerimismenetluse raames tehtavate menetlustoimingutega seoses on asutud seisukohale, et maavanema järelevalveotsuse kui ka Keskkonnaministeeriumi kooskõlastuskirja vaidlustamine on võimalik üksnes olukorras, kus järelevalveotsusest või kooskõlastuskirjast tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-12-07, 3-3-1-1-10, 3-3-1-38-10). Haldusorgani keeldumine nõusoleku andmisest toob vältimatult kaasa planeeringu mittekehtestamise ja sarnane toime on ka nõusoleku andmisega viivitamisel. Seetõttu on planeeringust huvitatud isikul kaebeõigus käesoleval juhul.


Kui kohtumenetluse kestel toimub asjassepuutuvate haldusfunktsioonide üleandmine vastustajalt teisele organile, siis peab kaebaja esitama taotluse vastustaja asendamiseks või täiendavaks kaasamiseks. Sellise taotluse esitamata jätmisel peab kohus tegema kaebajale ettepaneku kaebuse muutmiseks. Üldjuhul peaks teise vastustaja kaasamise tagajärjeks olema menetluse alustamine algusest peale.

Kehtiv halduskohtumenetlusõigus ei näe ette võimalust teise vastustaja kaasamiseks alles apellatsioonimenetluses. Kuigi nii menetluses osalenud kui kaasatud teine haldusorgan on riigi kui haldusvõimu kandja organid, ei välista see halduskohtumenetluses nende organite iseseisvat õigussubjektsust. Seetõttu tuleb ka garanteerida menetlusõiguste maksimaalne kasutamine. Käesolevas kohtuasjas on aga menetlusökonoomia aspektist põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht omistada teise vastustajana kaasatud haldusorganile ministri varasemad menetlustoimingud. Kaasatud haldusorgan ei ole osutanud, millised konkreetsed menetlustoimingud jäid sooritamata, millised tõendid esitamata ning et nimetatud asjaolud tõid kaasa eksliku kohtulahendi.


Detailplaneeringu menetlemise raames kalda ehituskeeluvööndi piiride vähendamine eeldab Keskkonnaameti (kuni 1. veebruarini 2009 keskkonnaministri) nõusolekut, mille saamiseks peab kohalik omavalitsus esitama taotluse. Seda taotlust lahendav haldusorgan on planeerimismenetluses menetlusosaline ning nõusoleku lahendamine menetlustoiming. Sellisele nõusolekule on kohaldatav kooskõlastuse regulatsioon.

3-3-1-38-10 PDF Riigikohus 10.06.2010

MaaPS § 14 lg 2 alusel antud kohaliku omavalitsuse arvamus on menetlustoiming, mille puhul on tegemist osaga uuringuloa taotluse menetlusest, mis lõppeb loa andmise või sellest keeldumisega. Seetõttu on kohaliku omavalitsuse ja Keskkonnaameti vaheline õiguslik vahekord uuringuloa taotluse menetluses eelkõige haldusesisene. Pärast kohaliku omavalitsuse keeldumist on uuringuloa andjal võimalik kaaluda, kas keelduda loa andmisest või pöörduda Vabariigi Valitsuse poole. Samas on kohaliku omavalitsuse seisukoht siiski siduv selles tähenduses, et ei loa andja ega ka Vabariigi Valitsus ei saa ümber hinnata kohaliku omavalitsuse seisukohti, sh hinnata nende õiguspärasust. Tulenevalt Riigikohtu otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-9-09 (p-d 29 ja 33) ei teosta Vabariigi Valitsus MaaPS § 20 lg 3 alusel kontrolli kohaliku omavalitsuse vastavate otsuste üle, vaid langetab oma otsuse, kaaludes riikliku huvi olulisust. Kui kohalik omavalitsus lähtub nõusoleku andmise üle otsustamisel omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, siis Vabariigi Valitsus hindab seda, kas riigi huvi kaalub üles kohaliku omavalitsuse poolt väljatoodud põhjused loa mitteandmiseks. Arvestades asjaolu, et kohaliku omavalitsuse seisukohad on loa andjale siduvad ning neid ei saa edasise menetluse käigus ümber hinnata ka Vabariigi Valitsus, on põhjendatud võimaldada kohaliku omavalitsuse poolt nõusoleku andmisest keeldumise vaidlustamist.


MaaPS § 14 lg 2 alusel antud kohaliku omavalitsuse arvamus on menetlustoiming, mille puhul on tegemist osaga uuringuloa taotluse menetlusest, mis lõppeb loa andmise või sellest keeldumisega. Seetõttu on kohaliku omavalitsuse ja Keskkonnaameti vaheline õiguslik vahekord uuringuloa taotluse menetluses eelkõige haldusesisene. Samas on kohaliku omavalitsuse seisukoht siiski siduv selles tähenduses, et ei loa andja (Keskkonnaamet) ega ka Vabariigi Valitsus ei saa ümber hinnata kohaliku omavalitsuse seisukohti, sh hinnata nende õiguspärasust. Kuna kohaliku omavalitsuse seisukohad on siduvad ning neid ei saa edasise menetluse käigus ümber hinnata ka Vabariigi Valitsus, on põhjendatud võimaldada kohaliku omavalitsuse poolt nõusoleku andmisest keeldumise vaidlustamist.

3-3-1-1-10 PDF Riigikohus 15.04.2010

Maavanema heakskiit planeerimismenetluses ei kujuta endast iseseisvat haldusakti, vaid tegemist on menetlustoiminguga (vt nt Riigikohtu otsuse asjas nr 3-3-1-12-07 p-i 19). Sama kehtib ka ehitusloa menetluses antavate kooskõlastuste kohta (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-67-01 p-i 4). Kooskõlastus ei vasta üldjuhul eelhaldusakti tunnustele, mis on sätestatud HMS § 52 lg 1 p-s 2. Haldusasja nr 3-3-1-61-07 otsuse p-s 24 leidis Riigikohus, et planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Seetõttu ei ole maavanema poolt antava kooskõlastuse kui menetlustoimingu iseseisev vaidlustamine üldjuhul võimalik. Maavanema järelevalveotsuse vaidlustamine eraldi on kohtupraktika kohaselt võimalik üksnes juhul, kui järelevalveotsusest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).

Käesolevas asjas on planeeringu tingimuslik kooskõlastus menetlustoiming ning oma toimelt sarnane kooskõlastuse andmisest keeldumisega. Erinevus kooskõlastusest keeldumisest seisneb üksnes selles, et vastav haldusorgan n-ö kirjeldab lisaks heakskiidu mitteandmisele ka alternatiivset planeeringut, millele ta oleks nõus andma kooskõlastuse. Kooskõlastamata jätmine on planeeringu koostamise korraldajale siduv kui kooskõlastamata jätmisel tuginetakse vastuolule seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusakti või kehtestatud planeeringuga. Planeeringu tingimuslikku kooskõlastust kui menetlustoimingut on võimalik vaidlustada, kui saab eeldada kooskõlastuskirjas kirjeldatud tingimuse õigusvastasust, sest siis võib olla tegemist sellise menetlusveaga, mille tõttu menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane (vt ka Riigikohtu otsuse haldusasjas nr 3-3-1-62-08 p-i 9).

3-3-1-12-07 PDF Riigikohus 19.04.2007

Kui planeeringu koostamist korraldab kohalik omavalitsus ise, võib erinevate huvide tasakaalustatud arvessevõtmise võimalus olla tõhusam juhul, kui planeeringu tellijaks on eelduslikult arendustegevuse kasumlikkusest huvitatud eraõiguslik isik. Avalikule huvile vastavad lahendused tuleb sobitada planeeringusse juba selle koostamise käigus. Arendaja huvide ning avalike huvide vastuollu sattumise oht on suurem juhul, kui detailplaneeringuga tehakse ettepanek üldplaneeringu muutmiseks. Kui vajadus üldplaneeringu muutmiseks selgub alles planeeringu koostamise käigus, tuleks planeeringu koostamise korraldamine koheselt üle anda haldusorganile ning PlanS § 10 lg 6 esimese lause alusel sõlmitud leping lõpetada.


Detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast ning selle menetlemisel ei ole võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu linna või valla territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu peaks detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine jääma erandiks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele. Üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Linna või valla arengu põhisuundade ja tingimuste määramine on omavalitsusüksuse otsustuspädevuses ning nõuetekohase menetluse läbiviimisel on omavalitsusüksus õigustatud varemtehtud otsuseid muutma.


Kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktset kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste muutumatuna säilimiseks. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda.


Maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus, mis on menetlustoiming, mitte iseseisev haldusakt. Nagu muidki menetlustoiminguid saab sellist kooskõlastust reeglina vaidlustada üksnes koos lõpliku haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 10.06.2003 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-38-03, p 22.)


Enne 1. septembrit HKMS kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist poolelt ei võimaldanud. Alates 1. septembrist 2006 kehtiva HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kohtumenetlusõiguse üldise põhimõtte kohaselt tuleb menetlusele rakendada selle läbiviimise ajal kehtivat regulatsiooni, kui seadus ei näe ette teisiti. Kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmisel tuleb arvestada, et kui kohtumenetlus, mille kulude väljamõistmist nõutakse, algas enne 1. septembrit 2006, ei pidanud kaebaja kaebuse esitamisel ette nägema võimalust kolmanda isiku menetluskulude tasumise kohustuse tekkimiseks. Samuti tuleb arvesse võtta seda, kui suur osa kolmanda isiku poolt nõutavatest menetluskuludest on kantud enne 1. septembrit 2006.

3-3-1-38-03 PDF Riigikohus 10.06.2003
PES

Kauplemisloa andmise otsustaja peab kaaluma nii loa taotleja kui ka avalikke ja kolmandate isikute põhjendatud huve ning arvestama taotlusega seotud olulisi asjaolusid. Kauplemisloa andmise või mitteandmise otsustamisel peab haldusorgan arvestama, et see oleks proportsionaalne tarbijate huvide ja muude avalike huvide (näiteks keskkonnakaitse, piirkonna elanike juurdepääs teenusele jms) kaitsmise eesmärgiga. Samuti tuleb arvestada kauplemisloa võimalikku mõju kolmandatele isikutele.

Kauplemislubade andmist reguleerivatest sätetest tuleneb ka ehitise omaniku subjektiivne õigus, et kohalik omavalitsus käituks kauplemislubade väljastamisel õiguspäraselt ega väljastaks omanikule kuuluvas hoones tegutsevale ettevõtjale kauplemisluba teenuse osutamiseks, mis õigusaktides sätestatust tulenevalt pole selles tegevuskohas lubatud või võimalik.


HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Käesoleval juhul on vaidlustatud kooskõlastuse andmise puhul tegemist haldusesisese toiminguga, mis ei oma kauplemisloa andmise seisukohalt iseseisvat õiguslikku tähendust. Vastutus õiguspärase haldusakti väljaandmise eest lasub lõplikul otsustajal, kes on kohustatud välja selgitama kõik olulised asjaolud, kohaldades sealjuures vajadusel uurimispõhimõtet.

III-3/1-35/95 PDF Riigikohus 10.11.1995

Kui aktis üksnes nõustutakse teise haldusasutuse ettepanekuga, siis sellega ei anta isikule õigusi ega tehta kohustuslikke ettekirjutusi. Nõustumisega ei saa kedagi millekski kohustada ega kellelegi mingeid õigusi anda.


Kui korraldusega määratakse kindlaks isiku avalikul õigusel rajanevad õigused ja kohustused, siis peab korraldus olema motiveeritud, st korralduses tuleb peale viite seaduse sättele esitada ka argumendid, miks korraldus anti. Et korraldust vaidlustada, on isikul õigus teada, millistel põhjustel on tema õigusi ja huvisid puudutav korraldus antud.


Lähtuvalt ORAS § 12 lg. 3 p. 5 sõnastusest tuleb õigusaktis, millega jäetakse tagastamata õigusvastaselt võõrandatud vara, põhjendada, millise punktis 5 loetletud objektiga on tegemist ja kas ja kuidas tagastamine kahjustab riigi või kohaliku haldusüksuse huve.

Kokku: 18| Näitan: 1 - 18

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json