https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 233| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-21-150/64 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.01.2024

Vastustaja uuendas kaitsevööndi muutmist kaaluma asudes varasema haldusmenetluse ning koos uue kaitsevööndi kehtestamisega tunnistas varasema haldusakti kaitsevööndi määramist puudutavas osas kehtetuks. HMS § 68 lg 3 järgi loetakse haldusakt kehtetuks üldiselt kehtetuks tunnistamise jõustumise hetkest. Seega on varasema käskkirja kaitsevööndit puudutav osa alates uue käskkirja jõustumisest kehtetu olnud ja seda ei ole vaidlustatud (vaidlustati ainult uue kaitsevööndi kehtestamine). Õige ei ole, et kohtuotsusega ei tohi luua olukorda, kus mälestise kaitsevöönd sootuks kaob. Esiteks on kultuuriministril käskkirja täielikult tühistamisel võimalik kehtestada uus kaitsevöönd. Teiseks ei nõua seadus mälestisele tingimata kaitsevööndit. Põhimõtteliselt ei oleks uuendatud haldusmenetluses olnud välistatud ka järeldus, et kaitsevööndit polegi vaja. Varasema käskkirja kehtetuks tunnistamine ja uue kaitsevööndi kehtestamine on vaidlusaluse käskkirja eraldi punktid, mida pole omavahel pandud tingimuslikku seosesse. Selles olukorras ei ole takistust tühistada kaitsevööndi määramine täies ulatuses, mitte ainult selles, milles see ületab senise kaitsevööndi piire. (p 24)


Kinnismälestisele kaitsevööndi kehtestamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada kaitsevööndi vajalikkust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes. Kesksel kohal on siin muinsuskaitselised kaalutlused. MuKS ei piira aga kaitsevööndi kehtestamisel arvestatavaid kaalutlusi numerus clausus’e põhimõttel ega vabasta haldusorganit üldisest kohustusest arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja kaaluda erinevaid põhjendatud huve ning teha proportsionaalne otsustus. Lõplikku ja detailset kaalumist ei ole siiski vaja küsimustes, mille otsustamiseks on ette nähtud eraldi loamenetlus. (p d 25–26)

Hinnang kinnismälestist ümbritseva keskkonna sobivusele ja toetavusele sisaldab subjektiivseid elemente ja kohtulik kontroll on seetõttu piiratud ilmselge vea testiga. (p 35.1)


Muinsuskaitselise kaitsevööndi kehtestamine ei sunni Keskkonnaametit veeluba andma ega või takistada paisutuse likvideerimist, kui likvideerimine on vajalik ebaseadusliku olukorra lõpetamiseks (juhul kui veeluba ei anta). Paisutamine on loakohustuslik tegevus ning mälestise kaitsevööndi kehtestamine ei saa asendada veeluba. Kuna pädev asutus muinsuskaitseliste ja muude keskkonnahuvide vastastikkuseks kaalumiseks on Keskkonnaamet ning EL keskkonnaõiguse normid kaaluvad vastuolu korral üles muinsuskaitselised huvid, tuleb Keskkonnaametil küll veeloa menetluses arvesse võtta muinsuskaitselisi huve, kuid juhul, kui ta jõuab järeldusele, et neist hoolimata ei ole alust veeluba väljastada, on selle järeldusega seotud ka Muinsuskaitseamet. Seejuures ei ole veeloa andmisest keeldumine tegevus, milleks oleks vaja Muinsuskaitseameti nõusolekut. Keskkonnaametil on ka endal pädevus arvestada muinsuskaitselisi huve, sest kultuuripärand on osa keskkonnast. (p 31)


Vajaduse korral tuleb vaidlus erinevate valitsemisalade riigiasutuste vahel lahendada asjaomastel ministritel omavahel või kokkuleppe mittesaavutamisel Vabariigi Valitsusel, lähtudes kehtivast õigusest. (p 31)


Arvestades, et kaitsevööndi kehtestamine ei saa kohustada paisutust säilitama vastuolus keskkonnaõiguse normidega, ei ole kaitsevööndi kehtestamise puhul tegu kava või projektiga loodusdirektiivi art 6 lg 3 mõttes, mis tooks kaasa KMH või kitsamalt Natura hindamise kohustuse. Paisutamise keskkonnamõju tuleb hinnata veeloa menetluses. On tõsi, et kaitsevööndi kehtestamise kaalumisel arvessevõetavate erinevate huvide hulka kuuluvad ka keskkonnahuvid. Kuna aga nende ja muinsuskaitseliste huvide vaheline konflikt tuleks lahendada ennekõike veeloa menetluses, ei olnud kultuuriministril kohustust seda hindamist dubleerida. Eelkõige olnuks kultuuriministril alust kaitsevööndi kehtestamisest loobuda juhul, kui olnuks ilmselge, et keskkonnaõigus välistab paisjärve säilitamise. (p 33)


Vaidlus mälestiste kaitsevööndi kehtestamise üle ei välju kultuuriministri põhiülesannete raamidest, mistõttu välise õigusabi kasutamiseks puudus vajadus. Oma põhiülesannete täitmise raames antud haldusakti õiguspärasuse kasuks peab haldusorgan suutma kohtus argumenteerida ilma välise õigusabita, isegi kui haldusakti andmisega seostusid keerukamad õigusküsimused. (p 37)


Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud ega õiglane kolmanda isiku õigusabikulusid tervikuna kaebajalt välja mõista. Kohtumenetluses osalemine ei tohi olla takistavalt kallis. Kuigi kolmandale isikule ei saa ette heita soovi enda vara puudutavas kohtuvaidluses osaleda, ei ole muinsuskaitse ega vaidlusaluse haldusakti eesmärk tema omandiõiguse ega mistahes muu subjektiivse õiguse kaitse. (p 38.2)

3-23-1915/18 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.12.2023

Kohtueelse menetluse läbimise nõuetekohasus hõlmab ka küsimust, kas see on algatatud tähtaega järgides. Kaebus on seejuures lubatav ka juhul, kui vaie on tagastatud õigusvastaselt. (p 13)


Üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest. Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Kui tegu on kindlaks määramata arvu juhtumeid käsitleva üldkorralduse sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, nt pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist. Sama põhimõte laieneb ka vaidemenetlusele.

Viidatud erikord ei laiene asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud üldkorraldustele (HMS § 51 lg 2 teine alternatiiv), näiteks ruumilistele planeeringutele ja loodusobjektide kaitse alla võtmisele. Selliste üldkorralduste piirava mõjuga peab igaüks arvestama nende teatavakstegemisest alates. (p 14)

Üldkorralduse vaidlustamistähtaeg hakkab uuesti kulgema igal korral, kui isiku suhtes üldkorralduse asjakohast sätet kohaldatakse. (p 15)

3-23-360/12 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.10.2023

Kui seadusega on ette nähtud haldusakti avalik teatavakstegemine mitme allika koosmõjus, siis tuleb isik tavajuhul lugeda haldusakti andmisest teadasaanuks ja seega peaks korralduse vaidlustamise tähtaeg hakkama kulgema teate avaldamisel viimases seaduses nimetatud allikatest. (p 15)


Ametlike Teadaannete (AT) teadete sisu on reguleeritud AT põhimääruse § 8 lg s 1, mille p 4 nõuab, et avaldataks teadaande sisu, milles ei tohi olla rohkem teavet, kui teadaande avaldamise eesmärgi täitmiseks on vajalik. Säte väljendab isikuandmete töötlemise minimaalsuse põhimõtet. Teistpidi peab teate sisu aga olema siiski piisav selleks, et täita teadaande avaldamise eesmärk. Teadet avaldades tuleb hea halduse põhimõttest lähtudes hoolitseda selle eest, et teate lugeja päriselt mõistaks, mis on antud haldusakti sisu. Sellest tuleb lähtuda juba haldusakti resolutsiooni sõnastades. Haldusakti vaidlustamise tähtaeg ei saa üldjuhul hakata kulgema enne, kui teave haldusakti kohta edastatakse isikule viisil, mis võimaldab tal anda haldusaktile igakülgse hinnangu otsustamaks, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte. Kui isik ei saa avaldatud teate põhjal aru, kas haldusakt võib tema õigusi rikkuda, siis ei ole täidetud eesmärk tagada tõhus kaebeõigus. (p 16)


JahiS § 18 lg 5 alusel Ametlikes Teadaannetes avaldatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise teates oli küll viidatud veebilehtedele, kus on võimalik tutvuda jahipiirkonna piiride ja loa endaga, kuid teates ei olnud mingit infot selle kohta, mis jahipiirkonnast on jutt. Kuigi JahiS § 16 lg 2 ei kohaldu JahiS § 18 lg 5 alusel avaldatavatele teadetele, viitab selles esitatud andmestik sellele, millist teavet pidas seadusandja jahipiirkonna kasutusõigust puudutavate teadete puhul oluliseks. Jahipiirkonna nimetus on ilmselgelt kasutusõiguse loa määrav element ning ei ole mingit põhjust jätta seda teavet välja loa pikendamise teatest. Konkreetses piirkonnas tegutsevatelt jahimeestelt ei saa eeldada enda igaks juhuks kursis hoidmist kogu maakonna jahipiirkondade kasutusõigustega. Isegi kui pidada põhjendatuks nõuda kaebajalt MTÜ-na AT-st vastavasisuliste teadete tellimist oma e-postile, ei saanuks ta sellise teksti põhjal aru, kas tegemist on talle huvipakkuva teatega. (p 17)


HMS § 55 lg 5 kohaselt ei ole haldusakti andmise kohta väljastatud tõend haldusakt. Haldusaktiks on KeA korraldus loa pikendamise kohta, luba ise aga üksnes tõend haldusakti andmise kohta. Korraldus ja selle alusel välja antud luba on vaadeldavad lahutamatu tervikuna. Luba seega eraldi tühistada ei saa, vaid see kaotab kehtivuse automaatselt KeA korralduse tühistamisel. Tühistamisnõue loa peale ei ole järelikult lubatav. (p 20)

3-20-19/62 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.06.2023

Haldusasja toimik peab sisaldama kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid dokumente, mille alusel teeb kohus kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise (vt ka RKHKo nr 3‑17‑1276/35, p 20). Vajaduse korral tuleb halduskohtul eelmenetluse kestel nõuda vastustajalt vaidlusalune haldusakt välja (HKMS § 122 lg 2 p 5). Lisamata vaidlustatud haldusakti menetluse materjalide juurde, pole kohtul võimalik kontrollida selle õiguspärasust. (p 12)


Projekteerimistingimuste väljastamine on eelhaldusakt (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52 lg 1 p 2), millega määratakse kindlaks osa ehitisele esitatavatest nõuetest (vt RKHKo nr 3‑3‑1‑25‑02, p 16). Projekteerimistingimustest ei või haldusorgan ehitusloa väljastamisel meelevaldselt mööda minna (vt ka RKHKo nr 3‑3‑1‑48‑02, p 8). HMS § 60 lg 2 kohaselt tuleb projekteerimistingimusi ehitusloa andmisel järgida, sõltumata nende võimalikust õigusvastasusest. Ehitusseadustiku eelnõu seletuskirja kohaselt on projekteerimistingimuste eesmärk mh ära hoida hilisemaid vaidlusi ehitusloa taotlemisel, kaasata puudutatud isikud ning anda siduvaid nõudeid ehitise projekteerimiseks (555 SE, lk‑d 46 ja 49). (p 16)


Projekteerimistingimuste õiguslik tähendus ei ole samaväärne detailplaneeringuga. Projekteerimistingimused on võimalik väljastada nii detailplaneeringu kohustuse puudumisel kui ka detailplaneeringu olemasolul üksnes konkreetse ehitusloakohustusliku hoone või olulise (avaliku huviga) rajatise ehitusprojekti koostamiseks (vt EhS § 26 lg 1 ja § 27 lg 1). Projekteerimistingimuste andmine on üks osa ehitusloa menetlusest, sest nende väljastamine on seotud konkreetse ehitusloa ning selle alusel rajatava ehitisega. Ehitusloa andmisega projekteerimistingimuste õiguslik tähendus ammendub. Projekteerimistingimustega ei lahendata ruumilise planeerimise küsimusi nii laialt kui detailplaneeringuga (vrd EhS §‑d 26 ja 27 ning PlanS § 126 lg 1). (p 18)

Projekteerimistingimuste õigusliku tähenduse kindlakstegemisel tuleb arvestada EhS erinormidega. Kui projekteerimistingimustes on detailplaneeringut täpsustatud ulatuses, mille puhul seaduse kohaselt piisab projekteerimistingimustest, tuleb EhS § 42 lg 1 esimese lause rakendamisel detailplaneeringu täpsustatud tingimuste asemel kohaldada vastavas osas projekteerimistingimusi. Kui aga tegemist on ehitustegevusega, mis seaduse kohaselt nõuab detailplaneeringut, ei asenda kehtivad projekteerimistingimused puuduolevat planeeringut. See põhimõte kehtib nii uue ehitise püstitamisel kui ka olemasoleva ehitise laiendamisel. See kehtib muu hulgas ka olukorras, kus ehitist soovitakse laiendada suuremas ulatuses, kui seadus võimaldab detailplaneeringut projekteerimistingimustega täpsustada (vt EhS § 27 lg 4). (p 19)

PlanS § 125 lg‑st 1 ei tulene luba ehitada või laiendada ehitist vastuolus kehtiva detailplaneeringuga. Detailplaneeringu alusel püstitatud ehitise laiendamisel tuleb sõltumata PlanS § 125 lg‑s 1 sätestatust arvestada EhS § 27 lg‑s 4 ettenähtud piirangutega, sh viidatud lõike p‑ga 2. Selle sätte järgi võib hoonestusala tingimusi projekteerimistingimustega muuta mitte rohkem kui 10% ulatuses esialgsest lahendusest. (p 22)


Kehtivaid, aga õigusvastaseid projekteerimistingimusi on ehitusloa menetluses võimalik muuta, kui sellega ei kahjustata ülemääraselt ehitusloa taotleja või muu isiku usaldust (HMS § 66 lg 1 ja § 67). Ehitusloa taotlejal ei saa siiski üldjuhul tekkida kaalukat õiguspärast ootust seoses ehitise või selle kasutamise mõjudega, mida projekteerimistingimuste andmisel piisaval määral ei uuritud. Kui ehitusloa andmise otsustamisel ilmneb, et projekteerimistingimused on õigusvastased ja ehitusloa andmine kahjustaks üleliia selle mõjuväljas olevaid isikuid, tuleb projekteerimistingimused tunnistada kehtetuks või neid muuta ning ehitusloa andmisest keelduda. Niisuguse olukorraga võib näiteks tegemist olla, kui projekteerimistingimuste väljastamisel ei uuritud ehitisest endast lähtuvat või selle kasutamisega kaasnevat võimalikku müra ning ehitusloa andmise otsustamisel selgub, et ehitise kasutamine tooks kaasa otseselt lubamatu või ülemäärase müra. (p 19)


Projekteerimistingimused pole samastatavad detailplaneeringuga, sõltumata sellest, kas nende väljastamiseks viiakse läbi avatud menetlus või mitte. PlanS § 124 lg 2 kohaselt on detailplaneeringu eesmärk eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine. Detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus. Detailplaneeringu alusel tehakse põhimõtteline otsus, milliseks kujuneb planeeringuala lähiaastate kasutus ning milliseid ehitusõiguslikke objekte võib tulevikus planeeringualale rajada (vt ka PlanS § 3 lg 1). Detailplaneering koostatakse kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumi osa kohta (PlanS § 124 lg 1) ning selle koostamisel võetakse arvesse planeeringuala ning selle lähiala tervikuna. Detailplaneering ei ammendu ehitusloa realiseerimisel, vaid planeeringuga hõlmatud alal on võimalik ehitusõigust realiseerida korduvalt (nt lammutades varasema ehitise ja ehitades uue). Seega pole detailplaneering üksnes konkreetse ehitusloa menetluses antav eelhaldusakt, vaid hõlmab kinnistu lähiaastate ehitustegevust ja maakasutust loamenetluste üleselt. (p 17)


PlanS § 125 lg 5 ei anna alust ignoreerida asjaomase ehitise kohta käivat kehtivat planeeringut, isegi kui see ei hõlma tervet ehituskrunti. PlanS § 125 lg 5 p‑des 1 ja 2 on tegemist kumulatiivsete tingimustega, st need peavad olema täidetud samaaegselt. (p 24)

Kolleegium ei muuda otsuses nr 3-17-2023/83 väljendatud seisukohta, et PlanS § 125 lg 5 ei anna isikule eraldiseisvat subjektiivset õigust nõuda detailplaneeringu koostamist (viidatud otsuse p 22; vt ka p 23). See seisukoht on endiselt asjakohane. Kolleegium ei välistanud samas muude subjektiivsete õiguste (sh oluliste menetluslike õiguste) kaitset, toetudes PlanS § 125 lg‑le 5. (p 25)


Müra normtasemete võimaliku ületamise ja tegeliku müra suuruse küsimuse lahendamist ei tohtinud jätta üksnes kasutusloa menetlusse. Haldusorganil tuleb ehitusluba andes arvestada lisaks ehitisest endast lähtuvale mõjule ka selle kasutamisega kaasnevat mõju, kui müra ei hinnatud piisaval määral juba planeeringu kehtestamisel või projekteerimistingimuste väljastamisel (RKHKo nr 3‑15‑2232/93, p 8.1). Rajatavast objektist tekkivast mürast sõltub ehitusloa sisuline õiguspärasus. Ehitamisel tuleb arvestada ehitamisest mõjutatud isikute õigusi ning rakendada abinõusid nende õiguste ülemäärase kahjustamise vastu (EhS § 12 lg 3). Kui ehitusloa menetluses selgub, et autodroomist tulenev müra ületab seaduses sätestatud müranorme ning kohaseid leevendusmeetmeid pole võimalik rakendada, tuleb pädeval asutusel kaaluda projekteerimistingimuste muutmist ja üldjuhul keelduda ehitusloa andmisest. Eelnevast on võimalik teha erand, kui puudutatud isikutele langev koormus pole ülemäärane või kui ehitusloa taotlejal on tekkinud ülekaalukas õigustatud ootus. (p 26)


AÕKS‑s sätestatud müra normtasemete regulatsiooni eesmärgiks on kaitsta inimeste tervist välisõhus leviva soovimatu ja kahjuliku heli eest. Selleks on AÕKS §‑s 56 sätestatud müra normtasemed. Riigikaitselisele mürale pole normväärtusi kehtestatud. Üldiste müra normtasemete alla mitteliigituvaid müra liike, sh riigikaitselise müra mõistet, tuleb seetõttu tõlgendada kitsalt. Selle all tuleb mõista vaid riigikaitseliste põhifunktsioonidele vastavat tegevust, ennekõike Kaitseväe, Kaitseliidu ja liitlasüksuste tegevust, nt õppusi Kaitseväe harjutusväljakul. Selle alla ei liigitu igasugune tegevus kogu ühiskonda haarava laiapindse riigikaitse raames, nt sisejulgeoleku tagamist. (p 28)

Igasugune riigikaitselise maa sihtotstarbega kinnistul toimuv tegevus ei ole riigikaitseline. Müra liigitamisel tuleb hinnata vaidlusaluse tegevuse iseloomu. Autodroomi kasutamine pole mõeldud riigikaitseliseks tegevuseks kitsamas mõttes (vrd RKHKo nr 3‑20‑286/43, p 16.2), vaid siseturvalisuse ning avaliku korra kaitse valmisoleku tagamiseks. (p 29)

Rajatava autodroomi lähedale jäävatel elamualadel tuleb müra suurima lubatud normtasemena käesoleval juhul kohaldada müra piirväärtust. Ümberkaudsed kinnistud ei asu uue planeeringuga alal ehitusloa väljastamise ajal kehtinud AÕKS § 56 lg 2 p 2 (v.r) mõttes. Rajatava autodroomi naabruses asuvatele kinnistutele ei kavandata uut müratundlikku ala, vaid tegemist on olemasolevate elamualadega. (p 32)

Eelnev ei tähenda, et olemasolevatel aladel oleks müra sihtväärtus asjakohatu. Vastavalt PlanS §‑le 8 tuleb planeerimismenetluses olemasolevaid keskkonnaväärtusi põhimõtteliselt säilitada. Ruumilisel planeerimisel ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel (RKHKo nr 3‑3‑1‑88‑15, p 25). Müraolukorra olulist halvendamist tuleb järelikult püüda vältida ka allpool müra piirväärtust, kui see on mõistlikult võimalik (vt ka KeÜS § 14). Müra sihtväärtused on kehtestatud terviseriskide ennetamiseks. Risk ei sõltu seejuures asjaolust, kas tegemist on uue planeeringu alaga või muu alaga. Seega ei saa sihtväärtust ületavat müra ka väljaspool uute planeeringutega alasid lugeda inimese tervise seisukohast ebaoluliseks. Väljaspool AÕKS § 56 lg 2 p‑s 2 v.r nimetatud alasid tuleb haldusorganil müra sihtväärtust arvestada avalikku huvi väljendava eesmärgina koos muude oluliste asjaolude ja huvidega (HMS § 4 lg 2, PlanS § 10 lg 1). Selliselt tuleb sihtväärtusi arvesse võtta ka projekteerimistingimuste kehtestamisel ja ehitusloa andmisel, kui müraga seonduvat pole piisavalt hinnatud ja kaalutud varasemates menetlustes. (p 33)

Väljaspool uute planeeringutega alasid uute müraallikate kavandamisel või seniste müraallikate muutmisel ei ole müra sihtväärtusest lähtumine välistatud ja seda tuleb konkreetse juhtumi asjaoludest lähtuvalt kaalumisel arvesse võtta. Sihtväärtus on oluline, kui olemasolev müraolukord võib uue müraallika lisandumise või senise allika laiendamise tõttu inimese jaoks tajutaval määral halveneda. (p 34)


Menetluskulude põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta nii õigusküsimuste keerukust kui ka faktiliste asjaolude mahukust (RKHKo nr 3‑3‑1‑80‑16, p 35). (p 37)

3-22-128/14 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.06.2023

Päästeamet on vastuses muu hulgas selgitanud, et peab kahju tekitamise aluseks olnud suhet avalik-õiguslikuks ja võimalik vaidlus tuleb lahendada riigivastutuse seaduse alusel halduskohtus. Eelnev ei ole piisav, et lugeda Päästeameti vastused HMS § 57 lg-s 1 sätestatud nõuetele vastavaks. (p-d 20 ja 21)

HMS § 57 lg 1 järgi peab haldusaktis olema viide haldusakti vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra kohta. Olukorras, kus isik ei esita enda hinnangul kahju hüvitamise taotlust riigivastutuse seaduse alusel (st ei ole esitanud RVastS § 17 lg-s 1 märgitud taotlust), kuid haldusorgan taotlust sellisena käsitab, on eriti oluline, et vaidlustamise kord oleks haldusaktis selgelt ja korrektselt ära märgitud. Seda põhjusel, et kui isik esitab kahju hüvitamise taotluse haldusorganile, on kaebetähtaja osas seaduses sätestatud erisus (vrd RVastS § 17 lg 3 ja § 18 lg 2). Seetõttu on oluline, et isik mõistaks, et tema haldusorganile esitatud avaldust käsitatakse riigivastutuse seaduse alusel esitatud kahju hüvitamise taotlusena ja haldusorgan on selle lahendanud. (p 20)


Määrava tähtsusega ei ole ka see, et isikut esindas vandeadvokaat. Kaebetähtaja ületamine oli tingitud haldusorgani enda veast, jättes vaidlustamisviite korrektselt märkimata (vt ka RKHKm nr 3-3-1-64-16, p 15). (p 21)

Päästeameti viga ei mõjuta küll vaidlustamise tähtaega, kuid on koostoimes teiste asjaoludega aluseks kaebetähtaja ennistamisele (HMS § 57 lg-d 2 ja 3, HKMS § 71 lg 1). (p 22)

3-20-999/70 PDF Riigikohtu halduskolleegium 24.05.2023

Tõendamiskoormus selles osas, et puudutatud isik on nõuetekohaselt menetlusse kaasatud, lasub vastustajal. (p 17)


HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist (vt ka RVastS § 3 lg 3 p 1). Enamasti ei ole ulatusliku kaalutlusruumiga keskkonnaasjades aga võimalik veenvalt otsustada, et vaatamata isiku ära kuulamata jätmisele on haldusmenetluse tulemusena antud haldusakt sisuliselt õiguspärane. Seejuures kvalifitseerub sisulise otsustamise mõjutamiseks mitte ainult see, kui kaasamise tulemusena oleks tõenäoliselt jäetud keskkonnaluba andmata, vaid ka see, kui kaasamine oleks kaasa toonud teistsuguse sisuga või täiendavate kõrvaltingimuste kehtestamise. (p 20)


Asjaolu, et kaevandajale tulenevad seadusest mitmed kohustused, näiteks järgida õhukvaliteedi norme, ei anna alust jätta mõjusid hindamata ja loa andmisel läbi kaalumata. Esiteks on KMH mõte prognoosida juba ennetavalt, kas normide järgimine on hinnatava tegevuse elluviimisel võimalik või realistlik, samuti seada vajaduse korral normide järgimise tagamiseks konkreetsed tingimused (näiteks kaevandamismeetod, looduslikud või tehisbarjäärid õhusaaste piiramiseks jne). KMH nõue on ettevaatuspõhimõtte ja ennetamispõhimõtte väljendus, mille eesmärgiks on keskkonnahäiringute tekkimist ennetada, et vältida nende tagajärgede hilisema kõrvaldamise vajadust. Teiseks on keskkonnahäiring ka selline ebasoodne mõju keskkonnale, mis ei ületa arvulist normi, ning keskkonnahäiringuid tuleb vähendada võimalikult suures ulatuses. Kuigi vastavad KeÜS normid vaidlusaluste haldusaktide andmise ajal veel ei kehtinud, on neis väljendatud keskkonnaõiguse põhimõtteid, millest tuli iseäranis põhiseaduse §-de 5 ja 53 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu art 191 tõttu lähtuda ka varem, kaaludes keskkonnaloa andmisel erinevaid huve. Ka piirnorme mitteületav müra või tolm võib halvendada ümbruskonna elanike elukvaliteeti ning seda tuleb kaaluda võrdluses loa taotleja ja avalike huvidega. (p 21)


Ringkonnakohus heitis kaebajale ekslikult ette, et ta pole tõendanud keskkonnamõju olemasolu. Menetlusvigade korral on tõendamiskoormus näitamaks, et need ei mõjutanud haldusakti sisu, vastustajal. Tõendiks mõju puudumise kohta ei saa lugeda asjast huvitatud menetlusosalise kirjalikke selgitusi. Menetlusosalise selgitused saavad tõendiks olla ainult vande all antuna, kui selle eeldused (vt HKMS § 64) on täidetud. (p 22.1)


KMH-s uuritud vähendatud mõjust võib keskkonnaloa andmisel lähtuda ainult siis, kui mõju vähendamise meetod on loas kohustuslikuna fikseeritud. (p 24)


MaaPS § 14 lg-s 3 on märgitud, et mäeeraldisest ei tohi välja jätta maavara, mille kaevandamine ei ole edaspidi majanduslikult või tehnoloogiliselt põhjendatud. Seda piirangut ei rakendata siiski ulatuses, mis on vajalik muu hulgas keskkonnaohu vältimise või keskkonnariski vähendamise tagamiseks (MaaPS § 14 lg 4). Turbatolmu ja kaevandamismüra leviku vähendamine on selle erandiga hõlmatud, mistõttu ei oleks kaevandajal seadusest tulenevat takistust säilitada vajaduse korral (nt naaberkinnistute omanikega kokkuleppele mitte jõudes) loaga nõutav puhvriks mõeldud metsariba mäeeraldise piires, vähendades selle võrra kaevandamisala. (p 25)

3-22-2474/14 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.04.2023

ELÜPS v.r. § 10 lg 3 kohaselt loetakse otsus isikule kätte toimetatuks, kui isiku e-posti aadressile on saadetud otsus (p 1) või teade otsuse kohta ja otsus on kättesaadav elektroonilise e-teenuse keskkonna kaudu (p 2). Otsust ei saa lugeda kaebajale kättetoimetatuks, sest otsust kaebaja e-posti aadressile ei saadetud ning otsus polnud kättesaadav PRIA e-teenuse keskkonnas enne 21. oktoobrit 2022. Kaebaja väitel ei jõudnud ka e-kiri otsuse kohta temani. Teate kättesaamise risk jääb siiski kaebaja kanda. PRIA serverist teate saatmine ja hot.ee serverisse jõudmine on logifaili väljavõttega piisavalt usaldusväärselt tõendatud. Kaebaja oli PRIA-e teatanud, et soovib saada dokumente e-posti aadressil, ning ta on samalt aadressilt tavaliselt dokumendid kätte saanud. Kaebaja kui toetust saada sooviv isik peab kindlustama, et kontaktaadressiks antud e-posti aadress töötaks piisavalt usaldusväärselt, see on tema kontrollisfääris. Toetust taotlenud isikutel tuleb muretseda suhtluseks PRIA-ga sellised tehnilised vahendid, mille puhul e-kirja kadumise võimalused on viidud miinimumini. Kui tegemist on tehnilise rikkega, mis tingis kirja kadumise, peab selle olemasolu ja kirja mittejõudmist e-posti aadressile tõendama kaebaja. (p-d 13–15)


Konkreetse haldusakti jõudmine kaebajani teises kohtuvaidluses peab olema usaldusväärselt tõendatud. Vastasel korral oleks kaebeõigus ülemäära piiratud. PRIA seisukoht, et e-toimikusse üleslaadimise hetkest on dokument kaebajale kätte toimetatud, on ebaõige. Fiktsioon e-toimiku puhul kehtida ei saa, sest kaebaja ei saanud kuidagi teada, et PRIA kavatseb haldusakti just e toimiku kaudu teatavaks teha. Samal põhjusel on alusetu eeldada ka seda, et kaebaja esindaja pidi alla laaditud ja välja prinditud dokumendid kohe pärast väljaprintimist üle vaatama ja esindatavale teatavaks tegemata haldusakti avastama. Kaebaja selgitus dokumentidega tutvumisest teises asjas määratud kohtuistungi ettevalmistamise käigus on eluliselt usutav. (p 16)


Vastustaja viga on objektiivseks põhjuseks, mis ilmselt mõjutas vaide tähtaegset esitamist. Tegemist on mõjuva põhjusega tähtaja ennistamiseks HMS § 34 lg 1 mõttes. Siiski näeb HMS § 77 ette, et ka HMS § 34 tingimuste täidetuse korral on PRIA-l kaalutlusõigus, kas tähtaeg ennistada või mitte. Kolleegium leiab, et PRIA kaalutlusõigus oli vähenenud nullini, sest tähtaja möödalaskmise tingis PRIA enda viga. Kui haldusorganile pandud kohustuse rikkumine on piisavalt usutavalt põhjuseks, mis tõi kaasa vaide esitamisega hilinemise, tuleb vaide esitamise tähtaeg ennistada. Kuna PRIA oleks pidanud vaide tähtaja ennistama ja vaide läbi vaatama, on kaebaja läbinud vaidemenetluse korrakohaselt ning kaebus lubatav. (p 21)

3-22-1634/13 PDF Riigikohtu halduskolleegium 29.03.2023

Kui kaebeõiguse puudumine pole ilmselge ja kaebuse eesmärk võib teatud juhul olla saavutatav, tuleks kaebeõigust menetlemise käigus põhjalikumalt kontrollida (vt RKHKm nr 3-17-981/16, p 13 ja seal viidatud praktika). (p 12)

Kui Euroopa Liidu nõukogu rakendusotsus taastekava kinnitamise kohta loob õigusi ja kohustusi liikmesriigi ja Euroopa Liidu vahelises suhtes, ei saa sellest järeldada riigisiseste otsuste õiguslikku siduvust suhetes toetuse saamisest huvitatud isikutega. Ka määruse 2021/241 põhjenduste punktis 34 on rõhutatud vajadust kaasata taastekava elluviimisel piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi kui partnereid ja pidada nendega konsultatsioone. Siiski ei nähtu määrusest, et viidatud institutsioonidele saaks tuleneda taastekavast õigusi või kohustus. Kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus otsuse vaidlustamiseks. Määruse nr 108 §-st 6 selgub, et pelgalt investeerimisprojekti taastekavasse lülitamine ei anna isikule õigust toetust saada. Seepärast ei saa taastekava muutmine teda ka sellest õigusest ilma jätta. Kaebaja subjektiivne õigus rahastusele tekiks alles pärast rahastamislepingu sõlmimist. Taastekava ei pannud kaebajale mingeid kohustusi ega andnud õigusi. Taastekavas püstitatud eesmärgid ja sihid ning nende elluviimise tähtajad on liikmesriigile siduvad ja nende järgimata jätmine võib liikmesriigile kaasa tuua rahastamise peatamise või lõpetamise (määruse 2021/241 art 24). (p-d 16, 17 ja 20)


Normidest ei selgu otsesõnu, milline on liikmesriigi poolt Euroopa Komisjonile esitatud taastekava ja selle muutmise ettepaneku õiguslik iseloom. Määruse 2021/241 põhjenduses 18 on märgitud, et rahastust antava toetuse puhul on tegemist sui generis vormis antava liidu toetusega, seega võib kogu toetuse andmisele eelnevat menetlust pidada antud toetusele ainuomaseks. Kui Euroopa Liidu nõukogu rakendusotsus taastekava kinnitamise kohta loob õigusi ja kohustusi liikmesriigi ja Euroopa Liidu vahelises suhtes, ei saa sellest järeldada riigisiseste otsuste õiguslikku siduvust suhetes toetuse saamisest huvitatud isikutega. Määrusest 2021/241 ja määrusest nr 108 võib järeldada pigem seda, et taastekava esitamine Euroopa Komisjonile kujutab endast Rahandusministeeriumi toimingut. Ka Vabariigi Valitsuse poolt taastekava kinnitamine või selle muutmiseks vajalike läbirääkimiste algatamiseks Rahandusministeeriumile ülesande andmine ei ole haldusaktid, mille tühistamist saaks kohtus nõuda. Tegemist on haldusesiseste otsustega, mis ei ole suunatud õiguste tekitamisele haldusvälistele isikutele. (p 16)


Kui Euroopa Liidu nõukogu rakendusotsus taastekava kinnitamise kohta loob õigusi ja kohustusi liikmesriigi ja Euroopa Liidu vahelises suhtes, ei saa sellest järeldada riigisiseste otsuste õiguslikku siduvust suhetes toetuse saamisest huvitatud isikutega. Määrusest 2021/241 ja määrusest nr 108 võib järeldada pigem seda, et taastekava esitamine Euroopa Komisjonile kujutab endast Rahandusministeeriumi toimingut. Ka Vabariigi Valitsuse poolt taastekava kinnitamine või selle muutmiseks vajalike läbirääkimiste algatamiseks Rahandusministeeriumile ülesande andmine ei ole haldusaktid, mille tühistamist saaks kohtus nõuda. Tegemist on haldusesiseste otsustega, mis ei ole suunatud õiguste tekitamisele haldusvälistele isikutele. (p 16)


Kuna Tallinna Haigla projekt sisaldub praegu endiselt taastekavas ning taastekava muutmine on määruse 2021/241 art 21 alusel võimalik üksnes ettenähtud menetluse läbiviimise järel, on ilmne, et vaidlustatud otsusega pole meditsiinilinnakut taastekavast välja arvatud ning otsusega algatati pelgalt menetlus taastekava muutmiseks. Seega on kohtud on õigesti leidnud, et tegemist on menetlustoiminguga. (p 19)

3-22-1218/19 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.03.2023

Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kohta vt RKHKm nr 3-3-1-95-07, p 14, 3-19-557/19. (p 11)


Järve avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kandmine mõjutab veekogu ja kaldakinnisasja omaniku õigusi vahetult ja kohe. Selline haldusakt piirab kinnisasja omaniku omandiõigust: ta ei või veekogu avalikku kasutust takistada ning peab lubama igaühel kasutada kallasrada (KeÜS § 37 lg 5 ja § 38 lg‑d 1 ja 4). (p 12)


Haldusorgan ei või piirduda vaid seaduses sätestatud teavitamise korra järgimisega, kui on ette näha, et see ei ole piisav selleks, et teave jõuaks huvitatud isikuteni, ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid (vrd RKHKm nr 3-3-1-31-03, p 26, 3-3-1-12-08, p 13, 3‑18‑913/85, p 14). Teavitamine on oluline tõhusa kohtukaebeõiguse tagamiseks (PS § 15) ja hea halduse põhimõtte järgimiseks (PS § 14). (p-d 14 ja 16)

3-22-348/19 PDF Riigikohtu halduskolleegium 09.12.2022

Seadus ei sätesta kohustust teha raieload teatavaks kõigile kaebeõigust omavatele keskkonnaorganisatsioonidele. Kui tegu pole just konkreetse juhtumiga eriliselt seotud organisatsiooniga, ei ole üldjuhul tegu isikutega, kellele haldusakt tuleks HMS § 62 lg 2 alusel kätte toimetada. Kõigi metsateatiste kõigile huvitatud keskkonnaorganisatsioonidele kättetoimetamine ei aitaks kaasa kaebeõiguse tõhusamale teostamisele. (p 12)

Metsaregister ei ole loodud kasutajasõbralikuks otsingusüsteemiks, mis võimaldaks keskkonnaorganisatsioonil saada tõhusalt teavet näiteks kaitsealustele aladele, nende lähedusse või rohevõrgustiku aladele antud raielubade kohta. Ennast selle toimimisega kurssi viinud isikule põhimõtteliselt sellise info kättesaamist võimaldava WFS‑teenuse oluliseks puuduseks on see, et teenus ei võimalda tellida teavitusi. (p 14)

Olukorras, kus raielubade kaebetähtaeg ei hakka keskkonnaorganisatsioonide jaoks enamasti kulgema mitte teatiste metsaregistris registreerimisest, vaid HKMS § 46 lg‑s 7 sätestatud reegli järgi, ei pruugi olla raiest huvitatud isikute õiguskindlus tõhusalt kaitstud. Kui seadusandja soovib selles olukorras korda luua ning tagada, et keskkonnaorganisatsioonid tegutseksid raielubade vaidlustamisel kiiremini, on tal võimalik kehtestada eriregulatsioon raielubade avaliku teatavaks tegemise kohta. Et selline regulatsioon ei tooks endaga kaasa keskkonnaorganisatsioonide kaebeõiguse ebaproportsionaalset piiramist, peaks sellega koos käima raielubasid puudutava info senisest parem kättesaadavus. (p 16)


Keskkonnaorganisatsioonide kaebeõigus tuleneb Århusi konventsiooni art 9 lg‑st 3 ning KeÜS §‑dest 30 ja 31. Konventsiooni art 9 lg‑s 3 ette nähtud kaebeõiguse eesmärk on võimaldada tagada tõhus keskkonnakaitse (EKo C‑240/09, p 46). Kaebeõigus ei ole seejuures piiratud üksnes otsustega, millel on keskkonnale rasked tagajärjed (EKo C‑873/19, p 73). (p 8)


Seadusega võib ette näha, et haldusakt tehakse teatavaks avalikult. Avaliku teatavaks tegemise puhul omistatakse haldusakti avalikustamisele eriline juriidiline tähendus ‑ akt loetakse üldsuse hulka kuuluvatele isikutele teatavaks tehtuks ja seega hakkab kaebetähtaeg kulgema (HMS § 31 ja § 62 lg 3). Haldusakti avalikult teatavaks tegemise võimalus peab olema seaduses selgelt sätestatud. Seejuures ei tohi sellist võimalust sätestav norm piirata ebaproportsionaalselt kaebeõigust. (p 10)

Haldusakti avalikult teatavaks tegemisest tuleb eristada teabe avaldamist. Avaliku tegevuse käigus loodav teave on eelduslikult avalik (AvTS § 4). Teave metsa paiknemise, pindala, tagavara, seisundi ja kasutamise kohta (vt MS § 9 lg 1) on lisaks ka keskkonnateave, mille tõhusa avalikustamise nõue tuleneb KeÜS § 26 lõikest 2. (p 11)

Seadus ei sätesta kohustust teha raieload teatavaks kõigile kaebeõigust omavatele keskkonnaorganisatsioonidele. Kui tegu pole just konkreetse juhtumiga eriliselt seotud organisatsiooniga, ei ole üldjuhul tegu isikutega, kellele haldusakt tuleks HMS § 62 lg 2 alusel kätte toimetada. (p 12)


HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud reegel kehtib sõltumata sellest, kas seadus kohustab haldusorganit haldusakti kaebeõigust omavale isikule isiklikult teatavaks tegema või mitte. Nõue, et kaebetähtaeg hakkab kulgema haldusakti teatavaks tegemisest, teenib eesmärki tagada tõhus kaebeõigus (põhiseaduse § 15 lg 1). HKMS § 46 lg‑st 1 kui üldnormist tuleb lähtuda ka keskkonnaorganisatsioonide kaebuste puhul. (p 9)

Seadusega võib ette näha, et haldusakt tehakse teatavaks avalikult. Avaliku teatavaks tegemise puhul omistatakse haldusakti avalikustamisele eriline juriidiline tähendus ‑ akt loetakse üldsuse hulka kuuluvatele isikutele teatavaks tehtuks ja seega hakkab kaebetähtaeg kulgema (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 31 ja § 62 lg 3). Haldusakti avalikult teatavaks tegemise võimalus peab olema seaduses selgelt sätestatud. Seejuures ei tohi sellist võimalust sätestav norm piirata ebaproportsionaalselt kaebeõigust. (p 10)

3-20-120/49 PDF Riigikohtu halduskolleegium 24.11.2022

Leppetrahvi sissenõudmine halduslepingu rikkumisel ei pea toimuma sarnaselt tsiviilõiguslikele võlasuhetele. Avaliku õiguse eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Avaliku võimu kandjal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole (RKHKo nr 3-17-1329/36, p 18). Seda eripära tuleb HMS § 105 lg 1 kohaselt arvestada halduslepingutele võlaõiguslike sätete kohaldamisel.

Halduslepingu rikkumise eest leppetrahvi määramiseks haldusaktiga ei ole seaduses ega lepingus tarvis reguleerida leppetrahvi õiguslikku vormi. Leppetrahvi nõudmiseks peab haldusorganil olema sisuline õiguslik alus, mis tuleneb kas seadusest või halduslepingust. Kui selline alus on olemas, võib leppetrahvi määrata ja vastav haldusorgani tahteavaldus on haldusakt, sest see vastab HMS § 51 lg 1 tunnustele. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et haldusaktiga leppetrahvi määramiseks on alust vaid siis, kui rikutud haldusleping sõlmiti haldusakti asemel (HMS § 98 lg 1). Need asjaolud pole ühegi õigusnormi järgi omavahel seotud. (p 13)


Haldusakti resolutiivosa on HMS § 60 lg 2 esimese lause kohaselt kohustuslik ka kohtule. Vaidluses haldusaktiga kindlaks määratud leppetrahvi tasumise kohustuse üle kontrollib kohus vaid haldusakti kehtivust, mitte õiguspärasust. Kehtivast haldusaktist tuleneva kohustuse vaidlustamiseks peab isik nõudma haldusakti tühistamist. Isik ei vabane kehtivast haldusaktist tulenevast kohustusest pelgalt vastuväitega, et kohustavat haldusakti poleks tohtinud anda. (p 14)


Halduslepingud võivad puudutada olulisi avalikke huve. Muudatuste tegemine nendes peab olema kaalutletud ja selgelt dokumenteeritud (HMS § 55 lg 1 koostoimes § 100 esimese lausega). (p 16.2)

Halduslepingu muutmise läbirääkimistel põhimõttelise üksmeele saavutamine mõnes positsioonis ei tähenda veel kokkuleppele jõudmist lepingu muutmiseks. Iseäranis kehtib see siis, kui üks pool väljendab selgelt seisukohta, et lepingu muutmiseks tuleb teha lisatoiminguid või et muudatus tuleb vormistada kindlal viisil. VÕS § 9 lg 3 sätestab, et kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisti. (p 16.4)


TMS § 2 lg 1 p 21 kohaselt on haldusakt avalik õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täitedokument seaduses sätestatud juhul. Kuna haldusaktina vormistatud leppetrahvinõude puhul säärane norm puudub, ei ole leppetrahvinõue täitedokument ja linnal on enda õiguste kaitseks ja täitedokumendi saamiseks vajadus ja õigus pöörduda kohtusse (HKMS § 44 lg 1; § 260 lg 1 p 1). Kolleegiumi hinnangul tasuks kaaluda täitedokumendina käsitatavate haldusaktide hulga laiendamist. (p 18)


Pahauskseks ei saa pidada seda, kui õigustatud pool nõuab lõpuks sellise lepingu täitmist, mille muutmise üle peeti läbirääkimisi kokkulepet saavutamata. Kui läbirääkimisi pidanud pooled ei saavuta kokkulepet, siis ei tulene läbirääkimistest neile õiguslikke tagajärgi. See põhimõte kehtib nii lepingu sõlmimisel kui muutmisel. Pole tuvastatud asjaolusid, mis viitaks linna kavatsusele pidada läbirääkimisi ilma tegeliku tahteta läbi rääkida või neid pahaukselt katkestada (VÕS § 14 lg 3). (p 17)

3-19-292/72 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.11.2022

Rikkumise olulisuse jaatamiseks ei piisa rikkumiste suurest arvust, vaid olulise rikkumise mõõtu välja andev standardi nõuete rikkumine peab kujutama endast selge nõude või keelu rasket rikkumist, kusjuures tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses peaks olema selgelt ja konkreetselt esile toodud, milline mõju rikkumisel oli või võis olla (tõsised ja põhjendatud kahtlused arvamuse või ülevaatuse kokkuvõtte usaldusväärsuses). Lahti seletatult sisaldub eeltoodus ühest küljest materiaalõiguslik tingimus, millele oluliseks peetav rikkumine peab vastama, ning teisest küljest koormava haldusakti korrektse põhjendamise nõue, kusjuures esimest (st materiaalõigusliku tingimuse täidetust) pole kohtul võimalik kontrollida ilma teiseta (st haldusakti korrektselt põhjendamata). Riigikohtu üldkogu on koormava haldusakti põhjendamise kohta selgitanud, et põhjendused peavad võimaldama adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust ja samuti tagama kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (RKÜKo nr 3-20-1044/5, p 14). (p 16)


Vt RKHKo nr 3-19-897/45 annotatsioone. (p-d 10-12)

AudS § 87 lg 4 p 9 koosseisus ei ole erinevalt AudS § 87 lg 4 p-st 1 tingimust, et korduvad rikkumised peavad olema toime pandud kahe aasta jooksul enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist. Tegevusloa kehtetuks tunnistamist piirab ajaliselt selle asemel tingimus, et distsiplinaar- või väärteokaristus korduvate või oluliste rikkumiste eest peab olema kehtiv. Kuna (distsiplinaar)süüteoks võib olla ka Audiitorkogu liikme tegevus või tegevusetus, mida ei saa pidada korduvaks või oluliseks tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatu rikkumiseks (vt AudS § 144), ei piisa AudS § 87 lg 4 p 9 kohaldamiseks üksnes kehtiva distsiplinaar- või väärteokaristuse olemasolust, vaid tuleb kindlaks teha, et karistus on tingitud korduvast või olulisel määral audiitori tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatu rikkumisest. Sellisel juhul peab rikkumiste korduvus või olulisus esmalt olema tuvastatav distsiplinaar- või väärteomenetluses tehtud otsusest. Kuna tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei ole karistamise automaatne tagajärg, tuleb tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses põhjendada seda, miks distsiplinaar- või väärteomenetluses tuvastatud rikkumised on niivõrd tõsised, et toovad kaasa tegevusloa kehtetuks tunnistamise. (p 18)

Vandeaudiitorile ei saa ette heita, et ta haiguslehel olles kvaliteedikontrollis ei osalenud. RakS § 52 lg 1 kohaselt on töövõimetusleht kindlustatud isiku ajutist töövõimetust ja töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastatust tõendav dokument. Samal ajal töö tegemine võtab RakS § 60 lg 2 kohaselt õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kuid sellest ei tulene eeldust, et isikult saab sel ajal töö tegemist nõuda. Samas ei ole välistatud, et AudS § 87 lg 4 p 10 alusel saab tegevusloa kehtetuks tunnistada ka juhul, kui järelevalve takistamises puudub süü. Seda põhjusel, et lubamatu on olukord, kus audiitorteenust osutab isik, kelle tegevuse üle järelevalvamine on pikka aega võimatu. (p 21)


Kolleegium on oma pikaajalises praktikas lubanud haldusakti põhjendusi kohtumenetluses täiendada, kui haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendustest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal (RKHKo nr 3-3-1-29-12, p 20; viimati RKHKo nr 3-20-1214/98, p 11). See põhimõte ei võimalda aga haldusakti olemasolevaid põhjendusi uutega asendada. (p 17)


Vandeaudiitorile ei saa ette heita, et ta haiguslehel olles kvaliteedikontrollis ei osalenud. RakS § 52 lg 1 kohaselt on töövõimetusleht kindlustatud isiku ajutist töövõimetust ja töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastatust tõendav dokument. Samal ajal töö tegemine võtab RakS § 60 lg 2 kohaselt õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kuid sellest ei tulene eeldust, et isikult saab sel ajal töö tegemist nõuda. (p 21)


Vt RKHKo nr 3-19-897/45 annotatsioone. (p-d 10 ja 13)

5-22-4/13 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 31.10.2022

Halduskohtul on korralduse õiguspärasuse hindamisel kohustus kontrollida, kas korralduse on andnud pädev haldusorgan kehtival õiguslikul alusel ja sellega kooskõlas (HMS § 54). Seega pidi ka halduskohus vaidlusaluseid norme haldusasja lahendamisel kohaldama ja hindama omal algatusel nende põhiseaduspärasust. Õigusnormi, sh pädevus- või volitusnormi saab kohus jätta kohaldamata üksnes juhul, kui see oli tema hinnangul põhiseaduse, Riigikogu ratifitseeritud välislepingu või Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Põhiseadusvastasuse ilmnemisel on kohtul kohustus alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Kuna halduskohtul tuli vaidlusaluseid norme valitsuse pädevuse ja korralduste õigusliku aluse selgitamiseks kohaldada ning nende põhiseaduspärasust hinnata ja see mõjutas hinnangut vaidluse all olnud korralduste õiguspärasusele, on need normid asjassepuutuvad vaatamata sellele, et kohtul võis olla korralduste õigusvastasuse tuvastamiseks või nende kehtetuks tunnistamiseks ka muid põhjuseid.

Vaidlusaluste normide asjassepuutuvuse eitamise korral tekiks olukord, kus volitusnormi põhiseaduspärasusel oleks kohtuvaidluses praktiline tähtsus vaid muidu õiguspäraste (sh proportsionaalsete) täitevvõimu aktide puhul. Ka siis, kui on ilmne, et seadusandja ei tohi küsimuse lahendamist täitevvõimule delegeerida, peaks kohus esmalt veenduma, et meede pole ebaproportsionaalne või muul põhjusel õigusvastane. Samas pole ka korralduse proportsionaalsust võimalik hinnata volitusnormi kohaldamata. Proportsionaalsuse testi lähtealuseks on korralduse kui riigivõimu meetme eesmärk. See peab nähtuma korralduse aluseks olevatest normidest. Ka selleks, et eesmärk kindlaks teha, tuleb kohtul seega volitusnormi kohaldada.

Erinevad kohtuastmed võivad hinnata haldustegevuse õiguspärasust erinevalt. Asjaolust, et halduskohus on pidanud korraldust oma veel mitte jõustunud lahendis ebaproportsionaalseks, ei saa järeldada, et haldusakt on igal juhul sel põhjusel õigusvastane. Eitades volitusnormide asjassepuutuvust haldusaktides sisalduvate piirangute ebaproportsionaalsuse tõttu, seataks põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavus sõltuvusse asjaolust, mis on halduskohtumenetluses lõplikult kindlaks tegemata ja mida põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumil endal ei ole võimalik kindlaks teha. (p-d 29 ja 30)


PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneva seaduslikkuse põhimõtte kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Need põhimõtted kehtivad ka kriisiolukorras. (p 58)

Üld- ja üksikakte kehtestama volitavatele õigusnormidele kehtivad põhiseaduslikud nõuded ei pruugi olla täielikult kattuvad. Erinevalt üldaktide andmiseks volitavatest normidest ei toimu üksikakti andmiseks volitamisel materiaalses mõttes seadusandliku võimu (PS § 59) delegeerimist täitevvõimule. Korralduse kui üksikakti andmisel teostab Vabariigi Valitsus täidesaatvat riigivõimu PS § 86 mõttes. Sellest tulenevalt võib täitevvõim olla õigustatud üksikjuhtumite kaupa lahendama ka olukordi, mille üldist reguleerimist seadusandaja haldusasutustele delegeerida ei tohiks. Siiski peab ka norm, mis volitab haldusorganit piirama isikute õigusi korraldusega, olema selge ja täpne ning vastama piirangu intensiivsusele. Ka põhjendamatult üldised volitusnormid üksikaktide andmiseks võivad rikkuda õigusriigi põhimõtet. (p 60)

Põhimõttest, et intensiivsemale põhiõiguse riivele peab vastama täpsem volitusnorm, tuleneb ühtlasi järeldus, et üldiselt sõnastatud volitusnormist ei saa tuletada õiguslikku alust väga intensiivselt põhiõigusi riivavale piirangule. (p 66)

Seaduse reservatsiooni põhimõtte rakendamisel tuleb arvestada ka muude põhiseaduse normide ja põhimõtetega. PS § 13 järgi on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS §-st 14 tuleneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus tagada isiku õigused ja vabadused. (p 68)

Riigi kaitsekohustusest tulenev tegutsemine erandlikus olukorras senitundmatute või uuelaadsete ohtude ennetamisel ei võta seadusandjalt kohustust reguleerida põhiõiguste piiramise seisukohalt kõige olulisemad küsimused seadusega, kuid seadusandja peab looma oma tegevuses tasakaalu riigi kaitsekohustuse ja seadusereservatsiooni põhimõtte vahel. (p 71)

Üldine ja konkreetne ei ole üksteisest selge üleminekupiiriga eristatavad mõisted ja seetõttu ei ole ka üld- ja üksikaktide vahel selget üleminekupiiri. Sel põhjusel jääb seadusandjale volitusnormis õigusakti liigi määramisel märkimisväärne otsustusruum. Selle ruumi piirides võib olla põhiseadusega kooskõlas sama üldisusastmega elulise olukorra reguleerimine nii üld- kui ka üksikakti vormis. Otsustusuumi sisustamisel on oluline eelkõige küsimus, kas aktiga konkreetse isiku subjektiivsete õiguste riivet kehtestades on isikule piisavalt tagatud oma riivatud õiguste tõhus kaitse. (p 76)


Põhiõiguste riiveid võimaldavate normide selgusele ei pruugi alati tulla kasuks ulatuslik määratlemata õigusmõistete kasutamine, eriti kui nende mõistete sisu ja piirangute ulatus on seatud normidevaheliste viidetega üksteisest sõltuvusse. Õigusselguse põhimõte ei välista siiski määratlemata õigusmõistete kasutamist ega kaalutlusõiguse sätestamist pädeva organi jaoks, sh ei saa määratlemata õigusmõistete ja kaalutlusõiguse kasutamist välistada põhiõigusi piirama volitavate normide puhul. Olukorras, kus nakkushaiguse tõkestamine nõuab täitevvõimult korraga mitmete vastandlike huvide ja paljude asjaolude arvesse võtmist, on keeruline kaalutlusõiguse ja määratlemata õigusmõistete kasutamisest loobuda. (p 63)


PS § 13 järgi on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS §-st 14 tuleneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus tagada isiku õigused ja vabadused. Nendest põhiseaduse sätetest tuleneb õigus riigi normatiivsele ja faktilisele tegevusele, et igaüks saaks end kaitsta ja turvaliselt tunda. Sellele põhiõigusele vastab riigi kohustus kaitsta isikuid neid ähvardavate ohtude eest, muu hulgas luua piisav ja tõhus õiguslik regulatsioon nakkushaiguste ennetamise ja tõrje valdkonnas ning viia õigusaktidest tulenev ka ellu. (p 68)

Kuna riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja seaduste alusel, on riigil kohustus luua seadusega juba ennetavalt tõhus ja paindlik regulatsioon tegevuseks ka sellises olukorras, kus ohtlik ja epideemiliselt leviv nakkushaigus on senitundmatu või uuelaadne ja kõigi haiguse tõrjumiseks vajalike asjaolude, sh vajalike põhiõiguste riivamise võimaluste detailne ettenägemine ei pruugi olla võimalik. (p 69)


Volitusnormi proportsionaalsus ei taga iseenesest, et kaalutlusõigust kasutades selle normi alusel haldusorgani antud haldusakt või tehtud toiming ise oleks alati proportsionaalne või muul viisil õiguspärane. (p 92)


Piirangud tõid kaasa isikugruppide erineva kohtlemise ja riivasid PS § 12 lõikest 1 tulenevat üldist võrdsuspõhiõigust. Võrreldavate isikugruppide olukorda ei saa pidada nii erinevaks, et võrdsuspõhiõiguse riivet eitada. (p 46)

Volitustega oli hõlmatud õigus piiranguid erinevate isikugruppide kaupa põhjendatud juhtudel eristada, st piirata üksnes mõne isikugrupi õigusi, kui laiema isikulise ulatusega piirangute kehtestamine ei olnud nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjumiseks vajalik. Kõigi isikute õiguste ühetaoline piiramine ei oleks võimaldanud tagada piirangute proportsionaalsust nende isikute suhtes, kelle tegevuse kitsendamine tõrjemeetmete eesmärke samaväärselt ei mõjuta (PS § 11). (p 56)


Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub sarnaselt otsese vaktsineerimiskohustusega inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26). (p 48)


Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1). (p 48)

Riigi üldise kaitsekohustuse kõrval tuleneb põhiseadusest ka kohustus kaitsta inimeste elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28 lõige 1). (p 68)


Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub sarnaselt otsese vaktsineerimiskohustusega inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26). Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga (PS § 16). Riivete intensiivsust ei vähendanud asjaolu, et need kaitsesid kõrvalmõjuna ka piirangute adressaate endid. Siiski vähendab õiguse elule riive intensiivsust seni teadaolevaid andmeid arvestades koroonahaiguse vastu vaktsineerimise surmlõppe või tõsiste kõrvaltoimete väike tõenäosus. (p-d 48 ja 49)

Riigi üldise kaitsekohustuse kõrval tuleneb põhiseadusest ka kohustus kaitsta inimeste elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28 lõige 1). (p 68)


Koroonahaiguse vastu vaktsineerimise nõuet ei saa 2021. aasta teadmiste taset arvestades käsitada ka tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsena (PS § 18 lõige 2). (p 52)


Teovõimelise isiku enda tervise kaitseks vaktsineerimisnõuete kehtestamine, ilma et see mõjutaks nt haiglakoormuse kaudu teiste isikute õigusi või avalikke huve, ei oleks vabadusel ja demokraatial põhinevas riigis legitiimne ega vastaks inimväärikuse põhimõttele. (p 48)

Kaudne vaktsineerimisnõue ei alandanud inimväärikust (PS § 10). (p 50)


Nii karantiinikohustusest kui kontrollitud tegevustes osalemise keelust tulenevad piirangud riivasid esmajoones kaebajate liikumisvabadust (PS § 34) ja mõjutasid intensiivselt nende igapäevaelu, ligipääsu teenustele ja üritustele (PS § 19 lõige 1). Samuti riivasid piirangud vähemalt osa kaebajate puhul õigust haridusele (PS § 37), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja piirasid õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29 lõige 1). Piirangud võisid negatiivselt mõjutada ka kaebajate perekonna- ja eraelu (PS § 26). Samuti piirab keeld lubada nõuetele mittevastavaid isikuid kontrollitud tegevustele sõltuvalt asjaoludest mitmesuguseid vastutava isiku vabadusõigusi, nagu ettevõtlusvabadus, privaatautonoomia, ühinemisvabadus (PS § 48) ja kunstiline eneseväljendusõigus (PS § 38 lõige 1). (p 45)


Vabariigi Valitsuse puhul on seaduse reservatsiooni väljendavaks erinormiks PS § 87 punkt 6, mille kohaselt annab valitsus määrusi ning korraldusi seaduse alusel ja täitmiseks. (p 58)

Kolleegium ei näe ühtki kaalukat põhjust, miks seadusandja oleks pidanud soovima VVS-i kehtestamisel välistada Vabariigi Valitsuse üldkorralduse sisuga aktide andmise, samas kui muudel haldusorganitel ei ole üldkorralduste andmine piiratud ega välistatud. Seda eriti arvestades, et vajadus suurema üldisusastmega õigusaktide andmiseks on eelduslikult seda suurem, mida kõrgemal haldushierarhilisel tasandil täidesaatva võimu organ asub ja mida laiem on tema esemeline ja territoriaalne pädevus. Üldkorralduste andmise õigust ei ole põhjust välistada üksnes seetõttu, et valitsusel on määruste andmise õigus. (p 90)


Piirangutest vabanemist võimaldas täiskasvanud isikule üksnes vaktsineerimine või haiguse kliiniliselt tõendatud läbipõdemine. Ehkki puudus otsene õigusnormist tulenev kohustus ennast vaktsineerida, tähendas selline riive kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamist, mille puhul ei saa rääkida täiesti vabast otsustusõigusest enda vaktsineerimise üle. Teovõimelise isiku enda tervise kaitseks vaktsineerimisnõuete kehtestamine, ilma et see mõjutaks nt haiglakoormuse kaudu teiste isikute õigusi või avalikke huve, ei oleks vabadusel ja demokraatial põhinevas riigis legitiimne ega vastaks inimväärikuse põhimõttele. (p 48)


Riigi üldise kaitsekohustuse kõrval tuleneb põhiseadusest ka kohustus kaitsta inimeste elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28 lõige 1). Inimeste elu ja tervise kaitsmise vajadus on kaalukas põhiseaduslik eesmärk. (p 68)


HMS § 51 lõigete 1 ja 2 koostoimest nähtuvalt on seadusandja käsitlenud üldkorraldust haldusakti eriliigina, mille üldisusaste on tavalisest haldusaktist suurem (on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikute ringile või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele), kuid halduse üldaktist (määrusest) väiksem. (p 88)

Ammendavalt määratava konkreetsusastme puudumine on üksikakti (sh Vabariigi Valitsuse korralduse) olemuslik, mitte HMS-ist tulenev tunnus. Seetõttu pole korralduse lubatava konkreetsusastme määramisel otsustavat tähtsust küsimusel, kas HMS § 51 lõikes 2 sätestatud üldkorralduse mõiste laieneb valitsuse korraldustele. (p 89)

Kolleegium ei näe ühtki kaalukat põhjust, miks seadusandja oleks pidanud soovima VVS-i kehtestamisel välistada valitsuse üldkorralduse sisuga aktide andmise, samas kui muudel haldusorganitel ei ole üldkorralduste andmine piiratud ega välistatud. Vajadus suurema üldisusastmega õigusaktide andmiseks on eelduslikult seda suurem, mida kõrgemal haldushierarhilisel tasandil täidesaatva võimu organ asub ja mida laiem on tema esemeline ja territoriaalne pädevus. Üldkorralduste andmise õigust ei ole põhjust välistada üksnes seetõttu, et valitsusel on määruste andmise õigus. (p 90)


Üldine ja konkreetne ei ole üksteisest selge üleminekupiiriga eristatavad mõisted ja seetõttu ei ole ka üld- ja üksikaktide vahel selget üleminekupiiri. Sel põhjusel jääb seadusandjale volitusnormis õigusakti liigi määramisel märkimisväärne otsustusruum. Selle ruumi piirides võib olla põhiseadusega kooskõlas sama üldisusastmega elulise olukorra reguleerimine nii üld- kui ka üksikakti vormis. Otsustusuumi sisustamisel on oluline eelkõige küsimus, kas aktiga konkreetse isiku subjektiivsete õiguste riivet kehtestades on isikule piisavalt tagatud oma riivatud õiguste tõhus kaitse. (p 76)

Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab juhtumi piiritletust, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. Kui reguleeritavate juhtumite kogum üheski nimetatud aspektis konkretiseeritud ei ole, siis tuleb see reguleerida üldaktiga. (p 77)


Pädevusnormid näitavad, milline võimuorgan peab riigis asjaomast avalikku ülesannet täitma. Volitusnormid näitavad, milliseid avaliku võimu meetmeid võib pädev organ ülesande täitmiseks rakendada. Avalikust ülesandest endast ei tulene asutusele volitust rakendada selle täitmiseks õigusi piiravaid meetmeid. PS § 3 lõikes 1 sätestatud seaduslikkuse põhimõtte kohaselt on avalik võim õigustatud tegutsema siis, kui õigusnormid näevad ette nii pädevuse kui ka volituse. Määrava tähtsusega pädevusnormid on praeguses asjas NETS § 27 lõike 3 teine lause ja § 28 lõige 6. Põhiseaduspärasuse korral tuleb neist normidest juhinduda ja nende valguses oli Vabariigi Valitsus ilmselgelt pädev koroonapiiranguid kehtestama. Ka põhiseadusvastasuse korral poleks korraldused tühised, sest valitsus ise ei saa pädevusnorme põhiseadusvastasuse motiivil kohaldamata jätta. Vaid kohus saab põhiseaduse rikkumise tõttu pädevusnormi kohaldamata jätta, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, lugedes haldusorgani ebapädevaks ja tühistades ebapädeva haldusorgani antud haldusakti. Haldusakt on tühine üksnes haldusogani pädevuse ilmselge puudumise korral. Seevastu ilma volituseta või volitust ületades antud haldusakt ei ole HMS §-st 63 tulenevalt tühine isegi ilmselges olukorras, kuid on õigusvastane ja tühistatav (HMS § 54). (p 32)


PSJKS § 63 lõikest 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. (p 94)

HKMS § 109 lõike 5 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Seda normi tuleb analoogia korras kohaldada ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. (p 96)

3-20-1548/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.09.2022

Haldusorgan võib rakendada halduseeskirju kaalutlusõiguse teostamise esimese etapina tüüpjuhtumite üle otsustamisel. Haldusorganil peab aga olema võimalus kaaluda juhtumi erilisi asjaolusid ning halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Kui halduseeskiri on kättesaadav, ei pea haldusorgan üksikjuhtumi lahendamisel eeskirja suuniseid eraldi põhjendama, isikul on samas võimalik põhjendada, miks tema puhul tuleks teha erand, ja esitada halduseeskirja suhtes ka põhimõttelisi vastuväiteid (vt RKHKo-d 3-11-1355, p-d 30–31, ja 3-3-1-77-14, p 19). Sarnastel alustel peab kolleegium võimalikuks halduseeskirju rakendada ka hindamisotsuste tegemisel. (p 24)

Kuigi halduseeskirjad ei ole haldusvälistele isikutele ega kohtutele otseselt siduvad, võib neist koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12) tuleneda siduvus haldusorgani enda jaoks. Haldusorgan ei tohi üksikjuhtumitel kalduda isiku kahjuks meelevaldselt kõrvale halduseeskirjaga kujundatud praktikast. See aga ei tähenda, et haldusorgan oleks halduseeskirjaga seotud igavesti ega tohiks muuta eeskirja või selle rakendamise praktikat ühetaoliselt kõiki tulevasi sarnaseid juhtumeid silmas pidades. Halduseeskirja muudatust võib arvestada ka siis, kui see on toimunud ajal, mil isik oli taotluse soodustuse saamiseks juba esitanud. Senine halduseeskiri ei saa olla jäigem kui haldusväliseid isikuid siduv õigus. Viimast aga tuleb haldusorganil arvestada haldusakti andmise seisuga (vrd HMS § 54). (p 25)


Vaideotsuse tegemisel ei kehti HKMS § 158 lg 3 kolmandas lauses sätestatud keeld teostada kaalutlusõigust haldusasutuse asemel. Vaideotsuse põhjendusi tuleb kohtul arvestada samaväärselt haldusakti põhjendustega. (p 15)


KredExi laenu andmise aluseks olevas määruses oli sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei anta laenu ettevõtjale, kes tõenäoliselt ei ole võimeline laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt täitma. Kui laenu antaks teadmisega, et seda tõenäoliselt ei tagastata, oleks sellel riigiabina hoopis teistsugune majanduslik tähendus ja mõju kui tagastatav laenul. Laenu puhul on oluline, et abi saaja tasuks kohases määras intressi, kuigi see on riigiabi puhul soodsam kui turutingimustel makstav intress. (p 22)


Riigiabi andmine on avaliku võimu teostamine tulenevalt abi spetsiifilisest mõjust turgudele ning abi andja erikohustustest. Abi andmisel kehtivatest põhimõtetest ja reeglitest kinnipidamine on oluline taotlejate ja nende konkurentide ettevõtlusvabaduse ning võrdse kohtlemise tagamiseks. Seetõttu tuleb KredExi otsust erakorralise käibekapitalilaenu andmisest keeldumise kohta käsitada haldusaktina. (p 12)


Protokolli kohaselt võttis kohus istungil eksperdi arvamuse asja materjalide juurde. Vastustaja esitas selle peale vastuväite, mille kohus jättis rahuldamata. Vastustajal oli seega võimalik arvamuse kohta ka sisuliselt seisukohti esitada ja soovi korral arvamust koos kohtuga vahetult uurida. Protokollist ega kassatsioonkaebusest ei nähtu, et selleks oleks takistusi tehtud. HKMS § 157 lg 3 ei nõua, et kohus oleks tõendit tingimata istungil arutanud (vrd RKTKo 3-2-1-7-09, p 12). (p 36)


HKMS § 158 lg 3 kolmas lause ei piira määratlemata õigusmõistete sisustamist ja selle valguses faktiliste asjaolude hindamist kohtus, vaid üksnes kaalutlusnormide õigusliku tagajärje valikut (RKHKo 3-20-1198/58, p 14). (p 17)

Kui vaidlusaluses haldusaktis sisaldub majanduslikke eriteadmisi eeldav prognoos, võib kohus laenutaotleja maksevõimele antud hinnangu kontrollimisel piirduda mõistlikkuse testiga, mille puhul uuritakse ennekõike, kas haldusorgan on arvestanud seaduse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid ja olulisi asjaolusid (analoogselt HMS § 4 lg-ga 2). Kohtul pole aga hindamisotsuste kontrollimisel keelatud asendada haldusorgani hinnangut enda omaga (RKHKo-d 3-20-1198/58, p-d 12 jj; 3-20-2362/63, p 25.2). (p 18)

Kui haldusorgan on oma otsust põhjendanud väga pealiskaudselt, ei ole halduskohtul kohustust asuda kaebaja maksevõimet vastustaja asemel hindama. Niisugune hindamine pole aga halduskohtu jaoks ka keelatud ega saa apellatsiooniastmes olla kohtuotsuse tühistamise iseseisvaks aluseks. (p 19)


Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme, võttes asja juurde asjatundja arvamuse, mille kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisana. Arvestades vastustaja põhjendamiskohustuse rikkumist, ei ole kaebajale ette heidetav hinnangu esitamine alles apellatsioonkaebuse lisana, vastuseks halduskohtu otsuses toodud tõendite käsitlusele. (p 36)


Vaidlustatud haldusakt oli põhjendamispuudustega ega vastanud sellisena HMS § 56 lg le 2. Otsuses puudus viide õiguslikule alusele ning selle faktiline põhjendus oli napp ja üldsõnaline. Haldusakti adressaati ei või panna olukorda, kus ta peab asuma ise asjakohast õigusnormi otsima (vt ka RKHKo 3-18-305/38, p 9). Valele õiguslikule alusele viitamine või ka üldse õiguslikule alusele viitamata jätmine ei pruugi siiski kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusakti toetav õiguslik alus on õiguskorras tegelikult olemas ning kohtuvaidluses ilmneb, et selle kohaldamise eeldused on täidetud (HMS § 58, vt ka RKHKo 3-18-1740/36, p 18.4). (p-d 13–14)

HMS §-st 56 ei tulene, et kõik haldusakti toetavad argumendid tuleb lõplikul kujul esitada haldusmenetluses ning et kohtumenetluses ei tohiks haldusakti põhjenduste toetuseks, täpsustuseks või selgituseks esitada vähimatki uut teavet võrreldes haldusaktis ja vaideotsuses esitatuga. See oleks vastuolus õigusliku argumentatsiooni olemusega. Haldusorganil kui vastaspoolel peab olema võimalik kaebaja väidetele reageerida omapoolsete vastulausetega (HKMS § 2 lg 6; RKHKo 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)


KredExi poolt kehtestatud laenutingimused on halduseeskiri. Tegemist ei ole konkreetse haldusakti eeltingimuste reguleerimisega (HMS § 52 lg 1 p 2), vaid üldise iseloomuga dokumendiga, mis puudutab menetluste üleselt kõiki asjaomastele tingimustele vastavaid laenutaotlusi, st puudutab piiritlemata arvu juhtumeid. Laenutingimused ei saa olla määrus (HMS § 88), sest ETS § 4 lg 2 ei näe ette, et minister võiks laenu andmise üldiste ja haldusväliselt siduvate tingimuste kehtestamise delegeerida edasi vastustajale (HMS § 91 lg 1; vt ka RKÜKo 3-18-1432/103, p 35). Laenutingimusi pole põhjust käsitada ka üldkorraldusena (HMS § 51 lg 2), arvestades, et vastustaja ise eitab tahet reguleerida laenutingimusi siduva haldusaktiga. Samuti ei vasta laenutingimused haldusakti vorminõuetele. (p 23)

3-20-2474/11 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.06.2022

TVTS i alusel vastustaja tehtav otsus isiku töövõime kohta ei ole kaalutlusotsus, vaid klassikalises mõttes hindamisotsus, ning et TVTS-is ei anta vastustajale võimalust jätta isiku töövõime vähenemine tuvastamata, kui seaduses sätestatud alustel on isiku töövõime vähenemine tõendatud. (p 16)

Töövõimet hinnatakse, kaasates eksperdiarvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutaja või arstiõppe läbinud töötukassa töötaja (edaspidi eksperdiarvamuse andja, vt TVTS § 7 lg 1 ja määrus nr 39 § 2 p 3) ning järgides määruses nr 39 eksperdiarvamuse koostamisele sätestatud juhiseid. Eksperdiarvamus koostatakse taotlusel olevate, TIS-i kantud ning muude, täpsustamise vajaduse korral kogutud, andmete alusel (määrus nr 39 § 5 lg 1). Eksperdiarvamus lähtub töövõime hindamise metoodikast ja hinnangus kasutatakse nii kehalise kui ka vaimse võimekuse hindamiseks nende võimekuste valdkondades ning võtmetegevustes piirangu raskusastme väljaselgitamiseks punktisüsteemi skaalaga 0 (piirang puudub) – 4 (piirang on täielik) (vt määrus nr 39 § 6 lg 3). Ühe võtmetegevuse kokkuvõtlik raskusaste võrdub küsimuste punktiväärtustest suurimaga. Valdkonnas esinevate piirangute kokkuvõtlik raskusaste võrdub valdkonna võtmetegevustes esinevatele piirangutele antud raskusastmetest suurimaga. Võtmetegevuste raskusastmed summeeritakse töövõime ulatuse tuvastamiseks, välja arvatud raskusastmed arvväärtustega 0 ja 1 (vt määruse nr 39 § 6 lg-d 4–6). Kui punkte tuleb 4 või rohkem, tuleb hinnata töövõime ulatust (määruse nr 39 § 8). (p 18)

Eksperdiarvamuse andja ja töötukassa ei ole otsuse tegemisel seotud varasemate töövõime hindamise otsustega. (p 25)

TVTS § 6 lg 4 ei näe ette, et isikul tuleks kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käia erinevate arstide vastuvõtul, vaid piisab üldjuhul ühest. Normide järgi piirdub isiku kohustus TVTS § 6 lg-s 4 sätestatuga ning ei saa eeldada, et ta teaks omal algatusel vajadusest külastada veel arste selleks, et saada taotletu. (p 29) Vastustaja peab hoolitsema selle eest, et hinnatakse õiget valdkonda ja võtmetegevust, isegi kui taotleja ei ole seda õiges kohas nimetanud. Oluline on see, et taotleja on piirangu välja toonud. (p 32)


Kaalutlusõigus on haldusorganile antud volitus valida õigusnormi rakendamisel erinevate õiguslike tagajärgede vahel (otsustus- või valikudiskretsioon, vt HMS § 4 lg 1). Hindamisotsustega on tegemist aga siis, kui õigusnormi kohaldamise eeldused tehakse kindlaks hinnanguliselt, iseäranis õigusnormis kasutatud määratlemata õigusmõiste sisustamisel, faktiliste asjaolude hindamisel õigusväliste mõõdupuude alusel, samuti prognooside tegemisel (vt RKHKo nr 3-20-1198/58, p 12). (p 17)


Töötukassa tuvastab isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel (määruse nr 39 § 8 lg 6). Eksperdiarvamus on haldusmenetluses tõend. Tegemist on juriidilises tavatähenduses erialaasjatundja arvamusega, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega, sh vajadusel teise eksperdi arvamusega, et oma seisukoht kujundada (vt RKHKo nr 3-17-1110/84, p 22). Tegu on tõendiga, mida saab halduskohtus hinnata ja teiste tõenditega ümber lükata (RKHKo nr 3-17-1110/84, p 24, vrd RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 19). Töötukassa peab vaidluse korral kontrollima, kas eksperdiarvamuse andnud arst on töövõimet igakülgselt hinnanud, sekkumata samal ajal arsti ekspertteadmisse (vt RKHKo nr 3-17-1110/84, p 20 jj), ning vajadusel peab töötukassa koguma täiendavat teavet. (p 19)


Haldusorgani hindamisotsuste puhul ei ole kohtul üldjuhul keelatud teha intensiivsemat kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda omadega, põhjendades sellist otsustust. Siiski võib kohus olla rohkem vaoshoitud haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel, iseäranis kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust ning hindamisega kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 14). Kuigi töövõime hindamine eeldab meditsiiniteadmisi, on tegemist intensiivse riivega. Lisaks esineb hindamiseks võrdlemisi tihe õiguslik raamistik (määrus nr 39 § 6 lg 3 (raskusastmele vastavad punktid), § 8 lg 2 (töövõime ulatus)), mistõttu ei saa kohus piirduda vaid ratsionaalsuse või ilmselgete vigade testiga. Haldusmenetluse reeglitest kinnipidamist ning kaalutlus- ja hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust tuleb kohtul kontrollida täielikult. Seevastu ei saa kohus asuda eksperdiarvamuse andja asemele ja prognoosida isiku tervisliku seisundi kulgu. (p 20)


Kui tervise infosüsteemi andmed on ebapiisavad, tuleb küsida taotleja tegutsemisvõime täpsustamiseks täiendavaid terviseandmeid taotluses nimetatud arstidelt. Sellise nõude sätestab määruse nr 39 § 5 lg 1 p 3. (p 28)


Suur halduskoormus ei võta vastustajalt kohustust jälgida taotluste menetlemisel seadustest ja määrustest tulenevaid nõudeid, sealhulgas haldusmenetluse põhimõtteid (vt ka TVTS § 1 lg 3): uurimis- ja põhjendamiskohustust (HMS §-d 6 ja 56), vältida kiirustamist ja pealiskaudsust, vajadusel selgitada isikule tema õigusi ja kohustusi (HMS § 36) ning tagada õigus olla ära kuulatud (HMS § 40). Nende põhimõtete järgimine aitab ka ära hoida hilisemaid vaide- ja kohtumenetlusi. (p 31)


Töövõime hindamise otsuse põhjendamine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (vt nt RKHKo nr 3-18-1740/36, p 18.4). (p 32)

3-21-150/44 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.06.2022

HKMS § 20 lg 1 järgi on isiku, kes ei ole pool, kolmanda isikuna menetlusse kaasamine kohustuslik, kui kohtulahendiga võidakse otsustada tema õiguste või kohustuste üle. Kolmanda isiku kaasamine ei nõua täit kindlust, et kohtuotsusega tema õiguste või kohustuste üle ka tegelikult otsustatakse. Üldkorralduse vaidlustamisel tuleb kolmanda isikuna kaasata need puudutatud isikud, kelle õigusi või vabadusi võib kohtulahend riivata ulatuslikumalt või intensiivsemalt kui ülejäänud puudutatud isikuid. Näiteks eristuvad teiste hulgast need isikud, kellele kuuluvad kinnistud maa-alal, mille avalik-õiguslikku seisundit üldkorraldus reguleerib. (p 16)

Juhul kui vaidlusalune haldusakt on kaasamist taotlevale isikule üksnes koormav ja võimalik kohtulahend saab tema õigusi ja kohustusi mõjutada ainult soodsalt, ei ole tema kolmanda isikuna kaasamine õigustatud. Sellisel juhul oleks tal soovi korral võimalus oma õigusi kaitsta ise halduskohtule kaebust esitades. (p 17)


Erinevalt kolmanda isiku kaasamisest on HKMS § 24 lg 1 alusel haldusorgani kaasamise osas kohtul ulatuslik kaalutlusruum. Haldusorgani kaasamise mõte on võimaldada kohtul vajaduse korral otsida abi asja õigeks lahendamiseks. Seejuures võib kohus lähtuda mh otstarbekuse kaalutlustest. Haldusorgani kaasamata jätmine ei mõjuta tema subjektiivseid õigusi ning HKMS ei näe sellisel puhul ette ka kaasamata jätmise vaidlustamise võimalust. (p 18)


Haldusakt, mis kehtestab kinnistutele muinsuskaitselised piirangud, reguleerib kinnistute avalik-õiguslikku seisundit. Selline haldusakt seab kinnistutel omandiõiguse realiseerimisele MuKS-st tulenevad kitsendused, kuid samas on sellel kinnistuomanike õigustele ka soodne mõju, olles suunatud kinnisasjade ja neil paiknevate ehitiste kaitsmisele ja säilitamisele. (p 17)

3-19-312/25 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.03.2022

Halduslepingu muutmisest keeldumine on haldusakt, sest sellega otsustatakse lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üle. (p 17)


HKMS § 197 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Ringkonnakohus ei saa tühistada halduskohtu otsust selles osas, mida pooled ei ole vaidlustanud. Sellises olukorras halduskohtu otsust tervikuna tühistades väljub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piiridest. (p 18)


Kõigi kulude põhjendatud muutumist tuleb hinnata kogumis ning ühe või mõne kulukomponendi suurenemine ei pea kokkuvõttes tooma kaasa liinikilomeetri maksumuse suurendamist, kui kaebaja kulud ei ole muude kulukomponentide vähenemise tõttu tervikuna suurenenud. Kuna küsimuse all on liinikilomeetri maksumus, tuleb vastustajal aluseks võtta kulu liinikilomeetri kohta, st tuvastada liinikilomeetri läbimiseks vajalike kulude kasv võrreldes eelmise perioodiga. (p 28)

3-19-509/34 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.03.2022

Vaidlusaluse järelevalvemenetluse lõpetamise otsusega lahendati menetluslik küsimus. Otsuses sisalduvad sisulised seisukohad olid antud vaid menetluse lõpetamise põhjendamiseks, mitte asjaolude lõplikuks ja siduvaks tuvastamiseks. Otsus polnud suunatud kellegi õiguste ega kohustuste tekitamisele, muutmisele, lõpetamisele ega tuvastamisele. Otsus pole vormistatud haldusaktina. Selline otsus on toiming, mitte haldusakt. (p 19)


Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse jätkamist või konkreetse meetme rakendamist turuosalise suhtes, kuid ta võib nõuda asja otsustamist kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. Konkurentsijärelevalve eesmärk on kaitsta ka turuosaliste õigusi keelatud tegevuse eest (RKHKo nr 3-3-1-44-10, p 15; RKHKm nr 3-3-1-29-13, p 17; RKHKo nr 3-3-1-42-14, p-d 12–15). (p 20)

Kui senises järelevalvemenetluses kindlaks tehtud asjaoludel ei ole ettevõtja tegevusel õigusrikkumise tunnuseid, sh kui sellest ei nähtu konkurentsi olulise kahjustamise ohtu ning puudub mõjuv põhjus asjaolusid täiendavalt uurida, võib Konkurentsiamet järelevalvemenetluse lõpetada. Otsustamaks järelevalve lõpetamise üle KonkS § 634 lg 1 p 1 või 2 alusel ei pea Konkurentsiamet kõrvaldama kõiki kahtlusi. Küll aga peab Konkurentsiamet järelevalve lõpetamisel lähtuma asjakohastest kaalutlustest ja hinnangutest. Nende kontrollimisel ei pea kohus küsimuse olemusest ja õigusmõistete määratlematusest tulenevalt minema kaugemale ratsionaalsuse kontrollist (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 14). (p 20)


Riikliku järelevalve lõpetamisel tuleb lähtuda asjakohastest kaalutlustest ja hinnangutest. Nende kontrollimisel ei pea kohus küsimuse olemusest ja õigusmõistete määratlematusest tulenevalt minema kaugemale ratsionaalsuse kontrollist (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 14). (p 20)


Uurimispõhimõtte rakendamisel tuleb arvestada menetlusosalise võimekust esitada väiteid ja tõendeid enda huvides. Universaalset postiteenust osutav riigi äriühing ei vaja konkurentsimenetluses oma seisukohtade esitamisel ja tõendamisel sellist abi nagu väikeettevõtja või tavatarbija. (p 21)


KonkS §-s 16 toodud kuritarvituste loetelu on näitlik ja mitteammendav. Üldisemalt keelab see paragrahv tegevuse, mis vastab kumulatiivselt järgmistele tunnustele: – ettevõtjal on asjaomast kaubaturgu valitsev seisund (KonkS § 13); – ettevõtja on kohaldanud otseselt või kaudselt ebaõiglasi tingimusi; – ettevõtja tegevus võis kahjustada konkurentsi (RKTKo nr 2-15-505/180, p 19.1.1). Nendele tunnustele vastav tegevus ei ole siiski kuritarvitus, kui tegevust õigustavad objektiivsed asjaolud (teatis nr 2009/C 45/02, p 28 jj). (p 16)

KonkS § 16 on sektoriülene regulatsioon, mitte erinormistik, mis kohalduks vaid valdkondadele, kus kehtib erinormidest tulenev lepingu sõlmimise kohustus, nt endised suured riiklikud monopolid telekommunikatsiooni, energia, transpordi jms sektorites (vrd ka nt EKo 22/78: Hugin, p 3 jj). (p 32)

Turgu valitseval ettevõtjal pole iseenesest keelatud turgu valitsevat seisundit säilitada (Euroopa Kohtu asi C-377/20: Servizio Elettrico Nazionale, kohtujuristi ettepanek, p 66). Ta võib mõistlikus ulatuses kaitsta enda ärihuve (EKo C-307/18: Generics (UK), p 149).

Turgu valitseval ettevõtjal lasub siiski eriline kohustus mitte kahjustada oma tegevusega tõhusat ja moonutamata konkurentsi. Mistahes väljatõrjuv mõju ei pruugi konkurentsi kahjustada. Juba oma määratluselt võib võimetepõhine konkurents viia vähem tõhusate ja seega tarbijale eelkõige hinna, valiku, kvaliteedi ja innovatsiooni seisukohast vähem huvi pakkuvate konkurentide turult väljumiseni või marginaliseerumiseni. Keelatud on hinnastrateegia, millel võib olla sama tõhusate konkurentide jaoks väljatõrjuv mõju, tugevdades turuvalitseja seisundit muude vahenditega kui need, mis põhinevad toodete omaduste konkurentsil (vrd teatis 2009/C 45/02, p-d 23 ja 27; EKo-d C-209/10: Post Danmark, p 25; C 413/14 P: Intel, p-d 133–135).

Konkurentsi kahjustamise oht ei pruugi olla oluline või ei vaja eraldi tõendamist, kui turgu valitsev ettevõtja tegutses vaidlusalusel viisil eesmärgiga konkurentsi kahjustada. Sellise eesmärgi korral võib eeldada, et ettevõtja teol on konkurentsi kahjustav mõju (EKo-d C 413/14 P: Intel, p 139; C-62/86: AKZO, p-d 71–72). Siiski võib ka neil juhtudel lisaks turuvalitseja tegevuse eesmärgile olla oluline selle mõju (väljatõrjumise võime). Konkurentsiõiguse ülesanne ei ole seejuures kaitsta konkurentsi abstraktselt, ilma ohuta, et lõppkokkuvõttes tekitatakse kahju tarbijatele. Nt allahindluste süsteemi kahjulik väljatõrjuv mõju konkurentsile võib olla tasakaalustatav või isegi ületatav tõhususest tulenevate eelistega tarbija jaoks (C-377/20: Servizio Elettrico Nazionale, kohtujuristi ettepanek, p-d 96–98, 106; C 413/14 P: Intel, p 140). (p 45)


KonkS § 18 sätestab kohustused olulist vahendit omavale ettevõtjale, sh kohustuse tagada juurdepääs olulisele vahendile mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel. Olulise vahendi omaniku kohustuse rikkumine on turgu valitseva seisundi kuritarvitamise erijuhtum. (p 16)

Olulise vahendi kindlakstegemisel on kõrge künnis ja see on pigem erandlik. Vältida tuleb vahendi omaja omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse tarbetut piiramist, mis võib konkurentsi kaitsmise asemel viia selle kahjustamiseni. Vahendi oluliseks lugemiseks ei piisa sellest, et juurdepääs võrgule oleks otstarbekas ja kasulik. Alternatiivsed lahendused, mis välistavad võrgustiku lugemise oluliseks vahendiks, ei pea juurdepääsu taotleja jaoks olema sama soodsad kui vaidlusalune võrgustik. Esinema peavad tehnilised, õiguslikud või majanduslikud takistused, mis muudavad alternatiivsete lahenduste rakendamise – vajaduse korral ka koostöös teiste turuosalistega – võimatuks või vastuvõtmatult keeruliseks. Juurdepääsu tagamise kohustuse tekkimiseks peab teise isiku võrgustiku kasutamine olema soovitud tegevuseks hädavajalik (EKo-d C-241/91 P: Magill, p 50; C-7/97: Bronner, p 41; C-418/01: IMS, p 28). Teenus on hädavajalik, kui infrastruktuur ei ole tegelikult ega potentsiaalselt asendatav (EKo C-165/19 P: Slovak Telekom, p 49; Esimese Astme Kohtu otsus asjas T-301/04: Clearstream, p 147). (p 24)

Vahendi olulisust ei näita ainuüksi tööjõu värbamise ja töö ümberkorraldamise vajadus ning sellega kaasnevad kulud. Majanduslikud raskused viitavad juurdepääsu vajalikkusele vaid siis, kui mistahes mõistlik ettevõtja, mitte ainult konkreetne juurdepääsu taotleja peaks ülemääraste kulude tõttu vahendist sõltuvast äriplaanist loobuma (EKo C-7/97: Bronner, p 43 jj). (p 25)

Konkurentsiõiguse eesmärk pole tagada, et turule jääksid või turule siseneksid konkurendid, kes on vähem tõhusad ja kes pakuvad tarbijale hinna, valiku, kvaliteedi ja uuenduste poolest vähem kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja (vrd EKo C-209/10: Post Danmark, p 21; teatis 2009/C 45/02, p 6).

Alternatiivse lahenduse tasuvuse hindamisel pole oluline konkreetse taotleja majanduslik olukord ega tema turuosa. Vahend on majanduslikult dubleerimatu vaid siis, kui dubleerimine oleks talumatu ka sellisele mõistlikule ettevõtjale, kellel on vaidlusaluse teenuse käive turuvalitsejaga võrreldav (EKo C-418/01: IMS, p 28; EKo C-7/97: Bronner, p-d 45–46, kohtujuristi ettepanek, p-d 65 ja 68). (p 28)


Vt RKHKo nr 3-18-1287/45, p 25. (p 17)


Juhul, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja annab oma infrastruktuurile juurdepääsu, kuid näeb selle juurdepääsu, teenuste osutamise või toodete müügi suhtes ette ebaõiglased tingimused, ei ole võõra infrastruktuuri hädavajalikkuse tingimus kohaldatav (EKo-d C-165/19 P: Slovak Telekom, p 50; C-295/12 P: Telefónica de España, p-d 75 ja 96). (p 30)

Röövellik hinnakujundus, st alla omahinna müük klientide ülemeelitamiseks või hoidmiseks võib konkurente kahjustada ka siis, kui konkurendid ei soovi enda kaupade või teenuste pakkumiseks turuvalitseja võrku üldse kasutada. (p 32)

Hind on liiga madal muu hulgas siis, kui see on madalam kui keskmine muutuvkulu, st kulu, mis kõigub lähtuvalt toodangu kogusest või teenuste mahust. Seevastu hindu, mis on madalamad keskmisest kogukulust, kuid kõrgemad kui keskmine muutuvkulu, loetakse kuritarvitavaks juhul, kui need on kehtestatud konkurendi väljatõrjumise kavatsusega (EKo C-62/86: AKZO, p-d 71–72). (p 41)

Mistahes madalat, sh omahinnast madalamat müügihinda ei saa lugeda röövellikuks. Selleks peavad esinema raamtingimused, mis võimaldavad turgu valitseval ettevõtjal alla omahinna müügist saadava kahjumi tulevikus tagasi teenida. Iseäranis on sellise olukorraga tegu siis, kui turuvalitsejal on võimalik turg konkurentidele pikaks ajaks sulgeda ning realiseerida selle vilju hindade tõstmise, kvaliteedi langetamise või pakkumise vähendamise teel. (p 48)


Hinnadiskrimineerimise (KonkS § 16 p 3) eeldused on järgmised: – teiste turuosalistega võrdväärsete tehingute tegemine; – nende puhul erinevate tingimuste rakendamine; – erineva kohtlemise objektiivse õigustuse puudumine.

Lisaks peab erinev kohtlemine kuritarvituse üldise tunnusena tekitama konkurentsi kahjustamise ohu, st asetama kaebaja ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Selleks, et teha kindlaks, kas kokkulepped on võrdväärsed, tuleb mh arvestada müüdava toote olemust ja varustamiskulusid (RKTKo nr 2-15-505/180, p 19.2.1). (p 42)


Riigi äriühingu ettevõtlus, sh strateegilistes valdkondades tegutsemine ja riigile tulu teenimine ei ole üldjuhul ettevõtlusvabaduse kaitsealas, vaid see on kaitstav avaliku huvina (RVS § 10 lg 2; vrd RKHKo nr 3-3-1-65-16, p 19.2; vt ka RKHKo nr 3-3-1-2-14, p 31.1). Küll aga on riigi äri¬ühingul õigus pöörduda Konkurentsiameti ja halduskohtu poole konkurentsiseadusest tulene¬vate õiguste kaitseks. (p 14)


Turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kahtluse korral on üldjuhul kohane alustada analüüsi kaubaturu piiritlemisest. Kui muud asjaolud kõrvaldavad järelevalve jätkamise või järelevalvemeetme rakendamise vajaduse piisava kindlusega, ei ole siiski tingimata vaja kõiki kuritarvituse tunnuseid tuvastada. (p 15)

3-17-1994/89 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.12.2021

EhS § 24 lg 4 kohaselt nõutava määruse puudumine mõjutas kutsete andmist üksnes juhul, kui taotletud ametiala kuulus nende tegevusalade hulka, millel tegutsemiseks peab pädev isik ehitusseadustiku kohaselt omama tema kvalifikatsiooni tõendavat kutset. (p 16)

Kaebajale kutse andmine tuleb otsustada materiaalõiguse normide alusel, mis kehtivad tema 28. aprilli 2017. a taotluse suhtes uue otsuse tegemise ajal (HMS § 54; vt ka RKÜKo nr 3-18-1432/103, p 46). Materiaalõiguse normide hulka kuuluvad, sõltumata nende paiknemisest ühes või teises kutsealases dokumendis, mis tahes sätted, milles on esitatud kutse saamise eelduseks olevad sisulised tingimused. (p 19)


Kutsekomisjoni otsus tuleb kutse andmisest keeldumise osas tühistada, kui otsuses puudub nii kutse andmisest keeldumise õiguslik alus kui ka kutsekomisjoni põhjendused, mis võimaldaksid kontrollida kutse andmisest keeldumise õiguspärasust. (p 16)


Kohustamisnõude lahendamiseks tuleb kindlaks teha, kas kutse andja on kohustatud kaebajale kutse andma või selle andmist kaaluma (RVastS § 6 lg-d 1 ja 4). Kohustamisnõude rahuldamiseks peavad selle nõude eeldused olema täidetud ka kohtuotsuse tegemise ajal. Kui kohtuotsuse tegemise ajal esinevad faktilised asjaolud või õiguslik olukord ei võimalda vastustajal kaebaja taotletud haldusakti anda, tuleb jätta kohustamisnõue rahuldamata (vt nt RKÜKo nr 3-18-1432/103, p 42). (p 18)


Kutse andmisel on oluline silmas pidada, et osal ehitamisega seotud tegevusaladel ei ole võimalik elukutse- või ka ettevõtlusvabadust kasutada ilma kutset või muud pädevustunnistust omamata (EhS § 24 lg 1). PS § 11 kohaselt võib isikute õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning ühtlasi peab piirang olema kooskõlas PS § 3 lg 1 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Ehitusvaldkonnas pädeva isikuna tunnustamise tingimusteks olevad kvalifikatsiooninõuded peab kehtestama legitiimne riigiorgan. Seadusandja saab delegeerida selliste kvalifikatsiooninõuete kehtestamise määrusandluspädevuse üksnes Vabariigi Valitsusele või valdkonna eest vastutavale ministrile, järgides volitusnormile seatud põhiseaduslikke nõudeid (vt RKHKm nr 3-18-1432/93, p 22; vt ka 17. novembril 2021 vastu võetud ehitusseadustiku muutmise seaduse § 1 p-d 1 ja 2 ning § 2 lg 2). (p 20)


Määruse nr 61 põhjal on kutse taotlejale esitatavaid kvalifikatsiooninõudeid keeruline välja selgitada. Pingutused, mis kutse taotlejal tuleb määruse nr 61 § 1 lg-s 1 sisalduva viitenormi sisuga tutvumiseks teha, ei ole ülemäärased. Sellele vaatamata tasub määrusandjal kaaluda võimalusi, kuidas asjakohaste kutsestandardite ja kutse andmise kordade kättesaadavust hõlbustada. Üheks võimaluseks oleks luua määruse lisas nimetatud dokumentidele hüperlingid. Samuti saaks määrust täiendada märkusega, et viidatud dokumendid on kättesaadavad nii kutseregistri veebilehelt kui ka SA Kutsekoda kaudu. (p 23)


HKMS § 229 lg 2 kohaselt arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Ringkonnakohus ei ole määruse nr 61 § 1 lg-s 1 osutatud kutsestandardi ja kutse andmise korra kohaldamiseks vajalikke asjaolusid tuvastanud. Seepärast ei ole kolleegiumil võimalik otsustada, kas kaebajale tuleb kutse anda. Eeltoodule vaatamata ei ole praegusel juhul põhjendatud saata asja alama astme kohtule uueks arutamiseks. Haldusakti faktilise ja õigusliku aluse otsimine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (vt nt RKHKo nr 3-19-2069/19, p 12). Kutsestandard ja kutse andmise kord, millele on määruses nr 61 viidatud, ei kehtinud vaidlustatud otsuse tegemise ajal. Seega ei ole kutse andjal olnud võimalik praegu kehtivate normide alusel kutse andmist otsustada. Taotleja kompetentsi hindamisel rakendatakse ekspertteadmisi, üldjuhul kaasab kutsekomisjon selleks hindamiskomisjoni (KutS § 18 lg 2 p 4 ja § 19 lg 4). Ka mahukaid tõendeid, mis on vajalikud kutse taotleja kompetentsi väljaselgitamiseks, peaks esmalt hindama kutse andja. (p 26)

3-20-39/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.12.2021

Kohus lahendab otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused (HKMS § 162 lg 1), kusjuures resolutsioon peab olema arusaadav ja täidetav ka otsuse muude osadeta (HKMS § 162 lg 4). HKMS § 165 järgi tuleb kohtul kohtuotsuse põhjendavas osas esitada kohtu järeldused, tuues mh ära kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb; asjas kogutud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks või asjassepuutuvaks, koos põhjendusega, miks kohus ei pea neid usaldusväärseks või asjassepuutuvaks; põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega; samuti õigus, mida kohus kohaldas. Need normid laienevad ka ringkonnakohtu otsusele (HKMS § 185 lg 1). (p 10)


Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas resolutsiooni kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuse resolutsioon ja kohtuotsuse põhjendavas osas kaebuse lahendamise kohta märgitud järeldused ei või olla omavahel vastuolus. (Vt ka RKHKo nr 3-3-1-14-15, p 20). (p 11)

Kui ringkonnakohus viitas vaidlusaluses otsuses kokkuvõtlikult nendele varasematele seisukohtadele, mis on tehtud teistes ettevõtete grupiga seotud haldusasjades, mis on relevantsed käesolevas asjas, siis ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme (vt ja vrd ka RKHKo nr 3-16-1573/41, p 27). Samas kui ringkonnakohus on märkinud, et jääb varasemates asjades avaldatud seisukohtade juurde, tuleb osaliselt teistsugusele järeldusele jõudmist põhjendada, sest muidu on otsuse põhjendused vastuolulised. (p-d 12.1-12.2)


Kumbki kohtumenetluse pool peab tõendama asjaolusid, millel tuginevad tema väited (HKMS § 59 lg 1), ning ka maksuhalduril on õigus esitada maksumenetluses kogumata jäänud tõendeid veenmaks kohut, et maksuotsuses tuvastatud asjaolud on selliselt aset leidnud (vt ka RKHKo nr 3-12-1360/121, p 17.2). Seejuures ei ole tõendi kohtumenetluses esitamise ajal ainumäärav tähendus tõendi lubatavuse hindamisel, sest olulist tähendust omab ka selle roll asja õigel lahendamisel (vt HKMS § 198 lg 3 teine lause). Kohtumenetluses kogutud uute tõendite abil kohtuasja lahendamisel ei tohi siiski asuda ulatuslikult muutma vaidlustatud haldusakti õiguslikku ja faktilist alust, st asuda otsima põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks haldusaktis märgitust oluliselt erinevatel põhjustel (vt RKHKo nr 3-18-1740/36, p 18.4 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 13.5)

Kokku: 233| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json