https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 89| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-23-1915/18 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.12.2023

Kohtueelse menetluse läbimise nõuetekohasus hõlmab ka küsimust, kas see on algatatud tähtaega järgides. Kaebus on seejuures lubatav ka juhul, kui vaie on tagastatud õigusvastaselt. (p 13)


Üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest. Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Kui tegu on kindlaks määramata arvu juhtumeid käsitleva üldkorralduse sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, nt pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist. Sama põhimõte laieneb ka vaidemenetlusele.

Viidatud erikord ei laiene asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud üldkorraldustele (HMS § 51 lg 2 teine alternatiiv), näiteks ruumilistele planeeringutele ja loodusobjektide kaitse alla võtmisele. Selliste üldkorralduste piirava mõjuga peab igaüks arvestama nende teatavakstegemisest alates. (p 14)

Üldkorralduse vaidlustamistähtaeg hakkab uuesti kulgema igal korral, kui isiku suhtes üldkorralduse asjakohast sätet kohaldatakse. (p 15)

3-23-360/12 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.10.2023

Kui seadusega on ette nähtud haldusakti avalik teatavakstegemine mitme allika koosmõjus, siis tuleb isik tavajuhul lugeda haldusakti andmisest teadasaanuks ja seega peaks korralduse vaidlustamise tähtaeg hakkama kulgema teate avaldamisel viimases seaduses nimetatud allikatest. (p 15)


Ametlike Teadaannete (AT) teadete sisu on reguleeritud AT põhimääruse § 8 lg s 1, mille p 4 nõuab, et avaldataks teadaande sisu, milles ei tohi olla rohkem teavet, kui teadaande avaldamise eesmärgi täitmiseks on vajalik. Säte väljendab isikuandmete töötlemise minimaalsuse põhimõtet. Teistpidi peab teate sisu aga olema siiski piisav selleks, et täita teadaande avaldamise eesmärk. Teadet avaldades tuleb hea halduse põhimõttest lähtudes hoolitseda selle eest, et teate lugeja päriselt mõistaks, mis on antud haldusakti sisu. Sellest tuleb lähtuda juba haldusakti resolutsiooni sõnastades. Haldusakti vaidlustamise tähtaeg ei saa üldjuhul hakata kulgema enne, kui teave haldusakti kohta edastatakse isikule viisil, mis võimaldab tal anda haldusaktile igakülgse hinnangu otsustamaks, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte. Kui isik ei saa avaldatud teate põhjal aru, kas haldusakt võib tema õigusi rikkuda, siis ei ole täidetud eesmärk tagada tõhus kaebeõigus. (p 16)


JahiS § 18 lg 5 alusel Ametlikes Teadaannetes avaldatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise teates oli küll viidatud veebilehtedele, kus on võimalik tutvuda jahipiirkonna piiride ja loa endaga, kuid teates ei olnud mingit infot selle kohta, mis jahipiirkonnast on jutt. Kuigi JahiS § 16 lg 2 ei kohaldu JahiS § 18 lg 5 alusel avaldatavatele teadetele, viitab selles esitatud andmestik sellele, millist teavet pidas seadusandja jahipiirkonna kasutusõigust puudutavate teadete puhul oluliseks. Jahipiirkonna nimetus on ilmselgelt kasutusõiguse loa määrav element ning ei ole mingit põhjust jätta seda teavet välja loa pikendamise teatest. Konkreetses piirkonnas tegutsevatelt jahimeestelt ei saa eeldada enda igaks juhuks kursis hoidmist kogu maakonna jahipiirkondade kasutusõigustega. Isegi kui pidada põhjendatuks nõuda kaebajalt MTÜ-na AT-st vastavasisuliste teadete tellimist oma e-postile, ei saanuks ta sellise teksti põhjal aru, kas tegemist on talle huvipakkuva teatega. (p 17)


HMS § 55 lg 5 kohaselt ei ole haldusakti andmise kohta väljastatud tõend haldusakt. Haldusaktiks on KeA korraldus loa pikendamise kohta, luba ise aga üksnes tõend haldusakti andmise kohta. Korraldus ja selle alusel välja antud luba on vaadeldavad lahutamatu tervikuna. Luba seega eraldi tühistada ei saa, vaid see kaotab kehtivuse automaatselt KeA korralduse tühistamisel. Tühistamisnõue loa peale ei ole järelikult lubatav. (p 20)

3-20-19/62 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.06.2023

Haldusasja toimik peab sisaldama kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid dokumente, mille alusel teeb kohus kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise (vt ka RKHKo nr 3‑17‑1276/35, p 20). Vajaduse korral tuleb halduskohtul eelmenetluse kestel nõuda vastustajalt vaidlusalune haldusakt välja (HKMS § 122 lg 2 p 5). Lisamata vaidlustatud haldusakti menetluse materjalide juurde, pole kohtul võimalik kontrollida selle õiguspärasust. (p 12)


Projekteerimistingimuste väljastamine on eelhaldusakt (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52 lg 1 p 2), millega määratakse kindlaks osa ehitisele esitatavatest nõuetest (vt RKHKo nr 3‑3‑1‑25‑02, p 16). Projekteerimistingimustest ei või haldusorgan ehitusloa väljastamisel meelevaldselt mööda minna (vt ka RKHKo nr 3‑3‑1‑48‑02, p 8). HMS § 60 lg 2 kohaselt tuleb projekteerimistingimusi ehitusloa andmisel järgida, sõltumata nende võimalikust õigusvastasusest. Ehitusseadustiku eelnõu seletuskirja kohaselt on projekteerimistingimuste eesmärk mh ära hoida hilisemaid vaidlusi ehitusloa taotlemisel, kaasata puudutatud isikud ning anda siduvaid nõudeid ehitise projekteerimiseks (555 SE, lk‑d 46 ja 49). (p 16)


Projekteerimistingimuste õiguslik tähendus ei ole samaväärne detailplaneeringuga. Projekteerimistingimused on võimalik väljastada nii detailplaneeringu kohustuse puudumisel kui ka detailplaneeringu olemasolul üksnes konkreetse ehitusloakohustusliku hoone või olulise (avaliku huviga) rajatise ehitusprojekti koostamiseks (vt EhS § 26 lg 1 ja § 27 lg 1). Projekteerimistingimuste andmine on üks osa ehitusloa menetlusest, sest nende väljastamine on seotud konkreetse ehitusloa ning selle alusel rajatava ehitisega. Ehitusloa andmisega projekteerimistingimuste õiguslik tähendus ammendub. Projekteerimistingimustega ei lahendata ruumilise planeerimise küsimusi nii laialt kui detailplaneeringuga (vrd EhS §‑d 26 ja 27 ning PlanS § 126 lg 1). (p 18)

Projekteerimistingimuste õigusliku tähenduse kindlakstegemisel tuleb arvestada EhS erinormidega. Kui projekteerimistingimustes on detailplaneeringut täpsustatud ulatuses, mille puhul seaduse kohaselt piisab projekteerimistingimustest, tuleb EhS § 42 lg 1 esimese lause rakendamisel detailplaneeringu täpsustatud tingimuste asemel kohaldada vastavas osas projekteerimistingimusi. Kui aga tegemist on ehitustegevusega, mis seaduse kohaselt nõuab detailplaneeringut, ei asenda kehtivad projekteerimistingimused puuduolevat planeeringut. See põhimõte kehtib nii uue ehitise püstitamisel kui ka olemasoleva ehitise laiendamisel. See kehtib muu hulgas ka olukorras, kus ehitist soovitakse laiendada suuremas ulatuses, kui seadus võimaldab detailplaneeringut projekteerimistingimustega täpsustada (vt EhS § 27 lg 4). (p 19)

PlanS § 125 lg‑st 1 ei tulene luba ehitada või laiendada ehitist vastuolus kehtiva detailplaneeringuga. Detailplaneeringu alusel püstitatud ehitise laiendamisel tuleb sõltumata PlanS § 125 lg‑s 1 sätestatust arvestada EhS § 27 lg‑s 4 ettenähtud piirangutega, sh viidatud lõike p‑ga 2. Selle sätte järgi võib hoonestusala tingimusi projekteerimistingimustega muuta mitte rohkem kui 10% ulatuses esialgsest lahendusest. (p 22)


Kehtivaid, aga õigusvastaseid projekteerimistingimusi on ehitusloa menetluses võimalik muuta, kui sellega ei kahjustata ülemääraselt ehitusloa taotleja või muu isiku usaldust (HMS § 66 lg 1 ja § 67). Ehitusloa taotlejal ei saa siiski üldjuhul tekkida kaalukat õiguspärast ootust seoses ehitise või selle kasutamise mõjudega, mida projekteerimistingimuste andmisel piisaval määral ei uuritud. Kui ehitusloa andmise otsustamisel ilmneb, et projekteerimistingimused on õigusvastased ja ehitusloa andmine kahjustaks üleliia selle mõjuväljas olevaid isikuid, tuleb projekteerimistingimused tunnistada kehtetuks või neid muuta ning ehitusloa andmisest keelduda. Niisuguse olukorraga võib näiteks tegemist olla, kui projekteerimistingimuste väljastamisel ei uuritud ehitisest endast lähtuvat või selle kasutamisega kaasnevat võimalikku müra ning ehitusloa andmise otsustamisel selgub, et ehitise kasutamine tooks kaasa otseselt lubamatu või ülemäärase müra. (p 19)


Projekteerimistingimused pole samastatavad detailplaneeringuga, sõltumata sellest, kas nende väljastamiseks viiakse läbi avatud menetlus või mitte. PlanS § 124 lg 2 kohaselt on detailplaneeringu eesmärk eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine. Detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus. Detailplaneeringu alusel tehakse põhimõtteline otsus, milliseks kujuneb planeeringuala lähiaastate kasutus ning milliseid ehitusõiguslikke objekte võib tulevikus planeeringualale rajada (vt ka PlanS § 3 lg 1). Detailplaneering koostatakse kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumi osa kohta (PlanS § 124 lg 1) ning selle koostamisel võetakse arvesse planeeringuala ning selle lähiala tervikuna. Detailplaneering ei ammendu ehitusloa realiseerimisel, vaid planeeringuga hõlmatud alal on võimalik ehitusõigust realiseerida korduvalt (nt lammutades varasema ehitise ja ehitades uue). Seega pole detailplaneering üksnes konkreetse ehitusloa menetluses antav eelhaldusakt, vaid hõlmab kinnistu lähiaastate ehitustegevust ja maakasutust loamenetluste üleselt. (p 17)


PlanS § 125 lg 5 ei anna alust ignoreerida asjaomase ehitise kohta käivat kehtivat planeeringut, isegi kui see ei hõlma tervet ehituskrunti. PlanS § 125 lg 5 p‑des 1 ja 2 on tegemist kumulatiivsete tingimustega, st need peavad olema täidetud samaaegselt. (p 24)

Kolleegium ei muuda otsuses nr 3-17-2023/83 väljendatud seisukohta, et PlanS § 125 lg 5 ei anna isikule eraldiseisvat subjektiivset õigust nõuda detailplaneeringu koostamist (viidatud otsuse p 22; vt ka p 23). See seisukoht on endiselt asjakohane. Kolleegium ei välistanud samas muude subjektiivsete õiguste (sh oluliste menetluslike õiguste) kaitset, toetudes PlanS § 125 lg‑le 5. (p 25)


Müra normtasemete võimaliku ületamise ja tegeliku müra suuruse küsimuse lahendamist ei tohtinud jätta üksnes kasutusloa menetlusse. Haldusorganil tuleb ehitusluba andes arvestada lisaks ehitisest endast lähtuvale mõjule ka selle kasutamisega kaasnevat mõju, kui müra ei hinnatud piisaval määral juba planeeringu kehtestamisel või projekteerimistingimuste väljastamisel (RKHKo nr 3‑15‑2232/93, p 8.1). Rajatavast objektist tekkivast mürast sõltub ehitusloa sisuline õiguspärasus. Ehitamisel tuleb arvestada ehitamisest mõjutatud isikute õigusi ning rakendada abinõusid nende õiguste ülemäärase kahjustamise vastu (EhS § 12 lg 3). Kui ehitusloa menetluses selgub, et autodroomist tulenev müra ületab seaduses sätestatud müranorme ning kohaseid leevendusmeetmeid pole võimalik rakendada, tuleb pädeval asutusel kaaluda projekteerimistingimuste muutmist ja üldjuhul keelduda ehitusloa andmisest. Eelnevast on võimalik teha erand, kui puudutatud isikutele langev koormus pole ülemäärane või kui ehitusloa taotlejal on tekkinud ülekaalukas õigustatud ootus. (p 26)


AÕKS‑s sätestatud müra normtasemete regulatsiooni eesmärgiks on kaitsta inimeste tervist välisõhus leviva soovimatu ja kahjuliku heli eest. Selleks on AÕKS §‑s 56 sätestatud müra normtasemed. Riigikaitselisele mürale pole normväärtusi kehtestatud. Üldiste müra normtasemete alla mitteliigituvaid müra liike, sh riigikaitselise müra mõistet, tuleb seetõttu tõlgendada kitsalt. Selle all tuleb mõista vaid riigikaitseliste põhifunktsioonidele vastavat tegevust, ennekõike Kaitseväe, Kaitseliidu ja liitlasüksuste tegevust, nt õppusi Kaitseväe harjutusväljakul. Selle alla ei liigitu igasugune tegevus kogu ühiskonda haarava laiapindse riigikaitse raames, nt sisejulgeoleku tagamist. (p 28)

Igasugune riigikaitselise maa sihtotstarbega kinnistul toimuv tegevus ei ole riigikaitseline. Müra liigitamisel tuleb hinnata vaidlusaluse tegevuse iseloomu. Autodroomi kasutamine pole mõeldud riigikaitseliseks tegevuseks kitsamas mõttes (vrd RKHKo nr 3‑20‑286/43, p 16.2), vaid siseturvalisuse ning avaliku korra kaitse valmisoleku tagamiseks. (p 29)

Rajatava autodroomi lähedale jäävatel elamualadel tuleb müra suurima lubatud normtasemena käesoleval juhul kohaldada müra piirväärtust. Ümberkaudsed kinnistud ei asu uue planeeringuga alal ehitusloa väljastamise ajal kehtinud AÕKS § 56 lg 2 p 2 (v.r) mõttes. Rajatava autodroomi naabruses asuvatele kinnistutele ei kavandata uut müratundlikku ala, vaid tegemist on olemasolevate elamualadega. (p 32)

Eelnev ei tähenda, et olemasolevatel aladel oleks müra sihtväärtus asjakohatu. Vastavalt PlanS §‑le 8 tuleb planeerimismenetluses olemasolevaid keskkonnaväärtusi põhimõtteliselt säilitada. Ruumilisel planeerimisel ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel (RKHKo nr 3‑3‑1‑88‑15, p 25). Müraolukorra olulist halvendamist tuleb järelikult püüda vältida ka allpool müra piirväärtust, kui see on mõistlikult võimalik (vt ka KeÜS § 14). Müra sihtväärtused on kehtestatud terviseriskide ennetamiseks. Risk ei sõltu seejuures asjaolust, kas tegemist on uue planeeringu alaga või muu alaga. Seega ei saa sihtväärtust ületavat müra ka väljaspool uute planeeringutega alasid lugeda inimese tervise seisukohast ebaoluliseks. Väljaspool AÕKS § 56 lg 2 p‑s 2 v.r nimetatud alasid tuleb haldusorganil müra sihtväärtust arvestada avalikku huvi väljendava eesmärgina koos muude oluliste asjaolude ja huvidega (HMS § 4 lg 2, PlanS § 10 lg 1). Selliselt tuleb sihtväärtusi arvesse võtta ka projekteerimistingimuste kehtestamisel ja ehitusloa andmisel, kui müraga seonduvat pole piisavalt hinnatud ja kaalutud varasemates menetlustes. (p 33)

Väljaspool uute planeeringutega alasid uute müraallikate kavandamisel või seniste müraallikate muutmisel ei ole müra sihtväärtusest lähtumine välistatud ja seda tuleb konkreetse juhtumi asjaoludest lähtuvalt kaalumisel arvesse võtta. Sihtväärtus on oluline, kui olemasolev müraolukord võib uue müraallika lisandumise või senise allika laiendamise tõttu inimese jaoks tajutaval määral halveneda. (p 34)


Menetluskulude põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta nii õigusküsimuste keerukust kui ka faktiliste asjaolude mahukust (RKHKo nr 3‑3‑1‑80‑16, p 35). (p 37)

3-22-1634/13 PDF Riigikohtu halduskolleegium 29.03.2023

Kui kaebeõiguse puudumine pole ilmselge ja kaebuse eesmärk võib teatud juhul olla saavutatav, tuleks kaebeõigust menetlemise käigus põhjalikumalt kontrollida (vt RKHKm nr 3-17-981/16, p 13 ja seal viidatud praktika). (p 12)

Kui Euroopa Liidu nõukogu rakendusotsus taastekava kinnitamise kohta loob õigusi ja kohustusi liikmesriigi ja Euroopa Liidu vahelises suhtes, ei saa sellest järeldada riigisiseste otsuste õiguslikku siduvust suhetes toetuse saamisest huvitatud isikutega. Ka määruse 2021/241 põhjenduste punktis 34 on rõhutatud vajadust kaasata taastekava elluviimisel piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi kui partnereid ja pidada nendega konsultatsioone. Siiski ei nähtu määrusest, et viidatud institutsioonidele saaks tuleneda taastekavast õigusi või kohustus. Kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus otsuse vaidlustamiseks. Määruse nr 108 §-st 6 selgub, et pelgalt investeerimisprojekti taastekavasse lülitamine ei anna isikule õigust toetust saada. Seepärast ei saa taastekava muutmine teda ka sellest õigusest ilma jätta. Kaebaja subjektiivne õigus rahastusele tekiks alles pärast rahastamislepingu sõlmimist. Taastekava ei pannud kaebajale mingeid kohustusi ega andnud õigusi. Taastekavas püstitatud eesmärgid ja sihid ning nende elluviimise tähtajad on liikmesriigile siduvad ja nende järgimata jätmine võib liikmesriigile kaasa tuua rahastamise peatamise või lõpetamise (määruse 2021/241 art 24). (p-d 16, 17 ja 20)


Normidest ei selgu otsesõnu, milline on liikmesriigi poolt Euroopa Komisjonile esitatud taastekava ja selle muutmise ettepaneku õiguslik iseloom. Määruse 2021/241 põhjenduses 18 on märgitud, et rahastust antava toetuse puhul on tegemist sui generis vormis antava liidu toetusega, seega võib kogu toetuse andmisele eelnevat menetlust pidada antud toetusele ainuomaseks. Kui Euroopa Liidu nõukogu rakendusotsus taastekava kinnitamise kohta loob õigusi ja kohustusi liikmesriigi ja Euroopa Liidu vahelises suhtes, ei saa sellest järeldada riigisiseste otsuste õiguslikku siduvust suhetes toetuse saamisest huvitatud isikutega. Määrusest 2021/241 ja määrusest nr 108 võib järeldada pigem seda, et taastekava esitamine Euroopa Komisjonile kujutab endast Rahandusministeeriumi toimingut. Ka Vabariigi Valitsuse poolt taastekava kinnitamine või selle muutmiseks vajalike läbirääkimiste algatamiseks Rahandusministeeriumile ülesande andmine ei ole haldusaktid, mille tühistamist saaks kohtus nõuda. Tegemist on haldusesiseste otsustega, mis ei ole suunatud õiguste tekitamisele haldusvälistele isikutele. (p 16)


Kui Euroopa Liidu nõukogu rakendusotsus taastekava kinnitamise kohta loob õigusi ja kohustusi liikmesriigi ja Euroopa Liidu vahelises suhtes, ei saa sellest järeldada riigisiseste otsuste õiguslikku siduvust suhetes toetuse saamisest huvitatud isikutega. Määrusest 2021/241 ja määrusest nr 108 võib järeldada pigem seda, et taastekava esitamine Euroopa Komisjonile kujutab endast Rahandusministeeriumi toimingut. Ka Vabariigi Valitsuse poolt taastekava kinnitamine või selle muutmiseks vajalike läbirääkimiste algatamiseks Rahandusministeeriumile ülesande andmine ei ole haldusaktid, mille tühistamist saaks kohtus nõuda. Tegemist on haldusesiseste otsustega, mis ei ole suunatud õiguste tekitamisele haldusvälistele isikutele. (p 16)


Kuna Tallinna Haigla projekt sisaldub praegu endiselt taastekavas ning taastekava muutmine on määruse 2021/241 art 21 alusel võimalik üksnes ettenähtud menetluse läbiviimise järel, on ilmne, et vaidlustatud otsusega pole meditsiinilinnakut taastekavast välja arvatud ning otsusega algatati pelgalt menetlus taastekava muutmiseks. Seega on kohtud on õigesti leidnud, et tegemist on menetlustoiminguga. (p 19)

3-22-1218/19 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.03.2023

Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kohta vt RKHKm nr 3-3-1-95-07, p 14, 3-19-557/19. (p 11)


Järve avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kandmine mõjutab veekogu ja kaldakinnisasja omaniku õigusi vahetult ja kohe. Selline haldusakt piirab kinnisasja omaniku omandiõigust: ta ei või veekogu avalikku kasutust takistada ning peab lubama igaühel kasutada kallasrada (KeÜS § 37 lg 5 ja § 38 lg‑d 1 ja 4). (p 12)


Haldusorgan ei või piirduda vaid seaduses sätestatud teavitamise korra järgimisega, kui on ette näha, et see ei ole piisav selleks, et teave jõuaks huvitatud isikuteni, ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid (vrd RKHKm nr 3-3-1-31-03, p 26, 3-3-1-12-08, p 13, 3‑18‑913/85, p 14). Teavitamine on oluline tõhusa kohtukaebeõiguse tagamiseks (PS § 15) ja hea halduse põhimõtte järgimiseks (PS § 14). (p-d 14 ja 16)

3-20-120/49 PDF Riigikohtu halduskolleegium 24.11.2022

Leppetrahvi sissenõudmine halduslepingu rikkumisel ei pea toimuma sarnaselt tsiviilõiguslikele võlasuhetele. Avaliku õiguse eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Avaliku võimu kandjal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole (RKHKo nr 3-17-1329/36, p 18). Seda eripära tuleb HMS § 105 lg 1 kohaselt arvestada halduslepingutele võlaõiguslike sätete kohaldamisel.

Halduslepingu rikkumise eest leppetrahvi määramiseks haldusaktiga ei ole seaduses ega lepingus tarvis reguleerida leppetrahvi õiguslikku vormi. Leppetrahvi nõudmiseks peab haldusorganil olema sisuline õiguslik alus, mis tuleneb kas seadusest või halduslepingust. Kui selline alus on olemas, võib leppetrahvi määrata ja vastav haldusorgani tahteavaldus on haldusakt, sest see vastab HMS § 51 lg 1 tunnustele. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et haldusaktiga leppetrahvi määramiseks on alust vaid siis, kui rikutud haldusleping sõlmiti haldusakti asemel (HMS § 98 lg 1). Need asjaolud pole ühegi õigusnormi järgi omavahel seotud. (p 13)


Haldusakti resolutiivosa on HMS § 60 lg 2 esimese lause kohaselt kohustuslik ka kohtule. Vaidluses haldusaktiga kindlaks määratud leppetrahvi tasumise kohustuse üle kontrollib kohus vaid haldusakti kehtivust, mitte õiguspärasust. Kehtivast haldusaktist tuleneva kohustuse vaidlustamiseks peab isik nõudma haldusakti tühistamist. Isik ei vabane kehtivast haldusaktist tulenevast kohustusest pelgalt vastuväitega, et kohustavat haldusakti poleks tohtinud anda. (p 14)


Halduslepingud võivad puudutada olulisi avalikke huve. Muudatuste tegemine nendes peab olema kaalutletud ja selgelt dokumenteeritud (HMS § 55 lg 1 koostoimes § 100 esimese lausega). (p 16.2)

Halduslepingu muutmise läbirääkimistel põhimõttelise üksmeele saavutamine mõnes positsioonis ei tähenda veel kokkuleppele jõudmist lepingu muutmiseks. Iseäranis kehtib see siis, kui üks pool väljendab selgelt seisukohta, et lepingu muutmiseks tuleb teha lisatoiminguid või et muudatus tuleb vormistada kindlal viisil. VÕS § 9 lg 3 sätestab, et kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisti. (p 16.4)


TMS § 2 lg 1 p 21 kohaselt on haldusakt avalik õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täitedokument seaduses sätestatud juhul. Kuna haldusaktina vormistatud leppetrahvinõude puhul säärane norm puudub, ei ole leppetrahvinõue täitedokument ja linnal on enda õiguste kaitseks ja täitedokumendi saamiseks vajadus ja õigus pöörduda kohtusse (HKMS § 44 lg 1; § 260 lg 1 p 1). Kolleegiumi hinnangul tasuks kaaluda täitedokumendina käsitatavate haldusaktide hulga laiendamist. (p 18)


Pahauskseks ei saa pidada seda, kui õigustatud pool nõuab lõpuks sellise lepingu täitmist, mille muutmise üle peeti läbirääkimisi kokkulepet saavutamata. Kui läbirääkimisi pidanud pooled ei saavuta kokkulepet, siis ei tulene läbirääkimistest neile õiguslikke tagajärgi. See põhimõte kehtib nii lepingu sõlmimisel kui muutmisel. Pole tuvastatud asjaolusid, mis viitaks linna kavatsusele pidada läbirääkimisi ilma tegeliku tahteta läbi rääkida või neid pahaukselt katkestada (VÕS § 14 lg 3). (p 17)

5-22-4/13 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 31.10.2022

Halduskohtul on korralduse õiguspärasuse hindamisel kohustus kontrollida, kas korralduse on andnud pädev haldusorgan kehtival õiguslikul alusel ja sellega kooskõlas (HMS § 54). Seega pidi ka halduskohus vaidlusaluseid norme haldusasja lahendamisel kohaldama ja hindama omal algatusel nende põhiseaduspärasust. Õigusnormi, sh pädevus- või volitusnormi saab kohus jätta kohaldamata üksnes juhul, kui see oli tema hinnangul põhiseaduse, Riigikogu ratifitseeritud välislepingu või Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Põhiseadusvastasuse ilmnemisel on kohtul kohustus alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Kuna halduskohtul tuli vaidlusaluseid norme valitsuse pädevuse ja korralduste õigusliku aluse selgitamiseks kohaldada ning nende põhiseaduspärasust hinnata ja see mõjutas hinnangut vaidluse all olnud korralduste õiguspärasusele, on need normid asjassepuutuvad vaatamata sellele, et kohtul võis olla korralduste õigusvastasuse tuvastamiseks või nende kehtetuks tunnistamiseks ka muid põhjuseid.

Vaidlusaluste normide asjassepuutuvuse eitamise korral tekiks olukord, kus volitusnormi põhiseaduspärasusel oleks kohtuvaidluses praktiline tähtsus vaid muidu õiguspäraste (sh proportsionaalsete) täitevvõimu aktide puhul. Ka siis, kui on ilmne, et seadusandja ei tohi küsimuse lahendamist täitevvõimule delegeerida, peaks kohus esmalt veenduma, et meede pole ebaproportsionaalne või muul põhjusel õigusvastane. Samas pole ka korralduse proportsionaalsust võimalik hinnata volitusnormi kohaldamata. Proportsionaalsuse testi lähtealuseks on korralduse kui riigivõimu meetme eesmärk. See peab nähtuma korralduse aluseks olevatest normidest. Ka selleks, et eesmärk kindlaks teha, tuleb kohtul seega volitusnormi kohaldada.

Erinevad kohtuastmed võivad hinnata haldustegevuse õiguspärasust erinevalt. Asjaolust, et halduskohus on pidanud korraldust oma veel mitte jõustunud lahendis ebaproportsionaalseks, ei saa järeldada, et haldusakt on igal juhul sel põhjusel õigusvastane. Eitades volitusnormide asjassepuutuvust haldusaktides sisalduvate piirangute ebaproportsionaalsuse tõttu, seataks põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavus sõltuvusse asjaolust, mis on halduskohtumenetluses lõplikult kindlaks tegemata ja mida põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumil endal ei ole võimalik kindlaks teha. (p-d 29 ja 30)


PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneva seaduslikkuse põhimõtte kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Need põhimõtted kehtivad ka kriisiolukorras. (p 58)

Üld- ja üksikakte kehtestama volitavatele õigusnormidele kehtivad põhiseaduslikud nõuded ei pruugi olla täielikult kattuvad. Erinevalt üldaktide andmiseks volitavatest normidest ei toimu üksikakti andmiseks volitamisel materiaalses mõttes seadusandliku võimu (PS § 59) delegeerimist täitevvõimule. Korralduse kui üksikakti andmisel teostab Vabariigi Valitsus täidesaatvat riigivõimu PS § 86 mõttes. Sellest tulenevalt võib täitevvõim olla õigustatud üksikjuhtumite kaupa lahendama ka olukordi, mille üldist reguleerimist seadusandaja haldusasutustele delegeerida ei tohiks. Siiski peab ka norm, mis volitab haldusorganit piirama isikute õigusi korraldusega, olema selge ja täpne ning vastama piirangu intensiivsusele. Ka põhjendamatult üldised volitusnormid üksikaktide andmiseks võivad rikkuda õigusriigi põhimõtet. (p 60)

Põhimõttest, et intensiivsemale põhiõiguse riivele peab vastama täpsem volitusnorm, tuleneb ühtlasi järeldus, et üldiselt sõnastatud volitusnormist ei saa tuletada õiguslikku alust väga intensiivselt põhiõigusi riivavale piirangule. (p 66)

Seaduse reservatsiooni põhimõtte rakendamisel tuleb arvestada ka muude põhiseaduse normide ja põhimõtetega. PS § 13 järgi on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS §-st 14 tuleneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus tagada isiku õigused ja vabadused. (p 68)

Riigi kaitsekohustusest tulenev tegutsemine erandlikus olukorras senitundmatute või uuelaadsete ohtude ennetamisel ei võta seadusandjalt kohustust reguleerida põhiõiguste piiramise seisukohalt kõige olulisemad küsimused seadusega, kuid seadusandja peab looma oma tegevuses tasakaalu riigi kaitsekohustuse ja seadusereservatsiooni põhimõtte vahel. (p 71)

Üldine ja konkreetne ei ole üksteisest selge üleminekupiiriga eristatavad mõisted ja seetõttu ei ole ka üld- ja üksikaktide vahel selget üleminekupiiri. Sel põhjusel jääb seadusandjale volitusnormis õigusakti liigi määramisel märkimisväärne otsustusruum. Selle ruumi piirides võib olla põhiseadusega kooskõlas sama üldisusastmega elulise olukorra reguleerimine nii üld- kui ka üksikakti vormis. Otsustusuumi sisustamisel on oluline eelkõige küsimus, kas aktiga konkreetse isiku subjektiivsete õiguste riivet kehtestades on isikule piisavalt tagatud oma riivatud õiguste tõhus kaitse. (p 76)


Põhiõiguste riiveid võimaldavate normide selgusele ei pruugi alati tulla kasuks ulatuslik määratlemata õigusmõistete kasutamine, eriti kui nende mõistete sisu ja piirangute ulatus on seatud normidevaheliste viidetega üksteisest sõltuvusse. Õigusselguse põhimõte ei välista siiski määratlemata õigusmõistete kasutamist ega kaalutlusõiguse sätestamist pädeva organi jaoks, sh ei saa määratlemata õigusmõistete ja kaalutlusõiguse kasutamist välistada põhiõigusi piirama volitavate normide puhul. Olukorras, kus nakkushaiguse tõkestamine nõuab täitevvõimult korraga mitmete vastandlike huvide ja paljude asjaolude arvesse võtmist, on keeruline kaalutlusõiguse ja määratlemata õigusmõistete kasutamisest loobuda. (p 63)


PS § 13 järgi on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS §-st 14 tuleneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus tagada isiku õigused ja vabadused. Nendest põhiseaduse sätetest tuleneb õigus riigi normatiivsele ja faktilisele tegevusele, et igaüks saaks end kaitsta ja turvaliselt tunda. Sellele põhiõigusele vastab riigi kohustus kaitsta isikuid neid ähvardavate ohtude eest, muu hulgas luua piisav ja tõhus õiguslik regulatsioon nakkushaiguste ennetamise ja tõrje valdkonnas ning viia õigusaktidest tulenev ka ellu. (p 68)

Kuna riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja seaduste alusel, on riigil kohustus luua seadusega juba ennetavalt tõhus ja paindlik regulatsioon tegevuseks ka sellises olukorras, kus ohtlik ja epideemiliselt leviv nakkushaigus on senitundmatu või uuelaadne ja kõigi haiguse tõrjumiseks vajalike asjaolude, sh vajalike põhiõiguste riivamise võimaluste detailne ettenägemine ei pruugi olla võimalik. (p 69)


Volitusnormi proportsionaalsus ei taga iseenesest, et kaalutlusõigust kasutades selle normi alusel haldusorgani antud haldusakt või tehtud toiming ise oleks alati proportsionaalne või muul viisil õiguspärane. (p 92)


Piirangud tõid kaasa isikugruppide erineva kohtlemise ja riivasid PS § 12 lõikest 1 tulenevat üldist võrdsuspõhiõigust. Võrreldavate isikugruppide olukorda ei saa pidada nii erinevaks, et võrdsuspõhiõiguse riivet eitada. (p 46)

Volitustega oli hõlmatud õigus piiranguid erinevate isikugruppide kaupa põhjendatud juhtudel eristada, st piirata üksnes mõne isikugrupi õigusi, kui laiema isikulise ulatusega piirangute kehtestamine ei olnud nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjumiseks vajalik. Kõigi isikute õiguste ühetaoline piiramine ei oleks võimaldanud tagada piirangute proportsionaalsust nende isikute suhtes, kelle tegevuse kitsendamine tõrjemeetmete eesmärke samaväärselt ei mõjuta (PS § 11). (p 56)


Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub sarnaselt otsese vaktsineerimiskohustusega inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26). (p 48)


Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1). (p 48)

Riigi üldise kaitsekohustuse kõrval tuleneb põhiseadusest ka kohustus kaitsta inimeste elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28 lõige 1). (p 68)


Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub sarnaselt otsese vaktsineerimiskohustusega inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26). Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga (PS § 16). Riivete intensiivsust ei vähendanud asjaolu, et need kaitsesid kõrvalmõjuna ka piirangute adressaate endid. Siiski vähendab õiguse elule riive intensiivsust seni teadaolevaid andmeid arvestades koroonahaiguse vastu vaktsineerimise surmlõppe või tõsiste kõrvaltoimete väike tõenäosus. (p-d 48 ja 49)

Riigi üldise kaitsekohustuse kõrval tuleneb põhiseadusest ka kohustus kaitsta inimeste elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28 lõige 1). (p 68)


Koroonahaiguse vastu vaktsineerimise nõuet ei saa 2021. aasta teadmiste taset arvestades käsitada ka tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsena (PS § 18 lõige 2). (p 52)


Teovõimelise isiku enda tervise kaitseks vaktsineerimisnõuete kehtestamine, ilma et see mõjutaks nt haiglakoormuse kaudu teiste isikute õigusi või avalikke huve, ei oleks vabadusel ja demokraatial põhinevas riigis legitiimne ega vastaks inimväärikuse põhimõttele. (p 48)

Kaudne vaktsineerimisnõue ei alandanud inimväärikust (PS § 10). (p 50)


Nii karantiinikohustusest kui kontrollitud tegevustes osalemise keelust tulenevad piirangud riivasid esmajoones kaebajate liikumisvabadust (PS § 34) ja mõjutasid intensiivselt nende igapäevaelu, ligipääsu teenustele ja üritustele (PS § 19 lõige 1). Samuti riivasid piirangud vähemalt osa kaebajate puhul õigust haridusele (PS § 37), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja piirasid õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29 lõige 1). Piirangud võisid negatiivselt mõjutada ka kaebajate perekonna- ja eraelu (PS § 26). Samuti piirab keeld lubada nõuetele mittevastavaid isikuid kontrollitud tegevustele sõltuvalt asjaoludest mitmesuguseid vastutava isiku vabadusõigusi, nagu ettevõtlusvabadus, privaatautonoomia, ühinemisvabadus (PS § 48) ja kunstiline eneseväljendusõigus (PS § 38 lõige 1). (p 45)


Vabariigi Valitsuse puhul on seaduse reservatsiooni väljendavaks erinormiks PS § 87 punkt 6, mille kohaselt annab valitsus määrusi ning korraldusi seaduse alusel ja täitmiseks. (p 58)

Kolleegium ei näe ühtki kaalukat põhjust, miks seadusandja oleks pidanud soovima VVS-i kehtestamisel välistada Vabariigi Valitsuse üldkorralduse sisuga aktide andmise, samas kui muudel haldusorganitel ei ole üldkorralduste andmine piiratud ega välistatud. Seda eriti arvestades, et vajadus suurema üldisusastmega õigusaktide andmiseks on eelduslikult seda suurem, mida kõrgemal haldushierarhilisel tasandil täidesaatva võimu organ asub ja mida laiem on tema esemeline ja territoriaalne pädevus. Üldkorralduste andmise õigust ei ole põhjust välistada üksnes seetõttu, et valitsusel on määruste andmise õigus. (p 90)


Piirangutest vabanemist võimaldas täiskasvanud isikule üksnes vaktsineerimine või haiguse kliiniliselt tõendatud läbipõdemine. Ehkki puudus otsene õigusnormist tulenev kohustus ennast vaktsineerida, tähendas selline riive kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamist, mille puhul ei saa rääkida täiesti vabast otsustusõigusest enda vaktsineerimise üle. Teovõimelise isiku enda tervise kaitseks vaktsineerimisnõuete kehtestamine, ilma et see mõjutaks nt haiglakoormuse kaudu teiste isikute õigusi või avalikke huve, ei oleks vabadusel ja demokraatial põhinevas riigis legitiimne ega vastaks inimväärikuse põhimõttele. (p 48)


Riigi üldise kaitsekohustuse kõrval tuleneb põhiseadusest ka kohustus kaitsta inimeste elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28 lõige 1). Inimeste elu ja tervise kaitsmise vajadus on kaalukas põhiseaduslik eesmärk. (p 68)


HMS § 51 lõigete 1 ja 2 koostoimest nähtuvalt on seadusandja käsitlenud üldkorraldust haldusakti eriliigina, mille üldisusaste on tavalisest haldusaktist suurem (on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikute ringile või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele), kuid halduse üldaktist (määrusest) väiksem. (p 88)

Ammendavalt määratava konkreetsusastme puudumine on üksikakti (sh Vabariigi Valitsuse korralduse) olemuslik, mitte HMS-ist tulenev tunnus. Seetõttu pole korralduse lubatava konkreetsusastme määramisel otsustavat tähtsust küsimusel, kas HMS § 51 lõikes 2 sätestatud üldkorralduse mõiste laieneb valitsuse korraldustele. (p 89)

Kolleegium ei näe ühtki kaalukat põhjust, miks seadusandja oleks pidanud soovima VVS-i kehtestamisel välistada valitsuse üldkorralduse sisuga aktide andmise, samas kui muudel haldusorganitel ei ole üldkorralduste andmine piiratud ega välistatud. Vajadus suurema üldisusastmega õigusaktide andmiseks on eelduslikult seda suurem, mida kõrgemal haldushierarhilisel tasandil täidesaatva võimu organ asub ja mida laiem on tema esemeline ja territoriaalne pädevus. Üldkorralduste andmise õigust ei ole põhjust välistada üksnes seetõttu, et valitsusel on määruste andmise õigus. (p 90)


Üldine ja konkreetne ei ole üksteisest selge üleminekupiiriga eristatavad mõisted ja seetõttu ei ole ka üld- ja üksikaktide vahel selget üleminekupiiri. Sel põhjusel jääb seadusandjale volitusnormis õigusakti liigi määramisel märkimisväärne otsustusruum. Selle ruumi piirides võib olla põhiseadusega kooskõlas sama üldisusastmega elulise olukorra reguleerimine nii üld- kui ka üksikakti vormis. Otsustusuumi sisustamisel on oluline eelkõige küsimus, kas aktiga konkreetse isiku subjektiivsete õiguste riivet kehtestades on isikule piisavalt tagatud oma riivatud õiguste tõhus kaitse. (p 76)

Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab juhtumi piiritletust, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. Kui reguleeritavate juhtumite kogum üheski nimetatud aspektis konkretiseeritud ei ole, siis tuleb see reguleerida üldaktiga. (p 77)


Pädevusnormid näitavad, milline võimuorgan peab riigis asjaomast avalikku ülesannet täitma. Volitusnormid näitavad, milliseid avaliku võimu meetmeid võib pädev organ ülesande täitmiseks rakendada. Avalikust ülesandest endast ei tulene asutusele volitust rakendada selle täitmiseks õigusi piiravaid meetmeid. PS § 3 lõikes 1 sätestatud seaduslikkuse põhimõtte kohaselt on avalik võim õigustatud tegutsema siis, kui õigusnormid näevad ette nii pädevuse kui ka volituse. Määrava tähtsusega pädevusnormid on praeguses asjas NETS § 27 lõike 3 teine lause ja § 28 lõige 6. Põhiseaduspärasuse korral tuleb neist normidest juhinduda ja nende valguses oli Vabariigi Valitsus ilmselgelt pädev koroonapiiranguid kehtestama. Ka põhiseadusvastasuse korral poleks korraldused tühised, sest valitsus ise ei saa pädevusnorme põhiseadusvastasuse motiivil kohaldamata jätta. Vaid kohus saab põhiseaduse rikkumise tõttu pädevusnormi kohaldamata jätta, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, lugedes haldusorgani ebapädevaks ja tühistades ebapädeva haldusorgani antud haldusakti. Haldusakt on tühine üksnes haldusogani pädevuse ilmselge puudumise korral. Seevastu ilma volituseta või volitust ületades antud haldusakt ei ole HMS §-st 63 tulenevalt tühine isegi ilmselges olukorras, kuid on õigusvastane ja tühistatav (HMS § 54). (p 32)


PSJKS § 63 lõikest 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. (p 94)

HKMS § 109 lõike 5 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Seda normi tuleb analoogia korras kohaldada ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. (p 96)

3-20-1548/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.09.2022

Haldusorgan võib rakendada halduseeskirju kaalutlusõiguse teostamise esimese etapina tüüpjuhtumite üle otsustamisel. Haldusorganil peab aga olema võimalus kaaluda juhtumi erilisi asjaolusid ning halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Kui halduseeskiri on kättesaadav, ei pea haldusorgan üksikjuhtumi lahendamisel eeskirja suuniseid eraldi põhjendama, isikul on samas võimalik põhjendada, miks tema puhul tuleks teha erand, ja esitada halduseeskirja suhtes ka põhimõttelisi vastuväiteid (vt RKHKo-d 3-11-1355, p-d 30–31, ja 3-3-1-77-14, p 19). Sarnastel alustel peab kolleegium võimalikuks halduseeskirju rakendada ka hindamisotsuste tegemisel. (p 24)

Kuigi halduseeskirjad ei ole haldusvälistele isikutele ega kohtutele otseselt siduvad, võib neist koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12) tuleneda siduvus haldusorgani enda jaoks. Haldusorgan ei tohi üksikjuhtumitel kalduda isiku kahjuks meelevaldselt kõrvale halduseeskirjaga kujundatud praktikast. See aga ei tähenda, et haldusorgan oleks halduseeskirjaga seotud igavesti ega tohiks muuta eeskirja või selle rakendamise praktikat ühetaoliselt kõiki tulevasi sarnaseid juhtumeid silmas pidades. Halduseeskirja muudatust võib arvestada ka siis, kui see on toimunud ajal, mil isik oli taotluse soodustuse saamiseks juba esitanud. Senine halduseeskiri ei saa olla jäigem kui haldusväliseid isikuid siduv õigus. Viimast aga tuleb haldusorganil arvestada haldusakti andmise seisuga (vrd HMS § 54). (p 25)


Vaideotsuse tegemisel ei kehti HKMS § 158 lg 3 kolmandas lauses sätestatud keeld teostada kaalutlusõigust haldusasutuse asemel. Vaideotsuse põhjendusi tuleb kohtul arvestada samaväärselt haldusakti põhjendustega. (p 15)


KredExi laenu andmise aluseks olevas määruses oli sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei anta laenu ettevõtjale, kes tõenäoliselt ei ole võimeline laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt täitma. Kui laenu antaks teadmisega, et seda tõenäoliselt ei tagastata, oleks sellel riigiabina hoopis teistsugune majanduslik tähendus ja mõju kui tagastatav laenul. Laenu puhul on oluline, et abi saaja tasuks kohases määras intressi, kuigi see on riigiabi puhul soodsam kui turutingimustel makstav intress. (p 22)


Riigiabi andmine on avaliku võimu teostamine tulenevalt abi spetsiifilisest mõjust turgudele ning abi andja erikohustustest. Abi andmisel kehtivatest põhimõtetest ja reeglitest kinnipidamine on oluline taotlejate ja nende konkurentide ettevõtlusvabaduse ning võrdse kohtlemise tagamiseks. Seetõttu tuleb KredExi otsust erakorralise käibekapitalilaenu andmisest keeldumise kohta käsitada haldusaktina. (p 12)


Protokolli kohaselt võttis kohus istungil eksperdi arvamuse asja materjalide juurde. Vastustaja esitas selle peale vastuväite, mille kohus jättis rahuldamata. Vastustajal oli seega võimalik arvamuse kohta ka sisuliselt seisukohti esitada ja soovi korral arvamust koos kohtuga vahetult uurida. Protokollist ega kassatsioonkaebusest ei nähtu, et selleks oleks takistusi tehtud. HKMS § 157 lg 3 ei nõua, et kohus oleks tõendit tingimata istungil arutanud (vrd RKTKo 3-2-1-7-09, p 12). (p 36)


HKMS § 158 lg 3 kolmas lause ei piira määratlemata õigusmõistete sisustamist ja selle valguses faktiliste asjaolude hindamist kohtus, vaid üksnes kaalutlusnormide õigusliku tagajärje valikut (RKHKo 3-20-1198/58, p 14). (p 17)

Kui vaidlusaluses haldusaktis sisaldub majanduslikke eriteadmisi eeldav prognoos, võib kohus laenutaotleja maksevõimele antud hinnangu kontrollimisel piirduda mõistlikkuse testiga, mille puhul uuritakse ennekõike, kas haldusorgan on arvestanud seaduse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid ja olulisi asjaolusid (analoogselt HMS § 4 lg-ga 2). Kohtul pole aga hindamisotsuste kontrollimisel keelatud asendada haldusorgani hinnangut enda omaga (RKHKo-d 3-20-1198/58, p-d 12 jj; 3-20-2362/63, p 25.2). (p 18)

Kui haldusorgan on oma otsust põhjendanud väga pealiskaudselt, ei ole halduskohtul kohustust asuda kaebaja maksevõimet vastustaja asemel hindama. Niisugune hindamine pole aga halduskohtu jaoks ka keelatud ega saa apellatsiooniastmes olla kohtuotsuse tühistamise iseseisvaks aluseks. (p 19)


Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme, võttes asja juurde asjatundja arvamuse, mille kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisana. Arvestades vastustaja põhjendamiskohustuse rikkumist, ei ole kaebajale ette heidetav hinnangu esitamine alles apellatsioonkaebuse lisana, vastuseks halduskohtu otsuses toodud tõendite käsitlusele. (p 36)


Vaidlustatud haldusakt oli põhjendamispuudustega ega vastanud sellisena HMS § 56 lg le 2. Otsuses puudus viide õiguslikule alusele ning selle faktiline põhjendus oli napp ja üldsõnaline. Haldusakti adressaati ei või panna olukorda, kus ta peab asuma ise asjakohast õigusnormi otsima (vt ka RKHKo 3-18-305/38, p 9). Valele õiguslikule alusele viitamine või ka üldse õiguslikule alusele viitamata jätmine ei pruugi siiski kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusakti toetav õiguslik alus on õiguskorras tegelikult olemas ning kohtuvaidluses ilmneb, et selle kohaldamise eeldused on täidetud (HMS § 58, vt ka RKHKo 3-18-1740/36, p 18.4). (p-d 13–14)

HMS §-st 56 ei tulene, et kõik haldusakti toetavad argumendid tuleb lõplikul kujul esitada haldusmenetluses ning et kohtumenetluses ei tohiks haldusakti põhjenduste toetuseks, täpsustuseks või selgituseks esitada vähimatki uut teavet võrreldes haldusaktis ja vaideotsuses esitatuga. See oleks vastuolus õigusliku argumentatsiooni olemusega. Haldusorganil kui vastaspoolel peab olema võimalik kaebaja väidetele reageerida omapoolsete vastulausetega (HKMS § 2 lg 6; RKHKo 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)


KredExi poolt kehtestatud laenutingimused on halduseeskiri. Tegemist ei ole konkreetse haldusakti eeltingimuste reguleerimisega (HMS § 52 lg 1 p 2), vaid üldise iseloomuga dokumendiga, mis puudutab menetluste üleselt kõiki asjaomastele tingimustele vastavaid laenutaotlusi, st puudutab piiritlemata arvu juhtumeid. Laenutingimused ei saa olla määrus (HMS § 88), sest ETS § 4 lg 2 ei näe ette, et minister võiks laenu andmise üldiste ja haldusväliselt siduvate tingimuste kehtestamise delegeerida edasi vastustajale (HMS § 91 lg 1; vt ka RKÜKo 3-18-1432/103, p 35). Laenutingimusi pole põhjust käsitada ka üldkorraldusena (HMS § 51 lg 2), arvestades, et vastustaja ise eitab tahet reguleerida laenutingimusi siduva haldusaktiga. Samuti ei vasta laenutingimused haldusakti vorminõuetele. (p 23)

3-21-150/44 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.06.2022

HKMS § 20 lg 1 järgi on isiku, kes ei ole pool, kolmanda isikuna menetlusse kaasamine kohustuslik, kui kohtulahendiga võidakse otsustada tema õiguste või kohustuste üle. Kolmanda isiku kaasamine ei nõua täit kindlust, et kohtuotsusega tema õiguste või kohustuste üle ka tegelikult otsustatakse. Üldkorralduse vaidlustamisel tuleb kolmanda isikuna kaasata need puudutatud isikud, kelle õigusi või vabadusi võib kohtulahend riivata ulatuslikumalt või intensiivsemalt kui ülejäänud puudutatud isikuid. Näiteks eristuvad teiste hulgast need isikud, kellele kuuluvad kinnistud maa-alal, mille avalik-õiguslikku seisundit üldkorraldus reguleerib. (p 16)

Juhul kui vaidlusalune haldusakt on kaasamist taotlevale isikule üksnes koormav ja võimalik kohtulahend saab tema õigusi ja kohustusi mõjutada ainult soodsalt, ei ole tema kolmanda isikuna kaasamine õigustatud. Sellisel juhul oleks tal soovi korral võimalus oma õigusi kaitsta ise halduskohtule kaebust esitades. (p 17)


Erinevalt kolmanda isiku kaasamisest on HKMS § 24 lg 1 alusel haldusorgani kaasamise osas kohtul ulatuslik kaalutlusruum. Haldusorgani kaasamise mõte on võimaldada kohtul vajaduse korral otsida abi asja õigeks lahendamiseks. Seejuures võib kohus lähtuda mh otstarbekuse kaalutlustest. Haldusorgani kaasamata jätmine ei mõjuta tema subjektiivseid õigusi ning HKMS ei näe sellisel puhul ette ka kaasamata jätmise vaidlustamise võimalust. (p 18)


Haldusakt, mis kehtestab kinnistutele muinsuskaitselised piirangud, reguleerib kinnistute avalik-õiguslikku seisundit. Selline haldusakt seab kinnistutel omandiõiguse realiseerimisele MuKS-st tulenevad kitsendused, kuid samas on sellel kinnistuomanike õigustele ka soodne mõju, olles suunatud kinnisasjade ja neil paiknevate ehitiste kaitsmisele ja säilitamisele. (p 17)

3-19-312/25 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.03.2022

Halduslepingu muutmisest keeldumine on haldusakt, sest sellega otsustatakse lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üle. (p 17)


HKMS § 197 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Ringkonnakohus ei saa tühistada halduskohtu otsust selles osas, mida pooled ei ole vaidlustanud. Sellises olukorras halduskohtu otsust tervikuna tühistades väljub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piiridest. (p 18)


Kõigi kulude põhjendatud muutumist tuleb hinnata kogumis ning ühe või mõne kulukomponendi suurenemine ei pea kokkuvõttes tooma kaasa liinikilomeetri maksumuse suurendamist, kui kaebaja kulud ei ole muude kulukomponentide vähenemise tõttu tervikuna suurenenud. Kuna küsimuse all on liinikilomeetri maksumus, tuleb vastustajal aluseks võtta kulu liinikilomeetri kohta, st tuvastada liinikilomeetri läbimiseks vajalike kulude kasv võrreldes eelmise perioodiga. (p 28)

3-19-509/34 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.03.2022

Vaidlusaluse järelevalvemenetluse lõpetamise otsusega lahendati menetluslik küsimus. Otsuses sisalduvad sisulised seisukohad olid antud vaid menetluse lõpetamise põhjendamiseks, mitte asjaolude lõplikuks ja siduvaks tuvastamiseks. Otsus polnud suunatud kellegi õiguste ega kohustuste tekitamisele, muutmisele, lõpetamisele ega tuvastamisele. Otsus pole vormistatud haldusaktina. Selline otsus on toiming, mitte haldusakt. (p 19)


Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse jätkamist või konkreetse meetme rakendamist turuosalise suhtes, kuid ta võib nõuda asja otsustamist kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. Konkurentsijärelevalve eesmärk on kaitsta ka turuosaliste õigusi keelatud tegevuse eest (RKHKo nr 3-3-1-44-10, p 15; RKHKm nr 3-3-1-29-13, p 17; RKHKo nr 3-3-1-42-14, p-d 12–15). (p 20)

Kui senises järelevalvemenetluses kindlaks tehtud asjaoludel ei ole ettevõtja tegevusel õigusrikkumise tunnuseid, sh kui sellest ei nähtu konkurentsi olulise kahjustamise ohtu ning puudub mõjuv põhjus asjaolusid täiendavalt uurida, võib Konkurentsiamet järelevalvemenetluse lõpetada. Otsustamaks järelevalve lõpetamise üle KonkS § 634 lg 1 p 1 või 2 alusel ei pea Konkurentsiamet kõrvaldama kõiki kahtlusi. Küll aga peab Konkurentsiamet järelevalve lõpetamisel lähtuma asjakohastest kaalutlustest ja hinnangutest. Nende kontrollimisel ei pea kohus küsimuse olemusest ja õigusmõistete määratlematusest tulenevalt minema kaugemale ratsionaalsuse kontrollist (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 14). (p 20)


Riikliku järelevalve lõpetamisel tuleb lähtuda asjakohastest kaalutlustest ja hinnangutest. Nende kontrollimisel ei pea kohus küsimuse olemusest ja õigusmõistete määratlematusest tulenevalt minema kaugemale ratsionaalsuse kontrollist (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 14). (p 20)


Uurimispõhimõtte rakendamisel tuleb arvestada menetlusosalise võimekust esitada väiteid ja tõendeid enda huvides. Universaalset postiteenust osutav riigi äriühing ei vaja konkurentsimenetluses oma seisukohtade esitamisel ja tõendamisel sellist abi nagu väikeettevõtja või tavatarbija. (p 21)


KonkS §-s 16 toodud kuritarvituste loetelu on näitlik ja mitteammendav. Üldisemalt keelab see paragrahv tegevuse, mis vastab kumulatiivselt järgmistele tunnustele: – ettevõtjal on asjaomast kaubaturgu valitsev seisund (KonkS § 13); – ettevõtja on kohaldanud otseselt või kaudselt ebaõiglasi tingimusi; – ettevõtja tegevus võis kahjustada konkurentsi (RKTKo nr 2-15-505/180, p 19.1.1). Nendele tunnustele vastav tegevus ei ole siiski kuritarvitus, kui tegevust õigustavad objektiivsed asjaolud (teatis nr 2009/C 45/02, p 28 jj). (p 16)

KonkS § 16 on sektoriülene regulatsioon, mitte erinormistik, mis kohalduks vaid valdkondadele, kus kehtib erinormidest tulenev lepingu sõlmimise kohustus, nt endised suured riiklikud monopolid telekommunikatsiooni, energia, transpordi jms sektorites (vrd ka nt EKo 22/78: Hugin, p 3 jj). (p 32)

Turgu valitseval ettevõtjal pole iseenesest keelatud turgu valitsevat seisundit säilitada (Euroopa Kohtu asi C-377/20: Servizio Elettrico Nazionale, kohtujuristi ettepanek, p 66). Ta võib mõistlikus ulatuses kaitsta enda ärihuve (EKo C-307/18: Generics (UK), p 149).

Turgu valitseval ettevõtjal lasub siiski eriline kohustus mitte kahjustada oma tegevusega tõhusat ja moonutamata konkurentsi. Mistahes väljatõrjuv mõju ei pruugi konkurentsi kahjustada. Juba oma määratluselt võib võimetepõhine konkurents viia vähem tõhusate ja seega tarbijale eelkõige hinna, valiku, kvaliteedi ja innovatsiooni seisukohast vähem huvi pakkuvate konkurentide turult väljumiseni või marginaliseerumiseni. Keelatud on hinnastrateegia, millel võib olla sama tõhusate konkurentide jaoks väljatõrjuv mõju, tugevdades turuvalitseja seisundit muude vahenditega kui need, mis põhinevad toodete omaduste konkurentsil (vrd teatis 2009/C 45/02, p-d 23 ja 27; EKo-d C-209/10: Post Danmark, p 25; C 413/14 P: Intel, p-d 133–135).

Konkurentsi kahjustamise oht ei pruugi olla oluline või ei vaja eraldi tõendamist, kui turgu valitsev ettevõtja tegutses vaidlusalusel viisil eesmärgiga konkurentsi kahjustada. Sellise eesmärgi korral võib eeldada, et ettevõtja teol on konkurentsi kahjustav mõju (EKo-d C 413/14 P: Intel, p 139; C-62/86: AKZO, p-d 71–72). Siiski võib ka neil juhtudel lisaks turuvalitseja tegevuse eesmärgile olla oluline selle mõju (väljatõrjumise võime). Konkurentsiõiguse ülesanne ei ole seejuures kaitsta konkurentsi abstraktselt, ilma ohuta, et lõppkokkuvõttes tekitatakse kahju tarbijatele. Nt allahindluste süsteemi kahjulik väljatõrjuv mõju konkurentsile võib olla tasakaalustatav või isegi ületatav tõhususest tulenevate eelistega tarbija jaoks (C-377/20: Servizio Elettrico Nazionale, kohtujuristi ettepanek, p-d 96–98, 106; C 413/14 P: Intel, p 140). (p 45)


KonkS § 18 sätestab kohustused olulist vahendit omavale ettevõtjale, sh kohustuse tagada juurdepääs olulisele vahendile mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel. Olulise vahendi omaniku kohustuse rikkumine on turgu valitseva seisundi kuritarvitamise erijuhtum. (p 16)

Olulise vahendi kindlakstegemisel on kõrge künnis ja see on pigem erandlik. Vältida tuleb vahendi omaja omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse tarbetut piiramist, mis võib konkurentsi kaitsmise asemel viia selle kahjustamiseni. Vahendi oluliseks lugemiseks ei piisa sellest, et juurdepääs võrgule oleks otstarbekas ja kasulik. Alternatiivsed lahendused, mis välistavad võrgustiku lugemise oluliseks vahendiks, ei pea juurdepääsu taotleja jaoks olema sama soodsad kui vaidlusalune võrgustik. Esinema peavad tehnilised, õiguslikud või majanduslikud takistused, mis muudavad alternatiivsete lahenduste rakendamise – vajaduse korral ka koostöös teiste turuosalistega – võimatuks või vastuvõtmatult keeruliseks. Juurdepääsu tagamise kohustuse tekkimiseks peab teise isiku võrgustiku kasutamine olema soovitud tegevuseks hädavajalik (EKo-d C-241/91 P: Magill, p 50; C-7/97: Bronner, p 41; C-418/01: IMS, p 28). Teenus on hädavajalik, kui infrastruktuur ei ole tegelikult ega potentsiaalselt asendatav (EKo C-165/19 P: Slovak Telekom, p 49; Esimese Astme Kohtu otsus asjas T-301/04: Clearstream, p 147). (p 24)

Vahendi olulisust ei näita ainuüksi tööjõu värbamise ja töö ümberkorraldamise vajadus ning sellega kaasnevad kulud. Majanduslikud raskused viitavad juurdepääsu vajalikkusele vaid siis, kui mistahes mõistlik ettevõtja, mitte ainult konkreetne juurdepääsu taotleja peaks ülemääraste kulude tõttu vahendist sõltuvast äriplaanist loobuma (EKo C-7/97: Bronner, p 43 jj). (p 25)

Konkurentsiõiguse eesmärk pole tagada, et turule jääksid või turule siseneksid konkurendid, kes on vähem tõhusad ja kes pakuvad tarbijale hinna, valiku, kvaliteedi ja uuenduste poolest vähem kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja (vrd EKo C-209/10: Post Danmark, p 21; teatis 2009/C 45/02, p 6).

Alternatiivse lahenduse tasuvuse hindamisel pole oluline konkreetse taotleja majanduslik olukord ega tema turuosa. Vahend on majanduslikult dubleerimatu vaid siis, kui dubleerimine oleks talumatu ka sellisele mõistlikule ettevõtjale, kellel on vaidlusaluse teenuse käive turuvalitsejaga võrreldav (EKo C-418/01: IMS, p 28; EKo C-7/97: Bronner, p-d 45–46, kohtujuristi ettepanek, p-d 65 ja 68). (p 28)


Vt RKHKo nr 3-18-1287/45, p 25. (p 17)


Juhul, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja annab oma infrastruktuurile juurdepääsu, kuid näeb selle juurdepääsu, teenuste osutamise või toodete müügi suhtes ette ebaõiglased tingimused, ei ole võõra infrastruktuuri hädavajalikkuse tingimus kohaldatav (EKo-d C-165/19 P: Slovak Telekom, p 50; C-295/12 P: Telefónica de España, p-d 75 ja 96). (p 30)

Röövellik hinnakujundus, st alla omahinna müük klientide ülemeelitamiseks või hoidmiseks võib konkurente kahjustada ka siis, kui konkurendid ei soovi enda kaupade või teenuste pakkumiseks turuvalitseja võrku üldse kasutada. (p 32)

Hind on liiga madal muu hulgas siis, kui see on madalam kui keskmine muutuvkulu, st kulu, mis kõigub lähtuvalt toodangu kogusest või teenuste mahust. Seevastu hindu, mis on madalamad keskmisest kogukulust, kuid kõrgemad kui keskmine muutuvkulu, loetakse kuritarvitavaks juhul, kui need on kehtestatud konkurendi väljatõrjumise kavatsusega (EKo C-62/86: AKZO, p-d 71–72). (p 41)

Mistahes madalat, sh omahinnast madalamat müügihinda ei saa lugeda röövellikuks. Selleks peavad esinema raamtingimused, mis võimaldavad turgu valitseval ettevõtjal alla omahinna müügist saadava kahjumi tulevikus tagasi teenida. Iseäranis on sellise olukorraga tegu siis, kui turuvalitsejal on võimalik turg konkurentidele pikaks ajaks sulgeda ning realiseerida selle vilju hindade tõstmise, kvaliteedi langetamise või pakkumise vähendamise teel. (p 48)


Hinnadiskrimineerimise (KonkS § 16 p 3) eeldused on järgmised: – teiste turuosalistega võrdväärsete tehingute tegemine; – nende puhul erinevate tingimuste rakendamine; – erineva kohtlemise objektiivse õigustuse puudumine.

Lisaks peab erinev kohtlemine kuritarvituse üldise tunnusena tekitama konkurentsi kahjustamise ohu, st asetama kaebaja ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Selleks, et teha kindlaks, kas kokkulepped on võrdväärsed, tuleb mh arvestada müüdava toote olemust ja varustamiskulusid (RKTKo nr 2-15-505/180, p 19.2.1). (p 42)


Riigi äriühingu ettevõtlus, sh strateegilistes valdkondades tegutsemine ja riigile tulu teenimine ei ole üldjuhul ettevõtlusvabaduse kaitsealas, vaid see on kaitstav avaliku huvina (RVS § 10 lg 2; vrd RKHKo nr 3-3-1-65-16, p 19.2; vt ka RKHKo nr 3-3-1-2-14, p 31.1). Küll aga on riigi äri¬ühingul õigus pöörduda Konkurentsiameti ja halduskohtu poole konkurentsiseadusest tulene¬vate õiguste kaitseks. (p 14)


Turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kahtluse korral on üldjuhul kohane alustada analüüsi kaubaturu piiritlemisest. Kui muud asjaolud kõrvaldavad järelevalve jätkamise või järelevalvemeetme rakendamise vajaduse piisava kindlusega, ei ole siiski tingimata vaja kõiki kuritarvituse tunnuseid tuvastada. (p 15)

3-14-50421/128 PDF Riigikohtu halduskolleegium 03.12.2021

Kaebaja või protesti esitaja võib oma nõude toetuseks esitada uusi väiteid. Samas peavad menetlusosalised esitama oma avaldused nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik (HKMS § 51 lg 1), igal juhul vähemalt seitse päeva enne istungit või kirjalikus menetluses nii, et oleks tagatud teiste menetlusosaliste teavitamine seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppu (HKMS § 51 lg 3). (p 23)


Tingimusliku siduva kooskõlastuse puhul on sisuliselt tegemist kooskõlastuse andmisest keeldumisega ning tingimustele vastavalt muudetud haldusakti andmise kavatsus tuleks uuesti kooskõlastada (vt RKHKo 3-3-1-15-14, p 27). (p 24)


Ehitusseadustik nõuab ehituslubade kandmist ehitisregistrisse (EhS § 40 lg 1, § 42 lg 8). EhS § 61 lg 1 kohaselt on ehitisregistri andmete tähendus üldjuhul informatiivne ja statistiline. Kuna aga EhS § 61 lg 2 järgi on ehitisregistrisse kantud ehitusloa andmetel õiguslik tähendus, kajastabki registrikanne siduvalt ehitusloa sisu. Ehitusloa muutmise korralduse ja ehitisregistris olevate ehitusloa andmete vastuolu võib seega kujutada endast ehitusloa sisemist vastuolu ja sellele viitamist ringkonnakohtu poolt ei saa pidada praegusel juhul asjassepuutumatuks. Haldusakt, isegi kui selle moodustavad korraldus ja registrikanne kogumis, peab olema üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). (p 25)


Kolleegium on tõlgendanud HKMS § 152 lg 1 p 4 selliselt, et säte annab aluse menetluse lõpetamiseks ka siis, kui vaidlustatud haldusakt on ammendunud ning ühes sellega on ära langenud õiguskaitsevajadus. Samuti on kohtul HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel võimalik menetlus lõpetada, kui kehtivusaja möödumise tõttu on haldusaktil kadunud igasugune mõju ja praktiline tähendus (vt RKHKm nr 3-20-580/47, p 11 ja RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 12). Haldusakti ammendumiseks ei saa lugeda kaebuse või protesti põhjenduseks esitatud üksikute õiguslike ega faktiliste asjaolude ega isegi mitte kaebuse aluse äralangemist. Ammendumiseks peab ära langema haldusakti igasugune õiguslik mõju ja praktiline tähendus. (p 21)


HKMS § 152 lg 1 p 4 on mõeldud reguleerima olukorda, kus on põhjust eeldada, et vastustaja tegevuse tõttu on ühtlasi saavutatud õigusrahu. Kui kaebaja õigused on taastatud haldusakti muutmisega kohtumenetluse ajal, jäetakse kaebus rahuldamata (RVastS § 3 lg 2), mitte ei lõpetata kohtumenetlust. Niisamuti tuleb protest jätta rahuldamata, kui haldusakti muutmise tõttu langevad ära haldusakti õigusvastasuse põhjused. (p 22)

3-21-2241/11 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.11.2021

ATS § 105 sätestab õiguskaitsevahendid ametniku teenistusest vabastamise korral, st pärast vabastamise kohta käskkirja andmist. See paragrahv ei reguleeri õiguskaitsevahendite kasutamist enne teenistussuhte lõpetamist. Selles olukorras on kohaldatavad halduskohtus üldiselt ette nähtud õiguskaitsevahendid, sh keelamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 3). Kaebeõiguse piirangud peavad seaduses olema sätestatud selgelt (vt RKHKm nr 3-3-1-63-02, p 10). (p 12)


Vt RKHKm nr 3-17-981/16, p-d 11 ja 13. (p 12)


Küsimus, kas ATS § 105 tagab teenistusest vabastatud ametnikule alati ja kõiki üksikjuhu erandlikke asjaolusid arvestades piisavalt tõhusa kaitse HKMS § 45 lg 1 mõttes, on vaieldav. See võib sõltuda muu hulgas elukutsega seotud teguritest. (p 12)


Esialgse õiguskaitse kohaldamise esmane eeldus on esialgse õiguskaitse vajadus - olukord, kus kaebaja õiguste kaitse oleks ilma koheste abinõudeta hiljem oluliselt raskendatud või võimatu (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Kohus võib sellises olukorras rakendada seaduses sätestatud esmaseid meetmeid, mh peatada vaidlustatud haldusakti kehtivuse või täitmise (HKMS § 251 lg 1 p 1). Esialgse õiguskaitse raames ei lahenda kohus lõplikult põhivaidlust, kuid kohus peab taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindama kaebuse eduväljavaateid ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3 esimene lause). (p 15)

Esialgset õiguskaitset on võimalik taotleda ja kohaldada kohtumenetluse igas staadiumis, sh enne kui kohus on võtnud seisukoha kaebuse muutmise lubatavuse kohta (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb lahendada kiireloomulisena piiratud informatsiooni tingimustes (HKMS § 252 lg 1). Määruse tagajärgi ei pruugi kohus tuvastada tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema põhjendatud. Asjaolusid võib esialgse õiguskaitse menetluses hinnata ka Riigikohus (HKMS § 134 ja § 252 lg 2; vrd RKÜKm nr 3-3-1-15-12, p 63). (p 15)


Põhiõigusi ja -vabadusi tohib avalik võim piirata ainult seaduse alusel (PS § 3 lg 1), piirang ehk riive peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada õiguste ja vabaduste olemust (PS § 10). Tulenevalt olulisuse põhimõttest peab riive aluseks olev seadus olema seda täpsem, mida intensiivsem on riive (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 50). (p 21)


Ka kaudne vaktsineerimisnõue sekkub inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26; EIÕK art 8; EIKo nr 25358/12, p 159). Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lg 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga (PS § 16). (p 21)


PS § 124 lg 3 teisest lausest ei tulene absoluutset keeldu riivata kaitseväelaste puhul seal loetletud põhiõigusi. See säte piirab üksnes PS § 124 lg 3 esimeses lauses sätestatud erilist piiranguklauslit, mis võimaldab kaitseväelase mõnest põhiõigusest, nt liikumisvabadusest ja ettevõtlusvabadusest sootuks ilma jätta või sekkuda tavaolukorras piiramatusse põhiõiguse tuuma. Ka kaitseväelaste põhiõigusi võib piirata PS 2. peatükis sätestatud üldistel alustel. (p 22)


Vaktsineerimisnõuded olla väga erineva intensiivsusastmega, sõltuvalt kestusest, kohustuse otsesest või kaudsest iseloomust, nõudega seotud hüvede olulisusest, isiku suhtest avaliku võimuga ning vaktsiini manustamisega kaasnevatest riskidest ja nende hindamise võimalustest. Sellest tulenevalt võivad ka nõuete õiguslikud alused erineda. Riigikohtu senist praktikat arvestades ei saa välistada vaktsineerimisnõuete kehtestamist madalama astme õigusaktiga seaduse alusel (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 50). Selle kohaselt sõltub volitusnormi täpsusaste ka nõude ajalisest ja isikulisest ulatusest ning vaktsineerimisest sõltuvusse seatud põhiõiguste olulisusest. (p 23)

Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. (p 24)


Tuleb ka arvestada, et haldusaktiga kehtestatud üldkohustuslikke vaktsineerimisnõudeid pole lubatud hoida kehtimas lõpmatult kaua. Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. (p 23)

Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. (p 24)


Vaktsineerimisnõude eesmärk on koroonapandeemia tingimustes üldiselt inimeste elude ja tervise kaitse ja riigi tuumikfunktsioonide lakkamatu tagamine. Kaitseväelaste vaktsineerimisnõude spetsiifiline eesmärk on kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine, seeläbi riigi kaitsevõime ehk kokkuvõttes riigi enda kindlustamine. (p 26)

Vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus (PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus. (p 29)


Kaebajal on õigus, et kaitsesüstimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist, eriti, kui on tegemist tiheda ja püsiva kontaktiga. On ka näiteid vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest. Samuti väheneb vaktsiini toime aja möödudes. Meetme sobivuse test aga ei nõuagi meetme 100% efektiivsust. (p 27)


Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuleb pidevalt juurde. Seetõttu nõuab vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret. Samas ei muuda täienevad andmed prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks (RKHKo nr 3-18-1891/46, p 19). (p 27)


Vaidlusalune vaktsineerimisnõue on suure tõenäosusega vajalik, sest praegu pole näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid ülal viidatud eesmärkide saavutamiseks. Ulatuslike karantiinide, liikumispiirangute, viibimiskeeldude jne taastamine, st ühiskonna sulgemine, ei tule kõne alla leebema meetmena. Sellised piirangud tooks nii kaitseväelastele endile kui ka teistele isikutele kaasa võrreldamatult intensiivsemad põhiõiguste riived kui vaktsineerimine. Ühtlasi raskendaks need Kaitseväe tegevust. (p 28)

Leebema meetmena ei ole samaväärne kaitseväelaste massiline testimine. Lisaks suurtele kuludele ei aita see vältida testitava kaitseväelase nakatumist väljaspool teenistust. Vaktsineerimisnõude eesmärk on vähendada kaitseväelaste nakatumise ohtu üleüldse. Nakatunud kaitseväelaste tuvastamine ja isoleerimine ning hügieeninõuete järgimine saavad vaktsineerimist täiendada, aga mitte asendada. Tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole. (p 28)


Vaidlusalune vaktsineerimisnõue iseenesest ei alanda inimväärikust (PS § 10, vt ka EIKo nr 41994/21). Tegemist ei ole ka tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsega (PS § 18 lg 2), vaid arstiteaduse tulemuste praktilise rakendamisega teiste inimeste elude ja tervise ning riigi kaitseks. Vaktsineerimisnõude kehtestamise hetkeks oli ainuüksi Eestis vaktsineeritud 727 190 inimest koroonahaiguse vastu. Seega oli sellel ajal olemas arvestatav kogemuslik teadmine vaktsiinide võimalike reaktsioonide kohta. (p 30)


PS § 41 lg-st 2 nähtub otseselt, et riik võib inimesele kohustusi peale panna ja nende täitmist nõuda ka tema veendumuste vastaselt. (p 30)


EIK on vaktsineerimisnõuetega seoses oluliseks pidanud ka lisatagatisi: vaktsiini ohutuse üldist hindamist, võimalike vastunäidustuste hindamist konkreetse inimese puhul, kasutatavate vaktsiinide pidevat seiret ja hüvitamismehhanismi raskete kõrvalmõjude korral (EIKo nr 47621/13 jt, p-d 301-302). (p 31)


Õiguspärase haldusaktiga tekitatud varalise kahju õiglane hüvitamine on reguleeritud ka RVastS §-s 16. Avalikes huvides peale pandud kohustusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks võib aluse anda põhiseadus (vrd RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 61; RKPJKo nr 5-21-3/11, p 40). (p 31)


Sunnitud vabastamine teenistusest on kaitseväelase jaoks iseenesest tõsine tagajärg, riivates elukutse valiku vabadust (PS § 29 lg 1). Teenistusest vabastamine ATS § 95 alusel võib tuua ametnikule, sh tegevväelasele kaasa kohustuse hüvitada ressursimahuka koolituse kulud (KVTS § 101 ja ATS § 32 lg 5). Osa kaitseväelasi võib ilma jääda ka tegevteenistuspensionist (KVTRS § 393). (p 33)

3-18-687/61 PDF Riigikohtu halduskolleegium 24.03.2021

VeeS v.r § 5 (kehtiva VeeS § 23 lg 1 p 2) kohaselt on territoriaalmeri (ehk Läänemeri) avalik veekogu, mis kuulub riigile. Avalik veekogu ei ole tsiviilkäibes (VeeS v.r § 5 lg 2 ja kehtiva VeeS § 23 lg 2). AÕS § 133 järgi ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni ehk veekogu tavalise veepiirini. (p 14)

VeeS v.r § 5 lg 2 rikkumine ei välista haldusakti kehtivust (HMS § 60), ent ei muuda omandiõiguse ulatust. Asja kuulumine tsiviilkäibesse ei sõltu asja puudutavate tehingute ega haldusaktide kehtivusest. (p 16)


VeeS v.r § 5 (kehtiva VeeS § 23 lg 1 p 2) kohaselt on territoriaalmeri (ehk Läänemeri) avalik veekogu, mis kuulub riigile. Avalik veekogu ei ole tsiviilkäibes (VeeS v.r § 5 lg 2 ja kehtiva VeeS § 23 lg 2). AÕS § 133 järgi ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni ehk veekogu tavalise veepiirini. (p 14)

VeeS v.r § 5 lg 2 rikkumine ei välista haldusakti kehtivust (HMS § 60), ent ei muuda omandiõiguse ulatust. Asja kuulumine tsiviilkäibesse ei sõltu asja puudutavate tehingute ega haldusaktide kehtivusest. (p 16)

Ehkki katastriüksuse saab moodustada ka veealast (vt kuni 1. juulini 2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 4 ja praegu kehtiva keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ (määrus nr 30) § 38 lg 7 p 4, MaaKatS § 181 lg 4), ei kehti see avalike veekogude kohta. Seda ei võimalda AÕS § 133 ega määruse nr 30 § 12 lg 2 p 1, mille kohaselt määratakse katastriüksuse piir avalikul veekogul maakatastri aluskaardil olevale kaldajoonele. (p 17)


Katastriüksuse moodustamine või sellest keeldumine on haldusakt (vrd maa sihtotstarbe määramine või sellest keeldumine, RKHKo nr 3-3-1-13-05, p 10). (p 14)


Kolleegium selgitab esmalt, et pindalaandmetel kui KRS § 13 lg 1 järgi registriosa esimesse jakku kantavatel andmetel ei ole KRS § 13 lg 2 järgi kinnistusraamatu kande tähendust. Nii on tsiviilkolleegium oma varasemas praktikas leidnud, et kinnisasja (kinnistu) koosseisu andmed, nagu katastritunnus, asukoht ja pindala, märgitakse KRS § 13 lg 1 järgi registriosa esimesse jakku. Sellised faktilised andmed kinnisasja kohta ei ole KRS § 13 lg 2 teise lause järgi kanneteks asjaõigusseaduse ega kinnistusraamatuseaduse järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-156-11, p 31). See tähendab, et kinnistusraamatu kanne ei ole vaatamata katastritunnuse märkimisele kinnisasja piiride osas määrav. Seega ei kohaldu piiriandmetele ka AÕS § 56 lg 1 kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldamise kohta ja § 561 kinnistusraamatu andmetele tugineva heauskse omandamise kohta (vt RKTKo nr 3-2-1-67-12, p 20). (p 14)


Maa-amet on pädev kontrollima, kas kehtiva õiguse kohaselt on võimalik maaüksust katastrisse kanda (sh seda, millistes piirides saab kinnisasja jagada). HMS § 6 järgi on haldusorgan kohustustatud selgitama välja menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Seega pidi Maa-amet tuvastama tähtsust omavad asjaolud, et hinnata soovitud katastriüksuse kande õiguspärasust. MaaKatS v.r § 8 lg 2 pole ainus norm, mida peab maakatastri kande tegemisel järgima. Maa-amet pidi lähtuma ka VeeS v.r §-st 5 ja AÕS §-st 133. Seejuures ei ole Maa-amet ületanud oma pädevust. Kolleegium ei nõustu kaebaja väitega, et Maa-amet asus kande õiguslikke aluseid kontrollides hoopis omandiküsimusi lahendama (tuvastama maa tegelikku omanikku väljaspool konkreetset haldusmenetlust) ja järelevalvemenetlust läbi viima. Kuna kaebaja taotletav registrikanne oli õigusvastane, tuli selle tegemisest keelduda (põhiseaduse (PS) § 3 lg 1). (p 15)


Ehkki katastriüksuse saab moodustada ka veealast (vt kuni 1. juulini 2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 4 ja praegu kehtiva keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ (määrus nr 30) § 38 lg 7 p 4, MaaKatS § 181 lg 4), ei kehti see avalike veekogude kohta. Seda ei võimalda AÕS § 133 ega määruse nr 30 § 12 lg 2 p 1, mille kohaselt määratakse katastriüksuse piir avalikul veekogul maakatastri aluskaardil olevale kaldajoonele. (p 17)


Isegi kui KRS § 13 lg 4 tingimused olid täidetud, ei olnud Maa-ametil kinnistu pindala parandamiseks kinnistusraamatus vaja kaebaja kui puudutatud isiku nõusolekut taotleda, sest seaduse järgi ei ole kaebaja kunagi vaidlusaluse veeala omanik olnud ega ole tal selle veeala suhtes kunagi ka muud subjektiivset õigust tekkinud. Katastripidaja ei pea seadusega vastuolus ja ilmselgelt vigaste kinnistu pindala andmete parandamiseks kinnisasja omaniku või puudutatud isiku nõusolekut hagema. (p 21)


Kaebaja ei olnud veeala omanik PS § 32 mõttes. Nõudeõigus ebaõigete andmete ulatuses omandi tunnustamiseks (kinnis)asja suhtes, mis ei saa olla kellegi omandis, ei ole PS § 32 kaitsealas. (p 21)


Haldusorgani menetluskulud võivad jääda tema enda kanda ka siis, kui kaebus lahendatakse haldusorgani kasuks (vt RKHKo nr 3-3-1-50-16, p 22 ning otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Maa-ameti menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Asjas lahendatud küsimused võisid küll olla spetsiifilised ja seonduda mitmesuguste õigusharudega, kuid vaidlustatud haldusakt ei väljunud Maa-ameti põhiülesannete raamidest. (p 24)

3-18-1287/45 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.03.2021

Kaebaja ja kolmas isik tegutsevad Eesti apteegiturul, mille tegutsemis- ja rahastamisreeglid on piiratud. Kaebaja ja kolmas isik tegutsevad samas väikelinnas. Tegevusloa andmine kolmandale isikule võib mõjuda ebasoodsalt kaebaja ettevõtlusele. Kaebaja ei pea leppima olukorraga, kus turul võimaldatakse temaga konkureerida ettevõtjal, kes seaduses sätestatud nõuetele ei vasta (vrd RKHKo nr 3-15-1445/58 ja 3-15-2937/75). (p 14)


RavS § 41 lg‑st 3 ja § 42 lg‑st 5 tulenevad nõuded ja piirangud ei ole praeguses sõnastuses vaid formaalsed piirangud ning KonkS § 2 lg s 4 sätestatud valitseva mõju legaaldefinitsiooni arvestades tuleb sisuliselt kontrollida valitseva mõju olemasolu. (p 15)

Pole kahtlust, et seaduse eesmärk oli välistada hulgimüüjate kontroll üldapteekide tegevuse üle. See eesmärk on kolleegiumi hinnangul legitiimne (RKÜKo asjades nr 3-4-1-2-13, p 115 jj; 3-4-1-30-14, p 65 jj). Ka Euroopa Kohus on seisukohal, et riigisisesed õigusnormid, mis seavad uute apteekide asutamise loa saamise eelduseks teatavate kriteeriumide täitmise, on põhimõtteliselt sobivad, et saavutada elanikkonna kindla ja kvaliteetse ravimitega varustamise eesmärk (vt selle kohta täpsemalt EKo kohtuasjas C-367/12, Sokoll-Seebacher, p-d 24-27 kui ka otsuses viidatud liidetud kohtuasjades C‑570/07 ja C‑571/07, Blanco Pérez ja Chao Gómez, p 94; kohtuasjas C‑217/09, Polisseni, p 25 ja kohtuasjas C‑315/08, Grisoli, p 31). (p 18)

RavS § 41 lg-t 3 ja § 42 lg-t 5 tuleb isiku tegevuskoha muutmisel arvestada. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse ja ravimiseaduse järgi on apteegi tegevuskoht tegevusloa põhiregulatsiooni osa ning põhiregulatsiooni muutmine on õiguslikult võrdsustatud senise loa kehtetuks tunnistamise ja uue loa andmisega (vt täpsemalt halduskolleegiumi otsus nr 3-15-1445/58, p 20). Ka käesolevas kohtuasjas pole tegemist uuele apteegile antud tegevusloaga, vaid juba tegutseva apteegi uue omaniku tegevusloaga. Vastavalt MSÜS § 37 lg 4 kolmandale lausele tuleb vaidlusalust luba RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 kohaldamisel käsitada uue tegevusloana, st kohaldada tuleb uue tegevusloa andmise reegleid.Eelviidatud seadusemuudatustega ei piiranud seadusandja Ravimiameti pädevust tegevusloa väljaandmise, uuendamise ja kehtivusaja pikendamise menetlustega seoses. RavS § 47 sätestab tegevusloa kontrollieseme: tegevusluba antakse, kui taotleja vastab selles seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ning teistes ravimite käitlemist reguleerivates õigusaktides sätestatud nõuetele. Seega on Ravimiameti pädevuses üldapteegi tegevusloa andmisel veenduda, et RavS nõued on täidetud, sh teha kindlaks valitseva mõjuga seotud asjaolud. (p 19)

Olukord, kus üldapteegi tegevusloa omaja või taotleja ainuosanikuks on füüsiline isik, kelle jaoks osa omamine iseenesest ei ole äritegevuseks, on piisav RavS § 42 lg-s 5 sätestatud piirangu järgimiseks. (p 21)

Valitseva mõju juures tuleb RavS § 41 lg 3 kohaldamisel koos õiguslike kriteeriumidega arvestada kõiki olulisi asjaolusid, sh majanduslikke ja organisatsioonilisi küsimusi. (p 22)

RavS § 41 lg-st 3 tulenevalt pidanuks Ravimiamet üldapteegi tegevusloa väljastamisel lisaks osade omamise kontrollile veenduma ka selles, kas valitsev mõju kuulub proviisorile. (p 23)

Kolleegiumi hinnangul ei pruugi proviisori ainuosaluse tuvastamine olla piisav proviisori valitseva mõju kindlakstegemiseks RavS § 41 lg 3 kohaldamisel. Ainuosalus loob vaid eelduse, et ainuosanikul on valitsev mõju, kuid see eeldus on ümberlükatav. Valitsev mõju on algselt konkurentsiõiguslik kontseptsioon, mille puhul loetakse formaalselt erinevad ettevõtjad sisuliselt üheks ettevõtjaks. RavS § 41 lg 3 mõttes ei saa proviisoril olla valitsevat mõju apteegipidaja üle, kui apteegipidajat kontrollib tegelikult teine ettevõtja. Kuigi KonkS § 2 lg 4 ei välista iseenesest mitme ettevõtja või füüsilise isiku poolt ühiselt valitseva mõju teostamist, oleks teistsugune tõlgendus praeguses olukorras selges vastuolus RavS § 41 lg 3 eesmärgiga - välistada proviisori valitseva mõju kaudu hulgimüüja jms kontroll apteegipidaja üle. (p 24)

Proviisori valitseva mõju välistamiseks ei pea teisel ettevõtjal olema valitsevat mõju apteegipidaja üle. Proviisori valitsev mõju RavS § 41 lg 3 ja KonkS § 2 lg 4 tähenduses võib puududa ka siis, kui apteegipidajal on nõrgemad majanduslikud, organisatsioonilised või õiguslikud sidemed teise ettevõtjaga, mille tõttu proviisoril siiski pole tegelikku ja otsustavat kontrolli apteegipidaja üle. (p 26)


RavS § 41 lg-t 3 ja § 42 lg-t 5 tuleb isiku tegevuskoha muutmisel arvestada. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse ja ravimiseaduse järgi on apteegi tegevuskoht tegevusloa põhiregulatsiooni osa ning põhiregulatsiooni muutmine on õiguslikult võrdsustatud senise loa kehtetuks tunnistamise ja uue loa andmisega (vt täpsemalt halduskolleegiumi otsus nr 3-15-1445/58, p 20). Ka käesolevas kohtuasjas pole tegemist uuele apteegile antud tegevusloaga, vaid juba tegutseva apteegi uue omaniku tegevusloaga. Vastavalt MSÜS § 37 lg 4 kolmandale lausele tuleb vaidlusalust luba RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 kohaldamisel käsitada uue tegevusloana, st kohaldada tuleb uue tegevusloa andmise reegleid.Eelviidatud seadusemuudatustega ei piiranud seadusandja Ravimiameti pädevust tegevusloa väljaandmise, uuendamise ja kehtivusaja pikendamise menetlustega seoses. RavS § 47 sätestab tegevusloa kontrollieseme: tegevusluba antakse, kui taotleja vastab selles seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ning teistes ravimite käitlemist reguleerivates õigusaktides sätestatud nõuetele. Seega on Ravimiameti pädevuses üldapteegi tegevusloa andmisel veenduda, et RavS nõued on täidetud, sh teha kindlaks valitseva mõjuga seotud asjaolud. (p 19)


PS § 3 lg-st 1 lähtudes peab iga haldusorgan oma tegevuses veenduma, et esinevad tema poolt kohaldatavate õigusnormide eeldusena sätestatud asjaolud (vt ka RKÜKo nr 3-18-1672/38, p 33). Seda rõhutab ka HMS §-s 6 sõnastatud uurimispõhimõte: haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Haldusorgani tuvastamispädevust ei välista ega piira see, et teised asutused peavad oma ülesannete täitmisel kontrollima ja hindama samalaadseid asjaolusid. (p 23)


Kolleegiumi hinnangul ei pruugi proviisori ainuosaluse tuvastamine olla piisav proviisori valitseva mõju kindlakstegemiseks RavS § 41 lg 3 kohaldamisel. Ainuosalus loob vaid eelduse, et ainuosanikul on valitsev mõju, kuid see eeldus on ümberlükatav. Valitsev mõju on algselt konkurentsiõiguslik kontseptsioon, mille puhul loetakse formaalselt erinevad ettevõtjad sisuliselt üheks ettevõtjaks. RavS § 41 lg 3 mõttes ei saa proviisoril olla valitsevat mõju apteegipidaja üle, kui apteegipidajat kontrollib tegelikult teine ettevõtja. Kuigi KonkS § 2 lg 4 ei välista iseenesest mitme ettevõtja või füüsilise isiku poolt ühiselt valitseva mõju teostamist, oleks teistsugune tõlgendus praeguses olukorras selges vastuolus RavS § 41 lg 3 eesmärgiga - välistada proviisori valitseva mõju kaudu hulgimüüja jms kontroll apteegipidaja üle. (p 24)

Selleks, et teha kindlaks, kas ettevõtja määrab oma tegevuse turul kindlaks iseseisvalt, tuleb üldjuhul võtta arvesse kogu asjakohast teavet majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta, mis seda ettevõtjat teise ettevõtjaga ühendavad ja mis võivad sõltuvalt olukorrast muutuda, mistõttu ei saa neid ammendavalt loetleda (vt EKo C-97/08 Akzo Nobel jt vs. komisjon, p d 73 ja 74, ning lisaks otsused kohtuasjas C 521/09 P, Elf Aquitaine vs. komisjon, p 58 ning liidetud kohtuasjades C 628/10 P ja C 14/11 P, Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon ja komisjon vs. Alliance One International jt, p d 42–45).Hindamisel peab arvesse võtma kõiki tõendeid, mis pooled on esitanud ettevõtjate vaheliste organisatsiooniliste, majanduslike ja juriidiliste seoste kohta ja mille iseloom ning tähtsus võivad sõltuvalt igast konkreetsest juhtumist olla erinevad (EKo C-97/08 Akzo Nobel jt vs. komisjon, p 65). (p-d 25.5 ja 25.6)

Proviisori valitseva mõju välistamiseks ei pea teisel ettevõtjal olema valitsevat mõju apteegipidaja üle. Proviisori valitsev mõju RavS § 41 lg 3 ja KonkS § 2 lg 4 tähenduses võib puududa ka siis, kui apteegipidajal on nõrgemad majanduslikud, organisatsioonilised või õiguslikud sidemed teise ettevõtjaga, mille tõttu proviisoril siiski pole tegelikku ja otsustavat kontrolli apteegipidaja üle. (p 26)


KonkS kui suures osas EL konkurentsiõigusest lähtuva seaduse tõlgendamisel on ka olukordades, kus mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele puudub, põhjendatud lähtuda Euroopa Liidu Kohtu praktikast, et vältida olukorda, kus ühes riigis kehtivad teineteise kõrval kaks erinevat konkurentsiõiguse normistikku (vt nt RKTKo nr 2-15-505/180, p 19.1.1 ja RKHKo nr 3-16-1267/49, p 20). (p 25)


vt. RKHKo 3-3-1-7-17, p 11 (p 27)


Ravimiametil on ka pärast tegevusloa väljaandmist õigus kontrollida loa omaja (kolmanda isiku) vastavust RavS § 41 lg s 3 sätestatud nõuetele ning tal on õigus peatada tegevusloa kehtivus või see lõpetada, kui seaduses sätestatud eeldused selleks on täidetud (MSÜS § d 36, 38, 39, 42 ja 43). (p 27)

3-16-245/91 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.03.2021

Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et LKS § 10 lg 1 alusel antaval määrusel, millega Vabariigi Valitsus võtab ala kaitse- või hoiualana kaitse alla, on vahetu toime konkreetse kinnisasja valdaja õigustele ja kohustustele. Sellisel määrusel on seetõttu materiaalses tähenduses haldusakti tunnused (vt RKHKo nr 3-3-1-85-10, p 20). (p 16)


Põhiseaduse § 25 järgi peab olema tagatud riigi poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Riigi tegevus, mille tõttu kehtisid kinnistutel üheksa aastat looduskaitselised piirangud, oli õiguspärane. Igasugust riigi õiguspärase tegevusega tekitatud kahju isikutele hüvitada ei tule. Hüvitist saab nõuda põhiõiguste erakordse, talumiskohustust ületava riive korral ja see õigus on sätestatud RVastS §-ga 16. (p 18)

Otsese varalise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivet pidada erakordseks juhul, kui kinnitust leiab väide, et kinnistute väärtus on oluliselt vähenenud selle pärast, et kinnistutel kehtis püsielupaiga kaitserežiim. (p 29)


Põhiseaduse § 25 järgi peab olema tagatud riigi poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Riigi tegevus, mille tõttu kehtisid kinnistutel üheksa aastat looduskaitselised piirangud, oli õiguspärane. Igasugust riigi õiguspärase tegevusega tekitatud kahju isikutele hüvitada ei tule. Hüvitist saab nõuda põhiõiguste erakordse, talumiskohustust ületava riive korral ja see õigus on sätestatud RVastS §-ga 16. (p 18)

Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)


RVastS § 16 sätestab, et isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Sellele sättele tuginemise eeldused on seega järgmised: haldusorgani õiguspärane tegevus, mis piirab erakordselt kannatanu põhiõigusi, varalise kahju tekkimine ning põhjuslik seos haldusorgani tegevuse ja kahju tekkimise vahel. (p 19)

Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)

Ei ole põhjendatud nõue hüvitada tulu, mida ta oleks võinud teenida luhtunud arendusprojekti kasumit investeerides. Kui puudub piisav kindlus, et arendusprojekti oleks saanud teostada, on tegemist omavahel liiga nõrgalt seotud põhjuste ahelaga. Mistahes kaudset lisakahju ei tule hüvitada isegi mitte selle õigusvastase tekitamise korral (VÕS § 127 lg 2; vrd RKHKo nr 3-3-1-11-15, p 26.3). Ammugi ei ole põhjust mistahes kaudset kahju hüvitada olukorras, kus see on tekitatud õiguspäraselt. RVastS § 16, erinevalt VÕS § 127 lg-st 1 ei näe põhimõtteliselt ette kogu kahju hüvitamist, vaid ainult õiglase hüvitise maksmise. (p 25)

Kaebaja on saamata jäänud tulu nõude seostanud ka asjaoluga, et kinnistutel kehtisid looduskaitselised piirangud üheksa aasta vältel. Kolleegium leiab, et ka sellest asjaolust tulenevat riivet ei ole praegusel juhul põhjust pidada erakordseks. Saamata jäänud tulu pole eespool (p 24) nimetatud põhjustel alust hüvitada isegi siis, kui see jääb üleüldse saamata. Olukord, kus ühekordse tulu teenimise võimalus lükkub pikka aega edasi, ei ole koormavam, kui üleüldse tulu saamata jäämine. (p 26)

Otsese varalise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivet pidada erakordseks juhul, kui kinnitust leiab väide, et kinnistute väärtus on oluliselt vähenenud selle pärast, et kinnistutel kehtis püsielupaiga kaitserežiim. (p 29)


Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)


Detailplaneering ei ole lõplik avalik-õiguslik kinnitus, et arendusprojekti elluviimine vastab kõigile nõuetele, sh keskkonnanõuetele. Mida enam möödub aega detailplaneeringu kehtestamisest, seda suurem on risk, et uued asjaolud võivad planeeringu elluviimise välistada. (p 24)


Riski, et ettevõtja äriplaan ei õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandipõhiõiguse kaitsealas on asjad, raha ja varalised õigused, mitte igasugused tulevikus tulu teenimise võimalused, ehkki need võivad olla hõlmatud PS §-ga 25. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel äralangevate tulude hüvitamine. (p 24)

Ei ole põhjendatud nõue hüvitada tulu, mida ta oleks võinud teenida luhtunud arendusprojekti kasumit investeerides. Kui puudub piisav kindlus, et arendusprojekti oleks saanud teostada, on tegemist omavahel liiga nõrgalt seotud põhjuste ahelaga. Mistahes kaudset lisakahju ei tule hüvitada isegi mitte selle õigusvastase tekitamise korral (VÕS § 127 lg 2; vrd RKHKo nr 3-3-1-11-15, p 26.3). Ammugi ei ole põhjust mistahes kaudset kahju hüvitada olukorras, kus see on tekitatud õiguspäraselt. RVastS § 16, erinevalt VÕS § 127 lg-st 1 ei näe põhimõtteliselt ette kogu kahju hüvitamist, vaid ainult õiglase hüvitise maksmise. (p 25)

Kaebaja on saamata jäänud tulu nõude seostanud ka asjaoluga, et kinnistutel kehtisid looduskaitselised piirangud üheksa aasta vältel. Kolleegium leiab, et ka sellest asjaolust tulenevat riivet ei ole praegusel juhul põhjust pidada erakordseks. Saamata jäänud tulu pole eespool (p 24) nimetatud põhjustel alust hüvitada isegi siis, kui see jääb üleüldse saamata. Olukord, kus ühekordse tulu teenimise võimalus lükkub pikka aega edasi, ei ole koormavam, kui üleüldse tulu saamata jäämine. (p 26)


Looduskaitselistest piirangutest tuleneva põhiõiguste riive kompensatsiooniks on ette nähtud LKS §-s 20 sätestatud võimalus võõrandada kinnistud tasu eest riigile. Erinevalt sundvõõrandamise olukorrast ei näinud seadus kaebaja olukorras ette kohest hüvitist (vrd PS § 32 teine lause). (p 26)


Kuivõrd kaebaja oli kindlaks määranud alternatiivsete nõuete läbivaatamise järjekorra, siis oleks nende nõuete rahuldamata jätmine pidanud kajastuma kohtuotsuse resolutsioonis (HKMS § 162 lg 1). Alternatiivsete nõuete rahuldamata jätmist ei tule resolutsioonis kajastada juhul, kui kohus rahuldab järjekorras eespool oleva nõude ega lahenda seetõttu järjekorras tagapool olevaid nõudeid. Kui järjekorras eespool olevate nõuete rahuldamata jätmine kajastub kohtuotsuse resolutsioonis, saab kaebaja kasutada efektiivselt edasikaebeõigust (PS § 24 lg 5). Järjekorras tagapool asuva alternatiivse nõude rahuldamise korral rahuldab kohus kaebuse siiski täielikult (RKHKo nr 3-18-830/23, p 12). (p 34)

3-18-2395/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 29.01.2021

Jäätmete taaskasutus on lai mõiste, mis hõlmab kõiki toiminguid, mille tulemuseks on jäätmete kasutamine teiste materjalide asemel, või jäätmete ettevalmistamist selleks otstarbeks (JäätS § 15 lg 1). Selleks, et taaskasutatav aine või ese vabaneks jäätmestaatusest, peab olema täidetud kaks tingimust. Esiteks ei tohi kõnealuse aine või eseme valdaja seda ära visata, kavatseda ära visata ega olla kohustatud ära viskama (vt JäätS § 2 lg 1). Teiseks peab taaskasutamistoiming tagama aine või eseme kasutuskõlblikkuse, seadmata ohtu inimeste tervist ja kahjustamata keskkonda. Taaskasutamistoimingud, mille tagajärjel saab tuvastada jäätmestaatuse lakkamise, ei ole õigusaktides piiritletud. Selliseks toiminguks võib olla ka lihtsalt jäätmete kontrollimine, et teha kindlaks, kas need vastavad asjakohastele kriteeriumitele (vt jäätmedirektiivi 22. põhjendus). (p 18)

Euroopa Kohus on selgitanud, et standardid või eeskirjad, mis toovad kaasa jäätmestaatuse lakkamise ja järelikult lõpetavad jäätmealaste normidega tagatud inimtervise ja keskkonna kaitse, peavad eelkõige võtma arvesse aine või eseme kõikvõimalikku kahjulikku mõju inimese tervisele ja keskkonnale (EKo C-60/18: Tallinna Vesi, p 23). Jäätmedirektiivi art 6 lg 1 p d kohaselt tuleb kindlaks teha, et aine kasutamisel nii, et see ei kuulu jäätmealaste normide kohaldamisalasse, ei oleks keskkonnale või tervisele sellist negatiivset mõju, mis on suurem mõjust, mis kaasneks selle aine kasutamisega nende normide kohaldamisalas (EKo C-212/18: Prato Nevoso Termo Energy, p 55). (p 19)

JäätS § 21 lg 1 ei võimalda Keskkonnaametil teha juhtumipõhist otsust selle kohta, kas taaskasutustoimingu läbinud jäätmed lakkavad olemast jäätmed. Sätte sõnastuse järgi tuleb hinnata taaskasutustoimingu läbinud jäätmete vastavust „kehtestatud kriteeriumitele“. Sellised kriteeriumid võib kehtestada kas Euroopa Komisjon või riigisiseselt valdkonna eest vastutav minister (JäätS § 21 lg 2). Kui kriteeriume pole kehtestatud, ei saa vastustaja hinnangut anda, välja arvatud juhul, kui kriteeriumid on jäetud kehtestamata põhiseadusevastaselt. (p 26)

Riigisiseste kriteeriumite kehtestamata jätmine ei ole jäätmedirektiiviga vastuolus juhul, kui liikmesriik on ilmselget hindamisviga tegemata jõudnud seisukohale, et ei ole tõendatud, et kõnealuse aine või eseme kasutamine vastab jäätmedirektiivi art 6 lg-s 1 ette nähtud tingimustele, ja eelkõige, et sellisel kasutamisel pole mingisugust kahjulikku mõju keskkonnale ega inimese tervisele (EKo C-212/18: Prato Nevoso Termo Energy, p 59). (p 32)

Kolleegium märgib siiski, et alati ei ole põhjendatud oodata ära turuosaliste pöördumist: kui ministeeriumile on näiteks Keskkonnaametile esitatud taotluste või muu info põhjal teada, et mingit liiki jäätmete jaoks on jäätmestaatuse lakkamise kriteeriume tarvis, tuleb tal nende väljatöötamist kaaluda. Vastasel juhul võib Eesti riigi tegevusetus takistada jäätmedirektiivi eesmärkide saavutamist. Kui riik ei ole kriteeriumite kehtestamist kaalunud või olulisi asjaolusid selgitanud, ei eksisteeri ettevaatuspõhimõttel põhinevat otsust jätta kriteeriumid kehtestamata, mille õiguspärasust saaks kohus hinnata Euroopa Kohtu praktikas antud juhiste alusel.( p 33)

Kuigi õli sisaldavate jäätmete taaskasutamist tuleb edendada, on eeskätt oluline, et jäätmeid ei vabastataks jäätmerežiimi alt kergekäeliselt ja läbimõtlematult. Nii jäätmedirektiivi kui ka jäätmeseaduse keskseks eesmärgiks on inimtervise ja keskkonna kaitse (jäätmedirektiivi 6. ja 49. põhjendus, JäätS § 1 lg 1). Kollisiooniolukorras on see eesmärk prioriteetne ka eesmärkide ees soodustada jäätmehierarhiat ja suurendada loodusvarade taaskasutamise tõhusust. Jäätmehierarhia põhimõtte eesmärgiks on olemasoleva jäätmeprobleemi lahendamine, mitte jäätmete impordi soodustamine. (p 35)


Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et keskkonnaministri tegevuse õiguspärasus ei mõjuta vaidlustatud korralduse seaduslikkust. Kui keskkonnaminister oli õigustloova akti andmisel õigusvastaselt tegevusetu ning sellest tulenevalt ei olnud vastustajal võimalik kaebaja taotlust sisuliselt läbi vaadata, on ka vaidlustatud korraldus õigusvastane (vrd RKHKo nr 3-16-1903/69, p 22). (p 30)

3-19-2448/18 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.12.2020

HKMS § 121 lg 2 p 1 on diskretsiooniline alus, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta (vt nt RKHKm 3-17-981/16, p 11). (p 10)

RVastS § 6 lg 3 ei puuduta kaebuse protsessuaalset lubatavust, vaid tegu on materiaalõigusnormiga, millega on reguleeritud, millal tekib haldusorganil kohustus haldusakt anda või toiming teha. Seega võib sättest lähtudes jätta kaebuse rahuldamata, kuid mitte seda tagastada. Samuti ei mõjuta kaebeõigust küsimus, kas kehtiv haldusakt võimaldab vastustajat kohustada või mitte. Sellele küsimusele tuleb vastata kaebuse sisulise lahendamise käigus. Põhimõtteliselt tuleks neil põhjustel kaebuse tagastamine kõne alla üksnes HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. (p 10)


RVastS § 6 lg 3 ei puuduta kaebuse protsessuaalset lubatavust, vaid tegu on materiaalõigusnormiga, millega on reguleeritud, millal tekib haldusorganil kohustus haldusakt anda või toiming teha. Seega võib sättest lähtudes jätta kaebuse rahuldamata, kuid mitte seda tagastada. Samuti ei mõjuta kaebeõigust küsimus, kas kehtiv haldusakt võimaldab vastustajat kohustada või mitte. Sellele küsimusele tuleb vastata kaebuse sisulise lahendamise käigus. Põhimõtteliselt tuleks neil põhjustel kaebuse tagastamine kõne alla üksnes HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. (p 10)

RVastS § 6 lg-test 1 ja 3 ei tulene, et haldusorganile taotluse esitamine on alati vaide- või kohtumenetluses kohustamisnõude rahuldamise või esitamise eelduseks. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus, mis võib sõltuda sellest, kas isik on esitanud haldusorganit tegutsema kohustava taotluse, juhul kui mõni õigusakt näeb ette taotluse esitamise kohustuse (RKHKm 3-17-2610/32, p 13.2; 3-3-1-97-16, p 10 ja 3-3-1-91-13, p 20). See nõue ei ole asjassepuutuv juhtudel, kui haldusorgan peab haldusakti andma või toimingu sooritama omal algatusel (RKHKm 3-3-1-81-14, p 14). (p 11)

Juhul kui mõne täiendava tingimuse puhul jõuab asja lahendav kohus järeldusele, et see on muus osas õiguspärane, kuid selle täitmist pole ebatäpsuse või üldsõnalisuse tõttu võimalik kontrollida, ei pruugi olla mõistlik tühistada kogu haldusakt, vaid kõne alla võib tulla vastustaja kohustamine konkreetset tingimust muutma. Ka HKMS §-st 42 nähtub, et seadusandja on pidanud võimalikuks teatud juhtudel haldusakti kõrvaltingimuste vaidlustamist haldusakti põhiregulatsioonist eraldi. Haldusakti tervikuna tühistamine olukorras, kus kaebajate õiguste kaitse on võimalik tagada ka haldusakti adressaati vähem koormava meetmega, võib olla ülemäärane. Kui aga kõrvaltingimus(t)e muutmine mõjutaks olulisel määral haldusaktist tulenevate õiguste ja kohustuste vahekorda, viitab see vajadusele tühistada haldusakt tervikuna, et vastustajal oleks võimalik erinevaid huvisid tervikuna uuesti kaaluda ja tasakaalustada (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 14)

Nõudes kõrvaltingimuse muutmist, peab kaebaja selgelt esile tooma, milles tingimuse õigusvastasus seisneb ja millisel viisil tuleks tingimust tema arvates muuta. Kaebajad ei pea siiski alati nimetama konkreetseid arvväärtusi, mille lisamist nad mõnda tingimusse soovivad, juhul kui nende määramiseks vajaliku oskusteabe olemasolu saab eeldada pigem kolmandalt isikult ja vastustajalt. (p 16)


RVastS § 6 lg 3 ei puuduta kaebuse protsessuaalset lubatavust, vaid tegu on materiaalõigusnormiga, millega on reguleeritud, millal tekib haldusorganil kohustus haldusakt anda või toiming teha. Seega võib sättest lähtudes jätta kaebuse rahuldamata, kuid mitte seda tagastada. Samuti ei mõjuta kaebeõigust küsimus, kas kehtiv haldusakt võimaldab vastustajat kohustada või mitte. Sellele küsimusele tuleb vastata kaebuse sisulise lahendamise käigus. Põhimõtteliselt tuleks neil põhjustel kaebuse tagastamine kõne alla üksnes HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. (p 10)

RVastS § 6 lg-test 1 ja 3 ei tulene, et haldusorganile taotluse esitamine on alati vaide- või kohtumenetluses kohustamisnõude rahuldamise või esitamise eelduseks. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus, mis võib sõltuda sellest, kas isik on esitanud haldusorganit tegutsema kohustava taotluse, juhul kui mõni õigusakt näeb ette taotluse esitamise kohustuse (RKHKm 3-17-2610/32, p 13.2; 3-3-1-97-16, p 10 ja 3-3-1-91-13, p 20). See nõue ei ole asjassepuutuv juhtudel, kui haldusorgan peab haldusakti andma või toimingu sooritama omal algatusel (RKHKm 3-3-1-81-14, p 14). (p 11)


Keskkonnaametile on KeÜS § 53 lg 1 p-dega 6–11, MaaPS § 56 lg 1 p-ga 9 ja lg-ga 2 ning KeHJS § 24 lg-ga 1 pandud kohustus seada kaevandamisloale kõrvaltingimused keskkonna kaitseks, seejuures kõrvaltingimuste seadmise eelduseks ei ole mõne huvitatud isiku taotlus. Ka kaevandamisloa muutmine ei ole piiratud MaaPS §-s 66 loetletud alustega, vaid selles sättes viidatakse lisaks KeÜS §-s 59 ettenähtud loa muutmise alustele. KeÜS § 59 lg 2 p-i 1 järgi võib keskkonnaloa andja keskkonnaloa tingimusi muuta muu hulgas juhul, kui ilmneb, et luba oli selle andmise ajal õigusvastane. Seejuures ei nõua KeÜS § 59 lg 2 taotluse esitamist. (p 13)

Kuigi nii MaaPS § 56 lg-s 2 kui ka KeÜS § 59 lg 2 p-s 1 on kasutatud sõna „võib“, st loa andjale on antud kaalutlusõigus otsustamaks, kas kõnealuseid kõrvaltingimusi sätestada/muuta, ei tähenda see siiski seda, et teatud juhtudel ei võiks haldusorganile neist sätetest tuleneda kohustus tegutseda, kui kaalutlusõigus on redutseerunud (vt ka RKHKo 3-3-1-14-15, p 25 ja 3-3-1-78-11, p 12). (p 13)


Ebaselgus on haldusakti vormiviga, mis muudab selle õigusvastaseks (HMS § 54 ja § 55 lg 1), kuid ei pruugi tingimata tuua kaasa haldusakti tühistamist (HMS § 58). (p 14)

Põhimõtteliselt on võimalik põhiasja lahendamisel jõuda seisukohale, et haldusaktil on küll teatavad vormivead, st see on formaalselt õigusvastane, kuid vead ei ole piisavalt olulised, et tuua kaasa haldusakti tühistamine. Juhul kui mõne täiendava tingimuse puhul jõuab asja lahendav kohus järeldusele, et see on muus osas õiguspärane, kuid selle täitmist pole selle ebatäpsuse või üldsõnalisuse tõttu võimalik kontrollida, ei pruugi olla mõistlik sel põhjusel tühistada kogu haldusakt, vaid kõne alla võib tulla vastustaja kohustamine konkreetset tingimust muutma. (p 14)

Haldusakti oluline ebaselgus või selle tingimuste täitmise võimatus annab aluse haldusakt tühistada või toob ilmselgel juhul kaasa isegi haldusakti tühisuse (HMS § 63 lg 2 p 5; vt ka RKHKo 3-3-1-35-13, p 12 ja 3-3-1-21-03, p 13). Puudustega haldusakti võib jõusse jätta üksnes siis, kui vead on väheolulised. (p 15)


Juhul kui mõne täiendava tingimuse puhul jõuab asja lahendav kohus järeldusele, et see on muus osas õiguspärane, kuid selle täitmist pole ebatäpsuse või üldsõnalisuse tõttu võimalik kontrollida, ei pruugi olla mõistlik tühistada kogu haldusakt, vaid kõne alla võib tulla vastustaja kohustamine konkreetset tingimust muutma. Ka HKMS §-st 42 nähtub, et seadusandja on pidanud võimalikuks teatud juhtudel haldusakti kõrvaltingimuste vaidlustamist haldusakti põhiregulatsioonist eraldi. Haldusakti tervikuna tühistamine olukorras, kus kaebajate õiguste kaitse on võimalik tagada ka haldusakti adressaati vähem koormava meetmega, võib olla ülemäärane. Kui aga kõrvaltingimus(t)e muutmine mõjutaks olulisel määral haldusaktist tulenevate õiguste ja kohustuste vahekorda, viitab see vajadusele tühistada haldusakt tervikuna, et vastustajal oleks võimalik erinevaid huvisid tervikuna uuesti kaaluda ja tasakaalustada (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 14)

Nõudes kõrvaltingimuse muutmist, peab kaebaja selgelt esile tooma, milles tingimuse õigusvastasus seisneb ja millisel viisil tuleks tingimust tema arvates muuta. Kaebajad ei pea siiski alati nimetama konkreetseid arvväärtusi, mille lisamist nad mõnda tingimusse soovivad, juhul kui nende määramiseks vajaliku oskusteabe olemasolu saab eeldada pigem kolmandalt isikult ja vastustajalt. (p 16)


Juhul kui mõne täiendava tingimuse puhul jõuab asja lahendav kohus järeldusele, et see on muus osas õiguspärane, kuid selle täitmist pole ebatäpsuse või üldsõnalisuse tõttu võimalik kontrollida, ei pruugi olla mõistlik tühistada kogu haldusakt, vaid kõne alla võib tulla vastustaja kohustamine konkreetset tingimust muutma. Ka HKMS §-st 42 nähtub, et seadusandja on pidanud võimalikuks teatud juhtudel haldusakti kõrvaltingimuste vaidlustamist haldusakti põhiregulatsioonist eraldi. Haldusakti tervikuna tühistamine olukorras, kus kaebajate õiguste kaitse on võimalik tagada ka haldusakti adressaati vähem koormava meetmega, võib olla ülemäärane. Kui aga kõrvaltingimus(t)e muutmine mõjutaks olulisel määral haldusaktist tulenevate õiguste ja kohustuste vahekorda, viitab see vajadusele tühistada haldusakt tervikuna, et vastustajal oleks võimalik erinevaid huvisid tervikuna uuesti kaaluda ja tasakaalustada (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 14)

3-18-81/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.11.2020

Taudi kahtluse ja taudi diagnoosimise järel võetavad meetmed on erinevad. (p 13)

Määruse nr 179 §-s 21 ette nähtud taudipunkti sigadelt pärast hukkamist proovide võtmise eesmärk on tuvastada katku viiruse sissetoomise viis ja ajavahemik, et kindlaks teha, kas viirus võis olla ettevõttes juba enne nakkusest teavitamist. Määrus nr 179 ega direktiiv 2002/60/EÜ ei näe ette, et pärast ettevõttes seakatku diagnoosi kinnitamist tuleb sealt pärit lihasaadustele teha lisauuringuid või koostada riskianalüüs. Samuti ei ole neis sätestatud võimalust kaaluda saaduste ümbertöötamist inimestele tarvitamiseks. Taudipunktist pärit sead loetakse nakatunuks täiendava uurimiseta ning sellist regulatsiooni ei saa pidada ebaproportsionaalseks. (p 17)


Vaideotsuses ettekirjutuse õigusliku aluse parandamine ei kõrvalda ettekirjutuse õigusvastasust. (p 21)

Isegi kui menetlusosalise arvamuse või vastuväidete ärakuulamata jätmine ei mõjutanud asja otsustamist, toob see menetlusviga kaasa ettekirjutuse formaalse õigusvastasuse. (p 22)


Vaideotsuses ettekirjutuse õigusliku aluse parandamine ei kõrvalda ettekirjutuse õigusvastasust. (p 21)


Isegi kui menetlusosalise arvamuse või vastuväidete ärakuulamata jätmine ei mõjutanud asja otsustamist, toob see menetlusviga kaasa ettekirjutuse formaalse õigusvastasuse. (p 22)

3-20-580/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.10.2020

Nii Keskkonnaameti otsus keelduda metsateatise registreerimisest kui ka otsus raie registreerida on haldusaktid (vt HMS § 51 lg 1). Seega saab kohtult nõuda metsateatiste tühistamist (HKMS § 37 lg 2 p 1). (p 9)

Metsateatise registreerimisega metsaregistris annab Keskkonnaamet elektroonilises vormis haldusakti. (p 9)

Efektiivse õiguskaitse ja õiguskindluse tagamiseks on oluline, et Keskkonnaamet teeks otsuse metsateatis heaks kiita õigel ajal ja nõuetekohaselt teatavaks kõigile kaebeõigust omavatele isikutele. Kohtumenetluses saab kohus tasakaalustada ajakriitilises olukorras kaebaja ja raiest huvitatud isiku õigusi EÕK kohaldamist kaaludes. (p 13)


Nii Keskkonnaameti otsus keelduda metsateatise registreerimisest kui ka otsus raie registreerida on haldusaktid (vt HMS § 51 lg 1). Seega saab kohtult nõuda metsateatiste tühistamist (HKMS § 37 lg 2 p 1). (p 9)

Metsateatise registreerimisega metsaregistris annab Keskkonnaamet elektroonilises vormis haldusakti. (p 9)

Elektroonilisele haldusaktile kohaldatakse kirjalikule haldusaktile esitatavaid nõudeid, arvestades dokumendi elektroonilisest vormist tingitud erisusi (HMS § 55 lg 3), kuid täitmata ei või jätta haldusmenetluse seaduses isikute kaitseks sätestatud olulisi nõudeid, sh haldusakti põhjendamise kohustust (HMS § 56) ja vaidlustamisviite lisamise kohustust (HMS § 57). Elektrooniline süsteem tuleb kujundada nii, et selliseid nõudeid oleks võimalik tõhusalt ja õiguspäraselt täita. (p 9)


Elektroonilisele haldusaktile kohaldatakse kirjalikule haldusaktile esitatavaid nõudeid, arvestades dokumendi elektroonilisest vormist tingitud erisusi (HMS § 55 lg 3), kuid täitmata ei või jätta haldusmenetluse seaduses isikute kaitseks sätestatud olulisi nõudeid, sh haldusakti põhjendamise kohustust (HMS § 56) ja vaidlustamisviite lisamise kohustust (HMS § 57). Elektrooniline süsteem tuleb kujundada nii, et selliseid nõudeid oleks võimalik tõhusalt ja õiguspäraselt täita. (p 9)


Kehtivusaja möödumise tõttu kehtetuks muutunud haldusakti peale esitatud tühistamiskaebust on põhjust menetleda juhul, kui sellel säilib mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning haldusorganil, kohtul või kolmandatel isikutel on võimalik tugineda selle varasemale kehtivusele. Kohtul pole alust lahendada kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõuet üksnes juhul, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti „ületühistamine“ ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (RKHKo 3-3-1-44-14, p-d 10 ja 11 ning 3-3-1-41-11, p-d 10-12). (p 11)


Õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek HKMS § 152 lg 2 alusel teenib ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud. Samuti on säte abiks kaebajale, kes on valinud oma õiguste kaitseks õigel ajal õige õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet pole temast sõltumatult muutunud asjaolude tõttu enam võimalik rahuldada. (p 12)

Nende eesmärkide valguses ei ole kohus, kes otsustab kaebuse muutmise lubatavuse üle HKMS § 152 lg 2 alusel, seotud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega, mis on sätestatud HKMS § 45 lg-s 2. Küll aga peab tuvastamiskaebuse menetlemine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. See võib nii olla näiteks juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude või kui tuvastamiskaebuse rahuldamine aitaks kaebajal muul moel oma õigusi tulevikus tõhusalt kaitsta. (p 12)

Kokku: 89| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json