3-21-1366/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.10.2024 |
|
Vabariigi Valitsuse korraldused, millega vastustaja seadis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks piirangud, on üldkorraldused, mis on vaidlustatavad halduskohtus (HMS § 51 lg 2, vt RKPJKo nr 5 22-4/13, p 87 jj ja RKHKm nr 3-21-2241/11, p 23). (p 13)
Tuvastamiskaebuse esitamise võimalused on piiratud. Sellise kaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). HKMS § 38 lg-st 4 ja § 44 lg‑st 1 järeldub, et tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks on põhjendatud huvi, mis võimaldab asjaolu kindlakstegemise kaudu kaebajal oma õigusi kaitsta. See võib seisneda ennekõike preventiivses või rehabiliteerivas huvis. Preventiivne huvi tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus võib tõenäoliselt asuda varasema haldusakti või toiminguga sarnasel viisil uuesti rikkuma isiku õigusi. Lisaks peab õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis olema võimatu või ebamõistlikult raske (nt RKHKo nr 3-19-2164/40, p 17). Sealjuures ei piira varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine kaebeõigust HKMS § 45 lg 2 järgi (RKHKo nr 3-3-1-31-14, p 20; RKHKm nr 3-3-1-31-15, p 12). (p 15)
Keelamiskaebuse rahuldamine eeldab tuvastamiskaebuse lubatavusega võrreldes veelgi selgepiirilisemat ohtu, et lähiajal rikutakse isiku õigusi ja rikkumise tagajärgi ei saa kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel (RVastS § 5 lg 1). (p 16)
Sõltumata üldistusastmest peavad kõik kirjalikud haldusaktid (sh üldkorraldused) sisaldama põhjendusi (HMS § 56 lg 1 esimene lause). Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1 teine lause), nt seletuskirjas. Nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks eeskätt olukordades, kus haldusaktis detailse informatsiooni esitamine paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks, s.o oleks ebaproportsionaalselt mahukas, võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega. Kui haldusakti motivatsiooni esitamine tervikuna olekski ebaproportsionaalne, tuleks haldusaktis sellele vaatamata ära tuua vähemalt põhimotiivid. (Vt RKHKo nr 3-3-1-54-03, p 36.) Teisele dokumendile viidates peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon on osaks haldusakti põhjendusest (RKHKo nr 3-3-1-47-12, p 15). Viidatav dokument peab olema menetlusosalisele ka kättesaadav (vrd RKHKo nr 3-18-1891/46, p 17). (p 18)
Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses lisaks ka kaalutlused, millest haldusorgan on lähtunud (HMS § 56 lg-d 2 ja 3). (p 19)
Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse laiemat konteksti arvestades selle tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse teostamise võimaluse (RKÜKo nr 3 20 1044/5, p 14) ja täidab ka haldusorgani enesekontrolli eesmärki (nt RKÜKo asjas nr 3 3 1 85 10, p 26). (p 19)
Põhjenduste ulatuse puhul tuleb silmas pidada haldusaktide iseloomu. (p 20)
Vabariigi Valitsuse korralduste ja nende seletuskirjade põhjendustest ning muudest asjakohastest materjalidest pidid eelkõige nähtuma piirangute kehtestamise eesmärgid ning üldised selgitused selle kohta, miks olid piirangud asjaomastes ühiskonnaelu valdkondades möödapääsmatud. Lisaks pidi korraldustest olema aru saada, et valitsus on piirangute kehtestamisel erinevaid huve ja hüvesid üldiselt kaalunud. Valitsusel polnud võimalik mõõta mõjusid täpselt ja individualiseeritult. Meetmete sobivust, vajalikkust ja mõõdukust pidi valitsus kriisi olukorras oma initsiatiivil ning kohe põhjendama sel määral, milles talle olid teada või pidid teada olema võimalikud kaalukad vastuargumendid. (p 22)
Üksikasjalikumat põhjendamist raskendas ka see, et korralduste andmise ajal olid teaduslikud teadmised viiruse ja selle põhjustatud haiguse kohta läbivalt ebakindlad (see järeldus kehtib ka käesolevas asjas vaidlustatud korraldustest hiljem antud korralduste puhul, vt RKPJKo nr 5-22-4/13, p 72). (p 23)
Üldkorralduste eripära avaldub haldusmenetluses lisaks võimalusele jätta isikud ära kuulamata (HMS § 40 lg 3 p 6) ka põhjendamises (RKHKo nr 3-3-1-28-12, p 19). Need aspektid on omavahel seotud, sest kui isikut ära ei kuulata, ei saa tavapärasel viisil vastata ka tema vastuväidetele. Sedalaadi üldkorralduste puhul nagu praeguses asjas, ei saa haldusorganilt eeldada haldusakti põhjendustes kõigi teoreetiliselt mõeldavate vastuväidete kummutamist, mistõttu on paratamatu, et võimalikus järgnevas kohtumenetluses tuleb mõningaid aspekte hiljem täpsustada. See ei too tingimata kaasa haldusmenetluse lubamatut ülekandmist kohtumenetlusse ega kaalutlusõiguse teostamist kohtus. (p 21)
Isegi kui haldusakt on jäetud nõuetekohaselt põhjendamata, tuleb seaduse kohaselt vältida haldusakti kehtetuks tunnistamist vaid menetlus- või vormivea tõttu (HMS § 58, RVastS § 3 lg 3 p 1). See haldusõiguse üldpõhimõte kehtib ühtemoodi nii kohtule kui ka haldusorganile, kui viimane kaalub haldusakti kehtetuks tunnistamist. Põhjendamisviga ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui kohus on veendunud, et rikkumine ei võinud mõjutada asja sisulist otsustamist (RKHKo nr 3-3-1-29-12, p 20). (p 24)
Kaalutlusotsuste kohtulikul kontrollil tuleb eristada kaalutlusotsuse otstarbekust ja proportsionaalsust. Kaalutlusotsuse otstarbekust kohus eraldi ei hinda. Samuti ei tohi kohus haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 teine ja kolmas lause). Seevastu kohtus proportsionaalsuse testi tegemine ei ole kaalutlusõiguse teostamine haldusorgani eest, vaid kaalutlusõiguse piiride järgimise kontrollimine (HKMS § 158 lg 3 esimene lause). See ilmneb sõnaselgelt HMS § 4 lg-st 2, mis ütleb, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega (sh proportsionaalsuse põhimõttega). Proportsionaalsuse hindamisel kohtulik kontroll tulenevalt PS § 15 lg-st 1 ja § 146 esimesest lausest enamasti, sh praegusel juhul ei taandu (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 13). Haldusakti põhjendused ei piira nende argumentide ringi, mida kohus võib arvestada ja peab arvestama proportsionaalsuse hindamisel. Sellega ei hinda kohus halduse otsuse (poliitilist) otstarbekust, vaid täidab enda põhiseaduslikku ülesannet täitevvõimu kontrollimisel. Kohus uurib proportsionaalsust hinnates, ega haldusorgan ei ole valinud ebaproportsionaalset, st õiguslikult lubamatut meedet, mitte ei tee otstarbekuse kaalutlustel valikut mitme lubatava meetme seast. Eelnev ei tähenda, et haldusorgan ei peaks otsust nõuetekohaselt põhjendama, vaid et kohus saab proportsionaalsust kontrollida ka siis, kui haldusorgan ei ole haldusaktis üksikasjalikult proportsionaalsuse hindamist kirjeldanud. (p 25)
Legitiimne oli vaidlustatud korraldustega kehtestatud laiaulatuslike ühiskondlike piirangute ja meetmete (sh ettevõtjate tegevusele) kehtestamise eesmärk tõkestada koroonaviiruse levikut, et kaitsta seeläbi inimeste elu ja tervist ning ühiskonna kui terviku toimimist, sh vältida haiglavõrgu ülekoormamist (vt RKPJKo nr 5-22-4/13, p-d 68 ja 91; RKHKm nr 3-21-2241/11, p-d 26 ja 29, ka 3 21-884/45, p 19). (p 34)
Spaade tegevuse piiramine oli eesmärgi saavutamiseks sobiv, kuna seeläbi tekkis inimeste vahel vähem kontakte ja langes nakatumisrisk. Seejuures ei nõudnud meetme sobivuse test meetme 100%-list efektiivsust (vt RKHKm nr 3-21-2241/11, p 27). (p 34)
Tulenevalt ettevaatuspõhimõttest võis eelistada mõjusamat piirangut vähemalt seni, kuni püsis oht haiglate suutlikkusele (vrd RKHKo nr 3-21-884/45, p 25). (p 35)
|
| 3-23-1915/18
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.12.2023 |
|
Kohtueelse menetluse läbimise nõuetekohasus hõlmab ka küsimust, kas see on algatatud tähtaega järgides. Kaebus on seejuures lubatav ka juhul, kui vaie on tagastatud õigusvastaselt. (p 13)
Üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest. Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Kui tegu on kindlaks määramata arvu juhtumeid käsitleva üldkorralduse sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, nt pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist. Sama põhimõte laieneb ka vaidemenetlusele.
Viidatud erikord ei laiene asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud üldkorraldustele (HMS § 51 lg 2 teine alternatiiv), näiteks ruumilistele planeeringutele ja loodusobjektide kaitse alla võtmisele. Selliste üldkorralduste piirava mõjuga peab igaüks arvestama nende teatavakstegemisest alates. (p 14)
Üldkorralduse vaidlustamistähtaeg hakkab uuesti kulgema igal korral, kui isiku suhtes üldkorralduse asjakohast sätet kohaldatakse. (p 15)
|
| 3-22-1218/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.03.2023 |
|
Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kohta vt RKHKm nr 3-3-1-95-07, p 14, 3-19-557/19. (p 11)
Järve avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kandmine mõjutab veekogu ja kaldakinnisasja omaniku õigusi vahetult ja kohe. Selline haldusakt piirab kinnisasja omaniku omandiõigust: ta ei või veekogu avalikku kasutust takistada ning peab lubama igaühel kasutada kallasrada (KeÜS § 37 lg 5 ja § 38 lg‑d 1 ja 4). (p 12)
Haldusorgan ei või piirduda vaid seaduses sätestatud teavitamise korra järgimisega, kui on ette näha, et see ei ole piisav selleks, et teave jõuaks huvitatud isikuteni, ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid (vrd RKHKm nr 3-3-1-31-03, p 26, 3-3-1-12-08, p 13, 3‑18‑913/85, p 14). Teavitamine on oluline tõhusa kohtukaebeõiguse tagamiseks (PS § 15) ja hea halduse põhimõtte järgimiseks (PS § 14). (p-d 14 ja 16)
|
| 5-22-4/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
31.10.2022 |
|
Halduskohtul on korralduse õiguspärasuse hindamisel kohustus kontrollida, kas korralduse on andnud pädev haldusorgan kehtival õiguslikul alusel ja sellega kooskõlas (HMS § 54). Seega pidi ka halduskohus vaidlusaluseid norme haldusasja lahendamisel kohaldama ja hindama omal algatusel nende põhiseaduspärasust. Õigusnormi, sh pädevus- või volitusnormi saab kohus jätta kohaldamata üksnes juhul, kui see oli tema hinnangul põhiseaduse, Riigikogu ratifitseeritud välislepingu või Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Põhiseadusvastasuse ilmnemisel on kohtul kohustus alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Kuna halduskohtul tuli vaidlusaluseid norme valitsuse pädevuse ja korralduste õigusliku aluse selgitamiseks kohaldada ning nende põhiseaduspärasust hinnata ja see mõjutas hinnangut vaidluse all olnud korralduste õiguspärasusele, on need normid asjassepuutuvad vaatamata sellele, et kohtul võis olla korralduste õigusvastasuse tuvastamiseks või nende kehtetuks tunnistamiseks ka muid põhjuseid.
Vaidlusaluste normide asjassepuutuvuse eitamise korral tekiks olukord, kus volitusnormi põhiseaduspärasusel oleks kohtuvaidluses praktiline tähtsus vaid muidu õiguspäraste (sh proportsionaalsete) täitevvõimu aktide puhul. Ka siis, kui on ilmne, et seadusandja ei tohi küsimuse lahendamist täitevvõimule delegeerida, peaks kohus esmalt veenduma, et meede pole ebaproportsionaalne või muul põhjusel õigusvastane. Samas pole ka korralduse proportsionaalsust võimalik hinnata volitusnormi kohaldamata. Proportsionaalsuse testi lähtealuseks on korralduse kui riigivõimu meetme eesmärk. See peab nähtuma korralduse aluseks olevatest normidest. Ka selleks, et eesmärk kindlaks teha, tuleb kohtul seega volitusnormi kohaldada.
Erinevad kohtuastmed võivad hinnata haldustegevuse õiguspärasust erinevalt. Asjaolust, et halduskohus on pidanud korraldust oma veel mitte jõustunud lahendis ebaproportsionaalseks, ei saa järeldada, et haldusakt on igal juhul sel põhjusel õigusvastane. Eitades volitusnormide asjassepuutuvust haldusaktides sisalduvate piirangute ebaproportsionaalsuse tõttu, seataks põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavus sõltuvusse asjaolust, mis on halduskohtumenetluses lõplikult kindlaks tegemata ja mida põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumil endal ei ole võimalik kindlaks teha. (p-d 29 ja 30)
PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneva seaduslikkuse põhimõtte kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Need põhimõtted kehtivad ka kriisiolukorras. (p 58)
Üld- ja üksikakte kehtestama volitavatele õigusnormidele kehtivad põhiseaduslikud nõuded ei pruugi olla täielikult kattuvad. Erinevalt üldaktide andmiseks volitavatest normidest ei toimu üksikakti andmiseks volitamisel materiaalses mõttes seadusandliku võimu (PS § 59) delegeerimist täitevvõimule. Korralduse kui üksikakti andmisel teostab Vabariigi Valitsus täidesaatvat riigivõimu PS § 86 mõttes. Sellest tulenevalt võib täitevvõim olla õigustatud üksikjuhtumite kaupa lahendama ka olukordi, mille üldist reguleerimist seadusandaja haldusasutustele delegeerida ei tohiks. Siiski peab ka norm, mis volitab haldusorganit piirama isikute õigusi korraldusega, olema selge ja täpne ning vastama piirangu intensiivsusele. Ka põhjendamatult üldised volitusnormid üksikaktide andmiseks võivad rikkuda õigusriigi põhimõtet. (p 60)
Põhimõttest, et intensiivsemale põhiõiguse riivele peab vastama täpsem volitusnorm, tuleneb ühtlasi järeldus, et üldiselt sõnastatud volitusnormist ei saa tuletada õiguslikku alust väga intensiivselt põhiõigusi riivavale piirangule. (p 66)
Seaduse reservatsiooni põhimõtte rakendamisel tuleb arvestada ka muude põhiseaduse normide ja põhimõtetega. PS § 13 järgi on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS §-st 14 tuleneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus tagada isiku õigused ja vabadused. (p 68)
Riigi kaitsekohustusest tulenev tegutsemine erandlikus olukorras senitundmatute või uuelaadsete ohtude ennetamisel ei võta seadusandjalt kohustust reguleerida põhiõiguste piiramise seisukohalt kõige olulisemad küsimused seadusega, kuid seadusandja peab looma oma tegevuses tasakaalu riigi kaitsekohustuse ja seadusereservatsiooni põhimõtte vahel. (p 71)
Üldine ja konkreetne ei ole üksteisest selge üleminekupiiriga eristatavad mõisted ja seetõttu ei ole ka üld- ja üksikaktide vahel selget üleminekupiiri. Sel põhjusel jääb seadusandjale volitusnormis õigusakti liigi määramisel märkimisväärne otsustusruum. Selle ruumi piirides võib olla põhiseadusega kooskõlas sama üldisusastmega elulise olukorra reguleerimine nii üld- kui ka üksikakti vormis. Otsustusuumi sisustamisel on oluline eelkõige küsimus, kas aktiga konkreetse isiku subjektiivsete õiguste riivet kehtestades on isikule piisavalt tagatud oma riivatud õiguste tõhus kaitse. (p 76)
Põhiõiguste riiveid võimaldavate normide selgusele ei pruugi alati tulla kasuks ulatuslik määratlemata õigusmõistete kasutamine, eriti kui nende mõistete sisu ja piirangute ulatus on seatud normidevaheliste viidetega üksteisest sõltuvusse. Õigusselguse põhimõte ei välista siiski määratlemata õigusmõistete kasutamist ega kaalutlusõiguse sätestamist pädeva organi jaoks, sh ei saa määratlemata õigusmõistete ja kaalutlusõiguse kasutamist välistada põhiõigusi piirama volitavate normide puhul. Olukorras, kus nakkushaiguse tõkestamine nõuab täitevvõimult korraga mitmete vastandlike huvide ja paljude asjaolude arvesse võtmist, on keeruline kaalutlusõiguse ja määratlemata õigusmõistete kasutamisest loobuda. (p 63)
PS § 13 järgi on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. PS §-st 14 tuleneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus tagada isiku õigused ja vabadused. Nendest põhiseaduse sätetest tuleneb õigus riigi normatiivsele ja faktilisele tegevusele, et igaüks saaks end kaitsta ja turvaliselt tunda. Sellele põhiõigusele vastab riigi kohustus kaitsta isikuid neid ähvardavate ohtude eest, muu hulgas luua piisav ja tõhus õiguslik regulatsioon nakkushaiguste ennetamise ja tõrje valdkonnas ning viia õigusaktidest tulenev ka ellu. (p 68)
Kuna riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja seaduste alusel, on riigil kohustus luua seadusega juba ennetavalt tõhus ja paindlik regulatsioon tegevuseks ka sellises olukorras, kus ohtlik ja epideemiliselt leviv nakkushaigus on senitundmatu või uuelaadne ja kõigi haiguse tõrjumiseks vajalike asjaolude, sh vajalike põhiõiguste riivamise võimaluste detailne ettenägemine ei pruugi olla võimalik. (p 69)
Volitusnormi proportsionaalsus ei taga iseenesest, et kaalutlusõigust kasutades selle normi alusel haldusorgani antud haldusakt või tehtud toiming ise oleks alati proportsionaalne või muul viisil õiguspärane. (p 92)
Piirangud tõid kaasa isikugruppide erineva kohtlemise ja riivasid PS § 12 lõikest 1 tulenevat üldist võrdsuspõhiõigust. Võrreldavate isikugruppide olukorda ei saa pidada nii erinevaks, et võrdsuspõhiõiguse riivet eitada. (p 46)
Volitustega oli hõlmatud õigus piiranguid erinevate isikugruppide kaupa põhjendatud juhtudel eristada, st piirata üksnes mõne isikugrupi õigusi, kui laiema isikulise ulatusega piirangute kehtestamine ei olnud nakkushaiguse epideemilise leviku tõrjumiseks vajalik. Kõigi isikute õiguste ühetaoline piiramine ei oleks võimaldanud tagada piirangute proportsionaalsust nende isikute suhtes, kelle tegevuse kitsendamine tõrjemeetmete eesmärke samaväärselt ei mõjuta (PS § 11). (p 56)
Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub sarnaselt otsese vaktsineerimiskohustusega inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26). (p 48)
Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1). (p 48)
Riigi üldise kaitsekohustuse kõrval tuleneb põhiseadusest ka kohustus kaitsta inimeste elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28 lõige 1). (p 68)
Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub sarnaselt otsese vaktsineerimiskohustusega inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26). Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lõige 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga (PS § 16). Riivete intensiivsust ei vähendanud asjaolu, et need kaitsesid kõrvalmõjuna ka piirangute adressaate endid. Siiski vähendab õiguse elule riive intensiivsust seni teadaolevaid andmeid arvestades koroonahaiguse vastu vaktsineerimise surmlõppe või tõsiste kõrvaltoimete väike tõenäosus. (p-d 48 ja 49)
Riigi üldise kaitsekohustuse kõrval tuleneb põhiseadusest ka kohustus kaitsta inimeste elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28 lõige 1). (p 68)
Koroonahaiguse vastu vaktsineerimise nõuet ei saa 2021. aasta teadmiste taset arvestades käsitada ka tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsena (PS § 18 lõige 2). (p 52)
Teovõimelise isiku enda tervise kaitseks vaktsineerimisnõuete kehtestamine, ilma et see mõjutaks nt haiglakoormuse kaudu teiste isikute õigusi või avalikke huve, ei oleks vabadusel ja demokraatial põhinevas riigis legitiimne ega vastaks inimväärikuse põhimõttele. (p 48)
Kaudne vaktsineerimisnõue ei alandanud inimväärikust (PS § 10). (p 50)
Nii karantiinikohustusest kui kontrollitud tegevustes osalemise keelust tulenevad piirangud riivasid esmajoones kaebajate liikumisvabadust (PS § 34) ja mõjutasid intensiivselt nende igapäevaelu, ligipääsu teenustele ja üritustele (PS § 19 lõige 1). Samuti riivasid piirangud vähemalt osa kaebajate puhul õigust haridusele (PS § 37), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja piirasid õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29 lõige 1). Piirangud võisid negatiivselt mõjutada ka kaebajate perekonna- ja eraelu (PS § 26). Samuti piirab keeld lubada nõuetele mittevastavaid isikuid kontrollitud tegevustele sõltuvalt asjaoludest mitmesuguseid vastutava isiku vabadusõigusi, nagu ettevõtlusvabadus, privaatautonoomia, ühinemisvabadus (PS § 48) ja kunstiline eneseväljendusõigus (PS § 38 lõige 1). (p 45)
Vabariigi Valitsuse puhul on seaduse reservatsiooni väljendavaks erinormiks PS § 87 punkt 6, mille kohaselt annab valitsus määrusi ning korraldusi seaduse alusel ja täitmiseks. (p 58)
Kolleegium ei näe ühtki kaalukat põhjust, miks seadusandja oleks pidanud soovima VVS-i kehtestamisel välistada Vabariigi Valitsuse üldkorralduse sisuga aktide andmise, samas kui muudel haldusorganitel ei ole üldkorralduste andmine piiratud ega välistatud. Seda eriti arvestades, et vajadus suurema üldisusastmega õigusaktide andmiseks on eelduslikult seda suurem, mida kõrgemal haldushierarhilisel tasandil täidesaatva võimu organ asub ja mida laiem on tema esemeline ja territoriaalne pädevus. Üldkorralduste andmise õigust ei ole põhjust välistada üksnes seetõttu, et valitsusel on määruste andmise õigus. (p 90)
Piirangutest vabanemist võimaldas täiskasvanud isikule üksnes vaktsineerimine või haiguse kliiniliselt tõendatud läbipõdemine. Ehkki puudus otsene õigusnormist tulenev kohustus ennast vaktsineerida, tähendas selline riive kaudse vaktsineerimisnõude kehtestamist, mille puhul ei saa rääkida täiesti vabast otsustusõigusest enda vaktsineerimise üle. Teovõimelise isiku enda tervise kaitseks vaktsineerimisnõuete kehtestamine, ilma et see mõjutaks nt haiglakoormuse kaudu teiste isikute õigusi või avalikke huve, ei oleks vabadusel ja demokraatial põhinevas riigis legitiimne ega vastaks inimväärikuse põhimõttele. (p 48)
Riigi üldise kaitsekohustuse kõrval tuleneb põhiseadusest ka kohustus kaitsta inimeste elu (PS § 16) ja tervist (PS § 28 lõige 1). Inimeste elu ja tervise kaitsmise vajadus on kaalukas põhiseaduslik eesmärk. (p 68)
HMS § 51 lõigete 1 ja 2 koostoimest nähtuvalt on seadusandja käsitlenud üldkorraldust haldusakti eriliigina, mille üldisusaste on tavalisest haldusaktist suurem (on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikute ringile või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele), kuid halduse üldaktist (määrusest) väiksem. (p 88)
Ammendavalt määratava konkreetsusastme puudumine on üksikakti (sh Vabariigi Valitsuse korralduse) olemuslik, mitte HMS-ist tulenev tunnus. Seetõttu pole korralduse lubatava konkreetsusastme määramisel otsustavat tähtsust küsimusel, kas HMS § 51 lõikes 2 sätestatud üldkorralduse mõiste laieneb valitsuse korraldustele. (p 89)
Kolleegium ei näe ühtki kaalukat põhjust, miks seadusandja oleks pidanud soovima VVS-i kehtestamisel välistada valitsuse üldkorralduse sisuga aktide andmise, samas kui muudel haldusorganitel ei ole üldkorralduste andmine piiratud ega välistatud. Vajadus suurema üldisusastmega õigusaktide andmiseks on eelduslikult seda suurem, mida kõrgemal haldushierarhilisel tasandil täidesaatva võimu organ asub ja mida laiem on tema esemeline ja territoriaalne pädevus. Üldkorralduste andmise õigust ei ole põhjust välistada üksnes seetõttu, et valitsusel on määruste andmise õigus. (p 90)
Üldine ja konkreetne ei ole üksteisest selge üleminekupiiriga eristatavad mõisted ja seetõttu ei ole ka üld- ja üksikaktide vahel selget üleminekupiiri. Sel põhjusel jääb seadusandjale volitusnormis õigusakti liigi määramisel märkimisväärne otsustusruum. Selle ruumi piirides võib olla põhiseadusega kooskõlas sama üldisusastmega elulise olukorra reguleerimine nii üld- kui ka üksikakti vormis. Otsustusuumi sisustamisel on oluline eelkõige küsimus, kas aktiga konkreetse isiku subjektiivsete õiguste riivet kehtestades on isikule piisavalt tagatud oma riivatud õiguste tõhus kaitse. (p 76)
Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab juhtumi piiritletust, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. Kui reguleeritavate juhtumite kogum üheski nimetatud aspektis konkretiseeritud ei ole, siis tuleb see reguleerida üldaktiga. (p 77)
Pädevusnormid näitavad, milline võimuorgan peab riigis asjaomast avalikku ülesannet täitma. Volitusnormid näitavad, milliseid avaliku võimu meetmeid võib pädev organ ülesande täitmiseks rakendada. Avalikust ülesandest endast ei tulene asutusele volitust rakendada selle täitmiseks õigusi piiravaid meetmeid. PS § 3 lõikes 1 sätestatud seaduslikkuse põhimõtte kohaselt on avalik võim õigustatud tegutsema siis, kui õigusnormid näevad ette nii pädevuse kui ka volituse. Määrava tähtsusega pädevusnormid on praeguses asjas NETS § 27 lõike 3 teine lause ja § 28 lõige 6. Põhiseaduspärasuse korral tuleb neist normidest juhinduda ja nende valguses oli Vabariigi Valitsus ilmselgelt pädev koroonapiiranguid kehtestama. Ka põhiseadusvastasuse korral poleks korraldused tühised, sest valitsus ise ei saa pädevusnorme põhiseadusvastasuse motiivil kohaldamata jätta. Vaid kohus saab põhiseaduse rikkumise tõttu pädevusnormi kohaldamata jätta, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, lugedes haldusorgani ebapädevaks ja tühistades ebapädeva haldusorgani antud haldusakti. Haldusakt on tühine üksnes haldusogani pädevuse ilmselge puudumise korral. Seevastu ilma volituseta või volitust ületades antud haldusakt ei ole HMS §-st 63 tulenevalt tühine isegi ilmselges olukorras, kuid on õigusvastane ja tühistatav (HMS § 54). (p 32)
PSJKS § 63 lõikest 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud. (p 94)
HKMS § 109 lõike 5 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Seda normi tuleb analoogia korras kohaldada ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. (p 96)
|
| 3-21-150/44
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.06.2022 |
|
HKMS § 20 lg 1 järgi on isiku, kes ei ole pool, kolmanda isikuna menetlusse kaasamine kohustuslik, kui kohtulahendiga võidakse otsustada tema õiguste või kohustuste üle. Kolmanda isiku kaasamine ei nõua täit kindlust, et kohtuotsusega tema õiguste või kohustuste üle ka tegelikult otsustatakse. Üldkorralduse vaidlustamisel tuleb kolmanda isikuna kaasata need puudutatud isikud, kelle õigusi või vabadusi võib kohtulahend riivata ulatuslikumalt või intensiivsemalt kui ülejäänud puudutatud isikuid. Näiteks eristuvad teiste hulgast need isikud, kellele kuuluvad kinnistud maa-alal, mille avalik-õiguslikku seisundit üldkorraldus reguleerib. (p 16)
Juhul kui vaidlusalune haldusakt on kaasamist taotlevale isikule üksnes koormav ja võimalik kohtulahend saab tema õigusi ja kohustusi mõjutada ainult soodsalt, ei ole tema kolmanda isikuna kaasamine õigustatud. Sellisel juhul oleks tal soovi korral võimalus oma õigusi kaitsta ise halduskohtule kaebust esitades. (p 17)
Erinevalt kolmanda isiku kaasamisest on HKMS § 24 lg 1 alusel haldusorgani kaasamise osas kohtul ulatuslik kaalutlusruum. Haldusorgani kaasamise mõte on võimaldada kohtul vajaduse korral otsida abi asja õigeks lahendamiseks. Seejuures võib kohus lähtuda mh otstarbekuse kaalutlustest. Haldusorgani kaasamata jätmine ei mõjuta tema subjektiivseid õigusi ning HKMS ei näe sellisel puhul ette ka kaasamata jätmise vaidlustamise võimalust. (p 18)
Haldusakt, mis kehtestab kinnistutele muinsuskaitselised piirangud, reguleerib kinnistute avalik-õiguslikku seisundit. Selline haldusakt seab kinnistutel omandiõiguse realiseerimisele MuKS-st tulenevad kitsendused, kuid samas on sellel kinnistuomanike õigustele ka soodne mõju, olles suunatud kinnisasjade ja neil paiknevate ehitiste kaitsmisele ja säilitamisele. (p 17)
|
| 3-19-557/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
05.09.2019 |
|
Vt p 8.
Vt vangla kodukorra kui individuaal-abstraktse iseloomuga üldkorralduse kohta ka RKHK määruse nr 3-17-749/24, p 12 ja selle annotatsiooni.
Vt üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kohta ka RKHK määruse asjas nr 3-3-1-95-07 p 14 ja selle annotatsiooni.
Nõustuda ei saa seisukohaga, et kaebajale ei saanud soovitada, et ta esitaks põhinõudena vangla kodukorra vastava punkti tühistamisnõude, sest läbimata oli selle nõude kohustuslik kohtueelne menetlus (vt HKMS § 47 lg 1). Asja materjalidest nähtub, et kaebaja varasemad pöördumised seondusid peaasjalikult nõudega kustutada tema tervist mõjutav öötuli või muuta öötule asukohta. Sellises olukorras ei saanud eeldada esitatud nõuete eduväljavaadete puudumist ega seda, et kaebaja esitaks samal ajal ka nõude kodukorra silmaklappe keelava sätte tühistamiseks. On usutav, et kodukorra vastava punkti mõju ilmnes kaebaja suhtes hiljem, alates hetkest, mil sai selgeks, et öötuld ei kustutata ja selle asukohta ei muudeta ning on vaja kasutusele võtta muud abivahendid, et vähendada öötule kahjulikku mõju. (p 9)
Vt p 8 ja RKHK määruse asjas nr 3-3-1-95-07 p 14 ja selle annotatsiooni.
|
| 3-16-2290/23
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.11.2018 |
|
Kaebaja õigused oleksid tõhusamalt kaitstud, kui ta täiendaks kaebust eksmatrikuleerimise otsuse tühistamise nõudega. Praeguse kohtuasja raames oleks see tühistamisnõue tähtaegne, kuna kaebuse muutmise korral loetakse kaebetähtaja kontrollimisel uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal (HKMS § 49 lg 1 teine lause). Praeguses olukorras on kaebajal võimalik kaebust uue nõudega täiendada ka apellatsiooniastmes (HKMS § 49 lg 2 ja § 198 lg 2 p 3). (p 12)
Kui õppetasu nõuti õigusvastaselt, on kaebajal õigus nõuda see tagasi sõltumata sellest, et ta on õppetasu maksmata jätmise tõttu eksmatrikuleeritud, kuid on tasu maksnud pärast eksmatrikuleerimist. Õppetasu saaks tagasi nõuda, kui tühistataks see haldusakt, millega tasu määrati. Praeguse vaidluse lahendamist ei mõjuta see, et kaebaja pole eksmatrikuleerimise korraldust vaidlustanud. (p 11)
Kaebaja õigused oleksid samas tõhusamalt kaitstud, kui ta täiendaks kaebust eksmatrikuleerimise otsuse tühistamise nõudega. (p 12)
ÜKS §-st 42 tuleneb üliõpilase õigus saada tervislikel põhjustel akadeemilist puhkust, ilma et sellega kaasneks kohustus maksta õppetasu või eksmatrikuleerimise ohtu. Seda hoolimata haigestumise ajast, mida üliõpilasel ei ole võimalik valida. Kohtul tuleb asja sisulisel lahendamisel otsustada, kas ülikoolis õppetööd reguleerivat õppekorralduseeskirja (ÕKE) on võimalik tõlgendada kooskõlas ÜKS-ga või on kaebuse lahendamiseks vaja kaebust täiendada ka ÕKE kui üldkorralduse tühistamise nõudega osas, milles see takistab ÜKS §-st 42 tuleneva õiguse realiseerimist. (p 16)
Ülikoolis õppetööd reguleeriv õppekorralduseeskiri (ÕKE) on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses. ÕKE õppetööd reguleerivad normid on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud, piiratud isikute ringile – ülikooli liikmetele (vt ÕKE p 1) (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-07, p 7, ja RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-6-10, p 55). Eeltoodut ei väära ka ÜKS § 15 lg-tes 1 ja 2 sätestatu. ÜKS § 15 lg 1 on pädevusnorm, mis annab ülikooli nõukogule õiguse võtta vastu määruseid. ÜKS § 15 lg 2 sätestab, et ülikooli nõukogu seisukoht, mis sisaldab üldisi eeskirju, vormistatakse määrusena. Õigusakt, mis sisaldab küll üldisi eeskirju, aga on adresseeritud piiratud isikute ringile, on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 järgi. Seega on see haldusaktina halduskohtus vaidlustatav hoolimata selle vormistamisest määrusena. (p 17)
|
| 3-11-1355/319
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.12.2017 |
|
|
| 3-17-749/24
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.10.2017 |
|
Justiitsministri määruse alusel kehtestatud vangla kodukorra uue redaktsiooniga vangla territooriumil suitsetamise keelamist olnuks kaebajal võimalik aegsasti vaidlustada üldises korras tühistamiskaebusega. Tühistamiskaebuse esitamiseks tuleks esmalt läbida kohustuslik kohtueelne menetlus (VangS § 11 lg 5). Täiendavalt võib olla asjakohane kohustamisnõude esitamine vangla poolt suitsetamist võimaldavate toimingute tegemiseks. Kolleegium ei näe ühtki põhjust kahelda niisuguse kaebuse kui õiguskaitsevahendi tõhususes. Vangla kodukord on individuaal-abstraktse iseloomuga, st piiratud adressaatide ringile suunatud üldkorraldus. Niisugust üldkorraldust on isikul võimalik vaidlustada ka pärast 30-päevase kaebetähtaja möödumist, kui selle mõju avaldub isikule hiljem (RKHK 13.01.2008 määrus asjas nr 3-3-1-95-07, p-d 13–14). Kaebaja saaks tühistamis- ja kohustamiskaebuse lahendamisel taotleda justiitsministri määruse kohaldamata jätmist põhiseadusevastasuse tõttu. Ühes vaide või kaebuse esitamisega on isikul võimalik taotleda esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg-d 1 ja 2). (p-d 12–13, vt ka p 14)
Halduskohus ei vaata läbi õigustloovate aktide peale esitatud kaebusi, kuna selleks on ette nähtud teistsugune menetluskord (HKMS § 4 lg 1, PSJKS § 2 p 1). Isikul on võimalik halduskohtus vaidlustada ministri määruse alusel antavaid haldusakte ja toiminguid (HKMS § 6). Haldusakti või toimingu õiguspärasuse hindamisel on halduskohtul võimalik kontrollida ka selle aluseks oleva õigustloova akti põhiseaduspärasust ning jätta määrus põhiseadusvastasuse korral kohaldamata (PS § 15 lg 1 teine lause ja § 152 lg 1, PSJKS § 9 lg 1, HKMS § 158 lg 4). (p-d 10–11)
Tulenevalt võimude lahususe ja tasakaalu põhimõttest (PS § 4) on halduskohtulik kontroll täidesaatva riigivõimu tegevuse üle põhimõtteliselt järelkontroll. See tähendab, et üldjuhul ei suuna kohus täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust oma eelotsustega, vaid kohus hindab haldusorgani tegevuse õiguspärasust pärast seda, kui haldusakt või toiming on isiku suhtes juba antud või tehtud. (p 11)
Kehtiv õigus näeb ette mõningaid võimalusi esitada haldusorgani õigusvastast tegevust ennetavaid kaebusi. Isikul on näiteks võimalik esitada keelamiskaebus haldusaktist või toimingust hoidumiseks, ennetav tuvastamiskaebus poolelioleva haldusmenetluse toimingu peale, ennetav tuvastamiskaebus õiguste rikkumise kordumise ohu korral, samuti tuvastamiskaebus haldusõigussuhtest tulenevate õiguste või kohustuste kindlakstegemiseks (HKMS § 37 lg 2 p-d 3 ja 6; RVastS § 5; RKEK 20.01.2014 määrus asjas nr 3-3-4-2-13, p 15). Kõigi sedalaadi kaebuste esitamiseks peab isikul olema eriline preventiivne huvi. Isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (HKMS § 45 lg-d 1–3; RKHK 2.11. 2015 otsus asjas nr 3-3-1-22-15, p 15). (p 11)
Kehtiv õigus näeb ette mõningaid võimalusi esitada haldusorgani õigusvastast tegevust ennetavaid kaebusi. Isikul on näiteks võimalik esitada keelamiskaebus haldusaktist või toimingust hoidumiseks, ennetav tuvastamiskaebus poolelioleva haldusmenetluse toimingu peale, ennetav tuvastamiskaebus õiguste rikkumise kordumise ohu korral, samuti tuvastamiskaebus haldusõigussuhtest tulenevate õiguste või kohustuste kindlakstegemiseks (HKMS § 37 lg 2 p-d 3 ja 6; RVastS § 5; RKEK 20.01.2014 määrus asjas nr 3-3-4-2-13, p 15). Kõigi sedalaadi kaebuste esitamiseks peab isikul olema eriline preventiivne huvi. Isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (HKMS § 45 lg-d 1–3; RKHK 2.11. 2015 otsus asjas nr 3-3-1-22-15, p 15). (p 11)
Kehtiv õigus näeb ette mõningaid võimalusi esitada haldusorgani õigusvastast tegevust ennetavaid kaebusi. Isikul on näiteks võimalik esitada keelamiskaebus haldusaktist või toimingust hoidumiseks, ennetav tuvastamiskaebus poolelioleva haldusmenetluse toimingu peale, ennetav tuvastamiskaebus õiguste rikkumise kordumise ohu korral, samuti tuvastamiskaebus haldusõigussuhtest tulenevate õiguste või kohustuste kindlakstegemiseks (HKMS § 37 lg 2 p-d 3 ja 6; RVastS § 5; RKEK 20.01.2014 määrus asjas nr 3-3-4-2-13, p 15). Kõigi sedalaadi kaebuste esitamiseks peab isikul olema eriline preventiivne huvi. Isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (HKMS § 45 lg-d 1–3; RKHK 2.11. 2015 otsus asjas nr 3-3-1-22-15, p 15). (p 11)
Vangla kodukord on individuaal-abstraktse iseloomuga, st piiratud adressaatide ringile suunatud üldkorraldus. Niisugust üldkorraldust on isikul võimalik vaidlustada ka pärast 30-päevase kaebetähtaja möödumist, kui selle mõju avaldub isikule hiljem (RKHK 13.01.2008 määrus asjas nr 3-3-1-95-07, p-d 13–14).
Justiitsministri määruse alusel kehtestatud vangla kodukorra uue redaktsiooniga vangla territooriumil suitsetamise keelamist olnuks kaebajal võimalik aegsasti vaidlustada üldises korras tühistamiskaebusega. Tühistamiskaebuse esitamiseks tuleks esmalt läbida kohustuslik kohtueelne menetlus (VangS § 11 lg 5). Täiendavalt võib olla asjakohane kohustamisnõude esitamine vangla poolt suitsetamist võimaldavate toimingute tegemiseks. Kolleegium ei näe ühtki põhjust kahelda niisuguse kaebuse kui õiguskaitsevahendi tõhususes. Vangla kodukord on individuaal-abstraktse iseloomuga, st piiratud adressaatide ringile suunatud üldkorraldus. Niisugust üldkorraldust on isikul võimalik vaidlustada ka pärast 30-päevase kaebetähtaja möödumist, kui selle mõju avaldub isikule hiljem (RKHK 13.01.2008 määrus asjas nr 3-3-1-95-07, p-d 13–14). Kaebaja saaks tühistamis- ja kohustamiskaebuse lahendamisel taotleda justiitsministri määruse kohaldamata jätmist põhiseadusevastasuse tõttu. Ühes vaide või kaebuse esitamisega on isikul võimalik taotleda esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg-d 1 ja 2). (p-d 12–13, vt ka p 14)
|
| 3-3-1-81-15
|
Riigikohus |
16.03.2016 |
|
Looduskaitseobjekti kaitsekorralduskava mõned osad võivad vastata HMS §-s 51 nimetatud haldusakti tunnustele, mõned aga mitte. Halduse tegevust, mis sisaldab nii haldusaktile kui ka toimingule iseloomulikke elemente, on kolleegium senises praktikas käsitanud tervenisti haldusaktina (vt RKHK 12. detsembri 2011 määrus asjas nr 3-3-1-52-11, p 22). Ka kaitsekorralduskava on tervikuna haldusakt, täpsemalt üldkorraldus. See ei tähenda, et kaitsekorralduskava kõikidel osadel on ühesugune õiguslik iseloom. HMS § 60 lg 2 kohaselt on haldusaktis kohustuslik vaid resolutiivosa, st haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi või kohustusi sisaldav osa. (p 20)
Sihtkaitsevööndis jätab seadus omaniku huvid tahaplaanile võrreldes looduskaitselise avaliku huviga (kaitse-eesmärgiga). Kui raie ei tohi mingil juhul tuua kaasa kaitse-eesmärgi kahjustamist, saab see sihtkaitsevööndis tulla kõne alla vaid väga piiratud ulatuses. Majandustegevuse keelamise põhimõttest saaks kõrvale kalduda üksnes erandlikel juhtudel. Looduskaitselisi piiranguid tasandavad osaliselt riigi kehtestanud toetused. (p-d 12 ja 17)
Looduskaitseobjekti kaitsekorralduskava mõned osad võivad vastata HMS §-s 51 nimetatud haldusakti tunnustele, mõned aga mitte. Halduse tegevust, mis sisaldab nii haldusaktile kui ka toimingule iseloomulikke elemente, on kolleegium senises praktikas käsitanud tervenisti haldusaktina (vt RKHK 12. detsembri 2011 määrus asjas nr 3-3-1-52-11, p 22). Ka kaitsekorralduskava on tervikuna haldusakt, täpsemalt üldkorraldus. See ei tähenda, et kaitsekorralduskava kõikidel osadel on ühesugune õiguslik iseloom. HMS § 60 lg 2 kohaselt on haldusaktis kohustuslik vaid resolutiivosa, st haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi või kohustusi sisaldav osa. (p 20)
|
| 3-3-1-58-12
|
Riigikohus |
26.11.2012 |
|
Riigikohtu praktikas (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-27-09) on tunnustatud kinnistuomaniku kaebeõigust Natura eelvalikuala määramise otsuse vaidlustamiseks, millest omakorda järeldub piiratum kaebeõigus hilisema erikaitseala moodustamise otsuse vaidlustamiseks. Seda seisukohta pole põhjust muuta. Ka lahendites asjades nr 3-3-1-57-09 ja 3-3-1-85-10 ei muutnud Riigikohus asjas nr 3-3-1-27-09 võetud seisukohta.
Kinnistute loodusdirektiivi kohaselt Natura eelvalikualaks määramise otsuse õiguslik olemus on raskesti määratletav. Seda otsust ei saa pidada eelhaldusaktiks Euroopa Komisjoni otsuse suhtes. Eelvalikualade määramise korraldusel ei ole eelhaldusakti tähendust ka ala kaitsealaks (nt hoiualaks või looduskaitsealaks) määramise otsuse jaoks.
Korraldus Natura eelvalikualade määramiseks on asja (kinnistute) avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud üldkorraldus. Eelvalikualade kindlaksmääramise otsuse tegemisel ei ole ette nähtud looduskaitseseaduse 2. peatükis kirjeldatud loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse läbiviimist. Küll aga tuleb otsuse tegemisel järgida haldusmenetluse seadusest tulenevaid nõudeid.
Vabariigi Valitsusel puudub eelvalikualade kindlaksmääramisel märkimisväärne kaalutlusruum. Selles suhtes erineb Natura eelvalikualade moodustamise otsus üksnes siseriikliku õigusega reguleeritud loodusobjekti kaitse alla võtmise otsusest (vrd Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-85-10, p 42). Eelvalikuala korraldust tuli põhjendada asjaoludega, mis kinnitaksid väljavalitud alade vastavust direktiivides nimetatud looduskaitsealastele kriteeriumitele. Korralduse andmisel ei olnud võimalik kaaluda näiteks kinnistuomanike erahuve.
Euroopa Liidu Kohtu (ELK) praktika järgi ei ole kinnistuomanikel õigust vaidlustada ELK-s Euroopa Komisjoni otsust, millega kinnitatakse ühenduse tähtsusega alade loetelu, kuna komisjoni otsus loob kohustusi üksnes liikmesriigile, kes peab astuma täiendavaid samme kaitserežiimi kehtestamiseks. Tõhus õiguskaitse on tagatud sellega, et isik vaidlustab liikmeriigi poolt järgnevalt ala kaitsmiseks võetava meetme siseriiklikus kohtus ning sealtkaudu saab vaidluse alla seada ka komisjoni otsuse õiguspärasuse.
Lisaks üldjuhul Euroopa Komisjoni otsusele järgneva erikaitseala otsuse vastuvõtmisele, näeb Eesti õigus ette veel ka eelvalikualade kindlaksmääramise otsuse tegemise. Riigikohtu praktikas (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-27-09) on tunnustatud kinnistuomaniku kaebeõigust eelvalikuala määramise otsuse vaidlustamiseks, millest omakorda järeldub piiratum kaebeõigus hilisema erikaitseala moodustamise otsuse vaidlustamiseks. Seda seisukohta pole põhjust muuta. Ka lahendites asjades nr 3-3-1-57-09 ja 3-3-1-85-10 ei muutnud Riigikohus asjas nr 3-3-1-27-09 võetud seisukohta.
Kinnistute loodusdirektiivi kohaselt Natura eelvalikualaks määramise otsuse õiguslik olemus on raskesti määratletav. Seda otsust ei saa pidada eelhaldusaktiks Euroopa Komisjoni otsuse suhtes. Eelvalikualade määramise korraldusel ei ole eelhaldusakti tähendust ka ala kaitsealaks (nt hoiualaks või looduskaitsealaks) määramise otsuse jaoks. Natura eelvalikualade määramise otsus on haldusakt (täpsemalt üldkorraldus), mis mõjutab kinnistuomanike õigusi ja mida kinnistuomanikud saavad seega halduskohtus vaidlustada.
Korraldus Natura eelvalikualade määramiseks on asja (kinnistute) avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud üldkorraldus. Eelvalikualade kindlaksmääramise otsuse tegemisel ei ole ette nähtud looduskaitseseaduse 2. peatükis kirjeldatud loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse läbiviimist. Küll aga tuleb otsuse tegemisel järgida haldusmenetluse seadusest tulenevaid nõudeid.
Vabariigi Valitsusel puudub eelvalikualade kindlaksmääramisel märkimisväärne kaalutlusruum. Selles suhtes erineb Natura eelvalikualade moodustamise otsus üksnes siseriikliku õigusega reguleeritud loodusobjekti kaitse alla võtmise otsusest (vrd Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-85-10, p 42). Eelvalikuala korraldust tuli põhjendada asjaoludega, mis kinnitaksid väljavalitud alade vastavust direktiivides nimetatud looduskaitsealastele kriteeriumitele. Korralduse andmisel ei olnud võimalik kaaluda näiteks kinnistuomanike erahuve.
|
| 3-3-1-28-12
|
Riigikohus |
25.10.2012 |
|
Keelatud esemete loetelu kehtestamisel rakendab vangla kaalutlusõigust, mis peab toimuma kooskõlas HMS §-s 4 sätestatuga. Seadusandja on VangS § 15 lg s 4 teinud reservatsioonist, millest tulenevalt võidakse varem lubatud esemeid keelata. Seetõttu on õiguspärase ootuse tekkimine välistatud, sest kinnipeetav ei saa eeldada, et julgeolekusituatsioon ja vangla hinnang eseme ohtlikkusele aja jooksul ei muutu.
Üldkorraldus on haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Üldkorralduse nagu ka praeguses asjas vaidlustatud vangla direktori käskkirja puhul puudub perso¬naalselt ja konkreetselt määratletud adressaatide ring, keda oleks mõistlikul viisil võimalik enne akti andmist ära kuulata ja kellest igaühe erilisi huve oleks võimalik välja selgitada ning põhjendamisel ära märkida.
Haldusmenetluse seaduse kohaselt võib üldkorralduse andmisel haldus¬menetluse läbi viia ka menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Vangla direktori käskkirjaga keelatud esemete ja ainete loetelu kehtestamisel tuleb pidada oluliseks, et selgitataks välja olulised huvid ja nende kaalukus ulatuses, mida vangla igapäevane kogemus võimaldab arvestada ja ette näha.
Asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel peab kohus kontrollima, kas kaebaja on kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Nõuete paljususe korral tuleb seda teha kõikide nõuete osas. Kahtluse korral peab kohus koguma täiendavalt tõendeid kohtueelse menetluse läbimise kohta ja veenduma, et kõikide nõuete esitamise eeldused olid täidetud.
Varem lubatud ning juba isikute kasutuses olevate esemete keelamisega riivatakse isiku põhiõigusi (omandiõigus, õigus vabale eneseteostusele). Kui on täidetud haldusakti õiguspärasuse eeldused, s.h koormavat haldus¬akti on piisavalt põhjendatud, siis on õigus¬pärane vangla direktori käsk¬kirjaga (üldkorraldusega) keelatud esemete loetelu sätestamine või täiendamine. Siiski tuleks ühetaolise kohtlemise tagamiseks eelistada sellise olukorra kujundamist õigustloovate aktide tasandil.
Vangistusseaduse § 15 lg 2 sätestab millistele tingimustele vastavad ained ja esemed on kinnipeetavale keelatud. Loetelu keelatud esemetest ja ainetest kehtestatakse justiitsministri määrusega kehtestatud vangla sisekorraeeskirjas. Aineid ja esemeid, mida ei ole keelatud asjade loetelus, võib täiendavalt keelata, kui need vastavad seaduses sätestatud tingimustele. Konkreetse piirangu puudumisel võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel.
Aja jooksul võib olla vajalik muuta vanglas esemeid ja aineid keelavat regulatsiooni ning lisada esemeid ja aineid, mis on osutunud inimeste ja vangla julgeolekut ohustavaks või sobivad eriti hästi vara kahjustamiseks. Samuti võib olla vajalik mõne eseme või aine varasem keeld kehtetuks tunnistada.
Asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel peab kohus kontrollima, kas kaebaja on kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Nõuete paljususe korral tuleb seda teha kõikide nõuete osas. Kahtluse korral peab kohus koguma täiendavalt tõendeid kohtueelse menetluse läbimise kohta ja veenduma, et kõikide nõuete esitamise eeldused olid täidetud.
|
| 3-3-1-95-07
|
Riigikohus |
13.02.2008 |
|
Vangla kodukord on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses. Vangla kodukorra regulatsiooni adressaatide ring ei nähtu aktist küll otseselt, kuid adressaadid on objektiivselt kindlaks määratavad üldiste tunnuste alusel. Kodukord täpsustab vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatut ning see on täitmiseks kohustuslik vaid vangla territooriumil töötavatele teenistujatele, seal kinni peetavatele isikutele ning vanglat külastavatele isikutele. Seega reguleerib vangla kodukord vaid vangla territooriumil viibivate isikute õigusi ja kohustusi ning tegemist ei ole seetõttu üldaktiga.
Üldkorraldus võib sisaldada abstraktse iseloomuga ettekirjutusi, millega reguleeritakse haldusakti adressaatide käitumist määratlemata arvul juhtudel. Üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Eelöeldust tulenevalt sõltub üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Kui üldkorralduse säte mõjutab isiku õigusi vahetult, tuleb kaebus halduskohtule esitada 30 päeva jooksul korralduse teatavakstegemisest. Kui tegemist on aga määratlemata arvu juhtumeid käsitleva sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse üldkorralduse tühistamiseks 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, näiteks pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist või haldusakti andmist. Sellisel juhul tuleks isikul oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks koos üldkorralduse vaidlustamisega halduskohtus vaidlustada ka vastav toiming või haldusakt.
|
| 3-3-1-54-07
|
Riigikohus |
31.10.2007 |
|
Vangla kodukord on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses. Vangla kodukorra regulatsiooni adressaatide ring ei nähtu aktist küll otseselt, kuid adressaadid on objektiivselt kindlaks määratavad üldiste tunnuste alusel. Kodukord täpsustab vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatut ning see on täitmiseks kohustuslik vaid vangla territooriumil töötavatele teenistujatele, seal kinni peetavatele isikutele ning vanglat külastavatele isikutele. Seega reguleerib vangla kodukord vaid vangla territooriumil viibivate isikute õigusi ja kohustusi ning tegemist ei ole seetõttu üldaktiga. Eelnevast tulenevalt on kodukord vaidlustatav halduskohtus.
VangS § 28 lõikest 3 tulenev keeld piirata kinnipeetava suhtlemist riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga laieneb terviklikult kogu paragrahvile, mitte kitsalt üksnes VangS § 28 lg 3 esimesele lausele. VangS § 28 lg 3 on korrelatsioonis VangS § 28 lg-ga 1.
Kinni peetava isiku õigus kasutada telefoni suhtlemaks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ei ole piiramatu, kuid piirangud peavad olema vajalikud ja säilitama helistamise võimaluse mõistlikul määral. Vangla ei tohi rakendada helistamise korda, mis moonutab kinni peetavate isikute helistamise õiguse olemust selliselt, et sisuliselt võib muutuda asutuste ametiisikutega ning kaitsjaga suhtlemine võimatuks.
Kinni peetaval isikul tuleb telefoni kasutamise avalduses märkida, kellele ta soovib helistada, sest vanglal peab olema võimalus tuvastada, kas graafikuväliselt on helistatud isikutele, kellele helistamist Vangistusseadust reguleerivate õigusaktide kohaselt vangla piirata ei tohi. Kinni peetaval isikul puudub aga kohustus motiveerida, miks ta konkreetsele ametiasutusele, ametiisikule või kaitsjale helistada soovib. Sellist motiveerimiskohustust Vangistusseadus ega Vangla sisekorraeeskiri ette ei näe.
|
Facebook
Twitter