3-21-1266/62
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.01.2026 |
|
Linnudirektiivi art 5 p-des a ja b ning neid ülevõtvates normides sätestatud keeldude objektiivse külje määravad ära lindude ning nende pesade ja munade tapmise, hävitamise ja kahjustamise mõisted. Ehkki linnudirektiivi üldisemaks eesmärgiks ei ole iga viimase kui linnu elu ja pesitsuse kaitse (art 2), ei sõltu need mõisted lindude või nende pesade arvust ega tihedusest metsas. Keeldude objektiivse külje rakendumiseks ei ole seega tarvis kindlaks teha ohtu, et raie korral mõjutatakse vähemalt 10 paari linde raiutava metsa iga hektari kohta. (p 23)
Metsale omane pesitsustihedus võib aga olla oluline linnudirektiivi art 5 keeldude subjektiivse külje (tahtluse) tuvastamisel. Pesitsustihedus mõjutab tõenäosust, et linnud või nende pesad hävivad metsa raiumise korral. Euroopa Kohtu eelotsusest nähtub, et tuvastatud või eeldatav pesitsustihedus ligikaudu 10 paari hektari kohta viitab linnudirektiivi art 5 p-des a, b ja d nimetatud tagajärgede tekkimise tõenäosusele piisaval määral ja kinnitab tagajärgede möönmist (metsa raiuja tahtlust). (p 24)
Konkreetset ohtu ei saa järeldada pelgalt üldisest teadmisest, et igas metsas võib sobival aastaajal pesitseda linde. Niisugune üldine teadmine peegeldab vaid keskkonnariski (RKHKm nr 3-21-1266/42, p-d 25 ja 26). Pesitsusajal ei ole ka linnuvaese metsa raiumisel lindude hukkumine ja pesade hävimine välistatud, kuid nende tagajärgede tõenäosus on ilma täiendavate asjaoludeta liiga madal õiguslikus mõttes tahtluse sedastamiseks. Konkreetset ohtu ei pruugi esineda, kui eeldatav pesitsustihedus metsas on oluliselt väiksem 10 paarist hektari kohta - nõnda, et lindude või pesade hävimine pole enam mõistlikult ettenähtav. Tahtluse kindlakstegemiseks vajalik eeldatav pesitsustihedus, kui sellele tuginetakse, peab esinema kogu ajavahemiku vältel, mida ettekirjutusega rakendatav keeld puudutab. (p 25)
Tahtlus võib kolleegiumi hinnangul ilmneda ka muudest asjaoludest kui pesitsustihedus. Eelotsuses toodud seisukohad ei välista, et LKS § 55 lg-tega 1 ja 61 välditavaid tagajärgi tuleb vähemalt teatud tingimustel möönda ka oluliselt väiksema pesitsustiheduse korral kui 10 paari hektari kohta. (p 26)
Metsamajandaja põhiõigusi ei saa lugeda iseenesest ja alati kaalukamateks õigusväärtusteks kui linnudirektiivi alusel kaitstavaid linde ja nende pesi nõnda, et see välistaks ettevaatus- ja vältimispõhimõtetest lähtumise. (p 28)
LKS § 55 lg-tes 1 ja 61 sätestatud keelud kehtivad vahetult igaühe, iseäranis metsa raiuja suhtes. Need rakenduvad ka ilma enne Keskkonnaametilt metsamajandajale edastatava teabeta, ilma selle kandmiseta registritesse ja metsateatistele, samuti ilma Keskkonnaameti järelevalveta ja selle käigus asjaolude tuvastamiseta. (p 27)
Metsamajandaja peab hoolsuskohustusest (KeÜS § 14) tulenevalt võtma oma tegevuses mõistlikke meetmeid keskkonnahäiringu vähendamiseks. Ennekõike peab metsamajandaja näitama üles ettevaatust ja hoolsust (KeÜS §-d 11 ja 14) siis, kui lindude tihedale pesitsusele viitavad metsa tüüp ja vanus. (p 28)
LKS § 55 lg-tele 1 ja 61 tugineva ettekirjutuse tegemiseks ei ole tarvis linde või nende pesi konkreetses metsas loendada. Euroopa Kohtu eelotsuse resolutsiooni p 2 kohaselt piisab tegevuse hõlmamiseks linnudirektiivi art 5 p-des a ja b ette nähtud keeldudega ka sellest, et pesitsustihedust on põhjust eeldada teadusandmetele ja üksikute lindude vaatlusele tuginedes. (p 30)
Kooskõlas ettevaatuspõhimõttega märgib kolleegium, et asjaolude selgitamiseks võib Keskkonnaamet raied peatada lühikeseks ajaks ka ohukahtluse korral, st olukorras, kus on alust arvata, et lindude hukkumine või nende pesade või munade hävimine või nende õigusvastane häirimine pole välistatud (vrd KorS § 5 lg 6; RKHKo nr 3-21-979/44, p 35; 3-16-1050/68, p 30). (p 53)
Kohtud ei tohi lubada, et haldusmenetluses vajalike asjaolude uurimine kandub täielikult või liigselt üle kohtumenetlusse (RKHKo 3-3-1-54-11, p 12; 3-23-705/54, p 18). (p 29)
Halduseeskirjad seovad haldusorganit ennast tulenevalt võrdsuse põhimõttest. Asutus ei tohi rakendada isikule soodsat halduspraktikat meelevaldsetel põhjustel valikuliselt. (p 32)
Euroopa Kohtu otsus ei anna alust üldisemaks järelduseks, et lindude tapmise või pesade hävitamise ohtu ei võiks möönda, kui lindude piisavat pesitsustihedust tuleb eeldada üksnes teadusandmete, üksnes vaatluse või hoopis mõnd kolmandat liiki teabeallika põhjal. Eelotsusest järelduvalt võib tahtluse kindlakstegemiseks piisavat pesitsustihedust eeldada eelkõige metsa tüübi ja vanuse ning asjaomastel kinnistutel toimunud vaatluste alusel (EKo Voore Mets jt, p 61). (p 31)
Linnudirektiiv ei reguleeri tõendite liike, sh vaatluse meetodit pesitsustiheduse kindlakstegemisel, jättes selle küsimuse menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt liikmesriikide pädevusse. Menetlusautonoomia kasutamisel peab liikmesriik tagama EL õigusaktide efektiivse elluviimise. Eesti õigusest tulenevalt kehtib haldusmenetluses üldiselt tõendite vaba hindamise põhimõte (HMS § 38 lg 2 ning HKMS § 56 lg-d 1 ja 2 ning § 61 lg 2), mida praegusel juhul ei ole õigusaktidega kitsendatud. (p 32)
Tüübi ja vanuse poolest linnurikkas (pesitsustihedusega ligikaudu 10 paari hektari kohta) metsas võib lage- ja harvendusraie puhul tahtlust lindude ja nende pesade hävimise juures eeldada. Keskkonnaamet võib tulenevalt tõendite vaba hindamise põhimõttest ja uurimispõhimõttest koguda lindude pesitsemise kinnituseks lisatõendeid, nt lindude vaatluse või täienenud teadusandmete kaudu. (p 33)
Eeldatav pesitsustihedus ligikaudu 10 paari hektari kohta võib asjakohastel juhtudel olla muude tõenditega ümber lükatav. Oluliselt linnuvaesemas metsas võib tahtluse kindlakstegemiseks olla tarvis tuvastada täiendavaid asjaolusid, mis viitavad lindude hukkumise või nende pesade hävimise ohule selliselt, et mõistlik metsamajandaja peab vastavaid tagajärgi möönma. (p 34)
Tõendamiskoormus on sellistes olukordades menetlusosalisel, kes väidab vajadust kalduda konkreetsel juhul üldisest eeldusest kõrvale (HKMS § 59 lg 1 esimene lause). Kokkuvõttes, kui metsamajandajal ei ole vanuse ja tüübi poolest linnurikkaks loetavas metsas olulisi tõendeid eeldatavast oluliselt väiksema pesitsustiheduse kohta, tuleb tal pesitsusajal lage- ja harvendusraiest hoiduda. (p 34)
Ainuüksi asjaolu, et vaatluse käigus märgatakse vaidluse esemeks olevas metsas vähem linde, kui seda võiks oodata metsa tüübist ja vanusest lähtudes, ei pruugi kummutada eeldatavat pesitsustihendust. Vaatluse tulemused sõltuvad vaatlustingimustest, meetodist, vahenditest jms. Ka suurte pingutuste juures ei ole vaatluse käigus alati võimalik märgata kõiki metsas pesitsevaid linde. Samal põhjusel ei ole linnurikkas metsas pelgalt pesapuude säilitamine tõhus meede lindude ja pesade hävimise vältimiseks olukorras, kus kogu ümbritsev mets raiutakse maha. (p 35)
See, et teadustöö võib metoodiliselt olla kritiseeritav ja selle järeldused vaieldavad, ei muuda töös kajastatud andmeid iseenesest ebausaldusväärseks ja tõendina lubamatuks (vrd RKHKm nr 3-21-2241/11, p 27). Kohtumenetluse ülesanne pole tuua selgust teadlaste hulgas vaieldavates küsimustes, vaid lahendada õigusvaidlus, tuginedes olemasolevale teadmisele. Teaduslikku ebakindlust tuleb arvestada tõendite hindamisel. (p 42)
On usutav, et pesitsusajale eelneval alusmetsa raiel võib olla pesitsustihedust vähendav mõju. Sellest üldisest tõdemusest aga ei piisa lindude hukkumise ja pesade hävimise ega nende tagajärgedega seotud tahtluse välistamiseks tüübi ja vanuse poolest linnurikkas metsas. Ilma asjakohaste tõenditeta ei saa kohus eeldada, et alusmetsa raie mõju on sedavõrd oluline, et metsamajandaja ei peaks lindude ja pesade hävimist möönma. Kaebaja väited ei välista lindude pesitsemist nt puuvõrades ja -õõnsustes. (p 45)
Erandi kohaldamine saaks raiete kontekstis tulla kõne alla vaid Keskkonnaameti loa alusel (LKS § 55 lg 5). Selliseks eriloaks ei saa lugeda metsateatist. Metsateatis ei ole reservatsioonideta luba (RKHKm nr 3-21-1266/42, p 38). Kui eriluba pole antud, ei saa Keskkonnaamet ettekirjutuse tegemisel ega kohus ettekirjutuse kontrollimisel asuda kaaluma asjaolusid, mis võiksid erandi tegemist õigustada (EKo Voore Mets, p 67). (p 37)
Kaebajal pole ettekirjutuse õigusvastasuse korral alust nõuda Keskkonnaametilt sellise kahju hüvitamist, mida ta oleks seadusest tulenevate keeldude järgimisel kandnud niikuinii. Sellisel juhul puuduks ettekirjutuse ja kahju vahel põhjuslik seos. (p 29)
Kogu EL territooriumil linnurikastes metsades kehtiva üleüldise keelu mistahes adressaati ei saa pidada erakordse piirangu ohvriks. Olukorras, kus isik peab raiekeeldu ebaproportsionaalseks, on kohane lahendus LKS § 55 lg 5 kohaselt eriloa taotlemine, mitte kahju hüvitamine. (p 49)
|
| 3-23-125/64
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.01.2026 |
|
RahaPTS §-s 66 on läbivalt juttu haldusjärelevalve tegija õigustest. Sätet kohaldades pole võimalik kõrvale kalduda selgelt määratletud õigusmõistete – haldusjärelevalve ja riiklik järelevalve – sisust. Koormavaid norme ei või tõlgendada laiendavalt. Seega ei ole võimalik ka RahaPTS § 66 lg 3 alusel kohustatud isikutelt teavet nõuda. (p 16)
RahaPTS-is sätestatud riikliku järelevalve tegemiseks volitab RahaPTS § 65 lg 1 RAB-i kohaldama KorS §-des 30–32, 35, 50 ja 51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid, arvestades RahaPTS-is sätestatud erisusi. KorS §-s 30 sätestatud erimeetmeks on küsitlemine ja dokumentide nõudmine. KorS § 30 lg 3 järgi võib korrakaitseorgan nõuda dokumentide esitamist, kui on alust arvata, et isikul on mh ohu ennetamiseks vajalikke andmeid. Seda õigust piirab sama paragrahvi lg 5, mille kohaselt pole küsitlemine ja dokumentide nõudmine ohu ennetamiseks lubatud teabe ja dokumentide korral, mida on võimalik saada seaduse alusel asutatud andmekogust, välja arvatud juhul, kui teabe saamine andmekogust ei ole korrakaitseorganist sõltumatul põhjusel võimalik. Niisiis on RAB-il võimalik nõuda kohustatud isikutelt ohu ennetamiseks teavet KorS § 30 lg 3 alusel, arvestades sama paragrahvi lg-st 5, aga ka haldusõiguse üldosast tulenevaid piiranguid (nt HMS § 3 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse nõue ja § 4 lg-s 2 sätestatud kaalutlusõiguse teostamise reegel). Samuti tuleb arvestada KorS §-s 24 sätestatud tingimusi riikliku järelevalve erimeetme kohaldamiseks, et ennetada ohtu (nt ei või KorS § 24 lg 6 järgi erinormide puudumisel kohaldada vahetut sundi). KorS § 24 lg-s 1 nimetatud ohuprognoosiks võib olla ka riiklik rahapesu ja terrorismi rahastamise riskihinnang. Ettekirjutuse andmise eesmärgi kaalukuse hindamisel võib arvestada FATF-i soovitusi, juhendeid jms õiguslikult mittesiduvaid, kuid rahvusvaheliselt olulise tähendusega dokumente ja nende mittejärgimisest tulenevat faktilist mõju Eesti riigile ja majandusele. Neid ei saa kasutada siiski kehtivate õigusnormide contra legem tõlgendamiseks. (p 17)
KorS § 1 lg 1 kohaselt sätestab KorS avaliku korra kaitse (korrakaitse) üldpõhimõtted, alused ja korralduse. Korrakaitse on avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, ohukahtluse korral ohu väljaselgitamine, ohu tõrjumine ja avaliku korra rikkumise (korrarikkumise) kõrvaldamine (KorS § 2 lg 1). KorS § 4 lg-s 1 on avalik kord defineeritud ühiskonna seisundina, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Seda väga avarat mõistet piirab siiski sama paragrahvi lg 2 eraõiguse normide järgimise ja isikute subjektiivsete õiguste kaitse puhul lisatingimustega. Niisiis hõlmab üldjuhul avaliku korra mõiste avaliku õiguse normide järgimist avalikes huvides. Sedasi mõistetud avaliku korra kaitsmisel kohaldatakse üldseadusena KorS-i, kui KorS §-s 1 ei ole KorS-i kohaldamist välistatud. RahaPTS-is sätestatud nõuded kohustatud isikute tegevusele on avaliku korra osa. KorS § 2 lg 4 kohaselt on riiklik järelevalve ka selline tegevus, mille eesmärk on ohtu ennetada. (p 10)
RAB täidab erinevaid funktsioone. Ühest küljest on kitsas tähenduses tegemist rahapesu andmebürooga, mille loomise nõue tuleneb Euroopa Liidu õigusest (direktiivi 2015/849 art 32 lg 1). Niisuguse asutuse üks keskne funktsioon on rahapesu või terrorismi rahastamisega seotud tehingu peatamine (direktiivi art 32 lg 7), milleks on volitused sätestatud samuti RahaPTS-i 6. peatükis asuvas §-s 57. Kuigi usaldushalduse ja äriühingute teenuste tegevusloa kohustus ja kohustatud isikute üle järelevalve tegemise kohustus on liikmesriigile seatud samuti eelnimetatud direktiivis (art 47 lg 1 ja art 48 lg 1), ei kohusta direktiiv neid funktsioone andma rahapesu andmebüroole. Direktiivis eristatakse rahapesu andmebürood (art 32 tähenduses) ja pädevaid asutusi, kellel on direktiivi art-test 47 ja 48 tulenev järelevalvefunktsioon. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud eristada volitusi, mis RAB-il on oma erinevate funktsioonide täitmiseks. Euroopa Liidu õigusest tuleneva kohustuse täitmiseks loodud rahapesu andmebüroo ülesehitus ja selle kohustuslik funktsioon on sätestatud RahaPTS-i 6. peatükis. Muu riikliku järelevalve tegemiseks on RAB-i volitused ette nähtud RahaPTS-i 7. peatükis. (p-d 14-15)
Põhimõtteliselt on konkreetsete isikutega seostamata riskide maandamiseks tehtav riiklik järelevalve lubatav. Sellise ulatusega järelevalvet tehes tuleb siiski arvestada erimeetmete kohaldamise (nt KorS § 30 lg-st 5 tulenevate) piirangutega. Võetav meede peab olema eesmärgi suhtes mõõdukas. (p-d 19-21)
Teabe kogumine sektoris tegutsevate ettevõtjatega seotud riskide hindamiseks ja maandamiseks vastab ohu ennetamise tunnustele. Tegemist ei ole ohukahtlusega KorS § 5 lg 6 tähenduses, sest kuigi peaaegu alati esineb statistiline tõenäosus, et mõni sektoris tegevusluba omav isik rikub talle kehtestatud nõudeid, on selline tõenäosus abstraktne ja konkreetsete isikutega seostamata. (p 11)
RahaPTS-is sätestatud riikliku järelevalve tegemiseks volitab RahaPTS § 65 lg 1 RAB-i kohaldama KorS §-des 30–32, 35, 50 ja 51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid, arvestades RahaPTS-is sätestatud erisusi. KorS §-s 30 sätestatud erimeetmeks on küsitlemine ja dokumentide nõudmine. KorS § 30 lg 3 järgi võib korrakaitseorgan nõuda dokumentide esitamist, kui on alust arvata, et isikul on mh ohu ennetamiseks vajalikke andmeid. Seda õigust piirab sama paragrahvi lg 5, mille kohaselt pole küsitlemine ja dokumentide nõudmine ohu ennetamiseks lubatud teabe ja dokumentide korral, mida on võimalik saada seaduse alusel asutatud andmekogust, välja arvatud juhul, kui teabe saamine andmekogust ei ole korrakaitseorganist sõltumatul põhjusel võimalik. Niisiis on RAB-il võimalik nõuda kohustatud isikutelt ohu ennetamiseks teavet KorS § 30 lg 3 alusel, arvestades sama paragrahvi lg-st 5, aga ka haldusõiguse üldosast tulenevaid piiranguid (nt HMS § 3 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse nõue ja § 4 lg-s 2 sätestatud kaalutlusõiguse teostamise reegel). Samuti tuleb arvestada KorS §-s 24 sätestatud tingimusi riikliku järelevalve erimeetme kohaldamiseks, et ennetada ohtu (nt ei või KorS § 24 lg 6 järgi erinormide puudumisel kohaldada vahetut sundi). KorS § 24 lg-s 1 nimetatud ohuprognoosiks võib olla ka riiklik rahapesu ja terrorismi rahastamise riskihinnang. Ettekirjutuse andmise eesmärgi kaalukuse hindamisel võib arvestada FATF-i soovitusi, juhendeid jms õiguslikult mittesiduvaid, kuid rahvusvaheliselt olulise tähendusega dokumente ja nende mittejärgimisest tulenevat faktilist mõju Eesti riigile ja majandusele. Neid ei saa kasutada siiski kehtivate õigusnormide contra legem tõlgendamiseks. (p 17)
Põhimõtteliselt on konkreetsete isikutega seostamata riskide maandamiseks tehtav riiklik järelevalve lubatav. Sellise ulatusega järelevalvet tehes tuleb siiski arvestada KorS § 30 lg-st 5 tulenevate piirangutega. KorS § 30 lg 3 sätestab volituse nõuda dokumentide esitamist. Pole välistatud, et nimetatud sätte alusel saaks nõuda ka olemasolevate andmete väljatrükke infosüsteemist vms, mis ei ole dokumendi kujul. KorS § 30 lg 3 volitus ei lähe siiski nii kaugele, et võimaldaks kohustada isikuid koostama uusi dokumente. (p-d 19-20)
Kohustatud isik peab RahaPTS § 46 lg-st 1 tulenevalt registreerima tehingu tegemise kuupäeva või ajavahemiku ja tehingu sisu kirjelduse. Samuti peab iga raamatupidamiskohustuslane kõiki majandustehinguid dokumenteerima ja raamatupidamisregistrites kirjendama (RPS § 6 lg 2). Seetõttu ei saa olla kahtlust selles, et kohustatud isikul peavad olema andmed, mille põhjal on võimalik kokku arvutada osutatud teenuse käive iga kliendi või teenuse liigi kaupa. Küll aga ei tulene kehtivast õigusest nõuet sellist arvestust ennetavalt pidada. RahaPTS § 20 lg 1 p-s 3 või 6 või § 13 lg-s 1 kirjeldatud hoolsusmeetmetest ja riskihinnangu koostamise kohustusest võib osal juhtudel tuleneda kohustus pidada täpset arvestust mõnele kliendile või klientide kategooriale osutatud teenuste kogukäibe üle. Samas tuleb arvestada, et hoolsusmeetmete kohaldamise ulatuse määramisel ning riskide tuvastamisel, hindamisel ja analüüsimisel on kohustatud isikul otsustusruum (RahaPTS § 13 lg 2 ja § 20 lg 6). Seega saab niivõrd spetsiifiline teenuse osutamise dokumenteerimise kohustus tuleneda nendest normidest erandlikul juhul. (p 20)
Kulude kandmise vajalikkust ja põhjendatust hinnatakse menetluse lõpu seisuga. Isegi kui kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused jäid rahuldamata, ei saa nende esitamist pidada põhjendamatuks, sest kaebajad püüdsid vältida õigusvastasest haldusaktist tekkivaid tagajärgi. (p 23)
HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalistele see, kui tema eest kandis need muu isik, kuid Riigikohtu pikaajalise praktika järgi saab teise isiku kulud välja mõista üksnes juhul, kui isikul on kohustus need kulud kandnud isikule hüvitada (viimati RKHKo nr 3-23-885/83, p 111). (p 24)
|
| 3-24-797/21
|
Riigikohtu halduskolleegium |
23.05.2025 |
|
Haldusorgan ei pea rikkumistele tingimata reageerima ettekirjutuse tegemisega, vaid võib esmajärjekorras juhtida isiku tähelepanu rikkumise kõrvaldamise vajadusele. Kui isik haldusorgani soovitusi ei järgi, on olulisemate rikkumiste jätkumise korral võimalik nendele reageerida ettekirjutuse tegemisega (vt RKHKo nr 3-16-1573/41, p 43). Eelnevat silmas pidades peab aga isikule olema haldusorgani teavituse pinnalt selge, kas tegemist on üksnes tähelepanu juhtimise või isiku õigusi reguleeriva ettekirjutuse tegemisega. Haldusorganil tuleb enda otsustuste vormistamisel ja sõnastamisel olla täpne. Vajaduse korral tuleb isikule täiendavalt selgitada, mida temalt oodatakse või millised tagajärjed võivad talle haldusorgani tähelepanekute täitmata jätmise korral kaasneda. Haldusorgani otsustest ei tohi jääda adressaadile ekslikku muljet regulatiivsusest, kui see polnud otsuse tegelik eesmärk. (p 23.1)
Määruse nr 3-23-2858/48 p-s 17.1 selgitas kolleegium viidetega varasemale praktikale mh, et haldus- ja süüteomenetlusel on erinevad eesmärgid, mistõttu võivad need kulgeda ka paralleelselt. Samuti on võimalik tõendusteavet menetluste vahel jagada, arvestades seaduses sätestatud piiranguid. Haldusmenetlusena toimetatava järelevalve peamine eesmärk on avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ning rikkumise kõrvaldamine (vt riikliku järelevalve kohta nt korrakaitseseaduse § 2 lg 1). Süüteomenetluse peamine eesmärk on seevastu süüteole viitavate asjaolude väljaselgitamine ning õigushüvede efektiivne karistusõiguslik kaitse. Kuigi kõnealused menetlused võivad kulgeda paralleelselt, ei asenda süüteomenetlus haldusmenetlust ja haldusorgan ei tohi süüteomenetluse tõttu jätta oma kohustusi täitmata, kui haldusmeetme kohaldamise (nt ettekirjutuse vms haldusakti) eeldused on täidetud. Seejuures ei või järelevalvemenetlust viia läbi ega haldussunnivahendeid kohaldada süüteomenetluse eesmärkide tagamiseks. (p 23.3)
Kui järelevalveasutus teeb järelevalvemenetluse käigus kindlaks nii tõsised rikkumised, et nendele on vajalik reageerida ettekirjutuse tegemisega, tuleb selleks vormistada seaduse nõuetele vastav haldusakt. Haldusorgan ei saa jätta nõuetekohast haldusakti vormistamata, et sel teel vältida tema lõppjärelduste vaidlustamist (vt ka RKHKm nr 3-3-1-26-04, p 15) ega raskendada teadlikult isiku võimalusi enda õiguste kaitseks. Järelevalvemenetluse lõpetamist haldusakti andmata saab õigustada eelkõige see, kui järelevalveasutus ei tuvasta menetlusaluse isiku tegevuses rikkumisi või on need nii ebaolulised, et neile ei pea tingimata reageerima ettekirjutuse tegemisega. Praegusel juhul kujunes RAB-i tegevuse tagajärjel olukord, kus kaebaja suhtes lõpetati järelevalvemenetlus haldusakti andmata, kuid järelevalve käigus tuvastatud (oluliste) rikkumiste kohta alustati paralleelselt väärteomenetlus (vt eest määruse p 6). Selline tegevus on vastuoluline ja kaebajat eksitav. (p 23.4)
Kolleegium selgitas otsuse nr 3-21-1366/45 p-s 15 viidetega varasematele lahenditele, et tuvastamiskaebuse esitamise võimalused on piiratud. Sellise kaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). HKMS § 38 lg-st 4 ja § 44 lg‑st 1 järeldub, et tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks on põhjendatud huvi, mis võimaldab asjaolu kindlakstegemise kaudu kaebajal oma õigusi kaitsta. See võib seisneda ennekõike preventiivses või rehabiliteerivas huvis. Preventiivne huvi tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus võib tõenäoliselt asuda varasema haldusakti või toiminguga sarnasel viisil uuesti rikkuma isiku õigusi. Lisaks peab õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis olema võimatu või ebamõistlikult raske. Sealjuures ei piira varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine kaebeõigust HKMS § 45 lg 2 järgi. (p 25)
Isik saab nõuda, et teave, mida asutus talle annab, ei oleks eksitav, st väär, vastuoluline, fakte moonutav jne. Eksitav teave, eriti soovitused ja juhtnöörid, võivad panna isikut tegema kahjulikke väärotsuseid oma õiguste ja vabaduste teostamisel. Sellisel juhul sõltub riive lõplik tuvastamine sisulisest hinnangust teabes toodud faktiväidetele ja hinnangutele (vt ka RKHKm nr 3-3-1-22-15, p 14). Kaebaja selgitas, et tegi enda äritegevuses muudatusi teavituses välja toodud kohustuste tõttu ning kandis seejuures märkimisväärseid kulusid. Kuigi kaebaja pole seni kohtumenetluses lähemalt selgitanud, milles need kulud seisnesid ja millises suuruses ta neid kandis, ei välista see kaebaja põhjendatud huvi RAB-i etteheidete sisuliseks kontrollimiseks. Vastasel juhul tuleks kaebajal riskida negatiivsete tagajärgede või lisakulutustega, kuigi selleks ei pruugi olla tegelikku vajadust (vrd RKHKm nr 3-3-1-12-16, p 11). (p 29)
|
| 3-21-1658/35
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.12.2024 |
|
See, kui vastustaja tunnistab aruande nõuetele vastavaks, ei vabasta teda uurimiskohustusest ega võta kaebajatelt võimalust esitada KSH aruandele kui ühele tõendile vastuväiteid. Haldusorgan ei või asjaolude kindlakstegemisel ja hindamisel lähtuda KSH järeldustest pimesi, arvestamata menetlusosalise esitatud väiteid ja andmeid. Haldusorgan peab veenduma, et olulised asjaolud on tegelikult välja selgitatud, ning koguma vajaduse korral lisatõendeid, kui ilmneb põhjendatud kahtlus, et KSH järeldus võib olla ennatlik või ekslik (HMS § 6, PlanS §-d 8, 10, 11 ja 12, keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-d 8–11). (p 31)
Kohustus säilitada osa alasid metsamaana on oluline maakasutuse kitsendus, mille sätestamisel on eriti vajalik tagada haldusakti selgus ja ühene mõistetavus (HMS § 55 lg 1). Neile tingimustele ei vasta piirang, mis kohaldub rohevõrgustikus asuvatele „põllumaade vahel paiknevatele metsatukkadele“. (p 34)
Isikute õigusi võib üldplaneeringuga piirata omavalitsusüksusele ülesandeid paneva sätte alusel tingimustel, et sellest nähtuvad meetmed, mida omavalitsusüksus võib ülesande täitmiseks rakendada, ja säte on piisavalt täpne (nt PlanS § 75 lg 1 p 10) (p 15)
Rohevõrgustiku toimimise tagamise piirangute seadmisel on kandev roll üldplaneeringul, sest just sel tasandil kehtestatakse omandikitsendused. Maakonnaplaneeringus riigi huvide kaitseks määratud rohevõrgustiku üldiste kasutustingimuste täpsustamine, sh eesmärkide saavutamiseks vajalike omandikitsenduste seadmine, on üldplaneeringu kehtestamisel kohustuslik ülesanne. Kitsenduste määramisel tuleb rohevõrgustikuga seotud riigi huve tasakaalustada kohalike huvidega ning erahuvidega. Riigi huvide kaitseks vajalikud piirangud võib jätta kehtestamata üksnes juhul, kui muu huvi piirangute kehtestamata jätmiseks kaalub üles vajaduse tagada rohevõrgustiku toimivus. (p-d 17 ja 22)
Omavalitsusüksusel on võimalik üldplaneeringus täpsustada rohevõrgustiku paiknemist ja toimivust üksnes kohaliku eluga seotud kaalutlustel, kui need kaalutlused on seotud rohevõrgustiku eesmärkidega, nt PlanS § 75 lg 1 p-d 13, 14, 20 ja 21. Looduslike ja poollooduslike aladega seostuvaid kohalikke huve ei pea tingimata kaitsma rohevõrgustiku raames. (p 18)
Riik peab üldplaneeringu koostamisel ja kehtestamisel osalema aktiivselt rohevõrgustiku kaitsetingimuste kujundamises, eriti mis puudutab maakonnaplaneeringus rohevõrgustiku kaitseks seatud tingimuste täpsustamist. (p 25)
Planeeringuga piirangute seadmiseks pole üldiselt vajalik kokkulepe maaomanikuga. Ruumilisel planeerimisel tuleb erinevaid huve arvestada ja tasakaalustada, kuid planeering ei ole kokkuleppeline dokument. Kokkulepe on vajalik, kui piirangu ühepoolseks seadmiseks ei tulene alust planeerimisseadusest (sh PlanS §-dest 75 ja 126). (p 41)
Omavalitsusüksusel on PlanS § 75 lg 1 p 17 elluviimisel väga ulatuslik otsustusruum, mille kohtulik kontroll on piiratud (vrd RKPJKo nr 5-22-5/16, p-d 47 ja 65). Sättest ei tulene kohustust üldplaneeringus kohaliku tähtsusega kultuuripärandi objekte loetleda. Kultuuripärandi kaitse üldised kasutamistingimused võivad seisneda üldises põhimõttes, mida tuleb arvestada asjakohastes menetlustes, nagu ehitusloa menetlus. Nii kultuuripärandi piiritlemisel kui ka selle säilitamise meetmete määramisel pole keelatud arvestada riigiasutuste panust kohaliku tasandi kultuuripärandi kaitsesse. Üldplaneeringu täpsusest sõltub, mil määral on võimalik üldplaneeringu alusel kohaliku tähtsusega kultuuripärandit kaitsta, sh omandikitsendusi seada, kuid täpsema regulatsiooni puudumine üldplaneeringus ei muuda üldplaneeringut õigusvastaseks. (p 50)
Ühispöördujate ettepanekud on tehtud abstraktselt, mitte lähtuvalt konkreetsete metsakinnistute eripäradest või nende majandamises ilmnenud probleemidest. Ettepanekute iseloomu arvestades ei pidanud vastustaja piirangute kehtestamise vajadust PlanS § 75 lg 1 eesmärkide elluviimiseks lähemalt uurima ega soovitud piirangute kehtestamist põhjalikumalt kaaluma. Omavalitsusüksusel on väga avar otsustusruum, mil määral kohalikud avalikud huvid vajavad kaitset ja kuidas neid huve üldplaneeringuga kaitsta. Asjaolusid tuleb täpsemalt uurida ja raiepiirangute seadmist üksikasjalikumalt kaaluda juhul, kui ettepanekutest või muudest asjaoludest ilmneks põhjendatud kahtlus, et raiepiirangud on konkreetses metsas vajalikud subjektiivsete õiguste või avalike huvide kaitseks. Täpsem uurimis- ja kaalumiskohustus tekiks näiteks juhul, kui on alust arvata, et konkreetne metsaala pakub asulale kaitset tugeva müra ja tuule eest ning uuendusraietele piirangute kehtestamata jätmine võib tuua kaasa müranormide ületamise või suure varalise kahju. (p-d 37 ja 38)
Riigil või omavalitsusüksusel pole kohustust hüvitada mistahes raiepiirangut täies ulatuses. KAHOS § 4 lg-s 3 peetakse silmas üksnes selliseid piiranguid, mis ei võimalda kinnisasja kasutada maakatastriseaduse alusel kindlaks määratud maa senise sihtotstarbe kohaselt. Piirangud uuendusraietele ei välista tingimata metsakinnistu senist sihtotstarbelist kasutust. Säiliv kasutusvõimalus ei tohi siiski jääda vaid näiliseks ja marginaalseks võrreldes senise kasutusega. (p 45)
Kuna keskkonnakaitse on põhiseaduse mõttes riigi ja omavalitsusüksuste jagatud ülesanne, kuid rohevõrgustiku kaitsetingimuste kohalik täpsustamine on seaduse järgi omavalitsuslik ülesanne, ei pea riik PS § 154 lg 2 alusel rahastama sellest tulenevaid kulusid sihtotstarbeliselt isegi siis, kui vajadus piirangu seadmiseks tuleneb riigi taseme planeeringust. (p 48)
Rohevõrgustiku toimivus tagatakse planeeringutega ning vastav ruumiline planeerimine on riigi ja omavalitsuste jagatud pädevuses. Riigi tasandi huvid võivad seostuda mistahes rohevõrgustiku eesmärgiga, kuid eelkõige puudutavad need elurikkust tulenevalt rohevõrgustiku peamisest funktsioonist ning riigi kohustustest elurikkuse kaitsel. (p 17)
Rohevõrgustiku toimivust tagavate piirangute proportsionaalsust on võimalik tagada üksnes juhul, kui on selge, miks piiranguala rohevõrgustikku kuulub. (p 24)
Metsamajandamise piirangute kehtestamise kaalumisel peab omavalitsusüksus arvestama piirangutest tekkivate kuludega, sh metsaomanikele hüvitise maksmise vajadusega, samuti omandiõiguse piirangutest tuleneva koormaga, mida omanikule ei hüvitata. Asjakohatu pole kaalutlus kehtestada eramaale leebemad raiepiirangud või need üldse kehtestamata jätta, sest eraomandis oleval metsamaal ei ole riigimetsaga võrdseid avalikest huvidest kantud eesmärke. Kuigi MS § 2 eesmärgid on asjakohased sõltumata metsamaa omanikust ning keskkonna säästmine on PS §-dest 5 ja 53 tulenev riigi, kohaliku omavalitsuse ja igaühe kohustus, peavad eraomandi piirangud olema proportsionaalsed. ( p-d 43 ja 47)
Metsaraie võib mõjutada rohevõrgustiku toimimist. Raiepiirangud võivad olla vajalikud elupaikade ja nende sidususe tagamiseks, samuti muude rohevõrgustiku eesmärkide saavutamiseks, nagu kohalikele elanikele puhkevõimaluste tagamine või asulate kaitse õhusaaste, müra, tugeva tuule või lumetuisu eest. (p 23)
Rohekoridorides metsamajandamisele piirangute kehtestamise nõuetekohaseks kaalumiseks tuleb välja selgitada vähemalt üldjoontes lageraiete mõju iga rohekoridori toimivusele. Tulenevalt rohekoridoride eesmärgist tagada võrgustiku sidusus eeskätt elurikkuse kaitseks tuleb hinnata piirangute vajadust kõigis maakonnaplaneeringu rohkekoridorides sõltumata sellest, kes on metsamaa omanik. (p 29)
Ala metsamaana säilitamine ei pruugi aidata piisavalt kaasa rohevõrgustiku eesmärkide saavutamisele. Metsamaaks on ka lageraiejärgne raiesmik (MS § 3 lg 2 p 1). Raiesmik ega noor mets pole ökoloogiliste protsesside ega inimese elukeskkonna seisukohalt samaväärne keskealise või vana metsaga (vrd RKHKo 3-21-979/44, p 24). ( p 34)
Üldplaneeringus tuleb omavalitsusüksusel koostöös riigiasutustega vähemalt piiritleda ruumiliselt alad, kus põldudevahelise metsa säilitamise vajadust peab täpsemalt hindama üldplaneeringule tuginevate haldusaktide andmisel, nagu metsateatise registreerimine metsa raadamiseks või lageraieks. Ühtlasi tuleb kindlaks määrata ja vajaduse korral piirkonniti eristada asjakohased rohevõrgustiku eesmärgid ja neile vastavad hindamiskriteeriumid. (p 34)
Üldplaneeringuga metsamajandamisele piirangute seadmine pole mitte üksnes kooskõlas MS-i eesmärkidega, vaid võib olla mõnel juhul vajalik nende saavutamiseks. (p 40.4)
Raiepiirangute kehtestamisel tuleb selgelt kindlaks määrata, mis metsaosas piirang kehtib ja millise üldplaneeringu eesmärgi saavutamiseks on piirang seatud. (p 40.5)
PlanS § 75 lg 1 p 21 ja MS § 231 vastuolu ületamisel tuleb üldplaneeringu kehtestamisel juhinduda PlanS § 75 lg 1 p-st 21 kui hilisemast ja täpsemalt üldplaneeringute kohta käivast normist. Sättest tuleneb omavalitsusüksuse õigus seada üldplaneeringuga kaalutlusõiguse alusel proportsionaalsed sättes nimetatud piirangud ning seda sõltumata kokkuleppest maaomanikuga. Kui üldplaneeringus piiranguid seatud ei ole ja piirang seatakse teist liiki planeeringuga, tuleb järgida MS §-s 231 sätestatut. (p 42)
Õigusaktiks, milles kehtestatud piirangutega tuleb üldplaneeringu regulatsiooni võrrelda, on ka riigi tasandi planeeringud. Riigi tasandi planeeringutest tulenevad piirangud võivad olla hüvitatavad, kuid seda teeb riik. Hüvitamis- või väljaostmisnõue tuleb esitada omavalitsusüksusele või riigile vastavalt sellele, kes on selle aluseks oleva omandipiirangu seadnud (vrd RKPJKo nr 5-22-5/16, p 68). ( p 46)
|
| 3-21-1366/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.10.2024 |
|
Vabariigi Valitsuse korraldused, millega vastustaja seadis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks piirangud, on üldkorraldused, mis on vaidlustatavad halduskohtus (HMS § 51 lg 2, vt RKPJKo nr 5 22-4/13, p 87 jj ja RKHKm nr 3-21-2241/11, p 23). (p 13)
Tuvastamiskaebuse esitamise võimalused on piiratud. Sellise kaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). HKMS § 38 lg-st 4 ja § 44 lg‑st 1 järeldub, et tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks on põhjendatud huvi, mis võimaldab asjaolu kindlakstegemise kaudu kaebajal oma õigusi kaitsta. See võib seisneda ennekõike preventiivses või rehabiliteerivas huvis. Preventiivne huvi tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus võib tõenäoliselt asuda varasema haldusakti või toiminguga sarnasel viisil uuesti rikkuma isiku õigusi. Lisaks peab õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis olema võimatu või ebamõistlikult raske (nt RKHKo nr 3-19-2164/40, p 17). Sealjuures ei piira varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine kaebeõigust HKMS § 45 lg 2 järgi (RKHKo nr 3-3-1-31-14, p 20; RKHKm nr 3-3-1-31-15, p 12). (p 15)
Keelamiskaebuse rahuldamine eeldab tuvastamiskaebuse lubatavusega võrreldes veelgi selgepiirilisemat ohtu, et lähiajal rikutakse isiku õigusi ja rikkumise tagajärgi ei saa kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel (RVastS § 5 lg 1). (p 16)
Sõltumata üldistusastmest peavad kõik kirjalikud haldusaktid (sh üldkorraldused) sisaldama põhjendusi (HMS § 56 lg 1 esimene lause). Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1 teine lause), nt seletuskirjas. Nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks eeskätt olukordades, kus haldusaktis detailse informatsiooni esitamine paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks, s.o oleks ebaproportsionaalselt mahukas, võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega. Kui haldusakti motivatsiooni esitamine tervikuna olekski ebaproportsionaalne, tuleks haldusaktis sellele vaatamata ära tuua vähemalt põhimotiivid. (Vt RKHKo nr 3-3-1-54-03, p 36.) Teisele dokumendile viidates peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon on osaks haldusakti põhjendusest (RKHKo nr 3-3-1-47-12, p 15). Viidatav dokument peab olema menetlusosalisele ka kättesaadav (vrd RKHKo nr 3-18-1891/46, p 17). (p 18)
Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses lisaks ka kaalutlused, millest haldusorgan on lähtunud (HMS § 56 lg-d 2 ja 3). (p 19)
Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse laiemat konteksti arvestades selle tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse teostamise võimaluse (RKÜKo nr 3 20 1044/5, p 14) ja täidab ka haldusorgani enesekontrolli eesmärki (nt RKÜKo asjas nr 3 3 1 85 10, p 26). (p 19)
Põhjenduste ulatuse puhul tuleb silmas pidada haldusaktide iseloomu. (p 20)
Vabariigi Valitsuse korralduste ja nende seletuskirjade põhjendustest ning muudest asjakohastest materjalidest pidid eelkõige nähtuma piirangute kehtestamise eesmärgid ning üldised selgitused selle kohta, miks olid piirangud asjaomastes ühiskonnaelu valdkondades möödapääsmatud. Lisaks pidi korraldustest olema aru saada, et valitsus on piirangute kehtestamisel erinevaid huve ja hüvesid üldiselt kaalunud. Valitsusel polnud võimalik mõõta mõjusid täpselt ja individualiseeritult. Meetmete sobivust, vajalikkust ja mõõdukust pidi valitsus kriisi olukorras oma initsiatiivil ning kohe põhjendama sel määral, milles talle olid teada või pidid teada olema võimalikud kaalukad vastuargumendid. (p 22)
Üksikasjalikumat põhjendamist raskendas ka see, et korralduste andmise ajal olid teaduslikud teadmised viiruse ja selle põhjustatud haiguse kohta läbivalt ebakindlad (see järeldus kehtib ka käesolevas asjas vaidlustatud korraldustest hiljem antud korralduste puhul, vt RKPJKo nr 5-22-4/13, p 72). (p 23)
Üldkorralduste eripära avaldub haldusmenetluses lisaks võimalusele jätta isikud ära kuulamata (HMS § 40 lg 3 p 6) ka põhjendamises (RKHKo nr 3-3-1-28-12, p 19). Need aspektid on omavahel seotud, sest kui isikut ära ei kuulata, ei saa tavapärasel viisil vastata ka tema vastuväidetele. Sedalaadi üldkorralduste puhul nagu praeguses asjas, ei saa haldusorganilt eeldada haldusakti põhjendustes kõigi teoreetiliselt mõeldavate vastuväidete kummutamist, mistõttu on paratamatu, et võimalikus järgnevas kohtumenetluses tuleb mõningaid aspekte hiljem täpsustada. See ei too tingimata kaasa haldusmenetluse lubamatut ülekandmist kohtumenetlusse ega kaalutlusõiguse teostamist kohtus. (p 21)
Isegi kui haldusakt on jäetud nõuetekohaselt põhjendamata, tuleb seaduse kohaselt vältida haldusakti kehtetuks tunnistamist vaid menetlus- või vormivea tõttu (HMS § 58, RVastS § 3 lg 3 p 1). See haldusõiguse üldpõhimõte kehtib ühtemoodi nii kohtule kui ka haldusorganile, kui viimane kaalub haldusakti kehtetuks tunnistamist. Põhjendamisviga ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui kohus on veendunud, et rikkumine ei võinud mõjutada asja sisulist otsustamist (RKHKo nr 3-3-1-29-12, p 20). (p 24)
Kaalutlusotsuste kohtulikul kontrollil tuleb eristada kaalutlusotsuse otstarbekust ja proportsionaalsust. Kaalutlusotsuse otstarbekust kohus eraldi ei hinda. Samuti ei tohi kohus haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 teine ja kolmas lause). Seevastu kohtus proportsionaalsuse testi tegemine ei ole kaalutlusõiguse teostamine haldusorgani eest, vaid kaalutlusõiguse piiride järgimise kontrollimine (HKMS § 158 lg 3 esimene lause). See ilmneb sõnaselgelt HMS § 4 lg-st 2, mis ütleb, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega (sh proportsionaalsuse põhimõttega). Proportsionaalsuse hindamisel kohtulik kontroll tulenevalt PS § 15 lg-st 1 ja § 146 esimesest lausest enamasti, sh praegusel juhul ei taandu (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 13). Haldusakti põhjendused ei piira nende argumentide ringi, mida kohus võib arvestada ja peab arvestama proportsionaalsuse hindamisel. Sellega ei hinda kohus halduse otsuse (poliitilist) otstarbekust, vaid täidab enda põhiseaduslikku ülesannet täitevvõimu kontrollimisel. Kohus uurib proportsionaalsust hinnates, ega haldusorgan ei ole valinud ebaproportsionaalset, st õiguslikult lubamatut meedet, mitte ei tee otstarbekuse kaalutlustel valikut mitme lubatava meetme seast. Eelnev ei tähenda, et haldusorgan ei peaks otsust nõuetekohaselt põhjendama, vaid et kohus saab proportsionaalsust kontrollida ka siis, kui haldusorgan ei ole haldusaktis üksikasjalikult proportsionaalsuse hindamist kirjeldanud. (p 25)
Legitiimne oli vaidlustatud korraldustega kehtestatud laiaulatuslike ühiskondlike piirangute ja meetmete (sh ettevõtjate tegevusele) kehtestamise eesmärk tõkestada koroonaviiruse levikut, et kaitsta seeläbi inimeste elu ja tervist ning ühiskonna kui terviku toimimist, sh vältida haiglavõrgu ülekoormamist (vt RKPJKo nr 5-22-4/13, p-d 68 ja 91; RKHKm nr 3-21-2241/11, p-d 26 ja 29, ka 3 21-884/45, p 19). (p 34)
Spaade tegevuse piiramine oli eesmärgi saavutamiseks sobiv, kuna seeläbi tekkis inimeste vahel vähem kontakte ja langes nakatumisrisk. Seejuures ei nõudnud meetme sobivuse test meetme 100%-list efektiivsust (vt RKHKm nr 3-21-2241/11, p 27). (p 34)
Tulenevalt ettevaatuspõhimõttest võis eelistada mõjusamat piirangut vähemalt seni, kuni püsis oht haiglate suutlikkusele (vrd RKHKo nr 3-21-884/45, p 25). (p 35)
|
| 3-21-2074/43
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.06.2024 |
|
Selleks, et kaebaja saaks nõuda rohevõrgustiku ala kaitset KeÜS § 23 alusel, peab tal olema alaga eriline seos, st ala mõjutamine vaidlusaluse tegevusega peab kahjustama tema tervist või heaolu tegelikult ja oluliselt (vrd RKHKo nr 3-18-913/85, p 20). Küll aga ei saa kaebaja nõuda rohevõrgustiku kogu asjaomase tuumala terviklikkuse ja sidususe kaitset ökoloogilistel kaalutlustel, sest see ei puuduta tema õigusi, st kaebaja saab vaidlustada metsaraiet rohevõrgustiku alal üksnes osas, millega tal on oluline puutumus. (p-d 10-11)
Keskkonnaohu prognoosimisel, kui see on vajalik, tuleb arvestada tõenäoliste häiringutega. Kui häiringuid põhjustavaks tegevuseks, nt maavara kaevandamiseks on juba tehtud põhimõtteline otsus nt planeeringus ja täiendavalt vajaliku loa andmine on tõenäoline, siis pole tegemist vaid teoreetilise stsenaariumiga ja keskkonnaohu hindamisel võib olla asjakohane arvestada ka tulevikus lisaks kavandatava tegevuse mõjusid. Samas kui õigusvastaseid häiringuid on võimalik vältida või leevendada veel andmata loa kõrvaltingimustega, tuleb ohu hindamisel sedagi võimalust arvesse võtta. (p 13)
Kui maakonna- või üldplaneeringust ei nähtu, et konkreetse rohevõrgustiku metsa ülesanne on naabreid häirivate keskkonnamõjude vältimine metsa naabruses, ei pea Keskkonnaamet raieloa menetluses omal initsiatiivil uurima, kuidas mõjutaks raie häiringute levimist ühelt ümbruskonna kinnistult teisele. Vahetult külgneva kinnistu omaniku (st naabri) õigusi tuleb üldplaneeringu eriregulatsiooni puudumisel häiringute aspektist kaaluda juhul, kui naaber tõendab, et rohevõrgustiku metsa raiumine toob häiringute tulemusena kaasa keskkonnaohu tema kinnistul. (p 16)
Naaber, kelle õigusi rohemetsa raie võib häiringute tõttu ettenähtavalt puudutada, tuleb raieloa menetlusse kaasata (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11 lg 1 p 3). Ettenähtav on selline puutumus ennekõike isikute puhul, kes kasutavad naaberkinnistut elukohana. Keskkonnaamet peab tegema mõistlikke pingutusi kolmandate isikute menetlusse kaasamiseks. (p 17)
Halduskulud ei saa olla õigustus haldusakti põhjendamata jätmiseks, sest mistahes otsuse põhjendamine tähendab mingisugust ressursikulu. Kolleegium meenutab, et haldusakti põhjendamine on oluline kohtusse pöördumise õiguse (PS § 15 lg 1) tagamiseks. (p 23)
|
| 3-19-292/72
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.11.2022 |
|
Rikkumise olulisuse jaatamiseks ei piisa rikkumiste suurest arvust, vaid olulise rikkumise mõõtu välja andev standardi nõuete rikkumine peab kujutama endast selge nõude või keelu rasket rikkumist, kusjuures tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses peaks olema selgelt ja konkreetselt esile toodud, milline mõju rikkumisel oli või võis olla (tõsised ja põhjendatud kahtlused arvamuse või ülevaatuse kokkuvõtte usaldusväärsuses). Lahti seletatult sisaldub eeltoodus ühest küljest materiaalõiguslik tingimus, millele oluliseks peetav rikkumine peab vastama, ning teisest küljest koormava haldusakti korrektse põhjendamise nõue, kusjuures esimest (st materiaalõigusliku tingimuse täidetust) pole kohtul võimalik kontrollida ilma teiseta (st haldusakti korrektselt põhjendamata). Riigikohtu üldkogu on koormava haldusakti põhjendamise kohta selgitanud, et põhjendused peavad võimaldama adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust ja samuti tagama kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (RKÜKo nr 3-20-1044/5, p 14). (p 16)
Vt RKHKo nr 3-19-897/45 annotatsioone. (p-d 10-12)
AudS § 87 lg 4 p 9 koosseisus ei ole erinevalt AudS § 87 lg 4 p-st 1 tingimust, et korduvad rikkumised peavad olema toime pandud kahe aasta jooksul enne tegevusloa kehtetuks tunnistamist. Tegevusloa kehtetuks tunnistamist piirab ajaliselt selle asemel tingimus, et distsiplinaar- või väärteokaristus korduvate või oluliste rikkumiste eest peab olema kehtiv. Kuna (distsiplinaar)süüteoks võib olla ka Audiitorkogu liikme tegevus või tegevusetus, mida ei saa pidada korduvaks või oluliseks tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatu rikkumiseks (vt AudS § 144), ei piisa AudS § 87 lg 4 p 9 kohaldamiseks üksnes kehtiva distsiplinaar- või väärteokaristuse olemasolust, vaid tuleb kindlaks teha, et karistus on tingitud korduvast või olulisel määral audiitori tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatu rikkumisest. Sellisel juhul peab rikkumiste korduvus või olulisus esmalt olema tuvastatav distsiplinaar- või väärteomenetluses tehtud otsusest. Kuna tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei ole karistamise automaatne tagajärg, tuleb tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses põhjendada seda, miks distsiplinaar- või väärteomenetluses tuvastatud rikkumised on niivõrd tõsised, et toovad kaasa tegevusloa kehtetuks tunnistamise. (p 18)
Vandeaudiitorile ei saa ette heita, et ta haiguslehel olles kvaliteedikontrollis ei osalenud. RakS § 52 lg 1 kohaselt on töövõimetusleht kindlustatud isiku ajutist töövõimetust ja töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastatust tõendav dokument. Samal ajal töö tegemine võtab RakS § 60 lg 2 kohaselt õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kuid sellest ei tulene eeldust, et isikult saab sel ajal töö tegemist nõuda. Samas ei ole välistatud, et AudS § 87 lg 4 p 10 alusel saab tegevusloa kehtetuks tunnistada ka juhul, kui järelevalve takistamises puudub süü. Seda põhjusel, et lubamatu on olukord, kus audiitorteenust osutab isik, kelle tegevuse üle järelevalvamine on pikka aega võimatu. (p 21)
Kolleegium on oma pikaajalises praktikas lubanud haldusakti põhjendusi kohtumenetluses täiendada, kui haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendustest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal (RKHKo nr 3-3-1-29-12, p 20; viimati RKHKo nr 3-20-1214/98, p 11). See põhimõte ei võimalda aga haldusakti olemasolevaid põhjendusi uutega asendada. (p 17)
Vandeaudiitorile ei saa ette heita, et ta haiguslehel olles kvaliteedikontrollis ei osalenud. RakS § 52 lg 1 kohaselt on töövõimetusleht kindlustatud isiku ajutist töövõimetust ja töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastatust tõendav dokument. Samal ajal töö tegemine võtab RakS § 60 lg 2 kohaselt õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kuid sellest ei tulene eeldust, et isikult saab sel ajal töö tegemist nõuda. (p 21)
Vt RKHKo nr 3-19-897/45 annotatsioone. (p-d 10 ja 13)
|
| 3-17-1994/89
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.12.2021 |
|
Kutse andmisest keeldumine ilma õigusliku aluseta rikub kaebaja kutsevabadust (PS § 29 lg 1). (p 15)
EhS § 24 lg 4 kohaselt nõutava määruse puudumine mõjutas kutsete andmist üksnes juhul, kui taotletud ametiala kuulus nende tegevusalade hulka, millel tegutsemiseks peab pädev isik ehitusseadustiku kohaselt omama tema kvalifikatsiooni tõendavat kutset. (p 16)
Kaebajale kutse andmine tuleb otsustada materiaalõiguse normide alusel, mis kehtivad tema 28. aprilli 2017. a taotluse suhtes uue otsuse tegemise ajal (HMS § 54; vt ka RKÜKo nr 3-18-1432/103, p 46). Materiaalõiguse normide hulka kuuluvad, sõltumata nende paiknemisest ühes või teises kutsealases dokumendis, mis tahes sätted, milles on esitatud kutse saamise eelduseks olevad sisulised tingimused. (p 19)
Kutsekomisjoni otsus tuleb kutse andmisest keeldumise osas tühistada, kui otsuses puudub nii kutse andmisest keeldumise õiguslik alus kui ka kutsekomisjoni põhjendused, mis võimaldaksid kontrollida kutse andmisest keeldumise õiguspärasust. (p 16)
Kohustamisnõude lahendamiseks tuleb kindlaks teha, kas kutse andja on kohustatud kaebajale kutse andma või selle andmist kaaluma (RVastS § 6 lg-d 1 ja 4). Kohustamisnõude rahuldamiseks peavad selle nõude eeldused olema täidetud ka kohtuotsuse tegemise ajal. Kui kohtuotsuse tegemise ajal esinevad faktilised asjaolud või õiguslik olukord ei võimalda vastustajal kaebaja taotletud haldusakti anda, tuleb jätta kohustamisnõue rahuldamata (vt nt RKÜKo nr 3-18-1432/103, p 42). (p 18)
Kutse andmisel on oluline silmas pidada, et osal ehitamisega seotud tegevusaladel ei ole võimalik elukutse- või ka ettevõtlusvabadust kasutada ilma kutset või muud pädevustunnistust omamata (EhS § 24 lg 1). PS § 11 kohaselt võib isikute õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning ühtlasi peab piirang olema kooskõlas PS § 3 lg 1 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Ehitusvaldkonnas pädeva isikuna tunnustamise tingimusteks olevad kvalifikatsiooninõuded peab kehtestama legitiimne riigiorgan. Seadusandja saab delegeerida selliste kvalifikatsiooninõuete kehtestamise määrusandluspädevuse üksnes Vabariigi Valitsusele või valdkonna eest vastutavale ministrile, järgides volitusnormile seatud põhiseaduslikke nõudeid (vt RKHKm nr 3-18-1432/93, p 22; vt ka 17. novembril 2021 vastu võetud ehitusseadustiku muutmise seaduse § 1 p-d 1 ja 2 ning § 2 lg 2). (p 20)
Määruse nr 61 põhjal on kutse taotlejale esitatavaid kvalifikatsiooninõudeid keeruline välja selgitada. Pingutused, mis kutse taotlejal tuleb määruse nr 61 § 1 lg-s 1 sisalduva viitenormi sisuga tutvumiseks teha, ei ole ülemäärased. Sellele vaatamata tasub määrusandjal kaaluda võimalusi, kuidas asjakohaste kutsestandardite ja kutse andmise kordade kättesaadavust hõlbustada. Üheks võimaluseks oleks luua määruse lisas nimetatud dokumentidele hüperlingid. Samuti saaks määrust täiendada märkusega, et viidatud dokumendid on kättesaadavad nii kutseregistri veebilehelt kui ka SA Kutsekoda kaudu. (p 23)
HKMS § 229 lg 2 kohaselt arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Ringkonnakohus ei ole määruse nr 61 § 1 lg-s 1 osutatud kutsestandardi ja kutse andmise korra kohaldamiseks vajalikke asjaolusid tuvastanud. Seepärast ei ole kolleegiumil võimalik otsustada, kas kaebajale tuleb kutse anda. Eeltoodule vaatamata ei ole praegusel juhul põhjendatud saata asja alama astme kohtule uueks arutamiseks. Haldusakti faktilise ja õigusliku aluse otsimine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (vt nt RKHKo nr 3-19-2069/19, p 12). Kutsestandard ja kutse andmise kord, millele on määruses nr 61 viidatud, ei kehtinud vaidlustatud otsuse tegemise ajal. Seega ei ole kutse andjal olnud võimalik praegu kehtivate normide alusel kutse andmist otsustada. Taotleja kompetentsi hindamisel rakendatakse ekspertteadmisi, üldjuhul kaasab kutsekomisjon selleks hindamiskomisjoni (KutS § 18 lg 2 p 4 ja § 19 lg 4). Ka mahukaid tõendeid, mis on vajalikud kutse taotleja kompetentsi väljaselgitamiseks, peaks esmalt hindama kutse andja. (p 26)
|
| 3-18-1511/30
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.05.2021 |
|
PRIA on korrakaitseorgan. Korrakaitseorgan on KorS § 6 lõike 1 kohaselt seaduse või määrusega riikliku järelevalve ülesannet täitma volitatud asutus, kogu või isik. PRIA-t on KorS § 6 lõikes 1 kirjeldatud viisil volitatud ELÜPS § 105 lõikega 1 tegema riiklikku järelevalvet. PRIA tehtava riikliku järelevalve ulatuse sätestab ELÜPS § 103 lõige 1. (p 11)
Korrakaitseseadus ega ka muu seadus ei välista, et riiklikuks järelevalveks loetakse ELÜPS § 103 lõikes 1 ette nähtud kontrolli toetuse saaja tegevuse nõuetele vastavuse üle pärast toetuse maksmist. Selline kontroll on suunatud avaliku korra (KorS § 4 lõige 1) osaks olevate toetuse kasutamise nõuete järgimise ja seeläbi selliste hüvede nagu avaliku (sh Euroopa Liidu) raha nõuetekohase kasutamise ja ettevõtjate ausa konkurentsi tagamisele. PRIA tegevuse sisuks riikliku järelevalve tegemisel võib olla nende hüvede kahjustamise ennetamine, väljaselgitamine, ärahoidmine ja lõpetamine. (p 12)
Korrakaitseorganina oli PRIA-l ELÜPS § 108 lõikest 1 ja § 109 lõikest 3 tulenev õigus nõuda KorS § 30 lõike 3 alusel dokumentide esitamist ja tagada seda ka KorS § 23 lõikes 4 nimetatud ettekirjutusega. (p 13)
Ettekirjutusega info nõudmise lubatavuse üle otsustamisel ei ole määrav, kas kolmandat isikut sai pidada avaliku korra eest vastutavaks isikuks KorS § 15 lõike 1 tähenduses. KorS § 23 lõige 1 sätestab, et riikliku järelevalve meedet võib kohaldada ainult avaliku korra eest vastutava isiku suhtes, kui seadus ei näe ette teisiti. Praegusel juhul näebki seadus sellest üldreeglist ette erandi ELÜPS § 109 lõikes 3, mis volitab KorS § 30 meedet kohaldama ka ühise põllumajanduspoliitika abinõudes osaleva isikuga seotud kolmanda isiku juures, kes valdab nimetatud abinõude rakendamisega seotud andmeid või dokumente. Igal juhul näeb ka KorS § 23 lõige 2 ette, et teiste loetletud riikliku järelevalve meetmete seas võib isiku suhtes, keda ei ole alust pidada avaliku korra eest vastutavaks isikuks, kohaldada ka KorS §-s 30 sätestatud riikliku järelevalve meedet. (p 14)
Ettekirjutusega info nõudmise lubatavuse üle otsustamisel ei ole määrav, kas kolmandat isikut sai pidada avaliku korra eest vastutavaks isikuks KorS § 15 lõike 1 tähenduses. KorS § 23 lõige 1 sätestab, et riikliku järelevalve meedet võib kohaldada ainult avaliku korra eest vastutava isiku suhtes, kui seadus ei näe ette teisiti. Praegusel juhul näebki seadus sellest üldreeglist ette erandi ELÜPS § 109 lõikes 3, mis volitab KorS § 30 meedet kohaldama ka ühise põllumajanduspoliitika abinõudes osaleva isikuga seotud kolmanda isiku juures, kes valdab nimetatud abinõude rakendamisega seotud andmeid või dokumente. Igal juhul näeb ka KorS § 23 lõige 2 ette, et teiste loetletud riikliku järelevalve meetmete seas võib isiku suhtes, keda ei ole alust pidada avaliku korra eest vastutavaks isikuks, kohaldada ka KorS §-s 30 sätestatud riikliku järelevalve meedet. (p 14)
Ettekirjutuse õiguslikuks aluseks olid ELÜPS § 109 lõige 3, mis annab õiguse meetmete rakendamiseks kolmanda isiku juures, ja KorS § 30 lõige 3, mis annab õiguse nõuda dokumentide esitamist. Lisaks annab HMS § 38 lõige 1 haldusorganile õiguse nõuda haldusmenetluse käigus ka muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Need sätted võimaldavad koostoimes kaaluda, kas nõuda kolmandalt isikult infot ja millist infot nõuda, sh kui ulatuslikult on vaja infot kolmanda isikuga majanduslikes suhetes olnud isikute kohta, et välistada ringmaksete tegemine omafinantseeringu kohustusest möödahiilimiseks. Selle kaalumise käigus peab PRIA arvestama nii kolmanda isiku kui ka tema võimalike tehingupartnerite õigustega. Teabenõue peab olema proportsionaalne (HMS § 3 lõige 2, KorS § 7, PS § 11). Tänu kaalutlusõigusele on ELÜPS § 109 lõige 3 nii üksinda kui ka koostoimes KorS § 30 lõikega 3 põhiseaduspärane. (p 15)
Ettekirjutus ei vasta HMS § 56 lõigete 1 ja 3 nõuetele, kui selles on peamiselt korratud mitmete seadusesätete teksti ega ei ole selgitatud, miks neid sätteid tuleb konkreetsel juhul kohaldada just valitud viisil ning sellest ei nähtu kaalutlusi, millest selle tegemisel lähtuti. (p 18)
|
| 3-20-580/47
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.10.2020 |
|
Nii Keskkonnaameti otsus keelduda metsateatise registreerimisest kui ka otsus raie registreerida on haldusaktid (vt HMS § 51 lg 1). Seega saab kohtult nõuda metsateatiste tühistamist (HKMS § 37 lg 2 p 1). (p 9)
Metsateatise registreerimisega metsaregistris annab Keskkonnaamet elektroonilises vormis haldusakti. (p 9)
Efektiivse õiguskaitse ja õiguskindluse tagamiseks on oluline, et Keskkonnaamet teeks otsuse metsateatis heaks kiita õigel ajal ja nõuetekohaselt teatavaks kõigile kaebeõigust omavatele isikutele. Kohtumenetluses saab kohus tasakaalustada ajakriitilises olukorras kaebaja ja raiest huvitatud isiku õigusi EÕK kohaldamist kaaludes. (p 13)
Nii Keskkonnaameti otsus keelduda metsateatise registreerimisest kui ka otsus raie registreerida on haldusaktid (vt HMS § 51 lg 1). Seega saab kohtult nõuda metsateatiste tühistamist (HKMS § 37 lg 2 p 1). (p 9)
Metsateatise registreerimisega metsaregistris annab Keskkonnaamet elektroonilises vormis haldusakti. (p 9)
Elektroonilisele haldusaktile kohaldatakse kirjalikule haldusaktile esitatavaid nõudeid, arvestades dokumendi elektroonilisest vormist tingitud erisusi (HMS § 55 lg 3), kuid täitmata ei või jätta haldusmenetluse seaduses isikute kaitseks sätestatud olulisi nõudeid, sh haldusakti põhjendamise kohustust (HMS § 56) ja vaidlustamisviite lisamise kohustust (HMS § 57). Elektrooniline süsteem tuleb kujundada nii, et selliseid nõudeid oleks võimalik tõhusalt ja õiguspäraselt täita. (p 9)
Elektroonilisele haldusaktile kohaldatakse kirjalikule haldusaktile esitatavaid nõudeid, arvestades dokumendi elektroonilisest vormist tingitud erisusi (HMS § 55 lg 3), kuid täitmata ei või jätta haldusmenetluse seaduses isikute kaitseks sätestatud olulisi nõudeid, sh haldusakti põhjendamise kohustust (HMS § 56) ja vaidlustamisviite lisamise kohustust (HMS § 57). Elektrooniline süsteem tuleb kujundada nii, et selliseid nõudeid oleks võimalik tõhusalt ja õiguspäraselt täita. (p 9)
Kehtivusaja möödumise tõttu kehtetuks muutunud haldusakti peale esitatud tühistamiskaebust on põhjust menetleda juhul, kui sellel säilib mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning haldusorganil, kohtul või kolmandatel isikutel on võimalik tugineda selle varasemale kehtivusele. Kohtul pole alust lahendada kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõuet üksnes juhul, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti „ületühistamine“ ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (RKHKo 3-3-1-44-14, p-d 10 ja 11 ning 3-3-1-41-11, p-d 10-12). (p 11)
Õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek HKMS § 152 lg 2 alusel teenib ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud. Samuti on säte abiks kaebajale, kes on valinud oma õiguste kaitseks õigel ajal õige õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet pole temast sõltumatult muutunud asjaolude tõttu enam võimalik rahuldada. (p 12)
Nende eesmärkide valguses ei ole kohus, kes otsustab kaebuse muutmise lubatavuse üle HKMS § 152 lg 2 alusel, seotud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega, mis on sätestatud HKMS § 45 lg-s 2. Küll aga peab tuvastamiskaebuse menetlemine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. See võib nii olla näiteks juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude või kui tuvastamiskaebuse rahuldamine aitaks kaebajal muul moel oma õigusi tulevikus tõhusalt kaitsta. (p 12)
|
| 3-20-1044/5
|
Riigikohtu üldkogu |
19.06.2020 |
|
Kohtunikueksamikomisjoni otsus, mille järgi ei ole kandideerija isiksuseomadused kohtunikutööks sobilikud, piirab isiku võimalust realiseerida PS § 29 lg-st 1 tulenevat elukutse valiku vabadust. Konkursil osalemine ei tekita isikule õigust saada kohtunikuks, kuid kandidaadile peab olema tagatud õigus võrdsele kohtlemisele ja õiguspärasele menetlusele (vt nt RKHK lahendid 3-3-1-41-07, p 11; 3-3-1-87-04, p 14). Seepärast peab isikule olema tagatud kohtulik kontroll sellise otsuse õiguspärasuse üle. (p 11)
Kohtunikueksamikomisjoni otsus kohtunikuks kandideerija isiksuseomaduste mittesobivaks tunnistamise kohta peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1). Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt RKÜKo 3-3-1-85-10, p 26). Üldkogul peab sedalaadi otsuste peale esitatud kaebuste lahendamisel olema võimalik kontrollida, et hinnangut ei ole antud meelevaldselt. (p 14)
Kandideerija isiksuseomaduste hindamine ei ole kohtunikueksamikomisjoni ainupädevuses, sest ka üldkogu peab enne esimese ja teise astme kohtu kohtunike ametisse nimetamiseks Vabariigi Presidendile ettepaneku tegemist hindama muu hulgas kandideerija vastavust kohtunikule esitatavatele nõuetele (PS § 150 lg 3 ja KS § 55 lg 1). (p 20)
Kohtunikueksamikomisjoni otsus kohtunikuks kandideerija isiksuseomaduste mittesobivaks tunnistamise kohta peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1). Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt RKÜKo 3-3-1-85-10, p 26). Üldkogul peab sedalaadi otsuste peale esitatud kaebuste lahendamisel olema võimalik kontrollida, et hinnangut ei ole antud meelevaldselt. (p 14)
Kohtunikueksamikomisjoni otsus, mille järgi ei ole kandideerija isiksuseomadused kohtunikutööks sobilikud, piirab isiku võimalust realiseerida PS § 29 lg-st 1 tulenevat elukutse valiku vabadust. Konkursil osalemine ei tekita isikule õigust saada kohtunikuks, kuid kandidaadile peab olema tagatud õigus võrdsele kohtlemisele ja õiguspärasele menetlusele (vt nt RKHK lahendid 3-3-1-41-07, p 11; 3-3-1-87-04, p 14). Seepärast peab isikule olema tagatud kohtulik kontroll sellise otsuse õiguspärasuse üle. (p 11)
|
| 3-17-1329/36
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.12.2019 |
|
Võlaõiguse sätete kohaldamine ei tekita halduslepingu poolte vahele tsiviilõiguslikke suhteid. Eraõiguse kohaldamisel avalik-õiguslikus suhtes tuleb arvestada avalik-õigusliku suhte eripära. Avalik-õiguslike suhete eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Tal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole. (p 18)
Halduslepingu ülesütlemisel võib lisaks HMS s sätestatule tugineda ka VÕS-s ettenähtud lepingu ülesütlemise alustele (RKHK otsus nr 3-13-481/183, p 22). Halduslepingu lõpetamist ka VÕS alusel on kolleegium siiski pidanud haldusaktiks ning ülesütlemise otsustamist haldusorgani, mitte kohtu kaalutlusotsuseks. Kohus võib sellesse HKMS § 158 lg-st 3 lähtudes sekkuda vaid kaalutlusvea korral (samas, p 28). Samale seisukohale tuleb asuda ka halduslepingu alusel leppetrahvi määramise korral. (p 17)
Lepingu järgi otsustab tellija (vastustaja) toetussumma vähendamise ühepoolse aktiga. Selline otsustus vastab haldusakti tunnustele (HMS § 51 lg 1), sest sellega reguleeritakse õigusi ja kohustusi avalik-õiguslikus suhtes. Vaidlusaluse dokumendiga muutis vastustaja kaebaja õigust saada halduslepingu alusel haldusülesannete täitmise eest toetust. Võlaõiguse sätete kohaldamine ei tekita halduslepingu poolte vahele tsiviilõiguslikke suhteid. Eraõiguse kohaldamisel avalik-õiguslikus suhtes tuleb arvestada avalik-õigusliku suhte eripära. Avalik-õiguslike suhete eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Tal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole. (p 18)
HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei võimalda haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse eripära lähtuda leppetrahvi nõude esitamisel ja selle õiguspärasuse kontrollimisel VÕS regulatsioonist. Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. Kolleegium on ka varasemas praktikas VÕS-s sätestatud õiguskaitsevahendite puhul pidanud oluliseks kontrollida, kas õiguskaitsevahend on halduskohtumenetluses lubatav (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p 11). (p 19)
Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. (p 19)
HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei võimalda haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse eripära lähtuda leppetrahvi nõude esitamisel ja selle õiguspärasuse kontrollimisel VÕS regulatsioonist. Arvestades võimude lahususe põhimõtet (PS § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust. Kolleegium on ka varasemas praktikas VÕS-s sätestatud õiguskaitsevahendite puhul pidanud oluliseks kontrollida, kas õiguskaitsevahend on halduskohtumenetluses lubatav (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p 11). (p 19)
Asjaolu, et kaebaja pöördus ise pärast vaidlusaluse haldusakti kättesaamist vastustaja poole esialgu kirja ja seejärel vaidega, ei asenda tema ärakuulamist enne kaalutlusotsuse tegemist, sest ärakuulamise eesmärgiks on muu hulgas koguda andmeid, mis tagaks õiguspärase ja kõiki olulisi asjaolusid arvesse võtva haldusakti andmise. (p 25)
Kuigi kaebus jääb lõppastmes rahuldamata, möönab kolleegium, et vaidlusalusel haldusaktil on põhjendamispuudused. Seetõttu tuleb menetluskulude jagamisel kohaldada HKMS § 108 lg-t 61, mille kohaselt võib vastustaja kanda jätta tühistamiskaebuse esitamisega seotud kaebaja menetluskulud juhul, kui kohus jätab oluliste põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata eelkõige kohtumenetluses esitatud põhjenduste tõttu, millest kohtu hinnangul haldusorgan juhindus haldusakti andmisel. (p 27)
Vt ka p 28.
|
| 3-18-1891/46
|
Riigikohtu halduskolleegium |
01.10.2019 |
|
Vt p 16 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 33 ja 34 ning nende annotatsioonid.
Sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja, mitte kohtu pädevuses ning kohus ei või asuda vastustaja asemel sissesõidukeelu kohaldamist kaaluma. Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (HKMS § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka RKHK otsus nr 3-16-2088/69, p 18). (p 18)
Kaebaja praegune abikaasa ootas juba vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal last. See pole asjaolu, mis välistaks igal juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise, kuid tegemist on olulise asjaoluga, mida tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivusaja määramise kaalumisel arvesse võtta (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). (p 19)
Vt p 16 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 33 ja 34 ning nende annotatsioonid.
Kaebaja praegune abikaasa ootas juba vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal last. See pole asjaolu, mis välistaks igal juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise, kuid tegemist on olulise asjaoluga, mida tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivusaja määramise kaalumisel arvesse võtta (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). (p 19)
Haldusorgani vabandatav mitteteadmine haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalses mõttes õiguspäraseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). See seisukoht vastab HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatule, sest asjaolu mitteteadmine ei tähenda, et asjaolu haldusakti andmise ajal ei eksisteeri. Eeltoodu ei mõjuta kolleegiumi praktikat ohuhinnangute ja muude prognoosotsuste kohta, mille sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusorganile teada olnud asjaoludest (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-17, p 17; 3-3-1-36-15, p 14.4; 3-3-1-88-14, p 16; 3-3-1-63-09, p 16). (p 19)
Vt p 17.
Vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20 ja selle annotatsioon.
Kaalutlusõigust teostavalt haldusorganilt saab HMS § 4 lg 2 kohaselt nõuda üksnes selliste asjaoludega arvestamist, mis olid talle teada. Haldusorganil on küll kohustus juhtumi asjaolud omal initsiatiivil välja selgitada (HMS § 6), kuid uurimispõhimõte pole piiramatu. Asjaolu uurimiseks peab esinema mõistlik ajend (vt RKHK otsus nr 3-17-1110/84, p 23, ja otsus asjas nr 3-3-1-6-07, p-d 9–13). Kolleegium on hiljem asunud rangemale seisukohale haldusakti andmise ajal eksisteerinud, kuid haldusorganile mitte teada olnud asjaolude puhul, mis rangelt välistavad haldusakti andmise. Haldusorgani vabandatav mitteteadmine haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalses mõttes õiguspäraseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). See seisukoht vastab HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatule, sest asjaolu mitteteadmine ei tähenda, et asjaolu haldusakti andmise ajal ei eksisteeri. Eeltoodu ei mõjuta kolleegiumi praktikat ohuhinnangute ja muude prognoosotsuste kohta, mille sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusorganile teada olnud asjaoludest (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-17, p 17; 3-3-1-36-15, p 14.4; 3-3-1-88-14, p 16; 3-3-1-63-09, p 16). (p 19)
|
| 3-17-1110/84
|
Riigikohtu halduskolleegium |
05.09.2019 |
|
Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (mh eksperdiarvamuse aluseks olevate andmete tervise infosüsteemi kandmine). Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). (p 24)
Arvestades töövõime hindamise taotlustega kaasnevat töökoormust, piisab töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse põhjendamiseks sellest, kui töötukassa ja Sotsiaalkindlustusamet selgitavad taotluse esitanud isikule otsustes seda, kuidas kehtestatud metoodikat rakendades tema puhul tulemuseni jõuti. See eeldab paratamatult, et teatud ulatuses tuleb selgitada ka metoodikat. Selgitamine ei tähenda seaduse ja määruste normide kopeerimist haldusaktis, vaid isikule arusaadavaks tegemist. Haldusakti põhjendamine on oluline, tagamaks, et haldusakti adressaat mõistaks, miks otsus nii tehti.
Järgides HMS § 56 lg 1 teist lauset ja § 7 lg-t 2, võib haldusorgan anda õigusnorme, sh metoodikat selgitavad juhised, mis lihtsas keeles ja vajaduse korral näidete varal avavad metoodika sisu. Haldusakti andmisel võib kasutada lähenemist, et viidatakse õigusnormide selgitamise osas neile adressaadile kättesaadavatele juhistele (kas kodulehel või haldusaktile lisatava n-ö teabelehena), kordamata neid põhjalikult haldusaktis. Sel juhul tuleb konkreetsest olukorrast lähtuvad põhjendused esitada siiski ka haldusaktis endas. (p 18)
Vt ka p 17 ja RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-46-13 p 15 ja selle annotatsiooni.
Töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise menetluses ei piisa sellest, kui taotleja esitab eksperdiarvamuse kohta üldsõnalise vastuväite. Selleks et haldusorganil tekiks kõrgendatud uurimiskohustus, peab taotleja vastustajale ära näitama, millise valdkonna või võtmetegevuse puhul on eksperdiarvamuse andja eksinud. Seda eriti juhul, kui eksperdiarvamuse kohaselt vastab meditsiiniliste andmete alusel kaebaja terviseseisund tema hinnatud talitlusliku võimekuse raskusastmele või kaebaja hinnatust suuremale raskusastmele (st eksperdiarvamuse andja hinnangul esineb raskem piirang) või taotleja kirjeldatud terviseprobleemide kohta pole tervise infosüsteemi andmetel kirjeldust ega diagnoosi.
Haldusorgani uurimiskohustus on vaidluse korral suurem juhul, kui eksperdiarvamuse andja hinnangul ei vasta meditsiiniliste andmete (nt taotlejal on diagnoositud teatud haigus) alusel taotleja terviseseisund taotleja hinnatud piirangu raskusastmele ja eksperdiarvamuse andja leiab, et piirangu raskusaste on väiksem. Sellisel juhul on eksperdiarvamuse andjal ka täiendav põhjendamiskohustus (vt tervise- ja tööministri 7.09.2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 7 lg 1 p 3). (p 21)
Haldusorgani uurimiskohustus ei eelda eksperdiarvamuse tervikuna kontrollimist. Haldusorgan peab kontrollima vaid neid hinnanguid, mille kohta taotleja esitab vastuväited, mille puhul eksperdiarvamuse andja on meditsiiniliste andmete alusel hinnanud taotleja piirangu raskusastmed väiksemaks kui taotleja või mille puhul haldusorgan näeb või peab ilmselgelt nägema täiendava uurimise vajadust. (p 23)
Töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on haldusmenetluses tõend. Tegemist on juriidilises tavatähenduses erialaasjatundja arvamusega, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega, sh teise spetsialisti arvamusega, et oma seisukoht kujundada.
Juba haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) teise eksperdi kaasamine aitaks kiirendada vaidluse lahendamist, kuna kohtumenetluses tuleks halduskohtul vajaduse korral töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevate asjaolude õigeks tuvastamiseks kaasata teine ekspert. Teisese arvamuse võimaldamine on tavaline ka teistes menetlustes (vt RaKS § 40). Lisaks tuleb haldusorganil arvestada ka sellega, et mõnedel juhtudel on kohtumenetluses tõendamiskoormus (st teise eksperdi hinnangu esitamise kohustus) just temal. (p 22)
Kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete alusel piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, siis ei saa haldusorgan kahtlust alati kõrvaldada sellega, et sama eksperdiarvamuse andja kontrollib vaidemenetluses üle taotleja terviseandmete vastavuse piirangute raskusastmetele. Sellises olukorras on haldusorganil põhjust kaaluda piirangute raskusastmete õigsuse kindlaks tegemiseks teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist.
Juba haldusmenetluses (sh vaidemenetluses) teise eksperdi kaasamine aitaks kiirendada vaidluse lahendamist, kuna kohtumenetluses tuleks halduskohtul vajaduse korral töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks olevate asjaolude õigeks tuvastamiseks kaasata teine ekspert. Lisaks tuleb haldusorganil arvestada ka sellega, et mõnedel juhtudel on kohtumenetluses tõendamiskoormus (st teise eksperdi hinnangu esitamise kohustus) just temal. (p 22)
Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel tervise infosüsteemi kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel). Sellest sõltub töövõime hindamine ja puude raskusastme tuvastamine. Töövõime hindamiseks või puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on tõend, mis on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 19). (p 24)
Vt tõendamiskoormuse kohta seoses töövõime hindamist või puude raskusastme tuvastamist taotleva isiku nõrgema positsiooni ja vastustajatele antud pädevusega töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel (HKMS § 59 lg 1) p 26.
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-80-05, p 8.
|
| 3-17-1927/37
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.06.2019 |
|
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art-st 11 tuleneb, et VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt pikemalt RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 34). Direktiivi art 12 lg 1 kohustab mh põhjendama sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (esimene lause). Teavet faktiliste asjaolude kohta võib piirata, kui riigisiseste õigusaktide kohaselt on võimalik piirata teabe saamise õigust, eelkõige riigi julgeoleku, riigikaitse ja avaliku korra kaitseks ning kuritegude ennetamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks (teine lause). (p 13)
VSS § 71 lg 1 nägi vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal ette, et lahkumisettekirjutust ja selles kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendatakse ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. Seega võimaldas Eesti õigus jätta põhjendused esitamata oluliselt kitsamatel alustel, kui direktiivi 2008/115/EÜ art 12 lg 1 teises lauses on selleks liikmesriikidele võimalus antud. VSS § 71 lg-s 1 sätestatud piirang, et vaid julgeolekuhuvides võis põhjendamisest loobuda, oli PPA-le järgimiseks siiski kohustuslik. Seda ei väära ka asjaolu, et pärast 15.03.2019 jõustunud VSS § 71 lg 1 muudatusi on PPA-l võimalik jätta põhjendused esitamata oluliselt laiematel alustel. (p 14)
Sissesõidukeelu kohaldamist ja selle kestust tuli põhjendada, arvestades VSS § 71 lg-s 1 sätestatud erandivõimalust. (p 15) PPA-l on kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada. (p 21)
VSS § 71 lg 1 nägi vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal ette, et lahkumisettekirjutust ja selles kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendatakse ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. Seega võimaldas Eesti õigus jätta põhjendused esitamata oluliselt kitsamatel alustel, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 12 lg 1 teises lauses on selleks liikmesriikidele võimalus antud. VSS § 71 lg-s 1 sätestatud piirang, et vaid julgeolekuhuvides võis põhjendamisest loobuda, oli PPA-le järgimiseks siiski kohustuslik. Seda ei väära ka asjaolu, et pärast 15.03.2019 jõustunud VSS § 71 lg 1 muudatusi on PPA-l võimalik jätta põhjendused esitamata oluliselt laiematel alustel. (p 14)
Sissesõidukeelu kohaldamist ja selle kestust tuli põhjendada, arvestades VSS § 71 lg-s 1 sätestatud erandivõimalust. (p 15) PPA-l on kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada. (p 21)
RVastS § 3 lg 3 p 1 sätestab, et haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kolleegium on möönnud selle põhimõtte kohaldamise võimalikkust haldusakti põhjendamisvigade korral, jättes haldusakti põhjendamisveale vaatamata jõusse. Seda aga juhul, kui haldusorgan esitab piisavad põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest ka tegelikult otsuse tegemisel. Tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel eksisteeris ja kas sellega arvestati, lasub haldusorganil (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20). (p 23, vt ka p-d 24 ja 25)
|
| 3-16-2324/18
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.09.2018 |
|
Haldusakti adressaadi õigusi piirava ja talle kohustusi paneva haldusakti põhjendamine (MKS § 46 lg 2) on oluline, tagamaks haldusakti õiguspärasuse kontrollitavus. Põhjendamiskohustust võib mh piirata maksusaladuse hoidmise kohustus (MKS §-d 26–30). (p 8)
Vaatamata normis kasutatud terminile „kolmas isik“, nõutakse MKS § 61 lg 1 alusel teavet menetlusväliselt isikult, mitte menetlusosaliselt MKS § 43 p 3 mõttes (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-98-10, p 12). Seadus ei näe ette, et maksuhaldur võib teavet nõuda vaid kontrollitava maksukohustuslase tehingupartneritelt. (p-d 9 ja 10)
Menetlusväliselt isikult teabe nõudmisel peab nõutav teave olema seotud läbiviidava maksumenetlusega. Kui seos ei ole pelgalt nõutava teabe iseloomust (nt teabe nõudmine kontrollitava maksukohustuslasega tehtud tehingute kohta) tulenevalt äratuntav, peab maksuhaldur selgitama, milles seos seisneb. Äriühingu maksustamist võivad eeskätt mõjutada sinna raha laekumise või sealt tehtavate väljamaksetega seonduvad asjaolud. (p 11)
Mõeldav on nõuda füüsiliselt isikult teavet näiteks ühekordse suurema laekumise kohta, kui sellel on ajaliselt lähedane sisuline seos kontrollitava isiku maksukohustusega. Sageli aga koguneb füüsiliste isikute vara aja jooksul isiklikust tarbimisest üle jäänud summadest (säästudest). Selliste sissetulekute kohta teabe nõudmine paneb isikule sisuliselt piiritlemata kohustuse oma varasemate sissetulekute kohta teabe andmiseks, mistõttu ei ole selline kohustus proportsionaalne. Selle vältimiseks tuleb nõue ajaliselt ja/või esemeliselt piiritleda. (p 12)
|
| 3-15-443/54
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.04.2018 |
|
Et käsitada loomade hukkumist ulatuslikuna, peaks see mingil moel erinema tavapärasest hukkumisest, st ületama sarnastel tingimustel loomapidamisel üldiselt sama aja jooksul esinevat suremust. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)
Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi.
Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)
Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)
Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.
Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)
Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi. (p 13)
Kontrollaktil põhinevad lisalehed ei ole praegusel juhul käsitatavad iseseisvate haldusaktidena, kontrollakti lahutamatute osadena ega PRIA menetluses antud eelhaldusaktidena. Lisalehed ei ole koostatud mitte kontrollakti osana, vaid eraldi dokumendina vormistatud kontrollaruande lisadena. Nendes vaid kajastatakse teatud asjaolusid ja konstateeritakse korrarikkumisi, kuid ei määrata siduvalt kindlaks rikkumiste õiguslikke tagajärgi ega tuvastata õiguslikult siduvalt asjaolusid. Tegemist on olemuselt asutustevaheliste teabetoimingute dokumenteerimisega. Kuigi PRIA-l on toetuste vähendamisel kaalutlusõigus, võivad lisalehed sisaldada PRIA jaoks tõenduslikku teavet toetuse vähendamise menetluses. PRIA ei pea toetuste vähendamise üle otsustades tegema uut kohapealset kontrolli, vaid võib tugineda VTA kontrolli käigus tuvastatud asjaoludele. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud võimaldada lisalehtede vaidlustamist samas kaebuses koos kontrollaktiga, millel need põhinesid. Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole küll võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.
Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)
Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.
Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)
Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi.
Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)
KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.
Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)
Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15)
Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)
Kui muidu erinevatesse kohtualluvustesse kuuluvad nõuded on omavahel sisuliselt seotud, võib need esitada liitkaebusega ühele halduskohtule ja sel juhul on kohtualluvus valikuline (HKMS § 7 lg 2). (p 18)
Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)
Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)
Kuigi põllumajandusministri 23. veebruari 2005. a määruses nr 21 sätestatud nõuete eesmärk on eelkõige loomse toidu tarbija kaitse, ei piiritle see erinevaid ravimirühmi, mida on või ei ole vaja § 15 kohaselt ravimiarvestusse kanda. Määrus on kehtestatud ravimiseaduse alusel ja RavS § 2 lg 1 järgi on ravim igasugune aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks, ravimiseks või haigusseisundi kergendamiseks inimesel või loomal, inimese või looma elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu. Seejuures on õigus ainet ravimina määratleda Ravimiametil (RavS § 2 lg 2). Põllumajandustootja ei saa iseseisvalt aine ravimina kvalifitseerimise üle otsustada. (p 23)
Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15)
Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)
KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.
Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)
KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.
Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)
KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa. (p 32)
Vt järelevalvesubjekti kaasaaitamiskohustuse kohta spetsiifilises VTA järelevalvevaldkonnas p 32.
KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa.
Küll aga annab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mis tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks) art 4 lg 2 p g järelevalveks pädevale asutusele aluse kohustada sööda- ja toidukäitlejaid abistama pädeva asutuse töötajaid nende tööülesannete täitmisel. Seega tuleneb viidatud sättest järelevalveametnikele õiguslik alus anda järelevalvesubjektile korraldus aidata järelevalve teostamisele kaasa. (p 32)
|
| 3-3-1-90-14
|
Riigikohus |
11.05.2015 |
|
Riigikogu komisjoni istungi salvestis on eriseaduse alusel saadud teave, millele juurdepääsu osas Andmekaitse Inspektsioonil kontrollipädevus ja seega ka ettekirjutuse tegemise pädevus puudub. Kinnise istungi arutelusid, sõnavõtte jms kajastavad dokumendid, sh salvestised ei ole avalikustatavad üldkorras. RKKTS §-st 36 tuleneval piirangul on legitiimne eesmärk tagada vaba arutelu. Istungil esitatud arvamuste ja hinnangute mitteavaldamine avaliku teabena loob eeldused nii komisjoni liikmete kui ka kaasatud isikute (kes ei pruugi olla avalikus teenistuses) arvamusavalduste paljususeks ja sisuliseks diskussiooniks, samuti ka põhjendatud ja kaalutud otsuste langetamiseks. Otsustavat tähtsust ei ole sellel, kas teabenõue esitatakse vastava küsimuse komisjonis menetlemise ajal või juba pärast komisjoni töö lõppemist. Oluline on isiku jaoks teadmine, kas tema komisjonis antud ütlused ja seisukohad kuuluvad avalikustamisele või mitte. Riigikogu komisjonide kinniste istungite käigus kogutud teabe mitteavaldamine ei ole vastuolus PS §-ga 44. (p 10-11)
Kuigi komisjoni istungi salvestisele juurdepääsu saamise korda pole seaduses reguleeritud sellise täpsuse astmega nagu Riigikogu kinnise istungi stenogrammi puhul, ei anna see alust laiendada Andmekaitse Inspektsiooni kontrolli ulatust. Riigikogu kui seadusandliku kogu otsealluvuses oleva ning teda teenindavaks riigiasutuseks oleva Riigikogu Kantselei üle riikliku järelevalve teostamine haldusorgani poolt on problemaatiline juba võimude lahususe põhimõtte valguses. Selline kontroll on võimalik juhul, kui seadusandja oleks Riigikogu ja Riigikogu Kantselei sõnaselgelt sellisele kontrollile allutanud. Sellist normi aga pole. Riigikogu ja tema organite, samuti Riigikogu Kantselei üle avaliku teabe valdkonnas kontrolli teostamist puudutavaid õigusakte tuleks täpsustada. Sellega ei kaasne aga vältimatult, et kontrollivolitused tuleks selles valdkonnas anda haldusorganile. (p 13-14)
Ka juhul, kui haldusaktis viidatakse põhjenduste osas teisele haldusaktile või muule dokumendile, peab ettekirjutus sisaldama vähemalt selle tegemise põhimotiive. Kui ettekirjutuse sisulised ja õiguslikud põhjendused sisalduvad üksnes vaideotsuses, siis on vaideotsus ning ettekirjutus olulises sisulises seoses ning neid võib käsitleda ühe tervikuna. (p 17)
|
| 3-3-1-46-14
|
Riigikohus |
28.10.2014 |
|
Halduskolleegium on oma varasemas praktikas selgitanud, et kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (vt nt RKHK 29.11.2012 otsust asjas nr 3-3-1-29-12, p 20, ning 14.12.2012 otsust asjas nr 3-3-1-33-12, p 16). (p 15)
Vt ka annotatsiooni asjale nr 3-3-1-29-12.
Kolleegium nõustub halduskohtuga, et teabe ja dokumentide nõudmine õigusrikkumise tõkestamise eesmärgil oleks menetluse erivorm, mis nõuaks seadusandja erivolitust (vt ka MKS § 59 lg 3 ja § 70). Vaidlustatud korralduse õigusliku alusena välja toodud sätted lubavad küll maksuarvestust kontrollida, kuid ei anna õigust koguda tõendeid õigusrikkumise ennetamise tarbeks. (p 16)
Tulenevalt proportsionaalsuse põhimõttest võib maksuhaldur nõuda teavet enne maksudeklaratsiooni esitamist vaid siis, kui see on alanud maksumenetluses maksude arvestuse ja tasumise õigsuse kontrollimiseks vajalik. Maksuhaldur oleks seega pidanud praegusel juhul põhjendama, millised on need erilised asjaolud, mis ei võimalda tõendeid koguda ja maksuarvestuse õigsust kontrollida tavapärases korras, st pärast maksudeklaratsiooni esitamist. (p 14)
Põhjendatud menetluskulud ei saa apellatsiooniastmes olla üldjuhul suuremad kui esimese astme kohtus. Samamoodi ei saa ka kassatsiooniastmes olla menetluskulud üldjuhul suuremad kui apellatsiooniastmes (vt RKHK 30.11.2010 otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 31, ja 9.02.2011 otsust asjas nr 3-3-1-90-10, p 21). Praeguses asjas ei ole erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid esimeses kohtuastmes kantud kuludest suuremaid õigusabikulusid apellatsiooni- või kassatsiooniastmes. (p 20)
Maksumenetlus on maksuhalduri poolt läbi viidav haldusmenetlus, mille üheks eesmärgiks on maksuarvestuse õigsuse kontroll. Mõiste „maksude arvestamine“ (vt nt MKS § 57, KMS §-d 36–37) on laiem mõiste kui „maksu arvutamine“ maksudeklaratsioonis (vt MKS § 88 lg 1), hõlmates ka arvete nõuetekohast vormistamist, maksuarvestuse kannete õigeaegsust jms. Ringkonnakohus on praeguses asjas õigesti leidnud, et maksukorralduse seadusest tuleneb maksuhalduri üldine kontrollipädevus (MKS § 10 lg 2 p 1), mis ei piiritle kontrollimenetluse lubatavust ajalises mõttes.
Maksukorralduse seadus ei sea piiranguid maksumenetluses tähtsust omavate asjaolude kontrollimisele enne deklaratsiooni esitamise tähtpäeva. Sellist keeldu ei tulene ka maksukorralduse seaduse üldisest mõttest ega seadusesätete omavahelistest seostest. (p 10)
Tulenevalt proportsionaalsuse põhimõttest võib maksuhaldur nõuda teavet enne maksudeklaratsiooni esitamist vaid siis, kui see on alanud maksumenetluses maksude arvestuse ja tasumise õigsuse kontrollimiseks vajalik. Maksuhaldur oleks seega pidanud praegusel juhul põhjendama, millised on need erilised asjaolud, mis ei võimalda tõendeid koguda ja maksuarvestuse õigsust kontrollida tavapärases korras, st pärast maksudeklaratsiooni esitamist. (p 14)
Üksikjuhtumi kontrollimenetlus, milles nõutakse teavet dokumentide esitamisena nende asjaolude kohta, mille kogumise ja säilitamise kohustus on maksukohustuslasel raamatupidamisarvestuses niikuinii, ei ole sedavõrd põhiõigusi piirav, et nõuaks seaduses veel täpsema volitusnormi olemasolu, kui seda on MKS § 60 lg 1. (p 11)
Tõendeid kogutakse tuvastusmenetluse käigus kas üksikjuhtumi kontrolli (MKS § 59 lg 2 p 1) või revisjonina (MKS § 59 lg 2 p 2). Kolleegium on varem leidnud, et (vt RKHK 6.06.2005 otsust asjas nr 3-3-1-20-05, p 15) et „revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli sisuline eristamine sõltub hinnangust, kas tegemist on enam koormava kontrollimisega. Võimalik on ka kohtulik kontroll nii selle üle, kas maksuhalduri poolt üksikjuhtumi kontrolliks peetav menetlus on tegelikult revisjon, kui ka selle üle, kas maksuhaldur järgib revisjoni puhul menetlusnõudeid. Kui asjaolud ja tõendid on erisuunalised, viidates sisuliste tunnuste osas nii üksikjuhtumi kontrollile kui ka revisjonile, siis on oluline ka see, kuidas maksuhaldur kontrolli vormistas ja kuidas menetlus toimus”.
Selles asjas on kontrollimenetlus õigesti läbi viidud üksikjuhtumi kontrollimenetlusena. Asjaolud, et maksuhaldur on andnud samalaadse korralduse teabe esitamiseks ka varem (või hiljem) ning maksuhalduri üldine praktika on viia enamus kontrollimenetlustest läbi pärast maksukohustuse tekkimist ja maksukohustuslase poolt maksudeklaratsiooni esitamist, ei ole piisavad, et pidada algatatud kontrollimenetlust revisjoniks. (p 12)
|
| 3-3-1-37-14
|
Riigikohus |
23.10.2014 |
|
See, et kaebajat ei veena käskkirja põhjendused ja ta üritab neid kohtumenetluses ümber lükata, ei tähenda, et haldusakti põhjendus ei vastaks seadusega nõutud ja õiguste kaitsmiseks vajalikule miinimumstandardile. (p 12)
(vt ka Riigikohtu 20. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 16).
Kuna munitsipaliseerimismenetlust ei lõpetatud, pidi keskkonnaminister vaidlustatud käskkirja andmisel arvestama linna sooviga saada maa munitsipaalomandisse. (p 9)
Õigusaktid ei täpsusta riigi maareservi mõistet. Tegemist on määratlemata õigusmõistega. Tavapärases tähenduses mõistetakse reservi all varu ehk tagavara. Selle kohaselt peaks maareserv tähendama maad, mille kasutamine riigi ülesannete täitmiseks ei ole maa riigi omandisse jätmise hetkel veel aktuaalne, kuid mille järele võib riigil tekkida vajadus tulevikus. Praegusel juhul ei põhjendanud keskkonnaminister maa riigi omandisse jätmist tulevikus tekkida võiva kasutusvajadusega, vaid väidetavalt juba esineva vajadusega hõlbustada riigi ülesande täitmist. Seega ei jäetud praegusel juhul maad reservi selle sõna tavapärases tähenduses. (p 14)
Riikliku kaitse all oleva maa puhul ei ole alust tõlgendada MaaRS § 31 lg 1 p 8 laiendavalt. MaaRS § 31 lg 1 p st 2 nähtub selgelt, et kui maal asuva loodusobjekti kaitserežiim võimaldab maa kasutamist teise isiku poolt, ei ole maad tarvis jätta riigi omandisse ning seda on järelikult võimalik anda MaaRS § 28 lg 1 p 7 alusel munitsipaalomandisse. MaaRS § 31 lg 1 p le 8 tuginedes ei ole võimalik sama lõike p 2 sisu laiendada. ( p 17)
|
Facebook
X.com