Kohtulahendite liigitus

• Haldusõigus
• ->
• Kultuur ja sport
• ->
• muinsuskaitse
• ->
• kultuurimälestise kaitsevöönd

Kinnismälestisele kaitsevööndi kehtestamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada kaitsevööndi vajalikkust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes. Kesksel kohal on siin muinsuskaitselised kaalutlused. MuKS ei piira aga kaitsevööndi kehtestamisel arvestatavaid kaalutlusi numerus clausus’e põhimõttel ega vabasta haldusorganit üldisest kohustusest arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja kaaluda erinevaid põhjendatud huve ning teha proportsionaalne otsustus. Lõplikku ja detailset kaalumist ei ole siiski vaja küsimustes, mille otsustamiseks on ette nähtud eraldi loamenetlus. (p d 25–26)

Hinnang kinnismälestist ümbritseva keskkonna sobivusele ja toetavusele sisaldab subjektiivseid elemente ja kohtulik kontroll on seetõttu piiratud ilmselge vea testiga. (p 35.1)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• vesi
• ->
• veeluba

• Haldusõigus
• ->
• Kultuur ja sport
• ->
• muinsuskaitse

Muinsuskaitselise kaitsevööndi kehtestamine ei sunni Keskkonnaametit veeluba andma ega või takistada paisutuse likvideerimist, kui likvideerimine on vajalik ebaseadusliku olukorra lõpetamiseks (juhul kui veeluba ei anta). Paisutamine on loakohustuslik tegevus ning mälestise kaitsevööndi kehtestamine ei saa asendada veeluba. Kuna pädev asutus muinsuskaitseliste ja muude keskkonnahuvide vastastikkuseks kaalumiseks on Keskkonnaamet ning EL keskkonnaõiguse normid kaaluvad vastuolu korral üles muinsuskaitselised huvid, tuleb Keskkonnaametil küll veeloa menetluses arvesse võtta muinsuskaitselisi huve, kuid juhul, kui ta jõuab järeldusele, et neist hoolimata ei ole alust veeluba väljastada, on selle järeldusega seotud ka Muinsuskaitseamet. Seejuures ei ole veeloa andmisest keeldumine tegevus, milleks oleks vaja Muinsuskaitseameti nõusolekut. Keskkonnaametil on ka endal pädevus arvestada muinsuskaitselisi huve, sest kultuuripärand on osa keskkonnast. (p 31)

• Haldusõigus
• ->
• Korrakaitse
• ->
• teenistuslik järelevalve

Vajaduse korral tuleb vaidlus erinevate valitsemisalade riigiasutuste vahel lahendada asjaomastel ministritel omavahel või kokkuleppe mittesaavutamisel Vabariigi Valitsusel, lähtudes kehtivast õigusest. (p 31)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• looduskaitse
• ->
• Natura 2000 võrgustik

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• vesi
• ->
• veeluba

• Haldusõigus
• ->
• Kultuur ja sport
• ->
• muinsuskaitse
• ->
• kultuurimälestise kaitsevöönd

Arvestades, et kaitsevööndi kehtestamine ei saa kohustada paisutust säilitama vastuolus keskkonnaõiguse normidega, ei ole kaitsevööndi kehtestamise puhul tegu kava või projektiga loodusdirektiivi art 6 lg 3 mõttes, mis tooks kaasa KMH või kitsamalt Natura hindamise kohustuse. Paisutamise keskkonnamõju tuleb hinnata veeloa menetluses. On tõsi, et kaitsevööndi kehtestamise kaalumisel arvessevõetavate erinevate huvide hulka kuuluvad ka keskkonnahuvid. Kuna aga nende ja muinsuskaitseliste huvide vaheline konflikt tuleks lahendada ennekõike veeloa menetluses, ei olnud kultuuriministril kohustust seda hindamist dubleerida. Eelkõige olnuks kultuuriministril alust kaitsevööndi kehtestamisest loobuda juhul, kui olnuks ilmselge, et keskkonnaõigus välistab paisjärve säilitamise. (p 33)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• menetluskulud
• ->
• menetluskulude väljamõistmine
• ->
• haldusorgani õigusabikulud

Vaidlus mälestiste kaitsevööndi kehtestamise üle ei välju kultuuriministri põhiülesannete raamidest, mistõttu välise õigusabi kasutamiseks puudus vajadus. Oma põhiülesannete täitmise raames antud haldusakti õiguspärasuse kasuks peab haldusorgan suutma kohtus argumenteerida ilma välise õigusabita, isegi kui haldusakti andmisega seostusid keerukamad õigusküsimused. (p 37)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• menetluskulud
• ->
• menetluskulude jaotus
• ->
• kolmas isik menetluskulude jaotuses

Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud ega õiglane kolmanda isiku õigusabikulusid tervikuna kaebajalt välja mõista. Kohtumenetluses osalemine ei tohi olla takistavalt kallis. Kuigi kolmandale isikule ei saa ette heita soovi enda vara puudutavas kohtuvaidluses osaleda, ei ole muinsuskaitse ega vaidlusaluse haldusakti eesmärk tema omandiõiguse ega mistahes muu subjektiivse õiguse kaitse. (p 38.2)

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• Eesti õiguse ja EL õiguse suhe
• ->
• EL õiguse ülevõtmine

Liikmesriikidele oli võimaldatud direktiivi 2012/34 üleminekuaeg üksnes selleks, et viia rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevate kulude arvutamise kord vastavusse komisjoni rakendusmäärusega. Muudes kasutustasu määramisega seotud küsimustes tuli liikmesriikidel alates 16. juunist 2015 järgida direktiivis 2012/34 sätestatud tingimusi ja põhimõtteid. (p 18)

Direktiivi 2012/34 art 32 lg-t 1 ei olnud vaidlusaluste otsuste tegemise ajal Eesti õigusesse nõuetekohaselt üle võetud, kuna määrus nr 32 ei võimaldanud kasutustasu määramise menetluses hinnata, kui kõrget kasutustasu suutis kaubaveo turusegment taluda. Art 32 lg 1 on aga piisavalt täpne, selge ja tingimusteta norm, millele kaebaja saab praeguses asjas vahetult tugineda. (p 37)

• Haldusõigus
• ->
• Liiklus ja transport
• ->
• raudteetransport
• ->
• kasutustasu

RdtS v.r § 59 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et osutatava teenusega seotud otsekulud on käsitatavad rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevate kuludena direktiivi 2012/34 art 31 lg 3 tähenduses. Kapitalikulu, proportsionaalne osa infrastruktuuri-ettevõtja üldkuludest ja mõistlik ärikasum moodustavad lisatasu direktiivi 2012/34 art 32 lg 1 tähenduses. (p 26)

Raudteeveo-ettevõtjalt infrastruktuuri kasutamise eest nõutav tasu ei pea hõlmama üksnes sama turusegmendi põhjustatud kulusid. (p 28)

Puuduvad veenvad selgitused, millel põhineb määruse nr 32 § 6 lg-s 3 sätestatud püsi- ja muutuvkulude protsentuaalne jaotus, millest TJA lähtus prognoositud kasutustasu otsuse tegemisel. Selgitused ei aita need põhjendused siduda püsi- ja muutuvkulude jaotust direktiivis sätestatud kasutustasu komponentidega. (p 31)

Määruses nr 32 sätestatud põhiteenuste kasutustasu arstamise valem on vastuolus direktiiviga. Vaidlustatud otsuste tegemisel kohaldati määruse § 8 lg-d 3 ja 5, mis näevad ette, et nii püsi- kui ka muutuvkulude arvestamisel võetakse aluseks raudteeinfrastruktuuri kogukulud. Kuna nendes valemites ette nähtud arvutuskäigus ei eristata rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevaid kulusid ega muid kogukulude hulka kuuluvaid üksikuid kululiike, ei võimalda need valemid tuvastada, milline osa teatud turusegmendile määratud kasutustasust hõlmab rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevaid kulusid. (p 32)

Metoodika peab olema piisavalt läbipaistev, et oleks võimalik kontrollida, kas iga turusegment tasub vähemalt rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad kulud ning millise osa kogu kasutustasust moodustab lisatasu, mille määramisel kehtivad eritingimused. (p 33)

Määrus nr 32 ei võimaldanud TJA-l direktiivis ettenähtud lisatasu määramise põhimõtteid kohaldada. Määrus ei andnud kasutustasu määrajale hindamisruumi määruse § 8 lg-tes 3 ja 5 sätestatud kasutustasu arvestamise valemite kohaldamisel. Ka püsi- ja muutuvkulude osa maksimaalsed ja minimaalsed piirmäärad olid kehtestatud imperatiivselt (määruse nr 32 § 8 lg-d 3 ja 5 ning § 11 lg 3). Nimetatud piirmäärad aitavad küll direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamisele kaasa, kuid ainuüksi nende rakendamine ei taga, et turg määratavat kasutustasu talub. (p 36)

Direktiivi 2012/34 art 32 lg-t 1 ei olnud vaidlusaluste otsuste tegemise ajal Eesti õigusesse nõuetekohaselt üle võetud. Art 32 lg 1 on piisavalt täpne, selge ja tingimusteta norm, millele kaebaja saab praeguses asjas vahetult tugineda. Kasutustasu, mille osaks oleva lisatasu asjakohasust ja proportsionaalsust ei ole nõuetekohaselt hinnatud, ei pruugi tagada kaubaveo turusegmendi optimaalset konkurentsivõimet. Samuti on tõendamata, et nõutud kasutustasu on proportsionaalne ning vastab võrgustiku teadaandes sätestatud meetoditele ja eeskirjadele (direktiivi art 31 lg 2 ja art 32 lg 1). Sellise kasutustasu määramise otsus rikub ettevõtlusvabadust. (p 37)

Direktiivi 2012/34 art 32 lg 2 järgi võis Eesti ja Venemaa vahelise kaubaveo eest nõuda kasutustasu, ilma et selle määramisel oleks tulnud hinnata turusegmendi talumisvõimet. Art 32 lg 2 alusel määratav kasutustasu võib hõlmata kõik infrastruktuuri majandamise kulud ja ka mõistliku kasumimäära, sest sätte eesmärgiks on kindlustada infrastruktuuri-ettevõtja kulude täielik tagasisaamine. Siiski ei tohi kasutustasu määramise skeem kahjustada raudteeveo-ettevõtjate vahelist ausat konkurentsi. Kuna nii RdtS v.r § 59 lg 3 kui ka määruse nr 32 § 3 lg 2 nägid ette, et kasutustasu põhiteenuste eest koosneb teenuse kogukuludest ja mõistlikust ärikasumist ning asjas ei ole vaidlust kasutustasu määramisel aluseks võetud andmete õigsuse üle, ei ületa vaidlustatud otsustega määratud kasutustasu direktiiviga lubatud määra. (p-d 39-41)

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• Eesti õiguse ja EL õiguse suhe
• ->
• Eesti õiguse vastavus EL õigusele

Määrus nr 32 ei võimaldanud vastustajal teha prognoositud kasutustasu määramise otsust, mis oleks vastavuses direktiivis 2012/34 sätestatud tingimustega, mistõttu tuleb jätta määruse nr 32 § 6 lg-d 3 ja 7 ning § 8 lg-d 3 ja 5, välja arvatud kasutustasu püsi- ja muutuvkulude maksimaalsete piirmäärade osas, Euroopa Liidu sisest kaubavedu puudutavas osas vastuolu tõttu direktiivi 2012/34 art 32 lg-ga 1 kohaldamata (HKMS § 158 lg 4). (p 38)

Kuna nii RdtS v.r § 59 lg 3 kui ka määruse nr 32 § 3 lg 2 nägid ette, et kasutustasu põhiteenuste eest koosneb teenuse kogukuludest ja mõistlikust ärikasumist ning asjas ei ole vaidlust kasutustasu määramisel aluseks võetud andmete õigsuse üle, ei ületa vaidlustatud otsustega määratud kasutustasu direktiiviga lubatud määra. Selles osas ei ole praeguses asjas kohaldatud raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramise riigisisene reeglistik direktiiviga 2012/34 vastuolus. (p 41)

• Haldusõigus
• ->
• Struktuuritoetus
• ->
• toetusnõuete rikkumine
• ->
• sanktsioonisüsteem
• ->
• toetuse tagasinõudmine
• ->
• intress

Juhindudes Euroopa Kohtu otsusest Eesti Pagari asjas, täiendab RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 intressi kohta esitatud seisukohti. Intressi määramine ebaseadusliku riigiabi andmise ja tagasinõudmise vahelise aja eest on põhimõtteliselt võimalik niivõrd, kui see on vajalik abisaaja tegeliku eelisseisundi tasandamiseks. (p 22)

Euroopa Kohus on selgitanud, et sedalaadi asjades peab liikmesriigi asutus ELTL art 108 lg 3 alusel kohustama abisaajat maksma intressi ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik olukord kestis. Kuna liidu õigusnormides pole kindlaks määratud intressi arvutamise reegleid, peab need kehtestama liikmesriik. Seejuures ei või riigisisene õigus nurjata liidu õiguse kohaldamist sellega, et muudab liikmesriigi kohtutel või asutustel võimatuks tagada ELTL art 108 lg 3 kolmanda lause järgimine. Riigisisesed normid peavad tagama intressi maksmise kogu ajavahemiku eest, mille vältel sai isik abi kasutada, ning intress peab olema samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama (Eesti Pagar, p-d 134–135, 139, 141). (p 23)

Kolleegium jääb asjas nr 3-3-1-8-16 tehtud otsuse p-s 41 võetud seisukoha juurde, et Eesti õiguses pole õigusselguse põhimõttele vastavat normi, mille alusel abi andmise ja tagasinõudmise vahelise aja eest intressi nõuda ja arvestada. Ilma EL-i õiguse mõjuta välistaks STS 2007–2013 § 28 lg 2 erinormina nii sama paragrahvi lg 1 kui ka HMS § 69 lg 1 ja selles viidatud eraõiguse alusetu rikastumise sätete kohaldamise. Osas, milles STS § 2007–2013 § 28 lg 2 on vastuolus ELTL art 108 lg-le 3 antud tõlgendusega, tuleb vastustajal ja kohtutel see norm aga kohaldamata jätta. See võimaldab vaidlusalusaluse ajavahemiku puhul kohaldada sama paragrahvi lg-t 1 niivõrd, kui see on vajalik ELTL art 108 lg-st 3 tuletatud kohustuste täitmiseks. (p 24)

Euroopa Kohus on asjas nr C-42/17: M.A.S. ja M.B. tehtud otsuse p-s 61 selgitanud, et kui liikmesriigi kohus jõuab järeldusele, et karistusseadustiku sätete kohaldamata jätmine läheb vastuollu kuritegude ja karistuste seaduses sätestatud põhimõttega, siis ei pea ta seda kohustust täitma, isegi kui täitmine võimaldaks heastada liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese olukorra. Niisiis tuleb karistuste kohaldamisel jälgida, et liikmesriigi kohtu meetmed liidu õigusest tuleneva kohustuse täitmiseks ei satuks vastuollu selliste oluliste õiguspõhimõtetega nagu karistusnormi ettenähtavus, täpsus ja tagasiulatuva jõu puudumine (samas, p 51 jj). (p 25)

ELTL art 108 lg-st 3 tuletatud intressikohustuse eesmärk pole siiski karistamine, vaid õigusvastase eelise tasandamine. Vastustajal ja kohtutel tuleb abi andmise ja tagasinõudeotsuse tegemise vahelise aja suhtes STS 2007–2013 § 28 lg-t 1 kohaldades jälgida, et intress piirduks vaid summaga, mida abisaaja oleks pidanud maksma abile vastavat laenu turult võttes. Tegelikult säästetud intressikulu ületavas osas pole STS 2007–2013 § 28 lg-s 2 sätestatud intressi tasumise ajaline piirang vastuolus EL-i õigusega. Osas, milles STS 2007–2013 § 28 lg 2 on EL-i õigusega kooskõlas, tuleb kohtul seda sätet kohaldada. Teiseks on Euroopa Kohus oluliseks pidanud just konkreetse abisaaja eelisolukorra kõrvaldamist ja laenutingimusi, mis oleks kehtinud just tema puhul (Eesti Pagar, p-d 141–142). Kolmandaks tuleb jälgida, et intressil ei tekiks õigusselgusetus olukorras karistavat toimet. (p 26)

• Haldusõigus
• ->
• Struktuuritoetus
• ->
• toetusnõuete rikkumine
• ->
• sanktsioonisüsteem
• ->
• aegumine

Euroopa Kohus kinnitas Eesti Pagari asjas halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohta, et praeguse juhtumiga sarnastes olukordades, kus riigisisene õigus ei sätesta asjakohast tähtaega, tuleb lähtuda määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 1 sätestatud nelja-aastasest aegumistähtajast (p 128). (p 18)

Euroopa Kohtu selgituse kohaselt katkeb aegumine mh siis, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eiramisega seotud juurdluse algatamisest. Juurdluse algatamine tähistab mis tahes toimingut, mis piisavalt täpselt hõlmab tehinguid, millega seoses eeskirjade eiramist kahtlustatakse. Viidatud sättes nimetatud tingimust tuleb pidada täidetuks, kui kõik faktilised asjaolud võimaldavad järeldada, et juurdluse algatamine on kõnealusele isikule tõepoolest teatavaks tehtud (Eesti Pagar, p 126).

Euroopa Kohus on varem selgitanud, et aegumistähtaegade eesmärk on üldiselt tagada õiguskindlus. See ülesanne ei oleks täidetud, kui aegumistähtaja saaks peatada mis tahes üldise kontrollitoiminguga, millel ei ole mingit seost piisavalt täpselt piiritletud tehinguid puudutavate eiramiste kahtlusega (otsused asjades nr C-278/02: Handlbauer, p 40; C-367/09: SGS Belgia, p 68; C-465/10: Chambre de commerce, p 60; C-52/14: Pfeifer & Langen, p 41). Määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kolmanda lõigu kohaselt peab tegemist olema menetlusega, mida viib läbi riigisisese õiguse kohaselt uurimis- ja menetlustoimingute tegemiseks pädev asutus (Pfeifer & Langen, p 33). Juurdlust algatades tuleb piisava täpsusega esile tuua tehingud, mis on tekitanud eiramiskahtlusi. See nõuab, et juurdlust algatades oleks mainitud konkreetse karistuse määramise või haldusmeetme võtmise võimalust (Pfeifer & Langen, p 47). (p 20)

• Haldusõigus
• ->
• Struktuuritoetus
• ->
• nõuetelevastavuse ja abikõlblikkuse hindamine

NB! Seisukoha muutus!

Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. (p 14)

Vastustajal polnud praegusel juhul pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). (p 17)

• Haldusõigus
• ->
• Struktuuritoetus
• ->
• nõuetelevastavuse ja abikõlblikkuse hindamine

Üldise grupierandi määruse art 8 lg-s 2 sätestati, et selle määruse alusel väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele antaval abil loetakse olevat ergutav mõju, kui abisaaja on enne projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist esitanud asjaomasele liikmesriigile abi saamiseks taotluse. Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt on töid selle sätte tähenduses alustatud, kui projekti või tegevuse jaoks mõeldud seadmete esimene tellimus on tehtud tingimusteta ja õiguslikult siduva kohustuse võtmise teel enne abitaotluse esitamist, olenemata sellest, kui suur on võimalik kohustusest väljumise kulu (C-349/17: Eesti Pagar, p 82). (p 15)

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusmenetluse mõiste ja üldpõhimõtted
• ->
• haldusmenetluse põhimõtted
• ->
• õigusriigi põhimõte
• ->
• õiguspärane ootus

NB! Seisukoha muutus!

Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. (p 14)

Vastustajal polnud praegusel juhul pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). (p 17)

Kaebaja nõude aluseks on faktiliselt abi tagasinõudmise otsus (mitte vastustaja tegevus toetuse andmisel) ning õiguslikult HMS § 67 lg 3. Nõude tekkimine sellel alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Euroopa Kohtu seisukohad Eesti Pagari asjas ei jäta praegusel juhul ka HMS § 67 lg 3 kontekstis ruumi kaebaja usaldusest kõnelemiseks. Asjakohatud on aga halduskohtu viited HMS § 67 lg 4 p-dele 2 ja 4. Kaebaja kasutas abi toetuse andmise otsuses määratud eesmärgil ning usaldust ei välista igasugune võimalus haldusakt kehtetuks tunnistada (vt lähemalt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 16). Eriseadustes ja määrustes sätestatud võimalus tunnistada õigusvastane riigiabi otsus kehtetuks kattub sisuliselt HMS § 65 lg-s 1 sätestatud universaalse võimalusega. (p 29)

• Haldusõigus
• ->
• Struktuuritoetus
• ->
• toetusnõuete rikkumine
• ->
• sanktsioonisüsteem

• Haldusõigus
• ->
• Riigiabi
• ->
• ebaseadusliku ja väärkasutatud riigiabi tagastamine

NB! Seisukoha muutus!

Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. (p 14)

Vastustajal polnud praegusel juhul pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). (p 17)

Kaebaja nõude aluseks on faktiliselt abi tagasinõudmise otsus (mitte vastustaja tegevus toetuse andmisel) ning õiguslikult HMS § 67 lg 3. Nõude tekkimine sellel alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Euroopa Kohtu seisukohad Eesti Pagari asjas ei jäta praegusel juhul ka HMS § 67 lg 3 kontekstis ruumi kaebaja usaldusest kõnelemiseks. Asjakohatud on aga halduskohtu viited HMS § 67 lg 4 p-dele 2 ja 4. Kaebaja kasutas abi toetuse andmise otsuses määratud eesmärgil ning usaldust ei välista igasugune võimalus haldusakt kehtetuks tunnistada (vt lähemalt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 16). Eriseadustes ja määrustes sätestatud võimalus tunnistada õigusvastane riigiabi otsus kehtetuks kattub sisuliselt HMS § 65 lg-s 1 sätestatud universaalse võimalusega. (p 29)

• Haldusõigus
• ->
• Omandireform
• ->
• maareform
• ->
• ostueesõigusega erastamine

Heauskset omandamist ei teki tehinguga, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandab omandireformi objektiks oleva vara, mida ta ei tohtinud seaduse järgi võõrandada. Sellise tehingu tühisuse tuvastamist ei takista, et isik, kes ostis asja omandireformi kohustatud subjektilt, käitus heauskselt. (p 20)

• Haldusõigus
• ->
• Omandireform
• ->
• vara tagastamine ja kompenseerimine
• ->
• õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine

ORAS § 12 lg 3 p 3, mille järgi füüsilise isiku heauskses omandis olevat õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastata, laieneb esmajoones enne omandireformi tekkinud omandisuhetele ning omandisuhetele, mis tekkisid pärast omandireformi kohustatud subjektilt saadud vara võõrandamist. (p 20)

ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23)

Seadus ei seosta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist tagastamise taotluse esitanud isiku praeguse kodakondsusega, samuti nagu ei sõltu eluruumi erastamise õigus taotleja kodakondsusest. (p 49)

• Haldusõigus
• ->
• Omandireform
• ->
• vara tagastamine ja kompenseerimine
• ->
• ümberasunutele vara tagastamine ja kompenseerimine

Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara õiguslik režiim muutus 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-63-05. Sellest ajast saab seda vara tagastada, kompenseerida ja erastada omandireformi aluste seadusega sätestatud üldises korras. (p 29)

Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. a-l ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)

• Haldusõigus
• ->
• Omandireform
• ->
• vara tagastamine ja kompenseerimine
• ->
• omandireformi objekt

Õigusvastaselt võõrandatud varaks kui omandireformi objektiks on ORAS §-s 11 nimetatud vara, sõltumata sellest, kas see on või ei ole tunnistatud omandireformi objektiks. ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud vara võõrandamise keeld ja selle rikkumise õiguslik tagajärg laieneb varale, mille kohta oli seaduses ettenähtud ajal esitatud tagastamise avaldus. See keeld pidi kehtima ka ajal, mil oli avanenud võimalus esitada avaldusi, mida ORAS § 7 lg 3 kehtivuse tõttu ei saanud rahuldada. (p 28)

• Haldusõigus
• ->
• Omandireform
• ->
• vara tagastamine ja kompenseerimine
• ->
• omandireformi kohustatud subjekt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast nähtub, et omandireformi kohustatud subjektiga tehtud tehingu tühisuse tuvastamisel tuleb lähtuda ainult ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise faktist. (p 22)

ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23)

Riigikohtu tsiviilkolleegium ei ole kohaldanud AÕS § 95 lg-t 1 tehingutele, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandas vara, mis ei olnud ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu tõttu erastatav enne, kui on otsustatud vara tagastamise üle. Tsiviilkolleegium on sellistel juhtudel järjekindlalt kohaldanud ORAS § 18 lg-t 1 ja/või EES § 3 lg 5 p 4 ning asunud seisukohale, et sellised erastamistehingud on tühised ja asjaõiguslepingu tühisuse tõttu ei tekkinud omandiõigust isikul, kes sõlmis lepingu omandireformi kohustatud subjektiga. (p 41)

• Eraõigus
• ->
• Omandireform
• ->
• erastamine
• ->
• õigusvastane võõrandamine
• ->
• heauskne omandaja

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast ei saa teha järeldust, et omandireformi aluste seaduse mõttes tuleb heauskset omandit või heauskset omandamist mõista kuidagi teisiti, kui seda tehakse eraõiguses. Omandireformi aluste seadusega on heauskse omandaja suhtes kehtestatud erisuseks eraõiguse normidest ORAS § 12 lg 3 p 3 järgmine lauseosa: „eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest“. See lause seostab heausksuse puudumise vara omandanud isiku varasema käitumisega omandireformi õigustatud isiku suhtes, mitte tema käitumise või teadmisega vara omandamisel. (p 21)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Õiguse tõlgendamispõhimõtted

Kui seaduses ei nähta selgelt ette erandit, siis tuleb avaliku õiguse normides kasutatud eraõiguse mõisteid eeldatavasti sisustada ühtmoodi nii avalikus kui ka eraõiguses, praegusel juhul haldusakti ja selle alusel tehtud eraõigusliku tehingu õiguspärasuse hindamisel. Juhinduda tuleks TsÜS §-s 3 sätestatud tõlgendamise põhimõttest, mis on kohaldatav ka väljaspool eraõigust. (p 21)

Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusmenetluse mõiste ja üldpõhimõtted
• ->
• haldusmenetluse põhimõtted
• ->
• kaalutlusõigus
• ->
• piiratud kaalutlusõigus

Kaalutlusõigus haldusakti tagasiulatuval kehtetuks tunnistamisel võib olla piiratud. (p 43)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• halduskohtu volitused
• ->
• tehingu tühisuse kindlakstegemine

Vt p 36.

Tehingu tühisuse tuvastamine halduskohtu otsuse põhjendavas osas ei ole eraõiguslikes suhetes siduv. Samas on RKHK asjas nr 3-3-1-14-15 tehtud otsuse p-s 27 võtnud seisukoha, et kuna kõrgema astme kohtu õiguslikud seisukohad ja suunised on kohustuslikud asja uuesti läbi vaatavale kohtule, siis on need seisukohad ja suunised kohustuslikud ka kohtu ettekirjutuse alusel asja uuesti lahendavale haldusorganile. See seisukoht on asjakohane ka olukorras, kus kohus, tegemata haldusorganile ettekirjutust, on haldusorgani otsuse tühistanud. (p 37)

Eraõigusliku lepingu tühisuse tuvastamiseks seadus aegumist ei sätesta. (p 38)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• menetlus halduskohtus
• ->
• kohtuotsus
• ->
• otsuse jõustumise tagajärjed

Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. aastal ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• kassatsioonimenetlus
• ->
• Riigikohtu seisukohtade kohustulikkus

Vt p 26.

Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• kodu puutumatus (§ 33)

PS §-s 33 sätestatud seaduse reservatsioonidest tulenevalt kaitseb see säte kodu või valdust kui privaatsfääri osa, mitte aga kodu kui asja selle äravõtmise eest. (p 49)

• Haldusõigus
• ->
• Ehitus ja planeerimine
• ->
• planeerimine
• ->
• planeering

Planeeringu seletuskiri on planeeringu koosseisu kuuluv tekstiline osa, mis moodustab koos jooniste ja planeeringu kehtestamise otsusega ühtse terviku. Planeeringu elluviimisel tuleb võimalike küsitavuste või vastuolude lahendamisel lähtuda konkreetse planeeringu tervikliku planeeringulahenduse mõttest ja sõnastusest (vrd PlanS § 3 lg 2). Kui tarvis, tuleb lünga täitmisel arvestada planeeringulahenduse vaheversioone ja kooskõlastamise dokumente. (p 11)

• Haldusõigus
• ->
• Ehitus ja planeerimine
• ->
• planeerimine
• ->
• planeering
• ->
• detailplaneering

Detailplaneeringu elluviimine ei ole arendajale (planeeringu koostamisest huvitatud isikule) kohustuslik, kui seadus või planeering ei näe ette teisiti. Seega ei ole naaberkinnisasja omanikul üldjuhul õigust nõuda arendajalt detailplaneeringu realiseerimist. Kui aga detailplaneeringut on asutud ellu viima, tuleb selle käigus järgida detailplaneeringuga kehtestatud nõudeid. Kohalik omavalitsus peab väljastatud lubadega ja sõlmitud lepingutega tagama, et detailplaneeringuga ettenähtu viiakse ellu nii, nagu planeering naabrite õigusi või avalikke huvi kaitsvaid tingimusi silmas pidades kindlaks määras. (p 12)

• Haldusõigus
• ->
• Ehitus ja planeerimine
• ->
• planeerimine
• ->
• planeerimismenetlus
• ->
• planeeringu kooskõlastamine

• Haldusõigus
• ->
• Ehitus ja planeerimine
• ->
• planeerimine
• ->
• planeerimismenetlus
• ->
• kaasamine

Kuna planeeringulahenduse kooskõlastamise tulemusena oli kaebaja ettepanekuid sõnaselgelt arvestatud, saab detailplaneeringu seletuskirjas viidatud sätet lugeda kaebajale subjektiivseid õigusi andvaks. (p 11)

• Haldusõigus
• ->
• Ehitus ja planeerimine
• ->
• ehitus
• ->
• kasutusluba

Väljakujunenud kohtupraktika järgi ei välista õigusvastane ehitusluba siiski igal juhul kasutusloa andmist (vt RKHK otsus asjas nr 3-15-873, p 21 ja selle annotatsioonid). Praegusel juhul oleks vald pidanud kasutusloa andmisel otsustama, kuidas kõrvaldada ehitusloa andmisel tekkinud vastuolu planeeringu seletuskirjaga. Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks selle küsimusega tegelenud. Seetõttu tegi vald kasutusloa andmisel olulise kaalutlusvea. (p 14)

• Haldusõigus
• ->
• Ehitus ja planeerimine
• ->
• ehitus
• ->
• tee

Kui avalikuks kasutamiseks planeeritud tee väljaehitamist pole väljastatud lubadega tagatud, on tee väljaehitamise kohustus kohalikul omavalitsusel (vt EhS v.r § 13 ja PlanS § 131 lg 1). (p 12)

Mahasõit on samuti tee osa, mille terviklahendusena valmisehitamine on avalikuks kasutamiseks ette nähtud tee puhul oluline ka liikluse sujuva korraldamise, liiklusohutuse jms eesmärkide täitmiseks (vrd kuni 30.06.2015 kehtinud TeeS § 2 lg 2 p 1 ja PlanS v.r § 9 lg 2 p 4). (p 13)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• tõendamine
• ->
• tõendamiskoormus

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• tõendamine
• ->
• tõendite kogumine

Vt p 16.

• Haldusõigus
• ->
• Tervishoid ja ravi
• ->
• rahvatervis

RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 eesmärk on rahvatervise kaitse, tugevdades proviisorapteekide positsiooni ning piirates apteekide ketistumist ja hulgifirmade mõju.

Rakendussätete eesmärk on tagada ajutiselt õigus jätkata senist majandustegevust ja minna sujuvalt üle põhiregulatsioonile. Uutele piirangutele mittevastavate isikute ettevõtluse laiendamine ei ole hõlmatud rakendussätete eesmärgiga ja töötab vastu põhiregulatsiooni eesmärgile. (p 28, vrd RKHK otsus asjas nr 3-11-1355, p 36.2.)

Üleminekuaeg, mille kestel võiksid nõuetele mittevastavad isikud oma tegevust laiendada, ei soodustaks järkjärgulist lähenemist lõppeesmärgile, vaid toimiks sellele vastupidises suunas. Seda, et reformi käigus ei saa integratsiooni- ja omandipiirangutele mittevastav isik oma tegevust laiendada, on mõõdukas ettevõtlusvabaduse piirang. (p 32)

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusakt
• ->
• menetlus- ja vorminõuete rikkumise tagajärjed

Oluliste faktiliste asjaolude tuvastamata jätmine ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui kohtul on põhimõtteliselt võimalik haldusmenetluses tuvastamata asjaolusid ise tuvastada (HMS § 58). Praeguses asjas ei ole ka kohtud kõnealuste faktide suhtes selget seisukohta kujundanud. Kuna Riigikohtul pole pädevust uusi faktilisi asjaolusid kindlaks teha (HKMS § 229 lg 2), puudub tal võimalus vastavalt HMS §-le 58 veenduda, et haldusorgani vead seaduse kohaldamisel ja asjaolude uurimisel ei mõjutanud otsuse sisu (vrd esimese ja teise astme kohtu kohta RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17). Seetõttu ei anna HMS § 58 praegusel juhul alust haldusorgani otsuse jõusse jätmiseks. (p 37)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• õigus tegeleda ettevõtlusega (ettevõtlusvabadus) (§ 31)

RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 on osas, milles need välistavad olukorra, kus kolmas isik asutab uue haruapteegi ja hakkab selles tegutsema, proportsionaalsed ettevõtlusvabaduse (PS § 31) riived. (p-d 29 ja 30)

RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 piirangute legitiimne eesmärk on elanikkonna kindel ja kvaliteetne varustamine ravimitega. Rahvatervise kaitseks apteegituru korraldamisel kasutatavate vahendite valikul on seadusandjal ulatuslik otsustusruum. Põhimõtteliselt on vertikaalse integratsiooni keeld ja proviisorite enamusosaluse nõue ülekaaluka avaliku huvi kaitseks sobivad ja õigustatud (vt iseäranis Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-171/07 ja nr C-172/07: Apothekerkammer des Saarlandes jt, p-d 25–40). (p 31)

Üleminekuaeg, mille kestel võiksid nõuetele mittevastavad isikud oma tegevust laiendada, ei soodustaks järkjärgulist lähenemist lõppeesmärgile, vaid toimiks sellele vastupidises suunas. Seda, et reformi käigus ei saa integratsiooni- ja omandipiirangutele mittevastav isik oma tegevust laiendada, on mõõdukas ettevõtlusvabaduse piirang. (p 32)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• võrdsuspõhiõigus (§ 12)

Uute haruapteekide asutamise piirangu kohene jõustamine riivab võrdse kohtlemise põhimõtet: RavS § 41 lg-le 3 ja § 42 lg-le 5 vastavaid tegevusloa adressaate koheldakse soodsamalt kui neile nõuetele mittevastavaid adressaate; olemasolevate haruapteekide pidajaid koheldakse soodsamalt kui asutada soovijaid. Samal ajal soodustab piirangu kohene jõustamine ühtlasi võrdsuspõhiõigust, sest sellega piiratakse juba tegutsevate apteegipidajate eeliseid nende isikute ees, kes sooviksid üleminekuajal turule tulla, kuid kes samuti ei vasta omandi- või integratsioonipiirangule. (p 33)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Preambul, üldsätted ja aluspõhimõtted
• ->
• seaduslikkuse põhimõte (§ 3 lg 1 esimene lause)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Õiguse tõlgendamispõhimõtted

Kehtiva ja asjassepuutuva õiguse kohaldamata jätmine on erand, mis peab tulenema rakendussättest. See, et seaduse põhiregulatsiooni rakendussätetes ei dubleerita, ei tähenda, et põhiregulatsiooni ei tuleks kohaldada seaduse rakendamiseks ettenähtud üleminekuajal. Rakendussätteid kui kehtiva õiguse kohaldamist edasilükkavaid ajutisi erandeid tuleb tõlgendada pigem kitsalt. (p 15)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Preambul, üldsätted ja aluspõhimõtted
• ->
• õigusriigi põhimõte (§ 10)
• ->
• õigusselgus

Vt p 34.

• Haldusõigus
• ->
• Tervishoid ja ravi
• ->
• apteek
• ->
• asutamispiirangud

RavS § 41 lg-s 3 ja § 42 lg-s 5 sätestatud piirangud rakenduvad RavS §-s 116³ ja § 116⁷ lg-s 2 sätestatud üleminekuajal uue haruapteegi asutamisele ning haruapteeki ei või üleminekuajal asutada isik, kes nende sätete nõuetele ei vasta. RavS § 116³ ja § 116⁷ lg 2 sätestavad kohustuse viia varem välja antud üldapteegi tegevusload uute nõuetega kooskõlla üleminekuperioodi lõpuks. Seega võivad varem välja antud tegevusload jääda senises mahus kehtima ja adressaadid võivad kasutada nende lubadega varem kaasnenud õigusi üleminekuaja lõpuni. Põhjendamatu on laiendada neid erandeid muudatustele, mis suurendavad senise tegevusloa mahtu, ja õigustele, mida seniste lubadega ei kaasnenud. Kui varasemast tegevusloast, mis kehtis RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 jõustumise ajal, ei tulenenud õigust haruapteeki asutada ja selles tegutseda, pole need õigused RavS §-ga 116³ ja § 116⁷ lg-ga 2 hõlmatud. Erijuhtumiks, mil struktuuriüksuse, sh haruapteegi asutamine on üleminekuperioodil selgesõnaliselt lubatud omandi- ja integratsioonipiiranguid arvestamata jättes, on teenuse osutamine Ravimiameti ettekirjutuse alusel vastavalt RavS §-le 31¹. (p-d 12, 16, 18 ja 19)

RavS § 116² lg 1 sätestab erandi vaid senistele, mitte uutele haruapteekidele (vt ka 615 SE II seletuskiri, muudatusettepanek nr 2). (p 25, vt ka p 26)

• Haldusõigus
• ->
• Tervishoid ja ravi
• ->
• apteek
• ->
• haruapteek

Haruapteek pole iseseisev apteek, vaid üld-, haigla- või veterinaarapteegi struktuuriüksus (RavS § 30 lg 9), kuid haruapteegi tegevusele kohaldatakse vastavat liiki apteegi kohta sätestatud nõudeid (RavS § 30 lg 10 esimene lause). Üldapteegi haruapteegi tegevusele, sh selle asutamisele, kohalduvad ka RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5. Ehkki haruapteegile ei anta välja eraldi tegevuslube, vaid see kantakse üldapteegi tegevusloale (RavS § 30 lg 10 teine lause, § 40 lg 2), on haruapteegi asutamise ja pidamise näol tegemist loakohustusliku majandustegevusega. Apteekide tegevusele ei ole küll enam kehtestatud geograafilisi piiranguid, v.a RavS § 30 lg-s 9¹ sätestatud juhtudel, kuid sellegipoolest ei või haruapteeki isetahtsi pidada tegevuskohas, mida pole tegevusloal märgitud (vt ka RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-30-14, p 60). Õiguse tegutseda haruapteegi kaudu saab üldapteek vaid enda tegevusloa asjaomase kande tulemusena. RavS § 30 lg 10 alusel laienevad haruapteegi kohta kande tegemisele ka RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5. (p 17)

Üldapteegi tegevuskoha regulatsioon piiritleb adressaadi majandustegevust. RavS § 38 lg 3 järgi antakse tegevusloaga selle omajale õigus tegutseda kindlaksmääratud ajavahemikul tegevusloal märgitud tegevusalal, tegutsemiskohas ja tingimustel. Haruapteegi tegevuskoht on ühtlasi üks üldapteegi tegevuskohtadest. Nii üld- kui ka haruapteegi puhul on tegevuskoht seaduse järgi möödapääsmatult vajalik, mitte fakultatiivne tegevusloa regulatsioonielement. Ravimiamet ei või kanda üldapteegi tegevusloale haruapteeki, määramata kindlaks selle tegevuskohta. Tegevuskoha kuulumist apteegi tegevusloa põhiregulatsiooni alla kinnitab erinormina ka RavS § 50, kus loetletakse tegevusloa kõrvaltingimused seoses ravimite käitlemise ja vahendamisega. (p 22)

RavS § 116² lg 1 sätestab erandi vaid senistele, mitte uutele haruapteekidele (vt ka 615 SE II seletuskiri, muudatusettepanek nr 2). (p 25, vt ka p 26)

• Haldusõigus
• ->
• Majandushaldusõigus
• ->
• majandustegevuse alustamine
• ->
• tegevusluba

MsüS ja RavS järgi on apteegi tegevuskoht tegevusloa põhiregulatsiooni osa ning põhiregulatsiooni muutmine on õiguslikult võrdsustatud senise loa kehtetuks tunnistamise ja uue loa andmisega (vt MsüS § 37 lg 4 kolmas lause). Põhiregulatsiooni muutmisel loetakse senise loa kehtivus lõppenuks ja tegevuse jätkamiseks tuleb anda uus luba asjakohaseid õigusnorme järgides. MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause eesmärk on allutada põhiregulatsiooni kui loa mahtu piiritlevate tingimuste muutmine samadele normidele ja põhimõtetele, mis kehtivad tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ja uue loa andmisel. (p-d 20 ja 21)

Isegi kui tehniliselt vormistatakse haruapteegi asutamine üldapteegi tegevusloa muudatusena, tuleb seda õiguslikult MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause mõttes ning RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 kohaldamisel käsitada uue tegevusloana, st kohaldada tuleb uue tegevusloa andmise reegleid. Tegemist pole uuele apteegile antud tegevusloaga, vaid uue tegevusloaga senisele üldapteegile ühes tema uue struktuuriüksusega. (p 20)

Ravimiseaduses puudub erisäte, mis kehtestaks erandi MsüS § 32 lg-st 1 ja § 37 lg-st 4. Apteegi struktuuriüksuse saab tegevusloale kanda ka uut tegevusluba väljastades. See, et üldapteegi tegevuskoha muutmisel või tegevusloale struktuuriüksuse lisamisel tuleb riigilõivu tasuda vähem kui muudel tegevusloa taotlemise juhtudel (RLS § 279 p 4 ja § 280 p 5), ei mõjuta põhiregulatsiooni muutmise reegleid MsüS ja RavS mõttes. (p 21)

• Haldusõigus
• ->
• Majandushaldusõigus
• ->
• majandustegevuse alustamine
• ->
• tegevusluba
• ->
• tegevusloa põhiregulatsioon

MsüS ja RavS järgi on apteegi tegevuskoht tegevusloa põhiregulatsiooni osa ning põhiregulatsiooni muutmine on õiguslikult võrdsustatud senise loa kehtetuks tunnistamise ja uue loa andmisega (vt MsüS § 37 lg 4 kolmas lause). Põhiregulatsiooni muutmisel loetakse senise loa kehtivus lõppenuks ja tegevuse jätkamiseks tuleb anda uus luba asjakohaseid õigusnorme järgides. MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause eesmärk on allutada põhiregulatsiooni kui loa mahtu piiritlevate tingimuste muutmine samadele normidele ja põhimõtetele, mis kehtivad tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ja uue loa andmisel. (p-d 20 ja 21)

MsüS § 17 lg 2 teise lause järgi kuulub tegevusloa põhiregulatsiooni ka tegevuskoht, kui tegevusluba antakse seaduses sätestatud juhul tegutsemiseks konkreetses tegevuskohas. Alusetu on arusaam, et loa põhiregulatsiooni hulka kuulub tegevuskoht vaid siis, kui ettevõtja konkreetne tegevuskoht on reguleeritud seadusega. Sellisel juhul poleks tegemist mitte tegevusloa, vaid seaduse regulatsiooniga. Oluline pole siin ka see, kas tegevusloa andmisel tuleb kontrollida tegevuskohale kehtestatud erinõudeid. Tegevusloa reguleerimisese ei pruugi kattuda kontrolliesemega (vrd MsüS §-d 17 ja 18). (p 22)

MsüS eelnõu seletuskirja kohaselt määrab põhiregulatsioon "majandustegevuse "mahu", mida on lubatud loaga teostada" (803 SE, lk 45). Üldapteegi tegevuskoha regulatsioon piiritleb just sellisel viisil adressaadi majandustegevust. RavS § 38 lg 3 järgi antakse tegevusloaga selle omajale õigus tegutseda kindlaksmääratud ajavahemikul tegevusloal märgitud tegevusalal, tegutsemiskohas ja tingimustel. Haruapteegi tegevuskoht on ühtlasi üks üldapteegi tegevuskohtadest. Nii üld- kui ka haruapteegi puhul on tegevuskoht seaduse järgi möödapääsmatult vajalik, mitte fakultatiivne tegevusloa regulatsioonielement. Ravimiamet ei või kanda üldapteegi tegevusloale haruapteeki, määramata kindlaks selle tegevuskohta. Tegevuskoha kuulumist apteegi tegevusloa põhiregulatsiooni alla kinnitab erinormina ka RavS § 50, kus loetletakse tegevusloa kõrvaltingimused seoses ravimite käitlemise ja vahendamisega. (p 22)

• Haldusõigus
• ->
• Majandushaldusõigus
• ->
• majandustegevuse teostamine
• ->
• tegevusloa muutmine

RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 ei pruugi välistada igasugust üldapteegi tegevusloa muutmist. Muu hulgas võib muutmine olla vajalik apteegi tegevuse viimiseks kooskõlla uute nõuetega. Välistatud on tegevusloa esemeks oleva majandustegevuse laiendamine, sest sisuliselt antakse seeläbi luba majanduslikuks lisategevuseks (vt ka p 28). (p 19) Vt ka p 21.

Ravimiseaduses puudub erisäte, mis kehtestaks erandi MsüS § 32 lg-st 1 ja § 37 lg-st 4. Apteegi struktuuriüksuse saab tegevusloale kanda ka uut tegevusluba väljastades. See, et üldapteegi tegevuskoha muutmisel või tegevusloale struktuuriüksuse lisamisel tuleb riigilõivu tasuda vähem kui muudel tegevusloa taotlemise juhtudel (RLS § 279 p 4 ja § 280 p 5), ei mõjuta põhiregulatsiooni muutmise reegleid MsüS ja RavS mõttes. (p 21)

• Haldusõigus
• ->
• Majandushaldusõigus
• ->
• majandustegevuse lõppemine
• ->
• tegevusloa kehtetuks tunnistamine

MsüS ja RavS järgi on apteegi tegevuskoht tegevusloa põhiregulatsiooni osa ning põhiregulatsiooni muutmine on õiguslikult võrdsustatud senise loa kehtetuks tunnistamise ja uue loa andmisega (vt MsüS § 37 lg 4 kolmas lause). Põhiregulatsiooni muutmisel loetakse senise loa kehtivus lõppenuks ja tegevuse jätkamiseks tuleb anda uus luba asjakohaseid õigusnorme järgides. MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause eesmärk on allutada põhiregulatsiooni kui loa mahtu piiritlevate tingimuste muutmine samadele normidele ja põhimõtetele, mis kehtivad tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ja uue loa andmisel. (p-d 20 ja 21)

• Haldusõigus
• ->
• Omandireform
• ->
• vara tagastamine ja kompenseerimine
• ->
• ümberasunutele vara tagastamine ja kompenseerimine

ORAS § 17 lg 5 välistab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ka siis, kui selle vara eest Saksa riigilt saadud kompensatsioon on tagasi makstud. (p 9)

ÕVVTK maakonnakomisjoni pädevuses on teha kompensatsiooni saamise kohta vaid menetluslikke otsuseid, mitte anda lõplikke hinnanguid, mis on siduvad vara tagastamise otsustamisel. Kui maakonnakomisjon on tuvastanud, et kompensatsiooni pole makstud, siis on kohaliku omavalitsuse täitevorgan vara tagastamise otsustamisel pädev seda ümber hindama. (p 13)

HMS § 60 lg-st 2 tuleneb, et niisuguse asjaolu, mida pole nimetatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p-s 19, tuvastamine maakonnakomisjoni otsuses ei ole valla- või linnavalitsusele siduv. Tulenevalt HMS § 68 lg 2 esimesest lausest saab valla- või linnavalitsus kui vara tagastamise otsustuspädevust omav organ ise tühistada maakonnakomisjoni otsuse osas, milles komisjon on vara tagastamise otsustamiseks tuvastanud, et kompensatsiooni ei ole saadud. (p 17)

Eesti riigi poolt Rahandusministeeriumi kaudu Saksamaa Liitvabariigile tehtud ettepanekust (vt otsuse punkti 2 teine lõik) ei ole võimalik teha järeldust, et ORAS § 17 lg 5 ei kohaldata, kui isik on õigusvastaselt võõrandatud vara eest Saksamaal saadud kompensatsiooni tagasi maksnud. Sellise erandi kehtivast seadusest saab PS § 123 lg 2 järgi teha vaid Riigikogus ratifitseeritud välislepinguga. (p 20)

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusakt
• ->
• haldusakti kehtivus

Kui avalik võim otsustab haldusakti alusel isikule maksta lisatasu, on see haldusakt väljamakse õiguslikuks aluseks (HMS § 60 lg 1). Selleks, et lisatasu oleks makstud õigusliku aluseta, peab haldusorgan lisatasu maksmise aluseks oleva haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistama (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2) (RKHKo nr 3-3-1-50-09, p 13), halduskohus lisatasu maksmise aluseks oleva haldusakti tühistama (HKMS § 5 lg 1 p 1) või selle tühisuse tuvastama (HKMS § 5 lg 1 p 6, HMS § 63). (p 13)

Selleks, et haldusakt, millega otsustatakse lisatasu maksta, kehtima hakkaks ja taaslooks raha maksmiseks õigusliku aluse, tuleb selle haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks olnud otsus kehtetuks tunnistada, tühistada või tuvastada selle tühisus. Kui seda ei tehta, on raha maksmise aluseks olnud haldusakt endiselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud ning seetõttu on raha makstud õigusliku aluseta. (p 13)

Kui isikule on otsuse alusel raha välja makstud, ei ole tegemist õiguse lõpliku realiseerimise või isikule peale pandud kohustuse täitmisega HMS § 61 lg 2 mõttes. Ka pärast väljamakse tegemist on otsusel tuvastuslik mõju ja praktiline tähendus, kuna sellega on loodud raha maksmise õiguslik alus. (p 19)

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusakt
• ->
• haldusakti tühisus

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• halduskohtu volitused
• ->
• haldusakti tühistamine

Kui avalik võim otsustab haldusakti alusel isikule maksta lisatasu, on see haldusakt väljamakse õiguslikuks aluseks (HMS § 60 lg 1). Selleks, et lisatasu oleks makstud õigusliku aluseta, peab haldusorgan lisatasu maksmise aluseks oleva haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistama (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2) (RKHKo nr 3-3-1-50-09, p 13), halduskohus lisatasu maksmise aluseks oleva haldusakti tühistama (HKMS § 5 lg 1 p 1) või selle tühisuse tuvastama (HKMS § 5 lg 1 p 6, HMS § 63). (p 13)

Selleks, et haldusakt, millega otsustatakse lisatasu maksta, kehtima hakkaks ja taaslooks raha maksmiseks õigusliku aluse, tuleb selle haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks olnud otsus kehtetuks tunnistada, tühistada või tuvastada selle tühisus. Kui seda ei tehta, on raha maksmise aluseks olnud haldusakt endiselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud ning seetõttu on raha makstud õigusliku aluseta. (p 13)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtu pädevus, kohtualluvus
• ->
• tsiviil- ja halduskohtu pädevuse piiritlemine

Kuigi avalik-õiguslikus suhtes alusetu rikastumise vaidlus on olemuslikult avalik-õiguslik vaidlus, on seadusandja RVastS § 22 lg-ga 3 näinud ette, et alusetult üle antud asi või raha tuleb avaliku võimu kandjal isiku käest tagasi nõuda eraõiguse sätete alusel ja korras. Sellest järeldub, et neid vaidlusi on pädev lahendama maakohus. (p 14)

Maakohus saab kontrollida, kas vara on ümber paigutunud. Tegemist on eelkõige fakti tuvastamise küsimusega, kas haldusorgan tegi isikule väljamakse või mitte. (p 16)

Maakohus saab kontrollida, kas haldusakt, millega haldusorgan tunnistab kehtetuks raha maksmise aluseks olnud haldusakti, on: •isikule teatavaks tehtud või kättetoimetatud; •haldusorgani poolt kehtetuks tunnistatud või halduskohtu poolt tühistatud; •kehtivusaja kaotanud (kui on tähtajaline haldusakt); •realiseeritud või sellest tulenev kohustus täidetud. (p 18.1)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tsiviilkohtumenetluse üldised põhimõtted
• ->
• analoogia kohaldamine

Vt p 23.

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• alusetu rikastumine
• ->
• alusetu rikastumine avalik-õiguslikus suhtes

Kuigi avalik-õiguslikus suhtes alusetu rikastumise vaidlus on olemuslikult avalik-õiguslik vaidlus, on seadusandja RVastS § 22 lg-ga 3 näinud ette, et alusetult üle antud asi või raha tuleb avaliku võimu kandjal isiku käest tagasi nõuda eraõiguse sätete alusel ja korras. Sellest järeldub, et neid vaidlusi on pädev lahendama maakohus. (p 14)

Maakohus saab kontrollida, kas vara on ümber paigutunud. Tegemist on eelkõige fakti tuvastamise küsimusega, kas haldusorgan tegi isikule väljamakse või mitte. (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus Riigikohtus
• ->
• menetlusõiguse normi oluline rikkumine
• ->
• muu oluline rikkumine

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• kohtu selgitamiskohustus

Selgitamiskohustuse täitmata jätmine on oluline menetlusnormi rikkumine, kuna selgitamata jätmise tagajärjest sõltub suure tõenäosusega hagi rahuldamine või rahuldamata jätmine. (p 21)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• halduskohtu pädevus
• ->
• avalik-õiguslik vaidlus

PäästeTS § 14 lg s 3 on sätestatud avalik-õiguslik regulatsioon ja seetõttu on selles sättes nimetatud hüvitise määramise ja maksmise üle peetav vaidlus avalik-õiguslik, sõltumata sellest, kas päästeteenistuja tegutses töölepingu alusel või riigiametnikuna. HKMS § 4 lg 1 järgi on selline vaidlus halduskohtu pädevuses. (p 20)

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

Kuna ei ole kinnitust leidnud, et PäästeTS § 14 lg s 3 sätestatud hüvitise saamiseks esitatud taotluste läbivaatamisel viivitati õigusvastaselt, siis ei ole alust rahuldada ka Päästeameti vastu esitatud kaebust mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks. (p 30) Ka ei võimalda RVastS § 9 lg 1 välja mõista elukvaliteedi languse tõttu tekkinud mittevaralist kahju, isegi kui haldus- ja kohtumenetlusse astumine on tingitud vastustajate õigusvastasest tegevusest. (p 31)

• Haldusõigus
• ->
• Avalik teenistus
• ->
• töötervishoid ja tööohutus
• ->
• tööõnnetus

PäästeTS § 14 lg s 3 ei sätestata sõnaselgelt, et hüvitist makstakse üksnes siis, kui püsiva töövõimetuse tekkimine on põhjuslikus seoses asutuse põhiülesannete täitmisel saadud vigastuse või tekkinud haigusega. Sellest sättest võib välja lugeda, et hüvitise määramiseks piisab, kui püsiv töövõimetus on tingitud asutuse põhiülesannete täitmise ajal saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel, st hüvitise saamiseks ei ole nõutav põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud tervisekahjustuse vahel. PäästeTS § 14 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud hüvitise maksmiseks ei piisa, et püsiv töövõimetus on tekkinud asutuse põhiülesannetest tulenevate teenistuskohustuste täitmisel, vaid et nõutav on ka põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud vigastuse või haigestumise vahel. (p 21) TTKS § 502 lg 1 järgi on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon nõuandev komisjon, mille eesmärk on patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmine ning hinnangust tulenevalt Terviseametile, Eesti Haigekassale ja tervishoiuteenuse osutajatele ettepanekute tegemine. Komisjoni pädevus on sätestatud sama paragrahvi lõikes 2. Selles sättes ei ole töövõimetuse põhjuse tuvastamise pädevust ette nähtud. PäästeTS § 14 lg s 3 sätestatud hüvitise määramisel ei saanud lähtuda tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni seisukohast. (p 27)

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue
• ->
• intress ja viivis

Päästeteenistuse seadus ei sätesta kohustust tasuda hüvitise määramise ja maksmisega viivitamise eest viivist ja intressi ning kompenseerida inflatsiooni.
Intressi ei ole avalik-õiguslikus suhtes võimalik nõuda, kui avalik-õiguslik norm ei näe ette intressi maksmise kohustust või õigust selle maksmist nõuda. Seda kinnitab ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg 1, mis eraõiguses seostab intressi maksmise kohustuse sellise kohustuse sätestamisega seaduses või lepingus. Viivitusintressi (viivise) näeb eraõiguslikes suhetes ette VÕS § 113, mille 1. lõike kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kolleegium on seisukohal, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS § ga 113 RVastS § 7 lg s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg s 1 sätestatud eeldused. Inflatsiooni tõttu kaotatud raha ei ole avalik-õiguslikus suhtes võimalik nõuda. Kõigepealt pole see ette nähtud ei avalik-õiguslike ega ka eraõiguslike sätetega. Teiseks on viivis (viivitusintress) määratud kompenseerima ka inflatsioonikadusid. (p 19)

• Haldusõigus
• ->
• Avalik teenistus
• ->
• avaliku teenistuse eriliigid
• ->
• päästeteenistus

PäästeTS § 14 lg s 3 ei sätestata sõnaselgelt, et hüvitist makstakse üksnes siis, kui püsiva töövõimetuse tekkimine on põhjuslikus seoses asutuse põhiülesannete täitmisel saadud vigastuse või tekkinud haigusega. Sellest sättest võib välja lugeda, et hüvitise määramiseks piisab, kui püsiv töövõimetus on tingitud asutuse põhiülesannete täitmise ajal saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel, st hüvitise saamiseks ei ole nõutav põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud tervisekahjustuse vahel. PäästeTS § 14 lg t 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud hüvitise maksmiseks ei piisa, et püsiv töövõimetus on tekkinud asutuse põhiülesannetest tulenevate teenistuskohustuste täitmisel, vaid et nõutav on ka põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud vigastuse või haigestumise vahel. (p 21)

• Haldusõigus
• ->
• Ehitus ja planeerimine
• ->
• planeerimine
• ->
• planeering
• ->
• detailplaneering

• Haldusõigus
• ->
• Ehitus ja planeerimine
• ->
• planeerimine
• ->
• planeerimismenetlus
• ->
• planeeringu kehtetuks tunnistamine

PlanS § 9 lg‑t 1 ja § 27 lg‑t 1 tuleb koostoimes mõista selliselt, et need jätavad planeeringu kehtimajäämisest huvitatud kinnistuomanikule õigustatud ootuse, et tal on vähemalt lähiaastate jooksul pärast detailplaneeringu kehtestamist mõistlik võimalus detailplaneeringus sätestatud krundi ehitusõigus realiseerida. (p 20)

Õiguslikke vaidlusi detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise ja selle usaldamisega tekitatud kahju hüvitamise üle aitaks vältida see, kui seadusandja sätestaks tähtajad, mille jooksul isik saab planeeringu kehtimajäämist usaldada ja mille möödumisel tekib kohalikul omavalitsusel senisest lihtsam võimalus tunnistada detailplaneering kehtetuks. Samuti on võimalik detailplaneeringu realiseerimise tähtaeg määrata detailplaneeringus (HMS § 53 lg 1 p 1). (p 21)

Kuna detailplaneering koostatakse lähiaastate tarvis ning PlanS § 8 lg‑s 1 seda üldplaneeringu puhul ei rõhutata, on põhjendatud seisukoht, et üldplaneering peaks olema PlanS mõtte kohaselt püsivam kui detailplaneering. Järelikult on KOV-l õigus ka realiseerimata detailplaneering vähemalt neli aastat pärast kehtestamist ümber vaadata. Isik peab arvestama, et realiseerimata planeering võidakse ülevaatamise tulemusena kehtetuks tunnistada. Järeldus, et isik ei või pärast nelja aasta möödumist enam usaldada detailplaneeringu kehtimajäämist, ei tulene seadusest siiski piisava selgusega. KOV-del ja vajaduse korral kohtutel tuleb HMS § 67 lg 3 ja lg 4 p 2 kohaldamisel igal üksikjuhtumil hinnata, millise ajani isik võis loota, et tal õnnestub planeering ellu viia. Seejuures tuleb muu hulgas arvestada detailplaneeringu kehtestamisest möödunud aega, planeeringu senist elluviimist takistanud asjaolusid ja isiku seost detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise põhjustega. (p 22-23)

Isik ei saa PlanS § 9 lg 1, § 27 lg 1 ja § 29 lg 1 tõttu enam loota detailplaneeringu kehtimajäämisele pärast seda, kui KOV on teavitanud isikut, et ta asub detailplaneeringut ümber vaatama (kaalub selle kehtetuks tunnistamist). Pärast teavitamist ei ole enam tegemist pelgalt seaduses sätestatud abstraktse võimalusega planeering kehtetuks tunnistada, vaid kohaliku omavalitsuse konkreetse tegevusega, mis võib tuua kaasa planeeringu kehtivuse lõppemise. Pärast nelja aasta möödumist detailplaneeringu kehtestamisest ei lõpe õiguspärane ootus detailplaneeringu kehtimajäämise suhtes iseenesest. Küll aga võib enam kui nelja aasta möödumine detailplaneeringu kehtestamisest anda alust HMS § 67 lg‑s 3 sätestatud hüvitise vähendamiseks. (p 24)

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue
• ->
• hüvitise suurus

• Haldusõigus
• ->
• Riigivastutus
• ->
• kahju hüvitamise nõue
• ->
• intress ja viivis

Haldusorganil võib olla keeruline koos haldusakti kehtetuks tunnistamisega hüvitist määrata, kui haldusorgani ja isiku vahel on erimeelsused, milline kahju tuleb HMS § 67 lg 3 alusel hüvitada. Samas peab haldusorgan arvestama, et haldusakti kehtimajäämist usaldanud isik ei vastuta sellise ebakindla olukorra tekkimise eest. Hüvitamiskohustust kaasa toov olukord luuakse ülekaaluka avaliku huvi tõttu. Avaliku võimu kandja rahaliste vahendite arvel viivise maksmine avalikes huvides tehtava otsuse tagajärgede eest ei ole ebaõiglane. Kuna HMS § 67 lg‑s 3 sätestatud hüvitise maksmine on haldusorgani kohustus, mis ei sõltu nõude esitamisest, ei ole viivis vastuolus ka selle kohustuse avalik-õigusliku iseloomuga. Viivis on isikule kompensatsiooniks selle eest, et ta ei saa hüvitist kohe, ning viivise maksmise kohustus kallutab haldusorganit maksma hüvitist võimalikult kiiresti. Järelikult tuleb haldusorganil arvestada hüvitiselt viivist alates haldusakti kehtetuks tunnistamisest kuni hüvitise väljamaksmiseni. (p 49-50)

RVastS § 16 lg 3 on põhimõtteliselt kohaldatav ka HMS § 67 lg‑s 3 sätestatud hüvitise piiramise alusena, kuid seda tuleb kohaldada HMS § 67 lg 3 eripära ja eesmärke arvestades. (p 55)

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusakt
• ->
• haldusakti vorm ja põhjendamine

Kaebaja ei saa nõuda, et planeeritavale kinnistule üldse ei ehitataks (vt otsus asjas nr 3-3-1-25-02, p 21). (p 20) Asjaolu, et kaebajat vastustaja põhjendused ei veena ja ta üritab neid kohtumenetluses ümber lükata, ei tähenda, et haldusakti põhjendus ei vastaks vähemalt seadusega nõutud ja õiguste kaitsmiseks vajalikule miinimumstandardile. See, et kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidete ümberlükkamiseks esitab vastustaja haldusaktis väljendatud põhimotiivide toetuseks täiendavaid põhjendusi, ei viita iseenesest haldusakti põhjendamispuudustele ega tähenda haldusakti põhjendamise lubamatut ülekandumist kohtumenetlusse. Kui haldusaktis on esitatud kaalukad põhimotiivid, mis võivad kaebaja väidetele vastamiseks vajada täiendamist ja täpsustamist kohtumenetluses, ei ole tegemist haldusakti tühistamist tingiva põhjendamisveaga (vt otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusmenetluse mõiste ja üldpõhimõtted
• ->
• haldusmenetluse põhimõtted
• ->
• kaalutlusõigus
• ->
• kaalutlusõiguse teostamine

Otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Sellise kaalumisotsuse tegemise pädevus on täitevvõimul, mitte kohtul. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. (p 19)

• Haldusõigus
• ->
• Ehitus ja planeerimine
• ->
• planeerimine
• ->
• planeering
• ->
• detailplaneering

PlanS § 8 lg 7 kohaselt on detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ja juhtudel detailplaneeringute koostamise aluseks kehtiv üldplaneering. Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. HMS § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Avalik haldus peab vältima vastuolulist tegutsemist. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (HMS § 4 lg 2). (p 12)

• Haldusõigus
• ->
• Ehitus ja planeerimine
• ->
• planeerimine
• ->
• planeerimismenetlus
• ->
• planeeringu koostamine

PlanS § 8 lg 7 kohaselt on detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ja juhtudel detail-planeeringute koostamise aluseks kehtiv üldplaneering. Koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. HMS § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Avalik haldus peab vältima vastuolulist tegutsemist. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (HMS § 4 lg 2). (p 12) Ühe asjakohase kriteeriumina tuleb ruumilisel planeerimisel võtta arvesse piirkonnas juba väljakujunenud olustikku (PlanS § 1 lg-d 2 ja 3). Olustikuga tuleb arvestada nii täpsemate alusdokumentide puudumise kui ka nende olemasolu korral. Üldine põhimõte on, et kavandatav objekt peab ümbrusesse sobima. (p 13)

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• menetlus halduskohtus
• ->
• kohtuotsus
• ->
• otsuse tegemisel lahendatavad küsimused
• ->
• kohtuliku kontrolli ulatus
• ->
• kaalutlus- ja hindamisotsuste piiratud kohtulik kontroll
• ->
• kaalutlusotsuste kontroll

HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. (p 17) Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. (p 19) Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on seega piiratud (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 38). (p 17)

Vt ka annotatsioon asjas nr 3-3-1-54-03.

• Haldusõigus
• ->
• Vangistus
• ->
• täideviimise korraldus
• ->
• vanglateenistus

Vangistusseadus ei sätesta vanglateenistuse ametnike pädevuse jaotust. Selgesõnaliselt on vangistusseaduses sätestatud otsustused, mille andmine on vangla direktori pädevuses. Vanglad moodustab ning vangla põhimääruse, koosseisud ja vangla sisekorraeeskirjad kehtestab justiitsminister määrusega. Iga vangla põhimääruses määratakse kindlaks vanglateenistuse ametnike ülesanded ja justiitsminister võib ülesannete jaotust reguleerida ka vangla sisekorraeeskirjades. Justiitsminister ei saa määrusega muuta seadusega sätestatud pädevust, küll aga reguleerida pädeva haldusorgani ametnike otsustuspädevust.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• tähtaeg ja tähtpäev
• ->
• tähtpäeva saabumine

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• tähtaeg ja tähtpäev
• ->
• tähtaja möödumine

TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. TsÜS § 136 lg 3 lähtub sündmuse päevale vastavast päevast. (p 22)

• Haldusõigus
• ->
• Vangistus
• ->
• distsiplinaarmenetlus
• ->
• distsiplinaarkaristuse vaidlustamine

Riigikohus on leidnud, et koos kartserikaristusega kohaldatud lisa¬piirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11). Sellest seisukohast ei ole põhjendatud järeldada, et distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad lisapiirangud. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Piirangute vaidlustamise soov peab kaebuse taotluses ja põhjendustes olema selgelt väljendatud või nendest tuletatav. Kui vaides ega halduskohtule esitatud kaebuses ei ole lisapiirangute kohaldamist käsitletud ning materjalidest ei nähtu ka vastavat tahet, siis ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud tühistamisnõuet kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangute peale ning sellist nõuet ei saa esmakordselt esitada kassatsioonimenetluses.

Distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamisel automaatne haldusakti peatumine raskendaks oluliselt vangla julgeoleku tagamist ja võimaldaks haldusakti adressaadil teatud juhtudel saavutada haldusakti hilisema täideviimise võimatuse (täitmine on võimalik maksimaalselt kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest). Nii vaide- kui halduskohtumenetluses on haldusakti adressaadile õigus taotleda esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist. Ka EIK praktikast ei tulene üldist järeldust, et konventsiooni kohaselt peaks distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel haldusakti täitmine automaatselt peatuma.

• Haldusõigus
• ->
• Vangistus
• ->
• julgeolek vanglas
• ->
• kinnipeetava kohustused

Kinnipeetava majandustöödele rakendamine ei eelda kinnipeetava nõusolekut. Samuti puudub kinnipeetaval asjakohane informatsioon ning pädevus hinnata vanglaametnike otsust mõne teise sama osakonna kinnipeetava ümberpaigutamise ja selle põhjuste kohta. Oht kinnipeetava julgeolekule seoses osakonnas töötamisega ei ole kinnitust leidnud. Kinnipeetav on kohustatud töötama ja asjaolusid, mis töötamist välistavaid, pole haldus- ega kohtumenetluses tuvastatud. Seega ei ole määravat tähendust asjaolul, et enne tööle määramise käskkirjade andmist kinnipeetavat ära ei kuulatud.

Kinnipeetava töölt vabastamiseks peab olema reaalne oht kinnipeetava julgeolekule seoses töötamisega. Üksnes abstraktne ja hüpoteetiline väide julgeolekuohu kohta ei ole selleks piisav. Vanglal lasub küll kohustus tagada vanglas kinni peetavate isikute julgeolek, kuid käesoleval juhul ei viita miski asjaolule, et vangla oleks oma kohustust rikkunud.

• Haldusõigus
• ->
• Vangistus
• ->
• haridus ja töö
• ->
• töötamine

Vangistusseadus ei sätesta töökohustuse täitmise aega, samuti ei ole kohustuslik märkida tööle määramise käskkirjas tööaega. Kinnipeetavaid ei ole keelatud rakendada majandustöödele ka sellel ajal kui nad vangla kodukorra kohaselt peaksid viibima kambrites ja neile kehtivad liikumispiirangud, sh öörahu ajal. Tööle asumise korraldus oleks õigusvastane, kui selle tulemusena ei oleks kinnipeetavale tagatud piisavalt uneaega. Ainuüksi töötamine öörahu ajal seda veel ei tähenda.

Kuna tööle määramise käskkirjas ei märgita kohustuslikku tööaega, siis eeldab tööle asumine iga kord vastavasisulist vanglaametniku korraldust. Selle korralduse täitmata jätmine ei moodusta eraldiseisvat distsiplinaarsüütegu. Seetõttu hõlmab töökohustuse täitmata jätmine ka vanglaametniku tööleasumise korralduse täitmata jätmist.

• Haldusõigus
• ->
• Vangistus
• ->
• distsiplinaarmenetlus
• ->
• distsiplinaarkaristuse määramine

Vanglaametniku korralduse võib jätta täitmata üksnes juhul, kui ilmselgelt on olemas mõni HMS § 63 lg s 2 sätestatud tühisuse alus. Tühine haldusakt on kehtetu algusest peale ning seda ei pea täitma (vt otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14). Kohtupraktikas on selgitatud, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei mõjuta otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning selle teo kvalifitseerimist. Selliseid asjaolusid võib arvesse võtta karistuse liigi ja määra otsustamisel (vt otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 12). Seega võiks vanglaametnike korralduse õigusvastasusel olla tähendus kaebajale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel.

• Haldusõigus
• ->
• Vangistus
• ->
• distsiplinaarmenetlus
• ->
• distsiplinaarkaristuse määramine
• ->
• distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg

Kinnipeetavale võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamise päevast arvates. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kuudes arvestatava tähtaja korral tuleb tähtaja lõpu määramisel lähtuda TsÜS § 135 lg 1 alusel järgmisest päevast. TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval (vt ka määrus asjas nr 3-3-1-71-02 ning otsus asjas nr 3-2-1-116-07).

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusakt
• ->
• menetlus- ja vorminõuete rikkumise tagajärjed

Isikukoodi märkimine haldusaktis ei ole kohustuslik ning ebaõige isikukoodi märkimine ei tingi praegusel juhul haldusakti õigusvastasust. Haldusaktide adressaat nähtub tööle määramise käskkirjadest piisavalt selgelt ning selles vanglas ei ole ka teist samanimelist isikut.

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• kassatsioonimenetlus
• ->
• kassatsioonkaebuse läbivaatamise ulatus

Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel alama astme kohtute tuvastatud faktiliste asjaoludega ja on nendega seotud. Eeltoodu ei kehti juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Riigikohus ei võta seisukohta kassatsioonkaebuses ja selle täienduses esitatud uute faktiliste asjaolude kohta ja tugineb asja lahendamisel alama astme kohtutes tuvastatule.

Riigikohus on leidnud, et koos kartserikaristusega kohaldatud lisapiirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11). Sellest seisukohast ei ole põhjendatud järeldada, et distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad lisapiirangud. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Piirangute vaidlustamise soov peab kaebuse taotluses ja põhjendustes olema selgelt väljendatud või nendest tuletatav. Kui vaides ega kaebuses ei ole lisapiirangute kohaldamist käsitletud ning materjalidest ei nähtu ka vastavat tahet, siis ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud tühistamisnõuet kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangute peale ning sellist nõuet ei saa esmakordselt esitada kassatsioonimenetluses.

• Haldusõigus
• ->
• Sotsiaalkaitse
• ->
• sotsiaalkindlustus
• ->
• töötuskindlustus

TKindlS § 46 lg 1 ei reguleeri töötuskindlustuse hüvitise maksmise aluseks oleva haldusakti kehtetuks tunnistamist, vaid puudutab üksnes hüvitise tagasinõudmist hüvitise saajalt. Kuna töötuskindlustuse seaduses ei ole eriregulatsioon töötuskindlustuse hüvitise määramist puudutava haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta, kohaldatakse haldusmenetluse seadust.

Kui töötuskindlustuse hüvitise määramise kohta käiv haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kui hüvitist on makstud ilma selle aluseks oleva haldusaktita, paneb TKindlS § 46 lg 1 Töötukassale imperatiivselt kohustuse hüvitis selle saajalt tagasi nõuda, välja arvatud kui kohaldamisele kuuluvad sama paragrahvi lõiked 2-4.

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• tõendamine
• ->
• tõendite hindamine

Kohtud on eksinud tõendamise nõuete vastu. Kui kohtud hindavad haldusakti arvestades väidetavalt muutunud asjaolusid, tuleb kohtuotsuses tugineda kohtumenetluses uuritud tõenditele, millest saab järeldada, kas haldusakti aluseks olnud asjaolud on muutnud ulatuses, mis tingiksid haldusakti muutmist või selle tühistamist. Käesoleval juhul ei nähtu kohtuasja materjalidest, et selliseid tõendeid oleks kogutud ja hinnatud.

• Haldusõigus
• ->
• Ehitus ja planeerimine
• ->
• ehitus
• ->
• ehitis

Ehitise määratlemiseks ei piisa üksnes selle tuvastamisest, kas asi on rajatud inimtegevuse käigus ning kas ja kuidas on see teisaldatav. Arvestada tuleb ka selle asja põhilist kasutusotstarvet (eesmärki), kasutamise viisi, kestvust ja muid asja iseloomustavaid tunnuseid, mis kogumis võimaldavad eristada ehitist teistest asjadest.

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• halduskohtumenetluse ülesanne ja üldpõhimõtted
• ->
• uurimispõhimõte
• ->
• kohtu selgitamiskohustus
• ->
• kohtu selgitamiskohustus kaebuse liigi valikul

Halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tulenevalt on kohtul kohustus selgitada välja kaebuse esitaja eesmärk ja tegelik tahe kohtusse pöördumisel, tõlgendada esitatud kaebust ja taotlusi sellest lähtuvalt ning juhtida tähelepanu isiku õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 26.03.2004 määrust asjas nr 3-3-3-1-04, 05.02.2004 otsust asjas nr 3-3-1-3-04, 13.11.2008 otsust asjas nr 3-3-1-26-08, 25.11.2010 otsust asjas nr 3-3-1-77-10). Kui halduskohus ei ole selgitanud välja kaebaja tegelikku tahet ja on mõjutanud teda esitama ebaefektiivset nõuet, on kohus oluliselt rikkunud menetlusõigust, sh HKMS § 11 lg 1 p 3 nõudeid. Muudetud taotluse alusel ei olnud kohtud õigustatud hindama esialgses taotluses nimetatud asjaolusid. Kohtud on hinnanud ka kaebust, mida halduskohus ei ole menetlusse võtnud. Kohtud on oluliselt eksinud HKMS § 19 lg 7 ja § 25 lg 4 nõuete vastu. Lisaks nendele olulistele menetluslikele rikkumistele on kohtud eksinud ka tõendamise nõuete vastu. Kui kohtud hindavad haldusakti arvestades väidetavalt muutunud asjaolusid, tuleb kohtuotsuses tugineda kohtumenetluses uuritud tõenditele, millest saab järeldada, kas haldusakti aluseks olnud asjaolud on muutnud ulatuses, mis tingiksid haldusakti muutmist või selle tühistamist. Käesoleval juhul ei nähtu kohtuasja materjalidest, et selliseid tõendeid oleks kogutud ja hinnatud.

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusmenetluse asjaajamine ja läbiviimine
• ->
• menetluse uuendamine

Haldusorgan on kohustatud menetlema isiku nõuetekohast taotlust menetluse uuendamiseks või nõuet koormava haldusakti tühistamiseks. Haldusorgan peab tuvastama, kas esinevad asjaolud, mille tõttu on menetluse uuendamine kohustuslik HMS § 44 lg 1 või asjassepuutuva eriseaduse normide kohaselt.

Menetluse uuendamine ei ole välistatud ka siis, kui see ei ole õigusnormist tulenevalt kohustuslik, kuid menetlust ei tohi uuendada kergekäeliselt. Säärases olukorras peab haldusorgan hindama menetluse uuendamise vajadust kaalutlusreeglite kohaselt. Menetluse uuendamist on Riigikohus selgitanud ka 10.11.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-36-04.

Kui haldusorgan on kindlaks teinud HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, siis ta peab menetluse uuendama, kuid see ei tähenda, et vastav haldusakt tuleb tingimata tühistada või muuta. Isiku taotluse menetluse uuendamiseks võib jätta rahuldamata üksnes juhul, kui HMS § 44 lg-s 1 nimetatud asjaolu ei ole tõendatud ega usutavalt põhjendatud või kui see asjaolu on haldusorgani poolt ümber lükatud. Menetluse uuendamisest keeldumine vormistatakse haldusaktiga.

Seoses HMS § 44 lg 1 p-ga 1 on oluline, et menetluse uuendamise nõudmiseks annab aluse vaid sellise asjaolu muutumine, mis oli asjassepuutuv esialgse haldusakti andmisel. Muudatus peab võimaldama teha isiku jaoks soodsamat otsust. Menetluse uuendamise nõue ei eelda, et esialgne haldusakt tuleks uute asjaolude valguses lugeda õigusvastaseks.

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusmenetluse asjaajamine ja läbiviimine
• ->
• menetluse uuendamine

Haldusmenetluse uuendamisest keeldumise kohta tehtav otsustus on haldusakt. Kuivõrd haldusmenetluse uuendamise taotluse eesmärk on haldusakti kehtetuks tunnistamine või muutmine, on haldusmenetluse uuendamise taotluse näol tegemist haldusakti andmise taotlusega.

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• kaebus
• ->
• kaebetähtaeg
• ->
• kaebetähtaja ennistamine

HKMS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud kohustuse rikkumine kohtu poolt võib kujutada endast mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks.

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• halduskohtumenetluse ülesanne ja üldpõhimõtted
• ->
• uurimispõhimõte

Uurimisprintsiibist tulenev selgitamiskohustus hõlmab ka kohtu kohustust nõustada kaebajat asjakohase taotluse valikul. HKMS § 11 lg 1 p 3 näeb ette halduskohtu kohustuse kontrollida enne kaebuse menetlusse võtmist, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja asjakohased taotlused ning teha vajaduse korral kaebuse esitajale ettepanek kaebust muuta. Riigikohus leidis 03.04.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-6-05 p-s 17, et halduskohtunik võib nii eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum, ning võimaldama kaebajal taotlust muuta.

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• vaidemenetlus
• ->
• vaide läbivaatamine ja vaideotsus

Vaidemenetluses kui vaidlustamistähtaegadega piiratud õiguskaitsemenetluses kehtivad haldusakti kehtetuks tunnistamisele teistsugused reeglid kui tavapärasele haldusakti kehtetuks tunnistamisele haldusorgani poolt. Sisuliselt toimib haldusorgan vaidemenetluses samamoodi nagu halduskohus. Vaidemenetluses ei pea haldusorgan HMS §-de 64-70 alusel kaaluma, kas esineb argumente õigusvastase haldusakti kehtimajätmiseks. Vastasel juhul muutuks vaidemenetluse instituut mõttetuks ning sisuliselt samaväärseks haldusorgani poolt haldusakti tavapärase kehtetuks tunnistamise menetlusega.

Kuna vaideotsus on haldusakt, siis laienevad sellele üldised haldusakti vorminõuded, sh haldusakti motiveerimise nõue. Eeskätt peab vaideorgan vaideotsuses põhjendama, miks ta leiab, et haldusakt on õigusvastane ning kas tegemist on sellise õigusvastasusega, mis tingib haldusakti kehtetuks tunnistamise. Kuna haldusorgan ei pea kehtetuks tunnistamist tingiva õigusvastasuse tuvastamisel kaaluma haldusakti kehtimajätmist, siis ei pea haldusorgan sellekohaseid põhjendusi vaideotsuses esitama.

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• halduskohtumenetluse ülesanne ja üldpõhimõtted
• ->
• uurimispõhimõte

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• halduskohtumenetluse ülesanne ja üldpõhimõtted
• ->
• uurimispõhimõte
• ->
• kohtu selgitamiskohustus

Kohtul on uurimisprintsiibist tulenevalt selgitamiskohustus kaebaja suhtes, kuid uurimisprintsiibiga on kooskõlas kohtu selgitamiskohustus ka kolmanda isiku suhtes(vt ka Riigikohtu 03.04.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-14-02). Selgitamiskohustus on eriti juhul, kui esimese astme kohtuotsus oli kolmanda isiku jaoks negatiivne ning ta esitab apellatsioonkaebuse.

• Haldusõigus
• ->
• Ehitus ja planeerimine
• ->
• planeerimine
• ->
• planeerimisotsuste vaidlustamine
• ->
• vaidemenetlus

Riigikohus on HMS § 112 lg-t 2 tõlgendades asunud seisukohale, et sellest sättest ei tulene, et Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks mingis konkreetses valdkonnas peaks eriseaduses sisalduma viitenorm. Selleks, et erivaldkonnas toimuvat haldusmenetlust saaks käsitada HMS § 112 lg-s 2 nimetatud "eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusena", peab vastav eriregulatsioon olema sellise mahu, tiheduse ja detailsusastmega, mis on võrreldav Haldusmenetluse seaduse enda regulatsiooniga ja tagab isikule Haldusmenetluse seadusega võrreldava menetlusliku õiguskaitse. Kui konkreetses valdkonnas toimuv haldusmenetlus on vaid osaliselt reguleeritud eriseadusega, ei ole Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks nõutav eriseaduses sisalduv viitenorm (vt Riigikohtu 04.04.2003 määrust haldusasjas nr 3-3-1-32-03). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kuigi planeerimisseadus ei näe ette, et planeeringu vaidlustamine vaidemenetluses on võimalik, ei saa sellest teha järeldust, et vaidemenetlus on planeerimismenetluses keelatud. Tegemist on Planeerimisseaduses reguleerimata valdkonnaga ja seega on eelnimetatud seisukohast tulenevalt võimalik kohaldada Haldusmenetluse seadust. Järelikult on vaidemenetlus planeerimismenetluses võimalik.

Vaidemenetlust ei välista ka PlanS § 26 lg-st 1, sest selle sätte eesmärk on reguleerida eeskätt seda, kellel on õigus planeeringu vaidlustamiseks kohtusse pöörduda, st kaebeõigust. Vaidemenetlust detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks on Riigikohtu halduskolleegium aktsepteerinud ka oma varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04).

• Haldusõigus
• ->
• Haldusmenetlus
• ->
• haldusakt
• ->
• menetlus- ja vorminõuete rikkumise tagajärjed

Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (vt nt Riigikohtu 17.10.2007 otsust asjas nr 3-3-1-39-07). Haldusakti muutmine ja varasema haldusakti jõusse jätmine olukorras, kus muutmisega antakse sisuliselt uus haldusakt, ei ole selge ega üheselt mõistetav.

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• menetluskulud

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• menetluskulud
• ->
• kohtukulud

Vastavalt HKMS § 92 lg-le 5 kannab vastustaja kohtukulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 24 lg 1 p-s 4 sätestatud alustel. Kuigi HKMS § 92 lg-s 5 on kasutatud mõistet "kohtukulud", tuleb selle mõiste sisu ja maht samastada HKMS § 83 lg-s 1 defineeritava mõiste "menetluskulud" omadega (vt ka Riigikohtu 09.04.2007. a määrust asjas nr 3-3-1-92-06).

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• menetlus halduskohtus
• ->
• kohtuotsus

Ringkonnakohus kontrollib apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust selle tegemise hetkel. Haldusakti tühistamine pärast halduskohtu otsuse tegemist ei saa mõjutada halduskohtu otsuse seaduslikkust (vt Riigikohtu 17.05.1999 määrust asjas nr 3-3-1-16-99).

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• Euroopa Kohus
• ->
• eelotsuse küsimine Euroopa Kohtult

Kui Eesti kohtul tekib kahtlus EL teisese õiguse vastavuses EL esmasele õigusele, tuleb menetlus peatada ja paluda Euroopa Kohtult EL õigusakti kehtivuse ja vajadusel tõlgenduse osas eelotsust (vt Euroopa Kohtu 22.10.1987 otsust kohtuasjas 314/85: Foto-Frost vs. Hauptzollamt Lübeck-Ost, 06.12.2005 otsust kohtuasjas C-461/03: Gaston Schul ja 10.01.2006 otsust kohtuasjas C-344/04: International Air Transport Association jt). Kui EL teisese õiguse õiguspärasuses kahtlusi ei teki või Euroopa Kohtu vastus kinnitab teisese õiguse õiguspärasust, kuid tekib kahtlus Eesti õiguse vastavusest EL õigusele, siis võib Eesti õiguse EL õigusega kooskõla küsimuse lahendada, toetudes varasemale Euroopa Kohtu praktikale või vajadusel paluda Euroopa Kohtult EL õiguse tõlgendamiseks eelotsust. Eelistada tuleks Eesti õiguse tõlgendamist võimalikult kooskõlas EL õigusega.

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• Eesti õiguse ja EL õiguse suhe
• ->
• EL õigust üle võtvate seaduste PSJV

EL teisese õiguse õiguspärasust hindab Euroopa Kohus ja selle normi kehtivust liikmesriigis ei saa mõjutada vastuolu liikmesriigi põhiseadusega (vt Euroopa Kohtu 17.12.1970 otsust kohtuasjas C-11/70: Internationale Handelsgesellschaft). Põhiseaduse täiendamise seadusega võeti Eesti õigusesse üle liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused, sealhulgas EL teisene õigus (vt Riigikohtu 11.05.2006 otsuse asjas nr 3-4-1-3-06 punkte 15 ja 16). Seetõttu puudub juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et siseriikliku õiguse aluseks olev EL õigus on EL esmase õigusega kooskõlas, vajadus nende EL õigusaktide ja üldjuhul ka nende alusel antud Eesti õiguse põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.

Osaliselt EL õiguse alusel antud Eesti õiguse põhiseaduslikkuse järelevalve võib aset leida eeskätt vaid Eesti õiguse nendes osades, mis ei tulene Euroopa Liidu õigusest. Samuti erandina juhul, kui EL õigus sh Euroopa Kohtu praktika võimaldab EL õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile teatud diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Lisaks saab üldjuhtudel põhiseaduslikkuse järelevalvet teostada EL õigust üle võtvate Eesti seaduste formaalse õiguspärasuse hindamiseks.

Välistatud ei ole EL esmase õiguse muudatuste (EL aluslepinguid muutvad lepingud) ning nendega kaasnevate selliste sätete, mis delegeerivad Euroopa Liidule täiendavat pädevust, põhiseaduslikkuse järelevalve põhiseaduse aluspõhimõtteid ja täiendamise seaduse kaitseklauslit silmas pidades. Seda juhul, kui Riigikohus on selleks kehtiva Eesti õiguse kohaselt pädev.

• Euroopa Liidu õigus
• ->
• Eesti õiguse ja EL õiguse suhe
• ->
• Eesti õiguse vastavus EL õigusele

EL õigusega seotud, st EL õigusest tuleneva, seda täpsustava või rakendava Eesti õiguse kohaldamisel ja tõlgendamisel tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas Eesti õigus on EL õigusega vastavuses. Seejuures on soovitav vaadelda EL õigust laiemalt kui ainult asjassepuutuv EL õigusakt. Analüüsida tuleks tarvidusel seda, kas Eesti õigus, vajadusel ka asjassepuutuv EL teisene õigus on vastavuses EL esmase õigusega, EL õiguse üldprintsiipide ning Euroopa Liidus tunnustatud põhimõtete, sh põhiõiguste- ja vabaduste austamisega. Kui selgub, et Eesti õigus on vastuolus EL õigusega, siis tuleb vastuolus olev Eesti õigus jätta kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatamata.

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• kaebus
• ->
• kaebetähtaeg
• ->
• kaebetähtaja ennistamine

Isikule ei saa ette heita seda, et ta ei pöördunud ajal, mil haldusakt oli tühistatud, kahju hüvitamise kaebusega halduskohtusse. Kuna haldusakti kehtetuks tunnistamisega möönis linnavalitsus selle alusetust, oli isikul põhjendatud alus eeldada, et linnavalitsus kõrvaldab pärast haldusakti tühistamist selle tagajärjed enda initsiatiivil. Kui isik tegutses pärast kahju pöördumatuse ilmnemist kahjunõude esitamisel mõistliku aja jooksul, tuleb kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaeg ennistada.

• Haldusõigus
• ->
• Omandireform
• ->
• maareform
• ->
• vaba metsa- ja põllumajandusmaa erastamine

Maaüksus, millele ulatub must-toonekure pesapuu kaitsetsoon, on käsitatav kaitstava loodusobjekti juurde kuuluva maana, mis MRS § 20 lg 1² kohaselt ei kuulu erastamisele. Arvestades KLoS § 21 lg-s 8 sätestatut võib sellises olukorras olla asjakohane ka MRS § 31 lg 1 rakendamine. Kuivõrd vaba metsamaad erastatakse vaid metsmajandusega tegelevale isikule, saab vaba metsamaa erastamise eesmärgina näha metsa majandamist. Selle eesmärgiga oleks vastuolus sellise vaba metsamaa erastamine, kus majandustegevus on keelatud. Seega kaitseb MRS § 20 lg 1² ka metsamaa erastaja huvi reaalselt majandatava metsamaa omandamiseks.

Vaba metsamaa erastamise korralduse õiguspärasuse hindamiseks selle andmise ajal tuleb välja selgitada, kas erastamise keelu rakendumise aluseks olnud asjaolud olid või pidid erastamise ajal olema teada ka erastamist korraldavale maavanemale. Kui maavanem tegutses erastamise korralduse andmisel õiguspäraselt, ei saanud korraldus selle andmise ajal olla õigusvastane. Maavanemale Vabariigi Valitsuse 4. aprilli 2000. a määrusega nr 115 kehtestatud "Maareformi seaduse paragrahvides 23¹ ja 23² sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise korra" § 15 lg-st 2 tulenev üldine kohustus maa erastamise oluliste tingimuste väljaselgitamiseks ei hõlma selliste asjaolude kontrollimist, mille esinemise võimaluse kohta maavanemal ei olnud mingisugust informatsiooni. Maavanem ei pea tegema alusetuid järelepärimisi.

• Haldusõigus
• ->
• Omandireform
• ->
• maareform
• ->
• teenindamiseks vajaliku maa määramine

Ehitise teenindamiseks piisava suurusega maatüki erastamist ei saa takistada ehitise vahetus läheduses kulgev tee. Kui ehitisega samal pool teed olevast maast ei piisa teenindusmaaks, ei ole välistatud täiendava maatüki teenindusmaaks määramine ehitist ümbritsevast maast teisel poolt teed.

• Haldusõigus
• ->
• Omandireform
• ->
• maareform
• ->
• ostueesõigusega erastamine

Erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt, millega ei lahendata erastamise küsimust lõplikult. Erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei pruugi anda isikule õiguspärast ootust, et erastamine viiakse lõpule eelhaldusaktides kindlaksmääratud tingimustel. Põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul erastamise eeltoimingute raames kindlaksmääratud tingimusi muuta. Esialgse korralduse muutmist õigustavaks kaalutluseks võib olla avalik huvi riigi omandis oleva jõe osalise erastamise vältimiseks. Kui tegemist on avalikult kasutatava ning eraisikule mittekuuluva teega, on selle erastamata jätmiseks piisavalt kaalukas huvi, et õigustada haldusakti muutmist.

Ehitise teenindamiseks piisava suurusega maatüki erastamist ei saa takistada ehitise vahetus läheduses kulgev tee. Kui ehitisega samal pool teed olevast maast ei piisa teenindusmaaks, ei ole välistatud täiendava maatüki teenindusmaaks määramine ehitist ümbritsevast maast teisel poolt teed.

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• menetlus halduskohtus
• ->
• kohtuotsus
• ->
• otsuse tegemisel lahendatavad küsimused
• ->
• asja läbivaatamise piirid

• Haldusõigus
• ->
• Halduskohtumenetlus
• ->
• menetlus halduskohtus
• ->
• kohtuotsus
• ->
• otsuse tegemisel lahendatavad küsimused
• ->
• kohtuliku kontrolli ulatus

Kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normide olulise rikkumisega. Haldusakti tervikuna vaidlustamine ei tähenda alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvestada tuleb ka isiku eesmärki kaebuse esitamisel.