3-3-1-33-07
|
Riigikohus |
20.09.2007 |
|
Telekommunikatsiooniseadus kaotas kehtivuse alates 1. jaanuarist 2005. aastal seoses elektroonilise side seaduse jõustumisega. Ei nimetatud seadus ega selle rakendussätted tee selgesõnalist viidet TKS § 51 edasise kehtivuse osas. Nimetatud sätte kohaldatavus ei tulene otseselt ka ESS §-st 192. Koormav haldusakt, sh ettekirjutus peab aga rajanema kehtivale õiguslikule alusele. Ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon, millele tuginevad olulise turujõuga ettevõtja kohustused, on olemas.
Madala hinna, sealhulgas TKS § 54 lg 4 p 1 tähenduses allahindluse rakendamine pole iseendast välistatud nii telekommunikatsiooniseaduse kui ka seda asendava kehtiva elektroonilise side seaduse kontekstis. Ettevõtjat saab kohustada hoiduma konkurentide turule sisenemise takistamisest või konkurentsi piiramisest ülemäära madalate hindadega. TKS § 51 lg 4 p 1 teokoosseisu olemasolu eeldab konkurentsivõime kahjustamist. Konkurentsivõime kahjustamise peab tuvastama vastav riigiorgan ning konkurentsi kahjustamine tulevikus ei pea olema tõendatud. Samas peab järeldus konkurentsi kahjustamise ohu esinemisest olema põhjendatud. Võimaliku kahjustamise saab kindlaks teha ex ante, s.o sisuliselt prognoosides kavandatud madalate hindade mõju turusituatsiooni arengule. Selline analüüs peab põhinema vastava turu arengu, seda mõjutavate tegurite ja turuosaliste käitumise hindamisel. Elektroonilise side alane regulatsioon peab tagama nii ausa konkurentsi kui ka looma tingimused tarbijatele kvaliteetse teenuse soodsaks võimaldamiseks. Vastava regulatsiooni, sh TKS § 51 lg 4 p 1 kohaldamisel on vaja lähtuda mitte üksnes eeldatavatest mõjudest konkureerivatele ettevõtjatele vaid koosmõjus kaaluda madala hinna mõju tarbijaturule ning muutuvat konkurentsisituatsiooni.
TKS § 51 lg 4 p 1 teokoosseisu olemasolu eeldab konkurentsivõime kahjustamist. Konkurentsivõime kahjustamise peab tuvastama vastav riigiorgan, s.o Sideamet. Samas peab käskkirja ja ettekirjutuse andmise eelduseks olev järeldus konkurentsi kahjustamise ohu esinemisest olema põhjendatud. Võimaliku kahjustamise saab kindlaks teha ex ante, s.o sisuliselt prognoosides kavandatud madalate hindade mõju turusituatsiooni arengule. Selline analüüs peab põhinema vastava turu arengu, seda mõjutavate tegurite ja turuosaliste käitumise hindamisel. Elektroonilise side alane regulatsioon peab tagama nii ausa konkurentsi kui ka looma tingimused tarbijatele kvaliteetse teenuse soodsaks võimaldamiseks. Vastava regulatsiooni, sh TKS § 51 lg 4 p 1 kohaldamisel ning põhjendatud ja proportsionaalsete mõjutusvahendite valikul on vaja lähtuda mitte üksnes eeldatavatest mõjudest konkureerivatele ettevõtjatele vaid koosmõjus kaaluda madala hinna mõju tarbijaturule ning muutuvat konkurentsisituatsiooni.
Olulise turujõuga ettevõtja kohustused, millele osundab ESS § 192, võivad tuleneda nii õigustloovast aktist kui ka selle alusel antud haldusaktist. Euroopa Liidu regulatsioonide kontekstis kehtestatakse konkreetsete olulise või märkimisväärse turujõuga ettevõtete kohustused kehtiva õiguse alusel reeglina haldusaktidega, mis tagab selliste kohustuste seadmise põhjendatuse ja proportsionaalsuse. Piirangute ja kohustuste individuaalse seadmise nõue sisaldub ka elektroonilise side seaduse §-s 54.
Olulise turujõuga ettevõtjate suhtes kohaldatavad Euroopa Liidu õigusaktid ei ole otsekohaldatavad, vaid kehtestavad nõudeid ja ülesandeid vastava valdkonna reguleerimiseks liikmesriikidele. Nõue, et telekommunikatsiooni (elektroonilise side) sektori ettevõtjad ei takistaks teiste ettevõtjate turuletulekut ega piiraks konkurentsi ülimadalate hindadega, on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Direktiivi 2002/22/EÜ art 17 lg 2 kohaselt võivad märkimisväärset turujõudu omavale ettevõtjale seatavad kohustused hõlmata muuhulgas sellist nõuet. Elektroonilise side valdkonnas on üldiseks õiguslikuks nõudeks vastavate teenuste hindade läbipaistvus ja orienteeritus kuludele (kulupõhisus). Teenuse hinna kuludele orienteerituse põhimõte on läbivalt sätestatud Euroopa Liidu vastavates õigusaktides.
|
3-3-1-61-05
|
Riigikohus |
24.11.2005 |
|
Politsei saab talle seadusega pandud kohustusi, sh abistamisfunktsiooni, täita seadusega sätestatud viisil, s.t kasutades õigusi, mida seadus politseile on andnud. Isiku põhiõiguste piiramist ei saa põhjendada ainuüksi avaliku huvi olemasoluga, vaid selleks peavad esinema ka konkreetsed õiguslikud ja faktilised alused. Lähtuda tuleb põhimõttest, et sunnivahendi kohaldamiseks haldust õigustavaid norme ei tõlgendata laiendavalt. Ka nendel juhtudel, kui abi osutamise kohustus tuleneb seadusest, peab abi osutaja tegutsema piirides, mis on määratud politsei kohustuste ja õigustega, ning sealjuures jõudma veendumusele, et abi osutamiseks esinevad vajalikud faktilised ja õiguslikud eeldused.
SHS § 281 kohaldamine eeldab, et isik on kaotanud elatusvahendid ja on abitus olukorras. Vältimatu sotsiaalabi sätetele tuginedes ei saa isikut tema tahte vastaselt paigutada hoolekandeasutusse. Vastavalt SHS § 32 lg-le 1 on vältimatu sotsiaalabi andmisel vajalik arvestada isiku tahet.
SHS §-le 19 kohaselt võib isiku ilma tema teadva nõusolekuta paigutada hoolekandeasutusse üksnes kohtuotsuse alusel ka siis, kui isikule on määratud eestkostja. Eelnevaga seoses ei ole oluline ka hoolekandeasutuse liik. Õiguslikku tähendust võib õiguste riive hindamisel omada hoolekandeasutuses isiku suhtes kohaldatav režiim.
|
3-3-1-56-04
|
Riigikohus |
30.11.2004 |
|
Põhiseadusevastaseks tunnistatud üldaktid ja neile tuginevad üksikaktid pole põhiseadusevastasuse tõttu tühised, s.o kehtetud algusest peale.
See, et isik mõistab talle suunatud üksikakti põhiseadusevastasust alles pärast üldakti põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei saa talt võtta kahjunõude esitamise õigust. Isikul on mõistlik alus eeldada, et avalik võim tegutseb üksikakte andes põhiseaduspäraste üldaktide alusel. Isikult ei saa nõuda, et ta vaidlustaks üksikakti aluseks oleva üldakti vastavust Põhiseadusele.
Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt, millega võeti tasu, on õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge.
|
3-3-1-64-04
|
Riigikohus |
30.11.2004 |
|
Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt, millega võeti tasu, on õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge.
Põhiseadusevastaseks tunnistatud üldaktid ja neile tuginevad üksikaktid pole põhiseadusevastasuse tõttu tühised, s.o kehtetud algusest peale.
Haldusorgan ei tohi jätkata akti täitmist või toimingu sooritamist pärast seda, kui on jõustunud Riigikohtu otsus, millega tunnistati kehtetuks või põhiseadusevastaseks akti või toimingu sooritamise aluseks olnud üldakt. Sellises olukorras on haldusorgan kohustatud ise tühistama akti või lõpetama toimingu Riigikohtu otsuse jõustumise päevast. Kui üksikakt on aga adressaadi poolt täidetud enne selle aluseks oleva üldakti põhiseadusevastasuse tuvastamist Riigikohtus, siis selline üksikakt jääb jõusse. Ka ei nõua seadus sellise põhiseadusevastase üldakti alusel antud üksikakti tagasitäitmist haldusorgani enese algatusel.
See, et isik mõistab talle suunatud üksikakti põhiseadusevastasust alles pärast üldakti põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei saa talt võtta kahjunõude esitamise õigust. Isikul on mõistlik alus eeldada, et avalik võim tegutseb üksikakte andes põhiseaduspäraste üldaktide alusel. Isikult ei saa nõuda, et ta vaidlustaks üksikakti aluseks oleva üldakti vastavust Põhiseadusele.
Põhiseadusevastane kahju tekitamine võib olla toimunud kas põhiseadusevastase üldakti või põhiseadusevastase üksikaktiga. Hoolimata sellest, et enne Riigivastutuse seaduse jõustumist polnud erisätet põhiseadusevastase üldaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks, on kolleegium seisukohal, et ka kahju, mida selliselt tekitati enne Riigivastutuse seaduse jõustumist (s.o enne 1. jaanuari 2002), tuli hüvitada. Kolleegiumi selline seisukoht tugineb Põhiseaduse §-le 25.
Kolleegium on seisukohal, et teatud tingimustel on õigusvastase üksikaktiga võetud tasu käsitatav kahjuna, mis tuleb välja mõista.
|