https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-21-1266/42 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.12.2023

Ei saa olla mõistlikku kahtlust, et lindude pesitsusajal toimuv lageraie toob suurema või väiksema kindlusega kaasa pesade ja munade hävitamise, samuti koorunud linnupoegade hukkumise ning lindude häirimise, kui on alust lähtuda sellest, et linnud pesitsevad metsaeraldisel arvestataval hulgal. (p 24)

Kui pesitsusaegsete raiekeeldude tõttu poleks metsa pika aja vältel võimalik üldse või majanduslikult tasuval viisil puidutoorme saamiseks raiuda, võib tegemist olla tõsise kahjuga metsale kui majandusressursile. Kaebajad on sisuliselt esitanud väite, et niisugune kahju võib neil tekkida, kui mitmel aastal järjest ei ole võimalik ettevõtte jaoks vajalikul ajal metsa raiuda. Ennekõike tuleks sellise võimaliku kahjuna vaadelda raiekõlbuliku metsa väärtust ja selle müügist saamata jäävat tulu, sh tagasi teenimata jäävaid investeeringuid, samuti harvendusraiega tekkivat majanduslikku lisaväärtust. (p 30)

Kehtiv metsateatis ega selle kõrvaltingimuste puudumine ei välista ettekirjutuse tegemist LKS § 55 lg st 61 tulenevate keeldude jõustamiseks. Raieluba ei anna reservatsioonideta õigust metsa raiuda. LKS § 55 lg t 61 tuleb järgida ka metsateatise kehtivusajal. Ekslik on väide, et sellega on metsa majandajale peale pandud ornitoloogiliste uuringute kohustus. Majandaja peab lindude kahjustamist vältima niivõrd, kui see on talle mõistlikult ettenähtav. Ka siis, kui Keskkonnaamet oleks ekslikult jätnud vajaliku kõrvaltingimuse LKS § 55 lg 61 tagamiseks raieloale lisamata (vt RKHKo nr 3-21-979/44, p 26), ei vabasta see metsa majandajat seadusest tulenevate nõuete täitmisest. (p 38)

Lindude kahjustamist ei ole võimalik ega vajalik vältida ühetaoliselt kogu riigi territooriumil. On loomulik, et metsades kui looduslikes elupaikades on kaitsetase kõrgem kui intensiivse inimtegevusega kujundatud aladel nagu põllud ja niidud, samuti kaitseväe õppepolügoonid (p 42)


Lindude kahjustamise ohu hindamine on prognoosotsus. LKS § 55 lg st 61 tulenevate keeldude jõustamiseks LoKS § 7 lg 1 p s 3 sätestatud ettekirjutuse abil piisab olukorrast, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus kahjustatakse kaitstavat õigushüve (vrd keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 5; KorS § 5 lg 2). Ohu kindlakstegemiseks ei ole tarvis tõendada linnupesade paiknemist eraldisel otseste tõenditega. Kooskõlas ettevaatuspõhimõttega võib pesitsuse kohta teha järeldusi ka kaudselt, üldiste ornitoloogiliste teadmiste ning teadlaskonnas üldiselt tunnustatud meetodite abil. Pole ebaratsionaalne metsa tüübile ja ka mõne isendi tuvastamisele tuginedes pesitsemist lindude pesitsusajal jaatada, isegi kui metsa majandaja mingil hetkel vaatlust tehes linde ei märganud. (p 25)

Väheste mitteharuldaste lindude kahjustamise võimalus on keskkonnarisk, mida tuleb kohaste ettevaatusmeetmete võtmisega vähendada (KeÜS § 4, § 11 lg 1). (p 26)


Keskkonnaamet ei ole halduspraktika muutmisega rikkunud kaebajate õiguspärast ootust. Halduspraktika, eriti kui tagantjärele peaks ilmnema, et see oli õigusvastane, ei saa luua piiramatult kaitstavat usaldust sarnase haldustegevuse jätkumiseks tulevikus. Praegusel juhul ei saa Keskkonnaameti praktika muutumist pidada meelevaldseks. Selle peamiseks ajendiks oli Euroopa Kohtu otsus asjas Skydda Skogen. (p 39)

3-20-1083/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.12.2022

Kui kaebaja leidis, et kasutuses olnud talumaast jäi mingi osa erastamata ja tema esitatud taotlust talumaa erastamiseks täies ulatuses ei rahuldatud, tulnuks seda haldusakti vaidlustada talumaa erastamise ajal. (p 16)


MaaRS § 221 lg 2, MaaRSMSMS § 14 lg 8 ja erastamise korra punkt 321 on üheselt ja selgelt tõlgendatavad, et erastamiseks taotletav maaüksus peab „vahetult külgnema elamuga hoonestatud katastriüksusega“. /…/ Tegemist ei ole erastamise põhiseaduse vastase kitsendusega. Seadusandjal on maa erastamise tingimuste seadmisel ulatuslik kaalumisruum. Regulatsioon aitab ära hoida olukorda, kus maad erastataks ostueesõigusega kinnistute juurde nii, et seos omanikule kuuluvate elamute ja põllumajandushoonetega kaob. (p 18)


Ainuüksi erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna erastamise õigustatud subjektile üldjuhul veel õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse maa ostu‑müügilepingud. /…/ Kuigi Riigikohus on leidnud, et ka maavanema pikaajaline tegevusetus võib teatud olukorras anda alust õiguspäraseks ootuseks, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused jäävad kehtima ja isik saab erastada korraldustega kindlaksmääratud maa (RKHKo nr 3-3-1-81-05, p 14), on kolleegium samas ka täheldanud, et usalduse kaitse ei ole absoluutne. (p 19)

3-20-286/43 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.10.2021

HKMS § 37 lg 2 p 3 järgi võib keelamiskaebusega nõuda haldusakti andmise või toimingu tegemise keelamist. HKMS § 45 lg 1 piirab keelamiskaebuse esitamise kolme kumulatiivse eeldusega: on põhjust arvata, et 1) vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, 2) haldusakt või toiming rikub kaebaja õigusi ning 3) õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel, s.o õiguste rikkumist poleks hiljem üldse võimalik kohase kaebusega ära hoida või kõrvaldada ega heastada (haldusakti või toimingu tagajärjed on pöördumatud) või kui hilisem õiguste kaitse oleks ebamõistlikult keeruline (vt. RKHKm nr 3-17-1398/36, p 12). Kohus ei tuvasta keelamiskaebuse kui ennetava kaebuse lahendamisel õiguslikult siduvalt, kas vastustaja rikub (või on rikkunud) isiku õigusi. Selline sedastus võib olla vaid argument, mille põhjal hinnata tulevikus toimuva võimaliku rikkumise tõenäosust. (p-d 11-12)


Kaebaja peab taluma üksnes avaliku võimu õiguspärase tegevusega tekitatud häiringuid. Kui tegevusel puudub seaduslik alus, siis on ka sellega kaasnev häiring õigusvastane. (p 15)


Vabariigi Valitsuse 9. juuli 2015. a korraldus nr 282 on ühtlasi Vabariigi Valitsuse luba korraldada riigimetsas alalist väljaõpet MS § 36 lg 1 p 2 ja lg 2 mõttes. MS § 36 lg 1 p 2 sõnastusest ega ka metsaseaduse eelnõu ettevalmistavatest materjalidest ei nähtu, et punktis 2 sätestatud alus kohalduks või oleks kavandatud kohalduma vaid juhul, kui väljaõpet tehakse sellises riigimetsas, mis ei ole Kaitseministeeriumi valitsemisel. (p 15.2)


MaaKatS § 2 p 9 järgi on katastriüksuse sihtotstarve õigusaktidega lubatud ja nendes sätestatud korras määratud katastriüksuse kasutamise otstarve või otstarbed. MaaKatS § 18 lg 1 p 1 sätestab, et linna- või vallavalitsus määrab ehitisteta katastriüksusele sihtotstarbe maa tegeliku kasutuse alusel või detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel üldplaneeringu alusel. Sama seaduse § 181 lg 7 p 3 kohaselt on riigikaitsemaa riigikaitse otstarbel kasutatav maa, sealhulgas harjutusväljaku maa. Olukorras, kus Vabariigi Valitsus on asutanud harjutusvälja, riigikaitsealased ehitised puuduvad (vastavate planeerimis- ja ehitusmenetluste lõpetamiseni), maa tegelik kasutus on riigikaitseline ning ka üldplaneeringu järgi on tegu riigikaitse harjutusväljaga, ei saa pelgalt katastriüksuse sihtotstarbest tuletada riigimetsa riigikaitse eesmärgil alalise kasutuse õigusvastasust. (p 15.3)


KKS § 53 lg 1 järgi on Kaitseväe territoorium alaliselt Kaitseväe valduses olev territoorium. Kaitseväe territoorium on ühtlasi Kaitseväe julgeolekuala (KKS § 50 p 1). Kaitseväe territooriumi eriliigiks on harjutusväli, millel kehtib samuti julgeolekuala režiim, kuid teatud eranditega. Esiteks, kui julgeolekualal üldiselt ei tohi viibida ilma Kaitseväe loata (KKS § 52 lg 1), siis harjutusväljal ei või kõrvaline isik viibida üksnes Kaitseväe üksuste taktikaliste harjutuste, õppuste, laskmiste, lõhketööde või relvade, lahingumoona, lahingu- ja muu tehnika katsetuste läbiviimise ajal (KKS § 53 lg 2). Teiseks on ette nähtud erinormid harjutusvälja tähistamiseks (KKS § 51 lg 2 alusel kehtestatud kaitseministri 12. augusti 2019. a. määruse nr 14 „Kaitseväe julgeolekuala tähistamise kord“ § 7, RelvS § 85 lg 5 alusel antud kaitseministri 28. detsembri 2010. a määrus nr 26 „Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljale ja lasketiirule esitatavad nõuded ja kasutamise kord“). Kuna harjutusväli on asutatud, laieneb sellele juurdepääsu ja seal liikumise kohta ka KKS § 53 lg 2 õiguslik režiim. (p 16.1)


AÕKS § 55 lg 3 p 4 kohaselt ei kuulu välisõhus leviva müra hulka riigikaitselise tegevusega tekitatud müra. See säte kohaldub vaid juhul, kui riigikaitselist tegevust korraldatakse maa-alal õiguslikul alusel. AÕKS § 55 lg 3 p 4 kohaldamine ei eelda samas alati, et maal oleks riigikaitseline sihtotstarve. See võib olla ka muu, kui maal toimuv on juhuslik. Seega on lubatud korraldada Eesti eri paigus õppusi ja tekitada sellega müra normtasemeid ületavat müra, kui õppused on ajutised. Küll lasub vastustajatel jätkuvalt üldine kohustus järgida oma tegevustes ettevaatuspõhimõtet ja vähendada võimalikult suurel määral mürahäiringut (KeÜS § 3 lg 1, § 4 ja § 11 lg 1). (p 16.2)

3-15-241/62 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.12.2019

Juhindudes Euroopa Kohtu otsusest Eesti Pagari asjas, täiendab RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 intressi kohta esitatud seisukohti. Intressi määramine ebaseadusliku riigiabi andmise ja tagasinõudmise vahelise aja eest on põhimõtteliselt võimalik niivõrd, kui see on vajalik abisaaja tegeliku eelisseisundi tasandamiseks. (p 22)

Euroopa Kohus on selgitanud, et sedalaadi asjades peab liikmesriigi asutus ELTL art 108 lg 3 alusel kohustama abisaajat maksma intressi ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik olukord kestis. Kuna liidu õigusnormides pole kindlaks määratud intressi arvutamise reegleid, peab need kehtestama liikmesriik. Seejuures ei või riigisisene õigus nurjata liidu õiguse kohaldamist sellega, et muudab liikmesriigi kohtutel või asutustel võimatuks tagada ELTL art 108 lg 3 kolmanda lause järgimine. Riigisisesed normid peavad tagama intressi maksmise kogu ajavahemiku eest, mille vältel sai isik abi kasutada, ning intress peab olema samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama (Eesti Pagar, p-d 134–135, 139, 141). (p 23)

Kolleegium jääb asjas nr 3-3-1-8-16 tehtud otsuse p-s 41 võetud seisukoha juurde, et Eesti õiguses pole õigusselguse põhimõttele vastavat normi, mille alusel abi andmise ja tagasinõudmise vahelise aja eest intressi nõuda ja arvestada. Ilma EL-i õiguse mõjuta välistaks STS 2007–2013 § 28 lg 2 erinormina nii sama paragrahvi lg 1 kui ka HMS § 69 lg 1 ja selles viidatud eraõiguse alusetu rikastumise sätete kohaldamise. Osas, milles STS § 2007–2013 § 28 lg 2 on vastuolus ELTL art 108 lg-le 3 antud tõlgendusega, tuleb vastustajal ja kohtutel see norm aga kohaldamata jätta. See võimaldab vaidlusalusaluse ajavahemiku puhul kohaldada sama paragrahvi lg-t 1 niivõrd, kui see on vajalik ELTL art 108 lg-st 3 tuletatud kohustuste täitmiseks. (p 24)

Euroopa Kohus on asjas nr C-42/17: M.A.S. ja M.B. tehtud otsuse p-s 61 selgitanud, et kui liikmesriigi kohus jõuab järeldusele, et karistusseadustiku sätete kohaldamata jätmine läheb vastuollu kuritegude ja karistuste seaduses sätestatud põhimõttega, siis ei pea ta seda kohustust täitma, isegi kui täitmine võimaldaks heastada liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese olukorra. Niisiis tuleb karistuste kohaldamisel jälgida, et liikmesriigi kohtu meetmed liidu õigusest tuleneva kohustuse täitmiseks ei satuks vastuollu selliste oluliste õiguspõhimõtetega nagu karistusnormi ettenähtavus, täpsus ja tagasiulatuva jõu puudumine (samas, p 51 jj). (p 25)

ELTL art 108 lg-st 3 tuletatud intressikohustuse eesmärk pole siiski karistamine, vaid õigusvastase eelise tasandamine. Vastustajal ja kohtutel tuleb abi andmise ja tagasinõudeotsuse tegemise vahelise aja suhtes STS 2007–2013 § 28 lg-t 1 kohaldades jälgida, et intress piirduks vaid summaga, mida abisaaja oleks pidanud maksma abile vastavat laenu turult võttes. Tegelikult säästetud intressikulu ületavas osas pole STS 2007–2013 § 28 lg-s 2 sätestatud intressi tasumise ajaline piirang vastuolus EL-i õigusega. Osas, milles STS 2007–2013 § 28 lg 2 on EL-i õigusega kooskõlas, tuleb kohtul seda sätet kohaldada. Teiseks on Euroopa Kohus oluliseks pidanud just konkreetse abisaaja eelisolukorra kõrvaldamist ja laenutingimusi, mis oleks kehtinud just tema puhul (Eesti Pagar, p-d 141–142). Kolmandaks tuleb jälgida, et intressil ei tekiks õigusselgusetus olukorras karistavat toimet. (p 26)


Euroopa Kohus kinnitas Eesti Pagari asjas halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohta, et praeguse juhtumiga sarnastes olukordades, kus riigisisene õigus ei sätesta asjakohast tähtaega, tuleb lähtuda määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 1 sätestatud nelja-aastasest aegumistähtajast (p 128). (p 18)

Euroopa Kohtu selgituse kohaselt katkeb aegumine mh siis, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eiramisega seotud juurdluse algatamisest. Juurdluse algatamine tähistab mis tahes toimingut, mis piisavalt täpselt hõlmab tehinguid, millega seoses eeskirjade eiramist kahtlustatakse. Viidatud sättes nimetatud tingimust tuleb pidada täidetuks, kui kõik faktilised asjaolud võimaldavad järeldada, et juurdluse algatamine on kõnealusele isikule tõepoolest teatavaks tehtud (Eesti Pagar, p 126).

Euroopa Kohus on varem selgitanud, et aegumistähtaegade eesmärk on üldiselt tagada õiguskindlus. See ülesanne ei oleks täidetud, kui aegumistähtaja saaks peatada mis tahes üldise kontrollitoiminguga, millel ei ole mingit seost piisavalt täpselt piiritletud tehinguid puudutavate eiramiste kahtlusega (otsused asjades nr C-278/02: Handlbauer, p 40; C-367/09: SGS Belgia, p 68; C-465/10: Chambre de commerce, p 60; C-52/14: Pfeifer & Langen, p 41). Määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kolmanda lõigu kohaselt peab tegemist olema menetlusega, mida viib läbi riigisisese õiguse kohaselt uurimis- ja menetlustoimingute tegemiseks pädev asutus (Pfeifer & Langen, p 33). Juurdlust algatades tuleb piisava täpsusega esile tuua tehingud, mis on tekitanud eiramiskahtlusi. See nõuab, et juurdlust algatades oleks mainitud konkreetse karistuse määramise või haldusmeetme võtmise võimalust (Pfeifer & Langen, p 47). (p 20)


Kaebaja nõude aluseks on faktiliselt abi tagasinõudmise otsus (mitte vastustaja tegevus toetuse andmisel) ning õiguslikult HMS § 67 lg 3. Nõude tekkimine sellel alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Euroopa Kohtu seisukohad Eesti Pagari asjas ei jäta praegusel juhul ka HMS § 67 lg 3 kontekstis ruumi kaebaja usaldusest kõnelemiseks. Asjakohatud on aga halduskohtu viited HMS § 67 lg 4 p-dele 2 ja 4. Kaebaja kasutas abi toetuse andmise otsuses määratud eesmärgil ning usaldust ei välista igasugune võimalus haldusakt kehtetuks tunnistada (vt lähemalt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 16). Eriseadustes ja määrustes sätestatud võimalus tunnistada õigusvastane riigiabi otsus kehtetuks kattub sisuliselt HMS § 65 lg-s 1 sätestatud universaalse võimalusega. (p 29)


NB! Seisukoha muutus!

Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. (p 14)

Vastustajal polnud praegusel juhul pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). (p 17)


Üldise grupierandi määruse art 8 lg-s 2 sätestati, et selle määruse alusel väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele antaval abil loetakse olevat ergutav mõju, kui abisaaja on enne projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist esitanud asjaomasele liikmesriigile abi saamiseks taotluse. Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt on töid selle sätte tähenduses alustatud, kui projekti või tegevuse jaoks mõeldud seadmete esimene tellimus on tehtud tingimusteta ja õiguslikult siduva kohustuse võtmise teel enne abitaotluse esitamist, olenemata sellest, kui suur on võimalik kohustusest väljumise kulu (C-349/17: Eesti Pagar, p 82). (p 15)


NB! Seisukoha muutus!

Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. (p 14)

Vastustajal polnud praegusel juhul pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). (p 17)

Kaebaja nõude aluseks on faktiliselt abi tagasinõudmise otsus (mitte vastustaja tegevus toetuse andmisel) ning õiguslikult HMS § 67 lg 3. Nõude tekkimine sellel alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Euroopa Kohtu seisukohad Eesti Pagari asjas ei jäta praegusel juhul ka HMS § 67 lg 3 kontekstis ruumi kaebaja usaldusest kõnelemiseks. Asjakohatud on aga halduskohtu viited HMS § 67 lg 4 p-dele 2 ja 4. Kaebaja kasutas abi toetuse andmise otsuses määratud eesmärgil ning usaldust ei välista igasugune võimalus haldusakt kehtetuks tunnistada (vt lähemalt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 16). Eriseadustes ja määrustes sätestatud võimalus tunnistada õigusvastane riigiabi otsus kehtetuks kattub sisuliselt HMS § 65 lg-s 1 sätestatud universaalse võimalusega. (p 29)


NB! Seisukoha muutus!

Lähtudes Euroopa Kohtu seisukohtadest asjas nr C-349/17: Eesti Pagar, muudab kolleegium RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-8-16 võetud seisukohti liikmesriigi asutuse poolt ergutava mõju kindlakstegemise, abi tagasinõudmise kohustuse ja abisaaja õiguspärase ootuse kohta. (p 14)

Vastustajal polnud praegusel juhul pädevust tuvastada abi võimalikku ergutavat mõju muude asjaolude alusel, nagu nt lepingust väljumise kulu või projekti võimalik elluviimine muudetud kujul. Euroopa Kohus leidis samuti, et ELTL art 108 lg 3 järgi peab liikmesriigi asutus omal algatusel nõudma tagasi määruse nr 800/2008 alusel antud abi, kui ta hiljem tuvastab, et selle määrusega seatud tingimused ei olnud täidetud (Eesti Pagar, p 95). Ühtlasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi asutus ei saa juhul, kui ta annab abi määrust nr 800/2008 ekslikult kohaldades, tekitada abisaajal õiguspärast ootust, et abi on seaduslik (p 106). (p 17)

Kaebaja nõude aluseks on faktiliselt abi tagasinõudmise otsus (mitte vastustaja tegevus toetuse andmisel) ning õiguslikult HMS § 67 lg 3. Nõude tekkimine sellel alusel eeldab isiku usaldust ehk õiguspärast ootust, et haldusakt jääb kehtima. Euroopa Kohtu seisukohad Eesti Pagari asjas ei jäta praegusel juhul ka HMS § 67 lg 3 kontekstis ruumi kaebaja usaldusest kõnelemiseks. Asjakohatud on aga halduskohtu viited HMS § 67 lg 4 p-dele 2 ja 4. Kaebaja kasutas abi toetuse andmise otsuses määratud eesmärgil ning usaldust ei välista igasugune võimalus haldusakt kehtetuks tunnistada (vt lähemalt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 16). Eriseadustes ja määrustes sätestatud võimalus tunnistada õigusvastane riigiabi otsus kehtetuks kattub sisuliselt HMS § 65 lg-s 1 sätestatud universaalse võimalusega. (p 29)

3-16-1172/103 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.11.2018

Teabevahetus riikide vahel on kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni kohaselt loomulik otsuse tegemise eeldus ja kuigi iseenesest pole välistatud, et riigil on kogu vajalik info olemas ja ta teeb otsuse üleandmise kohta teiselt riigilt teavet küsimata, ei saa sellisel viisil otsuse tegemist nõuda. Sedavõrd laia kaalutlusruumiga otsuse puhul on ootuspärane, et menetlus ja info kogumine võtab aega ning menetluse lõpptulemus ei ole ettenähtav. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. (p 12)


KrMS § 488 lg 5 kohaselt otsustab vangistusega karistatud isiku üleandmise või sellest keeldumise valdkonna eest vastutav minister. Selline otsus on haldusakt. Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioonist tuleneb selgelt, et isiku saab üle anda, kui mõlemad riigid on teinud nõustuva otsuse. Selline otsus reguleerib seega siduvalt karistatud isiku õigusi ja kohustusi ning vastab ka muus osas HMS § 51 lg-s 1 esitatud haldusakti tunnustele. Kuigi küsimust reguleerib kriminaalmenetluse seadustik, on sisuliselt tegemist haldusmenetlusega ning otsuse teeb haldusorgan. Ka haldusakti (praegusel juhul nõusoleku) andmisest keeldumine on haldusakt. (p 10)

Justiitsministeeriumi poolt Venemaa Föderatsioonile konventsiooni alusel info saatmise näol oli tegemist üksnes teabe edastamise toiminguga ning konventsiooni järgi ei pea teavet edastav riik enne seda olema teinud otsust üleandmisega nõustumise kohta. (p 11)

Teabevahetus riikide vahel on kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni kohaselt loomulik otsuse tegemise eeldus ja kuigi iseenesest pole välistatud, et riigil on kogu vajalik info olemas ja ta teeb otsuse üleandmise kohta teiselt riigilt teavet küsimata, ei saa sellisel viisil otsuse tegemist nõuda. Sedavõrd laia kaalutlusruumiga otsuse puhul on ootuspärane, et menetlus ja info kogumine võtab aega ning menetluse lõpptulemus ei ole ettenähtav. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. (p 12)

Riigil on karistuspoliitika valdkonnas ulatuslik suveräänne otsustusruum. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda enda karistuse kandmiseks üleandmist elukohariigile. Kohtulik kontroll elukohariigile üleandmise taotluste kohta tehtud otsuste üle on piiratud. Kontrollida saab üksnes menetlusreeglite järgimist ja seda, kas tehtud on ilmselgeid kaalutlusvigu. (p 14)


Riigil on karistuspoliitika valdkonnas ulatuslik suveräänne otsustusruum. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda enda karistuse kandmiseks üleandmist elukohariigile. Kohtulik kontroll elukohariigile üleandmise taotluste kohta tehtud otsuste üle on piiratud. Kontrollida saab üksnes menetlusreeglite järgimist ja seda, kas tehtud on ilmselgeid kaalutlusvigu. (p 14)

3-15-2937/75 PDF Riigikohtu halduskolleegium 29.05.2018

Tulenevalt RavS §-st 1163 ja § 1167 lg-st 2 võivad enne RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 jõustumist välja antud tegevusload jääda senises mahus kehtima ja adressaadid võivad kasutada neist lubadest varem tulenenud õigusi üleminekuaja lõpuni. RavS § 41 lg-s 3 ja § 42 lg-s 5 sätestatud piirangud laienevad üldapteegi tegutsemiskoha muutmisele ka RavS §-s 1163 ja § 1167 lg-s 2 sätestatud üleminekuajal. (p-d 12 ja 14)

RavS §-d 1163 ja 1167 ei anna võimalust üleminekuajal teises tegutsemiskohas üldapteegi tegevust alustada. Teises tegutsemiskohas üldapteegi tegevuse alustamise õigust ei tulene ka asjaolust, et samal ajal lõpetas senisel kujul tegevuse sama isiku üldapteek tegevusloal märgitud tegutsemiskohas. RavS § 40 lg 1 järgi peab igal üldapteegil olema eraldi tegevusluba. Uue üldapteegi asutamisel tuleb taotleda uus tegevusluba sõltumata sellest, kas apteegipidaja teine üldapteek lõpetab tegevuse. (p-d 15 ja 16)

Erinevalt uue apteegi asutamisest tuleb apteegi kolimist õiguslikult vaadelda senisest loast tuleneva õiguse teostamise jätkuna. Seda tuleb arvestada ka RavS §-de 1163 ja 1167 kohaldamisel. Kolimiseks ja seniste õiguste teostamise jätkamiseks ei saa aga lugeda mistahes tegutsemiskoha muutmist. Üldapteegi tegevuse jätkamisega ei ole tegemist siis, kui uus apteek avatakse täiesti uues kohas ja täiesti uue personaliga. Ainuüksi oluline erinevus uue ja vana apteegi tegutsemiskohtade vahel välistab vaidlusaluse muudatuse kvalifitseerimise senise apteegi kolimiseks. (p 15)

Apteegireformiga kaasneda võiv vajadus apteeke võõrandada ei tähenda, et apteegipidajatele tuleb üleminekuajal anda võimalus avada lisaapteeke, isegi kui nende võõrandamine proviisoritele oleks hõlpsam või tulutoovam kui seni tegutsenud apteekide võõrandamine. Uue apteegi avamine ei kõrvalda ega leevenda vajadust vana apteek kas sulgeda või võõrandada või muuta apteegipidaja osanike ring nõuetekohaseks. Tegevust uues tegutsemiskohas ei saa vaadelda varasema investeeringu tagasiteenimisena. Tegemist on üleminekuperioodil tehtud uue investeeringuga. Üleminekuaja eesmärk pole ka kompenseerida uute apteekide avamise võimalusega olukordi, kus apteegipidaja peab ärilistel kaalutlustel otstarbekaks sulgeda varasem apteek enne üleminekuaja lõppu. (p 22)


MsüS § 30 lg 4 reguleerib asjaolude muutumise teate õiguslikke tagajärgi ega näe ette erandit sama seaduse § 37 lg 4 kolmandast lausest. MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. MsüS § 37 lg 4 reguleerib nii õigusrikkumiste tagajärgi kui kohaldub ka majandustegevusest loobumise korral. (p 20)


Tegevusloale kantav märge üldapteegi tegutsemiskoha kohta ei ole vaid informatiivse tähendusega. Üldapteek ei või isetahtsi tegutseda tegutsemiskohas, mida pole tegevusloale kantud (vt RKHK otsus asjas nr 3-15-1445, p 17). Seega on sellel märkel adressaadi õiguste jaoks konstitutiivne, mitte informatiivne tähendus. Informatiivne tähendus on aga nt loa adressaadi sidevahendite andmetel. (p 17)

Uue üldapteegi asutamisel tuleb taotleda uus tegevusluba (RavS § 40 lg 1) sõltumata sellest, kas apteegipidaja teine üldapteek lõpetab tegevuse. Erinevalt uue apteegi asutamisest tuleb apteegi kolimist õiguslikult vaadelda senisest loast tuleneva õiguse teostamise jätkuna. Kolimiseks ja seniste õiguste teostamise jätkamiseks ei saa aga lugeda mistahes tegutsemiskoha muutmist. Üldapteegi tegevuse jätkamisega ei ole tegemist siis, kui uus apteek avatakse täiesti uues kohas ja täiesti uue personaliga. Ainuüksi oluline erinevus uue ja vana apteegi tegutsemiskohtade vahel välistab vaidlusaluse muudatuse kvalifitseerimise senise apteegi kolimiseks. (p 15)

Üldapteegi tegutsemiskoha muutmine on käsitatav põhiregulatsiooni muutmisena. Sellele vastavalt tuleb muudetud tegevusluba käsitada uue tegevusloana ja see kinnitab RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 piirangute järgimise vajadust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-1445). Uusi piiranguid tuli kohaldada kolmanda isiku üldapteegi avamiseks loa andmisel sõltumata sellest, kas tegutsemiskoht on tegevusloa põhiregulatsiooni osa või kõrvaltingimus ja kas asjaomane õigus anti uue tegevusloaga või senise tegevusloa muutmisega. (p 16)

MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. (p 20)

Uue tegevusloa väljaandmise nõue ei ole võrreldes loa muutmisega tingimata ettevõtlusvabaduse olulisem ja intensiivsem piirang ja sellele ei pea kindlasti eelistama muutmist. See, millised riived uus luba või vana loa muutmine kaasa toob, sõltub valdkonnas kehtivatest erinormidest ja juhtumi asjaoludest. Nt üldapteegi tegutsemiskoha muutmisel tuli arvestada uute asutamispiirangutega sõltumata sellest, kas seadus võimaldab muudatuse teha tegevusloa muutmise või uue tegevusloa andmise teel. (p 21)

Ettevõtte kolimine, samuti varasema ettevõtte sulgemine ja uue avamine on majandustegevuse normaalsed osad ja kaitstud ettevõtlusvabadusega. See aga ei tähenda, et need muudatused ei võiks alluda loareservatsioonile ega muudele seadusest tulenevatele piirangutele. (p 22)


Üldapteegi tegutsemiskoha muutmine on käsitatav põhiregulatsiooni muutmisena. Sellele vastavalt tuleb muudetud tegevusluba käsitada uue tegevusloana ja see kinnitab RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 piirangute järgimise vajadust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-1445). Uusi piiranguid tuli kohaldada kolmanda isiku üldapteegi avamiseks loa andmisel sõltumata sellest, kas tegutsemiskoht on tegevusloa põhiregulatsiooni osa või kõrvaltingimus ja kas asjaomane õigus anti uue tegevusloaga või senise tegevusloa muutmisega. Erinevalt uue apteegi asutamisest tuleb apteegi kolimist õiguslikult vaadelda senisest loast tuleneva õiguse teostamise jätkuna. Ainuüksi oluline erinevus uue ja vana apteegi tegutsemiskohtade vahel välistab vaidlusaluse muudatuse kvalifitseerimise senise apteegi kolimiseks. (p-d 15 ja 16)

MsüS § 30 lg 4 reguleerib asjaolude muutumise teate õiguslikke tagajärgi ega näe ette erandit sama seaduse § 37 lg 4 kolmandast lausest. MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. MsüS § 37 lg 4 reguleerib nii õigusrikkumiste tagajärgi kui kohaldub ka majandustegevusest loobumise korral. (p 20)


Apellatsioonimenetluses on menetlusosalisel õigus esitada kohtukõne teesid kirjalikult. Tulenevalt HKMS § 129 lg-st 3 ja § 185 lg-st 1 on ringkonnakohtu istungi suhtes kohaldatav TsMS § 402 lg 7. Kohtukõne teeside esitamine ei ole HKMS 18. peatükis välistatud ja see ei ole vastuolus apellatsioonimenetluse olemusega. Ehkki HKMS § 194 ei kasuta mõistet "kohtuvaidlus", on menetlusosalisel õigus ringkonnakohtu istungil kohtukõnele. Vastavalt TsMS § 402 lg-le 2 seisneb kohtuvaidlus kohtukõnede esitamises. Kui kohtukõne teesid sisaldavad uusi, hilinenult esitatud asjaolusid, võib kohus jätta need menetlemata (HKMS § 51 lg 4). (p 27)


Õiguspärast ootust apteegi avamise suhtes ei saa tekitada teistele isikutele antud tegevusload ega nende muutmine. Iga tegevusluba on iseseisev haldusotsus ja loa taotleja peab arvestama, et õiguslikult puudutatud isikud võivad taotleda nende kohtulikku kontrolli. (p 23)


Tegevusloale kantav märge üldapteegi tegutsemiskoha kohta on adressaadi õiguste jaoks konstitutiivse tähendusega. Üldapteegi tegutsemiskoha muutmine on käsitatav põhiregulatsiooni muutmisena. Sellele vastavalt tuleb muudetud tegevusluba käsitada uue tegevusloana. (p-d 16 ja 17, vt ka p 15)

MsüS § 30 lg 4 reguleerib asjaolude muutumise teate õiguslikke tagajärgi ega näe ette erandit sama seaduse § 37 lg 4 kolmandast lausest. MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. MsüS § 37 lg 4 reguleerib nii õigusrikkumiste tagajärgi kui kohaldub ka majandustegevusest loobumise korral. (p 20)

Uue tegevusloa väljaandmise nõue ei ole võrreldes loa muutmisega tingimata ettevõtlusvabaduse olulisem ja intensiivsem piirang ning sellele ei pea kindlasti eelistama muutmist. See, millised riived uus luba või vana loa muutmine kaasa toob, sõltub valdkonnas kehtivatest erinormidest ja juhtumi asjaoludest. (p 21)


Ettevõtte kolimine, samuti varasema ettevõtte sulgemine ja uue avamine on majandustegevuse normaalsed osad ja kaitstud ettevõtlusvabadusega. See aga ei tähenda, et need muudatused ei võiks alluda loareservatsioonile ega muudele seadusest tulenevatele piirangutele. Praegusel juhul ei ole tegemist tavapärase ettevõtlusrežiimiga, vaid üleminekuajaga, mille lõppedes peavad nõuetele mittevastavad ettevõtjad olema turult lahkunud. Uue apteegi avamise piirangut õigustab selles asjas ülekaalukas avalik huvi – rahvatervise kaitse (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-1445, p-d 30–31). (p 22)

Uue tegevusloa väljaandmise nõue ei ole võrreldes loa muutmisega tingimata ettevõtlusvabaduse olulisem ja intensiivsem piirang ja sellele ei pea kindlasti eelistama muutmist. See, millised riived uus luba või vana loa muutmine kaasa toob, sõltub valdkonnas kehtivatest erinormidest ja juhtumi asjaoludest. (p 21)

3-3-1-8-16 PDF Riigikohus 09.06.2016

Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2006. a määruse nr 278 § 11 lg 1, mis näeb ette toetuse tagasinõudmise otsustamise 90 kalendripäeva jooksul tagasinõudmise alustest teadasaamisest, ei sätesta nõuet lõpetavat tähtaega, vaid paneb kohustuse tagada mõistlik menetlusaeg. HMS § 41 ei välista haldusakti andmist pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist, kuid nõuab, et sel juhul teavitataks isikut ja selgitataks viivituse põhjusi. Menetlusliku tähtaja rikkumine on menetlusviga, kuid ei anna iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks (HMS § 58). (p 13)


Abi tagasinõudmine liikmesriigi asutuse enda algatusel on kaalutlusotsus. Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb õiguspärase ootusega arvestada niivõrd kui see ei muuda EL õiguse elluviimist võimatuks või ebamõistlikult keeruliseks. Õiguspärane ootus on välistatud, kui isik teadis või oleks hoolsuskohustuse järgimise korral pidanud teadma ergutava mõju klausli rikkumisest. Usalduse kaitse põhimõtet ei saa rakendada ühenduse õiguse selge sätte vastu. (p d 31-32)

Õiguspärane ootus ei takista tingimata toetuse tagasinõudmist, vaid seda tuleb juhtumi asjaolude valguses kaaluda mh avaliku huviga, sh EL huviga. Abi säilitamist õigustava asjaoluga võiks olla tegemist iseäranis siis, kui siseriiklik asutus oleks teadlikult soovitanud isikul sõlmida lepingud enne taotluse esitamist või kui asutus oleks taotlust rahuldades olnud rikkumisest teadlik. Põhjendatud lootusi ei saa tekkida varasematest kontrollidest kulude ja tööde abikõlbulikkuse üle, kui asutus ei tea sel ajal isiku sõlmitud lepingutest. Tõendada tuleb juhtnööride andmist just lepingute eelnevaks sõlmimiseks – sellega ei saa samastada üldist üleskutset toetuse taotlemiseks. (p-d 33-35) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 19.12.2019, nr 3-15-241/62, p-d 14-17)


Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2006. a määruse nr 278 § 11 lg 1, mis näeb ette toetuse tagasinõudmise otsustamise 90 kalendripäeva jooksul tagasinõudmise alustest teadasaamisest, ei sätesta nõuet lõpetavat tähtaega, vaid paneb kohustuse tagada mõistlik menetlusaeg. HMS § 41 ei välista haldusakti andmist pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist, kuid nõuab, et sel juhul teavitataks isikut ja selgitataks viivituse põhjusi. Menetlusliku tähtaja rikkumine on menetlusviga, kuid ei anna iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks (HMS § 58). (p 13)

EL finantshuvide kaitse määruse (2988/95) art-st 3 tulenev nelja-aastane aegumistähtaeg riigiabi tagasinõudmiseks algab eeskirjade eiramise hetkest ning selle järgimiseks peab kontrollimenetlus algama enne tähtaja lõppu. Kui õigusaktid ei sätesta teisiti, kohaldub HMS § 35 lg 1 p 2 ka haldusmenetlusele, mida Eesti asutus viib läbi EL õiguse alusel. (p 14)

Nelja-aastane aegumistähtaeg ei ühildu hästi 10-aastase aegumistähtajaga, mis kehtib Komisjoni poolt tehtavate riigiabi tagasinõudmise otsuste suhtes (määruse nr 659/1999 art 15 lg 1). Komisjoni otsust täites ei saa liikmesriik tugineda 4-aastasele tähtajale ja jätta kasuliku mõjuta määruse nr 659/1999 art 15 lg-t 1 kui erisätet. Kui Komisjon aga tagasinõudmise otsust teinud ei ole, määrus nr 659/1999 ei kohaldu. (p 16)

Määruse nr 2988/95 art 3 lg-t 1 ei saa pidada selgeks ega kohtupraktikas selgitatuks küsimuses, kas see laieneb juhtumile, kus liikmesriigi asutus nõuab toetust tagasi ilma Komisjoni otsuseta. Tekkida võib vajadus küsida Euroopa Kohtult selles osas eelotsust. (p 17)

Abi tagasinõudmine liikmesriigi asutuse enda algatusel on kaalutlusotsus. Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb õiguspärase ootusega arvestada niivõrd kui see ei muuda EL õiguse elluviimist võimatuks või ebamõistlikult keeruliseks. Õiguspärane ootus on välistatud, kui isik teadis või oleks hoolsuskohustuse järgimise korral pidanud teadma ergutava mõju klausli rikkumisest. Usalduse kaitse põhimõtet ei saa rakendada ühenduse õiguse selge sätte vastu. (p d 31-32)


Määruse nr 2988/95 art 3 lg-t 1 ei saa pidada selgeks ega kohtupraktikas selgitatuks küsimuses, kas see laieneb juhtumile, kus liikmesriigi asutus nõuab toetust tagasi ilma Komisjoni otsuseta. Tekkida võib vajadus küsida Euroopa Kohtult selles osas eelotsust. (p 17)


Siduva lepingu sõlmimine enne abitaotluse esitamist ei pruugi alati ergutavat mõju välistada. Regionaalabi suunised on halduseeskiri, mitte EL õigusakt. Kuigi ka Euroopa Kohus on lepingu sõlmimise fakti kui asjakohast kriteeriumi kinnitanud, ei ole ta välistanud võimalust, et ergutavat mõju saab tõendada ka muude kriteeriumide alusel (otsus asjas nr C-630/11 P: HGA). Kui isik ei kaota loobumise tõttu märkimisväärset rahasummat, ei pruugi lepingu sõlmimine enne abi taotlemist abi ergutavat mõju välistada. (p-d 20-22)

Õiguspärane ootus ei takista tingimata toetuse tagasinõudmist, vaid seda tuleb juhtumi asjaolude valguses kaaluda mh avaliku huviga, sh EL huviga. Abi säilitamist õigustava asjaoluga võiks olla tegemist iseäranis siis, kui siseriiklik asutus oleks teadlikult soovitanud isikul sõlmida lepingud enne taotluse esitamist või kui asutus oleks taotlust rahuldades olnud rikkumisest teadlik. Põhjendatud lootusi ei saa tekkida varasematest kontrollidest kulude ja tööde abikõlbulikkuse üle, kui asutus ei tea sel ajal isiku sõlmitud lepingutest. Tõendada tuleb juhtnööride andmist just lepingute eelnevaks sõlmimiseks – sellega ei saa samastada üldist üleskutset toetuse taotlemiseks. (p-d 33-35) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 19.12.2019, nr 3-15-241/62, p-d 14-17)

3-3-1-78-14 PDF Riigikohus 06.03.2015

PS § 9 lg 2 kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Mittevaraline kahju ei ole kooskõlas juriidilise isiku olemusega, sest juriidilisel isikul ei ole valu ega kannatusi. Juriidilise isiku osanike ja töötajate valu ja kannatusi ei saa omistada juriidilisele isikule. (p 22) Osa juriidilisele isikule tekkida võivast mittevaralisest kahjust, millele viitab Euroopa Inimõiguste Kohus, on Eestis hüvitatav varalise kahjuna (nt äriühingu maine ja ettevõtluse takistamine). (p 23)


Peamiseks õiguskaitsevahendiks, mida haldusmenetluses viivituse korral kasutada, on haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõue (RVastS § 6). Kui leitakse, et menetluse liiga pika kestusega on rikutud subjektiivseid õigus, on võimalik pöörduda kohtusse kohustamisnõudega haldusmenetluse lõpuleviimiseks (HKMS § 37 lg 2 p 2). Kohustamiskaebuse raames saab taotleda esialgse õiguskaitse korras menetlustoimingute kiiret läbiviimist. (p 19)


Menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena. (p 18)


Maksuhaldurilt on võimalik taotleda ebamõistliku menetlusaja osas intressinõude kustutamist. (p 21)


Tühistamisnõude ülesanne ei ole pikaleveninud haldusmenetluse kompenseerimine. See oleks vastuolus halduse seaduslikkuse põhimõttega. Ebamõistlik viivitus on menetlusviga. Kui ebamõistlik viivitus mõjutab otsuse sisu, siis toob see HMS § 58 järgi kaasa haldusakti tühistamise. Menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena.(p 18)


Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud EIK-i kohtupraktika). (p 16) Mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võetavateks asjakohasteks kriteeriumiteks on muu hulgas asjaolud nagu maksukohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi kaalukus. Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid hinnanguline. (p 17


Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 6 omab tähendust mõistliku menetlusaja hindamisel kohtumenetluses, mitte haldusmenetluses. Halduskohtumenetluse pikkust hakatakse üldjuhul lugema nõuetekohase kaebuse esitamisest pädevale kohtule. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt võib kohtumenetluse kestus hakata kulgema varem: kohtumenetluse kestuse sisse võib olla vajalik arvestada ka eelnev haldusmenetlus, kui see on kohustuslik tingimus kohtusse pöördumiseks (24258/07, Hermenegild Schneeweiss jt vs. Austria, p 60) või kui haldusmenetlus on halduskohtumenetlusega vahetult seotud (vt 77669/12, Szepes vs. Ungari, p 14). Praeguses asjas ei ole selliste juhtumitega tegemist. (p 14) Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud EIK-i kohtupraktika). (p 16) Mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võetavateks asjakohasteks kriteeriumiteks on muu hulgas asjaolud nagu maksukohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi kaalukus. Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid hinnanguline. (p 17)


Rikkumise tuvastamine võib olla piisavaks ja õiglaseks hüvitiseks (vt halduskolleegiumi 11. detsembri 2009. a otsust asjas nr 3-3-1-80-09, p 12). (p 20)


Menetluse ebamõistlikul venimisel võib ekstreemsetel juhtudel kerkida üles küsimus menetluse proportsionaalsusest (vt halduskolleegiumi 13. veebruari 2012. a otsust asjas nr 3-3-1-79-11, p 13). (p 24)

3-3-1-62-14 PDF Riigikohus 11.02.2015

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 esimese lause järgi on tõendamiskoormus haldusorganil, kes peab tõendama haldusaktide põhjendustes sisalduvaid väiteid (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 28. jaanuari 2013. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-16-12, p 19; 19. detsembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-06, p 21). (p 16)

Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tuleneb nõue selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Tulenevalt haldusaktide rasketest tagajärgedest adressaadi suhtes, peavad asjaolud kassaatori Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamiseks ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumiseks olema tõendatud (p 18)

KodS § 32 lg 2 sõnakasutus „võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu“ viitab sellele, et isikule väljastatud Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsustuse tegemiseks peab haldusorgani eelnev Eesti kodaniku passi taotlejat soodustava otsustuse tegemise põhistus olema tagasiviidav võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendini, milleta haldusorgan ei oleks saanud sellist otsustust teha. (p 19)

Kolleegium märgib, et seda, kas valeandmeid on esitatud teadlikult, tuleb hinnata sageli vaid kaudsetest tõenditest ja asjaolude kogumist ning elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes. /.../ ainuüksi andmete esitamisest ei ole alust järeldada, et isik teadis andmete ebaõigsusest. (p-d 22, 23)


Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb haldusorganil arvestada, et kodakondsus toob kaasa kohustusi nii riigile kui isikule. Riigi ja kodaniku vaheline püsiv side tugineb muu hulgas sellele, et haldusakti andmisel järgitakse õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid ning kodanik järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja seadusi. (p 26)

Haldusorgani otsus isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata jätmise kohta peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kui on tuvastatud, et isik määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 2. märtsi 2010 otsus nr C-135/08: Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, p 55). Proportsionaalsuse põhimõttega peab kooskõlas olema ka haldusorgani otsus tunnistada kehtetuks või keelduda väljastamast elamisluba isiku suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 tähenduses, juhul kui temaga sõltuvussuhtes olev Eesti kodanik jääks selle tagajärjel ilma tegelikust võimalusest kasutada Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevaid põhilisi õigusi (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 8. märtsi 2011. a otsus nr C-34/09: Gerardo Ruiz Zambrano vs. Office national de l’emploi (ONEm), p 42; Euroopa Kohtu suurkoja 15. novembri 2011. a otsus C-256/11: Murat Dereci jt vs. Bundesministerium für Inneres, p-d 62–67). (p 27)


Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tuleneb nõue selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Tulenevalt haldusaktide rasketest tagajärgedest adressaadi suhtes, peavad asjaolud kassaatori Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamiseks ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumiseks olema tõendatud (p 18)

KodS § 32 lg 2 sõnakasutus „võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu“ viitab sellele, et isikule väljastatud Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsustuse tegemiseks peab haldusorgani eelnev Eesti kodaniku passi taotlejat soodustava otsustuse tegemise põhistus olema tagasiviidav võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendini, milleta haldusorgan ei oleks saanud sellist otsustust teha. (p 19)


Haldusorgani otsus isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata jätmise kohta peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kui on tuvastatud, et isik määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 2. märtsi 2010 otsus nr C-135/08: Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, p 55). Proportsionaalsuse põhimõttega peab kooskõlas olema ka haldusorgani otsus tunnistada kehtetuks või keelduda väljastamast elamisluba isiku suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 tähenduses, juhul kui temaga sõltuvussuhtes olev Eesti kodanik jääks selle tagajärjel ilma tegelikust võimalusest kasutada Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevaid põhilisi õigusi (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 8. märtsi 2011. a otsus nr C-34/09: Gerardo Ruiz Zambrano vs. Office national de l’emploi (ONEm), p 42; Euroopa Kohtu suurkoja 15. novembri 2011. a otsus C-256/11: Murat Dereci jt vs. Bundesministerium für Inneres, p-d 62–67).“ (p 27)


Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb haldusorganil arvestada, et kodakondsus toob kaasa kohustusi nii riigile kui isikule. Riigi ja kodaniku vaheline püsiv side tugineb muu hulgas sellele, et haldusakti andmisel järgitakse õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid ning kodanik järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja seadusi. (p 26)

3-3-1-15-14 PDF Riigikohus 24.04.2014

Tingimus, mille kohaselt tuleb planeeringuga lubatavad tuulikud, mis paiknevad maavaravaru kohal, demonteerida ja ära vedada kahe aasta jooksul kaevandamisloa andmisest, on ebaproportsionaalne ega võta tasakaalustatult arvesse erinevaid huvisid. Kuigi tingimus on sobiv vastustaja eesmärgi – maavaravarule juurdepääsu tagamine – saavutamiseks, paneb see kaebaja äärmiselt ebakindlasse olukorda. Kui planeeringus seatakse selline tingimus, siis pole kaebajal võimalik prognoosida, millise ajavahemiku jooksul saab ta rajatavat tuulikuparki kasutada, st puuduvad andmed tuulikupargi rajamise majandusliku tasuvuse hindamiseks ja sellest lähtudes oma tegevuse kavandamiseks. Erinevalt tegutsemisest konkreetse teadaoleva tähtajani ei ole kaebajal praegusel juhul võimalik ette näha, kas kohustus tuulikud demonteerida tekib näiteks 5, 20 või 35 tegutsemisaasta järel. Selline olukord ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega (PS § 10), mille kaitseala hõlmab isiku mõistliku ootuse, et õiguskorras talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p 50). Juhul kui riigil siiski tekib ootamatu vajadus fosforiidivaru kasutamiseks enne planeeringuga seatud tähtaja lõppu, tuleb õiguspärase ootuse põhimõttest lähtuvalt konkreetseid asjaolusid arvestades kaaluda, kas tekkinud vajadus on piisavalt oluline, et õigustada tuulikupargi tegevuse lõpetamist enne tähtaja lõppu. Vaidlusaluse tingimusega on sisuliselt püütud välistada õiguspärase ootuse teke. Keskkonnaministeeriumil, kelle valitsemisalas on loodusvarade kasutamise ja arvestamise korraldamine, on võrreldes kaebajaga tunduvalt paremad andmed vaidlusaluse maavaravaru kaevandamise perspektiivi kohta. Ka sellest lähtudes on mõistlik, et just Keskkonnaministeerium peab suutma prognoosida, millal võib tekkida reaalne võimalus ja vajadus fosforiidi kaevandamiseks. Selle riski panemine kaebajale ei ole põhjendatud. (p-d 21–23)


Keskkonnaministeeriumi kooskõlastus või selle andmata jätmine on menetlustoiming planeerimismenetluses (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-1-10, p-d 11–12), mitte iseseisev haldusakt. Seega ei saa vastava kirjaga piirata isikute subjektiivseid õigusi, vaid üksnes teha ettepanekuid planeeringu sisu kohta. Järelikult ei saa planeeringu kooskõlastamisele seada tingimusi, mis ei ole lahendatavad planeeringuga. (p 14) Kuigi Keskkonnaministeeriumi kooskõlastus või sellest keeldumine on menetlustoiming, mitte haldusakt, tuleb tingimuste sisu õiguspärasuse hindamisel lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest (sh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine). Praeguses asjas on kaebaja seega õigustatult tõstatanud küsimuse, kas vastustaja esitatud tingimused on proportsionaalsed. (p 19) Nagu on leitud RKHK asjas nr 3-3-1-1-10 (määruse p 12), on tingimusliku kooskõlastuse puhul sisuliselt tegemist kooskõlastuse andmisest keeldumisega, milles Keskkonnaministeerium on lisaks kirjeldanud ka alternatiivset planeeringut, millele ta oleks nõus andma kooskõlastuse. Seega tuleb ka tingimusliku kooskõlastuse õiguspärasuse korral saata tingimustele vastavalt muudetud planeering uuesti Keskkonnaministeeriumile kooskõlastamiseks. Tingimusliku kooskõlastuse õigusvastasuse tuvastamise tagajärjel ei saa lugeda planeeringut kooskõlastatuks. Kuna PlanS § 17 lg 2 p-st 3 ja MaaPS §-st 62 tulenevalt vajab planeering Keskkonnaministeeriumi kooskõlastust, tuleb see saata uuesti Keskkonnaministeeriumile kooskõlastamiseks. (p 27)

Vt ka annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-1-10.


Üldplaneeringu ülesandeid reguleerib PlanS § 8 lg 3. PlanS § 8 lg 2 p 2 kohaselt on teemaplaneeringuna koostatud üldplaneeringu ülesanded samad. Planeeringute eesmärk ei ole reguleerida planeeringuala kohta sõlmitavate eraõiguslike lepingute sisu, vaid avalik-õiguslikke suhteid. Välistatud ei ole võimalus seada planeeringuga kavandatavale ehitamisele tingimus, et teatud tähtaja möödumisel või uute asjaolude esinemisel tuleb ehitised lammutada. See võib olla üks PlanS § 8 lg 3 p-s 3 nimetatud maa-ala kasutamis- ja ehitustingimustest. Tuulikupargi rajamise õigusest teemaplaneeringu alusel ei tulene aga iseenesest, et hoonestusõiguse lepingud konkreetsete kinnisasjade kohta ei või olla teistsuguse sisu ja tähtajaga. Isegi kui kaebajal on maa omanikuga sõlmitud hoonestusõiguse lepingu järgi pikaajalisem õigus kinnistut kasutada, ei saa ta seda õigust kasutada, kui tema tegevus on vastuolus õigusaktidega. Selliste piirangute seadmine planeeringuga on ka tõhusam kui tingimuste seadmine hoonestusõiguse lepingute sisule – planeering reguleerib kõigi planeeringualale ehitada soovivate isikute, sh ka kinnistuomanike endi õigusi ja kohustusi. (p 15)


Tingimus, mille kohaselt tuleb planeeringuga lubatavad tuulikud, mis paiknevad maavaravaru kohal, demonteerida ja ära vedada kahe aasta jooksul kaevandamisloa andmisest, on ebaproportsionaalne ega võta tasakaalustatult arvesse erinevaid huvisid. Kuigi tingimus on sobiv vastustaja eesmärgi – maavaravarule juurdepääsu tagamine – saavutamiseks, paneb see kaebaja äärmiselt ebakindlasse olukorda. Kui planeeringus seatakse selline tingimus, siis pole kaebajal võimalik prognoosida, millise ajavahemiku jooksul saab ta rajatavat tuulikuparki kasutada, st puuduvad andmed tuulikupargi rajamise majandusliku tasuvuse hindamiseks ja sellest lähtudes oma tegevuse kavandamiseks. Erinevalt tegutsemisest konkreetse teadaoleva tähtajani ei ole kaebajal praegusel juhul võimalik ette näha, kas kohustus tuulikud demonteerida tekib näiteks 5, 20 või 35 tegutsemisaasta järel. (p 22)


MaaPS § 62 ei erista aktiivset ja passiivset maavaravaru, vaid käsitleb arvelevõetud maavaravaru üldiselt (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-12, p-d 9 ja 16). Ka MaaPS § 62 lg-te 2–3 ettevalmistamise materjalidest nähtub, et üks sätte eesmärkidest oli võimaldada ehitamist näiteks fosforiidimaardla alale. Kuna tuulikupargi rajamine on püsiva iseloomuga tegevus, on asjakohane säte MaaPS § 62 lg 3. (p 13) MaaPS § 62 tuleb tõlgendada selliselt, et see võimaldab kaalumist. Vastupidine tõlgendus ei oleks mõistlik. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda avalikke ja erahuve ning leida tasakaalustatud lahendus. (p 18)

3-3-1-79-09 PDF Riigikohus 27.01.2010

Planeerimisseaduse § 10 lg 1 kohaselt võib iga isik teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku, mille menetlemine on kohaliku omavalitsuse kohustus. Samas ei kaasne ettepaneku esitamisega vältimatult detailplaneeringu algatamist, sest osundatud sätte kohaselt võib kohalik omavalitsus planeeringu koostamise algatamisest ka keelduda. Seaduses ei ole planeeringu koostamise algatamisest keeldumise aluseid ammendavalt sätestatud. Kohalikul omavalitsusel on planeeringutegevuses ulatuslik kaalutlusruum. Kaalutlemisel peab kohalik omavalitsus arvestama nii avalikke huve kui ka taotleja põhjendatud huve. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema planeeringu algatamise taotluse rahuldamist. Samas on isik õigustatud nõudma oma subjektiivsete õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt (vt Riigikohtu 06.11.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-62-02).


Üldplaneeringus fikseeritud keskkonnakaitselised ja muud kohaliku omavalitsusüksuse säästva ning tasakaalustatud arengu kriteeriumid on olulisteks asjaoludeks, mida vältimatult tuleb arvestada üldplaneeringu muutmise ettepaneku ja seeläbi ka detailplaneeringu algatamise taotluse põhjendatuse hindamisel. Detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on võimalik vaid erandlikult näiteks üldplaneeringu kehtestamise järel tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).


Planeeringute menetlemine on üheks kohalike omavalitsusüksuste põhitegevuseks. Sellistes valdkondades kohtuvaidluse käigus tekkinud advokaaditeenuste kulude väljamõistmine ei ole põhjendatud (vt ka Riigikohtu 19.06.2007 otsust asjas nr 3-3-1-24-07; 06.11.2007 otsust asjas nr 3-3-1-52-07; 14.01.2009 otsust asjas nr 3-3-1-62-08; 17.04.2009 otsust asjas nr 3-3-1-16-09).

3-3-1-12-07 PDF Riigikohus 19.04.2007

Kui planeeringu koostamist korraldab kohalik omavalitsus ise, võib erinevate huvide tasakaalustatud arvessevõtmise võimalus olla tõhusam juhul, kui planeeringu tellijaks on eelduslikult arendustegevuse kasumlikkusest huvitatud eraõiguslik isik. Avalikule huvile vastavad lahendused tuleb sobitada planeeringusse juba selle koostamise käigus. Arendaja huvide ning avalike huvide vastuollu sattumise oht on suurem juhul, kui detailplaneeringuga tehakse ettepanek üldplaneeringu muutmiseks. Kui vajadus üldplaneeringu muutmiseks selgub alles planeeringu koostamise käigus, tuleks planeeringu koostamise korraldamine koheselt üle anda haldusorganile ning PlanS § 10 lg 6 esimese lause alusel sõlmitud leping lõpetada.


Detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast ning selle menetlemisel ei ole võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu linna või valla territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu peaks detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine jääma erandiks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele. Üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Linna või valla arengu põhisuundade ja tingimuste määramine on omavalitsusüksuse otsustuspädevuses ning nõuetekohase menetluse läbiviimisel on omavalitsusüksus õigustatud varemtehtud otsuseid muutma.


Kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktset kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste muutumatuna säilimiseks. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda.


Maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus, mis on menetlustoiming, mitte iseseisev haldusakt. Nagu muidki menetlustoiminguid saab sellist kooskõlastust reeglina vaidlustada üksnes koos lõpliku haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 10.06.2003 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-38-03, p 22.)


Enne 1. septembrit HKMS kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist poolelt ei võimaldanud. Alates 1. septembrist 2006 kehtiva HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kohtumenetlusõiguse üldise põhimõtte kohaselt tuleb menetlusele rakendada selle läbiviimise ajal kehtivat regulatsiooni, kui seadus ei näe ette teisiti. Kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmisel tuleb arvestada, et kui kohtumenetlus, mille kulude väljamõistmist nõutakse, algas enne 1. septembrit 2006, ei pidanud kaebaja kaebuse esitamisel ette nägema võimalust kolmanda isiku menetluskulude tasumise kohustuse tekkimiseks. Samuti tuleb arvesse võtta seda, kui suur osa kolmanda isiku poolt nõutavatest menetluskuludest on kantud enne 1. septembrit 2006.

3-3-1-23-06 PDF Riigikohus 19.12.2006

Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on äärmiselt range mõjutusvahend, mida saab kasutada kohases menetluses ning üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral. Seejuures peavad puuduma või olema ammendatud leebemad võimalused rikkumise kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks (peatamine, muutmine, ettekirjutus puuduste kõrvaldamiseks jms). Ehitusloa kehtetuks tunnistamise menetlus peab tagama menetluse adressaadile võimaluse menetlusõiguste kasutamiseks. EhS § 28 lg 2, millest tuleneb ehitusloa kehtetuks tunnistamise tähtaeg, on menetluslikku tähendust omav säte, mis ei piira ega tohi piirata ärakuulamisõiguse võimaldamist. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise.


Haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, kuid usalduse kaitset ei saa kohaldada ebaõige halduspraktika jätkamise eesmärgil. Ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda ka võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes (vt Riigikohtu 06.12.2004 otsust nr 3-3-1-54-04).


Ehitusloa tühistamisel tuleb põhjalikult kaaluda nii avalikke kui erahuve ning pidada silmas neid õiguslikke ja faktilisi tagajärgi, mis saabuvad ehitusloa tühistamise tulemusena. Maaomaniku ehitusõiguse realiseerimise keelamine on omandi vaba kasutamise oluline piirang, mille möödapääsmatus peab olema tõendatud asjas tuvastatud asjaoludega.

Ehitusloa kehtetuks tunnistamise menetlus peab tagama menetluse adressaadile võimaluse menetlusõiguste kasutamiseks. EhS § 28 lg 2, millest tuleneb ehitusloa kehtetuks tunnistamise tähtaeg, on menetluslikku tähendust omav säte, mis ei piira ega tohi piirata ärakuulamisõiguse võimaldamist. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise.


Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on äärmiselt range mõjutusvahend, mida saab kasutada kohases menetluses ning üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral. Seejuures peavad puuduma või olema ammendatud leebemad võimalused rikkumise kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks (peatamine, muutmine, ettekirjutus puuduste kõrvaldamiseks jms). Vaatamata näiliselt imperatiivsele sõnastusele ei ole haldusorgan EhS § 28 lg 1 punktides 1 kuni 7 nimetatud aluste esinemisel alati kohustatud ehitusluba kehtetuks tunnistama. Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusotsus.

3-3-1-81-05 PDF Riigikohus 29.03.2006

Erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna reeglina erastamise õigustatud subjektile õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse maa ostu-müügi lepingud. Küll võib õiguspärane ootus tekkida sellest, kui erastamise õigustatud subjektilt nõutakse erastamishinna tasumist. Samuti võib järelevalveorgani pikaajaline tegevusetus anda alust õiguspäraseks, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused jäävad kehtima ja isik saab erastada korraldustega kindlaksmääratud maa. Usalduse kaitse ei ole absoluutne, kuid see on oluline õiguslik põhimõte, millega maavanem maa erastamise otsustamisel peab arvestama.


Maa erastamise toimiku tagastamine linnavalitsusele ei riiva iseenesest erastamise õigustatud subjekti subjektiivseid õigusi, kuid tagastamise õiguslikku mõju tuleb hinnata koostoimes muude menetluse käigus tehtud toimingute ja ilmnenud takistustega. Isikul on omandireformi raames subjektiivne õigus asja otsustamisele mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu 13.10.2005 otsus nr 3-3-1-44-05). Toimiku tagastamine pikendab erastamisprotsessi ning võib koostoimes erastamise venimisega riivata erastamise õigustatud subjekti õigust asja otsustamisele mõistliku aja jooksul. Seejuures võib subjektiivsete õiguste riive olemasolu tuvastamisel omada tähtsust, kas erastamise õigustatud subjekti enda tegevus aitas erastamisele kaasa või takistas seda.


MaaRS § 221 lg 6 ja Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998. a määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p 4 annavad kohalikule omavalitsusele teenindamiseks vajaliku ulatusliku hindamisruumi ning kaalutlusõiguse. Erastatava maa suurus võib erineda senise krundi suurusest.


Erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna reeglina erastamise õigustatud subjektile õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse maa ostu-müügi lepingud. Küll võib õiguspärane ootus tekkida sellest, kui erastamise õigustatud subjektilt nõutakse erastamishinna tasumist. Samuti võib maavanema pikaajaline tegevusetus anda alust õiguspäraseks, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused jäävad kehtima ja isik saab erastada korraldustega kindlaksmääratud maa. Usalduse kaitse ei ole absoluutne, kuid see on oluline õiguslik põhimõte, millega maavanem maa erastamise otsustamisel peab arvestama.


MaaRS § 221 lg 6 ja Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998. a määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p 4 annavad kohalikule omavalitsusele teenindamiseks vajaliku ulatusliku hindamisruumi ning kaalutlusõiguse. Maavanem saab haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel hinnata, kas kohalik omavalitsus rikkus seadust või väljus kaalutlusõiguse piirest. VVS § 85, ORAS § 17 lg 8 ega MaaRS § 15 lg 3 ei anna maavanemale volitust teostada järelevalvet haldusakti otstarbekuse üle. Samuti ei saa seda teha ka kohtud.

3-3-1-44-05 PDF Riigikohus 13.10.2005

Detailplaneeringu algatamise ja maa munitsipaalomandisse taotlemise algatamise otsust, mis peatab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise saab vaidlustada, kui on kahtlus, et planeeringu algatamise eesmärk - saavutada maa munitsipaliseerimine - ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele. Sellisel juhul tuleb välja selgitada, kas tegemist on sellise maaga, mis ilmselgelt ei saa olla sotsiaalmaa.


MaaRS § 28 lg 1 punkti 4 tuleb vaadata koostoimes sama seaduse §-ga 2. Maareformi eesmärk on eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa munitsipaalomandisse jätmine moodustab erandi. Maa sotsiaalmaana munitsipaliseerimine saab toimuda juhul, kui kõnealune maa täidab praegu ja täitis Maareformi seaduse vastuvõtmise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone. Maa munitsipaalomandisse taotlemise algatamine ja planeeringu algatamine toob tavaliselt kaasa ka õigustatud subjektile maa tagastamise peatamise. Maa munitsipaalomandisse jätmisel on üheks kohustuslikuks eelduseks avaliku huvi olemasolu. Mõistlik on eeldada, et avaliku huvi väljaselgitamine toimub enne detailplaneeringu algatamist.


Detailplaneeringu algatamise ja maa munitsipaalomandisse taotlemise algatamise otsust, mis peatab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise saab vaidlustada, kui on kahtlus, et planeeringu algatamise eesmärk - saavutada maa munitsipaliseerimine - ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele. Sellisel juhul tuleb välja selgitada, kas tegemist on sellise maaga, mis ilmselgelt ei saa olla sotsiaalmaa.

Planeeringu algatamine on menetlustoiming, mille tegemine on kohaliku omavalitsuse üksuse õigus. Maa munitsipaalomandisse taotlemise algatamine ja planeeringu algatamine toob tavaliselt kaasa ka õigustatud subjektile maa tagastamise peatamise. Maa munitsipaalomandisse jätmisel on üheks kohustuslikuks eelduseks avaliku huvi olemasolu. Mõistlik on eeldada, et avaliku huvi väljaselgitamine toimub enne detailplaneeringu algatamist.


Omandireformi õigustatud subjektil ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse esitamisest hoolimata õiguspärast ootust vara tagastamisele. Vara võib olla tagastamisele mittekuuluv, mistõttu tuleb otsustada vara kompenseerimise küsimus (vt Riigikohtu 7. detsembri 2001. a otsus nr 3-3-1-51-01). Siiski on omandireformi õigustatud subjektil õiguspärane ootus vara tagastamise või kompenseerimise otsustamisele mõistliku aja jooksul.

3-3-1-53-04 PDF Riigikohus 06.12.2004
PES

Kuigi haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, ei saa usalduse kaitset kohaldada eesmärgil jätkata ebaõiget halduspraktikat. Ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda ka toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele.


Kaebajal on õiguskaitsevahendi valiku vabadus. Kohus ei saa jätta tuvastamiskaebust sisuliselt läbi vaatamata üksnes seetõttu, et kohtu arvates on isiku subjektiivsete õiguste kaitseks tõhusam esitada muu õiguskaitsevahend.


PES § 47 ei ole aluseks mitte ainult kokkuleppele, millega kohalik omavalitsus võib vabaneda kohustusest tagada vastavate teede ja tehnovõrkude väljaehitamine enne ehitusloa andmist. Ka linna kohustus väljaehitamine hüvitada saab tuleneda ainult kokkuleppest, mille õiguslikuks aluseks on samuti PES § 47. Seejuures on oluline, et PES §-st 47 ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus hüvitada igasugused kulutused detailplaneeringute kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamisel.

3-3-1-56-02 PDF Riigikohus 08.10.2002

Alates 1. jaanuarist 2002 kehtiva HKMS § 9 lg 1 järgi võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul arvates haldusakti teatavakstegemisest, kuid uue redaktsiooni jõustumisel ei hakanud kaebetähtaeg kulgema uuesti nende isikute suhtes, kellele enne selle redaktsiooni jõustumist oli jäänud haldusakt teatavaks tegemata. Sama tähtaeg hakkab kulgema ka siis, kui isikul, kellele haldusorgan ei olnud kohustatud haldusakti teatavaks tegema, on piisavalt informatsiooni, et teda puudutada võiv haldusakt on välja antud.


Tulenevalt inimväärikuse, õigusriigi, efektiivse õiguskaitse ning hea halduse põhimõtetest tuleb haldusmenetlusse kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Neid põhiseaduslikke põhimõtteid rakendades tagatakse asutuse parem informeeritus, sunnitakse asutust otsustamisel arvestama isiku huvidega ja tõstetakse haldusotsuste sisulist kvaliteeti.


Olukorras, kus mõistlikul inimesel peab tekkima kahtlus, et haldusakt võib tema huve kahjustada, ei või puudutatud isik jääda ootama asjaolude selginemist, vaid peab need välja selgitama vaide- või halduskohtumenetluses. Kui haldusaktist mittearusaamine on tingitud haldusorgani menetlusveast, mitte kaebaja hooletusest, on võimalik lugeda mittearusaamine tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks.Kui haldusakti mõjud ei olnud ega saanudki olla ette nähtavad, kuid alles hiljem selgub, et need mõjud kahjustavad isiku õigusi, ei ole õige ennistada kaebetähtaega, sest halduskohus kontrollib haldusakti andmise õiguspärasust akti andmise hetkel.

3-3-1-17-02 PDF Riigikohus 27.03.2002

Olukord, kus haldusorgan kallutab isikuid käituma viisil, mis ei ole kooskõlas seadusega, on vastuolus hea haldustavaga. Vastuolus hea haldustavaga on ka olukord, kus haldusorgan hoiab isikuid teadmises, et ta kavatseb haldusmenetluse lõpptulemusena langetada isikute soovidele vastava otsuse, kuid langetab hoopis isikute tahtele mittevastava otsuse. Selline tegevus võib rikkuda ka isikute õiguspärast ootust. Kui haldusorgan näeb, et isikute käitumine ei vii soovitud tulemuseni, on ta kohustatud isikuid sellest teavitama ja võimaldama neil oma käitumist muuta.


Olukorras, kus osa õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse ja osa kompenseeritakse, kuulub vara tagastamise osas kohaldamisele ORAS § 12 lg 2 ja ÕVVMMKS § 11. Seejuures tuleb eraldi vaadelda vara tagastamist ja kompenseerimist. Vara kompenseerimise osas ei kehti ORAS §-le 12 lg 2 sarnast sätet, mis annaks võimaluse määrata kogu kompensatsioon ühele õigustatud subjektile koos kohustusega tasuda kompensatsiooni teistele õigustatud subjektidele vastavalt nende osale. Seega tuleb kompensatsioon tagastamisele mittekuuluva vara eest määrata kõigile õigustatud subjektidele vastavalt nende osale.

3-3-1-32-01 PDF Riigikohus 11.06.2001

Isiku ootus, et tema taotlus vara tagastamiseks vaadatakse läbi seaduse (ORAS § 12 lg 3 p 3) varasema ebaõiglase redaktsiooni järgi, ei kaalu üles uue omaniku põhiõigust omandi kaitsele ja õiguspärast ootust, et kord õiguspäraselt omandatu jääb talle alles.


ORAS § 12 lg. 3 p. 3 kuni 2. märtsini 1997 kehtinud ja uue redaktsiooni võrdlusest nähtub, et seaduse uue redaktsiooni kohaselt ei peeta füüsilist isikut pahauskseks omanikuks ainuüksi seepärast, et ta sai õigusvastaselt võõrandatud vara riigiorganilt tasuta. Tema omandis olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu üldjuhul tagastamisele. ORAS § 12 lg. 3 p. 3 uue redaktsiooniga kõrvaldati vanas redaktsioonis sätestatud ebaõiglane regulatsioon, seadus viidi kooskõlla Põhiseadusega ja tagati õigusvastaselt võõrandatud vara riigilt tasuta saanud uuele omanikule Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandiõiguse kaitse.

Isiku ootus, et tema taotlus vara tagastamiseks vaadatakse läbi seaduse (ORAS § 12 lg 3 p 3) varasema ebaõiglase redaktsiooni järgi, ei kaalu üles uue omaniku põhiõigust omandi kaitsele ja õiguspärast ootust, et kord õiguspäraselt omandatu jääb talle alles.

3-3-1-13-00 PDF Riigikohus 22.05.2000

Kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on taotlenud teine isik, tuleb 2. märtsil 1997. a. jõustunud Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg. 4 ja ORAS § 7 lg. 4 alusel esitatud avalduse läbivaatamisel arvestada ka õiguskindluse ja usalduse kaitse printsiipe.


2. märtsil 1997. a. jõustunud Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg. 4 sätestas, et füüsiline isik, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus jäeti rahuldamata, võis taotleda kahe kuu jooksul selle seaduse jõustumisest avalduse uuesti läbivaatamist ORAS § 7 lg. 4 alusel. Nimetatud sätetest tuleneb, et isiku õigus-vastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus, mille uuesti läbivaatamist taotleti, kuulus ÕVVTK komisjoni poolt rahuldamisele üksnes juhul, kui sama vara tagastamist või kompenseerimist ei ole taotlenud teine isik. Kui sama vara tagastamist või kompen-seerimist taotleb teine isik, lahendab nendevahelise vaidluse omandiõiguse üle vara õigusvastase võõrandamise hetkel maa- või linnakohus tsiviilkohtu-menetluse korras. Oma õiguste kaitseks saab nimetatud vaidluses kohtusse pöörduda vaid see isik, kes taotleb enda tunnistamist õigustatud subjektiks õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes

Kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on taotlenud teine isik, tuleb 2. märtsil 1997. a. jõustunud Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg. 4 ja ORAS § 7 lg. 4 alusel esitatud avalduse läbivaatamisel arvestada ka õiguskindluse ja usalduse kaitse printsiipe.

Kokku: 20| Näitan: 1 - 20

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json