3-22-653/97
|
Riigikohtu halduskolleegium |
26.02.2025 |
|
Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) preambula kohustab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. PS § 6 järgi on riigikeel eesti keel ja § 52 lg 1 kohaselt ka asjaajamise keel. HMS § 20 lg 1 kohaselt on haldusmenetluse keel eesti keel ning võõrkeeli võib haldusmenetluses kasutada üksnes KeeleS-s sätestatud korras (HMS § 20 lg 2). HMS § 21 lg 1 kohaselt kaasatakse menetlusosalise taotlusel asja menetlemisele tõlk, kui menetlusosaline või tema esindaja ei valda keelt, milles asja menetletakse. Sama sätte lõike 2 esimene lause sätestab, et tõlgi kaasamise kulud katab tõlgi kaasamist taotlenud menetlusosaline, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti või kui haldusorgan ei otsusta teisiti. Ka KeeleS § 10 lg 1 rõhutab eesti keele tähtsust riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse asjaajamises. KeeleS § 12 lg-st 1 tuleneb riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse asutusele kaalutlusõigus selleks, et nõuda neile esitatud võõrkeelse avalduse või muu dokumendi tõlget selle esitajalt. (p 12)
Viidatud sätted kehtestavad menetluskorra, kus suhtlus haldusorganiga toimub reeglina eesti keeles. Isik ei saa eeldada, et tema võõrkeelne pöördumine haldusorgani kulul igal juhul tõlgitakse. Võõrkeelse pöördumise tõlkekulud tuleb üldjuhul kanda isikul endal. Suhtlus saab toimuda muus kui eesti keeles erandlikel juhtudel. Seetõttu võib haldusorgan ka menetlusosaliselt nõuda, et avaldused esitatakse eesti keeles, st haldusorganil ei ole üldjuhul kohustust korraldada nende tõlkimist, eriti veel asutuse kulul. Eesti keele kaitse ja kasutus on sätestatud põhiseadusliku eesmärgina ja riigivõim peab kindlustama selle eesmärgi saavutamise. Eesti keele kasutust tagavate sammude astumine on põhiseaduslikult õigustatud (vt ka RKPJKm nr 3-4-1-1-98, osa II). Samuti tuleneb PS §-st 6, et asutused ei pea tegema ilma tungiva vajaduseta kulutusi võõrkeelsele asjaajamisele. (p 13)
Samas ei olnud seadusandja eesmärgiks täielikult välistada ametiasutuste poole pöördumine võõrkeeles. KeeleS § 12 lg 1 kohaldamisel tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2; RKHKm nr 3-20-1214/98, p 9). Esmajoones tuleb arvestada avalikku huvi, et asjaajamine ametiasutustes toimuks eesti keeles kui riigikeeles. Isiku huvi võõrkeelseks asjaajamiseks on seda väiksema kaaluga, mida vähem kõnealune haldusmenetlus tema subjektiivseid õigusi puudutab. Samuti on asjakohane arvestada kuludega, mis tekiksid haldusorganile, kui ta tõlgiks avalduse või dokumendi ise. Seejuures saab arvesse võtta ka seda, millise avaliku võimu kandjaga on tegemist ja kuidas selle eelarve kujuneb, st kelle kanda vastavad kulud kokkuvõttes jäävad (p 9). Võttes arvesse riigikeele nõude olulisust, pidas kolleegium viidatud asjas nr 3-20-1214/98 tõlkimisest keeldumisel mh piisavaks haldusorgani põhjendust, et pöördumine ei riiva isiku subjektiivseid õigusi (p 11). (p 14)
Isiku õiguste kaitse seisukohalt väheoluliste pöördumiste puhul võib puududa vajadus tõlkeks ka juhul, kui isik ei oska eesti keelt või see on vähene või isikul ei ole rahalisi vahendeid, et tõlke eest tasuda. Silmas tuleb pidada vajadust hoida kokku riigi kulusid (nt RKÜKo nr3-4-1-1-14, p 114). Üksnes kulude kokkuhoiu argumendiga ei saa siiski jätta võõrkeelset pöördumist tõlkimata olukorras, kus see on isiku õiguste kaitse seisukohalt oluline või kui selle tingivad muud kaalukad asjaolud. Eelnev ei tähenda, et haldusorgan ei võiks tõlkevajaduse hindamisel võtta arvesse täiendavaid asjaolusid. Nendeks kaalutlusteks võivad olla näiteks isiku taust ning side Eestiga, varasem võimalus keelt omandada või majanduslik võimekus tasuda tõlkekulude eest. (p 15)
VSKE sätestab kinnipeetavate võõrkeelsete pöördumiste tõlkimisele erisätted üksnes võõrkeelsete kahju hüvitamise taotluste ning vaiete osas (VSKE § 491). Seejuures saab normis nimetatud pöördumiste korral vangla keelduda nende tõlkimisest üksnes juhul, kui kinnipeetaval on endal tõlke korraldamiseks piisavalt raha, kuid ta keeldub selle kasutamisest, ning kinnipeetava keeletase ei võimalda vangla poole pöörduda eesti keeles (VSKE § 491 lg 5). Säte seab seega nende pöördumiste tõlkimisele rangemad nõuded. (p 16)
Muudel juhtudel kohalduvad kinnipeetavate pöördumistele käesolevas otsuses kirjeldatud HMS ja KeeleS sätted (VangS § 11 lg 1). Vanglas kinni peetavate isikute pöördumiste tõlkevajaduse üle otsustamisel tuleb lisaks käesoleva otsuse p-s 15 kirjeldatud kaalutlustele täiendavalt arvestada sellega, et vanglas viibimise kestel tuleb isikul kõigis tema kinnipidamist puudutavates küsimustes pöörduda esmajärjekorras kirjalikult vangla poole (VangS § 11 lg 4). Kinnipeetava suhtlemisel vanglaga võib tema pöördumistel olla õiguste riivele teistsugune mõju kui väljaspool kinnipidamisrežiimi. Lisaks võivad kinnipeetava võimalused enda võõrkeelsete avalduste tõlkimiseks olla piiratud. Nii näiteks ei ole kinnipeetavatel võimalik kasutada internetis vabalt kättesaadavaid tõlkeprogramme. Iga kinnipeetava mistahes pöördumine ei pruugi olla õiguste teostamise seisukohast olulise kaaluga. Näiteks ei riiva eelduslikult isiku õigusi võrdväärselt üheltpoolt võimalus esitada võõrkeeles märgukiri ja teisalt taotlus VangS-s kinnipeetavatele ette nähtud soodustuse või hüve kasutamiseks. (p 17)
Isiku keeleoskus võib selle tasemest sõltuvalt võimaldada erineva tähtsusega pöördumiste esitamist. Kinnipeetava üksikud eestikeelsed pöördumised ei pruugi veenvalt kinnitada tema piisavat eesti keele oskuse taset keerukate, õiguskaitse seisukohast oluliste avalduste esitamiseks. Teisalt võivad need viidata kinnipeetava piisavale keeleoskusele lihtsamate või väheoluliste pöördumiste esitamiseks. Pole välistatud, et riigikeeleoskus madalamal tasemel võimaldab kinnipeetaval esitada lihtsamaid pöördumisi, nt märgukirju. Neid asjaolusid pole vangla lähemalt analüüsinud. Vangla järeldus, et kaebaja oskab piisavalt eesti keelt, oli ennatlik, kuid see ei saanud mõjutada asja otsustamist. Kui kohtule on kahtlusteta selge, et kaalutlusviga ei saanud kaasa tuua teistsugust tulemust, võib kohus jätta hoolimata kaalutlusveast haldusakti tühistamata (vt ka RKHKo nr 3-15-2221/33, p 13). (p 20)
|
| 3-20-1329/48
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.03.2024 |
|
Osalt informaalne suhtlus maaomanikega on planeerimisprotsessi loomulik osa. Planeeringu avalikkuse põhimõttest (PlanS § 9) ning olulise keskkonnamõjuga tegevustesse avalikkuse kaasamise põhimõttest (KeÜS § 28) tuleneb siiski, et selline suhtlus peab olema läbipaistev ja selle raames sõlmitavad kokkulepped peavad olema avalikud, vastasel juhul ei või eeldada, et kaalutlusõiguse teostamine toimus oluliste vigadeta. (p 27)
Uurimisprintsiibi rakendamine on eriti oluline olukorras, kus kaebajal ei ole juurdepääsu haldusakti põhjendustes viidatud dokumentidele, kui need dokumendid võisid mõjutada lõppotsust asjas. Kohtud oleks kaebaja väidete kontrollimiseks pidanud kokkuleppe vastustajalt või kolmandalt isikult välja nõudma. (p 28)
Üldplaneeringu juhtotstarvetega ei määrata maakasutust täpselt ja lõplikult. Detailplaneeringuga on võimalik põhjendatud juhul muuta üldplaneeringu põhilahendust (PlanS § 142). Üldplaneeringujärgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üld¬planeeringuga sätestatud maakasutusest (RKHKo nr 3-3-1-31-16, p 16). (p 30)
Üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine ei või detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt. (p 31)
Maale elamumaa juhtotstarbe andmine üldplaneeringus ei too kohalikule omavalitsusüksusele kaasa kohustust maa omandada, kui detailplaneeringu menetlustes jõuab linn kaalutlusõiguse teostamisel järeldusele, et maale pole võimalik üldse või üldplaneeringu juhtotstarvetes ettenähtud ulatuses ehitada. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 4 lg 3 kohaselt võib omanik nõuda kinnisasja sundvõõrandamist, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda seda kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele. Detailplaneeringu koostamise kohustuse korral määratakse katastriüksusele sihtotstarve kehtestatud detailplaneeringu alusel (maakatastriseaduse § 18 lg 1 p 2). Antud juhul oli detailplaneeringu algatamise ajal maa sihtotstarve üldmaa. Elamuehitust võimaldava detailplaneeringu kehtestamisest keeldumine ei oleks piiranud maa kasutust vastavalt senisele sihtotstarbele. Sellegipoolest ei või üldplaneeringuga ettenähtud juhtotstarbe välistamine detailplaneeringu kehtestamisel toimuda kergekäeliselt. (p 31)
KeHJS ega loodusdirektiiv ei sätesta otseselt eelhindamise kohustust, et kaaluda KSH algatamise vajadust Natura hindamiseks. KeHJS § 33 lg 1 p 4 (samuti loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3) kohaldamiseks on siiski vaja iga kord selgitada, kas hindamise eeldused on täidetud. Sellisele eelkontrollile ei tulene KeHJS-ist ega loodusdirektiivist konkreetseid menetlus- ja vorminõudeid. (p 38)
Ettevaatuspõhimõttest ei tulene, et välistada tuleb kuitahes spekulatiivsed kahtlused negatiivsest mõjust, sest see tooks kaasa vajaduse alati algatada Natura hindamine. Selline kohustus võiks küll kaasa aidata looduskaitsele, kuid poleks vajalik ega mõõdukas abinõu (vt ka kohtujuristi arvamus Euroopa Kohtu asjas C-258/11 Sweetman, p 48). Natura hindamise läbi viimata jätmise vaidlustamisel ei pea kaebaja tõendama, et kavandatav tegevus toob kaasa olulise ebasoodsa mõju Natura alale, kuid peab siiski esitama teaduslikust seisukohast usutava kahtluse, et tegevusel võib olla oluline ebasoodne mõju ala nendele tunnustele, mis on selle kaitse eesmärkide seisukohalt olulised, arvestades alal valitsevat olukorda ning kaitstavate elupaikade ja liikide haavatavust (vt ka RKHKo nr 3-18-529/137, p 18). Kaebaja selliseid kahtlusi esile toonud ei ole. (p 39)
Põhiseaduse § 5 ja § 53 panevad keskkonna säästmise kohustuse ka kohalikule omavalitsusele. (p 44)
Planeeringulahendusel, mille kohaselt elamukrundid ja juurdepääsutee krunt külgnevad püsielupaigaga, võib olla oluline ebasoodne mõju mägi-piimputke seisundile vähemalt juhul, kui puudub piisav puhverala ega ole ette nähtud leevendusmeetmeid, mis vähendavad ehitamisest ja ehitiste kasutamisest lähtuvat ebasoodsat mõju. (p 47)
KeHJS § 33 lg 1 p 3 nägi algses redaktsioonis ette kohustusliku KSH, kui detailplaneeringu alusel kavandatav tegevus on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga. Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. a määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“ § 15 p 8 kohaselt tuleb hinnata KMH algatamise vajalikkust, kui kavandatav tegevus üksi või koostoimes teiste tegevustega võib eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala või kaitstavat loodusobjekti. Kaitstavaks loodusobjektiks on nii püsielupaik kui ka kaitsealune liik (LKS § 4 lg 1 p d 3 ja 4). Kolleegiumi hinnangul võis jätta KSH algatamata üksnes juhul, kui planeeringulahenduse mõju esialgsest hinnangust või muudest asjaoludest nähtus, et planeeringulahendus eeldatavalt ei avalda kaitstavale loodusobjektile olulist mõju. (p 49)
Haldusakti keskkonnamõju ei või jätta tähelepanuta ka juhul, kui puudub kohustus viia läbi spetsiifiline hindamismenetlus nagu KSH. Uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt tuleb haldusorganil välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Keskkonnamõjude väljaselgitamiseta ja arvesse võtmiseta pole planeerimismenetluses võimalik tagada keskkonnakaitse kõrget taset, kaaluda ja tasakaalustada keskkonnahuve muude huvidega ning lõimida need planeeringulahendusse (KeÜS § 9, PlanS § 10). (p 55)
Detailplaneeringu eesmärk on eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine. Detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus (PlanS § 124 lg 2). Selle sättega ei ole vastuolus detailplaneering, mille terviklahenduse elluviimine sõltub olulisel määral kaitsealuse taime ümberasustamisest, kuid seda üksnes juhul, kui planeeringu kehtestamise ajal on selge, et lähiaastatel kavandatud ümberasustamisele on põhimõtteliselt võimalik luba anda. (p 64)
Looduskaitsealuste taimede ümberasustamisele ei saa anda luba, kui sellega kaasneb oluline ebasoodne mõju liigile või pole tagatud ümberasustatava taime elujõulisus ja paljunemisvõime. Planeerimismenetluses pole välja selgitatud, kas planeeringualal teadaolevalt kasvavaid kaitsealuseid taimeliikide isendeid on võimalik ümber asustada, arvestades mh antud planeeringuala eripärasid. Kolleegium ei nõustu vastustaja hinnanguga, et taimede ümberasustamist saab lahendada vaid ehitusloa menetluses, sest pole teada, millal planeeringut realiseerima hakatakse ning kas realiseerimise aja seisuga konkreetsel kinnistul kaitsealune taim kasvab või mitte. Detailplaneering peab võimaldama ehitustegevust lähiaastatel. Kolleegium ei näe takistust, miks ei saa juba planeeringu menetluse käigus KSH raames või ka eksperdiarvamuse alusel välja selgitada, kas kaitsealuste isendite ümberistutamine planeeringualal on lähiaastatel põhimõtteliselt võimalik. Vastupidi, neid küsimusi tuleb detailplaneeringu menetluses käsitleda, sest kui mõne kaitsealuse liigi isendite ümberistutamine planeeringualal pole võimalik, siis tuleb muuta planeeringulahendust, et tagada huvide õige tasakaal. Planeeringu tasemel mõjuhindamine peab andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ning jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks vaid need küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil (vt ka RKHKo nr 3-16-1472/92, p d 23–30). (p 71-72)
Vabariigi Valitsuse 15.07.2004 määruse nr 248 „Kaitsealuse liigi isendi ümberasustamise kord“ § 5 lg 2 keelab imperatiivselt loa andmise isendi ümberasustamiseks, kui liigi kaitseks on moodustatud püsielupaik. Sõna-sõnalt keelaks säte justkui kaitsealuse taime ümberistutamise, kui selle taimeliigi kaitseks on kuskil moodustatud püsielupaik. Selline keeld välistaks praktikas paljude kaitsealuste taimede ümberasustamise. Sätet tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja süsteemselt. See viib järelduseni, et säte keelab üksnes isendi ümberasustamise selle taimeliigi kaitseks moodustatud püsielupaiga piires. (p 69)
Ringkonnakohus asus seisukohale, et planeeringu ellu viimata jätmine kaitsealuste taimede ümberasustamise võimatuse tõttu oleks kaebaja huvides ja seega ei saa kaebaja õigusi rikkuda see, et planeeringu realiseeritavus on seatud sõltuvusse kaitsealuste taimede ümberasustamisest. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kaebaja kui keskkonnaorganisatsiooni huvides on, et ümberasustamine toimuks kooskõlas looduskaitse normidega, eelkõige eesmärkidega mitte kahjustada liigi soodsat seisundit ja tagada ümberasustavate isendite elujõulisus. Kaebaja ei saa kaitsta neid eesmärke konkreetsetes ümberasustamise menetlustes, sest tal pole neis osalemisõigust. (p 66)
|
| 3-21-979/44
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.09.2023 |
|
Plans 75 lg 1 p 10 alusel ei tehta üldplaneeringus lõplikku otsust raie lubatavuse kohta. Kohalikul omavalitsusel on võimalik anda vaid põhimõtteline eelhinnang, kas raiumine võib rohevõrgustiku seisukohast kõne alla tulla. Üldplaneering peab tagama rohevõrgustiku toimimise koos muude instrumentidega. (p 20)
Maakonnaplaneeringu nõuete kordamata või täpsustamata jätmine üldplaneeringus ei tähenda, et maakonnaplaneeringu nõuded kaotaks oma õigusliku tähenduse ega peaks realiseeruma praktikas. (p 20)
Keskkonnaamet peab KeÜS § 28 lg 2 kohaselt teavitama avalikkust rohevõrgustikuga hõlmatud metsa raiumiseks esitatud metsateatisest enne selle registreerimist juhul kui ei ole võimalik täielikult välistada raiete kumulatiivset ohtu rohevõrgustiku säilimisele, toimimisele, terviklikkusele ja sidususele. (p 31)
Metsateatise puhul piisab avalikkuse teavitamiseks teatise esitamise kohta teabe avaldamisest. See võib toimuda nt Keskkonnaameti veebilehel või avalikkusele kättesaadavas infosüsteemis. Avaldatav teave peab võimaldama lihtsalt aru saada kavandatava raie asukohast ja tingimustest ning võimaldama huvitatud isikutel hõlpsasti leida neid huvitav teave üles suurest andmemassist. (p 33)
Uurimispõhimõte, ettevaatusprintsiip ja avalikkuse teavitamise kohustus kehtivad metsateatise menetluses sõltumata sellest, kas metsateatise registreerimiseks teeb üksikotsuse ametnik või automaatne infosüsteem. Automaatsüsteemi kasutamine iseenesest ei vabasta haldusorganit ühegi asjakohase õigusnormi järgimise kohustusest. Sellest ei saa haldusorganit vabastada ka infosüsteemi tööd juhtiva arvutiprogrammi iseärasused ega programmi aluseks olev halduseeskiri. (p 38)
Hindamis‑ ja kaalutlusotsuste puhul tohib haldusorgan rakendada vaid süsteemi, mis tagab kõigi oluliste asjaolude arvestamise ning lähtub ainult asjakohastest asjaoludest (HMS § 4 lg 2). Kui kättesaadav tehnoloogia ei võimalda neid nõudeid täita, peab otsustusprotsessis osalema ka inimene. Enne automaatseid haldusotsuseid genereeriva süsteemi tööle rakendamist peab haldusorgan üksikasjalikult hindama väärotsuste riski. Tüüpjuhtumite reguleerimiseks võib haldusorgan halduseeskirju kasutada ja luua nende rakendamiseks ka arvutiprogramme, kuid haldusorgan peab alati olema valmis tegelema erijuhtumitega, mille jaoks halduseeskirjas lahendust ei ole või mille jaoks halduseeskirja lahendused ei ole sobivad. (p 41)
Kuni 5. juunini 2022 kehtinud KeRS § 6 lg 1 kohaselt ei tohtinud haldusorganid keskkonnaregistrisse kandmata keskkonnaandmeid kasutada keskkonnalubade ja keskkonnakasutuse registreerimise taotluste menetlemisel ning planeeringute ja arengukavade koostamisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. See aga ei andnud haldusorganile õigust jätta tähelepanuta registrist puuduvaid keskkonnaandmeid, kui need olid asutusele teada või kui ta oleks neist eeldatavalt teada saanud nõuetekohases haldusmenetluses. Keskkonnaregistris ebaõigete andmete avastamisel tuli algatada andmete parandamine (KeRS § 53). (p 37)
Rohevõrgustik peab lisaks inimese elukeskkonna kaitsmisele teenima ka elurikkuse säilitamise eesmärki. Üksnes puhkealadel ja aleviku ümber kehtivad raiepiirangud ei saa põhimõtteliselt tagada rohevõrgustiku kõigi elementide toimimist elurikkuse seisukohast. (p-d 11 ja 19)
Keskkonnaametil tuleb rohevõrgusiku alal metsateatise registreerimisel MS § 41 lg 8 alusel kontrollida, kas raie lubamisel on koos teiste mõjudega tagatud rohevõrgustiku säilimine, toimimine, terviklikkus ja sidusus. Erandlike asjaolude puudumisel võib Keskkonnaamet raie lubatavust rohevõrgustiku vaates eeldada, kui kohalik omavalitsusüksus on üldplaneeringus seadnud raietele asjaomasel rohevõrgustiku osal üldjoonteski rohevõrgustiku eesmärkidest lähtuvad kitsendused ning raie vastab nendele kitsendustele. (p 28)
|
| 3-19-467/28
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.10.2021 |
|
vt. RKHKo nr 3-16-2497/120, p 12. (p 13)
HKMS § 62 lõike 3 punkti 1 ja lõike 6 järgi võib kohus tagastada või jätta arvestamata muu hulgas põhiõiguse rikkumisega saadud tõendi. Kuigi HMS-s pole sõnaselgelt sätestatud analoogilist tõendi lubatavuse kriteeriumit, tuleneb eeltoodust muu hulgas, et kohus võib haldusakti tühistada, kui haldusorgan on haldusakti faktilise aluse tuvastanud põhiõiguse rikkumisega saadud tõendi abil ja asjaolu ei ole tõendatud muul viisil. Seetõttu on sama kriteerium kohaldatav nii haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses. (p 14)
Eesti kriminaalmenetlusõiguse praktika kohaselt saab lugeda tõendi üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt RKKKo nr 1-16-6179/111, p 58). Kriminaalmenetluses on tõendite kogumise reeglid ette nähtud muu hulgas põhiõiguste kaitseks. Kui kriminaalmenetluses on tõendite kogumise nõuete ja korra rikkumise tõttu tunnistatud tõend lubamatuks, siis on sama tõend lubamatu ka haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses, kui seadusega ei sätestata teisiti. Kriminaalmenetluses kogutud tõendi haldusmenetluses lubatavust võib hinnata halduskohus, kui see on vajalik haldusakti või -toimingu peale esitatud kaebuse läbivaatamiseks. (p 15)
Olukorras, kus küsimus on kriminaalmenetluses kogutud tõendi lubatavuses haldusmenetluses, kuid kriminaalmenetluses pole tõendi kogumise õiguspärasust kontrollitud või seda polegi võimalik kontrollida, ei pea halduskohtumenetluses hindama, kas kriminaalmenetluse toiming vastas täies mahus kriminaalmenetlusõigusele. Kontrollida tuleb seda, kas tõendi kogumisel on järgitud põhiõigusi, et tõend oleks HKMS § 62 lõike 3 punkti 1 järgi lubatav. (p 16)
Advokaadibüroo läbiotsimise lubatavuse hindamisel on keskse tähtsusega advokaadi kutsesaladuse kaitse. AdvS § 43 lõike 3 järgi on advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad puutumatud. Vajadus kaitsta advokaadi kutsesaladust õigustab advokaadibüroo läbiotsimisele tavapärasest kõrgemate menetluslike nõuete seadmist. EIK on pidanud advokaadibüroo läbiotsimisel vajalikuks nt otsitavate ja äravõetavate dokumentide piiritlemist, põhjenduste esitamist selle kohta, miks kriminaalasjas asjakohased tõendid asuvad läbiotsimiskohas ja sõltumatu vaatleja kohalolu (EIKo nr 13710/88, p 37; EIKo nr 71362/01, p 47). (p 18)
KrMS §-s 91 ei ole otsesõnu sätestatud tingimusi, mil võib advokaadibüroo läbi otsida. Siiski, kuivõrd KrMS § 91 lõikes 3, mis lubab edasilükkamatutel juhtudel läbiotsimist toimetada prokuratuuri määruse alusel, on välistatud selle sätte kohaldamine advokaadibüroo läbiotsimisel, on selge, et seadusandja on pidanud kohtu loal advokaadibüroo läbiotsimist lubatavaks. Keeldu mis tahes juhul advokaadibürood läbi otsida ei tulene ka AdvS § 43 lõikest 5. AdvS § 43 lõike 5 esimene lause keelab advokaati kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel kinni pidada, läbi otsida või vahistada, välja arvatud kohtumääruse alusel. Sama lõike teine lause keelab advokaadi kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel läbi otsida „ka advokaadibürood, mille kaudu ta õigusteenust osutab“. Teise lause sõnastus (iseäranis sõna „ka“ kasutamine) viitab, et esimeses lauses sätestatud tingimus (st nõutav on kohtumäärus) kohaldub ka teise lause puhul. Seega ei ole AdvS § 43 lõige 5 ja KrMS § 91 lõiked 2 ja 3 omavahel vastuolus. (p 19)
Jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil on võimalik üksnes siis, kui selleks esineb ülekaalukas avalik huvi ja sellest lähtuvalt on seaduses sätestatud selge õiguslik alus (RKHKo nr 3-16-2498/30, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). Advokatuuri aukohtumenetluses jälitusteabe kasutamiseks õiguslikku alust ei ole. Sellisel juhul võib jälitustoimingutega kogutud teavet kasutada haldusmenetluses üksnes osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud kriminaalmenetluses. Tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus kui dokumentaalne tõend (vt. RKHKo nr 3-16-2497/120, p 14 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 22)
AdvS § 17 lõike 4 teise lause järgi on advokaat kohustatud aukohtu nõudel esitama aukohtule tema käsutuses olevad tõendid. AdvS § 17 lõike 4 rikkumist ei ole õige käsitada eraldi distsiplinaarsüüteona. Tegemist ei ole advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestava õigusakti või kutse-eetika nõudega AdvS § 19 lõike 1 tähenduses, vaid aukohtumenetlust reguleeriva sättega. Tema käsutuses olevad tõendid esitamata jättes riskib advokaat võimalusega, et vaidlusalune asjaolu hinnatakse tema kahjuks. (p 24)
KrMS § 215 lõike 1 kohaselt on prokuratuuri määrused kohustuslikud kõigile. Advokatuuri eetikakoodeksi § 4 lõike 1 alusel seaduse rikkumise ning sellega eetikakoodeksi § 9 lõike 1 alusel advokaadikutse ja advokatuuri maine kahjustamise tuvastamine ei eelda, et seaduse rikkumine oleks eelnevalt tuvastatud mõnes muus menetluses. (p 23)
Mõne teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, ja mõne teo ebaõige kvalifitseerimine tahtliku teona ei too alati kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui ebaõigesti kvalifitseeritud tegu või teod ei moodusta olulist osa ette heidetud tegudest ei arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest. Kohtul ei tohi tekkida kahtlust, et ebaõigel õiguslikul kvalifikatsioonil põhinev kaalutlusotsus võib olla ebaproportsionaalne või et kaalutlusviga võib olla kaasa toonud teistsuguse karistuse (vt RKHKo nr 3-15-2221/33, p 13). Kui aukohus on distsiplinaarkaristust määrates selgelt tuginenud teole, mille eest karistamine pole võimalik, ei ole võimalik asuda seisukohale, et see rikkumine pole distsiplinaarsüütegude kogumi eest määratud trahvi suurust mõjutanud. (p-d 25-26)
|
| 3-18-2294/44
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.02.2021 |
|
AudS § 891 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et audiitorettevõtjat ei või järelevalvenõukogu kirjaliku loata vabatahtlikult lõpetada ning audiitorettevõtja juhatus, täis- või usaldusühingut juhtima õigustatud osanik ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsenud vandeaudiitor on kohustatud vähemalt 20 päeva enne audiitorettevõtja lõpetamise otsustamist esitama järelevalvenõukogule taotluse audiitorettevõtja vabatahtliku lõpetamise loa saamiseks. Kolleegiumi hinnangul tuleb AudS § 891 tõlgendada nii, et see hõlmab üksnes audiitorühingu lõpetamist ÄS § 201 mõttes. (p 10)
Audiitorühingu ühinemist ei saa AudS § 891 lg 1 keelu alla paigutada. AudS §-s 891 sätestatud audiitorühingu vabatahtliku lõpetamisega oleks tegemist olnud juhul, kui audiitorbüroo osanikud oleksid selle äriühingu osanike otsusega lõpetanud. Kuna kaebaja audiitorbürood ei lõpetatud osanike otsusega ning kaebaja audiitorbüroo varad, sealhulgas kohustused, läksid õigusjärgluse korras üle ühendavale äriühingule, ei pidanud kaebaja ühinemiseks audiitortegevuse järelevalve nõukogult luba taotlema. (p-d 15-16)
AudS § 32 lg 4 p-s 1 käsitletud rikkumiste eest võib AudS § 32 lg 6 kohaselt koosmõjus sama seaduse § 148 lg-ga 2 kutse ära võtta kahe aasta jooksul rikkumise toimepanemise päevast arvates. AudS § 32 lg 4 p 1 alusel kutse äravõtmise kvalifitseerimiseks vajalikud korduvad rikkumised peavad olema samuti toime pandud kahe aasta jooksul enne kutse äravõtmise otsustamist. (p 19)
RKHKo nr 3-15-2221/33 p-s 13 on leitud, et mõne teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, ja mõne teo ebaõige kvalifitseerimine tahtliku teona ei too alati kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui ebaõigesti kvalifitseeritud tegu või teod ei moodusta olulist osa ette heidetud tegudest arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest. Kohtul ei tohi tekkida kahtlust, et ebaõigel õiguslikul kvalifikatsioonil põhinev kaalutlusotsus võib olla ebaproportsionaalne või et kaalutlusviga võib olla mõjutanud kohaldatud karistuse valikut. Kuigi viidatud lahend oli tehtud ametniku distsiplinaarmenetluses määratud karistust silmas pidades, on seal toodud põhimõtted kohaldatavad ka kutse äravõtmist puudutava vaidluse lahendamisel. (p 20)
Kutsealase rikkumise toimepanemisel on vandeaudiitorilt kutse äravõtmise üldaluseks AudS § 32 lg 4 p 1, erandlikel juhtudel AudS § 32 lg 4 p 3. Ühe ja sama rikkumise kvalifitseerimine mõlema normi alusel ei ole põhjendatud. Kui vandeaudiitorile etteheidetava rikkumise toimepanemisest ei ole möödunud üle kahe aasta, saab temalt kutse ära võtta AudS § 32 lg 4 p 1 alusel, eeldusel, et tegemist on olulise või korduva rikkumisega. Kui viimase kahe aasta jooksul toime pandud rikkumine või rikkumised ei ole piisavalt tõsised, et õigustada vandeaudiitorilt kutse äravõtmist AudS § 32 lg 4 p 1 alusel, ei ole samade rikkumiste tõttu õigustatud ka kutse äravõtmine AudS § 32 lg 4 p 3 alusel. AudS § 32 lg 4 p 3 eesmärk on tagada avaliku huvi kaitse samas ulatuses AudS § 32 lg 4 p-ga 1. (p 22)
RKHKo nr 3-15-2221/33 p-s 13 on leitud, et mõne teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, ja mõne teo ebaõige kvalifitseerimine tahtliku teona ei too alati kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust, kui ebaõigesti kvalifitseeritud tegu või teod ei moodusta olulist osa ette heidetud tegudest arvu ega eelkõige rikkumise raskuse poolest. Kohtul ei tohi tekkida kahtlust, et ebaõigel õiguslikul kvalifikatsioonil põhinev kaalutlusotsus võib olla ebaproportsionaalne või et kaalutlusviga võib olla mõjutanud kohaldatud karistuse valikut. Kuigi viidatud lahend oli tehtud ametniku distsiplinaarmenetluses määratud karistust silmas pidades, on seal toodud põhimõtted kohaldatavad ka kutse äravõtmist puudutava vaidluse lahendamisel. (p 20)
Kohtud rikkusid kohtumenetluse norme (HKMS § 62 lg-d 2 ja 3), kui lükkasid tagasi kaebaja väite, et otsuse tegemisel osales asjast huvitatud isik, sest kaebaja ei tõendanud seda väidet, kuid samas keeldusid kaebaja taotletud tunnistajat välja kutsumast. (p 26)
|
| 3-16-2061/50
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.06.2019 |
|
Kehtiv õigus annab eksperdikomisjonile vabaduse võtta arvesse kõiki asjakohaseid dokumentaalseid tõendeid isiku terviseseisundi kohta ning kuivõrd sätestatud ei ole rangeid kriteeriume, on eksperdikomisjonil arvestatav kaalutlusruum. Siiski tuleneb Vabariigi Valitsuse 13.12.2007 määruse nr 247 § 6 lõikest 3, et kodakondsuse eksamite sooritamisest tuleb täielikult vabastada isik, kelle terviseseisundist tulenevalt ei ole eksamite sooritamine võimalik ka muudetud ulatuses ja viisil. (p 9)
Kui arst esitab lisaks isiku terviseseisundi objektiivsele kirjeldusele oma erialastel teadmistel põhineva järelduse selle kohta, et isik pole võimeline sooritama eksamit täies mahus, siis sisaldab see teatise osa tõenduslikku teavet isiku suutlikkuse kohta sooritada eksam. Raviarsti järeldust on võimalik ümber lükata teiste tõenditega või eksperdikomisjoni liikmete eriteadmistele tugineva põhjendatud arvamusega. (p 10)
Kui eksperdikomisjon teeb otsuse lisaks kogutud tõenditele eksperdikomisjoni liikmete eriteadmisi kasutades, peab eriteadmiste kasutamine olema otsuses selgelt jälgitav. Seda iseäranis siis, kui eriteadmistele tuginedes kummutatakse dokumentaalses tõendis toodud järeldus. (p 11)
Vaatamata eksperdikomisjoni võimalusele kasutada oma liikmete eriteadmisi, kehtib ka eksperdikomisjonile HMS §-s 6 sätestatud uurimiskohustus. Kuigi eksperdikomisjon on tõendite hindamisel vaba, ei saa üldjuhul pidada uurimispõhimõttega kooskõlas olevaks olukorda, kus eksperdikomisjon isegi ei püüa välja selgitada raviarsti tõendis toodud järelduse tagamaid, kui ta selles kahtleb. (p 14)
Kuna kaebaja taotles eksamitest vabastamist kurtuse tõttu ning eksperdikomisjonile esitatud perearsti tõend ei viidanud psüühikahäire esinemisele, ei pidanud ka vastustaja omal algatusel asuma selle kohta tõendeid koguma. Sellist kohustust ei loonud vastustajale ka asjaolu, et kaebaja eelmist taotlust menetledes oli eksperdikomisjon kaebajalt psühhiaatri tõendit nõudnud. Vastupidi, kui eksperdikomisjonile on juba varasemast ajast teada, et kaebajal psüühikahäiret ei ole, on tegemist asjakohase küsimusega üksnes siis, kui kaebaja sellele selgelt tugineb. (p 15)
Määruse nr 247 § 6 lõige 3 kohustab isikut eksamite sooritamisest vabastama mitte ainult siis, kui isiku terviseseisundist tulenevalt ei ole eksamite muudetud ulatuses ja viisil sooritamine võimalik, vaid ka siis, kui see ei ole otstarbekas. (p 17)
Vaatamata eksperdikomisjoni võimalusele kasutada oma liikmete eriteadmisi, kehtib ka eksperdikomisjonile HMS §-s 6 sätestatud uurimiskohustus. Kuigi eksperdikomisjon on tõendite hindamisel vaba, ei saa üldjuhul pidada uurimispõhimõttega kooskõlas olevaks olukorda, kus eksperdikomisjon isegi ei püüa välja selgitada raviarsti tõendis toodud järelduse tagamaid, kui ta selles kahtleb. (p 14)
Kuna kaebaja taotles eksamitest vabastamist kurtuse tõttu ning eksperdikomisjonile esitatud perearsti tõend ei viidanud psüühikahäire esinemisele, ei pidanud ka vastustaja omal algatusel asuma selle kohta tõendeid koguma. Sellist kohustust ei loonud vastustajale ka asjaolu, et kaebaja eelmist taotlust menetledes oli eksperdikomisjon kaebajalt psühhiaatri tõendit nõudnud. Vastupidi, kui eksperdikomisjonile on juba varasemast ajast teada, et kaebajal psüühikahäiret ei ole, on tegemist asjakohase küsimusega üksnes siis, kui kaebaja sellele selgelt tugineb. (p 15)
Kui arst esitab lisaks isiku terviseseisundi objektiivsele kirjeldusele oma erialastel teadmistel põhineva järelduse selle kohta, et isik pole võimeline sooritama eksamit täies mahus, siis sisaldab see teatise osa tõenduslikku teavet isiku suutlikkuse kohta sooritada eksam. Raviarsti järeldust on võimalik ümber lükata teiste tõenditega või eksperdikomisjoni liikmete eriteadmistele tugineva põhjendatud arvamusega. (p 10)
Kui eksperdikomisjon teeb otsuse lisaks kogutud tõenditele eksperdikomisjoni liikmete eriteadmisi kasutades, peab eriteadmiste kasutamine olema otsuses selgelt jälgitav. Seda iseäranis siis, kui eriteadmistele tuginedes kummutatakse dokumentaalses tõendis toodud järeldus. (p 11)
Praegusel juhul saaksid kohtumenetluses esitatud selgitused tugineda üksnes eriteadmistele. Lähtuvalt eksperdikomisjoni olemusest saavad niisuguseid eriteadmistel põhinevaid seisukohti otsuse põhjendamiseks kasutada üksnes eksperdikomisjoni kuuluvad isikud. Kuna eksperdikomisjon pole oma põhjendusi üheski kohtule esitatud dokumendis (otsus, koosoleku protokoll) fikseerinud, pole kohtul võimalik hinnata, kas otsuse aluseks võetud kaalutlused on asjakohased ja piisavad. Selliste põhjenduste puudumist ei asenda eriteadmistega isiku kuulumine eksperdikomisjoni koosseisu. (p 13)
|
| 3-17-563/70
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.05.2019 |
|
LKS § 43 kohaselt on kohaliku tasandi looduskaitse eesmärk piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust ja maakasutust esindavate väärtuslike maastike või nende üksikelementide kaitse. LKS eelnõu 279 SE (2004) seletuskirjas on selgitatud, et maastike ja nende üksikute elementide kaitse alla võtmine kohalikul tasandil võimaldab väärtustada alasid ja paiku, mille riiklik kaitsmine pole hädavajalik ja mis ei pruugi olla otseselt klassikalise looduskaitse või muinsuskaitse objektid. Näiteks on toodud kultuurmaastikud koos piirkonnale omase asustusviisi, arhitektuuri, põllumajandustavade, teedevõrgu ja looduslike elementidega või üksikud maastikuelemendid, mis kogu Eestit arvestades ei pruugi olla silmapaistvad, kuid on kohalikul tasandil olulised kas kultuuriajaloolises, esteetilises või mistahes muus mõttes (lk 30). (p 8)
Seega ei ole kohaliku tasandi ja riikliku tasandi looduskaitse eesmärgid ühesugused. Objekti kohaliku kaitse alla võtmiseks ei pea ära näitama selle väärtuslikkust üle-eestilises või veelgi laiemas kontekstis. Asjakohasteks kaalutlusteks võivad olla ka loodusobjekti olulisus kogukonnale, puhkemajanduslik potentsiaal jms. Kohalikul omavalitsusel on loodusobjekti kaitse alla võtmise üle otsustades ulatuslik kaalutlusruum, mille sisustamisel tuleb arvestada ka kaitsmise vastu rääkivate huvidega. Mida mõjusamad on kaitsmise vastu rääkivad seisukohad, seda kaalukam peab olema piirkondlik huvi objekti kaitsmise vastu. Kui objekt tahetakse võtta kohaliku kaitse alla, on vaja kontrollida, kas esinevad LKS § 7 lg-s 1 nimetatud eeldused. Neid eeldusi tuleb sisustada kohaliku tasandi looduskaitse eesmärke silmas pidades. (p 9)
Kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust kaevandamisluba saada. Sellist ootust ei teki ka juhul, kui loamenetlus on ajamahukas ja taotleja jaoks kulukas (vrd planeerimismenetluse kontekstis RKHK otsus asjas nr 3-3-1-96-13, p 25). Vastustajal tuli kaitseala loomisel küll arvestada kaebaja huviga kaevandamise vastu, kuid kohus leidis ekslikult, et selle huvi tõrjumiseks õigustaksid ala kohaliku kaitse alla võtmist üksnes haruldased ja kaitset vajavad üleriigilise või üleeuroopalise tähtsusega liigid või elupaigad. Kohaliku kaitseala loomise eesmärgid on teised. Kaebaja huvide kõrvalejätmiseks võib seega piisata ka ala kaitsmise kasuks rääkivast kaalukast piirkondlikust huvist. Kuna riikliku ja kohaliku tasandi looduskaitse eesmärgid ei ole ühesugused, võib ka eksperdi hinnang sama ala kaitse alla võtmise põhjendatusele erineda. (p-d 11.2, 12.1)
Luitestiku kui kohalikul tasandil väärtusliku maastiku kaitse vajadus koosmõjus puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamise vajadusega on asjakohaseks põhjenduseks, et moodustada kohalik kaitseala. Seejuures on LKS § 7 lg 1 kohaselt lubatav tugineda ka sellele, et luitestikku ohustavad alal kavandatavad tegevused, sh kaevandamine. (p 12.3)
KOV on kaitse alla võtmise otsuse tegemisel aga ekslikult tuginenud sellele, et alal leiduvad loodusdirektiivi elupaigatüübid. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide kaitseks moodustatakse Natura 2000 võrgustikku kuuluvad loodusalad, milleks on riikliku tasandi kaitse alla võetud hoiualad, kaitsealad, püsielupaigad või kaitstavad looduse üksikobjektid (LKS § 69 lg 2). Loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise eesmärgiks ei saa seega olla Eesti riigile loodusdirektiivist tulenevate kohustuste täitmine. (p 12.3)
Kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust kaevandamisluba saada. Sellist ootust ei teki ka juhul, kui loamenetlus on ajamahukas ja taotleja jaoks kulukas (vrd planeerimismenetluse kontekstis RKHK otsus asjas nr 3-3-1-96-13, p 25). Vastustajal tuli kaitseala loomisel küll arvestada kaebaja huviga kaevandamise vastu, kuid kohus leidis ekslikult, et selle huvi tõrjumiseks õigustaksid ala kohaliku kaitse alla võtmist üksnes haruldased ja kaitset vajavad üleriigilise või üleeuroopalise tähtsusega liigid või elupaigad. Kohaliku kaitseala loomise eesmärgid on teised. Kaebaja huvide kõrvalejätmiseks võib seega piisata ka ala kaitsmise kasuks rääkivast kaalukast piirkondlikust huvist. (p 11.2, vt ka p 11.1)
Kohalikul omavalitsusel on loodusobjekti kaitse alla võtmise üle otsustades ulatuslik kaalutlusruum, mille sisustamisel tuleb arvestada ka kaitsmise vastu rääkivate huvidega. Mida mõjusamad on kaitsmise vastu rääkivad seisukohad, seda kaalukam peab olema piirkondlik huvi objekti kaitsmise vastu. (p 9)
KOV on otsuse tegemisel tuginenud asjakohaste kaalutluste kõrval ka asjakohatutele. Sellises olukorras ei ole kohtul võimalik veenduda kaalutlusotsuse ratsionaalsuses. (p 12.3)
KOV-il on võimalik uuesti kaaluda, kas küla lähiümbrus on vaja kohaliku kaitse alla võtta. Kui KOV otsustab uuendada 2016. a alanud haldusmenetluse, tuleb tal HMS § 5 lg-st 5 tulenevalt järgida neid haldusmenetlust reguleerivaid õigusnorme, mis kehtisid menetluse alguses. 1.01.2017 jõustunud LKS § 9 lg 101, milles on sätestatud kohustus kooskõlastada maardlal asuva loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse eelnõu Keskkonnaministeeriumiga, on haldusmenetlust reguleeriv norm (vrd nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 17). Selle nõude laiendamiseks käimasolevatele haldusmenetlustele tulnuks seadusandjal kehtestada rakendussäte. Kui KOV otsustab küla lähiümbruse kohaliku kaitse alla võtmiseks algatada uue haldusmenetluse, tuleb kohaldada uue menetluse alustamise ajal kehtivaid menetlusnorme, sh LKS § 9 lg-t 101. (p 13)
|
| 3-14-52077/65
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.05.2019 |
|
KAPO hinnangul ei saa riigisaladusele juurdepääsu loa andmisest keeldumise otsus enam kaebaja õigusi rikkuda, sest kaebajal pole vaja juurdepääsuluba riigisaladusele. Riigikohus selle seisukohaga ei nõustu, sest vaidlusalust otsust põhjendati sellega, et kaebajale ei saa anda juurdepääsuluba riigisaladusele talle pandud diagnoosi tõttu RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel, samuti ebausaldusväärsuse tõttu RSVS § 32 lg 2 p 15 alusel. KAPO otsuses esitatud järeldus võib mõjutada tema võimalusi asuda uuesti kaitseväeteenistusse või politseiteenistusse. Ei saa välistada, et just vaidlustatud KAPO otsus võib olla piisavaks põhjenduseks, et keelduda kaebajat teenistusse võtmast.
Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad tingida vaidluse ammendumise vaid juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (otsus nr 3-15-873/142, p 34; otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12). (p 11)
Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad tingida vaidluse ammendumise vaid juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (otsus nr 3-15-873/142, p 34; otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12). (p 11)
Vt ka p 15.
Vt p 13.
RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamist ei oleks tohtinud põhjendada kaebajale pandud diagnoosi ja sellega, et kaebaja ei teavitanud kaitseväe arstlikku komisjoni talle SA-s PERH pandud diagnoosist. Seega on ebaõigete põhjenduste osakaal RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamisel selline, et kohtul pole võimalik veenduda, et vastustaja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt. (p 14.3)
RSVS § 32 lg 2 p 15 järgi võib juurdepääsuloa andmisest keelduda isikule, kes on väljendanud sõna või teoga ebaausust, ebalojaalsust, ebausaldusväärsust või ebadiskreetsust, mis viitab isiku ebausaldusväärsusele riigisaladuse hoidmisel. Sätte sõnastusest nähtuvalt ei saa isikule pandud diagnoos olla selle sätte järgi riigisaladusele juurdepääsuloa andmise põhjuseks. Diagnoosi saab aluseks võtta RSVS § 32 lg 2 p 13 kohaldamisel. (p 14.1)
HKMS § 229 lg 2 esimese lause järgi arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Seega ei saa Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mis on olulised materiaalõiguse kohaldamisel. Kuid HKMS § 229 lg 3 järgi ei ole Riigikohus seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme.
Ringkonnakohus teadis, et maakohtus vaieldakse järeldusotsusele kantud diagnoosi õigsuse üle. Kohus pidi teadma sedagi, et kui diagnoos osutub valeks, on ka tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud kanne väär, ning on vaja hinnata, kui usaldusväärne tõend on järeldusotsus, millesse kantud diagnoosi tõttu keelduti kaebajale andmast juurdepääsuluba RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus halduskohtumenetluse tsiviilasja kohtuliku menetlemise ajaks peatama, ent ei teinud seda. Ringkonnakohtul olnuks halduskohtumenetluse peatamise asemel ka võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mille alusel hinnata järeldusotsuse õigsust. (p 17)
Kaitseväeteenistuse seadus ei kohusta kaitseväelast esitama kaitseväe arstlikult komisjonile KAPO jaoks koostatud SA PERH järeldusotsust, mida viimasel on vaja selleks, et otsustada, kas anda isikule juurdepääsuluba riigisaladusele või mitte. KVTS § 32 lg 1 kohustab pädeva ametiasutuse nõudel arstlikku komisjoni ilmumisel esitama tervisetõendi, mille väljastamise õigus on perearsti nimistu alusel tervishoiuteenuseid osutaval tervishoiutöötajal. (p 14.2)
Ringkonnakohus teadis, et maakohtus vaieldakse järeldusotsusele kantud diagnoosi õigsuse üle. Kohus pidi teadma sedagi, et kui diagnoos osutub valeks, on ka tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud kanne väär, ning on vaja hinnata, kui usaldusväärne tõend on järeldusotsus, millesse kantud diagnoosi tõttu keelduti kaebajale andmast juurdepääsuluba RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus halduskohtumenetluse tsiviilasja kohtuliku menetlemise ajaks peatama, ent ei teinud seda. Ringkonnakohtul olnuks halduskohtumenetluse peatamise asemel ka võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mille alusel hinnata järeldusotsuse õigsust. (p 17)
|
| 3-3-1-31-16
|
Riigikohus |
18.10.2016 |
|
Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24)
Kui kaevandamisloas on seatud kaevandamise õiguse tekkimiseks HMS § 53 lg 1 p 3 alusel lisatingimus (korraldada see, et karjäärialuse maa sihtotstarbe liigiks määratakse mäetööstusmaa), ei teki isikul veel loa saamisel tingimusteta subjektiivset õigust ega õiguspärast ootust selles karjääris kaevandamiseks. Kaevandamisluba küll annab subjektiivse õiguse kaevandamiseks, kuid isikul tuleb kaevandamiseks järgida ka muid õigusakte, sh üldplaneeringut. (p 14)
Üldplaneering määrab maakasutuse juhtotstarbe, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad (kehtiva PlanS § 6 p 9, § 75 lg 1 p 18, PlanS v.r § 8 lg 3 p 3 ja lg 31). Üldplaneeringu-järgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üldplaneeringuga sätestatud maakasutusest eeldusel, et juhtotstarbele vastav kasutus on valdav (kehtiva PlanS § 75 lg 4, PlanS v.r § 8 lg 31) ja see ei mõjuta oluliselt planeeringu põhilahendust. Planeeringu põhilahenduseks on planeeringu oluline osa, mis tagab planeeringuga kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-71-14). Roheline võrgustik on üldplaneeringu oluline osa ja seda tuleb üldplaneeringu alusel säilitada, kuid see ei välista aga täielikult selliseid maakasutusi, mis ei ole vahetult seotud rohelise võrgustiku säilitamisega. (p 16)
KOV üksus ei või planeerimisalases tegevuses arvestada ainult kohalikke huve ja jätta riiklikud huvid kõrvale (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-03). Kohalikud huvid on küll legitiimsed, kuid neid tuleb planeerimismenetluses kaaluda koos riiklike ja regionaalsete huvidega ning vajadusel nendega seotud erahuvidega. (p 25)
Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24)
KOV üksus ei või planeerimisalases tegevuses arvestada ainult kohalikke huve ja jätta riiklikud huvid kõrvale (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-03). Kohalikud huvid on küll legitiimsed, kuid neid tuleb planeerimismenetluses kaaluda koos riiklike ja regionaalsete huvidega ning vajadusel nendega seotud erahuvidega. (p 25)
Tõrjumaks kaevandamisloa menetluse järel kaevandamisloa adressaadi huve ja nendega samasuunalisi riiklikke ning regionaalseid huve kaevandamiseks, peavad kohalikust kogukonnast võrsuvad riigi maavarade kaevandamise vastased huvid olema ülekaalukad. KOV üksus peab sellisel juhul üldplaneeringu muutmisest keeldumisel näitama selgelt ära, miks kaevandamine põhjustaks väga raskeid tagajärgi kohaliku kogukonna heaolule. (p 27)
Kui kaevandamisloas on seatud kaevandamise õiguse tekkimiseks HMS § 53 lg 1 p 3 alusel lisatingimus (korraldada see, et karjäärialuse maa sihtotstarbe liigiks määratakse mäetööstusmaa), ei teki isikul veel loa saamisel tingimusteta subjektiivset õigust ega õiguspärast ootust selles karjääris kaevandamiseks. Kaevandamisluba küll annab subjektiivse õiguse kaevandamiseks, kuid isikul tuleb kaevandamiseks järgida ka muid õigusakte, sh üldplaneeringut. (p 14)
Seadusandja on kaevandamisloa menetluse näinud ette selleks, et otsustada selles etapis mh keskkonnahoidu ja KOV üksuse ruumilisse planeerimisse puutuvate küsimuste üle, tasakaalustades riiklikke, regionaalseid ja kohalikke huve ning erahuve. Tegemist on avatud menetlusega (MaaPS § 29 lg 1), mis võimaldab mh kohalikel elanikel seisukohti avaldada. Kui KOV üksus ei nõustu kaevandamisloa andmisega, on võimalik kaevandamisluba anda üksnes Vabariigi Valitsuse nõusolekul (MaaPS § 34 lg 2). (p 22)
Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24)
Tõrjumaks kaevandamisloa menetluse järel kaevandamisloa adressaadi huve ja nendega samasuunalisi riiklikke ning regionaalseid huve kaevandamiseks, peavad kohalikust kogukonnast võrsuvad riigi maavarade kaevandamise vastased huvid olema ülekaalukad. KOV üksus peab sellisel juhul üldplaneeringu muutmisest keeldumisel näitama selgelt ära, miks kaevandamine põhjustaks väga raskeid tagajärgi kohaliku kogukonna heaolule. (p 27)
|
| 3-3-1-37-15
|
Riigikohus |
11.11.2015 |
|
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11)
MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)
Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)
Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
Kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel saab rakendada analoogiat RÕS-st tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25)
MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)
Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13)
See, et kaevandamine halvendaks ümbruskonna elanike elutingimusi, on iseenesest kaalukas ja asjakohane argument, mis muudab tulevase kaevandamisega nõustumise vähetõenäoliseks. Miljööväärtuslikkuse ja rohevõrgustiku puhul on aga tegemist üksnes maakonnaplaneeringu täpsusega määratud maakasutustingimustega. Maakonnaplaneeringute üldisuse tase on selline, et täpsemate selgitusteta ei ole võimalik väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Seega ei piisa uuringuloa kooskõlastamata jätmiseks üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt ka RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-13, p d 13 ja 17). (p 17)
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11)
MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)
Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13)
Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)
Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
|
| 3-3-1-26-15
|
Riigikohus |
11.09.2015 |
|
Töötukassa vajadus hinnata kuludokumente toetuse tagasinõudmise üle otsustamisel kinnitab haldusorgani kaalutlusruumi olulisust. Kaalutlusruumi välistamise korral tähendaks see Töötukassalt toetuse saajate suhtes seda, et ka saadud toetuse eest tehtud marginaalse kulutuse kohta dokumendi puudumine tingiks haldusorgani kohustuse TTTS § 19 lg 8 alusel nõuda kogu toetus tagasi. See tuleneb asjaolust, et TTTS § 19 lg 8 p 4 ei näe ette ühtegi alust sellise võimaliku ebaproportsionaalse tagasinõude tegemata jätmiseks, s.h. juhul, kui kuludokument puudub mõjuval põhjusel. Selline tagasinõue ei oleks aga kooskõlas ettevõtluse alustamise toetuse ja laiemalt TTTS eesmärgiga. (p 14)
TTTS § 19 lg 8 sõnastusest tuleneb, et see paneb toetuse saajale kohustuse toetus tagasi maksta punktides 1–4 sätestatud juhtudel, kui Töötukassa seda nõuab. Samas ei pane TTTS § 19 lg 8 Töötukassale imperatiivset kohustust toetust tagasi nõuda, kui on ilmnenud punktides 1–4 nimetatud asjaolud. Sättest tuleneb, et TTTS § 19 lg 8 võimaldab haldusorganil teostada kaalutlust toetuse saajalt toetuse tagasinõudmise üle otsustamisel punktides 1–4 sätestatud asjaolude tuvastamisel. (p 13)
Töötukassa vajadus hinnata kuludokumente toetuse tagasinõudmise üle otsustamisel kinnitab haldusorgani kaalutlusruumi olulisust. Kaalutlusruumi välistamise korral tähendaks see Töötukassalt toetuse saajate suhtes seda, et ka saadud toetuse eest tehtud marginaalse kulutuse kohta dokumendi puudumine tingiks haldusorgani kohustuse TTTS § 19 lg 8 alusel nõuda kogu toetus tagasi. See tuleneb asjaolust, et TTTS § 19 lg 8 p 4 ei näe ette ühtegi alust sellise võimaliku ebaproportsionaalse tagasinõude tegemata jätmiseks, s.h. juhul, kui kuludokument puudub mõjuval põhjusel. Selline tagasinõue ei oleks aga kooskõlas ettevõtluse alustamise toetuse ja laiemalt TTTS eesmärgiga. (p 14)
|
| 3-3-1-18-08
|
Riigikohus |
12.05.2008 |
|
Avaliku teenistuse seadusest ei tulene täpsemat menetluskorda edutamise ettevalmistamiseks ning otsustamiseks ega seda, millisele informatsioonile edutamisotsustus peab tuginema. Avaliku teenistuse seadus ei näe ette, et edutamise menetlus peab olema asutusesiseselt täpsemalt reguleeritud. Samuti pole sätestatud, et eelnevalt pädeva ametiisiku edutamisotsustusele peab kandidaadi sobivust kollegiaalselt arutama, näiteks vastavas komisjonis.
Pädevus edutamise või edutamata jätmise otsustamiseks on ametiisikul, kellel on õigus nimetada isik ametisse ametikohale, millele ta edutatakse (ATS § 82 lg 2). Avaliku teenistuse seadusest (eelkõige ATS § 82 lg 2 ning § 83 lg-d 1 ja 3) tuleneb edutamise õigust omava isiku või asutuse jaoks ulatuslik kaalumisruum. Ametnikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema edutamist, kuid tal on õigus õiguspärasele ja õiglasele menetlusele otsustamisel (vt Riigikohtu 20.05.2000 otsust haldusasjas nr 3-3-1-20-00 ja 08.05.2001 otsust haldusasjas nr 3-3-1-27-01).
Ametniku õigusi rikkuvat pädeva ametniku otsust tema edutamata jätmise kohta on ametnikul võimalik halduskohtus vaidlustada. Kuna ametniku edutamisotsused on hinnangulised otsustused, saab kohus nende õiguspärasust kontrollida vaid piiratud ulatuses.
Kohus ei saa kontrollida asutuse või ametiisiku hinnanguliste otsustuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid saab võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning motiveerimiskohustuse täitmise osas. Ametniku edutamisotsused on hinnangulised otsustused, mille õiguspärasust saab halduskohus kontrollida vaid piiratud ulatuses.
Väga ulatusliku kaalumisruumi ja sisult hinnanguliste otsustuste puhul on oluline küll motivatsiooni olemasolu, kuid selliste otsustuste omapärast tingitult ei ole motiivid halduskohtus sisuliselt kontrollitavad. Motivatsioonist saab tuleneda otsustuse õigusvastasus vaid juhul, kui selgub, et lähtutud on asjakohatutest ja täiesti sobimatutest kaalutlustest.
|
| 3-3-1-81-07
|
Riigikohus |
16.01.2008 |
|
Haldusorgani sise-eeskiri ei ole iseseisvalt halduskohtus vaidlustatav akt. Seda, kas sise-eeskirjas sätestatud ja üksikjuhtumil aluseks olnud kriteeriumid on asjakohased ning kas kaalutlused, mis tuginesid halduseeskirjas sätestatud kriteeriumitele, olid õiguspärased, saab välja selgitada halduse üksikakti halduskohtuliku kontrolli käigus.
Haldusesisene akt (halduseeskiri) on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning on siduv haldusorganile. Akti halduseeskirjadena kvalifitseerimine ei välista, et sätestatu avaldab mõju ka haldusevälistele isikutele nende suhetes avaliku võimuga. Halduseeskirja normid omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena. Kaalumisreeglite kehtestamist eelkõige haldusele enesele suunatud halduseeskirja vormis võib pidada iseenesest põhjendatuks. Kuigi halduseeskiri peab abistama haldusorganit edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Haldusel peab olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb halduseeskirja kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet.
Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks.
Haldusesisene akt (halduseeskiri) on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning on siduv haldusorganile. Akti halduseeskirjadena kvalifitseerimine ei välista, et sätestatu avaldab mõju ka haldusevälistele isikutele nende suhetes avaliku võimuga. Halduseeskirja normid omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena. Kaalumisreeglite kehtestamist eelkõige haldusele enesele suunatud halduseeskirja vormis võib pidada iseenesest põhjendatuks. Kuigi halduseeskiri peab abistama haldusorganit edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Haldusel peab olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb halduseeskirja kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet.
Haigekassa nõukogu 28. oktoobri 2004. a otsus "Ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamise alused" on haldusesisene akt (halduseeskiri), mis on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning siduv haldusorganile.
Halduseeskiri võib avaldada mõju ka haldusevälistele isikutele nende suhetes avaliku võimuga. Nimetatud aktis sätestatu omandab haldusest väljapoole suunatud tähenduse ravi rahastamise lepingu sõlmimist taotlevate isikute suhtes, kelle vastavust hinnatakse ravikindlustuse seaduse ja selle akti pinnalt ning otsustatakse nendega lepingu sõlmimine või mittesõlmimine. Kuigi halduseeskiri peab abistama haldusorganit edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Halduse diskretsiooniruum on nimetatud aktis sätestatud hindamiskriteeriumitega kahandatud minimaalseks.
Haldusorgani sise-eeskiri ei ole iseseisvalt halduskohtus vaidlustatav akt. Seda, kas sise-eeskirjas sätestatud ja üksikjuhtumil aluseks olnud kriteeriumid on asjakohased ning kas kaalutlused, mis tuginesid halduseeskirjas sätestatud kriteeriumitele, olid õiguspärased, saab välja selgitada halduse üksikakti halduskohtuliku kontrolli käigus.
Haldusorgani sise-eeskiri ei ole iseseisvalt halduskohtus vaidlustatav akt. Seda, kas sise-eeskirjas sätestatud ja üksikjuhtumil aluseks olnud kriteeriumid on asjakohased ning kas kaalutlused, mis tuginesid halduseeskirjas sätestatud kriteeriumitele, olid õiguspärased, saab välja selgitada halduse üksikakti halduskohtuliku kontrolli käigus.
|
| 3-3-1-54-03
|
Riigikohus |
14.10.2003 |
|
HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. HMS § 56 lg 1 teises lauses nimetatud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks olukordades, kus haldusakti motivatsioonis tuleks korrata teistes kättesaadavates dokumentides juba esitatud detailset informatsiooni, mis paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks. Sellele vaatamata tuleb haldusaktis ära tuua vähemalt põhimotiivid, kuna diskretsiooniotsuse põhikaalutlused ei saa reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, sest iga diskretsiooniotsus on eriline ja ainukordne. Kirjaliku motiveerimise eesmärk ei ole ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine. Viitamine menetluses kogutud teiste isikute koostatud dokumentidele ei võimalda ei menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused, ega sunni haldusorganit kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. Kui mõne sekundaarse põhjenduse kordamise asemel tehakse motivatsioonis viide mõnele teisele dokumendile, siis peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest.
HMS § 4 lg-st 2 ja §-st 6 ei tulene, et kaalutlusõiguse teostamisel peaks mõjutusi hindama igal juhul rahalises vääringus ja täpselt. Eeldatavat positiivset mõju võivad kinnitada eksperdi hinnang, muud tõendid, haldusorgani teostatud majanduslik analüüs või senine praktiline kogemus. Samuti peab õige diskretsiooniotsuse tegemiseks olema võimalik selle mõju suurust hinnata ja kirjeldada vähemalt ligikaudselt.
PES § 20 lg-st 1 tulenevalt ei pea avaliku väljapaneku käigus tehtavad ettepanekud olema kantud algatatud detailplaneeringuga samadest eesmärkidest. Ettepanekute tegemise õiguse mõte seisnebki eeskätt selles, et isikutel oleks võimalik kaitsta oma või avalikke huve, mis võivad olla vastuolus planeeringu algatajate eesmärkidega. Ettepanekule vastamine on osa ettepaneku tegija ja kohaliku omavalitsuse avalikust diskussioonist tulevase planeeringu üle. Ettepanekule vastates ei otsustata veel lõplikult, millisel kujul planeering kehtestada. Vastus ei ole haldusakt. Lõplikuks otsuseks ettepaneku suhtes on detailplaneeringu kehtestamise otsus. Kui ettepanek jäetakse arvestamata, siis on PES § 20 lg-st 2 tulenevalt vajalik sisuline põhjendus. Ka demokraatlikult valitud esinduskogu ei või oma otsuseid teha meelevaldselt, vaid valikuid tuleb ratsionaalsete argumentidega põhjendada.
Planeerimismenetluses, mida iseloomustab laiaulatuslik diskretsiooniruum, on eriline tähtsus menetlus- ja vorminõuetel. Käesolevas asjas ei ole formaalsete vigade tõttu võimalik ligikaudseltki selgitada, kas positiivsed sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud ning riigil tekkiv kokkuhoid kaaluvad üles keskkonnakahju, kas keskkonnakahju kompenseerimine on reaalne ja millised kulutused see kaasa toob. Käesoleva asja materjalide pinnalt ei ole näha põhjendust, miks peaks keskkonna kui üldise õigushüve kahjustamisest saama kasu just see vald, kui vanglakompleksi on kusagile Eestis eeldatavasti võimalik ehitada ka keskkonda säärases ulatuses kahjustamata. Kui tegelikkuses siiski eksisteerivad põhjused, mis sunnivad edendama majandust ja infrastruktuuri just selles vallas (eriliselt madal elatustase, suur tööpuudus vms), pidanuks volikogu need välja tooma. Kuna sääraseid põhjusi ei ole välja toodud, võis volikogu omistada vangla ehitamisega vallas kaasnevatele sotsiaalsetele ja majanduslikele mõjudele keskkonnamõjudega võrreldes liiga suure kaalu. Vanglakompleksi ehitamisega kaasnevad positiivsed mõjud tööhõivele ja ettevõtlusele ilmnevad riigis tervikuna ka siis, kui kompleksi ei ehitata sellesse valda, vaid kuhugi mujale.
Kuni 1. septembrini 2002 kehtinud sõnastuses sätestas KMHS § 4 lg 2, et planeeringu alusel kavandatava tegevuse keskkonnamõju hinnatakse planeeringu koostamise või hilisema muutmise käigus. Kuni 1. jaanuarini 2003 kehtinud PES § 9 lg 10 kohaselt tuli detailplaneeringu koostamisel muuhulgas arvestada ka keskkonnamõju hindamise tulemusi.
Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga.
HKMS § 34 lg 2 teise lause kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Osundatud säte ei tähenda, et vastuväidetega saaks apellatsioonkaebuse piire laiendada. See tähendab üksnes, et ringkonnakohtu otsuses tuleb analüüsida ka apellatsioonkaebusele esitatud vastuväiteid, mis ise peavad aga jääma apellatsioonkaebuse piiridesse.
Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.
|
| 3-3-1-68-02
|
Riigikohus |
21.11.2002 |
|
Kui seadusandlus ja faktilised asjaolud on uue, isikule negatiivse otsuse tegemisel samad kui eelmise, isikule positiivse otsustuse tegemisel, siis on uus otsus käsitatav diskretsiooniõiguse kuritarvitamisena. Isikut tuleb erinevatel ajamomentidel, kui pole muutunud õiguslikud ja faktilised asjaolud või pole ilmnenud seniteadmata asjaolusid, kohelda ühtemoodi.
Välismaalaste seaduse §-d 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 4 p 7 eristavad selgelt teenistust välisriigi relvajõududes ja teenistust välisriigi julgeolekuorganites. VMS § 12 lg 4 p 10 ja lg 5 võimaldavad administratsiooni diskretsiooni endistele välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa andmisel ja selle pikendamisel. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktika. Pelgalt julgeolekuorganite tegevuse üldise laadiga ja tegutsemisega vastuluurega seotud ametikohal ei saa põhjendada kahtlust, et isiku tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu.
|
| 3-3-1-49-02
|
Riigikohus |
11.11.2002 |
|
vt haldusasja 3-3-1-52-02 annotatsiooni.
VS § 12 lg-s 6 käsitletakse teenistust välisriigi julgeoleku-organites, erinevalt lõppenud teenistusest välisriigi relvajõududes, teatud tingimustel ohuna Eesti riigi julgeolekule. Teenistus endise NSVL julgeolekuorganites pole käsitatav teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ega julgeolekuorganid samastatavad relvajõududega. VS § 12 lg 4 p 3 keelab anda ja pikendada elamisluba välismaalasele, kelle tegevus on olnud või on põhjendatud alus arvata, et see on olnud või on suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. Tulenevalt VS § 12 lg-st 5 on sellisele isikule elamisloa andmine ja selle pikendamine ka erandkorras välistatud.
Elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumiseks ei piisa selle tuvastamisest, et isik vastab VS § 12 lg 4 p 10 sätestatud tingimustele, vaid tuleb ka tuvastada, et isik kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Pelgalt julgeolekuorganite tegevuse üldise laadi ja tegutsemisega vastuluurega seotud ametikohal ei saa põhjendada kahtlust, et isiku tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu.
VS § 12 lg 4 p 10 ja lg 5 koostoimes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 5. märtsi 2001. a otsusega asjas nr 3-4-1-2-01 võimaldavad diskretsiooni teostamist endistele välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa andmisel ja selle pikendamisel.
|
| 3-3-1-52-02
|
Riigikohus |
11.11.2002 |
|
Kui õiguslik regulatsioon ja faktilised asjaolud on uue, isikule negatiivse otsuse tegemisel samad kui eelmise, isikule positiivse otsustuse tegemisel, siis on uus otsus käsitatav diskretsiooniõiguse kuritarvitamisena. Isikut ei saa elamisloa andmise otsustamisel ühesuguste asjaolude puhul erinevatel ajahetkedel kohelda erinevalt.
Diskretsiooni kohaldamine juhtudel, kui seadus selle ette näeb, pole mitte üksnes administratsiooni õigus, vaid ka kohustus. Diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse otsuse tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud.
VS § 12 lg-s 6 käsitletakse teenistust välisriigi julgeolekuorganites, erinevalt lõppenud teenistusest välisriigi relvajõududes, teatud tingimustel ohuna Eesti riigi julgeolekule. Teenistus endise NSVL julgeolekuorganites pole käsitatav teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ega julgeolekuorganid samastatavad relvajõududega. VS § 12 lg 4 p 3 keelab anda ja pikendada elamisluba välismaalasele, kelle tegevus on olnud või on põhjendatud alus arvata, et see on olnud või on suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. Tulenevalt VS § 12 lg-st 5 on sellisele isikule elamisloa andmine ja selle pikendamine ka erandkorras välistatud.
VS § 12 lg 4 p 10 ja lg 5 koostoimes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 5. märtsi 2001. a otsusega asjas nr 3-4-1-2-01 võimaldavad diskretsiooni teostamist endistele välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa andmisel ja selle pikendamisel.
Elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumiseks ei piisa selle tuvastamisest, et isik vastab VS § 12 lg 4 p-s 10 sätestatud tingimustele, vaid tuleb ka tuvastada, et isik kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Pelgalt julgeolekuorganite tegevuse üldise laadi ja tegutsemisega vastuluurega seotud ametikohal ei saa põhjendada kahtlust, et isiku tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu.
|
Facebook
X.com