3-18-495/38
|
Riigikohtu halduskolleegium |
02.03.2020 |
|
Kuna kaebaja ja kolmanda isiku vaheline käsundusleping oli näilik ning käsundisaaja ei ole teinud käsundi esemeks olnud tööd ega saanud selle eest ka tasu, oli maksuhalduril õigus teha maksukohustust vähendav maksuotsus. Maksuhaldur tugines maksuotsust tehes MKS § 92 lg 1 p-le 2 ning § 95 lg-le 1. MKS § 11 lg 1 järgi on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. MKS § 92 lg 1 p 2 ei välista maksuhalduri õigust maksusummat vähendada, kui selgub, et maksudeklaratsioonis esitatud andmete alusel arvutatud maksusumma on ebaõige, nt alusetult liiga suur. Kõnealune tõlgendus tuleneb ka seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lg 1). Maksuotsusega maksusumma vähendamine ei too kaasa ühegi isiku, sh kaebaja kõrgemat maksukoormust. (p-d 12 ja 13)
Maksuhalduril on pädevus teha maksuotsus viitega käsunduslepingu tühisusele ka siis, kui tehingupooled soovivad näiliku tehinguga saavutada suuremaid sotsiaalkindlustushüvitiste väljamakseid, mille suurus arvutatakse deklareeritud maksukohustusest lähtuvalt. MKS § 10 lg 2 p-st 1 järeldub, et maksuhalduril võib olla ka õigus ja kohustus jälgida, et makse ei tasutaks seaduses sätestatust suuremas summas, kui sellele võib järgneda alusetult suure hüvitise väljamaksmine. Kui seadusandja on ette näinud sedalaadi hüvitiste maksmise, mille suurus on vahetult seotud õigustatud isiku eest arvestatud ja deklareeritud maksukohustuse suurusega (lisaks vanemahüvitisele ka näiteks pension, ajutise töövõimetuse hüvitis ja töötuskindlustushüvitised), siis on maksuhalduril õigus vajaduse korral maksuotsusega vähendada deklareeritud maksukohustust. (p 14)
MKS § 83 lg-st 3 tuleneb, et näiteks tühise töölepingu või käsunduslepingu alusel makstud tasu saab jätta tööjõumaksudega maksustamata ainult siis, kui on tõendatud, et füüsilisele isikule pole väljamakset tehtud (nt ta andis allkirja sularaha saamise kohta, mida ta tegelikult ei saanud) või ta on väljamakse tööandjale otse või kolmandate isikute kaudu tagastanud. Kui füüsilisele isikule makstakse mingil põhjusel tasu ilma kaasneva vastusoorituseta ning seda tasu ei tagastata, tuleb väljamakse maksustada palgatulu reeglite järgi. Vastasel juhul tekiks tööandjatel võimalus raha näiliku tsiviilõigussuhte kaudu maksuvabalt äriühingust välja viia ning kasutada näiteks varjatud töötasude maksmiseks teistele tööd tegevatele inimestele. (p 17)
MKS § 11 lg 1 järgi on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. MKS § 92 lg 1 p 2 ei välista maksuhalduri õigust maksusummat vähendada, kui selgub, et maksudeklaratsioonis esitatud andmete alusel arvutatud maksusumma on ebaõige, nt alusetult liiga suur. Kõnealune tõlgendus tuleneb ka seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lg 1). Maksuotsusega maksusumma vähendamine ei too kaasa ühegi isiku, sh kaebaja kõrgemat maksukoormust. (p-d 12 ja 13)
Maksuhalduril on pädevus teha maksuotsus viitega käsunduslepingu tühisusele ka siis, kui tehingupooled soovivad näiliku tehinguga saavutada suuremaid sotsiaalkindlustushüvitiste väljamakseid, mille suurus arvutatakse deklareeritud maksukohustusest lähtuvalt. MKS § 10 lg 2 p-st 1 järeldub, et maksuhalduril võib olla ka õigus ja kohustus jälgida, et makse ei tasutaks seaduses sätestatust suuremas summas, kui sellele võib järgneda alusetult suure hüvitise väljamaksmine. Kui seadusandja on ette näinud sedalaadi hüvitiste maksmise, mille suurus on vahetult seotud õigustatud isiku eest arvestatud ja deklareeritud maksukohustuse suurusega (lisaks vanemahüvitisele ka näiteks pension, ajutise töövõimetuse hüvitis ja töötuskindlustushüvitised), siis on maksuhalduril õigus vajaduse korral maksuotsusega vähendada deklareeritud maksukohustust.
RKHK otsuses nr 3-15-1303/37 (p 9) oli vaatluse all käibemaksuarvestus ja tehingu näilikkus tulenevalt väidetavalt liig kõrgest hinnast. Tehingu kõrgemat hinda näidati selleks, et taotleda suuremat toetust. Maksuarvestuse ja teiselt haldusorganilt hüve taotlemise vahel õiguslik seotus puudus. Praegusel juhul on aga tegu sotsiaalmaksuga ning hüve arvutamise aluseks on seadusest tulenevalt just deklareeritud isikustatud sotsiaalmaks (vt PHS § 7 lg 2, § 37). Seejuures sätestab MKS § 253 MTA volituse tööjõumaksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise ning töötamise registris andmete õigsuse kontrollimiseks ning selle üheks eesmärgiks on MKS §-st 251 tulenevalt Sotsiaalkindlustusameti ülesannete täitmiseks vajalike tõeste andmete tagamine. (p 14)
MKS § 83 lg-st 3 tuleneb, et näiteks tühise töölepingu või käsunduslepingu alusel makstud tasu saab jätta tööjõumaksudega maksustamata ainult siis, kui on tõendatud, et füüsilisele isikule pole väljamakset tehtud (nt ta andis allkirja sularaha saamise kohta, mida ta tegelikult ei saanud) või ta on väljamakse tööandjale otse või kolmandate isikute kaudu tagastanud. Kui füüsilisele isikule makstakse mingil põhjusel tasu ilma kaasneva vastusoorituseta ning seda tasu ei tagastata, tuleb väljamakse maksustada palgatulu reeglite järgi. Vastasel juhul tekiks tööandjatel võimalus raha näiliku tsiviilõigussuhte kaudu maksuvabalt äriühingust välja viia ning kasutada näiteks varjatud töötasude maksmiseks teistele tööd tegevatele inimestele. (p 17)
Maksuhalduril on pädevus teha maksuotsus viitega käsunduslepingu tühisusele ka siis, kui tehingupooled soovivad näiliku tehinguga saavutada suuremaid sotsiaalkindlustushüvitiste väljamakseid, mille suurus arvutatakse deklareeritud maksukohustusest lähtuvalt. MKS § 10 lg 2 p-st 1 järeldub, et maksuhalduril võib olla ka õigus ja kohustus jälgida, et makse ei tasutaks seaduses sätestatust suuremas summas, kui sellele võib järgneda alusetult suure hüvitise väljamaksmine. Kui seadusandja on ette näinud sedalaadi hüvitiste maksmise, mille suurus on vahetult seotud õigustatud isiku eest arvestatud ja deklareeritud maksukohustuse suurusega (lisaks vanemahüvitisele ka näiteks pension, ajutise töövõimetuse hüvitis ja töötuskindlustushüvitised), siis on maksuhalduril õigus vajaduse korral maksuotsusega vähendada deklareeritud maksukohustust.
RKHK otsuses nr 3-15-1303/37 (p 9) oli vaatluse all käibemaksuarvestus ja tehingu näilikkus tulenevalt väidetavalt liig kõrgest hinnast. Tehingu kõrgemat hinda näidati selleks, et taotleda suuremat toetust. Maksuarvestuse ja teiselt haldusorganilt hüve taotlemise vahel õiguslik seotus puudus. Praegusel juhul on aga tegu sotsiaalmaksuga ning hüve arvutamise aluseks on seadusest tulenevalt just deklareeritud isikustatud sotsiaalmaks (vt PHS § 7 lg 2, § 37). Seejuures sätestab MKS § 253 MTA volituse tööjõumaksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise ning töötamise registris andmete õigsuse kontrollimiseks ning selle üheks eesmärgiks on MKS §-st 251 tulenevalt Sotsiaalkindlustusameti (SKA) ülesannete täitmiseks vajalike tõeste andmete tagamine. (p 14)
PHS § 46 lg 1 p 1 koostoimes SÜS § 31 lg 1 p-ga 1 annab SKA-le õigusliku aluse iseseisvalt hüvitis tagasi nõuda ning tuvastada muu hulgas ka tsiviilõigusliku suhte puudumine hüvitist puudutavas osas. Samas võib menetlusökonoomia seisukohalt olla otstarbekam kasutada tegeliku töötamise tuvastamiseks MTA abi ning juhinduda hüvitise tagasinõudmisel maksuhalduri haldusaktist. (p 15)
PHS § 46 lg 1 p 1 koostoimes SÜS § 31 lg 1 p-ga 1 annab Sotsiaalkindlustusametile õigusliku aluse iseseisvalt hüvitis tagasi nõuda ning tuvastada muu hulgas ka tsiviilõigusliku suhte puudumine hüvitist puudutavas osas. Samas võib menetlusökonoomia seisukohalt olla otstarbekam kasutada tegeliku töötamise tuvastamiseks MTA abi ning juhinduda hüvitise tagasinõudmisel maksuhalduri haldusaktist. (p 15)
Kui Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tugineb hüvitise tagasinõudmise otsuses MTA maksuotsusele, ei ole viimane siiski eelhaldusaktiks (HMS § 52 lg 1 p 2), sest maksuotsust ei ole mh antud samale adressaadile. Kuigi vanemahüvitise saajal on kaebeõigus tööjõumakse korrigeeriva maksuotsuse vaidlustamiseks, ei ole vanemahüvitist tagasinõudva otsuse vaidlustamiseks vaja enne maksuotsust eraldi halduskohtumenetluses vaidlustada ning vastuväited maksuotsuses toodud järeldustele võib esitada SKA otsuse vaidlustamisel. (p 16)
Maksuhalduril on õigus tühistada töötamise registri kanne. Sarnaselt maksuotsusele ei ole ka töötamise registri kande kustutamise otsus vanemhüvitise otsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise vältimatu eeldus ega eelhaldusakt. (p 18)
MKS § 11 lg 1 järgi on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. MKS § 92 lg 1 p 2 ei välista maksuhalduri õigust maksusummat vähendada, kui selgub, et maksudeklaratsioonis esitatud andmete alusel arvutatud maksusumma on ebaõige, nt alusetult liiga suur. Kõnealune tõlgendus tuleneb ka seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lg 1). Maksuotsusega maksusumma vähendamine ei too kaasa ühegi isiku, sh kaebaja kõrgemat maksukoormust. (p-d 12 ja 13)
Maksuhalduril on pädevus teha maksuotsus viitega käsunduslepingu tühisusele ka siis, kui tehingupooled soovivad näiliku tehinguga saavutada suuremaid sotsiaalkindlustushüvitiste väljamakseid, mille suurus arvutatakse deklareeritud maksukohustusest lähtuvalt. MKS § 10 lg 2 p-st 1 järeldub, et maksuhalduril võib olla ka õigus ja kohustus jälgida, et makse ei tasutaks seaduses sätestatust suuremas summas, kui sellele võib järgneda alusetult suure hüvitise väljamaksmine. Kui seadusandja on ette näinud sedalaadi hüvitiste maksmise, mille suurus on vahetult seotud õigustatud isiku eest arvestatud ja deklareeritud maksukohustuse suurusega (lisaks vanemahüvitisele ka näiteks pension, ajutise töövõimetuse hüvitis ja töötuskindlustushüvitised), siis on maksuhalduril õigus vajaduse korral maksuotsusega vähendada deklareeritud maksukohustust. (p 14)
Maksuhalduril on õigus tühistada töötamise registri kanne. Iga näiliku töösuhte korral ei ole tööjõumaksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise ning töötamise registris kande kustutamine siiski vajalik ega võimalik. Tehing võib olla näilik ka vaid teatud summa osas ning varjatud tehing võib olla madalama hinnaga tehtud tehing (vt RKHK otsus nr 3-15-1303/37, p 11). Näiteks võivad tööandja ja töötaja kokku leppida, et töötasu suurendatakse või lisatasu makstakse sotsiaalkindlustushüvitiste väljamaksete suurendamise eesmärgil. Sarnaselt maksuotsusele ei ole ka töötamise registri kande kustutamise otsus vanemhüvitise otsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise vältimatu eeldus ega eelhaldusakt. (p 18)
|
| 3-3-1-27-15
|
Riigikohus |
21.10.2015 |
|
Arvestades aktsiakapitali osakaalu, mitmeid varasemaid majandusaasta näitajaid, põhikirja ning juhatuse liikme saadud hüve suurust, on kogutud piisavalt tõendeid tõendamiskoormuse üleminekuks kaebajale ja järeldatud nende asjaolude põhjal õigesti, et tegemist ei ole dividendide maksuobjektiga. (vt annotatsioone asjas 3-3-1-33-12) (p 19)
Kui tegemist on olukorraga, kus saadud soodustus on selle andjale hüvitatud, ei ole tegemist erisoodustusega. (vt annotatsioone asjades 3-3-1-73-09 ja 3-3-1-26-02).(p 14)
Kuna maksuhaldur on väljamakse lugenud erisoodustuseks ning põhjendanud, miks ei ole väljamaksete puhul tegemist dividendiga, on maksukohustuslasel omakorda kohustus tõendada vastupidist. Tõendamiskohustus ei ole ainult maksu-halduril. Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormis üle maksukohustuslasele.
Pidades väljamakseid ettevõtlusega seotud kuludeks ja jättes väljamaksed dividendidena vormistamata, võttis kaebaja riski, et võimaliku maksuvaidluse korral võib dividendide väljamaksmise tõendamine olla raskendatud. (p 20)
|
| 3-3-1-33-12
|
Riigikohus |
14.12.2012 |
|
Maksuotsusest peab selguma, kuidas on tasumisele kuuluv maksusumma määratud. Kui maksuotsuses on märgitud üksnes otsuse õiguslik alus, kuid märkimata on faktiline alus ja põhjendused, siis ei ole järgitud vorminõudeid ning maksuotsus on õigusvastane.
Juhatuse liikmele tehtud väljamakse või muu hüve andmise puhul võib eeldada, et see on antud tasuna juhtorgani liikme ülesannete täitmise eest (otsus asjas nr 3-3-1-90-07 p 14). Sellises olukorras oleks sotsiaalmaksu määramine õige. Käesoleval juhul oli isik aga kulutuste tegemise ajal lisaks juhatuse liikmeks olemisele ka kaebaja ainuosanik.
Osaühingu osanikule tehtud väljamakse puhul tuleb välja selgitada, kas tegemist on dividendi või muu kasumieraldisega, mida maksustatakse tulumaksuga vastavalt TuMS § le 50 ning mida sotsiaal¬maksuga ei maksustata. Sel juhul tuleb sotsiaalmaksu määramiseks maksuotsuses põhjendada, miks ja millistele tõenditele tuginedes on maksuhaldur jõudnud järeldusele, et väljamakse on juhatuse liikme tasu (otsus haldusasjas nr 3-3-1-90-07) . Neid varasemaid seisukohti ei muudeta ning sellest tulenevalt on et sotsiaalmaksuga maksustamine motiveerimata.
Maksuhaldur on jõudnud seisukohale, et äriühingu raamatupidamises ja maksuarvestuses kajastatud korteriomandiga seotud kulutused ei ole seotud kaebaja ettevõtlusega, kuna kinnistut kasutab oma elukohana kaebaja juhatuse liige.
Järeldus, et korteriomandit ei soetatud ettevõtluse tarbeks tuleneb mitme tehingu abil kinnistu üürile andmisest isikule, kellelt laenatud raha eest kinnistu tegelikult soetati. Maksuhalduri jaoks taheti luua näilik olukord kinnistu kasutamisest äriühingu majandustegevuses. Üürileping on sõlmitud seotud isikute vahel ja maksumenetluses tuvastatud asjaolud annavad piisava aluse kahelda üürisuhtes. Maksu- ja kohtumenetluses on tuvastatud, et korteriomandit on seni kasutatud üksnes erahuvidest lähtuvalt ning äriühingul puudub tõsiseltvõetav kavatsus korteriomandi kasutamiseks ettevõtluses.
Korteriomandit ei soetatud ettevõtluse tarbeks ning selline järeldus tuleneb mitme tehingu abil kinnistu üürile andmisest isikule, kellelt laenatud raha eest kinnistu tegelikult soetati. Maksuhalduri jaoks taheti luua näilik olukord kinnistu kasutamisest äriühingu majandustegevuses. Üürileping on sõlmitud seotud isikute vahel ja maksumenetluses tuvastatud asjaolud annavad piisava aluse kahelda üürisuhtes. Kuna maksu- ja kohtumenetluses on tuvastatud, et korteriomandit on seni kasutatud üksnes erahuvidest lähtuvalt ning äriühingul puudub tõsiseltvõetav kavatsus korteriomandi kasutamiseks ettevõtluses, puudub alus ka sisendkäibemaksu mahaarvamiseks.
Majandusliku topeltmaksustamisega on tegemist juhtudel, kus juriidiliselt on küll maksumaksjateks erinevad subjektid, kuid tegelikult maksustatakse ühte ja sama maksuobjekti mitu korda ning seetõttu avaldub maksukoormuse tegelik mõju mitmekordsena.
Topeltmaksustamine on vastuolus maksuõiguse üldpõhimõtetega ning topeltmaksustamine võib toimuda üksnes erandlikel asjaoludel, kui see on sõnaselgelt seadusega sätestatud (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-56-05, p 15).
Kui tuvastatud on üürilepingu näilikkus, siis üürileandjale makstud tasu saab üürnikule maksuvabalt tagastada. Kui äriühingust üürileandja poolt korteriomandiga seoses tehtud parendused on maksustatud ettevõtlusega mitteseotud kuluna, siis sellega on parendused muutunud äriühingu osaniku omandiks ja korteriomandi võõrandamisel saab parendustele vastava osa müügihinnast tasuda maksuvabalt äriühingu osanikule. Kui äriühingu osanik tasub parenduste eest ise, langeb maksuobjekt ära ja MKS §-de 101–103 alusel saab maksuotsust muuta.
Maksuhaldur ei ole maksuotsuses tuginenud MKS § 83 lg le 4 ega üüritehinguid selgesõnaliselt näilike tehingutena määratlenud, kuid praegusel juhul on tegemist vormiveaga, mis maksuotsuse sisulist õiguspärasust ei mõjuta ning selle tühistamist kaasa ei too.
Maksuotsusest peab selguma, kuidas on tasumisele kuuluv maksusumma määratud. Kui maksuotsuses on märgitud üksnes otsuse õiguslik alus, kuid märkimata on faktiline alus ja põhjendused, siis ei ole järgitud vorminõudeid ning maksuotsus on õigusvastane.
Kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti andmisel (otsus asjas nr 3-3-1-29-12). Praeguses asjas ei selgu maksuotsusest ja ei selgunud ka kohtumenetluses, miks käsitatakse ettevõtlusega mitteseotud kulusid juhatuse liikmele antud erisoodustusena, mis kuuluvad maksustamisele ka sotsiaalmaksuga.
Erandjuhtudel on võimalik puudulikult põhjendatud haldusakti tühista¬mata jätta, kui on ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma (vt nt lahendeid asjades nr 3-3-1-74-11 (p 16), 3-3-1-57-09 (p d 13 ja 23), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-33-07 (p 16)). Käesolevas asjas ei ole ilmselge, et esinevad faktilised alused sotsiaalmaksu määramiseks.
|
| 3-3-1-86-10
|
Riigikohus |
09.02.2011 |
|
Sotsiaalmaksu määramisel välisriigis töötamisel on oluline, kas töötati lähetusena või töö tegemise kohas. Lähetuse puhul on oluline maksustamist välistava lähetustunnistuse olemasolu ning kehtivuse aeg. Üksikute töötajate puhul võib olla vajalik eristada perioode, mil isik töötas Eestis või välisriigis.
Välisriigis töötamise korral on sotsiaalkindlustusmaksete maksmise seisukohast oluline Euroopa Liidu õiguse, (Nõukogu määruse nr 1408/71) järgimine. Vastavalt määrusele kohalduvad liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes selle riigi sotsiaalkindlustust reguleerivad õigusaktid ka juhul, kui ta elab teise liikmesriigi territooriumil või kui tema tööandjaks oleva ettevõtja või isiku registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht asub teise liikmesriigi territooriumil. Määrus sätestab erandi olukorrale, kus töötamine välisriigis toimub lähetuse raames.
Erisoodustus seondub töö- või teenistussuhtega ning on oma olemuselt palgatulu erivorm. Välisriigis töötamisega seonduvate erisoodustuste maksustamisel tuleb silmas pidada, et sarnaselt sellega, millises riigis ja millist maksu (tulumaks, sotsiaalmaks) rahas makstud palgatulu suhtes kohaldatakse, tuleb sama reeglit kohaldada ka erisoodustuse maksustamisel (nt kui Eestis tasutakse palgatulult ainult tulumaks, siis tasutakse ka erisoodustuselt ainult tulumaks).
MKS § 84 kohaldamiseks tuleb tuvastada, et maksukohustuslane soovis maksude tasumise vältimiseks anda oma tegevusele moonutatud õigusliku vormi (vt Riigikohtu 17.06.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-23-09 p-i 14). MKS § 84 kohaldamine võib olla põhjendatav töölepingutest võrsunud õigussuhete hindamisel.
Kui lähetused töölepingu seaduse tähenduses tuvastamist ei leia, tuleb päevarahana tehtud väljamakseid TuMS § 13 lg-st 1 ja § 41 p-st 1, SMS § 2 lg 1 p-st 1, TKindlS § 40 lg 1 p-st 1 ning KoPS § 7 lg-st 1 lähtuvalt käsitada palgatuluna.
Kui on tuvastatud välisriigis töötamine, siis võib maksustamise seisukohast olla oluline, kas tegemist oli renditööga või töötatakse välisriigis asuvatel objektidel n-ö tavapärase kahepoolse töösuhte raames. Samuti on oluline arvestada välisriikidega sõlmitud topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepinguid ning Soomes töötamise puhul ka Eesti ja Soome vahelise sellesisulise lepingu lahutamatuks lisaks olevat protokolli. Töötajatele välisriigis töötamise eest makstud palgatulu maksustamisel võib tähtsust omada ka asjaolu, kas äriühingul on tekkinud välisriigis püsiv tegevuskoht.
|
| 3-3-1-22-10
|
Riigikohus |
22.06.2010 |
|
Riigikohus on 28.06.2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-37-01 ja 16.09.2003. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-35-03 (p 10) asunud seisukohale, et sotsiaalmaksuga maksustamisel ei ole lõppkokkuvõttes oluline, kas isik teatas õigeaegselt ettevõtlusega tegelemise lõpetamisest. Oluline on maksustamisperioodil ettevõtlusest tulu saamine või maksumaksja reaalne majandustegevus, mis on suunatud tulu saamisele. Viidatud lahendites oli vaidluse all küll enne 1. jaanuari 2001 kehtinud sotsiaalmaksuseaduse redaktsioon, kuid nimetatud lahendites väljendatud põhimõtetest saab lähtuda ka sotsiaalmaksuseaduse hilisema redaktsiooni kohaldamisel.
Käesolevas asjas vaidlustatud Maksu- ja Tolliameti korraldusega hõlmatud perioodil kehtinud SMS § 2 lg 1 p-s 5 ning tulumaksuseaduse § 14 lg-s 2 ja SMS § 2 lg-s 5 sätestatust tulenevalt tuleb sotsiaalmaksu maksta ka neil ettevõtlusega tegelevatel füüsilistel isikutel, kes ei saanudki ettevõtlusest tulu. Sellest saab järeldada, et sotsiaalmaksu objektiks pole mitte üksnes tulu, vaid ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku puhul ka tema ettevõtlus, mis on suunatud tulu saamisele. Seetõttu eeldab FIE sotsiaalmaksukohustus ettevõtlusega tegelemist.
Vt kohtumääruse nr 3-3-1-20-10 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-90-07
|
Riigikohus |
13.02.2008 |
|
Maksuotsuses sotsiaalmaksu määramisel tuleb konkreetselt näidata, miks on jõutud järeldusele, et väljamakse on seotud töösuhtega. Asjaolu, et füüsilisel isikul on juriidilise isikuga töösuhe, ei muuda kõiki juriidilise isiku poolt tehtud väljamakseid sotsiaalmaksuga maksustatavaks. Sotsiaalmaksuga saab maksustada väljamakse, mis on tasu juba tehtud või tulevikus tehtava töö eest.
Äriühingu juhatuse liikmele ei laiene töölepingu seadus. Juhatuse liikmele tasu maksmist reguleerib äriseadustik ning juhatuse liikme tasu maksustamist tulu- ja sotsiaalmaksuga reguleerib TuMS § 13 lg 2 ja SMS § 2 lg 1 p 4. Juhatuse liikmele tehtud väljamakse või muu hüve puhul võib eeldada, et see on antud tasuna juhtorgani liikme ülesannete täitmise eest, kuid see peab paika ainult juhul, kui juhatuse liige ei ole sama äriühingu aktsionär või osanik.
Äriühingu osanikule tehtud väljamakse puhul tuleb välja selgitada, kas tegemist on dividendi või muu kasumieraldisega, mida maksustatakse tulumaksuga vastavalt TuMS §-le 50 ning mida sotsiaalmaksuga ei maksustata. Maksuotsuses sotsiaalmaksu määramisel tuleb arusaadavalt motiveerida, miks ja millistele tõenditele tuginedes on jõutud järeldusele, et väljamakse on juhatuse liikme tasu. Oluline võib olla ka väljamaksete sagedus. Väljamakse maksuõiguslik kvalifitseerimine dividendiks või juhatuse liikme tasuks ei sõltu üldjuhul sellest, kas äriühing on kinni pidanud äriseadustikus sätestatud kasumi jaotamise korrast.
Äriühingu osanikule tehtud väljamakse puhul tuleb välja selgitada, kas tegemist on dividendi või muu kasumieraldisega, mida maksustatakse tulumaksuga vastavalt TuMS §-le 50.Väljamakse maksuõiguslik kvalifitseerimine dividendiks või juhatuse liikme tasuks ei sõltu üldjuhul sellest, kas äriühing on kinni pidanud äriseadustikus sätestatud kasumi jaotamise korrast.
|
| 3-3-1-35-03
|
Riigikohus |
16.09.2003 |
|
Kuigi üliõpilasest füüsilisest isikust ettevõtjal on olemas ravi- ja pensionikindlustus, peab ta maksma sotsiaalmaksu. Vastasel korral tekiks ebavõrdne olukord, kus üliõpilasest ettevõtja ei peaks sotsiaalmaksu maksma, teised füüsilisest isikust ettevõtjad aga peaksid. Nii saaksid üliõpilasest ettevõtjad alusetu maksueelise. Pealegi saavad üliõpilasest füüsilisest isikust ettevõtjad sotsiaalmaksu tasumisest täiendavaid hüvesid: võimalus saada töövõimetuse korral makstud sotsiaalmaksul põhinevat hüvitist ning tulevikus makstava pensioni suurenemine. Eeltoodu tõttu ei ole üliõpilasest füüsilisest isikust ettevõtja sotsiaalmaksu kohustus alusetu või diskrimineeriv.
|
| 3-3-1-44-02
|
Riigikohus |
31.10.2002 |
|
Nii kuni 1. jaanuarini 2001 kehtinud Sotsiaalmaksuseaduse kui ka 1. jaanuaril 2001 jõustunud Sotsiaalmaksuseaduse järgi tuleb pankrotis tööandjal maksta sotsiaalmaksu ka PankrS §-s 58 lg 2 nimetatud juhul. 1. jaanuaril 2001 jõustunud Sotsiaalmaksuseaduse § 9 lg 2 ei sätesta põhimõtteliselt erinevat regulatsiooni võrreldes varemkehtinuga, tegemist on vaid erinevusega regulatsiooni abstraktsuse astmes. Mõlema redaktsiooni kohaselt on sotsiaalmaksu maksjaks isik, kes teeb töötajatele väljamakseid.
Vabariigi Valitsuse tagatisfondist töötajatele väljamaksete tegemisel tehakse seda fondi arvel. Riik ei asu pankrotis ettevõtja asemele, vaid üksnes kompenseerib pankrotihalduri taotluse alusel piiratud ulatuses palga, puhkusetasu ja töölepingu lõpetamisel saamata jäänud hüvitise.
Maksuameti ettekirjutust maksuvõla tasumiseks enne pankroti väljakuulutamist tekkinud alustel tuleks mõista kui pankrotimenetluses esitatud võlausaldaja nõuet.
|
| 3-3-1-37-01
|
Riigikohus |
28.06.2001 |
|
Kuni 2001. aasta 1. jaanuarini kehtinud Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg. 1 p. 4 järgi oli selle maksu objektiks ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku ettevõtlusest saadud tulu. Vastavalt sama paragrahvi lõikes 4 sätestatule ei või ettevõtlusega tegelev füüsiline isik üldjuhul tasuda sotsiaalmaksu vähem kui kalendriaasta kõigi kuude palga alammäärade summalt. Järelikult tuleb sellises ulatuses tasuda sotsiaalmaksu ka neil ettevõtlusega tegelevatel füüsilistel isikutel, kes ei saanudki ettevõtlusest tulu. Seepärast on sotsiaalmaksu objektiks mitte üksnes tulu, vaid ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku puhul ka tema ettevõtlus, kusjuures maksusumma arvutamisel lähtutakse ettevõtlusest saadud tulu suurusest. Seega eeldab füüsilise isiku SMS §-st 2 lg. 4 tulenev sotsiaalmaksukohustus ettevõtlusega tegelemist.
Sotsiaalmaksuga maksustamisel ei ole oluline kanne vastavas registris, kus isik on registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana ega ka see, kas isik teatas õigeaegselt ettevõtlusega tegelemise lõpetamisest, vaid maksustamisperioodil ettevõtlusest tulu saamine või maksumaksja reaalne majandustegevus, mis on suunatud tulu saamisele. Tulu puudumisel tuleb vaidluse korral tuvastada ettevõtlus kui reaalne majandustegevus, mille eesmärgiks oli tulu saamine.
|
Facebook
X.com