https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 65| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-19-2244/19 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.06.2023

Mitterahalise sissemakse üleandmine on oma olemuselt selline tehing, mille suhtes ei saa kohaldada TuMS § 50 lõiget 4, sest olenemata tehingu väärtusest ei saa kumbki tehingu pool sellisest tehingust mingit tulu ega kanna mingit kulu. Äriühingu osakapitali sissemaksete ja väljamaksete maksustamist reguleerib erisättena TuMS § 50 lg 2. Kui maksuhaldur teeb kontrolli tulemusena kindlaks, et mitterahalise sissemakse ese on hinnatud turuhinnast kallimaks, siis on maksuhalduril õigus teha maksuotsus, millega vähendatakse maksumaksja poolt deklareeritud omakapitali sissemakse väärtus. Selle tulemusena suureneb äriühingu potentsiaalne maksukohustus tulevikus.

3-20-326/32 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.05.2023

Kuigi maksustamise eesmärk ei ole maksukohustuslast karistada äri- ja raamatupidamisõiguse rikkumise eest, peab maksukohustuslane arvestama, et sellisel viisil käitumine ja tehingute õigeaegne ja täpne dokumenteerimata jätmine võib kaasa tuua tema võimalike maksuõiguslike positsioonide tõendamatuse. (p 10)


Väljamakset ei saa käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna, kui see tagastatakse või tuleb tegelikult tagastada. Väljamakse tagastamisele kuuluvust peab esmajoones tõendama selle aluseks olev algdokument. Selle puudumisel loetakse väljamakse TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel üldjuhul ettevõtlusega mitteseotud kuluks. Maksustada ei saa väljamakset, mis on tagastatud, sest sellisel juhul on hoolimata algdokumendi puudumisest ilmne, et väljamakse ei vasta kulu tunnustele. Samas tuleb silmas pidada, et maksustamisperiood on kalendrikuu (TuMS § 3 lg 2). See tähendab, et kontrollitav peab olema konkreetsel kalendrikuul tehtud väljamakse tagastamine. Vastasel korral muutub võimatuks maksude aegumistähtaja ja nende tasumise järjekorra (MKS § 105 lg 6) üle arvestuse pidamine. (p-d 13-15)


Seotud juriidiliste isikute vaheliste turuhinnast erineva hinnaga tehtud tehingute maksustamise erisäte on TuMS § 50 lg 4. Selle sätte kohaldamise eelduseks on tegelik tehing ning see ei tule erisättena kohaldamisele juhul, kui seotud isikute vaheline tehing on näilik. (p 17)


TuMS § 49 lg 1 kohustab üldjuhul juriidilist isikut maksma tehtud kingitustelt tulumaksu. Kingituseks loetakse ka varalisest õigusest tasuta loobumist (VÕS § 259 lg 1). Niisiis on laenu tagasinõudmisest loobumine põhimõtteliselt käsitatav kingitusena, kui selle eesmärk oli laenusaajat rikastada. Seevastu juhul, kui laenu tagasinõudmine pole objektiivselt võimalik, ei ole õige pidada sissenõudmistoimingutest loobumist kingituse tegemiseks, kui laenuleping oli tegelik ja laenuandja soovis laenu tagastamist. Maksukohustuse vältimiseks ei pea eelduslikult tegema kulutusi lootusetu nõude sissenõudmiseks. (p 19)

3-20-2630/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.03.2023

Äriühingute piiriülese ühinemise korral tuleb TuMS § 50 lg 22 rakendamiseks arvutada tulumaksu kohustus äriühingu omakapitali suuruselt ühingu Eesti äriregistrist kustutamise seisuga, mitte ühinemise bilansi päeva seisuga. Tulumaksu peab deklareerima ja tasuma õigusjärglane ehk välismaa äriühing. Tulenevalt MKS §-st 57 säilib ühingul raamatupidamiskohustus ka pärast ühinemise bilansi päeva ning kuigi ühing ei pea enam koostama majandusaasta aruannet, on raamatupidamisregistrite alusel võimalik tuvastada omakapitali suurus. (p 18)

3-18-1758/26 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.03.2021

TuMS § 51 lõike 2 punkti 3 kohaldamine on võimalik nii siis, kui arvel on formaalsed minetused, kui ka siis, kui arve ei ole sisuliselt õige (RKHKo nr 3-15-1758/30, p 10 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 10)


Näiliku tehingu korral pole ka sisendkäibemaksu mahaarvamine võimalik (RKHKo Riigikohtu nr 3-3-1-46-11, p21). (p 10)


MKS § 8 lõike 1 järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud korraldama (kuni 31. märtsini 2017 kehtinud redaktsiooni järgi tagama) esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Mitterahaliseks kohustuseks on muu hulgas kohustus esitada õigete andmetega maksudeklaratsioonid. (p 11)


MKS § 40 lõige 1 näeb ette seadusliku esindaja solidaarse vastutuse MKS §-s 8 sätestatud kohustuste tahtlikult või raskest hooletusest rikkumisega tekitatud maksuvõla eest. Kui makseraskustes äriühingu juhatuse liikmel on võimalik teatud piirides valida, millist kohustust täita (RKHKo nr 3-3-1-37-13, p 17), siis ebaõigete andmete deklareerimisel sellist võimalust ei ole. Kui äriühingu ainus juhatuse liige edastas raamatupidajale maksudeklaratsioonide esitamiseks andmeid ja dokumente tehingute kohta, mida tegelikult ei toimunud, tegutses ta MKS § 8 lõike 1 tähenduses tahtlikult (vt VÕS § 104 lg 5). (p 11)


MKS § 13 lõike 1 järgi on maksukohustuslasel õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Seda õigust ei asenda võimalus esitada vastuväiteid haldusakti vaidlustades. (p 12)


HKMS § 65 lõikest 1 ei tulene, et haldusmenetluses protokollitud ütlusteks, mida kohus asja lahendamisel tõendina arvestada tohib, võiksid olla vaid selles haldusmenetluses antud ütlused, milles antud haldusakti või tehtud toimingu üle kohtumenetluses vaieldakse. (p 14)

Kontrollimaks, kas kohus on tunnistajaid üle kuulamata jättes menetlusõigust rikkunud, tuleb arvesse võtta kohtu tegevust tõendite kogumisel ja hindamisel tervikuna. Esiteks võib tunnistajate ülekuulamise vajadus sõltuda muudest asjas kogutud tõenditest (HKMS § 62 lõige 2). Teiseks on kohtul menetluse juhtimisel arvestatav kaalutlusruum, st menetlusõigusi järgivale tulemusele võib konkreetses kohtuasjas olla võimalik jõuda mitmel viisil, kui menetlusnormid ei kohusta kindlal viisil käituma. (p 17)

Kirjalike tõendite kogumisel ja hindamisel saab lähtuda seisukohast, et kui olulised asjaolud on vaieldavad või tõendamata, tuleks üle kuulata ka need tunnistajad, kel võib olla teavet oluliste asjaolude kohta, kuid kelle ütluste usaldusväärsust kahandab nende seotus kaebajaga ja uuritavast olukorrast möödunud pikk ajavahemik (vt ka RKHKo nr 3-3-1-76-14 p 29). (p 19)

Üldjuhul ei too menetlusviga kaasa mitte tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine konkreetsel hetkel, vaid see, kui tunnistajad jäetakse menetlusnorme rikkudes üle kuulamata selles kohtuastmes tervikuna. Ka pärast kirjalike ütluste esitamist ja nende ilmselt ebausaldusväärseks hindamist saanuks kohus tunnistajad üle kuulata, et koguda sel viisil usaldusväärsemaid tõendeid. Pidades silmas, et HKMS § 65 lõige 2 annab üksnes näitliku loetelu, mil haldus- või süüteomenetluses ütlusi või seletusi andnud isik tunnistajana üle kuulatakse, võib selle isiku üle kuulata ka selleks, et kontrollida kirjalike ütluste kui tõendi usaldusväärsust, eriti kui kirjalikes ütlustes märgitu erineb suuresti haldusmenetluses protokollitud ütlustest. (p 21)

MKS § 56 lõike 1 järgi on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjena on kohtumenetluses piiratud niisuguste tõendite vastuvõtmist, mis esitatakse pahatahtlikult alles vaide- või kohtumenetluses (vt RKHKo nr 3-3-1-56-16, p-d 21-22). See ei kehti aga HKMS § 65 lõike 2 kohaldamisel, mis ongi mõeldud reguleerima juba haldusmenetluses ütlusi või seletusi andnud isikute kohtus ülekuulamist. Ka nende isikute täiendavate kirjalike ütluste esitamine pole keelatud, sest tegemist pole tõendiallikatega, mis olnuks maksuhaldurile ettenägematud või tema eest varjatud. (p 22)


Kirjalike tõendite kogumisel ja hindamisel saab lähtuda seisukohast, et kui olulised asjaolud on vaieldavad või tõendamata, tuleks üle kuulata ka need tunnistajad, kel võib olla teavet oluliste asjaolude kohta, kuid kelle ütluste usaldusväärsust kahandab nende seotus kaebajaga ja uuritavast olukorrast möödunud pikk ajavahemik (vt ka RKHKo nr 3-3-1-76-14 p 29). (p 19)

HKMS § 62 lõike 6 teise lause järgi võib kohus jätta arvestamata tõendi, mis on kohtu hinnangul ilmselt ebausaldusväärne. Sellele sättele saab tugineda muu hulgas siis, kui kohtul on põhjust arvata, et tõendina esitatud kirjalikud ütlused on loodud menetlusosalise kontrolli all ning nende sisu ei vasta tõele. Kirjalike ütluste usaldusväärsuse hindamisel pole keelatud tugineda sellelegi, et nende andjaid pole hoiatatud valeütluste andmise eest. (p 20)

Üldjuhul ei too menetlusviga kaasa mitte tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine konkreetsel hetkel, vaid see, kui tunnistajad jäetakse menetlusnorme rikkudes üle kuulamata selles kohtuastmes tervikuna. Ka pärast kirjalike ütluste esitamist ja nende ilmselt ebausaldusväärseks hindamist saanuks kohus tunnistajad üle kuulata, et koguda sel viisil usaldusväärsemaid tõendeid. Pidades silmas, et HKMS § 65 lõige 2 annab üksnes näitliku loetelu, mil haldus- või süüteomenetluses ütlusi või seletusi andnud isik tunnistajana üle kuulatakse , võib selle isiku üle kuulata ka selleks, et kontrollida kirjalike ütluste kui tõendi usaldusväärsust, eriti kui kirjalikes ütlustes märgitu erineb suuresti haldusmenetluses protokollitud ütlustest. (p 21)


MKS § 56 lõike 1 järgi on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjena on kohtumenetluses piiratud niisuguste tõendite vastuvõtmist, mis esitatakse pahatahtlikult alles vaide- või kohtumenetluses (vt RKHKo nr 3-3-1-56-16, p-d 21-22). See ei kehti aga HKMS § 65 lõike 2 kohaldamisel, mis ongi mõeldud reguleerima juba haldusmenetluses ütlusi või seletusi andnud isikute kohtus ülekuulamist. Ka nende isikute täiendavate kirjalike ütluste esitamine pole keelatud, sest tegemist pole tõendiallikatega, mis olnuks maksuhaldurile ettenägematud või tema eest varjatud. (p 22)


Tunnistajatele küsimuste esitamine alates maksumenetluse algusest kuni kohtumenetluse lõpuni ei ole üksnes maksuhalduri privileeg (HKMS § 27 lõike 1 punkt 8, § 157 lõige 2, § 56 lõige 2 ja TsMS § 262 lõige 5). Tunnistajate küsitlemine võimaldab maksukohustuslasel täita MKS § 150 lõikest 1 tulenevat tõendamiskoormust. (p 22)

3-18-989/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.05.2020

MKS § 98 lg 1 teises lauses nimetatud viieaastane aegumistähtaeg on erandlik tähtaeg, mis annab maksuhaldurile õiguse määrata maksude tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral maksusumma pikema tähtaja jooksul. Seega ei ole viieaastane aegumistähtaeg kohaldatav deklaratsiooni parandamisele. MKS § 50 lg-st 2 tulenevalt ei saa maksudeklaratsiooni (sh parandusdeklaratsiooni) esitamise tähtaega ka ennistada. (p 12)

MKS § 89 lg-s 1 sätestatud tähtaeg laieneb maksudeklaratsiooni andmete parandamisele, sõltumata nende mõjust deklaratsiooni alusel arvutatud maksukohustusele, kuna maksudeklaratsiooni andmekoosseis (deklaratsiooni vorm) on õigusaktiga erinormina sätestatud ja parandusdeklaratsioonide ajaliselt piiramatu esitamisvõimalus ei saa olla sätte eesmärgiks. (p 13)


TuMS § 61 lg 44 puhul ei ole tegemist tulumaksukohustust tekitava või muutva materiaalõigusliku normiga, vaid kontrolli hõlbustava menetlusnormiga. Omakapitalist tehtavate väljamaksete tulumaksuga maksustamise materiaalõiguslikuks aluseks on TuMS § 50 lg 2, mis ei seo omakapitali tehtud sissemakseid nende deklareerimisega. MKS § 82 lg 1 järgi lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Seega ei tähenda omakapitali deklareerimiskohustuse rikkumine praegusel juhul, et igasugune omakapitalist tehtav väljamakse tooks maksukohustuslasele kaasa tulumaksu tasumise kohustuse. (p 15)

3-15-706/20 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.02.2018

Isikute ring, kellele tehtud soodustus loetakse erisoodustuseks tulumaksuseaduse mõttes, on täpselt sätestatud TuMS § 48 lg-tes 1, 3 ja 6. Sõiduauto kasutamist teiste isikute poolt ei saa lugeda erisoodustuseks. (p 12)


Vastutusotsuses võib maksuhaldur süü vormi võrreldes maksuotsusega täpsustada või ümber hinnata, kuid otsene vastuolu maksuotsusega paneb maksuhaldurile kohustuse esitada täiendavaid tõendeid. (p 11.2)

Maksuhaldur on lugenud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka ka niisuguseid kulusid, mille algdokument polnud maksuotsuse tegemise ajal enam loetav. Olukorras, kus kuludokumendilt on kustunud küll arve väljastaja, kuid loetav on saadud kaup või teenus, on maksukohustuslasel võimalik asuda ise tõendama kulude ettevõtlusega seotust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). Teisiti on see aga olukorras, kus soetatud kaup või teenus ei ole tuvastatav. Isikul ei pruukinud vastutusmenetluses enam olla objektiivselt võimalik selgitada, millist kaupa või teenust on soetatud ja mis oli nende tehingute eesmärk. Seetõttu olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. (p-d 14–14.3)

Vt ka RKHK otsused asjas nr 3-3-1-20-16, p 16.3, ja asjas nr 3-3-1-56-16, p 23; otsused asjas nr 3-3-1-23-12, p 25, ja asjas nr 3-3-1-17-13, p 17.


Maksuhaldur on lugenud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka ka niisuguseid kulusid, mille algdokument polnud maksuotsuse tegemise ajal enam loetav. Olukorras, kus kuludokumendilt on kustunud küll arve väljastaja, kuid loetav on saadud kaup või teenus, on maksukohustuslasel võimalik asuda ise tõendama kulude ettevõtlusega seotust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). Teisiti on see aga olukorras, kus soetatud kaup või teenus ei ole tuvastatav. Isikul ei pruukinud vastutusmenetluses enam olla objektiivselt võimalik selgitada, millist kaupa või teenust on soetatud ja mis oli nende tehingute eesmärk. Seetõttu olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. (p-d 14–14.3)


Vt p 10. Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-2813, p-d 13–14, ja asjas nr 3-3-1-17-13, p 17.

Vastutusotsuses võib maksuhaldur süü vormi võrreldes maksuotsusega täpsustada või ümber hinnata, kuid otsene vastuolu maksuotsusega paneb maksuhaldurile kohustuse esitada täiendavaid tõendeid. (p 11.2).

Maksuhaldur on lugenud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka ka niisuguseid kulusid, mille algdokument polnud maksuotsuse tegemise ajal enam loetav. Olukorras, kus kuludokumendilt on kustunud küll arve väljastaja, kuid loetav on saadud kaup või teenus, on maksukohustuslasel võimalik asuda ise tõendama kulude ettevõtlusega seotust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). Teisiti on see aga olukorras, kus soetatud kaup või teenus ei ole tuvastatav. Isikul ei pruukinud vastutusmenetluses enam olla objektiivselt võimalik selgitada, millist kaupa või teenust on soetatud ja mis oli nende tehingute eesmärk. Seetõttu olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. (p-d 14–14.3)


Vt p 10.

Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-2813, p-d 13–14.

3-15-2058/52 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.11.2017

Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused (sh isiku käitumine) ei muuda haldusakti küll tagantjärele õigusvastaseks, kuid kõnealune põhimõte ei tähenda siiski seda, et hiljem toimunu tuleb jätta täiesti tähelepanuta. Hiljem toimunud tegevus võib olla kaudseks kinnituseks, et juba varem oli isikul kavatsus kinnisvara kasutada ettevõtluses maksustatava käibe tarbeks. Eesmärgi usutavuse hindamisel tuleb aga ühtlasi arvestada ka ohuga, et isiku käitumine ongi tingitud eesmärgist seadustada oma varasem tegevus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-16, p 22; asjas nr 3-3-1-78-16, p 22). Maksudeklaratsioonide korrigeerimise õigus ei võta kaebajalt õigust tugineda hiljem ilmnenud tõenditele ka vaidlustatud maksuotsuse õiguspärasuse kontrollimisel. Kontrolliperioodist väljuvad tõendid peavad vähemalt kaudselt seonduma algse eesmärgiga. Hinnang hiljem toimunud muudatuste olulisusele ja arvestamise võimalusele sõltub muu hulgas kontrolliobjekti soetamise ja sisustamise ajast ning varaga tehtavate toimingute ajalisest järgnevusest. (p 11)


HKMS § 198 lg-test 2 ja 3 tulenevalt ei piisa ringkonnakohtusse uue tõendi esitamiseks üksnes tõendi asjassepuutuvusest. Apellatsioonimenetluses on uute tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel. Esinema peab mõjuv põhjus, mis takistas tõendite esitamist halduskohtus. Samuti on uute tõendite esitamine ringkonnakohtus võimalik siis, kui tõendite esitamine on olnud takistatud halduskohtu poolt menetlusnormide rikkumise tõttu (nt kohtu selgitamiskohustuse või uurimispõhimõtte ebakohase täitmise või tõendite esitamiseks võimaluse andmata jätmise tõttu). (p 12)


Kohtu eelhinnang ütluste usaldusväärsusele ei saa olla tunnistaja ülekuulamisest keeldumise aluseks. Hinnang tõendi tähtsusele tuleb siduda selle haldusasja lahendamisel oluliste asjaoludega, mitte selle usaldusväärsusega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-14, p-d 28-29). (p 13)


KMS § 16 lg 2 p 2 järgi ei maksustata käibemaksuga kinnisasja või selle osa üürile, rendile või kasutusvaldusse andmist. Üldjuhul on eluruumi üürile või rendile andmine (v.a. ruumi üürile või rendile andmine majutustegevuse osutamiseks) käibemaksuvaba (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-47-15, p-d 12 ja 16). Kavandades eluruumi üürile või rendile andmist äriühingule või füüsilisele isikule, ei ole KMS § 16 lg 3 p-s 1 sätestatud keelu tõttu võimalik arvele käibemaksu lisada ning seega ei saa korter olla soetatud maksustatava käibe tarbeks. Seetõttu on korteri soetamiselt ning korteriga seotud teistelt kulutustelt sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamine õiguspärane. (p 14)


TuMS § 52 lg 1 ja lg 2 p 1 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud väljamakse sama paragrahvi lõike 1 tähenduses ettevõtlusega mitteseotud vara soetamine ja see maksustatakse tulumaksuga. TuMS § 52 kohaldamise eelduseks on, et väljamakset ei ole tehtud tulu teenimise eesmärgil. Ainuüksi asjaolust, et tegemist on esialgse kasutusotstarbe järgi eluruumiga, mida saab kasutada elamiseks, ei saa teha järeldust, et sellist ruumi pole ettevõtluses võimalik kasutada. Äriühingul ei ole keelatud eluruumi üürida välja eluruumina ja saada sellise teenuse eest tasu. Ka sellisel tegevusel on ettevõtluse tunnused, sest vara kasutatakse ettevõtlustulu saamiseks. Ka asjaolust, et äriühingu tegevuse eesmärgiks on äriühingu osaniku või juhatuse liikme vajaduste rahuldamine, ei saa teha järeldust, et selline tegevus pole ettevõtlus. Äriühingu tegevus vastab ettevõtluse tunnustele ka siis, kui äriühing müüb kaupa või osutab teenust äriühingu osanikule. Samuti on äriühingul võimalik tulu teenida kinnisvara hinna tõusust (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-78-16, p 25, ja asjas nr 3-3-1-28-16, p 14). (p-d 15-16) Isegi kui sõlmitud rendi- või üürilepingud on näilikud ning kinnisvara kasutas juhatuse liige või temaga seotud isikud elamiseks, kuid selle eest tasuti turuhinnale vastavat tasu, või kui vara kasutas juhatuse liige tasuta, ei ole tegemist iseenesest ettevõtlusega mitteseotud tegevusega. Kui vara anti tasuta kasutada juhatuse liikmele, võib selline tegevus olla käsitatav erisoodustusena TuMS § 48 mõttes. (p 17)


Kui sõlmitud rendi- või üürilepingud on näilikud ning kinnisvara kasutas juhatuse liige tasuta, on tegemist ettevõtlusega seotud tegevusega, mis võib olla käsitatav erisoodustusena TuMS § 48 mõttes. (p 17)

3-12-1360/121 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.11.2017

Kohtuotsus on HKMS § 56 lg 2 ja TsMS § 272 lg 2 kohaselt dokumentaalne tõend. Tõendi asjakohasust ei välista see, et maksuotsuse tegemisel sellele tõendile ei tuginetud. Haldusorgani võimalused haldusakti õiguspärasuse üle peetavas kohtumenetluses tõendeid esitada on piiratud üksnes kohtumenetluse reeglitega. Kohtumenetluses peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited (HKMS § 59 lg 1), esitades tõendid eelmenetluses või kohtu loal ka pärast seda tingimusel, et see ei põhjusta asja lahendamise viibimist (HKMS § 62 lg 1). Kohtumenetluse normid ei piira vaidluse lahendamiseks hindamisele tulevaid tõendeid vaid haldusmenetluses kogutud tõenditega ja haldusorgan on vaba tõendama haldusakti asjaolusid kohtumenetluses uute tõenditega tingimusel, et tõendid esitatakse õigel ajal. (p-d 17.1-17.2)

Kaudne tõend ei kajasta küll kohtumenetluses uurimise all oleva juhtumi koosseisu kuuluvat faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik asjas tähtsa faktilise asjaolu esinemist või puudumist järeldada. (p 17.4)


Kaudsete tõenditega on võimalik tõendada asjaolude esinemist, mille põhjal järeldada maksukohustuslase teadlikkust sellest, et arve esitaja pole tegelik tehingupartner. Kaudne tõend ei kajasta küll kohtumenetluses uurimise all oleva juhtumi koosseisu kuuluvat faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik asjas tähtsa faktilise asjaolu esinemist või puudumist järeldada. Kolleegiumi senine praktika ei välista kaebaja teadmise tõendamist kaudsete tõenditega. Kolleegiumi seisukohad varasemas otsuses välistasid vastustaja tuginemise asja eelmisel läbivaatamisel asjaoludele, mis ei näita ei otseselt ega kaudselt kaebaja tegelikku teadmist, vaid üksnes hoolsuskohustuse rikkumist. Olukord "pidi teadma" on tunduvalt laiem kriteerium, kui kaudselt tõendatud müüja teadmine (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-10, p 15). (p 17.4)


Kaudsete tõenditega on võimalik tõendada asjaolude esinemist, mille põhjal järeldada maksukohustuslase teadlikkust sellest, et arve esitaja pole tegelik tehingupartner. Kaudne tõend ei kajasta küll kohtumenetluses uurimise all oleva juhtumi koosseisu kuuluvat faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik asjas tähtsa faktilise asjaolu esinemist või puudumist järeldada. Kolleegiumi senine praktika ei välista kaebaja teadmise tõendamist kaudsete tõenditega. Kolleegiumi seisukohad varasemas otsuses välistasid vastustaja tuginemise asja eelmisel läbivaatamisel asjaoludele, mis ei näita ei otseselt ega kaudselt kaebaja tegelikku teadmist, vaid üksnes hoolsuskohustuse rikkumist. Olukord "pidi teadma" on tunduvalt laiem kriteerium, kui kaudselt tõendatud müüja teadmine (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-10, p 15). (p 17.4)


Kohtumenetluses mõistliku menetlusaja rikkumise tagajärjeks ei saa olla kontrollitava maksuotsuse tühistamine, sest selline rikkumine ei seostuks halduse tegevuse ja haldusakti õiguspärasusega. Haldusakti tühistamise alus saab tuleneda vaid halduse, mitte kohtu tegevuse õigusvastasusest. (p 18)

3-15-1758/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.11.2017

TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaldamine on võimalik nii siis, kui arvel on formaalsed minetused, kui ka siis, kui arve ei ole sisuliselt õige. Kui maksumaksjal puudub teenuse eest tasumist tõendav nõuetele vastav algdokument, maksustatakse väljamakse sõltumata sellest, kas teenus on ettevõtluseks vajalik või mitte. (p 10)

Tulumaksukohustust reguleerivate normide eesmärk ei ole tagada äriühingu võimalikult ratsionaalset majandustegevust. Turuhinnast kõrgema hinnaga tehingute tegemine ei tekita tulumaksukohustust, v.a TuMS § 50 lg-s 4 sätestatud juhul. (p 13)

Kui arvel näidatud tehingut pole tegelikult toimunud, ei ole TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaldamisel MKS § 83 lg-le 4 tuginemine ilmtingimata vajalik (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-46-11, p 17). Maksuotsusest nähtuvalt seisneb maksupettus maksuhalduri hinnangul selles, et tegelikult soetas kaebaja kinnistu madalama hinnaga. Sellises olukorras tugineb maksuhaldur sisuliselt sellele, et pooled tegid teadlikult näiliku tehingu, varjates tegelikku, odavama hinnaga tehingut. Sellisel juhul tuleb kontrollida, kas MKS § 83 lg 4 kohaldamise eeldused on asjas täidetud. (p-d 10–11)

Tehingu näilikkusele ehk soovile teha tehing muu hinnaga võib lisaks tehingu rahastamise ja tasumise eripäradele põhimõtteliselt viidata ka pärast tehingu tegemist toimuv rahade edasine liikumine. (p 16)


Kui arvel näidatud tehingut pole tegelikult toimunud, ei ole TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaldamisel MKS § 83 lg-le 4 tuginemine ilmtingimata vajalik (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-46-11, p 17). Maksuotsusest nähtuvalt seisneb maksupettus maksuhalduri hinnangul selles, et tegelikult soetas kaebaja kinnistu madalama hinnaga. Sellises olukorras tugineb maksuhaldur sisuliselt sellele, et pooled tegid teadlikult näiliku tehingu, varjates tegelikku, odavama hinnaga tehingut. Sellisel juhul tuleb kontrollida, kas MKS § 83 lg 4 kohaldamise eeldused on asjas täidetud. (p-d 10–11)

Tehingu näilikkusele ehk soovile teha tehing muu hinnaga võib lisaks tehingu rahastamise ja tasumise eripäradele põhimõtteliselt viidata ka pärast tehingu tegemist toimuv rahade edasine liikumine. (p 16)


Tulumaksukohustust reguleerivate normide eesmärk ei ole tagada äriühingu võimalikult ratsionaalset majandustegevust. Turuhinnast kõrgema hinnaga tehingute tegemine ei tekita tulumaksukohustust, v.a TuMS § 50 lg-s 4 sätestatud juhul. (p 13)

Majandustegevuses on tavapärane, et ostetud kaup müüakse kallimalt edasi, kusjuures lisandunud hind katab edasimüüja kulud ja sisaldab ka tasu võetud äririski eest. Sellistel tehingutel põhineb kogu kaubandus. Niisuguse tehingu käigus lisanduv hind sõltub üksnes sellest, millistel tingimustel on ostja ja müüja nõus tehingu tegema. Maksuhalduril ega kohtutel ei ole alust niisugusesse hinnakujundusse üldjuhul sekkuda. (p 14)

1-15-9051/62 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.10.2017

Riigikohus on selgitanud, et erisoodustus (TuMS § 48 lg 4) on tööandja poolt töötajale antav rahaliselt hinnatav hüve, millest viimane saab otseselt isiklikku kasu. Erisoodustusena tuleb vaadelda sellist hüve, mis antakse töötaja isiklikes huvides ja mida saaks põhimõtteliselt käsitada ka loonuspalgana. Erisoodustus on seega määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära (vt RKHKo 3-3-1-73-09, p 9; RKHKo 3-3-1-27-15, p 14). (p 29)

TuMS § 48 lg 4 p 7 sätestab erisoodustusena asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse tasuta üleandmise, müügi või vahetuse turuhinnast madalama hinnaga. Tasuta üleandmist osutatud sätte tähenduses tuleb mõista kui vara omandiõiguse üleandmist, mitte vara tasuta kasutada andmist. Vara tasuta kasutada andmine on erisoodustusena sätestatud TuMS § 48 lg 4 p-s 2. Omandiõiguse üleminekule (võõrandamisele) viitavad ka teised TuMS § 48 lg 4 p-s 7 sätestatud alternatiivid, s.o vara müük või vahetus turuhinnast madalama hinnaga. (p 30)

Õiguslikult ei ole võimalik võrdsustada asja valdust ja omandit. Riigikohus on selgitanud, et korteri soetamise eesmärk ei muuda korteri kuulumist äriühingule (vt RKHKo 3-3-1-28-16, p 12). Ekslik on ka seisukoht, et erisoodustuse tekkimise puhul ei ole tähtis, kes on korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Kohtupraktikast tuleneb, et kuigi tehinguid on võimalik maksustada nende majandusliku sisu järgi, sõltumata nende tsiviilõiguslikust vormist, ei saa varal olla erinevates menetlustes või õigussuhetes erinevad omanikud (vt RKHKo 3-3-1-78-16, p 23). (p 31)

3-3-1-78-16 PDF Riigikohus 09.06.2017

Maksuhaldur võib pärast maksuotsuse tühistamist MKS norme järgides kaaluda revisjoni jätkamist. Korduvrevisjoni keeld (MKS 102 lg 3) kehtib üksnes maksuotsuse suhtes, mille muutmist või kehtetuks tunnistamist ei saa enam vaidemenetluses ega halduskohtumenetluses taotleda. Kui maksukohustuslane on maksuotsuse vaidlustanud, võib maksuhaldur kogu maksuasja uuesti läbi vaadata. Maksuhalduril on uue või muudetud haldusakti andmisel samasugused volitused, nagu tal oleks siis, kui ta teeks maksuotsuse esimest korda. Kui kohus tühistab maksuotsuse, on maksuhalduril õiguslikult lubatav vajaduse korral teha korduvrevisjon ning välja anda uus maksuotsus, millega võidakse määrata ka algsest suurem maksusumma. Maksukohustuslasel ei saa maksuotsuse vaidlustamisel tekkida kaitstavat usaldust, et kui kohus tunnistab maksuotsuse kehtetuks, ei määrata algses otsuses määratust suuremat maksusummat (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-75-14 ja 3-3-1-12-15). (p 27)


Kuigi revisjon viiakse esmajoones läbi maksukohustuslase juures, mitte maksuhalduri ametiruumides (MKS 77 lg 1), ei keela MKS menetlusökonoomia põhimõtet arvestades muutunud asjaolude korral kohustada maksukohustuslast esitama mõnda asjas olulist dokumenti ka kirjalikult (vrd ka MKS § 77 lg 2) ja nende uurimist maksuhalduri ametiruumides. (p 17)


Selleks, et kohtuotsuse resolutsiooni kujunemine ning õiguslik argumentatsioon oleks jälgitav, näeb HKMS § 165 lg 1 p 5 ette, et otsuse põhjendavas osas oleks märgitud õigus, mida kohus kohaldas. Isegi kui kohtud nõustuvad maksu- ja vaideotsuse (materiaalset) õiguspärasust kontrollides maksuhalduri seisukohtadega ja tuginevad maksuhalduri kohaldatud õigusnormidele, ei saa nad jätta kohtuotsuses kohaldatavaid materiaalõiguse norme täiesti esile toomata. (p 20)


Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused (sh isiku käitumine) ei muuda haldusakti tagantjärele õigusvastaseks, kuid kõnealune põhimõte ei tähenda siiski seda, et hiljem toimunu tuleb jätta täiesti tähelepanuta. Hiljem toimunud tegevus võib olla nt kaudseks kinnituseks, et juba varem oli isikul kavatsus kinnistuid kasutada ettevõtluses. Eesmärgi usutavuse hindamisel tuleb aga ühtlasi arvestada ka ohuga, et isiku käitumine ongi tingitud eesmärgist seadustada oma varasem tegevus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-16). (p 22)


TuMS § 50 lg-st 1 nähtub, et väljamakse äriühingu osaniku dividendiks kvalifitseerimise eelduseks on rahalises või mitterahalises vormis väljamakse tegemine sellele isikule (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-28-16). Kui kinnistud kuulusid maksuotsuse tegemise ajal äriühingule ning osanikele ei ole tehtud mingeid väljamakseid, siis ei ole tegemist osanikele välja makstud dividendidega TuMS § 50 lg 1 mõttes. (p 24)


Kulutuse ettevõtlusega seotus TuMS tähenduses ei olene ainult sellest, kas soetatut kasutatakse maksustatava käibe tarbeks. Kui äriühing annab endale kuuluva eluruumi teisele isikule kasutamiseks, tuleb eeldada, et see toimub tasu eest. Asjaolust, et äriühingu tegevuse eesmärgiks on äriühingu osaniku vajaduste rahuldamine, ei saa teha järeldust, et selline tegevus pole ettevõtlus. Äriühingu tegevus vastab ettevõtluse tunnustele ka siis, kui äriühing müüb kaupa või osutab teenust äriühingu osanikule. Samuti on äriühingul võimalik tulu teenida kinnisvara hinna tõusust (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-28-16). Üksnes asjaolust, et kinnistuid kasutasid juhatuse liikmed enda tarbeks, ei saa järeldada, et kinnistuid ei soetatud ettevõtluse tarbeks. Kinnistud on jätkuvalt äriühingu omandis, kes saab neid kasutada tulu teenimiseks, äriühingu osanikel puudub õigus selle vara käsutamiseks. (p 25)

3-3-1-28-16 PDF Riigikohus 26.10.2016

TuMS § 50 lg-st 1 tulenevalt on väljamakse äriühingu osaniku dividendiks kvalifitseerimise eelduseks rahalises või mitterahalises vormis väljamakse tegemine sellele isikule. (p 11)


Kulutuse ettevõtlusega seotus TuMS tähenduses ei olene ainult sellest, kas soetatut kasutatakse maksustatava käibe tarbeks. (p 14)


Kui korterit ei soetatud ettevõtte maksustatava käibe tarbeks, ei ole korteri soetamise ja korteriga seotud muude kulutuste tegemisel tasutud käibemaksu mahaarvamine lubatud. KMS § 16 lg 3 p-st 1 tulenevalt ei ole eluruumi üürile, rendile või kasutusvaldusesse andmisel võimalik KMS § 16 lg 2 p-s 2 nimetatud maksuvabastusest loobuda. Seega ei teki korteri eluruumina kasutada andmisest käibemaksuga maksustatavat käivet. (p 9)

3-1-1-109-15 PDF Riigikohus 22.02.2016

Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes ei ole õige korrata asjaolusid, mis on eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, vaid tuleb piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega. (p 199)


Sellel, kas äriühingu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed on tehtud samal või mitmel erineval viisil; ühele ja samale või mitmele erinevale isikule; kas väljamakse tegijaid oli üks või mitu või kas raha kasutati ühel või mitmel erineval ettevõtlusega mitteseotud otstarbel, pole iseenesest tähtsust, otsustamaks, kas väljamaksete deklareerimata jätmine on käsitatav ühe jätkuva teona. Vt ka RKKK 3-1-1-47-07, p 27-34. (p 158)


Maksukuriteo asja lahendava kohtu pädevus tuvastada konkreetse tehingu toimumine või selle hind kui maksuõigussuhte olemasolu või sisu mõjutav faktiline asjaolu ei olene sellest, kas maksumaksja suhtes on maksukohustus kindlaks määratud või mitte. Maksukohustuse olemasolu ja suuruse saab kriminaalmenetluses tuvastada nii juhul, mil see on lõppenud, aga ka siis, kui maksukohustus on veel alles, kuid seda pole mingil põhjusel maksumaksja suhtes maksuotsusega kindlaks määratud. (p-d 193–196)


Enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS §-des 3891 ja 3892 ette nähtud kuriteokoosseisud olid MKS §-des 1531 ja 1532 sätestatud väärteokoosseisude suhtes erinormid. (p 156)

Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 3892 oli KarS § 3891 suhtes erinorm. Juhul, kui isik põhjustas enne 1. jaanuari 2015 vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 3892) (3-1-1-11-07, p 40). Seda ka juhul, kui kohtuotsus tehakse 1. jaanuaril 2015 või hiljem (3-1-1-54-15, p 45), välja arvatud siis, kui rikkumise ulatus on 40 000 eurot või väiksem (3-1-1-54-15, p 40). Samas on oluline silmas pidada, et maksudeklaratsioonis sisendkäibemaksu alusetu deklareerimine suurele kahjule vastava summa ulatuses või enam oli karistatav KarS § 3891, mitte aga § 3892 järgi, kui sisendkäibemaksu-summat ei suurendatud mitte tagastusnõude tekitamiseks või selle suurendamiseks, vaid käibemaksukohustuse vähendamiseks (3-1-1-60-07, p 16). (p 190–191)


Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)


Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96)

Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 3051 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)


Tulenevalt KrMS § 344 lg-st 1 on kassatsiooniõiguse ulatus üldjuhul piiratud nende küsimustega, mille osas kohtumenetluse pool või tema kaitsealune esitas ka apellatsiooni või mille osas ringkonnakohus on maakohtu otsust muutnud (RKKK 3-1-1-118-06, p-d 10–13). (p 160)


Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)

RKKK 3-1-1-6-11, p 19.1; 3-1-1-63-13, p 16 ja 3-1-1-14-14, p 660. (p 133)

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)


Pelgalt sellest, kui kohus on kohtuistungil tõendi vastu võtnud, ei saa järeldada, et ta on seda ka hinnanud. Tõendi hindamine peab nähtuma kohtuotsuse põhjendustest. (p 93)

Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96)

Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 3051 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)


Jättes (peaaegu kõigile) apellatsiooni väidetele vastamata, rikub ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1 ja § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 88 ja 108)

Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)


RKKK 3-1-1-6-11, p 19.1; 3-1-1-63-13, p 16 ja 3-1-1-14-14, p 660. (p 133)

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)


Süüdistuse tekst peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Süüdistus peab vastama kirjakeele normile, ja taunitav on formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi. (3-1-1-116-06, p-d 26–28; 3-1-1-43-10, p 51.) Süüdistuse sisu kirjeldades tuleb hoiduda ka põhjendamatutest kordustest (3-1-1-14-14, p 634). Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes ei ole õige korrata asjaolusid, mis on eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, vaid tuleb piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega. (p-d 197–199)


KrMS § 186 lg 1 kohaselt jäävad kassatsioonimenetluse kulud riigi kanda ka siis, kui Riigikohus teeb selles sättes nimetatud lahendi üksnes prokuratuuri kassatsiooni alusel, jättes kaitsja kassatsiooni rahuldamata. (p 180)


Jättes (peaaegu kõigile) apellatsiooni väidetele vastamata, rikub ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1 ja § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 88 ja 108)


Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 3051 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)


Euroopa Kohtult saab eelotsust küsida üksnes siis, kui menetletava asja lahendamise tulemus sõltub sellest, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu õigusakte, või tekib kahtlus nende aktide kehtivuses. Hüpoteetilised küsimused, mis ei põhine kriminaalasjas tuvastatud faktilistel asjaoludel, ei ole asjassepuutuvad. (p 165)


Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)

SKHS § 5 lg 1 p-s 6 ja lg-s 4 ette nähtud kahju hüvitamise alused on kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses. (p 132)

Olukorras, kus isikut süüdistatakse ühe kriminaalasja raames mitmes erinevas teos (või osateos), mis on toime pandud erinevatel aegadel, tuleb iga teo menetlemiseks kulunud aja mõistlikkust hinnata eraldi (3-1-1-43-10, p 24). (p 134)

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)


Õigus end mitte süüstada ei anna isikule alust jätta äriühingu maksudeklaratsioonis kajastamata väljamakseid, mille ettevõtlusega seotust tõendavaid raamatupidamise algdokumente ei ole ta mingil põhjusel valmis vajaduse korral ametivõimudele esitama. (p 145)

RKKK 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 3-1-1-48-14, p 50. (p 145)

RKKK 3-1-1-133-13, p-d 22–23. (p 147)


RKKK 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 3-1-1-48-14, p 50. (p 145)

RKKK 3-1-1-133-13, p-d 22–23. (p 147)


TuMS § 51 lg 2 p-ga 3 ei ole kooskõlas seisukoht, nagu oleks väljamakse seotust ettevõtlusega võimalik tõendada pangakonto väljavõttelt nähtuva maksekorralduse selgitusega. (p 149)


Enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS §-des 3891 ja 3892 ette nähtud kuriteokoosseisud olid MKS §-des 1531 ja 1532 sätestatud väärteokoosseisude suhtes erinormid. (p 156)


SKHS § 5 lg 1 p-s 6 ja lg-s 4 ette nähtud kahju hüvitamise alused on kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses. (p 132)

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)


Isiku süüditunnistamine KarS § 3811 järgi ei eelda selle tuvastamist, et raamatupidamise kohustuse rikkumise tõttu on mõnel konkreetsel isikul oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. KarS § 3811 näeb ette formaalse delikti, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. See, kas raamatupidamise kohustuse rikkumisest tingitud objektiivsed raskused raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate saamisel on KarS § 3811 mõttes olulised või mitte, on õiguslik küsimus, millele peab vastuse leidma kohus. Märgitu ei välista küll arvestamist eksperdilt või asjatundjalt saadud taustateadmistega. (p 192)


Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)

Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)


Kui ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on jätnud mõne esitatud tõendi ekslikult hindamata, peab ta tõendit ise hindama või mõnel juhul kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Ringkonnakohtu hinnang maakohtu poolt hindamata jäetud potentsiaalselt olulisele tõendile peab olema põhjendatud ja seda ka siis, kui ringkonnakohus jõuab seisukohale, et tõend maakohtu lõppjäreldust ei muuda. (p 102)

Kui apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses, on ringkonnakohtu põhjendamiskohustuse ulatus KrMS § 342 lg-st 3 tulenevalt väiksem. (p 108)

Ka siis, kui apellant on mingi tõendi usaldusväärsust vaidlustades viidanud vaid tõendi sisemistele vasturääkivustele või vastuoludele teiste tõenditega, peab ringkonnakohus teatud asjaolude korral pöörama eraldi tähelepanu tõendite sisu elulise usutavuse analüüsi puudumisele maakohtu otsuses. (p 109)


Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)

3-3-1-27-15 PDF Riigikohus 21.10.2015

Arvestades aktsiakapitali osakaalu, mitmeid varasemaid majandusaasta näitajaid, põhikirja ning juhatuse liikme saadud hüve suurust, on kogutud piisavalt tõendeid tõendamiskoormuse üleminekuks kaebajale ja järeldatud nende asjaolude põhjal õigesti, et tegemist ei ole dividendide maksuobjektiga. (vt annotatsioone asjas 3-3-1-33-12) (p 19)


Kui tegemist on olukorraga, kus saadud soodustus on selle andjale hüvitatud, ei ole tegemist erisoodustusega. (vt annotatsioone asjades 3-3-1-73-09 ja 3-3-1-26-02).(p 14)


Kuna maksuhaldur on väljamakse lugenud erisoodustuseks ning põhjendanud, miks ei ole väljamaksete puhul tegemist dividendiga, on maksukohustuslasel omakorda kohustus tõendada vastupidist. Tõendamiskohustus ei ole ainult maksu-halduril. Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormis üle maksukohustuslasele. Pidades väljamakseid ettevõtlusega seotud kuludeks ja jättes väljamaksed dividendidena vormistamata, võttis kaebaja riski, et võimaliku maksuvaidluse korral võib dividendide väljamaksmise tõendamine olla raskendatud. (p 20)

3-3-1-25-15 PDF Riigikohus 11.09.2015

Kuigi üldjuhul ei kuulu juriidilise isiku juhtorgani liikme suhe juriidilise isikuga töölepingu seaduse reguleerimisalasse, ei ole lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt pooltel ka keelatud samaaegselt juhtorgani liikme staatusega olla sama juriidilise isikuga töösuhtes. Muu hulgas võib see olla tingitud töötaja soovist saada suuremaid sotsiaalseid tagatisi. (p 11)


Käsunduslepingu näilikkus ei pruugi alati tuua kaasa kogu makstud tasu ümberkvalifitseerimise palgatuluks (vt RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-82-14). Maksukohustust vähendavad asjaolud peavad sel juhul olema maksumenetluse käigus tõendatud. Töölähetuste vormistamine ja lähetuskulude hüvitamine peab vastama TuMS § 13 lg 3 p 1 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määruse nr 110 nõuetele. Lähetuse toimumist ja lähetuses kantud kulusid tõendavad dokumendid tuleb maksuhaldurile esitada haldusmenetluse käigus. Ei piisa sellest, et äriühingute esitatud arvetel on viidatud lähetustele. Kui tõendeid ei ole õigeks ajaks esitatud, on tööandjal võimalus pöörduda maksuhalduri poole maksuotsuse muutmise taotlusega MKS § 102 lg 1 alusel, kui ta põhjendab, et uue asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. (p 13)


MKS § 99 lg 1 p 3 eesmärk on kaitsta maksumaksjat ebamõistlikult kaua kestva revisjoni eest ning motiveerida maksuhaldurit haldusmenetlus mõistliku aja jooksul läbi viima (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-43-08). Sätte eesmärk ei ole keelata uue revisjoni tegemist pärast kohtumenetluse läbimist ega anda nn absoluutset aegumistähtaega, mis oleks kohaldatav, sõltumata aegumise peatumisest. Olukorras, kus aegumistähtaeg on peatunud erinevatel alustel mitmel korral, tuleb MKS § 99 lõikes 2 viidatud „MKS §-s 98 nimetatud tähtaja“ all mõista varasemate peatumiste aja (st esimese revisjoni aja ja kohtumenetluse aja) võrra pikendatud aegumistähtaega. (p 14)

3-3-1-10-15 PDF Riigikohus 07.05.2015

TuMS § 11 ei täpsusta, millised maksusoodustused kaasnevad tulumaksusoodustust saavate ühingute nimekirja kandmisega. Need tulenevad teistest tulumaksuseaduse sätetest (TuMS § 27 lg 1, TuMS § 49 lg 2, TuMS § 19 lg 3 p 5 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse 20. juuni 2000. a määruse nr 196 "Õppe- ja teadustööks ning loominguliseks ja sporditegevuseks antavate stipendiumide tulumaksust vabastamise tingimused" § 3 p 3 ja § 4, TuMS § 49 lg 4 ja 6). Heategevusega TuMS § 11 lg 2 p 2 tähenduses ei ole tegemist siis, kui sihtasutus korraldab tasulisi koolitusi või nõuab stipendiumi saajalt samaväärset vastuhüve. Vastuhüvena ei saa käsitada stipendiumi saaja võimalikke kohustusi anda selgitusi saadud raha kasutamise kohta või anda ülevaade toimunud koolituse sisust. (p-d 11 ja 16)

Arstide täienduskoolituse toetamine vastab Riigikogus 31. mail 2006 vastu võetud tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse, hasartmängumaksu seaduse ja krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu (863 SE) seletuskirjas viidatud avaliku huvi kriteeriumile. PS § 28 kohaselt on igaühel õigus tervise kaitsele. Arstide erialane täienduskoolitus aitab kaasa tervishoiuteenuse kvaliteedi tõstmisele ja tagab sellega avalikku huvi igaühe tervise kaitse vastu. (p 15)

Haridust ja teadust toetavat tegevust saab tõlgendada avalikes huvides toimuvana, sõltumata sellest, kas konkreetne ühing või sihtasutus on loodud toetama ja arendama ühte või mitut erinevat teadusvaldkonda. (p 17)

3-3-1-65-13 PDF Riigikohus 03.03.2014

KMS § 4 lg 1 p 1 alusel loetakse käibeks teenuse osutamist ettevõtluse käigus ja § 11 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel on teenus saadud päeval, mil toimus teenuse osutamine või selle eest tasumine. Neis sätetes peetakse silmas konkreetse, oluliste tunnuste abil identifitseeritava teenuse osutamist. (viide otsusele asjas nr 3-3-1-38-12, p 22) Kui väidetavalt osutatud teenused pole identifitseeritavad, pole kontrollitav ka nende saamine. (p 20)


Üldjuhul ei lasu kauba saamisel ostjal kohustust tuvastada kauba kättetoimetaja volituste ulatust ning arvel märgitud äriühingu esindamise õigust. Seetõttu ei ole nimetatud asjaolu "teadma pidamise" tuvastamiseks piisav. Küll võivad kogutud ja maksuotsuses kajastatud asjaolud kogumis olla piisavad, näitamaks, et äris mõistlikult käituv isik pidi teadma, et arvetel märgitud äriühingute näol ei ole tegemist tegelike müüjate või teenuse osutajatega. (viide otsusele asjas nr 3-3-1-38-12, p 25) (p 24)

Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-60-11 annotatsiooni.


Juhul, kui pole tõendatud, kas väidetavaid teenuseid üldse osutati ja kas teenuseid osutasid väidetud äriühingud, tuleb teenuste väidetava osutamise eest tehtud väljamakse maksustada tulumaksuga. Tulumaksukohustuse kindlaksmääramine hindamise teel on teenuste osutamise eest tehtud väljamaksete puhul võimalik vaid erandina (vt otsus asjas nr 3-3-1-42-13, p-d 16–18). (p 21) Teenuse puhul tulumaksu määramisel on erandina võimalik kohaldada hindamist, kui teenuse saamise fakti või teenust osutanud isikut ei ole võimalik usaldusväärselt tuvastada (otsus asjas nr 3-3-1-60-11, p 33). Hindamist saab rakendada, kui sellega on võimalik välja selgitada tulumaksukohustuse puudumine või vähenemine (näiteks kui äriühing on teadaolevalt oma teenust nn variisiku kaudu kallimalt edasi müünud; kui teenuse osutaja on oma käivet deklareerinud, võimaldaks hindamine kõrvale jätta vahendava isiku ja lähtuda maksustamisel sisseostuhinnast). Sarnaseid asjaolusid arvestades on otsuses asjas nr 3-3-1-60-11 lahendatud tulumaksukohustuse väljaselgitamise põhiküsimused (p-d 25–30 ja 32–42). (p 23)

Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-42-13 annotatsiooni. Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-60-11 annotatsiooni.


Käibemaksukohustuse väljaselgitamisel lasub põhjendatud kahtluse korral täiendava tõendamise koormus maksukohustuslasel. (p 19)


HKMS § 51 lg 4 sõnastusest nähtuvalt ei ole üksnes avalduse hilinenult esitamise fakt avalduse menetlemata jätmiseks piisav. HKMS § 51 lg 4 kohaldamist on selgitatud otsuses asjas nr 3-3-1-85-11 (p-d 24 ja 25). Olukorras, kus kohus ei ole võtnud seisukohta, kas menetlustähtaja rikkumine tõi kaasa menetluse viibimise, ei ole põhjendatud jätta avaldus menetlemata. (p-d 31, 33)

Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-85-11 annotatsiooni.


Vaidlustes maksukohustuse tuvastamise üle võib vaideotsus olla tõendiks. Kui kaebaja on sellise tõendi esitamisel selgitanud, kuidas ja millist asjaolu soovitakse vaideotsuse kui tõendiga kinnitada, peab kohus ka seda tõendit hindama HKMS §-s 61 sätestatud nõuete alusel. (p 18)

3-3-1-83-13 PDF Riigikohus 13.02.2014

Kohtupraktikas on TuMS § 51 lg 2 p-i 3 peetud kohaldatavaks muu hulgas juhtudel, kus arvel kajas¬tatud tehingut ei ole tegelikult toimunud või ei ole arvel kajastatud müüja näol tegemist tegeliku müüjaga ning ostja teadis seda või pidi seda teadma (vt nt otsus kohtuasjas nr 3-3-1-60-11, p 25). Asjaolust, et äriühing sai tehingute jada tulemusena seadme omanikuks, ei saa tingimata järeldada, et maksustamiseks puudub alus. Raamatupidamise algdokument peab muu hulgas kajastama õigesti tehingu osapoolte nime¬sid (RPS § 7 lg 1 p 5). Kui algdokument ei vasta nõuetele, puudub vajadus tuvastada, kas kulutus on ettevõtlusega seotud või mitte (otsused kohtu¬asjades nr 3-3-1-57-13, p 13; nr 3-3-1-46-11, p 11; nr 3-3-1-67-08, p 16). Näiteks puudub sellisel juhul vajadus tuvastada, kas seadme ostmine oli vajalik äriühingu äriplaani elluviimiseks.


Kohtuotsuses tuleb hinnata kõiki asjakohaseid tõendeid ning kui tõendid on omavahel vastuolus, tuleb need vastuolud kõrvaldada. Hinnata tuleb ka tunnistajate ütluste ja menetlusosaliste seletuste elulist usutavust. Tehingu näilikkus ja maksupettuse kahtlus kahandavad tehinguosaliste tehingu toimumise kohta antud kinnituste usaldusväärsust.

Vt ka lahendite nr 3-3-1-32-09 ja nr 3-3-1-73-10 annotatsioone.

3-3-1-60-13 PDF Riigikohus 05.12.2013
    Kehtetu:

Kohtupraktika kohaselt saab halduskohtumenetluses välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (otsus asjas nr 3-3-1-20-11, p 18). Haldusmenetluse seadus ja maksukorralduse seadus ei näe ette võimalust vaidemenetluses tehtud kulutuste hüvitamiseks, mistõttu pole vaidemenetluses tehtud kulutuste väljamõistmine vaidemenetluse teiselt poolelt võimalik (Riigikohtu halduskolleegiumi 16. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 10). Ka 1. jaanuarist 2012 kehtima hakanud halduskohtumenetluse seadustik ei ole aluseks nende seisukohtade muutmiseks. Vaidemenetluses kantud kulusid ei saa käsitada menetluskuludena, mida saaks MTA-lt HKMS § 109 alusel välja mõista.


Konkreetsel juhtumil ei saa üle nelja aasta kestnud üksikjuhtumi kontrolli pidada maksukohustuslasele ülemäära koormavaks. Kahe erineva üksikjuhtumi kontrolli raames kontrolliti kahte erinevat perioodi teineteise järel. Kontrolliti sündmuste ja toimingute ahelat, mis moodustasid maksustamise seisukohalt ühe terviku. Samuti ei olnud tegemist ka juba kontrollitu uuesti kontrollimisega.


Kulusid, mis on kantud äriühingu juhatuse liikme isiklikuks otstarbeks, ei saa pidada ettevõtlusega seotuks. Selliseid kulusid ei kantud äriühingu kasumi teenimise eesmärgil, samuti ei saa neid kulusid pidada vajalikeks ega kohasteks ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks.


Tulenevalt HKMS § 229 lg-st 2 lähtub Riigikohus ringkonnakohtu otsuse õiguspärasuse kontrollimisel nendest asjaoludest, mille on tuvastanud alama astme kohtud. Riigikohus ei saa tuvastada uusi asjaolusid ega anda asjas kogutud tõenditele teistsugust hinnangut, kui on seda teinud haldus- ja ringkonnakohus. Küll saab Riigikohus kontrollida, kas asjas tuvastatud asjaolud on õigesti kvalifitseeritud.

3-3-1-57-13 PDF Riigikohus 04.12.2013

Kui tehingu toimumist kirjeldavas tõendis on tehingu majanduslik sisu märgitud ebaõigesti, pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga (RPS § 7 lg 1 p 3). Selline asjaolu võib olla piisavaks aluseks, et kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3. Küsimus, kas asjas ilmnevad mõnele teisele sama paragrahvi teises lõikes toodud alusele vastavad asjaolud, pole sel juhul maksukohustuse väljaselgitamisel oluline (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-34-07, p 15). Juhul kui ostjal puudub teenuse eest tasumist tõendav nõuetele vastav algdokument, siis maksustatakse väljamakse sõltumata sellest, kas see teenus on ettevõtluseks vajalik või mitte (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-46-11, p 11).

Teenuse põhjalikumalt dokumenteerimine ei ole õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ning maksukohustuslaselt ei saa nõuda ühegi konkreetse dokumendi koostamist lisaks raamatupidamisseaduse järgsetele algdokumentidele. Samas teenuse osutamise dokumenteerimata jätmise korral võtab maksukohustuslane endale riski, et hiljem ei õnnestu põhjendatud kahtluse tekkimisel teenuse saamist tõendada. Kohtupraktika kohaselt on MKS § 56 lg st 2 tulenevalt maksukohustuslasel kontrollitavuse tagamiseks kohustus koguda ja säilitada tõendeid eriti ettevõtja jaoks ebaharilike, põhjendatud kahtlust tekitavate või suure maksustamisväärtusega tehingute asjaolude kohta (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-43-09, p 14).


Vt lahendi nr 3-3-1-81-12- annotatsiooni.


Teenuse põhjalikumalt dokumenteerimine ei ole õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ning maksukohustuslaselt ei saa nõuda ühegi konkreetse dokumendi koostamist lisaks raamatupidamisseaduse järgsetele algdokumentidele. Samas teenuse osutamise dokumenteerimata jätmise korral võtab maksukohustuslane endale riski, et hiljem ei õnnestu põhjendatud kahtluse tekkimisel teenuse saamist tõendada. Kohtupraktika kohaselt on MKS § 56 lg st 2 tulenevalt maksukohustuslasel kontrollitavuse tagamiseks kohustus koguda ja säilitada tõendeid eriti ettevõtja jaoks ebaharilike, põhjendatud kahtlust tekitavate või suure maksustamisväärtusega tehingute asjaolude kohta (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-43-09, p 14).


Maksuotsuses mitme õigusliku aluse nimetamine on maksuotsuse adressaadile eksitav. Kohtupraktika kohaselt ei pruugi selline põhjendamispuudus kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui asjakohane regulatsioon on olemas (otsused kohtuasjades nr 3-3-1-46-11, p d 12–14 ja nr 3-3-1-33-07, p 16).

Kokku: 65| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json