3-22-1323/17
|
Riigikohtu halduskolleegium |
02.06.2025 |
|
Juhatuse liikme ning tööülesannete eristamine on oluline. Sõltuvalt juhatuse liikme ning äriühingu vahelisest õigussuhtest on muu hulgas erinevad äriühingule kaasnevad maksuõiguslikud tagajärjed (vt ka RKHKo nr 3-18-1740/36, p 16). Kuigi mõlemad väljamaksed maksustatakse tulu- ja sotsiaalmaksu ning kogumispensioni maksega, tekib töötuskindlustusmakse tasumise kohustus äriühingul üksnes juhul, kui juhatuse liikme töökohustuste täitmisele kohaldub töölepingu seadus (TLS; töötuskindlustusseaduse (TKindlS) § 3 lg 2 p 3), st kui ta täidab tööülesandeid. Käsunduslepingu alusel makstavat juhatuse liikme tasu töötuskindlustusmaksega ei maksustata. (p 12)
Osaühingu juhatuse liikme ametisuhe osaühinguga tekib tema valimisega (äriseadustiku (ÄS) § 184 lg 1) juhatuse liikmeks. Sellise suhte olemasolu on juhatuse liikmeks olemise eeldus. Ametisuhte tekkimisega saab juhatuse liige pädevuse ning õiguse ühingut esindada ja juhtida (vt ka ÄS § 180 lg 1). Samuti on juhatuse liikme kohustuseks korraldada osaühingu raamatupidamist (ÄS § 183). Juhatuse liikmeks olek on käsundilaadne õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel (vt ka RKTKo nr 2-16-11889/42, p 14). Juhatuse liikme ning äriühingu vahelise suhte raames täidab juhatuse liige talle seadusest tulenevaid kohustuslikke juhatuse liikme ülesandeid. Lisaks ametisuhtele võib juhatuse liikme ja äriühingu vahel olla, kuid ei pea tingimata olema, sõlmitud teenistusleping (samas, p 15), milles täpsustatakse juhatuse liikme õigusi ja kohustusi tema ülesannete täitmisel. (p 16)
Juhatuse liige ei pea, kuid võib täita lisaks seaduses sätestatud juhatuse liikme ülesannetele ka muid ülesandeid, sh osutada klientidele teenust (vt ka RKHKo nr 3-18-1740/36, p 16). Seega pole juhatuse liikmel keelatud täita samaaegselt äriühingus nii töö- kui ka juhatuse liikme ülesandeid (vt ka RKTKo 2-17-3478/77, p 13.1 ja RKHKo 3-3-1-25-15, p 11). Juhatuse liikme leping ega ametisuhe ei allu TLS § 1 lg 5 kohaselt töölepingu seaduse regulatsioonile (RKTKo nr 2-17-3478/77, p 13.1). Juhatuse liige võib samas äriühingus töötada ka töölepingu alusel, kui tehtav töö ei kujuta juhatuse liikme kohustuste täitmist (vt ka RKTKo nr 3-2-1-39-04, p 9). Igal konkreetsel juhul tuleb kohtul hinnata, kas juhatuse liikme kohustused ja töö, mida juhatuse liige teeb töölepingu alusel, langevad kokku (RKTKo nr 3-2-1-108-05, p 25). (p 17)
Maksuõigussuhetes on üldiseks tõendamise standardiks põhjendatud kahtlus. Maksusumma määramiseks tuleb maksuhalduril maksuotsuses asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendada enda kahtlust maksude tasumata jätmise kohta, viidates seejuures maksumenetluses kindlaks tehtud faktilistele asjaoludele ning maksukohustuse tekkimise õiguslikele alustele (vt ka RKHKo nr 3-3-1-33-14, p 11; MKS § 95 lg 2 ja § 46 lg 2 esimene lause ning lg 3 p 5). Kui maksuhalduril tekib maksumenetluse toimetamisel põhjendatud kahtlus, et juhatuse liige täidab nii töö- kui ka juhatuse liikme ülesandeid, tuleb tal maksumenetluses kogutud tõenditele tuginedes selgitada, milliseid ülesandeid ning millises ulatuses juhatuse liige maksuhalduri hinnangul täitis. Alust põhjendatud kahtluseks võib anda nt konkreetse äriühingu majandustegevuse iseloom, st kas äriühingu majandustegevus eeldab üksnes juhatuse liikmele või ka töötajale iseloomulike ülesannete täitmist. Kui maksuhaldur on maksuotsust eelkirjeldatud standardile vastavalt põhjendanud, läheb tõendamiskoormus MKS § 150 lg 1 järgi üle maksukohustuslasele. Maksukohustuslasel lasub sellisel juhul kohustus tõendada, et maksuhalduri järeldus juhatuse liikme poolt täidetavate ülesannete iseloomu ja jaotuse kohta on ekslik. (p 18)
Juhul kui maksukohustuslane on maksumenetluses konkreetse olulise teabe esitamisel passiivne ega ole maksu- või kohtumenetluses esitanud tõendeid enda väidete kinnitamiseks, läheb talle risk, et asjaolu hinnatakse tema kahjuks (vt ka RKHKo nr 3-21-2196/41, p 16). Kui asjaoludest nähtuvalt on väljamaksed tehtud selleks, et juhatuse liige saaks nende arvelt katta enda isiklikke kulutusi, ei ole kulutused tehtud eesmärgiga, et äriühing saaks need aruandvalt isikult hiljem tagasi nõuda. Väljamakse hindamisel tuleb maksuhalduril lähtuda selle tegelikust sisust ja eesmärgist. (p 21)
Teave konkreetse äriühingu juhatuse liikme töökorralduse kohta saab olla eelkõige äriühingul endal. Juhatuse liikme ülesannete täpsem kirjeldus ja maht võivad olla reguleeritud teenistuslepingus, mis täpsustab juhatuse liikmele seadusest tulenevate kohustuste sisu. Kui juhatuse liikme lepingut pole sõlmitud, võib juhatuse liikme ülesannete täpsemat mahtu ja sisu tõendada (kogumis) ka muude tõenditega. Juhatuse täpsema töökorra võib nt ette näha ka põhikirjas või osanike, nõukogu või juhatuse otsusega (ÄS § 180 lg 8). Kui äriühingu kogu majandustegevust on võimalik kirjeldada selliste ülesannete täitmisena, mis on iseloomulikud juhatuse liikme tegevusele (nt lepingute sõlmimine, raamatupidamise korraldamine), võib ka olukorras, kus äriühingul on üks juhatuse liige, olla põhjendatud lugeda talle makstav tasu tervikuna juhatuse liikme tasuks. Kui äriühingu majandustegevus eeldab ka töötajale iseloomulike ülesannete täitmist (nt ehitustööde vahetut tegemist), tuleb äriühingul endal olla valmis esitama tõendeid juhatuse liikme kohustuste ja tööülesannete eristamiseks. Jättes kirjalikud dokumendid vormistamata, võtab äriühing riski, et ta ei suuda juhatuse liikme tegelike ülesannete iseloomu hiljem tõendada. Kui tõendamise võimatus toob kaasa äriühingu kõrgema maksustamise, jääb sellest tulenev risk äriühingu kanda. (p 19)
Juhatuse liikme kohustuste ning tööülesannete täitmise eristamine pole oluline üksnes äriühingu maksustamise seisukohalt, vaid võib kaasa tuua tagajärgi ka juhatuse liikmele endale. Kvalifitseerides väljamakse ebaõigesti (tervikuna) juhatuse liikme tasuks ning jättes töötuskindlustusmaksed tasumata, ei pruugi isikul olla hiljem võimalik töö kaotuse korral saada töötuskindlustushüvitist. (p 20)
ÄS § 1801 lg 2 järgi tuleb tagada, et juhatuse liikmele osaühingu poolt tehtavate maksete kogusumma oleks mõistlikus vastavuses juhatuse liikme ülesannete ja osaühingu majandusliku olukorraga (vt ka RKHKo nr 3-21-2196/41, p 17). Sarnastest kriteeriumitest tuleb lähtuda töötasu suuruse hindamisel (vt ka nt RKTKo nr 2-18-6908/47, p 17). (p 24)
Tasu suuruse määramisel tuleb arvestada konkreetse kaasuse asjaolusid, sh ülesandeid, mida isik täitis. Eelkõige peab makstav tasu vastama täidetud ülesannete keerukusele ja mahule, st sellele tasule, mida tavapäraselt selliste ülesannete täitmise eest sedalaadi ettevõtluses makstakse. Kolleegium märgib, et tasu suuruse hindamisel ei ole alati kohane võtta aluseks üldist keskmist tasu. Keskmise tasu suurus ei pruugi piisaval määral arvestada konkreetse ettevõtlussektori eripära ega ülesannete mahtu, mis mh võib sõltuda nt äriühingu suurusest. Praegusel juhul täitis juhatuse liige äriühingus kõiki ülesandeid üksi ning panustas aktiivselt äriühingu majandustegevusse. Kohtud pole tasu suuruse kohta esitatud tõendite hindamisel menetlusvigu teinud. (p 25)
Kui väljamakse on tehtud ja kaebaja pole veenvalt ümber lükanud maksuhalduri põhjendatud seisukohti, ei tingi maksuotsuse tühistamist üksnes asjaolu, et väljamakse oleks selle ja seaduses sätestatud maksude suurust arvestades äriühingule majanduslikult kahjulik. Sellega, et juhatuse liikmele tehtud väljamaksete tagajärjel ei halveneks äriühingu majanduslik seis, pidi kaebaja enda majandustegevuse korraldamisel arvestama (vrd ka RKHKo nr 3-21-2196/41, p 18; vrd ka ÄS § 1801 lg 3). Sellest tulenev risk jääb äriühingu kanda ega saa kaasa tuua kaebaja maksustamata jätmist. (p 26)
MKS § 56 lg 2 esimene lause sätestab, et maksukohustuslane peab arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. MKS § 57 lg 1 kohaselt peab maksukohustuslane raamatupidamisarvestust raamatupidamise seaduses (RPS) sätestatud juhtudel ja korras. Raamatupidamis- ja maksuarvestust tuleb korraldada nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varast ja kohustustest (MKS § 57 lg 3; vt ka RPS § 4 p 1). (p 30)
Raamatupidamiskohustuslane on kohustatud dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid (RPS § 4 p 2) ning kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites (RPS § 4 p 3; vt ka RPS § 6 lg-d 2, 4 ja 5) ja säilitama raamatupidamise dokumente (RPS § 4 p 5). RPS § 7 lg 1 kohaselt on raamatupidamise algdokument tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama kompetentsele ja sõltumatule osapoolele tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust. Sama normi lõige 2 sätestab, et kui seaduses või selle alusel antud määruses ei ole sätestatud teisiti, peab algdokument sisaldama majandustehingu kohta vähemalt järgmisi andmeid: 1) toimumisaeg; 2) majandusliku sisu kirjeldus; 3) arvnäitajad, näiteks kogus, hind ja summa. Algdokumentide põhjal koostatud koonddokumendile kohaldatakse algdokumendile kehtestatud nõudeid (RPS § 7 lg 7). (p 31)
Tulumaksuga maksustatakse kõik sellised väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Seejuures võib ühte tehingut tõendada ja tihti tõendabki ühtse algdokumendi asemel mitu dokumenti (RKHKo nr 3-3-1-46-11, p 10). Algdokument peab õigesti kajastama nii tehingu majanduslikku sisu (RKHKo nr 3-3-1-34-07, p 15) kui ka asja või teenuse õiget hinda ja tehingu arvnäitajaid (RKHKo nr 3-3-1-67-08, p 15). (p 32)
Käenduslepingu sõlmimisega võtab käendaja endale kohustuse vastutada kolmanda isiku (põhivõlgniku) kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada (võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 1 ja § 142 lg 1). Käendaja vastutuse tekkimise eelduseks on seega asjaolud, et sõlmitud on kehtiv käendusleping, eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud täitma põhivõlgniku kohustuse (vt ka RKTKo nr 3-2-1-119-16, p 14). Lisaks peab käendusega tagatud nõue olema käendaja suhtes sissenõutavaks muutunud, st on saabunud käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus (samas, p 16). Seejuures ei sõltu käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest (VÕS § 142 lg 4). Käendusjuhtumi esinemist peab tõendama võlausaldaja. (p 33)
Käendusjuhtumi korral täidab käendaja nõutava kohustuse kui enda oma. Käendaja ning põhivõlgnik on solidaarvõlgnikud ning käendaja saab kohustuse täitmise korral nõuda põhivõlgnikult tasutud summa tagasi vastavalt nendevahelisele kokkuleppele (VÕS § 69 lg 2). Käendaja peab käenduskohustuse täitma ka juhul, kui põhivõlgnikul on makseraskused, sest käenduskohustuse eesmärk on mh vähendada riski, et põhivõlgniku maksejõuetuse tõttu jääks põhikohustus võlausaldajale täitmata. Äriühingu majandustegevuses antud käenduse korral peab ilmnema selle seos äriühingu ettevõtlusega. Vastasel juhul võimaldaks käenduskohustuse täitmine viia äriühingust raha välja nii, et tasutakse käenduskohustuse eest, mis äriühingu majandustegevusega tegelikkuses ei seostu. See moonutaks majandustegevusega tegeleva äriühingu maksustamist. (p 34)
Arvestades käenduskohustuse ulatust, tuleb käenduslepingu alusel väljamakse tegemisel käendajal esmajärjekorras tõendada, et väljamakse on tehtud käenduskohustuse täitmiseks, st väljamaksel on seos sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmisega. Väljamakse peab tuginema nõuetekohasele algdokumendile (või nende kogumile), sest äriühing peab korrektselt vormistama kõik väljamaksed, mille tõttu tema vara väheneb. Sõltuvalt käenduskohustuse sisust peab algdokument (või nende kogum) võimaldama maksuhalduril tuvastada tehingu tegeliku majandusliku sisu, st konkreetse kohustuse, mille täitmiseks väljamakse tehti, samuti selle suuruse (VÕS § 145 lg 2). Väljamakse tõendamiseks võivad olla asjakohased nt käendusleping ning selle aluseks olev leping, millest kohustus tulenes. Samuti võivad olla asjakohased maksekorraldused ning võlausaldaja esitatud arved, mis kinnitavad käendatava kohustuse sissenõutavust ning suurust. Seejuures on käenduskohustuse olemasolu võimalik tõendada ka deklaratiivse võlatunnistusega (VÕS § 30; vt ka RKTKo nr 2-19-6362/57, p 15.1). Väljamakse õigsust tõendavad algdokumendid peavad olema maksukohustuslase valduses, kellel on nende dokumentide säilitamise kohustus (MKS § 58). Raamatupidamisarvestuse pidamise ning selle õigsuse eest vastutab äriühing, kes väljamakse tegi. (p 35)
Maksukohustuslane peab RPS § 7 lg 1 järgi dokumenteerima oma majandustehingud viisil, mis võimaldab maksukohustuse väljaselgitamist, ning arvestama sellega, et tehingu korrektselt dokumenteerimata jätmise korral võtab ta endale riski, et hiljem ei õnnestu põhjendatud kahtluse tekkimisel tehingu olemasolu tõendada (vt ka RKHKo nr 3-3-1-65-14, p 13). Sõltuvalt tehingu iseloomust võib seega tehingu õigsuse kinnitamiseks olla vajalik tavapärasest suurema hulga algdokumentide kogumine ja säilitamine. (p 36)
Nagu eespool selgitatud, täidab käendaja käendusjuhtumi korral põhivõlgniku kohustuse kui enda oma. Käenduskohustuse täitmiseks tehtud väljamakse õigsuse riski ei kanna seega üksnes põhivõlgnik. Seetõttu peab majandustegevuses tegutsev käendaja olema valmis vajaduse korral käenduskohustuse katteks tehtud väljamakse õigsust, käenduskohustuse olemasolu ja selle seotust ettevõtlusega tõendama. Käenduskohustuse täitmise ja ettevõtlusega seotuse tõendamiseks sobivad kõik tavapärased maksumenetluses kasutatavad tõendid, sh nt tunnistajate ütlused. Kui käenduskohustuse aluseks olevad (alg)dokumendid kogumis kinnitavad, et põhivõlgnik on jätnud enda kohustuse täitmata ning selle on täitnud tema asemel käendaja, viitavad need asjaolud sellele, et väljamakse on ehtne. Teistsuguse olukorraga võib olla tegemist juhul, kui tegelikkuses on põhivõlgnik enda kohustuse täitnud, kuid väljamakse teinud käendaja väidab vastupidist, või selgub tõendite kogumis hindamisel, et väljamaksel puudub seos käenduskohustuse täitmise või ettevõtlusega. (p 37)
Kui kõik käenduskohustuse täitmiseks tehtud väljamakse õigsust tõendavad dokumendid ei ole väljamakse tegija valduses, tuleb tal maksuhaldurile kaasaaitamiskohustuse raames selgitada, kelle käes need dokumendid võivad olla. Maksuhalduril tuleb vajaduse korral dokumendid kolmanda isiku valdusest välja nõuda (MKS §-d 11 ja 61). Kui maksukohustuslane on selle teabe andnud, ei saa talle ette heita kaasaaitamiskohustuse rikkumist. (p 38)
|
| 3-1-1-109-15
|
Riigikohus |
22.02.2016 |
|
Isiku süüditunnistamine KarS § 3811 järgi ei eelda selle tuvastamist, et raamatupidamise kohustuse rikkumise tõttu on mõnel konkreetsel isikul oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. KarS § 3811 näeb ette formaalse delikti, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. See, kas raamatupidamise kohustuse rikkumisest tingitud objektiivsed raskused raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate saamisel on KarS § 3811 mõttes olulised või mitte, on õiguslik küsimus, millele peab vastuse leidma kohus. Märgitu ei välista küll arvestamist eksperdilt või asjatundjalt saadud taustateadmistega. (p 192)
Kui ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on jätnud mõne esitatud tõendi ekslikult hindamata, peab ta tõendit ise hindama või mõnel juhul kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Ringkonnakohtu hinnang maakohtu poolt hindamata jäetud potentsiaalselt olulisele tõendile peab olema põhjendatud ja seda ka siis, kui ringkonnakohus jõuab seisukohale, et tõend maakohtu lõppjäreldust ei muuda. (p 102)
Kui apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses, on ringkonnakohtu põhjendamiskohustuse ulatus KrMS § 342 lg-st 3 tulenevalt väiksem. (p 108)
Ka siis, kui apellant on mingi tõendi usaldusväärsust vaidlustades viidanud vaid tõendi sisemistele vasturääkivustele või vastuoludele teiste tõenditega, peab ringkonnakohus teatud asjaolude korral pöörama eraldi tähelepanu tõendite sisu elulise usutavuse analüüsi puudumisele maakohtu otsuses. (p 109)
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)
Euroopa Kohtult saab eelotsust küsida üksnes siis, kui menetletava asja lahendamise tulemus sõltub sellest, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu õigusakte, või tekib kahtlus nende aktide kehtivuses. Hüpoteetilised küsimused, mis ei põhine kriminaalasjas tuvastatud faktilistel asjaoludel, ei ole asjassepuutuvad. (p 165)
SKHS § 5 lg 1 p-s 6 ja lg-s 4 ette nähtud kahju hüvitamise alused on kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses. (p 132)
Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS §-des 3891 ja 3892 ette nähtud kuriteokoosseisud olid MKS §-des 1531 ja 1532 sätestatud väärteokoosseisude suhtes erinormid. (p 156)
Jättes (peaaegu kõigile) apellatsiooni väidetele vastamata, rikub ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1 ja § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 88 ja 108)
Süüdistuse tekst peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Süüdistus peab vastama kirjakeele normile, ja taunitav on formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi. (3-1-1-116-06, p-d 26–28; 3-1-1-43-10, p 51.) Süüdistuse sisu kirjeldades tuleb hoiduda ka põhjendamatutest kordustest (3-1-1-14-14, p 634). Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes ei ole õige korrata asjaolusid, mis on eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, vaid tuleb piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega. (p-d 197–199)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)
Tulenevalt KrMS § 344 lg-st 1 on kassatsiooniõiguse ulatus üldjuhul piiratud nende küsimustega, mille osas kohtumenetluse pool või tema kaitsealune esitas ka apellatsiooni või mille osas ringkonnakohus on maakohtu otsust muutnud (RKKK 3-1-1-118-06, p-d 10–13). (p 160)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)
RKKK 3-1-1-6-11, p 19.1; 3-1-1-63-13, p 16 ja 3-1-1-14-14, p 660. (p 133)
Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Pelgalt sellest, kui kohus on kohtuistungil tõendi vastu võtnud, ei saa järeldada, et ta on seda ka hinnanud. Tõendi hindamine peab nähtuma kohtuotsuse põhjendustest. (p 93)
Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96)
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 3051 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
Jättes (peaaegu kõigile) apellatsiooni väidetele vastamata, rikub ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 1 ja § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p-d 88 ja 108)
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)
RKKK 3-1-1-6-11, p 19.1; 3-1-1-63-13, p 16 ja 3-1-1-14-14, p 660. (p 133)
Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
KrMS § 186 lg 1 kohaselt jäävad kassatsioonimenetluse kulud riigi kanda ka siis, kui Riigikohus teeb selles sättes nimetatud lahendi üksnes prokuratuuri kassatsiooni alusel, jättes kaitsja kassatsiooni rahuldamata. (p 180)
Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste alusel ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu olemasolu, peab kriminaalasja lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti olukorras, kus süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid, samuti tehingut kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust). (p 96)
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 3051 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldist tõenäosust nende ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele. Kui aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse hindamisel elulise usutavuse kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 3051 lg 1). Eeltoodud põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka muude tõendite (nt dokumentide) usaldusväärsuse üle otsustamisel. (p 110–114)
Maksukuriteo asja lahendava kohtu pädevus tuvastada konkreetse tehingu toimumine või selle hind kui maksuõigussuhte olemasolu või sisu mõjutav faktiline asjaolu ei olene sellest, kas maksumaksja suhtes on maksukohustus kindlaks määratud või mitte. Maksukohustuse olemasolu ja suuruse saab kriminaalmenetluses tuvastada nii juhul, mil see on lõppenud, aga ka siis, kui maksukohustus on veel alles, kuid seda pole mingil põhjusel maksumaksja suhtes maksuotsusega kindlaks määratud. (p-d 193–196)
RKKK 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 3-1-1-48-14, p 50. (p 145)
RKKK 3-1-1-133-13, p-d 22–23. (p 147)
TuMS § 51 lg 2 p-ga 3 ei ole kooskõlas seisukoht, nagu oleks väljamakse seotust ettevõtlusega võimalik tõendada pangakonto väljavõttelt nähtuva maksekorralduse selgitusega. (p 149)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)
SKHS § 5 lg 1 p-s 6 ja lg-s 4 ette nähtud kahju hüvitamise alused on kohaldatavad ka juhul, kui mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses. (p 132)
Olukorras, kus isikut süüdistatakse ühe kriminaalasja raames mitmes erinevas teos (või osateos), mis on toime pandud erinevatel aegadel, tuleb iga teo menetlemiseks kulunud aja mõistlikkust hinnata eraldi (3-1-1-43-10, p 24). (p 134)
Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel ei ole võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. (p 169)
Õigus end mitte süüstada ei anna isikule alust jätta äriühingu maksudeklaratsioonis kajastamata väljamakseid, mille ettevõtlusega seotust tõendavaid raamatupidamise algdokumente ei ole ta mingil põhjusel valmis vajaduse korral ametivõimudele esitama. (p 145)
RKKK 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 3-1-1-48-14, p 50. (p 145)
RKKK 3-1-1-133-13, p-d 22–23. (p 147)
Sellel, kas äriühingu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed on tehtud samal või mitmel erineval viisil; ühele ja samale või mitmele erinevale isikule; kas väljamakse tegijaid oli üks või mitu või kas raha kasutati ühel või mitmel erineval ettevõtlusega mitteseotud otstarbel, pole iseenesest tähtsust, otsustamaks, kas väljamaksete deklareerimata jätmine on käsitatav ühe jätkuva teona. Vt ka RKKK 3-1-1-47-07, p 27-34. (p 158)
RKKK 3-1-1-20-06, p 8. (p 155)
Juriidilistele isikutele esitatud süüdistustes ei ole õige korrata asjaolusid, mis on eelnevalt ära toodud füüsilistest isikutest süüdistatavate käitumise kirjelduses, vaid tuleb piirduda KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega. (p 199)
Enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS §-des 3891 ja 3892 ette nähtud kuriteokoosseisud olid MKS §-des 1531 ja 1532 sätestatud väärteokoosseisude suhtes erinormid. (p 156)
Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 3892 oli KarS § 3891 suhtes erinorm. Juhul, kui isik põhjustas enne 1. jaanuari 2015 vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 3892) (3-1-1-11-07, p 40). Seda ka juhul, kui kohtuotsus tehakse 1. jaanuaril 2015 või hiljem (3-1-1-54-15, p 45), välja arvatud siis, kui rikkumise ulatus on 40 000 eurot või väiksem (3-1-1-54-15, p 40). Samas on oluline silmas pidada, et maksudeklaratsioonis sisendkäibemaksu alusetu deklareerimine suurele kahjule vastava summa ulatuses või enam oli karistatav KarS § 3891, mitte aga § 3892 järgi, kui sisendkäibemaksu-summat ei suurendatud mitte tagastusnõude tekitamiseks või selle suurendamiseks, vaid käibemaksukohustuse vähendamiseks (3-1-1-60-07, p 16). (p 190–191)
Apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. (3-1-1-14-14 p-d 695–708 ja 718). (p 128)
Mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361 lg-st 2) tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel või rahalise hüvitise maksmisega SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel. (p-d 131–132)
|
| 3-3-1-25-15
|
Riigikohus |
11.09.2015 |
|
Kuigi üldjuhul ei kuulu juriidilise isiku juhtorgani liikme suhe juriidilise isikuga töölepingu seaduse reguleerimisalasse, ei ole lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt pooltel ka keelatud samaaegselt juhtorgani liikme staatusega olla sama juriidilise isikuga töösuhtes. Muu hulgas võib see olla tingitud töötaja soovist saada suuremaid sotsiaalseid tagatisi. (p 11)
Käsunduslepingu näilikkus ei pruugi alati tuua kaasa kogu makstud tasu ümberkvalifitseerimise palgatuluks (vt RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-82-14). Maksukohustust vähendavad asjaolud peavad sel juhul olema maksumenetluse käigus tõendatud. Töölähetuste vormistamine ja lähetuskulude hüvitamine peab vastama TuMS § 13 lg 3 p 1 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määruse nr 110 nõuetele. Lähetuse toimumist ja lähetuses kantud kulusid tõendavad dokumendid tuleb maksuhaldurile esitada haldusmenetluse käigus. Ei piisa sellest, et äriühingute esitatud arvetel on viidatud lähetustele. Kui tõendeid ei ole õigeks ajaks esitatud, on tööandjal võimalus pöörduda maksuhalduri poole maksuotsuse muutmise taotlusega MKS § 102 lg 1 alusel, kui ta põhjendab, et uue asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. (p 13)
MKS § 99 lg 1 p 3 eesmärk on kaitsta maksumaksjat ebamõistlikult kaua kestva revisjoni eest ning motiveerida maksuhaldurit haldusmenetlus mõistliku aja jooksul läbi viima (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-43-08). Sätte eesmärk ei ole keelata uue revisjoni tegemist pärast kohtumenetluse läbimist ega anda nn absoluutset aegumistähtaega, mis oleks kohaldatav, sõltumata aegumise peatumisest. Olukorras, kus aegumistähtaeg on peatunud erinevatel alustel mitmel korral, tuleb MKS § 99 lõikes 2 viidatud „MKS §-s 98 nimetatud tähtaja“ all mõista varasemate peatumiste aja (st esimese revisjoni aja ja kohtumenetluse aja) võrra pikendatud aegumistähtaega. (p 14)
|
| 3-3-1-60-11
|
Riigikohus |
01.02.2012 |
|
Maksusumma on võimalik määrata hindamise teel, kui vaidlusalustele tehingutele ja arvetele vastav kaup on ostjal olemas ning maksuhalduri hinnangul pidi ostja teadma, et tegemist pole tegelike müüjatega.
MKS § 94 lg 1 esimeses lauses tähendab sõna "võib" maksuhaldurile volituse andmist kaaluda, kas maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud tuleks tuvastada hindamise teel (vt ka Riigikohtu otsus nr nr 3-3-1-70-08 tehtud otsuses p 21). Seejuures tuleb silmas pidada, et maksustamine ei tohi omandada karistuslikku iseloomu kuigi maksukohustuslane on jätnud hoolsuskohustuse täitmata, samuti MKS § 11 lg-t 1 ja § 92 lg-t 3.
Tulumaksukohustuse väljaselgitamisel on oluline tuvastada olemasoleva kauba eest makstud tasu tegelik suurus, sest selle arvestamata jätmine suurendab põhjendamatult ja olulises määras tulumaksukohustust. Seega on hindamine selles asjas eelduslikult vajalik. MKS § 83 lg 1 alusel tuleb ka seaduse või heade kommetega vastuolus olevat tehingut maksustada võrdväärselt õiguspärase tehinguga.
Kui maksukohustuslane pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, eeldab maksusumma määramine maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse täitmist. Maksukohustuslasele lõppkokkuvõttes soodsa maksusumma määramine hindamise teel ei saa sõltuda sellest, kas maksukohustuslane esitab maksuhaldurile andmed tegeliku müüja kohta. Maksukohustuslasel ei pruugi olla teavet tegeliku müüja kohta ning tal puudub pädevus ja volitus kontrollida, kes on sellises olukorras tegelik müüja. Kui andmed puuduvad ja nende kogumine pole mõistlike õiguspäraste jõupingutustega ka võimalik, siis pole tegemist kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisega. Samas ei välista andmete puudumine tegeliku müüja kohta tulumaksusumma määramist hindamise teel.
Maksukohustuslane saab maksusumma määramisele hindamise teel kaasa aidata hindamise käigus. Hindamisele kaasaaitamine seisneb eeskätt maksuhalduri poolt nõutud hindamiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamises ja seletuste andmises.
Vt lahendi nr 3-3-1-33-11 annotatsiooni.
Riigikohtu praktika kohaselt (vt nt 05.06.2006 otsus asjas nr 3-3-1-34-06; 28.09.2006 otsus asjas nr 3-3-1-47-06; 20.01.2010 otsus asjas nr 3-3-1-74-09) on ka tulumaksu määramisel oluline, kas ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Kui ostja teadis või pidi teadma, et müüjana esineb variisik, siis toob see asjaolu kaasa tulumaksu määramise, kui aga ostja ei teadnud ega pidanudki nimetatud asjaolust teadma, puudub tulumaksu määramiseks alus."Pidi teadma" tähendab tulumaksu määramisel sellist olukorda, kus puuduvad otsesed tõendid, et ostja teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, kuid kaudsed tõendid ja asjaolud kogumis näitavad äris mõistlikult käituvale isikule seda veenvalt.
Oluline ei ole, kes konkreetselt äriühingu töötajatest või juhatuse liikmetest pidi teada saama, et müüjana märgitud isiku puhul on tegemist variisikuga. Maksustamise seisukohalt on ebaoluline, millisele töötajale või juhatuse liikmele on äriühing need ülesanded pannud.
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt pole ostjale tulumaksu määramisel oluline, milline on müüja maksukäitumine või ettevõtlus. Sellekohane teave võib küll kinnitada seisukohta, et tegemist ei saanud olla tegeliku müüjaga, kuid ainuüksi need asjaolud ei saa põhjendada väidet, et ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga.
TuMS §-de 51 ja 52 eesmärk on maksustada ettevõtlusest välja viidud kasumit. "Ettevõtlusest välja viidud" tähendab seda, et kauba või teenuse eest väidetavalt makstud tasu saab äriühing kasutada varjatult ja maksuvabalt väljamaksete tegemiseks (nt dividendi maksmine osanikele, töötasu maksmine töötajatele või juhatuse liikmetele, kaupade või teenuste eest maksmine isikule, kes varjab oma ettevõtluse käivet).
Kui äriühing pidi teadma, et ta soetab kauba , isikult, kes ei ole tegelik müüja, kuid kaup on soetatud ja selle eest makstud, siis saab hindamisega välja selgitada kui palju äriühing kauba eest maksis. Kui hindamise teel arvestatud summa on väiksem kui äriühingu raamatupidamises kajastatud väljamakse, siis tuleb vahe lugeda ettevõtlusest väljaviiduks ja maksustada tulumaksuga .
Kui väljamakse on tehtud väidetavalt soetatud teenuse eest (sh kauba valmistamise, nt ehitustööde eest), kuid teenuse saamise fakt või teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb reeglina kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviiduks ning täies ulatuses maksustada. Seejuures tuleb arvestada võimalust, et seda raha võidi kasutada vaidlusaluse teenuse eest tasumiseks füüsilistele isikutele, kes jätsid oma maksukohustused täitmata, kuna kuludokumendil ei ole märgitud teenuse tegelik osutaja.
Kui tehingute aluseks olevatel arvetel ei ole märgitud tegelik müüja, siis ei vasta arved algdokumendile esitatavatele nõuetele.
Maksustamise seisukohalt on oluline, kas ostja teadis või pidi teadma, et arvel märgitud müüja on variisik, kes tegelikult ei saanud vastavat kaupa talle müüa. Kui ostja teadis või pidi teadma, et müüjana esineb variisik, siis toob see asjaolu kaasa tulumaksu määramise TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel, kui aga ostja ei teadnud ega pidanudki nimetatud asjaolust teadma, puudub tulumaksu määramiseks alus.
Kui ostja on jätnud täitamata hoolsuskohustuse, vaidlusaluses asjas eiranud metallijäätmete kokkuostu dokumenteerimise nõudeid, siis võtab see temalt võimaluse esitada täiendavaid, seadusega nõutud dokumente (tõendeid) tehingute toimumise kinnituseks. Kui ostaja on hoolsuskohustuse täitnud, kuid ta poleks mõistlikult käitudes ikkagi pidanud aru saama, et tegemist pole tegeliku müüjaga, oleks talle käibemaksu määramine väär sellest hoolimata, et tehingu teiseks pooleks osutub variisik, kes ei saa olla tegelik müüja. Käibemaksu ei määratud kaebajale hoolsuskohustuse eiramise eest. Käibemaks määrati olukorras, kus kontrollimisel selgus, et vaidlusaluste tehingute puhul polnud teiseks pooleks isik, kes oleks saanud olla tegelik müüja, kusjuures kaebaja ei suutnud oma hooletuse tõttu tõendada vastupidist ega oma heauskset käitumist.
|
| 3-3-1-46-11
|
Riigikohus |
11.01.2012 |
|
MKS § 83 lg-t 4 saab kohaldada, kui tehing tehakse teise tehingu varjamiseks või teeseldakse tehingu toimumist üldse (tehingut pole toimunud ning soovitud on üksnes jätta muljet tehingu olemasolust). Riigikohus on leidnud, et tuvastada tuleb lepingupoolte tahtlus saada maksueelist (vt kohtuotsuse nr 3-3-1-67-09 p 18) , mis tähendab seda, et kohane tehing on kõrgema maksukoormusega (vt otsuste asjades nr 3-3-1-52-09 ja nr 3-3-1-59-09 p-d 19). Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, tuleb tuvastada, mille poolest varjatud tehingu tegelikule majanduslikule sisule vastav maksustamine erineb selle tehingu maksustamisest, millena lepingupooled tehingu vormistasid. Kui erinevust ei ole või see on väike, siis pole MKS § 100 lg 2 tulenevalt vajadust maksu korrigeerida.
Sõltumata asjaolust, kas tegemist oli teeseldud või varjatud tehinguga, tekib müüjal maksustatav käive ja sellelt käibelt käibemaksu tasumise kohustus (vt otsuste asjades nr 3-3-1-22-07 ja nr 3-3-1-3-09 p-d 12). Sisendkäibemaksu puhul MKS § 83 lg 4 kohaldamisel tuleb arvestada vastava maksu erisustega. Näiliku tehingu korral tekib väidetava müüja maksukohustus käibemaksuseaduse § 38 lg 1 teisest lausest, sest müüja on väljastanud arve, millele on märgitud käibemaks käibemaksuseaduse nõudeid eirates. Lepingupooltel on õigus tagastada tehingu alusel saadu, samuti on müüjal õigus tühistada väljastatud arve ning tal tekib arvel näidatud käibemaksu osas riigi vastu tagastusnõue. Eeltoodust tulenevalt ei ole ostjal näiliku tehingu alusel müüjal tasutud käibemaksu osas sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Samas võib maksuhalduril ka näiliku tehingu korral erandlike asjaolude ilmnemisel või lähtuvalt otstarbekusest jätta poolte käibemaksuarvestus korrigeerimata ning aktsepteerida ostja õigust sisendkäibemaksu mahaarvamisele (näit äriühing on likvideeritud, müüja on pankrotistunud).
Kui on tuvastatud ettevõtlusega mitteseotud kulude kandmine, siis on vaja kindlaks teha, millise TuMS § 51 lg-s 2 sätestatud kuluga on tegemist (vt nt Riigikohtu otsuste asjades nr 3-3-1-67-08 ja nr 3-3-1-69-08 p-d 12). Sõltuvalt sellest, mis on vaidlustatud maksuotsuse faktiliseks aluseks, on erinevad ka olulised asjaolud, mille tuvastamiseks tuli esitada ja koguda tõendeid (vt Riigikohtu otsuse asjas nr nr 3-3-1-18-10 p 11). Riigikohus selgitab, et sarnaselt haldusakti faktilise alusega tuleb MKS § 46 lg 3 p 5 kohaselt haldusaktis märkida ka selle andmise õiguslik alus.
TuMS § 51 lg 2 näeb ette viis alust, millal kulud või väljamaksed loetakse TuMS § 51 lg 1 tähenduses ettevõtlusega mitteseotud kuluks, millelt tuleb seetõttu tasuda tulumaksu. TuMS § 51 lg-s 2 toodud maksuobjektide loetelu on ammendav ning kirjeldatud maksuobjektid on üksteist välistavad ja üheaegselt sama objekti mitme selles lõikes märgitud alusel maksustamine oleks õigusvastane. TuMS §-s 51 kasutatava mõiste "ettevõtlusega mitteseotud kulu või väljamakse" tõlgendamise kohta vt Riigikohtu otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-89-10 p-i 5.
Maksumaksjat saab TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel maksustada, kui ta on teinud väljamakseid, mille kohta ta puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Ühte tehingut võib tõendada ühtse algdokumendi asemel ka mitu dokumenti (nt ostu-müügileping, kauba saateleht, arve, maksekorraldus, pangakonto väljavõte). Majandustehingute dokumenteerimist reguleerib RPS § 6 ning algdokumenti § 7, mille lg 1 sätestab andmed, mis peavad nõuetekohasel algdokumendil olema. Kui maksumaksjal ei ole nõuetele vastavat algdokumenti, siis maksustatakse väljamakse sõltumata sellest, kas teenus on ettevõtluseks vajalik või mitte. Kui dokumentaalsed tõendid on olemas, kuid ei ole tõendatud tehingu seotus ettevõtlusega, siis TuMS § 51 lg 2 p-i 3 rakendada ei saa. Küll võib maksustamise aluseks olla mõni teine TuMS § 51 lg 2 punktidest. Kui on selge, et teenust on küll osutatud, aga see ei olnud seotud ostja ettevõtlusega, siis saab rakendada TuMS § 51 lg 2 p-i 4.
Maksumaksjat saab TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel maksustada, kui ta on teinud väljamakseid, mille kohta ta puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Ühte tehingut võib tõendada ühtse algdokumendi asemel ka mitu dokumenti (nt ostu-müügileping, kauba saateleht, arve, maksekorraldus, pangakonto väljavõte). Majandustehingute dokumenteerimist reguleerib RPS § 6 ning algdokumenti § 7, mille lg 1 sätestab andmed, mis peavad nõuetekohasel algdokumendil olema.
Sõltumata asjaolust, kas tegemist oli teeseldud või varjatud tehinguga, tekib müüjal maksustatav käive ja sellelt käibelt käibemaksu tasumise kohustus (vt otsuste asjades nr 3-3-1-22-07 ja nr 3-3-1-3-09 p-d 12). Sisendkäibemaksu puhul MKS § 83 lg 4 kohaldamisel tuleb arvestada vastava maksu erisustega. Näiliku tehingu korral tekib väidetava müüja maksukohustus käibemaksuseaduse § 38 lg 1 teisest lausest, sest müüja on väljastanud arve, millele on märgitud käibemaks käibemaksuseaduse nõudeid eirates. Lepingupooltel on õigus tagastada tehingu alusel saadu, samuti on müüjal õigus tühistada väljastatud arve ning tal tekib arvel näidatud käibemaksu osas riigi vastu tagastusnõue. Eeltoodust tulenevalt ei ole ostjal näiliku tehingu alusel müüjal tasutud käibemaksu osas sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Samas võib maksuhalduril ka näiliku tehingu korral erandlike asjaolude ilmnemisel või lähtuvalt otstarbekusest jätta poolte käibemaksuarvestus korrigeerimata ning aktsepteerida ostja õigust sisendkäibemaksu mahaarvamisele (näit äriühing on likvideeritud, müüja on pankrotistunud).
|
| 3-3-1-97-07
|
Riigikohus |
13.02.2008 |
|
Käibemaksu puhul on müüja isiku tuvastamine oluline kõigepealt seepärast, et ainult käibemaksukohustuslasest müüjal on õigus lisada arvel kauba hinnale käibemaks. Teiseks tasub ostja koos kauba hinnaga käibemaksu müüjale, mitte vahetult riigile. Müüja on käibemaksu riigile tasumisel vahendaja rollis. Seega ei tule ostjal tasuda kauba hinnale lisatud käibemaksu ükskõik millisele müüjale, vaid ainult käibemaksukohustuslasele. Kuna käibemaksu ja tulumaksu tasumine toimub põhimõtteliselt erinevatel alustel ja erineval viisil, siis on võimalik, et tulumaksuarvestuses ja käibemaksuarvestuses käsitletakse ettevõtluses toimunud majandustehingut erinevalt (vt Riigikohtu 05.06.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-34 p-i 15).
TuMS § 51 lg 1 sätestab, et residendist äriühing maksab tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, välja arvatud siis, kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks vastavalt sama seaduse §-dele 48-50. Need paragrahvid reguleerivad erisoodustuste, kingituste, annetuste ja vastuvõtukulude ning kasumieraldiste maksustamist.
TuMS § 51 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb residendist äriühingul maksta tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, kusjuures sellisteks kuludeks on ka väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub nõuetele vastav algdokument. Hoolsusnõuete täitmine seoses müüja isiku tuvastamisega pole tulumaksu osas oluline, sest müüja isik ei ole ostja tulumaksukohustuse kindlakstegemisel oluline. Kuna käibemaksu ja tulumaksu tasumine toimub põhimõtteliselt erinevatel alustel ja erineval viisil, siis on võimalik, et tulumaksuarvestuses ja käibemaksuarvestuses käsitletakse ettevõtluses toimunud majandustehingut erinevalt. (vt Riigikohtu 05.06.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-34-06 p-e 13-15).
Kuna juriidiliste isikute kasumit ei maksustata, siis on tundmatule isikule tehtud väljamaksed maksuobjektiks TuMS § 51 järgi (vt Riigikohtu 20.10.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-48-04 p-i 14).
Tulumaksuarvestuses peab kuludokument võimaldama tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Mittenõuetekohase kuludokumendi alusel tehtud väljamaksega on tegemist näiteks siis, kui tasutakse sularaha tundmatule füüsilisele isikule või kui pangaülekandega tasutud summa puhul ei ole võimalik tuvastada, mille eest ja kellele maksti. Kuna tulumaksuarvestus erinevalt käibemaksuarvestusest on kassapõhine, siis saab tulumaksu määrata väljamaksetelt, mitte kuludokumentide või kulukannete alusel (vt Riigikohtu 02.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-59-03 p-i 11).
Tulumaksuarvestuses peab kuludokument võimaldama tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Mittenõuetekohase kuludokumendi alusel tehtud väljamaksega on tegemist näiteks siis, kui tasutakse sularaha tundmatule füüsilisele isikule või kui pangaülekandega tasutud summa puhul ei ole võimalik tuvastada, mille eest ja kellele maksti. Kuna tulumaksuarvestus erinevalt käibemaksuarvestusest on kassapõhine, siis saab tulumaksu määrata väljamaksetelt, mitte kuludokumentide või kulukannete alusel (vt Riigikohtu 02.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-59-03 p-i 11).
|
| 3-3-1-30-04
|
Riigikohus |
28.06.2004 |
|
TuMS § 36 lg 1 alusel võetakse füüsilise isiku poolt saadud tulu (sh ettevõtlustulu) tulumaksuga maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus. Tulu võib tekkida ka sellest, kui kolmas isik täidab maksumaksja eest maksumaksja kohustuse. Kolmanda isiku poolt makstud summat tuleb lugeda maksumaksja tuluks ja maksustamine toimub samadel alustel nagu oleks toimunud siis, kui komas isik oleks tasunud maksumaksjale ning viimane riigile.
TuMS § 36 lg 1 ei välista, et üks kuludokument saab tõendada korraga mitme isiku kulu. Kolmanda isiku kaudu toimuva tehingu täitmise ja maksete tasaarvestamise korral on oluline, et maksustamisel võetaks arvesse kõiki sooritusi.
|
| 3-3-1-50-03
|
Riigikohus |
02.10.2003 |
|
Tulumaksuarvestuses kehtivad oluliselt lihtsamad tõendamisnõuded kui käibemaksuarvestuses. Kui maksumaksja poolt esitatud arve ei ole kõlblik sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, siis ei tulene sellest iseenesest arve kõlbmatus tulumaksuarvestuses. Tulumaksuarvestuses peab kuludokument võimaldama tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Kuna tulumaksuarvestus erinevalt käibemaksuarvestusest on kassapõhine, siis saab tulumaksu määrata väljamaksetelt, mitte kuludokumentide või kulukannete alusel.
Osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel. Käesoleval juhul oli ostja oma töötaja kaudu seotud müüjaga ning arvestades maksuameti ja kohtute poolt tuvastatud asjaolusid, on põhjendatud kahtlus, et nimetatud seos viitab ostja osavõtule maksupettusest. Niisuguse kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud. Selline seisukoht on kooskõlas ka varem kehtinud Maksukorralduse seaduse § 22 lg-ga 4, mille kohaselt lasus maksumaksjal maksuhalduri määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõestada, et maks määrati valesti. Kui on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb käibemaksupettuses ning ostja ei esita selle kahtluse kõrvaldamiseks täiendavaid tõendeid, siis puudub ostjal käibemaksu mahaarvamise õigus.
|
| 3-3-1-52-03
|
Riigikohus |
12.06.2003 |
|
TuluMS § 51 ei täienda TuluMS paragrahvi 32, vaid asendab seda. TuluMS § 32 lg 1 kehtib ainult selliste maksumaksjate kohta, kelle tulu maksustatakse TuluMS § 14 järgi, s.t. füüsilisele isikule. Juriidilise isiku tulu ei maksustata ja sellest ei tehta mahaarvamisi. Kuna juriidilise isiku kasumit ei maksustata, siis on ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed iseseisev maksuobjekt TuluMS § 51 järgi.
Tulumaksuarvestuse põhinõue on see, et kuludokument peab võimaldama adekvaatselt tuvastada majandustehingu toimumise poolte vahel. Mittenõuetekohase kuludokumendi alusel tehtud väljamaksest saab rääkida näiteks siis, kui tasutakse sularaha tundmatule füüsilisele isikule või kui pangaülekandega tasutud summa puhul ei ole võimalik tuvastada, mille eest raha maksti. Kuna tulumaksuarvestus on kassapõhine, siis saab tulumaksu määrata ainult tehtud väljamaksetelt, mitte kuludokumentide või kulukannete alusel.
Kui kassaator soovib asja läbivaatamist kirjalikus menetluses, tuleb kohtukulude väljamõistmiseks vajalikud dokumendid esitada Riigikohtule õigeaegselt. Kui dokumente ei ole võimalik esitada koos kassatsioonkaebusega, siis saab neid erandlikel asjaoludel esitada ka hiljem, kuid kindlasti ajal, mis võimaldaks kohtukulude väljamõistmise taotlusega tutvuda ka teistel protsessiosalistel ja kohtul kaaluda taotluse rahuldamist.
Juriidiliste isikute puhul on tuludest mahaarvamiste tegemine raamatupidamise toiming, mis ei mõjuta maksustamist. Raamatupidamisarvestuses tuleb tulust maha arvata kõik kulud, sõltumata sellest, kas kulu on dokumentaalselt tõendatud või ettevõtlusega seotud. Kuluna on käsitletav iga majandustehing, mille tulemusena raamatupidamiskohustuslase vara väheneb.
|
Facebook
X.com