Kohtulahendite liigitus

Kokku: 21| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-16-903/32 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.05.2018
Kuna TuMS § 15 lg 5 p 2 järgi on maksuvabastus ette nähtud kogu kinnisasja müügist saadud kasule, ei saa eluruumiga kinnisasja müügil võimalikku tulumaksuvabastust arvestada katastriüksuste kaupa eraldi. (p 12) Pärimise puhul ei toimu asja võõrandamist ega soetamist, vaid olemasoleva omandisuhte osaline asendub teis(t)e isiku(te)ga (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-97-13, p 13). Seetõttu ei välista omandireformi käigus tagastatud vara pärimine TuMS § 15 lg 5 p-s 2 nimetatud tulumaksuvabastuse kohaldamist põhjusel, et tegemist ei ole otse pärijale omandireformi käigus tagastatud vara võõrandamisega. Õigustatud subjektile tagastatud vara võõrandamise puhul ei ole maksuvabastuse üleminekut pärijale TuMS-is piiratud (vrd TuMS § 38 lg 1^1). (p-d 15 ja 20) Eelnevast erinevalt sätestab TuMS § 15 lg 5 p 1 tulumaksuvabastuse eeldusena tingimuse, et maksumaksja kasutab võõrandatavat eluruumi võõrandamiseni oma elukohana. Tegemist on maksuvabastuse subjekti puudutava tingimusega, mida keegi teine tema eest täita ei saa (vt ka RKHK otsus asjas nr (3-3-1-97-13, p 12). See on isikuga lahutamatult seotud õigus, mis pärijale üle ei lähe. Samas saab pärija maksuvabastust kasutada, kui ta ka ise elas enne võõrandamist selles eluruumis. (p 19)
3-16-336/25 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.11.2017
Varalise kahju hüvitis, mis on mõeldud kompenseerima isiku saamata jäänud palgatulu, mida oleks selle saamisel tulumaksuga maksustatud, on TuMS § 12 lg 1 tähenduses tulu, mis tuleb tulumaksuga maksustada. (p 16) Mittevaralise kahju hüvitise puhul ei ole vähemalt üldjuhul tegemist füüsilise isiku maksustatava tuluga TuMS § 12 lg 1 mõttes. Tervisekahjustuste eest makstud mittevaralise kahju hüvitist ei ole õige käsitada isiku tuluna, vaid tasakaalustava kompensatsioonina teise õigushüve kahjustamise eest. Ka ei ole võimalik tuvastada, kas ja kui palju isiku varaline seisund hüvitise maksmise tõttu muutus võrreldes olukorraga, mil mittevaralist kahju ei oleks tekitatud. (p 17). Vt ka halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-72-08, p 13.
Varalise kahju hüvitis, mis on mõeldud kompenseerima isiku saamata jäänud palgatulu, mida oleks selle saamisel tulumaksuga maksustatud, on TuMS § 12 lg 1 tähenduses tulu, mis tuleb tulumaksuga maksustada. (p 16) Vt ka halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-72-08, p 13.
3-3-1-25-15 PDF Riigikohus 11.09.2015
Käsunduslepingu näilikkus ei pruugi alati tuua kaasa kogu makstud tasu ümberkvalifitseerimise palgatuluks (vt RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-82-14). Maksukohustust vähendavad asjaolud peavad sel juhul olema maksumenetluse käigus tõendatud. Töölähetuste vormistamine ja lähetuskulude hüvitamine peab vastama TuMS § 13 lg 3 p 1 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määruse nr 110 nõuetele. Lähetuse toimumist ja lähetuses kantud kulusid tõendavad dokumendid tuleb maksuhaldurile esitada haldusmenetluse käigus. Ei piisa sellest, et äriühingute esitatud arvetel on viidatud lähetustele. Kui tõendeid ei ole õigeks ajaks esitatud, on tööandjal võimalus pöörduda maksuhalduri poole maksuotsuse muutmise taotlusega MKS § 102 lg 1 alusel, kui ta põhjendab, et uue asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. (p 13)
3-3-1-63-14 PDF Riigikohus 11.11.2014
Tulumaksuga maksustamisel ei oma tähtsust, kuidas müügist saadud kasu kasutatakse, kas raha laekub vahetult tulu saajale või kantakse raha tema võlgade katteks kolmandatele isikutele (vt Riigikohtu 22.05.2001 otsus haldusasjas nr 3-3-1-26-01 ja 28.11.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-56-07). Sama põhimõte kehtib ka soetamismaksumuse kohta. Raha, mida vara ostja tasub müüja võlgade katteks kolmandatele isikutele, suurendab nii müüja kasu kui ostja soetamis¬maksumust. (p 11) Kuna TuMS § 36 lg 1 kohaselt lähtutakse tulude ja mahaarvamiste arvestamisel kassapõhisest printsiibist, siis ei ole välistatud, et vara võõrandamisest saadud kasu ja vara omandamiseks kantud kulud tekivad üheaegselt. Riigikohtu halduskolleegiumi 17.12.2012 otsuses kohtuasjas 3-3-1-51-12 on selgitatud, et kinnistu soetusmaksumuse hulka on võimalik arvestada ka selliseid kulusid, mis on tehtud pärast kinnistu võõrandamise eest tasu saamist (p 15). (p 13) Soetamismaksumuse hulka saab lugeda ainult reaalselt võlakohustuste katteks tasutud summasid, mitte kinnistut koormava hüpoteegi summa. (p 14)
3-3-1-20-13 PDF Riigikohus 16.05.2013
Abikaasadel ei ole õigus esitada ühist tuludeklaratsiooni, kui nad ei olnud maksustamisperioodi viimase päeva seisuga abielus. Tuludeklaratsiooni esitajad on kohustatud Maksu- ja Tolliametile esitama tõeseid ja õigeid andmeid, mis puudutavad ühise tuludeklaratsiooni esitamist.
Kui abikaasad on esitanud ühise tuludeklaratsiooni ja täitemenetluses on täitmiseks esitatud nõue üksnes ühe abikaasa vastu, kuid tagastatav tulumaks tuleb kanda sellele abikaasale, kelle suhtes täiteasja ei ole, siis ei ole Maksu- ja Tolliametil õigust kanda tagastamisele kuuluv tulumaks kohtutäiturile. Tagastamisele kuuluva tulumaksu kohtutäiturile kandmise õiguspärasuse hindamisel ei ole määravat tähtsust asjaolul, et abikaasad on ühise tuludeklaratsiooni esitanud ekslikul. Kui kehtiva õiguse kohaselt ei oleks lubatud õiguspäraselt esitatud abikaasade ühise tuludeklaratsiooni alusel tagastamisele kuuluvat tulumaksu kanda kohtutäiturile, siis ka abikaasade ühise tuludeklaratsiooni ekslik esitamine ei muudaks seda tegevust õiguspäraseks.
3-3-1-50-12 PDF Riigikohus 22.04.2013
Mitteresidendil on võimalik pensionilt kinni peetud tulumaksu tagasi taotleda, milleks on vaja Maksu-ja Tolliametile esitada andmed enda tulude kohta. Selle tuludeklaratsiooni kohtule esitamine ei asenda tulude deklareerimist Maksu-ja Tolliametis. Kohus ei saa täita neid ülesandeid, mis seadusega on pandud täitevvõimule. Kohtu ülesanne on kontrollida täitevvõimu tegevuse õiguspärasust.
3-3-1-38-12 PDF Riigikohus 09.01.2013
Füüsilise isiku vara võõrandamisest saadud kasu ning FIE tulude maksustamist on selgitatud kohtuotsustes asjades nr 3-3-1-55-03 nr ja 3-3-1-70-08. Praegusel juhul ei ole müüdud kinnistu soetamishinda aastal 2006 ettevõtluskuluna deklareeritud ning kulu kanti enne kinnistu müümist 2008. aastal. Seetõttu ei saa maksukohustuslane kulu TuMS § 32 alusel tõepoolest 2008. a maksudeklaratsioonis maha arvata, kuid see ei tähenda, et maksukohustuslane kaotab maksuarvestuses kinnistuga seotud soetamismaksumuse arvesse võtmise õiguse. Ainult sellise vara võõrandamise korral, mille soetamismaksumuse on maksukohustuslane varem oma ettevõtlustulust maha arvanud, loetakse saadud müügihind täies ulatuses maksumaksja ettevõtlustuluks. Maksuhaldur peab sellega arvestama ja vastavalt vähendama ettevõtlustulu suurust soetamishinna ulatuses TuMS § 37 alusel (kasu vara võõrandamisest).
3-3-1-51-12 PDF Riigikohus 17.12.2012
Isikul võib olla üheaegselt mitu elukohta, mistõttu ei välista ühe aadressi märkimine mistahes ametlikus dokumendis või registris seda, et isik kasutab samal ajal elukohana ka mõnel teisel aadressil asuvat eluruumi. Füüsilise isiku tuludeklaratsiooni märgitud aadress ei ole käsitatav tõendina elukoha kasutamise kohta, vaid on pigem kontaktaadress maksuhalduriga suhtlemisel. Tuludeklaratsioonis võib märkida ka sellise aadressi, mis ei ole elukoht, kuid kus maksumaksja hinnangul on paremini tagatud temale adresseeritud dokumentide kättesaamine. Kohtuotsuses asjas 3-3-1-2-09 ei nõustunud Riigikohus TuMS § 15 lg 5 p le 1 antud laiendava tõlgendusega („Maksumaksjal lasub seejuures kohustus tõendada, et tema eesmärgiks oli ehitada elamut, kuhu ta kavatses elama asuda ja et see eesmärk oli ka reaalne."). Riigikohtu tõlgenduse kohaselt ei ole võimalik tulumaksuvabastust kohaldada poolelioleva elamu müügile, mida valmidusastmest lähtuvalt ei ole võimalik füüsilise isiku elukohana kasutada. Käesolevas kohtuasjas on tõendatud, et elamu valmidusaste võimaldas selles püsivalt elada ja maksumaksja seal ka elas. Eluasemelaenu intresside mahaarvamise õiguse kasutamine ei ole siduv kinnisasja müügi maksuvabastusele.
Eluasemelaenu intresside mahaarvamise õiguse kasutamine ei ole siduv kinnisasja müügi maksuvabastusele. TuMS § 25 lg-s 1 sätestatud tingimustel võib tulust maha arvata ka elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks võetud laenu või liisingu intressid. TuMS § 25 lg 3 kohaselt võib maksustatavast tulust üheaegselt maha arvata ainult ühe elamu või korteri soetamise laenu ja kapitalirendi (liisingu) intressid. Eelöeldust tulenevalt võib isikul olla ka mitu elamut või korterit, mis on "endale eluasemeks soetatud". Mõiste "eluase" on laiema sisuga kui "elukoht" ja hõlmab ka sellist eluruumi, mida konkreetne isik ei kasuta alaliselt või peamiselt elamiseks. Samuti võib eluasemelaenu intresside mahaarvamise õigus tekkida ajaliselt varem kui faktiline elukohana kasutamine, sest TuMS § 25 lg 1 ja 2 kohaselt saab intresse maha arvata ka siis, kui laen on võetud elamu või korteri ehitamiseks või elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks.
Kinnistu soetusmaksumuse hulka on võimalik arvestada ka selliseid kulusid, mis on tehtud pärast kinnistu võõrandamise eest tasu saamist. TuMS § 36 lg-st 1 tulenevalt tekib vara võõrandamisest maksustatav tulu juba ostjalt ettemakse saamisel või müügihinna ositi laekumisel. Parendustöid ja võõrandamise seotud kulusid võidakse aga teha ka veel pärast müügitulu osalist laekumist. Samuti võib müüjal olla müügilepingust tulenevalt kohustus teha teatud töid pärast omandiõiguse üleminekut ostjale, kui objektiivsetel põhjustel ei olnud need tööd lepingu sõlmimise ajaks lõpetatud. Müüja võib olla saanud oma kulude tegemisel ka maksepikendust (näiteks on soetanud müüdud vara järelmaksuga). Vajadus teha hiljem kulusid võib müüjal tekkida ka põhjusel, et ostja on pärast müügitehingu toimumist esitanud pretensiooni müüdud asja puuduste kohta ja nõudnud müüjalt puuduste kõrvaldamist. Kui müüja on teinud kulusid pärast müügihinna osaliselt või täielikku laekumist, siis selle selgitamiseks, kas need on seotud müüdud varaga, tuleb eelkõige hinnata müügilepingu tingimusi, millest peaks nähtuma müüja kohustused ja vastutus. Vajadusel võib esitada ka muid tõendeid.
TuMS § 37 lg 1 ja TuMS § 38 lg 1 ei tulene, et vara parendamiseks või võõrandamisega seotud kuluks saaks olla ainult võõrandatud kinnisasja piirides tehtud ehitustööde kulud. Mõiste "parendamine" hõlmab kõiki kulusid, mis suurendavad vara väärust. Parenduskuluga on tegemist kui tehtud kulutusel on vahetu seos võõrandatud kinnistute müügihinnaga. Seda võib tõendada näiteks müügilepingu säte selle kohta, et müüja on välja ehitanud väljas¬pool kinnistu piire oleva juurdepääsutee, veetrassi või muu tehnovõrgu, või müügilepingu säte, mille kohaselt müüja võtab endale kohustuse nimetatud ehitustööd teha või alustatud tööd lõpule viia. Parenduskulude arvessevõtmisel on oluline et pärast kinnistute müüki, mille soetamismaksumusse on teede, tänavavalgustuse ja veetrasside ehitamise kulud arvatud, ei ole võimalik nimetatud rajatisi iseseisvalt ega koos nende juurde kuuluva maaga tasu eest kolmandatele isikutele võõrandada. Kinnistute parendamiseks tehtud kulude deklareerimine tuludeklaratsioonis mitte soetusmaksumuse osana, vaid vara võõrandamisega seotud kuludena, ei ole oluline eksimus. Nii vara parendamise kulud kui võõrandamisega seotud kulud on vara võõrandamisest saadud kasust ühteviisi mahaarvatavad ning mõlemale kululiigile kehtivad samasugused dokumenteerimisnõuded.
3-3-1-45-10 PDF Riigikohus 15.09.2010
Maksukohustuslase kasuks makstav intress on oma olemuselt kõige sarnasem eraõiguslikes suhetes rakendatavale viivisele (viivitusintressile) (vt ka Riigikohtu 05.11.2002 otsust kohtuasjas nr 3-4-1-8-02). MKS § 116 alusel maksukohustuslasele makstavat intressi tuleb tulumaksuga maksustamise seisukohalt käsitada samamoodi nagu VÕS § 113 alusel makstavat viivist. Maksuintress võib osaliselt kanda otsese varalise kahju hüvitise iseloomu ning sellisel juhul on kohaldatav TuMS § 12 lg 3, arvestades Riigikohtu halduskolleegiumi 17. detsembri 2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-72-08 toodud tõlgendust. MKS § 116 alusel tasutud intressis seisnev sissetulek ei ole juhuslikku laadi põhjusel, et maksuintressi saamiseks ei piisa ainuüksi õigusvastase haldusakti tegemisest, vaid vältimatult on vajalik ka rahaline sooritus, s.t vaidlustatud maksuotsus või muu rahalist nõuet sisaldav haldusakt tuleb täita. Rahalise soorituse tegemine muudabki teenitud tulu majandustegevuse käigus tekkivaks tuluks. TuMS § 17 lõikest 2 tuleneva maksuvabastuse laiendamine maksuintressile ei ole võimalik, kuna ei ole võimalik üheselt väita, et tänu õigusvastase haldusakti täitmisele oleks maksukohustuslasel jäänud saamata just tulumaksust vabastatud tulu. Intressi maksmine ja tulumaksu tasumine toimuvad erinevates õigussuhetes. Konkreetne haldusorgan (maksuhaldur) ei saa intressilt laekuvast tulumaksust konkreetseid hüvesid või eeliseid. See välistab ohu, et maksukohustuslasele makstava intressi hilisem maksustamine füüsilise isiku tulumaksuga võiks vähendada intressikohustuse distsiplineerivat toimet, mille eesmärgiks on tagada, et maksuhaldur ei annaks kergekäeliselt välja küsitava õigusliku kvaliteediga haldusakte.
3-3-1-72-08 PDF Riigikohus 17.12.2009
TuMS § 12 lg-s 1 ega §-des 13-21 toodud maksustatavate tulude loetelus ei ole konkreetselt nimetatud AVVKHS alusel makstavat hüvitist. Puudub ka säte, mis näeks sõnaselgelt ette selle hüvitise maksuvabastuse. Kuna TuMS § 12 lg 1 ei defineeri tulu mõistet, siis tuleb lähtuda õiguskirjanduses ja kohtupraktikas väljendatud seisukohtadest. Juhuslikku laadi sissetulekuid, mis ei ole tekkinud isiku tavapärase majandustegevuse tulemusena, ei ole õige lugeda tuluks ja tulumaksuga maksustada (vt Riigikohtu 22.10.2007 otsuse kohtuasjas nr 3-1-1-57-07 p-i 10). Tulu mõiste sisustamise seisukohast on oluline teha vahet saamata jäänud tulu hüvitamisel ja mittevaralise kahju hüvitamisel. Saamata jäänud tulu eest makstav hüvitis on oma olemuselt tulu TuMS § 12 lg 1 tähenduses ja kuulub tulumaksuga maksustamisele. Mittevaralise kahju hüvitis on üldjuhul oma olemuselt juhuslikku laadi sissetulek, sest sellisele sissetulekule sarnast tulu ei ole võimalik teenida tavaolukorras, kus isikule ei ole kahju tekitatud. Kuna mittevaralise kahju suurust ei ole võimalik rahas mõõta ja kahjuhüvitis on hinnanguline, siis ei ole võimalik tuvastada, kas ja kui palju isiku varaline seisund muutus võrreldes olukorraga, mil mittevaralist kahju ei oleks tekitatud. Arvestada tuleb ka seda, et AVVKHS § 5 alusel makstakse hüvitis välja ühe maksena ning hüvitise saaja ei saa maksuvaba tulu mahaarvamist kogu perioodi eest rakendada. AVVKHS § 5 alusel füüsilisele isikule alusetult vabaduse võtmise eest makstud hüvitis on TuMS § 12 lg 1 tähenduses tulu ja tulumaksuga maksustatav ainult saamata jäänud tulu hüvitamise osas. AVVKHS § 5 lg 4 ei täpsustada, kui suures osas jaguneb makstav hüvitis saamata jäänud tulu hüvitiseks ja kui suures osas mittevaralise kahju hüvitiseks. Sellises olukorras tuleb eeldada, et hüvitis jaguneb kahe osa vahel võrdselt ning kogu hüvitis on tulumaksuga maksustatav vaid 50% ulatuses (vt ka Riigikohtu 17.05.1999 määruse kohtuasjas nr 3-3-1-21-99 p-i 4).
3-3-1-52-09 PDF Riigikohus 04.11.2009
MKS
ÄS
TuMS § 15 lg 4 p 10 kohaselt ei maksustata tulumaksuga tulu äriühingus osaluse (aktsiad, osad, osamaks, sissemakse) suurendamisest või omandamisest mitterahalise sissemakse teel. Nimetatud maksuvabastus tuleneb põhimõttest, et maksustada saab vaid realiseeritud tulu. Maksukohustuslane võib teha valikuid, mis on ajendatud maksukulude kokkuhoiu kavatsusest. Puudub kohustus tegeleda äritegevusega selliselt, et riigi maksutulu oleks võimalikult suur. Seadusliku maksuplaneerimisega on tegemist seni, kuni maksukohustuslase tehingu vorm vastab tema majandustegevuse tegelikule sisule ja ei ole moonutatud ning järgitakse maksuseadusi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-23-09).
3-3-1-23-09 PDF Riigikohus 17.06.2009
MKS
Erandlikel tingimustel on äriühingule laekunud tulu võimalik lugeda seda kontrolliva füüsilise isiku tuluks. Nii on Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03 selgitanud, et üldjuhul tuleb eeldada, et äriühingu esindaja tegevus tekitab kohustusi, muuhulgas maksukohustusi äriühingule. Kui aga maksu- või kriminaalmenetluses selguvad asjaolud, mis sellise eelduse kahtluse alla seavad, siis tuleb nende asjaolude põhjal otsustada, kas tegelikult sai tulu äriühingu nimel tegutsenud füüsiline isik. Äriühingu tulu ei saa konkreetsete põhjendusteta vaadelda füüsilise isiku tuluna, kuna tegemist on erinevate õigussubjektidega. Väär on tõlgendus, et äriühingu poolt saadud tulu osas tekib füüsilisest isikust aktsionärile või osanikule maksustatav tulu ainuüksi seetõttu, et tal on ühingu tegevuse üle piisav kontroll. Riigikohtu halduskolleegium on 6. novembri 2008. a otsuse asjas nr 3-3-1-57-08 p-s 12 selgitanud: selleks, et lugeda aktsiate müügist äriühingule laekunud tasu füüsilise isiku tuluks, tuleb põhjendada, kuidas suurenes füüsilise isiku vara äriühingule laekunud tasu näol ja kuidas oli füüsilisel isikul võimalik äriühingule laekunud tasu oma huvides kasutada.
3-3-1-2-09 PDF Riigikohus 26.03.2009
TuMS § 15 lg 5 p 1 on sisult selge ning selle sätte alusel laieneb maksuvabastus ainult neile maksukohustuslastele, kes kuni eluruumi võõrandamiseni kasutasid seda alalise või peamise elukohana. Seejuures ei ole määravateks andmed elukoha kohta rahvastikuregistris, vaid tegelik elukoht.
3-3-1-70-08 PDF Riigikohus 14.01.2009
MKS
KMS
Tulumaksuseaduse alusel maksab füüsiline isik ettevõtlustulult tulumaksu sõltumata sellest, kas ta on ennast ettevõtjana registreerinud ja kas ettevõtlustulu on püsiv või peamine sissetulekuallikas. TuMS § 15 lg-st 1 ja lg 4 p-st 4 tulenevalt ei ole vara võõrandamine alati ettevõtlus ja tulumaksuga võidakse maksustada kasu vallasasja võõrandamisest ka siis, kui pole tegemist ettevõtlusega. Üksnes isiklikus tarbimises oleva vallasasja võõrandamisel ei kuulu tulu maksustamisele. Tulumaksuseaduse § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 kehtivad vara võõrandamisest saadud kasu suuruse arvutamise kohta ka siis, kui vara võõrandamine toimub ettevõtluse käigus. Vara soetamismaksumus ja vara võõrandamisega seotud kulud ei ole käsitatavad ettevõtlusega seotud mahaarvamistena Tulumaksuseaduse 6. peatüki (§-d 32-35) mõttes. Kui maksuhaldur tuvastab, et vara võõrandamine kujutab endast ettevõtlust, siis sellisel juhul tuleb ettevõtlustuluks lugeda mitte kogu vara võõrandamisest laekuvat sissetulekut, vaid üksnes TuMS § 37 lg 1 kohaselt arvutatud kasu. Kogu müügihinna maksustamine ettevõtlustuluna on lubatud üksnes TuMS § 37 lõikes 2 nimetatud juhul, st kui ettevõtja on vara soetamismaksumuse eelnevalt TuMS § 32 alusel ettevõtlustulust maha arvanud.
3-3-1-56-07 PDF Riigikohus 28.11.2007
Tulumaksuga maksustamisel ei ole oluline, kas raha laekub vahetult tulu saajale või kantakse raha tema võlgade katteks kolmandatele isikutele. TuMS § 38 lg 1 ei välista laenuintresside lülitamist vara soetamismaksumusse. Laenu võtmine ja sellest tulenevalt intressi maksmine võib teatud juhtudel olla otseselt seotud vara soetamise või parendamisega. Laenuintresse saab soetamismaksumusele lisada siis, kui laenu kasutatakse vara valmistamiseks ja parendamiseks. Intresse saab arvestada selle perioodi eest, mis kulus valmistus- või parendustöödeks. TuMS § 38 lõike 1 taoline tõlgendus ei ole vastuolus sama paragrahvi lõikega 2. Liisingulepingu esemeks on tavaliselt valmis asi, mida liisinguvõtja saab kohe kasutama hakata. See tähendab, et liisinguintressid ei ole seotud vara valmistamise või parendamisega, vaid tegemist on tasuga asja kasutamise eest.
3-3-1-30-04 PDF Riigikohus 28.06.2004
TuMS § 36 lg 1 alusel võetakse füüsilise isiku poolt saadud tulu (sh ettevõtlustulu) tulumaksuga maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus. Tulu võib tekkida ka sellest, kui kolmas isik täidab maksumaksja eest maksumaksja kohustuse. Kolmanda isiku poolt makstud summat tuleb lugeda maksumaksja tuluks ja maksustamine toimub samadel alustel nagu oleks toimunud siis, kui komas isik oleks tasunud maksumaksjale ning viimane riigile.
3-3-1-55-03 PDF Riigikohus 12.06.2003
Kuna füüsilise isiku tulude ja kulude arvestus on vajalik tuludeklaratsiooni täitmiseks, siis on maksumaksjal õigus lõplikud otsused tulude kvalifitseerimise osas teha alles tuludeklaratsiooni täitmisel. Maksumaksjal on õigus ka pärast maksudeklaratsiooni esitamist ja maksu määramist vigade avastamise korral parandada vastavat maksudeklaratsiooni ning taotleda maksuhaldurilt maksuteate või maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist.
Kuna füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast, siis ei pea ettevõtja fikseerima algselt muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist ettevõtluses. Kinnistute ostu ja müügi tehingute vormistamine ja tehingute tsiviilõiguslik sisu ei sõltu sellest, kas tehingu pool tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana või mitte.
3-3-1-26-01 PDF Riigikohus 22.05.2001
Hoonete lammutamise ja ekspertiisi kulud võivad olla olulised kinnistu soetamismaksumuse väljaselgitamisel. Soetamismaksumuse suurenemine vähendab maksustatavat tulu. Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud Tulumaksuseaduse § 2 p. 6 järgi oli kasu vara müügihinna ja võõrandatud vara korrigeeritud maksumuse vahe. Korrigeeritud maksumus saadi TMS § 2 p. 7 alusel amortisatsiooni mahaarvamise ja TMS §-s 18 nimetatud kulutuste juurdearvamisega vara soetamismaksumusele. TMS § 18 lg. 1 nimetas kuludena põhivara parendamist ja täiendamist.
3-3-1-57-00 PDF Riigikohus 15.01.2001
Kuni 31. detsembrini1999 kehtinud TMS § 13 lg. 1 kohaselt arvatakse maksumaksja tulust maha üksnes sama maksumaksja poolt tehtud tema ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulutused. Abielus olev füüsilisest isikust ettevõtja saab oma ettevõtluse tulust maha arvata üksnes enda poolt tehtud kulutusi, kuigi kulutus tehti abikaasade ühisvara arvel ja soetatud vara kuulub samuti ühisvara hulka. Ettevõtlusega seotud kulutust tõendavale kuludokumendile peab olema märgitud kulutuse tegijana abikaasa nimi, kes on füüsilisest isikust ettevõtja. Kui ettevõtlusega seotud kulutus on tehtud teise abikaasa poolt, tuleb täiendavalt vormistada dokument kulutuse jagamise või hüvitamise kohta. Kulutuse jagamise või abikaasale hüvitamise kohta koostatud kirjalik dokument peab vastama raamatupidamise algdokumendi nõuetele. Sellise algdokumendi kui tõendi kontrollimise ja hindamise õigus on nii maksuametil kui ka kohtul. Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust. Maksustamise seisukohast on seega olulised ka tehingu täitmisest tulenevad reaalsed tagajärjed - raha või vara üleandmine.
3-3-1-18-99 PDF Riigikohus 03.05.1999
TMS §-st 29 tulenevalt on maksuameti kohalik asutus kohustatud tegema ümberarvutused maksudeklaratsioonis ja täpsustama tasumisele kuuluva maksusumma hiljemalt 1. juuliks. Hilisem ümberarvutuste ja täpsustuste tegemine on vastuolus Maksukorralduse seaduse ja Tulumaksuseaduse mõttega. Seega on seadusevastane pidada MKS § 22 kohaldamise aluseks vigu tuludeklaratsiooni vormikohasel täitmisel ja deklaratsioonis tehtud arvutustes.

Kokku: 21| Näitan: 1 - 20