/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 21| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-16-903/32 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.05.2018

Kuna TuMS § 15 lg 5 p 2 järgi on maksuvabastus ette nähtud kogu kinnisasja müügist saadud kasule, ei saa eluruumiga kinnisasja müügil võimalikku tulumaksuvabastust arvestada katastriüksuste kaupa eraldi. (p 12)

Pärimise puhul ei toimu asja võõrandamist ega soetamist, vaid olemasoleva omandisuhte osaline asendub teis(t)e isiku(te)ga (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-97-13, p 13). Seetõttu ei välista omandireformi käigus tagastatud vara pärimine TuMS § 15 lg 5 p-s 2 nimetatud tulumaksuvabastuse kohaldamist põhjusel, et tegemist ei ole otse pärijale omandireformi käigus tagastatud vara võõrandamisega. Õigustatud subjektile tagastatud vara võõrandamise puhul ei ole maksuvabastuse üleminekut pärijale TuMS-is piiratud (vrd TuMS § 38 lg 1^1). (p-d 15 ja 20)

Eelnevast erinevalt sätestab TuMS § 15 lg 5 p 1 tulumaksuvabastuse eeldusena tingimuse, et maksumaksja kasutab võõrandatavat eluruumi võõrandamiseni oma elukohana. Tegemist on maksuvabastuse subjekti puudutava tingimusega, mida keegi teine tema eest täita ei saa (vt ka RKHK otsus asjas nr (3-3-1-97-13, p 12). See on isikuga lahutamatult seotud õigus, mis pärijale üle ei lähe. Samas saab pärija maksuvabastust kasutada, kui ta ka ise elas enne võõrandamist selles eluruumis. (p 19)


Pärimise puhul ei toimu asja võõrandamist ega soetamist, vaid olemasoleva omandisuhte osaline asendub teis(t)e isiku(te)ga (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-97-13, p 13). Seetõttu ei välista omandireformi käigus tagastatud vara pärimine TuMS § 15 lg 5 p-s 2 nimetatud tulumaksuvabastuse kohaldamist põhjusel, et tegemist ei ole otse pärijale omandireformi käigus tagastatud vara võõrandamisega. (p 15)

TuMS § 15 lg 5 p-s 2 nimetatud maksuvabastuse üleminek pärijale sõltub sellest, kas tegemist on pärandaja isikuga lahutamatult seotud õigusega või kas seadusandja on välistanud selle õiguse ülemineku pärijale (vt ka MKS §-d 35 ja 36 lg 1, PärS § 130 lg 1). (p 16)

TuMS § 15 lg 5 p-ga 2 maksuvabastusele kehtestatud tingimus, mille kohaselt võõrandatud kinnisasi peab olema läinud maksumaksja omandisse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel, puudutab üksnes võõrandatud kinnisasja omandamise viisi ega ole sellisena pärandaja isikuga lahutamatult seotud. (p 18)

Õigustatud subjektile tagastatud vara võõrandamise puhul ei ole maksuvabastuse üleminekut pärijale TuMS-is piiratud (vrd TuMS § 38 lg 1^1). (p 20)

3-16-336/25 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.11.2017

Varalise kahju hüvitis, mis on mõeldud kompenseerima isiku saamata jäänud palgatulu, mida oleks selle saamisel tulumaksuga maksustatud, on TuMS § 12 lg 1 tähenduses tulu, mis tuleb tulumaksuga maksustada. (p 16) Mittevaralise kahju hüvitise puhul ei ole vähemalt üldjuhul tegemist füüsilise isiku maksustatava tuluga TuMS § 12 lg 1 mõttes. Tervisekahjustuste eest makstud mittevaralise kahju hüvitist ei ole õige käsitada isiku tuluna, vaid tasakaalustava kompensatsioonina teise õigushüve kahjustamise eest. Ka ei ole võimalik tuvastada, kas ja kui palju isiku varaline seisund hüvitise maksmise tõttu muutus võrreldes olukorraga, mil mittevaralist kahju ei oleks tekitatud. (p 17). Vt ka halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-72-08, p 13.


Varalise kahju hüvitis, mis on mõeldud kompenseerima isiku saamata jäänud palgatulu, mida oleks selle saamisel tulumaksuga maksustatud, on TuMS § 12 lg 1 tähenduses tulu, mis tuleb tulumaksuga maksustada. (p 16) Vt ka halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-72-08, p 13.

3-3-1-25-15 PDF Riigikohus 11.09.2015

Kuigi üldjuhul ei kuulu juriidilise isiku juhtorgani liikme suhe juriidilise isikuga töölepingu seaduse reguleerimisalasse, ei ole lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt pooltel ka keelatud samaaegselt juhtorgani liikme staatusega olla sama juriidilise isikuga töösuhtes. Muu hulgas võib see olla tingitud töötaja soovist saada suuremaid sotsiaalseid tagatisi. (p 11)


Käsunduslepingu näilikkus ei pruugi alati tuua kaasa kogu makstud tasu ümberkvalifitseerimise palgatuluks (vt RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-82-14). Maksukohustust vähendavad asjaolud peavad sel juhul olema maksumenetluse käigus tõendatud. Töölähetuste vormistamine ja lähetuskulude hüvitamine peab vastama TuMS § 13 lg 3 p 1 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määruse nr 110 nõuetele. Lähetuse toimumist ja lähetuses kantud kulusid tõendavad dokumendid tuleb maksuhaldurile esitada haldusmenetluse käigus. Ei piisa sellest, et äriühingute esitatud arvetel on viidatud lähetustele. Kui tõendeid ei ole õigeks ajaks esitatud, on tööandjal võimalus pöörduda maksuhalduri poole maksuotsuse muutmise taotlusega MKS § 102 lg 1 alusel, kui ta põhjendab, et uue asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. (p 13)


MKS § 99 lg 1 p 3 eesmärk on kaitsta maksumaksjat ebamõistlikult kaua kestva revisjoni eest ning motiveerida maksuhaldurit haldusmenetlus mõistliku aja jooksul läbi viima (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-43-08). Sätte eesmärk ei ole keelata uue revisjoni tegemist pärast kohtumenetluse läbimist ega anda nn absoluutset aegumistähtaega, mis oleks kohaldatav, sõltumata aegumise peatumisest. Olukorras, kus aegumistähtaeg on peatunud erinevatel alustel mitmel korral, tuleb MKS § 99 lõikes 2 viidatud „MKS §-s 98 nimetatud tähtaja“ all mõista varasemate peatumiste aja (st esimese revisjoni aja ja kohtumenetluse aja) võrra pikendatud aegumistähtaega. (p 14)

3-3-1-63-14 PDF Riigikohus 11.11.2014

Tulumaksuga maksustamisel ei oma tähtsust, kuidas müügist saadud kasu kasutatakse, kas raha laekub vahetult tulu saajale või kantakse raha tema võlgade katteks kolmandatele isikutele (vt Riigikohtu 22.05.2001 otsus haldusasjas nr 3-3-1-26-01 ja 28.11.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-56-07). Sama põhimõte kehtib ka soetamismaksumuse kohta. Raha, mida vara ostja tasub müüja võlgade katteks kolmandatele isikutele, suurendab nii müüja kasu kui ostja soetamis¬maksumust. (p 11)

Kuna TuMS § 36 lg 1 kohaselt lähtutakse tulude ja mahaarvamiste arvestamisel kassapõhisest printsiibist, siis ei ole välistatud, et vara võõrandamisest saadud kasu ja vara omandamiseks kantud kulud tekivad üheaegselt. Riigikohtu halduskolleegiumi 17.12.2012 otsuses kohtuasjas 3-3-1-51-12 on selgitatud, et kinnistu soetusmaksumuse hulka on võimalik arvestada ka selliseid kulusid, mis on tehtud pärast kinnistu võõrandamise eest tasu saamist (p 15). (p 13)

Soetamismaksumuse hulka saab lugeda ainult reaalselt võlakohustuste katteks tasutud summasid, mitte kinnistut koormava hüpoteegi summa. (p 14)

3-3-1-20-13 PDF Riigikohus 16.05.2013

Abikaasadel ei ole õigus esitada ühist tuludeklaratsiooni, kui nad ei olnud maksustamisperioodi viimase päeva seisuga abielus. Tuludeklaratsiooni esitajad on kohustatud Maksu- ja Tolliametile esitama tõeseid ja õigeid andmeid, mis puudutavad ühise tuludeklaratsiooni esitamist.


Kui abikaasad on esitanud ühise tuludeklaratsiooni ja täitemenetluses on täitmiseks esitatud nõue üksnes ühe abikaasa vastu, kuid tagastatav tulumaks tuleb kanda sellele abikaasale, kelle suhtes täiteasja ei ole, siis ei ole Maksu- ja Tolliametil õigust kanda tagastamisele kuuluv tulumaks kohtutäiturile.

Tagastamisele kuuluva tulumaksu kohtutäiturile kandmise õiguspärasuse hindamisel ei ole määravat tähtsust asjaolul, et abikaasad on ühise tuludeklaratsiooni esitanud ekslikul. Kui kehtiva õiguse kohaselt ei oleks lubatud õiguspäraselt esitatud abikaasade ühise tuludeklaratsiooni alusel tagastamisele kuuluvat tulumaksu kanda kohtutäiturile, siis ka abikaasade ühise tuludeklaratsiooni ekslik esitamine ei muudaks seda tegevust õiguspäraseks.


Tagastusnõuet saab arestida ja sellele võib täitemenetluse käigus pöörata sissenõuet nagu rahalisele nõudele. Nõude arestimisel sissenõude pööramiseks nõudele tuleb silmas pidada TMS §-s 111 ja § 114 lg 1 p-s 4 sätestatut. Praegusel juhul on nõude arestimisel Maksu- ja Tolliametil keelatud võlgnikule maksete tegemine ning ta on kohustatud tegema makse kohtutäiturile. Makset kohtutäiturile saab Maksu- ja Tolliamet teha vaid tingimusel, kui abikaasade ühise tuludeklaratsiooni alusel tagastamisele kuuluv enammakstud tulumaks tuleb tagastada sellele abikaasale, kelle suhtes on algatatud täiteasi. Kui enammakstud tulumaks tuleks tagastada sellele abikaasale, kelle suhtes täiteasja ei ole, siis ei mõjuta see arestimisakti täitmist (vt analoogselt määrus asjas nr 3-2-1-134-12, p 20). Kui tuludeklaratsiooni kohaselt tuli tagastamisele kuuluv tulumaks tagastada abikaasale, kelle suhtes täiteasja ei ole, siis ei tohtinud Maksu- ja Tolliamet seda kanda mitte kohtutäiturile, vaid sellele isikule. Seetõttu on oluline tuvastada asjaolu, kellele tuli abikaasade ühise tuludeklaratsiooni kohaselt tagastamisele kuuluv tulumaks tagastada.

3-3-1-50-12 PDF Riigikohus 22.04.2013

Euroopa Nõukogu määruse (EÜ) nr 118/97 art 10 ei keela makstava pensioni maksustamist tulumaksuga; pensioni maksustamist tuleb eristada pensioni vähendamisest, muutmisest, peatamisest, tühistamisest või konfiskeerimisest teises riigis elamise või viibimise tõttu.

Vaidlusalusel perioodil, mis algas 1. jaanuaril 2010 ja lõppes 31. detsembril 2010 laienesid Eesti residendile TuMS § d 23 ja 232 ning mitteresidendile TuMS § 283. Nimetatud regulatsioonid muutusid 1. jaanuaril 2011, kui §-des 23 ja 232 asendati rahasummad Eesti kroonides rahasummadega eurodes ning TuMS § 283 tunnistati kehtetuks ja selle asemele kehtestati § 311 ja § 44 lg 52. Need regulatsioonid lähtuvad sellest, et mitteresidendi puhul mahaarvamiste rakendamisel arvestatakse isiku maksustamisperioodi kogutulu, mis saab selguda alles pärast maksustamisperioodi lõppu. Residendist pensionäri puhul rakendatakse mahaarvamisi, sõltumata töötasu suurusest. Selline regulatsioon ei ole mitteresidendi jaoks diskrimineeriv, sest see põhineb pensionärist residendi ja välisriigis töötulu saava mitteresidendi olukorra objektiivsel erinevusel. Pensionärist residendi puhul lähtutakse vajadusest tagada isikule puutumatu elatusmiinimum elukohariigis.

Euroopa Kohus on mitmes asjas (näiteks C 279/93 (Schumacker) p 34, C 169/03 (Wallentin) p 16) leidnud, et reeglina ei ole diskrimineeriv see, et liikmesriik ei anna mitteresidendile teatavaid residendile antavaid maksusoodustusi, võttes arvesse residentide ja mitteresidentide olukorra objektiivseid erinevusi.


Makstud pension on Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahelise tulu-ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu artikli 18 lg 2 p a järgi pension, mida saab maksustada ainult Eesti Vabariik, ning selle maksustamine Soome Vabariigis on keelatud topeltmaksustamise vältimiseks. Kui Soome Vabariik on määranud tulumaksu kaebaja pensionilt, siis on pensionilt maksu määramine vaidlustatav Soome Vabariigis. Nimelt paneb nimetatud lepingu artikli 23 lg 1 alap a (i) Soome Vabariigile topeltmaksustamise vältimise kohustuse.


Mitteresidendil on võimalik pensionilt kinni peetud tulumaksu tagasi taotleda, milleks on vaja Maksu-ja Tolliametile esitada andmed enda tulude kohta. Selle tuludeklaratsiooni kohtule esitamine ei asenda tulude deklareerimist Maksu-ja Tolliametis. Kohus ei saa täita neid ülesandeid, mis seadusega on pandud täitevvõimule. Kohtu ülesanne on kontrollida täitevvõimu tegevuse õiguspärasust.


3-3-1-38-12 PDF Riigikohus 09.01.2013

Maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat, maksusumma tahtliku tasumata jätmise või kinni pidamata jätmise korral kuus aastat. Maksukohustuslase tahtlusttuleb hinnata iga tehingu või tehingupartneri suhtes eraldi.

Kohtupraktika kohaselt (otsus asjas nr 3-3-1-54-11 ) peab maksuhaldur pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist maksusumma määramisel tegema kindlaks maksukohustuslase tahtluse maksusumma tasumata jätmisel. Halduskohtu ülesanne ei ole tuvastada sellistel juhtudel tahtlust, vaid kontrollida, kas maksuhaldur on tahtluse tuvastanud õiguspäraselt. Maksuhalduril tuleb maksuotsuses põhjendada oma hinnangut, miks ta leiab, et maksukohustuslane soovis õigusvastaste tagajärgede saabumist. Tulude ja kulude ebaõigest arvestamisest ei saa automaatselt järeldada maksukohustuslase tahet panna toime maksuõigusrikkumine.


Käibe- ja tulumaksukohustuse kontrollimisel tuleb tuvastada, milles seisnes maksumaksja hoolsuskohustuse rikkumine. Üksnes asjaolu, et osal arvetel märgitud äriühingutel puudus reaalne majandustegevus ning neil puudusid kauba päritolu tõendavad dokumendid, ei ole hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamiseks piisav. Need asjaolud iseloomustavad tehingu teise poole (müüja) käitumist (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-32-09, p 12, otsus asjas nr 3-3-1-50-03, p 10 ja otsus asjas nr 3-3-1-74-09, p 10 .


Kohtul on igas menetlusstaadiumis kohustus kontrollida maksusumma määramise õiguspärasust, mis hõlmab ka maksusumma määramise tähtaegsuse kontrolli. Selle küsimuse tõstatamine esmakordselt kassatsiooniastmes ei ole lubamatu. Tegemist on materiaalõigusliku küsimuse lahendamisega.


Kui maksukohustuslasel on kaup olemas ja teenuse osutamine on tuvastatud, kuid maksuhalduri hinnangul ei ole kaupa saadud ning teenust osutatud arvetel märgitud äriühingute poolt ning maksukohustuslane pidi seda teadma võib maksuhalduril lasuda kohustus määrata maksusumma hindamise teel (vt otsused asjades nr 3-3-1-70-08, p 21; nr 3-3-1-60-11, p 38). Hindamise teel maksusumma määramine on lubatud ka juhul, kui maksukohustuslaseks on füüsilisest isikust ettevõtja.

Kui kaup on olemas ja ebamõistlik on eeldada, et see on saadud tasuta, siis on tulumaksukohustuse väljaselgitamisel oluline tuvastada nimetatud kauba eest makstud tasu tegelik suurus. Kauba eest makstud tasu arvestamata jätmine suurendaks põhjendamatult ja olulisel määral maksukohustuslase tulumaksukohustust, millest omakorda sõltub otseselt sotsiaalmaksukohustuse suurus.


Maksuotsuse tegemiseks ette nähtud kolmeaastase aegumistähtaja kulgema hakkamine sõltub selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel arvestati maksusumma valesti. Aegumine peatub maksuotsuse vaidlustamise ajaks kuni selles asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni. Pärast vaidemenetluse lõppemist kulgeb aegumistähtaeg edasi ning vastavalt lükkus edasi ka aegumistähtaja lõpp.


Füüsilise isiku vara võõrandamisest saadud kasu ning FIE tulude maksustamist on selgitatud kohtuotsustes asjades nr 3-3-1-55-03 nr ja 3-3-1-70-08. Praegusel juhul ei ole müüdud kinnistu soetamishinda aastal 2006 ettevõtluskuluna deklareeritud ning kulu kanti enne kinnistu müümist 2008. aastal. Seetõttu ei saa maksukohustuslane kulu TuMS § 32 alusel tõepoolest 2008. a maksudeklaratsioonis maha arvata, kuid see ei tähenda, et maksukohustuslane kaotab maksuarvestuses kinnistuga seotud soetamismaksumuse arvesse võtmise õiguse.

Ainult sellise vara võõrandamise korral, mille soetamismaksumuse on maksukohustuslane varem oma ettevõtlustulust maha arvanud, loetakse saadud müügihind täies ulatuses maksumaksja ettevõtlustuluks. Maksuhaldur peab sellega arvestama ja vastavalt vähendama ettevõtlustulu suurust soetamishinna ulatuses TuMS § 37 alusel (kasu vara võõrandamisest).

3-3-1-51-12 PDF Riigikohus 17.12.2012

Isikul võib olla üheaegselt mitu elukohta, mistõttu ei välista ühe aadressi märkimine mistahes ametlikus dokumendis või registris seda, et isik kasutab samal ajal elukohana ka mõnel teisel aadressil asuvat eluruumi. Füüsilise isiku tuludeklaratsiooni märgitud aadress ei ole käsitatav tõendina elukoha kasutamise kohta, vaid on pigem kontaktaadress maksuhalduriga suhtlemisel. Tuludeklaratsioonis võib märkida ka sellise aadressi, mis ei ole elukoht, kuid kus maksumaksja hinnangul on paremini tagatud temale adresseeritud dokumentide kättesaamine.

Kohtuotsuses asjas 3-3-1-2-09 ei nõustunud Riigikohus TuMS § 15 lg 5 p le 1 antud laiendava tõlgendusega („Maksumaksjal lasub seejuures kohustus tõendada, et tema eesmärgiks oli ehitada elamut, kuhu ta kavatses elama asuda ja et see eesmärk oli ka reaalne."). Riigikohtu tõlgenduse kohaselt ei ole võimalik tulumaksuvabastust kohaldada poolelioleva elamu müügile, mida valmidusastmest lähtuvalt ei ole võimalik füüsilise isiku elukohana kasutada. Käesolevas kohtuasjas on tõendatud, et elamu valmidusaste võimaldas selles püsivalt elada ja maksumaksja seal ka elas.

Eluasemelaenu intresside mahaarvamise õiguse kasutamine ei ole siduv kinnisasja müügi maksuvabastusele.


Eluasemelaenu intresside mahaarvamise õiguse kasutamine ei ole siduv kinnisasja müügi maksuvabastusele. TuMS § 25 lg-s 1 sätestatud tingimustel võib tulust maha arvata ka elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks võetud laenu või liisingu intressid. TuMS § 25 lg 3 kohaselt võib maksustatavast tulust üheaegselt maha arvata ainult ühe elamu või korteri soetamise laenu ja kapitalirendi (liisingu) intressid. Eelöeldust tulenevalt võib isikul olla ka mitu elamut või korterit, mis on "endale eluasemeks soetatud".

Mõiste "eluase" on laiema sisuga kui "elukoht" ja hõlmab ka sellist eluruumi, mida konkreetne isik ei kasuta alaliselt või peamiselt elamiseks. Samuti võib eluasemelaenu intresside mahaarvamise õigus tekkida ajaliselt varem kui faktiline elukohana kasutamine, sest TuMS § 25 lg 1 ja 2 kohaselt saab intresse maha arvata ka siis, kui laen on võetud elamu või korteri ehitamiseks või elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks.


Kinnistu soetusmaksumuse hulka on võimalik arvestada ka selliseid kulusid, mis on tehtud pärast kinnistu võõrandamise eest tasu saamist. TuMS § 36 lg-st 1 tulenevalt tekib vara võõrandamisest maksustatav tulu juba ostjalt ettemakse saamisel või müügihinna ositi laekumisel. Parendustöid ja võõrandamise seotud kulusid võidakse aga teha ka veel pärast müügitulu osalist laekumist. Samuti võib müüjal olla müügilepingust tulenevalt kohustus teha teatud töid pärast omandiõiguse üleminekut ostjale, kui objektiivsetel põhjustel ei olnud need tööd lepingu sõlmimise ajaks lõpetatud. Müüja võib olla saanud oma kulude tegemisel ka maksepikendust (näiteks on soetanud müüdud vara järelmaksuga). Vajadus teha hiljem kulusid võib müüjal tekkida ka põhjusel, et ostja on pärast müügitehingu toimumist esitanud pretensiooni müüdud asja puuduste kohta ja nõudnud müüjalt puuduste kõrvaldamist. Kui müüja on teinud kulusid pärast müügihinna osaliselt või täielikku laekumist, siis selle selgitamiseks, kas need on seotud müüdud varaga, tuleb eelkõige hinnata müügilepingu tingimusi, millest peaks nähtuma müüja kohustused ja vastutus. Vajadusel võib esitada ka muid tõendeid.


TuMS § 37 lg 1 ja TuMS § 38 lg 1 ei tulene, et vara parendamiseks või võõrandamisega seotud kuluks saaks olla ainult võõrandatud kinnisasja piirides tehtud ehitustööde kulud. Mõiste "parendamine" hõlmab kõiki kulusid, mis suurendavad vara väärust. Parenduskuluga on tegemist kui tehtud kulutusel on vahetu seos võõrandatud kinnistute müügihinnaga. Seda võib tõendada näiteks müügilepingu säte selle kohta, et müüja on välja ehitanud väljas¬pool kinnistu piire oleva juurdepääsutee, veetrassi või muu tehnovõrgu, või müügilepingu säte, mille kohaselt müüja võtab endale kohustuse nimetatud ehitustööd teha või alustatud tööd lõpule viia.

Parenduskulude arvessevõtmisel on oluline et pärast kinnistute müüki, mille soetamismaksumusse on teede, tänavavalgustuse ja veetrasside ehitamise kulud arvatud, ei ole võimalik nimetatud rajatisi iseseisvalt ega koos nende juurde kuuluva maaga tasu eest kolmandatele isikutele võõrandada.

Kinnistute parendamiseks tehtud kulude deklareerimine tuludeklaratsioonis mitte soetusmaksumuse osana, vaid vara võõrandamisega seotud kuludena, ei ole oluline eksimus. Nii vara parendamise kulud kui võõrandamisega seotud kulud on vara võõrandamisest saadud kasust ühteviisi mahaarvatavad ning mõlemale kululiigile kehtivad samasugused dokumenteerimisnõuded.

3-3-1-45-10 PDF Riigikohus 15.09.2010

Maksukohustuslase kasuks makstav intress on oma olemuselt kõige sarnasem eraõiguslikes suhetes rakendatavale viivisele (viivitusintressile) (vt ka Riigikohtu 05.11.2002 otsust kohtuasjas nr 3-4-1-8-02). MKS § 116 alusel maksukohustuslasele makstavat intressi tuleb tulumaksuga maksustamise seisukohalt käsitada samamoodi nagu VÕS § 113 alusel makstavat viivist.

Maksuintress võib osaliselt kanda otsese varalise kahju hüvitise iseloomu ning sellisel juhul on kohaldatav TuMS § 12 lg 3, arvestades Riigikohtu halduskolleegiumi 17. detsembri 2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-72-08 toodud tõlgendust. MKS § 116 alusel tasutud intressis seisnev sissetulek ei ole juhuslikku laadi põhjusel, et maksuintressi saamiseks ei piisa ainuüksi õigusvastase haldusakti tegemisest, vaid vältimatult on vajalik ka rahaline sooritus, s.t vaidlustatud maksuotsus või muu rahalist nõuet sisaldav haldusakt tuleb täita. Rahalise soorituse tegemine muudabki teenitud tulu majandustegevuse käigus tekkivaks tuluks. TuMS § 17 lõikest 2 tuleneva maksuvabastuse laiendamine maksuintressile ei ole võimalik, kuna ei ole võimalik üheselt väita, et tänu õigusvastase haldusakti täitmisele oleks maksukohustuslasel jäänud saamata just tulumaksust vabastatud tulu.

Intressi maksmine ja tulumaksu tasumine toimuvad erinevates õigussuhetes. Konkreetne haldusorgan (maksuhaldur) ei saa intressilt laekuvast tulumaksust konkreetseid hüvesid või eeliseid. See välistab ohu, et maksukohustuslasele makstava intressi hilisem maksustamine füüsilise isiku tulumaksuga võiks vähendada intressikohustuse distsiplineerivat toimet, mille eesmärgiks on tagada, et maksuhaldur ei annaks kergekäeliselt välja küsitava õigusliku kvaliteediga haldusakte.


Põhiseaduse §-st 10 ei tulene kohustust, et avaliku võimu kandja ja üksikisiku maksukohustused peaksid olema omavahel võrreldavad. Arvestades maksude fiskaalset iseloomu ning seda, et riik on üldjuhul maksuõigussuhtes võlausaldaja (maksu kehtestaja ja koguja), ei ole riiki kui maksude kehtestajat ja kogujat võimalik võrdselt kohelda eraõiguslike isikutega. Maksuõiguses ei kehti sellist põhimõtet, mis välistaks mõne tululiigi maksustamine ainuüksi põhjusel, et väljamakse tegijaks on avaliku võimu kandja.

3-3-1-72-08 PDF Riigikohus 17.12.2009

TuMS § 12 lg-s 1 ega §-des 13-21 toodud maksustatavate tulude loetelus ei ole konkreetselt nimetatud AVVKHS alusel makstavat hüvitist. Puudub ka säte, mis näeks sõnaselgelt ette selle hüvitise maksuvabastuse. Kuna TuMS § 12 lg 1 ei defineeri tulu mõistet, siis tuleb lähtuda õiguskirjanduses ja kohtupraktikas väljendatud seisukohtadest. Juhuslikku laadi sissetulekuid, mis ei ole tekkinud isiku tavapärase majandustegevuse tulemusena, ei ole õige lugeda tuluks ja tulumaksuga maksustada (vt Riigikohtu 22.10.2007 otsuse kohtuasjas nr 3-1-1-57-07 p-i 10).

Tulu mõiste sisustamise seisukohast on oluline teha vahet saamata jäänud tulu hüvitamisel ja mittevaralise kahju hüvitamisel. Saamata jäänud tulu eest makstav hüvitis on oma olemuselt tulu TuMS § 12 lg 1 tähenduses ja kuulub tulumaksuga maksustamisele. Mittevaralise kahju hüvitis on üldjuhul oma olemuselt juhuslikku laadi sissetulek, sest sellisele sissetulekule sarnast tulu ei ole võimalik teenida tavaolukorras, kus isikule ei ole kahju tekitatud. Kuna mittevaralise kahju suurust ei ole võimalik rahas mõõta ja kahjuhüvitis on hinnanguline, siis ei ole võimalik tuvastada, kas ja kui palju isiku varaline seisund muutus võrreldes olukorraga, mil mittevaralist kahju ei oleks tekitatud. Arvestada tuleb ka seda, et AVVKHS § 5 alusel makstakse hüvitis välja ühe maksena ning hüvitise saaja ei saa maksuvaba tulu mahaarvamist kogu perioodi eest rakendada.

AVVKHS § 5 alusel füüsilisele isikule alusetult vabaduse võtmise eest makstud hüvitis on TuMS § 12 lg 1 tähenduses tulu ja tulumaksuga maksustatav ainult saamata jäänud tulu hüvitamise osas. AVVKHS § 5 lg 4 ei täpsustada, kui suures osas jaguneb makstav hüvitis saamata jäänud tulu hüvitiseks ja kui suures osas mittevaralise kahju hüvitiseks. Sellises olukorras tuleb eeldada, et hüvitis jaguneb kahe osa vahel võrdselt ning kogu hüvitis on tulumaksuga maksustatav vaid 50% ulatuses (vt ka Riigikohtu 17.05.1999 määruse kohtuasjas nr 3-3-1-21-99 p-i 4).


Tulumaksu kinnipidajal on õigus ja kohustus pidada maksumaksjale tehtud väljamakselt kinni tulumaksu, kuid tulumaksu kinnipidaja on õigustatud tulumaksu kinni pidama vaid sellistelt väljamaksetelt, mis on Tulumaksuseaduse kohaselt maksustavad füüsilise isiku või mitteresidendi tuluna. Kui tulumaksu kinnipidaja on rikkunud Tulumaksuseadusest tulenevaid kohustusi ning pidanud väljamakselt tulumaksu kinni seaduses lubatust rohkem, on väljamakse saajal õigus nõuda maksu kinnipidajalt ebaõigesti kinni peetud tulumaksu tagastamist.

Samas tuleb silmas pidada, et residendist füüsilise isiku puhul ei määrata tulumaksu kinnipidamise kaudu isiku tulumaksukohustust lõplikult kindlaks. Füüsiline isik on kohustatud deklareerima kõik maksustamisperioodil saadud tulud ja kinni peetud tulumaksu TuMS § 44 kohaselt esitatavas tuludeklaratsioonis. Kui maksustamisperioodi jookusul kinni peetud tulumaks oli suurem kui maksumaksja tuludelt arvutatud tulumaks, siis on Maksu- ja Tolliamet TuMS § 46 lg 6 kohaselt kohustatud enammakstud tulumaksu maksumaksjale tagastama.

3-3-1-52-09 PDF Riigikohus 04.11.2009
MKS
ÄS

MKS § 84 rakendamiseks peab objektiivsetest asjaoludest olema võimalik järelda, et tehingute ja toimingute peamine eesmärk on maksusoodustuse saamine ning tegevusel puuduvad muud majanduslikud põhjendused. ÄS § 249 lg 2 sätestab, et mitterahalise sissemakse väärtuse hindamisel tuleb aluseks võtta asja või õiguse harilik väärtus. Mitterahalise sissemakse väärtus ei tohi olla väiksem omandatavate aktsiate nimiväärtusest.

Tuleb teha vahet isiku poolt seaduslikul maksuobjekti tekkimise lubatud vältimisel ja MKS § 84 kohaldamise aluseks oleval maksudest kõrvalehoidumisel (n-ö kuritarvitamisel). MKS § 84 eeldab õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist. Kuigi MKS § 84 ei sisalda seaduslike võimaluste kuritarvitamise eeldust sõnaselgelt, tuleneb see normist endast. Sellisteks olulisteks teguriteks, mis peaksid koostoimes mõjuma ja tõendama õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamist, võiksid olla näiteks tehingu ebakohasus (see tähendab, et teadlikud ja sõltumatud tehingupooled ei oleks tavaliselt sellises olukorras sellist tehingut teinud); ebakohane õiguslik kujundus peab andma maksueelise, st kohane tehing annaks kõrgema maksukoormuse; mõistliku põhjenduse puudumine ebakohase kujundamise kasutamiseks (ei ole arvestatavaid põhjuseid, miks reeglipärasest kõrvalekalduv tehing oleks mõistlikum).


Maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärki võib kinnitada see, et isik andis aktsiad üle tema kontrolli all olevale äriühingule ajal, kui oli selge, et need tuleb peatselt võõrandada. Samuti vastus küsimusele, kas leping oleks sõlmitud ka sellise äriühinguga, mis pole isiku kontrolli all. Mitterahalise sissemakse puhul erinevalt aktsiate müügist ei ole need asjaolud TuMS § 15 lg 4 p-s 10 sätestatud maksuvabastuse tõttu asjakohased.


TuMS § 15 lg 4 p 10 kohaselt ei maksustata tulumaksuga tulu äriühingus osaluse (aktsiad, osad, osamaks, sissemakse) suurendamisest või omandamisest mitterahalise sissemakse teel. Nimetatud maksuvabastus tuleneb põhimõttest, et maksustada saab vaid realiseeritud tulu.

Maksukohustuslane võib teha valikuid, mis on ajendatud maksukulude kokkuhoiu kavatsusest. Puudub kohustus tegeleda äritegevusega selliselt, et riigi maksutulu oleks võimalikult suur. Seadusliku maksuplaneerimisega on tegemist seni, kuni maksukohustuslase tehingu vorm vastab tema majandustegevuse tegelikule sisule ja ei ole moonutatud ning järgitakse maksuseadusi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-23-09).


Vt lahendi nr 3-3-1-57-08 annotatsiooni.

3-3-1-23-09 PDF Riigikohus 17.06.2009
MKS

Erandlikel tingimustel on äriühingule laekunud tulu võimalik lugeda seda kontrolliva füüsilise isiku tuluks. Nii on Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03 selgitanud, et üldjuhul tuleb eeldada, et äriühingu esindaja tegevus tekitab kohustusi, muuhulgas maksukohustusi äriühingule. Kui aga maksu- või kriminaalmenetluses selguvad asjaolud, mis sellise eelduse kahtluse alla seavad, siis tuleb nende asjaolude põhjal otsustada, kas tegelikult sai tulu äriühingu nimel tegutsenud füüsiline isik.

Äriühingu tulu ei saa konkreetsete põhjendusteta vaadelda füüsilise isiku tuluna, kuna tegemist on erinevate õigussubjektidega. Väär on tõlgendus, et äriühingu poolt saadud tulu osas tekib füüsilisest isikust aktsionärile või osanikule maksustatav tulu ainuüksi seetõttu, et tal on ühingu tegevuse üle piisav kontroll. Riigikohtu halduskolleegium on 6. novembri 2008. a otsuse asjas nr 3-3-1-57-08 p-s 12 selgitanud: selleks, et lugeda aktsiate müügist äriühingule laekunud tasu füüsilise isiku tuluks, tuleb põhjendada, kuidas suurenes füüsilise isiku vara äriühingule laekunud tasu näol ja kuidas oli füüsilisel isikul võimalik äriühingule laekunud tasu oma huvides kasutada.


MKS § 84 kohaldamine on õigustatud juhul, kui on tegemist tehingutega, millel puudub majanduslik sisu ning mille eesmärk on vältida maksude tasumist. Samas saab majandusliku tõlgendamise meetodit rakendada ka sellisel juhul, kui tehingutel on ka muid eesmärke maksudest kõrvalehoidumise kõrval, kuid maksueelise saamine on peamine eesmärk. Siiski peab maksukohustuslasel olema vabadus teha tema poolt valitud toiminguid, arvestades muu hulgas maksunduslike kaalutlustega, ning kellelgi ei ole kohustust korraldada oma tegevust viisil, millega kaasneb kõrgem maksukoormus.

MKS §-s 84 väljendatud tehingu majandusliku sisu tuvastamise põhimõtte eesmärgiks on vältida olukorda, kus maksukohustuse tekkimine sõltub üksnes tehingu osapoolte poolt tehingule antud moonutatud juriidilisest vormist. Tehingu sellise vormi mittearvestamise tingimuseks maksustamisel on, et pooled on maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil valinud tehingu majanduslikule sisule mittevastava juriidilise vormi, millega nad lootsid saavutada maksustamisel soodsama tulemuse. Füüsilise isiku puhul on tegemist maksude tasumisest kõrvalehoidumisega, kui isik saab majanduslikus mõttes tulu ja ta väldib maksukohustust tehingu majanduslikku sisu moonutatult kajastades.

MKS § 84 kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama, et maksukohustuslase tegevus oli suunatud sellele, et anda tehingutele maksude tasumise vältimiseks moonutatud õiguslik vorm. Sellise eesmärgi tõendamiseks peab maksuhaldur tuvastama maksukohustuslase subjektiivsed kaalutlused tehingu tegemisel. Teatud juhtudel on see võimalik faktiliste asjaolude pinnalt. Nii on Riigikohus 6. novembri 2008. a otsuses asjas nr 3-3-1-57-08 asunud seisukohale, et ei saa välistada olukorda, kus maksudest kõrvalehoidumise eesmärk tuleneb piisavalt selgelt faktilistest asjaoludest ja sellise järelduse eiramine oleks ebamõistlik. Kui subjektiivsete kaalutluste väljaselgitamine ei ole võimalik (maksukohustuslane ei ole täitnud maksumenetluse käigus kaasaaitamiskohustust ning on sellega muutnud toimingute eesmärgi tuvastamise võimatuks), võivad määravaks osutuda faktilised asjaolud, mis kinnitavad tulumaksust kõrvalehoidumist.Sellisteks olulisteks teguriteks, mis peaksid koostoimes mõjuma ja tõendama tehingu majandusliku sisu puudumist, võiksid olla näiteks tehingutes osalejate vahelised juriidilised, majanduslikud ja/või isiklikud sidemed; tehingute jada, kus ühe tehingu käigus tekkinud õigussuhe oleks olnud ülejäänud tehingute tegemiseta mõttetu; sellise jada etteplaneeritus; jadas mõne etapi puhul majandusliku eesmärgi puudumine; tehingute ebaloomulikkus võrreldes tavalise majandustegevusega; tehingute ajaline järgnevus ja kiirus.

Tahtluse tuvastamine maksuseaduste rikkumiseks ei ole vajalik, sest tahtluse väljaselgitamine omab tähtsust vaid maksudest kõrvalehoidmise eesmärgi selgitamisel maksuseadusest tuleneva konkreetse teokoosseisu raames.


Alates 1. jaanuarist 2008. a on maksuhalduril, lähtudes MKS §-st 911, õigus maksukohustuslasele anda siduvaid eelotsuseid tulevikus sooritatava toimingu või toimingute kogumi maksustamise kohta. Kuigi 2002. a puudus maksuhalduril võimalus anda maksukohustuslasele siduvaid eelhinnanguid MKS § 911 mõttes, olid haldusorganil ka sellel ajal selgitamise- ja nõustamiskohustused. Ka 2002. aastal ei tohtinud haldusorgan kallutada isikut käituma viisil, mis ei ole kooskõlas seadusega. Maksuhalduri antud selgitus maksustamise küsimuses võis anda isikutele edasiseks tegutsemiseks kindlustunde ning isikud võisid sellele maksuhalduri seisukohale tuginedes omapoolseid tegevusi kavandada ja järelepärimises antud juhtumikirjeldusele vastavalt ka käituda, usaldades seejuures maksuhalduri seisukoha paikapidavust.

3-3-1-2-09 PDF Riigikohus 26.03.2009

TuMS § 15 lg 5 p 1 on sisult selge ning selle sätte alusel laieneb maksuvabastus ainult neile maksukohustuslastele, kes kuni eluruumi võõrandamiseni kasutasid seda alalise või peamise elukohana. Seejuures ei ole määravateks andmed elukoha kohta rahvastikuregistris, vaid tegelik elukoht.


Tulumaksuvabastuse andmisel on seadusandjal ulatuslik otsustusruum, mille raames tehtud kaalutlusotsuse kohtulik kontroll on piiratud.

3-3-1-70-08 PDF Riigikohus 14.01.2009
MKS
KMS

Tulumaksuseaduse alusel maksab füüsiline isik ettevõtlustulult tulumaksu sõltumata sellest, kas ta on ennast ettevõtjana registreerinud ja kas ettevõtlustulu on püsiv või peamine sissetulekuallikas.

TuMS § 15 lg-st 1 ja lg 4 p-st 4 tulenevalt ei ole vara võõrandamine alati ettevõtlus ja tulumaksuga võidakse maksustada kasu vallasasja võõrandamisest ka siis, kui pole tegemist ettevõtlusega. Üksnes isiklikus tarbimises oleva vallasasja võõrandamisel ei kuulu tulu maksustamisele.

Tulumaksuseaduse § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 kehtivad vara võõrandamisest saadud kasu suuruse arvutamise kohta ka siis, kui vara võõrandamine toimub ettevõtluse käigus. Vara soetamismaksumus ja vara võõrandamisega seotud kulud ei ole käsitatavad ettevõtlusega seotud mahaarvamistena Tulumaksuseaduse 6. peatüki (§-d 32-35) mõttes. Kui maksuhaldur tuvastab, et vara võõrandamine kujutab endast ettevõtlust, siis sellisel juhul tuleb ettevõtlustuluks lugeda mitte kogu vara võõrandamisest laekuvat sissetulekut, vaid üksnes TuMS § 37 lg 1 kohaselt arvutatud kasu. Kogu müügihinna maksustamine ettevõtlustuluna on lubatud üksnes TuMS § 37 lõikes 2 nimetatud juhul, st kui ettevõtja on vara soetamismaksumuse eelnevalt TuMS § 32 alusel ettevõtlustulust maha arvanud.


Kauba kasutamise all peetakse KMS § 41 lg-s 1 silmas kauba kasutamist muul ettevõtlusega seotud otstarbel. Kui füüsilisest isikust maksukohustuslane kasutab kaupa isiklikuks tarbimiseks, siis ei ole sellise kauba võõrandamine ettevõtluse tulemusena tekkinud käive KMS § 2 lg 2 ja § 4 lg 1 p 1 tähenduses. Sellise kauba käivet ei maksustata üldse käibemaksuga ning samuti ei ole sellise kauba võõrandamisest saadud kasu maksustatav tulumaksuga TuMS § 15 lg 4 p 4 alusel.


Kasutatud kauba käibemaksuga maksustamiseks on KMS §-s 41 sätestatud erikord, mille alusel saab maksukohustuslane, kes soetab kasutatud kauba edasimüügi tarbeks ning ei kasuta seda kaupa (lg 1), pidada maksustatavaks väärtuseks kauba müügi ja ostuhinna vahet, mida on vähendatud selles sisalduva käibemaksu võrra. Erikorra kohaldamiseks peavad olema dokumendid, mis tõendavad kauba soetamist vastavalt KMS § 41 lg-s 1 nimetatud tingimustele. Ainuüksi asjaolu, et isik pole pidanud eriarvestust, aga ei välista tema jaoks soodsama erikorra kohaldamist. Nõutava arvestuse puudumine ei tähenda keeldu arvestust tagantjärele teha. Niisuguse võimaluse eitamine tähendaks koormavama maksustamismeetodi kohaldamist, millel võib olla lubamatu karistuslik iseloom, üksnes seetõttu, et pole täidetud kohustust pidada eriarvestust. Arvestuse peab tegema maksukohustuslane ise. Kaasaaitamiskohustuse ulatusliku täitmise korral on võimalik ka see, et nimetatud arvestuse teeb maksuhaldur või kasutab vastavate oluliste asjaolude tuvastamiseks hindamist vastavalt MKS §-le 94.

Kauba kasutamise all peetakse KMS § 41 lg-s 1 silmas kauba kasutamist muul ettevõtlusega seotud otstarbel. Kui füüsilisest isikust maksukohustuslane kasutab kaupa isiklikuks tarbimiseks, siis ei ole sellise kauba võõrandamine ettevõtluse tulemusena tekkinud käive KMS § 2 lg 2 ja § 4 lg 1 p 1 tähenduses. Sellise kauba käivet ei maksustata üldse käibemaksuga ning samuti ei ole sellise kauba võõrandamisest saadud kasu maksustatav tulumaksuga TuMS § 15 lg 4 p 4 alusel.


Vara võõrandamisest saadud kasu arvutamisel tuleb laekunud müügitulu vähendada sellelt arvutatud käibemaksu võrra. Samuti tuleb vara soetamismaksumust ja võõrandamisega seotud kulusid vähendada sisendkäibemaksuna maha arvatava käibemaksu võrra.

Maksumaksja saab teha mahaarvamisi ainult dokumentaalselt tõendatud kulude osas (MKS § 56 lg 2 teine lause). Nimetatud nõue pole aga takistuseks maksuhaldurile, kes võib maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud tuvastada hindamise teel.

MKS § 94 lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" tähendab eeskätt pädevust ja volitust otsustada maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete tõendite ja täpsete andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on vajalik ja lubatud. Kui hindamine on vajalik ja lubatud, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. MKS § 94 lg-st 1 tuleneb, et hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata. Hindamiseks sobiva meetodi peab valima maksuhaldur. Arvestada tuleb ka sellega, et vajadusel alustab maksuhaldur menetlust seoses maksualase süüteoga.


Arvestuse peab tegema maksukohustuslane ise. Kaasaaitamiskohustuse ulatusliku täitmise korral on võimalik ka see, et nimetatud arvestuse teeb maksuhaldur või kasutab vastavate oluliste asjaolude tuvastamiseks hindamist vastavalt MKS §-le 94.


MKS § 94 lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" tähendab eeskätt pädevust ja volitust otsustada maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete tõendite ja täpsete andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on vajalik ja lubatud. Kui hindamine on vajalik ja lubatud, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. MKS § 94 lg-st 1 tuleneb, et hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata. Hindamiseks sobiva meetodi peab valima maksuhaldur. Arvestada tuleb ka sellega, et vajadusel alustab maksuhaldur menetlust seoses maksualase süüteoga.

Arvestuse peab tegema maksukohustuslane ise. Kaasaaitamiskohustuse ulatusliku täitmise korral on võimalik ka see, et nimetatud arvestuse teeb maksuhaldur või kasutab vastavate oluliste asjaolude tuvastamiseks hindamist vastavalt MKS §-le 94.

3-3-1-56-07 PDF Riigikohus 28.11.2007

Tulumaksuga maksustamisel ei ole oluline, kas raha laekub vahetult tulu saajale või kantakse raha tema võlgade katteks kolmandatele isikutele.

TuMS § 38 lg 1 ei välista laenuintresside lülitamist vara soetamismaksumusse. Laenu võtmine ja sellest tulenevalt intressi maksmine võib teatud juhtudel olla otseselt seotud vara soetamise või parendamisega. Laenuintresse saab soetamismaksumusele lisada siis, kui laenu kasutatakse vara valmistamiseks ja parendamiseks. Intresse saab arvestada selle perioodi eest, mis kulus valmistus- või parendustöödeks. TuMS § 38 lõike 1 taoline tõlgendus ei ole vastuolus sama paragrahvi lõikega 2. Liisingulepingu esemeks on tavaliselt valmis asi, mida liisinguvõtja saab kohe kasutama hakata. See tähendab, et liisinguintressid ei ole seotud vara valmistamise või parendamisega, vaid tegemist on tasuga asja kasutamise eest.


MKS §-de 88 ja 89 kohaselt on maksudeklaratsiooni parandamine ja maksuteate muutmine võimalik maksu aegumise tähtaja piires.


Maksuvõla kustutamine vastavalt MKS § 114 lg-le 3 on võimalik siis, kui maksuvõla tasumine on osutunud võimatuks võlgnikust mitteolenevate asjaolude tõttu. Üldjuhul on silmas peetud selliseid asjaolusid, mis ilmnesid pärast maksukohustuse tekkimist ja mida ei olnud varem võimalik ette näha.

3-3-1-30-04 PDF Riigikohus 28.06.2004

TuMS § 36 lg 1 alusel võetakse füüsilise isiku poolt saadud tulu (sh ettevõtlustulu) tulumaksuga maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus. Tulu võib tekkida ka sellest, kui kolmas isik täidab maksumaksja eest maksumaksja kohustuse. Kolmanda isiku poolt makstud summat tuleb lugeda maksumaksja tuluks ja maksustamine toimub samadel alustel nagu oleks toimunud siis, kui komas isik oleks tasunud maksumaksjale ning viimane riigile.


TuMS § 36 lg 1 ei välista, et üks kuludokument saab tõendada korraga mitme isiku kulu. Kolmanda isiku kaudu toimuva tehingu täitmise ja maksete tasaarvestamise korral on oluline, et maksustamisel võetaks arvesse kõiki sooritusi.


2000. aastal kehtinud Tulumaksuseaduse (TuMS) § 16 lg 1 alusel kuuluvad nii kasutusvaldusest kui ka rendist saadud tulu maksustamisele. Kuna antud asjas on määrava tähtsusega, kas nimetatud tulu laekus ettevõtluse käigus või tavalise füüsilisest isikust residendi tuluna, oleks maksuamet pidanud revisjoni käigus selgitama maksumaksjale nimetatud põhimõttelisi alternatiive ja nende erinevaid maksuõiguslikke tagajärgi nii kontrollitaval perioodil kui ka tulevastel perioodidel ning andma maksumaksjale võimaluse kaalutletud valikuks.

TuMS § 14 lg 4 sätestab, et ettevõtlustulu võib hõlmata ka TuMS § 16 lg-s 1 nimetatud tulusid. Seega kui maksumaksja on oma ettevõtluse kuludesse arvestanud kinnistute soetamise ja haldamisega seotud kulud, siis tuleb lugeda ka kinnistutest tulenevad tulud ettevõtluse tulude hulka. Maksumaksja tegeliku tahte väljaselgitamiseks peab aga maksuamet hindama kõiki aspekte nende kogumis. Välistatud ei ole maksumaksja eksimus oma tegevuse liigitamisel ettevõtluseks, samuti tema tahe kasutada kinnistuid hiljem teisel otstarbel kui vara soetamise hetkel.

3-3-1-55-03 PDF Riigikohus 12.06.2003

Ettevõtlusega on tegemist siis, kui vara omandati või valmistati müügi eesmärgil ning vajalik on vaadelda, kuidas käituti vara soetamise hetkel, kuidas soetatud vara kasutati ning millistel asjaoludel toimus vara müük. Kui maksumaksja on vara omandamise või kasutamisega seotud kulusid ettevõtlustulust maha arvanud, siis ei saa vara võõrandamist kvalifitseerida väljaspool ettevõtlust toimunud tehinguks, sest see võimaldaks mitmekordset tulu vähendamist.

Vara müügi maksustamist ei saa seada sõltuvusse ainuüksi sellest asjaolust, kuidas maksumaksja on oma raamatupidamises kajastanud vara soetamist. Kuna füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast, siis ei pea ettevõtja fikseerima algselt muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist ettevõtluses.


Kuna füüsilise isiku tulude ja kulude arvestus on vajalik tuludeklaratsiooni täitmiseks, siis on maksumaksjal õigus lõplikud otsused tulude kvalifitseerimise osas teha alles tuludeklaratsiooni täitmisel. Maksumaksjal on õigus ka pärast maksudeklaratsiooni esitamist ja maksu määramist vigade avastamise korral parandada vastavat maksudeklaratsiooni ning taotleda maksuhaldurilt maksuteate või maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist.


Kuna füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast, siis ei pea ettevõtja fikseerima algselt muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist ettevõtluses. Kinnistute ostu ja müügi tehingute vormistamine ja tehingute tsiviilõiguslik sisu ei sõltu sellest, kas tehingu pool tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana või mitte.

3-3-1-26-01 PDF Riigikohus 22.05.2001

Hoonete lammutamise ja ekspertiisi kulud võivad olla olulised kinnistu soetamismaksumuse väljaselgitamisel. Soetamismaksumuse suurenemine vähendab maksustatavat tulu. Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud Tulumaksuseaduse § 2 p. 6 järgi oli kasu vara müügihinna ja võõrandatud vara korrigeeritud maksumuse vahe. Korrigeeritud maksumus saadi TMS § 2 p. 7 alusel amortisatsiooni mahaarvamise ja TMS §-s 18 nimetatud kulutuste juurdearvamisega vara soetamismaksumusele. TMS § 18 lg. 1 nimetas kuludena põhivara parendamist ja täiendamist.

3-3-1-57-00 PDF Riigikohus 15.01.2001

Kuni 31. detsembrini1999 kehtinud TMS § 13 lg. 1 kohaselt arvatakse maksumaksja tulust maha üksnes sama maksumaksja poolt tehtud tema ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulutused. Abielus olev füüsilisest isikust ettevõtja saab oma ettevõtluse tulust maha arvata üksnes enda poolt tehtud kulutusi, kuigi kulutus tehti abikaasade ühisvara arvel ja soetatud vara kuulub samuti ühisvara hulka. Ettevõtlusega seotud kulutust tõendavale kuludokumendile peab olema märgitud kulutuse tegijana abikaasa nimi, kes on füüsilisest isikust ettevõtja. Kui ettevõtlusega seotud kulutus on tehtud teise abikaasa poolt, tuleb täiendavalt vormistada dokument kulutuse jagamise või hüvitamise kohta. Kulutuse jagamise või abikaasale hüvitamise kohta koostatud kirjalik dokument peab vastama raamatupidamise algdokumendi nõuetele. Sellise algdokumendi kui tõendi kontrollimise ja hindamise õigus on nii maksuametil kui ka kohtul.

Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust. Maksustamise seisukohast on seega olulised ka tehingu täitmisest tulenevad reaalsed tagajärjed - raha või vara üleandmine.


Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust. Maksustamise seisukohast on seega olulised ka tehingu täitmisest tulenevad reaalsed tagajärjed - raha või vara üleandmine.

3-3-1-18-99 PDF Riigikohus 03.05.1999

TMS §-st 29 tulenevalt on maksuameti kohalik asutus kohustatud tegema ümberarvutused maksudeklaratsioonis ja täpsustama tasumisele kuuluva maksusumma hiljemalt 1. juuliks. Hilisem ümberarvutuste ja täpsustuste tegemine on vastuolus Maksukorralduse seaduse ja Tulumaksuseaduse mõttega. Seega on seadusevastane pidada MKS § 22 kohaldamise aluseks vigu tuludeklaratsiooni vormikohasel täitmisel ja deklaratsioonis tehtud arvutustes.


TMS §-st 29 tulenevalt on maksuameti kohalik asutus kohustatud tegema ümberarvutused maksudeklaratsioonis ja täpsustama tasumisele kuuluva maksusumma hiljemalt 1. juuliks. Hilisem ümberarvutuste ja täpsustuste tegemine on vastuolus Maksukorralduse seaduse ja Tulumaksuseaduse mõttega. Seega on seadusevastane pidada MKS § 22 kohaldamise aluseks vigu tuludeklaratsiooni vormikohasel täitmisel ja deklaratsioonis tehtud arvutustes.

MKS § 22 lg. 1 on kohaldatav juhtumite puhul, kui maksudeklaratsiooni õigsust ei ole maksuhalduril võimalik kontrollida üksnes samas deklaratsioonis esitatud andmete alusel.

Maksukorralduse seadus ei anna maksuhaldurile õiguslikku alust teha pärast MKS §-s 21 lg. 1 nimetatud tähtaja lõppemist maksudeklaratsioonis ümberarvutusi ja täpsustada maksumaksja poolt tasumisele kuuluvat maksusummat maksumaksja kahjuks.

Kokku: 21| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json