https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-20-663/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.05.2022

Kui kinnisasja omanik parendab tervet ehitist, aga võõrandab parendatud ehitise korteriomanditena, on tegemist KMS § 16 lg 2 p 3 teise lause tähenduses parendatud ehitise osa võõrandamisega ning maksuvabastuse rakendamisel tuleb võtta aluseks kogu ehitise soetusmaksumus ja kogu ehitise parenduskulud. Seda ka siis, kui parendamise käigus ehitist laiendatakse külge-, peale- või allaehitamisega. Kui parenduskulude suurus ületab KMS § 16 lg 2 p 3 kolmandas lauses sätestatud piirmäära, siis on selle ehitise kõigi korteriomandite võõrandamine käibemaksuga maksustatav. Kui seda piirmäära ei ületata, siis on kõigi korterite võõrandamine käibemaksuvaba, kusjuures äriruumide puhul on lubatud vabatahtlik maksustamine KMS § 16 lg 3 p 2 kohaselt. (p 18)

Ehitise laiendamise korral külge-, peale- või allaehitamise tulemusena loodud uue ehitise osa võõrandamist saab uue ehitise osana enne esmast kasutuselevõttu maksustada ainult siis, kui laiendamise käigus ehitise olemasolevat osa ei parendata (välja arvatud hädavajalikud tööd selleks, et juurdeehitist olemasoleva ehitisega ühendada). Eelkõige saab see toimuda siis, kui ehitise laiendamise ajal jätkub olemasoleva ehitise sihipärane kasutus. Potentsiaalse ostja jaoks on sellise ehitise vanas ja uues osas asuvad korteriomandid selgelt tajutavalt erineva kvaliteedi ja lisandväärtuse astmega, mis õigustab ka oluliselt erinevat müügihinda. (p 19)


NB! Praktika muutus!

Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa kuludelt muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja käibemaksuta. Kui avaldaja on kinnituse esitanud, aga kohtul tekib sellele vaatamata kahtlus või juhib vastaspool tähelepanu sellele, et tegelikult pole alust hüvitada avaldaja menetluskulusid koos käibemaksuga, tuleb kohtul ka kontrollida, kas menetluskulude hüvitamiseks koos käibemaksuga on alust või mitte. (p 23)

3-17-590/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.03.2019

EL Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ art 19 jätab liikmesriikidele valikuvõimaluse, kas lugeda ettevõtte üleminek käibeks või mitte. (p 13) RKHK otsusest asjas nr 3-3-1-25-13 saab välja lugeda seisukoha, et käive tekib vaid ettevõtte tehingulisest üleminekust. Selle lahendi p-s 15 kinnitati ringkonnakohtu otsuses asjas nr 3-10-1514 võetud seisukohta, et VÕS § 181 ei välista TMS § 102 korras, s.o täituri kontrolli all, toimuvat müüki VÕS rakendusalast, sest selline vara müük erineb oluliselt muust täitemenetluse seadustikuga reguleeritud vara müügist täitemenetluses. Samas lahendis kinnitati ka, et VÕS § 181 omab KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel tähtsust. (p 14)

NB! Seisukoha muutus!

Praeguse otsusega muudab kolleegium asjas nr 3-3-1-25-13 tehtud otsuses võetud seisukohta. Kolleegium leiab, et ettevõtte või selle osa üleminek ei kujuta endast käivet KMS mõttes, sõltumata sellest, millisel viisil – kas seaduse alusel või tehinguliselt – see toimub. (p 15)

KMS § 4 lg 2 p 1 mõista selliselt, et ettevõtte üleminek täite- või pankrotimenetluses on ettevõtte üleminek VÕS tähenduses. KMS-s oli oluline viidata VÕS §-s 180 toodud ettevõtte ülemineku mõistele, sest teistes seadustes pole ettevõtte müügi olemust avatud. Näiteks näeb pankrotiseadus samuti ette ettevõtte kui tervikvara müügi võimaluse, kuid selles seaduses pole täpsustatud ettevõtte müügi olemust ega tingimusi. (p 17)

KMS § 4 lg 2 p 1 sõnastus viitab sellele, et säte puudutab vaid VÕS-s sätestatud ettevõtte ülemineku mõistet, mitte ettevõtte ülemineku sätete kohaldamisala piiranguid (sh VÕS § 181). Nimelt kasutatakse selles sättes sõnu „võlaõigusseaduse tähenduses“. Ettevõtte üleminekut käsitlev MKS § 37 näeb seevastu ette, et ettevõttega seotud nõuded ja kohustused lähevad omandajale üle vastavalt VÕS-s sätestatule. Seega, §-s 37 on rõhutatud, et kohustuste ülemineku hindamiseks tuleb lähtuda VÕS-s sätestatust. Praeguses vaidluses ei ole MKS § 37 asjassepuutuv, sest see ei reguleeri käivet. (p 18)

Käibemaksu seaduse eelnõu 131 SE seletuskirjas märgiti, et säte viiakse kooskõlla kuuenda direktiivi artikli 5 lõikega 8, mille vasteks on praegu EL Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ art 19. Euroopa Kohus on oma praktikas leidnud, et selle sätte eesmärgiks on muuta ettevõtte üleandmine kergemaks, lihtsustades seda ja vältides ülevõtja rahalise positsiooni koormamist sellise ülemäärase maksuga, mille ta hiljem sisendkäibemaksu mahaarvamise teel igal juhul tagasi saaks (vt Euroopa Kohtu 19.12.2018. a otsus nr C-17/18, p 13 ja seal viidatud praktika). Eeltoodud eesmärkide valguses pole ühtki põhjust kohelda erinevalt tehingulisi ja seadusest tulenevaid üleandmisi. Kaebaja esile toodud põhjendus, et pankrotihalduril või täituril on raske hinnata, kas üleantav varakogum moodustab tegutseva ettevõtte või mitte, ei ole veenev. Pankrotiseaduse § 126 lg 2 järgi on pankrotihalduril kohustus märkida pankrotivara nimekirja pankrotivarasse kuuluvate esemete väärtus ning juhul, kui pankrotivarasse kuulub ettevõte, hinnata ettevõttesse kuuluvate esemete väärtuse kõrval ka väärtust, mida ettevõte või selle osa hinnanguliselt omaks juhul, kui ettevõtte tegevust jätkatakse ja ettevõte või selle osa võõrandatakse tervikvarana. Seega peavad haldur ja täitur olema kursis müüdava varakogumi omadustega ja oskama hinnata, kas selle varakogumiga on võimalik majandustegevust jätkata või mitte. Igal juhul on nii neil kui ka varakogumi omanikul võimalik MTA-lt küsida siduvat eelotsust. (p 19)

Praegusel juhul pole tegemist laiendava tõlgendamisega, vaid tõlgendamisega, mis tugineb normi teksti analüüsile ning lähtub normi eesmärgist ja otstarbest. Maksumaksjale on üldjuhul kasulikum, kui ettevõtte üleminekut käibeks ei loeta, sest siis pole vaja erinevate kaupade käibemaksu määra kindlaks teha. Samuti on sel juhul ettevõtte hind käibemaksu võrra väiksem, mis tähendab, et ülevõtja ei pea soorituseks leidma rahasummat, mille ta hiljem nagunii sisendkäibemaksuna tagasi saaks. Samad eelised esinevad ka ettevõtte üleandmisel pankroti- ja täitemenetluses, seepärast pole põhjust sätet kitsendavalt tõlgendada. (p 20)


Praegusel juhul pole tegemist laiendava tõlgendamisega, vaid tõlgendamisega, mis tugineb normi teksti analüüsile ning lähtub normi eesmärgist ja otstarbest. (p 20)

3-16-517/32 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.11.2018

Kolleegium on varem kehtinud õigusnorme tõlgendades asunud seisukohale, et bürooruumid võivad asuda mitteelamu kasutusotstarbega hoones (RKHK otsus asjas nr 3-15-2961/28, p 13). Ka 1. juulil 2015 jõustunud EhS § 50 lg 7 p 1 alusel kehtestatud määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ lisa ei näe ette elamu kasutusotstarbega hoone kasutamist büroohoonena. EhS § 16 lg 2 esimese lause järgi tuleb ehitist kasutada kasutusotstarbe kohaselt. (p 10)

Pelgalt ehitusõiguslikust kasutusotstarbest lähtumine ei pruugi käibemaksuseaduse kontekstis eluruumide ja mitteeluruumide eristamisel viia õigele tulemusele (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-47-15, p 16). (p 10)


Euroopa Kohtu praktika kohaselt kindlustab ühtne käibemaksusüsteem, et igasugune majandustegevus, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest, maksustatakse täiesti neutraalselt, kui see tegevus on iseenesest käibemaksuga maksustatav (vt nt C-672/16: Imofloresmira - Investimentos Imobiliários, p 38 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)


Ka suulise seletusega saab äriplaani tõendada. Käibemaksuseadusest ega maksukorralduse seadusest sellist piirangut ei nähtu. Äriplaani tõendamiseks sobivad kõik MKS § 59 lg-s 1 nimetatud tõendid, sh maksukohustuslase suuline teave. (p 11)


Käibemaksudirektiivi (nõukogu 28. novembri 2016. a direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) art 168 järgi saab isik kasutada sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust juhul, kui ta tegutseb kauba või teenuse omandamise ajal maksukohustuslasena selle direktiivi tähenduses ja kasutab asjaomaseid kaupu või teenuseid maksustatavate tehingute tarbeks (vt nt C-140/17: Gmina Ryjewo, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on selgitanud ka seda, et kui maksukohustuslase poolt omandatud kaupu või teenuseid kasutatakse tehingutes, mis on maksust vabastatud või ei kuulu käibemaksu kohaldamisalasse, ei või käibemaksu arvestada ega sisendkäibemaksu maha arvata (vt nt C-672/16, p 30 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)

Kui käimasoleva kohtumenetluse tulemusel peaks selguma, et kaebajal puudus maksuotsuse tegemise ajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, ei välista see käibemaksu korrigeerimist tulevikus. Kui kaebaja hakkab edaspidi korterit kasutama äriühingu kontorina, on tal õigus korrigeerida korteriomandi soetamisel tasutud käibemaksu vastavalt korteriomandi maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsusele (KMS § 32 lg-d 4–42). (p 17)


Kui maksuhaldur on maksuotsust nõuetekohaselt põhjendanud, lasub MKS § 150 lg 1 järgi maksukohustuslasel kohustus tõendada, et ehitusõiguslikule kasutusotstarbele mittevastav äriplaan on realistlik. Kavatsuse tõendamise puhul ei kehti tavapärasest leebem tõendamisstandard. Kui esineb õiguslikke takistusi, mis ei lase kaebaja äriplaani ellu viia, peaks maksukohustuslane esile tooma, milliseid abinõusid on ta kasutanud või plaanib kasutada, et viia eluruumi kasutusotstarve kavandatava kasutusotstarbega kooskõlla (RKHK otsus asjas nr 3-15-2961/28, p-d 16–18). Ehitusõiguslik kasutusotstarve takistas kaebaja äriplaani teostamist, kuid kaebaja ei näidanud maksumenetluses ära, et ta oleks astunud samme selle takistuse kõrvaldamiseks. (p 12)

Maksuhaldur ei põhjendanud maksuotsust väitega, et korter soetati kaebaja juhatuse liikme elukoha tarbeks. Seetõttu ei pidanud vastustaja seda asjaolu ka tõendama. Kuna vastustaja lähtus maksumenetluses kaebaja seletusest, et ta soetas korteri äriühingule kontoriks, lasub kaebajal tõendamiskoormus tõendite osas, mis kinnitaksid, et tal oli maksuotsuse tegemise ajal tõepoolest kavatsus võtta korter kasutusele äriühingu kontorina. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid näiteks töötajate palkamise ega kontori sisustamise kohta. (p 13)


Kohus hindab haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause). Seepärast tuleb haldusakti õiguspärasust hinnata haldusakti andmise ajal olemasolevate faktide põhjal. Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused (sh isiku käitumine) ei mõjuta haldusakti õiguspärasust, kuid isiku tegevus pärast haldusakti andmist võib kaudselt kinnitada tema esialgseid kavatsusi (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-16, p 22). (p 13, vt ka p 15)

2-14-21710/105 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.01.2018

Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne 1. juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). KAS § 83 lg st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samas lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust. Küll saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada. (p 25.3)

Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumine ei välista laenuandja nõuete maksmapanemist. Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, mis sama paragrahvi lg 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. (p-d 39-40, 44)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)

Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)


Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga, kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2)

Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

VÕS § 14 rikkumisest tulenev nõue on iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab käenduslepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)


Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2)

KAS § 83 lg 3 ei kehtesta üksnes krediidiasutuse avalik-õiguslike normatiivide järgimise kohustust, vaid sätestab ka eraõiguslikke kohustusi klientide suhtes. Sellele viitab nii sätte sõnastus kui ka paiknemine KAS 7. ptk-s, mis pealkirja järgi reguleerib krediidiasutuste usaldusväärsuse kõrval ka klientide huvide kaitset. Seda sätet ei ole põhjust tõlgendada klientide huve piiravalt ega lähtuda sellest, et KAS-s reguleerib klientide kaitset üksnes KAS 7. ptk 3. jagu või koguni üksnes KAS § 89. (p 25.2)

Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne 1. juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). KAS § 83 lg st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samas lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust. Küll saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada. (p 25.3)

Professionaalne krediidiandja pidi ka enne VÕS § 4031 jõustumist 1. juulil 2011 vähemasti tarbijakrediidilepingu sõlmimisel teavitama tarbijat krediidivõtmisega seotud riskidest, mh tarbija töö- või tervisekaotusest tingitud makseraskuste tagajärgedest, mh võimalusest leping sel juhul üles öelda ja kogu laenu kohest tagastamist nõuda, võimalikest kõrvalnõuetest (eelkõige viivisest), tagatisvara võõrandamisega seotud riskidest ja kuludest ning võimalikust tagatisvara väärtuse langusest tingitud tagatisvara müümisest üles jääda võiva jääkvõla maksmise riskist. Sellist teavitamiskohustust on Riigikohus sedastanud ka varem (Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). (p 25.1)

Professionaalne krediidiandja peab täpsemalt selgitama, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja arvestada edaspidi, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Kahtlusi võiks äratada asjaolu, et arvestatud kuusissetulek avalikult suhteliselt vähetuntud tööandjalt on laenu taotlemise ajal erakordselt kõrge ja võib olla ka eluliselt ebausutav ning arvestada ja kontrollida tuleks tööandja püsivat võimet sellist sissetulekut tagada. Samuti võiks kahtlust äratada asjaolu, kui laenutaotleja sissetulek suureneb just enne laenu taotlemist. Renditulu arvestamisel sissetulekuna peaks professionaalne laenuandja kontrollima vähemasti, kas, kaua ja millistel tingimustel oli rendi maksmine lepinguga ette nähtud. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. (p 29.2)

Laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui krediidiandja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib aga olla VÕS § 101 lg 3 alusel osaliselt või ka täielikult välistatud. (p 29.3)

Krediidi tagatiseks oleva vara väärtuse vähenemine on kehtiva õiguse järgi üldjuhul krediidivõtja risk. See tähendab muu hulgas seda, et kui krediidivõla sissenõudmiseks tagatisvara müüakse ning kui sellest ei jätku võla katmiseks, jääb krediidivõtjale kohustus tasuda ka n-ö jääkvõlg, sest võla lõppemist tagatise võõrandamisega ei ole seaduses ette nähtud. See põhimõte kehtib mh nii liisingu kui ka eluasemelaenu puhul ja puudutab mh võlga tagavaid käendajaid. Kui krediidivõtjal ei ole võla tasumiseks võimalusi, võib tal olla võimalik taotleda pankroti väljakuulutamist ja kohustustest vabastamist või võlgade ümberkujundamist võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse järgi. Seaduspärast käitumist täitedokumendi sissenõudmiseks saaks pidada hea usu põhimõtte ja laenulepinguga vastuolus olevaks esmajoones vaid juhul, kui krediidiandja tahe olnuks seejuures krediidisaajat kahjustada või kui krediidiandja olnuks täitemenetluses raskelt hooletu ega aidanuks võlausaldaja ja sissenõudjana kaasa kinnistu müümisele võimalikult kallilt või takistanuks müüki. Täitemenetluses avalikul enampakkumisel kinnistu müümisel tehakse seda eelduslikult turuhinna eest, kui enampakkumise korraldamisel järgitakse seaduse nõudeid ja eriti kui pakkumisel osaleb mitu isikut. (p-d 32-33, 35)

Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumine ei välista laenuandja nõuete maksmapanemist. Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, mis sama paragrahvi lg 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. (p-d 39-40, 44)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)


Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)


Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 24. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01). (p 46)

Riigikohus on varem leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Samas on Riigikohus varem leidnud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Seda seisukohta täpsustati. (p 47)

Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)


Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)

Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)

Käendajal võib olla VÕS § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab lepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)


Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)


TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 31 10, p 14). (p 15.1)


Solidaarvõlgnikena osalevad kostjad vastavalt laenusaaja ja käendajana menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2) ning seega tuleb hageja nõudeid kummagi kostja vastu ja kostjate vastuväiteid eristada (vt ka nt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 9). (p 16)


Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)

Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt nt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11). (p 36)


Tasaarvestuse avaldust juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ehk kohtumenetluses alternatiivselt tehtud avaldust ei saa lugeda tingimuslikuks VÕS § 198 teise lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44). (p 42) Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p-d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p-s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)


Laenuandja ei saa laenu sissenõudmisega seotud esindajakuludelt käibemaksu tulenevalt käibemaksuseaduse § 16 lg 21 p-st 2 tagasi arvestada ja võib seega menetluskulude kostjate kanda jätmise korral nõuda kulude hüvitamist käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). (p 55)

3-15-2961/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.12.2017

Seisukoht, et kinnisasja väljaüürimine kontorina või kasutamine äriühingu kontorina annab aluse korteriomandite soetamisel tasutava käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata, ei ole täies kooskõlas seadusega. Kinnisasja üürile andmine on üldjuhul maksuvaba käive. Üksnes siis, kui maksukohustuslane on maksuvabastusest loobunud, esitades enne käibe toimumist kirjaliku teate maksuhaldurile, on tegemist maksustatava käibega. (p 11)

Kinnisasja üürile andmine on üldjuhul maksuvaba käive. Selleks, et tegemist oleks maksustatava käibega, pidi maksukohustuslane enne tehingu tegemist maksuvabastusest loobuma kirjaliku teatega maksuhaldurile. Kui selline teade maksuhaldurile esitati, võib äriplaani usutavust suurendada see, kui teade esitati enne maksuhalduri kontrollitoiminguid. KMS § 16 lg 3 lubab teate esitada enne käibe toimumist samal maksustamisperioodil või varem. Seega on teate esitamine põhimõtteliselt võimalik ka ajal, mil kinnisasi soetati. (p 20)


Tõendamiskoormus ehitusõiguslikule kasutusotstarbele mittevastava äriplaani realistlikkuse osas lasub MKS § 150 lg 1 kohaselt maksukohustuslasel ning sõltumata sellest, et tegemist on kavatsuse tõendamisega, ei kehti siin tavapärasest leebem tõendamisstandard. (p 16)

Kui äriplaani elluviimiseks esineb seadusandlikke takistusi, ei pruugi see olla üldse elluviidav. Kui sellised takistused on kõrvaldatavad, saab äriplaani usutavuse hindamisel arvesse võtta seda, kas maksukohustuslane on astunud samme takistuste kõrvaldamiseks ja millal neid samme astuti. Maksukohustuslane peaks eelduslikult näitama, milliseid abinõusid ta on rakendanud või planeerib rakendada, et eluruumi kasutusotstarvet muuta kavandatava kasutusotstarbega kooskõlas olevaks. Nende abinõude realiseeritavuse hindamisel tuleb arvestada ka kolmandate isikutega seotud õiguslikke riske, nt korterelamu kaasomanike õigust ja huvi takistada kasutusotstarbe muutmist või kasutusotstarbele mittevastavat kasutust. (p-d 17 ja 18)


Tõendamiskoormus ehitusõiguslikule kasutusotstarbele mittevastava äriplaani realistlikkuse osas lasub MKS § 150 lg 1 kohaselt maksukohustuslasel ning sõltumata sellest, et tegemist on kavatsuse tõendamisega, ei kehti siin tavapärasest leebem tõendamisstandard. (p 16)

Kui äriplaani elluviimiseks esineb seadusandlikke takistusi, ei pruugi see olla üldse elluviidav. Kui sellised takistused on kõrvaldatavad, saab äriplaani usutavuse hindamisel arvesse võtta seda, kas maksukohustuslane on astunud samme takistuste kõrvaldamiseks ja millal neid samme astuti. Maksukohustuslane peaks eelduslikult näitama, milliseid abinõusid ta on rakendanud või planeerib rakendada, et eluruumi kasutusotstarvet muuta kavandatava kasutusotstarbega kooskõlas olevaks. Nende abinõude realiseeritavuse hindamisel tuleb arvestada ka kolmandate isikutega seotud õiguslikke riske, nt korterelamu kaasomanike õigust ja huvi takistada kasutusotstarbe muutmist või kasutusotstarbele mittevastavat kasutust. (p-d 17 ja 18)

3-3-1-1-17 PDF Riigikohus 19.04.2017
LS

Direktiivi 2006/112 art 2 lg 2 ei kohusta p‑i c (kuidas teha kindlaks esmane kasutusele võtmine) sisustama just ja ainult KMS-is. Õigusnormi sisustamisel ja tõlgendamisel tuleb lähtuda õiguskorrast tervikuna ning mõisteid kasutada nende tavapärases tähenduses, kui norm ei näe ette teisiti. Mootorsõiduki kasutamise eeldatav sihipärane eesmärk on liikluses osalemine. Liikluses osalemine eeldab liiklusregistris registreerimist. Mootorsõiduki esmane kasutusele võtmine ja registreerimine on üldjuhul õiguslikult omavahel seotud. Erandiks võivad olla vaid olukorrad, kus mootorsõiduki parameetrite tõttu ei ole seda vaja registreerida või mootorsõidukit kasutatakse viisil, mis ei eelda registreerimist. Sihipäraseks kasutamiseks tuleb sõiduk registreerida liiklusregistris ning MTA võib lähtuda eeldusest, et sõiduki esmaseks kasutusajaks on registris registreerimise hetk. Kohustus tõendada seda, et mootorsõiduki faktiline kasutus algas varem, on maksukohustuslasel. Müügieelne proovisõit teisaldatavate registreerimismärkidega ei ole mootorsõiduki kasutusele võtmine KMS § 2 lg 7 p 3 mõttes. (p 20-23)


    Kehtetu:

Asja arutamise uuendamine on HKMS § 130 p-st 2 tulenevalt pigem erand (vt ka RKTsK otsus asjas nr 3-2-1-113-11, RKKK otsus asjas nr 3-1-1-67-06). Asja arutamise uuendamise vajalikkuse üle otsustamisel kohtul ulatuslik otsustusruum. Kõrgemalseisev kohus saab sellesse sekkuda vaid piiratud juhtudel. Teatud asjaolude esinemise korral puudub kohtul siiski otsustusruum asja arutamise uuendamise üle otsustamisel. (p 13-16)


3-3-1-25-13 PDF Riigikohus 10.06.2013

Kinnistute võõrandamisel, mis ei olnud KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt käsitatav käibena, kehtib ostja kohta põhimõte, millest lähtuvalt sisendkäibemaksu mahaarvamine toimub selle alusel, mida ostja hakkab või kavatseb hakata omandatud kinnistuga tegema – kas sellest tekib maksustatav või maksuvaba käive.

Maksuhaldur pole kahtluse alla seadnud asjaolu, et mittekäibena käsitatav tehing oli ettevõtlusega seotud. Sellises olukorras ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramine õigustatud. Kinnistute soetamise viis, st ettevõtte üleminek, ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramisel asjassepuutuv argument. Otsuses asjas nr 3-3-1-3-09 on leitud, et sisendkäibemaks arvatakse maha kohe kaupade ja teenuste soetamisel või nende eest tasumisel, sõltumata sellest, millal tegelikult hakatakse kaupa või teenust kasutama. Sisendkäibemaksu mahaarvamisel pole oluline, kas ostja on tasunud kauba või teenuse eest osaliselt või täies ulatuses. Mahaarvamine on lubatud, kui tegemist on maksustatava käibe tarbeks soetatud kauba või teenusega. Seda seisukohta ei muudeta, sest käibemaksu kumuleerumist tuleb vältida. Käibemaksu kumuleerumist on analüüsitud otsuses haldusasjas nr 3-3-1-21-02 (vt p 18).


Käibemaksuga maksustatakse ja ostja saab sisendkäibemaksuna maha arvata üksnes sellise käibemaksusumma, mis on arvestatud tehingutelt, millest tekib Eestis käive, ja tingimusel, et neid tehinguid ei käsitata maksuvaba käibena. Käivet ei teki ettevõtte või selle osa üleandmisest võlaõigusseaduse tähenduses. Ettevõtte üleminekut reguleerib kehtivas õiguses esmajoones VÕS 9. peatüki 4. jagu (§ d 180–185). VÕS § 181 kohaselt ei kohaldata VÕS 9. peatüki 4. jao sätteid ettevõtte üleminekule juriidiliste isikute ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise puhul, samuti kui ettevõtte üleminek toimub seaduse alusel, eelkõige sundtäitmisel või pankrotimenetluses.

VÕS § 181 omab KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel tähtsust. Samas ei välista VÕS § 181 igasugust TMS-ga reguleeritud vara müüki VÕS rakendusalast. Otsuses asjas nr 3-2-1-131-12, p-s 12 on leitud, et täitemenetluse seadustik ei keela kasutada ostueesõigust, kui kinnisasi müüakse kohtutäituri kontrolli all TMS §-s 102 sätestatud korras. Sellist praktikat ei saa tunnustada, mis võimaldab võlgnikul ostueesõiguse kasutamise vältimiseks taotleda asja müümist kohtutäituri kontrolli all.

Vara müük TMS § 102 alusel erineb oluliselt muust selle seadustikuga reguleeritud vara müügist täitemenetluses. VÕS §-s 181 kasutatud mõiste „sundtäitmisel“ ei tähenda TMS § 102 viisil müümist, sest TMS § 102 lg-s 6 on selgelt ja ühemõtteliselt viidatud võlaõigusseaduse kohaldatavusele. Seega ei välista kinnisasjade müük kohtutäituri kontrolli all TMS § 102 lg 1 tähenduses ettevõtte üleminekut VÕS § 180 järgi ning VÕS §-st 181 tulenev piirang ei rakendu. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 27.03.2019, nr 3-17-590/31, 15 jj)

3-3-1-72-12 PDF Riigikohus 11.02.2013

Maksuõigussuhetes on TsÜS § s 25 toodud üldpõhimõttest erandlikult omistatud kohaliku omavalitsuse üksuse asutustele juriidilise isikuga sarnane õigusvõime. Ametiasutused või hallatavad asutused ei saa omavahel küll teha tsiviilõiguslikult kehtivad tehinguid, kuid nende vahel võib toimuda kauba võõrandamine KMS § 2 lg 5 tähenduses või teenuse osutamine KMS § 2 lg 3 p 3 tähenduses. Kui see toimub ettevõtluse käigus, siis maksustatakse ka asutuste omavaheline käive käibemaksuga üldises korras ning asutusel on õigus maha arvata sisendkäibemaksu üldises korras. Võimalik omavaheline alluvussuhe ei ole käibemaksuga maksustamise seisukohast oluline.

Riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse asutuste omavahelise käibe maksustamise vajadus tuleneb ka käibemaksudirektiivi preambuli põhjenduses 5 kirjeldatud lisandväärtusmaksu üldisest põhimõttest, mille kohaselt on maksustamine neutraalne siis, kui maksu kohaldamine hõlmab kõiki tootmis- ja turustusetappe.

Kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse ja ametiasutuse hallatava asutuse vahelist käivet tuleb maksustamise seisukohast hinnata samamoodi nagu käivet, mis oleks tekkinud tsiviilõiguslikust tehingust kahe iseseisva juriidilise isiku vahel (näiteks kui linna spordiasutuste haldamiseks oleks moodustatud mitu sihtasutust, kes oleksid omavahel teinud müügitehingu). Tõendite hindamisel tuleb aga arvestada asutuste õigusvõime piiratud olemust.

Kinnisasja parendusi saab käsitada iseseisva kauba võõrandamisena kui parenduste käigus luuakse olemasolevale ehitisele juurdeehitis. Sellisel juhul toimub ehitise osa võõrandamine enne ehitise osa esmast kasutuselevõttu ning selline tehing on KMS § 16 lg 2 p 3 kohaselt käibemaksuga maksustatav. Riigikohtu otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-18-09 (p 11) on selgitatud, et tulenevalt KMS § 16 lg 2 p st 3 võib olemasoleva ehitise parendamise korral maksuobjektiks olla juurdeehitis, mis võõrandati eraldi. Vaidlusaluses asjas ei ole esitatud tõendeid, millest järelduks, et objekt, mis spordikeskusele üle anti ja raamatupidamises investeeriguna kajastati, oleks olnud olemasoleva spordihoone juurdeehitis, mida oleks saanud iseseisva kaubana üle anda.


Kohtupraktikas (vt otsus kohtu¬asjas nr 3-3-1-29-99) on selgitatud, et maksuõiguses tuleb ettevõtluseks pidada mitte üksnes ettevõtjate tegevust, vaid ka teiste isikute maksuseadustes sätestatud tingimustele vastavat majandustegevust. Kui kahe eraõigusliku juriidilise isiku vahel oleks toimunud tehing, kus üks juriidiline isik korraldab teise isiku omandis oleva kinnisasja ehitamist või remonti, siis oleks seda maksustatud sõltuvalt tehingu asjaoludest kas kauba võõrandamise või teenuse osutamisena. Avalik-õigusliku isiku asutuste vahel toimunud samasuguse tehingu käibemaksuga maksustamata jätmisel võiks selle tulemusena lõpptarbijale pakutava toote (spordihoone kasutamise teenus) omahind suureneda või väheneda võimaliku maksmata või maha arvamata sisendkäibemaksu võrra.


Registreerimiskohustuse aja tuvastamisel lähtus ametiasutus eeldusest, et tehtud tehing kujutas endast kauba soetamist ja edasimüüki. Asjaolu, et ametiasutuse maksuõiguslik käsitlus tehingu tõlgendamisest kauba võõrandamisena oli ekslik, ei tohiks tuua kaasa sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kaotamist ja sellega kaasnevat käibemaksu kumulatsiooni.


Kohaliku omavalitsusüksuse ametiasutus registreeriti käibemaksukohustuslaseks tagasiulatuvalt alates 31. oktoobrist 2009, samuti toimus kauba võõrandamisega käsitatud tehing 31. oktoobril 2009. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus tulenes KMS § 29 lõikest 5, kuid kui osutati vaid teenust, siis nimetatud säte ei kohaldu. Sellisel juhul ei saaks ametiasutus enne käibemaksukohustuslasena registreerimise päeva soetatud teenustelt sisendkäibemaksu maha arvata, kui teenuse edasimüük toimus 31. oktoobril 2009 või hiljem.

Kui ametiasutus sai ja osutas teenust osaliselt ka enne 31. oktoobrit 2009, siis võib rakendamisele kuuluda KMS § 20 lg 11 koostoimes § 19 lõikega 1. Sellisel juhul tuleb arvestada ka Euroopa Kohtu (kohtuasi nr C 385/09) seisukohta, mille kohaselt siseriikliku õigusega ei tohi keelata sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust tagasiulatuvalt, kui käibemaksukohustuslane täidab kõik direktiiviga käibemaksu mahaarvamiseks ette nähtud tingimused ja registreerib ennast mõistliku aja jooksul pärast registreerimiskohustuse tekkimist liikmesriigis käibemaksukohustuslaseks. Praegusel juhul võib tekkida vajadus jätta KMS § 29 lg 5 kohaldamata vastuolu tõttu käibemaksudirektiiviga ning lubada kaebajal sisendkäibemaksu maha arvata enne käibemaksukohustuslasena registreerimist saadud teenustelt.

3-3-1-89-11 PDF Riigikohus 15.03.2012

Ettevõtte üleandja ja ettevõtte omandaja vahelise tehingu puhul saab kohaldada KMS § 4 lg 2 p-s 1 sätestatud erandit käibemaksuga maksustamise üldreeglist. Käivet ei teki tehingust, millega üleandja annab ettevõtet või selle osa moodustava vara ja õiguste kogumi üle vahetult omandajale. Sellises olukorras teostavad üleandja ja omandaja tehingulist kujundusõigust ning neil on võimalus mõista tehingu olemust ja aru saada, kas tegemist on KMS § 4 lg 2 ps-t 1 tuleneva erandiga.

KMS § 4 lg 2 p 1ei ole kohaldatav kui ettevõtte üleminek toimub mitme tehingu tulemusena vahendlikult ning mõnes tehingus osalevad ka kolmandad isikud. Sellisel juhul toimub käive käibemaksuseaduse tähenduses ning tavapärane käibemaksuga maksustamine. Võõrandajal tuleb neilt tehingutelt tasuda käibemaks ja omandajal on õigus sisendkäibemaks maha arvata. Selline käsitlus välistab mõju tehingupooleks oleva kolmanda isiku käibemaksukohustusele.

Kolmanda isiku osavõtt mõnest tehingust, mille tulemusena ettevõte üle läheb, ei välista muid ettevõtte üleminekuga kaasnevaid õiguslikke tagajärgi (nt MKS § 31 lg-s 1 sätestatud kohustuste ja nõuete üleminek vastavalt MKS §-le 37).


Ettevõtte ülemineku raames kolmandate isikute osalusel toimuvate tehingute maksustamine on võimalik juhul, kui need kvalifitseeritakse näilike tehingutena MKS § 83 lg 4 mõistes või kohaldatakse MKS § 84. Riigikohus märkis haldusasja nr 3-3-1-20-11 p-s 15, et KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel ja maksukohustuse määramisel ei pea tuginema MKS § 83 lg-le 4 või §-le 84, kuna ettevõtte või selle osa üleandmise kohta ei tule vormistada mingit spetsiifilist üleandmise lepingut. Nendele sätetele tuginemine on asjakohane juhul, kui ettevõtte üleminek toimub kolmandate isikute osalusel tehingutega, millega püütakse varjata teist tehingut või mis ei vasta tehingu tegelikule majanduslikule sisule.

3-3-1-20-11 PDF Riigikohus 01.06.2011

Vaideotsuse peale saaks kaebuse esitada ainult siis, kui sellega oleks rikutud kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult.


Halduskohus saab välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid. Haldusmenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmine ei ole halduskohtu pädevuses.


Ettevõtte osa üleandmise puhul võlaõigusseaduse tähenduses ei teki KMS § 34 lg 2 p 1 kohaselt käivet ning seetõttu ei ole ka õigust sisendkäibemaksu maha arvata. Ettevõtte või selle osa ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Ettevõtte ülemineku hindamisel arvestatavateks kriteeriumiteks on mh: 1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; 7) nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine; 8) ettevõtja omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus. Nimetatud kriteeriumitel on eri tüüpi ettevõtete puhul erinev kaal.

Ettevõtte osa üleandmise puhul võlaõigusseaduse tähenduses on käibemaksuga maksustamine analoogne olukorraga, kus käibemaksuga ei maksustata kinnisasja kui kauba käivet. Ostja ei saa käibemaksu maha arvata või selle tagastamist nõuda, sest hoolimata käibemaksu tasumisest müüjale on ikkagi tegemist maksuvaba käibega. Täielikult tuleb välistada maksuvaba käibe puhul käibemaksu tagastamine siis, kui müüja pole käibemaksusummat riigile üle kandnud (vt Riigikohtu 06.04.2005 otsust asjas nr 3-3-1-8-06, 13.04.2006 otsust asjas nr 3-3-1-22-06 ja 08.06.2006 otsust asjas nr 3-3-1-37-06).

Ettevõtte osa üleandmise puhul maksukohustuse määramisel ei pea maksuhaldur tuginema MKS § 83 lg-le 4 või §-le 84. Ettevõtte või selle osa üleandmise kohta ei tule vormistada mingit spetsiifilist üleandmise lepingut. Õiguslikult ei ole reguleeritud, millise lepingu alusel ettevõte üle antakse.

3-3-1-47-10 PDF Riigikohus 12.08.2010

Käibe maksustatava väärtuse moodustab kauba või teenuse müügihind ning kõik muu tasuna käsitatav, mille kauba võõrandaja või teenuse osutaja kauba ostjalt, teenuse saajalt või kolmandalt isikult kauba või teenuse eest on saanud või saab. Ühtset käibemaksusüsteemi käsitlevas Euroopa Liidu Nõukogu direktiivis 2006/112/EÜ on selgitatud, et kaupade ja teenuste suhtes kohaldatakse üldist tarbimismaksu, mis on täpselt võrdeline kaupade ja teenuste hinnaga, olenemata nende tehingute arvust, mis tehakse tootmise ja turustamise käigus enne maksustamisetappi (art 1 lg 2 esimene lõik). Samas direktiivis on sätestatud, et käibemaksuga maksustatakse muu hulgas "teenuste osutamine tasu eest" (art 2 lg 1 p c). Samuti sätestatakse, et "teenuste osutamine" on mis tahes tehing, mis ei ole kaubatarne (art 24). Nõude loovutamise või võla ülekandmise korral toimub isikute asendamine võlasuhtes, mille puhul võlasuhte iseloom ja sisu ei muutu. Võlasuhte ühe poole asendumine iseenesest ei ole ettevõtluse korras hüve osutamine, mis saaks KMS § 2 lg 3 p 3 kohaselt olla käibemaksuga maksustatav teenus. Rahalise nõude loovutamise või võla ülekandmise korral toimub tasu eest teenuse osutamine vaid sellisel juhul, kui rahalise nõude eest tasutav või saadav summa erineb rahalise nõude nimiväärtusest nõude või kohustuse ülemineku hetkel. Nõude loovutamise või võla ülekandmise käigus ühelt isikult teisele üle läinud nõude või kohustuse väärtuse enda ulatuses käibemaksuga maksustatavat käivet ei teki, sest rahaline nõue ei ole iseseisvalt tarbitav hüve (vt ka Euroopa Kohtu otsuse kohtuasjas C-305/01: MKG-Kraftfahrzeuge-Factoring punkte 47-50).

3-3-1-18-09 PDF Riigikohus 06.05.2009
KMS

Kinnisasja käive oli KMS § 16 lg 2 p-st 3 lähtudes maksuvaba nii enne kui pärast 1. jaanuari 2006. Maksuvabastust ei kohaldatud ehitisele, mis võõrandati enne selle esmast kasutuselevõttu. Alates 1. jaanuarist 2006 ei kohaldata maksuvabastust ka siis, kui ehitist on oluliselt parendatud ja see võõrandatakse enne parendamisele järgnevat taaskasutuselevõttu. Enne 1. jaanuari 2006 polnud oluliselt parendatud ehitise võõrandamine enne selle taaskasutuselevõttu maksuobjektiks. Nii enne kui pärast 1. jaanuari 2006 võis maksuobjektiks olla juurdeehitis, mis võõrandati eraldi.

Mõisteid ehitise esmane ja taaskasutuselevõtt tuleb vaadata koos, kusjuures neil puudub kattuv osa. Kui taaskasutuselevõtt tuleb siduda varemkasutatud ehitise parendamisega, siis esmakasutuselevõtt uusehitisega. Ehitise parendamise sidumine esmakasutuselevõtuga moonutaks alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva KMS § 16 lg 2 p 3 redaktsiooni sisu, sest nimetatud sätte alusel on oluline hoopiski see, millisel määral ehitist parendati. Kui parendustega seotud kulutused ületavad vähemalt 10% ehitise või selle osa soetusmaksumust enne parendamist, siis maksuvabastust ei kohaldata. Järelikult on varem kasutatud, kuigi parendatud ehitise võõrandamine maksuvaba käive, kui parendamine ei toimunud olulises määras. KMS § 16 lg 2 p-st 3 ei nähtu ega tulene, et oluline oleks kinnistu jagamine või ehitise sihtotstarbe muutmine.

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json