Kohtulahendite liigitus

Kokku: 26| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-16-517/32 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.11.2018
Käibemaksudirektiivi (nõukogu 28. novembri 2016. a direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) art 168 järgi saab isik kasutada sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust juhul, kui ta tegutseb kauba või teenuse omandamise ajal maksukohustuslasena selle direktiivi tähenduses ja kasutab asjaomaseid kaupu või teenuseid maksustatavate tehingute tarbeks (vt nt C-140/17: Gmina Ryjewo, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on selgitanud ka seda, et kui maksukohustuslase poolt omandatud kaupu või teenuseid kasutatakse tehingutes, mis on maksust vabastatud või ei kuulu käibemaksu kohaldamisalasse, ei või käibemaksu arvestada ega sisendkäibemaksu maha arvata (vt nt C-672/16, p 30 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16) Kui käimasoleva kohtumenetluse tulemusel peaks selguma, et kaebajal puudus maksuotsuse tegemise ajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, ei välista see käibemaksu korrigeerimist tulevikus. Kui kaebaja hakkab edaspidi korterit kasutama äriühingu kontorina, on tal õigus korrigeerida korteriomandi soetamisel tasutud käibemaksu vastavalt korteriomandi maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsusele (KMS § 32 lg-d 4–42). (p 17)
3-15-2058/52 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.11.2017
3-15-838/22 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.10.2017
Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa seada sõltuvusse ja ostja mahaarvamise õiguse kasutamist keelata ainuüksi põhjusel, et arve väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, kui arve sisaldab kõiki andmeid, mis võimaldavad tuvastada tehingute sisu ja toimumise arvel märgitud isikute vahel. (p 15) Käibemaksudirektiivi art 168 järgi on sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimusteks, et maksukohustuslane peab kaupu või teenuseid kasutama oma maksustatavate tehingute tarbeks ja et neid kaupu või teenuseid peab talle tarnima või osutama mõni teine maksukohustuslane. Direktiivist ei tulene, et maksukohustuslase staatus sõltub käibemaksukohustuslase registreeringu olemasolust. Samuti ei tähenda asjaolu, et maksukohustuslasest tarnija ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, seda, et tema väljastatud arve alusel ei saa sisendkäibemaksu maha arvata, kui arve sisaldab kõiki direktiivis nõutud andmeid (Euroopa Kohtu otsus asjas C-277/14: PPUH Stehcemp, p-d 28, 33, 34, 40 ja 41). (p 12) Euroopa Kohus on otsesõnu selgitanud, et käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustuse puhul on tegemist kõigest kontrolliotstarbelise vorminõudega, mis ei saa seada kahtluse alla õigust käibemaksu maha arvata, kui selle õiguse tekkimise materiaalõiguslikud tingimused on täidetud (kohtuasi C-183/14: Salomie ja Oltean, p 60; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-51-15, p 12). (p 13) Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et maksukohustuslasel on õigus maha arvata käibemaks, mille ta on tasunud teisele maksukohustuslasele, kes ei ole end käibemaksukohustuslasena registreerinud, kui arvetel on märgitud direktiivis nõutud andmed, eeskätt teave, mis võimaldab tuvastada arve koostanud isiku ja osutatud teenuste või tarnitud kauba laadi (nt kohtuasjad C-438/09: Dankowski, p 38; C-324/11: Tóth, p-d 32–34). (p 14) Arvete väljastaja peab KMS § 3 lg 6 p 2 alusel tasuma arvetel märgitud käibemaksusumma riigile, mistõttu tekiks mahaarvamise õiguse keelamisel lubamatu käibemaksu kumulatsioon ja keelamine oleks vastuolus käibemaksuga maksustamise neutraalsuse põhimõttega. Sellises olukorras ei takista asjaolu, et teenuse osutaja oli arvete väljastamise ajal käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud, ostjat mahaarvamisõigust kasutamast. (p 16)
3-3-1-53-16 PDF Riigikohus 26.01.2017
Lähtekohana tuleb silmas pidada käibemaksu neutraalsuse põhimõtet, sh seda, et sisendkäibemaks arvatakse maha kohe maksustatava käibe tarbeks kaupade ja teenuste soetamisel, sõltumata sellest, millal tegelikult hakatakse kaupa või teenust majandustegevuses kasutama. Pelk maksudest kõrvalehoidumise tõkestamise eesmärk ei ole piisav mahaarvamise keelamiseks (vt nt RHKH otsused asjades nr 3-3-1-3-09 ja 3-3-1-47-15). Kuna ehitusjärgus hoonet reaalselt veel ei kasutata, siis ei saa alles ehitatavate ruumide puhul lähtuda nende tegelikust kasutusest kas eluruumina või äriotstarbel (st ettevõtluses). Kaupade ja teenuste soetamise eesmärgi üle otsustamisel ei ole määrav ehitise ehitusõiguslik (s.o ehitus- või kasutusloas märgitud) kasutusotstarve, sest seda ei määrata samadel alustel elu- ja äriruumide liigitusega VÕS § 272 lg 1 tähenduses. Lähtuda tuleb kavatsusest ja tegelikust võimalusest ruume ühel või teisel otstarbel kasutada. Samuti ei ole määrava tähtsusega, kes oli ehitamise ajal hoone omanik, kelle kasuks oli seatud hoonestusõigus või kellele oli antud ehitusluba. Maksukohustuslasele tuleb anda võimalus esitada tõendid ja põhjendused näitamaks, et kaupu ja teenuseid on soetatud majandustegevuse tarbeks. Kui äriplaani teostumiseks pole õiguslikke või muid takistusi ning äriplaan on usutav, tuleb maksukohustuslasele anda võimalus arvata sisendkäibemaks kohe maha (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-47-15 ja 3-3-1-32-99). (p 18) KMS § 32 lg 4 on erisäte § 32 lg 1 suhtes, kuid lähtub KMS § 32 lg‑ga 1 samast eeldusest (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-19-16). (p 23)
3-3-1-19-16 PDF Riigikohus 01.12.2016
KMS § 33 lg-s 1 on sõnaselgelt viidatud ainult KMS § 32 lg-le 1, mitte aga lg-le 4. Kuigi põhivara on samuti KMS mõistes kaup ning KMS § 32 lg 4 lähtub samast eeldusest, mis KMS § 32 lg 1 (st sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise põhivara soetamisel või algselt mahaarvatud käibemaksu hilisemaks tagastamiseks korrigeerimise tulemusena tingib põhivara osaline või täielik kasutamine maksuvaba tarbeks), on siiski tegemist erisättega KMS § 32 lg 1 suhtes. KMS § 32 lg-s 4 sisalduvat formuleeringut "tegelik maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsus" tuleb tõlgendada selliselt, et kohase ja sobiva meetodi valik on jäetud maksumaksja õiguseks ja kohustuseks. Osalise mahaarvamise meetodi valikul peab maksumaksja eelkõige arvestama KMS § 29 lg-st 1 tulenevat üldist sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse regulatsiooni ning vältima sellise meetodi rakendamist, mis annaks KMS § 29 lg-s 1 sätestatule vastupidise tulemuse. Ka Euroopa Kohus on oma praktikas rõhutanud, et mahaarvatava osa arvutamisel tuleb lähtuda eesmärgist saavutada täpseim tulemus (nt 9. juuni 2016 otsus kohtuasjas nr C-332/14). (p 11-12) KMS § 32 lg 4 kohaldamisel peab maksumaksja valima sellise meetodi, mis annab kõige tõepärasema tulemuse. Kõige tõepärasem tulemus on võimalikul sarnane tulemusele, mis tekiks siis, kui ühe juriidilise isiku asemel oleks kaks juriidilist isikut, kellest ühel tekiks ainult maksustatav ja teisel ainult maksuvaba käibe. Kui maksumaksja valitud meetod annab ilmselgelt väära tulemuse, siis on maksuhalduril õigus rakendada maksu määramisel sellist meetodit, mis vastab paremini lisandväärtuse maksu põhimõttele ja KMS § 29 lg-st 1 tulenevale sisendkäibemaksu mahaarvamise üldisele põhimõttele. Ühtviisi lubamatu on nii kumulatsioon (kui maksustatava käibega seotud sisendkäibemaksu ei lubata maha arvata) kui ka alusetu mahaarvamine (kui ilmselgelt maksuvaba käibega seotud sisendkäibemaksu lubatakse maha arvata). Varem kehtinud KMS samasisuliste sätete kohta vt RKHK otsused asjades 3-3-1-62-00 ja 3-3-1-74-04. (p 13-14) Kui isik kasutab korterit eranditult maksuvaba käibe tarbeks, sest korter on eluruumina üürile antud, on ainuõige lähtuda korteri tegelikust kasutusest ning KMS § 32 lg 4 kohaselt sisendkäibemaksu korrigeerimisel tuleb kõikidel aastatel, mil korter on üürile antud, korrigeerida kogu sellele aastale vastav sisendkäibemaksu osa arvestusega, et sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus puudub täielikult. Vajadus rakendada põhivara sisendkäibemaksu korrigeerimisel KMS §‑s 33 kirjeldatud proportsionaalse mahaarvamise meetodit või segameetodit võib tekkida eelkõige siis, kui ühte põhivaraobjekti kasutatakse üheaegselt nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks – näiteks tööruumid või seadmed, mida kasutavad töötajad osalevad mõlemat liiki käibe tekkes. Proportsionaalse meetodi ehk ainult maksustatava ja maksuvaba käibe omavahelise suhte põhjal arvutatud suhtarvust lähtumine on eelkõige õigustatud suurtes organisatsioonides, kus maksustatava ja maksuvaba käibega seotud tegevusi on raske funktsionaalselt eristada (nt haridus- ja meditsiiniteenuste osutajad, krediidiasutused, kindlustusseltsid) ning otsearvestus oleks liiga keerukas ja kulukas. Üürile või rendile antud vara puhul tuleb lähtuda eeldusest, et üldjuhul on kõige lihtsamini teostatav ja annab kõige tõepärasema tulemuse meetod, mille puhul lähtutakse sisendkäibemaksu mahaarvatava osa määramisel sellest, kas üüri või rendi käive on maksustatav või maksuvaba. (p 15-16) KMS § 32 lg 4 tuleb kohaldamisele selliste põhivara objektide puhul, mida on korrigeerimisperioodi jooksul mõnel aastal kasutatud täielikult maksustatava käibe tarbeks ja mõnel aastal täielikult maksuvaba käibe tarbeks, samuti juhtudel, mil kogu korrigeerimisperioodi jooksul on põhivaraobjekt kasutuses üheaegselt nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks või mõni põhivaraobjekt on kasutuses ainult maksustatava käibe tarbeks ja mõni põhivaraobjekt on kasutuses ainult maksuvaba käibe tarbeks. Maksumaksja peab kõigi nende juhtude jaoks leidma kohase ja sobiva metoodika, lähtudes eesmärgist saavutada tõepäraseim tulemus. Sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise ja korrigeerimise kohustus kehtib ka siis, kui tsiviilkäibes ühe esemena soetatud põhivaraobjekt koosneb mitmest osast ning mõni osa on kasutatav maksustatava käibe tarbeks ja mõni osa maksuvaba käibe tarbeks. Eriti võib see kõne alla tulla kinnisasjade puhul, näiteks võib maatükil asuda mitu erineva kasutusotstarbega hoonet, samuti võib erinev kasutusotsarve olla ühe hoone või korteriomandi eri ruumidel, ehitise osaks olevatel seadmetel või kinnisasja päraldistel. Sellistel juhtudel peab maksumaksja ise jagama põhivara soetusmaksumuse ja sellele vastava sisendkäibemaksu osadeks ning vastavalt korrigeerima. (p 18) Kui kinnisasja soetamisel on teada, et hoonete või hooneosade üürile või rendile andmine on käibemaksuseaduses reguleeritud erinevalt (nt eluruumi üürile andmine on KMS § 16 lg 2 p 2 kohaselt alati maksuvaba käive, parkimiskoha üürile või rendile andmine aga on sama sätte kohaselt alati käibemaksuga maksustatav, äriruumide üürile ja rendile andmisel on maksustamisel KMS § 16 lg 3 p 1 kohaselt valikuõigus), on KMS mõttes tegemist mitme põhivaraobjekti soetamisega ning maksumaksja on kohustatud tulenevalt KMS § 36 lg 1 p‑st 2 ja rahandusministri 30. märtsi 2004. a määruse nr 40 § 3 lg-st 2 kirjendama igale põhivaraobjektile vastava sisendkäibemaksu osa. Põhivara osade soetusmaksumuse määramisel tuleb lähtuda samaväärsest hinnast, millega oleks olnud võimalik põhivara soetamisel hetkel vastavat hooneosa või päraldist iseseisvalt omandada. Kui maksumaksja on seda kohustust eiranud, on maksuhalduril õigus tulenevalt MKS §‑st 94 hindamise teel ise määrata põhivara osade soetusmaksumus. (p 19)
3-3-1-28-16 PDF Riigikohus 26.10.2016
Kui korterit ei soetatud ettevõtte maksustatava käibe tarbeks, ei ole korteri soetamise ja korteriga seotud muude kulutuste tegemisel tasutud käibemaksu mahaarvamine lubatud. KMS § 16 lg 3 p-st 1 tulenevalt ei ole eluruumi üürile, rendile või kasutusvaldusesse andmisel võimalik KMS § 16 lg 2 p-s 2 nimetatud maksuvabastusest loobuda. Seega ei teki korteri eluruumina kasutada andmisest käibemaksuga maksustatavat käivet. (p 9)
3-3-1-10-16 PDF Riigikohus 25.04.2016
Rahalise toetuse saamine iseenesest ei saa olla sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust piirav asjaolu. Sisendkäibemaksu mahaarvamine toimub vastavalt sellele, mis eesmärgil kasutatakse toetuse eest ostetud kaupu ja teenuseid. Muud laadi toetused, mis ei ole suunatud tarbijale, vaid ettevõtjale (näiteks investeeringute toetamiseks antud toetused), ei kuulu maksustamisele ega piira sisendkäibemaksu mahaarvamist (vt KMS § 12 lg 2). Ettevõtluse toetamiseks antud rahaline abi ei ole võrdsustatav maksuvaba käibega, sest rahalise abi eesmärk on vähendada ettevõtja kulusid ning soodustada teatud liiki investeeringute tegemist. Sisendkäibemaksu osaline mahaarvamine saaks kõne alla tulla näiteks siis, kui soetatud seadmeid oleks antud MTÜ liikmetele tasuta kasutamiseks (vt KMS § 16 lg 1 p 3 ja KMS § 32) või avalikku tasuta kasutamisse (vt KMS § 29 lg 4). (p 12-13)
3-3-1-51-15 PDF Riigikohus 13.04.2016
KMS § 37 lg‑s 7 nimetatud andmed ei ole kõigil juhtudel võrdselt olulised ja ükskõik milliste andmete puudumine arvel ei välista sellise arve alusel sisendkäibemaksu arvestamise. Maksuarvestuses tuleb eristada olulisi ja ebaolulisi vormivigu (vt RKHK 29.02.2016 otsus asjas nr 3-3-1-59-15 ja selles viidatud praktika). Arvel andmete puudumine müüja käibemaksukohustuslasena registreerimise numbri ja aadressi kohta on reeglina ebaoluline vormiviga, kuna Eestis on ühtne, mitte piirkondlik käibemaksukohustuslaste register. Reeglina piisab äriühingu nimest ja registrikoodist, et tuvastada usaldusväärselt müüja isik ja kontrollida, kas tegemist on registreeritud käibemaksukohustuslasega. Andmeid müüja isiku ja kauba või teenuse kohta tuleb aga pidada olulisteks ja nende puudumine välistab sellise mittenõuetekohase arve alusel sisendkäibemaksu arvestamise (vt nt RKHK 09.05.2013 otsus asjas nr 3-3-1-81-12 ja 04.12.2013 otsus asjas nr 3-3-1-57-13). (p 11) Euroopa Kohtu 09.07.2015 otsusest C-183/14 tuleneb selgelt, et arvele väljastaja aadressi ja käibemaksukohustuslase numbri märkimine on formaalne nõue, mille eiramine pole piisavaks aluseks, et keelata sisendkäibemaksu kohene mahaarvamine. Seega tuleb KMS vastavaid sätteid tõlgendada selliselt, et ka formaalsete puudustega arve saab olla aluseks sisendkäibemaksu mahaarvamisele. (p 13)
3-3-1-47-15 PDF Riigikohus 02.03.2016
Elu- ja äriruumi eristamisel KMS § 16 lg 3 p 1 mõttes ei lähtuta pelgalt detailplaneeringus ja ehitus- või kasutusloas märgitud hoone kasutusotstarbest (elamu või mitteelamu), vaid ka kavatsusest ja tegelikust võimalusest ruume ühel või teisel otstarbel kasutada. (p 14) Pelgalt korteri ehitusõiguslikust kasutusotstarbest lähtumine ei pruugi käibemaksuseaduse kontekstis eluruumide ja mitteeluruumide eristamisel viia õigele tulemusele. Maksukohustuslasele tuleb anda võimalus selgitada ja esitada tõendid näitamaks, et elamu, korter või muu elamu osa on tegelikult soetatud majandustegevuse tarbeks. Seejärel peab maksuhaldur hindama, kas kavandatud tegevus kujutab endast maksustatavat käivet ning kas esitatud äriplaan on usutav. Kui maksukohustuslane kavatseb korteri üürida teisele äriühingule majutusteenuse osutamiseks, pole tegemist alaliseks elamiseks üüritava pinnaga, vaid majandustegevuseks kasutatava pinnaga ning korterit saab käsitada äriruumina, mida kavatsetakse kasutada maksustatava käibe tarbeks. Sellise tõlgenduse korral ei muutu KMS § 16 lg 3 p 1 erand sisutühjaks. Kui äriplaani teostumiseks pole seadusandlikke või muid takistusi ning äriplaan on usutav, tuleb maksukohustuslasele anda võimalus arvata sisendkäibemaks kohe maha. (p 16)
3-3-1-59-15 PDF Riigikohus 29.02.2016
Käibemaksu mahaarvamine pole välistatud ka muud nimetust kandva dokumendi kui arve alusel, kui see dokument vastab KMS § 37 lg 7 nõuetele. Nõutavad andmed võivad jaguneda ka mitme dokumendi vahel (nt arve koos lepingudokumendi, saatelehe, kauba või teenuse üleandmise akti või maksekviitungiga), kui dokumentidel on selle kohta selge ja arusaadav viide. (p 8) Kui maksuotsus põhineb ainult sellel, et isikul pole tehingu kohta KMS § 37 nõuetele vastavat arvet ning muid võimalikke sisendkäibemaksu mahaarvamist välistavaid asjaolusid ei ole välja toodud (näiteks maksupettuses osalemise kahtlus), on maksuotsus õigusvastane ja tuleb tühistada. Kui maksuhalduril on tõendeid võimaliku maksupettuse või muu sisendkäibemaksu mahaarvamist välistava asjaolu kohta, siis saab ta MKS §‑s 98 sätestatud aegumistähtaja jooksul teha vajadusel uue maksuotsuse. (p 14)
3-3-1-49-13 PDF Riigikohus 17.12.2013
Kui ei ole selge, kes on kauba või teenuse tegelik müüja ja ostja teadis või pidi sellest teadma, siis käibemaksuarvestuses selliste tehingute kajastamine on õigusvastane ja alusetu.
3-3-1-1-13 PDF Riigikohus 17.06.2013
Kohtupraktika kohaselt piirab KMS § 4 lg 2 p 1 sisendkäibemaksu mahaarvamist. Ostjal ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust, kui ettevõtte või selle osa on üle antud võlaõigusseaduse tähenduses ning müüja on arvel näidanud käibemaksu, mida seaduse kohaselt ei oleks tohtinud lisada, ja jätab käibemaksu riigile tasumata (otsus asjas nr 3-3-1-20-11, p-d 13-14). Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb ning ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Ettevõtte üleminekut reguleerivad VÕS §-d 180–185 ei anna ettevõtte ülemineku ammendavaid kriteeriume. Ettevõtte ülemineku hindamisel analüüsimist vajate kriteeriumide kohta vt otsus asjas nr 3-3-1-20-11 annotatsiooni. Ettevõtte üleminekut ei välista see, kui ülevõtja asub ülevõetud ettevõtte tegevust mitmekesistama.
3-3-1-85-12 PDF Riigikohus 30.05.2013
Kohtupraktika kohaselt piirab KMS § 4 lg 2 p 1 sisendkäibemaksu mahaarvamist. Ostjal ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust, kui tuvastatakse ettevõtte või selle osa üleandmine võlaõigusseaduse tähenduses ning müüja on arvel näidanud käibemaksu, mida seaduse kohaselt ei oleks tohtinud lisada ning jätab käibemaksu riigile tasumata (vt otsus nr 3-3-1-20-11, p d 12–15). Seetõttu on sellisel puhul oluline tuvastada, milline varakogum moodustas ettevõtte, mille kaudu müüja tegutses, ja kas tegemist on ettevõtte või selle osa üleandmisega KMS § 4 lg 2 p 1 tähenduses. Kinnistu müüki võib põhimõtteliselt käsitada ettevõtte üleminekuna, kui ettevõtte majandustegevuse iseloom seda võimaldab. Kui kinnisasi on muutunud majandusüksuseks ja kinnisvara on rakendatud tulu teenimise eesmärgil, siis saab tegemist olla ettevõttega. Varakogumit, mis ei osale majandustegevuses, ei ole võimalik käsitada ettevõttena. See ei ole võimalik isegi juhul, kui tegemist on äriühingu ainukese varaga (käesolevas asjas vaidlusalune kinnistu). Kinnistu ei olnud majandusüksus ja seda ei saa pidada ettevõtteks TsÜS § 66^1 ja KMS § 4 lg 2 p 1 mõttes.
3-3-1-81-12 PDF Riigikohus 09.05.2013
Maksustamisel kontrollitavate asjaolude määramisel on oluline tuvastada kauba saamine, hoolimata sellest, kas kaup saadi väidetavalt müüjalt või tundmatult isikult. Kui kaupa ei olegi saadud, tuleb väljamakse reeglina maksustada tulumaksuga ja ostja ei või sisendkäibemaksu maha arvata. Sellisel juhul puudub reeglina ka ostja heausksus. Tundmatult isikult kauba saamisel, tuleb sisendkäibemaksu mahaarvamise osas selgitada, kas ostja teadis või pidi teadma, et tehingu teine pool pole tegelik müüja. "Pidi teadma" tähendab, et kogutud tõendid ja tuvastatud asjaolud kogumis viitavad sellisele olukorrale või oleks ostja saanud hoolsuskohustust täites teada, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Kui kaup saadi, kuid ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, siis peab maksuhaldur kaaluma, kas on võimalik ja vajalik määrata maks hindamise teel.
3-3-1-72-12 PDF Riigikohus 11.02.2013
Registreerimiskohustuse aja tuvastamisel lähtus ametiasutus eeldusest, et tehtud tehing kujutas endast kauba soetamist ja edasimüüki. Asjaolu, et ametiasutuse maksuõiguslik käsitlus tehingu tõlgendamisest kauba võõrandamisena oli ekslik, ei tohiks tuua kaasa sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kaotamist ja sellega kaasnevat käibemaksu kumulatsiooni.
3-3-1-33-12 PDF Riigikohus 14.12.2012
Korteriomandit ei soetatud ettevõtluse tarbeks ning selline järeldus tuleneb mitme tehingu abil kinnistu üürile andmisest isikule, kellelt laenatud raha eest kinnistu tegelikult soetati. Maksuhalduri jaoks taheti luua näilik olukord kinnistu kasutamisest äriühingu majandustegevuses. Üürileping on sõlmitud seotud isikute vahel ja maksumenetluses tuvastatud asjaolud annavad piisava aluse kahelda üürisuhtes. Kuna maksu- ja kohtumenetluses on tuvastatud, et korteriomandit on seni kasutatud üksnes erahuvidest lähtuvalt ning äriühingul puudub tõsiseltvõetav kavatsus korteriomandi kasutamiseks ettevõtluses, puudub alus ka sisendkäibemaksu mahaarvamiseks.
3-3-1-20-11 PDF Riigikohus 01.06.2011
Ettevõtte osa üleandmise puhul võlaõigusseaduse tähenduses ei teki KMS § 34 lg 2 p 1 kohaselt käivet ning seetõttu ei ole ka õigust sisendkäibemaksu maha arvata. Ettevõtte või selle osa ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Ettevõtte ülemineku hindamisel arvestatavateks kriteeriumiteks on mh: 1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; 7) nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine; 8) ettevõtja omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus. Nimetatud kriteeriumitel on eri tüüpi ettevõtete puhul erinev kaal. Ettevõtte osa üleandmise puhul võlaõigusseaduse tähenduses on käibemaksuga maksustamine analoogne olukorraga, kus käibemaksuga ei maksustata kinnisasja kui kauba käivet. Ostja ei saa käibemaksu maha arvata või selle tagastamist nõuda, sest hoolimata käibemaksu tasumisest müüjale on ikkagi tegemist maksuvaba käibega. Täielikult tuleb välistada maksuvaba käibe puhul käibemaksu tagastamine siis, kui müüja pole käibemaksusummat riigile üle kandnud (vt Riigikohtu 06.04.2005 otsust asjas nr 3-3-1-8-06, 13.04.2006 otsust asjas nr 3-3-1-22-06 ja 08.06.2006 otsust asjas nr 3-3-1-37-06). Ettevõtte osa üleandmise puhul maksukohustuse määramisel ei pea maksuhaldur tuginema MKS § 83 lg-le 4 või §-le 84. Ettevõtte või selle osa üleandmise kohta ei tule vormistada mingit spetsiifilist üleandmise lepingut. Õiguslikult ei ole reguleeritud, millise lepingu alusel ettevõte üle antakse.
3-3-1-70-08 PDF Riigikohus 14.01.2009
MKS
KMS
Vara võõrandamisest saadud kasu arvutamisel tuleb laekunud müügitulu vähendada sellelt arvutatud käibemaksu võrra. Samuti tuleb vara soetamismaksumust ja võõrandamisega seotud kulusid vähendada sisendkäibemaksuna maha arvatava käibemaksu võrra. Maksumaksja saab teha mahaarvamisi ainult dokumentaalselt tõendatud kulude osas (MKS § 56 lg 2 teine lause). Nimetatud nõue pole aga takistuseks maksuhaldurile, kes võib maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud tuvastada hindamise teel. MKS § 94 lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" tähendab eeskätt pädevust ja volitust otsustada maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete tõendite ja täpsete andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on vajalik ja lubatud. Kui hindamine on vajalik ja lubatud, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. MKS § 94 lg-st 1 tuleneb, et hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata. Hindamiseks sobiva meetodi peab valima maksuhaldur. Arvestada tuleb ka sellega, et vajadusel alustab maksuhaldur menetlust seoses maksualase süüteoga.
3-3-1-8-06 PDF Riigikohus 06.04.2006
Kui ostja taotleb maksuvaba käibe puhul käibemaksu mahaarvamist või tagastamist erandlikel asjaoludel, peab ta esitama tõendid selliste asjaolude esinemise kohta ning maksuhalduril on kaalutlusõigus käibemaksu ja maksukorralduse põhimõtetele vastava otsuse tegemiseks.
3-3-1-50-03 PDF Riigikohus 02.10.2003
MKS
Osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel. Käesoleval juhul oli ostja oma töötaja kaudu seotud müüjaga ning arvestades maksuameti ja kohtute poolt tuvastatud asjaolusid, on põhjendatud kahtlus, et nimetatud seos viitab ostja osavõtule maksupettusest. Niisuguse kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud. Selline seisukoht on kooskõlas ka varem kehtinud Maksukorralduse seaduse § 22 lg-ga 4, mille kohaselt lasus maksumaksjal maksuhalduri määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõestada, et maks määrati valesti. Kui on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb käibemaksupettuses ning ostja ei esita selle kahtluse kõrvaldamiseks täiendavaid tõendeid, siis puudub ostjal käibemaksu mahaarvamise õigus.

Kokku: 26| Näitan: 1 - 20