3-17-933/18
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.06.2019 |
|
MKS § 83 lg 3 annab edasi maksuõiguse üldise põhimõtte lähtuda mitte õigussuhte kehtivusest, vaid õigussuhte täitmisel tehtavast majanduslikust sooritusest ning on laiendatav lisaks tühistele tehingutele ka võlasuhte lõpetamise olukorrale. (p 12.2) KMS § 2 lg 5 rõhutab samuti, et võlasuhte tekkimise ja lõppemise aeg ei ole maksukohustuse tekkimisel määrav. (Vt ka nõukogu 28.11.2006. a direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, (käibemaksudirektiiv) art 14.) (p 12.3)
Kui kauba võõrandamine KMS § 2 lg 5 tähenduses on toimunud, siis on ka tekkinud käive KMS § 4 lg 1 p 1 tähenduses ning hilisemad võimalikud muudatused lepingu kehtivuse osas (nt lepingust taganemine, lepingu muutmine või võlasuhte lõpetamine poolte kokkuleppel, lepingu tühisuse tuvastamine või lepingu tühistamine kohtulahendiga) on uus asjaolu, mis ei saa juba tekkinud maksukohustusi tagasiulatuvalt muuta. Küll võib see kaasa tuua maksukohustuse jooksva ümberarvutamise KMS § 29 lg 7 alusel. (12.4)
Riigikohus on selgitanud, et KMS § 29 lg 7 kohaldamine ei ole seotud maksudeklaratsiooni parandamise aegumistähtajaga, sest ei toimu tagasiulatuvat eelmise maksustamisperioodi andmete parandamist, samuti ei ole vaja tehtud maksuotsust muuta (vt RKHK otsus nr 3-17-2005/23, p 12). Ka käesoleval juhul on tegu sellise olukorraga, kus pärast kinnisasja maksuvaba võõrandamist (millega kaasnes sisendkäibemaksu korrigeerimise kohustus) aset leidev sündmus ei anna õigust parandada kinnisasja maksuvaba võõrandamise kuul deklareeritud sisendkäibemaksu. (p 12.6)
KMS § 29 lg 7 on esmajoones mõeldud maksustatava käibe kohta, nähes ette, et maksustatava väärtuse vähenemise korral peab kauba võõrandaja või teenuse osutaja deklareerima negatiivses väärtuses käivet ning kauba soetaja või teenuse saaja (kui ta oli algselt maha arvanud sisendkäibemaksu) peab deklareerima negatiivses väärtuses sisendkäibemaksu. Siiski on see säte kohaldatav ka muudele maksukohustuste juhtudele, mis võivad hiljem aset leidva sündmuse tulemusel muutuda. (p 12.7)
Õige ei ole maksuhalduri seisukoht, et tehingu hilisemat tagasitäitmist tuleks maksustamisel kohelda nagu algsele tehingule vastupidist tehingut. Käibemaksuseaduses ja -direktiivis on eriregulatsioon, mis nõuab sellistel juhtudel just nimelt maksukohustuse tagasiarvestamist, mitte uue käibena maksustamist. Tagasitäitmise uue käibena maksustamine võib teatud olukordades tuua kaasa käibemaksu kumulatsiooni (näiteks kui tehingupooled rakendavad sisendkäibemaksu osalist mahaarvamist). (p 12.8)
Euroopa Kohus on selgitanud, et käibemaksudirektiivis ette nähtud korrigeerimise mehhanismi eesmärk on suurendada mahaarvamiste täpsust, et tagada käibemaksu neutraalsus nii, et varem teostatud tehingud annavad jätkuvalt mahaarvamisõiguseainult selles osas, milles need on seotud maksustatavate tehingutega. Käibemaksudirektiivi artiklis 187 ette nähtud mahaarvamisekorrigeerimisperiood võimaldab vältida mahaarvamise arvutamisel ebatäpsusi ja maksukohustuslasele põhjendamatute soodustuste andmist või neile ebasoodsa olukorra tekkimist juhul, kui mahaarvamise summa kindlaksmääramisel algselt arvesse võetud asjaolud pärast deklaratsiooni esitamist muutuvad. Taoliste muudatuste tõenäosus on eriti oluline kapitalikaupade puhul, mida kasutatakse sageli mitme aasta kestel, mille käigus võib nende kasutusotstarve muutuda. (Vt 16.06.2016. a otsus asjas C-229/15, Mateusiak, p-d 28 ja 30.) (p 13.1)
Tulenevalt eelpool viidatud kohtupraktikas väljatoodud põhimõtetest tuleb kolleegiumi hinnangul KMS § 29 lg-t 7 ja § 32 lg-t 5 koostoimes tõlgendada selliselt, et pärast kinnisasja tagasisaamist jätkab müüja sisendkäibemaksu korrigeerimist iga kalendriaasta lõpus. Periood kinnisasja maksuvabast võõrandamisest kuni tagastamiseni tuleb võrdsustada põhivara maksuvabas käibes kasutamisena ning selle perioodi eest sisendkäibemaksu maha arvata ei saa. Samuti ei pikenda see periood 10-aastast korrigeerimisperioodi kestust. (p 13.2)
Erinevalt KMS § 32 lg-s 4 toodud üldnormist tuleb praegusel juhul korrigeerimine läbi viia mitte algselt maha arvatud sisendkäibemaksuga võrreldes, vaid põhivara maksuvaba võõrandamise kuul läbiviidud korrigeerimise tulemusega võrreldes. Järelikult, kui kaebaja kasutab pärast kinnistu tagasisaamist seda maksuvaba käibe tarbeks, siis kalendriaasta lõpul korrigeerimist ei ole vaja teha. Kui aga kinnistut kasutatakse täies ulatuses maksustatava käibe tarbeks, siis saab vastava aasta detsembri käibedeklaratsioonis deklareerida 1/10 sisendkäibemaksust täiendavalt mahaarvatava sisendkäibemaksuna ning maksukohustuslasel tekib tagastusnõue. (p 13.3)
Äriühingu juhatuse liikmete poolt elamu kasutamine üüri maksmata on elamu kasutamine omatarbeks KMS § 2 lg 6 tähenduses. Praegusel juhul on tegu kauba tasuta kasutamisega, mille puhul kehtib lisatingimus, et seda käsitatakse omatarbena siis, kui maksukohustuslane on selle kauba või selle kauba osa sisendkäibemaksu oma arvestatud käibemaksust täielikult või osaliselt maha arvanud. (p 10.1)
Omatarve on maksustatava käibe eriliik (KMS § 4 lg 1 p 2) ning seda ka juhul, kui omatarve seisneb sisuliselt kinnisasja üürimises, mis tavaolukorras on KMS § 16 lg 2 p 2 järgi maksuvaba (vt ka Euroopa Kohtu 18.07.2013. a otsus liidetud kohtuasjades C-210/11 ja C-211/11, Medicom ja Maison Patrice Alard, p-d 20 jj). (p 10.2)
Omatarbe maksustamisel kehtib tavapärane kalendrikuu pikkune maksustamisperiood (KMS § 27 lg 1). Kuna põhivara omatarbeks kasutamisel ei ole tegu selle maksuvabas käibes kasutamisega, siis ei too see kaasa ka sisendkäibemaksu korrigeerimist KMS § 32 alusel. Omatarbe maksustatav väärtus on KMS § 12 lg 6 kohaselt kauba soetusmaksumus või selle puudumisel omahind või teenuse omahind. Euroopa Kohus on oma praktikas aktsepteerinud, et ettevõtte vara omatarbena kasutamise puhul võib maksustatava väärtuse arvutamisel kasutada metoodikat, mille järgi kauba soetamise kulu jagatakse sisendkäibemaksu korrigeerimisperioodiga (vt 14.09.2006. a otsus asjas C-72/05, Wollny). (p 10.3)
Käibemaksuseadus ei defineeri, mida tähendab KMS § 32 lg-s 4 kasutatud termin „põhivara“. Arvestades, et samas lõikes on mainitud „põhivara raamatupidamislikku väärtust“ ja lõige 41 seob korrigeerimisperioodi alguse põhivara raamatupidamises arvele võtmise ajaga, tuleb kolleegiumi hinnangul võtta maksustamisel aluseks see, kas ja millal on maksukohustuslane kinnisasja või selle parendused oma raamatupidamises põhivarana arvele võtnud. (p 11.1)
Põhivarana kasutamine tähendab kinnisasja puhul selle tasu eest kasutada andmist üüri- või rendilepingu alusel või pikaajalist kasutamist oma ettevõtte majandustegevuses näiteks büroo-, lao-, või tootmishoonena. Müügi eesmärgil ehitatud hoone kajastatakse seevastu käibevarana ning sisendkäibemaksu mahaarvamine toimub vastavalt sellele, kas kinnistu müügist tekib maksustatav või maksuvaba käive. Seejuures ei ole oluline, kui pikk on hoone ehitamise ja müügi ettevalmistamise ning müügi vaheline ajavahemik. Põhivara tarbeks soetatud hoone sisendkäibemaks aga kuulub 10 aasta jooksul korrigeerimisele lähtuvalt sellest, kui suures ulatuses konkreetsel kalendriaastal on põhivara kasutatud maksustatava või maksuvaba käibe tarbeks (vt ka selgitusi RKHK otsuses asjas nr 3-3-1-19-16). Pärast korrigeerimisperioodi lõppu toimuv kasutus või müük enam sisendkäibemaksu suurust ei mõjuta. (p 11.2)
Kui algselt ehitatakse hoonet müügi eesmärgil, aga hiljem see eesmärk muutub ning hoonet hakatakse kasutama üürimiseks või oma majandustegevuses muul viisil, siis tuleb algselt käibevarana arvele võetud objekt võtta arvele põhivarana ning sellest hetkest algab 10-aastase korrigeerimisperioodi arvestamine. Sellele põhimõttele viitab otseselt KMS § 32 lg 41 teine lause, mille kohaselt loetakse korrigeerimisperioodi esimeseks kalendriaastaks ajavahemik päevast, millal põhivara või põhivara tarbeks soetatud kaup või saadud teenus võetakse „kasutuses oleva põhivarana“ raamatupidamises arvele, kuni jooksva kalendriaasta lõpuni. (p 11.3)
|
| 3-3-1-19-16
|
Riigikohus |
01.12.2016 |
|
KMS § 33 lg-s 1 on sõnaselgelt viidatud ainult KMS § 32 lg-le 1, mitte aga lg-le 4. Kuigi põhivara on samuti KMS mõistes kaup ning KMS § 32 lg 4 lähtub samast eeldusest, mis KMS § 32 lg 1 (st sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise põhivara soetamisel või algselt mahaarvatud käibemaksu hilisemaks tagastamiseks korrigeerimise tulemusena tingib põhivara osaline või täielik kasutamine maksuvaba tarbeks), on siiski tegemist erisättega KMS § 32 lg 1 suhtes. KMS § 32 lg-s 4 sisalduvat formuleeringut "tegelik maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsus" tuleb tõlgendada selliselt, et kohase ja sobiva meetodi valik on jäetud maksumaksja õiguseks ja kohustuseks. Osalise mahaarvamise meetodi valikul peab maksumaksja eelkõige arvestama KMS § 29 lg-st 1 tulenevat üldist sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse regulatsiooni ning vältima sellise meetodi rakendamist, mis annaks KMS § 29 lg-s 1 sätestatule vastupidise tulemuse. Ka Euroopa Kohus on oma praktikas rõhutanud, et mahaarvatava osa arvutamisel tuleb lähtuda eesmärgist saavutada täpseim tulemus (nt 9. juuni 2016 otsus kohtuasjas nr C-332/14). (p 11-12)
KMS § 32 lg 4 kohaldamisel peab maksumaksja valima sellise meetodi, mis annab kõige tõepärasema tulemuse. Kõige tõepärasem tulemus on võimalikul sarnane tulemusele, mis tekiks siis, kui ühe juriidilise isiku asemel oleks kaks juriidilist isikut, kellest ühel tekiks ainult maksustatav ja teisel ainult maksuvaba käibe. Kui maksumaksja valitud meetod annab ilmselgelt väära tulemuse, siis on maksuhalduril õigus rakendada maksu määramisel sellist meetodit, mis vastab paremini lisandväärtuse maksu põhimõttele ja KMS § 29 lg-st 1 tulenevale sisendkäibemaksu mahaarvamise üldisele põhimõttele. Ühtviisi lubamatu on nii kumulatsioon (kui maksustatava käibega seotud sisendkäibemaksu ei lubata maha arvata) kui ka alusetu mahaarvamine (kui ilmselgelt maksuvaba käibega seotud sisendkäibemaksu lubatakse maha arvata). Varem kehtinud KMS samasisuliste sätete kohta vt RKHK otsused asjades 3-3-1-62-00 ja 3-3-1-74-04. (p 13-14)
Kui isik kasutab korterit eranditult maksuvaba käibe tarbeks, sest korter on eluruumina üürile antud, on ainuõige lähtuda korteri tegelikust kasutusest ning KMS § 32 lg 4 kohaselt sisendkäibemaksu korrigeerimisel tuleb kõikidel aastatel, mil korter on üürile antud, korrigeerida kogu sellele aastale vastav sisendkäibemaksu osa arvestusega, et sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus puudub täielikult. Vajadus rakendada põhivara sisendkäibemaksu korrigeerimisel KMS §‑s 33 kirjeldatud proportsionaalse mahaarvamise meetodit või segameetodit võib tekkida eelkõige siis, kui ühte põhivaraobjekti kasutatakse üheaegselt nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks – näiteks tööruumid või seadmed, mida kasutavad töötajad osalevad mõlemat liiki käibe tekkes. Proportsionaalse meetodi ehk ainult maksustatava ja maksuvaba käibe omavahelise suhte põhjal arvutatud suhtarvust lähtumine on eelkõige õigustatud suurtes organisatsioonides, kus maksustatava ja maksuvaba käibega seotud tegevusi on raske funktsionaalselt eristada (nt haridus- ja meditsiiniteenuste osutajad, krediidiasutused, kindlustusseltsid) ning otsearvestus oleks liiga keerukas ja kulukas. Üürile või rendile antud vara puhul tuleb lähtuda eeldusest, et üldjuhul on kõige lihtsamini teostatav ja annab kõige tõepärasema tulemuse meetod, mille puhul lähtutakse sisendkäibemaksu mahaarvatava osa määramisel sellest, kas üüri või rendi käive on maksustatav või maksuvaba. (p 15-16)
KMS § 32 lg 4 tuleb kohaldamisele selliste põhivara objektide puhul, mida on korrigeerimisperioodi jooksul mõnel aastal kasutatud täielikult maksustatava käibe tarbeks ja mõnel aastal täielikult maksuvaba käibe tarbeks, samuti juhtudel, mil kogu korrigeerimisperioodi jooksul on põhivaraobjekt kasutuses üheaegselt nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks või mõni põhivaraobjekt on kasutuses ainult maksustatava käibe tarbeks ja mõni põhivaraobjekt on kasutuses ainult maksuvaba käibe tarbeks. Maksumaksja peab kõigi nende juhtude jaoks leidma kohase ja sobiva metoodika, lähtudes eesmärgist saavutada tõepäraseim tulemus. Sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise ja korrigeerimise kohustus kehtib ka siis, kui tsiviilkäibes ühe esemena soetatud põhivaraobjekt koosneb mitmest osast ning mõni osa on kasutatav maksustatava käibe tarbeks ja mõni osa maksuvaba käibe tarbeks. Eriti võib see kõne alla tulla kinnisasjade puhul, näiteks võib maatükil asuda mitu erineva kasutusotstarbega hoonet, samuti võib erinev kasutusotsarve olla ühe hoone või korteriomandi eri ruumidel, ehitise osaks olevatel seadmetel või kinnisasja päraldistel. Sellistel juhtudel peab maksumaksja ise jagama põhivara soetusmaksumuse ja sellele vastava sisendkäibemaksu osadeks ning vastavalt korrigeerima. (p 18)
Kui kinnisasja soetamisel on teada, et hoonete või hooneosade üürile või rendile andmine on käibemaksuseaduses reguleeritud erinevalt (nt eluruumi üürile andmine on KMS § 16 lg 2 p 2 kohaselt alati maksuvaba käive, parkimiskoha üürile või rendile andmine aga on sama sätte kohaselt alati käibemaksuga maksustatav, äriruumide üürile ja rendile andmisel on maksustamisel KMS § 16 lg 3 p 1 kohaselt valikuõigus), on KMS mõttes tegemist mitme põhivaraobjekti soetamisega ning maksumaksja on kohustatud tulenevalt KMS § 36 lg 1 p‑st 2 ja rahandusministri 30. märtsi 2004. a määruse nr 40 § 3 lg-st 2 kirjendama igale põhivaraobjektile vastava sisendkäibemaksu osa. Põhivara osade soetusmaksumuse määramisel tuleb lähtuda samaväärsest hinnast, millega oleks olnud võimalik põhivara soetamisel hetkel vastavat hooneosa või päraldist iseseisvalt omandada. Kui maksumaksja on seda kohustust eiranud, on maksuhalduril õigus tulenevalt MKS §‑st 94 hindamise teel ise määrata põhivara osade soetusmaksumus. (p 19)
KMS § 32 lg 4 kohaldamisel peab maksumaksja valima sellise meetodi, mis annab kõige tõepärasema tulemuse. Kõige tõepärasem tulemus on võimalikul sarnane tulemusele, mis tekiks siis, kui ühe juriidilise isiku asemel oleks kaks juriidilist isikut, kellest ühel tekiks ainult maksustatav ja teisel ainult maksuvaba käibe. Kui maksumaksja valitud meetod annab ilmselgelt väära tulemuse, siis on maksuhalduril õigus rakendada maksu määramisel sellist meetodit, mis vastab paremini lisandväärtuse maksu põhimõttele ja KMS § 29 lg-st 1 tulenevale sisendkäibemaksu mahaarvamise üldisele põhimõttele. Ühtviisi lubamatu on nii kumulatsioon (kui maksustatava käibega seotud sisendkäibemaksu ei lubata maha arvata) kui ka alusetu mahaarvamine (kui ilmselgelt maksuvaba käibega seotud sisendkäibemaksu lubatakse maha arvata). Varem kehtinud KMS samasisuliste sätete kohta vt nt RKHK otsus asjas 3-3-1-62-00 ja 3-3-1-74-04. (p 13-14)
|
| 3-3-1-55-14
|
Riigikohus |
19.11.2014 |
|
Käibemaksukohustuse väljaselgitamine hindamise teel pole võimalik. (p 22)
Hindamine on võimalik ka siis, kui andmeid tegeliku müüja kohta ei selgugi (vt nt otsused asjades nr 3-3-1-60-11 ja 3-3-1-54-13). Kui on võimalik koguda või taastada nõuetekohased dokumendid (arved), pole tegemist maksusumma määramisega hindamise teel (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-39-04). (p 21)
Maksusumma määramiseks hindamise teel tulnuks hindamismenetluses maksuhaldurile esitada sellised andmed, mis annavad täpse ja kontrollitava ülevaate vaidlusalusel objektil kasutatud seadmetest ja materjalidest, nende kogusest ja tavapärasest hinnast. (p 24)
Maksusumma hindamise teel määramiseks vajalike andmete puudumist kontrollitoimikus pole õige käsitada maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisena, sest hindamismenetlust ei toimunudki. (p 24)
Kui hindamine polnud võimalik, ei saa asjaolu, et maksuhaldur ei kaalunud hindamise läbiviimist, tingida maksuotsuse tühistamist. (p 26)
|
| 3-3-1-40-13
|
Riigikohus |
04.11.2013 |
|
Kui liisinguvõtja annab liisingueseme omandamise õiguse üle teisele isikule, siis sellega andis liisinguvõtja üle rahaliselt hinnatava õiguse. Õiguse võõrandamine, samuti õiguse kasutamisest loobumine, kui see toimub ettevõtluse korras ja tasu eest, vastab KMS § 2 lg 3 p-s 3 defineeritud teenuse mõistele.
Kui liisingulepingust tulenevate õiguste üleandmist käibemaksuga ei maksustataks, viiks see ebavõrdse kohtlemiseni. Lõpptarbijal võib tekkida alusetu maksueelis, kui tal oleks võimalus omandada liisinguese kokkulepitud jääkväärtusega (nt ühe kuu liisingumakse eest) ning selle õiguse eest liisinguvõtjale makstav tasu (niinimetatud hinnavahe kompensatsioon) jääks käibemaksuga maksustamata.
Tarbimismaksuks olev käibemaks peab toimima neutraalselt ja tagama sarnase majandusliku sisuga tehingute ühetaolise maksustamise. Selleks tuleb maksustamisel ühetaoliselt kohelda tehingut, mille puhul liisinguvõtja kasutab oma õigust saada liisingueseme omanikuks ja võõrandab seejärel liisingueseme, ning tehingut, millega liisinguvõtja annab liisingueseme omandamise õiguse üle teisele isikule. Määravaks ei ole, kas toimub liisingulepingu ühe poole asendamine või leping lõpetatakse ja sellele järgneb müügilepingu või uue liisingulepingu sõlmimine.
Kui liisingulepingust tulenevate õiguste üleandmist käibemaksuga ei maksustataks, viiks see ebavõrdse kohtlemiseni. Lõpptarbijal võib tekkida alusetu maksueelis, kui tal oleks võimalus omandada liisinguese kokkulepitud jääkväärtusega (nt ühe kuu liisingumakse eest) ning selle õiguse eest liisinguvõtjale makstav tasu (niinimetatud hinnavahe kompensatsioon) jääks käibemaksuga maksustamata.
Vastavalt MKS § 5 lg-le 1 on riiklike maksude maksuhaldur Maksu- ja Tolliamet. MKS § 44, mis reguleeris Maksuameti kohalike asutuste territoriaalset pädevust, on alates 1. jaanuarist 2004 kehtivuse kaotanud (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-86-10, p 10). Maksuhalduri haldusaktile kirjutab alla maksuhalduri juht, juhi asetäitja või juhi poolt volitatud ametnik. Volitatud isiku poolt allakirjutamise korral märgitakse allkirja juurde allkirjastamisõigust andva dokumendi number ja kuupäev ning koht, kus on nimetatud dokumendiga võimalik tutvuda. Allkirjastamisõigust andvad dokumendid avaldatakse maksuhalduri veebilehel (MKS § 46 lg-d 5 ja 6). Ametniku volitusi haldusakti andmisel ei ole piiratud struktuuriüksuse tööpiirkonnaga.
|
| 3-3-1-71-12
|
Riigikohus |
25.04.2013 |
|
KMS § 12 lg s 14 sätestatud maksustatava väärtuse korrigeerimise erisäte on kohaldatav vaid siis, kui kauba soetajal või teenuse saajal ei ole sisendkäibemaksu täieliku mahaarvamise õigust.
Kui tehingu asjaolud viitavad kahtlusele, et ostjal oli selle tehingu kujundamisel kavatsus saavutada suurema summa sisendkäibemaksu mahaarvamine, kui müüja oleks reaalselt sellelt tehingult riigile käibemaksu tasunud, siis on tegu erandliku olukorraga, kus on võimalik kohaldada MKS § 83 lg-t 4. Sellisel juhul on võimalik korrigeerida tehingu väärtust vastavalt selle tehingu väärtusele, mida pooled tegelikult silmas pidasid.
Ainuüksi tehingu ebamõistlikult kõrge hind ei anna alust MKS § 83 lõike 4 kohaldamiseks, vaid maksuhaldur peab ära näitama ka ostja või müüja eeldatava maksueelise ning tahtluse maksueelise saavutamiseks.
Ka kaubamärgi registreerimistaotlusel võib olla väärtus ning seda tuleb tehingu tegeliku hinna määramisel arvestada.
KMS § 12 lg s 14 sätestatud maksustatava väärtuse korrigeerimise erisäte on kohaldatav vaid siis, kui kauba soetajal või teenuse saajal ei ole sisendkäibemaksu täieliku mahaarvamise õigust. Kui tehingu asjaolud viitavad kahtlusele, et ostjal oli selle tehingu kujundamisel kavatsus saavutada suurema summa sisendkäibemaksu mahaarvamine, kui müüja oleks reaalselt sellelt tehingult riigile käibemaksu tasunud, siis on tegu erandliku olukorraga, kus on võimalik kohaldada MKS § 83 lg-t 4. Sellisel juhul on võimalik korrigeerida tehingu väärtust vastavalt selle tehingu väärtusele, mida pooled tegelikult silmas pidasid.
Ainuüksi tehingu ebamõistlikult kõrge hind ei anna alust MKS § 83 lõike 4 kohaldamiseks, vaid maksuhaldur peab ära näitama ka ostja või müüja eeldatava maksueelise ning tahtluse maksueelise saavutamiseks.
KMS § 12 lg-te 14–17 aluseks on käibemaksudirektiivi muutmine, kuna direktiivi 2006/69/EÜ art 1 lg 3 punktiga b lisati direktiivi 77/388/EMÜ artikli 11 A-osasse lõige 6 (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-36-10). Samasisuline säte on praegu kehtivas käibemaksudirektiivis 2006/112/EÜ art 80. Nimetatud muudatuse eesmärk on tõkestada käibemaksust kõrvale¬hoidumist tehingute abil, millega käibemaksukohustuslane võõrandab kaupa või osutab teenust lõpptarbijale (isikule, kellel ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust) turuhinnast madalama hinnaga. Riigi maksukahju seisneb taolise tehingu puhul selles, et riigile laekuv käibemaks ei vasta ostjatele antud hüve tegelikule väärtusele. Ostjate maksueelis seisneb selles, et nad saavad kaupu ja teenuseid väiksema käibemaksukoormusega maksustatult ja seega soodsamalt, kui nad saaksid juhul, kui oleksid kõnealused kaubad või teenused ostnud mõnelt muult isikult turuhinnaga. Selline olukord võib esineda näiteks oma töötajate või lepingupartnerite puhul, kes võivad osa saadud kaupade ja teenuste hinnast varjatud kujul kinni maksta oma töö või osutatud teenusega.
|
| 3-3-1-36-10
|
Riigikohus |
16.06.2010 |
|
Käibemaksuseadus pole küll sõnaselgelt sätestanud maksuvabastust isikliku kasutusõiguse juhtudeks, kuid võrdlusest kasutusvaldusega, mis KMS § 16 lg 2 p 2 esimese lause kohaselt on maksuvaba, saab järeldada, et ka isikliku kasutusõiguse puhul kohaldatakse maksuvabastust. Juhtudel, kus isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega, ei ole sisuliselt põhjendatud käibemaksuga maksustamise seisukohast erinev lähenemine kasutusõiguse ja isikliku kasutusvalduse seadmise juhtudele. Riigikohtu praktikas on korduvalt osutatud vajadusele arvestada maksustamisel tehingu majanduslikku olemust ja sisu. Samasugune lähenemine on põhjendatud ka asjaõiguslike instituutide olemuse hindamisel maksustamise aspektist.
EL direktiiv on otsekohaldatav, kui on täidetud järgmised tingimused:
1) direktiiv pole tähtajaks üle võetud või on valesti ühtlustatud;
2) direktiiv on sisult piisavalt selge, tingimusteta, täpselt määratletud, ei vaja siseriiklikult konkretiseerimist;
3) direktiiv annab liikmesriigi kodanikele õigusi, mille kohustatud pooleks on liikmesriik, kes pole direktiivi õigeaegselt üle võtnud.
Direktiiv 2006/69/EÜ ei olnud tähtajaks üle võetud ning kehtiv siseriiklik õigus (KMS § 12 lg 4) ei olnud selle kohaldamise ajaks direktiiviga kooskõlla viidud.Direktiivist 2006/69/EÜ tuleneb üksikisikule kaitstav õigus. Direktiivi art 1 lg 3 punktiga "b" direktiivi 77/388/EMÜ artikli 11 A-osasse lisatud lõikest 6 tulenevalt võib liikmesriik selles sättes osutatud meetmeid (turuväärtusest lähtumine) võtta ainult juhul, kui kaupu tarnitakse või teenuseid osutatakse kellelegi, kellega on liikmesriigi määratluse kohased perekondlikud või muud tihedad isiklikud sidemed, juhtimisalastest, omandi-, liikmelisus-, rahalistest või õiguslikest suhetest tulenevad sidemed.Nimetatud sätte tähenduses võib tihedateks sidemeteks lugeda ka tööandja sidemed töövõtja, töövõtja perekonna või mõne muu töövõtjale lähedase isikuga.
Direktiiv annab liikmesriigile võimaluse võtta maksudest kõrvalehoidmise või maksustamise vältimise tõkestamiseks meetmeid, et tagada maksustatava väärtuse vastavus turuväärtusele. Direktiivi sõnastus jätab liikmesriigile ka valikuvõimaluse, kuidas määratleda mõiste "tihedad sidemed".
Menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks enne kohtuvaidlusi. Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamisega hilinemisel jäetakse taotletud menetluskulud välja mõistmata.
Käesolevas asjas oli käibe tekkimise ajaks (28. juuli 2008) saabunud direktiivi 2006/69/EÜ ülevõtmise tähtpäev, kuid Eestis jõustusid asjakohased õigusnormid alles 1. jaanuarist 2009. Seega polnud mitteseotud isikute vahelise tehingu puhul käibemaksu määramisel Euroopa Liidu õigusega kooskõlas mitteoleva KMS § 12 lg 4 kohaldamine õiguspärane. KMS § 12 lg 4 on vastuolus Euroopa Liidu õigusega ulatuses, mis võimaldas tehinguväärtuse korrigeerimist mitteseotud isikute vaheliste tehingute puhul ning tuleb selles osas jätta kohaldamata.
|
| 3-3-1-39-04
|
Riigikohus |
14.10.2004 |
|
Maksuhaldur on kohustatud arvestama käibemaksusumma määramisel ka teadaoleva sisendkäibemaksuga ning arvama selle arvestatud käibemaksust maha.
MKS § 10 lg 3 näeb ette, et maksuhaldur peab menetluse läbi viima kiiresti ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi. Sellest järeldub, et maksumaksjalt ei nõuta selliste asjaolude tõendamist, mis on maksuhaldurile teada, samuti selliste tõendite esitamist, mille saamiseks peab maksumaksja pöörduma maksuhalduri poole. Kui maksukohustuslane on eiranud maksuarvestuse nõudeid ja sellega takistanud maksuhalduri tegevust, siis on võimalik teda karistada MKS § 154 alusel rahatrahviga.
Vastavalt MKS §-le 94 on maksuhalduril õigus määrata maksusumma hindamise teel. Maksumaksjalt äravõetud vihikuid on põhimõtteliselt võimalik vaadelda maksumaksja raamatupidamisena, hoolimata raamatupidamise eeskirjade eiramisest, sest vihikud sisaldavad olulisi märkmeid maksumaksja tulude ja kulude kohta. Järelikult ei ole tegemist maksusumma määramisega hindamise teel. Hindamise meetodiga oleks tegemist siis, kui olnuks teada müüdud kaubad, kuid nende hindade kohta puuduks teave ning maksuhaldur oleks hinnad määranud näiteks konjunktuuriinstituudi kataloogi abil.
Maksuhaldur on maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid asjaolusid ning vajadusel neid ise välja selgitama tõendeid kogudes. Kui maksukohustuslane on rikkunud maksuarvestuse pidamise kohustust ja maksusumma on seepärast määratud teiste andmete alusel või hindamise teel, siis vastavalt väheneb maksuhalduri tõendamiskohustus ja suureneb maksukohustuslase koormus tõendada, et maks on määratud valesti.
|
| 3-3-1-5-01
|
Riigikohus |
26.04.2001 |
|
Rahandusministri 24. septembri 1996. a. määrusega nr 73 kinnitatud "Tasumisele kuuluva maksusumma arvutamise erijuhud" (alates 22. veebruarist 1997 kehtinud redaktsioonis) punktis 10 on esitatud loetelu nendest tõenditest (dokumentidest), mille olemasolul võib maksukohustuslane impordi käibemaksu enda maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksult maha arvata, kui ta tasub impordimakse tollimaakleri kaudu. Nimetatud säte on kooskõlas Käibemaksuseadusega.
Tollimaakleri ning tolli vaheline suhe on haldusõiguslik. Tollimaakleri teenuse kasutamise korral on maksumaksjaks tollimaakler, tollivõlg saab tekkida vaid maakleril ja maksuamet saab vastava ettekirjutuse teha tollimaaklerile.
|
| 3-3-1-62-00
|
Riigikohus |
22.02.2001 |
|
Eesti Televisiooni kui avalik-õigusliku juriidilise isiku tegevus avalikes huvides teleprogrammide loomisel ja edastamisel ning teiste Ringhäälinguseaduses nimetatud avalik-õiguslike ülesannete täitmisel ei ole ettevõtlus Käibemaksuseaduse mõttes.
Käibemaksuseaduse § 18 lg 3 kohaselt kuulub käibemaks mahaarvamisele rahandusministri poolt kehtestatud korras kui registreeritud maksukohustuslane kasutab kaupa nii ettevõtluses või sellega võrdsustatud oma tarbimises kui ka omatarbeks muudel juhtudel. Kui maksukohustuslase raamatupidamises ei ole nimetatud eesmärkidel tehtud kulutusi võimalik eraldi välja tuua, määrab kaupade ostmisel makstud käibemaksu mahaarvamise korra maksukohustuslase taotluse alusel tema elu- või asukohajärgne Maksuameti kohalik asutus. Kui maksukohustuslane ise ei pöördu käibemaksu mahaarvamise korra määramiseks, tuleb lähtuda maksuhalduri õigusest määrata MKS § 22 alusel tasumisele kuuluv maksusumma.
Kui maksumaksja raamatupidamine ei võimalda eristada kaupade ja teenuste kasutusotstarvet, siis peab maksuhaldur kasutama maksusumma määramisel kaudseid meetodeid (prognoosid, statistilised võrdlused jne). Mahaarvatava käibemaksu proportsioonide määramine sissetulekute alusel ei ole vastuolus Käibemaksuseaduse mõttega.
|
| 3-3-1-50-99
|
Riigikohus |
07.02.2000 |
|
Mõiste "oma ettevõtluses kasutatavad kaubad ja teenused" sisu on määratud kaupade ja teenuste soetamise eesmärgiga. Oma ettevõtluses kasutatavad saavad olla vaid sellised kaubad ja teenused, mida on võimalik kasutada selle ettevõtja tegevusalal ja mille kasutamine vastab ettevõtja äriplaanile.
Käibemaksuseaduse § 18 lg. 1 p. 1 järgi on maksukohustuslasel õigus arvata maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha tema ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluv käibemaks siis, kui sama maksukohustuslane on nimetatud kaupade ja teenuste soetaja. Järelikult on kaupade ja teenuste soetamisel oluline, kas maksukohustuslane oli nende kaupade ja teenuste tellija.
Maksuhalduril on tema poolt maksumaksjale tasumisele kuuluva käibemaksu summa määramisel õigus arvutada ümber ka käibemaksu enammakse summa ja lähtuda enammakse tagastamisel tegelikust enammakse summast.
Dokumentaalse tõendi hindamata jätmine põhjusel, et selles osutatud teist dokumenti ei ole kohtule esitatud, pole kooskõlas halduskohtumenetlusele omase uurimisprintsiibiga.
|
| 3-3-1-32-99
|
Riigikohus |
18.10.1999 |
|
Mõiste "oma ettevõtluses kasutatavad kaubad ja teenused" on määratlemata õigusmõiste, selle sisu on määratud kaupade ja teenuste soetamise eesmärgiga.
Maksuhalduri poolt maksumaksjale tasumisele kuuluva käibemaksu summa määramisel on maksuhalduril õigus arvutada ümber enammakse summa ja lähtuda enammakse tagastamisel tegelikust enammakse summast.
Maksuvõla tekkimise aluseks on maksukohustuse mittekohane täitmine, mitte maksuhalduri ettekirjutus.
Ettekirjutuse tühistamine ei kustuta maksuvõlga ning uue ettekirjutuse tegemine maksumaksjale tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks ei muuda maksumaksja maksukohustust.
Maksuhalduri poolt maksumaksjale tasumisele kuuluva käibemaksu summa määramisel on maksuhalduril õigus arvutada ümber enammakse summa ja lähtuda enammakse tagastamisel tegelikust enammakse summast.
Ettekirjutuse tühistamine ei kustuta maksuvõlga ning uue ettekirjutuse tegemine maksumaksjale tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks ei muuda maksumaksja maksukohustust.
|
| 3-3-1-20-98
|
Riigikohus |
19.06.1998 |
|
Kui haldusakti motiveerimiseks on esitatud üksnes asjasse mittepuutuvad või üksteist välistavad väited, siis on selline haldusakt motiveerimata.
Käibemaksuseaduses ei reguleerita turuhinna kindlakstegemise korda. Seetõttu on maksuametil õigus ise valida turuhinna kindlakstegemiseks sobiv metoodika.
Käibemaksukohustuslane peab kauba võõrandamisel selle harilikust väärtusest madalama hinnaga koguma, säilitama ja vajadusel maksuametile esitama tõendid põhjuste kohta, miks on konkreetsel juhul kauba hind harilikust hinnast madalam. Sõiduautode müügi korral saab selliste tõenditega kinnitada näiteks sõiduauto avariilisusest tingitud harilikust madalamat hinda.
TsKS § 170 lg. 2 kohaselt arutatakse asja sama kohtukoosseisuga. See paragrahv asub TsKS 25. peatükis "Kohtuistung". Eelmenetlust sätestab TsKS 24. peatükk. Asja arutamine TsKS § 170 lg. 2 mõttes ei ole eelmenetluse staadiumis otsustuse tegemine.
|
Facebook
Twitter