https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 197| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-20-1083/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.12.2022

Kui kaebaja leidis, et kasutuses olnud talumaast jäi mingi osa erastamata ja tema esitatud taotlust talumaa erastamiseks täies ulatuses ei rahuldatud, tulnuks seda haldusakti vaidlustada talumaa erastamise ajal. (p 16)


MaaRS § 221 lg 2, MaaRSMSMS § 14 lg 8 ja erastamise korra punkt 321 on üheselt ja selgelt tõlgendatavad, et erastamiseks taotletav maaüksus peab „vahetult külgnema elamuga hoonestatud katastriüksusega“. /…/ Tegemist ei ole erastamise põhiseaduse vastase kitsendusega. Seadusandjal on maa erastamise tingimuste seadmisel ulatuslik kaalumisruum. Regulatsioon aitab ära hoida olukorda, kus maad erastataks ostueesõigusega kinnistute juurde nii, et seos omanikule kuuluvate elamute ja põllumajandushoonetega kaob. (p 18)


Ainuüksi erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna erastamise õigustatud subjektile üldjuhul veel õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse maa ostu‑müügilepingud. /…/ Kuigi Riigikohus on leidnud, et ka maavanema pikaajaline tegevusetus võib teatud olukorras anda alust õiguspäraseks ootuseks, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused jäävad kehtima ja isik saab erastada korraldustega kindlaksmääratud maa (RKHKo nr 3-3-1-81-05, p 14), on kolleegium samas ka täheldanud, et usalduse kaitse ei ole absoluutne. (p 19)

3-18-687/61 PDF Riigikohtu halduskolleegium 24.03.2021

VeeS v.r § 5 (kehtiva VeeS § 23 lg 1 p 2) kohaselt on territoriaalmeri (ehk Läänemeri) avalik veekogu, mis kuulub riigile. Avalik veekogu ei ole tsiviilkäibes (VeeS v.r § 5 lg 2 ja kehtiva VeeS § 23 lg 2). AÕS § 133 järgi ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni ehk veekogu tavalise veepiirini. (p 14)

VeeS v.r § 5 lg 2 rikkumine ei välista haldusakti kehtivust (HMS § 60), ent ei muuda omandiõiguse ulatust. Asja kuulumine tsiviilkäibesse ei sõltu asja puudutavate tehingute ega haldusaktide kehtivusest. (p 16)


VeeS v.r § 5 (kehtiva VeeS § 23 lg 1 p 2) kohaselt on territoriaalmeri (ehk Läänemeri) avalik veekogu, mis kuulub riigile. Avalik veekogu ei ole tsiviilkäibes (VeeS v.r § 5 lg 2 ja kehtiva VeeS § 23 lg 2). AÕS § 133 järgi ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni ehk veekogu tavalise veepiirini. (p 14)

VeeS v.r § 5 lg 2 rikkumine ei välista haldusakti kehtivust (HMS § 60), ent ei muuda omandiõiguse ulatust. Asja kuulumine tsiviilkäibesse ei sõltu asja puudutavate tehingute ega haldusaktide kehtivusest. (p 16)

Ehkki katastriüksuse saab moodustada ka veealast (vt kuni 1. juulini 2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 4 ja praegu kehtiva keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ (määrus nr 30) § 38 lg 7 p 4, MaaKatS § 181 lg 4), ei kehti see avalike veekogude kohta. Seda ei võimalda AÕS § 133 ega määruse nr 30 § 12 lg 2 p 1, mille kohaselt määratakse katastriüksuse piir avalikul veekogul maakatastri aluskaardil olevale kaldajoonele. (p 17)


Katastriüksuse moodustamine või sellest keeldumine on haldusakt (vrd maa sihtotstarbe määramine või sellest keeldumine, RKHKo nr 3-3-1-13-05, p 10). (p 14)


Kolleegium selgitab esmalt, et pindalaandmetel kui KRS § 13 lg 1 järgi registriosa esimesse jakku kantavatel andmetel ei ole KRS § 13 lg 2 järgi kinnistusraamatu kande tähendust. Nii on tsiviilkolleegium oma varasemas praktikas leidnud, et kinnisasja (kinnistu) koosseisu andmed, nagu katastritunnus, asukoht ja pindala, märgitakse KRS § 13 lg 1 järgi registriosa esimesse jakku. Sellised faktilised andmed kinnisasja kohta ei ole KRS § 13 lg 2 teise lause järgi kanneteks asjaõigusseaduse ega kinnistusraamatuseaduse järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-156-11, p 31). See tähendab, et kinnistusraamatu kanne ei ole vaatamata katastritunnuse märkimisele kinnisasja piiride osas määrav. Seega ei kohaldu piiriandmetele ka AÕS § 56 lg 1 kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldamise kohta ja § 561 kinnistusraamatu andmetele tugineva heauskse omandamise kohta (vt RKTKo nr 3-2-1-67-12, p 20). (p 14)


Maa-amet on pädev kontrollima, kas kehtiva õiguse kohaselt on võimalik maaüksust katastrisse kanda (sh seda, millistes piirides saab kinnisasja jagada). HMS § 6 järgi on haldusorgan kohustustatud selgitama välja menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Seega pidi Maa-amet tuvastama tähtsust omavad asjaolud, et hinnata soovitud katastriüksuse kande õiguspärasust. MaaKatS v.r § 8 lg 2 pole ainus norm, mida peab maakatastri kande tegemisel järgima. Maa-amet pidi lähtuma ka VeeS v.r §-st 5 ja AÕS §-st 133. Seejuures ei ole Maa-amet ületanud oma pädevust. Kolleegium ei nõustu kaebaja väitega, et Maa-amet asus kande õiguslikke aluseid kontrollides hoopis omandiküsimusi lahendama (tuvastama maa tegelikku omanikku väljaspool konkreetset haldusmenetlust) ja järelevalvemenetlust läbi viima. Kuna kaebaja taotletav registrikanne oli õigusvastane, tuli selle tegemisest keelduda (põhiseaduse (PS) § 3 lg 1). (p 15)


Ehkki katastriüksuse saab moodustada ka veealast (vt kuni 1. juulini 2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 4 ja praegu kehtiva keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ (määrus nr 30) § 38 lg 7 p 4, MaaKatS § 181 lg 4), ei kehti see avalike veekogude kohta. Seda ei võimalda AÕS § 133 ega määruse nr 30 § 12 lg 2 p 1, mille kohaselt määratakse katastriüksuse piir avalikul veekogul maakatastri aluskaardil olevale kaldajoonele. (p 17)


Isegi kui KRS § 13 lg 4 tingimused olid täidetud, ei olnud Maa-ametil kinnistu pindala parandamiseks kinnistusraamatus vaja kaebaja kui puudutatud isiku nõusolekut taotleda, sest seaduse järgi ei ole kaebaja kunagi vaidlusaluse veeala omanik olnud ega ole tal selle veeala suhtes kunagi ka muud subjektiivset õigust tekkinud. Katastripidaja ei pea seadusega vastuolus ja ilmselgelt vigaste kinnistu pindala andmete parandamiseks kinnisasja omaniku või puudutatud isiku nõusolekut hagema. (p 21)


Kaebaja ei olnud veeala omanik PS § 32 mõttes. Nõudeõigus ebaõigete andmete ulatuses omandi tunnustamiseks (kinnis)asja suhtes, mis ei saa olla kellegi omandis, ei ole PS § 32 kaitsealas. (p 21)


Haldusorgani menetluskulud võivad jääda tema enda kanda ka siis, kui kaebus lahendatakse haldusorgani kasuks (vt RKHKo nr 3-3-1-50-16, p 22 ning otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Maa-ameti menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Asjas lahendatud küsimused võisid küll olla spetsiifilised ja seonduda mitmesuguste õigusharudega, kuid vaidlustatud haldusakt ei väljunud Maa-ameti põhiülesannete raamidest. (p 24)

3-16-781/50 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.06.2019

Haldusmenetlus tuleb HMS § 44 lg 1 p 1 alusel uuendada, kui eksisteerib isiku õigusi kestvalt piirav haldusakt ning sellise haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. (p 14)

Selleks, et haldusakt oleks isiku õigusi kestvalt piirav, peavad sellega olema isikule kehtestatud jätkuva iseloomuga keelud või kohustused. (p 15.1.)

Haldusorganil on kohustus uuendada haldusmenetlus isiku taotluse alusel siis, kui esineb seaduses sätestatud menetluse uuendamise alus. Lisaks on haldusorganil õigus haldusmenetlus enda initsiatiivil uuendada juhul, kui taotluse sisu võib anda haldusorganile põhjuse oma varasemaid seisukohti muuta. (p 17.1, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-36-04, p-d 11–14).

Riigi omandisse jäetud maa sihtotstarbe muutmise kavatsus ei anna alust maa tagastamise haldusmenetluse uuendamiseks. (p 17.2.)


Maa riigi omandisse jätmise otsuse puhul on tegu ühekordse mõjuga haldusaktiga, millega määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Maa tagastamata jätmist (MaaRS § 20 lg 1) ja kompensatsiooni määramist (MaaRS § 13) puudutavad otsused lõpetavad õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamismenetluse. (p 15.1)

Maa riigikaitsemaana riigi omandisse jätva haldusakti õiguspärasust ei saa seada sõltuvusse sellest, et riigikaitse eesmärgil riigi omandisse jäetud maad soovitakse aastaid hiljem kasutada muul eesmärgil. Riigikaitselised vajadused võivad ajas muutuda. Riigi omandisse jäetud maa võimaliku kuritarvitamise ohtu maandavad riigivara valitsejale riigivaraseaduses sätestatud piirangud ja kontrollimehhanismid. (p 16)

MaaRS § 31 lg 3 järgi toimub riigi omandisse jäetud maa võõrandamine riigivaraseaduses sätestatud korras, kui seadusega ei sätestata teisiti. Omandireformi aluste seadusest ega maareformi seadusest ei tulene, et riigi omandisse jäetud maa sihtotstarbe muutmisel muutub see maa uuesti omandireformi objektiks ning maa tagastamise menetlus tuleb uuendada. (p 17.2.)

Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluste lahendamine on tehtud kohalike omavalitsuste ülesandeks. Juhul, kui maa jäetakse riigi omandisse, peab kohalik omavalitsus maa tagastamise taotluse lahendamisel sellest lähtuma ning maad ei ole võimalik tagastada. (p 20)

3-14-52261/59 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.03.2019

Registrisse kantud ebaõigete andmete parandamise eest vastutab andmete registrisse kandja, mitte isik, kelle õigusi andmed rikuvad. (p 11)

Kohalikul omavalitsusel on õigus ehitise andmeid, sh olulisi tehnilisi andmeid ja korteri reaalosa andmeid, täpsustada ka ilma omaniku teatiseta (vaidlusaluse toimingu tegemise ajal EhS v.r § 56 lg 1 p 1 ja § 57 lg 1 p 1 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 73 „Riiklikule ehitisregistrile andmete esitamise teatise vorminõuded ja esitamise kord“ § 2 lg 2 p 4 ja § 5 lg 2; praegu ehitisregistri põhimääruse § 35). Kuigi ehitisregistri andmete muutmine ei muuda tegelikke omandisuhteid (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-156-11), peavad ehitisregistri kui riikliku registri andmed olema õiged, täpsed, ajakohased ja selged (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-02, p 14). (p 12)

Ehitise andmete täpsustamise teatise võis majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 72 „Ehitise teatise vorminõuded ja esitamise kord“ § 1 lg 2 järgi esitada korteriomanik, kui andmed täpsustavad vaid tema korteri reaalosa, mitte kõigi korteriomanike kaasomandis olevat osa. Korteriomanik on üks ehitise omanikest.

Kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud KOS § 11 lg 1 p 1 ja § 17 lg 1 ehitise andmete täpsustamise teatise esitamist ei reguleerinud. Seda ei reguleeri ka AÕS § 72. Nende normide esemeks on omanike vahelised tsiviilõigussuhted asja valdamisel ja kasutamisel, mitte haldusmenetlus riikliku registri pidamisel. Korteriomaniku õigus esitada teatis enda korteri kohta ei kahjusta teiste korterite omanikke, sest teatise alusel ei tohi andmeid registrisse kanda automaatselt. Teatise esitaja vastutus andmete õigsuse eest ei vabastanud vastustajat andmete kontrollimise kohustusest (HMS § 6; vt ka EhS v.r § 57 lg 2, Vabariigi Valitsuse määruse nr 405 „„Riikliku ehitisregistri“ asutamine ja pidamise põhimäärus“ § 27 lg 1, määruse nr 73 § 5 lg 1). (p 13)

Ehitisregistri eesmärk on kajastada võimalikult täpselt olemasolevate ehitiste faktilist olukorda (EhS § 58 lg 1, EhS v.r § 55 lg 1; määruse nr 72 § 1 lg 2). Ehitise tehnilised andmed ehitisregistris ei reguleeri ega seadusta ehitamist ega ehitise kasutamist. Õigusvastaste ehitustööde tagajärjel kujunenud ehitise osade saatuse üle tuleb otsustada lubade ja ettekirjutustega. (p 14)

Eluruumi pinna ulatuse küsimust ei saa ehitisregistri pidamisel lahendada suvaliselt valitud ruumide pindade ülemõõtmisega. Põhjendatud kahtluse korral on enne mõõtmist oluline selgitada, millised ruumid kuuluvad Vabariigi Valitsuse määruse nr 57 „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“ § 24 lg 1 mõttes „eluruumi kõikide ruumide“ hulka. Selliste ruumidena saab korteriomandi puhul käsitada vaid korteri reaalosa hulka (eriomandi esemesse) kuuluvaid ruume (KrtS § 4). Kuigi ehitisregistril puudub õiguslik tähendus ning selle kanded ei muuda omandisuhteid (EhS § 61 lg 1), tuleb vältida olukorda, kus ehitisregister kajastaks korteriomandi reaalosaks oleva eluruumi pinna koosseisus ruume, mis tegelikult selle korteri reaalosa koosseisu ei kuulu. Niisugune olukord võib aga tekkida siis, kui ehitisregistri kannete tegemisel ei pöörataks vähimatki tähelepanu kajastatavate ruumide asjaõiguslikule kuuluvusele. Ruumide jagunemist korterite reaalosade vahel on ehitisregistri pidamisel muuhulgas asjakohane arvestada selleks, et ehitisregistri andmete abil saaksid järelevalveasutused hõlpsamini adresseerida korrakaitse- ja ehitusõiguslikke ettekirjutusi õigele isikule (vrd RRKHK otsus nr 3-15-1607/35, p 13). (p 16)

Kui abiruume korteri reaalosa koosseisus ei erastatud, siis jäid need õiguslikult kõigi korteriomanike kaasomandisse, sõltumata sellest, kas ja millal nad ehituslikult ja funktsionaalselt korteriga ühendati. Niisuguses olukorras poleks vaidlustatud toimingu puhul tegemist pelgalt jooniste, mõõtmiste, arvutuste vms ebatäpsuse kõrvaldamisega, vaid toimuks kõigi korteriomanike kaasomandi eseme eksitav kajastamine korteri reaalosa hulka kuuluvana. (p 17)

Kui ilmneb, et abiruumid jäid omal ajal põhjendamatult korteri reaalosa koosseisus erastamata, ei saa seda viga parandada üksnes ehitisregistri andmete muutmisega, vaid tuleb korraldada abiruumide üleminek kaasomandist korteri reaalosa koosseisu (KrtS § 9). (p 20)


Kui ilmneb, et abiruumid jäid omal ajal põhjendamatult korteri reaalosa koosseisus erastamata, ei saa seda viga parandada üksnes ehitisregistri andmete muutmisega, vaid tuleb korraldada abiruumide üleminek kaasomandist korteri reaalosa koosseisu (KrtS § 9). (p 20)


Kui abiruume korteri reaalosa koosseisus ei erastatud, siis jäid need õiguslikult kõigi korteriomanike kaasomandisse, sõltumata sellest, kas ja millal nad ehituslikult ja funktsionaalselt korteriga ühendati. Niisuguses olukorras poleks vaidlustatud toimingu (ehitusregistri muudatused) puhul tegemist pelgalt jooniste, mõõtmiste, arvutuste vms ebatäpsuse kõrvaldamisega, vaid toimuks kõigi korteriomanike kaasomandi eseme eksitav kajastamine korteri reaalosa hulka kuuluvana. (p 17)

Kui ilmneb, et abiruumid jäid omal ajal põhjendamatult korteri reaalosa koosseisus erastamata, ei saa seda viga parandada üksnes ehitisregistri andmete muutmisega, vaid tuleb korraldada abiruumide üleminek kaasomandist korteri reaalosa koosseisu (KrtS § 9). (p 20)


3-14-52793/59 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.03.2019

Heauskset omandamist ei teki tehinguga, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandab omandireformi objektiks oleva vara, mida ta ei tohtinud seaduse järgi võõrandada. Sellise tehingu tühisuse tuvastamist ei takista, et isik, kes ostis asja omandireformi kohustatud subjektilt, käitus heauskselt. (p 20)


ORAS § 12 lg 3 p 3, mille järgi füüsilise isiku heauskses omandis olevat õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastata, laieneb esmajoones enne omandireformi tekkinud omandisuhetele ning omandisuhetele, mis tekkisid pärast omandireformi kohustatud subjektilt saadud vara võõrandamist. (p 20)

ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23)

Seadus ei seosta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist tagastamise taotluse esitanud isiku praeguse kodakondsusega, samuti nagu ei sõltu eluruumi erastamise õigus taotleja kodakondsusest. (p 49)


Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara õiguslik režiim muutus 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-63-05. Sellest ajast saab seda vara tagastada, kompenseerida ja erastada omandireformi aluste seadusega sätestatud üldises korras. (p 29)

Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. a-l ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)


Õigusvastaselt võõrandatud varaks kui omandireformi objektiks on ORAS §-s 11 nimetatud vara, sõltumata sellest, kas see on või ei ole tunnistatud omandireformi objektiks. ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud vara võõrandamise keeld ja selle rikkumise õiguslik tagajärg laieneb varale, mille kohta oli seaduses ettenähtud ajal esitatud tagastamise avaldus. See keeld pidi kehtima ka ajal, mil oli avanenud võimalus esitada avaldusi, mida ORAS § 7 lg 3 kehtivuse tõttu ei saanud rahuldada. (p 28)


Haldusakti kehtivuse kaitse ei tähenda selle alusel kujunenud õigussuhete lõplikku kivistamist. HMS § 64 jj näevad ette võimaluse haldusmenetluses tehtud vigade parandamiseks. Asjaolud, mis toovad kaasa tsiviilõigusliku lepingu tühisuse, võivad olla ka aluseks haldusakti kehtetuks tunnistamisel. (p 44)


Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast nähtub, et omandireformi kohustatud subjektiga tehtud tehingu tühisuse tuvastamisel tuleb lähtuda ainult ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise faktist. (p 22)

ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23)

Riigikohtu tsiviilkolleegium ei ole kohaldanud AÕS § 95 lg-t 1 tehingutele, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandas vara, mis ei olnud ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu tõttu erastatav enne, kui on otsustatud vara tagastamise üle. Tsiviilkolleegium on sellistel juhtudel järjekindlalt kohaldanud ORAS § 18 lg-t 1 ja/või EES § 3 lg 5 p 4 ning asunud seisukohale, et sellised erastamistehingud on tühised ja asjaõiguslepingu tühisuse tõttu ei tekkinud omandiõigust isikul, kes sõlmis lepingu omandireformi kohustatud subjektiga. (p 41)


Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast ei saa teha järeldust, et omandireformi aluste seaduse mõttes tuleb heauskset omandit või heauskset omandamist mõista kuidagi teisiti, kui seda tehakse eraõiguses. Omandireformi aluste seadusega on heauskse omandaja suhtes kehtestatud erisuseks eraõiguse normidest ORAS § 12 lg 3 p 3 järgmine lauseosa: „eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest“. See lause seostab heausksuse puudumise vara omandanud isiku varasema käitumisega omandireformi õigustatud isiku suhtes, mitte tema käitumise või teadmisega vara omandamisel. (p 21)


Kui seaduses ei nähta selgelt ette erandit, siis tuleb avaliku õiguse normides kasutatud eraõiguse mõisteid eeldatavasti sisustada ühtmoodi nii avalikus kui ka eraõiguses, praegusel juhul haldusakti ja selle alusel tehtud eraõigusliku tehingu õiguspärasuse hindamisel. Juhinduda tuleks TsÜS §-s 3 sätestatud tõlgendamise põhimõttest, mis on kohaldatav ka väljaspool eraõigust. (p 21)

Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)


Kaalutlusõigus haldusakti tagasiulatuval kehtetuks tunnistamisel võib olla piiratud. (p 43)


Vt p 36.

Tehingu tühisuse tuvastamine halduskohtu otsuse põhjendavas osas ei ole eraõiguslikes suhetes siduv. Samas on RKHK asjas nr 3-3-1-14-15 tehtud otsuse p-s 27 võtnud seisukoha, et kuna kõrgema astme kohtu õiguslikud seisukohad ja suunised on kohustuslikud asja uuesti läbi vaatavale kohtule, siis on need seisukohad ja suunised kohustuslikud ka kohtu ettekirjutuse alusel asja uuesti lahendavale haldusorganile. See seisukoht on asjakohane ka olukorras, kus kohus, tegemata haldusorganile ettekirjutust, on haldusorgani otsuse tühistanud. (p 37)

Eraõigusliku lepingu tühisuse tuvastamiseks seadus aegumist ei sätesta. (p 38)


PS §-s 33 sätestatud seaduse reservatsioonidest tulenevalt kaitseb see säte kodu või valdust kui privaatsfääri osa, mitte aga kodu kui asja selle äravõtmise eest. (p 49)


Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. aastal ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)


Vt p 26.

Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)

3-15-2561/44 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.12.2018

MaaRS pole ühelgi hetkel võimaldanud ostueesõigusega erastada maad lagunenud või kasutusest välja langenud ehitise juurde (RKHK otsus asjas nr 3-16-579/47, p 11). Kuna kaebaja ei teinud magamiskorpusi tähtajaks korda, kaotas ta MaaRS § 6 lg 31 (nii kuni 14. juulini 2017 kehtinud redaktsiooni kui alates 14. juulist 2017 kehtima hakanud redaktsiooni) järgi nende ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise õiguse. (p 13)

Asjaolu, et mõne avalduses märgitud ehitise juurde ei ole võimalik maad ostueesõigusega erastada, ei tähenda seda, et välistatud on maa ostueesõigusega erastamine kõigi avalduses märgitud ehitiste juurde. (p 20)

3-16-579/47 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.06.2018

MaaRS pole ühelgi hetkel võimaldanud ostueesõigusega erastada maad lagunenud või kasutusest välja langenud ehitise juurde. Lagunenud ehitiste puhul tuli erastamismenetluse lõpetamiseks anda omanikule tähtaeg kas ehitise korrastamiseks või kõrvaldamiseks. Kohalikul omavalitsusel oli kaalutlusõigus, milline ettepanek omanikule teha. 14.07.2017 jõustunud MaaRS § 6 lg 31 ei näe enam ette võimalust anda tähtaeg lagunenud ja kasutusest väljalangenud või ümbrust ja maastikupilti tunduvalt kahjustavate ehitiste kordategemiseks. Kohalik omavalitsus saaks alates 14.07.2017 anda lagunenud ehitise omanikule tähtaja vaid lagunenud ehitise, nt vundamendi säilinud osade, kõrvaldamiseks. (p-d 9 ja 11)

Nõue, et ostueesõigusega erastamise õiguse saamiseks peavad maaüksusel asuvad ehitised olema korras ja sihtotstarbeliselt kasutatavad, on kehtinud kogu maareformi aja ja isikul pidi sõltumata kohaliku omavalitsuse tegevusest olema selge, et soodsatel tingimustel maa erastamiseks annavad õiguse vaid sihtotstarbeliselt kasutatavad ja korras hooned. Seadus nägi kordategemise tähtaja andmise ette hea halduse põhimõttest lähtuvalt, et anda enne menetluse lõpetamist ja taotluse rahuldamata jätmist taotlejale veel viimane hoiatus, et kui ta etteantud tähtajaks hooneid ei korrasta, kaotab ta maa ostueesõigusega erastamise õiguse. (p 13)

Avalik huvi maareformi lõpetamiseks kaalub üle omandiõiguse riive, mis tekib, kui lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitis muutub maatüki oluliseks osaks. Seletuskirjas on rõhutatud, et kui kohalik omavalitsus on andnud tähtaja ehitise kordategemiseks ja omanik pole nõutud toiminguid teinud, ei ole õigust tähtaega pikendada. MaaRS § 6 lg 31 alates 14.07.2017 kehtival redaktsioonil pole taotlejate puhul, kellele oli antud tähtaeg ehitiste korrastamiseks ja kes selle jooksul ehitisi ei korrastanud, koormavat tagasiulatuvat mõju, sest nende puhul pidi nagunii järgnema menetluse lõpetamine ja taotluse rahuldamata jätmine. (p-d 11 ja 12)

Normi kehtestamise eelnõu seletuskirjas toodud vajadus maareformi lõpetamiseks on piisav, et õigustada isiku ebavõrdset kohtlemist. Avalik huvi maareformi lõpetamise vastu kaalub üles isiku soovi erastada maad soodustingimustel. Kuna maaüksusel asuvad vundamendid on suurel määral lagunenud, pole riive isiku omandipõhiõigusele ka oluline ega kaalu üles avalikku huvi maareformiga ühele poole saada. Kuivõrd hoonete ost oli ilmselt mõeldud maa kasutusõiguse ostuna, kuid seda ei realiseeritud lubatud ajal, võib isiku õigust käsitleda kui ehitamise lubamist, mille realiseerimata jätmine omandiõigusele suurt riivet ei kujuta. (p 15)

Sellisel määral vundamendini lagunenud hoonet, nagu kaebajale kuulub, ei saa enam korda teha. Kuna maareformi eesmärk on kujundada ümber riiklikul maaomandil rajanevad suhted, lähtudes endiste maaomanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, on Riigikohus varasemas praktikas mõistnud MaaRS § 6 lg 31 selliselt, et õigustatud subjektile saab maa tagastamist takistada üksnes selline ehitis, mis on sihtotstarbelises kasutuses või mida on võimalik sihtotstarbeliselt kasutada (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-57-04). Kuigi see praktika oli välja arendatud maa tagastamise vaidlustes, ei saa anda normile teistsugust sisu asjades, kus maa erastamise õigustatud subjekt vaidleb kohaliku omavalitsusega maa ostueesõigusega erastamise õiguse üle. Vastasel korral oleks tegemist erastamise õigustatud subjektide ebavõrdse kohtlemisega. MaaRS v.r § 6 lg-s 31 ei peeta kordategemise all silmas üksnes sellist laadi korrastustöid, mis ei nõua ehitusluba või projekteerimistingimuste väljastamist. Ehitusõiguse normid on mitmel korral muutunud ja ehitusluba nõudvad toimingud on eri redaktsioone arvestades olnud erinevad. Seepärast pole MaaRS v.r § 6 lg 31 võimalik tõlgendada ehitamiseks vajalike lubade õigusnormi kaudu. Siiski ei saa vundamendini lagunenud hoone sihtotstarbelist kasutamist enam võimalikuks pidada ja selleks, et hoone vastaks MaaRS § 6 lg 3 tunnustele, tuleks see uuesti üles ehitada. Tegemist oleks uue hoone püstitamisega, mitte vana kordategemisega. Lahendist asjas nr 3-3-1-82-07 ei saa järeldada, et kolleegiumi varasem praktika peab vundamendini lagunenud hoone kordategemist võimalikuks. (p 15)


Avalik huvi maareformi lõpetamiseks kaalub üle omandiõiguse riive, mis tekib, kui lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitis muutub maatüki oluliseks osaks. Normi kehtestamise eelnõu seletuskirjas toodud vajadus maareformi lõpetamiseks on piisav, et õigustada isiku ebavõrdset kohtlemist. Avalik huvi maareformi lõpetamise vastu kaalub üles isiku soovi erastada maad soodustingimustel. Kuna maaüksusel asuvad vundamendid on suurel määral lagunenud, pole riive isiku omandipõhiõigusele ka oluline ega kaalu üles avalikku huvi maareformiga ühele poole saada. Kuivõrd hoonete ost oli ilmselt mõeldud maa kasutusõiguse ostuna, kuid seda ei realiseeritud lubatud ajal, võib isiku õigust käsitleda kui ehitamise lubamist, mille realiseerimata jätmine omandiõigusele suurt riivet ei kujuta. (p-d 12 ja 15)


Seadusandja peaks üldjuhul vältima koormavale õigusnormile (ebaehtsa) tagasiulatuva jõu andmist, s.o koormava normi kohaldamist õigussuhetele, mis tekkisid enne normi jõustumist. Siiski võib tagasiulatuva jõu anda ka koormavale seadusesättele, kui selle järele on põhjendatud vajadus ja sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-11-03, p 33, nr 3-3-1-80-16, p 29). Ehkki õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva normi kivistamist, tuleb silmas pidada, et õigus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja igaühel on õigus mõistlikule ootusele, et seadusandja lubatut rakendatakse isiku suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p 49). (p 10)

Kaalutlusõiguse alusel kujunenud normi rakenduspraktikast ei saa tuletada isiku õiguspärast ootust. (p 15)


Õigusnormile antav tõlgendus ei tohi muuta normi kasutuks. Kui normi kohaldamise eeldused on täidetud ega esine erandlikku seadusest tulenevat alust normi kohaldamata jätmiseks (näiteks rakendussätetes), ei saa kohus normi meelevaldselt kohaldamata jätta. Kui kohus tuvastab normi rakendamisel vastuolu õiguspärase ootuse või võrdse kohtlemise põhimõttega, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus (HKMS § 158 lg 4). (p 9)


Menetlusnormi rikkumiseks ei saa pidada seda, et kohus põhjendas kohtuotsust haldusorgani seisukohtadega. Menetlusseadustikust ei ole võimalik välja lugeda sellekohast keeldu, nt HKMS § 165 lg 2 annab kohtule hoopis teatud juhul võimaluse nõustuda haldusakti või vaideotsuse põhjendustega, neid kordamata. Menetlusökonoomia seisukohalt poleks mõistlik hästi kirjapandud ja järgimist väärivat seisukohta ümber sõnastada. (p 16)


KOV kantud menetluskulude väljamõistmine teiselt menetlusosaliselt pole HKMS § 109 lg 6 alusel põhjendatud maareformi elluviimiseks vajalike toimingutega seotud kohtuvaidluses. Nende toimingute tegemine oli kohalikule omavalitsusele üle antud riiklik ülesanne, millega omavalitsus tegeles iga päev. Selliste ülesannete täitmist ei ole alust pidada haldusorgani põhitegevusest väljuvaks. (p 17)

3-3-1-27-16 PDF Riigikohus 22.03.2017

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-st 17 saab juhinduda ka juhul, kui isik, kelle nimel selleks volitatud isik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse esitas, oli avalduse esitamise ajaks surnud. Õigustatud subjektile kuulunud nõudeõigus on päritav tsiviilõiguse normide kohaselt. Ehkki õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja hindamise korra p 36 võimaldab pärast maakonna- või linnakomisjoni otsuste tegemist esitada uusi tõendeid, mis võivad tingida otsuste muutmise, ei laiene see norm olukorrale, kus isik ei ole tähtaegselt esitanud oma nimel taotlust õigustatud subjektiks tunnistamiseks ning õigusvastselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks. (p 18)

3-3-1-87-15 PDF Riigikohus 12.04.2016

Soodustava haldusakti resolutsiooniga ekslikult tuvastatud asjaolu haldusorgani poolt hilisemas menetluses kõrvale jätmine on mõjult samasugune kui soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamine. Sellise haldusakti kõrvale jätmisel on asjakohane arvesse võtta ka HMS sätteid, mis reguleerivad soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks. (p 18)


ORAS § 17 lg 5 välistab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ka siis, kui selle vara eest Saksa riigilt saadud kompensatsioon on tagasi makstud. (p 9)

ÕVVTK maakonnakomisjoni pädevuses on teha kompensatsiooni saamise kohta vaid menetluslikke otsuseid, mitte anda lõplikke hinnanguid, mis on siduvad vara tagastamise otsustamisel. Kui maakonnakomisjon on tuvastanud, et kompensatsiooni pole makstud, siis on kohaliku omavalitsuse täitevorgan vara tagastamise otsustamisel pädev seda ümber hindama. (p 13)

HMS § 60 lg-st 2 tuleneb, et niisuguse asjaolu, mida pole nimetatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p-s 19, tuvastamine maakonnakomisjoni otsuses ei ole valla- või linnavalitsusele siduv. Tulenevalt HMS § 68 lg 2 esimesest lausest saab valla- või linnavalitsus kui vara tagastamise otsustuspädevust omav organ ise tühistada maakonnakomisjoni otsuse osas, milles komisjon on vara tagastamise otsustamiseks tuvastanud, et kompensatsiooni ei ole saadud. (p 17)

Eesti riigi poolt Rahandusministeeriumi kaudu Saksamaa Liitvabariigile tehtud ettepanekust (vt otsuse punkti 2 teine lõik) ei ole võimalik teha järeldust, et ORAS § 17 lg 5 ei kohaldata, kui isik on õigusvastaselt võõrandatud vara eest Saksamaal saadud kompensatsiooni tagasi maksnud. Sellise erandi kehtivast seadusest saab PS § 123 lg 2 järgi teha vaid Riigikogus ratifitseeritud välislepinguga. (p 20)

3-3-1-58-15 PDF Riigikohus 10.02.2016

Elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka ei arvata üldjuhul seda maad, mida ei ole kasutatud õiguspärasel alusel. Isikul puudub õigus nõuda tema senises õiguspärases kasutuses mitteolnud maa talle ostueesõigusega erastamist, küll aga võib sellises olukorras kohalik omavalitsus kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas kooskõlas MaaRS ja selle alusel vastu võetud õigusaktidega suurendada erastatavat maad avalduses märgitud ulatuses ja piirides või mitte (vt ka RKHK 12. novembri 2007 otsus asjas nr 3-3-1-57-07, p 16). (p 13)


Maa taotlemine munitsipaalomandisse selleks, et tagada Peipsi järvele kui avalikule veekogule juurdepääs, on piisavalt kaalukas avalik huvi, et kaaluda üles füüsilise isiku huvi erastada endale rohkem maad ka ulatuses ja piirides, mis ei ole olnud tema õiguspärases kasutuses. (p 16)

3-3-1-14-15 PDF Riigikohus 27.05.2015

MaaRS § 233 lg 6 viienda lause sõnastusest „on õigus eelistada“ järeldub kaalutlusõigus. Säte ei anna kohaliku omavalitsuse volikogule mitte ainult olulist valikuvõimalust otsustada, millist sättes nimetatud isikut maavanemale kinnitamiseks esitada, vaid ka valikuvõimaluse eelistada väga kaalukate põhjuste korral kedagi muud. Eeltoodu ei välista aga kaalutlusõiguse redutseerumist. See, kas definitiivne ettekirjutus on võimalik, sõltub kaalutlusõigust andva sätte ning konkreetse juhtumi faktiliste asjaolude koosmõjust. (p 25)


MaaRS § 233 lg 6 viienda lause sõnastusest „on õigus eelistada“ järeldub kaalutlusõigus. Säte ei anna kohaliku omavalitsuse volikogule mitte ainult olulist valikuvõimalust otsustada, millist sättes nimetatud isikut maavanemale kinnitamiseks esitada, vaid ka valikuvõimaluse eelistada väga kaalukate põhjuste korral kedagi muud. (p 25)


Halduskohtus õiguste kaitsmiseks peab esinema subjektiivsete õiguste riive. Edasikaebeõiguse puhul tuleb arvestada, et kohtuasi peab vaidlustatud osas puudutama edasikaebuse esitanud isiku õigusi. Edasikaebuse esitamine teiste isikute õiguste kaitseks ei ole lubatud. (p 22)


Kohtu tehtav definitiivne ettekirjutus on halduse kaalutlusõiguse korral erandlik meede. Definitiivne ettekirjutus välistab haldusorgani poolt asjaolude täiendava kaalumise. Definitiivse ettekirjutuse tegemisel peab kohus olema veendunud, et ette kirjutatud lahendus on konkreetseid asjaolusid arvesse võttes nii haldusorgani, menetlusosaliste kui ka võimalike kolmandate isikute jaoks ainuvõimalik. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalumisel asjassepuutuvaid asjaolusid (vt nt halduskolleegiumi 28. aprilli 2014. a otsust asjas nr 3-3-1-52-13, p 33 ja 25. septembri 2008. a otsust asjas nr 3-3-1-15-08, p 8, alap 1). (p 27) Kui haldusorgan tuvastab kohustamisotsuse jõustumise järel, et faktiliste asjaolude muutumise tõttu oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või vastuolus seadusega, võib kohtuotsuse kohustuslikkus vastavas osas ära langeda. (p 30)


Kui kohtuotsuse resolutsioon ja kohtuotsuse põhjendavas osas kaebuse lahendamise kohta märgitud järeldused on omavahel vastuolus, siis on tegemist HKMS § 157 lg-s 1 nimetatud kohtuotsuse põhjendatuse nõude rikkumisega, mis võib kaasa tuua otsuse tühistamise. Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas (HKMS § 165) resolutsiooni (HKMS § 162) kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav (vt nt kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 21). Selleks, et hinnata, kas tegemist on olulise rikkumisega, tuleb vaadelda otsuse resolutsiooni ja vastuolulisi põhjendusi kogumis koos muude põhjendustega. (p 20)

3-3-1-2-15 PDF Riigikohus 21.04.2015

Hüvitamisnõuetel, mis võivad tuleneda maa erastamata jätmisest, puudus seos tsiviilvaidlusega, mistõttu hakkas nõuete esitamise tähtaeg kulgema ajast, mil määruskaebuse esitaja sai teada tekitatud kahju pöördumatusest ehk haldusakti kättesaamisest. Määruskaebuse esitaja kui õigusteadmisteta ja professionaalse õigusnõustajata isik lootis vastuhagiga kõrvaldada talle maa erastamata jätmisega tekitatud kahju. Riigikohtu hinnangul on kaebetähtaja möödalaskmine selle eksimusega vabandatav. (p 26)


Isegi kui käsitada vastust, milles puudub vaidlustamisviide, vaideotsusena, ei saa see puudus olla iseenesest kaebetähtaja ennistamise põhjuseks. HMS § 57 lg 3 järgi võib vaidlustamisviite puudumist pidada vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine oli tingitud vaidlustamisviite puudumisest. Praegusel juhul oli selge vaidlustamisviide korralduses ja määruskaebuse esitaja, olles küll selle korralduse kätte saanud hilinemisega, pidi mõistma, et kuna korralduse vaidlustamiseks on antud tähtaeg, siis ei ole seda võimalik tähtajatult vaidlustada. (p 20) Pelgast kahtlusest, et linnavalitsuses töötav OÜ osanik ja juhatuse liige võis mõjutada maa erastamise otsustamist ning tegemist on korruptsiooniohtliku olukorraga, ei piisa OÜ usalduse kaitse kahtluse alla seadmiseks ja kaebetähtaja ennistamiseks. (p 23) Eksiarvamusega ei saa õigustada õiguskindluse huvides kehtestatud kaebetähtaja rohkem kui kolmeaastast ületamist. Kui määruskaebuse esitaja oleks mõistliku aja jooksul kaebuse esitamise korra ise või professionaalse abiga välja selgitanud, võinuksid esineda kaebetähtaja ennistamise alused. (p 24) Hüvitamisnõuetel, mis võivad tuleneda maa erastamata jätmisest, puudus seos tsiviilvaidlusega, mistõttu hakkas nõuete esitamise tähtaeg kulgema ajast, mil määruskaebuse esitaja sai teada tekitatud kahju pöördumatusest ehk haldusakti kättesaamisest. Määruskaebuse esitaja kui õigusteadmisteta ja professionaalse õigusnõustajata isik lootis vastuhagiga kõrvaldada talle maa erastamata jätmisega tekitatud kahju. Riigikohtu hinnangul on kaebetähtaja möödalaskmine selle eksimusega vabandatav. (p 26)

3-3-1-37-14 PDF Riigikohus 23.10.2014

See, et kaebajat ei veena käskkirja põhjendused ja ta üritab neid kohtumenetluses ümber lükata, ei tähenda, et haldusakti põhjendus ei vastaks seadusega nõutud ja õiguste kaitsmiseks vajalikule miinimumstandardile. (p 12)

(vt ka Riigikohtu 20. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 16).


Kuna munitsipaliseerimismenetlust ei lõpetatud, pidi keskkonnaminister vaidlustatud käskkirja andmisel arvestama linna sooviga saada maa munitsipaalomandisse. (p 9)

Õigusaktid ei täpsusta riigi maareservi mõistet. Tegemist on määratlemata õigusmõistega. Tavapärases tähenduses mõistetakse reservi all varu ehk tagavara. Selle kohaselt peaks maareserv tähendama maad, mille kasutamine riigi ülesannete täitmiseks ei ole maa riigi omandisse jätmise hetkel veel aktuaalne, kuid mille järele võib riigil tekkida vajadus tulevikus. Praegusel juhul ei põhjendanud keskkonnaminister maa riigi omandisse jätmist tulevikus tekkida võiva kasutusvajadusega, vaid väidetavalt juba esineva vajadusega hõlbustada riigi ülesande täitmist. Seega ei jäetud praegusel juhul maad reservi selle sõna tavapärases tähenduses. (p 14)

Riikliku kaitse all oleva maa puhul ei ole alust tõlgendada MaaRS § 31 lg 1 p 8 laiendavalt. MaaRS § 31 lg 1 p st 2 nähtub selgelt, et kui maal asuva loodusobjekti kaitserežiim võimaldab maa kasutamist teise isiku poolt, ei ole maad tarvis jätta riigi omandisse ning seda on järelikult võimalik anda MaaRS § 28 lg 1 p 7 alusel munitsipaalomandisse. MaaRS § 31 lg 1 p le 8 tuginedes ei ole võimalik sama lõike p 2 sisu laiendada. ( p 17)

3-3-1-53-13 PDF Riigikohus 31.03.2014

PS § 25 ei takista avalikes huvides kehtestada regulatsiooni, mis ei võimalda õigustloova akti andmise või andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Õigustloova akti andmise või andmata jätmisega tekitatud kahju võib puudutada suurt hulka isikuid ning võimaldada massnõuete esitamist. Kuna sellised nõuded võivad ülemäära koormata maksumaksjaid ja riigieelarvet ning raskendada riigi muude ülesannete täitmist, ka näiteks sotsiaalsete põhiõiguste tagamist, siis on taolistel juhtudel põhiseaduspäraselt võimalik piirata riigi vastutust seadusandja tegevuse või tegevusetuse eest. PS § 25 ei nõua, et seadusega oleks kehtestatud riigi vastutus kõigi põhiõiguste igasuguse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest. PS§ 25 ei nõua ka seda, et õigusselgust loova õigustloova akti õigusvastase andmata jätmisega tekitatud kõigi põhiõiguste igasuguse rikkumise korral peab järgnema riigi kohustus hüvitada tekitatud mittevaraline kahju. PS § 25 eesmärk ei ole Riigikohtu otsuse täitmata jätmise korral „trahvida“ riiki sel teel, et hüvitist mittevaralise kahju eest tuleb maksta ka isikutele, kellele haldusakti või -toiminguga samade põhiõiguste rikkumise korral hüvitist mittevaralise kahju eest maksta ei tule. Teisisõnu, kolleegium ei näe põhjust, miks tuleks õigustloova akti õigusvastase andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamisel erinevalt kohelda isikuid, kelle suhtes seadusandja on rikkunud Riigikohtu otsust ja jätnud õigustloova akti andmata, ning isikuid, kelle suhtes Riigikohus ei ole seadusandjale pannud õigustloova akti andmise kohustust. Kolleegium märgib, et traditsiooniliselt ongi riigi vastutus õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju eest avalikes huvides piiratud. (p 40)


Erastamine omandireformi kontekstis tähendas asja erastamisväärtpaberite või raha eest enda omandisse saamist. Erastamisõigus on paigutatav PS § 32 lg 2 esimese ja teise lause kaitsealasse üksnes kui õigus kasutada enda väärtpabereid või raha erastamiseks kui selliseks. PS § 32 ei kaitse avaliku võimu omandis oleva ühe või teise objekti erastamise võimalusi. PS § 32 lg 2 esimesest ja teisest lausest koostoimes PS §-dega 13 ja 14 tuleneb riigi kohustus luua õigusselged õigusinstituudid, mis on vajalikud selle sätte kaitsealas olevate õiguste teostamiseks. Omandireformi tingimustes, mis hõlmab eluruumide erastamist, tähendab PS § 32 koostoimes PS §-dega 13 ja 14 ka riigi kohustust luua erastamise kõigis aspektides selge õiguslik regulatsioon. Praegusel juhul on seda kohustust rikutud sellega, et puudus õigusselgus ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud vara erastamise õiguse kohta. Samas ei näe RVastS § 9 lg 1 ette mittevaralise kahju hüvitamist, kui rikutud on PS § 32. (p 37)

3-3-1-73-13 PDF Riigikohus 19.03.2014

HKMS § 45 lg 3 järgi pole menetlustoimingute vaidlustamine halduskohtus üldjuhul võimalik, sest enamasti tuleb menetluse lõpptulemus ära oodata. Vallavolikogu ettepanek maavanemale maa kasutusvaldusesse andmiseks (MaaRS § 233 lg 6) on haldusmenetluse toiming ja selle iseseisev vaidlustamine on lubatav. Vallavolikogu ettepanek anda vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse ei ole lõplik otsus selle kohta, keda taotlejatest eelistada, kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad ei lepi kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku. Lõpliku otsuse teeb maavanem, kellel on kasutusvalduse seadmise lepingu sõlmimise õigus. Seega on volikogu otsusel maavanema otsustusele haldusesisene mõju. Maavanemal on õigus volikogu otsusega mitte nõustuda ja saata see volikogule tagasi uueks otsustamiseks. Maavanema pädevusest olenemata saab ta langetada otsustuse üksnes vallavolikogu otsuse olemasolul. Seega võib volikogu otsus rikkuda isiku õigusi, välistades maavanema lõpliku otsuse tegemise tema kasuks (otsus asjas nr 3-3-1-39-10, p-d 21–23). (p-d 14–17)

Vt ka annotatsioon asjas nr 3-3-1-39-10.


Seadus ei reguleeri erinormidega olukorda, kus kohus tunnistab õigusvastaseks pärast 01.05.2010 tehtud volikogu otsuse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja kohta ettepaneku tegemiseks. Volikogu otsuse tühistamise korral on võimalik anda maa kasutusvaldusse vaatamata MaaRS § 233 lg-le 51, kuid ka sel juhul tuleb analoogia korras juhinduda MaaRS § 233 lg 51 teisest lausest. MaaRS § 233 lg 51 eesmärk ei ole välistada maa kasutusse andmine olukorras, kus kohus tühistab pärast 01.05.2010 volikogu otsuse maa kasutusvaldusse andmise ettepaneku tegemiseks. (p-d 20, 22) Seejuures on oluline järgida MaaRS § 233 lg-s 6 sätestatud kriteeriume, mis peavad olema vallavolikogu tehtava diskretsiooni iseloomuga menetlustoimingu sisuliseks aluseks (vt otsus asjas nr 3-3-1-39-10, p 24 jj). (p 23)

Vt ka annotatsioon asjas nr 3-3-1-39-10.


HKMS § 45 lg 3 järgi pole menetlustoimingute vaidlustamine halduskohtus üldjuhul võimalik, sest enamasti tuleb menetluse lõpptulemus ära oodata. Vallavolikogu ettepanek maavanemale maa kasutusvaldusesse andmiseks (MaaRS § 233 lg 6) on haldusmenetluse toiming ja selle iseseisev vaidlustamine on lubatav. Volikogu otsusel on maavanema otsustusele haldusesisene mõju ja see võib rikkuda isiku õigusi, välistades maavanema lõpliku otsuse tegemise tema kasuks. (p-d 14–17)

Vt ka annotatsioon asjas nr 3-3-1-39-10.

3-3-1-64-13 PDF Riigikohus 03.03.2014

Nii enne 31.12.2011 kehtinud HKMS v.r § 84 lg 3 kui ka kehtiva HKMS § 104 lg 4 järgi tuleb nõude suurendamisel tasuda täiendavat riigilõivu vastavalt kaebuse esemeks oleva või vaidlusaluse rahasumma või vara väärtuse suurenemisele. Kolleegium selgitas 10.10.2012 määruses asjas nr 3-3-1-42-12 (p 13), et kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasutav riigilõiv arvutatakse kogu nõudest, mitte selle osadest lähtudes. Vastasel korral võiksid erinevatelt nõude osadelt arvutatavad riigilõivud kokku ületada kogu nõudelt tasutava riigilõivu ning olla seetõttu vastuolus seadusandja tahtega. Ka nõude suurendamisel tuleb riigilõiv arvutada lõplikust nõudest lähtudes, mitte liita esialgselt nõudelt ja suurendatud nõude osalt arvutatud riigilõive. (p 38)

Riigikohus on seda, millisest RLS redaktsioonist tuleb nõude muutmise korral riigilõivu arvutamisel lähtuda, käsitlenud 23.10.2013 otsuses asjas nr 3-4-1-34-13 ja 14.01.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-53-13. Nendest lahenditest järeldub, et kuna lõplik tsiviilasja hind, mille alusel riigilõiv arvutatakse, selgub alles pärast nõude muutmist, tuleb riigilõiv arvutada nõude muutmise ajal kehtivast seadusest lähtudes. (p 39)

Riigikohtu üldkogu on oma varasemas praktikas võtnud riigilõivu määramisel aluseks enne 01.01.2009 kehtinud RLS redaktsiooni ja seda ka nendel juhtumitel, kui lahendi tegemise ajal kehtis RLS, mis sätestas väiksemad riigilõivud kui enne 01.01.2009 kehtinud RLS redaktsioon (vt 16.12.2013 määrus asjas nr 3-3-1-70-13, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika. (p-d 42–43)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-70-13.


KOV ei pidanud ette nägema, mida õigustatud subjektid soovivad tagastatud varaga edaspidi tegema hakata ning kui suur kahju võib väljaüürimata jätmise tõttu tekkida. (p 34) KOV-le sai aga olla ettenähtav, et kui ta rikub restitutsiooninõuete kohta teatise väljastamisel hoolsuskohustust, võib see kaasa tuua õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise, selle õigustatud subjektidele tagastamise võimatuse ja vara tagastamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse. (p 33)


Saamata jäänud üüritulu on puhtmajanduslik kahju. Tsiviilõiguses peetakse puhtmajandusliku kahju hüvitamist deliktiõiguse järgi erandlikuks. Deliktiõigusega ei kaitsta isiku vara tervikuna, vaid eelkõige konkreetseid õigushüvesid. Puhtmajandusliku kahju hüvitamata jätmist peetakse põhjendatuks eelkõige seetõttu, et vastasel juhul poleks kahju tekitajale tema vastutus ettenähtav ja võiks kujuneda ebaproportsionaalselt suureks.

Puhtmajanduslikku kahju on võimalik hüvitada vaid siis, kui sellise kahju tekkimine oli võlgnikule ettenähtav, rikutud normi või kohustuse eesmärk oli kaitsta isikut sellise kahju tekkimise eest või kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega, eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks oligi kannatanule sellise kahju tekitamine (vt otsus asjas nr 3-2-1-64-05; otsus asjas nr 3-2-1-123-05; otsus asjas nr 3-2-1-7-10). (p 31)

Rikutud normi kaitse-eesmärgi teooriast on juhindutud ka haldusasjades (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-13-06; otsus asjas nr 3-3-1-66-09; otsus asjas nr 3-3-1-2-10; otsus asjas nr 3-3-1-53-11), kusjuures haldusasjades nr 3-3-1-13-06 ja nr 3-3-1-53-11 kasutati nimetatud teooriat TsK kehtimise ajal tekitatud kahju hüvitamise asjades.

Tsiviilkolleegium on kasutanud ettenähtavuse reeglit mh ka TsK alusel lahendatud asjades (vt nt otsus asjas nr 3-2-1-90-02; otsus asjas nr 3-2-1-19-03). (p 32)


Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt saab teiselt poolelt välja mõista vaid tegelikult kantud menetluskulusid (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-54-13, p 30). Raha kandmine advokaadibüroo ühelt arvelduskontolt teisele ei lõpeta advokaadibüroo nõuet kliendi vastu ega anna seetõttu alust lugeda menetluskulusid kantuks. Kuigi tegemist on tsiviilkohtumenetluses kehtivast põhimõttest erineva lähenemisega, ei ole selline praktika põhiseadusega vastuolus. Halduskohtumenetluses kehtiv menetluskulude kantuse põhimõte ei piira ebaproportsionaalselt isikute põhiõigust saada tõhusat õiguskaitset. (p 46)


Kohaliku omavalitsuse esindajakulude väljamõistmine ei ole kooskõlas kolleegiumi pikaajalise praktikaga, mille kohaselt on võimalik haldusvälise õigusabi kulud välja mõsta üldjuhul ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Omandireformiga seotud probleemide lahendamine kuulub omavalitsuse põhitegevuse hulka, mistõttu on põhjendatud jätta esindajakulud tema enda kanda. (p 50)

Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-63-10.


Omandireformi normid kaitsevad õigustatud subjektide õigust vara tagasi saada või saada selle eest kompensatsiooni, mitte aga selle varaga edaspidi teenitavat võimalikku tulu. Ka taotluste lahendamiseks ettenähtud tähtaegade eesmärgiks on tagada taotlejatele võimalikult kiire ja efektiivne haldusmenetlus. Need pole kehtestatud selleks, et kindlustada taotlejate võimalusi teenida tagasi saadud vara kasutamisega edaspidi tulu. (p 35)


Riigikohus selgitas 24.04.2003 otsuses asjas nr 3-2-1-44-03, et ORAS § 18 lg 1 kuni 01.03.1997 kehtinud redaktsioonis sisalduvate kitsenduste eesmärgiks oli vältida omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi muutumisest tekkida võivaid takistusi vara tagastamisel õigustatud subjektile. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestas seadus ka tagajärje: keeldu rikkuvate tehingute kehtetuse. (p 22)

ORAS § 18 lg-s 1 sisalduv omandivormi muutmise keeld kehtis kõigile õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamistehingutele. Keelu eesmärk oli tagada endistele omanikele või nende õigusjärglastele võimalus õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saada, et heastada nõukogude võimu poolt omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus (vt ORAS § 2 lg-t 1). Kuigi PankrS ei sisaldanud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta eraldi regulatsiooni, ei saa sellest järeldada, et PankrS jõustumisega muutus ORAS § 18 lg-s 1 sisaldav keeld pankrotivara hulka kuuluva õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kehtetuks. Omandireformi eesmärke arvestades pole põhjust arvata, et seadusandja soovis pankrotimenetluse käigus restitutsiooninõuetega koormatud vara omandajad panna soodsamasse olukorda kui teised sellise vara omandajad. Selliseks eristamiseks puudunuks mõistlik põhjendus. (p 23)

Hiljem jõustunud PankrS ei reguleerinud õigusvastaselt võõrandatud varaga seonduvat, seega ei kehtestanud PankrS regulatsiooni, mis oleks muutnud ORAS-s sätestatut. Samuti ei olnud seadusandja loobunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kehtestatud käsutamiskeelust. Seadusandja muutis 29.01.1997 (s.o pärast PankrS jõustumist) ORAS § 18 lg 1 sõnastust, keelates omandivormi muutmise asemel õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise ja asjaõigusega koormamise kuni vara tagastamise otsustamiseni. Uue sõnastusega sätte kehtestamise tingis omandiseaduse kehtetuks tunnistamine ja AÕS jõustumine. See näitab, et seadusandja eesmärk keelata õigusvastaselt võõrandatud vara käsutamine ei olnud muutunud ka pärast PankrS jõustumist ja endiselt tuli vältida vara tagastamise võimatuks muutmist. (p 24)

Kultuuri- ja sotsiaalobjektide ning eluruumide välistamine pankrotivarast eraldi seadusega oli vajalik seetõttu, et nende objektide suhtes puudus ORAS § 18 lg-ga 1 sarnane üldine võõrandamiskeeld. (p 25)

3-3-1-45-13 PDF Riigikohus 24.10.2013

Ehitise peremehetuse tuvastamine ei ole otsus, mida kohalik omavalitsus saaks kaaluda. Kui ehitis ei ole pere-mehetu, ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik seda AÕSRS § 13 lg 2 alusel hõivata ka siis, kui ehitise omandamiseks on tungiv avalik huvi. Sellises olukorras on võimalik ehitist omandada kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud alustel ja korras. Kui aga ehitis on peremehetu, ei tule selle hõivamiseks välja tuua mingit erilist avalikku huvi, sest peremehetute ehitiste hõivamine on AÕSRS § 13 lg 2 kohaselt kohaliku oma¬valitsuse kohustus. AÕSRS § 13 lg 2 tõlgendamise kohta vt ka otsus asjas nr 3-3-1-19-05, p 10.

Otsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-01 (p 3) on selgitatud, et tulenevalt AÕS § 96 lg-st 3 saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldustest tulenevalt, mitte aga omavalitsusüksuse otsuse tõttu. Kui ehitis ei ole peremehetu, siis ei muutu see peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt. Seetõttu võib isik kaitsta oma omandit tsiviilõiguslike kaitsevahenditega ka juhul, kui ta ei vaidlusta volikogu otsust, millega tuvastatakse talle kuuluva ehitise peremehetus (vt ka otsus asjas nr 3-2-1-45-10, p 15).

Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. Tuginedes lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, peab lepingupool tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohtupraktikast (otsusest asjas nr 3-3-1-19-05, p-d 9–10) järeldub, et olukorras, kus tehingu pooled olid rajatisi käsitanud järjekindlalt võõrandatavate hoonete päraldistena, puudus alus arvata, et vaidlusalused rajatised ei olnud pooltevahelise ostu-müügilepingu objektiks.


Haldusasjas tehtud kohtu¬otsuse vaidlustamiseks ainult põhjenduste osas annab aluse HKMS § 211 lg 1 teine lause. Sättest tuleneb, et kohtuotsuse resolutsiooni vaidlustamata ei saa vaidlustada otsuse põhjendusi, v.a juhul, kui põhjendused omavad iseseisvat mõju menetlusosalise õigustele või kohustustele.

3-3-1-63-12 PDF Riigikohus 11.02.2013

Maavara sisaldava maa omandamist reguleeriva MaaRKMOS § 3 lg s 2 ei kõnelda kooskõlastusest, vaid loa andmisest või sellest keeldumisest. Kohtupraktikas on peetud maavanema analoogilist keeldumist haldusaktiks (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-09, p 15). Seega laienevad ka kirjale, millega keskkonnaminister keeldus kooskõlastamast maa võõrandamise taotlust, haldusakti suhtes haldusmenetluse seaduses kehtestatud vorminõuded.

Keskkonnaministri kirja põhjendused on lakoonilised, kuid võimaldavad aru saada, miks keelduti maa omandamiseks loa andmisest, samuti sellest, et minister ei saanudki teha muud otsustust kui keelata kaebaja taotletud maa omandamine. Ministri kirjas on esitatud taotletavate kinnistute loend ja ära näidatud iga kinnistu seos maardlaga. Samuti on selgitatud, et ministeerium ei kooskõlasta taotlust MaaPS § 62 lg le 3 alusel, kuna kinnistute võõrandamisega pole tagatud maavarule juurdepääsu osas olemasoleva olukorra säilimine. Maatulunduslikku tegevust saab jätkata kasutusvaldusse andmise või rendilepingute sõlmimise kaudu. Isiku kasutusvalduses olevate kinnistute võõrandamise taotluse rahuldamisel ei ole tagatud, et maavarule juurdepääsu osas säiliks olemasolev olukord. Maavarale juurdepääsu tagamiseks peaks riik sellisel juhul sõlmima lepingud maa omanikuga. Ka juhul, kui maa omandamisel on kokku lepitud kohustus taluda maavara kaevandamist või kanda kinnistusraamatusse riigi või kaevandamisloa omaniku kasuks kasutusõigus, juhuks kui kaevandamisluba kunagi väljastatakse, võib enne maa omandamist olemas olnud juurdepääs maavarale halveneda (vt MaaPS § 56 lg 1). MaaPS § 62 lg 3 ja MaaRKMOS § 3 lg 2 eesmärgiga ei oleks kooskõlas, kui keskkonnaminister annaks loa omandada maad olukorras, kus maavara kaevandamiseks tuleks sõlmida kokkulepe kinnisasja omanikuga ja hüvitada talle võimalik kahju või kokkuleppe mittesaavutamisel sundvõõrandada kinnistu. Seega ei saanudki keskkonnaminister ei saanudki teha muud otsustust kui keelata taotletud maa omandamine.


Kasutusvalduses oleva maa omandamine toimub seaduse alusel. Seaduses ei sätestata, et kasutusvaldusesse antud maad saab omandada, kui maa omandamisõigus on ette nähtud lepinguga. Kasutusvalduse lepingutest ei saa tuleneda õigust igal juhul omandada konkreetne kinnistu või õiguspärast ootust kinnistu omandamisele. Sellist õigust või õiguspärast ootust ei saa tuletada ka MaaRS § 341 lg st 4. Sellest, kas lepingutes on või ei ole märgitud kinnistute võõrandamise õigus, ei sõltu ka see, kui suur on kooskõlastuse andmisest keeldumise põhjendamise kohustuse ulatus.

Isiku kasutusvalduses olevate kinnistute võõrandamise taotluse rahuldamisel ei ole tagatud, et maavarule juurdepääsu osas säiliks olemasolev olukord. Maavarale juurdepääsu tagamiseks peaks riik sellisel juhul sõlmima lepingud maa omanikuga. Ka juhul, kui maa omandamisel on kokku lepitud kohustus taluda maavara kaevandamist või kanda kinnistusraamatusse riigi või kaevandamisloa omaniku kasuks kasutusõigus, juhuks kui kaevandamisluba kunagi väljastatakse, võib enne maa omandamist olemas olnud juurdepääs maavarale halveneda (vt MaaPS § 56 lg 1). MaaPS § 62 lg 3 ja MaaRKMOS § 3 lg 2 eesmärgiga ei oleks kooskõlas, kui keskkonnaminister annaks loa omandada maad olukorras, kus maavara kaevandamiseks tuleks sõlmida kokkulepe kinnisasja omanikuga ja hüvitada talle võimalik kahju või kokkuleppe mittesaavutamisel sundvõõrandada kinnistu.


P-d 9 ja 16.

3-3-1-49-11 PDF Riigikohus 27.10.2011

Kui mõtteline osa maast oleks omandisse andmise asemel tulnud samas ulatuses samale isikule tagastada, siis see asjaolu ei saa olla aluseks kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kui maa tagastamise õigustatud subjekt ja korteriomandite koosseisus maa tegelikult omandanud isik langevad kokku, ei ole kinnistusraamatu andmed ebaõiged ega riku maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi.


ORAS § 9 lg 4 kolmanda lause reguleerimisese on ulatuslikum kui õigustatud subjektide ringi määratlemine. ORAS § 9 lg 4 kolmandas lauses on seadusandja selgesõnaliselt ja reservatsioonideta välistanud vara kompenseerimise avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, seega ka kohaliku omavalitsuse üksustele.

Õigusjärglane omandab küll põhimõtteliselt õiguseellase staatuse, kuid õigusjärgluse puhul ei pruugi üle minna kõik õigused, nt õiguseellase isikuga lahutamatult seotud õigused. Avalik-õiguslikust juriidilisest isikust õigusjärglasele ei lähe õigusjärgluse korras üle subjektiivne avalik-õigus, kui selle omandamine avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt ei ole kooskõlas vastava õiguse olemusega. Tulenevalt ORAS § 9 lg 4 kolmandast lausest on õigusjärglus piiratud, kui kompensatsiooninõude osas ei ole õiguse üleminek kooskõlas avalik-õigusliku juriidilise isiku eristaatusega.


Kui kogu maatükk on kinnistatud elamu teenindusmaana korteriomandite mõtteliste osade koosseisus, siis ei ole korteriomandi koosseisu kuuluv mõtteline osa maatükist enam iseseisvalt tsiviilkäibes ning sellega seonduvaid omandisuhteid ei ole enam võimalik omandireformi käigus ümber korraldada. Sellise maatüki mõtteliste osade puhul ei ole tegemist omandireformi objektiga seni, kuni esmakinnistamisele eelnenud olukorda ei ole ennistatud.


MaaRS § 221 lg-st 5 ja AÕSRS § 12 lg-st 1, tuleneb, et kaasomandis oleva ehitise puhul ei kuulu erastamisele kogu ehitise teenindamiseks vajalik maa, vaid üksnes mõtteline osa sellest. Erastatakse see mõtteline osa maast, mis vastab nende ehitise kaasomanike mõttelisele osale ehitisest, kes ei ole maa tagastamise õigustud subjektid või ei taotle maad tagasi. Tagastatakse see mõtteline osa maast, mis vastab nende kaasomanike osale, kes on kõnealuse maa tagastamise õigustatud subjektid ja taotlevad seda tagasi. Ühtlasi on MaaRS § 221 lg 5 ja AÕSRS § 12 lg 1 erinormiks EES § 214 lg 6 p 2 suhtes, mis näeb ette, et korteriomandi koosseisu kuuluva erastamata eluruumi puhul kantakse kinnistusraamatusse omanikuna kohalik omavalitsusüksus.


Riigikohus ei või väljuda kassatsioonkaebuse piiridest, kuid kassatsioonkaebuse piire ei kitsenda kassaatori nõustumine ringkonnakohtu mõningate seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse piirid määrab kindlaks see, kas kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust kogu haldusasja vaidluse eseme ulatuses või kitsamalt. Vaidluse eseme piiritlevad omakorda kaebuse või protesti nõuded ja alused, mitte kaebuse või protesti esitaja õiguslikud väited.

3-3-1-4-11 PDF Riigikohus 23.03.2011

Vabariigi Valitsuse 18. juuni 1996. a määrusega nr 175 vastu võetud "Mitteeluruumide erastamise korra" (kehtis kuni 31. detsembrini 2009) punkti 21 regulatsioon on eesmärgilt ja sisult sarnane haldusmenetluse seaduses sätestatud menetluse uuendamise regulatsiooniga. Kui enampakkumise nurjumist põhjustav asjaolu on tuvastatud pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist ja enne müügilepingu notariaalset tõestamist, tühistab kohustatud subjekt otsusega enampakkumise tulemuse ja tunnistab selle nurjunuks.
Mitteeluruumide erastamise korra p-d 21 ja 18 koostoimes moodustavad tervikliku normistiku enampakkumise nurjunuks tunnistamise kohta pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist. Seetõttu tuleb korra p-s 21 kasutatud mõiste "enampakkumise nurjumist põhjustava asjaolu" lahtimõtestamisel lähtuda korra p-s 18 sätestatud juhtumitest.

Mitteeluruumi avalikul enampakkumisel erastamise kuulutus peab sisaldama üksnes andmeid, mis võimaldavad erastatavat mitteeluruumi identifitseerida ning koguda täiendavaid andmeid oluliste omaduste kohta üldkättesaadavatest allikatest või päringuga mitteeluruumide erastamise korra p 7 alusel. Nimetatud punktist ei tulene kohustust esitada enampakkumise kuulutuses andmeid avalik-õiguslike kitsenduste kohta. Küll on enampakkumiskomisjon on kohustatud tagama, et huvitatud isikule on tema informatsioon kättesaadav kui ta sellise nõude esitab. Teavet riikliku kaitse all olevate mälestiste kohta saab avalikult kasutatavast kultuurimälestiste riikliku registri andmebaasist.

Kokku: 197| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json