3-14-52793/59
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.03.2019 |
|
Heauskset omandamist ei teki tehinguga, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandab omandireformi objektiks oleva vara, mida ta ei tohtinud seaduse järgi võõrandada. Sellise tehingu tühisuse tuvastamist ei takista, et isik, kes ostis asja omandireformi kohustatud subjektilt, käitus heauskselt. (p 20)
ORAS § 12 lg 3 p 3, mille järgi füüsilise isiku heauskses omandis olevat õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastata, laieneb esmajoones enne omandireformi tekkinud omandisuhetele ning omandisuhetele, mis tekkisid pärast omandireformi kohustatud subjektilt saadud vara võõrandamist. (p 20)
ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23)
Seadus ei seosta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist tagastamise taotluse esitanud isiku praeguse kodakondsusega, samuti nagu ei sõltu eluruumi erastamise õigus taotleja kodakondsusest. (p 49)
Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara õiguslik režiim muutus 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-63-05. Sellest ajast saab seda vara tagastada, kompenseerida ja erastada omandireformi aluste seadusega sätestatud üldises korras. (p 29)
Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. a-l ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)
Õigusvastaselt võõrandatud varaks kui omandireformi objektiks on ORAS §-s 11 nimetatud vara, sõltumata sellest, kas see on või ei ole tunnistatud omandireformi objektiks. ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud vara võõrandamise keeld ja selle rikkumise õiguslik tagajärg laieneb varale, mille kohta oli seaduses ettenähtud ajal esitatud tagastamise avaldus. See keeld pidi kehtima ka ajal, mil oli avanenud võimalus esitada avaldusi, mida ORAS § 7 lg 3 kehtivuse tõttu ei saanud rahuldada. (p 28)
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast nähtub, et omandireformi kohustatud subjektiga tehtud tehingu tühisuse tuvastamisel tuleb lähtuda ainult ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise faktist. (p 22)
ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23)
Riigikohtu tsiviilkolleegium ei ole kohaldanud AÕS § 95 lg-t 1 tehingutele, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandas vara, mis ei olnud ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu tõttu erastatav enne, kui on otsustatud vara tagastamise üle. Tsiviilkolleegium on sellistel juhtudel järjekindlalt kohaldanud ORAS § 18 lg-t 1 ja/või EES § 3 lg 5 p 4 ning asunud seisukohale, et sellised erastamistehingud on tühised ja asjaõiguslepingu tühisuse tõttu ei tekkinud omandiõigust isikul, kes sõlmis lepingu omandireformi kohustatud subjektiga. (p 41)
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast ei saa teha järeldust, et omandireformi aluste seaduse mõttes tuleb heauskset omandit või heauskset omandamist mõista kuidagi teisiti, kui seda tehakse eraõiguses. Omandireformi aluste seadusega on heauskse omandaja suhtes kehtestatud erisuseks eraõiguse normidest ORAS § 12 lg 3 p 3 järgmine lauseosa: „eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest“. See lause seostab heausksuse puudumise vara omandanud isiku varasema käitumisega omandireformi õigustatud isiku suhtes, mitte tema käitumise või teadmisega vara omandamisel. (p 21)
Kui seaduses ei nähta selgelt ette erandit, siis tuleb avaliku õiguse normides kasutatud eraõiguse mõisteid eeldatavasti sisustada ühtmoodi nii avalikus kui ka eraõiguses, praegusel juhul haldusakti ja selle alusel tehtud eraõigusliku tehingu õiguspärasuse hindamisel. Juhinduda tuleks TsÜS §-s 3 sätestatud tõlgendamise põhimõttest, mis on kohaldatav ka väljaspool eraõigust. (p 21)
Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)
Kaalutlusõigus haldusakti tagasiulatuval kehtetuks tunnistamisel võib olla piiratud. (p 43)
Vt p 36.
Tehingu tühisuse tuvastamine halduskohtu otsuse põhjendavas osas ei ole eraõiguslikes suhetes siduv. Samas on RKHK asjas nr 3-3-1-14-15 tehtud otsuse p-s 27 võtnud seisukoha, et kuna kõrgema astme kohtu õiguslikud seisukohad ja suunised on kohustuslikud asja uuesti läbi vaatavale kohtule, siis on need seisukohad ja suunised kohustuslikud ka kohtu ettekirjutuse alusel asja uuesti lahendavale haldusorganile. See seisukoht on asjakohane ka olukorras, kus kohus, tegemata haldusorganile ettekirjutust, on haldusorgani otsuse tühistanud. (p 37)
Eraõigusliku lepingu tühisuse tuvastamiseks seadus aegumist ei sätesta. (p 38)
Haldusakti kehtivuse kaitse ei tähenda selle alusel kujunenud õigussuhete lõplikku kivistamist. HMS § 64 jj näevad ette võimaluse haldusmenetluses tehtud vigade parandamiseks. Asjaolud, mis toovad kaasa tsiviilõigusliku lepingu tühisuse, võivad olla ka aluseks haldusakti kehtetuks tunnistamisel. (p 44)
Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. aastal ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)
Vt p 26.
Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)
PS §-s 33 sätestatud seaduse reservatsioonidest tulenevalt kaitseb see säte kodu või valdust kui privaatsfääri osa, mitte aga kodu kui asja selle äravõtmise eest. (p 49)
|
3-3-1-27-16
|
Riigikohus |
22.03.2017 |
|
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-st 17 saab juhinduda ka juhul, kui isik, kelle nimel selleks volitatud isik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse esitas, oli avalduse esitamise ajaks surnud. Õigustatud subjektile kuulunud nõudeõigus on päritav tsiviilõiguse normide kohaselt. Ehkki õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja hindamise korra p 36 võimaldab pärast maakonna- või linnakomisjoni otsuste tegemist esitada uusi tõendeid, mis võivad tingida otsuste muutmise, ei laiene see norm olukorrale, kus isik ei ole tähtaegselt esitanud oma nimel taotlust õigustatud subjektiks tunnistamiseks ning õigusvastselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks. (p 18)
|
3-3-1-87-15
|
Riigikohus |
12.04.2016 |
|
Soodustava haldusakti resolutsiooniga ekslikult tuvastatud asjaolu haldusorgani poolt hilisemas menetluses kõrvale jätmine on mõjult samasugune kui soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamine. Sellise haldusakti kõrvale jätmisel on asjakohane arvesse võtta ka HMS sätteid, mis reguleerivad soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks. (p 18)
ORAS § 17 lg 5 välistab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ka siis, kui selle vara eest Saksa riigilt saadud kompensatsioon on tagasi makstud. (p 9)
ÕVVTK maakonnakomisjoni pädevuses on teha kompensatsiooni saamise kohta vaid menetluslikke otsuseid, mitte anda lõplikke hinnanguid, mis on siduvad vara tagastamise otsustamisel. Kui maakonnakomisjon on tuvastanud, et kompensatsiooni pole makstud, siis on kohaliku omavalitsuse täitevorgan vara tagastamise otsustamisel pädev seda ümber hindama. (p 13)
HMS § 60 lg-st 2 tuleneb, et niisuguse asjaolu, mida pole nimetatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p-s 19, tuvastamine maakonnakomisjoni otsuses ei ole valla- või linnavalitsusele siduv. Tulenevalt HMS § 68 lg 2 esimesest lausest saab valla- või linnavalitsus kui vara tagastamise otsustuspädevust omav organ ise tühistada maakonnakomisjoni otsuse osas, milles komisjon on vara tagastamise otsustamiseks tuvastanud, et kompensatsiooni ei ole saadud. (p 17)
Eesti riigi poolt Rahandusministeeriumi kaudu Saksamaa Liitvabariigile tehtud ettepanekust (vt otsuse punkti 2 teine lõik) ei ole võimalik teha järeldust, et ORAS § 17 lg 5 ei kohaldata, kui isik on õigusvastaselt võõrandatud vara eest Saksamaal saadud kompensatsiooni tagasi maksnud. Sellise erandi kehtivast seadusest saab PS § 123 lg 2 järgi teha vaid Riigikogus ratifitseeritud välislepinguga. (p 20)
|
3-3-1-64-13
|
Riigikohus |
03.03.2014 |
|
Nii enne 31.12.2011 kehtinud HKMS v.r § 84 lg 3 kui ka kehtiva HKMS § 104 lg 4 järgi tuleb nõude suurendamisel tasuda täiendavat riigilõivu vastavalt kaebuse esemeks oleva või vaidlusaluse rahasumma või vara väärtuse suurenemisele. Kolleegium selgitas 10.10.2012 määruses asjas nr 3-3-1-42-12 (p 13), et kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasutav riigilõiv arvutatakse kogu nõudest, mitte selle osadest lähtudes. Vastasel korral võiksid erinevatelt nõude osadelt arvutatavad riigilõivud kokku ületada kogu nõudelt tasutava riigilõivu ning olla seetõttu vastuolus seadusandja tahtega. Ka nõude suurendamisel tuleb riigilõiv arvutada lõplikust nõudest lähtudes, mitte liita esialgselt nõudelt ja suurendatud nõude osalt arvutatud riigilõive. (p 38)
Riigikohus on seda, millisest RLS redaktsioonist tuleb nõude muutmise korral riigilõivu arvutamisel lähtuda, käsitlenud 23.10.2013 otsuses asjas nr 3-4-1-34-13 ja 14.01.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-53-13. Nendest lahenditest järeldub, et kuna lõplik tsiviilasja hind, mille alusel riigilõiv arvutatakse, selgub alles pärast nõude muutmist, tuleb riigilõiv arvutada nõude muutmise ajal kehtivast seadusest lähtudes. (p 39)
Riigikohtu üldkogu on oma varasemas praktikas võtnud riigilõivu määramisel aluseks enne 01.01.2009 kehtinud RLS redaktsiooni ja seda ka nendel juhtumitel, kui lahendi tegemise ajal kehtis RLS, mis sätestas väiksemad riigilõivud kui enne 01.01.2009 kehtinud RLS redaktsioon (vt 16.12.2013 määrus asjas nr 3-3-1-70-13, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika. (p-d 42–43)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-70-13.
KOV ei pidanud ette nägema, mida õigustatud subjektid soovivad tagastatud varaga edaspidi tegema hakata ning kui suur kahju võib väljaüürimata jätmise tõttu tekkida. (p 34) KOV-le sai aga olla ettenähtav, et kui ta rikub restitutsiooninõuete kohta teatise väljastamisel hoolsuskohustust, võib see kaasa tuua õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise, selle õigustatud subjektidele tagastamise võimatuse ja vara tagastamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse. (p 33)
Saamata jäänud üüritulu on puhtmajanduslik kahju. Tsiviilõiguses peetakse puhtmajandusliku kahju hüvitamist deliktiõiguse järgi erandlikuks. Deliktiõigusega ei kaitsta isiku vara tervikuna, vaid eelkõige konkreetseid õigushüvesid. Puhtmajandusliku kahju hüvitamata jätmist peetakse põhjendatuks eelkõige seetõttu, et vastasel juhul poleks kahju tekitajale tema vastutus ettenähtav ja võiks kujuneda ebaproportsionaalselt suureks.
Puhtmajanduslikku kahju on võimalik hüvitada vaid siis, kui sellise kahju tekkimine oli võlgnikule ettenähtav, rikutud normi või kohustuse eesmärk oli kaitsta isikut sellise kahju tekkimise eest või kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega, eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks oligi kannatanule sellise kahju tekitamine (vt otsus asjas nr 3-2-1-64-05; otsus asjas nr 3-2-1-123-05; otsus asjas nr 3-2-1-7-10). (p 31)
Rikutud normi kaitse-eesmärgi teooriast on juhindutud ka haldusasjades (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-13-06; otsus asjas nr 3-3-1-66-09; otsus asjas nr 3-3-1-2-10; otsus asjas nr 3-3-1-53-11), kusjuures haldusasjades nr 3-3-1-13-06 ja nr 3-3-1-53-11 kasutati nimetatud teooriat TsK kehtimise ajal tekitatud kahju hüvitamise asjades.
Tsiviilkolleegium on kasutanud ettenähtavuse reeglit mh ka TsK alusel lahendatud asjades (vt nt otsus asjas nr 3-2-1-90-02; otsus asjas nr 3-2-1-19-03). (p 32)
Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt saab teiselt poolelt välja mõista vaid tegelikult kantud menetluskulusid (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-54-13, p 30). Raha kandmine advokaadibüroo ühelt arvelduskontolt teisele ei lõpeta advokaadibüroo nõuet kliendi vastu ega anna seetõttu alust lugeda menetluskulusid kantuks. Kuigi tegemist on tsiviilkohtumenetluses kehtivast põhimõttest erineva lähenemisega, ei ole selline praktika põhiseadusega vastuolus. Halduskohtumenetluses kehtiv menetluskulude kantuse põhimõte ei piira ebaproportsionaalselt isikute põhiõigust saada tõhusat õiguskaitset. (p 46)
Kohaliku omavalitsuse esindajakulude väljamõistmine ei ole kooskõlas kolleegiumi pikaajalise praktikaga, mille kohaselt on võimalik haldusvälise õigusabi kulud välja mõsta üldjuhul ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Omandireformiga seotud probleemide lahendamine kuulub omavalitsuse põhitegevuse hulka, mistõttu on põhjendatud jätta esindajakulud tema enda kanda. (p 50)
Vt ka annotatsiooni otsusele asjas nr 3-3-1-63-10.
Omandireformi normid kaitsevad õigustatud subjektide õigust vara tagasi saada või saada selle eest kompensatsiooni, mitte aga selle varaga edaspidi teenitavat võimalikku tulu. Ka taotluste lahendamiseks ettenähtud tähtaegade eesmärgiks on tagada taotlejatele võimalikult kiire ja efektiivne haldusmenetlus. Need pole kehtestatud selleks, et kindlustada taotlejate võimalusi teenida tagasi saadud vara kasutamisega edaspidi tulu. (p 35)
Riigikohus selgitas 24.04.2003 otsuses asjas nr 3-2-1-44-03, et ORAS § 18 lg 1 kuni 01.03.1997 kehtinud redaktsioonis sisalduvate kitsenduste eesmärgiks oli vältida omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi muutumisest tekkida võivaid takistusi vara tagastamisel õigustatud subjektile. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestas seadus ka tagajärje: keeldu rikkuvate tehingute kehtetuse. (p 22)
ORAS § 18 lg-s 1 sisalduv omandivormi muutmise keeld kehtis kõigile õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamistehingutele. Keelu eesmärk oli tagada endistele omanikele või nende õigusjärglastele võimalus õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saada, et heastada nõukogude võimu poolt omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus (vt ORAS § 2 lg-t 1). Kuigi PankrS ei sisaldanud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta eraldi regulatsiooni, ei saa sellest järeldada, et PankrS jõustumisega muutus ORAS § 18 lg-s 1 sisaldav keeld pankrotivara hulka kuuluva õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kehtetuks. Omandireformi eesmärke arvestades pole põhjust arvata, et seadusandja soovis pankrotimenetluse käigus restitutsiooninõuetega koormatud vara omandajad panna soodsamasse olukorda kui teised sellise vara omandajad. Selliseks eristamiseks puudunuks mõistlik põhjendus. (p 23)
Hiljem jõustunud PankrS ei reguleerinud õigusvastaselt võõrandatud varaga seonduvat, seega ei kehtestanud PankrS regulatsiooni, mis oleks muutnud ORAS-s sätestatut. Samuti ei olnud seadusandja loobunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes kehtestatud käsutamiskeelust. Seadusandja muutis 29.01.1997 (s.o pärast PankrS jõustumist) ORAS § 18 lg 1 sõnastust, keelates omandivormi muutmise asemel õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise ja asjaõigusega koormamise kuni vara tagastamise otsustamiseni. Uue sõnastusega sätte kehtestamise tingis omandiseaduse kehtetuks tunnistamine ja AÕS jõustumine. See näitab, et seadusandja eesmärk keelata õigusvastaselt võõrandatud vara käsutamine ei olnud muutunud ka pärast PankrS jõustumist ja endiselt tuli vältida vara tagastamise võimatuks muutmist. (p 24)
Kultuuri- ja sotsiaalobjektide ning eluruumide välistamine pankrotivarast eraldi seadusega oli vajalik seetõttu, et nende objektide suhtes puudus ORAS § 18 lg-ga 1 sarnane üldine võõrandamiskeeld. (p 25)
|
3-3-1-49-11
|
Riigikohus |
27.10.2011 |
|
Kui mõtteline osa maast oleks omandisse andmise asemel tulnud samas ulatuses samale isikule tagastada, siis see asjaolu ei saa olla aluseks kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kui maa tagastamise õigustatud subjekt ja korteriomandite koosseisus maa tegelikult omandanud isik langevad kokku, ei ole kinnistusraamatu andmed ebaõiged ega riku maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi.
ORAS § 9 lg 4 kolmanda lause reguleerimisese on ulatuslikum kui õigustatud subjektide ringi määratlemine. ORAS § 9 lg 4 kolmandas lauses on seadusandja selgesõnaliselt ja reservatsioonideta välistanud vara kompenseerimise avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, seega ka kohaliku omavalitsuse üksustele.
Õigusjärglane omandab küll põhimõtteliselt õiguseellase staatuse, kuid õigusjärgluse puhul ei pruugi üle minna kõik õigused, nt õiguseellase isikuga lahutamatult seotud õigused. Avalik-õiguslikust juriidilisest isikust õigusjärglasele ei lähe õigusjärgluse korras üle subjektiivne avalik-õigus, kui selle omandamine avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt ei ole kooskõlas vastava õiguse olemusega. Tulenevalt ORAS § 9 lg 4 kolmandast lausest on õigusjärglus piiratud, kui kompensatsiooninõude osas ei ole õiguse üleminek kooskõlas avalik-õigusliku juriidilise isiku eristaatusega.
Kui kogu maatükk on kinnistatud elamu teenindusmaana korteriomandite mõtteliste osade koosseisus, siis ei ole korteriomandi koosseisu kuuluv mõtteline osa maatükist enam iseseisvalt tsiviilkäibes ning sellega seonduvaid omandisuhteid ei ole enam võimalik omandireformi käigus ümber korraldada. Sellise maatüki mõtteliste osade puhul ei ole tegemist omandireformi objektiga seni, kuni esmakinnistamisele eelnenud olukorda ei ole ennistatud.
MaaRS § 221 lg-st 5 ja AÕSRS § 12 lg-st 1, tuleneb, et kaasomandis oleva ehitise puhul ei kuulu erastamisele kogu ehitise teenindamiseks vajalik maa, vaid üksnes mõtteline osa sellest. Erastatakse see mõtteline osa maast, mis vastab nende ehitise kaasomanike mõttelisele osale ehitisest, kes ei ole maa tagastamise õigustud subjektid või ei taotle maad tagasi. Tagastatakse see mõtteline osa maast, mis vastab nende kaasomanike osale, kes on kõnealuse maa tagastamise õigustatud subjektid ja taotlevad seda tagasi. Ühtlasi on MaaRS § 221 lg 5 ja AÕSRS § 12 lg 1 erinormiks EES § 214 lg 6 p 2 suhtes, mis näeb ette, et korteriomandi koosseisu kuuluva erastamata eluruumi puhul kantakse kinnistusraamatusse omanikuna kohalik omavalitsusüksus.
Riigikohus ei või väljuda kassatsioonkaebuse piiridest, kuid kassatsioonkaebuse piire ei kitsenda kassaatori nõustumine ringkonnakohtu mõningate seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse piirid määrab kindlaks see, kas kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust kogu haldusasja vaidluse eseme ulatuses või kitsamalt. Vaidluse eseme piiritlevad omakorda kaebuse või protesti nõuded ja alused, mitte kaebuse või protesti esitaja õiguslikud väited.
|
3-3-1-81-10
|
Riigikohus |
27.01.2011 |
|
Omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastamise küsimuse otsustab üldjuhul vara asukoha järgne valla- või linnavalitsus, kes selle otsuse ettevalmistamisel kontrollima, kas ei esine asjaolusid, mis ORAS § 12 lõike 3 punktide 3-5 ja 7 ning lõike 6 kohaselt välistavad vara tagastamise või nõuavad teatavate lisatingimuste täitmist.
ORAS § 12 lg 3 punktiga 5 on kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamise küsimuse otsustamiseks erimenetlus, kus kohaliku omavalitsuse volikogul on Vabariigi Valitsusele ettepaneku esitamise õigus.
Nimetatud säte hõlmab ühtlasi Vabariigi Valitsuse kohustuse vaadata kohaliku omavalitsuse volikogu taotlus läbi õiguspäraselt ning teha kaalutletud ja motiveeritud otsustus. Kui Vabariigi Valitsus otsustab rahuldada ORAS § 12 lg 3 punkti 5 alusel tehtud kohaliku omavalitsuse ettepaneku mitte tagastada õigusvastaselt võõrandatud vara, siis välistab see asjaolu vara tagastamise.
ORAS § 18 lg 1 kolmandast lausest ja sama paragrahvi lõikest 2 tuleneb, et kohalik omavalitsus, kellele on tehinguga võõrandatud õigusvastaselt võõrandatud vara, on nimetatud vara suhtes kohustatud subjektiks. Teistsuguse lähenemise korral oleks ORAS § 18 lg-s 2 nimetatud kohustus sisutühi. Samuti sätestata ORAS § 12 lg-s 3, et ORAS § 18 lg 1 kolmanda lause järgi kohaliku omavalitsuse omandisse läinud vara ei kuulu tagastamisele.
ORAS § 12 lg 3 punktiga 5 on kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamise küsimuse otsustamiseks erimenetlus, kus kohaliku omavalitsuse volikogul on Vabariigi Valitsusele ettepaneku esitamise õigus.
ORAS § 12 lg 3 punkt 5 annab kohalikule omavalitsusele subjektiivse õiguse kaitsta enda huve ja õigusi seoses vara mittetagastamisega. Linnavolikogu ettepanek õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamiseks esitatakse sel eesmärgil, et vara jääks edaspidi kohaliku omavalitsuse omandisse kohaliku omavalitsuse ülesannete paremaks täitmiseks.
Põhiseadusest tuleneva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse põhisisuks on kohaliku omavalitsuse otsustus- ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimuste lahendamisel. Enesekorraldusõigus on põhiseadusega kaitstud õigus ning sellel on põhiseaduslikud tagatised. Kohaliku omavalitsuse kohtukaebeõigus tuleneb kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusest.
Arvestades kohalike elanike huve ja vajadusi, tuleb eelduslikult kohaliku elu küsimuseks lugeda ka kultuurialase tegevuse korraldamist, sh kultuuriürituste organiseerimist ja kultuuriobjektide (rahvamajade, kultuurimajade jms) ülalpidamist. See on kohaliku omavalitsuse ülesanne ja kohustus ning enesekorraldusõiguse osa.
Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse põhisisuks on kohaliku omavalitsuse otsustus- ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimuste lahendamisel. Enesekorraldusõigus on põhiseadusega kaitstud õigus, tal on põhiseaduslikud tagatised ehk garantiid.
Põhiseaduslik garantii tähendab õigussubjektsuse garantiid (tagada kohaliku omavalitsuse koht terviklikus avaliku halduse organisatsioonis), institutsiooni garantiid (tagada kohaliku omavalitsuse kui iseseisva ja omal vastutusel korraldaja õiguse institutsiooniline säilitamine) ja subjektiivse õigusliku seisundi garantiid (tagada kohalikule omavalitsusele tema garantii kohtulik kaitse).
|
3-3-1-23-10
|
Riigikohus |
24.05.2010 |
|
MaaRS § 14 kohaselt tuli maatükkide tagastamise nõudeõiguse ulatuse määratlemisel arvestada maa tagastamise õigustatud subjektide vahelisi kokkuleppeid. Kui maa tagastamise õigustatud subjektid olid leppinud kokku maa jagamises ja esitanud kokkuleppe kohalikule omavalitsusele, siis pidi viimane maade tagastamise ja kompenseerimise otsustamisel lähtuma kokkuleppest.
Riigikohus tunnustas haldusasjas nr 3-3-1-43-04 erandlikult maa ostueesõigusega erastamise õigust rohkem kui 40 aastat tagasi püstitatud müügipaviljon-kioski juurde, millel puudus nõuetekohane maakasutusõigust tõendav dokument ja ehitusluba, kuid mida kasutati avaliku võimu teadmisel kaubandustegevuseks. Nimetatud haldusasjas väljaöeldud seisukohad ei ole praeguses asjas kohaldatavad. Erinevalt müügipaviljon-kioskist käsitatakse aiamajade puhul ehitusloana ka enne 1991. aasta 1. novembrit kehtinud korras koostatud ja enne nimetatud kuupäeva kinnitatud aiamaja tüüpprojekti või ehitusprojekti, kui ehitusloa väljaandmist ei ole võimalik tuvastada (AÕSRS § 14 lg 11). Seega on seadusandja juba leevendanud nõudeid ehitusloata püstitatud aiamaja juurde maa erastamiseks. Täiendava erandi tegemine aiamajale, millel puudub ka nõuetekohane tüüp- või ehitusprojekt, ei ole käesolevas asjas tuvastatud asjaolusid arvestades põhjendatud.
Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt ei tohi kahju hüvitamine viia olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta (alusetu rikastumine), ja seetõttu tuleb pärast kahju suuruse kindlaksmääramist kahjusummast maha arvata igasugune kasu, mida kannatanu sai kahju tekitamise tagajärjel (vt nt 30.11.2004 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-56-04 p-e 22-24). Kahju suurus tehakse kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga ja hindades (vt Riigikohtu 18.06.2006 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-33-02 p-i13; 24.05.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-10-07 p-i 16).
Halduskolleegium on leidnud ka, et kahju hüvitamise eesmärgiga on kooskõlas kahjuhüvitise suurendamise taotluse rahuldamine apellatsioonimenetluses, kui selleks esinevad vajalikud alused. Kui kahju hüvitamist taotlevale isikule, kelle kaebus jäi halduskohtus rahuldamata, nõude suurendamist kohtumenetluse käigus mitte võimaldada, siis ei ole olukorras, kus vastava vara hinnad on vahepeal tõusnud, võimalik kahju hüvitamise eesmärki saavutada (24.05.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-07, p 16). Halduskolleegium jääb nende seisukohtade juurde ja märgib täiendavalt, et sellisel isikul on õigus oma kahjunõuet menetlusseaduses ettenähtud korras ka vähendada (HKMS § 5 lg 1 ja TsMS § 376 lg 4 p 2).
Riigikohtu halduskolleegium leidis 17. aprilli 2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-28-03 (p 9), et halduskohtumenetluse seadustik ei näe otsesõnu ette kantud õigusabikulu väljamõistmise võimalust olukorras, kus õigusabi eest ei ole tasunud mitte pooleks olev protsessiosaline ise, vaid muu isik tema asemel. Õigusabikulu väljamõistmine sellises situatsioonis on põhjendatud, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud. Lisaks tuvastati selles asjas, et kaebaja ja õigusabi tasunud isiku vahel oli laenusuhe ning kaebajal oli seega kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada. Praeguses asja ei ole menetlusosaline esitanud tõendeid selle kohta, et tal on kohustus hüvitada kassatsiooniastmes kantud kulud muule isikule, kes need kulud tema eest tasus. Seetõttu tuleb taotlus menetluskulude väljamõistmiseks jätta rahuldamata.
|
3-3-1-10-10
|
Riigikohus |
28.04.2010 |
|
ORAS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 2 tuleneb üldreegel, mille kohaselt vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigus on isikutel, kes elasid omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil või kui neil oli 16. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodakondsus. ORAS § 7 lg 1 punkti 3 kohaselt on nõudeõigus ka ORAS § 7 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud tunnustele vastavate isikute füüsilistest isikutest pärijatel ORAS §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Kuni 12.10.2006 kehtinud ORAS § 7 lg 3 järgi ei peetud oluliseks eristada vara endisi omanikke kodakondsuse järgi. Riigikohtu praktikast (06.12.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-05) ei tulene, et vara tagastamise ja kompenseerimise otsustamisel omandireformi aluste seaduses sätestatud üldistel alustel ja üldises korras tuleks omandireformi õigustatud subjektidena käsitada välisriigi kodanikest ümberasujaid või nende pärijaid.
Riigikohus on ORAS § 7 lg 3 kohaldamisega seoses 22.03.999. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-6-99 leidnud, et Saksamaale ümber asunud isiku pärijatel ei ole vara tagastamisel või kompenseerimisel rohkem õigusi, kui oleks olnud ümberasujal endal. Ka 06.12.2006. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-63-05 ei nähtu, et Riigikohus oleks soovinud luua olukorda, kus Saksamaale ümber asunud endise omaniku pärijate nõudeõigus oleks ulatuslikum vara omaniku enda nõudeõigusest. Seadusandja võib oma otsustusvabaduse piires laiendada vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust nende isikute pärijatele, kellel endal vastav nõudeõigus puudus, kuid pole seni seadusandja seda teinud.
ORAS § 7 lg 1 p 7 tekstist ega asjaolust, et ORAS § 7 lg 2 kohaselt ei lahendata ORAS § 7 lg 1 p-des 1-4 ja p-s 7 nimetatud isikute taotlusi riikidevahelise kokkuleppega, ei saa veel teha järeldust, et ORAS § 7 lg 1 p-s 7 nimetatud isikutele laieneks nõudeõigus sõltumata sellest, kas riigid on kokku leppinud välisriikide kodanikele vara tagastamise ja kompenseerimise ja kas neil isikutel on selliste kokkulepete alusel tekkinud õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. ORAS § 7 lg 1 p-s 7 sätestatakse vaid välisriigi kodanike pärijate suhtes täiendavad nõuded võrreldes ORAS § 7 lg 1 p-s 3 nimetatud pärijatega.
Olukorras, kus välisriigi kodanikul või kodakondsuseta isikul puudub nõudeõigus talle kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks omandireformi käigus, ei saa nõudeõigust sellise vara suhtes tuletada ka õdedele ja vendadele tagastamise seaduse alusel välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku õe, venna või nende alanejate sugulaste jaoks.
ORAS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 2 tuleneb üldreegel, mille kohaselt vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigus on isikutel, kes elasid omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil või kui neil oli 16. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodakondsus. ORAS § 7 lg 1 punkti 3 kohaselt on nõudeõigus ka ORAS § 7 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud tunnustele vastavate isikute füüsilistest isikutest pärijatel ORAS §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Kuni 12.10.2006 kehtinud ORAS § 7 lg 3 järgi ei peetud oluliseks eristada vara endisi omanikke kodakondsuse järgi. Riigikohtu 06.12.2006. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-63-05 ei tulene, et vara tagastamise ja kompenseerimise otsustamisel omandireformi aluste seaduses sätestatud üldistel alustel ja üldises korras tuleks omandireformi õigustatud subjektidena käsitada välisriigi kodanikest ümberasujaid või nende pärijaid.
Riigikohus on ORAS § 7 lg 3 kohaldamisega seoses 22.03.999. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-6-99 leidnud, et Saksamaale ümber asunud isiku pärijatel ei ole vara tagastamisel või kompenseerimisel rohkem õigusi, kui oleks olnud ümberasujal endal. Ka Riigikohtu praktikast (06.12.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-05) ei nähtu, et Riigikohus oleks soovinud luua olukorda, kus Saksamaale ümber asunud endise omaniku pärijate nõudeõigus oleks ulatuslikum vara omaniku enda nõudeõigusest. Seadusandja võib oma otsustusvabaduse piires laiendada vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust nende isikute pärijatele, kellel endal vastav nõudeõigus puudus, kuid pole seni seadusandja seda teinud.
ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei saa olla olukord, kus välisriikide kodanikest ümberasunute vara kuuluks ilma seadusandja vastava otsustuseta tagastamisele või kompenseerimisele nende pärijatele. ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaldamine ümberasunute suhtes, kelle õigusi reguleeris kehtetuks tunnistatud ORAS § 7 lg 3, oleks kohtu ülemäärane aktiivsus.
|
3-3-1-84-09
|
Riigikohus |
10.12.2009 |
|
ORAS § 17 lg 5 ja Eesti Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" punkti 33 kohaldamist ei välista see, et omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisel ning ülalnimetatud korra kinnitamisel ei peetud silmas nende sätete kohaldamist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. ORAS § 17 lg 5 ja korra punkti 33 kohaldamine on õigustatud ka seetõttu, et omandireform ei tohiks kaasa tuua rikastumist. ORAS § 17 lg 5 välistab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud.
Kompensatsioonina ORAS § 17 lg 5 mõttes tuleb arvesse võtta mitte üksnes seda kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis Eesti riik. Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikute puhul tuleb arvesse võtta ka kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis mõni teine riik.
|
3-3-1-60-09
|
Riigikohus |
28.10.2009 |
|
Arvestades ORAS § 17 lg-t 9, tuleb Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord" p 62 tõlgendada koosmõjus Vabariigi Valitsuse seaduses § 85 lg-ga 4. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-s 62 nimetatud ettekirjutust tuleb mõista kui VVS § 85 lg 4 järgset ettepanekut (vt ka Riigikohtu määruse kohtuasjas nr 3-3-1-61-08 p-i 12). VVS § 85 lg-st 4 tuleneb, et kohalik omavalitsus ei ole kohustatud maavanema ettepanekut täitma. Ettepanekul puudub otsene mõju isiku õigustele, sest ettepanek on suunatud kohalikule omavalitsusele.
Menetlustoimingute vaidlustamine on küll lubatud olukorras, kus menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt nt Riigikohtu otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06 -ip 21). Samuti on võimalik, et viivitus haldusmenetluse läbiviimisel võib kujutada endast menetlusosalise subjektiivsete õiguste iseseisvat rikkumist sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-62-08 p-i 9). Siiski on menetlustoimingute vaidlustamine enne lõpliku haldusakti andmist võimalik üksnes erandjuhtudel. Käesoleva asjaga analoogilistes asjades võib just maavanema ettepaneku vaidlustamine tuua kaasa haldusmenetluse pikenemise, kuivõrd on võimalik, et kohalik omavalitsus ei nõustu maavanema ettepanekuga ning põhjendab seda niivõrd veenvalt, et maavanem ei pöördugi protestiga halduskohtusse. Arvestades, et VVS § 85 lg 4 annab kohalikule omavalitsusele ainult 15 päeva maavanema ettepaneku osas seisukoha võtmiseks, ei saanud maavanema ettepanek põhjustada menetluses olulist viivitust, mis võiks menetluse lõpptulemusest sõltumata rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.
MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 sõnastusest tulenevalt ei anna need sätted kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas lõpetada menetlus või mitte. 2005. a oktoobris vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse seletuskirjas selgitatakse MaaRS § 192 lg 3 muudatust järgmiselt: "Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuteks. Selline, võib-olla suhteliselt jõuline, lähenemine aitaks oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele." Seega on veenev normi grammatilisest tõlgendamisest tulenev järeldus, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada. Tegemist on materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje - päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise. Et MaaRSMS § 26 on sisult analoogne MaaRS § 192 lg-ga 3, tuleb seda tõlgendada samamoodi.
|
3-3-1-32-07
|
Riigikohus |
05.06.2008 |
|
ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele Omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja korras. Tagada tuleb Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena (Vt Riigikohtu 14.05.2008 otsust nr 3-3-1-23-08).
Kuigi Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks selle põhiseadusvastasuse tõttu, ei ole Vabariigi Valitsus kehtetuks tunnistanud 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 12. Nimetatud punkt, mis viitab ORAS § 7 lg-le 3, ei omanud ega oma mingit iseseisvat regulatiivset toimet, sest selles korratakse vaid seadust, mis ei takista ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest tulenevate otsustuste ja toimingute tegemist (vt Riigikohtu 14.05.2008 otsust nr 3-3-1-23-08).
ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele Omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja korras. Tagada tuleb Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.
ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu võib iseloomustada kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või kuni kaotab kehtivuse ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2. (vt Riigikohtu 14.05.2008 otsust nr 3-3-1-23-08 ).
|
3-3-1-99-06
|
Riigikohus |
14.05.2008 |
|
ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. 10. märtsi 2008. a otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvale seisukohale, mille järgi üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2.
|
3-3-1-23-08
|
Riigikohus |
14.05.2008 |
|
Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tuleneb isiku õigus korraldusele ja menetlusele. Praeguseks on ORAS § 7 lg 3 kaotanud kehtivuse. Tuleb lõpetada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes tuleb nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kui avalduse esitab isik, kes oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul. Uurida tuleb, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult.
ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. 10. märtsi 2008. a otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvale seisukohale, mille järgi üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2.
Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tuleneb isiku õigus korraldusele ja menetlusele. Praeguseks on ORAS § 7 lg 3 kaotanud kehtivuse. Tuleb lõpetada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes tuleb nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kui avalduse esitab isik, kes oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul. Uurida tuleb, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult.
Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.
Kuigi Vabariigi Valitsus 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 12 ei ole kehtetuks tunnistatud, ei saa see takistada ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest tulenevate otsustuste ja toimingute tegemist. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkt 12 pelgalt viitab ORAS § 7 lg-le 3. Nimetatud säte ei omanud ega oma mingit iseseisvat regulatiivset toimet, sest pelgalt kordab seadust.
|
3-3-2-1-07
|
Riigikohus |
10.03.2008 |
|
TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav ka halduskohtumenetluses. Millegagi pole võimalik õigustada seda, et eraõiguslikes suhetes saab põhiseadusevastaseks tunnistatud sättele tuginenud kohtuotsust teista, kuid avalik-õiguslikes suhetes on see võimatu. Üheski instantsikohtumenetluses, sh halduskohtumenetluses tehtud Riigikohtu otsus ei saa olla tagatiseks, et kohaldatud seadust peetakse põhiseaduspäraseks ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses.
TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav nende kohtulahendite suhtes, mis tehti enne selle seadustiku jõustumist, s.o enne 1. jaanuari 2006. Põhiseadusevastaselt kannatanud isikute huvi kaalub üles teiste isikute usalduse kohtuotsuse kehtima jäämise suhtes. Õiguskindlust on määratud kaitsma HKMS § 76 lg-s 2 ja TsMS §-s 704 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtajad. Õiguskindlust, usalduse kaitset ja proportsionaalsust on võimalik kaaluda haldusasjas teistmisavalduse sisulisel läbivaatamisel, samuti uue haldusakti andmisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kas teistmisavalduse esitamine on menetlusõiguslikult lubatav.
Kohtulahendite teistmise võimaluse andmisega halduskohtumenetluses on seadusandja selgelt rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel võib olla tagasiulatuv jõud. TsMS § 702 lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine ei tähenda kõigi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtuotsuste automaatset tagasiulatuvat toimet. PSJKS § 58 lg 3 võimaldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses teha kohtuotsuse, millel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet. Samuti ei tähenda TsMS § 702 lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine seda, et teistmisavalduse rahuldamise korral tuleb teistetavas asjas alati korraldada õigussuhete täielik restitutsioon. Õigusvastase haldusakti tagajärgede kõrvaldamine ei pea ilmtingimata seisnema akti tagasitäitmises. Võimalik on ka kahju hüvitamine.
Olukorras, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist, tuleb tagada põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele. Avaldusi tuleb hakata menetlema, need tuleb läbi vaadata hoolimata sellest, kas avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Läbi tuleb vaadata ka need avaldused, mille suhtes tehtud haldusotsustus on ORAS § 7 lg 3 alusel halduskohtu otsusega tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena. Kui isik, oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, siis sellise avalduse esitamisel tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul, s.o uurida, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult.
ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega sätestas keelu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu võib iseloomustada kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2.
|
3-3-1-2-08
|
Riigikohus |
03.03.2008 |
|
Vastavalt 2. märtsil 1997 jõustunud omandireformi aluste seaduse § 12 lg 8 redaktsioonile loetakse vara endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vara kuju, väärtus ja suurus ei ole oluliselt muutunud. Enne 2. märtsi 1997 kehtinud ORAS § 12 lg 8 redaktsiooni kohaselt loeti vara endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vara kuju ja suurus ei ole oluliselt muutunud ning seejuures ei olnud oluline, millisel määral oli muutunud vara väärtus. Muudatusest tulenevalt võis mõni ehitis olla varem kehtinud redaktsiooni järgi säilinud endisel individualiseeritaval kujul, kuid uue redaktsiooni järgi ei pruukinud ta seda olla.
2. märtsil 1997 jõustunud ORAS § 12 lg 8 redaktsioonist lähtudes kinnitas Vabariigi Valitsus 25. novembri 1997 määrusega nr 220 Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika (aluseks ORAS § 12 lg 11). Nimetatud korra p 4 kohaselt rakendatakse seda õigusvastaselt võõrandatud ehitise hindamisel, mille kohta kohaliku omavalitsuse täitevorgan ei ole enne 2. märtsi 1997 teinud otsust selle ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta (vt ka Riigikohtu otsuse haldusasjas nr 3-3-1-30-00 punkte 2 ja 3).
|
3-3-1-97-06
|
Riigikohus |
15.03.2007 |
|
Omandireformi käigus on oluline, mitu taotlust on konkreetse vara tagastamiseks või kompenseerimiseks reaalselt esitatud. Tähtsust ei oma nende isikute arv, kellel või kelle järglastel põhimõtteliselt olnuks võimalik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks avaldus esitada.
Kui hoonete tagastamiseks esitatud avalduse osas ei olnud obrokimaa seaduse § 4 lg 3 jõustumise ajaks (s.t enne 29. detsembrit 1994) otsust tehtud, tuli pärast 29. detsembrit 1994 sellist avaldust käsitada hoonete osas endise kruntrendimaa pidajale kuuluvate hoonete ja rajatiste tagastamise avaldusena. Hoonete tagastamine tuli lahendada esitatud avalduse alusel. ÕVVTK linnakomisjon ei saanud jätta avalduse lahendamisel tähelepanuta asjaolu, et vahepeal oli taotlejal tekkinud seaduslik alus lisaks maale ka hoonete tagasinõudmiseks. Avalduse hoonete osas läbivaatamata jätmine oleks õigusvastane.
KaasS § 6 lg 1 näeb ette, et juhul, kui erastamise objektiks olev mõtteline osa elamust on väiksem kui väikseima korteri üldpinna ja elamu kõigi eluruumide üldpinna suhe, siis erastatakse see mõtteline osa kaasomanikele ning üürnikul sellise mõttelise osa erastamise õigust ei teki.
HKMS § 16 lg 2 kohaselt peab menetlusosaline halduskohtumenetluses üldjuhul tõendama vaid neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Oma väidete või vastuväidete põhjendamise kohustus on menetlusosalisel ka HKMS § 15 lg-st 3 tulenevalt. Kui mingit väidet ei ole varem kohtumenetluses esitatud, puudus vajadus sellele vastu vaielda ning esitada vajalikud tõendid oma vastuväidete põhjendamiseks. HKMS § 16 lg 6 tulenevalt saab kohus nõuda poolelt või kolmandalt isikult täiendavate andmete esitamist.
|
3-3-1-63-05
|
Riigikohus |
06.12.2006 |
|
Kuna ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest tulenevalt kehtetu alates 12. oktoobrist 2006. ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras.
ORAS § 7 lg 3 on jätkuvalt vastuolus põhiseadusega. Aastaid kestnud põhiseadusevastase olukorra lõpetamiseks tuleb ORAS § 7 lg 3 tunnistada kehtetuks, millega lõpeb õigusselgusetus nii ümberasunute kui ka neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud majade üürnike jaoks. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisel tuleb läbi vaadata Saksa riigiga 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused ning ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks.
|
3-3-1-50-06
|
Riigikohus |
19.10.2006 |
|
Maa tagastamise üheks põhieesmärgiks on endistele omanikele või nende õigusjärglastele selle maa tagastamine, mis oli isikute omandis õigusvastase võõrandamise ajal. Sellest tuleneb ka nõue, et maa tagastataks võimalikult endistes piirides. Omandireformi õigustatud subjekt saab nõuda eeskätt maa tagastamist enda õiguseellastele kuulunud maa piirides. Õiguseellastele kuuluvaks maaks tuleb lugeda ka seda maad, mis ei olnud veel kinnistusraamatusse kantud, kuid mille kohta oli koostatud maakorralduskava.
|
3-3-1-21-06
|
Riigikohus |
08.05.2006 |
|
ORAS § 12 lg 8 p-i 2 tõlgendamisel tuleb ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise tuvastamiseks leida, millised ja kui palju on võõrandamisaegseid põhikonstruktsioone asendatud nii ehitustehniliselt (füüsiliselt) kui ka rahalises väärtuses. Kui saadakse tulemus, et ehitise põhikonstruktsioonid on asendatud kokku üle 50%, siis ei ole ehitis endisel individualiseeritaval kujul säilinud.
1994. a kehtinud ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse õiguslik regulatsioon ei seadnud ehitise õigusvastase võõrandamise järgsete parenduste/uuenduste arvestamist ehitise säilivuse hindamisel sõltuvusse nende ehitustööde seaduslikkusest.
|
3-3-3-1-06
|
Riigikohus |
27.04.2006 |
|
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise vaidlustes ühe õigustatud subjekti kohta tehtud lahend mõjutab reeglina teiste õigustatud subjektide õigust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele. Kui need isikud on jäetud menetlusse kaasamata ei ole neil olnud võimalust oma õigusi ja huve kohtus kaitsta.
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise vaidlustes ühe õigustatud subjekti kohta tehtud lahend mõjutab reeglina teiste õigustatud subjektide õigust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele. Kui need isikud on jäetud menetlusse kaasamata ei ole neil olnud võimalust oma õigusi ja huve kohtus kaitsta. See on aluseks kohtulahendi tühistamisele ja asja uueks läbivaatamiseks saatmisele.
|