3-3-1-27-16
|
Riigikohus |
22.03.2017 |
|
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-st 17 saab juhinduda ka juhul, kui isik, kelle nimel selleks volitatud isik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse esitas, oli avalduse esitamise ajaks surnud. Õigustatud subjektile kuulunud nõudeõigus on päritav tsiviilõiguse normide kohaselt. Ehkki õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja hindamise korra p 36 võimaldab pärast maakonna- või linnakomisjoni otsuste tegemist esitada uusi tõendeid, mis võivad tingida otsuste muutmise, ei laiene see norm olukorrale, kus isik ei ole tähtaegselt esitanud oma nimel taotlust õigustatud subjektiks tunnistamiseks ning õigusvastselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks. (p 18)
|
| 3-3-1-10-10
|
Riigikohus |
28.04.2010 |
|
ORAS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 2 tuleneb üldreegel, mille kohaselt vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigus on isikutel, kes elasid omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil või kui neil oli 16. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodakondsus. ORAS § 7 lg 1 punkti 3 kohaselt on nõudeõigus ka ORAS § 7 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud tunnustele vastavate isikute füüsilistest isikutest pärijatel ORAS §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Kuni 12.10.2006 kehtinud ORAS § 7 lg 3 järgi ei peetud oluliseks eristada vara endisi omanikke kodakondsuse järgi. Riigikohtu praktikast (06.12.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-05) ei tulene, et vara tagastamise ja kompenseerimise otsustamisel omandireformi aluste seaduses sätestatud üldistel alustel ja üldises korras tuleks omandireformi õigustatud subjektidena käsitada välisriigi kodanikest ümberasujaid või nende pärijaid.
Riigikohus on ORAS § 7 lg 3 kohaldamisega seoses 22.03.999. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-6-99 leidnud, et Saksamaale ümber asunud isiku pärijatel ei ole vara tagastamisel või kompenseerimisel rohkem õigusi, kui oleks olnud ümberasujal endal. Ka 06.12.2006. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-63-05 ei nähtu, et Riigikohus oleks soovinud luua olukorda, kus Saksamaale ümber asunud endise omaniku pärijate nõudeõigus oleks ulatuslikum vara omaniku enda nõudeõigusest. Seadusandja võib oma otsustusvabaduse piires laiendada vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust nende isikute pärijatele, kellel endal vastav nõudeõigus puudus, kuid pole seni seadusandja seda teinud.
ORAS § 7 lg 1 p 7 tekstist ega asjaolust, et ORAS § 7 lg 2 kohaselt ei lahendata ORAS § 7 lg 1 p-des 1-4 ja p-s 7 nimetatud isikute taotlusi riikidevahelise kokkuleppega, ei saa veel teha järeldust, et ORAS § 7 lg 1 p-s 7 nimetatud isikutele laieneks nõudeõigus sõltumata sellest, kas riigid on kokku leppinud välisriikide kodanikele vara tagastamise ja kompenseerimise ja kas neil isikutel on selliste kokkulepete alusel tekkinud õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. ORAS § 7 lg 1 p-s 7 sätestatakse vaid välisriigi kodanike pärijate suhtes täiendavad nõuded võrreldes ORAS § 7 lg 1 p-s 3 nimetatud pärijatega.
Olukorras, kus välisriigi kodanikul või kodakondsuseta isikul puudub nõudeõigus talle kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks omandireformi käigus, ei saa nõudeõigust sellise vara suhtes tuletada ka õdedele ja vendadele tagastamise seaduse alusel välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku õe, venna või nende alanejate sugulaste jaoks.
ORAS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 2 tuleneb üldreegel, mille kohaselt vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigus on isikutel, kes elasid omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil või kui neil oli 16. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodakondsus. ORAS § 7 lg 1 punkti 3 kohaselt on nõudeõigus ka ORAS § 7 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud tunnustele vastavate isikute füüsilistest isikutest pärijatel ORAS §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Kuni 12.10.2006 kehtinud ORAS § 7 lg 3 järgi ei peetud oluliseks eristada vara endisi omanikke kodakondsuse järgi. Riigikohtu 06.12.2006. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-63-05 ei tulene, et vara tagastamise ja kompenseerimise otsustamisel omandireformi aluste seaduses sätestatud üldistel alustel ja üldises korras tuleks omandireformi õigustatud subjektidena käsitada välisriigi kodanikest ümberasujaid või nende pärijaid.
Riigikohus on ORAS § 7 lg 3 kohaldamisega seoses 22.03.999. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-6-99 leidnud, et Saksamaale ümber asunud isiku pärijatel ei ole vara tagastamisel või kompenseerimisel rohkem õigusi, kui oleks olnud ümberasujal endal. Ka Riigikohtu praktikast (06.12.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-05) ei nähtu, et Riigikohus oleks soovinud luua olukorda, kus Saksamaale ümber asunud endise omaniku pärijate nõudeõigus oleks ulatuslikum vara omaniku enda nõudeõigusest. Seadusandja võib oma otsustusvabaduse piires laiendada vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust nende isikute pärijatele, kellel endal vastav nõudeõigus puudus, kuid pole seni seadusandja seda teinud.
ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei saa olla olukord, kus välisriikide kodanikest ümberasunute vara kuuluks ilma seadusandja vastava otsustuseta tagastamisele või kompenseerimisele nende pärijatele. ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaldamine ümberasunute suhtes, kelle õigusi reguleeris kehtetuks tunnistatud ORAS § 7 lg 3, oleks kohtu ülemäärane aktiivsus.
|
| 3-3-1-32-07
|
Riigikohus |
05.06.2008 |
|
ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele Omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja korras. Tagada tuleb Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena (Vt Riigikohtu 14.05.2008 otsust nr 3-3-1-23-08).
Kuigi Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks selle põhiseadusvastasuse tõttu, ei ole Vabariigi Valitsus kehtetuks tunnistanud 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 12. Nimetatud punkt, mis viitab ORAS § 7 lg-le 3, ei omanud ega oma mingit iseseisvat regulatiivset toimet, sest selles korratakse vaid seadust, mis ei takista ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest tulenevate otsustuste ja toimingute tegemist (vt Riigikohtu 14.05.2008 otsust nr 3-3-1-23-08).
ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele Omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja korras. Tagada tuleb Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.
ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu võib iseloomustada kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või kuni kaotab kehtivuse ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2. (vt Riigikohtu 14.05.2008 otsust nr 3-3-1-23-08 ).
|
| 3-3-1-23-08
|
Riigikohus |
14.05.2008 |
|
Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tuleneb isiku õigus korraldusele ja menetlusele. Praeguseks on ORAS § 7 lg 3 kaotanud kehtivuse. Tuleb lõpetada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes tuleb nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kui avalduse esitab isik, kes oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul. Uurida tuleb, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult.
ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. 10. märtsi 2008. a otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvale seisukohale, mille järgi üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2.
Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tuleneb isiku õigus korraldusele ja menetlusele. Praeguseks on ORAS § 7 lg 3 kaotanud kehtivuse. Tuleb lõpetada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes tuleb nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kui avalduse esitab isik, kes oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul. Uurida tuleb, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult.
Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.
Kuigi Vabariigi Valitsus 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 12 ei ole kehtetuks tunnistatud, ei saa see takistada ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest tulenevate otsustuste ja toimingute tegemist. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkt 12 pelgalt viitab ORAS § 7 lg-le 3. Nimetatud säte ei omanud ega oma mingit iseseisvat regulatiivset toimet, sest pelgalt kordab seadust.
|
| 3-3-2-1-07
|
Riigikohus |
10.03.2008 |
|
TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav ka halduskohtumenetluses. Millegagi pole võimalik õigustada seda, et eraõiguslikes suhetes saab põhiseadusevastaseks tunnistatud sättele tuginenud kohtuotsust teista, kuid avalik-õiguslikes suhetes on see võimatu. Üheski instantsikohtumenetluses, sh halduskohtumenetluses tehtud Riigikohtu otsus ei saa olla tagatiseks, et kohaldatud seadust peetakse põhiseaduspäraseks ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses.
TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav nende kohtulahendite suhtes, mis tehti enne selle seadustiku jõustumist, s.o enne 1. jaanuari 2006. Põhiseadusevastaselt kannatanud isikute huvi kaalub üles teiste isikute usalduse kohtuotsuse kehtima jäämise suhtes. Õiguskindlust on määratud kaitsma HKMS § 76 lg-s 2 ja TsMS §-s 704 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtajad. Õiguskindlust, usalduse kaitset ja proportsionaalsust on võimalik kaaluda haldusasjas teistmisavalduse sisulisel läbivaatamisel, samuti uue haldusakti andmisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kas teistmisavalduse esitamine on menetlusõiguslikult lubatav.
Kohtulahendite teistmise võimaluse andmisega halduskohtumenetluses on seadusandja selgelt rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel võib olla tagasiulatuv jõud. TsMS § 702 lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine ei tähenda kõigi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtuotsuste automaatset tagasiulatuvat toimet. PSJKS § 58 lg 3 võimaldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses teha kohtuotsuse, millel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet. Samuti ei tähenda TsMS § 702 lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse sätestamine seda, et teistmisavalduse rahuldamise korral tuleb teistetavas asjas alati korraldada õigussuhete täielik restitutsioon. Õigusvastase haldusakti tagajärgede kõrvaldamine ei pea ilmtingimata seisnema akti tagasitäitmises. Võimalik on ka kahju hüvitamine.
Olukorras, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist, tuleb tagada põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele. Avaldusi tuleb hakata menetlema, need tuleb läbi vaadata hoolimata sellest, kas avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Läbi tuleb vaadata ka need avaldused, mille suhtes tehtud haldusotsustus on ORAS § 7 lg 3 alusel halduskohtu otsusega tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena. Kui isik, oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, siis sellise avalduse esitamisel tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul, s.o uurida, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult.
ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega sätestas keelu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu võib iseloomustada kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a, 12. aprilli 2006. a ja 6. detsembri 2006. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooni punkt 2.
|
| 3-3-1-97-06
|
Riigikohus |
15.03.2007 |
|
Omandireformi käigus on oluline, mitu taotlust on konkreetse vara tagastamiseks või kompenseerimiseks reaalselt esitatud. Tähtsust ei oma nende isikute arv, kellel või kelle järglastel põhimõtteliselt olnuks võimalik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks avaldus esitada.
Kui hoonete tagastamiseks esitatud avalduse osas ei olnud obrokimaa seaduse § 4 lg 3 jõustumise ajaks (s.t enne 29. detsembrit 1994) otsust tehtud, tuli pärast 29. detsembrit 1994 sellist avaldust käsitada hoonete osas endise kruntrendimaa pidajale kuuluvate hoonete ja rajatiste tagastamise avaldusena. Hoonete tagastamine tuli lahendada esitatud avalduse alusel. ÕVVTK linnakomisjon ei saanud jätta avalduse lahendamisel tähelepanuta asjaolu, et vahepeal oli taotlejal tekkinud seaduslik alus lisaks maale ka hoonete tagasinõudmiseks. Avalduse hoonete osas läbivaatamata jätmine oleks õigusvastane.
KaasS § 6 lg 1 näeb ette, et juhul, kui erastamise objektiks olev mõtteline osa elamust on väiksem kui väikseima korteri üldpinna ja elamu kõigi eluruumide üldpinna suhe, siis erastatakse see mõtteline osa kaasomanikele ning üürnikul sellise mõttelise osa erastamise õigust ei teki.
HKMS § 16 lg 2 kohaselt peab menetlusosaline halduskohtumenetluses üldjuhul tõendama vaid neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Oma väidete või vastuväidete põhjendamise kohustus on menetlusosalisel ka HKMS § 15 lg-st 3 tulenevalt. Kui mingit väidet ei ole varem kohtumenetluses esitatud, puudus vajadus sellele vastu vaielda ning esitada vajalikud tõendid oma vastuväidete põhjendamiseks. HKMS § 16 lg 6 tulenevalt saab kohus nõuda poolelt või kolmandalt isikult täiendavate andmete esitamist.
|
| 3-3-1-50-06
|
Riigikohus |
19.10.2006 |
|
Maa tagastamise üheks põhieesmärgiks on endistele omanikele või nende õigusjärglastele selle maa tagastamine, mis oli isikute omandis õigusvastase võõrandamise ajal. Sellest tuleneb ka nõue, et maa tagastataks võimalikult endistes piirides. Omandireformi õigustatud subjekt saab nõuda eeskätt maa tagastamist enda õiguseellastele kuulunud maa piirides. Õiguseellastele kuuluvaks maaks tuleb lugeda ka seda maad, mis ei olnud veel kinnistusraamatusse kantud, kuid mille kohta oli koostatud maakorralduskava.
|
| 3-3-3-1-06
|
Riigikohus |
27.04.2006 |
|
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise vaidlustes ühe õigustatud subjekti kohta tehtud lahend mõjutab reeglina teiste õigustatud subjektide õigust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele. Kui need isikud on jäetud menetlusse kaasamata ei ole neil olnud võimalust oma õigusi ja huve kohtus kaitsta.
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise vaidlustes ühe õigustatud subjekti kohta tehtud lahend mõjutab reeglina teiste õigustatud subjektide õigust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele. Kui need isikud on jäetud menetlusse kaasamata ei ole neil olnud võimalust oma õigusi ja huve kohtus kaitsta. See on aluseks kohtulahendi tühistamisele ja asja uueks läbivaatamiseks saatmisele.
|
| 3-3-1-78-05
|
Riigikohus |
15.03.2006 |
|
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektid saavad maa riigi omandisse jätmist vaidlustada nende õigusi puudutavas osas. Kohaliku omavalitsuse üksusel samal alusel kaebeõigus puudub, kuna ta ei saa enda huvi põhjendada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektide huviga. Kuna aga seadus annab kohalikule omavalitsusele maareformi käigus mitmeid subjektiivseid õigusi ning maa riigi omandisse jätmine võib neid rikkuda, saab kohalik omavalitsus seda vaidlustada. Kui maa riigi omandisse jätmine kohaliku omavalitsuse üksuse õigusi ei riku, jääb kaebus rahuldamata.
Maareformi seadusest ja Maa riigi omandisse jätmise korrast tulenevalt on maa sihtotstarbe määramine kohaliku omavalitsuse pädevuses. Maa riigi omandisse jätmise menetluses on maa sihtotstarbe määramine reguleeritud kohaliku elu küsimuse otsustamisena. Maa sihtotstarbe määramisel ei ole kohalik omavalitsus allutatud riigi järelevalvele. Riik ei saa anda riigi omandisse jäetavale maale sihtotstarvet, millega kohalik omavalitsus ei nõustu. Riik saab määrata riigi omandisse jäetavale maale sihtotstarbe, kui kohalik omavalitsus selles küsimuses arvamust ei anna. Kui aga riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbe määramine on seotud riigi ülekaalukate avalike huvidega, ei tohiks kohaliku omavalitsuse pädevus selles küsimuses välistada riigi seaduslikul alusel sekkumist. Selline sekkumine saab toimuda kohases menetluses ning kaaludes riigi ja kohaliku omavalitsuse huve.
Maa riigi omandisse jätmine MaaRS § 6 lg 2 p 4 järgi on erand tulenevalt nimetatud sätte koostoimest MaaRS §-ga 2. Juhtumid, mille puhul maa jäetakse riigi omandisse on sätestatud MaaRS § 31 lg-s 1. Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne sama maa tagastamise suhtes (MaaRS § 6 lg 2 p 4). Maa riigi omandisse jätmine peab toimuma sellekohases menetluses arvestades haldusmenetlusele kehtestatud nõuetele. Maa riigi omandisse jätmist tuleb motiveerida, kaaludes erinevaid huve. Maa riigi omandisse jätmist saab vaidlustada. Maa riigi omandisse jätmise vaidlustamise võimalus on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektil tema õigusi puudutavas osas. Samuti on vaidlustamise võimalus kohalikul omavalitsusel, kuna maa riigi omandisse jätmine võib rikkuda seadusega kohalikule omavalitsusele antud subjektiivseid õigusi maareformi käigus.
|
| 3-3-1-44-05
|
Riigikohus |
13.10.2005 |
|
Detailplaneeringu algatamise ja maa munitsipaalomandisse taotlemise algatamise otsust, mis peatab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise saab vaidlustada, kui on kahtlus, et planeeringu algatamise eesmärk - saavutada maa munitsipaliseerimine - ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele. Sellisel juhul tuleb välja selgitada, kas tegemist on sellise maaga, mis ilmselgelt ei saa olla sotsiaalmaa.
MaaRS § 28 lg 1 punkti 4 tuleb vaadata koostoimes sama seaduse §-ga 2. Maareformi eesmärk on eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa munitsipaalomandisse jätmine moodustab erandi. Maa sotsiaalmaana munitsipaliseerimine saab toimuda juhul, kui kõnealune maa täidab praegu ja täitis Maareformi seaduse vastuvõtmise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone.
Maa munitsipaalomandisse taotlemise algatamine ja planeeringu algatamine toob tavaliselt kaasa ka õigustatud subjektile maa tagastamise peatamise. Maa munitsipaalomandisse jätmisel on üheks kohustuslikuks eelduseks avaliku huvi olemasolu. Mõistlik on eeldada, et avaliku huvi väljaselgitamine toimub enne detailplaneeringu algatamist.
Detailplaneeringu algatamise ja maa munitsipaalomandisse taotlemise algatamise otsust, mis peatab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise saab vaidlustada, kui on kahtlus, et planeeringu algatamise eesmärk - saavutada maa munitsipaliseerimine - ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele. Sellisel juhul tuleb välja selgitada, kas tegemist on sellise maaga, mis ilmselgelt ei saa olla sotsiaalmaa.
Planeeringu algatamine on menetlustoiming, mille tegemine on kohaliku omavalitsuse üksuse õigus. Maa munitsipaalomandisse taotlemise algatamine ja planeeringu algatamine toob tavaliselt kaasa ka õigustatud subjektile maa tagastamise peatamise. Maa munitsipaalomandisse jätmisel on üheks kohustuslikuks eelduseks avaliku huvi olemasolu. Mõistlik on eeldada, et avaliku huvi väljaselgitamine toimub enne detailplaneeringu algatamist.
Omandireformi õigustatud subjektil ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse esitamisest hoolimata õiguspärast ootust vara tagastamisele. Vara võib olla tagastamisele mittekuuluv, mistõttu tuleb otsustada vara kompenseerimise küsimus (vt Riigikohtu 7. detsembri 2001. a otsus nr 3-3-1-51-01). Siiski on omandireformi õigustatud subjektil õiguspärane ootus vara tagastamise või kompenseerimise otsustamisele mõistliku aja jooksul.
|
| 3-3-1-20-04
|
Riigikohus |
07.06.2004 |
|
HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna linnavalitsuse korraldus anti välja isiku taotluse alusel ning see ei puuduta kolmandate isikute õigusi, ei võinud korralduses selle andmisel silmas peetud kaalutluste märkimata jätmine mõjutada asja otsustamist ning ainuüksi sellel põhjusel korraldust tühistada ei saa.
Haldusakti täitmine ei välista selle akti kehtetuks tunnistamist või muutmist. HMS § 69 lg 1 kohaselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Ainuüksi haldusakti tagasitäitmise võimalusega ei saa aga õigustada haldusakti kehtetuks tunnistamist või tagasitäitmise võimatusest tuletada põhjust haldusakti kehtetuks tunnistamisest keeldumiseks. Haldusakti kehtetuks tunnistamine tuleb otsustada eelkõige sisulist tähendust omavate asjaolude põhjal.
HMS § 65 lg 2 kohaselt võib õiguspärase haldusakti edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada isiku kasuks, välja arvatud juhul, kui sama sisuga haldusakt tuleks uuesti välja anda või kui kehtetuks tunnistamine oleks vastuolus seadusega. Õigustatud subjekt muutis oma soovi õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes pärast selleks ettenähtud tähtaega, millest tulenevalt on linnavalitsuse korraldus õigusvastane, sest kehtetuks tunnistatud korralduse asemel oleks tulnud välja anda uus sama sisuga haldusakt.
Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a määruse nr 487 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg" punkti 1 kohaselt oli õigustatud subjektil, kes on saanud subjektiks tunnistamise otsuse kätte enne selle määruse kehtestamist, õigus avalduses märgitud soovi muuta kuni 1. märtsini 1995. a. Omandireformi aluste seaduse § 2 lg 1 kohaselt on omandireformi eesmärk omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Omandireform ei ole jätkuv, vaid lõpeb eesmärgi saavutamisega. Sellel põhjusel on omandireformi käigus väljendatud tahteavalduse hilisem muutmine piiratud.
|
| 3-3-1-9-04
|
Riigikohus |
11.03.2004 |
|
Kuna omandireformi protsessis ei oma tähtsust avalduste esitamise järjekord (oluline on üksnes kinnipidamine avalduse esitamise lõpptähtajast) ega teiste sama vara tagastamist taotlevate isikute nõusolek isikule vara tagastamiseks, siis tuleb asuda seisukohale, et ühise avalduse esitamine on teatud juhul võimalik ka juba esitatud avaldusele juurdekirjutuste tegemise teel. Ühise avalduse esitamine on nähtud ette otstarbekuse kaalutlusel, sest vara tagastamisel ja kompenseerimisel tuleb omavahel seostada õigusvastaselt võõrandatud vara ja selle vara suhtes esitatud taotlused.
|
| 3-3-1-41-01
|
Riigikohus |
19.11.2001 |
|
Põhiseaduse § 32 lg 1 pole rakendatav omandi suhtes, mis võõrandati õigusvastaselt enne Põhiseaduse jõustumist, vaid omandi suhtes, mis võõrandatakse pärast Põhiseaduse jõustumist. Inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist ega Põhiseaduse §-st 32 ei tulene Eesti riigi kohustust tagastada või kompenseerida vara, mis õigusvastaselt võõrandati teise riigi poolt. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr. 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr. 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduses tehtud reservatsioon on Eestile siduv rahvusvahelistes suhetes. Konventsioon välistab Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni reservatsiooniga hõlmatud küsimustes.
Kuna Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused kuuluvad lahendamisele riikidevahelise kokkuleppe alusel, siis ei saa ÕVVTK kohalik komisjon tunnistada neid isikuid omandireformi õigustatud subjektideks. Samale seisukohale asus Riigikohtu halduskolleegium oma 22. märtsi 1999. a määruses 3-3-1-6-99.
|
| 3-3-1-22-01
|
Riigikohus |
03.05.2001 |
|
MRS § 5 lg. 1 p. 3 ja ORAS § 9 järgi saavad maa tagastamist või kompenseerimist nõuda vaid need organisatsioonid, kes olid maa õigusvastase võõrandamise ajal selle omanikud.
|
| 3-3-1-37-00
|
Riigikohus |
03.10.2000 |
|
2. märtsil 1997 jõustunud Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg 4 ja ORAS § 7 lg 4 kohaselt võis isik, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus jäeti rahuldamata, taotleda avalduse uuesti läbi vaatamist kahe kuu jooksul. Selline avaldus kuulub rahuldamisele üksnes juhul, kui sama vara tagastamist või kompenseerimist ei ole taotlenud teine isik. Vastasel korral lahendab vaidluse omandiõiguse üle vara õigusvastase võõrandamise hetkel maa- või linnakohus tsiviilkohtumenetluse korras.
|
| 3-3-1-30-00
|
Riigikohus |
20.06.2000 |
|
ORAS § 12 lg. 8 2. märtsil 1997 jõustunud redaktsiooniga kehtestati vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise uued tingimused, mis võivad piirata mõnele õigustatud subjektile vara tagastamist. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust omavatel isikutel, kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et vara tagastamine neile otsustatakse avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud seaduse alusel.
Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadust tuleb kohaldada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. ORAS § 12 lg 8 uut (2. märtsil 1997 jõustunud) redaktsiooni ei tohi kohaldada tagasiulatuvalt juhtumil, kui see halvendab õigustatud subjekti olukorda.
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjekt ja selle vara koosseisu kuuluvate eluruumide üürnikud ei ole reeglina sama vara suhtes üheaegselt omandireformi õigustatud subjektideks.
ORAS § 12 lg. 8 2. märtsil 1997 jõustunud redaktsiooniga kehtestati vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise uued tingimused, mis võivad piirata mõnele õigustatud subjektile vara tagastamist. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust omavatel isikutel, kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et vara tagastamine neile otsustatakse avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud seaduse alusel.
ORAS § 12 lg. 8 2. märtsil 1997 jõustunud redaktsiooniga kehtestati vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise uued tingimused, mis võivad piirata mõnele õigustatud subjektile vara tagastamist. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust omavatel isikutel, kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et vara tagastamine neile otsustatakse avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud seaduse alusel.
Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadust tuleb kohaldada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. ORAS § 12 lg 8 uut (2. märtsil 1997 jõustunud) redaktsiooni ei tohi kohaldada tagasiulatuvalt juhtumil, kui see halvendab õigustatud subjekti olukorda.
|
| 3-3-1-13-00
|
Riigikohus |
22.05.2000 |
|
Kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on taotlenud teine isik, tuleb 2. märtsil 1997. a. jõustunud Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg. 4 ja ORAS § 7 lg. 4 alusel esitatud avalduse läbivaatamisel arvestada ka õiguskindluse ja usalduse kaitse printsiipe.
2. märtsil 1997. a. jõustunud Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg. 4 sätestas, et füüsiline isik, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus jäeti rahuldamata, võis taotleda kahe kuu jooksul selle seaduse jõustumisest avalduse uuesti läbivaatamist ORAS § 7 lg. 4 alusel. Nimetatud sätetest tuleneb, et isiku õigus-vastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus, mille uuesti läbivaatamist taotleti, kuulus ÕVVTK komisjoni poolt rahuldamisele üksnes juhul, kui sama vara tagastamist või kompenseerimist ei ole taotlenud teine isik. Kui sama vara tagastamist või kompen-seerimist taotleb teine isik, lahendab nendevahelise vaidluse omandiõiguse üle vara õigusvastase võõrandamise hetkel maa- või linnakohus tsiviilkohtu-menetluse korras. Oma õiguste kaitseks saab nimetatud vaidluses kohtusse pöörduda vaid see isik, kes taotleb enda tunnistamist õigustatud subjektiks õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes
Kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on taotlenud teine isik, tuleb 2. märtsil 1997. a. jõustunud Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg. 4 ja ORAS § 7 lg. 4 alusel esitatud avalduse läbivaatamisel arvestada ka õiguskindluse ja usalduse kaitse printsiipe.
|
| 3-3-1-36-99
|
Riigikohus |
01.11.1999 |
|
Maareformi õigustatud subjekt tuleb kaasata maa erastamise protsessi MRS §-s 9 lõikes 2 sätestatud viisil.
Kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib maad erastada rohkem kui 2 ha ning õigustatud subjekt soovib maa tagastamist, võib valla - või linnavalitsus määrata nende vahelise kokkuleppe sõlmimiseks tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks kuud. Tähtaja määramisest tuleb asjaosalistele teatada kirjalikult.
Maa tagastamise õigustatud subjektile saab otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on täpselt määratud ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida.
Kui kohaliku omavalitsuse korralduses on erastatava maa suurus sätestatud ligikaudselt, ei ole tegemist kohaliku omavalitsuse otsustusega ostueesõigusega erastatava maa suuruse määramiseks.
Kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib maad erastada rohkem kui 2 ha ning õigustatud subjekt soovib maa tagastamist, võib valla - või linnavalitsus määrata nende vahelise kokkuleppe sõlmimiseks tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks kuud. Tähtaja määramisest tuleb asjaosalistele teatada kirjalikult.
Maa tagastamise õigustatud subjektile saab otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on täpselt määratud ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida.
|
| 3-3-1-23-99
|
Riigikohus |
25.05.1999 |
|
isikut, kellel on õigus nõuda maa tagastamist (omandireformi õigustatud subjekti) ei saa käsitada kinnisasja omanikuna. Seega ei laiene talle AÕS §-des 143 ja 144 sätestatud naabrusõigused.
Kui vaidlustatud korraldus ei riku ega saagi rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi, siis ei pea halduskohus kontrollima selle haldusakti seaduslikkust.
|
| 3-3-1-19-99
|
Riigikohus |
10.05.1999 |
|
ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus kui halduse üksikakt peab olema kooskõlas üldaktidega. Üksikaktis peab peale viite seaduse sättele olema ka motivatsioon, et oleks tagatud haldusakti kontrollitavus.
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p. 18 sätestab, et avalduste läbivaatamisel ja hindamisel tuleb ÕVVTK kohalikul komisjonil kindlaks määrata vara omanik õigusvastase võõrandamise hetkel.
|
Facebook
Twitter